2-19-15785/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

29.09.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-15785

Tsiviilasi

X hagi AS-i All Media Eesti vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 31.03.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3780 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Märt Mürk

Kostja (vastustaja): AS All Media Eesti (registrikood

10014747), lepingulised esindajad advokaadid Ants

Nõmper ja Kairi Kilgi

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 31.03.2023 otsus tühistada ülejäänud osas peale selle, et kostja

menetluskulud jäid tema enda kanda.

2. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Mõista kostjalt AS-ilt All Media Eesti

hageja X kasuks välja kahjuhüvitis 1000 €, viivis 340,40 € ja alates 30.09.2023 viivis

kahjuhüvitise tasumata summalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta 50% hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise kohtukuludest kostja

kanda ning ülejäänud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

5. Rahuldada hageja 05.09.2023 riigilõivu tagastamise taotlus ja tagastada 70 €

Advokaadibüroo EMERALDLEGAL pangakontole EE677700771003173962 käes-

oleva otsuse jõustumisel.

6. Mõista kostjalt AS-ilt All Media Eesti hageja X kasuks välja menetluskulude hüvitis

390 €, millelt kohustada kostjat tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras

alates otsuse jõustumisest.

7. Jätta ülejäänud menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (10)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 09.10.2019 Harju Maakohtule hagi AS-i All Media Eesti (kostja) vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise kohtu

äranägemisel ja sellelt viivise alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.

1.1. Hageja nõue põhineb kostja telekanalis TV3 28.01.2019 kell 20 linastunud telesaate

„Võlakütid“ esimese hooaja viimasel (4.) saatel (edaspidi: saade), milles käsitleti hageja ja Y

vahel jõustunud kohtulahendist tuleneva võla tasumata jätmise tõttu tekkinud konflikti ja selle

lahendamise võimalusi.

1.2. Hageja tõi esile, et saates kõlasid tema kohta (saates nimi asendatud helisignaaliga ja

tekstis „…“) järgmised ebaõiged faktiväited (edaspidi: väide (a) jne):

(a) „Võlaküttide poole pöördunud … on ise paras suli,“ – ebaõige faktiväide, milles

väidetakse, et hageja on suli. Hageja ei ole suli ning ei ole ühtegi asjaolu, mis sellele

viitaks;

(b) „Millest selgub, et Y on tõepoolest praktiliselt kogu summa … ära maksnud ja lisaks

andnud talle kolmeks aastaks kasutada ka Mercedese sõiduauto,“ – ebaõige faktiväide,

milles sisuliselt väidetakse, et võlg on tasutud ning võlgnevust hageja ees tegelikult ei

olegi;

(c) „…ja kohus arvestaski seda ja ütles, et … õige, ja peabki oma raha topelt saama, aga

mina ei ole see inimene, kes läheb kurat topelt raha välja pressima,“ millega

avaldatakse ebaõige faktiväide, et hageja nõuab Y käest raha topelt või et hagejal

polekski õigust jõustunud kohtulahendi täitmist nõuda;

(d) „C on pühaviha täis. Ta ei salli, kui tema abil üritatakse kedagi petta. Kolm aastat sõitis

selle Y autoga ja nüüd tahab veel mingit raha selle eest saada,“ millega avaldatakse

ebaõige faktiväide, et hageja üritas C abil Y petta ning kohtulahendiga välja mõistetud

võlgnevust oleks pidanud saama tasaarvestada või see tasaarvestati sõiduki kasutamise

kaudu;

(e) „Y kinnitab, et ta sai tõepoolest vahepeal Cga kokku ja tõestas võlakütile, et tal ei ole

… ees mitte ühtegi võlga,“ millega väidetakse nagu oleks võlg hagejale tasutud, kuigi

tegelikult see nii ei ole;

(f) „Y väidab, et ... käitumine on olnud tema osas ülekohtune ja selles loos on kannatajaks

mitte võlaküttide poole pöördunud …, vaid Y ise,“ ebaõige faktiväide justkui hageja on

alusetult saatemeeskonna poole pöördunud ning Yle liiga teinud.

1.3. Samuti rikkus kostja hagejale antud lubadust jätta hageja saates täielikult anonüümseks,

mistõttu tundsid tegelikkuses hageja lähedased ja tuttavad ta saates ära. Kuna saates avaldatud

materjalid võimaldasid otsimise tulemusel hageja ära tunda ka teistel isikutel, on hageja isiklike

õiguste rikkumine hoolimata tema näo hägustamisest laiaulatuslik. Kostja vastutab täies

ulatuses selle eest, mida ta enda telekanalil eetrisse laseb.

3 (10)

1.4. Kostjal polnud õigust avaldada hageja kohta C halvustavat sõnavõttu. Kostja pidi enne

avaldamist veenduma, kas C väited vastavad tõele ja hinnangud on objektiivselt põhjendatud.

Kostja selles ei veendunud, vaid lasi saate eetrisse ning kahjustas sellega hageja au ja head

nime. Kostja ei teinud mõistlikke pingutusi tekkinud olukorras tõe välja selgitamiseks. Saates

avaldatud ebaõiged väited on tõendamata ja vastuolus faktiliste asjaoludega, mida oli kostjal

võimalik enne saate avaldamist kontrollida, kuid kostja ei pöördunud kordagi hageja poole

päringuga C ja Y väidete täpsustamiseks.

1.5. Hageja oli saatest äratuntav, kuigi hageja ja saate tegija leppisid kokku hageja

anonüümsuse tagamises. Hageja näo hägustamine ja nime asendamine helisignaaliga ei andnud

taotletud tulemust. Mitmed hageja tuttavad tundsid ta ära hääle järgi. Lisaks sisaldas saade

viidet ajakirja „Saladused“ 2013. a augustikuu numbri esikaanele, mille põhjal sai iga vaata

hõlpsalt tuvastada kaanel kujutatud hageja nime.

1.6. Ebaõigete väidete avaldamisega tekitas kostja hagejale mittevaralist kahju hageja maine

languse ning usaldusväärsuse kahjustamisega nii hagejale tundmatute kolmandate isikute ees

kui ka hageja tutvusringkonnas. Saadet oli võimalik järele vaadata kuni 05.04.2019. Hageja

kahju seisneb pidevalt selgituste jagamises ja saates avaldatud ebaõigete faktiväidete

ümberlükkamises. Väidete ümberlükkamisega tegelemine mõjus halvasti hageja vaimsele

tervisele, põhjustades stressi. Lisaks pidi hageja õiguste kaitseks pöörduma advokaadi poole, st

kandma õigusabikulusid. Saade mõjus halvasti ka hageja õpetajakarjäärile.

1.7. Hüvitise suuruse kohta rõhutas hageja, et see peab hõlmama ka tõrjuvat eesmärki ja

väljendama ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole. Mittevaralise kahjuna tuleb

võtta arvesse kõiki kannatanul tekkinud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Hageja leiab, et

talle välja mõistetav hüvitis ei tohiks jääda varasema kohtupraktikas välja mõistetud summade

juurde. Senisest praktikast tõi hageja hagiavalduses näiteid hüvitiste kohta summades 10 000 ja

60 000 €. Menetluse kestel lisas hageja näiteid summades 2000 ja 3000 €.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1. Hageja pöördus saatesse ise ja võttis kaamera ees sõna vabatahtlikult. Seega pidi ta

mõistlikult arvestama, et ta võidakse ära tunda. Kostja võib saadetesse vabatahtlikult tulnud

inimeste näod udustada, et kaitsta inimesi liigse avaliku tähelepanu eest. Kostja ega saate tootja

ei andnud lubadust hageja häält moonutada ega võtnud kohustust tagada hageja anonüümsus.

Pealegi oleks anonüümsuse tagamine praktiliselt võimatu, sest hageja võivad ära tunda nii loo

asjaoludega kursis olevad inimesed kui ka need, kes teavad hageja riietumisstiili, kõnemaneere,

kehahoiakut, liigutusi jne.

2.2. Keskmisele vaatajale ei olnud hageja äratuntav ja ilma täiendava teabeta ei saanud hageja

isikut tuvastada. Väiteid (a)–(f) hinnates tuleb lähtudes sellest, kuidas keskmine mõistlik

vaataja neid väiteid mõistma pidi. Keskmine vaataja ei tee saates nähtu põhjal põhjalikku

uurimistööd, et tuvastada saates osalenud võõras inimene. Seega väited (a)–(f) ei käi hageja

kohta VÕS § 1047 lg 1 tähenduses ning sellega on välistatud võimalus, et saates avaldatud

väited teotavad hageja au avalikkuse ees. Saates pole kordagi mainitud hageja nime ega

näidatud tema nägu.

2.3. Saates ei esitatud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid.

Väited (a)–(f) ei ole faktiväited, vaid on väärtushinnangud. Need ei ole ebakohased, sest on

asjaolusid arvestades põhjendatud ega riiva hageja isiklikke õigusi. Saates avaldavad Y ja C

oma arvamust. Vaidluse mõlema osapoole arvamuse kajastamine ei ole ebaõigete faktiväidete

avaldamine, sest pole võimalik tõendada, kas arvamus on faktiliselt tõene. Saates on kajastatud

ka hageja seisukohti, seega on saade tasakaalus. Saates pole vaidlustatud ega kahtluse alla

seatud kohtuotsuse kehtivust ja hageja õigust nõuda selle täitmist.

4 (10)

2.4. Hinnanguid avaldanud isikud kujundasid need teadaolevate faktide ja asjaolude põhjal

ning kujunemine on vaatajale loogiliselt arusaadav. Samuti pole hinnangud ebasündsad,

vulgaarsed, alandavad ega mõnitavad. Yl on õigus jääda oma arvamuse juurde ja seda avaldada.

Konflikti sisaldava loo kajastamine tähendab alati, et avaldatakse väiteid, mis on ühe poole

arvates ebaõiged. Kostja järgis temalt oodatavat hoolsuskohustust ega ole süüdi kahju

tekkimises. Saate ostmisel võis kostja mõistlikult usaldada produtsenti ja eeldada, et saade on

vastavuses õigusaktide ja Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga ning, et saate avaldamine ei riku

kellegi õigusi. Kostja täitis oma hoolsuskohustust ka sellega, et vaatas saate üle ning veendus,

et arvestades saates esitatud materjalidega (tõendid, dokumendid, intervjuud asjaosalistega), ei

esine saates ilmseid õigusrikkumisi. Lisaks polnud kostjal enne saate eetrisse laskmist alust

eeldada, et hagejale oli lubatud, et tema hääl moonutatakse ja anonüümsus tagatakse. Seetõttu

ei saanud ta hinnata hageja õiguste rikkumisena, kui hageja hääl ole moonutamata. Telekanali

omanikuna, kes ise saadet ei tootnud, ei saanud kostja rohkemat teha ning rohkemat ei saanud

kostjast ka mõistlikult oodata.

2.5. Isegi kui hageja isiklikke õigusi on rikutud ja talle on kahju tekkinud, siis kõikide

asjaoludega arvestades saab kahju olla minimaalne. Hageja pöördus ise saate tegija poole ja

rääkis oma juhtumist vabatahtlikult. Hageja teadis ja soovis, et tema loost tehakse telesaade.

Hageja teadis, et võla sissenõudmise käigus pöörduvad saate tegijad ka Y poole. Hageja isik oli

saates salastatud, nii et ainuüksi saate pinnalt ei saanud võõrad inimesed hagejat ära tunda. Neil

kaalutlustel ei saa hageja õiguste riive olla suur, piirdudes eelkõige hageja tuttavatega. Nende

ees au teotamine ei saa olla õigushüvena samaväärselt kaitstav, kui au teotamine avalikkuse

ees. Võimaliku kahju tekkimise aeg oli selgelt piiritletud, sest saade oli internetis kättesaadav

vaid veidi üle kahe kuu. Kostja suhtumine hagejasse on mõistev, lugupidav ja orienteeritud

lahenduste leidmisele. Kostja oli hageja esimesel pöördumisel nõus saate internetist

eemaldama, et hoida ära hageja isiklike õiguste võimaliku rikkumise jätkumine.

3. Maakohus jättis hagi 14.01.2022 määrusega läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.

Sama määrusega jäi rahuldamata ka hageja taotlus kohtu selgitamiskohustuse täitmiseks.

Hageja 26.01.2022 määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 06.05.2022

määrusega maakohtu määruse hagi läbi vaatamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning

saatis asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi 31.03.2023 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt

kindlaks edaspidi.

4.1. Maakohus tuvastas, et 28.01.2019 kell 20 oli telekanali TV3 eetris saade „Võlakütid“ ja

kostja on väidete (a)–(f) avaldaja. Riigikohtu praktika kohaselt on nii autor kui ka meedia-

organisatsioon telesaate puhul mõlemad avaldajad ja hageja saab valida, kelle vastu ta nõude

esitab – seega võib hageja esitada nõude kostja vastu (vt RKTKo 21.12.2005, 3-2-1-95-05).

4.2. Esmalt analüüsis maakohus, kas hageja on avaliku elu tegelane, st kas tema puhul saab

eeldada eraisikuga võrreldavat kaitset avalikkuse tähelepanu vastu. Maakohus viitas Eesti

ajakirjanduseetika koodeksi p-le 1.6 ning leidis, et hageja ei ole avaliku elu tegelane. Hagejat

ei saa pidada poliitilist või majanduslikku võimu ega avalikkusele olulist teavet valdavaks

inimeseks. Samuti ei saa väita, et hageja teeniks elatist enda või loomingu eksponeerimisega.

4.3. Edasi viitas maakohus VÕS § 134 lg-le 2 ja märkis, et hagi rahuldamiseks peaks kohus

tuvastama kostja teo, mis hagejale kahju tekitas (hageja isikuõigusi rikkuvate andmete

avaldamine); teo õigusvastasuse (avaldatud väited olid ebakohased väärtushinnangud või

ebaõiged faktiväited ning puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud) ja kostja süü (teo

toimepanemine vähemalt hooletusest). Käesoleval juhul on täitmata delikti üldkoosseisu kõik

elemendid, mistõttu puudub kostjal kahju hüvitamise kohustus.

5 (10)

4.3.1. Hageja pöördus ise saate tegija poole ja rääkis oma juhtumist vabatahtlikult. Hageja

teadis ja soovis, et tema loost tehakse telesaade. Saates pole mainitud hageja nime ega näidatud

tema nägu. Telesaate formaat eeldas mõlema poole ära kuulamist ning vastavalt sellele ka

mõlema osapoole seisukohtade kajastamist. Anonüümsuse tagamine sellise sisuga telesaadetes

on praktikas ebatavaline. Hageja ei tõendanud ega soovinud tõendada, et talle lubati

anonüümsuse tagamist. Erapooletu vaataja jaoks oli hageja anonüümsus tagatud. Hagejale pidi

olema ettenähtav, et tuttavad või vaidluse asjaoludega kasvõi vähimalgi määral kursis olevad

isikud võivad ta ära tunda.

4.3.2. Isegi kui oleks tarvitusele võtud kõik võimalikud abinõud (nime varjamine, näo

udustamine ja hääle moonutamine) ei oleks saanud olla tagatud hageja täielik anonüümsus.

Hageja võis mõistlikult eeldada, et Y räägib Cle ja saatemeeskonnale loost sama versiooni,

mille ta esitas kohtus. Seega oli hagejale ettenähtav, et saates kajastatakse lisaks tema

seisukohale vaidluse vastaspoole versiooni. Mõlema osapoole arvamuse kajastamine ei ole

ebaõigete faktiväidete avaldamine. Kohtupraktika järgi on ebakohane põhjendamatu või

ebasünnis väärtushinnang. Ebakohane on ka ilmselgelt vulgaarne, inimväärikust alandav või

inimest mõnitava tähendusega või ähvardusi sisaldav hinnang. Neid tunnuseid saates avaldatul

ei ole, vaid seal kajastati osalejate seisukohti konkreetse situatsiooni või inimese suhtes. Saates

on kajastatud ka hageja seisukohti, seega on saade tasakaalus ning kajastab eri osapoolte

arvamusi.

4.3.3. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu, ka on arusaamatu, milles hageja kahju seisnes.

Hageja tõenditest nähtub, et tema perekonnaliikmed, tuttavad või tuttava-tuttavad on hagejalt

uurinud vaid saates osalemise fakti kohta, kuid kahju kohta pole tõendid. Seega ei ole tõendatud

kostja õigusvastane käitumine.

4.4. VÕS § 1047 lg 3 kohaselt ei ole väidete (a)–(f) avaldamine õigusvastane, sest avaldamise

suhtes oli ka õigustatud huvi ja kostja kontrollis asjaolusid piisava põhjalikkusega.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt

järgmised.

5.1. Esiteks rikkus maakohus põhjendamiskohustust. Poolte vahel oli vaidlus eelkõige selle

üle, kui paljudele isikutele oli hageja saatest tuvastatav ehk milline oli kahju ulatus, kuid

maakohus selle osas seisukohta ei võtnud ega otsustanud, kas hageja oli keskmisele mõistlikule

vaatajale saate järgi tuvastatav. Maakohus tuvastas, et kostja oli väidete (a)–(f) avaldaja. Saate

kontekstist on ilmne, et väited avaldati hageja kohta. Kostja ei toonud esile, et väidetega peeti

silmas kedagi teist. Kuigi hageja nägu oli saates hägustatud ja nime ei mainitud, oli hageja hääl

muutmata kujul. Lisaks avaldas kostja saates mitmeid asjaolusid (vaidluse teine osapool,

vaidlusalune summa, hageja amet, ajakirja esikaas koos ilmumisajaga), mille järgi on hagejat

hõlpsasti võimalik tuvastada.

5.2. Teiseks pani maakohus hagejale põhjendamatult suure tõendamiskoormise. Hageja pidi

tõendama, et kostja avaldatud andmed võimaldasid hageja identifitseerimist – selle kohustuse

hageja täitis. Hageja ei pidanud ja mõistlikult ei saanudki tõendada, kui paljud tundmatud isikud

tegelikult hageja nime internetiotsingusse sisestasid. Samuti ei ole hagejal mõistlikult võimalik

tõendada „avalikkuse“ seisukohta. Hageja esitas tõendina sõnumid oma tuttavatelt, millest

nähtub, et nad tundsid ta saatest ära. Ühtlasi esitas hageja taotluse kuulata üle tunnistajad, kes

oleksid saanud kinnitada, et nad tundsid hageja saatest ära, kuid maakohus jättis vastava

taotluse rahuldamata, leides, et tunnistajate ütlustega ei saa tõendada, et avalikkus tundis hageja

ära.

6 (10)

5.3. Kolmandaks ei hinnanud maakohus väidete (a)–(f) avaldamise õiguspärasust. Väites (a)

kasutatud sõnal „suli“ on eesti keeles väga negatiivne tähendus. Hageja kohta taolise sõna

kasutamine kahjustab seega selgelt hageja au ja head nime. Väide (b) jätab hagejast ebaõige

mulje nagu nõuaks ta juba tasutud võlgnevuse tasumist. Tegelikkuses oli jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud, et Y ei olnud oma võlga hageja ees tasunud. Väites (c) süüdistati

hagejat väljapressimises ning väites (d) petmises ning hageja süüdistamine selliste tegude

toimepanemises kahjustab selgelt tema au ja head nime. Väide (e) on ebaõige, kuna

tegelikkuses oli Ylt hageja kasuks jõustunud kohtuotsusega võlgnevus välja mõistetud ning

kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Väitega (f) lõi kostja mulje nagu oleks hageja käitunud

Y suhtes ülekohtuselt. Tegemist on väitega, mis kahjustab hageja au ja head nime ning on

ühtlasi ka selgelt ebaõige, sest hageja nõue tugines jõustunud kohtuotsusel.

5.4. Neljandaks ei ole maakohus põhjendanud, miks peaks hageja tõendama isikuandmete

kaitse eesmärgil sõlmitud kokkuleppe olemasolu olukorras, kus hageja on esitanud hagi

deliktiõiguslikel alustel seoses asjaoluga, et tema au ja head nime on kahjustatud. Asjaolu, et

hageja oli saatest tuvastatav, omab tähtsust tõendamaks hageja väidet, et kostja õigusvastased

väited on avaldatud hageja kohta ning keskmisel saate vaatajal oli sellest mõistlikult võimalik

aru saada.

5.5. Viiendaks ei ole asjakohased maakohtu argumendid ebaõigete faktiväidete ümber-

lükkamise kohta, sest hageja esitas kostja vastu üksnes kahju hüvitamise ja viivise nõuded.

Kostja kahjustas hageja õigust au ja hea nime kaitsele, mistõttu on hagejal igal juhul õigus

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Rahalise nõude rahuldamine ei olene sellest, kas kostja

avaldatu on ebaõiged faktiväited või ebakohased väärtushinnangud.

5.6. Kuuendaks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 1047 lg 3 ja leidis ekslikult, et kostja tegu

ei ole õigusvastane. Kostja on meediaväljaanne ning avaldas hageja au kahjustavad väited oma

majandus- ja kutsetegevuse raames. Ühtlasi on avaldatud väiteid väga negatiivsed, luues

ebaõige mulje, nagu oleks hageja „suli“. Täiendavalt on kostja väited avaldanud suurele hulgale

inimestele (kostja kinnitusel vaatas saadet kogupikkuses ligi 42 000 inimest). Tegemist on

seega hageja õiguste väga raske rikkumisega. Kostja ei kontrollinud andmeid sellise

põhjalikkusega, mis võimaldaks tal tugineda VÕS § 1047 lg-le 3. Maakohus ei põhjendanud,

millise õigustatud huvi alusel võis kostja hagejat kümnete tuhandete inimeste ees „suliks“

nimetada või väita, nagu oleks hageja üritanud teist inimest „petta“. Kostjal ei olnud õigustatud

huvi hageja kohta taoliste väidete esitamiseks.

5.7. Seitsmendaks on maakohtu käsitlus süü tõendamise kohta vastuolus Riigikohtu

seisukohtadega VÕS § 1050 lg 1 kohaldamisel. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kostja süüd

eeldada ja ta oleks pidanud tõendama oma süü puudumist. Kui kostja süü puudumist ei tõenda,

siis tuleb eeldada, et kostja on hageja õiguste kahjustamises süüdi vähemalt hooletuse vormis.

5.8. Kaheksandaks jättis maakohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude ebaõigesti

rahuldamata. Kostja kahjustas hageja au ja head nime ning asjas ei esine õigusvastasust ega

süüd välistavaid asjaolusid. Järelikult rikkus kostja hageja isikuõigusi õigusvastaselt. Hagejal

on VÕS § 1043 alusel õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse määramisel

tuleb arvestada kostja õigusvastase tegevuse intensiivsust ja ulatust. Kostja on avaldanud

väiteid, nagu oleks hageja „suli“, kes tegeleb „väljapressimisega“ ja kes üritas teist inimest

„petta“. Väljapressimine ja petmine on kuriteod, mille isikule omistamine on igal juhul tema au

teotav. Kostja on seega hageja õigusi kahjustanud väga intensiivselt. Ühtlasi on kostja

õigusvastase teo ulatus märkimisväärne, sest saadet vaatas kostja andmetel kogupikkuses ligi

42 000 inimest.

6. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

7 (10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, v.a kostja kulude tema enda kanda jätmise osas,

ning teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ja muudab hageja menetluskulude jaotust (TsMS

§ 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest menetluskulud jäävad valdavas

osa poolte endi kanda.

8. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaolust, et kostja avaldas saates väited (a)–(f) ja neis peeti silmas hagejat (TsMS

§ 652 lg 1 p 1). Vaidlusalune pole saate vaatajate arv – ligi 42 000 inimest. Lisaks ei vaidle

pooled selle üle, et Harju Maakohtu 25.10.2013 otsusega (I kd tl 6–7) mõisteti Ylt hageja

kasuks välja 2876,02 € ja otsus on jõustunud. Pooled ei vaidle enam, kas hagejale lubati tagada

anonüümsus, sest hageja on sellest väitest loobunud. Vaidluse keskne küsimus on, kas kostja

vastutab ebaõige faktiväite või ebakohase väärtushinnangu õigusvastase avaldamisega hagejale

tekitatud mittevaralise kahju eest (VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047).

9. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja oli või vähemalt võis olla saatest äratuntav. Seda

küsimust on põhjendatud käsitleda esimesena. Nimelt saab hageja tugineda oma isikuõiguste

rikkumisele üksnes juhul, kui saate vaatajad said aru või võisid aru saada, et saates avaldatu

puudutab hagejat. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hageja oli saatest äratuntav, mida

põhjendab järgmiselt.

9.1. Kõnealuses küsimuses põhjustas vaidluse asjaolu, et hageja nägu oli saates hägustatud ja

tema nime saates ei kõlanud. Kui keegi hageja nime mainis, siis kõlas selle asemel helisignaal.

Samas oli hageja hääl saates muutmata kujul. Lisaks tugineb hageja väitele, et kostja avaldas

saates asjaolusid, mille järgi on hageja isik hõlpsasti võimalik tuvastada.

9.2. Vaidlustamata asjaoludel sisaldas saade viidet ajakirja „Saladused“ 2013. a augustikuu

numbrile, mille esikaanel on kujutatud hagejat ja mille väljaandja sotsiaalmeedia kontol on

sama numbri juures viidatud hagejale nimeliselt (I kd tl 20, 95). Kuigi saates on hageja nägu

ajakirja esikaane kujutisel hägustatud (I kd tl 93), siis on ajakirja ilmumisaeg nähtav. Õige on

hageja väide, et ajakirja nimetust ja ilmumisaega teades on hõlbus leida interneti otsingu-

mootori (nt Google) või Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivi abil hägustamata kujutis ja teave

hageja isiku kohta (I kd tl 94–96). Hageja ei pidanud täiendavalt tõendama, et teatav hulk saate

vaatajaid niisugust otsinguvõimalust kasutas. Piisav on hageja identifitseerimiseks vajalike

andmete avaldamine. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul võimaldas hageja tuvastamist juba

ajakirja esikaane kujutise avaldamine, siis ei ole vaja enam hinnata väiteid äratuntavuse kohta

saates kajastatud vaidluse sisu või hageja ameti põhjal.

9.3. Teiseks on tõendatud, et mitu hagejat teadvat inimest tundsid ta hääle järgi ära. See nähtub

hagejale saadetud e-kirjadest ja sõnumitest (I kd tl 9–19). Ebaõigete faktiväidete või ebakohaste

väärtushinnangutega saab rikkuda isikuõigusi ka juhul, kui väiteid või hinnanguid avaldatakse

ainult piiratud isikute ringile (vt nt RKTKo 12.01.2009, 3-2-1-127-08, p 16).

9.4. Esimese vahekokkuvõttena tuleb märkida, et kostja avaldas saates väited (a)–(f) nii, et

vähemalt hagejat teadvatele isikutele oli ta äratuntav ja ülejäänud vaatajatel oli mõistlikult

võimalik hageja isik tuvastada.

10. Järgmiseks uurib ringkonnakohus, kas väited (a)–(f) sisaldavad hagejat puudutavaid

faktiväiteid või väärtushinnanguid.

10.1. Kuigi hageja nõuab ainult kahju hüvitamist, mitte aga andmete ümberlükkamist, siis on

saates avaldatu puhul ikkagi vaja kindlaks teha, kas hageja kohta avaldatud faktid olid õiged ja

talle antud hinnangud kohased. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436

lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis selle küsimuse sisuliselt analüüsimata ja hindamata.

Koostoimes muude rikkumistega tõi see kaasa hageja nõude lahendamise kohta ebaõige

lahendi, sest hageja õiguste rikkumine jäi tegelikult tuvastamata.

8 (10)

10.2. Esmalt tuleb märkida, et otsese kõne vormis või kolmanda isiku sõnavõtuna esitamine ei

muuda avaldust veel väärtushinnanguks. Kohtupraktikas käsitletakse isiku kohta mis tahes

andmeid sisaldavat lauset faktiväitena. Sellega seoses on Riigikohus sedastanud, et kui kostja

avaldab kolmanda isiku väidetut, siis ei muutu faktiväide väärtushinnanguks – ka kolmanda

isiku väidete avaldamisel on avaldajal võimalik valida, kas öeldut avaldada või jätta see

avaldamata (RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07, p 15). Sarnaselt ei tule väidete (a)–(f) osasid,

mis kajastavad Y ja C arvamusi, käsitleda väärtushinnangutena pelgalt põhjusel, et nemad tegid

teatavad avaldused.

10.3. Riigikohus on rõhutanud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st

kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele

avaldas. Tuleb hinnata faktiväite avaldamise viisi ja konteksti ning sellest tuletada mõistliku

inimese arusaam vastava faktiväite suhtes (RKTKm 01.12.2021, 2-15-18661, p 11 ja selles

viidatud RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 21).

10.4. Käesoleval juhul avaldati väited saates, mille sisu kajastas hageja ja Y vaidlust võla

tasumise küsimuses. Väidetest (a)–(d) on saate kontekstis mõistlikule vaatajale arusaadav, et

hageja on „paras suli“ ja tegeleb pettusega, soovides Y käest varasemat võlga topelt sisse nõuda.

Need on faktiväited, mille õigsust saab kohtus tõendada ja kontrollida. Siiski ei omista

keskmine vaataja sõnale „pettus“ automaatselt karistusõiguslikku ega ka TsÜS § 94 lg 1 sisule

vastavat tähendust, vaid asjaomast väljendit tuleb käesoleval juhul mõista üksnes saate

kontekstis.

10.5. Samuti on faktiväide väite (d) ülejäänud osa auto kasutamise ja Ylt raha nõudmise kohta,

aga mõistlik vaataja ei loo saates avaldatu (sh väidet (d) sisaldava saatelõigu) põhjal seost auto

kasutamise ja võla sissenõudmise vahel. Saatest tervikuna on selgelt aru saada, et hageja soovib

kohtuotsusega tema kasuks välja mõistetud rahasumma maksmist.

10.6. Seevastu väited (e) ja (f) ei ole hagejat puudutavad faktiväited, sest neis ei sisaldu õige-

vale-skaalal kontrollitavaid andmeid hageja kohta. Väide (e) on nii sisu kui saate konteksti järgi

mõistetav nii, et Y hinnangul tal hageja ees kohustusi ei ole. Niisuguse sisuga väite avaldamine

ei ütle midagi hageja kohta ega anna hagejale ka hinnangut. Sarnaselt nähtub väitest (f) saate

kontekstis üksnes tõdemus, et Y peab hageja asemel ennast kannatanuks. Väidetest (e) ja (f) ei

tee saate keskmine vaataja järeldusi, nagu oleks vaidlusalune võlg päriselt tasutud või et hageja

oleks Yle liiga teinud. Nii ei sisalda väited (e) ja (f) faktiväiteid ega väärtushinnanguid hageja

kohta.

10.7. Teise vahekokkuvõttena sedastab ringkonnakohus, et väited (a)–(d) on faktiväited,

millest saate kontekstis sai keskmine vaataja aru, et hageja on „paras suli“ ja tegeleb pettusega,

soovides Y käest varasemat võlga topelt sisse nõuda. Kirjeldatud arusaam on hageja au teotav

ja mainet kahjustav, sest nii „suli“, „pettus“ kui ka „võla topelt sissenõudmine“ on ühiskonnas

halvustava tähendusega. Lisaks avaldas kostja väites (d), et hageja kasutas Y autot ja soovib

Ylt võlga sisse nõuda. Neil avaldustel ei ole saate kontekstis piisavat omavahelist seost ega

eraldi või koos esitatuna ka negatiivset tähendust.

11. Au teotava faktiväite õigsust peab VÕS § 1047 lg 2 järgi tõendama kostja. Käesolevas asjas

puuduvad tõendid, mille põhjal saaks otsustada, et hageja on suli (ebaaus inimene, kelm, petis,

I kd tl 127), püüdnud Y või kedagi teist petta või nõudnud kohtuotsusega tema kasuks välja

mõistetud summat topelt. Kõnealuses osas on avaldatud faktiväited (a)–(d) ebaõiged ja ühtlasi

õigusvastased. Seevastu vastab esile toodud asjaoludel tõele, et hageja kasutas Y autot ja soovib

Ylt võlga sisse nõuda – nende avalduste sisu õigsust hageja kahtluse alla ei seadnud. Nii märgib

ringkonnakohus kolmanda vahekokkuvõttena, et kostja avaldas hageja kohta ebaõigeid ja

ühtlasi õigusvastaseid andmeid, kui väitis saates avaldatu kaudu, et hageja on „paras suli“ ja

tegeleb pettusega, soovides Y käest varasemat võlga topelt sisse nõuda.

9 (10)

12. Eelmises punktis märgitud osas ebaõigete (õigusvastaste) andmete avaldamise

õigusvastasust ei saa välistada VÕS § 1046 lg 1 ls 2 ega § 1047 lg 3 alusel.

12.1. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 9.2, et saade sisaldas andmeid, mis võimaldasid

hageja keskmisel vaatajal hõlpsasti tuvastada. Seetõttu ei oma andmete avaldamise õigus-

vastasuse hindamisel käesoleval juhul tähtsust, et kindlasti tundsid hageja hääle järgi ära

inimesed, kes teda teadsid (eespool p 9.3).

12.2. Kostja ei toonud esile ega tõendanud andmete avaldamise muud huvi kui ajakirjanduslik

ja meediategevus, mis on suunatud tulu teenimisele. Rikkumine on hageja suhtes piisavalt

raske, sest jätab saate vaatajale temast mulje kui ebaausast inimesest. Kostja käitumise

õigusvastasuse aspektist ei saa hagejale ette heita ise saate tegija poole pöördumist, sest hageja

ei pidanud ette nägema tema suhtes halvustavate ebaõigete avalduste tegemist. Õige on kostja

arusaam, et hagejale pidi olema ettenähtav vaidluse vastaspoole seisukoha kajastamine samas

saates, aga ringkonnakohus otsustas eespool p-des 10.6 ja 11, et vastaspoole seisukoha

avaldamine ega ka vaidluse tegelike asjaolude kajastamine ei olnud hageja õigusi rikkuv.

12.3. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et ta oleks sisuliselt kontrollinud, kas hageja tegeleb

pettusega, mille sisu on Ylt sama kohustuse korduvalt täitmise nõudmine. Õige on hageja

arusaam, et jõustunud kohtuotsuse ja Y poolt saate tegijale avaldatud andmete põhjal oli seda

lihtne kontrollida. Sama kohustuse korduvale täitmisele suunatud avaldusi hageja ise ei teinud.

Samuti ei tähelda ringkonnakohus kostja õigustatud huvi teha hageja kohta avaldusi, nimetades

teda suliks, petiseks ja võla korduvalt tasumist nõudvaks isikuks.

12.4. Neljanda vahekokkuvõttena saab eelneva põhjal märkida, et kostja avaldas hageja kohta

väidetes (a)–(d) ebaõigeid andmeid õigusvastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1047 lg 1).

13. VÕS § 1043 kohaselt peab kostja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitama, kui ta on kahju

tekitamises süüdi. Süü puudumist pidi tõendama kostja (VÕS § 1050 lg 1) ja vastavate tõendite

puudumisel tuleb eeldada, et kostja oli süüdi hooletuse vormis (VÕS § 104 lg 3, RKTKo

18.05.2022, 2-20-12495, p 16). Kostja ei esitanud tõendeid süü puudumise kohta.

14. Eelneva põhjal on kostja vastutuse eeldused kõik täidetud: kostja avaldas hageja kohta

õigusvastaselt ebaõigeid ja au teotavaid õigusvastaseid andmeid ning oli seda tehes vähemalt

hooletu. Nii rikkus kostja hageja isiklikke õigusi ja peab hagejale hüvitama mittevaralise kahju

(vt nt RKTKo 29.03.2017, 3-2-1-153-16, p 31; RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 35).

14.1. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja

tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse

rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole

võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 16).

Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab niisiis sellest, kui on kindlaks

tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu

ei pea hageja tõendama (RKTKo 23.03.2023, 2-21-5449, p 15 ja seal viidatud RKTKo

09.03.2022, 2-20-2032, p 13).

14.2. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise

suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega

asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise raskust ja ulatust, samuti kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist jms asjaolusid. Hageja on taotlenud TsMS

§ 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud

hüvitis olla sümboolse suurusega ja rahalist hüvitist ei saa vähemalt üldjuhul jätta välja

mõistmata (vt kokkuvõtvalt RKTKo 23.03.2023, 2-21-5449, p 15). Ebaõigete andmete

avaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamisel on nii kompensatsiooniline kui ka

preventsiooniline eesmärk (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p-d 28 ja 29).

10 (10)

14.3. Hagiavalduses viitas hageja kohtupraktikale, milles mittevaralise kahju hüvitised olid

10 000–60 000 € (p-d 51 ja 52). Hiljem tugines hageja kohtupraktika hüvitistele 2000–3000 €.

Kohtulahendites on ebaõigete andmete avaldamise eest välja mõistetud üpris laias skaalas

hüvitisi, kusjuures füüsiliste isikute vahelistes vaidlustes on need pigem mõõdetavad sadades

eurodes ja meediaväljaannete vastu esitatud nõuete puhul tuhandetes. Siiski on kohtupraktika

järjekindlus vaid üks kriteerium ja sellest olulisem on konkreetse juhtumi asjaolude hindamine

eelmises p-s 14.2 kirjeldatud viisil.

14.4. Hageja õigusi rikkunud väited (a)–(d) ei moodustanud saatest olulist osa ja neil ei olnud

saate kui terviku suhtes väga märkimisväärne kaal. Saatega edastati vaatajale peamiselt kuvand

hageja ja Y vaidlusest, mille kohus on küll lahendanud, aga mida osapooled kohtuotsuse

täitmise raames siiski jätkavad. Eluliselt pole usutav, et kostja teenis saatega tulu just tänu

hageja kohta avaldatud väidetele. Lisaks astus saate tegija samme hageja isiku tuvastamise

raskendamiseks. Kuigi mõistlikule vaatajale osutus hageja üpris kergesti tuvastatavaks, siis

kohe saadet vaadates tundsid hageja ära pigem vähesed vaatajad (hageja tuttavad). Seetõttu pole

alust lähtuda hüvitise määramisel saate vaatajate arvust 42 000. Kostja võttis pärast hagejalt

vastava teate saamist mõistlikke meetmeid ja kõrvaldas saate internetis järelvaatamise

võimaluse, mille tulemusel vältas rikkumine veidi üle kahe kuu. Samuti on õige kostja väide,

et hüvitise suuruse määramisel saab VÕS § 139 lg 1 alusel võtta arvesse hageja enda käitumist.

Kuigi hageja enda pöördumine saate tegija poole ei välistanud kostja tegevuse õigusvastasust

(vt eespool p 12.2), siis saab sama asjaoluga ikkagi arvestada hüvitise suuruse kujundamisel.

Loetletud kaalutlustel määrab ringkonnakohus hageja mittevaralise kahju hüvitise suuruseks

1000 € ja mõistab kostjalt hageja kasuks põhivõlana välja selle summa.

15. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates hagi esitamisest, mis on kooskõlas

VÕS § 113 lg 2 ls-ga 1. Viivise nõudele kostja eraldi vastuväiteid ei esitanud. Kohtuotsuse

tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 340,40 € ja edasiulatuvalt mõistab

ringkonnakohus välja sama määraga viivise põhivõla tasumata osalt (TsMS § 367 ls 2).

16. Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused, jaotades erinevalt kohtu-

ja kohtuvälised kulud (eristamise kohta vt nt RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15, p 36).

16.1. Kuigi hagi formaalselt võttes rahuldatakse, siis ei paku TsMS § 162 lg 1 käesoleval juhul

piisavalt õiglast menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus tuvastas, et üksnes osa hageja esile

toodud väiteid avaldati õigusvastaselt. Lisaks mõistab ringkonnakohus hagejale välja väiksema

hüvitise, kui hageja ise märkis oma seisukohtades. Hageja kõigi menetluskulude kostja kanda

panemine oleks äärmiselt ebaõiglane ja menetluslik olukord on pigem sarnane hagi osalise

rahuldamisega. Neil kaalutlustel jaotab ringkonnakohus menetluskulud mõlemas kohtuastmes

TsMS § 162 lg-d 1 ja lg 4 ning analoogia korras § 163 lg 1 kohaldades nii, et kostja peab

hagejale hüvitama 50% hagi ja apellatsioonkaebusega seotud kohtukuludest, aga ülejäänud

menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.

16.2. Menetluskulude jaotuse järgi saab need hüvitatavas osas rahaliselt kindlaks määrata

toimiku materjalide põhjal. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 325 € ja

apellatsioonkaebuselt 455 € – kokku 780 €. Kostjal tuleb sellest hagejale hüvitada pool ehk

390 €. Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus resolutsioonis, et

hüvitatavalt summalt tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest.

16.3. Menetluskulude jaotuse järgi ei jäänud hageja 26.01.2022 määruskaebuselt tasutud

riigilõiv 70 € kostja kanda. Kuivõrd määruskaebus oli edukas, siis saab kohus hageja

05.09.2023 taotluse ja TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel lõivu hagejale tagastada. Lõiv kantakse

hageja taotluses märgitud isikule ja pangakontole.

16.4. Tulenevalt menetluskulude jaotusest, pole vaja neid ülejäänud osas kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)