3-21-1411/31 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-21-1411

Otsuse kuupäev

29. september 2023

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tallinna Vangla vastu ilma klaasist

vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ärajätmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X. , esindaja vandeadvokaat Raiko Paas

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X.-i kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt X.X.-i kasuks välja

1500 eurot 2018. a detsembris ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise

ärajätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Vanglalt X.X.-i kasuks välja menetluskulu 45 eurot. Ülejäänud

osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 30. oktoobril 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

3-21-1411

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 22. novembril 2018 taotlus, milles sooviti, et vahistatu

X.X.-il (edaspidi kaebaja) võimaldataks kohtuda oma perega (elukaaslane ja kolm alaealist

poega) lühiajalise kokkusaamise raames ilma klaasist vaheseinata. Vangla lubas

kokkusaamise, mille ajaks määrati 10. detsember 2018. 5. detsembril 2018 teatas vangla, et

kokkusaamine toimub siiski vaheseinaga eraldamisega ning selle uus aeg on 12. detsember

2018. Kokkusaamine toimus.

2. Tartu Halduskohus tegi 18. märtsil 2020 asjas nr 3-19-293 otsuse, millega tegi kindlaks,

et vangla 5. detsembri 2018. a otsus, millega asendati eraldamiseta toimuma pidanud

kokkusaamine klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, oli õigusvastane. Otsus on

jõustunud.

3. Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 10. märtsil 2021 mittevaralise kahju hüvitamise

taotluse, kuna vangla lubas tal esialgu perega kokku saada ilma klaasist vaheseinaga

eraldamiseta, kuid hiljem siiski keeldus sellest. Selline käitumine mõjus alandavalt ja tegi

põhjendamatuid takistusi pereelule.

4. Tallinna Vangla jättis 25. mai 2021. a otsusega nr 5-37/21/36-4 kahjunõude

rahuldamata. Vangla nõustus enda tegevuse õigusvastasusega, kuid leidis, et rikkumine

polnud sellise raskusastmega, mis õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist.

5. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse talle Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 2018. a detsembris klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise

ärajätmisega.

6. Tartu Halduskohus tagastas 13. detsembri 2021. a määrusega kaebuse HKMS § 121

lõike 2 punkti 21 alusel. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 2022. a määrusega kaebaja

määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas 26. mai 2022. a määrusega halduskohtu ja

ringkonnakohtu määrused ning saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule.

Halduskohus võttis 20. septembril 2022 kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja leiab, et talle on 2018. a detsembris algselt lubatud ilma klaasist vaheseinata

lühiajalise kokkusaamise ärajätmisega tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja taotleb hüvitist

summas 8000 eurot.

1)

Kaebaja oli juba varem ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist Tallinna

Vanglalt taotlenud, kuid sai eitava vastuse. 18. juunil 2018 esitas kaebaja vastustajale taotluse

perekonnaga kohtumiseks ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta. 4. juulil 2018 keeldus

3-21-1411

vastustaja kaebaja taotluse rahuldamisest põhjusel, et kaebaja viidi Viru Vanglasse. 8.

novembril 2018 esitas kaebaja uue taotluse perega kokkusaamiseks. 12. novembril 2018

keeldus vastustaja taaskord kaebajale kokkusaamise võimaldamisest põhjusel, et kaebaja viidi

Viru Vanglasse.

2)

7. novembri 2018. a istungil kriminaalasjas nr 1-16-483 on kaebajale saanud teatavaks,

et vastustaja on kohtult enne 18. juunit 2018 küsinud nõusolekut kaebaja poolt taotletava

kohtumise (ilma klaasist eraldusseinata) võimaldamiseks. Kohus on oma nõusoleku andnud.

7. novembri 2018. a istungil avaldas kohus uuesti, et pole vastu kaebaja kohtumisele perega

ilma klaasist vaheseinata.

3)

Halduskohus on asjas nr 3-19-293 tuvastanud, et õigusvastane oli see, et Tallinna

Vangla keeldus 5. detsembril 2018 võimaldamast kaebajale perega kohtumist ilma klaasist

vaheseinata eraldamiseta. Kui kaebajale lõpuks pika ootamise peale võimaldati ilma klaasist

vaheseinata kokkusaamine, aga siis sellest jälle keelduti, põhjustas selline vastuoluline ja

sõnamurdlik käitumine kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu

ning pani ennast tundma alandatuna. Sellega tekitati kaebajale moraalset kahju.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

1)

Vahistatutele lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist vanglaväliste isikutega

reguleerib vangistusseadus (VangS). VangS § 94 lõike 1 kohaselt lubatakse vahistatule

lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa

teostada läbi kolmandate isikute. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt sätestatakse vahistatu

lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord vangla sisekorraeeskirjades. Vastavalt

justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31

lõikele 2 eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (kokkusaaja) klaasist

vaheseinaga. Erinormiks on § 31 lõige 21 , mis sätestab juhud, millal võib klaasist

vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamist võimaldada. Põhjendatud juhtudel võib vangla

eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi võimaldad ka kinnipeetava isiku taotluse alusel. Vastavalt

VSKE § 33 lõikes 3 sätestatule tuleb eraldamiseta kokkusaamise vajadust põhjendada. Seega

kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetavale subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega

klaasist vaheseinata ruumis. Kokkusaajate klaasist vaheseinaga eraldamine on reegel, millest

põhjendatud juhtudel on vanglal kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi. Sellise

regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine. Klaasist

vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisel peab vangla arvestama

eelvangistuse täideviimise korraga ja võimaliku ohuga vangla üldisele julgeolekule.

Käesoleval juhul said kokkusaamise taotluse menetlemise käigus menetlejale teatavaks

asjaolud, mis välistasid kaebajale klaasita eraldamiseta kokkusaamise võimaldamise.

2)

Kaebajale ühel korral klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata

jätmisest ei saanud kaebajale tekkida sellist mittevaralist kahju, millele tuleks reageerida

rahalise hüvitise väljamõistmisega. Kohtupraktikas on leitud, et mitte igasugune õiguste

rikkumine (sh perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too kohe kaasa mittevaralise kahju

hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatud raskusastme. Praegusel juhul

selliseid asjaolusid ei esine. VangS § 23 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise

suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste

inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vastustaja on kaebajale

vaidlusalusel ajavahemikul Tallinna Vanglas paiknemise ajal, s.o 29. novembril  13.

detsembril 2018, võimaldanud klaasiga eraldamisega kokkusaamise perega (12. detsembril

2018). Samuti oli kaebajale tagatud suhtlemine lähedastega telefoni teel. Vangla tegevus oli

3-21-1411

tingitud ühekordsest eksimusest ega olnud kuidagi tahtlik või kantud eesmärgist kaebajat

alandada, halvustada või tema perekonnaelu kuidagi takistada.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9. Vaidluse all on, kas kaebajale on tekkinud rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist

kahju seoses sellega, et vastustaja ei võimaldanud talle 2018. a detsembris ilma klaasist

vaheseinata lühiajalist kokkusaamist perega, nagu vastustaja oli algselt lubanud.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu

kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1

sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

11. Haldusasjas nr 3-19-293 on Tartu Halduskohus 18. märtsi 2020. a kohtuotsusega teinud

kindlaks, et õigusvastane oli vastustaja 5. detsembri 2018. a otsus, millega vastustaja asendas

eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega

kokkusaamisega. Halduskohtu otsus on jõustunud. Seega on vastustaja õigusvastane tegevus

kohtu varasema otsusega kindlaks tehtud. Kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks olnud selle

vastustaja õigusvastase otsusega seoses muid reaalseid võimalusi vältida või kõrvaldada

võimalikku kahju RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega.

12. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas kaebaja õigusi on rikutud, kas kaebajal on tekkinud

RVastS § 9 lõike 1 alusel hüvitatav kahju, kas vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik

seos, kas kahju tekitati süüliselt ning kas kahju tuleks hüvitada rahas, arvestades muu hulgas

vastutust piiravaid asjaolusid.

13. Kohus märkis 20. septembri 2022. a määruses, et mõistab kaebust nii, et kaebaja nõuab

mittevaralise kahju hüvitamist seoses perekonnaelu ja inimväärikuse rikkumisega. Kaebaja

pole kohtu sellisele tõlgendusele vastu vaielnud.

Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja õigusvastane 5. detsembri 2018. a otsus, millega võeti

kaebajalt ära algselt lubatud võimalus kohtuda ilma klaasist vaheseinata oma alaealiste

poegade (otsuse tegemisel ajal 5-, 12- ja 13-aastased) ja elukaaslasega, kes on ka tema laste

ema, rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema laste ja

elukaaslasega on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 kaitsealas. VangS § 94 lõike 1 kohaselt

lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi muu hulgas isiklikes huvides. Vahistatu

lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord sätestatakse VSKE-s (VangS § 94 lõige 4).

2018. a detsembris nägi VSKE § 31 lõike 21 punkt 3 ette vahistatu õiguse kohtuda ilma

klaasist vaheseinata eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise raames oma laste ja elukaaslasega.

22. novembril 2018 Tallinna Vanglas registreeritud taotluses on selgitatud, miks kaebaja

vajab oma perega kokkusaamist ilma vaheseinata (VSKE § 33 lõige 3). Sellisel viisil

kokkusaamisest ilmajätmine mõjutas negatiivselt kaebaja õigust hoida peresuhteid.

VangS 41 lõike 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

3-21-1411

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lõige 2 sätestab: „Kinnipeetava,

arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei

sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud

peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada

seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ Praegusel juhul on vastustaja oma

õigusvastase keeldumisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui tema vahi all

pidamisega paratamatult kaasnes. Kaebaja on kohtule esitanud kriminaalasjas nr 1-16-483

koostatud kohtuistungi protokolli, kust nähtub, et kriminaalasja menetlev kohtunik oli juba

2018. a juunis vastustajale teada andnud, et tal ei ole midagi selle vastu, kui kaebaja oma

kolme lapse ja elukaaslasega ilma vaheseinata kohtub. Kohus ei olnud selle vastu jätkuvalt ka

7. novembril 2018. Seega ei ohustanud kaebaja kohtumine oma perega ilma vaheseinata ka

kriminaalmenetluse huve. Samuti ei ole vangla väitnud, et selline kokkusaamine võinuks

ohustada vangla julgeolekut. Niisiis ei viita miski sellele, et vahi all pidamisega seoses oli

tingimata vaja kaebajat oma perest klaasseinaga eraldada. Kuna vastustaja on klaasseinata

kohtumise õigusvastase ärajätmisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui vahi all

pidamisega vältimatult kaasnes, siis on vastustaja rikkunud kaebaja inimväärikust.

14. On usutav, et pere- ja eraelu puutumatuse ning inimväärikuse rikkumisega tekitati

kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu ning alandust. Eeltoodu on

käsitatav mittevaralise kahjuna, mis on hüvitatav RVastS § 9 lõike 1 alusel. Vastustaja

õigusvastane otsus ja kaebajal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses.

15. RVastS § 9 lõike 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu

õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse § 104 lõike 2 järgi

hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastustaja tegevust kaebaja ilmajätmisel ilma klaasist

vaheseinata lühiajalisest kokkusaamisest tuleb pidada tahtlikuks.

16. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas,

oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest

asjaoludest (RVastS § 9 lõige 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise

suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaebaja on palunud talle välja mõista hüvitise

8000 eurot.

17. Kaebaja viibis vahi all 2015. a suvest alates. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale

oleks sellest ajast kuni 2018. a detsembrini võimaldatud perega lühiajalisi kokkusaamisi ilma

klaasist vaheseinata. Vastustaja 25. mai 2021. a otsusest nähtub, et pikaajalisi kokkusaamisi

võimaldati kaebajale alles alates 2019. a augustist. Seega ei olnud kaebajal kuni 2018. a

detsembrini, st umbes 3,5 aasta jooksul võimalik perega vahetult kohtuda. Seetõttu põhjustas

vangla keeldumine ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest

kaebaja õiguste olulise riive. Eriti tugeva õiguste riive põhjustas asjaolu, et kaebaja ei saanud

2018. a detsembris oma sel ajal 5-aastase pojaga vahetult kohtuda. Tuleb eeldada, et nii noore

lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. Kuigi

võimalus suhelda kirjavahetuse, telefoni ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele

täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega.

Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma

kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses

vanemaga  vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411).

Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on vahistatu lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud, ei

ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et

3-21-1411

laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks

kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (Vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus

asjas nr 3-19-1416, punkt 30.) Kaebaja õigusi riivas intensiivselt veel see, et ta ei saanud

vahetult kohtuda ka oma kahe teise alaealise pojaga. 12- ja 13-aastaste laste jaoks on samuti

isaga vahetult kohtumine lähedaste suhete hoidmiseks vajalik ning seda eriti olukorras, kus

taolisi kohtumisi ei olnud juba 3,5 aasta jooksul toimunud.

18. Tähtis on ka see, et kaebaja taotles juba 2018. a juunis vastustajalt perega ilma klaasist

vaheseinata lühiajalist kokkusaamist. Vastustaja ei saanud kaebajale kokkusaamist

võimaldada, sest kaebaja oli selleks ajaks viidud Viru Vanglasse (kaebaja viibis Tallinna

Vanglas ainult siis, kui kriminaalasjas toimusid kohtuistungid Harju Maakohtus). Ehkki Tartu

Halduskohus leidis asjas nr 3-19-293, et Tallinna Vangla nimetatud keeldumine ei olnud

õigusvastane, näitab see, et kaebaja oli juba umbes pool aasta enne 2018. a detsembrit

üritanud ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist perega saada.

Samas ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks enne 2018. a juunit taotlenud klaasseinaga

eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi. Kaebaja ei taotlenud ka 8. novembril 2018 esitatud

taotluses ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist (nähtub haldusasjast nr 3-19-293).

Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta nendel kordadel ilma eraldamiseta kokkusaamisi ei

taotlenud. Kaebajal oli juba alates 2015. aastast võimalik VSKE § 31 lõike 21 punkti 3 alusel

taotleda ilma klaasist vaheseinata lühiajalisi kokkusaamisi perega. Vangla võimalikud

keeldumised oleks saanud vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses. Kirjeldatud aegadel ilma

klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste taotlemata jätmine on hüvitise suurust

vähendav asjaolu.

19. Eeltoodud asjaolusid arvestades peab kohus põhjendatuks kaebajale välja mõista

rahalise hüvitise ning leiab, et kohaseks hüvitise suuruseks on 1500 eurot. Kohtu hinnangul ei

erine praeguses asjas kaebaja õiguste riive intensiivsus ja kahjuhüvitise vähendamist tingiv

asjaolu Riigikohtu otsuses nr 3-19-1416 käsitletust sedavõrd, et see tingiks teistsuguse

suurusega hüvitise määramise. Sarnaste vaidluste puhul ei tohi määratavad hüvitised

kohtupraktikas põhjendamatult erineda.

20. Seega rahuldab kohus osaliselt kaebaja hüvitamiskaebuse. Kohus mõistab vastustajalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus

kaebuse rahuldamata.

21. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. HKMS § 108 lõige 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Kaebaja ainsaks menetluskuluks on kaebuse eest tasutud riigilõiv 240 eurot. Kuna kohus

rahuldab kaebuse 18,75% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks tasutud riigilõivust välja

mõista 45 eurot. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

109 lõige 1).

22. Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

3-21-1411

Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2024 lahendis nr 3-21-1411 toodud

muudatustega.