3-22-2205/145 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2205

Haldusasi

G.X kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 25 810 eurot seoses sellega, et

perioodil 04.01.2022-04.02.2022 ei antud lukustatud

kambris viibimise ajal vajadustele vastavat meditsiiniabi,

alates 04.01.2022 kuni juuni 2022 ei ole võimaldatud

vajadustele vastavalt perearsti ja psühhiaatri vastuvõtte,

perioodil 18.11.2020-19.08.2022 ei ole rahuldatud

ajukahjustuse ravi taotlusi ega tehtud teabenõudeid haiglale

kaebaja haigusloo saamiseks ning perioodil 19.08.2020-

19.08.2022 ei ole võimaldatud neuroloogi

Menetlusosalised

Kaebaja – G.X

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja järgmised taotlused:

1.1.

31.07.2023 taotlus lisada haldusasja nr 3-22-2205 juurde kahjunõue

summas 3500 eurot;

1.2.

29.07.2023 ekspertiisi vaidlustamise taotlus, milles kaebaja taotleb uut

(psühhiaatrialist) ekspertiisi, faktuaalseid uuringuid ning vestlust eksperdiga;

1.3.

29.07.2023 taotlus vastustajalt välja nõuda tema avaldused ja taotlused,

mida kaebaja on teinud seoses arstiabi ja neuroloogi juurde pääsemisega;

1.4.

28.07.2023 taotlus riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada arstliku

komisjoni otsus ja advokaat esitaks määruskaebuse;

1.5.

13.08.2023 menetlusabi taotlus EKEI ekspertiisi vaidlustamiseks;

1.6.

05.07.2023 dateeritud suulise menetluse ja eksperdiga vestluse taotlus.

2. Jätta rahuldamata G.X kaebus.

3. Jätta G.X antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.10.2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav G.X (kaebaja) esitas 14.10.2022 (registreeritud 17.10.2022)

Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles olid esitatud järgnevad nõuded: 1) välja mõista nõue

19 215 eurot + 9000 eurot; 2) lisada olemasolevale kohtuasjale tõend 25 810 eurot; 3) uuesti

menetleda nõuet 10 500 eurot; 4) ennistada ja menetleda 400 eurot ja lisada rikkumise

asitõendid; 5) võtta arvesse rikkumiste laiahaardelise intervalli suurust 5-37/22/23-1. Kaebaja

palus ka menetlusabi juba esitatud dokumentide põhjal ning advokaati juba esitatud

majanduslike ja õigusabi taotluste põhjal.

2. Kohus võttis 30.12 2022 määrusega menetlusse kaebuse Tallinna Vangla poolt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 810 eurot seoses sellega, et perioodil

04.01.2022-04.02.2022 ei antud lukustatud kambris viibimise ajal vajadustele vastavat

meditsiiniabi, alates 04.01.2022 kuni juuni 2022 ei ole võimaldatud vajadustele vastavalt

perearsti ja psühhiaatri vastuvõtte, perioodil 18.11.2020-19.08.2022 ei ole rahuldatud

ajukahjustuse ravi taotlusi ega tehtud teabenõudeid haiglale kaebaja haigusloo saamiseks ning

perioodil 19.08.2020-19.08.2022 ei ole võimaldatud neuroloogi.

3. Tallinna Vangla esitas 31.01.2023 vastuse kaebusele ning taotluse kohtumeditsiinilise

ekspertiisi määramiseks.

4. 18.05.2023 määrusega määras kohus kaebaja suhtes komisjoniekspertiisi läbiviimise Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi poolt nimetatud eksperdi poolt.

5. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut esitas 19.07.2023 kohtule ekspertiisiakti.

6. Tallinna Vangla esitas 21.08.2023 kohtule taotluse kaebajalt menetluskuluna välja mõista

kohtumeditsiinilise ekspertiisi maksumuse kulud kokku 271 eurot.

7. Kaebaja esitas 28.08.2023 vastuse, milles palub ekspertiisi kulud jätta vastustaja kanda,

kuna ekspertiisi nõudis vastustaja ja kaebajal puuduvad tasumiseks vahendid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

8. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

8.1 04.01.2022 – 31.03.2022 ei saanud kaebaja meditsiinilist abi, tema erivajadusi ignoreeriti.

04.01.2022 – 14.04.2022 eiras arst kaebaja vajadusi, tegi ravivea ega muutnud ravi

sümptomite olemasolul. Kaebaja on olnud 33 kuud ilma neuroloogita (dtl 172).

8.2 Kaebajal olid arsti ajad 02.2022, 14.04.2022, 06.2022 ja 08.2022, kuid neid kordi on liiga

vähe ja arstid ei andnud abi korrigeerides ravi, vaid rõhusid kaebaja agravatsioonile ning

märtsis 2020 esinenud alkoholiprobleemile (dtl 173). Perearst oli esimest korda 06.2022 ja

psühhiaater dr Kott oli juunis 2022 (dtl 174).

8.3 04.01.2022 – 04.02.2022 rikuti kaebaja põhiõigusi ja materiaalõigusi, teda on kinnises

ruumis hoitud 1,8 aastat. Perearstile ei pääsenud, olid tugevad hallutsinatsioonid ja

nägemishäired. Dr Kott kutsus vastuvõtule 14.04.2022 ja korra enne seda, kuid ei muutnud

midagi. Kaebajal on 23 aastat olnud skisofreenia ja paranoiline skisofreenia, epilepsia ja

ärevushäire. Kaebaja nõuab kahju VangS § 41 lg 1 p 1 rikkumise eest. RVastS § 9 lg 1 ja § 7

lg 1 alusel tuleb vastustajal hüvitada moraalne kahju Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 alusel.

Ruumis kinnihoidmise eest ja meedikutele info edastamata jätmise eest. Kaebajal oli

reaktsioon ravimitest ja psühhoosid ravimist Olanzapine 04.01.2022 – 04.02.2022 (dtl 241).

8.4 Dr Kott on kaebajale pannud valed diagnoosid, F 69.1 ei esine, samuti ei esine

sümptomite rõhutamist ega „rental behaviour“i (dtl 244). Dr Kott on hoolimatuse ja

2(11)

väärdiagnoosiga põhjustanud kaebajale tervisekahjustusi (dtl 345), tegi pooled vestlused

2020-2022 kambri lävel ega kuulanud (dtl 346). Kaebajat ei ole 3 aastat külastanud vaimse

tervise õde, kaebajal oli keeruline saada psühhiaatri abi, neuroloogi teenust ei osutatud.

Meditsiiniline abi puudus kogu 04.01.2022 – 04.02.2022 perioodil (dtl 346).

8.5 Tallinna Vangla on kajastanud sõltuvusinfot omavoliliselt. Kaebaja tarbis viimati alkoholi

märtsis 2020 ja diazepami 16 kuud tagasi, mida vangla 3x päevas andis ärevuse vastu (dtl

553).

8.6 Kohtule saabus 03.08.2023 kaebaja 29.07.2023 avaldus (dtl 811), milles palub edastada

25810 eurose nõude alla lisarikkumised, mida kirjeldab antud dokumentides, laiendades

rikkumiste mõistet teadlikkusega Tallinna Vangla süülisusest kaebaja tervise praktikas 2022-

2023. Näiteks hoiti 10.07.2022 kaebajat 16 tundi epilepsia ja segadusseisundiga ruumis kinni

ja selliseid juhtumeid oli 2020-2022 palju, millal toimusid dokumenteerimiseetika, meditsiini-

ja arstieetika ja valvuri ehk ametnikueetika rikkumised ja valede diagnooside esitamine.

Kaebaja hinnangul on kogu Tallinna Vangla dokumentatsioon relatiivne ja halvasti/hooletult

koostatud.

8.7 29.07.2023 avalduses on kaebaja märkinud, et nõuab kahju vangla meditsiinitöötajate

töökohustuste mittetäitmise eest, häbistava ja sõltuvust kajastava informatsiooni kajastamise

eest tervisekaartides ja anamneesides, märkimise eest, et kaebaja joob päevas 1,5 liitrit viina

ja tarbib alkoholi ca 20 aastat ning pideva invaliidist kinnipeetava erivajaduste ignoreerimise

eest (dtl 817).

8.8 28.08.2023 saabus kohtule kaebaja vastus, milles palub menetluskulud jätta poolte endi

kanda. Kaebaja leiab, et ekspertiisi kulu tuleb jätta vastustaja kanda, kuna ekspertiisi taotles

vastustaja. Kaebajal puuduvad vahendid 271 euro tasumiseks ekspertiisi eest. Kohus võib

ekspertiisi eest tasumise mõista menetlusabi korras.

Vastustaja seisukohad

9. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised (dtl 301-303).

9.1 G.X viibis vangiregistri andmetel kriminaalasjas 1-20-5903 mõistetud karistuse alusel

vanglas 10.05.-30.11.2020 ja peale seda kriminaalasjas 1-21-2344 alates 27.01.2021 (23.-

27.01.2021 viibis isik arestimajas). Seega, kuigi vangla ei vaidle kaebus menetlusse võtmisele

vastu, ei ole võimalik esitada etteheiteid vanglale kui tervishoiuteenuse osutajale perioodi

01.12.2020-26.01.2021 kohta, sest kaebaja ei viibinud sel ajal vanglas.

9.2 Vastustaja on seisukohal, et kaebus on sisult tervishoiuteenuse kvaliteedi üle peetav

vaidlus. Kuigi käesoleval ajal toimuvad kinnipeetavate tervishoiuvaidlused halduskohtus,

selgitas Riigikohus oma lahendis 3-21-30, et sellegipoolest tuleb vaidlustele läheneda samal

viisil nagu tervishoiuvaidlustele maakohtus. Ehk siis tuumküsimus on, kas patsiendile

osutatud ravi on olnud vähemalt keskmise kvaliteediga. Ravi kvaliteedi hindamisel ei ole

kriteeriumiks mitte patsiendi soov või nägemus, vaid objektiivne näidustus mingi ravi

saamiseks.

9.3 Õige ei ole kaebaja väide, et 04.01.-04.02.2022 ei osutatud talle vanglas tervishoiuteenust.

Ravi osutamist tõendab lisatud tervisekaardi väljavõte. Patsient saabus 04.01.2022 tagasi

Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnast ning jätkus seal ordineeritud ravi. Tallinna Vangla

järgmine psühhiaatri vastuvõtt toimus 22.02.2022 (haigusjuht A2900 2022), sealt edasi

12.04., 14.06., 12.07.2022, mistõttu ei ole õige, et patsiendile ei võimaldatud veebruarist

juunini psühhiaatri vastuvõtte. Pidevalt jätkusid teiste tervishoiutöötajate vastuvõtud ja

terviseseisund oli pidevalt vangla tervishoiutöötajate järelevalve all. Ükski vangla käsutuses

3(11)

olev tõend ei viita, et ravi oleks olnud ebapiisav, ebaõige vms, mida saaks käsitleda kui

lubamatud kõrvalekallet keskmisest ravikvaliteedist.

9.4 Vangla arsti (perearsti) vastuvõtt toimus 11.06.2022 (haigusjuht A7672 2022). midagi

tavapäratut selle käigus ei kirjeldatud. Varasemates tervishoiutöötajate sissekannetest ei

nähtu, et patsient oleks nõudnud lisaks perearsti vastuvõtule. Ka ei ole õendusteenuse

osutamise käigus tõusetunud vajadust patsiendi arsti vastuvõtule suunamiseks. Patsiendi

soovid saada uuesti perearsti vastuvõtule on kirjeldatud peale vastuvõttu, koos patsiendi

järjepideva põhjendusega endale meelepärase raviskeemi saamiseks. Järgmine perearsti

vastuvõtt toimus 10.09.2022, mil korrigeeriti ravi.

9.5 Vastustaja on seisukohal, et patsiendil ei ole sarnaselt vanglavälise tervishoiuteenusega

subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase eriarsti juurde suunamist, kui selleks ei ole

objektiivset terviseseisundist tulenevat näidustust. Seda on vangla kaebajale selgitanud ka nt

19.09.2022.a vastuses 7-8/22/16821-2. Vangla tervishoiuteenuse osutajana jääb seisukohale,

et VangS § 52 lg 2 viimase alternatiivi mõttes ei esinenud objektiivset vajadust kaebaja

suunamiseks neuroloogi vastuvõtule. Kaebaja ei ole sellist vajadust ka tõendanud, kuigi

HKMS § 59 lg 1 ja VÕS § 770 lg 3 kohaselt on tegemist patsiendi tõendamiskoormisesse

kuuluva asjaoluga. Ka ei ole esitatud nõue ajukahjustuse raviks iseenesest selline, mida saaks

lugeda piisavalt selgeks (st mida kaebaja selle all silmas peab). Patsiendi ravi on tervik ning

patsiendi väide, et tal on ajukahjustus, on olnud vanglale teada (kohtuasjas 3-21-1297 esitatud

tervisekaart, haigusjuhtum A3323 2021 jt.). Hiljem on näiteks ka dr Eino 08.11.2022

vastuvõtul (haigusjuht A15177 2022) käsitlenud patsiendi samaisulist väidet. Seega ei saa

väita, et patsiendi väide oleks vangla tervishoiutöötajatele teadmata, kuid tema objektiivne

terviseseisund ei ole tinginud vajadust mingite eriliste ravitoimingute tegemiseks.

9.6 Vangla on seega seisukohal, et kaebajale on vanglas osutatud pidevat ning asjakohast

tervishoiuteenust. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu võimalikke terviserikkeid, mis võiksid

kuidagi olla seotud kaebaja nõudega või et kaebaja oleks jäetud abita ning see oleks võinud

kaasa tuua mittevaralise kahju. Patsienti on ravitud vastavalt tema objektiivsele

terviseseisundile ning ordineeritud optimaalne ravimikogus.

9.7 Küsimus, kas patsiendi ravi on vastanud keskmisele kvaliteedile, on arstiteaduslikku

teadmist nõudev küsimus. Patsienti on vanglas järjepidevalt ravitud, kuid patsient väidab, et ta

oleks pidanud oma terviseseisundist tulenevalt saama spetsiifilist ajukahjustuseravi, teda oleks

tulnud suunata ravi saamiseks neuroloogi vastuvõtule ning vanglas oleks tulnud talle

sagedamini osutada üldarsti (perearsti) ja psühhiaatri teenust.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata taotlused (HKMS § § 162 lg 1).

Kaebaja taotlused

11. Kohus määras 25.07.2023 määrusega menetlusosalistele tähtaja kuni 21.08.2023 esitada

täiendavaid seisukohti, taotlusi ja uusi tõendeid.

12. 02.08.2023 saabus kohtule kaebaja 31.07.2023 kahjunõue summas 3500 eurot (dtl 833),

mille kaebaja palub lisada käesoleva asja 3-22-2205 juurde. Kaebaja nõuab moraalse ja

materiaalse kahju korvamist Tallinna Vangla poolt 3500 euro ulatuses. Asjaoludest nähtuvalt

on kahjunõue seotud 19.07.2023 ja 31.07.2023 toimunud sündmustega. HKMS § 49 lg 1

kohaselt võib kaebaja kaebuse alust või eset muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või

kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul

otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

4(11)

käesolev seadustiku kohaselt lubatav. Sätte kohaselt lubatav muuta kas kaebuse alust või eset,

kuid mitte mõlemat. Praegu on kaebaja esitanud täiesti uue nõude, mis ei oma puutumust juba

menetluses oleva nõudega. Nõue väljub kaebuse piiridest ega ole suunatud käesoleva kaebuse

eesmärgi saavutamisele. Tasumata on riigilõiv ning puuduvad andmed, et läbitud oleks

kohtueelne menetlus. Selline kaebuse muutmine ei ole lubatav ning kohus jätab rahuldamata

kaebaja taotluse eeltoodud kahjunõude lisamiseks haldusasjas esitatud kaebuse nr 3-22-2205

juurde.

13. 03.08.2023 saabus kohtule kaebaja 29.07.2023 avaldus (dtl 814) EKEI otsuse

vaidlustamise taotlusega. Kaebaja taotleb uut (psühhiaatrialist) ekspertiisi, faktuaalseid

uuringuid ning vestlust eksperdiga. Kaebaja hinnangul on arstlikus ekspertiisis suurem osa

andmeid valed, sissekanded on moonutatud. Kohtu hinnangul puudub alus uue ekspertiisi

läbiviimiseks ning kohus jätab kaebaja taotluse rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu

ekspertiisi tulemusega ei anna alust korraldada asjas uut ekspertiisi. Ekspert on vastanud

kohtu poolt eksperdile esitatud küsimustele, eksperdiarvamus ei ole ebaselge, vasturääkiv ega

puudulik, mistõttu puudub alus kordusekspertiis korraldamiseks (TsMS § 304 lg 1).

14. Kaebaja taotleb 29.07.2023 avalduses (dtl 816) vastustajalt välja nõuda tema avaldused ja

taotlused, mida on teinud seoses arstiabi ja neuroloogi juurde pääsemisega. Kohus on

vastustajalt välja nõudnud ja vastustaja on kohtule esitanud kõik asja lahendamiseks vajalikud

ja asjakohased dokumendid, sh kaebaja terviseandmed. Kohtul puudub alus arvata, et

vastustaja on dokumente ja teavet kohtu eest varjanud. Kaebajal endal peab olema ülevaade

taotlustest, mida ta on esitanud ning vastava arvestuse üle järje pidamisel abistamise kohustust

ei ole kohtul. Kaebaja on menetluse käigus järjepidevalt esitanud käesoleva asja

lahendamisega mitteseonduvaid dokumente, märkides neile erinevate kaebajaga seotud

kohtuasjade numbreid ning koormates sellega ülemääraselt kohut. Kohus on asjas tähtsust

omavad tõendid asja juurde võtnud ning ebavajalikud tõendid kaebajale juba 07.06.2023

määrusega tagastanud. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas esitatud piisavalt asjakohaseid

tõendeid. Kohus jätab taotluse rahuldamata.

15. Kaebaja esitas 28.07.2023 taotluse (dtl 820-821) riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada

arstliku komisjoni otsus ja et advokaat esitaks määruskaebuse. Kohtu hinnangul on kaebaja

esitanud riigi õigusabi taotluse EKEI ekspertiisi tulemuste vaidlustamiseks ja määruskaebuse

esitamiseks ennatlikult. Tallinna Ringkonnakohus on kaebajale 31.07.2023 vastuses nr 3-22-

2205 (dtl 810) selgitanud, et ringkonnakohtul ei ole võimalik lahendada kaebaja etteheiteid

EKEI ekspertide tehtud ekspertiisile enne seda, kui halduskohus on asja kohtuotsusega

sisuliselt lahendanud ja üks pooltest on halduskohtu otsuse peale esitanud

apellatsioonkaebuse. Seega saab kaebaja juhul, kui kohus teeb lahendi tema kahjuks, esitada

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule ning esitada apellatsioonkaebuses väited, miks ta leiab,

et EKEI ekspertiisi akt ei ole õige. Vajadusel on kaebajal võimalik esitada riigi õigusabi

taotlus. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja riigiõigusabi taotluse rahuldamata. Samuti

on kohus käesolevas asjas juba korduvalt lahendanud kaebaja poolt esitatud riigi õigusabi

määruseid ning on leidnud, et taotlused ei ole olnud põhjendatud. Kohtul puudub alus asuda

ka kaebaja viimatiste taotluste puhul varasemast erinevale seisukohale.

16. 14.08.2023 saabus kohtule kaebaja avaldus, mis muuhulgas sisaldab järjekordselt

menetlusabi taotlust EKEI ekspertiisi vaidlustamiseks. Kohus jääb punktis 13 toodud

põhjenduste juurde ja jätab kaebaja taotluse rahuldamata.

17. 14.08.2023 saabus kohtule kaebaja poolt 05.07.2023 dateeritud avaldus, mis muuhulgas

sisaldab suulise menetluse ja eksperdiga vestluse taotlust põhjendusel, et vastustaja esitab

vastutusest pääsemiseks valeandmeid. Kohus ei tuvastanud eksperdiarvamuses vasturääkivusi

5(11)

või asjaolusid, milleks oleks vajalik kutsuda ekspert kohtuistungile ütluste andmiseks.

Eksperdiarvamus on selge ega vaja täpsustamist (TsMS § 303 lg 3).

18. Muu hulgas määras kohus asja läbivaatamise kirjalikus menetluses 25.07.2023 määrusega

tulenevalt menetlusosaliste tahtest. Kaebaja on 04.01.2023 esitanud taotluse enda

vabastamiseks kohtuprotsessidel osalemisest, kuna tal on oht minna psühhoosi (dtl 244).

Kohus jättis 07.06.2023 määrusega rahuldamata kaebaja 15.03.2023 taotluse eksperdiga

vestlemiseks. Kohus selgitas 07.06.2023 määruse punktis 14 (dtl 690), et kui ekspert peab

seda vajalikuks, siis on tal õigus teha ekspertiisi läbiviimiseks vajalikke toiminguid Tallinna

Vanglas, sh kaebaja läbi vaadata või teda küsitleda. 19.07.2023 kohtule esitatud

ekspertiisiaktist nähtuvalt ekspert kaebajaga vestlust vajalikuks ei ole pidanud. Kohus ei ole

menetluse käigus tuvastanud vastustaja poolt valeandmete esitamist. Eeltoodust tulenevalt ei

pea kohus kaebaja taotlust põhjendatuks ja jätab taotluse rahuldamata.

19. Kaebaja esitas 28.08.2023 kohtule avalduse, milles palub menetluskulud jätta poolte endi

kanda. Kaebaja leiab, et ekspertiisi kulu tuleb jätta vastustaja kanda, kuna ekspertiisi taotles

vastustaja. Kaebajal puuduvad vahendid 271 euro tasumiseks ekspertiisi eest. Kohus võib

ekspertiisi eest tasumise mõista menetlusabi korras (dtl 837). Kohus saab kaebaja avaldusest

aru selliselt, et kaebaja taotleb menetlusabi ekspertiisikulude kandmiseks. Kohus lahendab

menetluskulude jaotuse küsimuse käesoleva otsuse tegemisel sisuliselt.

Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

Kohtu seisukoht

20. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis

ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

21. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 49 lg 1 alusel on tervishoid vanglas riigi

tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse (edaspidi TTKS) alusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnipeetavale

tervishoiuteenuste osutamist rahastatakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. VangS §

49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

Tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele (VangS § 52 lg 1) ning

vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid

vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Sama põhimõte

on sätestatud ka VangS § 53 lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille

andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada

inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning

taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu

teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning VangS § 53

lg-s 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel

meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele

eriarstiabi osutaja juurde. Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise

üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk

sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja

juurde või mitte.

22. Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse

tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, st VÕS § 758 jj, kuid lepinguga iseenesest tegu ei

6(11)

ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist

lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega

on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest

võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus

tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada

tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (vt ka Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30,

punktid 24 ja 25).

23. Kuni Riigikohtu 28.06.2021 määruseni nr 3-21-30 allusid vanglas kinnipeetavale

tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused maakohtule, kes on kujundanud ka

vaidlusaluses küsimuses vastava kohtupraktika. Kohtu hinnangul on maakohtu varasem

kohtupraktika asjakohane ka halduskohtus vaidluste lahendamisel. Nimelt leidis ka

Riigikohus eelviidatud 28.06.2021 määruse punktis 29, et ehkki halduskohtumenetluses

kehtib uurimispõhimõte ning maakohtus võistlevuse põhimõte, siis ei ole põhjust karta, et

halduskohtute praktika kõnealuste vaidluste lahendamisel hakkaks oluliselt erinema

maakohtute praktikast. Seoses tõendamiskoormusega tuleb tähele panna, et VÕS § 770 lg-s 3

esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt on patsiendi (ehk kaebaja) kohustus tõendada

tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist

(eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel

(erinorm on VÕS § 770 lg-s 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama

samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega

seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22.11.2008 otsuse nr 3-2-

1-85-08 punkti 13). VÕS § 770 lg-st 3 tulenevalt pöördub tõendamiskoormis patsiendi kasuks

siiski ümber juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata VÕS §-st 769 tuleneva

kohustuse tervishoiuteenuse osutamist dokumenteerida. Samuti peab patsient tõendama nende

asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Lepingut rikkunud ja sellega patsiendile kahju põhjustanud tervishoiuteenuse osutajal on

võimalik vastutusest vabanemiseks tõendada süü puudumist (VÕS § 103 lg 1 ja § 770 lg 1; vt

ka Riigikohtu 27.02.2019 otsuse nr 2-17-12477 punktid 14 ja 15 koos nendes viidatud

lahenditega).

24. Varasemas maakohtu kujundatud kohtupraktikas on välja toodud, et tervishoiuteenuse

osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on

täidetud eelkõige järgmised eeldused (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 otsus

tsiviilasjas nr 2-17-12477, punkt 13.1):

− tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);

− lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);

− patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);

− rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

− mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS §

127 lg 2, VÕS § 134 lg 1);

− mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale

ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). lahenditega).

25. Lisaks neile väljatoodud eeldustele tuleb kohtu hinnangul vanglas tervishoiuteenuse

osutamisel lähtuda täiendavalt ka järgmistest Riigikohtu 28.06.2021 määruse nr 3-21-30

punktides 26–27 toodud suunistest:

− Tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele (VÕS § 762) ning oleks dokumenteeritud (VÕS § 769);

− Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja

esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga. Tegelikkuses mõjutab

vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi

7(11)

praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või

raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse).

− Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud

tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on

VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha

andmiseks, vt nt erikogu 24.03.2015 määrus nr 3-3-4-1-15, punkt 10; Riigikohtu 05.04.2017

otsus nr 3-2-1-128-16, punkt 13jj).

26. Kaebaja väidab, et talle ei antud lukustatud kambris viibimise ajal 04.01.2022-04.02.2022

ravi, 04.01.2022-juuni 2023 ei võimaldatud kaebajale perearsti ja psühhiaatri vastuvõttu,

18.11.2020-19.08.2022 ei osutatud ajukahjustuste ravi, 19.08.2020-19.08.2022 ei võimaldatud

neuroloogi vastuvõttu. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või

raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis

õige ravi määramata. Antud juhul väidabki kaebaja, et tegemist on raviveaga. Raviviga

tähendab VÕS § 762, 763 rikkumist. VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla

tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse

osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Seejuures tähendab arstiteaduse üldise taseme

kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu

vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu 03.10.2006 otsus nr 3-2-1-78-06, punkt 12).

Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest.

27. Kohus selgitab esmalt, et ka vanglas kehtib tervishoiuteenuse osutamisel VangS § 41 lg-s 1

sätestatud põhimõte, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil,

mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Nagu Riigikohus oma 28.06.2021 määruses nr 3-21-

30 märkis, siis tuleb vanglas tervishoiuteenuse osutamisel arvestada ka asjaoluga, et

tervishoiuteenuse osutamine vanglas ei ole samane vabaduses tervishoiuteenuse osutamisele.

Sarnaselt vabaduses viibimisele on ka vanglas tervishoiuteenuse osutamisel arstide pädevused

piiratud, mistõttu ei saa vanglas peremeditsiini teenuseid osutavad isikud psühhiaatri

määratud ravi omatahtsi või kaebaja taotlusel uuesti läbi vaadata. Otsuse, millist ravi

kinnipeetav vajab, teeb VangS § 52 kg 2 ja 491 alusel antud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003

määruse nr 330 § 3 lg 2 kohaselt tervishoiutöötaja ning kaebajal ei ole õigus nõuda, et talle

kohaldataks tema poolt soovitud ravi ning määrataks tema poolt soovitud ravimeid

(Riigikohtu 26.09.2029 lahend asjas nr 2-19-1366 p 10; 13.06.2018 otsus nr 2-15-123028 p

21.3).

28. Kuna kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas perioodil 01.12.2020 kuni 26.01.2021, siis

tuleb kaebus nimetatud perioodi osas jätta rahuldamata. Ajavahemiku osas, mil kaebaja viibis

Tallinna Vanglas, määras kohus kaebaja nõuete põhjendatuse kontrollimiseks ekspertiisi.

Ekspertiisiakt nr 23E-AOK0016 valmis 19.07.2023 (dtl 706-714). Ekspertiisiakti on

koostanud kolm kohtuarst eksperti.

29. Ekspertiisiakti koostamiseks tutvusid ekspertarstid kaebaja terviseandmetega, millega

tutvumiseks andis kaebaja 13.04.2023 oma nõusoleku. Ekspertiisiaktis on põhjalikult

kirjeldatud kaebaja tervisekaardi andmeid nii Tallinna kui ka Tartu vanglas viibimise ajal.

Ekspertiisiaktis on ekspertarstid välja toonud järgmised kaebaja tervist ja käitumist

iseloomustavad andmed:

29.1

Kaebaja on TEHIK andmetel psühhiaatri jälgimisel alates 1999. aastast

kohanemishäirega, alates 2002. aastast diagnoositi luululine häire, paranoidse skisofreenia

diagnoos püstitatud 2009. aastal ning 2010. aastal selle püsikululine vorm. Lisaks on kaebajal

diagnoositud alkoholi ja rahustite või uimastite tarvitamisest tingitud psüühika- ja

8(11)

käitumishäired ning sõltuvus. Kaebaja oli SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinikus ajavahemikul 13.05-15.05.2020 radioloogiliselt tuvastatud väikeaju on

toksilise geneesiga peaajukahjustusega, mille peamiseks kliiniliseks väljenduseks on liigutuste

koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired, mis spetsiifilist ravi ei vaja. Haiguspildis esinenud

läbivalt ärevust, meeleolu langust, sundmõtteid seonduvalt enesekontrolli kaotamise hirmuga

ja endale või kellelegi teisele viga tegemisega, impulsiivset käitumist. Periooditi ilmnenud

psühhootilisi sümptome – kuulmismeelepetteid, mõttekäiguhäireid sh veidra ja ebaloogilise

sisuga luulumõtteid, paranoidsust.

29.2 Kaebaja käis vabaduses viibides pidevalt erinevate arstide juures küsimas endale

psühhotroopseid ravimeid, mida tarvitas kontrollimatult. Anamneesis on alkoholi

liigtarvitamine, mis on esmakordselt dokumenteeritud 17. eluaasta vanuses ning on nüüdseks

kestnud üle 20 aasta, välja kujunenud alkoholi regulaarse liigtarvitamisega seotud kehalised

kahjustused.

29.3 Vanglas olles on kinnipeetav manipuleeriv, järjekindlalt nõudis psühhiaatrilt uute

ravimite määramist ja määratud ravimite koguste suurendamist vastavalt enda soovidele, kuna

on harjunud vabaduses ravimeid piiramatult tarvitama. Tähelepanu ja ravimite saamiseks

vanglas olles tihti vigastas end, mida on kirjeldatud vangla haigusjuhtude väljavõttes ning mis

on jäänud kinnipeetava kaameraga jälgimisel videosalvestusele. Vanglas olles simuleeris

kaebaja väga tihti psühhoosi, mis vangla haigusjuhtude väljavõtte andmetel ja kinnipeetava

kaameraga jälgimisel ei kinnitunud, kuna puudusid psühhoosile viitavad sümptomid.

Kinnipeetava enesevigastamise ja psühhoosi näitlemise eesmärgiks on psühhotroopsete

ravimite saamine meditsiinipersonalilt, kiirabi kutsumine või vanglahaiglasse saamine samal

eesmärgil.

30. Eksperdid jõudsid kaebaja terviseandmete analüüsi põhjal järeldusele, et vanglas viibimise

ajal ajavahemikus 19.08.2020 kuni 19.08.2022 on kaebajale osutatud üldarstiabi piisav ja

vastas keskmisele kvaliteedile ning ei esinenud terviseseisundit, mis oleks vältimatult vajanud

üldarsti (perearsti) vastuvõttu. Kaebaja terviseseisundis ei esine selliseid probleeme, mis

oleksid vajanud perioodil 19.08.2020 kuni 19.08.2022 suunamist neuroloogi vastuvõtule.

Ajavahemikul 19.08.2020 kuni 19.08.2022 ei ole kaebaja ravimisel tehtud ravivigu.

Eksperdid tuvastasid, et ajavahemikul 04.01.2022 kuni 11.06.2022 oli kaebajale osutatud

üldarstiabi piisav; ajavahemikul 04.01.2022 kuni 11.06.ei esinenud kaebajal terviseseisundit,

mis oleks vältimatult vajanud üldarsti (perearsti) vastuvõttu; kaebaja terviseseisundis ei esine

selliseid probleeme, mis oleksid vajanud perioodil 19.08.2020 kuni 19.08.2022 suunamist

neuroloogi vastuvõtule; kaebajale on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus

ajavahemikul 13.05-15.05.2020 radioloogiliselt tuvastatud väikeaju alkohoolsele

degeneratsioonile/atroofiale viitav leid (G31.0 Piirdunud ajuatroofia). Tegemist on toksilise

geneesiga peaajukahjustusega, mille peamiseks kliiniliseks väljenduseks on liigutuste

koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired, mis spetsiifilist ravi ei vaja. Kaebaja terviseseisund

ajavahemikul 04.02.2022 kuni juuni 2022 ei nõudnud täiendavat meditsiinilist sekkumist;

ajavahemikul 04.01.2022 kuni juuni 2022 osutatud meditsiiniline abi oli piisav ja vastas

keskmisele kvaliteedile; ajavahemikul 19.08.2020 kuni 19.08.2022 ei ole vanglas kaebaja

ravimisel tehtud raviviga, mis seondub kaebaja nõudega vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 25 810 eurot seoses sellega, et perioodil 04.01.2022-04.02.2022 ei

antud lukustatud kambris viibimise ajal vajadustele vastavat meditsiiniabi, alates 04.01.2022

kuni juuni 2022 ei ole võimaldatud vajadustele vastavalt perearsti ja psühhiaatri vastuvõtte,

perioodil 18.11.2020-19.08.2022 ei ole rahuldatud ajukahjustuse ravi taotlusi ega tehtud

teabenõudeid haiglale kaebaja haigusloo saamiseks ning perioodil 19.08.2020-19.08.2022 ei

ole võimaldatud neuroloogi.

9(11)

31. Kohtul ei ole põhjust kahelda ekspertide pädevuses ekspertiisi läbi viimisel ega ekspertide

järelduste õigsuses. Kohtule on esitatud kaebaja tervisekaardi andmete väljavõte (dtl 571-

617), milles kajastatud andmed ühtivad ekspertiisiaktis kajastatuga. Terviseandmetes on

põhjalikult kirjeldatud kaebaja kaebusi, tema käitumist olukorras, kus tema nõudeid ei

täidetud ning tervishoiuteenuse osutajatele arvukalt esitatud nõudeid. Asjaolu, et

ekspertiisiaktis ei ole kajastatud kõiki kaebaja pöördumisi, ei tähenda, et nendega ei ole

arvestatud. Kuivõrd ekspertidele olid kättesaadavad kaebaja terviseandmed, andmed on

nõuetekohaselt dokumenteeritud, siis ei pidanud ekspertarstid viima läbi kaebajaga vestlust

selleks, et anda asjas õige hinnang. Ekspertarstid pidid tuvastama, kas kaebaja ravimisel on

tehtud vigu ning nimetatud küsimustele vastamisel ei ole kaebaja enda hinnang oma tervisele

ja osutatud ravile määrav.

32. Ekspertiisiakti usaldusväärsuses ei anna alust kahelda ka asjaolu, et kaebaja ise leiab, et

tema ravimisel on tehtud vigu ning ekspertiisiakt neid vigu justkui ei kajasta. Kohus selgitab,

et olukorras, kus ilmneb, et vigu tehtud ei ole, siis ei saagi ekspertiisiakt selliseid asjaolusid

kajastada. Samuti ei anna alust kahelda ekspertarstide erapooletuses ja usaldusväärsuses

asjaolu, et ekspertarstid on jõudnud kaebaja terviseandmete analüüsi tulemusel teistsugusele

arvamusele, kui seda on kaebaja enda hinnang oma tervise ja talle osutatud ravi osas. Asjaolu,

et kaebajal endal on ettekujutus, millist ravi ta vajab ja et vaid selline ravi on nõuetele vastav

ravi, ei ole asjakohane. Kohus loeb ekspertiisiakti usaldusväärseks tõendiks.

33. Hinnates terviseandmetes ja ekspertiisiaktis kajastatud vangla meditsiinipersonali tegevust

ei nähtu kohtule, et rikutud oleks VangS-is või VÕS-is sätestatud kohustusi. Kaebajale on

vajaduse ilmnemisel tagatud meditsiiniline abi ning ravi on vajadusel ka korrigeeritud.

Kaebaja etteheited seonduvalt vajaliku ravi määramata jätmisega seonduvad peamiselt

etteheitega, et kaebaja ei saa vajalikus koguses ravimeid, mida kaebaja enda arvates vajab.

Kaebaja ei saa aga arstidele dikteerida, milliseid ravimeid ja millises koguses ta vajab. Vastav

pädevus on arstil. Ekspertiisiaktis on selgelt välja toodud, et kaebajal esineb psühhotroopsete

ravimite sõltuvus, millest tulenevalt on kaebaja nõuded kindlas koguses teatud ravimite

saamiseks usutavad. Samas ei saa vanglale ette heita, et nad kaebaja sõltuvuse suurenemist ei

soodusta ning järgib kaebajale ravimite määramisel meditsiinilisi näitajaid, mitte aga kaebaja

sõltuvusest tulenevaid soove. Kaebaja on ka väitnud, et talle ei ole psühhooside puhul

osutatud abi. Ekspertarstid on aga tuvastanud, et kaebajal vastavat seisundit tegelikkuses ei

esinenud ning kaebaja eesmärgiks psühhoosi näitamisel oli üksnes soov saada rohkem tema

poolt soovitud ravimeid. Samuti on ekspertarstid tuvastanud, et kaebajal küll esineb

ajukahjustus, kuid see ei vaja hetkel ravi.

34. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et asjas määratud ekspertiisiaktiga ja kohtule

esitatud kaebaja terviseandmetega on tuvastamist leidnud, et kaebajat ei ole vanglas jäetud

asjakohase ravita. Asjaolu, et kaebajal on tervishoiuasutuse poolt määratud ravi osas oma

nägemus, ei ole aluseks, et kohustada tervishoiuteenuse osutajat osutama kaebajale

meelepärast ravi. Kaebaja poolt välja toodud peamiste probleemidega on vangla järjepidevalt

tegelenud ning kaebajale ei ole jäetud ravi määramata. Asjaolu, et kaebaja soovib teistsugust

ravi, ei ole raviviga.

35. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise aluseks

olevaid rikkumisi ei ole toime pandud, siis puudub alus vastava hüvitise välja mõistmiseks

Tallinna Vanglalt. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

MENETLUSKULUD

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja on esitanud taotluse ekspertiisi tasu välja mõistmiseks kaebajalt summas 271 eurot.

Kaebaja on esitanud kohtule 28.08.2023 avalduse, milles palub menetluskulud jätta poolte

10(11)

endi kanda. Kaebaja leiab, et ekspertiisi kulu tuleb jätta vastustaja kanda, kuna ekspertiisi

taotles vastustaja. Kaebajal puuduvad vahendid 271 euro tasumiseks ekspertiisi eest. Kohus

on 09.11.2022 määrusega rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivust tasumise

vabastamiseks 694,30 euro osas. Kuna kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek oli

91,39 eurot, pidas kohus kaebajat võimeliseks tasuma riigilõivu summas 80 eurot (dtl 44).

Sellele järgnevalt on kaebaja menetluse käigus korduvalt esitanud menetlusabi taotlusi,

majandusliku seisundi teatisi ja K-raha väljavõtted (dtl 348, 430, 670, 734, 820). Kaebaja on

avaldanud, et tal on võlgnevused summas 18000 eurot ning tal puudub sissetulek ja vahendid

271 euro tasumiseks, määramisel on puude raskusaste (dtl 873). Asjas esitatud andmetele

tuginedes nähtub kohtule, et kaebaja majanduslik seisund ei ole võrreldes 09.11.2022 seisuga

paranenud, vaid pigem halvenenud –kaebaja kohustused kolmandate isikute ees on usutavalt

suurenenud. Kohtule nähtuvalt puuduvad kaebajal sellised rahalised ressursid, milliste arvel

saaks kaebaja tasuda ekspertiisitasu summas 271 eurot. Kohus leiab, et sellises olukorras

oleks ekspertiisi kulude välja mõistmine kaebajalt erandlikel asjaoludel ebamõistlik ning

esineb HKMS § 108 lg-s 11 toodud asjaolu, millest tulenevalt jätab kohus vastustaja

menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas

694,30 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, jääb Eesti

Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda.

37. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

Kohtunik

OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.01.2025

KOHTUOTSUSEGA.

11(11)