2-19-9129/112 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. september 2023

Tsiviilasja number

2-19-9129

Tsiviilasi

Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu töötasu,

päevaraha, töölepingu erakorralise ülesütlemise

hüvitise ja viivise saamiseks

KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

109 685 eurot 16 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. veebruari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mati Maine apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant:

Mati

Maine

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja:

KM

Element

OÜ

(registrikood 11387143),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Triin Kaurov

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Mati Maine apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari

2023. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Mati

Maine hagi KM Element OÜ vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise hüvitise ja sellelt viivise

saamiseks ning rahuldati KM Element OÜ hagi

Mati

Maine

vastu

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu

lõppenuks lugemiseks TLS § 85 lg 4 alusel alates

12. aprillist 2019.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta KM

Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 85 lg 4

alusel rahuldamata ning rahuldada Mati Maine

hagi

KM

Element

OÜ

vastu

töölepingu

erakorralise ülesütlemise hüvitise ja sellelt viivise

väljamõistmiseks.

Mõista KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks

välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis

1460 eurot 11 senti (bruto), hüvitiselt 29. septembri

2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 563

eurot 90 senti ning viivis hüvitiselt VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras alates 30. septembrist 2023

kuni nõude täitmiseni.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1.

Lugeda

Mati

Maine

hagi

aegunuks

puhkusetasu ja -hüvitise nõudes.

4.2.

Rahuldada

Mati

Maine

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

hüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks osaliselt.

4.3. Mõista KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks

välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis

1460 eurot 11 senti (bruto), hüvitiselt 29. septembri

2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 563

eurot 90 senti ning viivis hüvitiselt VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras alates 30. septembrist 2023

kuni nõude täitmiseni.

4.4. Jätta KM Element OÜ hagi töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 85 lg 4

alusel rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUS

MAA-

JA

RINGKONNAKOHTUS

ASJA

ESMAKORDSEL

LÄBIVAATAMISEL

1. Mati Maine (hageja, töötaja) esitas töövaidluskomisjonile KM Element OÜ (kostja, tööandja)

vastu avalduse saamata jäänud töötasu 1651 eurot 78 senti, tasu ületunnitöö eest 22 eurot 91

senti ning töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise 5335 eurot 71 senti väljamõistmiseks.

Kostja esitas töövaidluskomisjonile avalduse hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks.

Töövaidluskomisjon jättis 2. mai 2019. a otsusega hageja avalduse rahuldamata ja rahuldas

kostja avalduse, tuvastas, et hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine on töölepingu seaduse

(TLS) § 91 lg 2 alusel tühine ja luges töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel alates

12. aprillist 2019.

2. Hageja esitas 15. juunil 2019 Tartu Maakohtule taotluse lahendada asi hagimenetluses,

korrates töövaidluskomisjonile esitatud töötasu, ületunnitasu ja hüvitise nõuet. Hageja täpsustas

10. septembril 2019 hagi, paludes mõista kostjalt välja kokku 8069 eurot 86 senti, sh töötasu,

päevaraha ja ülesütlemishüvitis. Maakohus võttis 11. septembri 2019. a määrusega töötasu ja

hüvitise nõuded menetlusse.

Hageja esitas 13. oktoobril 2019, 31. jaanuaril 2020 ja 25. veebruaril 2020 hagiavalduse

täiendused, paludes lugeda tema lõplikuks nõudeks viimases hagiavalduses esitatud nõuded

ning mõista tööandjalt välja töötasu 14 233 eurot 79 senti, tasu ületunnitöö eest 26 744 eurot

75 senti, toidukulude hüvitise 22 eurot 37 senti, päevaraha 1207 eurot 98 senti, puhkusetasu

2739 eurot 49 senti, puhkusehüvitise 1261 eurot 47 senti ja viivise nendelt nõuetelt ning

ülesütlemishüvitisena kolme kuu keskmise töötasu, kokku 56 088 eurot 82 senti.

Kostja vaidles hagile vastu ega olnud nõus hagi muutmisega, kuna hageja on oluliselt

suurendanud rahalisi nõudeid ning päevaraha, lõpparve, puhkusetasu ja viivisenõudele tuleb

kohaldada aegumist. Kostja palus tuvastada töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse ja lugeda tööleping lõppenuks korraliselt. Maakohus võttis 9. detsembri 2019. a

määrusega kostja hagi hageja vastu tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja

lugeda tööleping korralise ülesütlemisega lõppenuks samasse menetlusse hageja töötasu ja

hüvitise nõuetega.

Maakohus leidis 13. aprilli 2020. a määruses, et hageja on lubamatult muutnud hagi alust ja

eset (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1). Maakohus ei nõustunud hagi

muutmisega ning luges, et selles tsiviilasjas on kohtu menetluses töötaja hagi tööandja vastu

töötasu 1761 euro 17 sendi, päevaraha 1207 euro 98 sendi ja töötaja kolme kuu keskmise

töötasu suuruse ülesütlemishüvitise saamiseks ning tööandja hagi töötaja vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu korralise ülesütlemisega

lõppenuks lugemiseks. Lisaks võttis maakohus menetlusse töötaja hagi tööandjalt töötasu,

päevaraha ja hüvitise nõudelt viivise saamiseks.

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. augusti 2020. a otsusega hageja hagi osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja töötasu 263 eurot 39 senti ja töölepingu erakorralise ülesütlemise

hüvitise 1416 eurot 21 senti, jättes rahuldamata hageja suuremas ulatuses esitatud töötasu ja

hüvitise nõuded ning päevaraha ja viivise nõuded. Maakohus jättis kostja hagi rahuldamata.

Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Hageja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti hagi rahuldamata,

ja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt enda kasuks välja saamata jäänud töötasu,

kokku 44 716 eurot 11 senti, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise 335 116 eurot 65

senti, päevaraha 1207 eurot 98 senti ja viivise töötasu sissenõutavaks muutumise ajast kuni

täitmiseni.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja

jätta hagi rahuldamata ning lõpetada kostja hageja vastu esitatud hagi menetlus või hagi

rahuldada.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. jaanuari 2021. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise

1416 eurot 21 senti ning jättis rahuldamata hageja viivisenõude ja kostja töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu korralise ülesütlemisega lõppenuks lugemise

nõuded. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hageja

ülesütlemishüvitise nõude rahuldamata, rahuldas kostjalt väljamõistetud hageja töötasult

arvutatud viivise nõude ja kostja hagi hageja vastu, tuvastades tema töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse ja lugedes töölepingu lõppenuks korralise ülesütlemisega alates

12. aprillist 2019. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus saatis

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks hageja 25. veebruari 2020. a hagiavalduses

kostja vastu esitatud nõuded, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonile esitanud, sh töötasu ja

ületunnitöö tasu, toidukulude hüvitamise nõude ning puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõude.

Hageja kanda jäid kõik tema enda menetluskulud ning 50% kostja kõigist menetluskuludest.

5. Ringkonnakohtu

otsuse

peale

esitas

hageja

kassatsioonkaebuse

ning

kostja

vastukassatsioonkaebuse. Hageja palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse

osas, millega jäeti tema apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamata ja rahuldati kostja

apellatsioonkaebus, ning saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidlustas

vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust hageja viivisenõude rahuldamise osas.

RIIGIKOHTU LAHEND

6. Riigikohus rahuldas 9. veebruari 2022. a otsusega hageja kassatsioonkaebuse osaliselt ja

jättis kostja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas Tartu Ringkonnakohtu

18. jaanuari 2021. a otsuse ja Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsuse hageja päevaraha,

töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja nendelt arvutatava viivise nõuete ning kostja

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude, samuti menetluskulude

jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Riigikohus jättis muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsuse ja

Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsuse osas, millega jäeti rahuldamata töötaja 1497 euro 78

sendi suuruse töötasu ja sellelt arvutatud viivise nõue. Ringkonnakohtu otsus jäeti muutmata ka

osas, millega rahuldati kostjalt hageja kasuks väljamõistetud 263 euro 39 sendi suuruselt

töötasult arvutatud viivise nõue ning saadeti maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks

töötaja 25. veebruari 2020. a hagiavalduses esitatud nõuded.

Riigikohus leidis, et ei ole põhjendatud kohtute seisukoht, et hageja päevarahanõudele kohaldub

TLS §-s 31 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Töötaja tööülesannete täitmisel tekkinud

kulude ja kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on vähemalt kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1,

§ 150 lg 1). VÕS § 628 ja TsÜS § 146 lg 1 reguleerivad ka käsundisaajale tasu maksmise ning

kulude ja kahju hüvitamise nõude esitamist ja aegumist. Tööleping on käsunduslepingu alaliik

ning sellele kohaldatakse erisätete puudumise korral võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta

sätestatut (TLS § 1 lg 3, VÕS § 1 lg 1). Arvestades, et ka töötaja töötasu ja käsundisaaja tasu

nõude aegumistähtajad on samasugused (vrd TLS § 29 lg 9 ja TsÜS § 146 lg 1), ei oleks õige,

kui töötaja päevarahanõude aegumistähtaeg on oluliselt lühem. Eeltoodust tulenevalt kohaldub

TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ka TLS § 40 lg 2 teises lauses

sätestatud välislähetuse päevaraha nõudele.

Maakohus peab asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud seisukoha töötaja päevarahanõude

aegumise kohta, tehes kindlaks päevaraha sissenõutavaks muutumise aja. Päevarahanõue

muutub sissenõutavaks palgapäeval.

Kohtud tuvastasid, et tööandja rikkus töölepingut, sest, arvestades töötaja tööaega valesti, jättis

talle maksmata osa töötasust ning välislähetuse päevaraha. Ringkonnakohus ei ole piisavalt

põhjendanud oma seisukohta, et tööandja rikkumised ei andnud töötajale õigust öelda

töölepingut erakorraliselt üles TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p-i 2 alusel. Tööandja töölepingu rikkumine

saab olla nii töötasu maksmata jätmine, töötasu maksmisega viivitamine kui ka kokkulepitust

väiksema töötasu maksmine. Seega on töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda

TLS § 91 lg 2 p-i 2 alusel, kui tööandja rikub oluliselt töötasu maksmise kohustust. TLS § 91

lg-s 2 sätestatud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjused ei välista töölepingu erakorralist

ülesütlemist tööandja muude lepingurikkumiste tõttu, mh nt tööaja vale arvestamise või

välislähetuse päevaraha maksmata jätmise tõttu. Ka nendel juhtudel on töötajal õigus öelda

tööleping erakorraliselt üles, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega. Rikkumise olulisuse

hindamisel saab kohus mh arvestada VÕS § 116 lg-s 2 sätestatuga. Ringkonnakohus, võrreldes

üksnes töötajale makstud ja maksmata jäänud töötasu suurust, ei hinnanud, kas tööandja töötasu

maksmise kohustuse rikkumine oli oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 järgi. Jättes tähelepanuta,

et TLS § 91 lg 2 ei sätesta tööandja oluliste rikkumiste ammendavat loetelu, ei hinnanud

ringkonnakohus seda, kas ka tööaja vale arvestamise ja päevaraha maksmata jätmisega rikkus

tööandja oma kohustusi VÕS § 116 lg 2 ja TLS § 91 lg 2 tähenduses oluliselt. Kirjeldatud

rikkumised võivad sõltuvalt asjaoludest olla koos või eraldi võetuna töölepingu olulised

rikkumised. Sarnaselt kokkulepitud töötasu saamisele võib tööaja nõuetekohane arvestamine ja

päevaraha saamine olla töötaja huvi püsimise eeldus lepingu täitmise vastu.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus kooskõlas eeltooduga võtma põhjendatud seisukoha,

kas töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Kui

maakohus leiab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb

ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks alates ajast, mil see oleks lõppenud TLS

§ 98 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-126-14, p 11). Töölepingu ülesütlemise kehtivuse korral peab maakohus lahendama ka

töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitisnõude

MENETLUSOSALISTE

PÕHJENDUSED

JA

MAAKOHTU

LAHEND

ASJA

TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL

7. Hageja esitas 11. aprillil 2022 nõuete täpsustuse, paludes mõista kostjalt välja töötasu 13 740

eurot 87 senti, päevaraha 1230 eurot 35 senti, tasu ületunnitöö eest 2125 eurot 72 senti,

ületundide kompensatsiooni 24 154 eurot 74 senti, puhkusetasu 2739 eurot 49 senti,

puhkusehüvitise 1320 eurot 51 senti, viivise 11 738 eurot 26 senti ning töölepingu ülesütlemise

hüvitise 56 088 eurot 82 senti. Lisaks palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista

kostjalt menetluskulud 83 946 eurot 50 senti, sh saamata jäänud töötasu 54 468 eurot ja ajakulu

menetlustele 29 478 eurot 50 senti.

8. Kostja vaidles hageja nõuetele vastu, palus kohaldada aegumist puhkusetasu ja

puhkusehüvitise nõuetele, jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja jäi

oma hagi juurde, leides, et hageja poolt töölepingu ülesütlemine on tühine.

9. Tartu Maakohus luges 20. veebruari 2023. a otsusega hageja hagi aegunuks puhkusetasu ja

-hüvitise nõudes, jättis hageja hagi täies ulatuses rahuldamata, rahuldas kostja hagi, tuvastas, et

hageja poolt 13. märtsil 2019 töölepingu ülesütlemine on tühine ning luges poolte vahel

29. augustil 2018 sõlmitud töölepingu lõppenuks 12. aprillist 2019 TLS § 85 lg 4 alusel.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras kostja menetluskulude suuruseks 11 812

eurot, mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja ning sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Pooled sõlmisid 29. augustil 2018 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures

tööle puusepana, 27. novembril 2018 sõlmiti töölepingu lisa hageja töötamiseks Rootsi

Kuningriigis välislähetuses. Hageja oli välislähetuses 1. detsembrist – 20. detsembrini 2018 ja

4. jaanuarist – 6. veebruarini 2019. Hageja ütles 13. märtsil 2019 töölepingu tööandja rikkumise

tõttu erakorraliselt üles.

Hageja nõudis välislähetuses oldud aja eest saamata jäänud töötasu 1254,5 tunni eest 19 346

eurot 35 senti. Kostja maksis vaid 331,5 tunni eest 5335 eurot 72 senti, mis sisaldas ka lisatasu

hea töö eest 223 eurot 16 senti, mille võib kompromissi korras arvestada ka töötasu sisse. Lisaks

on tööandja maksnud veel kompensatsiooni 59 eurot 4 senti ning kohtuotsusest tulenevalt 203

eurot 13 senti (neto) (210 eurot 72 senti bruto). Seega on hagejal välislähetuses oldud aja eest

saamata töötasu 13 740 eurot 87 senti (19 346,35 – 5335,72 – 59,04 – 210,72). Hageja nõuab

saamata jäänud töötasu 1. detsembrist – 20. detsembrini 2018 ja 4. jaanuarist – 6. veebruarini

2019, arvestades töötasu tunnitasuna 1254,5 tunni eest (detsember 2018. a 452 tundi, jaanuar

2019. a 658,5 tundi ja veebruar 2019. a 144 tundi). Hageja hinnangul tuleb töötasu arvestada

kogu välislähetuses oldud aja eest, sh teeloleku ning lõunapauside aeg, sõltumata sellest, mitu

tundi välislähetuses oldud ajast töötaja tegelikult töötas.

Töötasu nõuet on sama perioodi eest kohtud käesolevas tsiviilasjas juba arutanud ning

jõustunud kohtulahendiga leidnud, et põhjendatuks saab pidada saamata jäänud töötasu nõuet

263 eurot 39 senti. Asjaolu, et töötaja on töötasu nõuet ja selle arvestamise alust sama perioodi

osas muutnud ning kohus on muudetud nõude menetlusse võtnud, ei mõjuta kohtu poolt juba

tuvastatud asjaolusid ja seisukohti.

Pooltevahelise töölepingu p 3.1. näeb ette, et töötaja töötab täieliku tööajaga ja normaalse tööaja

kestvuseks on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töölepingu p 3.3. sätestab, et vajaduse korral

ja vastavalt tööandja ja töötaja kokkuleppele võib töö tegemisel rakendada ka summeeritud

tööaja arvestust (esineb vaid reeglina töötamisel välislähetustes). Lepingu p 5.3. sätestab, et

tagamaks kinnipidamist välisriikides töötamist reguleerivatest nõuetest ja seadustest, sõlmivad

töötaja ja tööandja välislähetuste käigus tehtavate tööde teostamiseks täiendavalt individuaalsed

ja/või konkreetse projekti tööde teostamisega seonduvad kollektiivsed kokkulepped, mis

loetakse lepingu lisadeks. Selleks kasutatakse konkreetsete välisriikide seadustega kooskõlas

olevate kokkulepete vorme.

Töölepingu p-s 6.1. on pooled kokku leppinud, et töötaja põhitöötasu suuruseks on Eesti

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalk, mis on lepingu sõlmimise hetkel 500

eurot / kuus (bruto). Lepingu p-i 6.2. kohaselt maksab tööandja töötajale hea töö eest lisatasusid

ja preemiat, mille suurus sõltub tehtud tööde mahtudest, töödele kehtestatud ühikhinnetest, töö

efektiivsusest ja kvaliteedist, töötajale antud lisaülesannetest (kui antakse) ning töökohustuste

nõuetekohasest täitmisest. Seega tasustatakse töötaja tööd põhiosas tükitöö alusel nii, et töötaja

teenib nii põhitöötasu, kui ka lisatasusid lähtudes teostatud tööde mahtudest ja töödele

kehtestatud ühikhinnetest. Vastavalt lepingu p-le 6.3. toimub lisatasude ja preemiate maksmine

tööandja poolt määratud tingimustel ja korras, mis on sätestatud tööandja poolt kehtestatavas

tööliste töötasustamise juhendis KM-34-002 (juhend) ning selle juurde kuuluvates tööde

teostamise ühikhinnete tabelites, mida on tööandjal õigus turusituatsioonist lähtuvalt

ühepoolselt muuta. Eelnevalt nimetatud lisatasude ja preemiate maksmise põhimõtted kehtivad

ka töö tasustamisel töölähetuses.

Tööliste töötasustamise juhendi (I kd, tl 106–123) p-i 1.3. kohaselt maksab tööandja töölistele

erinevaid tasusid. Need on: 1) põhitöötasu (PP), mis on konkreetse summana fikseeritud

töölisega sõlmitud töölepingus; 2) töö kvaliteedi, intensiivsuse ja efektiivsuse eest makstav

lisatasu (LT), mille suurus sõltub tööliste poolt teostatud tööde mahtudest, töö efektiivsusest ja

kvaliteedist, töödele kehtestatud ühikhinnetest ning töökohustuste nõuetekohasest täitmisest;

4) praktilise väljaõppe tasu (PVL), mida võib maksta ainult uutele ja neid juhendavatele

tootmise töölistele; 5) preemia (P), mida võib maksta töölistele erakorraliste tööalaste

saavutuste eest. Vastavalt juhendi p-le 1.4. arvutatakse tööliste konkreetse kuu täispalk (TP)

alljärgnevalt: TP= PP+LT+PVL (kui on määratud)+P (kui on määratud). Hageja juhendamiste

kaardilt (I kd, tl 104–105) nähtub, et hageja on andnud allkirja muu hulgas selle kohta, et ta on

juhendiga 27. augustil 2018 tutvunud.

Pooled sõlmisid 27. novembril 2018 töölepingu lisa hageja töötamiseks töölähetuses Rootsi

Kuningriigis (I kd, tl 12–13), mille kohaselt on töötaja normaaltööaeg 40 tundi nädalas ja

töötasu min 159,5 SEK. Lähetustes töötamisel kasutatakse summeeritud tööaja arvestust

vastavalt BI ja Byggnandsi vahel sõlmitud kollektiivlepingule.

Esitatud tõenditest ei saa järeldada, et töölepingu lisaga muudeti võrreldes varasemaga hagejale

töötasu arvestamise põhimõtteid tema välislähetuses töötamise ajaks. Vastavalt töölepingule ja

tööliste töötasustamise juhendile tuli hageja töötasu arvestada nii, et hagejale arvestati

põhitöötasu (miinimumpalk) ja sellele lisaks lisatasud lähtudes teostatud tööde mahtudest ja

töödele kehtestatud ühikhinnetest. Erinevalt töölepingust on töölepingu lisas märgitud

miinimumtöötasu 159,5 SEK. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja töötamisel

välislähetuses Rootsi Kungriigis kohaldusid töölepingule BI ja Byggnandsi vahel sõlmitud

kollektiivlepingu tingimused. Nimetatud kollektiivlepinguga oli kehtestatud hagejale vastava

staaži ja kutseoskustega töötajale miinimumtasu 159,5 SEK ühe töötunni eest.

Asjaolu, et töölepingu lisas märgiti hageja välislähetuses töötamise ajaks kollektiivlepinguga

kehtestatud miinimumtunnitasu, ei saa käsitleda töötasu arvestuse põhimõtete muutmisena. Ka

välislähetusse minnes jätkus töölepingus ja tööliste töötasustamise juhendis kokku lepitud

töötasu arvestus põhimõttel, et täispalk koosneb põhipalgast ja lisatasudest, mis sõltuvad tööde

mahtudest, töö efektiivsusest ja kvaliteedist ja töödele kehtestatud ühikhinnetest. Välislähetuse

ajaks muutus aga hagejale makstava miinimumtöötasu (põhipalk) suurus. Vastavalt töölepingu

lisale ja kollektiivlepingule oli kostjal kohustus maksta hagejale põhipalka vähemalt 159,5 SEK

ühe töötunni eest. Seega hageja töötundide arvestus omas tähendust temale miinimum

põhipalga suuruse arvestamisel.

Tulenevalt TLS § 28 lg 2 p-st 2 peab tööandja maksma tasu töö eest. Seaduses ei ole ettenähtud

tööandja kohustust maksta töötasu välislähetusse mineku ja sealt tuleku aja eest, samuti

lõunapauside aja eest. Ka ei ole hageja tõendanud vastavat kokkulepet poolte vahel.

TLS § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ja

välislähetuse korral lisaks päevaraha. Riigikohus on 5. märtsi 2014. a otsuse tsiviilasjas

nr 3-2-1-187-13 p-s 16 selgitanud, et töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja

lähetuskohas viibimise aja eest. Seega ei ole põhjendatud hageja nõue töötasu saamiseks

välislähetusse minekul ja sealt tulekul teeloldud aja eest, samuti lõunapauside aja eest.

Tööandjal ei ole tekkinud kohustust tasuda töötajale välislähetuses oldud kogu aja eest töötasu,

s.o 24 tunni eest ööpäevas.

Hageja ei ole 11. aprilli 2022. a menetlusdokumendis saamata jäänud töötasu nõude osas

võrreldes algselt töövaidluskomisjonis ja kohtus esitatud nõudega toonud eraldi välja uusi

asjaolusid vähem arvestatud töötundide eest ehitusplatsil ning bussijuhtimisega seotud

ülesannete täitmise eest.

Töötaja tegelikult tehtud töö eest saamata jäänud töötasu osas on olemas jõustunud

kohtulahendid, millega kohtud on tuvastanud, et ajavahemikel 1. detsembrist – 20. detsembrini

2018 ja 4. jaanuarist – 6. veebruarini 2019 toimunud töölähetuste eest on põhjendatud mõista

välja vähem arvestatud ja makstud töötasu kokku 263 eurot 39 senti. TsMS § 457 lg 1 sätestab,

et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või

vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja nõuab päevaraha 1207 euro 98 sendi ja toitlustuskulu 22 euro 37 sendi väljamõistmist.

Hageja hinnangul on nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates päevaraha sissenõutavaks

muutumisest, s.o palgapäevast. Pooled leppisid töölepingu lisas kokku, et päevaraha 22 eurot

37 senti makstakse toitlustuskulude katteks. Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 alusel on

töötajal õigus välislähetuses oldud aja eest ka päevaraha alamäärale 22 eurot 37 senti.

Töölepingu lisa p-i 8.1. ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 alusel on töötajal õigus

päevarahale 44 eurot 74 senti päevas, s.o 22 eurot 37 senti toitlustuskulude katteks ja 22 eurot

37 senti päevaraha alamäärale välislähetuses oldud aja eest.

TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega tuleb kohaldada ka TLS § 40 lg 2

teises lauses sätestatud päevaraha nõudele. Päevarahanõue muutub sissenõutavaks palgapäeval

(VÕS § 628 lg-d 1 ja 2 koostoimes TLS § 28 lg 2 p-ga 2, § 33 lg-ga 1 ja TLS § 40 lg-tega 1 ja

2). Töölepingu lisa kohaselt on poolte vahel kokkulepitud töötasu väljamaksmise kuupäev iga

kuu 10. päev. Eelnevast tulenevalt muutus hageja välislähetuse päevaraha nõue sissenõutavaks

detsembri 2018. a osas 10. jaanuaril 2019, jaanuari 2019. a osas 10. veebruaril 2019 ning

veebruari 2019. a osas 10. märtsil 2019. Hageja on esitanud nõude 9. septembril 2019, s.o

aegumistähtaja jooksul ning päevaraha nõue ei ole aegunud.

TLS § 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha sama paragrahvi

lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud

hüvitamist suuremas määras. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 § 2 lg 1

kohaselt on töötajal õigus nõuda välislähetuses oldud aja eest päevaraha maksmist vähemalt §-

s 3 sätestatud alammäära ulatuses. Korra § 3 järgi on välislähetuse päevaraha alammäär 22 eurot

37 senti päevas. Töölepingu lisa p-i 8.1 kohaselt maksab tööandja töötajale päevaraha 22 eurot

37 senti toitlustuskulude katteks.

Arvestades välislähetuses oldud aega, s.o 1. detsembrist – 20. detsembrini 2018 19 päeva,

4. jaanuarist – 31. jaanuarini 2019 28 päeva ja 1. veebruarist – 28. veebruarini 2019 6 päeva,

tekkis hagejal õigus nõuda päevaraha kokku 53 päeva eest 1185 eurot 61 senti (53 x 22,37).

Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja on tasunud hageja pangakontole 1185

eurot 61 senti, s.o töötajale tasutava päevaraha täies ulatuses.

Hageja seisukoht, et tal on õigus nõuda päevaraha vastavalt töölepingu lisa p-le 8.1 ja Vabariigi

Valitsuse määrusele nr 110 2 x 22 eurot 37 senti päevas, ei ole põhjendatud. Selline poolte

kokkulepe ei ole tõendatud. Asjaolu, et päevaraha summad 22 eurot 37 senti kattuvad, osundab,

et tegemist ei ole erineva päevarahaga. Hagejal on õigus nõuda töölepingu lisa p-s 8.1

kokkulepitud päevaraha 22 eurot 37 senti, mis on talle täies ulatuses tasutud.

Hageja nõudis ületunnitöötasu ja ületundide kompensatsiooni 26 280 eurot 46 senti. Hageja

väitel leppisid pooled kokku, et töölähetuse ajal kasutatakse summeeritud tööaja arvestust.

Esimene töölähetus kestis 20 päeva, teine 34 päeva. Esimeses töölähetuses oli normaaltööaega

107,5 tundi ja teises lähetuses 191 tundi. Platsitööd oli esimeses töölähetuses 140 tundi ning

teises töölähetuses oli platsitööd ja bussijuhitööd kokku 251,5 tundi. Kokku tegi hageja

ületunnitööd 92,5 tundi. Ületunnitöö tasu arvestamisel tuleb seadusest tulenevalt tasu korrutada

1,5-ga. Arvestades kokku lepitud töötasu suurust ja valuutakurssi, on hageja ületunnitöö tasu

nõude suuruseks 2125 eurot 72 senti.

Ületundide

arvestamisel

lähtutakse

summeeritud

tööaja

ajaperioodist,

samuti

kollektiivlepingust ning kollektiivlepingus olevatest koefitsientidest. Esimeses töölähetuses

olid hageja töötunnid kokku 452, neist normaaltööaja tunnid 107,5 ja ületunnitöö tunnid 32,

seega 312,5 ületundi ja lähtudes koefitsiendist 570 kompenseeritavat vaba aja tundi 8865 eurot

60 senti. Teises töölähetuses olid töötaja töötunnid kokku 802,5, neist normaaltööaja tunnid

191 ja ületunnitöö tunnid 60,5, seega 551 ületundi ja lähtudes koefitsiendist 1005

kompenseeritavat vaba aja tundi summas 15 289 eurot 14 senti.

TLS § 44 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema

tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö

kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul.

Tulenevalt 27. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisast on töötaja normaaltööaeg 40 tundi

nädalas ning lähetustes töötamisel kasutatakse summeeritud tööaja arvestust vastavalt BI ja

Byggnandsi vahel sõlmitud kollektiivlepingule. Poolte esitatud tõenditest ei tulene, et kokku

oleks lepitud arvestusperioodiks töölähetuse aja ning seda ei ole võimalik esitatust järeldada.

Hagejale on arvestatud töötasu kuupõhise arvestuse alusel. Ei ole arusaadav, millisel alusel on

hageja lugenud arvestusperioodiks töölähetuse aja ning kuidas on arvutatud ületunnid. Hageja

on ekslikult lähtunud arusaamast, et kogu välislähetuses viibitud aeg on tasustatav.

Maakohus tuvastas 11. augusti 2020. a otsuses hageja tööaja detsembris 2018. a ja jaanuaris

2019. a. Kostja on arvestanud hagejale detsembri 2018. a eest ja jaanuari 2019. a eest töötasu

263 eurot 39 senti vähem, see on hageja kasuks välja mõistetud jõustunud kohtulahenditega.

Hageja nõudis ka puhkusetasu ja puhkusehüvitist kokku 4060 eurot. Hageja oli 25. veebruarist

8. märtsini 2019 puhkusel (12 kalendripäeva). Kostja maksis puhkusetasu 12 kalendripäeva eest

635 eurot 3 senti, s.o päeva eest 52 eurot 92 senti. Tegelik puhkusepäeva eest makstav tasu on

hageja hinnangul 281 eurot 21 senti, sest arvestada tuleb kõiki teenitud töötasusid. Seega on

kostjal tasumata puhkusetasu 2739 eurot 49 senti (12 x 281,21– 635,03). Töölt lahkumise tõttu

kasutamata jäänud puhkus tuleb tööandjal hüvitada rahas. Kostja maksis lõpparves puhkuse

kompensatsiooni 3,11 päeva eest 153 eurot 63 senti, ehk 49 eurot 39 senti ühe päeva kohta.

Hageja keskmine tööpäevatasu pidi olema 474 eurot. Arvestades kasutamata puhkusepäevi,

pidi kostja maksma kasutamata puhkuse eest hüvitist 1320 eurot 51 senti (3,11 x 474– 153,63).

Hageja esitas saamata jäänud puhkusetasu ning lõpparve koosseisus vähemtasutud

puhkusehüvitise nõude esmakordselt 13. oktoobril 2019, muutes seda 31. jaanuaril 2020 ja

25. veebruaril 2020. Tulenevalt TLS §-st 70 on töötajal õigus saada puhkusetasu. Puhkusetasu

makstakse hiljemalt eelviimasel kalendaarsel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja

töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kokkulepe, mille alusel puhkusetasu makstakse hiljem kui

puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval, on tühine. TLS § 71 kohaselt on töölepingu

lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse

rahas. TLS § 31 näeb ette, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste

kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud

arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja nõuab

saamata jäänud puhkusetasu 25. veebruar – 8. märts 2019. a toimunud puhkuse eest. Maakohus

leidis, et võimalikud nõuded puhkusetasu osas pidi olema hagejale teada 13. märtsil 2019

töölepingu ülesütlemisel, kuid hiljemalt 15. märtsil 2019, arvestades, et hageja pidas kostjaga

14. – 15. märtsil 2019 puhkusearvestuse osas kirjavahetust (I kd, tl 199–202).

Töövaidluskomisjonile hageja puhkusetasudega seonduvaid nõudeid ei ole esitanud ning on

esitanud need kohtule 13. oktoobril 2019, s.o rohkem kui neli kuud pärast TLS §-s 31 ettenähtud

aegumistähtaja lõppemist. Maakohus ei tuvastanud aegumise katkemise ega peatamise aluseid.

Hageja nõue puhkusetasu ja puhkusehüvitise saamiseks on aegunud.

Hageja nõudis ka hüvitise töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu erakorralisel

ülesütlemisel 56 088 eurot 82 senti. Kostja palus tuvastada hagejapoolse töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse ja lugeda tööleping lõppenuks korraliselt.

Töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja

ütles töölepingu üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 13. märtsi 2019. a

ülesütlemisavaldusega ning kostja sai ülesütlemisavalduse kätte. Poolte vahel on vaidlus

ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetuse üle.

Hageja ütles töölepingu üles põhjusel, et kostja on jätnud olulisel määral arvestamata tunde,

mille tõttu on hagejal olulisel määral tasu saamata. Kohustus, mida kostja on rikkunud, on

avaldusest nähtuvalt töötundide ja töötasu arvestamine ja tasustamine. Hageja on menetluse

kestel asunud esitama uusi väiteid töölepingu ülesütlemise põhjuste ja aluste kohta. Maakohus

leidis, et hageja saab tugineda asjaoludele ja alustele, millele ta tugines töölepingu ülesütlemise

ajal. Nt ei saa olla töölepingu ülesütlemise aluseks tööandja väidetav viivitamine töötasu jm

rahaliste kohustuste tasumisega pärast töölepingu ülesütlemist.

VÕS § 116 lg 2 ning TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda

mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Lepingurikkumised, mida saab esmajoones pidada

oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2. Need kohalduvad VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingu

rikkumise korral. Lisaks sisaldab TLS § 91 lg 2 näitliku loetelu tööandja kohustuste olulistest

rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks.

TLS § 91 lg 2 p 2 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega. Pooled sõlmisid 29. augustil 2018 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja

kostja juures tööle puusepana. Pärast viimase välislähetuse lõppemist oli hageja korralisel

puhkusel kuni 11. märtsini 2019. Pärast puhkust hageja enam tööle ei läinud. Kostja saatis

13. märtsil 2019 hagejale hoiatuse (I kd, tl 133), et töökohustuste täitmisele mitteasumise korral

öeldakse töötajaga tööleping üles. Hageja saatis samal päeval, s.o 13. märtsil 2019, kostjale

avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja kohustuste rikkumise tõttu.

Jõustunud kohtuotsustega on lahendatud hageja saamata jäänud töötasu nõue 263 eurot 39 senti,

sh välislähetuse ajal detsembris 2018. a vähem arvestatud töötasu 101 eurot 47 senti,

21. jaanuari 2019. a eest arvestamata ja maksmata töötasu 63 eurot 92 senti ning jaanuaris

2019. a bussijuhtimisega seotud tööülesannete täitmise eest töötasu 98 eurot. Seega on kostja

jätnud arvestamata ning tasumata hagejale töötasu 263 euro 39 sendi osas. Arvestades saamata

jäänud töötasu suurust ning väljamakstud töötasu suurust (detsembris 2018. a 1827 eurot 54

senti (bruto), jaanuaris 2019. a 2965 eurot 84 senti (bruto), veebruaris 2019. a 1177 eurot 37

senti (bruto)), ei ole tegemist olulise rikkumisega. Seejuures ei oluliseks rikkumiseks tööandja

ebaõige töötundide arvestus 8 tunni osas 9. detsembril 2018 ning 8 tunni osas 21. jaanuaril

2019, samuti 8 tunni bussijuhtimise osas jaanuaris 2019. a, seda võrreldes hageja töötundide

koguarvuga (detsembris 2018. a 125 tundi, jaanuaris 2019. a 197 tundi).

Kostja ei ole oma kohustusi päevaraha arvestamisel rikkunud, küll on kostja hilinenud

päevaraha väljamaksetega. Maakohus tuvastas hageja pangakonto väljavõtte alusel, et jaanuari

lähetuskulude ülekanne, mis tuli teha hiljemalt 10. veebruaril 2019, on tehtud 14. veebruaril

2019 ning veebruari lähetuskulude ülekanne, mis tuli teha hiljemalt 10. märtsil 2019, on tehtud

14. märtsil 2019. Tegemist ei ole siiski olulise hilinemise ega rikkumisega.

Maakohus ei tuvastanud kostja töölepingu rikkumisi VÕS § 116 lg 2 ja TLS § 91 lg 2

tähenduses. Eelnevalt viidatud rikkumiste tõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine on

rikkumiste raskusega võrreldes ebaproportsionaalne. TLS § 104 lg 1 sätestab, et seadusest

tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja

töölepingu erakorralise materiaalsed eeldused ei ole täidetud ning hageja poolt 13. märtsil 2019

töölepingu ülesütlemine on tühine. Kuivõrd kostja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud,

erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud ning hageja töölepingu

ülesütlemine on tühine, puudub alus TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks.

Kuivõrd hageja nõue jäeti täies ulatuses rahuldamata, jäeti rahuldamata ka viivisenõue.

TLS § 85 lg 4 kohaselt, kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 107

lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine

on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või

vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega

lõppenud. Sel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel

töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja

töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse (TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1),

loeb töövaidlusorgan töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel. Seega kui töötaja

tähtajatu töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei jätku töösuhe TLS § 107 lg 1 järgi,

vaid lõpeb ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimisel. Kuna TLS § 98 lg 1 järgi

peab töötaja teatama töölepingu korralisest ülesütlemisest tööandjale ette vähemalt 30

kalendripäeva, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks pärast 30 kalendripäeva

möödumist ülesütlemisest (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p

11). Käesolevas asjas on hageja öelnud töölepingu üles 13. märtsil 2019. Kuivõrd hageja poolt

töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb pooltevaheline tööleping lugeda

lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel 12. aprillil 2019. Kostja hagi rahuldatakse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse, rahuldada hagi täies ulatuses, mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 13 740 eurot

87 senti, tasu ületunnitöö eest 2125 eurot 72 senti, kompensatsioon ületundide eest 24 154 eurot

74 senti, päevaraha 1230 eurot 35 senti, puhkusetasu ja puhkusehüvitis 4060 eurot ning viivis.

Lisaks hüvitis 56 088 eurot 82 senti ning menetluskulud 83 946 eurot 50 senti.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on jõustunud kohtuotsusega lahendatud vaid väike osa töötasu

nõudest. Välislähetusse minekul, olekul ja tulekul täidab töötaja tööandja korraldusi ja

ülesandeid ning töötaja allub sel perioodil tööandjale. Töölähetus, st periood, mil töötaja on

töölähetuses välismaal, on TLS tähenduses tööaeg, mille eest makstakse töötasu ja lisaks

töötasule hüvitatakse lähetusega seonduvad kulud ning makstakse päevaraha. Tööandjal on

kohustus maksta töötasu välislähetusse mineku ja sealt tuleku aja eest, samuti lõunapauside aja

eest. Lähetusse minekuks ja tulekuks võib kokkuleppeid teha, kuid seadus ei näe ette

täiendavaid reegleid lähetusse mineku ja lähetusest tuleku aja tasustamisele (vt selgitus TLS

juurde § 21 p 4), sest töölähetuses oldud aja eest tuleb maksta töötasu (vt selgitus TLS juurde §

21 p 5). Kui välislähetusse mineku või lähetusest tuleku aeg on tavalisel tööajal, siis tuleb

maksta töötajale töötasu, mida oleks makstud töötajale tavalisel tööajal töö tegemise eest.

Hageja juhtis lähetusse mineku ja lähetusest tuleku ajal ka bussi, milles olid reisijad (teised

töötajad) ja mille järelkärus veeti tööandjale kuuluvat ehitusmaterjali. Ka lõunapauside

tegemisel juhindus hageja tööandja korraldusest, hageja allus nende tegevuste ajal tööandja

juhtimisele ja kontrollile. Töötasu maksmise kohustus töölähetuses oldud aja eest on seotud ka

võrdse kohtlemisega, et vältida diskrimineerimist. Töötajale, keda tööandja saadab töölähetusse

välismaale, on kitsendused ette seatud, sest töötaja on allutatud tööandjale ning töölähetuses

välismaal puuduvad inimesel võimalused teha neid tegevusi, mida kodus olles tavaliselt tehakse

(nt olla enne ja pärast tööpäeva koos perega või koos sõprade ja tuttavatega või üksi).

Töölähetuses oldud aega mõistetakse tööajana ennekõike direktiivi 2003/88/EÜ artikkel 2

alusel, sest töölähetuse aeg, sh mineku, tuleku ja lõunapauside aeg, on ajavahemik, mille

jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi

kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

Maakohtu otsus on rajatud suurel määral „tegelikult” tehtud tööle, maakohus on jätnud

väljaselgitamata, milline tehtud töö on „tegelikult“ tehtud ja milline tehtud töö on tehtud

mittetegelikult. Varasemate lahenditega väljamõistetud 263 eurot 39 senti sisaldab ka

21. jaanuari tunde, mil tööandja vale korralduse tõttu oli hageja majutuskohas. Miks menetleti

maakohtus juba varem jõustunud töötasunõude osa (263 euro 39 sendi suurust töötasu osa), on

arusaamatu.

Toitlustuskulude katteks kokkulepitud 22 eurot 37 senti päevas ja päevaraha alamäär

välislähetuses oldud aja eest 22 eurot 37 senti on erinevad asjad sarnase summaga. Vabariigi

valitsuse määrus nr 110 võimaldab päevarahaga hüvitada töölähetusega kaasnevaid erinevaid

kulusid, mh ka söögikulusid. Vabariigi Valitsuse määrus nr 110 võimaldab päevaraha

alammäära suurendada ja katta sellega ka toitlustuskulusid, samuti võimaldab määrus teha

ettemaksu toitlustuskulude katmiseks, kuid need võimalused tuleb eraldi kokku leppida

(töölepingu lisa p 8.1.). Kokku leppida tuleb ka päevaraha suurendusmäär (töölepingu lisa p

8.1.), millega toitlustuskulud kaetakse. Olukord, kui toitlustuskulud kaetakse või

toitlustuskulude katmiseks tehakse ettemaksu päevaraha alammääras või alammäära arvelt, on

määrusega vastuolus, sest päevaraha alammäära makstakse üksnes aja(kulu) hüvitamiseks

(Vabariigi valitsuse määrus nr 110 § 2 lg 1 lause viimane osa). Tehingust, s.o ka lepingust

(TsÜS § 67 lg 2) tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus

oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Kostja jättis päevaraha suures osas õigeaegselt

maksmata tahtlikult, lootes nõude aegumisele.

Ületundide tasustamine lepiti kokku töölepingu lisa p-s 6, tasustamine toimus vastavalt BI ja

Byggnadsi vahel sõlmitud kollektiivlepingule. Tööajana mõistetakse töölähetuses oldud aega.

Kuna tööandja tööajakava ei esitanud, siis arvestati ka ületundide arvestamisel summeeritud

tööaja ajaperioodiks töölähetuse aeg. Ületunnid on tööaja tunnid, mis ületavad summeeritud

tööaja korral kokkulepitud normaaltööaega ja ületunnitööks kulunud aega. Kokkulepitud

noormaaltööaeg on 40 tundi nädalas. Ületundide arvestamisel lähtutakse summeeritud tööaja

ajaperioodist,

samuti

BI

ja

Byggnadsi

vahel

sõlmitud

kollektiivlepingust

ning

kollektiivlepingus olevatest koefitsientidest. Ületunnid arvutatakse nii, et tööajast lahutatakse

normaaltööaeg ja ületunnitööks kulunud tööaeg ning saadakse ületunnid. Seejärel ületunnid

korrutatakse keskmise koefitsiendiga 1,82421875 (keskmine koefitsient arvutati välja n-ö

nädala koefitsientide alusel 25. veebruari 2020 hagiavalduses) ning saadakse kompenseeritav

vaba aeg, s.o kompenseeritavad vabaaja tunnid. Kompenseeritavad vabaaja tunnid korrutatakse

kokkulepitud töötasuga ja saadakse ületundide eest tasu, nn kompensatsioon.

Kostja on jätnud tahtlikult puhkusetasu ja puhkusehüvitise täies ulatuses maksmata. Tehingust,

s.o ka lepingust (TsÜS § 67 lg 2) tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui

kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4).

Tööandja on lepingut olulised rikkunud, sest arvestas ja tasustas osaliselt tööaega. Tööandja

muutis ka ühepoolselt töökorralduse reegleid (kokkulepitud puusepa ameti asemel koristajaks

ja välislähetuse asemel Päevalille plats). Tööandja on ka osaliselt või täielikult eiranud

kokkulepitud ja töölepingu seadusest tulenevaid rahalisi kohustusi ja nõudeid (mh ületunnitööd,

päevaraha toidukulude katteks jne) ning viivitanud nende maksmisega, seda nii enne

erakorralist töölepingu ülesütlemist, kui ka hiljem.

Hagejal on õigus nõuda viivist. Töösuhtest tulenevad rahalised nõuded, millelt viivist nõutakse,

on ennekõike töötasu, päevaraha, ületunnitöö- ja ületundide eest tasu, puhkusetasu ja

puhkusehüvitis. Samuti on viivis nõutav hüvitiselt, mida nõutakse selle eest, et kostja rikkus

kohustusi ja hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles. Hageja loeb töösuhtest tulenevatele

rahalistele nõuetele nõutava viivise sissenõutavaks muutumise ajaks 13. märtsi 2019, s.o aeg,

mil hageja oli sunnitud töölepingu erakorraliselt üles ütlema.

Hagejal on tekkinud töövaidluses kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1, § 144 p 2, p 3 ja p 4).

Kulud tekkisid juba jaanuaris 2019. a pärast seda, kui tööandja oli arvestanud ja tasustanud vaid

osaliselt tööaega. Kuluks on aeg, mil tuli pidada kirjavahetust, uurida seadusi ja vaielda

tööandjaga. Isegi kui eelnevalt kirjeldatud kulu ei ole käsitletav kohtuvälise kuluna, saab

kohtuväliste kulude tekkimise algusajaks lugeda 1. aprilli 2019. a, s.o aega, mil hageja esitas

avalduse töövaidluskomisjonile. Tekkinud kohtuvälised kulud on kohtueelse menetluse kulud

(TsMS § 144 p 4) ja menetlusosalise saamata jäänud töötasu (TsMS § 114 p 3), mida hageja

saanuks teenida siis, kui kostja täitnuks lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi ja hageja

töötanuks edasi puusepana. Tekkinud on ka kulud, mis on kantud seoses menetlustega, s.o

menetlusdokumentide koostamise ja läbivaatamise kulud (TsMS § 144 p 2).

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja saamata jäänud töötasu nõue põhineb arusaamal, et tööandja peab töötajale maksma

töötasu kogu välislähetuse aja ulatuses (24 tundi ööpäevas iga päeva eest lähetusse minekul,

olekul ja tagasitulekul), hoolimata sellest, mitu tundi sellest välislähetuses oldud ajast töötaja

tegelikult tööd teeb. Nimetatud seisukoht on vastuolus tööandja kohustusega maksta tasu töö

eest (TLS § 1). Ka Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 21 rõhutanud, et töötasu

makstakse töö eest (TLS § 5 lg 1 p 5, § 28 lg 2 p 2).

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja saamata jäänud töötasu nõude välistab juba see, et sama

perioodi töötasu osas töötasu nõuete suhtes on juba jõustunud lahendid ning hagejal ei saa olla

muid töötasunõudeid. Hageja ei toonud maakohtus asja uuel arutamisel eraldi välja nõudeid

vähem arvestatud töötundide eest ehitusplatsil ning bussijuhtimisega seotud ülesannete täitmise

eest. Maakohus on õigesti järeldanud, et hagejal ei saanud olla tööaega ja tööülesandeid, mis

oleks olnud tasustamata. 21. jaanuar 2019. a, mil hageja kostjast tulenevalt ei teinud tööd, kuid

mille eest hagejale on töötasu välja mõistetud, ei ole küll nn tegelikult töö tegemise aeg, kuid

kostjast tuleneva takistuse tõttu pidi selle kostja hüvitama ning see on lahendatud juba

jõustunud kohtulahendiga.

Kohtu käsitlus töölepingus kokku lepitud töötasu ja välislähetuses tasu maksmise kokkuleppe

kohta on õige. Hagejale maksti töötasu soorituste (tükitöö), mitte tööaja (ajatasu) järgi. Hagejale

maksti põhitöötasu Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalga järgi (töölepingu p

6.1) ning töölepingu p-de 6.2 ja 6.3 järgi on hea töö eest lisatasusid ja preemiat, mille suurus

sõltus tehtud tööde mahtudest, töödele kehtestatud ühikhinnetest, töö efektiivsusest ja

kvaliteedist, töötajale antud lisaülesannetest ning töökohustuste nõuetekohasest täitmisest,

vastavalt kostja poolt määratud tingimustele ja korrale, kusjuures nimetatud lisatasude ja

preemiate maksmise põhimõtted kehtivad ka töö tasustamisel töölähetustes. Enne

välislähetusse suundumist sõlmisid pooled töölepingu lisa nr 1419-KME. Hageja suhtes

kehtisid välislähetuse ajal töötasu tingimustest töölepingu lisa p 3, mille kohaselt hageja töötasu

tunnis on minimaalselt 159,50 SEK. Sisuliselt ei mindud sellega üle ajatasule, sest

välislähetuses töötamise kontekstis oli kostja jaoks oluline näidata, et välislähetuse ajal tagab

ta töötajale igal juhul tunnitöötasu minimaalselt 159,50 SEK. Töötasu arvestamise põhimõtted

töölepingu lisaga ei muutunud.

Maakohus jättis õigesti ületunnitöö eest tasu ja kompensatsiooni nõude rahuldamata. Hageja on

ületunnitöö eest tasu nõude jaganud 11. aprilli 2022. a menetlusdokumendis kaheks ning

esitanud eraldi ületunnitöö tasu 2125 eurot 72 senti ja ületundide kompensatsiooni 24 154 eurot

74 senti nõude. Maakohus, jättes nimetatud nõude täies ulatuses rahuldamata, lähtus

põhjendatult käesolevas asjas 11. augusti 2020. a otsuses tuvastatud hageja tööajast detsembris

2018. a ja jaanuaris 2019. a. Isegi juhul, kui oleks õige hageja käsitlus, et tegemist on

ületundidega, on hagejale kõigi välislähetuses tehtud töötundide eest makstud ning

ületunnitöötasu tuleks maksta vaid 0,5-kordselt.

Maakohus jättis õigesti hageja päevaraha nõude rahuldamata. Poolte vahelises töölepingu lisas

on silmas peetud sama päevaraha, mida makstakse Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 järgi.

Ainuüksi asjaolu, et päevaraha summad 22 eurot 37 senti kattuvad, osundab, et tegemist ei ole

erinevate päevaraha summadega.

Puhkusega seotud nõuded on aegunud. Arvestades, et kostja on puhkusetasu vähem tasunud

väidetavalt juba 25. veebruarist 8. märtsini 2019 toimunud puhkuse eest, siis võimalik nõue

puhkusetasu osas sai hagejale teatavaks hiljemalt puhkuse alguseks 25. veebruaril 2019.

Samamoodi pidi ka lõpparve koosseisus väidetavalt vähem puhkusetasu maksmine saama

teatavaks hiljemalt lõpparve maksmisel. Seega on hageja nõue puhkusetasu ja puhkusehüvitise

osas TLS § 31 alusel aegunud. Igal juhul pidi hiljemalt töölepingu ülesütlemisel 13. märtsil

2019 hagejale saama teatavaks, kas tal on nõudeid puhkusetasude osas.

Kostja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud, erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused ei

ole täidetud ning hageja 13. märtsi 2019. a töölepingu ülesütlemine on tühine, mistõttu pole

alust mõista hagejale välja TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitist. Maakohus on õigesti märkinud,

et ülesütlemisavalduse materiaalsete eelduse osas tuleb lähtuda tegelikest põhjustest. Tööandja

pole oluliselt rikkunud oma kohustusi ja seega pole andnud põhjust töölepingut üles öelda.

Maakohus leidis õigesti, et kuna hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, jääb rahuldamata ka

viivisenõue.

Hageja menetluskulude nõue ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu kostja hagi rahuldamise osas ning hageja hagi

töölepingu ülesütlemise hüvitise nõude rahuldamata jätmise ja sellelt väljamõistetava viivise

osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostja hagi töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 85 lg 4 alusel

alates 12. aprillist 2019 rahuldamata ning rahuldab osaliselt hageja hagi töölepingu

ülesütlemisest tingitud hüvitise väljamõistmise osas, mõistab kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 1460 eurot 11 senti, hüvitiselt käesoleva kohtuotsuse tegemise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 563 eurot 90 senti ja edaspidi viivise VÕS § 113 lg-s

ettenähtud

määras

kuni

nõude

täitmiseni.

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

apellatsioonkaebuse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

13. Hageja rahalised nõuded tuginevad valdavas osas hageja hinnangule, et kogu välislähetuses

oldud aeg tuleb tasustada. Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolse mõiste „tööaeg“

sisustamisega. Hageja eksib, leides, et kogu töölähetuses oldud aega tuleb käsitleda tööajana

ning tuleb sellest tulenevalt tasustada.

TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt on tööaeg aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid.

Hageja poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ art 2 p 1 kohaselt

on tööaeg iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb

või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega. Tööajaks nii

direktiivi, kui ka TLS mõistes, saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda eelkõige aega, mil töötaja

täidab tööandja huvides muid töö iseloomust tulenevaid kohustusi (TLS § 15 lg 2 p 1).

Hageja hinnangul on töötaja kogu välislähetuse aja tööandja käsutuses ning sellest tulenevalt

tuleb töölähetuse aega käsitleda tööajana ning vastavalt tasustada. Selliselt tööaega sisustades

nõuab hageja tasu kogu lähetuses oldud aja eest, sh selle aja eest, mis kulus puhkamisele, sh

uneajale. Selline käsitlus on vastuolus nii töölepingu seaduse, kui ka direktiiviga. Ajaks, millal

töötaja on tööandja käsutuses, ei saa lugeda kogu töölähetuses oldud aega. Direktiivi mõttes

tuleb tööaega käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need kaks mõistet on üksteist

välistavad. Direktiivi artiklid 3–6 käsitlevad igapäevast puhkust, vaheaegu ja ka maksimaalset

iganädalast tööaega. Ka välislähetuses olles on tööandja kohustatud võimaldama töötajatele

puhkeaega. Pooltevahelise töölepingu lisa kohaselt on hageja Rootsi Kuningriiki lähetamise

korral töötundide arvuks nädalas jätkuvalt 40 ning puhkusepäevade arvuks aastas 25 (I kd, tl

12). Nii direktiiv kui ka TLS ei näe tööandjale kohustust tasuda töötasu aja eest, mil töötaja

tööd ei tee ning kasutab seaduses ja direktiivis ettenähtud puhkeaega. See kehtib ka töölähetuses

puhkeaja kasutamise osas. Hageja ei ole teinud tööd 24 tundi 7 päeva nädalas. Pooled ei ole

kokku leppinud, et tööandja maksab töötajale töötasu kogu töölähetuses oldud aja eest.

Välislähetuses viibitud aja eest täiendava tasu (nt päevaraha) maksmise eesmärgiks on mh

võimalike ebamugavuste vähemalt osaline kompenseerimine.

Riigikohus on käesolevas asjas 9. veebruaril 2022 tehtud otsuse p-s 21 leidnud, et asjas

tuvastatu kohaselt ei olnud pooled leppinud kokku, et tööandja maksab töötajale teeloleku ja

lõunapauside eest töötasu. Töötasu makstakse töö eest (TLS § 5 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 2).

Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud hageja poolt välislähetuses töötatud aeg ning selle eest

saadava töötasu suurus. Hageja ei toonud 25. veebruari 2020. a ega 11. aprilli 2022. a

menetlusdokumentides välja muid põhjendusi oma töötasu nõudele, kui see, et töötasu tuleb

tasuda iga töölähetuses oldud tunni eest. Kuivõrd tegemist ei ole põhjendatud nõudega, jättis

maakohus õigesti hageja töötasu nõude rahuldamata.

14. Hageja nõuab päevaraha tasumist nii pooltevahelise töölepingu lisa, kui ka Vabariigi

Valitsuse määruse nr 110 alusel.

TLS § 40 lg-te 2 ja 3 kohaselt on töötajal välislähetuse korral õigus nõuda lisaks välislähetuse

päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui

pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Vabariigi Valitsus kehtestab

määrusega välislähetuse päevaraha alammäära ja tingimused, millega piiratakse päevaraha

maksmist tulenevalt lähetuskoha kaugusest, lähetuse algus- ja lõpuajast ning lähetuse ajal

toimuvast toitlustamisest.

Pooled leppisid 27. novembri 2018. a töölepingu lisas kokku, et kostja maksab hagejale

päevaraha 22 eurot 37 senti toitlustuskulude katteks (I kd, tl 12–13). Vabariigi Valitsuse

määruse nr 110 § 3 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 22 eurot 37 senti päevas.

Sama määruse § 4 lg-d 1 ja 4 sätestavad, et teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest

makstakse töötajale välislähetuse päevaraha, kui välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50

kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht. Tööandja võib välislähetuse

päevaraha määra vähendada kuni 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse

lähetatule tasuta toitlustamine.

Seega on tööandjal õigus määrusega kehtestatud päevaraha alammäära vähendada kuni 70%

juhul, kui tööandja kannab töötajate toitlustuskulusid. Määruse § 4 lg-te 1 ja 4 tõlgendamisest

järeldub, et päevaraha ei maksta ainuüksi teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest, vaid see

katab ka muid lähetusega seotud kulusid, sh ka toitlustuskulusid. Pooltevahelisest töölepingu

lisast ei saa järeldada, et kogu kokkulepitud päevaraha määr 22 eurot 37 senti on ettenähtud

ainuüksi toitlustuskulude katteks. Pooled leppisid töölepingu lisas kokku, et tööandja korraldab

lähetuse ajal transpordi ja majutuse ning kannab nendega seotud kulud, lisaks väljastab töötajale

vajalikud töövahendid, teeb oma kulul töötajale reisikindlustuse. Seega on pooled leppinud

kokku tööandja lähetuse kulude kandmise kohustuses, mis on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse

määruse nr 110 eesmärkidega. Seda, et pooled ei leppinud kokku täiendavas päevaraha

tasumises lisaks määrusega ettenähtud päevaraha maksmise kohustusele, tuleneb kaudselt ka

asjaolust, et töölepingu lisas kokkulepitud päevaraha määr on sama, mis on määrusega

kehtestatud päevaraha alammäär.

Üldreegel on see, et töölähetusega kaasnevad kulud kannab tööandja. Maakohus analüüsis

hageja päevaraha nõude suurust ning kõrvutas seda hagejale väljamakstud päevaraha

suurusega. Hageja ei too apellatsioonkaebuses välja, et maakohus oleks arvutuses eksinud.

15. Hageja eristab tasu nõuet ületunnitöö eest, tuginedes nö väidetavalt reaalselt tehtud

ületunnitöö tundide arvule ületunni kompensatsiooni nõudest, mille aluseks on hageja arusaam,

et kogu lähetuses oldud aeg on tööaeg.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult hageja ületunnitöö tasu ja ületunni

kompensatsiooninõuded rahuldamata. Hageja vastavad nõuded tulenevad hageja ekslikust

arusaamast, et kogu välislähetuses oldud aeg on tööaeg.

Maakohus käsitles asja esmakordsel läbivaatamisel põhjalikult hageja poolt välislähetuses

töötatud tundide arvu. Maakohus tuvastas 11. augusti 2020. a otsuse p-s 4.2.2., et hageja töötas

detsembris 2018. a 125 tundi ning jaanuaris 2019. a 195,5 tundi ning mõistis sellest tulenevalt

vähem makstud töötasu välja. Tartu Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 18. jaanuaril 2021

tehtud otsuse p-s 13.5., et maakohus on õigesti tuvastanud hagejal vähem saadud töötasu

suuruse. Riigikohus jättis selles osas maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Seega on

hageja poolt töötatud tundide arv ja saamata jäänud tasu suurus jõustunud otsustega kindlaks

tehtud ning selle üle enam vaidlust ei ole. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks töölähetuses

ületunnitööd teinud.

Hageja nõue on vastuoluline. Hageja väitel tuleb kohaldada BI ja Byggnadsi vahel sõlmitud

kollektiivlepingut. Samas tugineb hageja ületunnitöö eest tasu arvutamisel muuhulgas ka TLS

§-le 44 ning korrutab tasu TLS § 44 lg-s 7 sätestatud koefitsiendiga 1,5 (11. aprilli 2022. a hagi

terviktekst, III kd, tl 17–18).

Hageja kompensatsiooninõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja tõlgendus, et kõik töölähetuses

oldud tunnid on tööaeg ning seetõttu kuuluvad tasustamisele ületunnitööna (nn

kompensatsiooninõue), on meelevaldne. Kuivõrd hageja töötundide arv on jõustunud

kohtulahenditega kindlaks tehtud ning ületundide tegemine ei ole tuvastatud, puudub alus

ületundide tegemise eest kompensatsiooni väljamõistmiseks.

16. Maakohus jättis hageja puhkusetasu ja -hüvitise nõuded aegumise tõttu põhjendatult

rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et nimetatud nõuete esitamise tähtaeg

tuleneb TLS §-st 31 ning selleks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada

saama oma õiguse rikkumisest. Hageja oli puhkusel 25. veebruarist 8. märtsini 2019.

Maakohus leidis, et võimalikud nõuded puhkusetasu ja -hüvitise osas pidid olema hagejale

teada 13. märtsil 2109 töölepingu ülesütlemisel, kuid hiljemalt 15. märtsil 2019, arvestades, et

hageja pidas kostjaga 14. – 15. märtsil 2019 kirjavahetust puhkusearvestuse osas (I kd, tl 199–

202). Hageja esitas puhkusega seonduvad nõuded kohtule 13. oktoobril 2019, s.o rohkem, kui

neli kuud pärast TLS §-s 31 ettenähtud aegumistähtaja lõppemist. Hageja ei vaidlusta

apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut hageja poolt enda õiguste rikkumisest

teadasaamise kuupäevade osas. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja võimalikud nõuded

seoses puhkusetasu ja -hüvitisega on aegunud.

Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et kostja on jätnud puhkusetasu ja -hüvitise täies ulatuses

maksmata tahtlikult ning sellest tulenevalt on aegumistähtaeg kümme aastat vastavalt

TsÜS § 146 lg-le 4. Hageja ei põhjenda, milles seisneb kostja tahtlus. TsÜS § 146 lg 4 mõttes

on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub

tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei

ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt nt Riigikohtu 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega ei ole ainuüksi kohustuse rikkumine piisav TsÜS § 146 lg 4

kohaldamiseks (vt nt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 20).

Hageja väide, et kostja on rikkunud kohustusi tahtlikult, on jäänud paljasõnaliseks ning

seepärast puudub alus TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks.

17. Hageja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et ta ütles töölepingu erakorraliselt üles, sest

kostja on lepingut oluliselt rikkunud. Maakohus leidis, et kostja ei ole töölepingut oluliselt

rikkunud, töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud ning seetõttu on

töölepingu ülesütlemine tühine.

Ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ei nõustu. Hageja 13. aprilli 2019. a ülesütlemise

põhjusena on välja toodud, et tööandja on jätnud olulisel määral arvestamata tunde, mille tõttu

on töötajal olulisel määral tasu kätte saamata. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et kostja

oli detsembri 2018. a ja jaanuari 2019. a eest tasunud hagejale töötasu 263 eurot 39 senti vähem.

Töötaja võib öelda töölepingu VÕS § 196 ning TLS § 87 ja § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel

üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist

mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Lepingurikkumised, mida saab

esmajoones pidada oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2 ning need kohalduvad VÕS § 1

lg 1 järgi ka töölepingu rikkumise korral. Lisaks sisaldab TLS § 91 lg 2 näitliku loetelu

tööandja kohustuste olulistest rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise

ülesütlemise aluseks. Muu hulgas on töötajal õigus öelda tööleping erakorraliselt üles, kui

tööandja on rikkunud oluliselt töötasu maksmise kohustust, s.o jätnud töötasu maksmata,

viivitanud töötasu maksmisega või maksnud kokkulepitust väiksemat töötasu (TLS § 91 lg 2

p 2) (vt Riigikohtu 11. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497, p 18; 9. veebruari

2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129, p-d 26–27).

Töötasu maksmisega lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks kohustuse

rikkumiseks, kui töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid viimane

jätkab rikkumist. Sellisel juhul tuleb arvestada, et TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja

töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud

asjaolust teada sai või pidi teada saama (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas

nr 2-19-2497, p 18; 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12).

Hageja on nii jaanuaris, kui ka veebruaris juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et tööaja ja

töötasu arvestuses on vead (I kd, tl 22–34). Kuivõrd hageja on kostja tähelepanu töötasu

arvestuses esinenud vigadele korduvalt juhtinud, kuid sellele vaatamata on kostja jätnud töötasu

osaliselt välja maksmata, saab käesoleval juhul töötasu maksmisega viivitamist ja töötasu

osalist mittetasumist pidada töötasu maksmise kohustuse oluliseks rikkumiseks, mis annab

töötajale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

Kuivõrd hageja poolt töölepingu ülesütlemine ei ole tühine, tuleb tühistada maakohtu otsus

osas, millega maakohus rahuldas kostja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

Ringkonnakohus jätab uue otsusega kostja hagi rahuldamata.

18. Kuni 17. märtsini 2023 kehtinud TLS § 100 lg 4 sätestas, et kui töötaja ütleb töölepingu

erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon

võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole

huvisid.

Kuivõrd hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles tööandjast tuleneval põhjusel, on kostjalt

hageja kasuks TLS § 100 lg 4 järgi hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Siiski arvestades

tööandja poolt maksmata jäänud töötasu suurust (263 eurot 39 senti), samuti asjaolu, et kostja

osaliselt tunnistas vigu tööaja arvestuses koheselt pärast hageja poolset pöördumist (I kd, tl 24;

27), siis esineb ringkonnakohtu hinnangul alus hüvitise vähendamiseks TLS § 100 lg 4 teise

lause järgi. Ringkonnakohus loeb põhjendatud hüvitise suuruseks hageja ühe kuu keskmist

töötasu.

Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 91 on kehtestatud „Keskmise töötasu

maksmise tingimused ja kord“. Korra § 1 kohaselt kohaldatakse määrust töötaja keskmise

töötasu arvutamisele ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel. Korra § 2 lg 2 järgi

arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu

jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud.

Hageja keskmise töötasu arvestuse (I kd, tl 145) kohaselt on hageja perioodil september 2018

– veebruar 2019 teeninud töötasu kokku 8497 eurot 27 senti (bruto). Keskmise töötasu

arvestamisel arvestab ringkonnakohus ka kohtute poolt detsember 2018. a ja jaanuar 2019. a

eest vähemmakstud tuvastatud töötasu suurusega, s.o 263 eurot 39 senti (bruto). Seega on

hageja teeninud kuue kuuga 8760 eurot 66 senti (bruto) (8497,27+263,39) ning ühe kuu

keskmine töötasu suuruseks on 1460 eurot 11 senti (bruto) (8760,66/6). Ringkonnakohus

rahuldab hageja ülesütlemise hüvitise nõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 1460 eurot 11 senti (bruto).

19. Hageja nõudis ka viivise väljamõistmist. Hageja loeb viivise sissenõutavaks muutumise

ajaks 13. märtsi 2019. a, s.o aeg, mil hageja oli sunnitud töölepingu erakorraliselt üles ütlema.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Ringkonnakohtu hinnangul muutus TLS § 100 lg 4 järgne hüvitise tasumise kohustus

sissenõutavaks töölepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 14. märtsist 2019. Käesoleva

otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 563 eurot 90 senti. Kostjalt tuleb

alates 30. septembrist 2023 mõista viivis hüvitiselt 1460 eurot 11 senti VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras kuni nõude täitmiseni (TsMS § 367).

20. Kuivõrd ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist tuleb menetluskulud jätta poolte

endi kanda. Seega ei ole vajadust määrata menetluskulusid kindlaks rahaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

30.10.2023 täiendatud Tartu Ringkonnakohtu otsus

1. Rahuldada KM Element OÜ taotlus täiendava otsuse tegemiseks.

2. Teha tsiviilasjas nr 2-19-9129 täiendav otsus.

3. Täiendada Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a otsuse resolutsiooni p 4.2.

lausega: Jätta Mati Maine hagi ülejäänud nõuete, s.o saamata jäänud töötasu, tasu

ületunnitöö eest, kompensatsioon ületunnitöö eest ning päevaraha, osas rahuldamata.

4. Lugeda Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a otsuse resolutsiooni p 4.2. tervikuna

sõnastatuks järgmiselt: Rahuldada Mati Maine hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise

hüvitise ja viivise väljamõistmiseks osaliselt. Jätta Mati Maine hagi ülejäänud nõuete, s.o

saamata jäänud töötasu, tasu ületunnitöö eest, kompensatsioon ületunnitöö eest ning

päevaraha, osas rahuldamata.