1-21-2758/116 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.september 2023, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-2758

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Janika Kallin, Elina Ekind

Kriminaalasi

Elmer Maasi ja Lauri Lati (Latt)süüdistuses KarS §

2172 lg 1 järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 23.märtsi 2023 otsus

Apellatsiooni esitaja

riigiprokurör Maria Entsik ja kannatanu Y OÜ

lepinguline esindaja adv. Helmeri Indela

Süüdistatavad

Elmer Maas ja Lauri Latt (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv.-d Oliver Nääs ja Elise Altroff

Prokurör

Kannatanu esindajad

Maria Entsik

Adv-d Helmeri Indela ja Marko Kairjak

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 23.märtsi 2023 otsus Elmeri Maasi ja

Lauri Lati suhtes tühistada osaliselt:

1) Elmer Maasi ja Lauri Lati õigeksmõistmises

KarS § 2172lg 1 järgi esitatud süüdistuses.

2) KrMS § 310 lg 2 alusel Y OÜ esitatud tsiviilhagi

varalise kahju summas 41 624,57 eurot ja

viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja

Lauri Lati vastu läbi vaatamata jätmise osas.

3) Elmar Maasile ja Lauri Latile KrMS § 181 lg 1

alusel riigieelarve vahenditest nende poolt

kriminaalmenetluses

valitud

kaitsjale

kummalegi 37 557 eurot hüvitamise osas.

4) Kannatanu Y OÜ valitud esindaja tasud

summas 73 248 eurot kannatanu enda kanda

jätmise osas.

5) KrMS § 181 lg 1 alusel finantsekspertiisikulu

summas 6 000 eurot riigi kanda jätmise osas.

Teha tühistatud osas uus o t s u s millega:

1) Tunnistada Elmar Maas süüdi § 2172 lg 1 järgi

ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat.

2) KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus

täielikult täitmisele pööramata, kui Elmar Maas

ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3) Tunnistada Lauri Latt süüdi § 2172 lg 1 järgi

ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat.

4) KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus

täielikult täitmisele pööramata, kui Lauri Latt ei

pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu.

5) KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema

kohtuotsuse

kuulutamisest,

s.o

alates

29.septembrist 2023.

6) Rahuldada OÜ Y tsiviilhagi. ÄS § 187 lg 2,

VÕS § 115 ja § 127 lg 4 alusel mõista Elmar

Maasilt ja Lauri Latilt välja solidaarselt 41

624,57 (nelikümmend üks tuhat kuussada

kakskümmend neli eurot ja 57 senti) eurot

Y OÜ kasuks.

7) VÕS § 113 alusel mõista Elmar Maasilt ja Lauri

Latilt Y OÜ kasuks solidaarselt välja 9114.64

(üheksa tuhat ükssada neliteist eurot ja 64

senti) eurot ajavahemiku eest 16.04.2021

kuni 29.09.2023 sissenõutavaks muutunud

viivis ja alates 30.09.2023 kuni põhinõude

41624,57

euro

tasumiseni

tasumata

summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku

mitte rohkem kui 41624,57 eurot.

8) KrMS § 180 lg 1 alusel jätta Elmar Maasi ja

Lauri Lati lepingulise kaitsja poolt maakohtu

menetluses osutatud õigusabiteenuse kulud

Elmar Maasi ja Lauri Lati enda kanda.

9) Kannatanu OÜ Y menetluskulud maakohtus

summas 21280 (kakskümmend üks tuhast

kakssada kaheksakümmend) eurot mõista

KrMS § 180 lg 1 ja § 182 alusel välja OÜ Y

kasuks süüdistatavatelt – Elmar Maasilt

10640 (kümme tuhat kuussada nelikümmend)

eurot ja Lauri Latilt 10640 (kümme tuhat

kuussada nelikümmend) eurot.

10) Mõista Elmar Maasilt Eesti Vabariigi kasuks

välja:

-

sundraha 1087,50 ( üks tuhat kaheksakümme

seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot.

-

finantsekspertiisi kulu 3000 (kolm tuhat) eurot

11) Mõista Lauri Latilt Eesti Vabariigi kasuks

välja

-

sundraha

1087,50

(üks

tuhat

kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend

senti) eurot

-

finantsekspertiisi kulu 3000 (kolm tuhat) eurot

12) Mõista Eesti Vabariigilt välja Elmar Maasi

kasuks apellatsioonimenetluses kantud kulud

summas 7278 (seitse tuhast kakssada

seitsekümmend kaheksa ) eurot.

13) Mõista Eesti Vabariigilt välja Lauri Lati kasuks

apellatsioonimenetluses kantud kuud summas

7278

(seitse

tuhast

kakssada

seitsekümmend kaheksa ) eurot.

14) Mõista Eesti Vabariigilt välja (kannatanu)Y OÜ

(Registrikood:

XXXXXXXX)

kasuks

apellatsioonimenetluses kantud kulud 5470

(viis tuhat nelisada seitsekümmend) eurot.

15) Muus osas e asitõendite osas, jätta maakohtu

otsus muutmata.

16) Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Kannatanu apellatsioon rahuldada.

)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatavad võivad kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse

ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 23.märtsi 2023 otsusega mõisteti Elmar Maas ja Lauri Latt neile KarS

§ 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise kahju summas 41 624,57

eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Latti vastu läbi vaatamata.

Eesti Vabariigilt mõisteti välja nii Elmeri Maasi kui ka Lauri Lati kasuks õigusabikulude

katteks välja 37 557 eurot.

Kannatanu Y OÜ valitud esindaja tasud summas 73 248 eurot jätta tema enda kanda.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti Eesti Vabariigi kanda finantsekspertiisikulu summas 6 000

eurot.

Asitõendid- CD-plaadid ja mälupulgad jäeti kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3

p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde.

Elmer Maasile ja Lauri Latile oli esitatud süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos, s.o. seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise

kohustuse rikkumises, millega tekitati suur varaline kahju. Elmer Maasi ja Lauri Latti

süüdistatakse selles, et nemad ühiselt ja kooskõlastatult panid alates 2018.a algusest

kuni 02.07.2018 toime usalduse murdmise Y OÜ (reg k XXXXXXXX, asukoht XXX)

suhtes.

Süüdistuse sisu on lühidalt järgmine.

Y OÜ tegevusalaks oli ja on lao ja jaotuslogistika.

Lauri Latt oli Y OÜ juhatuse liige ajavahemikul 10.03.2011 kuni 02.07.2018 ja Elmer

Maas 20.01.2011 kuni 02.07.2018. Y OÜ asutati 2011 alguses, mille asutajaks

juriidilise isikuna oli W AS, keda esindas E.Maas. Initsiatiiv äriühingu asutamiseks oli

E.Maasil koos JR, L. Lati, AN ja MSga. 55% osanikuks sai ettevõte J ja 45% osanikuks

sai Ameerikas registreeritud T LLC. T LLC olid osanikud võrdsetes osades 1/5 Maas,

Latt, R, S ja N. Y asutamise järgselt valiti juhatuse liikmeteks Lauri Latt ja Elmer Maas.

AN ja MS on Y OÜ juhatuse liikmed alates 23.02.2018. Kõikides õigustoimingutes

esindasid osaühingut vähemalt kaks juhatuse liiget alates 10.03.2011 kuni 23.02.2018

ja alates 23.02.2018 kolm juhatuse liiget ühiselt. Osanikud on Y AS, OÜ T, OÜ J. Elmer

Maasile ja Lauri Latile tähendas AN ja MS teade, et nad tahavad ise hakata kaasa

lööma ettevõtte tegevuses ja tulevad juhatusse eelkõige usaldamatuse avaldamist

senisele juhatusele e otseses mõttes võeti ära esindusõigus L.Latilt ja E.Maasil,

kehtestati kolme allkirja õigus nelja juhatuse liikmega ehk siis ilma AN-ta ja MS-ta ei

saanud nad teha enam mitte midagi, mis puudutab juhatuse pädevust.

Nendele sündmustele eelnes JR lahkumine ja tema osaluse väljaostmine.

Erimeelsused on küsimuses, kelle poolt tuli initsiatiiv JR lahkumiseks. Kas initsiatiiv tuli

E.Maasilt ja L.Latilt ning see idee oli ajendatud juba soovist rahastada konkureeriva

ettevõtte äritegevuse alustamist ning seda JR-le osalustasuna väljamakstud rahadega

või tuli see mõte MS-lt ja AN-lt, kes olid otsustanud juhatusse astuda ja olla seega nö

igapäeva tööga enam kursis. Süüdistuses on initsiatiiv omistatud süüdistatavatele.

Pärast seda, kui JR oli lahkudes saanud kätte nö enda väljaostu summad, on tema

osa võõrandamisest saadud vahendid edasi kantud lõpptulemusena N OÜ-le e JR

osade müügist saadud 254 000 eurot oli mõeldud N OÜ äritegevuse alustamiseks.

Konkureeriva ettevõtte rahastamisest ja rahastamise korraldamisest jätsid Lauri Latt

ja Elmer Maas Y OÜ teised juhatuse liikmed (AN ja MS) ja osanikud (T OÜ ja J OÜ)

teavitamata.

Nii E. Maas kui L. Latt olid kaasatud N OÜ-le äripinna otsimisse, mis päädis 19.02.2018

EV poolt üürilepingu sõlmimisega objektil XXX. E. Maas kandis kulutusi seoses N OÜ

kontori sisustamisega ja N OÜ kontori sisustamisse oli kaasatud ka süüdistatav L. Latt.

N OÜ-le telliti kontoritarbeid, mille eest tasuti Y OÜ rahaliste vahenditega.

Kontoritarbeid palus tellida süüdistatav E. Maas Y OÜ töötajal KM-l.

Lauri Latt ja Elmer Maas kavandasid töötajate ühise lahkumise Y OÜ-st. Nende poolt

kavandatu kohaselt esitasid 2018.a mais Y OÜ 16 töötajat sisuliselt üheaegselt

esitatud lahkumisavaldused. Lauri Latt ja Elmer jätsid Y OÜ teised juhatuse liikmed ja

osanikud sellest teavitamata, mis oleks võimaldanud Y OÜ-l end selleks olukorraks

ette valmistada. Töötajate lahkumisest said Y teised juhatuse liikmed (MS ja AN) ja

osanikud (T OÜ ja J OÜ) teada 01.07.2018, kui töötajad olid juba lahkunud. Sellest

tulenevalt seiskus ka Y OÜ tegevus 2018.a juulikuus.

Y OÜ juhatuse liige Lauri Latt, teades, et enamus töötajatest on teinud töölt lahkumise

avaldused ja lahkuvad ettevõttest sama-aegselt konkureerivasse ettevõttesse N OÜ 1.

juuliks 2018. a, on 04.06.2018 ja 05.06.2018 andnud Y OÜ raamatupidajale korralduse

maksta 2018. a maikuu eest boonust ehk lisatasu lahkuvatele Y OÜ töötajatele.

Elmer Maasi ja Lauri Lati teadmisel lahkusid Y OÜ töötajad 2018 juuni lõpus Y OÜ–st

koos nende valduses olnud Y OÜ sülearvutitega ja alustasid tööd N OÜ-s. Y OÜ-le

tagastati juuli alguses andmetest tühjendatud andmekandjad. Kuna Y töötajad läksid

üle tööle konkureerivasse uude ettevõttesse OÜ N, siis tekitas antud olukord Y OÜ–le

probleeme töövoo taastamisel, samuti võimaldas Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud

isikutel kasutada Y OÜ arvutites olevaid andmeid kuni MarkusXsped kontode

sulgemiseni N OÜ huvides ja olla N OÜ-l klientide jaoks võrreldes Y OÜ-ga võimekam.

Y OÜ töötajad lahkusid 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos neile Y OÜ-st tööalaseks

suhtlemiseks eraldatud telefoninumbritega ja alustasid tööd N OÜ-s. Töötajad jätsid Y

OÜ–st lahkudes telefoninumbrid samaks, mis võimaldas neil Y OÜ klientidega suhelda

edasi asudes tööle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ. Sellega jäeti Y OÜ klientidele

arusaam, et N OÜ jätkab Y OÜ tegevust, mitte ei ole tegemist turul uue ettevõttega.

Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikud edastasid Y OÜ klientidele eksitavat

informatsiooni eesmärgiga Y OÜ kliendibaas viia üle N OÜ-sse pidades enne

lahkumist Y OÜ–st ja vahetult peale N OÜ-sse suundumist vastavasisulist kirjavahetus

Y OÜ klientidega.

Süüdistuse kohaselt tekitasid süüdistatavad oma ühise ja kooskõlastatud tegevusega,

millisteks on eelnevalt loetletud käitumisaktid kogumis ja mis oma olemuselt kujutavad

endast konkreetses olukorras süüdistatavate poolt lojaalsuskohustuse rikkumist, Q

OÜ-le kahju, mis seisneb järgnevas. Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus

N OÜ-l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi

summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata

jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212

943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus

Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Lisaks põhjustas Elmer Maasi

ja Lauri Lati tegevus Y OÜ-le varalise kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3

kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17

eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku

44 708,63 eurot.

Süüdistuses on ka blanketsele süüdistusele kohustusliku osana ära näidatud need

seadusesätted, mis kohustasid Lauri Latti ja Elmer Maasi juhatuse liikmetena

normipäraselt käituma. Nimelt, olles süüdistuses näidatud ajavahemikul äriseadustiku

(edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liikmed, pidid

nad ÄS § 187 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ja

võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 620 kohaselt tegutsema lojaalselt ja vajaliku

hoolsusega käsundiandjale, so Y OÜ-le. Samuti tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 35 pidid nad juriidilise isiku juhtorgani liikmetena oma

seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt

oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule, so Y OÜ-le, lojaalsed (hoolsus- ja

lojaalsuskohustused). Samuti pidid Lauri Latt ja Elmer Maas tulenevalt VÕS § 624 lg-

st 1 teatama käsundiandjale, so Y OÜ-le, kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest

asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma

(teavitamiskohus).

MAAKOHTU OTSUS

Maakohus mõistis süüdistatavad õigeks neile esitatud süüdistuses. Kokkuvõttes asus

maakohus seisukohale, et kuivõrd antud (KarS § 217-2) kuriteokoosseis eeldab ühe

objektiivse tunnusena suurt varalist kahju, ei ole kohtu hinnangul vastav eeldus

täidetud. Kohtu hinnangul on tuvastatud E. Maasi poolt kontoritarvete tellimisega

tekitatud kahju summas 3084,56 eurot, mis on tänaseks päevaks tasutud. Muudes

etteheidetes süüdistatavatele, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on

küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud

kinnitust, et Y OÜ- oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot.

Kohtukolleegium käsitleb maakohtu konkreetseid seisukohti/järeldusi oma otsuse

põhjendavas

osas

koos

apellatsiooniväidetega

ja

nende

vastu

esitatud

seisukohtadega. Et mitte kohtuotsuses mitu korda korrata maakohtu põhilisi

seisukohti, ei pea kohtukolleegium vajalikuks siinkohal maakohtu otsust pikemalt

käsitleda.

APELLATSIOONID

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid riigiprokurör Maria Entsik ja kannatanu

esindaja adv. H.Indela. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist

süüdistatavate õigeksmüistmise osas, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas,

menetluskulude osas.

Apellandid taotlevad, et ringkonnakohus tunnistaks uue otsusega süüdistatavad Elmer

Maasi ja Lauri Lati neile esitatud süüdistuses süüdi ja karistaks neid. Prokurör taotleb

süüdistatavate karistamist 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga ja

kahju heastamise kohustuse määramisega, kanatanu esindaja taotleb õiglast karistust.

Muus osas taotlused kattuvad: rahuldada kannatanu Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise

kahju summas 41 624,57 eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri

Lati vastu. KrMS § 180 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 1, 3, 9 alusel jätta Elmer Maari ja

Lauri Lati valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, kannatanu valitud

esindajale makstud tasu, finantsekspertiisikulu ning sundraha tervikuna süüdistatavate

Elmer Maasi ja Lauri Lati kanda.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata refereerima mõlema apellandi apellatsiooni,

sest sisuliselt on tegemist ühesuguste taotlustega ja ka kannatanu apellatsiooni sisu

on kattuv prokuröri apellatsiooniga, kuid kuna kannatanu apellatsioon on kohtu jaoks

ebamõistlikult ja kunstlikult venitatud, siis selle sellest asjakohaste seisukohtade välja

otsimine ja nende refereerimine oleks sisult ka prokuröri apellatsiooni kordamine.

Kohtukolleegium refereerib oma otsuses prokuröri apellatsiooni ja arvestab, et

kannatanu seisukohad kattuvad prokuröri omadega.

Prokuratuuri hinnangul on kohtuotsuse põhjendused ebapiisavad KrMS § 339 lg 2

tähenduses (viited Riigikohtu lahenditele 3-1-1-14-14, p 699; 1-20-3107/60, p 14).

Kohus hindas tõendeid valikuliselt, eelistades süüdistatava ütlusi ja jättes

tõendikogumist tõendeid välja. Selle tulemusena jättis kohus ekslikult kohaldamata

KarS § 2172 lg 1 ja kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Lisaks kohaldas kohus

materiaalõigust ebaõigesti, kui omistas kahju tekkimise põhjuslikke seoseid

osategudele eraldi, mitte tervikteole ja süüdistatavate lojaalsus- ja hoolsuskohustust

hinnates ainult kahe esimese osateo, mitte tervikteoga seoses.

Prokuratuur

palub

ringkonnakohtul

tutvuda

maakohtus

uuritud

tõendite,

istungiprotokollide ja süüdistuskõnega, arvestada ka tõenditega, mida maakohus

tõendikogumist välja jättis; kõrvutada E. Maasi ütlusi ja süüdistatavate kaitseversiooni

teiste kriminaalmenetluses uuritud tõenditega ja jõuda järeldusele, et E. Maasi ütlusi

ei saa kui usaldusväärseid otsuse tegemisel aluseks võtta ning lõppastmes Kohus

jättis alusetult kogumist välja järgmised tõendid: audiitorbüroo G OÜ hindamisraporti

(tõend 72); UV e-kirjaga edastatud arvamused Y OÜ tekitatud kahju osas ning

10.10.2018 ja 30.10.2018 arvamused N OÜ omakapitali väärtuste kohta (tõendid 125-

127), ekspert AJ ja menetleja BB vaheline e-kirjavahetus 29.07.-25.08.2020 (tõend

139) ning 02.10.2018 Y OÜ e-kiri ja sellega edastatud N tellitud asjatundja arvamus N

OÜ äritegevuse väärtuse kohta (tõend 34). Põhjuseks tõi kohus, et tegemist on

lubamatute tõenditega, kuna tegemist ei ole ekspertiisiaktiga või asjatundja ütlusega

ning tõendiks on asjatundja ütlus, mitte kirjalik arvamus/hinnang vms. Samuti kirjutas

kohus, et eelnevast johtuvalt ei arvesta kohus ka tunnistajate, asjatundja ja eksperdi

kohtus antud ütlusi, mis puudutavad G OÜ hindamisraportit. Prokurör selgitab, et

paralleelselt käib tsiviilkohtumenetlus, kus vaieldakse kahju suuruse üle, ja mille puhul

on Y esitanud GT hindamisraporti. Selle kohaselt on kahju suuruseks 6 503 000 eurot.

Kostjad esitasid tõendina UV arvamused N OÜ omakapitali väärtuse kohta, mis jäävad

vahemikku 2,5-5,3 miljonit eurot. Tsiviilkohtumenetluses on need lubatavad tõendid

kahju

tõendamiseks.

Need

on

dokumentaalsed

tõendid,

lubatavad

ka

kriminaalmenetluses ja need näitavad, et hagi osas käib vaidlus mitme miljoni euro

ulatuses on kahju tekkinud. Kohtupraktikas aktsepteeritakse auditeid, raporteid,

inventuuriakte, maksuotsused jm dokumentaalseid tõendeid. Kohus jättis ekslikult

arvestamata ka tunnistajate, asjatundja ja eksperdi kohtus antud ütlusi, mis

puudutavad G OÜ hindamisraportit. Tunnistaja ütlus on iseseisev tõend ning

kriminaalmenetluse seadustik lubab tunnistajat küsitleda ka selliste dokumentide

kohta, mis iseseisvalt tõendina ei pruugi olla lubatavad. Kohus jättis välja ka UV 10.

oktoobri 2018 e-kirja, milles ta on avaldanud kahju suuruseks vähemalt 3,8 miljonit

eurot. Kohtupraktikas käsitletakse e-kirja dokumentaalse tõendina. Kirja tähtsus on

selles, et kaitsja välja kutsutud asjatundja on kinnitanud, et peab esmase hinnangu

põhjal kahjuks 3,8 miljonit eurot. Tegemist on asjakohase tõendiga, mis võimaldab

kahju suurust tuvastada.

Kohus jättis tõendite kogumist välja ka A käitise müügilepingu 13.05.2019 (tõend 128)

ja tõendid, millest nähtuvad ST ja H OY esindaja kirjavahetus ning OH poolt edastatud

arved ja e-kirjavahetuse (tõend 129) põhjusel, et kohtule jääb selgusetuks, mida

nimetatud tõendiga soovitakse tõendada ning kuidas see on kuriteo koosseisu

tõendamise kontekstis asjakohane. Samuti tegi kohus sellega seonduvalt etteheiteid

süüdistusakti puudulikkusele. A OÜ majandusaasta aruanne ja käitise müügileping

kinnitavad koos tunnistajate JJ, SR, AN ütlustega, et 13. mail 2019 müüs eelmärgitud

äriühing tervikliku veokorralduse majandusüksuse käitisena F OÜ-le 475 000 euroga.

Käitis sisaldas toimivat ettevõtet seistme töötaja ja äriteabega, mille hulgas oli

omakorda töötajate tööalane elektronpostkastide sisu. Kõrvutades Y mahte F OÜ

mahtudega, võttes andmed Y 01.07.2017-30.06.2018 majandusaasta aruandest

(täiendav tõend) ja A OÜ 01.01.2018-31.12.2018 majandusaasta aruandest (täiendav

tõend), nähtub, et Y bilansimaht on 3 korda suurem, müügikäive 5 korda suurem ja

kasum 6 korda suurem ja seda suudetakse saavutada kolm korda väiksema töötajate

arvuga, siis isegi, kui korrutada ostetud käitise müügihind (475 000 eurot) neljaga,

annaks see indikatiivseks väärtuseks Y kohta ligi 2 miljonit eurot. Samuti tasub

osundada sellele, et tunnistajate ütluste kohaselt osteti käitis selleks, et taastada W-s

logistikaäri. Seega on ka nimetatud kulu selges põhjuslikus seoses süüdistatavate

teoga. Kokkuvõtvalt tõendab tõend 128 (A OÜ majandusaasta aruanne perioodi kohta

01.01.2018-31.12.2018 ja käitise müügilepingu A OÜ ja F OÜ vahel) kuriteoga W-le

tekkinud kahju ja selle suurusjärku.

Teiseks tõend 129: H OY-le väljastatud arved ning nende arvete väljastamist puudutav

e-kirjavahetus. Nimetatud tõendid kinnitavad tunnistaja ST poolt antud ütlusi ja

tõendavad asjaolu, et H OY AB oli Y klient ning tellis W-lt 2018. aastal teenuseid suunal

Läti, SIA C. Kuigi veokulud kandis W, esitas arved H OY-le kliendihaldur OH

31.05.2018 N OÜ nimelt. Oluline on fakt, et kuni 30.06.2018 oli OH Y töötaja ning N

OÜ-l enne 01.07.2018 töötajaid ei olnud. Tõend on asjakohane, kuna kinnitab töötajate

ebalojaalsust ja tegutsemist N OÜ nimel juba mais 2018. a ning asjaolu, et kliente

suunati ümber juba pikalt enne ettevõtte üleviimist. Samuti on tõend asjakohane

hindamaks, et Y töötajate üleminek N OÜ-sse ja nende ebalojaalsus Y suhtes ei olnud

juhuslik ja üksik, vaid see tegevus oli koordineeritud, juhitud ja pikalt planeeritud.

Enamus kohtus uuritud tõenditest, nii isikulised kui dokumentaalsed, tõendavad

kogumis, et Y kollektiivi juhtisid just E. Maas ja L. Latt.

Lisaks palub prokurör arvestada sideettevõtjalt saadud andmete protokolli tõendina.

Riigikohus on jaatanud nende andmete tõendikõlbulikkust ka teise astme kuritegude

puhul, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse (1-16-6179). KarS § 2172

lg 1 näebki ette sellise karistuse. Lisaks tuleb sama Riigikohtu lahendi kohaselt

arvestada kannatanute või avalikkuse huvi, mis on ka arutataval juhul olemas,

arvestades ülisuures ulatuses hagi esitamist ja meediakajastusi. Samuti tuleb

Riigikohtu praktika kohaselt arvestada, kas sama sisuga tõendit oleks võinud koguda

muul viisil. Prokuratuuri antud lubades on küllaldaselt põhistatud, miks oli see vajalik

ja

vältimatu.

Õige

on

lubades

väljendatud

arusaam,

et

käesolevas

kriminaalmenetluses omab olulist tähtsust, milline oli L. Lati ja E. Maasi roll N OÜ-s

võrreldes ametliku juhatuse liikme EV-ga ning selle kohta on võimalik informatsiooni

saada nende tööaja asukoha tagantjärgi vaatlemises. Veel tuleb arvestada

tõendusteabe tähtsust asjas. Prokuratuur on veendumusel, et kohtul tuleks tõend

vastu võtta ka sellele aspektile hinnangut andes, kuna ühest küljest on prokuratuur

esitanud palju erinevaid tõendeid, mis osutavad sellele, et E. Maas ja L. Latt asusid

ettevõtte ülevõtmist N-sse kavandama ja koordineerima juba 2018. a algusest, mistõttu

ei ole riive suur, kuid samas on nende pidev N kontori asukohas viibimine ja EV

mitteviibimine selline tõend, mida ütlustega või teiste tõenditega antud kriminaalasjas

tõendada ei saa. Riigikohus on ka välja toonud, et mida täpsemaid järeldusi isiku

eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb

sekkumist pidada. Antud asjas ei välista ka see kaalutluskoht tõendi vastuvõtmist,

kuna tõend omab tähtsust eelkõige tööaja asukoha viibimise seisukohalt ning

ulatuslikku eraelu riivet E. Maasi ja L. Lati suhtes toime pandud ei ole. Andmeid on

kogutud ja esitatud üksnes selleks, et näidata nende viibimiskoht kontoris. Küll aga

võimaldab see kohtul kõrvutada ja anda väga objektiivne hinnang E. Maasi ütluste

tõepärasust kaaludes. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokolli tõenduslik tähtsus

seisneb eelkõige just viimati nimetatus: E. Maasi ütlused seisnevad kokkuvõtvalt

selles, et N OÜ oli EV ettevõte, E. Maas tuli üksnes paaril korral 2018. a alguses

Väänale kui sõbrale vastu N OÜ-d puudutavates küsimusest, kuid otsuse W-st lahkuda

tegi ta aprilli lõpus või mai alguses 2018. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokoll

näitab üheselt, et EV viibis ajavahemikul 01.01.2018-06.07.2018 valdavalt Tartus. N

OÜ-le 2018. a veebruaris renditud pindu katvate mobiili tugijaamade alas ei ole ta

kordagi viibinud enne 2018. a 5. juulit. Küll aga on sealses tugijaamade alas viibinud

korduvalt E. Maas ja L. Latt. Kõrvutades seda tõendit N OÜ üüripindade leidmist

puudutavate tõenditega (tõendid 98 ja 99 ning tunnistaja AO-le ütlused), nähtub, et

üüripindasid N OÜ-le otsisid faktiliselt 2018. a veebruaris Y juhatuse liikmetena E.

Maas ja L. Latt ning EV-le saadeti üürileping L. Lati poolt sõnadega: „Ole hea, pane

allkiri alla!“. Seega nähtub, et need tõendid langevad sideettevõtjatelt saadud andmete

protokolliga kokku, tõendades süüdistusversiooni, et N OÜ kui konkureeriva ettevõtte

käivitamisfaasis olid vedavaks jõuks E. Maas ja L. Latt, mitte EV.

Järgnevalt selgitab apellant, et prokuratuur ei ole palunud jätta E. Maasi ütluseid

ebausaldusväärsena kõrvale KrMS § 289 lg 1 alusel. Prokuratuur on palunud

kõrvutada E. Maasi ütluseid muude tõenditega ja jõuda nii järeldusele, et E. Maas ei

ole rääkinud tõtt. Kohus eiras tõendeid, mis kinnitavad, et E. Maas ja L. Latt,

korraldades N OÜ tegevuse käivitamist, soovisid varjata oma seotust N OÜ-ga ning

tegid ettevalmistusi, et püüda enda vastutust vähendada. Tegemist on tõenditega, mis

otseselt tõendavad süüdistatavate kavatsust kuritegu toime panna. Sellisteks

tõenditeks on mh E. Maasi 15.02.2018 e-kiri AO-le (tõend 99), milles E. Maas palus

AO-l oma algselt kasutatud meiliaadress domeeniga @W.ee kustutada ja edaspidi

suhelda aadressil domeeniga @maas.ee. Samuti kirjavahetus JR ja E. Maasi vahel

05.04.2018, kus E. Maas palus JR-l kontaktmeil (J..R@W.ee) ära vahetada, muidu

võib mõni kiri sattuda valedesse kätesse (tõend 58). Samuti N OÜ rahastamise fakt

läbi N OÜ, millel prokuratuur peatub pikemalt edaspidi. L. Lati juhatuse liikme lepingu

muutmine ilma MS ja AN allkirjadeta, millega vähendati L. Lati konkurentsikeeldu 18

kuult kolmele ja leping lõpetati (tõend 48). E. Maasi ütluste tõele vastavuse korral

puudunuks sellisel toimingul igasugune mõte. Arusaadavat selgitust ei suutnud sellele

pakkuda ka süüdistatav. Samuti on kohus jätnud hinnangu andmata tõenditele, millest

nähtub, et OH esitas juba aprillis 2018 N OÜ nimelt arveid O kontsernile ja juunis 2018

H OY-le, so ajal, kui ta oli Y töötaja. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut tõendile,

millest nähtub, et Y raamatupidaja KK oli konkureeriva ettevõtte N OÜ arveldusarve

juures volitatud kasutaja alates 31.05.2018 ning omas kontol ka allkirjaõigust alates

05.06.2018. Kohus ei ole hinnangut andnud ka tõendile, et E. Maasil oli meiliaadress

domeenilõpuga @NNN.com olemas hiljemalt 09.03.2018, mil ta sellelt aadressilt saatis

ekirja O OY töötajale PL-le. Samal ajal juhib prokuratuur tähelepanu, et nii KK kui OH

olid kuni 30. juunini Y töötajad ja E. Maas selle ühingu juhatuse liige. N-l ei olnud kuni

01.07.2028 ühtegi töötajat. Need nimetatud tõendid kogumis teiste kohtus uuritud

tõenditega osundavad selgelt, et E. Maas ja L. Latt ei läinud teistega rääkimata

eraldiseisvalt N OÜ-sse tööle, millist versiooni oma ütlustega pakkus E. Maas, vaid

tegemist oli varakult kavandatud üleminekuga, milles olid vähemalt osa töötajaid

kaasatud juba tunduvalt varasemas etapis, kui esitati ametlikud lahkumisavaldused.

Kokkuvõttes kinnitavad ka need tõendid pikalt ette planeeritud varjatud tegevust ning

E. Maasi ütluste ebausaldusväärsust.

Järgnevalt selgitab apellant usalduse kuritarvitamise osategude kohta, täpsemalt N

OÜ äritegevuse alguse rahastamist. Kohus ei ole E. Maasi ütlusi teiste tõenditega

kõrvutanud ja analüüsinud, leppides E. Maasi selgitusega. Kohus on selle osateo

puhul prokuratuuri arvates tõendeid hinnanud vastuoluliselt ja on analüüsinud tõendeid

poolikult. Kohus on kirjeldanud tõendeid, mis seonduvad JR osaluse välja ostmisega.

Prokuratuuri hinnangul nähtub otsuse lk-l 26 käsitletud AN ja JR e-kirjadest, samuti E.

Maasi 12.12.2017 e-kirjast MS-le, et E. Maas ja L. Latt olid vähemalt alates 12.12.2017

teadlikud, et R plaanitakse Y juhtimisest/osalusest kõrvale lükata. Kohus kirjutab

otsuses, et ta ei ole tuvastanud, et süüdistatavad oleksid initsieerinud JR lahkumist.

See seisukoht ei ole tõendikogumiga kooskõlas. Fakt, et E. Maas ja L. Latt olid

kaasatud arutellu JR lahkumise kohta W-st 2017. a detsembris; fakt, et 23.01.2018

koheselt peale JR-le väljaostupakkumise tegemist edastati hinda puudutav

kirjavahetus Maasile ja Latile (ja sellises sõnastuses ja toonis, mis annab selgelt aimu,

et Maas ja Latt olid algusest peale väljaostupakkumise tegemisse kaasatud), näitavad,

et E. Maasi ütlused selle kohta, et tema ja L. Latt said teada JR väljaostmisest JR käest

peale 23.01.2018 toimunud kohtumist, mida R salvestas, on ilmsed valeütlused. E.

Maas andis kohtus ütlusi, et JR lahkumine oli alguspunktiks, miks ta tahtis W-st

lahkuda, kuna ei tundnud seal end enam väikeosanikuna turvaliselt. Ei ole eluliselt

usutav, et kui E. Maas ja L. Latt oleksid tõepoolest JR lahkumisest teada saanud JR

käest peale 23.01.2018 päeval toimunud kohtumist, mil süüdistatava sõnul mängis JR

neile ette kohtumise salvestise, oleks MS, AN, L. Lati ja E. Maasi vaheline e-

kirjavahetus toimunud sellises toonis. Vastupidiselt oleks e-kirjavahetus sisaldanud

pahameelt, vajadust selgituste järele, veenmist JR alles jätta või küsimusi iseenda

positsiooni kohta. Kohus otsustas sisuliselt käsitleda ebausaldusväärsena MS ütlusi,

kuna MS on kohtus andnud ütlusi, et süüdistatavatega 2018. aasta alguses toimunud

kohtumisel anti teada, et J-ga ei soovita jätkata, kuid 12.12.2017 e-kiri viitab asjaolule,

et JR edasise saatuse osas äriühingu tegevuses on olnud juttu juba enne 2018. a

algust. Prokuratuur viitab apellatsioonis seejuures MS ütlustele kohtuistungi protokollis

ja sellele, mida ta vastas prokuröri küsimusele, kelle initsiatiivil JR W-st lahkus. Samuti

tsiteerib prokurör apellatsioonis tunnistaja S vastust samal istungipäeval kohtuistungi

protokollist prokuröri küsimusele, kas neil oli Y väikeosanikega tüli. Kohtus üle kuulatud

erinevate tunnistajate ja ka süüdistatava ütlustest tuli välja, et L. Lati poolt krediitkaardi

võimalik kuritarvitamine tuli välja 2017. a detsembris. Seega on ilmne, et MS ei ole

andnud teadvalt valeütlusi, vaid ta on sidunud ajaliselt L. Lati krediitkaardi sündmusi ja

E. Maasi ja L. Lati poolset ettepanekut JR-st vabanemiseks ning pakkunud selleks

ajaks 2018. a algust. Kuigi teised tõendid näitavad, et need sündmused toimusid 2017.

a detsembris, ei saa öelda, et MS on andnud valeütlusi, vaid tegemist on inimese mälu

ebatäpsusega. Seda enam, et ajavahemik, millest me räägime, on mõõdetav

nädalates ning MS andis kohtus ütlusi ligi neli aastat peale toimunud sündmusi. Kohus

on lisaks E. Maasi ütlustele võtnud usaldusväärseks tõendiks salvestise, millelt nähtub,

et MS on kohtumisel öelnud lause: „Kõige lihtsam oleks, kui kõik osanikud oleks sealt

eemal ja paneks sinna konkursiga ühe korraliku juhi.“ Samamoodi nähtub aga

salvestiselt, et MS kinnitab, et nad tõmbavad igalt poolt kokku ning nad ei näe, et oleks

kolme inimest S-s vaja, võiks kaks inimest juhtida. MS andis kohtus ütlusi, et S-l ja N-

l ei olnud plaani Maasist ja Latist W-s vabaneda. Seda kinnitavad ka tõendid, mis

näitavad, et faktiliselt Maasist ja Latist ei vabanetud, pandi paika hoopis uus juhtimis-

ja tasustamisstruktuur, millele viidatakse juba 12.12.2017 e-kirjas. Prokuratuuri

hinnangul on kõnealune salvestis vaadeldav hoopis süüstava tõendina, kuna kinnitab,

S ja N ütlusi, et Maas ja Latt palusid Ri vabastamise kohta nende osalusest mitte

rääkida ja selle palve täitmist kinnitavad lisaks salvestisele ka 23.01.2018 hilisõhtul S,

N, Maasi ja Lati vahel vahetatud e-kirjad (apellatsiooni p 23). Samuti kõneleb salvestise

olemasolule ja sisu prokuratuurile sellest, et salvestatud vestluse toon ning salvestise

tegemise fakt näitavad, et JRle ei tulnud 23.01.2018 vestluse sisu S ja N-ga tegelikult

üllatusena. Kuna S ja N andsid kohtus ütlusi, et nad ei informeerinud JR kohtumise

teemast ette, siis on see seletatav ainult faktiga, et JR teadis sellest L. Lati ja E. Maasi

vahendusel ning oli kohtumiseks valmistunud. Prokuratuuri häirib, et kohus on antud

osateo puhul võtnud usaldusväärse tõendina arvesse süüdistatava E. Maasi ütlused,

olles otsuses kirjeldanud ka ütlusi, mis ilmselgelt on vastuolulised, eluliselt

ebausutavad ja ka vastuolus objektiivsete tõenditega. Nii näiteks jättis kohus tõendite

kogumist sisuliselt kõrvale MS ja AN ütlused, millest selgub hoopis teine sündmuste

kulg kui E. Maasi ütlustest. Nii näiteks aktsepteeris kohus E. Maasi ebaveenvat,

paljasõnalist selgitust, et 12.12.2017 e-kiri ei ole seotud Ri lahkumisega, aga ta ei oska

kommenteerida, millega need kirjad on seotud ning mis skeemi silmas peeti. Nii näiteks

aktsepteeris kohus süüdistatava selgitust, et ta ei tea midagi N OÜ rahastamisest, kuigi

kohus ise kirjeldas tõendeid otsuses, mis on selle väitega teravas vastuolus. Samuti

jättis kohus täielikult tähelepanu pööramata E. Maasi faktilistele valeütlustele N OÜ

pangakonto kasutamise kohta ajal, mil E. Maas oli veel Y juhatuse liige. Järgnevalt

tsiteerib prokurör E. Maasi vastuseid prokuröri küsimustele, mille kohaselt

kokkuvõtlikult E. Maas ühtegi ülekannet eelnimetatud kontolt teinud ei ole ja pole seda

kontot kunagi kasutanud. Kuigi süüdistatav korduvalt kinnitas, et ta pole kunagi talle

antud pangakonto käsutamise õigust kasutanud, ilmneb täiendava tõendina uuritud

panga vastusest, et ülekandeid enne 2018. a juulit tegid üksnes Maas ja Latt. EV

esimene ülekanne pärineb alles 2018. a juulikuust. See fakt on omakorda kooskõlas

sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, mis näitab samuti, et N OÜ kontoris enne

2018. a juulit viibisid Maas ja Latt, aga mitte EV. Seega palub prokuratuur

ringkonnakohtul kaaluda uuritud tõendeid, võttes arvesse, et tegelikult olid Maas ja Latt

üleni kaasatud R-st vabanemise plaani alates detsembrist 2017; et N OÜ alustava

ettevõttena vajas algkapitali; et R-le makstud raha kasutati N OÜ stardikapitaliks; et R

liitus samuti N OÜ-ga. Samuti võtta arvesse, et Ri W-st väljaostutasu kanti N OÜ-sse

varjatult, läbi majandustegevuseta äriühingu (N OÜ), millise vajaduse kohta ei suutnud

ka süüdistatav pakkuda ainsatki mõistlikku seletust. Lisaks võtta arvesse ka seda, et

S ja N ütluste kohaselt palusid E. Maas ja L. Latt JR-le nende initsiatiivist ja

kaasatusest mitte rääkida, mida nad järgisid, ning neil endil ei olnud tajutud vajadust

JR-st vabaneda. Eelnev näitab selgelt, et E. Maas ja L. Latt olid need, kes panid käima

sündmuste ahela ja korraldasid 254 000 euro jõudmise N OÜ kontole algkapitaliks.

Kohtuotsus sisaldab ka etteheidet süüdistusele. Kohus leiab, et süüdistuses pole

konkretiseeritud ega esitatud täielikke tõendeid, kes tegi ülekandeid 254 000 euro

kandmisel L OÜ-lt N OÜ vahendusel N OÜ-le. Arvesse võttes, et tegemist on grupis

toime pandud teo süüdistusega ning vaidlusalustel äriühingutel olid pangas

allkirjaõigused erinevatel kuriteoga seotud isikutel, on prokuratuuri arvates süüdistuse

etteheide õigustatult suunatud N OÜ algakapitali rahastamise organiseerimisele. Kes

konkreetselt üksikuid ülekandeid teostas, on prokuratuuri hinnangul siinkohal

teisejärguline. Sealjuures on kohus ka otsuses (lk 32) osundanud tõenditele, et mitmed

süüdistuses toodud ülekanded on teostatud L. Lati ja E. Maasi poolt. Prokuratuur on

arvamusel, et ei süüdistuse sõnastus ega uuritud tõendid ei ole taksituseks jõudmaks

järeldusele, et E. Maas ja L. Latt on süüdi ühiselt toime pandud konkureeriva ettevõtte

rahastamises.

Järgnevalt selgitab prokurör N OÜ äripinna otsimisega seotud osateo kohta.

Prokuratuur ei nõustu kohtu järeldusega, et selle osateo puhul on ebausaldusväärsed

üksnes E. Maasi ütlused selle kohta, et L. Latt ei käinud kaasas üüripinda vaatamas ja

et L. Latt ei olnud sellesse teemasse pühendatud. Kohus on jätnud andmata hinnangu,

millega seletada sellist valeütluste andmist ja miks sel juhul saab ülejäänuid ütlusi

tõestena arvestada. Seda enam, et kohus on otsuse lk-l 34 refereerinud E. Maasi

ütlusi, mida apellatsioonis on järgnevalt tsiteeritud. Need E. Maasi ütlused on

prokuratuuri hinnangul paljasõnalised ja eluliselt ebausutavad, et on võimatu mõista,

miks neid peaks tõendina arvestama. Just sel viisil süüdistatava ütlusi hakkides ja

erinevate

osategude

juures

eraldiseisvana

arvestades,

jõudis

maakohus

õigeksmõistva järelduseni. Tegelikkuses tuleks antud kohtuasja puhul võrrelda

süüdistuspoole nägemust teo tervikpildist kaitsepoole tervikpildiga ning uurida ja

võrrelda tõendeid nende kahe erineva „loo“ taustal. N OÜ kontoritarvete tellimise

osateo puhul nõustus kohus prokuröri hinnanguga tõenditele. Küll aga tegi kohus

etteheiteid süüdistusele L. Latti osas. Apellant selgitab, et käsitles seda osategu ühe

osana E. Maasile ja L. Latile etteheidetud usalduse kuritarvitamise süüdistusest.

Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et konkureeriva ettevõtte loomist plaanisid ja

korraldasid ning viisid ellu L. Latt ja E. Maas ühiselt, seda kõikide osategude juures

kirjeldatud tegudes. Kuna kontoritarbeid telliti kõikidele N OÜ-s ületulevatele

töötajatele ning on tõendatud, et N üüripindu otsisid E. Maas ja L. Latt ühiselt ning ka

ettevõtte käivitamise rahastust organiseerisid nad ühiselt, on prokuratuur seisukohal,

et elulise usutavuse modus operandi printsiibi alusel on ka nimetatud osategu

omistatav L. Latile kui kuriteo kaastäideviijale. Kohus, mõistes E. Maasi õigeks

usalduse kuritarvitamises, kuid jõudes otsusele, et E. Maas rikkus Y OÜ juhatuse

liikmena 2018 mais kontoritarvete organiseerimisel konkureerivale ettevõttele ja

kontoritarvete tasumisel Y OÜ rahaliste vahenditega juhatuse liikme hoolsus- ja

lojaalsuskohustust, oleks pidanud kaaluma tema süüdimõistmist antud episoodi puhul

KarS § 201 lg 1 alusel omastamises. Y töötajate äriühingust lahkumise osateo puhul

selgitab apellant, et kohtu veendumuse kujunemine on raskesti jälgitav. Kohus pole

selles osas tõendeid sisuliselt hinnanud, vaid on tuginenud peamiselt süüdistatava

ütlustele. Kohus on otsuse vastavas punktis (p 8) põhjalikult kirjeldanud kohtus uuritud

tõendeid. Ka selle osateo puhul on ilmne, et aset leidnud sündmusi kirjeldavad ühelt

poolt kannatanu Y suurosanikud S ja N ning teiselt poolt süüdistatav E. Maas oluliselt

erinevalt. Prokuratuurile üllatuslikult on maakohus jõudnud järeldusele (p 8.18), et

ebausaldusväärseks tuleb pidada S ja N ütlusi, usaldusväärseteks aga süüdistatava

E. Maasi ütlusi. Prokuratuur palub ringkonnakohtul teha tõendi usaldusväärsuse

küsimuses risti vastupidine otsus ja põhjendab seda järgnevalt. E. Maasi ütlustena

esitatud kaitseversioon on vasturääkivusi täis, eluliselt ebausutav ja seda ei kinnita

teised uuritud tõendid. Prokuratuuri silmis seisneb ehk kõige suurem eluline

ebausutavus selles, mis puudutab E. Maasi ütlusi, et ta ei mäleta viimast tööpäeva W-

s. Puudub vaidlus, et Y meeskond oli toimiv ja äärmiselt kokkuhoidev, ja, et E. Maas

ja L. Latt olid head juhid W-le ja töötajate poolt armastatud. Eluliselt ei ole võimalik, et

sellises emotsionaalses olukorras, nagu toimus ühine lahkumine päeva pealt kogu

kollektiiviga, ei mäleta E. Maas, kuidas tema viimane päev välja nägi või oli ta üldse

Eestis või hoopis välismaal. Samamoodi on eluliselt ebausutav, et E. Maas ei teadnud

midagi töötajate poolt arvutite kaasavõtmisest, nende andmetest tühjendamisest ja

tagastamisest W-le. Hinnates tõendeid kogumis, on selge, et kogu lahkumisprotseduur

oli organiseeritud. Üle 20 töötaja lahkumise asjaolud olid ühesugused: kõik lahkusid

arvutitega, kõigi arvutid tehti tühjaks, kõik lahkusid samal päeval, mitte ühegi töötaja

töölepingu lõpetamise avaldus ei jõudnud MS-ni ega AN-ni, mitte ühegi töötaja asemel

ei asutud otsima uut töötajat, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, hoopis E. Maas ja L.

Latt edastasid klientidele kirju, et alates 1. juulist ei ole Y suuteline neid teenindama

ning kindlustust ei ole mõtet pikendada. E. Maas andis ütlusi, et mõistab juhatuse

liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust selliselt, et tuleb tegutseda nii, et ettevõtte

parimad huvid oleksid tagatud. Samamoodi vastas ta prokuröri küsimusele, miks

kirjutas ta 1. juulil kõigile N töötajatele kirja, kus andis korralduse „minna

käsijuhtimisele, et elimineerida kahjusid. Edasine suhtlus ainult N pealt või telefonitsi.

Anname teada kui midagi muutub“, et põhjus oli selles, et olukord oli katastroofiline.

Need tööd, mis olid pooleli, nende tööde osas tekkis risk, et mingid tööd ja infovahetus

jääb pooleli. Kui nad oleks jäänud pooleli, siis see oleks võinud tähendada sadu

tuhandeid eurosid kahju. Ometigi ei võtnud E. Maas Y juhatuse liikmena ette mitte

midagi, et vältida W-le tekkinud miljonitesse eurodesse ulatuvat kahju, kui ta oli enda

sõnul mai lõpus saanud teadlikuks, et peaaegu kõik Y töötajad lahkuvad ettevõttest

2018. a juuni lõpus. Enda sõnul oli ainus, mida ta tegi, MS teavitamine. MS andis aga

ütlusi, et sellist teavitamist ei olnud. Kaaludes, kumma isiku ütlused selle vastuolu

puhul on usaldusväärsed, on ilmne, et selleks on MS, kelle ütlused langevad kokku

teiste ülekuulatud tunnistajate ütluste ja kirjalike materjalidega ning on ka eluliselt

usutavad. Samuti peab prokuratuur vastuoluliseks E. Maasi ütlusi, millal ja kuidas sai

ta teada, et enamus Y töötajatest lahkuvad koos temaga ja alustavad järgmisel nädalal

koos töötamist N-s. Nimelt püüdis E. Maas oma ütlustega jätta muljet, et tema väga ei

teadnud üldse ja kontoris sellest palju ei räägitud, kes, miks ja millal lahkub ja kuhu

läheb. Tema ja L. Latt võtsid W-st lahkumise ja N-sse minemise otsuse vastu

eraldiseisvalt ja ta pigem ei olnud üllatunud, nähes kaks päeva hiljem peale W-st

lahkumist endisi kolleege tööl N-s. Kohtuotsusest (lk 51, p 8.11) võib aru saada, et

kohus on pidanud usaldusväärseks E. Maasi ütlusi, et ta pole mitte ühtegi Y töötajat

palunud, suunanud, käskinud N-sse minema. Ometi on kohus eelnevalt kirjeldanud

tunnistaja TT kohtus antud ütlusi, mille kohaselt 2018.a juuni viimasel nädalal helistas

E. ja ütles, et hakkame töötama uuel aadressil ja ütles aadressiks XXX. Samuti on

kohus otsuses kirjeldanud tunnistaja TT kohtuistungil usaldusväärsuse kontrolliks

avaldatud ütlusi: „mulle ootamatult teatas L. Latt, E. Maasi juuresolekul, et lüüakse Y

lahku, kuna on omanikega tüli ja omanikud ei ole ettevõtte juhtimisstiiliga nõus.

Initsiatiiv töökohavahetuseks tuli L. Lattilt”. Samuti on kohus otsuses kirjeldanud

tunnistaja KM kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et isikuks, kes esmakordselt rääkis

talle N-st, võis olla L. Latt.

Lugedes tunnistajate TT ja KM ütlusi, tuleb neist selgelt välja soov kaitsta E. Maasi ja

L. Latti. Nende ütlustes on hulgaliselt ebaveenvusi, elulist ebausutavust, vastates

küsimustele, kelle poolt ja kuidas tuli ettepanek minna N OÜ-sse tööle, mis oli nende

sisemine motivatsioon töökoha vahetamiseks ja kuidas ning kelle organiseerimisel

toimus arvutite kaasavõtmine W-st töölt lahkumisel, andmetest tühjaks tegemine ja W-

le tagastamine, samuti Y viimase tööpäeva kirjeldamisel. Prokuratuuri hinnangul on

tunnistaja M ütluste hindamisel oluline arvestada, et ka tema vastu on samas

sündmuses esitatud Y poolt 6 503 000 euro ulatuses tsiviilhagi, mis on tõendatud AN

ütlustega. Äärmiselt kõnekas on asjaolu, et pärast TT ja KM kohtus ülekuulamist,

loobus kaitsja kohtusse kutsumast pooli tunnistajaid, täpsemalt kõiki kaitseaktis

loetletud tunnistajaid, kes olid lahkunud töötajad. See on arusaadav. Vaadates, kuidas

KM ja TT proovisid teatud küsimustele vastates vastustest kõrvale hiilida või ei suutnud

anda adekvaatseid ja eluliselt usutavaid selgitusi, on selge, et keegi ei soovi

vabatahtlikult kohtus valeütlusi anda, millele võib järgneda ka karistusõiguslik vastutus.

Lisaks jõudis maakohus põhjendamatult järeldusele, et MS ja AN ütlused ei ole

usaldusväärsed. Nimelt asus kohus otsuse p-s 8.18 seisukohale, et kohtu jaoks on

usaldusväärne süüdistatava E. Maasi väide, et tema teavitas S enda lahkumisest,

kuna seda tõendab E.Maasi e-kiri, milles süüdistatav enda väitel pakkus S-le

võimalikke juhikandidaate Y jaoks. Vaadates asjassepuutuvaid tõendeid, nähtub, et E.

Maas andis kohtus ütlusi, et tema ütles MS-le, et lahkub W-st mai lõpus, juuni alguses

2018 ning teiste töötajate lahkumisest teavitas ta MSt 14. juuni kohtumisel. Esmalt

juhib prokuratuur ringkonnakohtu tähelepanu, et maakohus luges kokkuvõttes

tõendatuks, et E. Maas ja L. Latt jätsid oma teavitamiskohustuse suurosanike ees

töötajate lahkumisest täitamata. Seega on ühene, et E. Maasi ütlused selle kohta, et

ta 14. juunil S töötajate lahkumisest teavitas, on vale. Kohus luges E. Maasi ütlused

usaldusväärseks põhjendusega, et seda kinnitab asjaolu, et AN ütluste kohaselt peale

S ja Maasi 14.06 kohtumist lepiti JR-ga 15.06 kohtumine kokku, et pakkuda talle Y juhi

kohta. Samuti andis S ütlusi, et peale 14.06.2018 kohtumist hakkasid tema häirekellad

lööma ja 21.06.2018 pakkusid nad RT-le Y juhi kohta. Nii S kui N andsid kohtus ütlusi,

et esimene ebakõla (kui krediitkaardi kulude asjaolud välja arvata) tekkis nende ja

väikeosanike vahel juuni alguses. Järgnevalt on apellatsioonis tsiteeritud MS vastavaid

ütlusi kohtuistungi protokollist. Kõrvutades E. Maasi ja MS ütlusi, on prokuratuuri jaoks

usaldusväärsed ja eluliselt usutavad MS ja AN ütlused, kes kohe, peale E. Maasiga

14.06 kohtumist, mil MS-l enda sõnul „häirekellad lööma hakkasid“, asusid otsima W-

le uusi juhi kandidaate. Lisaks sellele, et maakohus ise faktiliselt tuvastas E. Maasi

ütluste valelikkuse töötajate lahkumisest teavitamise kohta, ei ole eluliselt usutav, et

kui E. Maas oleks tegelikult MSt mai lõpus, juuni alguses oma lahkumisest teavitanud,

oleksid MS ja AN uut juhti alles juuni keskel otsima hakanud. Kohus eksis, kui pidas

asjakohatuks täiendava tõendina esitatud E. Maasi 27.06.2018 e-kirja KJ-le. Sellega

soovis prokuratuur tõendada E. Maasi ütluste valelikkust, et ta on teavitanud

suurosanikke oma lahkumisest 2018. a mai lõpus, juuni alguses. Kohus märkis, et

kirjast nähtub, et teema puudutas Y AS, mitte Y OÜ-d. Järgnevalt on apellatsioonis

toodud ära ka eelnimetatud kiri. Nimetatud kirjast nähtub prokuratuuri hinnangul

üheselt, et E. Maas teeb KJ-le ettepaneku minna augusti teises nädalas ühiselt

külastama ja kontakte üle andma kliendi I Oy juurde, kes oli senini olnud Y OÜ klient

ja kellest pidi saama Y AS klient. Ei ole eluliselt usutav, et kontakte tuleks üle andma

Y OÜ endine juht. Seega omab ka nimetatud tõend tähtsust hindamisel, et E. Maasi

ütlusi ei saa arvestada kui usaldusväärset tõendit. On tõsi, et E. Maas on 09.06.2018

saatnud MS-le e-kirja, kus ta loetleb isikute nimesid, kes on töötanud erinevates

ettevõtetes, mida kohus käsitles, kui E. Maasi ütluste usaldusväärsust kinnitavat

tõendit. Kuid nimetatud e-kirjast ei nähtu kuskilt, et neid isikuid pakutakse Y juhi

kandidaatideks. Silmas pidades, et pole teada, millega seoses E. Maas neid isikuid

MS-le pakub ning et E. Maasi vaidlusalused ütlused on hulgaliste objektiivsete

tõenditega vastuolus, ei ole võimalik prokuratuuri arvates jaatada, et viidatud

09.06.2018 e-kiri kinnitaks E. Maasi ütluste tõepärasust. Kohus märgib ka otsuse

punktis 8.11 (lk 51), et süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes töötajate

lahkumise kavandamine ja kohtul puudub omaalgatuslikult võimalus sellist väidet

sisustada ning jõuab otsuse punktis 8.14 (lk 53) seisukohale, et ei ole tuvastatud, et

töötajate lahkumise taga oleksid olnud süüdistatavad, mistõttu ei saa neile töötajate

lahkumise kavandamist ette heita. Töötajate lahkumise kavandamist detailselt (kes

rääkis kellega, millal ja kuidas) kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on

ilmne, et töötajate lahkumine oli juhitud, organiseeritud tegevus ja et arvesse võttes

kogu 2018. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele

konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle

ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu

eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Süüdistuses on oluline rõhk pandud asjaolule, et

töötajatelt

saabunud

lahkumisavaldused

jätsid

süüdistatavad

suurosanikele

edastamata. Sellise teo eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide

ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Viimast fakti tõendavad omakorda 01.09.2020

vaatlusprotokoll, mille eesmärgiks oli võrrelda Y ja N kliente 2018. aastal (tõend 84);

finantsekspertiisi

akt

(tõend

85)

ning

täiendavate

tõenditena

esitatud

Y

kasumiaruanded 2017-2018 ja 2018-2019 omavahelises võrdluses. Viimati nimetatud

tõenditest omakorda tuleneb must-valgelt, et kui kuni 30.06.2018 seisuga oli Y edukas,

toimiv ettevõte, siis alates 01.07.2018 on märkimisväärne kasum asendunud

märkimisväärse kahjumiga. Samuti nähtub, et isikutest, kes olid Y kliendid seisuga

30.06.2018, sai valdav enamus N klientideks alates 01.07.2018. 71. Nimetatud

tõenditega on teravas vastuolus kohtu järeldus, et Y tegevuse seiskumine ei leidnud

kinnitust. Võimalik, et kohus pidas „seiskumise“ all silmas, et tegevust kunagi enam ei

taastatud, millist väidet ei ole süüdistuses esitatud. Kohtus uuritud tõenditega on aga

kinnitust leidnud, et 2018. a juuli esimesel esmaspäeval ei olnud Y kontoris ühtegi

töötajat ega tegevjuhti ega olnud ettevõttel suutlikkust oma kliente teenindada.

Süüdistuse seisukohalt ei ole raskuspunkt mitte sellel, kui pikaks ajaks tegevus

seisukus, vaid sellel, kui suur kahju W-le süüdistatava teo tulemusel tekkis. Kohus on

otsust põhistades teinud loogikavea, hinnates selle üksiku osateo põhjuslikku seost

kahjuga. Prokuratuur heidab süüdistuses Maasile ja Latile ette, et nad olid terve 2018.

a esimese poolaasta ebalojaalsed enda juhitava ühingu suhtes ning nende erinevad

osateod ühiselt, s.o pikalt kestnud organiseerivad teod, viisid W-le suure varalise kahju

tekitamiseni. Samamoodi on prokuratuuri arvates kohus teinud loogikavea, arutades

süüdistatavate lojaalsuskohustuse olemasolu tõendatust kohtuotsuse punktis 6,

seostades seda üksnes kahe esimese osateoga. Mõlemad küsimused tuleks hinnata

selliselt, et need suhestuvad tervikteoga.

Osateo kohta, mis puudutab lahkuvatele töötajatele boonuste maksmist, selgitab

apellant järgmist. Prokuratuur soovib kohtu sellekohaseid seisukohti täiendada

sellega, et vaidlus seisneb eelkõige selles, kas süüdistatavad, teades, et enamus

töötajatest on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest samaaegselt

konkureerivasse ettevõttesse N OÜ 1. juuliks 2018. a, makstes Y arvelt töötajatele

kahel korral boonuseid, rikkusid sellega Y OÜ ees hoolsusja lojaalsuskohustust. W-l

tekkis boonuste maksmisest kulu summas 41 624,17 eurot, mis ei olnud kantud Y OÜ

ärilistest huvidest, mida ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ning TsÜS § 35 tulenevalt kohustusid

E. Maas ja L. Latt järgima. Kohus on taas põhjalikult kirjeldanud uuritud tõendeid.

Tõendite osas selles küsimus vaidlus sisuliselt puudub. Prokuratuur möönab, et

tõsikindlat järeldust, et töötajatele makstud boonuste puhul oli süüdistatavatel

Swedbanki kontot kasutades peamine eesmärk teha seda varjatult MS ja AN ees, ei

pruugi olla õige teha, kuid kohtus on uuritud piisavalt teisi tõendeid, mis süüdistust

kinnitavad. Samamoodi ei oma prokuratuuri hinnangul tähtsust, kas boonuste näol oli

tegemist töötajate müügilt saadavate boonustega või ettevõtte majandustulemuste

pealt makstavate preemiatega. Oluline on, et töölepingutes ei olnud kirja pandud

töötajate õigust nõuda boonust (nt müügitulemuste pealt või ettevõtte teenitud

ärikasumi pealt). See ei olnud Y kohustus, vaid õigus. Boonuse maksmine töölepingute

kohaselt oli puhtalt ettevõtte juhi otsustada ning selles seisnebki prokuratuuri etteheide

süüdistatavatele: neil ei olnud kohustust boonuseid maksta, kuid nad tegid seda

sellegipoolest Y raha arvel, olles teadlikud, et nad ise koos töötajatega on leppinud

kokku lahkuda ühekorraga ettevõttest ja jätta suuromanikud sellest õigeaegselt

teavitamata. Iga mõistlik kõrvalseisja mõistab, et selline olukord paneb äriühingu

majanduslikult äärmiselt keerulisse olukorda. Prokuratuur peab kummastavaks

kohtuotsuses (lk 66) sisalduvat lauset: „Kohus ei välista ka seda, et nende kontodel

nähtavad suuremad töötasud võivad olla seotud põhitöötasude suurendamisega, mida

on tehtud suuliselt, mistõttu ei ole nende kohta lepingu muudatusi.“ Sellist väidet ei ole

kohtuistungitel kordagi kõlanud, ka mitte süüdistatavalt. Prokuratuur soovib

ringkonnakohtu jaoks üle rõhutada, et prokuratuur peab boonuste maksmise kultuuri

ettevõttes normaalseks ja kohaseks juhtimistavaks. Samuti ei ole mingit vaidlust, et

boonuste maksmine oli W-s tavapärane praktika. Maasile ja Latile heidetakse

boonuste maksmist ette seetõttu, et nad olid alates 2018. a algusest järjepidevalt

kujundanud olukorra, et luua Y kõrvale uus konkureeriv äriühing, kuhu nende

teadmisel siirdusid üheaegselt kõik Y töötajad. Prokuratuuri hinnangul on antud

osategu üks osa ebalojaalsusest, millega kaasnes W-le suur varaline kahju ning lisaks

ka boonuste maksmisest tekkinud kulu.

Järgnevalt selgitab apellant töötajate arvuti kaasavõtmist puudutavat osategu. Apellant

ei nõustu kohtu sellekohaste järeldustega, et süüdistatavatele ei saa seda osategu ette

heita. Kohus tuvastas (p 10.12), et töötajad võtsid Y OÜ-st lahkudes tööarvutid kaasa.

Tõendatud on ka, et kokku tagastati Y OÜ-le ajavahemikul 05.07.-11.07.2018 17

arvutit, mis olid andmetest tühjendatud. Järgnevalt leidis kohus, et töötajad võtsid

arvutid kaasa, et lõpetada pooleliolevaid töid ning loeb selle tõendatuks. Apellant

tsiteerib sellekohast lõiku kohtuotsusest. Prokuratuurile jääb kohtuotsust lugedes

arusaamatuks, miks oleks pidanud 100% kõik töötajad oma tööandja arvutid töösuhte

lõppedes kaasa võtma, eriti kui nad käisid töid lõpetamas Y kontoris. Samuti ei seleta

selline sündmuste tõlgendus, miks oli vaja arvutid peale töövoogude lõpetamist

andmetest tühjendada. Prokuratuur osundab erinevate istungil tunnistajatena

ülekuulatud isikute ütlustele, kes kõik kinnitasid, et logistiku väga oluline töövahend on

e-postkast, sest omavahelises suhtluses lepitakse kokku teenuse tingimused, tähtajad,

hinnad, kontaktid jm oluline. Samuti juhib prokuratuur ringkonnakohtu tähelepanu, et

kui 13.05.2019 müüs A OÜ tervikliku veokorralduse majandusüksuse käitisena F OÜ-

le hinna eest 475 000 eurot, siis käitis sisaldas kogu toimivat ettevõtet koos seitsme

töötaja ja äriteabega, mille hulgas omakorda (NB!) oli töötajate tööalase

elektronpostkastide sisu. Järgnevalt tsiteerib apellant AU poolt maakohtus antud ütlusi,

täpsemalt tema vastuseid prokuröri küsimustele. Apellandi hinnangul aitavad need

ütlused mõista kõige kokkuvõtvamalt, miks lahkudes konkureerivasse ettevõttesse, oli

süüdistatavate huvides võtta kaasa töötajate arvutid kogu neis peituva teabega ja

tagastada need andmetest tühjana, kuna W-s varundati postkastide sisu ainult väga

lühikest aega.

Prokuratuur juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et arvutite kaasavõtmine töösuhte

lõppedes ei olnud ei W-s (tunnistajate ütluste kohaselt) ega üheski tavapäraselt

toimivas ettevõttes normaalne tegutsemisviis. Asjaolu, et arvutitega lahkus kogu

kollektiiv ning andmetest tühjendatult tagastati kõik ära viidud arvutid, viitab üheselt

sellele, et see oli koordineeritud ja kooskõlastatud tegevus ning taaskord osundab

prokuratuur tõendite kogumiga tuvastatud faktile, et N OÜ tegevuse käivitamist

korraldasid just süüdistatavad. Seda, et Y olukorda raskendas arvutite algne

puudumine ja kustutatud andmetega tagastamine, kinnitasid kohtus AU, SR, MS, ST,

AN ning JJ. See tegi töövoogude tuvastamise veel keerukamaks – pooleli olevate

töövoogude kohta ei olnud võimalik infot üles leida ega kontrollida klientide väidete

õigsust. Prokuratuur juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et lahkunud töötajatel

oli võimalik arvutitest kopeerida vajalik info, et kasutada seda N äritegevuse huvides.

Ainuüksi elulise usutavuse aspektist jääks arvutite kaasavõtmine ja hilisem andmetest

kustutamine mõistetamatuks, kuna sellega kaasneb nii kulu kui tülikus. Mõistetav on

see aga juhul, kui seda tehti lahkuvate inimeste endi huvides. Eeltoodust tulenevalt

palub prokuratuur ringkonnakohtul tuvastada E. Maasi ja L. Lati süü ka selles osateos.

Järgnevalt selgitab apellant oma seisukohti osateo osas, mis puudutab lahkuvate

töötajate mobiilinumbrite ümbervormistamist. Antud osateo puhul tuvastas kohus

(otsuse p 11.6), et süüdistatavad andsid volitused süüdistuses nimetatud endiste Y OÜ

töötajate Y OÜ nimel olevate telefoninumbrite ümbervormistamiseks nende töötajate

isiklikeks numbriteks ning et ümbervomistamisest ei teavitatud teisi Y OÜ juhatuse

liikmeid. Tõendatud on ka, et numbrid kuulusid varasemalt süüdistusaktis nimetatud

isikutele või teistele äriühingutele, mis on/olid nendega seotud. 91. Kohus leidis aga

(otsuse p 11.7), et ei nõustu süüdistuse etteheitega, mille kohaselt oli sellise teguviisi

põhjenduseks soov töötada konkureerivas ettevõttes ja suhelda klientidega samalt

numbrilt, jättes klientidele arusaam, et Y OÜ jätkab oma tegevust teise nime all. Lisaks

märkis kohus, et ei ole mitte ühegi tõendiga tõendatud, et süüdistuses nimetatud

töötajad oleks klientidele andnud informatsiooni, et N OÜ jätkab Q OÜ tegevust. Selle

väitega ei saa prokuratuur nõustuda ja osundab järgnevatele tõenditele. Nii näiteks

kirjutas L. Latt 29.06.2018 MS-le, kinnitades üle varasemat TL väidet, et muutuvad Y

andmed ning need palutakse O kontsernil asendada uute andmetega, milleks oli N OÜ

viimasele kuuluvate kontaktidega: „Jah, see on nii. Palun tee muudatused,“ (tõendid

73 ja 88). Selle sündmuse aset leidmist sellisel viisil kinnitas ka kohtus üle kuulatud

tunnistaja MS. Näiteks kirjutas SN 26.06.2018 Y töötajana kliendile, et tehku klient arve

N nimele, kuigi teenus osutati ajal, mil N-l puudusid töötajad (tõend 69). SN kirjutas

29.06.2018 Y töötajana kliendile K: „Informeerin, et uuest nädalast toimetame uue

nime all. Palun saada järgmise nädala info juba siia,“ (tõend 24). TL kirjutas 27.06.2018

A’ile, et alates tulevast nädalast töötame uue firma nime all: N. Koopia e-kirjast oli

saadetud ka aadressidele O@NNN.com ja L@NNN.com (tõend 24). SK kirjutas

28.06.2018 kliendi K OÜ esindajale, CR-le: „Meil nüüd nimi vahetub alates 01.07.2018.

Teie jaoks jääb kõik samaks, ainult ettevõtte nimi ja e-kiri muutub,“ (tõend 22). Samast

tõendist nähtub, et OH ja SK püüdsid veel juuli alguses Y poolt osutatud teenuse eest

esitada arvet N nimelt, kuid K OÜ otsustavalt keeldus sellest, kuna teenuse osutajaks

oli olnud W, mitte N. E. Maas kirjutas 28.06.2018 kliendile P, et kohtus samal päeval

P töötajaga, et arutada mõningasi sisemisi ümberkorraldusi meie organisatsioonis

(tõend 24). E. Maasi ja L. Lati kõnealuse osateo süü seisneb selles, et nemad Y

juhatuse liikmetena olid seadusest tulenevalt 2018. a aprillis ja juunis kohustatud

seisma Y ärihuvide eest. Kui nad oleksid seda teinud, siis ei oleks nad hõlbustanud W-

lt klientide ületulekut N-sse. Isegi kui need telefoninumbrid kunagi kuulusid

kasutajateks olevatele füüsilistele isikutele, ei lasunud W-l töötaja lahkumisel mingit

kohustust seda telefoninumbrit tagasi vormistada. Eriti olukorras, kus E. Maas ja L.

Latt, teadsid – ja mitte üksnes ei teadnud vaid kavandasid – , et töötajad lahkuvad

korraga ja plaanivad uude ettevõttesse kaasa kutsuda nii palju kliente, kui võimalik.

Prokuratuur osundas kohtus uuritud tõenditele, millest nähtub üheselt, et E. Maas, L.

Latt ja nendega ühiselt N OÜ-sse suundunud töötajad soovisid klientidele jätta muljet,

et muutub ainult ühingu nimi ja aadress, kõik muu jätkub vanamoodi. Seega soovisid

nad kaasa võtta W-st nii palju kui võimalik, sh telefoninumbrid. Samuti on kohus otsuse

põhistamisel keskendunud valele momendile: küsimus polnud mitte selles, et kliendid

ei oleks saanud Y (suurosanikele, sest töötajaid enam polnud) helistada, vaid nad said

takistamatult jätkata suhtlemist N OÜ-sse üle läinud töötajatega ning nende

klienditeenindus ei kannatanud selle all. Süüdistatavate pahatahtlikkust ja

ebalojaalsust Y suhtes näitab ka see, et kuigi nad olid teadlikud kolmeliikmelise

esindatuse nõudest, ei teavitanud nad telefoninumbrite ümbervormistamisest St ega

Nt ja ei palunud nende allkirja. Viimati nimetatu on ka arusaadav, sest hinnates

süüdistatavate suurt teopilti tervikuna, on ilmne, et kogu nende tegevus oli suunatud

sellele, et lahkuda äkitselt ja korraga, et suurosanikud ei saaks asuda üleminekut

takistama. Seega ei saa kuidagi hinnata usaldusväärseks E. Maasi ütlusi, et

keeldumine abonentide ümbervormistamisest oleks läinud tema eetiliste vaadetega

vastuollu (kohtuotsuse lk 76-77). Hinnates tõendite kogumis E. Maasi ja L. Lati

käitumist, on ilmne, et nad tegutsesid mitte Y ärihuvides, vaid N OÜ ärihuvides ja

sealjuures sooviga Y huve kahjustada. Selline käitumine on aga selges vastuolus

juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusega. Prokuratuur soovib ka rõhutada, et

erinevad osateod on erineva kaaluga, eriti kui hinnata seda, mis põhjustas suure

varalise kahju tekkimist. Prokuratuur ei arvagi, et üksnes telefoniabonentide

ümbervormistamise lubamisega oleks W-le miljonitesse ulatuv kahju tekkinud, vaid

peab veel kord vajalikuks rõhutada, et kõik osateod tervikuna kokku ehk süüdistatavate

põhimõtteline, süstemaatiline ebalojaalsus ja poole aasta jooksul toimetatud tegevus

ja tegevusetus kokku oli see, mis viis nende esindatud ühingu suure kahju tekkimiseni.

Järgnevalt selgitab apellant seisukohti osateo osas, mis puudutab Y OÜ klientidele

eksitava informatsiooni edastamist. Kohus on teinud prokuratuurile etteheite, et

süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes E. Maasi ja L. Lati kavandamisel ja

teadmisel Y OÜ-st N OÜ-sse tööle suundunud töötajate poolt klientidele eksitava

informatsiooni edastamine. Süüdistusaktis ei ole kajastatud, et süüdistatavad oleksid

töötajatele andnud korraldusi või soovitusi töötajatele anda klientidele eksitavat

informatsiooni. Töötajatele korralduste andmist detailselt kogutud tõendid tuvastada ei

võimalda. Samas on ilmne, et Y töötajate poolt klientidele info jagamine, mille kohaselt

„kõik jätkub vana viisi, muutub ettevõtte nimi“, oli süsteemne, organiseeritud tegevus,

ning arvesse võttes kogu 2018. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid

otsimas uuele konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga,

rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja

koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Seega võimaldavad tõendid

kogumis prokuratuuri hinnangul tuvastada, et klientide eksitamine oli juhitud Maasi ja

Lati poolt. Sellist järeldust toetavad ka vaatlusprotokollis (tõend 87) vaadeldud e-kirjad,

millest nähtub, et juhi rollis N OÜ-s jätkasid peale töötajate üleminekut samuti Maas ja

Latt. Klientidele eksitava info saatmise eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa

klientide ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Antud osateo puhul tuleb kohtuotsusest eriti

ilmekalt välja, et kohus on tõendeid hinnanud väga ühekülgselt, võttes aluseks E.

Maasi ütlused ning jätnud täielikult tähelepanuta tema ütlustes ilmnevad vastuolud nii

seesmiselt kui teiste tõenditega kõrvutades. Kohus on jätnud tähelepanuta

prokuratuuri poolt varem osundatud tõendid, millest kogumis järeldub, et E. Maas ja L.

Latt alustasid 2018. a alguses äri üleviimist uude konkureerivasse ettevõttesse ning

pidanud eluliselt usutavaks süüdistatava versiooni, et kõik erinevate töötajate poolt

klientidele saadetud e-kirjad, mille sisu on sama („jätkame vanaviisi“) on kas nende

enda initsiatiivil või kellegi teise juhtimisel koostatud, kuigi uurisime kohtus tõendeid,

mis näitasid, et E. Maas ja L. Latt otsisid N OÜ-le üüripinnad, korraldasid ühingu algse

rahastamise, sisustasid seda mööbliga, tellisid sinna kõigi töötajate jaoks

kontoritarbeid, üritasid enda seoseid N OÜ-ga varjata, aktsepteerisid, et Y töötajad

esitavad arveid klientidele N OÜ nimelt ajal, mil nad töötasid ja teenuseid osutati Y

arvelt ning saatsid peale 01.07.2018 N OÜ töötajatele korraldusi andvaid ja

motiveerivaid e-kirju, kuigi ametlikult neil sellist positsiooni uues ühingus polnud.

Prokuratuur palub ringkonnakohtul uurida tõendeid kogumis, tuvastada E. Maasi

ütluste ebausaldusväärsus ja rajada selle osateo otsustus süüdistusaktis ning

prokuratuuri poolt täiendavas tõendite esitamise voorus esitatud tõenditele.

Prokuratuur märgib veelkord, et ka prokuratuur jagab arvamust, et Eesti Vabariigis on

nii töötajad kui kliendid vabad liikuma. Samas tuleb rõhutada keskset momenti selles

kriminaalasjas: E. Maasi ja L. Lati karistusõiguslik süü tuleneb sellest, et kõiki

süüdistuses kirjeldatud osategusid tegid nad ajal (ligi viie kuu vältel), mil nad olid Y OÜ

juhatuse liikmed. Igal ettevõtte omanikul on õigus eeldada ja oodata, et tema ettevõtte

juhatuse liige on ettevõttele lojaalne.

Järgnevalt esitab apellant vastuväited kohtuotsuse p-le 6, milles kohus leidis, et

süüdistusaktis pole piisavalt konkretiseeritud, milles seisnes süüdistatavate puhul

hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Prokuratuur selle seisukohaga ei nõustu.

Süüdistusaktis on piisavalt konkretiseeritud, milles seisnes süüdistatavate puhul

hoolsus-, lojaalsus- ja teavitamiskohustuse rikkumine. Süüdistusaktis heidetakse E.

Maasile ja L. Latile ette seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise

kohustuse rikkumist. Seejuures on süüdistuses viited erinevatele asjakohastele

sätetele ÄS-is, TsÜS-is ja VÕS-is, millistes on sätestatud hoolsus-, lojaalsus- ja

teavitamiskohustuse sisu. Samuti on süüdistuse iga osateo juures märgitud, kas

konkreetse osateoga rikuti Y OÜ ees hoolsus- ja/või lojaalsuskohustust ning viimasest

tulenevat huvide konflikti keeldu. Seejärel asus kohus hindama, kas süüdistatavad

rikkusid kohtuotsuse p-des 4 ja 5 märgitud tegevustega s.o N OÜ-le äripinna

otsimisega ja viimase äritegevuse rahastamisega seonduvast Y OÜ juhatuse

liikmetena ning sellest tegevusest Y OÜ teisi juhatuse liikmeid teavitamata jättes,

lojaalsuskohustust ja huvide konflikti keeldu. Täpselt hindas kohus, kas süüdistatavad

on rikkunud ÄS § 185 sätestatud konkurentsikeeldu, mis on vaadeldav

lojaalsuskohustusena, või juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus

rikkumisi ei tuvastanud. Samuti hindas kohus, kas süüdistatavad on rikkunud VÕS §

624 sätestatud käsundisaaja teatamiskohustust ning jõudis järeldusele, et

süüdistatavatel ei olnud teatamiskohustust. Siinjuures on kohus teinud vea mitmel

tasandil. Esiteks, analüüsides hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega seonduvat

üksnes kahe esimese osateo kontekstis. Prokuratuuri hinnangul tulnuks hoolsus- ja

lojaalsuskohustuse rikkumist hinnata kõikide osategude ehk tervikteo kontsekstis,

mitte üksnes kahe esimese osateo osas. Seda põhjusel, et prokuratuur heidab

süüdistuses E. Maasile ja L. Latile ette 2018. a esimese poolaasta jooksul toime

pandud kõikide osategude toimepanemist tervikuna, kuna just erinevad osateod

ühiselt viisid Y OÜ-le kahju tekkimiseni. Kuigi süüdistuses on osateod arusaadavuse

mõttes kirjeldatud eraldi, tuleb rõhutada, et osategusid tuleb vaadata ja analüüsida

tervikuna. Hinnates tõendeid kogumis ja vaadates E. Maasi ja L. Lati käitumist

tervikuna, on selge, et E. Maas ja L. Latt ei tegutsenud mitte Y ärihuvides, vaid N OÜ

huvides ning selline käitumine on vastuolus juhatuse liikme hoolsus- ja

lojaalsuskohustusega. Maakohus on tuvastanud kohtuotsuse lk 38, et E. Maas ja L.

Latt olid teadlikud neile kohalduvast konkurentsikeelust logistikaäris, viidates T OÜ

osanike lepingule ja e-kirjavahetusele E. Maasi, L. Lati, JR, MS ning AN vahel. Samas

märgib prokuratuur, et kuigi kõnealused tõendid on olulised süüdistatavate subjektiivse

koosseisu kontekstis, st tõendamaks, et nad olid hästi teadlikud neile kohalduvast

konkurentsikeelust, siis on kohus väljunud süüdistuse piiridest, sest süüdistus heidab

E. Maasile ja L. Latile usalduse murdmist ette üksnes seadusest, mitte tehingust

tuleneva kohustuse alusel. Järgnevalt selgitab apellant ja vastuseks vastavale

maakohtu seisukohale, et süüdistus ei kätkegi etteheidet, et E. Maas ja L. Latt oleksid

kuulunud süüdistuse perioodil konkureeriva ettevõtte juhtorganitesse. Süüdistus

seisneb hoopis selles, et nemad Y juhatuse liikmetena varjatult valmistasid ette uue

konkureeriva äriühingu tegevuse käivitamist. Viimast fakti ei ole aga kohus otsuses

üldse hinnanud hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumise kontekstis. Samuti ei nõustu

apellant kohtuga, et süüdistatavatel ei olnud teatamiskohustust ja nad ei tegutsenud

huvide konfliktis. Prokuratuuri arvamuse kohaselt on selline kohtu järeldus

materiaalõiguse jäme rikkumine. Maakohus ise on otsuses (lk 36) eelnevalt

osundanud,

et

olemuslikult

sarnaneb

juhatuse

liikme

suhe

äriühinguga

käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes (Riigikohtu 8.10.2008 lahend nr 3-2-1-65-08, p

33). Prokuratuurile jääb arusaamatuks maakohtu mõttekäik, aga võib oletada, et kohus

pidas silmas seda, et kuna E. Maas ja L. Latt ei rahastanud Y ega otsinud üüripinda Y

jaoks, siis ei ole kohtu arvates tegemist käsundisuhte rikkumisega. Juhul kui see oli

maakohtu otsuses väljendatud mõte, siis on see loogiliselt vildakas. Süüdistuse

aluseks olevate ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ja TsÜS § 35 normide eesmärk on äriühingu

osanikku ja käsundiandjat kaitsta just selliste juhatuse liikmete ebalojaalsete minetuste

eest, nagu heidetakse ette antud juhul süüdistatavatele, so olukord, kui juhatuse liige

murrab ühingu suhtes usaldust, tegutsedes sisuliselt hoopis võõra ühingu hüvanguks.

Lihtsustatult öeldes heidab prokuratuur süüdistatavatele ette seda, et nad Y juhatuse

liikmetena ajasid varjatult teise äriühingu äriasju ja jätsid sellest oma käsundiandja

teavitamata. Samuti ei saa olla vaidlust sellest, et ettevõtte sisuliselt ülevõtmine

käsunditäitja poolt on käsundiandja jaoks oluline asjaolu. Just neid küsimusi oleks

maakohus otsuses pidanud analüüsima. Antud juhul on maakohus need küsimused

otsuses

jätnud

käsitlemata,

keskendudes

ebaõigetele

vaidluspunktidele

ja

analüüsides kohustuste rikkumist üksnes kahe osateo, mitte kuriteo kui terviku osas.

Kahju osas selgitab apellant järgmist. Kohus leidis otsuse p-s 13.12, et kuna E. Maas

ja L.Latt ei olnud W-le kahju tekkimise ajal, s.o ajavahemikul 01.07.2018-31.12.2018

Y juhatuse liikmed, ei olnud neil ka KarS § 2172 sätestatud erisubjekti staatust ega

kohustust järgida Y varalisi huve. Prokuratuur sellega ei nõustu. Kriminaalasjas on

tõendamist leidnud, et E. Maas oli Y juhatuse liige 20.01.2011-02.07.2018 ning L. Latt

10.03.2011-02.07.2018. Samuti on tuvastatud, et E. Maas ja L.Latt panid 2018. a

esimese poolaasta jooksul toime erinevad usalduse kuritarvitamisena käsitletavad

osateod, mis on kirjeldatud süüdistuse punktides 1 kuni 8. Nagu rõhutatud, viisid need

osateod ühiselt olukorrani, kus 01.07.2018 Y tegevus seiskus, ettevõttel ei olnud

töötajaid, juhte, oskusteavet ning võimet kliente teenindada. Kõik see tõi omakorda

kaasa W-le kahju tekkimise. Kuivõrd kahju tekkimiseks tehti kõik endast olenev ja loodi

eeltingimused ajal, mil E. Maas ja L. Latt olid Y juhatuse liikmed, ei mängi

erisubjektsuse hindamisel rolli asjaolu, et isikud ei olnud kahju reaalse tekkimise ajal

enam Y juhatuse liikmed. Siinkohal tuleb osundada ka KarS §-le 10, mis sätestab:

„Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema.

Tagajärje saabumise aega ei arvestata.“ Kohtuotsuse punktis 13.13 on kohus asunud

hindama, kas süüdistatavad järgisid Y varalisi huve kuni nende juhatuse liikme kohalt

tagasikutsumiseni. Täpsemalt hindas kohus nimetatud punktis seda, kas W-l tekkis

suur varaline kahju töötajate korraga lahkumise tõttu. Apellant märgib maakohtu

vastavatele seisukohtadele vastuseks, et lisaks juhatuse liikmete ja osanike

teavitamata jätmisele, heitis prokuratuur süüdistatavatele ette ka töötajate ühise

lahkumise kavandamist. Vaatama kohtu seisukohale (otsuse p 8.14), et

süüdistatavatele ei saa töötajate lahkumise kavandamist ette heita, on prokuratuuri

hinnangul selge, et töötajate lahkumise oli selgelt organiseeritud tegevus E. Maasi ja

L. Lati poolt. E. Maasi ja L. Lati tegevus töötajate lahkumise kavandamisel, osanike ja

juhatuse liikmete mitte teavitamine töötajate lahkumisest koosmõjus muude

osategudega viis olukorrani, kus 02.07.2018 ei olnud W-l juhte, töötajaid, arvuteid,

puudus suutlikkus kliente teeninda. Kõik see koosmõjus viiski W-le kahju tekkimiseni.

Seega ei ole korrektne anda hinnangut üksnes sellele, kas töötajate lahkumisest

teavitamata jätmine tekitas W-le kahju. Lisaks on oluline märkida, et süüdistusakti

kohaselt tekkis W-le kahju mh sellest, et tasus 3084,46 eurot kauba eest, mille

omandas N OÜ, ning maksis töötajatele lisatasusid summas 41 624,17 eurot.

Nimetatud teod pandi toime ajal, mil süüdistatavad olid Y juhatuse liikmed. Kuna kohus

ei leidnud lisatasude maksmises midagi ebaseaduslikku, ei tuvastanud kohus ka selle

tegevusega kaasnenud kahju tekkimist. Kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju

summas 3084,56 eurot on kohus jaatanud otsuse punktis 13.15, kuid leidis, et tegemist

ei ole suure kahjuga. Muude etteheidete osas, mille puhul kohus leidis, et

süüdistatavate

käitumine

on

küll

hinnatav

juhatuse

liikme

hoolsus-

ja

lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kohtu hinnangul kinnitust, et Y OÜ-l oleks

tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot. Eelnevast nähtub, et sarnaselt

hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise tuvastamisel ei andnud kohus ka kahju

tuvastamisel hinnangut tervikteole, vaid hindas osategusid eraldi. Nagu korduvalt

märgitud, ei pea prokuratuur seda õigeks, kuna kõik osateod tervikuna viisid W-le kahju

tekkimiseni. Mõistetavalt ei ole iga osateo kaal kahju suuruse tuvastamisel võrdne,

kuid iga üksikut osategu tuleb siiski hinnata kogumis. Sellisel juhul oleks kohus

tuvastanud ka E. Maasi ja L. Lati poolt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise ning

W-le suure varalise kahju tekkimise.

Prokuratuur palub ringkonnakohtul lisaks finantsekspertiisiaktile võtta arvesse ka teisi

dokumentaalseid tõendeid kahju kohta, sh neid, mida kohus tõenditena ei arvestanud.

Kohtuvaidlustes käsitles prokuratuur põhjalikult kahju tõendatust erinevate tõenditega

ja jääb selle juurde ka apellatsioonis, paludes ringkonnakohtul prokuratuuri

süüdistuskõnes toodud seisukohti arvestada. Lisaks mainitud tõenditele, mis jätavad

ruumi kahju täpse summa määratlemisele, määras uurimisasutus koostöös

prokuröriga kohtueelses uurimises finantsekspertiisi, et määratleda kindlaks ka üks

konkreetne summa teise metoodikaga ja tõendada, et kahju vähemalt summas 40 000

eurot on W-le tekkinud. Kuna hagi ehk kahju täpse suuruse üle käib vaidlus seekord

tsiviilkohtus, võeti menetluskulude kokkuhoidmise ja andmete usaldusväärsuse

huvides aluseks äärmiselt konservatiivne lähenemine tõendada ära, et vähemalt

summas 40 000 eurot on kahju tekkinud. Seega piirduti saamata jäänud kasumi

leidmisel üksnes poole aasta andmetega. Prokuratuur on veendumusel, et

tegelikkuses on ka selle metoodika järgi kahju palju suurem, sest tegelikult pole mingit

põhjust piirduda üksnes esimese 6 kuu jooksul kaotatud kasumiga ja vaadelda oleks

saanud oluliselt pikemat ajaperioodi. Kuigi kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud W-le

tekitatud kahju täpset suurust ning ka tsiviilkohtus käib selle üle vaidlus, on prokuratuuri

hinnangul erinevaid tõendeid analüüsides ja meetodeid kasutades selgelt tuvastatud,

et E. Maasi ja L. Lati poolt 2018. a esimesel poolaastal toimepandud tegudega tekitati

W-le kahtlemata kahju üle 40 000 euro.

Prokuratuur palub E. Maasile ja L.Latile tingimisi vangistust mõistes kohaldada KarS §

75 lg 2 punkti 1 ning kohustada kumbagi süüdistatavat katseaja jooksul hüvitama W-

le tekitatud kahju vähemalt summas 125 469 (250 938/2) eurot. KarS § 75 lg 2 p 1

räägib kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest ja mitte tsiviilhagi hüvitamisest. Selle

normi alusel saab kohustada E. Maasi ja L. Latti ka hüvitama nende poolt kannatule

tekitatud kohtu poolt tuvastatud kahju. Kuna tsiviilkohtus jätkub poolte vahel vaidlus

tekitatud kahju suuruse üle ja see vaidlus käib miljonites, siis loodab prokuratuur, et ka

ringkonnakohus nõustub prokuratuuri käsitlusega ja loeb, et kriminaalkohtumenetluses

on kahju tekkimine vähemalt summas 209 314 eurot kindlaks tehtud. Samuti on

kindlaks tehtud töötajatele äriühingu huvide vastaselt välja makstud boonustega

tekitatud kahju osas summas 41 624,17 eurot. Nende kahe summa on 250 938,17

eurot.

RINGKONNAKOHTU MÄÄRUSED

5.mail 2023 jättis ringkonnakohus käiguta kannatanu apellatsiooni ja andis tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks. Uue apellatsiooni esitas kannatanu 18.mail 2023.

29.mail 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele

kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks

aega 30.juunini 2023.

Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad süüdistatavate kaitsja adv. O.Nääs ja

kannatanu esindaja adv. M.Kairjak.

KIRJALIKUD SEISUKOHAD.

Süüdistatavate kaitsja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

Kannatanu esindaja adv. M.Kairjak toetab kannatanu ja prokuröri apellatsiooni.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks siinkohal hakata eraldi välja tooma kirjalikes

seisukohtades esitatud väiteid vaid oma otsuse põhjenduste ja järelduste paremaks

jälgimiseks kasutab oluisemaid väiteid ja seisukohti põhjalikumalt otsuse motiveerivas

osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega

ja süüdistatava kaitsja ning kannatanu esindaja poolt esitatud kirjalike seisukohtadega,

leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja süüdistatavad süüdi mõista neile esitatud

süüdistuses.

Esmalt annab kohtukolleegium hinnangu nende tõendite osas, millised olid maakohtu

poolt tõendikogumist välja jäetud. Prokurör ja kannatanu taotlevad esitatud

apellatsioondes arvestada süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel ka nende

tõenditega.

Kohtukolleegiumi hinnangul puudutavad need tõendikogumist välja jäetud tõendid,

millega soovitakse tõendada kahju suurust, tsiviilkohtumenetlust ja seal käimasolevat

vaidlust kahju suuruse osas. Kriminaalmenetluses on piiriks süüdistuses näidatud

ajavahemik ning süüdistuses nimetatud varalise kahju suurust väljendavad arvud.

Asjaolu, et süüdistuses on ära märgitud, et kannatanule on tekitatud suur varaline

kahju vähemalt 0000 eurot, ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul seda, et

prokuratuur peaks hakkama tõendama kahju suurust, mis ületab 6 miljonit.

Süüdistusest võib siiski üheselt aru saada, et kahju suurus vähemalt 40000 eurot käib

nende numbrite kohta, mis on süüdistuses ka numbritena väljendatud. Üheselt on

selge, et otsese varalise kahjuna nimetatakse süüdistuses kahju, mis on seotud

kantseleitarvete soetamisega ja töötajatele boonuste maksmisega. Varaline kahju

saamata jäänud tulu näol on kohtukolleegiumi arvate süüdistuse kohaselt 209314

eurot.

Süüdistuse tekst: Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜ-

l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas

5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud

rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943

eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y

OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot.

Tuleb tunnistada, et sellest sõnastusest ei ole võimalik täpselt aru saada, mida

prokuratuur kahjuna silmas peab, kuid selle teksti lugejale on selge see, et varaline

kahju vähemalt 40000 eurot on sisustatud just nende süüdistuses ära märgitud

summadega. Äriühingu jaoks on oluliseim tellimuste kadu, sest rahavoo ja kasumi

kokkukuivamine on selle tagajärg – tulu tuleb tellimuste täitmisest. Käibekao tõttu raha

ei tule ja kasumit ei teenita. Kasumi teenimine on ettevõtlusega tegelemise eesmärk.

Ehk siis kahju saamata jäänu tulu näol on süüdistuse kohaselt 209314 eurot.

Need arvnäitajad, mis on süüdistuses ära märgitud on kirjas ka tõenditena esitatud

raamatupidamise dokumentides ja ekspertiisiaktis.

Maakohus on vaidlustatud otsuses väga pikalt ja põhjalikult analüüsinud

finantsekspertiisiakti tõendina lubatavust ja sellega seoses ka kahju küsimust.

Maakohtus tekkis vaidlus kuivõrd oli üldse vajalik kasutada eriteadmisi ning kas selline

ekspertiisiakt, mis kajastab nö arvutusi, millega saab hakkama ka isik, kellel ei ole

eriteadmisi, on kohtukõlbulik. Maakohus selgitas oma otsuse p-s 13.8 viimases lõigus,

et Kuigi N OÜ müügikäibe tuvastamine ei eelda eriteadmisi, on asjatundja oma

ütlustes kinnitanud, et ainsad asjad, mille osas võiks finantseksperdi poole üldse

pöörduda, oleks küsimus kui suur oli rahavoog ja puhaskasum, need on finantsalast

arvutust nõudvad tehted. Ekspert selgitas ütlustes, selleks et tuvastata saamata

jäänud tulu, selleks on vaja algandmeid, oskus neid algandmeid lugeda, see

põhimõtteliselt käib finantsekspertiisi oskuse juurde. Kes ei ole finantsekspertiise

teinud, ei pruugi hakkama saada. Antud juhul vastas ekspert saamata jäänud rahavoo

ja kasumi kohta ning kohus ei vastusta, et tegemist on eriteadmist vajava küsimusega,

mistõttu on kohus ka seisukohal, et antud juhul puudus mõistlik põhjendus, miks

ekspert oleks pidanud tulenevalt KrMS § 107 lg-st 4 keelduma ekspertiisiaktis

küsimusele vastamast või KrMS § 98 lg 1 p-st 4 keelduma ekspertiisi tegemast.

Ka on maakohtu tõendatuks lugenud, et ajavahemikul 01.07.2018-31.12.2018

varasemalt Y OÜ-st teenust tellinud kliendid, on sellel ajavahemikul teenust tellinud N

OÜ-st. Nimetatud asjaolu üle puudub vaidlus. See on leidnud kinnitust ekspertiisiakti

ja selle aluseks olevate tõenditega, mis kriminaalasja materjalide juurde lisatud ning

mida kohus on tsiteerinud otsuse p-s 13.8. Nimetatud asjaolu ei ole vastustanud ka

süüdistatav ega ka tunnistaja TT ning ka teised kohtus ütlusi andnud tunnistajad.

Ekspertiisiaktis märgitu kohaselt ajaperioodil 01.07.-31.12.2018 oli N OÜ müügikäive

5 798 530 eurot, mis moodustus 404 kliendist, kes olid enne nimetatud perioodi ostnud

teenust Y OÜ-st. Märkimist väärib seegi, et 404-st kliendist ostis teenust nimetatud

perioodil 101 klienti ka Y OÜ-st (kd 3, 72). Nimetatult summalt arvutas ekspert Y OÜ-l

klientide tellimustelt saamata jäänud rahavooks 212 943 eurot ja kasumiks 209 314

eurot.

Seega on süüdistuse järgi varaline kahju kokku – otsene varaline kahju summas

3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N

OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane

lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 euro – ja saamata jäänud tulu 209 314

eurot.

Kas nimetatud kahju on omistatav süüdistatavatele, seda käsitleb kohtukolleegium

edasiselt ja nimelt, kui põhjendab oma seisukohta, miks ei nõustu maakohtu

õigeksmõistva otsusega ning millised on need maakohtu poolt tehtud vead, mis

annavad ringkonnakohtule põhjendatud aluse teha maakohtu otsusest vastupidine

otsus süüdistatavate süü osas.

Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks ära märkida veel kahe kahju puudutava

vaidlusküsimuse osas järgmist.

Prokurör on maakohtu otsusest aru saanud, et maakohtu üheks motiiviks, miks ei saa

tekkinud kahju omistada süüdistatavatele on see, et kahju tekkimise ajavahemikuks

on ekspertiisi akti kohaselt 1.07.2018 kuni 31.12.2018 ja sel ajal ei olnud süüdistatavad

enam erisubjektid. Kaitsja seevastu on prokurörile ette heitnud, et viimane on

maakohtu seisukohti vääriti mõistnud ja tegelikult ei ole maakohus oma otsuses seda

väitnud. Maakohus on otsuses kirjutanud, et süüdistuses märgitud periood

01.07.2018-31.12.2018, mil Y OÜ-le väidetav kahju vastaval perioodil üle läinud

klientide tellimustelt tekkis, märgib kohus, et nimetatud perioodil ei olnud süüdistatavad

E. Maas ega L. Latt erisubjektiks, kellel oleks olnud kohustus järgida Y OÜ varalisi

huve. E. Maas ja L. Latt on esitanud juhatuse liikme kohalt tagasiastumisavaldused

29.06.2018 ja 30.06.2018. Kohtule esitatud tõendite põhjal on kohus veendumusel, et

süüdistatavad ei olnud Y OÜ juhatuse liikmed enam hiljemalt alates 02.07.2018, kuna

02.07.2018 Y OÜ osanike erakorralise koosoleku protokolli kohaselt otsustati

koosolekul tagasi kutsuda ühingu juhatusest L. Latt ja E. Maas seoses nende poolt

juhatuse liikme kohustuste rikkumisega ning usalduse kaotusega (kd 1, lk 21-24). Tõsi

on ka see, et edasiselt arutleb kohus selle üle, et tõendamist leidnud osategude ja

väidetavalt tekkinud kahju vahel ei esine nõutavat põhjuslikkust.

Ka asus maakohus kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistatav E. Maas on Y OÜ ees

rikkunud

hoolsus-

ja

lojaalsuskohustust

seoses

N

OÜ-le

kontoritarvete

organiseerimisel ja nende eest Y OÜ rahaliste vahenditega tasudes. Lisaks on kohus

kohtuotsuse p-s 12 asunud seisukohale, et E. Maas on rikkunud Y OÜ ees hoolsus- ja

lojaalsuskohustust ning huvide konflikti keeldu, mis puudutab O OY (09.03.2018-

06.06.2018) lepingu sõlmimist. Samuti on nii süüdistatav E. Maas kui L. Latt rikkunud

kohtu hinnangul juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, jättes Y OÜ teised

juhatuse liikmed ja osanikud teavitamata töötajate lahkumisavalduste esitamisest

(kohtuotsuse p 13.5). Kuivõrd KarS § 2172 kuriteokoosseis eeldab ühe objektiivse

tunnusena suurt varalist kahju, ei ole kohtu hinnangul vastav eeldus täidetud. Kohtu

hinnangul on tuvastatud E. Maasi poolt kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju

summas 3084,56 eurot, mis on tänaseks päevaks tasutud. Muudes etteheidetes

süüdistatavatele, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav

juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kinnitust, et Y

OÜ- oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot.

Ehk siis, maakohtu otsusest võib leida kahju omistamise osas põhjendusi igale

maitsele. Konkreetsete süüdistuses loetletud käitumisaktide tõendatuse osas ning

süüdistatavate tegevuse ja saabunud tagajärje vahel põhjuslikkuse osas esitab

kohtukolleegium oma seisukohad edaspidi, kui analüüsib süüdistatavate süüküsimust

ning maakohtu otsuse seisukohti selles osas. Küll aga ei saa kohtukolleegiumi arvates

prokurörile ette heita, et ta on maakohtu otsusest ka nii aru saanud, et maakohtu üks

põhjendus on just see, et kahju tekkimise ajavahemikul ei olnud süüdistatavad enam

erisubjektid. Igal juhul maakohtu poolt kirjapandu selleks põhjust annab. Sellise

maakohtu seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu ja nagu võib kaitsja poolt

ringkonnakohtule esitatud kirjalikest seisukohtades välja lugeda ei ole ka tema sellega

nõus. Igal juhul on ringkonnakohus veendunud selles, et arutatavas kaasuses on

oluline, et süüdistatavad olid teo toimepanemise ajal erisubjektid. Just oma tegudega

lõid nad eeldused kahju tekkimiseks ja tagajärg, mis alati saabubki hiljem, võib

saabuda ka ajal, mil erisubjektsus süüdlasel juba puudub. Oluline on põhjuslik seos

süüdlase käitumise ja saabunud tagajärje vahel.

Teine küsimus, mis on kohtumenetluses tõusetunud ja mille kohta maakohus oma

otsuses sedastas, et ei oska sellele vastust leida, on küsimus, miks on valitud tagajärje

e suure kahju tuvastamiseks ajavahemik pool aastat e 1.07.2028 kuni 31.12.2018.

Kaitsja on välja pakkunud, e olukorras, kus oleks valitud kaks kuud või hoopis kaks

päeva, ei oleks sellises rahalises vääringus kahju tuvastatud. Kohtukolleegium

möönab, et loogiline on, et kui finantsekspertiis oleks määratud kahe päeva möödudes,

ei oleks kindlasti numbrid samad, sest majandusnäitajad olnuks hoopis teised.

Vastates sellele kaitseväitele, võib esmalt täheldada, et kindlasti pikem periood, oleks

andnud ka teistsugused numbrid ja prokuratuuri jaoks oligi oluline näidata, et kahju

saamata jäänud tulu näol ei olnud mitte olematu vaid ka siiski suures ulatuses e ületas

40000 eurot. Teiseks, on selge, et lühike periood e kaks päeva või kaks kuud, ei oleks

kajastanud ka kogu kahju ulatust e tegelikult saabunud tagajärge ning seega on valitud

esimene

poolaasta,

mis

järgnes

süüdistatavatele

süüdistuses

etteheidetud

tegevusele. Ka on see periood, mis kajastab adekvaatselt raamatupidamise

seisukohalt vastavaid näitajaid. Karistusõiguslikult ei ole kohtukolleegiumi arvates

valitud perioodi pikkuse osas midagi etteheidetavat ja pigem on ka seadusandja teatud

kuriteokoosseisude puhul, kus karistusõiguslik hinnang sõltub tagajärjest lähtunud

pikemast perioodist saabunud tagajärje tuvastamisel. Näiteks KarS § 121 lg 2 p 1 ja

§ 118 lg 1 p 2.

Mis puudutab teisi maakohtu poolt arvestama e lubamatuid tõendeid ja nimelt need,

mis seonduvad H OY teenuse osutamisega, millest nähtuvad ST ja H esindaja e-

kirjavahetus ning OH poolt edastatud arved ja e-kirjavahetus (tõend 129) ning

elektroonilise

side

ettevõtjalt

saadud

andmed,

siis

selles

osas

nõustub

kohtukolleegium maakohtuga osas, mis puudutab sideandmeid. Samas eelmainitud

arved ja kirjavahetus on kohtukolleegiumi hinnangul asjakohased tõendid. Oma

seisukoha nende osas e nii sideandmete kui ka mainitud kirjavahetuse osas, esitab

kohtukolleegium edaspidi kui vaeb süüdistatavate süüküsimust e seal, kus on see

vaidlus konkreetselt tõusetunud.

Süüdistuses süüdistatavatele etteheidetud käitumise tulemusel oli Y OÜ 1.07.2018

seisuga sisuliselt tühjaks pumbatud e tühi töötajatest ja kõigest sellest, mis töö

tegemiseks ühe töötaja juurde nö kuulus – kliendiportfell, arvuti, telefon. Sisuliselt olid

süüdistatavad poole aastaga suutnud varjatult teiste juhatuse liikmete eest tööle panna

konkureeriva firma, mille tegevust ei tulnud alustada nullist – olemas olid kogenud

töötajad, kliendid, andmebaas, toimivad ja klientidega suhtluseks valmis olevad

telefoninumbrid - e kõik see, mis sellelt äriühingult, kus nad ise juhatuse liikmetena

tegevad olid, eesmärgipäraselt, kuid samal ajal nö samm-sammult ning teadmisega,

et AN ja MS igapäevasesse majandustegevusse ei süüvi, suudeti üle tuua.

Kogu selle samm-sammult ja loogiliselt reastatud tegude/käitumisaktide jada ei muuda

kriminaalseks mitte see, et Elmer Maas ja Lauri Latt otsustasid nö luua oma firma ja et

seda tehti kokkuleppel JR-ga tema rahade eest, mis pärinesid Y-st väljaostmisest ning

et töötajad, kelle jaoks võimalik, et olidki nad meeldivateks juhtideks, kellega sooviti ka

edasi minna ning et osa klientegi võimalik, et just konkreetse töötajaga kaasa liiguvad.

Selliseid näiteid elust võib tuua erinevatest valdkondadest alates advokaadibüroodest

aga ka kindlustusfirmad, kinnisvaramaaklerid jne. Karistusõiguslikult etteheidetavaks

muudab E.Maasi ja L.Lati tegevuse see fakt, et nad samal ajal, kui olid äriühingu

juhatuses tekitasid kahju sellele äriühingule ning rikkudes seadusest tulenevat

lojaalsuskohustust, panid selle äriühingu arvelt, kelle juhatusse nad kuulusid toimima

ja seda ilma „sünnitusvaludeta“ konkureeriva äriühingu. Ehk siis sisuliselt istusid kahel

toolil.

Järgnevalt peatub kohtukolleegium rohkesti vaidlust tekitanud karistusõiguslikel

probleemidel,

mis

on

tõusetunud

seoses

süüdistusega

ja

nendeks

on

kaitseargumendid : 1) kas tegemist on jätkuva kuriteoga, mis nö jaguneb osategudeks

ja kus iga osategu peab vastama süüteokoosseisule, mis vajab eraldi tuvastamist. 2)

küsimus, kas süüdistatavatele on kuritegu ette heidetud tegevusdeliktina või

tegevusetusteliktina e et süüdistus on selles osas väidetavalt segane sisaldades nii

ühte kui ka teist 3) kaastäideviimise karistusõiguslik omistamine.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud kuritegu

jätkuv kuritegu. Just jätkuva kuriteona on maakohus hinnanud enda laual olevat

süüdistust ja ei saa jätta ka mainimata, et selleks on maakohut õhutanud oma

argumentidega kaitsja. Kaitsja on oma kohtukõnes pühendanud sellele küsimusele e

igale süüdistuses etteheidetud käitumisaktile eraldi hinnangut andes ja iga tegu eraldi

süüteokoosseisu ja süü seisukohast hinnates pika jutu ja sama on maakohus ka oma

otsuses ümber kirjutanud. Sellest on tekkinud apellatsioonimenetluses vaidlus ja siin

juba kaitsja oma vastuväidetes apellatsioonile selgitab otsesõnu, milliseid juhiseid on

antud kohtupraktikas jätkuva süüteo osategude tuvastamisel jne. Nii väidab kaitsja

järgmist.

Mõttekäik, nagu saaks kohus hinnata tegu ainult tervikuna, on ekslik. Osategudest

koosneva teo puhul peab maakohus kontrollima (i) iga osateo tõendatust; (ii) osateo

vastavust kvalifikatsioonile; (iii) osateo mõju tagajärjele. Erinevatest osategudest

koosneva süüteo korral on kohtul kohustus kontrollida, kas iga osategu leiab

tõendamist, kusjuures tagajärjedeliktide puhul peab tuvastamist leidma ka see, kas ja

milline mõju oli mingitel osategudel koosseisulise tagajärje saabumisele. Kohus peab

kontrollima iga tõendamist leidnud osateo vastavust tervikteo kvalifikatsioonile ning

maakohus on seda teinud. Tõendamist leidnud ning kvalifikatsioonile vastavatel

osategudel peab olema mõju tervikteole, sh tagajärjele. Enamik süüdistuses

kirjeldatud osategudest ei ole eraldiseisvalt kuriteod ning nende puhul ei ole

määratletud mingisugust (summaarset) mõju koosseisupärase tagajärje, s.o 40 000

euro suuruse kahju saabumisele. Analüüsides osategusid, mille puhul oli kohus

tuvastanud E. Maasi ja L. Lati käitumise, mis vastas mh hoolsus- ja lojaalsuskohustuse

või teavitamiskohustuse rikkumisele, pidi kohus hindama ka nende mõju

koosseisulisele tagajärjele. Käesoleval juhul viis kogu eelkirjeldatud kontroll

järelduseni, et järele jäänud ja tõendamist leidnud osateod ei olnud väidetava kahjuga

põhjuslikus seoses.

Kohtukolleegiumi poolt jäävad need kaitseväited tähelepanuta, sest nagu juba

eelnevat rõhutatud, ei ole tegemist kaasusega, kus süüdistatavatele on heidetud ette

jätkuva kuriteo toimepanemist e kus oleks oluline, et igas väliselt iseseisvas teos

peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Võimalik,

et kaitsjat ja kaitsja järgi ka maakohut on eksitanud fakt, et prokurör nimetab

süüdistuses loetletud kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks süüdistatavate poolt

planeeritud ja läbi tehtud etappe/toiminguid osategudeks, kuid kohtukolleegiumi

hinnangul see konkreetse kuriteo tegelikku olemust ei muuda. Tegemist ei ole ka

vältava süüteoga, mis seisneb normipidevas ehk kestvas rikkumises ja kus süüteo

koosseis on pidevas realiseerimises. Tegemist on ühe teoga, mis tulenevalt

süüdistatavate poolt seatud eesmärgist käivitada nö oma ettevõte ja seda selle

ettevõtte arvelt kelle juhatuses nad samaaegselt on ja kelle varalisi huvisid neil seetõttu

järgida tuleb ja teha seda juba toimiva ning ilmselgelt uue ettevõttele konkurendiks

oleva ettevõtte arvelt ja eesmärgiga tekitada toimivale ettevõttele sellist kahju, mis

paneb löögi alla ettevõtluse peamise eesmärgi e kasumi teenimise võimaluse,

koosneb hästi planeeritud erinevatest step by step toimingutest, mis on omavahel

loogilises reastuses. Tegemist on sündmuste käiguga, mis on hästi planeeritud ja seda

ka ajaliselt ja mis nö areneb välja lõppfaasiks, mis on ka kahju tekitamise momendiks

ja kuriteo lõpuleviimise hetk e see, kui töötajad lahkuvad reaalselt koos arvutite,

telefonide ja klientidega ja alles jääb küll möbleeritud, kuid sisuliselt tühi kontoriruum.

Kohtukolleegiumi hinnangul võib ju vaielda selle üle, millisest momendist algab

konkreetse etteheidetava kuriteo karistatav katsestaadium ja sellel küsimusel ka

ringkonnakohus allpool peatub, kuid vaidlust ei ole selles, et just töötajate lahkumine

ja sellega kaasnevad kaod on momendiks, millest on kuritegu lõpule viidud ja millest

algab ka aegumistähtaja arvestamine. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile,

mis on asjassepuutuv kuna tegemist on sama kuriteo koosseisuga ja vaidluski taandus

sellele, kas tegemist on jätkuva teoga ja millal on kuritegu lõpule viidud ning lõpuks ka

kahju tekkimise aeg ja selle põhjuslikkus juba lõpuleviidud kuriteoga. Nimelt, oma

määruses 1-21-7255 selgitab Riigikohus järgmist.

Riigikohus jaatas seda, et usalduse kuritarvitamine on materiaalne kahjustusdelikt, mis

on lõpule viidud hetkest, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju. Sellest tulenevalt

hakkab usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg kulgema alles siis, kui on saabunud

KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju. MT ja

ME karistusõigusliku etteheite aluseks on 21. detsembril 2016 süüdistatavate ja AS-i

E vahel sõlmitud kokkulepe, millega lõpetati AS-i E ja G OÜ vahel sõlmitud biogaasi

ostu-müügileping. Väidetavalt kuritarvitasid süüdistatavad seda tehingut tehes G OÜ

ja selle osaniku GE OÜ usaldust, sest G OÜ äriplaani kohaselt sooviti asuda biogaasist

tulevikus biometaani tootma. Sellise tegevuse kasumiootuseks oli aastateks 2018-

2031 tehtud tasuvusanalüüsi kohaselt 15 137 455 eurot. Prokuratuuri hüpoteesi

kohaselt tegutsesid süüdistatavad nimetatud kasumiootusega äriplaani ja sellega

seotud biometaani tootmise endaga seotud ettevõtetesse üleviimisel teadlikult G OÜ

ja GE OÜ huvide vastaselt eesmärgiga tekitada neile äriühingutele suur varaline kahju.

Seega heidetakse süüdistatavatele ette, et G OÜ-l jäi saamata tulu, mille ettevõte oleks

saanud juhul, kui süüdistatavad ei oleks G OÜ ja AS-i E vahel sõlmitud biogaasi ostu-

müügilepingut lõpetanud. Kuna kõnealuse tulu saamise võimalus langes G OÜ jaoks

ära 21. detsembril 2016 lepingu lõpetamisega, tuleb alates sellest hetkest lugeda

usalduse kuritarvitamine lõpuleviiduks.

Kuriteo etappidest räägib kohtuotsus allpool, kuid selge on see, et selline toimingute

jada, mis tasa ja targu viib seatud eesmärgi poole saab toimuda vaid varjatult teiste

juhatuse liikmete eest ning iga järgnev toiming on eelnevast loogilises seoses e ilma

eelmise toimingute ei oleks ka järgmine mitte ainult võimalik vaid ka vajalik. Kui ei ole

juriidilist keha ja asukohta, ei ole ka ruume, kui ei ole ruume ei ole vaja ka

kontorimööblit ja kontoritarbeid või vastupidi laudade ja toolide jne jaoks on vaja

kontoriruume. Ilma sisustatud ruumideta ja kontoritarveteta ei ole ka töötajatega midagi

teha. Ilma kogenud ja sama tööga tegelenud inimesteta ei läheks ka majandustegevus

kohe tulemuslikult toimima, töötajad aga ei saa alustada töö tegemisega või pigem

jätkata sama tööd, kui pole koheselt võtta arvutiprogramme, andmebaase, toimivaid

telefoninumbreid ja kliendiportfelli.

Kuriteo kulgemise pikkus ei ole seadusega reguleeritud. See pikkus võib olla vägagi

erinev ja kuriteoplaani ning kuriteo lõpuleviimise vahele võib jääda ka pikem

ajavahemik koos erinevate planeeritud tegevustega. Selline pikalt kulgev kuritegu on

mõeldav nagu öeldud vaid olukorras, kus välja valitud kannatanu ei tea ega saa ka

aru, et ta on tegelikult juba nö kannatanu rolli määratud. Tal ei ole veel valus, ta ei

tunneta, et talle tekitatakse tegelikult kahju ja ta ei oska ka arvata, et inime(ne)sed,

keda ta usaldab võib üldse tema suhtes midagi halba planeerida. Ühelt poolt see ja

teiselt poolt e kuriteoplaani täideviijate poolt ka teatud maskeering, kus oskuslikult

püütakse jätta muljet, et tegelikult kõik on hästi ja midagi ei ole muutunud ega

muutumas. Selline kirjeldus sobib nii füüsilisest isikust kannatanu puhul kui ka

juriidilisest nii isikuvastaste kuritegude kui ka varavastaste jm kuritegude puhul.

Seega, arusaam, et kuritegu, mis ei ole ajaliselt kiiresti ja ühe liigutusega toime

pandud, millel on eristatavad mitmed etapid, mis samm sammult viivad lõppeesmärgile

lähemale, on alati jätkuvad kuriteod ja iga etapp on eraldiseisev osategu,

kohtukolleegiumi hinnangul ei päde. Kuriteo toimepanemise puhul võib eristada

mitmeid ajaliselt teo lõpuleviimisele eelnevaid staadiume. Üldistades saab tahtlik

süütegu alguse toimepanija otsusest süütegu sooritada, seejärel järgnevad

ettevalmistamine, süüteokatse ja teo lõpuleviimine. On kuritegusid, mille puhul ei saa

rääkida ettevalmistamisest ja kus isikus tahtluse tekkimine toimepanemisega on

niivõrd lähedas ajalis-ruumilises seoses, et ettevalmistamiseks ei olnud ei vajadust ega

ka aega. Samas võib olla ühest tervikust, kuid mitmetest staadiumidest koosnev

kuritegu ka ajaliselt pikem, kus on ajaliselt eristatavad esmalt mõtted kuriteost, seejärel

ettevalmistamine, kuriteokatse ja lõpuleviimine. Sellest pajatab kohtukolleegium

allpool, kui käsitleb kaitseväiteid, mis on üles ehitatud absoluutsele tõele selle kohta,

et mõtted ja üldjuhul ei ole karistatavad ning annab ka omapoolse hinnangu arutatava

kuriteo staadiumitele ja millisest momendist algab karistusõiguslikult etteheidetav

kuriteo katse. Selge on see, et praegusel juhul ei aruta me sellist kuritegu, mille

toimepanemiseks piisab loetud sekunditest. Näiteks nö„kotijooks“, milleks piisab loetud

sekunditest, kus hooga mööda joostes haaratakse jõuga ohvrilt kott käest, millest

ohver pikali kukub ja varas edasi jookseb e kuriteoplaan, katse ja lõpuleviimine on

kõik loetud hetke sees. Vastupidiseks näiteks on aga hästi planeeritud kelmus, kus

pettuslik tegu ja varakäsutus ei lange ajaliselt kokku ning kus võivad joonistuda välja

päris mitmed etapid, mis ei ole eraldi vaadatuna süüteod ning mis annavad alles

terviklikult hinnates välja kelmuse kuriteokoosseisu (näiteks Tallinna Ringkonnakohtu

otsus 22.septembrist 2022 kriminaalasjas 1-21-7666).

Seega leiab kohtukolleegium nõustuvalt nii prokuröri apellatsioonis kui ka kannatanu

esindaja poolt kohtule esitatud seisukohtades, et maakohtu peamine viga otsuse

tegemisel on just see, et hindas süüdistatavatele etteheidetava tervikliku teo erinevaid

etappe jätkuva kuriteo osategudena ning sel viisil hakkides igal üksikul süüdistatavate

ütlusi hinnates ja igas teos süüteo tunnuseid otsides jõudis ka oma järeldustes

ebaõigele järeldusele.

Eeltoodut arvesse võttes märgib kohtukolleegium, et põhjendatult rõhutab prokurör

apellatsioonis, et Maasile ja Latile on ette heidetav, et nad olid terve 2018. a esimese

poolaasta ebalojaalsed enda juhitava ühingu suhtes ning nende erinevad osateod

ühiselt, s.o pikalt kestnud organiseerivad teod, viisid W-le suure varalise kahju

tekitamiseni. Prokuratuuri arvates kohus teinud loogikavea, arutades süüdistatavate

lojaalsuskohustuse olemasolu tõendatust kohtuotsuse punktis 6, seostades seda

üksnes kahe esimese osateoga. Mõlemad küsimused tuleks hinnata selliselt, et need

suhestuvad tervikteoga. Tegelikkuses tuleks antud kohtuasja puhul võrrelda

süüdistuspoole nägemust teo tervikpildist kaitsepoole tervikpildiga ning uurida ja

võrrelda tõendeid nende kahe erineva „loo“ taustal.

Asjakohaselt on maakohtu otsust sellest seisukohast kritiseerinud kannatanu esindaja

adv. M.Kairjak oma kohtule esitatud seisukohtades, millised toetavad rongkonnakohtu

arusaama sellest, et kuritegu võib olla ka mitme etapiline, kuid ei ole seejuures jätkuv

kuritegu.

Kaitsja näeb mitmeid probleeme selles, et süüdistusakt sisaldab üheaegselt nii

tegevus- kui tegevusetuse etteheidet. Selles küsimuses ei nõustu ta ka maakohtuga.

Nimelt, maakohus on leidnud, et süüdistusakt ei ole selliste puudustega, mis tingiks

süüdistusakti

tagasisaatmise

või

süüdistatavate

õigeks

mõistmise

selle

ebakonkreetsuse tõttu. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4-08 (p 25) leidis

maakohus, et usalduse kuritarvitamise võib toime panna nii tegevuse kui

tegevusetusega, mis on omavahel läbi põimunud ja mis viib kannatanu varalise

olukorra halvenemiseni.

Kokkuvõtlikult järeldas maakohus, et kuivõrd on kaitsja on saanud esitada vastuväiteid

ja omapoolseid tõendeid, ei ole kaitseõiguse teostamine olnud süüdistusaktis

nimetatud puuduste tõttu raskendatud ega võimatu.

Olenemata sellest, et kaitsja ei ole esitanud maakohtu otsusele apellatsiooni ja on oma

mittenõustumist

maakohtuga

avaldanud

alles

ringkonnakohtu

menetluses

apellatsiooni osas oma seisukohtade esitamisel, peab ringkonnakohus ka selles osas

kaitsjale vastama.

Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on

teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb

ringkonnakohtul

apellatsiooni

lahendamiseks

sisuliselt

hinnata

ka

seda

apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest

väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida

ringkonnakohus peab otsuses põhistama. 1-17-3371 p 96.

Viidatud Riigikohtu seisukohad on olulised selgitamaks muuhulgas ka seda, et

ringkonnakohus ei asu teistkordselt vaagima neid asjaolusid ja fakte, mis on tuvastatud

maakohtu

otsusega

ning

milliseid

ei

ole

vaidlustatud

ka

kaitsjate

apellatsioonivastustes.

Kaitsja kordab oma seisukohtades juba maakohtus öeldut ja nimelt, et käesolevas

kriminaalasjas koostatud süüdistusakt ei võimalda mõista, kas E. Maasile ja L. Latile

heidetakse ette teo toimepanemist teo või tegevusetuse vormis. E. Maasile ja L. Latile

esitatud süüdistusest nähtub üheaegselt viiteid nii teole kui tegevusetusele. Juhul, kui

ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, paluvad kaitsjad võtta arvesse mh järgmist: −

Kaheksast erinevast osateost seitsme puhul on prokuratuur seisukohal, et

süüdistatavad jätsid käsundiandja mingitest asjaoludest teavitamata ehk panid teo

toime tegevusetuse vormis. Neljanda ja kuuenda osateo kirjelduses heidetakse E.

Maasile ja L. Latile lisaks teavitamiskohustuse rikkumisele ette ka sellele eelnenud teo

toimepanemist tegevusetuse vormis – ühel juhul osanike ja juhatuse liikmete

teavitamata jätmist töötajate lahkumisest ning teisel juhul mingite (süüdistuses

kirjeldamata) meetmete kasutusele võtmata jätmist. Seega on tegevusetusel on olnud

süüdistusetteheite formuleerimise seisukohalt oluline roll. − Osategude nr 1, 2, 3, 5, 7

ja 8 puhul kirjeldatakse (enne teavitamata jätmise väite esitamist) tegu aktiivse

tegevuse vormis, kusjuures tegudena kirjeldatakse äritegevuse rahastamist (osategu

1), äripinna otsimist (osategu 2), kontoritarvete tellimist (osategu 3), boonuste

maksmist (osategu 5), telefoninumbrite omanikuvahetuseks volituste andmist (osategu

7) ja klientidele eksitava informatsiooni esitamist (osategu 8). Erinevalt teistest, on

kaheksanda osateo puhul kirjeldatud süüdistatavate ja kolmandate isikute tegevust

ainult aktiivse tegevuse vormis ning sellele osateo puhul ei esitata süüdistusaktis

väidet, et E. Maas ja L. Latt oleksid jätnud nendest asjaoludest osanikud või teised

juhatuse liikmed teavitamata. Kaitsjad ei vaidle, et KarS § 217-2 koosseisu on

põhimõtteliselt võimalik realiseerida nii tegevuse kui tegevusetusega. Küll aga on

probleem selles, et prokuratuur ei ole konkretiseerinud (ning süüdistusaktist on

selgusetu), kummal lasub käesoleva kriminaalasja karistusõiguslik raskuspunkt.

Esiteks. Riigikohus on selgitanud, et koosseisu sisustamise mõttes ei saa tagajärge

põhjustav tegu ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui tegevusetus. Riigikohtu kohaselt

võib tegevus ja tegevusetus küll põimuda või teineteisele järgneda, kuid koosseisu

sisustamise mõttes tuleb arvestada, et konkreetne ja vahetult tagajärge põhjustav tegu

ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui tegevusetus. Juhul, kui tagajärjele eelnenud teos

on tegevus ja tegevusetus läbi põimunud, tuleb teo raskuspunkti teooria järgi

otsustada, kumb neist süüdlasele omistada. Teo raskuspunkti teooria kohaselt tuleb

lähtuda siis sotsiaalselt määravast teost, kus asub toimepandu karistusõiguslik

raskuspunkt. Seega oleks prokuratuur pidanud käesolevas asjas süüdistust koostades

otsustama, kas karistusõiguslik raskuspunkt lasub koostatava süüdistuse seisukohalt

E. Maasi ja L. Lati tegevusel või tegevusetusel. Olles selle enda jaoks ära otsustanud,

oleks prokuratuur pidanud selle selgelt panema kirja ka süüdistusakti. Käesoleval juhul

on prokuratuur jätnud selle tegemata. Süüdistusaktis on läbisegi kirjeldatud nii tegevusi

kui tegevusetust ning seda viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, kus asub

süüdistuse seisukohalt etteheite karistusõiguslik raskuspunkt. Selliselt on asjas

koostatud süüdistusakt ebaselge ning vastuoluline. Eelnevalt viidatud probleemide

näol on tegemist süüdistuse sisuliste ja oluliste puudusega, mis ei võimalda tuvastada

ühest tegu ega selle objektiivse koosseisu tunnuseid. Kuna kohus on KrMS § 268 lg 1

kohaselt kohtuotsuse tegemisel seotud süüdistusaktis toodud faktidega ning selle

piiridega, siis ei ole võimalik nimetatud viga ka kohtuotsuse tegemisel kõrvaldada.

2022. aasta aprillis Riigikohtu kolleegium selgitanud, et süüdistuses tuleb

karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks

raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava

kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel peab

olema menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused (RKKKo 1-

18-158/266, p 100). Olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada

kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (3-1-1-55-16). Seega tuleb ainuüksi

nimetatud süüdistusakti puuduse tõttu süüdistatavad käesolevas asjas õigeks mõista.

Teiseks. Süüdistusakt ei sisalda tegevusetusdelikti nõutavaid elemente. Riigikohus on

selgitanud, et tegevusetusdeliktil on kindel struktuur, mida tuleb järgida. Mitteehtsa

tegevusetusdelikti jaatamiseks ei piisa lihtsalt üldisest tõdemusest, et isik vastutab

tegevusetuse eest, vaid eeldab koosseisu kindlate elementide esinemise äranäitamist.

Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus

ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg – kahju – jäänud saabumata.

Käesolevas asjas esitatud süüdistuses ei ole tegevusetuse kirjeldamisel ära näidatud

ei E. Maasilt ja L. Latilt nõutud tegu ega selle eeldatavust. Samuti ei ole süüdistuses

selgitatud, kuidas oleks nõutava tegutsemise korral jäänud saabumata tagajärg ehk

konkreetsel juhul kahju. Tegelikult ei ole süüdistuses isegi väidetud, et mingisugune E.

Maasi või L. Lati tegevus oleks ära hoidnud väidetava kahju. Sellise lauset või väidet

süüdistusaktist ei leia. See tähendab, et esitatud süüdistuse kohaselt ei olekski E.

Maasi või L. Lati mis tahes tegevus hoidnud ära väidetavalt W-ile tekkinud kahju.

Kaitsjad on kursis Tallinna Ringkonnakohtu varasema seisukohaga, et kui maakohus

ei ole süüdistusakti tagastanud ning süüdistatavad on jaatanud süüdistuse mõistmist

ning saanud süüdistusele vastu vaielda, ei too süüdistusakti ebakonkreetsus

automaatselt kaasa õigeksmõistvat kohtuotsust. Kaitsjad peavad kohaseks lähtuda

seni Riigikohtu praktikas valitsenud seisukohast, et juhul, kui süüdistusakti pinnalt ei

ole viimase ebakonkreetsuse tõttu võimalik tuvastada üheselt etteheidetavat kuritegu,

siis tuleb süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus ei ole seda õiguslikku järelmit enda

praktikas seni sidunud kaitsja poolt kohtuliku eelmenetluse raames esitatavate

taotlustega või nende esitamata jätmisega.

Lugedes kaitsja seisukohti, mis puudutavad süüdistust ja eelkõige selle puudulikkust

põhjusel, et tegevus ja tegevusetus läbipõimituna välistab kõrvaltvaataja jaoks selle

mõistmist sidusa narratiivina, võib väita, et kaitsepool on selles osas enam kui üle

pingutanud ning pigem põhjendab selline vägagi ühepoolne lähenemine ja Riigikohtu

seisukohtadega teksti täispikkimine seda, et süüdistavate süü osas jääb kaitseväiteid

napiks. Mõistetav on nende väidete nappus juba ainuüksi seetõttu, et ilmselgelt on

arutatav kaasus usalduse kuritarvitamise õpikunäide.

Kaitseväited, mis puudutavad etteheiteid süüdistusele selle ebakonkreetsuse osas ja

just tegevuse ja tegevusetuse läbipõimimist, siis ka siin tuleb möönda, et kogu see

kaitse seisukohtades esitatud tekst on üles ehitatud teadmisel, et süüdistuses

kirjeldatud

käitumisakte,

mis

moodustatavad

vägagi

loogilise

etapilise

käitumise/pürgimise eesmärgi poole ja milliseid kaitsja nimetab osategudeks, tuleb

vaadelda eraldiseisvate tegudena ning anda hinnang muuhulgas kas etteheide on

esitatud tegevuses või tegevusetuses.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistus ei ole puudulik ning ringkonnakohtul on sellise

süüdistuse alusel võimalik mõista süüdistatavad süüdi. Puuduseid, mis vältimatult

tooks kaasa õigeksmõistva otsuse tegemise, süüdistuses ei esine. Kaitsja viitab oma

vastupidise seisukoha esitamisel Riigikohtu otsusele 3-1-1-55-16. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole selles lahendis esitatud seisukohad üksühele ülekantavad

praegusesse vaidlusesse.

Nimelt selgitab Riigikohus viidatud lahendis, et jättes süüdistusakti prokuratuurile

tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse

alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

53-07, p 11). Selle seisukohaga tuleb tõesti nõustuda, kuid praegusel juhul ei ole

tegemist olukorraga, kus süüdistuses kirjeldatud käitumine ei ole kuritegu. Sellise

olukorraga oli tegemist näiteks kriminaalasjas 1-20-4985, mis päädis ringkonnakohtus

õigeksmõistva otsusega. Praegu kohtu laual olevast süüdistusest loeb aga kohus

selgelt välja prokuratuuri etteheite kuriteo toimepanemises ja süüdistuse tekstist on

see ka üheselt väljaloetav.

Veel selgitab Riigikohus viidatud lahendis, et analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus

lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil

prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud

kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa

süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Sellist olukorda

arutataval juhul ei ole ja selles pole ka vaidlust.

Järgnevalt selgitab Riigikohus, et nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva

ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi

võimalik

lahendada

aga

veel

kriminaalasja

kohtuliku

arutamise

käigus.

Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist

alles

siis,

kui

kohus

rikub

süüdistatava

süüküsimuse

lahendamisel

kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või

põhjendamatu kohtuotsus. Riigikohus ei eita ka seda, et süüdistusakti puuduseid on

võimaik kõrvaldada ka kohtumenetluse käigus ja nimelt väidab kõrgeim kohus, et „

kuna praegusel juhul kõrvaldati süüdistusakti puudused maakohtu menetluse käigus

KrMS § 268 lg 6 alusel, ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust“.

Seega ei saa nõustuda kaitsjaga, et asjaolu, et ta ei saa aru, kas süüdistatavaid

süüdistatakse tegevuses või tegevusetuses ja et kaitsja arvates sellest pole ka kohtul

võimalik aru saada, peaks automaatselt kaasa tooma süüdistatavate õigeksmõistmise.

Süüdistuse puudulikkus seisneb selles nagu seda väidab kaitsja, et kaheksast

erinevast osateost seitsme puhul on prokuratuur seisukohal, et süüdistatavad jätsid

käsundiandja mingitest asjaoludest teavitamata ehk panid teo toime tegevusetuse

vormis. Neljanda ja kuuenda osateo kirjelduses heidetakse E. Maasile ja L. Latile lisaks

teavitamiskohustuse rikkumisele ette ka sellele eelnenud teo toimepanemist

tegevusetuse vormis, mis kokkuvõtvalt tähendab seda, et tegevusetusel on olnud

süüdistusetteheite formuleerimise seisukohalt oluline roll, siis selle väidetava vea saab

kõrvaldada ka apellatsioonimenetluses ja vastavate kohtu seisukohtade esitamisega

otsuses. Piisab nö selgeks tegemisest ja ehk muutub ka süüdistus arusaadavamaks.

Erinevalt kaitsjast ei näe kohtukolleegium tegevusetusena kirjeldatud käitumisaktidel

süüdistuse sisus olulist rolli. Kindlasti ei mõõdeta tegevusetuse rolli või

etteheidetavuse raskuspunkti kordade arvuga, mitu korda on korratud süüdistuses

etteheitena süüdistatavatele tegevusetust. Kui nii, siis on olukord kõrvaldatav lihtsate

meetmetega. Kohus nendib, et tõesti, prokuratuuril ei olnud mingit vajadust pärast igat

etteheitena käsitletud süüdistatavate aktiivse käitumise akti rõhutada eraldi seda, et

oma tegevusest e lojaalsuskohusutuse rikkumisest ei teavitanud nad äripartnereid.

Võimalik, et piisanuks sellest, et üks kord sedastada, et süüdistatavad tegutsesid

varjatult teiste juhatuse liikmete eest ja eesmärgiga, et nende poolt lojaalsuskohustuse

rikkumine äripartneritele teatavaks ei saaks. Samas ei muuda fakt, et tegevusetust on

süüdistuses mainitud mitte üks kord vaid seitse korda süüdistust arusaamatuks või

veel enam välistaks süüdistatavate süüdimõistmise. Kaitsja poolt mainitud nö neljanda

ja kuuenda osateo osas, mis tegevusetusena etteheidetuna muudab süüdistuse

arusaamatuks, märgib kohtukolleegium sama. Nimelt, esiteks moodustavad ka need

etteheited teistega koos ühe tervikliku teo, mis igale keskmisele kõrvaltvaatajale

assotsieerub

tegevusena.

Teiseks,

töötajate

lahkumine

on

etteheidetud

kavandamisena ja mis puudutab arvutite kaasa võtmist, siis see omakorda on

teoplaani osa ja planeeritud töötajate lahkumisega kaasas käivaks ning fakt, et

süüdistatavate teoplaan ei näinud ette töövahendite ülevõtmist vastutava isiku poolt

enne

lahkumist,

ei

muuda

kogu

süüdistatavatele

etteheidetud

käitumist

tegevusetuseks.

Asjaolu, et karistusõiguslik raskuspunkt on süüdistuses siiski süüdistatavate aktiivsel

käitumisel e tegevusel, kinnitab fakt, et

a)süüdistuses on selgelt sõnastatud, et kahju tekkis tegevuse tulemusel. Nimelt väidab

süüdistus, et 2018. aasta alguses asusid Elmer Maas ja Lauri Latt ühiselt ja

kooskõlastatult tegutsema Y OÜ ärihuvide vastu ning viima Y OÜ äritegevust, sh

töötajaid ja klientide tellimusi, üle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ-sse (reg k

XXXXXXXXX). Seda järgnevate tegevuste kaudu (süüdistuses kirjeldatakse

tegevusi). Selle nö sissejuhatava lausega on antud ka enam kui selgelt mõista, et

süüdistuses kirjeldatakse Lauri Latti ja Elmer Maasi tegevust süüdistatavatele. Seega

ei saa kuidagi nõustuda kaitsjaga, kes muuhulgas kritiseerib süüdistust ka seetõttu, et

see sisaldab ositi umbmäärast ja umbisikulist teokirjeldust, mistõttu ei ole võimalik aru

saada, kelle tegevust süüdistusaktis kirjeldatakse. Rõhuasetust just tegevusele

iseloomustavad süüdistuses veel järgmised lõigud. Elmer Maasi ja Lauri Lati

tegevuste tõttu õnnestus N OÜ-l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle

võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 –

31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ

klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas

E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas

40 000 eurot. Lisaks põhjustas Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevus Y OÜ-le varalise

kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille

omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide

vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 eurot.

b) süüdistuskõnes rõhutas prokurör korduvalt, et tagajärg saabus just süüdistatavate

tegevuse tulemusel. Mõned viited prokuröri süüdistuskõnest. Nii märgib prokurör, et

süüdistatavate tegevuse tulemusel leidis äriühing Y end 02.07.2018 olukorras, kus

ootamatult olid korraga lahkunud nii töötajad kui tegevjuhid, läinud olid ettevõtte arvutid

ning puudus igasugune ülevaade jooksvatest töövoogudest. Arvesse võttes, et antud

kuriteo puhul on täpset kahju, mis Y OÜ-le Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuse

tulemusel

tekkis,

äärmiselt

keeruline

määratleda,

on

prokuratuur

valinud

konservatiivse hoiaku ja kavatseb tõendada, et vähemalt summas 40 000 eurot Elmer

Maas ja Lauri Latt kannatanule tekitasid. Kokkuvõtvalt, rääkides olukorrast, kus Elmer

Maasi ja Lauri Lati ette kavatsetud ja korraldatud tegevused viisid tagajärgedeni,

mil 01.07.2018 Y kui ettevõte seiskus ja jäi ilma oma töötajatest, juhtidest,

oskusteabest ning võimest kliente teenindada, on üheks võimaluseks tekitatud kahju

suuruse hindamisel lähtuda ettevõtte väärtusest, mis jääb vahemikku 2,5 kuni 6,5

miljonit eurot. Poole aasta vältel oma tegude varjamine teiste äripartnerite eest on väga

otsene viide eesmärgipärasele tegevusele ehk kavatsetusele.

Kohtukolleegium on veendunud selles, et eesmärgini, milleni oli planeeritud jõuda

teoplaani kohaselt e viia Y OÜ äritegevus, sh töötajaid ja klientide tellimused üle

konkureerivasse ettevõttesse N OÜ-sse ja seda ilmselgelt just aktiivsete tegudega e

tegevusega, ei oleks olnud võimalik jõuda ilma, et see teoplaani kohaselt pidi toimuma

varjatult ja eelkõige tuli neid tegevusi varjata äripartnerite eest. Seda rõhutas

kohtukolleegium juba eespool. Vägagi selgelt on eelnevate kohtu poolt süüdistusest ja

süüdistusaktist väljakirjutatud lausetest selge see, et kahju oli tekitatud kannatanule

just süüdistatavate tegevusega e nende poolt toime pandud aktiivsete tegudega. See

on ka piisav, et anda sõnum, kuhu poole kaldu on süüdistuse karistusõiguslik

raskuskese – kas tegevuse või tegevusetuse. Õigus on kaitsjal selles, et süüdistusakt

ei sisalda tegevusetusdelikti nõutavaid elemente, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei

ole see ka vajalik, sest just need elemendid oleks muutnud süüdistuse ebaloogiliseks

ja raskesti arusaadavaks osas, mis puudutab kummale poole kaldu on kaitsja poolt nö

registreeritud karistusõiguslik raskuskese. Praegusel juhul e ilma nende kohustuslike

elementideta on pigem selge see, millised tegevused omavad enamat rolli e

moodustavad karistusõigusliku etteheite just kahju tekitamise e eesmärgi saavutamise

seisukohast. Kui süüdistus leiab, et tegemist on tegevusega, ei pea hakkama

põhjendama tegevusetust. Tegelikult on tegevusetusena etteheidetud käitumine

kohtukolleegiumi seisukohast süüdistatavatele etteheidetud kuriteo toimepanemise

viisi iseloomustavaks faktoriks – kuriteo toimepanemine äripartnerite eest varjatult e

salaja või nagu kannatanu esindaja seda oma seisukohtades nimetab – võimalikult

väikse jälje tekitamine. Varjamine on vägagi oluline tingimus sellise kuriteo

toimepanemisel, millist konkreetselt süüdistatavatele ette heidetakse ning see on ka

läbivaks elemendiks, mida on süüdistatavad kasutanud. Kui süüdistatavad oleks oma

esimestest sammudest teatanud oma äripartneritele, poleks neil võimalik toime panna

iga järgmist etteastet. Tõsikindlalt võib väita, et kui nad oleks öelnud, et kavatsevad

JRle lahkumisel makstud summade eest hakata rahastama ettevõtet, mille tegelikeks

kasusaajateks nad ka saavad ja ettevõttel saab olema sama tegevusala ning ka

nimetuses on sarnaseid täheühendeid, siis nad oleks täitnud küll lojaalsuskohustust,

kuid nad ei oleks kindlasti jätkanud enam Y juhatuses, millega seoses saanud anda

korraldust kontoritarvete tellimiseks oma uuele äriühingule ja mis kõige olulisem, ei

oleks saanud motiveerida töötajaid üle tulema makstud preemiatega ning kavandada

töötajate ületulekut. See aga oleks tähendanud ilmajäämist klientidest koos

arvutiprogrammi, koos telefoninumbritega. Kuritegu ei oleks siis toime panna saanud,

sest kahjutekitamiseni ei oleks jõutud. Kui ühel äriühingu juhatuse liikmel on plaan

tekitada äriühingule kahju ja teha seda nii, et tema äripartnerid selleks teada ei saa ja

kasvõi osategudena, mis moodustaks iseseisva süüteo e siis et kahju oleks tekitatud

jätkuva kuriteoga, siis on pigem vägagi absurdne heita temale reaalselt ette seda, et

arvestades tema lojaalsuskohustust, oleks ta pidanud kohe pärast esimest osategu

oma kuritegeliku teoplaani avalikustama ja äripartneritele teatama, et ta pani toime

esimese osateo. Sel juhul kaotaks igasuguse mõtte hästi planeeritud teootsus tekitada

kahju näiteks kindlasti endal vajaminevas summas.

Teavitamiskohutuse järgimise teema on kogu selle süüdistuse juures teisejärguline ja

seda on ringkonnakohus juba eelnevalt oma otsuses selgitanud ning rõhutab veelkord,

et kogu planeeritud tegevus ja sh ka töötajate lahkumine sai toimuda vaid olukorras,

kui seda varjatakse ja varjatakse koos. Varjamine võib olla kahesugune. Esmalt on see

vaikimine e et ei räägita, mis plaanis ja mis tegelikult toimub ja tehakse kõike salaja.

Teiseks saab varjata ka selliselt, et justkui tehakse midagi, mis peaks välja paistma

ühtemoodi aga tegelikult selle käitumise taga püüd oma tegelikke kavatsusi hoida

saladuses. Piltlikult öeldes lavastatakse olukord nagu tegeletakse äriühingu juhtimise

probleemidega ja sellega ka muuhulgas kindlustatakse endale mingi tagala, kui peaks

tõusetuma süüdistused ebalojaalsuses, samas aga selle näideldud tegevuse taustal

viiakse ellu oma kuritegelikke plaane. Just sellisena hindab kohtukolleegium seda

kirjavahetust, mis maakohtus tekitas veendumuse selles, et süüdistatavad on oma

lahkumisest teistele juhatuse liikmetele teada andnud. Kui süüdistatavate

kaitseversioon on, et meilivahetus, mis toimus 2018 aasta juunikuu alguses E.Maasi

ja MS vahel, kus E.Maas pakkus välja omalt poolt tegevjuhi kandidaate, tõendab seda,

et MS oli teadlik E.Maasi ja L.Lati lahkumisest, siis kohtukolleegiumi hinnangul oli

tegemist teemaga, mis sai alguse juba 2018 aasta jaanuaris. Nimelt on ka maakohus

hinnanud tõendina salvestist 23.01.2018 kohtumisest MS, AN ja JR-ga, kus räägiti

sellest, et ettevõtet võiks hakata juhtima juht, kes tuleks väljast, mitte ei oleks osanike

seast. Kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks seda, et MS-le ja AN ei arutanud

seda teemat ka L.Lati ja E.Maasiga siis, kui hakati arutama JR lahkumist. Teatavasti

oli just JR olnud kuni lahkumiseni tegevjuhi tegev.

Ehk siis kohtukolleegium tahab kõige eeltooduga väita seda, et need tegevusetuse

etteheited, mis on süüdistuses ja mida kaitsja vägagi pikalt oma seisukohtades

käsitleb, ei oma sedavõrd suurt kaalu, et saaks rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest

sellest aspektist.

Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta, miks süüdistatavatele

etteheidetav tegevus on vaadeldav kaastäideviimisena, mis omakorda tähendab seda,

et ei pea iga etteheidetavat käitumisakti toime panema käest kinni hoides e koos.

Kaitseväidete seisukohast tähendab see etteheidet süüdistusele, et see on

umbmäärane ja et kontoritarvete tellimist ei saa ette heita mõlemale süüdistatavale, et

pole piisavalt selge kes konkreetselt tegi ülekandeid 254 000 euro kandmisel L OÜ-lt

N OÜ vahendusel N OÜ-le. Needsamad etteheited sisalduvad ka maakohtu otsuses.

Eelkõige

rõhutab

kohtukolleegium,

et

süüdistuses

on

selgelt

väljendatud

kaastäideviimist järgmise etteheitega : Elmer Maasi ja Lauri Latti süüdistatakse selles,

et nemad ühiselt ja kooskõlastatult panid….. Süüdistusaktis sisalduva teokirjelduse

põhjal

saab

praegusel

juhul

jaatada

kuriteo

toimepanemise

võimalikkust

kaastäideviimise vormis, kuna selles kajastatud faktilised asjaolud on piisavad,

andmaks hinnangut kummagi toimepanija rollile süüteos. Kohtukolleegium nõustub

süüdistusega selleski, et usalduse murdmine süüdistusaktis kirjeldatud viisil on eeskätt

mõeldav ning teostatav hoolikalt kavandatud ja mitme isiku kooskõlastatud tegevuse

raames. Kui oleks väidetud, et tegemist ei ole omavahel kooskõlastatud tegevusega,

siis tuleks kohtule lahti seletada, kuidas said süüdistatavad, kes töötasid koos, olid

koos enne nö lahkhelide tekkimist koos juhatuses, tegelesid ka koos äriühingu

majandusliku

tegevuse

igapäevajuhtimisega

ilma

igasuguse

omavahelise

kooskõlastusega oma mõtteid kumbki ellu viia eraldi ja jõuda ühte kohta e mõlemad

Nsse. Ka töötajate eest ei varjatud, et süüdistatavad nö eralduvad koos ja kaasa

tullakse just nendega mitte minu või temaga. Ka ei saa pidada usutavaks või pigem on

ebausutav seegi, et eraldi tegutsedes vahepeal satutakse juhuslikult koos e mõlemad

üheaegselt kinnisvara maakleriga ühte kohta ruume üle vaatama, lahkumisavaldused

antakse sisuliselt üheaegselt jne.

Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole praegusel juhul tegemist pelgalt konkludentse

kokkuleppega, kus tahe koos tegutseda on tuvastatav koostegutsemist väljenduvate

tegude pinnalt. Kohtukolleegiumi seisukohast on tegemist teoplaaniga, mis on

omavahel kooskõlastatud ja seda juba kuriteo ettevalmistamise käigus ning kus on

kokku lepitud ka konkreetsetes tegudes, mis järjekorras plaani ellu viia aga ka millal

täpselt see realiseerida jne. Samamoodi on läbi arutatud need pealtnäha küll mitte

olulised, kuid kuriteo olemust arvestades vägagi vajalikud nüansid, kuidas kogu seda

tegevust varjata äripartnerite eest.

Sellisteks tõenditeks on muuhulgas Elmer Maasi 15.02.2018 e-kiri AO-le (tõend 99),

milles Elmer Maas palus AO-l oma algselt kasutatud meiliaadress domeeniga @W.ee

kustutada ja edaspidi suhelda aadressil domeeniga @maas.ee. Samuti kirjavahetus

JR ja Elmer Maasi vahel 05.04.2018, kus Elmer Maas palus JR-l JR kontaktmeil

(X@W.ee) ära vahetada, muidu võib mõni kiri sattuda valedesse kätesse (tõend 58).

Eluliselt ei ole usutav, et ilma ühise teootsuseta e ühiselt plaani väljatöötamiseta oleks

kõik nii ladusalt läinud. Kindlasti oleks kuskil mingi libastumine toimunud ja teoplaan

oleks ilmsiks tulnud e äripartnerid oleks teada sellest saanund ja sellega oleks ka

ettevõetud üritus lõppenud. Varjamistegevuse vajadus ja selle intensiivsus, mis

väljendub muuhulgas selles, et iga järgnev samm tuleb läbi mõelda, et see plaan

ilmsiks ei tuleks või et keegi töötajatest midagi välja räägiks jne on see faktor, mis

kohtukolleegiumi hinnangul annab vältimatu vajaduse teoplaani läbitöötamiseks. Tõsi

on see, et ainult kokkuleppe olemasolu ja teoplaan et ole piisav väitmaks, et tegemist

on just kaastäideviimisega, sest teada on, et teoplaani kohaselt võibki kokku leppida

selles, et kellelegi jääb hoopis kaasaitaja roll. Objektiivsest küljest on oluline, et iga

kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise

teopanuse. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana

käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks

ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise

enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti

ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04,

p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teopanuse olulisus ei seisne automaatselt mingi

objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse

kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest.

Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas

täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 3-

1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate

grupi raames (3-1-1-43-06). Ehk siis, kaastäideviimisena on kvalifitseeritav ka selline

süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteo koosseisule vastava teo

pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud.

Ettevalmistamise staadiumis peavad olema ka nende isikute teopanused keda lugeda

kaastäideviijateks olulised. Ettevalmistamise staadiumis osutatud ebaolulised

süüteopanused kaastäideviimist ei moodusta. Praegusel juhul hindab kohtukolleegium

mõlema süüdistatava teopanust ettevalmistavas staadiumis oluliseks kuna just

võrdsed rollid garanteerivad sellesisulise plaani läbiviimist, mida süüdistatavatele ette

heidetakse. Teo toimepanemine on seotud kestvate läbirääkimistega, muul viisil see

ei ole teostatav. Plaani elluviimiseks on vajalik salastatus ja seda saab nö laual hoida

ainult võrdsete rollidega. Olukorras, kus üks hakkab teise rolli alahindama on

salastatus ja teo varjamine ohus. Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kahtlusi

selles, et süüdistatavad tegutsesid grupis.

Kohtukolleegium peab oluliseks järgnevalt peatuda kuriteo lõpuleviimisele eelnevatel

staadiumidel. Millist momenti lugeda kuriteo lõpuleviimiseks seda kohtukolleegium

juba selgitas, kuid praegusel juhul on kohtukolleegiumi arvates ka astmestada

süüdistuses kirjeldatud tegevused kuriteo staadiumite järgi. Nagu öeldud, kuriteo

toimepanemise puhul võib eristada mitmeid ajaliselt teo lõpuleviimisele eelnevaid

staadiume. Üldistades saab tahtlik süütegu alguse toimepanija otsusest süütegu

sooritada, seejärel järgnevad ettevalmistamine, süüteokatse ja teo lõpuleviimine. Kui

lugeda kohtu laual olevad dokumente – maakohtu otsus, apellatsioonid, vastuväited

apellatsioonidele, siis võib kindlalt väita, et sellele küsimusele otsesõnu vastamata ei

ole võimalik karistusõiguslikult õigeid järeldusi teha. Eelkõige hakkab see silma

maakohtu otsusest, kus on kõiki käitumisakte, mis eelnevad nendele tegevustele,

millega on juba süüdistatavatele etteheidetud ka varalise kahju tekitamine, pikalt

analüüsitud ja seejärel tehtud järgmised järeldused (kohtuotsuse p 6).

-

kinnitust, ei ole leidnud et JR lahkumine ja N OÜ rahastamise ettepanek T OÜ

ja S OÜ saadud rahaliste vahendite arvelt oleks tulnud just süüdistatavatelt.

-

Küll aga leidis kohtu veendumusel tõendamist, et JR osade müügist saadud

raha kasutati N OÜ äritegevuse alustamiseks ning süüdistatavad olid teadlikud,

et see raha N OÜ-sse kanti ning et seda kasutati N OÜ äritegevuse alustamise

huvides (vt kohtuotsuse p 4.5).

-

Samuti leidis otsuse punktis 4.7. kajastatud tõenditega kinnitust, et E. Maas on

kandnud kulutusi seoses N OÜ kontori sisustamisega ja N OÜ kontori

sisustamisse oli kaasatud ka süüdistatav L. Latt.

-

Lisaks eelnevale leidis kinnitust ka asjaolu, et süüdistatavad tegelesid N OÜ-le

äripinna otsimisega.

Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu seisukohtadega ja leiab, et need maakohtu

poolt tuvastatud asjaolud ei vaja ümberhindamist ka süüdimõistva otsuse tegemisel.

Kuna ringkonnakohus nõustub ka maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, millised

on maakohus esitanud oma eelnimetatud järelduste tegemisel, siis kohtukolleegium ei

pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohtu poolt esitatud tõendite analüüs on põhjalik

ja maakohtu põhjendused selles osas jälgitavad ja veenvad.

Omalt poolt aga selgitab kohtukolleegium järgmist.

Millal täpselt see kokkulepe e teoplaan küpses, selle üle võib muidugi vaielda ja

peamine vaidlusmoment on selles, kas teoplaani kuulus ka JR juhatusest nö

väljapuksimine ja selliselt konkureeriva äriühingu rahastamiseks vajaliku rahasumma

saamine e kas see oli ka süüdistatavate initsiatiiv ja oma tegelike soovide varjamine.

Selle kasuks, et süüdistatavatel olid JR-ga ühine plaan samas valdkonnas tegutseva

firma käivitamiseks, seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates asjaolu, et nii

süüdistatavad kui ka JR-l olid OÜ N AS LHV Pank arvelduskonto nr

XXXXXXXXXXXXXXX avamisest alates 11.04.2017 allkirjaõiguslikud isikud/volitatud

kasutajad ja internetipanga kasutajad peale ettevõtte juhatuse ainuliikme ja

ainuosaniku LP. See võib anda põhjendatud aluse väiteks, et kavandati nö

lahkulöömist, kuid väita, et äriühingu netipangas allkirja õiguse omamine oleks juba

lojaalsuskohustuse rikkumine, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa. Kohtukolleegium

jääb selles osas pooltega eriarvamusele ja nimelt ei pea vajalikuks hakata vaagima

selle üle, kumba poole initsiatiiv oli JR nö välja osta – kas kannatanu poole või

süüdistatavate poole. Tegemist on pelgalt oletustega ja kui see oli süüdistatavate idee,

siis võimalik, et nende mõtetes midagi sel ajal juba mõlkus, kuid see ei ole

kohtukolleegiumi hinnangul karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohast oluline.

Veendunud on aga kohtukolleegium selles, et momendist, kui JR oli W-st prii ja seda

koos arvestatava rahasummaga, sai alguse ka ühine teoplaan. Ehk kuritegelikud

mõtted kasvasid üles tegudeks ja algas intensiivne kuriteoplaani väljatöötamine ja

elluviimine e kuriteo ettevalmistav staadium. Rahasid keerutati ja skeemitati aga selge

on see, et 254000 eurot jõudsid lõpuks N pangakontole. Lõplikud ülekanded N kontolt

N kontole olid tehtud 9-s jaos ja ajavahemikul 26.04.2018 kuni 7.05.2018. Kes

konkreetselt internetipangas allkirjast ülekanded, ei ole välja selgitatud kuid ilma JR

nõusolekuta see toimuda ei saanud. Olenemata, kes konkreetselt raha ülekandeid

tegi, on see tehtud kokkuleppel ja kõigi teadmisel. Ka jääb kuriteo ettevalmistavasse

staadiumi maakohtu poolt tuvastatud süüdistatavate tegevus – kontoriruumide

otsimine, kontori sisustamine. Maakohus on oma otsusega tuvastanud, et need

etteheidetud teod olid toime pandud süüdistatavate poolt ja kuna selles osas nõustub

nagu juba eelnevalt rõhutatud kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud

põhjendustega, siis puudub vajadus ka nende üle kordamiseks. Tegelikult ei vaidlusta

ka kaitsepool seda, et süüdistatavad otsisid kontoriruume, tegelesid rahade

ülekandmisega e sisuliselt äriühingu rahastamisega ja kontoriruumide sisustamisega.

Peamine vaidlus on selles, kas ja kuivõrd see tegevus on süüdistatavatele etteheidetav

lojaalsuskohustuse rikkumisena ja karistusõiguslikult usalduse murdmisega. Ka

sellele vaidlusküsimusel peatub kohtukolleegium, kuid enne siiski märgib veelkord, et

see tegevus, mis kvalifitseerub kuriteo ettevalmistava tegevusena, on toime pandud

kooskõlastatult ja mõlema süüdistatava roll oli seejuures oluline, mitte pelgalt

kõrvaltvaataja roll ning selline oluline teopanus lubab tõsikindlalt väita vaid üht, et

kaastäideviimine on tõendatud juba kuriteo ettevalmistavas staadiumis ning see lubab

ka edaspidiste tegevuste puhul, isegi kui see oli kuidagi jagatud ja mingi konkreetne

tegu oli kõrvaltvaadatuna vaid ühe süüdistatava poolt vahetult täide viidud, kindlalt

väita, et juba panustatud võrdsed rollid teoplaani väljatöötamisel kuriteo

ettevalmistavas staadiumis ei haihtu ja vastutada tuleb mõlemal süüdistataval e

kuritegu on toime pandud grupis.

Kaastäideviimine ettevalmistavas staadiumis hõlmab ka alljärgnevaid tegevusi, mis on

prokuröri apellatsioonis välja toodud ning, millistega kohtukolleegium ka nõustub.

Sisuliselt sama on märkinud ka kannatanu oma apellatsioonis, kuid mitte see üle

kordamine ei veena kohut vaid need kirjalikud tõendid, millega on need käitumisaktid

tõendatud. Õigus on ka apellantidel selles, et neid fakte ei saa jätta tähelepanuta

süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel.

E. Maas oli juba hiljemalt 09.03.2018 saanud omale e-posti aadressi X@NNN.com,

mille pealt E. Maas suhtles O esindajaga. E. Maasil läks antud e-posti aadressi N OÜ-

s tööülesannete täitmiseks vaja juba märtsis 2018 ning E. Maas ka antud postiaadressi

alates 09.03.2018 kasutas. 02.03.2021 e-kirjade vaatlusprotokollist (süüdistusakti

tõend nr 87) nähtuvalt on E. Maas oma e-posti aadressi X@NNN.com süstemaatiliselt

kasutanud N OÜ tööülesannete täitmiseks ajal, mil ta oli samal ajal Y OÜ juhatuse

liige.

Kohtukolleegiumi hinnangul iseloomustab maakohtu poolt tuvastatud süüdistatavate

tegevus kuriteo ettevalmistavas staadiumis üheselt nende kooskõlastatud teoplaani ja

seda, et just nemad olid ka tegelikult N tegevuse käivitajad ja tegelikud kasusaajad.

Nende äärmiselt tihe seotus N käimalükkamisel muudab kohtu jaoks paljasõnaliseks

E.Maasi poolt maakohtus esitatud kaitseväide, et ta oli aprilli lõpuks teinud enda jaoks

otsuse, et ta läheb E juurde tööle ja seetõttu ta mööblit ostiski. Temale teadaolevalt

tegeles EV veebruarist kuni maini 2018 ettevõtte võtmeisikute leidmisega või

komplekteerimisega. Tema ei ole teadlik, kas L. Latt seal kontoris käis, kuid võimalik

et temaga käis. Seda, millal ta L. Latti esimest korda seal kontoris nägi, ei mäleta, kuid

võis olla juuni-juuli. Kohtukolleegium nõustub selles osas E.Maasi ütlustele antud

hinnanguga ning leiab, et need maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mis ei tugine

E.Maasi ütlustele vaid dokumentaalselt tõendatud faktidele, ei vaja ümberhindamist ka

süüdimõistva otsuse tegemisel. On ilmne, et ükski töötaja ei finantseeri reeglina

tööandja majandustegevust, seda ei tee ka n-ö palgalised sisse ostetud juhatuse

liikmed. Selliste investeeringute tegemine on iseloomulik variosanikule või faktilisele

ühingujuhile.

Tähelepanuta ei saa jätta ka maakohtu poolt E.Maasi ütlustele hinnangu andmisel

arvestatud tõendiga, millele on ka kohtuotsuses viidatud ja mida on maakohus ka

analüüsinud. See on LHV panga vastus päringule e selle lisa exel tabeli näol

(03.08.2018 vastuskiri päringule kd 2, lk 43-48), millest nähtub, et L. Latt ja E. Maas

olid N OÜ kontol alates 11.05.2018 allkirjaõiguslikud isikud/volitatud kasutajad ning

LHV Pank AS 27.04.2022 vastuse lisast (5 kd, lk 245-273) nähtub, et mõlemad

süüdistatavad on juba enne 01.07.2018 N OÜ kontole korduvalt sisse loginud ja

kinnitanud maksekorraldusi. Nii on nt L. Latt allkirjastanud kõik ülekanded E. Maasi

isiklikule arveldusarvele, mis puudutavad kuluaruandeid Ikea kohta.

Siinkohal on just õige koht ka ära märkida, et eeltooduga on piisavalt tõendatud see,

et kogu kuriteo ettevalmistava staadiumi kestel oli süüdistatavate isiklik huvi N

tegevuse käivitamise vastu enam kui ilmne ja nagu öeldud ei saa selline tegevus

toimuda ilma omavahel kõike läbi rääkimata ning ilma, et oleks tihedalt ja

kooskõlastatult suheldud EV-ga, kes oli A OÜ ja alates 02.04.2018 ärinimega N OÜ

esindaja äriregistri andmete järgi. Pärast seda, kui oli leitud sobiv asukoht e sobivad

ruumid Y OÜ konkureerivale äriühingule, mille käivitamise nimel süüdistavad

intensiivselt tegutsesid, olles ise veel Y juhatuse liikmed, muutus äriregistris ka A OÜ

põhikiri ning nimeks sai N OÜ ja aadressiks just seesama aadress, kus olid käinud

ruumide otsingul ka süüdistatavad. Just seetõttu, et süüdistatavate ja EV tiheda

läbikäimise kohta kuriteo ettevalmistavas staadiumis on piisavalt tõendeid ka ilma, et

oleks vaja kasutada sideettevõtjalt saadud andmeid. Kohtukolleegiumi seisukohast ei

oma selle tõendi (vastav protokoll) lubatavuse seisukohast tähtusust see, et nende

lubatavuse osas ei olnud kuni selle ajani, kui Riigikohus tegi 18.06.2021 kohtuasjas nr

1-16-6179 otsuse sideettevõtjatelt saadud andmete protokollide tõendina kasutamine

lubatavuse kohta alust kahelda. Riigikohus andis oma lahendis suunised, mida tuleb

kontrollida enne 07.10.2020 nõutud lubade puhul, et nende tõendikõlbulikkust jaatada.

Praegusel juhul on kohtukolleegiumi jaoks olulise tähtsusega see, et sideettevõtjalt

saadud andmete protokollid ei ole tõendina olulised, sest on piisvalt muid tõendeid,

mis tegelikult tõendavad seda, mida soovitakse tõendada sideandmetega e

süüdistatavate omavaheline suhtlus ja suhtlus EV-ga. Siinjuures aseta kohus rõhku

asjaolule, kas ja kuivõrd oli sel momendil, kui prokurör on luba veenvalt ja arusaadavalt

põhjendanud, sideandmete kogumine oluline. Fakt on see, et alates 18.06.2021 e

Riigikohtu lahendist, on seisukoht muutunud ja ka enne 7.10.2020 antud põhjendatud

load ei evi enam sama tõenduslikku väärtust kohtu jaoks, kui enne. Mis puudutab

kannatanu intensiivset huvi käesolevas menetluses, siis ringkonnakohtu jaoks ei ole

see tõsiseltvõetav argument. Kohtupraktika lubab väita, et samaliigilistest kuritegudes

on ennegi nähtud, kus endiste äripartnerite omavahelised suhted on muutunud

kriminaalmenetluse ajaks kardinaalselt ja juriidiliste isikutel on alati rohkem võimalusi

kasutada esindajatena kõrgelt tasustatud advokaatide abi. Ei ole ka erakordne, kui

esindajaid on kolm ja kriminaalmenetluse kulud, millistega opereeritakse ei ole mitte,

et ebamõistlikud, vaid šokeerivad. Sestap ei oma kannatanu huvi taseme

kindlaksmääramisel see, kui mitu esindajat teevad tööd, kui suured on

tsiviilmenetluses hagetav kahjusumma ja kui palju tunde esindajad oma

esindatavatega on kriminaalmenetluse kestel nõu pidanud. Seega ei pea

kohtukolleegium oluliselt tähtsaks tõendiks olemasoleva tõendikogumi kõrval

elektroonilistelt sideasutustelt saadud andmete protokolli ja ei kasuta seda

süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel tõendina.

Mis puudutab kaastäideviimist, siis kohtukolleegium peab oluliseks rõhutada, et

tegelikult ei ole kaitseväited üles ehitatud sellele, et tegemist ei ole kaastäideviimisega

ja et tegelikult ei olnud süüdistatavatel mingeid ühiseid plaane e kokkulepet.

Kaitsetaktika on üles ehitatud etteheitele süüdistusele selles osas. Nagu juba eelnevalt

rõhutatud, siis süüdistus on selles osas piisavalt selge ja ka materiaalõiguslikult ei ole

sellisele seisukohale midagi ette heita.

Kaastäideviimise materiaalõiguslikust määratlusest rääkides on oluline viidata KarS §

21 lg-e 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui

vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on

omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii,

nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS

§ 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset

teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav

isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu

objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma.

Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku

süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära

näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud

kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. See on

Riigikohtu kestev ja valitsev praktika.

Subjektiivses

mõttes

eeldab

kõnealusest

teooriast

lähtuvalt

mõistetav

kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes

kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle

vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud

koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana

ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista

teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema

süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete

tegudega juba süüteo toimepanemise käigus.

Ringkonnakohtu seisukohad, mis puudutavad süüdistatavate tegevust kuriteo

ettevalmistavas staadiumis on asjakohased ka järgmise kaitseväite ümberlükkamise

seisukohast. Nimelt, kaitsja on oma seisukohti sisustanud veel ka järgmise väitega.

Erinevalt nõukogude kriminaalõigusest ja kriminaalkoodeksist ei ole KarS-i kohaselt

üldosa alusel enam eraldiseisva süüteo toimepanemise staadiumina karistatav süüteo

ettevalmistamine, s.o tingimuste loomine süüteo toimepanemiseks. Karistusseadustik

loeb süüteo ettevalmistamise mittekaristatavaks. Süüteo ettevalmistamine on

karistatav vaid siis, kui teo ettevalmistamisele iseloomulikud teod moodustavad

karistusseaduse eriosas ettenähtud süüteokoosseisu. Koosseisu, mille alla võiks

paigutuda konkureerimise või huvide konfliktis tegutsemise ettevalmistamine,

karistusseadustik ei sisalda.

Maakohus on nende tegude osas, millised kohtukolleegiumi hinnangul moodustavad

kuriteo ettevalmistamise leidnud, et süüdistatavate tegevus N OÜ-le äripinna otsimisel

ja kontori sisustamisel vaadeldav KarS § 2172 lg 1 kvalifitseeritava kuriteona, mille

tagajärjel oleks tekkinud suur varaline kahju. Isegi kui jaatada, et süüdistatavad

rikkusid süüdistusakti süüdistuse sisu p-des 1 ja 2 tegevuste tulemusel juhatuse liikme

hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning sellest tulenevat huvide konflikti keeldu, eeldab

usalduse kuritarvitamise objektiivne koosseis suurt varalist kahju, mida kohtu

hinnangul ei too kaasa ei konkureeriva äriühingu rahastamine, rahastamisest

teadmine, konkureerivale äriühingule äripinna otsimine ega ka selle sisustamine, kuna

tegemist on äritegevuse alustamise ja kaasaaitavate tegevustega, mitte reaalse

konkurentsiga, mille tulemusel võib üks äriühing teisele äriühingule kaotada kliente.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatavate tegevus N OÜ-le

äripinna otsimisel ja kontori sisustamisel vaadeldav KarS § 2172 lg 1 kvalifitseeritava

kuriteona, mille tagajärjel oleks tekkinud suur varaline kahju. Just seetõttu, et KarS §

2172 kuriteokoosseis eeldab suure varalise kahju tekitamist, ei saa rääkida selle

kuriteo puhul katsestaadiumist enne, kui etteheidetavad tegudega ei ole alanud

varalise kahju tekitamine. Ringkonnakohus on eelnevalt asunud seisukohale, et

tegemist on kuriteo ettevalmistava staadiumiga. Kuriteo ettevalmistamise staadiumis

toimepandud teod ei pea kvalifitseeruma eraldi veel kuriteona, mistõttu ei saa asjaolu,

et nad ei moodusta kuriteokoosseisu mõjutada ka süüküsimust. Kaitsjal on õigus, et

kuriteo ettevalmistamine ei ole karistatav, kuid arvestada tuleb ikka ja jälle seda, et

selline kuritegu, millel on välja joonistunud kõik staadiumid alates selle

ettevalmistamisest, on ühtne tervik ja selleks, et anda süüdistatavate käitumisele

karistusõiguslik hinnang, tuleb paraku lahata ka kuriteo ettevalmistavat staadiumi. See

on staadium, mille alguseks saab pidada hetke, kui isik astub välismaailmas avalduva

teo näol sammu selleks, et luua soodustavaid tingimusi süüteo toimepanemiseks.

Praegusel juhul nagu juba eelnevalt märgitud on selleks momendiks ajaliselt esimene

samm, milleks on kokkulepe JR-ga, et viimase rahad, mis ta sai Y lahkudes,

rahastatakse uus äriühing ning seejärel oli juba mõtet otsida asukohta e ruume, rahad

sellesse ettevõttesse kanda, ruume neid sisustada jne. Vastavalt KarS § 25 lg-le 2

algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab

süüteo toimepanemist. Sellest tulenevalt eelneb ettevalmistamisfaas süüteo

toimepanemise vahetule alustamisele. Seda, kas isik on süüteokatset vahetult

alustanud või mitte, tuleb hinnata konkreetse eriosa koosseisu pinnalt ning koosseis

tuvastatakse seejuures läbi asjaolu, millele toimepanija tahtlus suunatud on. Seega

tuleb esmalt tuvastada, milline oli toimepanija teoplaan. Katsestaadiumi jõudis kuritegu

kohtukolleegiumi hinnangul momendist, kui algas W-le reaalselt kahju tekitamine e

süüdistuse kohaselt algas see nimetatud äriühingu arvelt N-le kontoritarvete

tellimiseks korralduse andmisega 2018 aasta mai lõpus. Nõustudes kaitsjaga selles,

et kuriteo ettevalmistamise staadium ei ole karistatav, tuleb aga rõhutada seda, et see

ei tähenda, et keelatud on süüdistuses nende faktiliste asjaolude kirjeldamine, mis

jäävad kuriteo ettevalmistamise staadiumi. Karistamatuks jäänuks süüdistatavad selle

eest siis, kui nende tegevus oleks lõppenud uue äriühingu kontori sisustamisega ja

nad oleks sel momendil lahkunud veel hästi toimiva äriühingu juhatusest.

Ettevalmistamine on koosseisupärane tegu, mis soodustab süüteo toimepanemise

alustamist, ent ei kuulu veel süüteokatse alla. Oluline on, et vastav tegu oleks toime

pandud eesmärgiga soodustada põhitegu ning peab olema suunatud süüteo

täideviimise alustamisele, ent ei moodusta veel vastava eriosa süüteokoosseisu

vahetu realiseerimise alustamist. Just sellisena on hinnatav süüdistatavate tegevus

enne 2018 mai lõppu, kui algas reaalselt kahju tekitamine W-le. Eelnevat kokku võttes

rõhutab kohtukolleegium, et eelkirjeldatud süüdistatavate käitumine, mis jääb kuriteo

ettevalmistavasse staadiumi võib olla abistavaks faktoriks süüdlase tahtluse

tuvastamisel. Nimelt viitab selles kuriteo toimepanemise staadiumis süüdistatavate

käitumine seda, et lõppeesmärgiks oli toimiva äriühingu Y ülevõtmine ning selle arvelt

konkureeriva äriühingu käivitamine, mis omakorda annab põhjendatud aluse

järeldada, et eesmärgipärane oli ka suure varalise kahju tekitamine.

Kõik ülalkirjeldatud materaalõiguslikud seisukohad on just need, milliseid on maakohus

eiranud

oma

lõppjärelduse

kujundamisel

süüdistatavate

süü

osas

ning

kohtukolleegium rõhutab, et tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega

süüküsimuse otsustamisel konkreetses süüdistuses. See aga tähendab omakorda

seda, et ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamiseks esineb seaduslik alus.

Nagu eelnevalt märgitud on maakohtu otsus selles osas vigane ja selline maakohtu

viga, mis kvalifitseerub materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, on kõrvaldatav ka

ringkonnakohtu poolt ning need saavad päädida ka maakohtuga võrreldes vastupidise

otsuse tegemisega ringkonnakohtus. Etteruttavalt tuleb aga nentida, et need ei jää

ainukestes rikkumisteks, mis teevad maakohtu otsuse vigaseks.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma süüdistatavate käitumisele karisusõigusliku

hinnangu andmisel tähtsust asjaolu, kas kuriteo ettevalmistamistavasse staadiumi

jäänud tegudega rikkusid süüdistatavad lojaalsus- ja teavitamiskohustust. Kannatanu

esindaja adv. M.Kairjak on oma seisukohas ringkonnakohtule ümber lükanud

maakohtu seisukoha, mis rajanes varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ei olnud

käesolevas asjas tegemist lojaalsuskohustuse rikkumisega. Lähtuvalt RKTK

selgitustest otsuses 2-20-17189 punktis 17.2 lojaalsuskohustuse rikkumise kohta on

käesolevas asjas süüdistavad oma lojaalsuskohustust rikkunud, kasutades ära

kannatanu ärivõimalust enese ja kolmanda isiku huvides ja kannatanu kahjuks. Oluline

on märkida, et süüdistatavad oma tegudega kogumis ehk kannatanu juhatuse

liikmetena

varjatult

uue

konkureeriva

äriühingu

tegevuse

käivitamise

ette

valmistamisega, rikkusid hoolsus- ja lojaalsuskohustust TsÜS § 32 ja 35 mõttes, sest

süüdistatavad kasutasid ära kannatanu ärivõimalust enese või kolmanda isiku huvides

ja kannatanu kahjuks (RKTKo 2-20-17189 p 17.2).

Süüdistuse kohaselt on järgmiseks süüdistatavatele etteheidetavaks tegevuseks N

OÜ-le kontoritarvete tellimine. Nimelt, Elmer Maasi ja Lauri Lati teadmisel ja

juhendamisel tellis Y OÜ töötaja KM Y OÜ nimel ja rahaliste vahendite arvelt

kontoritarbeid konkureerivale ettevõttele N OÜ.

25.05.2018 on E. Maas edastanud e-kirja kontori assistent KM-le, milles palus

kontoritarvete müüjal teha statistika milliseid kontoritarbeid on neilt tellitud viimase 6

kuu jooksul. KM poolt on antud e-kirjale vastatud 28.05.2018 ning 29.05.2018 arve nr

1806680 EST alusel summas 2 652,26 ja 15.06.2018 arve 1807521 EST alusel

summas 432,20 telliti R OÜ-lt kontoritarbeid. Arvel 1806680 EST kuupäevaga

29.05.2018 on kauba kättesaamise kohaks N OÜ aadress XXX ja kontaktiks KM

telefoninumber XXXXXXXXX.

Y OÜ AS SEB Pank arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXX nähtub, et ajavahemikul

08.01.2018-17.05.2018 on tehtud R OÜ-le maksed kokku summas 1 121,25 eurot ja

ajavahemikul 11.06.2018-28.06.2018 summas 3 254, 24 eurot (sh arvete 1806680

EST ja 1807521 EST alusel).

E. Maas ja L. Latt, teades, et kõik Y OÜ töötajad lahkuvad ettevõttest 2018 juuni lõpus,

lasid töötajal KM-l tellida ettevõtte Y OÜ nimele ja maksta Y OÜ rahaliste vahenditega

kontoritarvete eest juunis 2018 kokku summas 3 254,24 eurot ning antud

kontoritarbeid 3 084,46 euro ulatuses kasutati konkureeriva ettevõtte N OÜ tegevuse

alustamiseks.

Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et N OÜ-le telliti kontoritarbeid, mille eest

tasututi Y OÜ rahaliste vahenditega. Samuti ole vaidlust selleski, et kontoritarbeid

palus tellida süüdistatav E. Maas Y OÜ töötajal KM-l. Süüdistatava ütlused, millele oli

üles ehitatud kaitseversioon, et tegemist on inimliku eksitusega, jättis maakohus

kõrvale kui ebausaldusväärsed ning leidis, et viidatud „inimliku eksituse“ puhul ei ole

tegu vabandatava asjaoluga. E. Maas oli Y OÜ juhatuse liige ning juhatuse liikmena

oleks ta pidanud järgima ennekõike Y OÜ varalisi huve, mistõttu ei oleks ta pidanud

KM-l laskma konkureerivale äriühingule kontoritarbeid tellida, sh oleks süüdistatav E.

Maas pidanud sellise ülesande andmisel arvestama asjaoluga, et KM võib eeldada, et

kontoritarbeid tellitakse Y OÜ-le, mille töötaja ta ka sellel ajal oli. Seega kokkuvõtvalt

ei esine antud juhul E. Maasi käitumises juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse

rikkumises vabandatavaid asjaolusid.

Erinevalt süüdistusest leidis maakohus, et kontoritarvete tellimine saab olla

etteheidetav vaid E.Maasile ja L.Latti see süüdistus ei puuduta. Selles osas on

ringkonnakohus maakohtust erineval seisukohal ja oma sellekohased põhjendused,

miks ka selle episoodi puhul on tegemist kaastäideviimisega, on esitatud juba

eelnevalt, kui ringkonnakohus käsitles küsimust kaastäideviimisest. Kuna kahju, mis

kontoritarvete tellimisega tekitati Y OÜ-le ei ole suur varaline kahju, siis ei toonud

maakohtu otsusest nähtuvalt see kaasa süüd KarS § 2172 järgi. Kohtukolleegium

nõustub apellantidega selles, et see tegu isegi sellisena nagu maakohus seda hindas,

oleks pidanud päädima vähemalt E.Maasi süüdimõistmisega omastamises.

Prokuratuur pidas apellatsioonis vajalikuks selgitada, et käsitles vaidlusalust osategu

ühe osana Elmer Maasile ja Lauri Latile etteheidetud usalduse kuritarvitamise

süüdistusest. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et konkureeriva ettevõtte loomist

plaanisid ja korraldasid ning viisid ellu Lauri Latt ja Elmer Maas ühiselt, seda kõikide

osategude juures kirjeldatud tegudes. Kuna kontoritarbeid telliti kõikidele N OÜ-s

ületulevatele töötajatele ning on tõendatud, et N üüripindu otsisid Elmer Maas ja Lauri

Latt ühiselt ning ka ettevõtte käivitamise rahastust organiseerisid nad ühiselt, on

prokuratuur seisukohal, et elulise usutavuse modus operandi printsiibi alusel on ka

nimetatud osategu omistatav Lauri Latile kui kuriteo kaastäideviijale.

Kaitsjad on oma kirjalikes seisukohtades rõhunud esmalt taaskord sellele, et L.Latt ei

olnud kaastäideviija ja teiseks, et E.Maasil puudus tahtlus. Samuti on kaitsjad jätkuvalt

seisukohal, et tegemist oli ühe osateoga jätkuvast kuriteost.

Need kaitseväited on ringkonnakohus eelnevalt juba ümber lükanud ja selgitanud oma

seisukohta, et tegemist oli ühe tegevusega kogu teoplaanist ja see, et süüdistatavad

tegutsesid omavahel kooskõlastamata ka neid tegevusi, milles on vahetult osalenud

üks süüdistatav, ei ole eluliselt usutav. Kuritegu oma olemuselt juba eeldas, et iga

samm vajas korralikku läbirääkimist, sest vastasel juhul ei oleks olnud võimalik jõuda

sinna, kuhu lõpuks jõuti e tegeliku ja juba teoplaanis püstitatud eesmärgini. Mis

puudutab tahtlust, siis ka siin ei tekita see mingeid kahtlusi. Sisuliselt on ka maakohus

seda jaatanud, kui välistas õigustava asjaoluna nö inimliku eksituse. Kohtukolleegium

peab ka eluliselt usutavamaks seda, et kui tõesti oleks E,Maasi soov kasutada

tegelikult N rahalisi vahendeid kontoritarvete tellimiseks, siis miks pidi ta tellima neid

tarbeid kolm korda rohkem, kui statistika kohaselt kulutati aasta esimese viie kuuga Y

rahalisi vahendeid kontoritarvetele kolm korda vähem, kui telliti N-le. Sellise

kontoritarvete varu tekitamine alustavale äriettevõttele, kellel veel sel ajal, kui

kontoritarbeid telliti puudus majandustegevus, ei ole seletatav teisiti, kui et seda sooviti

kindlasti teha selle äriühingu arvelt, kus süüdistatavad olid veel juhatuse liikmed ja neil

oli võimalus ka korraldusi jagada töötajatele. Samas kinnitab see süüdistatavate

eesmärki tekitada Y kahju ja ka seda tegutseti N huvides. Ka on tegemist kahe arvega

ja aadressiks on märgitud N asukoha aadress. Teisalt aga, et selline korraldus anti

kontori assistendile maikuus ja assistent selle korralduse ka täitis, saatis arved edasi

ka raamatupidajale, kirjutas oma telefoninumbri kulleri jaoks ja teda ei pannud mõtlema

ka aadress, veenab kohut ka selles, et ka assistent teadis juba, et süüdistatavad

lahkuvad N-sse ja et ka töötajad lahkuvad sinna ning ka tema on sinna oodatud. Veel

enam, kohtukolleegiumi hinnangul võib käsitletavat käitumisakti hinnata juba ka

süüdistatavate poolt töötajate lahkumise kavandamisega.

Kohtukolleegium rõhutab, et hindamata ümber maakohtu poolt süüdistatava E.Maasi

ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut, on käesolevas otsuses tehtud

ringkonnakohtu järeldused maakohtu järeldustest erinevad. Maakohus on kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust, sest luges kontoritarvete tellimise a) jätkuva kuriteo

osateoks b) omistas selle vaid E.Maasile e kohaldas ebaõigesti KarS § 21 lg 2 sätteid.

Kui siinkohal oleks süüdistatavate teoplaan seiskunud e sellega oleks lõppenud

usalduse murdmisega kahju tekitamine W-le, oleks kontoritarvete tellimine olnud

hinnatav omastamisena. Praegusel juhul see eraldi kvalifitseerimist ei vaja kuna on

vaadeldav osana teoplaanist ja terviklikust etteheidetud kuriteost.

Vahemärkusena rõhutab kohtukolleegium, et lähtub oma edaspidiste seisukohtade

kujundamisel süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel järgmistest kohtupraktikas

omaksvõetud seisukohtadest.

KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse

kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse

tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Siseveendumus

tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab

rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15).

Seejuures

ei

tule

mõista

KrMS § 60

lg-s 2

ja

§ 61

lg-s 2

kasutatud

sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks

ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu

otsus ei tohi küll tugineda oletustele ja peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite

ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks

saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad

väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure

tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb

vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt Kriminaalmenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura,

2012, § 61, komm 15; samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017 otsus

nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; 8. detsembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; 23.

novembri

2016

otsus

asjas

nr

3-1-1-76-16,

p

14).

Teisisõnu

tuleb

kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse

lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-64-16, p 9 ja 1-19-7945 p-s 26). Riigikohus asus

muuhulgas seisukohale, et ka see asjaolu iseenesest on kohtupraktikas teatud

juhtudel hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Järgnevalt on maakohus andnud omapoolse hinnangu süüdistuse osale, mis puudutab

töötajate lahkumist W-st. Maakohus on nõustunud süüdistusega, et süüdistuses

loetletud töötajad olid Y töötajad, et nad andsid süüdistuses märgitud ajal

lahkumisavaldused ning et nad asusid tööle N-sse. Samuti luges maakohus

tõendatuks, et süüdistatavad ei teatanud teistele juhatuse liikmetele sellest, et töötajad

on esitanud lahkumisavaldused. Küll aga võib otsusest välja lugeda, et maakohus ei

nõustunud süüdistusega selles, et töötajate ühine lahkumine, millele eelnes ka

lahkumisavalduste esitamine, oli kavandatud süüdistatavate poolt ja et üldse saaks

süüdistatavatele ette heita töötajate ühist lahkumist kui usalduse murdmist ja sellega

kahju tekitamist. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused on järgmised.

a) Süüdistatavatele esitatud süüdistuse sisust tuleneb, et E. Maas ja L. Latt

kavandasid töötajate ühist lahkumist. Kohus märgib, et süüdistusaktis ei ole

sisustatud, milles seisnes töötajate lahkumise kavandamine ning kohtul puudub

võimalus omal algatusel sellist väidet sisustada. Süüdistusakti ette heitest ei

nähtu, et süüdistatavad oleksid teinud ettepanekuid töötajatele teise

äriühingusse minemiseks või oleksid andnud mingisuguseid lubadusi/hüvesid,

kui töötajad lahkumisavaldused esitavad. Veel vähem on viiteid, et nad oleksid

töötajaid eksitanud või sundinud neid lahkumisavaldusi esitama.

b) PS §-st 29 on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja

töökohta. Samuti ei tohi antud paragrahvist tulenevalt ka sundida tema

tahtevastasel teda tööle. Võttes arvesse nende väheste endiste Y OÜ töötajate

ütlusi (KM ja TT), mille usaldusväärsuses pole kohtul alust kahelda, nähtub, et

töötajate lahkumine Y OÜ-st oli nende vaba tahe. Vaba tahte puudumist ei saa

järeldada ka esitatud arvukatest lahkumisavaldustest. Kohtu hinnangul on

usutav, et kui on meeldiv kollektiiv ning ees tuttavad inimesed, soovitakse ka

võimalusel nendega koostööd jätkata, seda enam kui on ees inimesed, kes on

nad kunagi tööle värvanud. Kohtule on ka usutav, et töötajad soovivad lahkuda,

kui ettevõttest lahkuvad juhid, kes on nende igapäeva tööga kursis ja alles

jäävad juhatuse liikmed, kes pole inimeste igapäevase juhtimisega Y OÜ-s

tegelenud, nagu tulenes lisaks süüdistatava E. Maasi ütlustele ka AN ja MS

ütlustest.

c) Tunnistajate AN ja MS ütlustest ning ka prokuröri süüdistuskõnest ja kannatanu

esindajate kohtukõnest ilmneb kohtule üllatav etteheide süüdistatavatele, et ka

nemad on jätnud teised juhatuse liikmed ja osanikud enda lahkumisest

teavitamata. Kuna süüdistusaktis sellist ette heidet süüdistatavatele ei ole

esitatud, siis väljuks sellise küsimuse tuvastamine süüdistuse piiridest (KrMS §

268 lg 1, 5). Küll aga kohus sellest küsimusest päris mööda vaadata ei saa,

kuna see hõlmab osaliselt ka väidet, kas teisi juhatuse liikmeid teavitati töötajate

lahkumisest, mis on ka süüdistuse sisust tulenev etteheide süüdistatavatele.

d) Kohtu hinnangul on E. Maasi ütlused sellest, et ta on teavitanud enda

lahkumisest MS, usutavad, kuna tema poolt saadetud kiri tõendab, et ta on

esitanud erinevate inimeste nimesid, kes võiksid sobida tema kohta ülevõtma.

Tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist, ei ole kohtu ette toodud. Seetõttu on ka

MS ja AN ütlused vähemalt E. Maasi lahkumise osas ebausaldusväärsed. Kiri,

mis on kohtule avaldanud mõju E.Maasi vs MS/AN ütluste usaldusväärsuse

hindamisel on juuni alguses E.Maasi poolt S-le saadetud 4-5 kandidaadi nimed

meilile. Nimelt, 09.06.2018 e-kirjavahetus (kd 4, lk 59), millest nähtub, et E.

Maas on 09.06.2018 edastanud MS-le kirja, milles kirjutab, et K oli pikalt O-s, R

teab ajast kui oli S logistikajuht, M oli pikalt K-s, nüüd S, T tead ise ka hästi ning

palub S-l teada anda kui mõni neist tundub huvitav, siis viib kokku. MS vastab

09.06.2018 E. Maasile, et on maal ning pakub, et linna jõudes võiks tassikese

juua ja juttu ajada.

e) Süüdistatavatele ei saa ette heita, et töötajate lahkumisel seiskus Y OÜ tegevus

2018 juulis. Y OÜ tegevuse seiskumine ei ole leidnud kinnitust. Asjaolu, et Y

OÜ käive võrreldes varasemaga alates 2018 III kvartalist vähenes, ei tähenda

must-valgelt, et äriühingu tegevus seiskus. Isegi kui töötajate lahkumisest oleks

teavitatud teisi juhatuse liikmeid ja osanikke õigeaegselt, ei oleks see ära

hoidnud väidetavat „tööseisakut“ ega ka majanduskäibe langust, kuna töötajad

lahkusid tuvastatu kohaselt Y OÜ-st vabatahtlikult ning kliendid soovisid

koostööd jätkata enda tuttavate logistikutega. Seega ei saa jaatada, et töötajate

lahkumisest teavitamata jätmine oleks tinginud suure varalise kahju, mis on

KarS § 2172 lg 1 kuriteokoosseisu objektiivne tunnus.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu hinnanguid ja nende põhjal õigeksmõistva

otsuseni jõudmist on taaskord oluliselt mõjutanud mitmed väärad seisukohad sellistes

põhiküsimustes, mis on juba eelnevalt käesolevas otsuses põhjalikult käsitlemist

leidnud ja millistes on ringkonnakohus maakohtust vastupidisel arvamusel. Esiteks, ei

saa sellise süüdistuse puhul nagu praegu kohtu laual on, hakata selles

süüdistatavatele etteheidetud käitumisakte „hekseldama“ sellisest nagu seda on

teinud maakohus. See viib ainult tupikusse ja selles tupikust veel omakorda viib mitte

ainult, et ebaõigete järeldusteni vaid need järeldused saavad selliselt elukauge,

ebaloogilise ja null tõenäosusprotsendiga sisu. Taaskord on vaja mitte, et meelde

tuletada, vaid lausa rasvaselt rõhutada seda, et süüdistatavatele etteheidetud

käitumine saab karistusõiguslikult ainuõige järelduseni viia ainult sel juhul, kui

otsustaja oskab näha selles ühtset tervikut, kus nagu juba eelnevalt öeldud, on iga

ettevõetud samm järgnevaga loogiliselt seotud, on läbi mõeldud ja läbi arutatud.

Teiseks, konkreetse tegevuse analüüsimisel e töötajate lahkumise kavandamine - on

maakohus erinevalt mõne eelneva analüüsitud tegevusakti puhul, ületähtsustanud

teavitamiskohustuse

rikkumist

ning

hinnanudki

etteheidetavat

käitumist

tegevusetusena ja seetõttu jõudnud ka põhjusliku seose tuvastamisel teo ja kahju

vahel sellisele järeldusele nagu eelnevalt tsiteeritud järeldustes märgitud e eitatud on

põhjuslikku seost. Maakohtu hinnangul on töötajate lahkumise puhul olulise

tähtsusega just see, et tegelikult töötajad lahkusid vabatahtlikult. Ringkonnakohtu

hinnangul on asjaolu, et süüdistatavad kavandasid töötajate ühist lahkumist ja

organiseerisid lahkumise ning et töötajad ka lahkusid, olulisem süüdistatavate

käitumisele hinnangu andmisel. See, et süüdistatavad ei teatanud sellest, et

lahkumisavaldused on esitatud ja juuli alguseks on kontor töötajatest tühi, see on fakt.

Kuidagi ei saa aga nõustuda maakohtuga selles, et sellise fakti tuvastamine tähendab

süüdistuse piiridest väljumist. Kohtukolleegium on eelnevalt juba pikalt esitanud oma

seisukoha, et varjatult tegutsemine ja oma igast lojaalsuskohustuse rikkumisest

teistele juhatatusse liikmetele mitte teatamine, on konkreetse kuriteo toimepanemise

viis ja ilma seda järgimata ei ole lihtsalt võimalik jõuda eesmärgini ja sellise suure

varalise kahju tekitamiseni nagu praegusel juhul on tuvastatud. Oluline ei ole mitte see,

kas töötajad lahkusid vabatahtlikult või mitte ja selge on ka see, et keegi neid ei tirinud

kättpidi koos klientidega teise firmasse vaid see, kuidas töötajatele lahkumist

serveeriti. Peamised argumendid, mis töötajatele esitati olid, et töötaja jaoks ei muutu

midagi ja kõik jääb samaks. Lüüakse lahku, sest suhted juhatuses käärivad. Seejuures

räägiti omavahel töötajatega „meie“ vormis, mis süvendas töötajatest arusaama, et

lahkutakse kõik koos ja mitte kaasa minemine tähendab üheselt ka töökoha kaotust,

sest Y eksistents lõpeb. Kindlasti etendas olulist rolli ka töötajate suhtumine E.Maasi

ja L.Latti. Neid peeti professionaalseteks ja armastatud juhtideks.

Kohtukolleegium nõustub siinjuures prokuröri seisukohaga, et kõiki tõendeid kogumis

hinnates, on selge, et kogu lahkumisprotseduur oli organiseeritud ja selgelt juhitud. Üle

20 töötaja lahkumise asjaolud olid ühesugused: kõik lahkusid arvutitega, kõigi arvutid

tehti tühjaks, kõik lahkusid samal päeval, mitte ühegi töötaja töölepingu lõpetamise

avaldus ei jõudnud MS-ni ega AN-ni, mitte ühegi töötaja asemel ei asutud otsima uut

töötajat, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, hoopis Elmer Maas ja Lauri Latt edastasid

klientidele kirju, et alates 1. juulist ei ole Y suuteline neid teenindama ning kindlustust

ei ole mõtet pikendada.

Maakohtu seisukohaga, et süüdistatavatele ei saa ette heita töötajate lahkumise

kavandamist kuna süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes töötajate lahkumise

kavandamine ja et kohtul puudub võimalus omal algatusel sellist väidet sisustada,

ringkonnakohus ei nõustu. Kindlasti ei saa nõuda, et töötajate lahkumise kavandamine

süüdistatavate poolt jätab maha mingeid tõendi väärtust omavaid selgeid ja

konkreetseid tõendeid e näiteks meilivahetust, kus kutsutakse kõiki üle tulema ja

räägitakse, et enne saavad makstud boonustasud ja et eeldatavalt ei jää neile, kes ei

tule enam töökoht ka vanas kohas alles. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja

adv. M.Kairjaki seisukohaga, et töötajate ületoomine oli vajalik kliendikontaktide

säilitamiseks ja et selles osas ei saa olla ega olegi kunagi ühtegi konkreetset tõendit–

oluline on vaid see, et väidetavalt ilma igasuguse kooskõlastuseta sisuliselt kõik

kannatanu töötajad üle läksid. Nagu kohtukolleegium juba rõhutas selline

kooskõlastamata üleminek ei ole eluliselt usutav. Eeldus, et selle kohta on suur kogus

tõendeid, on ebareaalne – Maasi ja Lati tegevusaktide eesmärk eeldas seda, et

kannatanu esindaja ei saa teada tegevusplaanist kas siis materiaalse tõendi või siis

isikulise allika (ülemeelitatav töötaja) kaudu. Seega pidid töötajad vaikima.

Vastates küsimusele, kas kohus saab ise sisustada oma seisukohta, miks jõuab

järeldusele,

et

süüdistatavad

kavandasid

ka

töötajate

lahkumist,

rõhutab

kohtukolleegium, et süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse

aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi

peab jääma ka kohtu otsustada. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et

olukorras, kus süüdistus oleks nagu kohtuotsuse projekt, hakatakse kohtule ette

heitma seda, et kohtuotsus on sisuliselt süüdistuse copy-paste.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistuse näol on tegemist

hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne.

Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks,

peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt

RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19).

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka väita, et puuduvad üldse sellised tõendid, mille

alusel saab teha süüdistusele vastavat järeldust süüdistatavate poolt töötajate üle

toomise kavandamise osas. Mööda ei saa minna teadmisest, et selleks, et mitte

alustada majandustegevust nullist N-s, oli vaja Y kliendibaasi. Menetluses kõlas

korduvalt, et just kliendid on logistika valdkonnas olulised eduka äritegevuse jaoks,

kuid kliendid on selles valdkonnas tihedalt seotud töötajatega. Selline sujuv üleminek

on aga võimalik justnimelt nende kontaktisikute e töötajate säilitamisega. Samade

klientide teenindamiseks on vaja samu töötajaid uuel kontoripinnal. See saab tagada

maksimaalse kasu e suurema osa klientide ülemineku. See asjaolu kinnitab kohtu

veendumust selles, et Y töötajate ületoomine N-sse oli juba kuriteo ettevalmistavas

staadiumis kavandatud ja oli kokku lepitud ja eesmärgipärane ning ilmselgelt kogu

teoplaani üks olulisemaid tegureid, Samuti süvendavad kohtu veendumust veel

järgmised kirjalikud tõendid.

-

OH esitas juba aprillis 2018 N OÜ nimelt arveid O kontsernile ja juunis 2018 H

OY-le, so ajal, kui ta oli Y töötaja. See fakt tõendab samuti töötajate lahkumise

kavandamist süüdistatavate poolt ja seetõttu ei saa ka nõustuda maakohtuga,

et tegemist on süüdistuse seisukohast asjakohatu tõendiga, mida ei saanud

kohus tõendina arvestada. Põhjendatud on prokuröri seisukoht, et tõend

kinnitab töötajate ebalojaalsust ja tegutsemist N OÜ nimel juba mais 2018. a

ning asjaolu, et kliente suunati ümber juba pikalt enne ettevõtte üleviimist.

Samuti on tõend asjakohane hindamaks, et Y töötajate üleminek N OÜ-sse ei

olnud juhuslik ja üksik, vaid see tegevus oli koordineeritud, juhitud ja pikalt

planeeritud.

Enamus

kohtus

uuritud

tõenditest,

nii

isikulised

kui

dokumentaalsed, tõendavad kogumis, et Y kollektiivi suunasid just Elmer Maas

ja Lauri Latt

-

W raamatupidaja KK oli konkureeriva ettevõtte N OÜ arveldusarve juures

volitatud kasutaja alates 31.05.2018 ning omas kontol ka allkirjaõigust alates

05.06.2018. 3.06.2018 on tema poolt allkirjastatud sellel kontol ka ülekanne.

-

Elmer Maasil oli meiliaadress domeenilõpuga @NNN.com olemas juba

9.03.2018, mil ta sellelt aadressilt saatis ekirja O OY töötajale PL-le.

Nii KK kui OH olid kuni 30. juunini Y töötajad ja Elmer Maas selle ühingu juhatuse liige.

N-l ei olnud kuni 01.07.2028 ühtegi töötajat. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et

need nimetatud tõendid kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega osundavad selgelt,

et Elmer Maas ja Lauri Latt ei läinud teistega rääkimata eraldiseisvalt N OÜ-sse tööle,

millist versiooni oma ütlustega pakkus Elmer Maas, vaid tegemist oli varakult

kavandatud üleminekuga, milles olid vähemalt osa töötajaid kaasatud juba tunduvalt

varasemas etapis, kui esitati ametlikud lahkumisavaldused. Kokkuvõttes kinnitavad ka

need tõendid pikalt ette planeeritud varjatud tegevust.

Kohtukolleegium on veendunud selles, et töötajate ühine lahkumine oli kavandatud

just süüdistatavate poolt, mitte ei kutsunud neid tööle neile sisuliselt tundmatu EV.

Eluliselt ei ole usutav, et töötajad – OH, KK – kes ilmselgelt nagu ka kõik ülejäänud

töötajad hindasid ja armastasid oma ülemusi (süüdistatavad), oleks nende teadmata

hakanud konkureeriva firma huvides töötama ja seda neile sisuliselt tundmatu isiku

ettepanekul. See, et nö korraldused tulid neile just süüdistatavatelt, seda peab

kohtukolleegium ainuvõimalikuks järelduseks. Sarnaselt anti korraldus ka Y

assistendile KM-le koostada arved kontoritarvete tellimiseks N OÜ-le, kuid seda Y OÜ

vahenditest.

Ilmekaks näiteks sellest, et lahkunud töötajad ei tegutsenud mitte igaüks omaette

lahkumisavaldust koostades ja ei sattunud mitte täiesti juhuslikult ühel ajal kokku uues

ettevõttes, kaasas vanast kohast arvutid ja kliendibaas, vaid et neid juhiti just

süüdistatavate poolt, on ka Y OÜ juhatuse liime Elmer Maasi 28.06.2018 e-kiri

(saadetud e-posti aadressilt X@NNN.com) kõikidele sel hetkel veel Y OÜ töötajatele,

kes kõik kasutasid sel ajal juba N OÜ e-posti aadressi @NNN.com, milles E. Maas

kirjutab järgmist: Tere kõigile, Palun pange sellel pühapäeval oma vana töökoha

meilidele automaatvastaja peale. Kindlasti pühapäeval, mitte varem ega ka hiljem.

Kindlasti ärge lisage mingeid viiteid uuele ettevõttele (sh ka uut e-maili). Tähtsamatele

kontaktidele kirjutage esmaspäeval juba uuelt meililt. Tekst siin allpool. Lisage siis oma

numbrid ja nimed. Tere, Tänud e-kirja eest. Teavitan, et alates 01.07.2018 ei tööta ma

enam W–is. Murede või küsimuste korral palun kontakteeruge mobiiltelefonil: +XXX

XXXXXXXX Lugupidamisega, XXXXXXXXX.

Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult süüdistatavtel

etteheidetud ka töötajate lahkumise kavandamist e organiseerimist.

Y OÜ-st lahkuvatele töötajatele boonuste maksmise osas on maakohus tuvastanud,

et kuna boonuseid maksti juba tehtud töö eest ning kuna see oli regulaarne praktika,

ei toimunud see ka 2018. aasta majandusaasta lõppedes süüdistatavate isiklikes

huvides ega kujutanud endast hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist.

Selline on ka kaitsja seisukoht, mida ta oma vastuväidetes ka põhjendab.

Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Jällegi on esimene etteheide maakohtule sellise

järelduse juures see, et boonuste maksmist lahkuvatele töötajatele ei saa vaadelda

eraldi osateona. Vaid sellise ebaõige lähenemise kaudu on võimalik jaatada, et tõesti,

töötajad olid välja teeninud ja see oli regulaarne tasu ja see tuli neile kohustuslikus

korras ka välja maksta. Vaidlust ei ole selles, et boonuste maksmine oli tööandja õigus,

mitte kohustus. Süüdistuse etteheidet selles osas saab jällegi vaadelda ainult kogu

süüdistatavate

eesmärgipärase

tegevuse

tervikliku

loogilise

jadana.

Nagu

kohtukolleegium on juba korduvalt rõhutanud, siis seatud eesmärgi saavutamiseks,

mis seisnes sisuliselt selles, et käivitada konkureeriv äriühing juba samas valdkonnas

tegutseva ja hästi hakkamasaava äriühingu arvelt ja kindlasti mitte alustada nö nullist,

oli eelkõige vaja üle saada kliendid. Klienti on keeruline üle tuua ilma kontaktisikuta e

selle töötajata, kelle nö portfellis klient on. Pea võimatu on aga klienti üle tuua jooksvalt

e nii, et töö kliendiga jätkuks just selle koha pealt uues äriühingus, kus ta vanas

seiskus, ilma sama töötajata, kellega klient seni ajani töötas. Kohtukolleegium

eelnevalt leidiski, et see nö igati loogiline seisukoht on piisav argument, et väita

töötajate üle tuleku kavandmist süüdistatavate poolt. Selge on see, et töötajaid on

kerge üle tuua, kui sa oled nende poolt armastatud juht ja lubad, et töötaja jaoks ei

toimu mingeid muutusi peale kontoriruumide asukoha ja seejuures lubad ka seda, et

see ei toimu enne, kui on makstud nö välja teenitud boonustasud e töötaja ei jää

kindlasti ilma ka boonustasudest. Töötajate materiaalne huvi on inimlikult arusaadav

ja seda arvestasid ka süüdistatavad. Kuna süüdistatavatel olid kontoriruumid

valmisolekus ka juba mai kuus, siis on kohtukolleegium veendunud, et nö lõplikult Y

kontoriruumide maha jätmine oli süüdistatavate poolt kavandatud ajaliselt ka selliselt,

et see toimuks kindlasti peale boonuste maksmist ja seda selleks, et motiveerida

töötajaid nii palju kui võimalik, et nad üle tuleks. Ei ole midagi ebaloogilist ka selles

järelduses, et töötajatele anti muuhulgas just mõista, et kui jääd nö maha, siis oled

kindlasti boonustest ilma, sest nö tühjaks tehtud äriühingule oleks see kahjulik.

Vaidlust ei ole selles, et W-l tekkis boonuste maksmisest kulu summas 41 624,17

eurot. Lahkuvatele töötajatele boonuse maksmisest ei saanud Y OÜ boonuste

maksmise järel majanduslikku kasu või tulu ning tegemist on seega kahjuga. Kellele

ja kui palju ning kui palju kokku boonuseid maksti, see on maakohtu poolt tuvastatud

ja selle üle kordamiseks vajadus puudub. Vaidlust ei ole ka selles, et E. Maas ja L.

Latt juba 2018. a maikuus teadsid, et kõik Y OÜ töötajad on muutunud ebalojaalseteks

ning lahkuvad korraga N OÜ-sse tööle. Olenemata sellest otsustasid E. Maas ja L. Latt

maksta Y OÜ-le ebalojaalsete lahkuvatele töötajatele nii maikuu eest kui ka juunikuu

eest boonuseid.

Kohtukolleegium peab igati põhjendatuks prokuratuuri apellatsioonis väidetut ja nimelt,

et vaidlus seisneb eelkõige selles, kas süüdistatavad, teades, et enamus töötajatest

on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest samaaegselt

konkureerivasse ettevõttesse N OÜ 1. juuliks 2018. a, makstes Y arvelt töötajatele

kahel korral boonuseid, rikkusid sellega Y OÜ ees hoolsus ja lojaalsuskohustust.

Sellele küsimusele saab vastata vaid jaatavalt.

Kindlasti ei olnud boonustasudeks välja makstud kulu kantud Y OÜ ärilistest huvidest,

mida ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ning TsÜS § 35 tulenevalt kohustusid Elmer Maas ja

Lauri Latt järgima.

Y OÜ-s kehtestatud juhatuse liikmete ühine esindusõigus ehk iga tehingu tegemiseks

oli vajalik 3 juhatuse liikme allkiri. Need rahalised väljamaksed, mis tehti 2018. a juunis

boonuste näol vajasid samuti kolme juhatuse liikme allkirja. E. Maas ja L. Latt ei

informeerinud teisi juhatuse liikmeid AN ja MS sellest, et nad kavatsevad tasuda Y OÜ-

st lahkuvatele töötajatele kümneid tuhandeid eurosid boonuseid. AN ja MS on

selgitanud, et kuid nad oleksid saanud teada, et boonuseid soovitakse maksta

töötajatele, kes olid juba teinud otsuse lahkuda Y OÜ-st, ei oleks AN ega MS boonuste

maksmist heaks kiitnud ning nad oleksid sellele vastu olnud. Kohtukolleegiumi

hinnangul olnuks selline otsus ka igati õigustatud ja seda just äriühingu äriliste huvide

seisukohast. Ükskõik, milliste näitajate alusel makstakse ettevõttes boonustasu, on

see mõeldud töötaja motiveerimiseks e et töötaja teeks tulevikus veel paremini ja

püüdlikumalt tööd ja boonustasu suureneb. Kui aga lahkuvad kõik töötajad, siis

ilmselgelt on tegemist minimaalselt mingi pahatahtliku eesmärgiga ja vajadus

motiveerida materiaalselt selliseid töötajad tulevikus pingutama, puudub. See

seisukoht on pädev just siis ja võimalik, et ka ainult siis, kui me räägime töötajate

lahkumisest arutatava süüdistuse valguses ja lähtume sellest, et kogu süüdistus on

siiski üks ja terviklik loogiline tegevuste jada. Kindlasti ei oleks sama seisukoht pädev

olukorras, kus üks töötaja on otsustanud lahkuda ja talle otsustatakse maksta tehtud

töö eest lisatasu.

Lisaks on antud juhul boonused välja makstud teadmisega, et Y OÜ-s jääb väga suure

tõenäosusega pärast kõikide töötajate lahkumist majandustegevus mõneks ajaks

soiku või katkeb sootuks. Äriühingust, mille puhul on täie kindlusega prognoositav, et

käive kukub töötajate lahkumisest tingitud võimetuse tõttu olemasolevaid kliente

teenindada ja uusi juurde värvata kohe lähemate nädalate jooksul märkimisväärselt

või lausa nulli, kümnetes tuhandetes boonuste väljamaksmist ei saa kuidagi õigustada

tavapärase praktikaga nagu seda tegi maakohus. Kirjeldatud olukorras peaks hoolas

juhatuse liige käituma olemasolevaid ressursse säästvalt ning suunama neid uute

töötajate värbamisel mitte premeerima lahkuvaid töötajaid.

Kohtukolleegiumi järeldus on, et igati põhjendatult on süüdistatavatele etteheidetud ka

lahkuvatele töötajatele boonustasude maksmist ja seda tegevust tuleb samuti vaadata

kui kuritegelikku eesmärgipärast tegevust koostoimes kogu nö paketiga.

Järgnevalt on süüdistatavatele ette heidetud, et nende teadmisel lahkusid Y OÜ

töötajad 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos nende valduses olnud Y OÜ sülearvutitega ja

alustasid tööd N OÜ-s. Y OÜ-le tagastati juuli alguses andmetest tühjendatud

andmekandjad. Kuna Y töötajad läksid üle tööle konkureerivasse uude ettevõttesse

OÜ N, siis tekitas antud olukord Y OÜ–le probleeme töövoo taastamisel, samuti

võimaldas Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikutel kasutada Y OÜ arvutites olevaid

andmeid kuni MarkusXsped kontode sulgemiseni N OÜ huvides ja olla N OÜ-l klientide

jaoks võrreldes Y OÜ-ga võimekam. Elmer Maas ja Lauri Latt olid teadlikud, et Y OÜ

töötajad lahkuvad 2018 juuni lõpus ettevõttest, kuid ei võtnud tarvitusele meetmeid, et

tagada andmekandjate puutumatus ja jäämine Y OÜ valdusesse. Sellise tegevusega

andsid nad konkurentsieelise N OÜ-le ja kahjustasid Y OÜ ärihuve.

Käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust ka selles, et töötajate lahkumisel võeti kaasa

Y OÜ-le kuulunud arvutid. Maakohus analüüsis kõiki tõendeid ja tuli põhjendatult

järeldusele, et töötajad võtsid Y OÜ-st lahkudes tööarvutid kaasa. Tõendatud on ka, et

kokku tagastati Y OÜ-le ajavahemikul 05.07.-11.07.2018 17 arvutit, mis olid andmetest

tühjendatud.

Maakohus märkis, et ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleks andnud

korraldused Y OÜ-le kuuluvad arvutid kaasa võtta. Kohtu hinnangul on usutav, et

töötajad võtsid arvutid kaasa, et lõpetada pooleliolevaid töid. Seda seisukohta toetab

ka kaitsja oma ringkonnakohtule esitatud seisukohtades.

Kohtukolleegium jaatab, et nö käegakatsutavaid tõendeid ei ole ja nagu juba

koorduvalt rõhutatud, siis sellise kuriteoskeemi puhul neid ei saagi olla. See oleks kogu

selle kuriteoplaani väljatöötajate suur apsakas.

Kohtukolleegium tunnistab ka käesolevas menetluses kohtuotsuse tühistamise

aluseks maakohtu poolt kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumise KrMS § 338 p 1

ja § 339 lg 2 alusel, mis seisneb selles, et maakohus on esitanud süüdistatavate

süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära ranged nõuded ja jätnud tõendite

hindamisel arvestamata konkreetse kuriteo olemuse ja nimelt, et süüdistatavad

tegutsesid eesmärgipäraselt varjatult. Seetõttu on tõenditele antud hinnang osutunud

ühekülgseks. Eriti puudutab see süüdistatavate poolt töötajate lahkumise ja arvutite

kaasa võtmise kavandamist. Nimetatud rikkumise tulemusel ei ole maakohtu järeldusel

ka veenvad ning mõjutavad ka kohtuotsuse põhjendatust. Lugedes maakohtu otsus

süvenenult, domineerivad otsuses kunstlikult tuletatud järeldused, mis on vastuolus

loogikareeglitega ning pole ka eluliselt usutavad.

See, et töötajad lahkuvad üheaegset ja kõik saavad ühtmoodi asjadest aru nii, et on

normipärane minna uude töökohta oma endise töökoha vara e arvutid kaasa võttes,

see ei ole eluliselt usutav. Väited, et seda tehti vanast harjumusest või eesmärgiga töö

lõpetada, on absurdsed ja selliste väidetega kohtu ette tulla kinnitab ka pigem fakti, et

midagi veenvat, usutavat, asjakohast lihtsalt öelda pole. Olgugi, et konkreetseid

tõendeid ei ole selle kohta, et töötajate selline tegevus oli organiseeritud

süüdistatavate poolt ja neile ei heideta seda ka ette, on siiski tegemist sellise

organiseeritud tegevusega, mis konkreetselt süüdistatavate teoplaani ja eesmärki

arvestades on ajalis-loogilises kontekstis ka neile kogumis etteheidetav ja ka

süüküsimuse otsustamisel olulise tähtsusega. Nii arvutite kaasa võtmine kui ka

telefoninumbrite ümbervormistamine ja seda süüdistatavate volituste alusel enda

isiklikuks telefoninumbriiks, on olulise tähtsusega tegevused just selleks, et

kindlustada sama teenuse jätkamiseks kliendiandmete üle toomine. Üks põhjus arvuti

ja telefoninumbri nö kaasa võtmiseks on vajadus jätkata klientidega jooksvat

suhtlemist ja seda nii e-posti kui telefoni teel. Asjaolu, et kõik töötajad käitusid

ühtemoodi ja pidasid normaalseks, et minnes uude töökohta tööle, võtavad nad kaasa

arvuti vanast töökohast, tõendab kohtukolleegiumi hinnangul pigem seda, et, kas see

oli korraldus, mis tuli süüdistatavatelt või tegutsesid töötajad kindlas teadmises ja seda

just süüdistatavatelt saadud toetava kinnituse alusel, et lahkumine Y OÜ-st ja

suundumine N OÜ-sse ei ole enamat, kui tööandja nime ja kontori asukoha muutus e

et kõik jätkub samamoodi ja mingeid muudatusi see töötajatele kaasa ei too. Eluliselt

on usutav, et Y OÜ arvutid võeti kaasa N OÜ-sse süüdistatavate korraldusel selleks,

et N OÜ saaks näiliselt ja seda just klientide jaoks aga võimalik, et ka osade töötajate

arvates, jätkata Y OÜ äritegevust nagu süüdistatavate teoplaan seda ette nägi.

Töötajad kasutasid esialgu Y OÜ arvuteid, kuni seal olnud andmetest tehti koopia ja

seejärel tehti arvutid tühjaks. Arvutite tühjendamine tõendab kohtukolleegiumi

hinnangul süüdistatavate eesmärki seisata Y OÜ töö ja tekitada sellega võimalikult

suurem kahju. Pole välistatud, et sellega sooviti panna kliendid sundseisu – kannatanu

esindaja selgitas maakohtus, et neil ei olnud vajalike andmete puudumise tõttu

võimalik teenindada isegi neid kliente, kes soovisid naasta.

Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et asjaolu, et süüdistatavatele on

heidetud arvutite kaasa võtmise osas ette seda, et nad ei korraldanud nende

üleandmist-vastuvõtmist ja seda just Y juhatuse liikmetena ja olles teadlikud töötajate

lahkumisest, ei muuda süüdistatavatele etteheidetud kuritegu tegevusetusena

toimepanduks. Kohtukolleegium on juba eelnevalt selgitanud ja jääb oma seisukoha

juurde, et kui tervikuna on tegemist tegevuse ja vägagi planeeritud tegevusega, siis

käitumisakt, mis on üheks osaks lõppeesmärgi saavutamiseks ja mis võib sisuliselt

jätta mulje tegevusetusest, et muuda kogu tervikliku delikti vormi. See tegevusetuse

ilming neeldub süüdistatavate tegevuses, mis puudutab töötajate ühise lahkumise

organiseerimist ja töötajatele väära mulje kujundamisest, mida tegelikult tähendab see,

et nad uuest poolaastast alustavad tööd uues kontoris ja uue äriühingu nime all.

Lõpuks tõendab süüdistatavate eesmärgipärast tegevust, mida kohtukolleegium on

korduvalt rõhutanud ja nimelt, et sujuvalt üle võtta N OÜ-sse Y OÜ kõik olemasolevad

kliendid, koos eelkäsitletud tegevustega ka fakt, et klientidele edastati eksitavat

informatsiooni.

Maakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud kõiki kirju, milliseid nimetab

süüdistus eksliku informatsiooni edastamiseks. Oma hinnangu andmisel nii

süüdistuses etteheidetud tegevusele ja kirjade sisule on aga kohus taaskord eraldanud

selle osa süüdistusest kogu süüdistuse kontekstist ning seejärel järeldanud, et

tegemist on pigem töötajate endi initsiatiivil saadetud kirjadega, milliste saatmise

korraldamise kohta süüdistatavate poolt puuduvad tõendid ning ka kirjade sisu ei ole

eksitav. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium taaskord, et tõesti lugedes täiesti eraldi

igat kirja ja rebides selle sisu kogu süüdistuse ja seal kirjeldatud süüdistatavate poolt

mitmele kuudele jaotatud loogilise eesmärgipärase tegevuse kontekstist välja, ei saaks

süüdistatavatele sellise kirja saatmist ühe töötaja poolt ette heita. Tegelikult on kirjad

oma sisult suunatud klientide mõjutamisele jätkata tööd uue äriettevõttega. Klientidele

püütakse jätta mulje, et justkui kahetsusega teatatakse, et Y OÜ ei ole seoses töötajate

lahkumisega enam võimeline lepinguid täitma või et justkui kõik jääb samaks aga

muutub nimi jne.

Kokku võttes käsitletud maakohtu seisukohta klientidele eksitavate kirjade saatmise

osas nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt apellatsioonis märgituga. Nimelt,

prokurör selgitab, et töötajatele korralduste andmist detailselt (kes rääkis kellega, millal

ja kuidas) kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on ilmne, et Y töötajate poolt

klientidele info jagamine, mille kohaselt „kõik jätkub vana viisi, muutub ettevõtte nimi“,

oli süsteemne, organiseeritud tegevus, ning arvesse võttes kogu 2018. a esimese

poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele konkureerivale ettevõttele

üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh

kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas

ja Latt. Seega võimaldavad tõendid kogumis prokuratuuri hinnangul tuvastada, et

klientide eksitamine oli juhitud Maasi ja Lati poolt. Sellist järeldust toetavad ka

vaatlusprotokollis (tõend 87) vaadeldud e-kirjad, millest nähtub, et juhi rollis N OÜ-s

jätkasid peale töötajate üleminekut samuti Maas ja Latt. Klientidele eksitava info

saatmise eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide ülevõtmisel, mis ka

õnnestus. Antud osateo puhul tuleb kohtuotsusest eriti ilmekalt välja, et kohus on

tõendeid hinnanud väga ühekülgselt, võttes aluseks Elmer Maasi ütlused ning jätnud

täielikult tähelepanuta tema ütlustes ilmnevad vastuolud ja ebakõlad nii seesmiselt kui

teiste tõenditega kõrvutades.

Kohtukolleegium on oma eelnevalt oma otsuses põhjendanud ja seda ka korduvalt

rõhutanud, et ei ole vähimatki kahtlust selles, et tegemist oli hästi planeeritud ja

eesmärgipärase kuriteoga e subjektiivsest küljest kavatsetusega. KarS § 16 lg 2

sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks

süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt

peab seda võimalikuks. E. Maasi ja L. Lati teo õigusvastasust välistavad ja süüd

välistavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad.

Kohtukolleegium on eelnevalt juba põhjendanud, mida peab varaliseks kahjuks, mis

on kriminaalmenetluses tõendamist leidnud ja kordab, et see on kahju, mida Y OÜ

kuriteo tulemusel kandis. Kahju koosneb klientide tellimustelt kaotatud kasumist

summas 209 314 eurot, üle läinud töötajatele makstud boonustest (koos

tööjõumaksudega summas 41 624,17 eurot – summa mille väljamaksmine 2018.a

juunikuus ei olnud kuidagi Y OÜ huvides) ja Y OÜ arvel N OÜ kasuks tellitud kaubast

summas 3 084,46 eurot. Vaidlusi selles osas, et see kahju on tekkinud just

süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud kuriteoga, olla ei saa. Käesoleva otsusega

on ringkonnakohus tuvastanud ka süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses ja

rõhutab siinjuures, et kahju on tekitatud ühe tervikliku teoga, mida iseloomustab

tegevus. Kahju ei oleks tekkinud, kui süüdistatavad ei oleks neile etteheidetavalt

käitunud. Sestap ei saa ka nõustuda maakohtuga osas, mis puudutab põhjusliku seose

tuvastamist 1) iga süüdistuses kirjeldatud tegevuse osas eraldi ja 2) tegevusetusdelikti

korral põhjusliku seose tuvastamist asendusmeetodi kohaldamisega.

Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid peab kohtukolleegium tõendatuks, et E. Maas

ja L. Latt asusid 2018. aasta alguses ühiselt ja kooskõlastatult tegutsema Y OÜ

varaliste huvide ja ärihuvide vastu ning viima Y OÜ äritegevust, sh töötajaid ja klientide

tellimusi, üle konkureerivasse ettevõttesse 5/94 N OÜ-sse. Oma tegevusega täitsid

nad KarS § 2172 kõik koosseisulised tunnused, milliste esinemine on käesoleva

otsusega tuvastamist leidnud.

Prokurör on lühidalt ja lihtsustatult võtnud kokku nii apellatsioonis kui ka eelnevalt

maakohtus süüdistuskõnes süüdistatavatele etteheidetud kuriteo sisu. Prokuratuur

heidab süüdistatavatele ette seda, et nad Y juhatuse liikmetena ajasid varjatult teise

äriühingu äriasju ja jätsid sellest oma käsundiandja teavitamata. Samuti ei saa olla

vaidlust sellest, et ettevõtte sisuliselt ülevõtmine käsunditäitja poolt on käsundiandja

jaoks oluline asjaolu. Elmer Maas ja Lauri Latt, kavandades N äritegevust ei olnud

vabad mehed, nad olid samal ajal Y juhatuse liikmed, kellel on seadusega pandud

kohustus olla oma esindatavale äriühingule lojaalne ning tegutseda oma esindatava

parimates huvides. Elmer Maas ja Lauri Latt tegutsesid sellele põhimõttele risti

vastupidi: nad tegid kõik võimaliku, et lülitada Y 1. juuliks 2018 konkurentsi mängust

välja.

Järgnevalt esitab kohtukolleegium oma seisukohad seoses kriminaalmenetluslike

vaidlusküsimustega.

Esmalt, mis puudutab kaitsja seisukohtades esitatud kriminaalmenetluslikke

etteheiteid ristküsitluse läbiviimisel maakohtus ning juhiseid ringkonnakohtule

küsimuses kuivõrd ringkonnakohus saab üldse teha süüdimõistvat otsust kirjalikus

menetluses, siis nendele seisukohtadele vastab kohtukolleegium järgmiselt.

Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust, et süüdimõistvale otsusele pidanuks

obligatoorselt eelnema suuline apellatsioonikohtu istung.

Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul Riigikohtu seisukoht, mis väljendatud kaitsja

poolt käsitletud kohtupraktikat muutvas otsuse p-s 16 ja nimelt. KrMS § 15 lg 2

kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda nii tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (p 1),

kui

ka

tõenditele,

mida

on

maakohtus

vahetult

uuritud

ja

mis

on

apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2). Ühtlasi sätestab KrMS § 335 lg 2, et

ringkonnakohus võib kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi

protokolli.

Riigikohus

on

korduvalt

märkinud,

et

kriminaalasja

arutamine

apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine

samasuguses mahus ja üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu.

Teatud juhtudel võib see aga õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda.

Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida,

selle määrab menetletava kohtuasja eripära. (RKKK 28.05.2014, 3-1-1-131-13, p 10.1;

21.12.2015, 3-1-1-100-15, p 10.2; 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 8). Sellest seisukohast

väärib eraldi rõhutamist sõnade menetletava kohtuasja eripära sisu, mida

kohtukolleegium peab vajalikuks käsitleda.

Järgmine väljatoomist vääriv seisukoht on p-s 17 ja nimelt : Käsitledes olukorda,

kus apellatsioonikohus teeb kriminaalasjas esimest korda süüdimõistva otsuse, on

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud, et see kohtukoosseis, kes otsustab

süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja

tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Sellest

seisukohast tuleb eriti rõhutada väljendit peab üldjuhul.

Vägagi asjassepuutuv on otsuse p 18 - Lisaks eelmises punktis toodud erandile ei ole

apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole

süüdistatava

süüditunnistamise

seisukohalt

otsustava

tähtsusega

(EIK

11.06.2020, Zirnīte vs. Läti, p-d 53-54). Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui

õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute

erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et

kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis

võrreldes

muud

liiki

(n-ö

mitteisikuliste)

tõenditega

(EIK

09.11.2021, Ignat vs. Rumeenia, p-d 51 ja 53-57). Apellatsioonikohus võib teha

süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid

vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte,

vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut (EIK 16.07.2019, Júlíus Þór

Sigurþórsson vs. Island, p-d 36-37; 08.07.2021, Maestri jt vs. Itaalia, p-d 40-41 ja

viidatud otsus Ignat, p 46).

Punktis 30 selgitab Riigikohus, et kui mõnes sellises kohtuasjas on isikulise

tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks tarvilik tema vahetu ülekuulamine

ringkonnakohtus, peab kohus andma apellandile võimaluse taotleda suulist menetlust,

isiku kohtuistungile kutsumist ja ülekuulamist, isegi kui apellatsioonis pole seda

KrMS § 321 lg 2 p-de 5-51 kohaselt tehtud. Siit tuleb eraldi välja tuua sõnade ühend

usaldusväärsuse kontrollimiseks tarvilik tema vahetu ülekuulamine.

Vastus

küsimusele,

miks

kohtukolleegium

ei

pidanud

vajalikuks

suulist

apellatsioonimenetlust, on järgmine.

Kuigi tõendiallika usaldusväärsus tuleb teha kindlaks eranditult alati, on see nõue

iseäranis kaalukas juhtudel, mida praktikas tavatsetakse kirjeldada sõna sõna vastu

olukorrana. Nimelt ei ole praktika kohaselt välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid

ühele tõendile – sh kannatanu ütlustele – tuginedes. Järjepidevalt on aga rõhutatud

sedagi, et neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus vaeks igakülgselt ja

erapooletult kõiki selle ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need

veenvalt kummutaks ehk teisisõnu: sellisel juhul tuleb tõendiallika usaldusväärsuse

kontrollimisel olla iseäranis põhjalik (dr.iur P. Randma. Isikulise tõendiallika

usaldusväärsuse kontroll. Juridica, 9, 2021). Kohtukolleegium leiab, et Riigikohtu

lahend, millele tugineb kaitsja arusaam sellest, et ringkonnakohus ei saa käesoleva

otsusega teha tema kaitsealuste suhtes süüdimõistvat otsust ja seda seetõttu, et ei ole

toimunud suulist menetlust, puudutab vähemalt käesoleval ajal, ainult suhteliselt

kitsast ala – esiteks õigeksmõistev kohtuotsus ja teiseks vaid juhud, kui suuline

tõendiallikas on kui mitte ainuke tõend, siis vähemalt peamine. Praeguses menetluses

see nii ei ole ja süüdimõistev kohtuotsus tugineb peamiselt selliste faktilistel asjaoludel,

mis vaidlust ei tekita e mis on tuvastatavad mitte, et ühe või teise poole ütluste alusel

vaid kogu kuriteosündmuse analüüsil, mille peamiseks meetodiks on toimunu

hindamine ühtse tervikuna ja nende faktide omavaheline seostamine , milles tegelikult

ei saagi vaidlust olla. Loogikareeglid, eluline usutavus ja kirjalikud tõendid – need on

need, mis võimaldavad kohtul luua ühtse pildi toimunust ning sealhulgas mõjutavad ka

kohtu seisukohta tõendite eelistuse osas ja eelkõige E.Maasi ütluste hindamisel.

Piltlikult väljendades oleks nendele sündmuste jadale, mis on kirjeldatud süüdistuses,

õige karistusõigusliku hinnangu andmine teostatav ka olukorras, kus E.Maas üldse

ütlusi ei annaks ning ka kannatanu poole peamised tunnistajad vaikiks. Tunnistajate S

ja N ütluste peamine sisu on selles, et nemad ei olnud süüdistatavate käitumisaktidest

teadlikud. See fakt, et nad tõesti ei teadnud süüdistatavate käitumisest ja peamiseks

teadmatuse põhjuseks on just asjaolu, et süüdistatavatel oli kohustus ja seda vähemalt

mingist momendist alates, teavitada neid oma ettevõtmisest konkureeriva äriühingu

käivitamisel, on samuti tuvastatav juba ainuüksi süüdistatavate endi aktiivse

tegevusega, sest sel momendil kui nad oleksid teavitanud sellest, et nad tegutsevad

ühist ärihuvi kahjustavalt, oleks ka nende edasine tegutsemine peatunud.

Isiskulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamise eesmärgil ringkonnakohtu

istungil ristküsitlemise eesmärk on Riigikohtu seisukohast olnud jätkuvalt üks.

Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist tuleb kaaluda erilise hoolega

isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste

usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka

sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele

menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja

helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt

mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Iseäranis oluline võib

see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise

tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega (1-

20-1301; 1-20-2143)

Arutatavas kriminaalasjas sellisel eesmärgil süüdistatavate ja kannatanu nö

võtmetunnistajate veelkordne ülekuulamine kuskile ei viiks, sest jällegi kriminaalasja

eripärast lähtudes ongi tegemist viisakate, ennast valitsevate ja oma seisukohtade

kindlalt esitatavate härrasmeestega, kes kohtusse tulles ka oma välimuse

korrektsusele kindlasti tähelepanu pööravad ja suudavad esitada oma seisukohti

selliselt, et igasuguse kohtu – ja kriminaalmenetlusliku kogemuseta isikule jääks mulje,

et nad räägivad tõtt ja oleks raske otsustada, kummal poolel on õigus. Ehk siis

tõendiallikale näkku vaatamine ütluste usaldusväärsuse hindamise eesmärgil on

praegusel juhul kasutu. Karistus, mida süüdistatavatele nõuab prokurör ja millega on

seatud vähemalt ülempiiri osas ka kohus, ei ole samuti selline, et kohtul peaks tekkima

kahtlus, kas ta ikka on väärt nii ranget karistust. Riigikohus on selles osas selgitanud,

et karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma

süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla

keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust

konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid

(1-21-2243). Arvestades taotletavat karistust, ei ole ringkonnakohtul kindlasti keeruline

otsustada selle vahel, kas karistada süüdistatavaid prokuröri pool taotletava

tingimusliku vangistusmääraga (3 aastat vangistust 3 aastase katseajaga ja KarS § 74

tingimustega) või sellest leebemalt. Üle prokuröri poolt taotletavat apellatsioonikohus

mõista ei saa. Küll võib selline vajadus tekkida, kui prokuröri või kannatanu poolt

taotletakse apellatsioonimenetluses karistuse karmistamist ja seda oluliselt. Näiteks

võib tuua kaasuse, kus just ringkonnakohtus karistuse mõistmine võib olla põhjuseks,

miks on oluline süüdistatavale näkku vaadata. Nii oli kriminaalasjas 1-19-6226

maakohus karistanud süüdistatavat tingimisi vangistusega, kusjuures vangistuski oli

suuremas osas eelvangistuses juba ära kantud ning prokurör taotles uue otsusega üle

10 aastase vangistuse mõistmist, mida ringkonnakohus ka tegi.

Maakohtu poolt ütluste usaldusväärsuse hindamine õigeksmõistva otsuse tegemisel

on juba eos väär, sest maakohus nagu juba eelnevalt rõhutatud on kogu

terviksündmuse

hekseldanud

nö

osategudeks

ning

esitanud

omapoolse

tõendamisprotsessi eraldi iga osateoks tituleeritud käitumisakti kohta hinnates ka

E.Maasi ütluste usaldusväärsust iga etteheidetava käitumisepisoodi osas eraldi.

Maakohus on oma seisukoha toetuseks tsiteerinud poolt Riigikohtu otsuses 3-1-1-101-

15 seisukohta osaliselt ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise osas ja nimelt, et :

„…kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel

uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt

selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad

diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga

kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma

siseveendumuse kohaselt. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et see tsiteeritud

seisukoht on tegelikult üks osa seisukohast. Vägagi oluline on just sellest aspektist, et

maakohus on hinnanud iga käitumisakti eraldi süüteona aga ringkonnakohtu hinnangul

on tegemist süütegudeks jagamatu tervikliku teoga, Riigikohtu seisukoht, mis on välja

öeldud kohtuotsuses, kus Riigikohus muutis kohtupraktikat ja jaatas ütluste osaliselt

ebausaldusväärseks tunnistamist. Nimelt, oma otsuses 3-1-1-131-13 p-des 13 ja 14

selgitab Riigikohus, et kolleegium möönab, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe

osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi

samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste

olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist

automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures

kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada,

missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina

osaliselt arvestada. Kolleegiumi arvates võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla

eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed

vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut

toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute

teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda

teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal

muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise

võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad

süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb

ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed

vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses

tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta.

Käesolevas kriminaalasjas nagu öeldud on tegemist ühe teoga ning vajadus hinnata

E.Maasi ütluste usaldusväärsust iga ettevõetud sammu osas ei ole. Enamus

etteheidetavatest tegevustest – et JR rahadega pandi alus N äritegevuse elustamisele,

et L.Latt ja E.Maas olid nende rahade liigutamisel N arvelduskontole jõudmise

eesmärgil kaasatud, et nad otsisid ruume, et nad rahastasid kontori sisustamist, et

tellisid kontoritarbeid, et otsustasid boonuste maksmist lahkuvatele töötajatele, et

töötajad kõik koos lahkusid just sellesse äriühingusse, mille käivitamise nimel

süüdistatavad tegutsesid ja et töötajad lahkusid koos kliendiportfellide, arvutite ja

telefonidega, et saadeti kliente eksitavaid kirju – selles osas vaidlust ei ole ja see

sündmus tervikuna on tuvastatav nö tagantjärgi sellega, et nad toimusid. E.Maasi poolt

süü eitamine ja võtmetunnistajate poolt oma teadmatuse jaatamine puudutab

kohtukolleegiumi hinnangul eeskätt ja peamiselt subjektiivset teokoosseisu.

Kohtukolleegium ei näinud mingit lisaväärtust selles osas süüdistatavaid ja kannatanu

võtmetunnistajaid apellatsioonimenetluse suulisel istungi üle kuulata. Kirjeldamaks

käesoleva apellatsioonimenetluse olemust, on õige öelda, et peamine põhjus, mis

tingib maakohtu otsusest vastupidi otsuse tegemise ei ole tingitud mitte kohtute

erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et

ringkonnakohus käsitleb antud ütlusi teistmoodi ning väidab, et isikulised tõendiallikad

ei oma käesolevas kriminaalasjas süüküsimuse otsustamisel olemasolevas

tõendikogumis võrreldes muud liiki (mitteisikuliste) tõenditega peamist rolli e olulist

tähendust. Isegi, kui süüdistatavad esitavad ringkonnakohtule ausa näoga ja veenvalt

oma õigustavad ja E.Maasi poolt juba maakohtus väljendatud seisukohad, ei ole

võimalik nendele rajada õigeksmõistvat otsust, sest nagu näitab käesolev otsus,

räägivad faktid ja kirjalikud tõendid neile vastu. Kohtukolleegium ei võta seisukohta nö

sõna-sõna vastu olukorras. Millisele isikulisele tõendiallikale anda eelistus, peab

ringkonnakohus asjakohaseks uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need

ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-

1-89-12, p 14), samuti on kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10).

Sisuliselt annab ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud faktidele teistsuguse

õigusliku hinnangu ning eelkõige on see tingitud sellest, et ringkonnakohus ei käsitle

etteheidetavat kuritegu jätkuvana.

Selgituseks viitab kohtukolleegium taaskord dr.iur P. Randma juba eelnevalt viidatud

Juridica artiklile, kus on lahti seletatud ka mida üks või teine tõendite hindamise

kriteerium sisuliselt tähendab.

Kohtupraktikas on järjepidevalt ühe kaaluka kriteeriumina nimetatud ka seda, kas ja

mil määral riimub konkreetne ütlus ülejäänud tõendikogumiga. Tegemist on ütluste

homogeensuse põhimõttega – kas ütlustes sisalduv teave ning muud kriminaalasjas

tuvastatud

asjaolud

saab

siduda

selliseks

ühtseks

tervikuks,

mis

lubab

lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused nende põhisisus vastavad tõele.

Oluliseks kriteeriumiks on kohtupraktikas järjekindlalt peetud ka ütluste elulist

usutavust ehk seda, milline on asjaolu esinemise üldine tõenäosus, sest vaid nii saab

kohus

anda

tõenditele

objektiivse

hinnangu,

minemata

vastuollu

üldiste

loogikareeglitega. Kohtuotsus ei saa rajaneda eluvõõrastel argumentidel ning peab

olema kooskõlas üldise elukogemuse ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega.

Selles kriteeriumis võib seega näha isegi KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba

hindamise piirangut. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene

tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks pidamise kasuks. Mõnel juhul –

näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt

absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda

järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Sellisel juhul langetatakse

otsus ütluste ebausaldusväärsuse kohta, tuginedes menetleja üldteadmistele, mis

võivad olla menetleja enda empiirilise vaatluse ja üldistamistegevuse tulemus või on

talle vahendatud, näiteks mõnest spetsiifilisest eluvaldkonnast.

Siinjuures viitab kohtukolleegium prokuratuuri apellatsiooni p-le 4, milles on sisuliselt

väljendatud seesama seisukoht ning mis haakub ka prokuratuuri ja kannatanu

seisukohaga selles, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks ei ole vaja suulist

istungit. Nimelt palub prokurör apellatsioonis ringkonnakohtul otsust tehes vaadata

süüdistust eelkõige kui tervikut, hinnata tõendeid kogumis, pidades silmas sündmuste

arengut 2018. a esimesel poolaastal, kaaluda kaitseversiooni elulist usutavust ning

võtta arvesse Elmer Maasi ütluste selget vastuolu objektiivsete tõenditega.

Lõppastmes palub prokuratuur kohtul teha süüdimõistev otsus.

Kaitsja on tõstatanud ka võib öelda probleemi, mida ta nimetab ristküsitluse reeglite

rikkumiseks ja mille sisu seisneb selles, kas ja kuivõrd on kannatanul õigus osaleda

ristküsitluses ja (rist)küsitleda tunnistajaid ja süüdistatavaid. Kaitsja esitab omapoolse

ja võib öelda põhjaliku analüüsi seda reguleerivatest seadusesätetest ning taotleb, et

ringkonnakohus tunnistaks maakohtu poolt rikkumist ja palub jätta välja tõendite

kogumist ütlused, mis on saadud küsitletavate vastustest kannatanu esindajate

küsimustele. See vaidlus sai alguse maakohtus, kuid maakohus kaitsja vastavasisulisi

väiteid ei arvestanud ning delegeeris vaidluse lahendamise sujuvalt ringkonnakohtule.

Viimati öeldu ei ole ringkonnakohtu järeldus vaid on selgelt maakohtus kohtuniku poolt

istungil välja öeldud. Kohtukolleegium nendib, et tõesti kohtupraktika on selles

küsimuses erinev ning üldjuhul sellist olukorda ei teki nendes menetlustes, kus

kannatanutel puudub lepinguline esindaja. Tavaliselt ei tõusetu ka vaidlust üldjuhul,

kui kannatanuid esindavad advokaatidest lepingulised esindajad ja ilmselgelt seda

põhjusel, et kõik saavad seadusest aru sarnaselt praeguses menetluses probleemi

tõstatanud kaitsjaga. Samas siiski on ette tulnud kaasuseid ja seda just teatud liiki

kriminaalasjades – esiteks seksuaalkuritegudes, kus näiteks lapseealisel kannatanul

on ka lepinguline esindaja ja nendes kriminaalasjades, kus kannatanuks on juriidiline

isik e sisuliselt käesoleva kriminaalasjaga sarnastes kriminaalasjades. Tõsi on ka see,

et üldjuhul ei täienda kannatanute küsimused prokuröri küsimusi vaid kas dubleerivad

või puudutavad teemasid, mis tõendamiseseme seisukohalt ei oma määravat tähtsust.

Selliseid olukordi on kindlasti võimalik reguleerida menetluse käigus eesistuja poolt kui

kaitsepool ilmutab ka omapoolset initsiatiivi e et kui asjassepuutumatud või juba

küsitud küsimusi taotletakse maha võtta. Kohtukolleegium leiab ringkonnakohus ei ole

see, kes peaks hakkama kohtupraktikat selles osas ühtlustama ning juhiseid jagama.

Kohtukolleegiumi seisukoht on see, et ühelt poolt e seadusesätteid tõlgendades võib

jõuda kaitsjaga sarnasele järeldusele ja selles ei ole kahtlust. Teisalt, kui kannatanu ei

võta üle nö teise prokuröri rolli e ei korda juba prokuröri poolt esitatud küsimusi ja

kuulab ära ka nendele vastused, kui ta järgib küsimuste esitamisel seda, et küsimused

peavad olema asjakohased ja kui kohtunik suudab küsitlejat hoida nendes piirides, siis

ei ole ka võimalik leida põhjendust, miks kannatanul kohtumenetluses oma õiguste

realiseerimisel selline võimalus puudub. Kohtukolleegium rõhutab, et praeguses

kriminaalasjas on kannatanu esitanud ka tsiviilhagi ja kriminaalmenetluses on

tsiviilhagi

rahuldamine

seotud

süüdistatavate

süüküsimusega.

Sestap

on

kohtukolleegiumi hinnangul ka õigustatud ning isegi loomulik kannatanu poolt

süüdistatavate küsitlemine. Mis aga puudutab konkreetselt käesolevas menetluses

tõstatud väited ja sellele tuginevat taotlust, siis kohtukolleegiumi arvates oleks kaitsja

pidanud selles olukorras, kus ta taotleb välja jätta kannatanu esindajatele antud

vastustes sisalduvad ütlused, eelkõige esitama ringkonnakohtule konkreetselt, millised

ütlused konkreetse isiku küsitlemisel kannatanu poolt on tõendamiseseme seisukohast

tõendit loova sisuga e millises osas on need eraldivõetult prokuröri küsitlemisel saadud

ütlustest kuidagi süüdistatavaid süüstavad ja seda just süüdistuse seisukohast e mida

konkreetselt on nende ütlustega oma apellatsioonides tõendanud prokurör. Prokuröri

apellatsioonis on tunnistaja M.S ütluste usaldusväärsuse osas viidatud kohtuistungil

prokuröri küsimustele antud ütlustele (apellatsiooni p 35). P-s 39 on prokurör

tsiteerinud E.Maasi ütlusi, mis on vastused prokuröri küsimustele. P-s 63 on pikalt

prokurör tsiteerinud MS ja AN ütlusi, sh viidanud ka just tema enda poolt esitatud

küsimuste vastustele. Kaitsja ei ole eraldi viidanud, milline osa nendest ütlustest tuleks

jätta kõrvale põhjusel, et need on vastused kannatanu küsimustele. Kokkuvõtvalt

soovib kohtukolleegium rõhutada, et süüdistatavate süüküsimuse otsustamise

seisukohast ei ole kannatanu poolt esitatud küsimustele saadud vastustel sellist kaalu,

et saaks rääkida sellest, et kannatanu on üle võtnud prokuröri rolli ja et just

kannatanule antud vastuste põhjal saaks kohus otsustada süüdistatavate süüküsimust

nö nende kahjuks.

Kaitsja on esitanud seisukohad eraldi prokuröri apellatsioonile ja eraldi kannatanu

apellatsioonile ning välja toonud neis esinevad. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks

eraldi neid apellatsioone käsitleda. Isegi, kui ringkonnakohus jaataks neid vastuolusid,

ei mõjutaks see kuidagi käesoleva otsuse liiki ega ka mitte sisu. Prokuröri apellatsioon,

kannatanu teise esindaja ja kaitsja seisukohad on piisavad, et otsustada maakohtu

otsuse seaduslikkuse üle. Ringkonnakohtu jaoks on apellatsioonide piirideks

apellatsioonides esitatud lõpptaotlus ja need taotlused on ühesugused sisult ning need

ühtivad ka ringkonnakohtu otsusega. Kuidas ringkonnakohus motiveerib oma otsust,

kas kasutab apellantide poolt apellatsioonis kirjapandud vastuväiteid, millistega

kummutatakse maakohtu otsuse seisukohti või sisustab otsuse omapoolsete

motiividega, selles osas seadus ettekirjutusi ei tee. Oluline on see, et kohtuotsuse

lugejale oleks jälgitav, kuidas kohus jõudis lõppjärelduseni süü osas. Kohtuotsuses

peavad olema põhjendused. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole kannatanu

apellatsioon ja seda ka nö parandatud kujul ühegi kohtuniku jaoks mugav

töödokument, mida lugeda. Stiilis „kõik, mis nähtud ja kuuldud, tuleb kirja panna“

dokumenti võib selle autoril olla nauditav lugeda, kui aga teine isik seda lugema

hakkab, on autori mõtteid võimatu jälgida. Kordused, allakriipsutused, rasvane trükk

jne, mis teevad dokumendi loetamatuks. Kannatanu apellatsioonimenetluse kulude

küsimuse lahendamisel tuleb kohtukolleegium selle dokumendi juurde tagasi.

Karistus

Süüdistatavad on maakohtu poolt täielikult õigeks mõistetud ja ringkonnakohus

mõistab neile käesoleva otsusega seega karistuse esmakordselt. Olenemata sellest,

et maakohtus ei ole karistuse mõistmisel kohus seotud prokuröri poolt taotletava

karistusega, on ringkonnakohus sarnases situatsioonis olles aga seotud prokuröri

apellatsiooni piiridega ja ei saa mõista rangemat karistust kui seda on taotlenud

prokurör. Piirid kehtivad nii karistuse, kui ka katseaja osas.

Prokurör taotleb Elmer Maasi ja Lauri Lati karistamist KarS § 2172 lg 1 vangistusega

kolm aastat jättes mõistetud karistuse KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi

nende suhtes kohaldamata, kui nad ei pane mõistetud katseajal toime uut tahtlikku

kuritegu ning täidavad neile kooskõlas KarS § 75 lõikega 1 pandud kontrollnõudeid ja

§ 75 lõikega 2 pandud kohustust. Katseajaks palub prokuratuur mõista mõlemale

süüdistatavale kolm aastat.

Prokurör on oma süüdistuskõnes maakohtus, millele ta viitab ka esitatud apellatsioonis

põhjendanud, miks taotleb süüdistatavatele võrdseid karistusi ja sellega nõustub ka

kohtukolleegium, et arvestades nende võrdset teopanust teopaani väljatöötamisel,

tuleb neile mõista ka võrdsed karistused.

Prokuröri karistusettepaneku kohaselt oleks süüdistatavatele mõistetud vangistus ja

neile antud katseaeg võrdsed pikkuse poolest e kolm aastat. Kas Riigikohtu seiskohti

arvestades saab see nii olla, selles on kohtupraktika erinev ja see tuleneb ka Riigikohtu

erinevates

lahendites

erinevalt

sõnastatud

seisukohtadest.

Viimati

käsitles

ringkonnakohus sama teemat nt oma otsuses 1-19-6226. Nimelt, Riigikohtu valitsev

seisukoht on, et katseaeg ei tohi olla lühem, kui seda on mõistetud vangistusmäär.

Selles vaidlust olla ei saa. Küsimus on aga selles, kas katseaeg saab olla ka võrdne

mõistetud vangistusmääraga. Riigikohus on oma sellekohaste seisukohtade

väljaütlemisel olnud küll vastuoluline ja raske on üheselt mõista, kas toetatakse

seisukohta, et katseaeg peab olema pikem mõistetud vangistusest, mis tähendab, et

ei saa ka võrdne olla või toetatakse seisukohta, et katseaeg ei saa olla lühem

mõistetud vangistusmäärast, mis jaatab võimalust, et need määrad on võrdsed.

Riigikohtu praktikas on otsuseid selliste seisukohtadega palju, kuid kohtukolleegium

viitab ühele värskeimale neist e 12.02.2021 tehtud otsusele 1-20-1301, kus Riigikohus

siis selgitab, et nimelt peab kohtupraktikas maksvusele pääsenud põhimõtte järgi

olema tingimisi vabastatu katseaeg mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa

KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on

mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Kuidas mõista sellist juhist, kus

üks lause selgitab, et peab olema vangistusest pikem e siis võrdne ei saa olla, teine

lause aga kinnitab, et 5 aastat vangistust on sobiv, et vabastada isikut tingimisi 5

aastase katseajaga ja katseaeg ei ole sobiv neile, kelle vangistus ületab 5 aastat. Kuid

samas tuleb tunnistada, et Riigikohus ise arvestab karistuse mõistmisel e siis, kui

mõistab oma otsusega uue karistuse, seisukohta, et katseaeg peab olema pikem

vangistuse määrast. Riigikohus on näiteks oma otsusega 1-20-6745 mõistnud

süüdistatavale uue karistuse ja seda tingimisi maksimaalse katseajaga ning seetõttu

just mõistnud uue karistuse, mis jäi alla 5 aasta e mõistnud karistuseks 4 aastat ja 11

kuud. Kandmata karistuseks luges Riigikohus oma otsusega mõistetud karistusest 2

aastat 10 kuud 18 päeva vangistust. Teadmata, et selline üks kuu alla 5 aastase

vangistuse mõistmine tuleneb just eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest, võib otsuse

lugejale tunduda selline e 1 kuu alla viie aasta karistus, muidu kummastav/kunstlik.

Seetõttu mõistab kohtukolleegium Elmer süüdistatavatele KarS § 2172 lg 1 järgi

karistuse, mis jääb alla 3 aasta.

KarS § 2172 lg 1 eest näeb seadus ette karistusena rahalise karistuse või vangistuse

kuni 5 aastat.

KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

Prokuröri apellatsioon ei sisalda karistuse osas põhjendusi ja nagu öeldud viidatakse

apellatsioonis süüdistuskõnele. Ka maakohtus ei ole kohtuvaidlustes prokurör

esitanud selliseid põhjendusi, millega saaks süüdimõistvas otsuses põhjendada

süüdistatavatele 1) sanktsioonis ettenähtud raskema karistusliigi mõistmist 2)

vangistuse mõistmist üle sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära.

Vaidlust ei ole selles, et KarS § 2172 lg 1 etteheidetava kuriteo tehiolud e teo asjaolud

võivad olla vägagi erinevad. Seda, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest,

mis on omakorda vahetult seotud talle etteheidetava teo asjaoludega, on Riigikohus

korduvalt rõhutanud. Riigikohus on näiteks otsuses 3-1-1-76-12 selgitanud, et KarS §

56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Isiku süü hindamisel tuleb

lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo

ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-

s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Muuhulgas on seda rõhutanud ka

Riigikohtu üldkogu väärteoasjas nr 3-1-1-116-09. Need asjaolud mis praegusel juhul

ilmselgelt suurendavad süü suurust on järgmised: et tegemist oli pikaaegse varjatud

tegevusega, mis oli suunatud hästi toimiva äriühingu tegevuse vastu, Oma

kuritegelikesse plaanidesse kaasasid süüdistatavad terve töökollektiivi. Kuriteo

tehiolusid arvestades nõustub ringkonnakohus prokuröriga selles, et süüdistatavatele

tuleb mõista karistusena vangistus e sanktsioonis ettenähtud raskem karistusliik.

Vangistusmäära valikul enam teistkordselt kuriteo tehiolusid arvestada ei saa ja

kohtukolleegiumi hinnangul võib vangistusmäär jääda alla sanktsioonis ettenähtud

vangistuse keskmäära. Samas tuleb raskendava asjaoluna arvestada seda, et kuritegu

oli toime pandud grupis.

Katseaja pikkus nagu eelnevalt märgitud, peab ületama vangistusmäära pikkust.

Prokurör taotleb KarS § 74 kohaldamist katseaja määramisel e et katseaeg peab

mööduma kriminaalhoolduse järelevalve all. See tähendab seda, et KarS § 75 lg 1

ettenähtud kontrollnõuded on kohustuslikud ja prokurör taotleb ka KarS § 75 lg 2 p 1

kohaldamist, mis sätestab, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning

süüdlase isikut, võib kohus määrata, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud

heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud ajaks. Kuna seadus sõnaselgelt

räägib kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest ja mitte tsiviilhagi hüvitamisest, siis leiab

prokuratuur, et nimetatud normi alusel saab kohustada Elmer Maasi ja Lauri Latti ka

hüvitama nende poolt kannatule tekitatud kohtu poolt tuvastatud kahju. Eelnevast

tulenevalt palub prokuratuur Elmer Maasile ja Lauri Latile tingimisi vangistust mõistes

kohaldada KarS § 75 lg 2 punkti 1 ning kohustada kumbagi süüdistatavat katseaja

jooksul hüvitama W-le tekitatud kahju vähemalt summas 125 469 (250 938:2) eurot.

Erinevalt prokurörist leiab kohtukolleegium, et katseaja määramisel on võimalik

kohaldada KarS § 73 sätteid. Uute kuritegude toimepanemise risk on maandatud

kohtukolleegiumi arvates ka sellega, et sarnaselt KarS § 74 alusel määratud katseajal

uue tahtliku kuriteo toimepanemisega kaasneb ka KarS § 73 puhul uue karistuse ja

käesoleva otsusega mõistetud ja täielikult ärakandmata karistuste täielik liitmine KarS

§ 65 lg 2 alusel ning see liidetav osa võrdub mõlema süüdistatava puhul mõistetud

karistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist isikutega, kelle käitumise üle

on vaja teostada kontrolli eesmärgiga toetada neid uute kuritegude toimepanemisest

hoidumisel. Kriminaalhoolduse põhisisuks on süüdimõistetuga tehtav sotsiaaltöö

eesmärgiga tuvastada ja kõrvaldada faktorid, mille mõjul ta asus kuritegusid toime

panema, ja seeläbi suunata süüdlane õiguskuulekale käitumisele. Kohtukolleegium ei

nõustu prokuröriga ka selles, et süüdistatavatele saab panna KarS § 75 lg 1 p 1 alusel

kohustust tasuda sellist kahu, mille tasumise kohustust ei ole neile süüdimõistva

kohtuotsusega pandud. Kohtukolleegium on veendunud, et see pole olnud ka

seadusandja tahe, sest selliselt seadust kohaldades võib tekkida absurdseid olukordi.

Tsiviilhagi

Hageja taotleb mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 41 624,57 eurot.

Samuti mõista kostjatelt solidaarselt alates 16.04.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni

hageja kasuks välja viivis kindla summana arvestatuna ning VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 41 624,57 eurolt aastas ning mõista

kostjatelt solidaarselt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni

kohtuotsuse täitmiseni hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

hageja põhinõudelt, s.o 41 624,57 eurolt aastas.

Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud. Väljamõistetav summa on kahju,

mis tekkis kannatanul seoses süüdistatavate poolt töötajatele boonuste maksmisega.

Ringkonnakohus tuvastas, et boonuste maksmisega rikkusid süüdistatavad juhatuse

liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35). ÄS § 187 lg 1 alusel

peab juhatuse liige käituma korraliku ettevõtja hoolsusega. VÕS § 620 lg 1 kohaselt

peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi

laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käesoleva otsusega mõistetakse süüdistatavad

süüdi kuriteos, mille üheks etteheidetavaks tegevuseks on ka töötajatele boonuste

maksmisega kahju tekitamine. Ka on eelneva otsuses kohtukolleegium tuvastanud

põhjusliku seose süüdistatavate käitumise ja kahju vahel. ÄS § 187 lg 2 sätestab, et

juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule,

vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Mõlemad kostjad on rikkunud

hageja suhtes lojaalsus- ja 6/7 hoolsuskohustust, mistõttu vastutavad kostjad ÄS § 187

lg 2 alusel solidaarselt hagejale tekitatud kahju hüvitamise eest.

Riigikohus on oma otsuses 2-17-13855 selgitanud, et hageja nõue kostja vastu on

osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Kolleegium on varem selgitanud, et sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2

esimene lause, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega

osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Analoogne regulatsioon

tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on

olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel

VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma

kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (VÕS § 127) ning

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Põhjendatud on ka viivisenõue. TSMS § 367 sätestab, et eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja

nõuda

võlgnikult

viivitusintressi

(viivis),

arvates

kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-

s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg

2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas

kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva

väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või

maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja arvestab viiviseid hagi esitamisest.

Viivis alates 16.04.2021 kuni 29.09.2023 on 9114.64 eurot. Viivis on välja arvutatud

www.viivisekalkulaator.ee kaudu, kus on võimalik jälgida viiviseraportist ka seda, kuidas

see summa on kujunenud. Protsendina põhinõudest hakkab viivis jooksma alates

30.09.2023.

Menetluskulud maakohtus.

Süüdistatavatele kohustas maakohus riigi eelarve vahenditest hüvitada tema nende

kriminaalmenetluses

kantud

õigusabi

kulud

valitud

kaitsjale

–

kummalegi

süüdistatavale 37 557 eurot.

Kuna ringkonnakohus tühistab oma otsusega maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb

süüdimõistva kohtuotsuse, siis hüvitavad KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud

süüdistatavad. Praegusel juhul tähendab see seda, et maakohtu otsustus nendele

riigieelarve vahenditest kaitsjatasu hüvitamine kuulub tühistamisele ja kantud kulud

jäävad süüdistatavate endi kanda.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti Eesti Vabariigi kanda finantsekspertiisikulu summas 6 000

eurot. Seoses süüdimõistmisega peavad süüdistatavad ka need menetluskuud

hüvitama.

Seoses süüdimõistva kohtuotsusega tuleb süüdistatavatelt välja mõista sundraha.

KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5

kuupalga alammäära e 1087,50 eurot.

Ringkonnakohtule ei ole esitatud asjaolusid, millised oleks hinnatavad selliste

mõjuvate põhjustena, mis peaks kohtule panema kohustuse vaagida, kas süüdistatav

on oma varalise seisundi tõttu võimeline hüvitama talt väljamõistetavaid

menetluskulusid täies ulatuses. Süüdistatav on töövõimeline, terve meesterahvas,

kellel on olnud võimalus vabaduses edasi elada ja töötada ka kogu menetluse kestel

ja resotsialiseerumist ka seetõttu ei vaja.

Kannatanu menetluskulud maakohtus

Maakohus otsustas kannatanu menetluskulud jätta tema enda kanda. Põhjendus on

otsuses järgmine.

Kohtule esitatud arvetest nähtub, et tsiviilhagiga seotud õigusteenuse osutamine on

hõlmanud 9 tundi, sh oleks võimalik tsiviilhagi menetlemisega seotud kulude hulka

arvestada ka mõistlikus ulatuses kohtukõne kirjalike teeside ja kohtuvaidlusega

seonduvaid kulusid. Küll aga ei oleks selliseks summas kannatanu esindaja poolt

nõutud 73 248 eurot ega ka mitte sellele ligilähedane summa. Samas on kohus

seisukohal, et arvestades asjaolu, et KrMS § 182 lg 1 tsiviilhagi rahuldamata jätmise

korral kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanu ning ka sama

paragrahvi lõike 4 kohaselt sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatust

võib kohus jätta süüdimõistetul, kannatanul või tsiviilkostjal seoses tsiviilhagi

menetlemisega tekkinud kulud osaliselt või täielikult tema enda kanda, kui kulude

väljamõistmine vastaspoolelt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik, on kohus seisukohal, et antud juhul oleks kannatanu esindaja tsiviilhagi

menetlemisega seotud menetluskulude riigi kanda jätmine samuti ebaõiglane, mistõttu

jätab kohus kannatanu valitud esindaja tasud summas 73 248 eurot jätta tema enda

kanda, johtuvalt kohtuotsuse p-s 14.2. toodud põhistusega.

Maakohtu seisukohast teeb kohtukolleegium järelduse, et kohtu jaoks on kannatanu

poolt taotletud summa ebamõistlikult suur ning selle väljamõistmine süüdistatavatelt

on ebaõiglane, samamoodi on ebaõiglane jätta riigi kanda tsiviilhagiga seotud kulud.

Seejuures arvestas kohus ka sellega, et maakohtu poolt ei leidnud tõendamist

süüdistatavate süü töötajatele makstud boonuste osas.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb vastupidise e süüdimõistva

kohtuotsuse, tuleb tühistada ka maakohtu otsustus kannatanu menetluskulude osas

ning kannatanu menetluskulud, millised kohus tunnistab mõistlikuks, tuleb välja mõista

süüdistatavatelt.

Kui vaadata, kuidas maakohus on analüüsinud kaitsja poolt esitatud õigusabikulude

taotlust ning kõrvutada seda kannatanu esindaja poolt esitatud taotluse

lahendamisega, mis on sisuliselt jäetud lahendamata, on igale kõrvaltvaatajalegi selge,

milles on tegelik põhjus. Süüdistatavate kaitsja on esitanud omalt poolt korralikult

vormistatud ja kohtu jaoks selge ja jälgitava taotluse, kus on loetletud kõik

kaitsetoimingud, nendele kulunud aeg ja tunnihind. Jälgitav on ka kogusumma

kujunemine. Lisaks sellele on taotluse juurde esitatud spetsifikatsioonid koos tehtud

töö kirjeldusega. Kohtule on esitatud ka elektroonilisel kujul taotlus ja selle lisad.

Kannatanu esindaja taotlus on pigem olematu. Selles on viide seadusele, seejärel

antakse teada, kes advokaatidest on esindanud kannatanut ja et adv. M.Kairjak on

teinud tööd 574 euro eest ja ülejäänud 72674 euro eest on tööd teinud adv. Hindela ja

S.Lass. Selgitused ka kahe arve kohta. Seejärel on pandud selline taotlus, koos paki

arvete ja spetsifikatsioonidega, millistes on läbisegi kõike, nii tsiviilmenetluses kui ka

prokuratuuri määruse kaebemenetluses tekkinud kulud, maakohtus kohtu lauale, et

kohus võib ise kõik arvutada sh tundide koguarv jne ning kontrollida jne. Elektroonilisel

kujul midagi ei esitatud. Jääb mulje, et kannatanu esindajas kehtis arusaam, et kohtul

on vaja, las kohus ka süstematiseerib, arvutab ja lappab. Kohus ei pea võimalikuks

hakata sellise dokumentatsiooni alusel hindama menetluskulude mõistlikkust ja näeb

ainuvõimalikuna määrata hüvitamisele kuuluv kannatanu menetluskulu e mõistlik

esindaja tasu, hinnanguliselt. Taotletud 73248 eurot on ebamõistlikult suur ja see

kajastab kohtu hinnangul ka prokuröri tööd.

Kohtukolleegium arvestab seejuures järgmiseid asjaolusid. Süüdistatavate kaitsja

töötundide kogumaht, mis oli maakohtu poolt loetud mõistlikuks, oli 455 tundi. See

kogumaht on välja arvutatud kaitsja poolt maakohtule esitatud taotluses. Kannatanu

esindaja ei ole kohtule esitanud ajakulu kogumahtu, kuid kohtukolleegium leiab, et

kaitsja töö oli kogu menetluses kõige mahukam. Ta kaitses kahte süüdistatavat ning

tema vastas olid prokurör ja mitu kannatanu esindajat. Kohtukolleegiumi hinnangul on

vastaspoole töömaht e prokuröri ja kannatanu esindajate tehtud töö kokku võrdne

kaitsja tööga ja sellest tegi suurema osa e 2/3 ära prokurör e kannatanu esindaja

töömaht on kaitsja töömahust 1/3. Rahalises vääringus on see 152 tundi. Sinna hulka

kuulub 22 kohtuistungit kokku 75 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tund

keskmiselt igaks istungiks s. 22 tundi ja muud toimingud sh tsiviilhagi, millele maakohtu

hinnangul kuus 12 h, kokku veel 55 h. Ilmselgelt on istungiteks valmistamiseks kaitsja

ajakulu mitu korda suurem, kui kannatanu esindaja ajakulu. Kannatanu esindaja roll

kohtuistungitel oli enamasti kuulata ja üles märkida. Küsimused süüdistatavatele ja

tunnistajatele said tekkida alles pärast seda, kui nad olid prokuröri ja kaitsja poolt

ristküsitletud. Kannatanu esindaja adv. H.Indela esindab kannatanut samaaegselt ka

tsiviilvaidluses, kus käib vaidlus mitmetesse miljonitesse ulatuva kahju tekitamise üle,

mis tekitab paratamatult kohtus veendumuse, et ka kriminaalmenetluses on suur osa

esindaja ajakulust sisuliselt pühendatud just tsiviilmenetluses hagi tõendamiseks.

Mõistlikuks tunnihinnaks on 140 eurot.

Seega loeb ringkonnakohus mõistlikuks menetluskuluks, mis maakohtus kannatanul

tekkis 21280 eurot (140x152), mis tuleb süüdistatavatelt välja mõista e kummaltki

süüdistatavalt 10640 eurot.

Apellatsioonimenetluse kulud.

Apellatsioonimenetluse kuludeks on süüdistatavate kaitsekulud ja kannatanu

lepinguliste esindajate kulud.

Apellatsioonimenetluses on kannatu esindajad adv. H.Indela ja M.Kairjak esitanud

taotluse nende poolt kannatanu esindamisega apellatsioonimenetluses tekkinud

kulude hüvitamiseks kannatanule.

Adv. H.Indela on esitanud taotluse Y OÜ apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude hüvitamiseks summas 25 018 euro t. Selle summa palub ta välja

mõista Eesti Vabariigilt Y OÜ kasuks. See summa on saadud kahe arve põhjal. Arve

1.05.2023, millel on kajastatud summa 21 238 eurotja 31.05.2023 arvel on summa

3780 eurot.

Adv. M.Kairjak palub mõista Y OÜ kasuks välja menetluskulud seoses

apellatsioonimenetlusega kriminaalasjas nr 1-22-2859 kogusummas 5 330 eurot

KrMS § 175 lg 1 punkti 1 ja 2, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1 alusel. Esitatud on samuti kaks

arvet.

Vahemärkusena selgitab kohtukolleegium, et adv. H.Indela on esitanud apellatsiooni

kannatanu lepingulise kaitsjana ja adv. M.Kairjak on esitanud kirjalikus menetluses

seisukohtade esitamiseks antud tähtaja jooksul oma seisukohad ja nagu märgitud

taotlevad mülemad apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist.

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337

lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama

paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike

1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides

apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab

menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel on menetluskuluks esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud

seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 175 lg 2 sätestab, kui menetlusosalisel on mitu

kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses,

mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega

tasu.

Vaidlust ei ole selles kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jäävad riigi

kanda. Peamine küsimus on nende kulude mõistlikkus. Seejuures arvestatakse nii

tunnitasu mõistlikkust aga ka seda, kas see töö, millele on aeg kulunud, on olnud

vajalik. Mõistlik on menetluskulu, mis on tavapäraselt makstav ühele esindajale.

Kui võrrelda kahe esindaja poolt tehtud tööd, siis on näitajad järgmised.

Adv. M.Kairjak on teinud tööd seoses seisukohtade esitamisega ringkonnakohtule 26

h ja tunnihind on 205 eurot. Tunnihind on mõistliku suurusega ja ka aeg on kulutatud

vajalikele esindustoimingutele. Mis puudutab esitatud seisukohtade sisulist poolt, siis

need on väga kokkuvõtlikud, sisukad ja asjakohased. Tegemist on argumentidega, mis

on ilmselgelt ka lihtsustanud kohtu seisukoha kujunemist. Kokku on adv. M.Kairjak

taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 5330 (koos käibemaksuta).Seega tuleb

kannatanule need kulud riigi poolt hüvitada.

Vastupidine on aga olukord kannatanu esindaja adv. H.Indela poolt esitatud kulude

hüvitamise taotlusega.

Esmane apellatsioon oli esitatud 94 lehel ja kohus jättis selle 5..05.2023 määrusega

käiguta ja andis aega puuduste kõrvaldamiseks. Põhjuseks oli eelkõige apellatsiooni

ebanormaalne pikkus ja võib öelda, et selle loetavus selliselt, et oleks võimalik jälgida

kirjutise autori mõtteid ja teha nende põhjal adekvaatseid järeldusi. Mida tegi apellant

? Apellant muutis kirja suuruse tunduvalt väiksemaks ja kustutas esialgsest

apellatsioonist lõike, milliste ebavajalikkusele oli kohus oma määruses viidanud.

Absoluutselt absurdsena näib kohtule aga arusaam, et ringkonnakohus tegi seda

eesmärgiga suurendada veelgi kannatanu menetluskulusid. Just nii on aga

apellatsiooni koostaja sellest aru saanud, sest lisab juba olemasolevatele e esmase

1.05.2023 arvele veel 31.05.2023 arve, mis kajastab kulusid veel ka apellatsiooni

redigeerimise ja täpsustamise eest. Kannatanu esindaja H.Indela tunnitasu 140 eurot

peab kohtukolleegium mõistlikuks tunnitasuks. Mis aga puutub tehtud töö vajalikkust,

siis on ilmselgelt adv. H.Indela pingutanud üle ja on apellatsiooni esitamiseks, mis on

vaieldamatult kannatanu õigus, kulutanud ebamõistlikult palju aega ja teinud seda

sihipäraselt kirjutades valmis võimalikult pikk apellatsioon. Kannatanu esindaja teadis

väga hästi, et maakohtu otsuse sisu ja prokuröri süüdistuskõnet arvestades, esitab

prokurör ka kindlasti apellatsioonis. Siinkohal peab kohtukolleegium asjakohaseks

süüdistatavate kaitsja adv. O.Nääsi seisukohti kannatanu apellatsioonis osas, mis

välja öeldud kirjalikes seisukohtades. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga täielikult ja

toob siinkohal välja kaitsja seisukoha olulisemad lõigud.

W-i apellatsiooni mahtu ja sisu silmas pidades näib kannatanu eesmärk olevat

eelkõige menetluskulude suurendamine kõikide osapoolte jaoks. Kannatanu

apellatsioon kordab märkimisväärses osas prokuratuuri seisukohtasid, kusjuures

kannatanu enda panus näib seisnevat eelkõige tähtsust omavate lauselõikude

allajoonimises, pakskirjastamises ja epiteetidega vürtsitamises. Menetluskulude kokku

hoidmise eesmärgil võinuks prokuratuur keelduda lisamast asja materjalide juurde

süüdistusakti seisukohalt tarbetuid (valdavas osas kannatanu poolt koostatud või

edastatud) tõendeid, formuleerida ühe konkreetse käsitluse sellest, kuidas on

käesolevas asjas kahju tekkinud, ning keelduda õhutamast kannatanu alternatiivseid

kahjukäsitlusi ettevõtte üleminekust ja kaaperdamisest. Kannatanu apellatsioon on

(jätkuvalt) tarbetult tekstitihe, selles esitatud mõtteavaldused sageli korduvad ning

teemade käsitlus kohati hüplik.

Kannatanu esindaja adv. H.Indela poolt ei ole küll näidatud töötundide koguarvu, kuid

17 võib öelda keskmiselt täispikka tööpäeva, on apellatsiooni sisu ja vormi arvestades

ebavajalik töö ja – ajakulu. Selline dokument ei evi kohtu jaoks ei töödokumendi sisu

ega veena ka kohut. Tegemist on kättemaksuaktsiooniga, kus soovitakse endistele

juhatuse liikmetele, kes selge on, et panid toime kannatanu suhtes võib öelda alatu,

kestvate pikaaegsete tagajärgedega ja omakasuliste ilmingutega kuriteo, rohkem

materiaalseid kohustusi tekitada. Esmalt rõhutab kohtukolleegium veelkord, et

vaieldamatult võib juriidilisest isikust kannatanu hoida oma palgal endale meeldival

arvul advokaate, kes ajavad tema asju kriminaalmenetluses ja ka nende tasustamine

ükskõik, kui kõrgelt, on vaieldamatult esindatava otsustus. See aga ei tähenda, et

kohtuotsusega kogu makstud tasu ka mõistlikuks tasuks loetakse ja hüvitatakse.

Kohtukolleegium loeb kannatanu apellatsioonist põhjendatuks ajakulu, mis on kulunud

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise ja menetluskulude otsustuse vaidlustamisele

apellatsioonis ja seda on 1 lehekülg teksti, mis on sisuliselt seadusesätete ümber

kirjutamine. Kõik muud küsimused on piisavalt käsitletud adv. M.Kairjaki

seisukohtades, mis on esitatud ringkonnakohtule ja nende ajakulu on 26 h. Kokku loeb

kohtukolleegium põhjendatud ajakuluks 27 tundi ja rahalises vääringus on see 5470

eurot (5330+ 140). Ehk siis kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud ajakulu

kannatanu esindamisel apellatsioonimenetluses adv. M.Kairjaki poolt taotluses

näidatud ajakulu ning 1h, mis on põhjendatud ajakulu kannatanu apellatsioonis

tsiviilhagi ja menetluskulude vaidlustamiseks.

Süüdistatavate kaitsjad adv. O.Nääs ja adv. E.Altroff on teinud kokku tööd 65 tundi,

mille eest on arved kogusummas 14556 (koos käbemaksuga) eurot. Tehtud töö kohta

on esitatud kaks arvet, kus on näidatud ka kaitsetoimingu sisu ja sellele kulunud aeg.

Välja on toodud ka töötundide hinnad. Kohtukolleegium peab kaitsekulusid mõistlikeks

ja arvestab seejuures asjaolu, et kaitsjad pidid pühendama oma tööaega muuhulgas

sellise

dokumendiga

tutvumiseks

nagu

seda

on

kannatanu

apellatsioon.

Kohtukolleegium möönab, et sellise apellatsiooni läbilugemine on aeganõudev ja kui

seda peab tegema selliselt, et ka mõte oleks jälgitav e et saaks ka vastuväiteid esitada,

siis kulub aega veel enam. Apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsekulud tuleb

süüdistatavatele riigi poolt hüvitada ning kummagi süüdistatava kasuks mõistab kohus

oma otsusega välja ½ kogu kaitsekulust e 7278 eurot.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2,3; 339 lg 2; § 340 lg 4 p

2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.03.2023 otsuse Elmer Maasi ja Lauri

Lati osas osaliselt e nende õigeksmõistmises, tsiviilhagi osas ja menetluskulude osas

ning teeb tühistatud osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/