3-22-2692/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2692

Haldusasi

OÜ Reigi Agro kaebus Keskkonnaameti 15.11.2022

korralduse nr 1-3/22/563 „Kasari, Käina, Lihula, Riguldi,

Taebla, Tahkuna ning Vana-Varbla jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamine“ punkti 1.6. tühistamiseks

ning korralduse alusel väljastatud Tahkuna jahipiirkonna

(JAH1000093) kasutusõiguse loa nr HIIU-3 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Reigi Agro, seaduslik esindaja Indrek

Sammal

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe

Lehtme

Kolmas isik – Tahkuna Jahiselts MTÜ (registrikood

80088658), volitatud esindajad vandeadvokaat Ott Lepmets

ja advokaat Charlotta Rebecca Zobel

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 15.11.2022 korralduse nr 1-3/22/563

punkt 1.6 ja selle alusel pikendatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr HIIU-

3.

2. Mõista Keskkonnaametilt OÜ Reigi Agro kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Jätta

teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-22-2692

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Tahkuna Jahiselts esitas 03.11.2022 Keskkonnaametile (KeA) taotluse Tahkuna

jahipiirkonna (JAH1000093) kasutusõiguse loa nr HIIU-3 kehtivuse pikendamiseks (dtl 153).

2. KeA otsustas 15.11.2022 korraldusega nr 1-3/22/563 pikendada mh Tahkuna Jahiselts

MTÜ-le väljastatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3 kehtivust järgmiseks

10 aastaks, s.o kuni 15.11.2032 (p 1.6.). KeA avaldas 24.11.2022 Ametlikes Teadaannetes

(AT) teate Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise kohta. Korralduse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Jahiseaduse (JahiS) § 14 lg 3 ja § 18 lg 1 koosmõjus on jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamine KeA pädevuses. Jahis § 18 lg 2 annab ammendava loetelu, mil

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust ei pikendata. Jahimaa heaperemeheliku kasutamise

jätkamiseks ning jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks on otstarbekas pikendada

kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse luba, et tagada jahimaa kasutuse stabiilsus ning jätkuv

koostöö piirkonna maaomanikega.

2)

Korralduse punktides 2.1. kuni 2.7. nimetatud jahipiirkondade kasutajad on kasutusõiguse

pikendamise loa taotluse esitanud 6 kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa (31.05.2023)

lõppu. Arvestades, et taotlejad ei ole teadlikult esitanud valeandmeid ning Hiiu maakonna

jahindusnõukogu toetab 08.09.2022 protokolliliste otsuste kohaselt korralduse punktis 2.6.

nimetatud taotleja jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist ning jahipiirkonna

kasutaja ei ole jätnud täitmata jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi, pikendab

KeA Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba järgmiseks 10 aastaks. Keskkonnaagentuuri

kirjalikel andmetel puuduvad korralduses nimetatud jahipiirkondades 15.11.2022 seisuga

jahipiirkonna kasutamisega seotud teadusuuringute korraldamisega seotud piirangud ja

tingimused.

3)

Arvestades, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks, menetlusosalise poolt taotluses

esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks annab KeA

korralduse menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. OÜ Reigi Agro esitas 27.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus

võttis menetlusse nõudes tühistada KeA 15.11.2022 korralduse p 1.6. ja korralduse

alusel pikendatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr HIIU-3. Kaebuse

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1)

OÜ-le Reigi Agro kuulub Tahkuna jahipiirkonnas mitmeid kinnisasju. Tahkuna

jahipiirkonna kasutusõiguse luba on pikendatud õigusvastaselt ja kaebaja subjektiivseid

õiguseid rikkudes. AT väljavõttelt nähtub, et Tahkuna Jahiseltsile jahipiirkonna kasutusõiguse

loa väljastamise eelselt ei ole mitte kunagi läbi viidud avalikku konkurssi. Seetõttu on KeA

rikkunud kaebaja JahiS-st tulenevat õigust osaleda jahipiirkonna kasutusõiguse loa

menetluses, taotleda kasutusõiguse luba ning loa saamise järgselt korraldada jahipiirkonnas

jahti, teha jahiulukite seiret ja täita muid jahiseadusest tulenevaid kohustusi. KeA on oluliselt

rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise nõudeid.

2)

KeA ei avalikustanud Tahkuna Jahiseltsi jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlust AT-s

enne loa andmist. Loa taotluse esitamise avalikustamata jätmine on oluline haldusmenetluse

avalikkuse nõude rikkumine.

2(11)

3-22-2692

3)

JahiS § 14 lg-te 1-3 kohaselt annab KeA jahipiirkonna kasutusõiguse Eesti Vabariigis

registreeritud juriidilisele isikule või riigiasutusele jahipiirkonna kasutusõiguse loaga. Loa

võib anda 10 aastaks tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või

vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe

jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg-d 4 ja 5). Õiguskantsler on

11.03.2022 kirjas nr 6-1/211741/2201394 (dtl 11-18) juhtinud Keskkonnaministeeriumi ja

KeA tähelepanu sellele, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud

jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid

pikendada JahiS § 18 alusel. KeA on eeltoodud juhist eirates ikka alusetult pikendanud

kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kontrollimata seejuures maaomanikega

sõlmitud kirjalike lepingute olemasolu. Tahkuna Jahiselts väldib kohalike maaomanikega

kirjalike lepingute sõlmimist, samuti on välistatud isikuteks kõik põllumajandustootjad, kes

eranditult kannatavad ulukite poolt tekitatud suurte põllumajanduskahjude all. Tahkuna

Jahiseltsi liikmed ei ole kohalikud elanikud ega vaevu kogukonnaga koostööd tegema.

4)

JahiS võimaldab jahipiirkonna luba pikendada, kui jahipiirkonna senine kasutaja on 6

kuud enne loa kehtivuse lõppemist esitanud loa andjale taotluse koos jahindusnõukogu

seisukohaga. Luba ei saa pikendada ennetähtaegselt, s.o enne loa 10 aastase tähtaja saabumist

ja ilma avaliku menetluseta (HMS § 7 lg 1). TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva

saabumisel. Jahipiirkonna kasutusõiguse puhul on kaebaja hinnangul tegemist tähtajalise

halduslepinguga, mis lõppeb tähtajal ja sellist luba ei saa ilma erakorralise põhjuseta ja

seadusest tuleneva aluseta pikendada ilma avaliku ja kõigile nõuetele vastavatele isikutele

avatud menetluseta. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba saab seadusest lähtuvalt pikendada

ainult tähtaja saabumist arvestades, mitte enne loa tähtaja saabumist, sest JahiS ei reguleeri

ennetähtaegset loa pikendamist. Eeltoodud seisukohta toetab ka JahiS § 18 lg 1 sõnastus

„järgmiseks kümneks aastaks“, mis otseselt deklareerib loa 10 aastast tähtaega.

Halduslepingu/loa lõppemise tähtaja järgimine on oluline ka seetõttu, et oleks võimalik

jahipiirkonna kasutusõigusele kandideerida. Menetlustähtaeg, milles tehakse isiku kasuks

soodustust andev haldusakt avaliku ressursi kasutamiseks, peab olema ette teada, piisav aeg

enne haldusakti andmist avaldatud ja see teade peab sisaldama ka nõuetekohast

vaidlustusviidet. Vastasel korral on rikutud haldusmenetluse avalikkuse ja läbipaistvuse

põhimõtteid. KeA on eeltoodud põhimõtteid oluliselt rikkunud ja ilma avalikku ja läbipaistvat

menetlust läbi viimata pikendanud Tahkuna Jahiseltsile väljastatud Tahkuna jahipiirkonna

kasutusõiguse loa enne selle lõpptähtaja saabumist.

5)

Seadus ei sätesta võimalust, et KeA omaks loa kehtivuse pikendamise õigust otsustada

ilma avalikkust nõuetekohaselt teavitamata avalikku huvi arvestamata ja avalikku menetlust

läbimata (HMS § 7 lg 1). Jahipidamise korraldamine ja jahipiirkonna kasutusõiguse loast

tulenevate õiguste (ning ka kohustuste) realiseerimine jahipiirkonnas on avalik ressurss, sest

sellega kaasneb ka jahipidamise korraldamise õigus, sh jahilubade müügiõigus, samuti

jahilubade tasuta väljastamise õigus. 10 aastat jahipiirkonna kasutusõigust on piisavalt pikk

aeg, mille jooksul vahetuvad jahipiirkonnas maaomanikud, kasvavad peale uued maaomanike

ja jahipidamisõigusega isikute põlvkonnad, samuti muutuvad juriidiliste isikute (sh kaebaja)

majandustegevuse sisu ja jahinduslikud huvid. Eeltoodu tõttu on automaatne jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamine olemasolevale jahipiirkonna kasutajale vastuolus kaebaja

õiguslike ootustega ja võimalusega neid õiguseid ja huve realiseerida. Võttes arvesse ka

asjaolu, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa alusel saavad jahipiirkondade kasutajad enda

valdusse reeglina ka jahipiirkonda jäävad riigi maad, sh RMK maad, saab jahipiirkonna

kasutaja loa alusel enda valdusse jahipidamise korraldamiseks väga olulise mahuga avaliku

ressursi. Viidatud avalik ressurss peab olema kasutusse antud läbipaistvalt ja võimalikult

avaliku menetluse kaudu, et kaebajal oleks võimalik selle ressursi kasutamise õigusele

3(11)

3-22-2692

kandideerida. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et avaliku ressursi kasutusse andmine peab

toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele

vastavatel isikutel. KeA on rikkunud kohustust võimaldada kaebajal osaleda menetluses ja

konkureerida võrdsetel alustel Tahkuna jahipiirkonna kasutusõigusele.

6)

Juhul, kui kohus tuvastab, et JahiS § 18 lg 1 võimaldab tõlgendust, mille kohaselt tuleb

lugeda jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine järgmiseks 10 aastaks seadusega

kooskõlas olevaks senise kasutaja taotluse alusel ja ilma avalikku konkurssi korraldamata,

palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus ja tuvastada JahiS § 18 lg 1

vastuolu põhiseadusega.

2. KeA palub 23.01.2023 vastuses kaebus tagastada või jätta rahuldamata, leides

järgmist.

1)

Kaebuse kohaselt nõudis kaebaja Tahkuna Jahiseltsile antud Tahkuna jahipiirkonna

kasutusõiguse loa nr Hiiu-3 tühistamist. Kaebuses puudus nõue KeA 15.11.2022 korralduse

punkti 1.6. tühistamiseks ning korralduse alusel väljastatud Tahkuna jahipiirkonna

kasutusõiguse loa nr HIIU-3 tühistamiseks. Kohus määratles ebaõigesti kaebuse nõude ega

saanud hakata ise kaebaja nõuet ümber kvalifitseerima. Tahkuna Jahiseltsile anti Tahkuna

jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr HIIU-3 2003. a. Kaebaja ei saa nõuda Tahkuna

jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3 tühistamist, nõuda saab üksnes 15.11.2022

korralduse p 1.6 tühistamist ning sedagi üksnes juhul, kui see rikub kaebaja õigusi. Kaebajal

puudub kaebeõigus, 15.11.2022 korraldus ei riiva kaebaja kohtulikult kaitstavaid õigusi.

Kaebus on ebaselge ja üheselt pole võimalik aru saada, kas kaebus on esitatud jahipiirkonnas

kinnistuid omava äriühingu õiguste kaitseks ja/või soovib kaebaja hakata ise Tahkuna

jahipiirkonnas jahindustegevust korraldama. Mõlemal juhul puudub kaebeõigus.

2)

Vaidlusaluse korralduse p 1.6. ei riku kaebaja kui maaomaniku õigusi. See ei mõjuta

kaebaja kui maaomaniku seadusest tulenevate õiguste realiseerimise võimalust. Asjaolu, kas

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte,

ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi, sest asjassepuutuvad sätted ei ole nähtud ette

maaomaniku omandiõiguse kaitseks. Maaomaniku õigused jahipidamiseks talle kuuluval

kinnistul on sätestatud JahiS §-s 6. JahiS § 6 p-st 4 ei saa tuletada üksikute maaomanike

subjektiivset õigust vaidlustada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist

(Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-21-1688). Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebaja

omab Tahkuna jahipiirkonnas kinnisasju, ei anna see talle õigust maaomanikuna vaidlustada

kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist.

3)

Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja kui Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa

saamisest huvitatud isiku õigusi. 01.06.2013 omas Tahkuna Jahiselts Tahkuna jahipiirkonna

kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes loa kehtivus automaatselt 10 aastaks, kuni 31.05.2023

ning edaspidi peab loa pikendamine toimuma JahiS-s ettenähtud alustel ja korras. KeA jääb

26.05.2022 Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi ühise kirja nr 1-7/21/3429-7 p-s 3

toodud seisukoha juurde. Säte näeb ette kõigi seaduse vastuvõtmise ajal kehtivate

jahipiirkonna kasutuslubade ühekordse automaatse pikendamise ning nende kehtivuse 10

aastat. Seega on tegemist kehtivatele lubadele mõeldud ühekordse erandiga JahiS § 14 lg-st 4

(kehtivusaeg) ning § 18 kohasest lubade pikendamise menetlusest. Sättest ei ole võimalik

välja lugeda, et oleks soovitud välistada kehtivatele lubadele teiste seaduse sätete kohaldamine

ning § 14 lg 4 ja § 18 kohaldamine 10 aasta möödumisel. Nähakse ette lubade ühekordne

automaatpikendamine, edaspidi toimub pikendamine üldreeglite alusel. Õiguskantsleri

seisukohad ei ole KeA-le õiguslikult siduvad. KeA ei nõustu õiguskantsleriga.

4(11)

3-22-2692

4)

JahiS näeb ette eraldi menetlusnormid jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmiseks ja juba

olemasoleva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks. Tulenevalt põhimõttest lex

specialis derogat legi generali, tuleb kohaldada regulatsiooni, mis on mõeldud konkreetsele

tegevusele. Olemasoleva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise või pikendamata

jätmiseks sätestab diskretsiooni piirid JahiS § 18. JahiS § 18 on erinorm JahiS §-de 14–17

suhtes. Tegemist on kahe erineva eesmärgiga haldusmenetlusega. Olukorras, kus olemasoleva

kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisest keeldumiseks puuduvad JahiS-s toodud

alused, pikendab KeA olemasolevat jahipiirkonna kasutusõiguse luba JahiS § 18 lg 1 alusel.

Olukorras, kus kehtiv õigus näeb ette eelisjärjekorras kehtivate jahipiirkonna kasutusõiguse

lubade pikendamise seaduses sätestatud tingimustel, ei riku pikendamise menetlus

menetlusväliste isikute õigusi. JahiS kohaselt ei anta jahipiirkonna kasutusõiguse luba

jahipiirkonda, mis on juba kasutusel. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluses

ei saa konkureerida jahipiirkonna kasutusõiguse loale isikud, kelle puudub jahipiirkonna

kasutusõiguse luba, mille pikendamist taotletakse.

5)

JahiS § 16 lg-st 1 tulenevalt tuleb teade AT-s avaldada, kui taotletakse uut jahipiirkonna

kasutusõiguse luba. Kuna tegu oli kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisega, ei

saa KeA avaldada AT-s teadet. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisel tuleb vastavalt

JahiS § 18 lg-le 5 avaldada AT-s jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise

otsus. Erinevalt jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlusest ei näe JahiS loa

pikendamise puhul ette avatud menetlust. Seega ei ole asjakohased väited, mille kohaselt

tulnuks läbi viia avatud menetlus. Asjakohatud on avaliku ressursi kasutusse andmisega

seotud viited Riigikohtu praktikale, mille kohaselt peab avaliku ressursi kasutusse andmine

toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele

vastavatel isikutel. Tegemist ei ole analoogse olukorraga. Jahipiirkonna kasutusõigus on

avalik ressurss, kuid see ei tähenda, et KeA ei oleks võinud JahiS §-st 18 tulenevalt Tahkuna

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendada.

6)

KeA ei lahenda lubade pikendamisel isikute vahelisi konflikte. Kehtiv õigus ei näe ette

jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise menetluses maaomanikega sõlmitud kirjalike

lepingute olemasolu kontrollimist ei KeA ega ka maakonna jahindusnõukogu poolt. Seadus ei

käsitle seda, kas ja kui palju kirjalikke lepinguid peab loa pikendamiseks jahipiirkonna

kasutajal sõlmitud olema. Kuigi kehtiv õigus sellist kohustust ette ei näe, sõlmisid erinevate

huvigruppide esindajad kokkuleppe, mille kohaselt toetavad jahindusnõukogud

konsensuslikult jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist juhul, kui on täidetud 18.06.2021

kohtumisel kokkulepitud kriteeriumid (lisa 3, edaspidi ümarlaua kokkulepe), tegemist ei ole

õigusaktiga. Ümarlaua kokkuleppe p-ga 6 lepiti kokku, et „maaomanikega sõlmitud

jahinduslike lepingute maht jahipiirkonna kohta ületab 50%, sealhulgas peab eramaade

lepingutega kaetuse püüdlus olema see, et pindala peaks tulevikus ületama 50% määra. Kui

kriteerium on täidetud ja muid välistavaid (p 1–p 5) asjaolusid ei esine, siis jahipiirkonna

kasutusõiguse luba pikendatakse“. Hiiu maakonna jahindusnõukogu toetas konsensuslikult

vaidlustatud kasutusõiguse loa pikendamist, kuna Tahkuna Jahiseltsi ja eramaade omanike

vahel sõlmitud jahimaa kasutamise lepingutega kaetuse protsent ületas 50% taseme ehk

eramaade lepingutega kaetus oli 59,8%. Kõigi lepingute osakaalu, kokkuleppe eramaid

puudutav osa on suunatud tulevikku (kuigi tegelikult vaadati seda ikkagi tingimuslikuna ja kui

50% eramaadest lepingutega kaetud ei olnud, siis reeglina pikendamist esimesel kahel korral

konsensuslikult ei toetatud), kõigi maade 50% nõue aga pidi olema kindlasti täidetud. Juhul,

kui olemasoleva jahipiirkonna kasutajaga ei olda rahul, siis tulenevalt JahiS § 20 lg 2 saavad

maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning

vähemalt 51% jahimaa pindalast, algatada kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamise ja olemasoleva jahipiirkonna kasutaja välja vahetamise. See on piisav meede,

5(11)

3-22-2692

mille abil maaomanikud oma õigusi konkreetses jahipiirkonnas realiseerida saavad.

Jahipiirkonna kasutusõigus on avalik ressurss, kuid see ei tähenda, et KeA ei oleks võinud

JahiS § 18 tulenevalt Tahkuna Jahiseltsi Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust

pikendada. JahiS-s on ettenähtud võimalused jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamiseks juhul, kui ei olda rahul jahipiirkonna kasutaja tegevusega. Maaomanikud ei ole

KeA-le esitanud ühtegi taotlust Tahkuna Jahiseltsi Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtetuks tunnistamiseks. Jahipiikonna kasutusõiguse loa pikendamise ja jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise menetlused on üksteisest sõltumatud ja

maaomanikel on loa kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise õigus kogu loa kehtivuse

jooksul. Sellest saab järeldada, et jahipiirkonna maaomanikud ja Hiiu maakonna

jahindusnõukogu on jahipiirkonna kasutaja tegevusega rahul.

7)

Jahis § 18 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

3. Kolmas isik palub 18.01.2023 vastuses jätta kaebus läbi vaatamata ja

tagastada kaebajale, alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata. Kolmas isik põhjendab

enda seisukohti järgmiselt.

1)

Kaebaja on kaebuse esitanud maaomanikuna, kuivõrd ta on rõhutanud, et talle kuulub

jahipiirkonnas mitmeid kinnisasju. Maaomanikul puudub kaebeõigus ja seda ka juhul, kui

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine ei ole toimunud õiguspäraselt.

Asjassepuutuvad sätted ei ole nähtud ette maaomaniku omandiõiguse kaitseks, mistõttu ei saa

jahipiirkonna loa pikendamise menetluse mitteõiguspärasus iseseisvalt rikkuda maaomanike

õigusi. Kinnisasja omaniku õiguste maht (sh talumiskohustuse ulatus) ei olene sellest, kes on

jahipiirkonna kasutaja, mistõttu ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine

rikkuda maaomaniku õigusi.

2)

Kaebeõigust tuleb eitada ka juhul, kui kaebaja on kaebuse esitanud jahimaa kasutamisest

huvitatud jahiseltsina. Kaebaja ei ole avaldanud varasemalt soovi taotleda kõneluse

jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Pealegi ei ole kaebaja tegevusalade kvalifikatsioonis

märgitud, et ta tegeleks jahinduse ja seda teenindava tegevusalaga, vaid kaebaja tegevusala on

söödakultuuri- ja heinataimekasvatus jm üheaastaste põllukultuuride kasvatus (EMTAK kood

01199). Ettevõte ei tegele jahindusega ning tal puuduks ka huvi jahipiirkonna kasutusõiguse

luba taotleda. Kaebusele vastuse esitamise hetkeks ei ole kaebaja majandusaasta aruandeid

esitanud ning on rikkumises, mistõttu valitseb ettevõtte registrist kustutamise oht. Kaebajal

puuduvad töötajad, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja üksinda kavatseb jahimaal

nõuetekohaselt jahti korraldada. Kaebus on kantud isiklikust vimmast. Kaebaja ainuosanik ja

juhatuse liige kuulus varasemalt Tahkuna Jahiseltsi, millest ta arvati välja jahikäitumise

korduva rikkumise (salaküttimise) tõttu (dtl 54-55) ning Hiiu Maakonna jahindusnõukogusse,

millest ta Tahkuna Jahiseltsi taotlusel taandati (dtl 57-59) jahindusnõukogu liikme nõuete

rikkumise ja positsiooni ärakasutamise tõttu.

3)

Isegi kui kaebajal oleks kaebeõigus, tuleb kaebus jätta rahuldamata, sest vastustaja ei ole

rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise nõudeid. Keskkonnaministeerium ja

KeA ei nõustunud õiguskantsleri poolse JahiS § 67 lg-le 2 antud tõlgendusega ning seda ei

toeta ei seaduse sätte grammatiline tõlgendusviis ega seaduse seletuskirjad. Sättest ei ole

vastupidiselt kaebaja seisukohale võimalik välja lugeda, et seadusandja oleks soovinud

välistada kehtivatele lubadele teiste jahiseaduse sätete kohaldamise ning eralditooduna veel

JahiS § 14 lg 4 ja JahiS § 18 kohaldamise 10 aasta möödumisel. JahiS § 67 lg-ga 2 nähakse

ette üksnes lubade ühekordne automaatpikendamine, edaspidi toimub pikendamine JahiS-s

sätestatud üldreeglite alusel.

6(11)

3-22-2692

4)

JahiS ei näe ette, et loa pikendamise menetluse puhul peaks tegemist olema kõikidele

isikutele avatud menetlusega. JahiS § 18 näeb ette tingimused loa pikendamiseks ning samuti

ka alused, millal saab keelduda loa pikendamisest. Kuna ühtegi alust loa pikendamisest

keeldumiseks ei esinenud, on KeA õiguspäraselt luba pikendanud. Ka nt avalike hoonete

rentimisel ei saa kolmas isik lepingu kestel nõuda, et kui leping kestab veel 10 aastat ning

tema soovib ka osaleda avalikul konkursil, millega valitakse uus hoone rentija. Üksnes

asjaolu, et avalik ressurss on jätkuvalt pikaajaliselt eraisiku kasutuses, ei muuda menetlust

õigusvastaseks ega kohusta kaasama menetlusse teisi isikuid.

5)

Kuivõrd kaebajal puudub kaebeõigus, puudub kohtuasi mille käigus oleks võimalik

kontrollida mõne sätte põhiseaduspärasust. Kaebajal puudub õigus iseseisvalt nõuda mõne

sätte seaduspärasuse kontrollimist. Isegi kui kaebeõigust jaatada ja hinnata sisuliselt

põhiõiguste riivet, siis pelgalt asjaolu, et isik ei ole kunagi võitnud avalikku konkurssi ning

nüüd on kellelgi teisel avaliku ressursi kasutamise õigus, ei muuda olukorda tema põhiõigusi

riivavaks. Toimunud ei ole avaliku ressurssi nö „põlistamist,“ kuivõrd seadusandja on

kirjutanud seadusesse võimaluse jahimaa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks ja

seeläbi jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks. Kaebaja tegevus peaks olema suunatud

maaomanikega suhtlemisele ja nende seisukoha väljaselgitamisele, mitte kohtutele

menetluskoormuse tekitamisele. Seejuures on Tahkuna Jahiselts selle töö ära teinud ja

Tahkuna Jahiseltsi poolt maaomanikega vaidlusalusel jahimaal sõlmitud lepingutega kaetuse

hulk on 59,8%. Eeltoodut arvestas ka Hiiu Maakonna Jahindusnõukogu 08.09.2022, mil

otsustati konsensuslikult toetada Tahkuna Jahiseltsi taotlust Tahkuna jahipiirkonna jahimaa

kasutusõiguse pikendamiseks. Avaliku ressursi kasutus vabaneb JahiS § 20 lg-s 2 toodud

alustel olukorras, kus senine kaustaja ei käitu õiguspäraselt või olukorras, kus kasutaja käitub

küll õiguspäraselt, aga mingil põhjusel ei ole enamik kohalikke maaomanikke kasutaja

tegevusega rahul. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks suhelnud kohalike

maaomanikega ja võtnud arvesse nende seisukohti kõnealuse jahimaa kasutaja tegevuse kohta,

samuti ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud oma soovi ja selgitustega jahindusnõukogu poole

(mille liige ta ise eelnevalt oli ja mille tööd ja tegevust ta peaks hästi tundma) sooviga, et

jahindusnõukogu esitaks põhjendatud ettepaneku jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamiseks, mis toob automaatselt kaasa uue ja avaliku taotlusvooru järgmise

jahipiirkonna kasutaja leidmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et kehtiv JahiS

regulatsioon rikub kaebaja põhiõigusi. Seadusandja poolt seadusesse kirjutatud võimalused

jahimaa kasutaja väljavahetamiseks on reaalselt täidetavad ning asjaolu, et kaebaja on

otsustanud neid võimalusi mitte kasutada, on kaebaja enda riisiko, mitte seadusandja tegemata

jätmine ja tema põhiõiguste rikkumine.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vastustaja on sisuliselt esitanud vastuväite kohtu tegevusele kaebuse eseme

määratlemisel. Kohtu hinnangul ei ole vastuväide põhjendatud. Kaebuses leidis

kaebaja järgmist: „Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba on pikendatud

õigusvastaselt ja kaebaja subjektiivseid õiguseid rikkudes. Seetõttu taotleb kaebaja

Keskkonnaameti otsuse alusel pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa

tühistamist.“ HKMS § 2 kohaselt on kohtu ülesanne tõlgendada menetlusosalise

avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest. Kohtule nähtus kaebuse põhjendustest, et

kaebaja oleks ise soovinud taotleda Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba (nt

kaebuse põhjenduste p 6). Kaebaja viitas, et pikendamine on toimunud õigusvastaselt

ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja soovis tühistada Tahkuna jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamist, mille aluseks oli korralduse p 1.6. Kuna jahipiirkonna

kasutusõiguse pikendamine toimus vaidlustatud korralduse alusel, peab kohus

7(11)

3-22-2692

jahipiirkonna pikendamise õiguspärasuse hindamiseks hindama pikendamise aluseks

oleva korralduse õiguspärasust. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivaks nõudeks oli

seega eelkõige korralduse p-i 1.6 tühistamisele suunatud nõue ning sellest lähtuvalt

võttis kohus vastava nõude menetlusse. Ka kaebaja ei vaielnud sellele vastu.

5. Seega on käesolevas asjas vaidluse esemeks KeA 15.11.2022 korralduse nr 1-

3/22/563 õiguspärasus osas, mis puudutab jahipiirkonna kasutusõiguse loa

pikendamist Tahkuna jahipiirkonnas ehk korralduse p 1.6, millega KeA otsustas

pikendada Tahkuna Jahiselts MTÜ-le väljastatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse

loa nr HIIU-3 kehtivust järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 15.11.2032.

6. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud väide, justkui asjaolu, kas jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte (sh kas

JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt pikenenud varasemate lubade kehtivust on võimalik

JahiS §-s 18 alusel uuesti pikendada ning kas lubade pikendamisel on järgitud JahiS §-

s 18 sätestatud nõudeid ja hinnatud jahipiirkonna senise kasutaja tegevust), ei saaks

iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda

halduskohtusse oma õiguse kaitseks. Kaebusest nähtuvalt peab kaebaja enda õigusi

rikkuvaks mh ka seda, et KeA korralduse tõttu ei saanud tema kui JahiS §-s 14

sätestatud taotlemise tingimustele vastav isik osaleda jahipiirkonna kasutusõiguse loa

menetluses ja taotleda kasutusõiguse luba. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seega

huvitatud kõnealusel alal jahipidamise korraldamisest, mistõttu ei välista tema

kaebeõigust kohtupraktika, mille kohaselt maaomanikul ei ole õigust jahipiirkonna

kasutamise loa otsust vaidlustada.

7. Kaebaja väitel rikkus vastustaja avatud menetlust korraldamata jättes tema

õigust osaleda jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses ja taotleda jahipiirkonna

kasutusõiguse luba. Kaebaja soovib kaitsta enda õigust osaleda kasutusõiguse loa

taotlemise menetluses. Seetõttu puudutab tema õigusi küsimus, kas jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt – senise kasutaja

loa kehtivuse pikendamine välistab kaebaja õiguse selle jahipiirkonna kasutusõiguse

luba taotleda, sest sellisel juhul jahipiirkond ei vabane. JahiS § 17 lg 2 p 4 kohaselt

keeldub loa andja jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui jahipiirkond on juba

kasutusel. Kaebajal on seega õigus nõuda asjakohastest sätetest kinni pidamist ja

kohtulikku kontrolli KeA tegevuse õiguspärasuse osas (nt RKHKm 21.06.2022, nr 3-

21-2230, p 9). Kaebaja maaomaniku staatusega seonduvad väited ei ole seevastu

asjakohased.

8. Eelneva põhjal tuleb jaatada kaebaja kaebeõigust KeA 15.11.2022 korralduse

p-i 1.6 vaidlustamiseks.

9. Järgnevalt kontrollib kohus KeA 15.11.2022 korralduse p-i 1.6 õiguspärasust.

10. Esmalt tuleb märkida, et nõustuda ei saa kaebaja põhjendustega, justkui oleks

vaidlustatud korralduse näol tegu halduslepinguga. Korraldusega on vastustaja

pikendanud jahipiirkonna kasutajatele antud jahipiirkonna kasutusõiguse lube, st

pikendanud neile antud sisuliselt eri- või ainuõigust JahiS-st tulenevate õiguste

teostamiseks (sh jahipiirkonnas jahi korraldamiseks vastavalt JahiS §-le 13,

jahipiirkonnas jahipidamiseks loa andmiseks ja selle kehtivuse määramiseks vastavalt

JahiS § 40 lg-le 3). Pikendamine toimus küll kolmanda isiku taotlusel ja kõnealuste

õiguste teostamisega kaasnevad ühtlasi teatud seadusest tulenevad kohustused (nt

JahiS §-de 43 ja 44 kohane uluki tekitatud kahju hüvitamise kohustus) ja vastutus

nende täitmata jätmise eest, ent tegu on siiski haldusorgani ühepoolse otsustuse, mitte

8(11)

3-22-2692

haldusõigussuhteid reguleeriva kokkuleppega (vrdl HMS § 95). KeA 15.11.2022

korralduse p-i 1.6 õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda haldusaktile

esitatavatest nõuetest.

11. Kohtul tuleb vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel kontrollida, kas

korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega

kooskõlas (HMS § 54).

12. Jahipiirkonna kasutamist reguleerib JahiS 2. ptk, mis näeb ette, et jahipiirkonna

kasutusõigus antakse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga (§ 14 lg 1). Loa andjaks on

KeA ning luba antakse kümneks aastaks (lg-d 3-4). Loa taotlemine, taotluse

avalikustamine ning loa andmine ja sellest keeldumine, sh kasutusõiguse loa avalikult

teatavakstegemine on reguleeritud §-des 15–17. Järgnevalt näeb JahiS § 18 lg 1 ette, et

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendatakse järgmiseks kümneks aastaks,

kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava

taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga. 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013

jõustunud JahiS § 67 lg 2 nägi rakendussättena ette, et seaduse jõustumisel kehtinud

jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtis 10 aastat pärast selle seaduse jõustumist

ulatuses, milles see ei ole vastuolus seaduses sätestatuga.

13. Asjas puudub vaidlus, et JahiS jõustumise hetkel (01.06.2013) oli kolmandal

isikul kehtiv Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mistõttu kehtis see

üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt veel 10 aastat pärast JahiS jõustumist.

Üleminekusättest tulenevalt kehtis kolmandale isikule väljastatud kasutusõiguse luba

seega kuni 31.05.2023. Käesolevas asjas vaidlustatud korralduse p-ga 1.6 pikendati loa

kehtivust veel 10 aastaks, kuni 15.11.2032. Loa kehtivuse pikendamisel on õigusliku

alusena tuginetud JahiS § 18 lg-tele 1 ja 2.

14. Kohtu hinnangul omab asja lahendamisel määravat tähtsust küsimus, kas JahiS

§ 18 lg 1 võimaldas pikendada ka sellist kolmandale isikule antud jahipiirkonna

kasutusõiguse luba, mille kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10

aastat pärast seaduse jõustumist 01.06.2013.

15. Kohus leidis 22.09.2023 otsuses nr 3-22-2418 (jõustumata) sarnases vaidluses

seoses JahiS § 18 lg 1 kohaldamisega järgmist:

„19. /…/ Eelnevalt viidatud üleminekusätte – JahiS § 67 lg 2 – eesmärgiks oli reguleerida

enne uue JahiS jõustumist antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Sättega

määratleti, et uue seaduse jõustumise hetkel kehtinud load kehtisid edasi veel 10 aastat, st

kuni 31.05.2023. JahiS § 20 lg 1 p 3 kohaselt lõppeb jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivus, kui selle kehtivuse tähtaeg on möödunud. JahiS § 18 lg 1 näeb küll ette võimaluse

pikendada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kuid kohtu

arvates ei saa see säte olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras,

kus luba on üleminekusättest tulenevalt ühekordselt automaatselt pikenenud.

20. Kohtu seisukoht ühtib kaebaja viidatud õiguskantsleri 11.03.2022 arvamuses toodud

seisukohaga, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt juba automaatselt 10 aastaks pikenenud

jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS § 18 lg 1 alusel,

kuna need load ei ole välja antud kehtiva JahiS tingimusi ja korda arvestades (vt §-d 14–17).

Üleminekusätetest nähtuvalt reguleeriti nendega üksnes tol hetkel kehtinud jahipiirkonna

kasutusõiguse lubade kehtivust. Ehkki keeleliselt võimaldaks JahiS sätted ka vastustaja

kasutatud tõlgendust, toetab eeltoodud seisukohta JahiS sätete süstemaatika, kus loa

9(11)

3-22-2692

pikendamise säte järgneb loa andmise ja selleks ette nähtud avatud menetluse regulatsioonile

ja moodustab sellega loogilise terviku, samas kui pikendamise võimalusele pole viidatud

rakendussätete juures. Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla

eelnevalt JahiS §-des 14–17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna

kasutusõiguse loa väljastamine, mitte aga varasemas seaduses sätestatud eeldustel

väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load.

21. Samuti on põhiseadusega enam kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tekib kõigil

jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt võimalus jahipiirkonna

kasutusõiguse loale konkureerida. Vastupidine tõlgendus, mis võimaldaks juba automaatselt

ja mistahes kontrollimiseta pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse lube taas ilma avatud

menetlust läbi viimata märkimisväärselt pikaks ajaks pikendada, kujutaks kohtu arvates

endast ebaproportsionaalset võrdsus- ja vabaduspõhiõiguse riivet. Vastustaja on samuti

argumenteerinud, et seaduse tekstis puuduvad muud normid, mis JahiS § 18 alusel

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluses – erinevalt loa andmise avatud

menetlusest – tagaksid teiste jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikute õiguste

kaitse. Ka eelnõu (351 SE, XII Riigikogu) menetlemisel Riigikogus muudeti algselt

tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa väljastamise regulatsioon teise lugemise

käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5), tuginedes põhiseaduspärasuse argumendile,

ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Asjaolu,

et eelnõu seletuskirja kohaselt on kavandatud jätta seaduse jõustumisel jahipiirkondade

kasutusõigus samaks, ei kinnita kohtu hinnangul seadusandja soovi laiendada jahipiirkonna

kasutusõiguse lubade pikendamise võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete

alusel juba 10 aastaks pikendati.“

16. Kohtu hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas ja kohus

järgib seda. Seega ei ole vaidlustatud korralduse p 1.6 sisuliselt õiguspärane, sest see ei

ole kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna KeA 15.11.2022 korralduse nr 1-3/22/563 p 1.6

tuleb materiaalse õigusvastasuse tõttu tühistada, puudub vajadus vastata

menetlusosaliste muudele väidetele seoses jahipiirkonna kasutusõiguse loa

pikendamise menetluse sisulise läbiviimisega. Eelnevast tulenevalt tühistab kohus ka

korralduse alusel pikendatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3.

Menetluskulud

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebuse rahuldamisega teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks, seega peab

menetluskulud kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on tasunud

kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole esitanud kohtule andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Tasutud riigilõivu katteks tuleb vastustajalt mõista

kaebaja kasuks välja 20 eurot. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

18. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1

alusel tema enda kanda.

19. Kolmas isik on taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 1030,35 eurot

(ilma käibemaksuta). Kuna kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel, jäävad

tema kulud HKMS § 108 lg 8 kohaselt tema enda kanda.

10(11)

3-22-2692

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)