2-19-2501/113 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.10.2022 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

4. Hageja 22.09.2023 esitatud dokument jääb menetlemata ja lisad tagastatakse

läbivaatamatult.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

29.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-2501

Kohtuasi

Osaühing C hagi Y, W (W), Q, X (X) ja F (F) vastu

pärandvara ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara

jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

Osaühing C apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 875 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing C (registrikood XXXXXXXX),

seaduslik

esindaja

Z,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Rait Sarjas

Kostjad

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

W

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

Q

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX), F (isikukood XXXXXXXXXXX),

kostjate esindaja Roman Maksimenko

Kohtuistung

14.09.2023

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Osaühing C (hageja) esitas 15.02.2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja I), W (kostja II), Q

(kostja III), X (kostja IV) ja F (kostja V) vastu pärandvara ühisuse lõpetamise ja pärandvara

jagamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt suri Ä (pärandaja) 10.10.2009. Vastavalt väljastatud pärimistunnistusele

olid tema pärijateks 1/4 suuruses mõttelises osas tema abikaasa (kostja I) ning 3/16 suuruses

mõttelises osas tema lapsed (kostjad II-IV). Hageja omandas täitemenetluses läbiviidud

pärandvara enampakkumisel 3/16 suuruse mõttelise osa kostjale II kuulunud pärandvara

ühisusest. Hagi esitati ka kostja II vastu, sest ta kanti kinnistusraamatusse kinnisasja

ühisomanikuna ja kande muutmine ei osutunud enne kohtusse pöördumist võimalikuks.

Hagejale teadaolevalt kuulus pärandvara ühisusse ½ korteriomandist asukohaga XXX,

registriosa nr XXXXXXX. Korteriomandi väärtuseks oli vastavalt 20.11.2018 hindamisaktile

(hagiavalduse lisa 5) 70 000 eurot, kuid hageja ei vaidlustanud kostjate märgitud väärtust

85 000 eurot. Muu pärandvara ühisusse kuuluva vara kohta hagejal andmed puudusid. Hagejal

ei olnud võimalik pärandvara ühisusse kuuluvat korterit kasutada, mistõttu puudus tal huvi

jätkata pärandvara ühisuse omanikuna. Kuna pärandvara ühisust ei olnud võimalik

kokkuleppeliselt lõpetada, pöördus hageja oma nõudega kohtusse. Hageja taotles pärandvara

jagamist selliselt, et korter müüakse avalikul enampakkumisel alghinnaga 90 000 eurot ja

müügist saadav raha jagatakse omanike vahel vastavalt nende osa suurusele pärandvara

ühisuses. Muu pärandvara jagamist taotles hageja omanike vahel vastavalt osade suurusele

ühisuses.

2. Kostjad võõrandasid 25.05.2021 korteriomandi hinnaga 70 000 eurot. Kuna vara, millest ½

kuulus pärandaja pärandvara hulka võõrandati, ei olnud kohtul võimalik hagi esitatud kujul

rahuldada. Seega täpsustas hageja oma nõuet. Kuna kostjad võõrandasid pärandaja

pärandvarasse kuuluva vara ilma hageja nõusolekuta, jagati pärandvara viisil, mil kostjad said

endale hageja osa pärandvarast. Seega tuli kostjatel rahaliselt hüvitada hagejale tema osa

pärandvarast. Kostjad võõrandasid korteri alla turuhinna. 17.01.2022 koostatud hinnangu alusel

oli korteriomandi turuväärtus seisuga 25.05.2021 90 000 eurot. Kostjad käitusid pahauskselt,

koormates korteriomandi hüpoteekidega ja võõrandades korteriomandi ilma hageja nõusoleku

ja teavitamiseta. Kuna hagejal puudus võimalus müügiprotsessi mõjutada ja kostjad

võõrandasid korteri alla turuhinna, tuli kostjatelt välja mõista hüvitis, mille hageja oleks saanud,

kui korteriomand oleks võõrandatud tegeliku turuhinnaga. Eeltoodust tulenevalt palus hageja

lõpetada hageja ja kostjate kuuluv pärandvara ühisus selliselt, et jätta hagejale kuulunud 3/16

mõttelise osa suurune osa pärandaja pärandvara ühisusest kostjatele ja panna kostjatele

solidaarselt kohustus tasuda hagejale osa eest 8 437,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Korteriomandi väärtuseks oli minimaalselt 85 000 eurot. Pärandvara jagamist takistas asjaolu,

et kosta I tegi 11.02.2019 testamendi oma osa kohta korteriomandist. Samuti sõlmisid pärijad

16.03.2011 kokkuleppe, mille kohaselt ei teosta nad pärandvara jagamist 10 aasta jooksul pärast

kokkuleppe sõlmimist. Hageja poolt pakutud pärandvara jagamise viis oli kostjate suhtes

ebaõiglane, koormav ja vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti olid kostjatel laenukohustused,

mida tagas vaidlusalune korter. Kuivõrd hageja ei olnud kinnistusraamatusse omanikuna

kantud, ei saanud ta nõuda korteri jagamist. Hageja eesmärgiks 3/16 mõttelise osa ostmisel

korteriomandist oli varalise kasu saamine pärast korteriomandi müüki, mitte korteriomandi

kasutamine. Korteris elas kostja I invaliidist ema Õ, kes vajas hooldust ja kellele uue üürikorteri

leidmine oli raskendatud. Kui kohus peab kaasomandi lõpetamist vajalikuks, palusid kostjad

neile korteriomandi üleandmist ja kostjate kohustamist tasuda hagejale pärandvara osaluse

soetamisel makstud 4000 eurot.

4. 02.12.2021 teatasid kostjad, et kostja I invaliidist ema Õ suri 2021. aasta märtsis. Kuna

kostjal V ilmnesid võlad, võõrandasid kostjad 25.05.2021 korteriomandi müügilepingu alusel

hinnaga 70 000 eurot. Seega täideti korteriomandi müügiga enampakkumisel sisuliselt hageja

nõudmine. Kostjad märkisid, et avalikul enampakkumisel oleks puudunud nõudlus ½ osa kohta

korteriomandist poole hagis märgitud hinna eest (45 000 eurot). Isegi, kui ½ osale

korteriomandist oleks ostja leitud, oleks müügihind olnud alla poole selle täisturuväärtusest.

Müügilepingu kohaselt said kostjad kogu korteri müügist reaalselt 13 557,95 eurot, sest

ülejäänud rahalised vahendid kulusid võlgade katteks ja kostjate laenulepingute tagastamiseks.

Seega said kostjad peale võlgade tasumist korteriomandi ½ osa müügist 6 778,95 eurot, millest

jäi igale kaasomanikule ca 1 300 eurot.

Kostjad märkisid, et hageja võis nõuda maksmist vaid kostjate vallasvara osa eest (st ostuhinna,

mille hageja maksis 3/16 korteriomandi eest). Hageja ei tõendanud, et vallasvara 3/16 osa

väärtus, mille hageja kohtutäituri enampakkumisel omandas, suurenes vaidluse läbivaatamise

ajal kohtus. Hageja poolt esitatud 17.01.2022 hinnang tuli jätta läbi vaatamata. Ekspert ei

saanud reaalselt hinnata korteri väärtust 17.01.2022 ehk pool aastat peale korteriomandi müüki.

Korteris tegi remonti uus omanik ning seetõttu ei saanud hinnang näidata korteri tegelikku

seisundit müügihetkel (25.05.2021). Võimatu oli teha korteriomandi ekspertiis tagantjärele.

Lisaks eelnevale näitas hinnang terve korteriomandi väärtust, mitte selle ½ osa väärtust. Hagejal

tuli esitada ½ korteriomandi turuväärtuse hinnang, mitte hinnang terve korteriomandi kohta.

Meelevaldne oli hageja järeldus, et kui terve korteri väärtuseks oli 90 000 eurot, siis poole

korteri maksumus oli 45 000 eurot. Ekspertiisis selline hinnang puudus. Üldteada on, et ½

omandi hind on alati väiksem poolest kogu korteri maksumusest, sest ostjad ei soovi elada ühel

pinnal teise omanikuga. Seega saaks ½ korteriomandi ostjat leida vaid hinna olulise

langetamisega. Hageja omandas 3/16 mõttelist osa vallasvarana, mis vähendab esitatava nõude

suurust. Hageja ei esitanud kohtule vallasvara 3/16 mõttelise osa eksperthinnangut kostjate ½

osa kinnisvarast. Enne nõude esitamist 3/16 mõttelise osa väljamõistmiseks kostjate ½ osa

kinnisvarast, pidi hageja lõpule viima kohtutäituri juures 3/16 mõttelise osa vallasvara

omandamise ja kandma ennast kaasomanikuna kinnistusraamatusse. Hageja seda ei teinud ja

seega sai ta nõuda ainult 4000 euro väljamaksmist 3/16 osa vallasvara eest.

Menetlusele eelnev käik

5. Harju Maakohus jättis 26.11.2019 otsusega (maakohtu otsus I) hagi rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

6. Hageja esitas 27.12.2019 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies

ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada apellatsioonkaebus ja jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.08.2020 kohtuotsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Maakohtu otsus

8. Maakohus rahuldas hagi 25.10.2022 otsusega (maakohtu otsus II) osaliselt. Kohus lõpetas

kostjatele I, III, IV ja V ja hagejale kuuluva pärandvara ühisuse selliselt, et jättis hagejale

kuulunud 3/16 suuruse mõttelise osa pärandaja pärandvara ühisusest kostjatele I, III, IV ja V.

Kostjaid I, III, IV ja V kohustas kohus pärandvara ühisuse osa eest tasuma 6 562,50 eurot.

Hagejalt mõistis kohus välja täiendava riigilõivu 280 eurot.

9. Poolte vahel oli vaidlus hagejale hüvitamisele kuuluva pärandvara osa väärtuse üle. Kohus

analüüsis pärandvara jagamise lubatavust ja andis seejärel hinnangu pärandvara hulka kuuluva

korteriomandi väärtuse kohta selle võõrandamise hetkel. Pärandvara jagamise piirangud

tulenevad pärimisseaduse (PärS) § 155 lg-test 1-3. Antud juhul olid teada kõik pärijad (PärS §

155 lg 1). Pärijate vahel sõlmitud kokkuleppe olemasolu, millega pärandit teatud perioodil ei

jagata ei tõendatud (PärS § 155 lg 2) ja testamendi või pärimislepinguga ei seatud pärandvara

jagamise piirangut (PärS § 155 lg 3). Seega puudusid kohtu hinnangul takistused pärandvara

jagamiseks. PärS § 152 lg 4 kohaselt jagavad kaaspärijad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse

korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Kuna pooled ei saavutanud pärandvara ühisuse

lõpetamist kokkuleppel, leidis kohus, et hagejal oli õigus pärandvara ühisuse lõpetamiseks

kohtusse pöörduda.

10. PärS § 152 lg 3 kohaselt kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja

jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Asjaõigusseadus (AÕS) § 77 lg 1

sätestab, et kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Juhul,

kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab

kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele

kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas,

või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada

kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele (AÕS § 77 lg 2).

11. Kuigi kostjad võõrandasid pärandaja pärandvarasse kuulunud vara ilma hagejat teavitamata

ja hageja nõusolekuta, jagati sellega sisuliselt pärandvara. Pärandvara jagati viisil, mille

kohaselt said kostjad endale ka hageja osa pärandvarast. Kohus leidis, et kostjatel tuli hagejale

tema osa suurus pärandvarasse kuulunud kinnisasja müügihinnast rahaliselt hüvitada. Kostjate

vastuväide, et hageja võis nõuda maksmist ainult omandamisel tasutud pärandvara mõttelise

osa eest (4000 eurot), oli kohtu hinnangul põhjendamatu. Kaasomandi lõpetamisel asja müües

tuli jagada saadud raha kaasomanike vahel vastavalt nende osade suurusele.

12. Kohtu hinnangul tuli jätta tähelepanuta hageja väited selles osas, et kostjad käitusid

pahatahtlikult, võttes endale korteriomandi tagatisel laenukohustused. Kostjatele ei saanud ette

heita vara tagatisel laenu võtmist. Asjaolu, et kinnistule seati hüpoteegid, ei muutnud

vaidlusaluse kinnisasja müügihinda olukorras, kus müügitehingu tulemusena laenukohustused

tagastati ja hüpoteegid kustutati. Korteriomandi väärtuse hindamisel omas olulist tähtsust

korteriomandi seisund. Tõenditest nähtuvalt oli vaidlusaluse korteriomandi väärtuseks vastavalt

20.11.2018 hinnangule (hagiavalduse lisa 5) hinnangu koostamise hetkel 70 000 eurot. Hageja

poolt esitatud täiendava hinnangu (31.01.2022 hageja nõude täpsustuse lisa 1) kohaselt oli

korteriomandi turuväärtuseks seisuga 25.05.2021 90 000 eurot. Hindamisel eeldati, et korteri

seisukord seisuga 25.05.2021 oli sama, mis selle ülevaatuse kuupäeval 19.11.2018. Kohus

leidis, et hageja poolt 17.01.2022 koostatud asjatundja hinnanguga ei tõendatud, et

korteriomandi hind oli müügitehingu ajal 90 000 eurot. Hindaja ei saanud reaalselt hinnata

korteri väärtust pool aastat pärast selle müüki ja lähtus seetõttu eeldusest, et korteri seisukord

oli 25.05.2021 sama kui 19.11.2018. Puudus vaidlus selles, et hindaja ei vaadanud korterit üle

25.05.2021 (korteri müügihetkel). Kostjate selgituste kohaselt tegi korteris remonti korteri uus

omanik. Kohtule jäi 17.01.2022 koostatud hinnangu põhjal ebaselgeks põhjus, miks nimetas

hindaja korteri turuväärtust tõstva tegurina, et korteris tehti remondiinvesteeringuid, kui sama

hinnangu punktis 3.6 tõi hindaja välja, et korteris tehti remont ca 19 aastat tagasi.

13. Kohus leidis, et 17.01.2022 koostatud hinnangu punktis 5.2 kasutatud võrdlusmeetodikat

kasutades jäi ebaselgeks turuväärtuse hinna kujunemine, sest objektide võrdluseks toodud

asjaolud esitati üldistavalt ning ei olnud kontrollitavad. Põhjendatud oli kostjate vastuväide, et

17.01.2022 esitatud hinnangu teostanud ekspert ei saanud tutvuda korteri müügieelse

olukorraga ega hinnata selle müügieelset seisundit. Seega, kuna hinnang anti peale korteri

müüki ja peale uue omaniku poolt remondi teostamist, ei olnud kinnisasja müügieelse seisundi

kohta tõendite puudumise tõttu võimalik selle seisundit hinnata. Täiendava hinnangu

koostamisel ei võetud arvesse asjaolu, et korteriomand vajas remonti.

Mõlemad hageja poolt esitatud kinnisvarahinnangud näitasid terve korteriomandi väärtust.

Käesoleva vaidluse lahendamisel oli oluline ½ osa väärtus, sest jagatavaks pärandvaraks oli ½

korteriomandist. Hageja ei esitanud kohtule ½ korteriomandi turuväärtuse hinnangut. Kohus

nõustus kostjate väitega, et ½ korteriomandi hind on väiksem pool kogu korteriomandi

maksumusest, sest reeglina ei soovi ostjad elada ühel pinnal võõra omanikuga.

Riigikohus leidis tsiviilasja nr 3-2-1-102-05 17.10.2005 kohtuotsuses p-s 16, et selleks, et

tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma

omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja

arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda

tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte nt ainuüksi mõttelise osa, harilikust

väärtusest.

14. Kohus leidis, et tsiviilasja puhul tuleb lähtuda antud menetluse asjaoludest ja eripäradest.

Käesoleval juhul kuulus pärandvara hulka vaid ½ korteriomandist ja seega oleks vaid selle osa

võõrandamine oluliselt müügihinda langetanud. Kuna korteriomand võõrandati 70 000 euro

suuruse müügihinnaga, leidis kohus vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-102-05 ja AÕS §

77 lg-s 2 sätestatule, et saadud raha tuli jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osade

suurusele arvestades müügihinda. Kohus ei lähtunud hageja pakutud müügihinnast 90 000 eurot

põhjusel, et kostjate huvides oli kinnisasja võõrandamine maksimaalselt parima hinna eest.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja 3/16 pärandvara osa rahaliseks suuruseks on 6 562

eurot (70 000 / 2 = 35 000 eurot ja 35 000 / 16 x 3).

15. Täiendavalt tuli arvesse võtta asjaolu, et hageja seadis end ise olukorda, kus ta pärandvara

hulka kuuluvat korterit tegelikkuses kasutada ei saanud ja seega tekkis vajadus pärandvara

jagamiseks. Hageja poolt pärandava mõttelise osa soetamise eesmärk oli varalise kasu

teenimine pärandvara jagamise nõudmise läbi. Seejuures ei panustanud hageja pärandvara

hulka kuulunud kinnisasja ülalpidamisse ega kandnud sellega seoses kulusid.

Apellatsioonkaebus

16. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse II osas, millega jäeti hagi rahuldamata, kohustati

hagejat tasuma täiendavalt riigilõivu ning jäeti kõigi menetlusosaliste menetluskulud hageja

kanda. Hageja palus kohustada kostjaid I, III, IV ja V tasuma solidaarselt pärandvara

lõpetamisel kostjatele I, III, IV ja V jääva hagejale kuulunud pärandvara ühisuse osa eest

8 437,50 eurot. Menetluskulud taotles hageja nii maa-kui ringkonnakohtus jätta solidaarselt

kostjate kanda.

17. 31.01.2022 esitas hageja 17.01.2022 koostatud hinnangu (31.01.2022 hageja nõude

täpsustuse lisa 1), mille kohaselt oli korteriomandi väärtuseks 25.05.2021 90 000 eurot. Kohus

jättis hageja poolt 31.01.2022 esitatud tõendis toodud korteriomandi väärtuse arvesse võtmata,

kuid otsusest ei olnud aru saada, mis põhjusel kohus tõendit ei arvestanud. Hageja nõustus, et

hindaja ei saanud reaalselt korteriomandi seisukorraga tutvuda. Hageja lähtus eeldusest, et

korteri seisukord oli 25.05.2021 sama kui 19.11.2018. Puudusid tõendid, mis taolise eelduse

ümber lükkaksid.

18. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et 17.01.2022 koostatud hinnangu punktide 3.6. ja

5 vahel oli vastuolu. Punktis 3.6. tuvastas hindaja, et korteriomandis vahetati aknad ja uuendati

siseviimistlust. Akende vahetus oli käsitletav investeeringuna ja selle kajastamine punktis 5 ei

muutnud hinnangut vastuoluliseks.

Arusaamatuks jäi asjaolu, et kohus seadis kahtluse alla hindaja poolt kasutatud

võrdlusmetoodika, leides, et turuväärtuse kujunemine jäi ebaselgeks, sest objektide võrdluseks

toodud asjaolud esitati üldistavalt ega olnud kontrollitavad. Tegemist oli tavapäraselt

kasutatava meetodiga kinnisasjade turuväärtuse väljaselgitamisel, mida teostavad ka riiklikult

tunnustatud eksperdid, kes teostavad kohtu poolt määratud ekspertiise. Hinnangu punktis 5.2.

toodud võrdlustabelis sisalduvad võrdluskriteeriumid olid objektiivsed ja konkreetsed. Samuti

sisaldas asjatundja arvamus erinevaid selgitusi, mis aitasid infot paremini mõista. Kohtu poolt

andmete kontrollitavusele tehtud etteheited ei olnud põhjendatud, sest hindaja kinnitas tema

poolt esitatud andmete õigsust ja selgitas andmete päritolu. Kohus ei selgitanud, millistele

tõenditele tuginedes seadis ta 17.01.2022 hinnangus toodud andmed kahtluse alla.

19. Kummastav oli kohtu järeldus, et 17.01.2022 hinnang anti peale korteri müüki ja peale uue

omaniku poolt remondi teostamist, mistõttu ei olnud võimalik korteri seisundit hinnata. Hindaja

lähtus 17.01.2022 hinnangut andes eeldusest, et korteri seisukord oli 25.05.2021 sama, mis selle

ülevaatusse teostamise kuupäeval 19.11.2018. Asjaolu, et hinnang anti pärast korteriomandi

võõrandamist ja pärast uue omaniku poolt teostatud remonditöid ei omanud tähtsust. Puudusid

tõendid selle kohta, et pärast 19.11.2018 ja enne 25.05.2021 muutus korteri seisukord oluliselt.

Seega puudus ka alus eksperdi poolt antud hinnangu kahtluse alla seadmiseks. Korteri

remondivajadus toodi välja nii 20.11.2018 koostatud hinnangus kui ka 17.01.2022 koostatud

hinnangus (punkt 3.6.).

20. Maakohus viitas õigesti riigikohtu lahendi 3-2-1-102-05 punktile 16, milles riigikohus

selgitas, et üldjuhul tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle

alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel, lähtuda tuleb seejuures

kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte ainuüksi mõttelise osa harilikust väärtusest. Kohus

selgitas, et iga tsiviilasi on spetsiifiline ja eriline, kuid ei toonud välja erandlikke asjaolusid,

mis õigustasid käesolevas tsiviilasjas riigikohtu seisukoha eiramist. 17.01.2022 koostatud

hinnangut hindas kohus ebaõigesti ja asus põhjendamatult seisukohale, et hageja väide

korteriomandi väärtuse kohta 90 000 eurot seisuga 25.05.2021 ei olnud tõendatud.

Kostjad nimetasid 18.06.2019 kinnistu väärtuseks 85 000 eurot. Kuna selle asjaolu üle puudus

vaidlus, ei saanud kohus lähtuda sellest väärtusest madalamast väärtusest. Puudus võimalus

lugeda korteriomandi väärtuseks 70 000 eurot.

21. Hüvitise määramisel ei omanud tähtsust asjaolu, et hageja omandas osa pärandaja

pärandvara ühisusest tulu teenimise eesmärgil. Hageja andis kohtuväliselt kostjatele võimaluse

soetada hagejale kuuluv osa pärandvara ühisusest, kuid kostjad seda ei soovinud. Kummastav

oli kohtu etteheide, et hageja pidi panustama pärandvara ülalpidamisse omamata võimalust seda

kasutada. Taolised etteheited hageja aadressil olid õiguslikult ebaselged ja ei omanud

puutumust hagi esemega.

Vastus kaebusele

22. Kostjad leidsid, et apellatsioonikaebus tuleb jätta rahuldamata, maakohtu otsus II muutmata

ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

23. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse II vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioon-

kaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

24. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja otsuse vaidlustas ainult hageja. Seega pole ringkonna-

kohtul põhjust kontrollida maakohtu otsust II osas, millega kostjatelt I, III, IV ja V solidaarselt

mõisteti hageja kasuks välja 6 562,50 eurot. Maakohus märkis resolutsiooni p-s 1, et rahuldab

hagi mh kostja II vastu, aga tegelikult ei mõistnud kostjalt II välja hageja kasuks raha ega

pannud talle muid kohustusi. Kostja II maakohtu otsust II ei vaidlustanud ja hageja kaebuse

alusel pole vaja viidatud punkti sõnastust muuta. Seega on apellatsioonimenetluses vaja vastata

küsimustele, kas hageja kasuks tuleb välja mõista suurem summa ja kas menetluskulude jaotust

tuleb muuta hageja kasuks.

25. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust II osas, milles üheltki

kostjalt ei mõistetud välja suuremat summat 6 562,50 eurot.

Esiteks nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et pärandavara jagamise nõudes esitatud hagi

lahendamisel tuli lähtuda pärandvara tegelikust koosseisust. Käesoleval juhul oli enne

25.05.2021 tehingut pärandvara koosseisus ½ suurune mõtteline osa korteriomandist ja pärast

selle tehingu täitmist vastav osa lepinguhinnast ehk 35 000eurot (= 70 000 : 2). Maakohus

otsustas sisuliselt õigesti, et pärandvarana saabki jagada ainult seda rahasummat. Kaebuses ei

ole etteheiteid, et maakohus oleks eksinud hagejale kuuluva pärandvarasse kuulunud

rahasumma arvutamisel. Põhjendamatu on hageja arusaam, et pärandvarana tulnuks jagada

korteriomandi väärtust.

Teiseks andis maakohus ka õige hinnangu tõenditele ega rikkunud sealjuures menetlusõiguse

norme. Kostjate menetlusdokumentidest on aru saada, et nad vaidlustasid hageja väited korteri

väärtuse kohta. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on

tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS

§ 232 lg 1). Maakohus põhjendas piisavalt, miks ta ei tuvasta korteriomandi väärtust ega ka

pärandvara väärtust hageja esitatud hilisema hindamisakti alusel. Kohtu põhjendused

kõnealuses osas on arusaadavad ja jälgitavad. Ringkonnakohus nõustub nendega.

Kolmandaks ei ole hageja nõudnud kahju hüvitamist seetõttu, et kostja II osales hageja asemel

pärijana tehingus, millega korteriomand võõrandati. Ka muid kahju hüvitamise nõude aluseid

ega vastavaid asjaolusid hageja esile ei toonud. Nii ei pidanud maakohus kontrollima, kas

kostja II või mõni teine kostjatest vastutab hageja võimaliku kahju hüvitamise eest.

Kokkuvõttes pole asjas esitatu ja tõendatu kohaselt võimalik kostjatelt välja mõista suuremat

summat kui seda tegi maakohus. Apellatsioonkaebus jääb vaidluse sisulises osas rahuldamata.

26. Menetluskulud jaotas maakohus õigesti ja mõistis põhjendatult hagejalt välja täiendava

riigilõivu.

TsMS § 163 lg 2 kohaldamisel teeb kohus kaalutlusotsuse, millesse kõrgema astme kohus saab

sekkuda erandlikel juhtudel – käesolevas asjas selleks alust ei ole. Maakohus põhjendas ja viitas

asjakohaselt, et kostjate pakutud kompromissi summa oli 6562,50 eurot, mis on võrdne hagi

tegeliku rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 2 ei kohusta kohut võtma arvesse kompromissi

ettepaneku tegemise aega. Lisaks olid kostjad nõus lahendama vaidluse kompromissiga veel ka

ringkonnakohtu istungil, millest hageja keeldus.

Hagi hinna ka seega ka tasumisele kuuluva riigilõivu osas maakohus ei eksinud. Alates

31.01.2022 avaldusest menetles maakohus hageja rahalist nõuet kostjate vastu, mille hind tuli

määrata TsMS § 124 lg 1 esimese lause alusel.

27. Ringkonnakohus lõpetas 14.09.2023 kohtuistungil asja arutamise ja läks otsust tegema,

teatades, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 29.09.2023. Pärast asja arutamist 22.09.2023

hageja esitatud dokumendi (täpsustus 3 lisaga) jätab kohus menetlemata ja tagastab

läbivaatamatult. TsMS § 331 lg 1 kohaselt ei menetle kohus hilinenult esitatud dokumente,

kuivõrd need on esitatud TsMS § 329 ja § 330 sätestatut rikkudes.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)