3-21-2590/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2590

Haldusasi

X ja Y kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 21.07.2021

teate nr 2.1.–1/21/1569 ja 11.10.2021 vaideotsuse nr

2.1.-3/21/2788

tühistamiseks

ning

Andmekaitse

Inspektsiooni

kohustamiseks

jätkata

järelevalvemenetlust

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y, esindaja v.adv Aldo Vassar

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, esindajad PL ja

AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.06.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 28.06.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2590 muutmata.

2. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt X ja Y kasuks välja kaebajate apellatsiooniastme

kulud 1565,61 (üks tuhat viissada kuuskümmend viis eurot 61 senti) eurot.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed ja vaidlusaluse artikli pealkiri

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-21-2590

2(10)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja Y esitasid 21.04.2021 Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kaebuse seoses AS

Ekspress Meedia uudisteportaali Delfi Ärilehe sektsioonis 12.11.1997 avaldatud artikliga

„XXX“.

2. AKI algatas 14.05.2021 järelevalvemenetluse ning edastas kaebuse AS-le Ekspress

Meedia vastamiseks.

3. AS Ekspress Meedia leidis 25.05.2021 vastuses AKI-le, et isikuandmete jätkuv

avalikustamine on õiguspärane. Õigust olla unustatud ei kohaldata, kui andmeid töödeldakse

sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks. Kui andmed on avaldatud ajakirjanduslikul

eesmärgil ja täidetud on ka teised ajakirjanduslikul eesmärgil andmetöötluse eeldused

(ülekaalukas avalik huvi ja andmesubjekti õiguste ülemäärase kahjustamise puudumine), ei saa

meediaväljaandelt nõuda meediaväljundi muutmist või kustutamist, sest ajakirjandusväljaande

arhiiv ja selle täielikkus on väärtus, mida Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) hindab kui

informatsioonivabaduse hüve.

4. AKI lõpetas 21.07.2021 teatega nr 2.1.-1/21/1569 menetluse, leides, et isikuandmete

jätkuvaks avalikustamiseks on kõik tingimused täidetud. Ajakirjandus võib kajastada isikuid,

kes on seotud ühiskondlikult taunitavate või avalikku debatti tekitavate teemadega, olenemata

sellest, kas ja millal on neile määratud karistus kustunud. Kajastada võib isegi neid tegusid,

mille eest ei ole isikut karistatud või ta on näiteks õigeks mõistetud. Seetõttu ei ole

karistusandmete karistusregistrist kustumise fakt piisav põhjus leidmaks, et artikli sisu (sh selles

avalikustatud isikuandmete) osas puudub avalik huvi. Sellises olukorras isikuandmete

kustutamine tähendaks ajaloo ümberkirjutamist (artiklite muutmist), millist praktikat ei ole ka

EIK oma otsustes toetanud. Seega ei ole võimalik väita, et artiklis toodu osas oleks avaliku huvi

puudumine täielik ja ilmselge, mistõttu esineb vaidlusalustes artiklites kajastatu osas avalik

huvi. Artikkel riivab kaebajate eraelu, kuid kuna artikkel kajastas Eesti Vabariigi nimel

vastavalt menetlusseadustikule läbi viidud avalikku kohtumenetlust (selle sisu ja käiku), ei ole

artikli avaldamisega kaebajate õigusi ülemääraselt kahjustatud. Kuna kaebajatel puudub õigus

nõuda artikli muutmist, puudub neil ka alus nõuda, et AS Ekspress Meedia lõpetaks artiklite

indekseerimise avalikes otsingumootorites.

5. X ja Y esitasid 19.08.2021 vaide, mis jäeti AKI 11.10.2021 vaideotsusega nr 2.1.-

3/21/2788 rahuldamata. Vaide esitajad tuginevad sellele, et isikuandmete kaitse seaduse (IKS)

seletuskiri ei too välja, et ajakirjandusel on lisaks uudiste avaldamisele avaliku debati tekitamise

eesmärgil veel teisi eesmärke nagu uudiste säilitamine või internetiarhiivide loomine. Tihti ei

esitata seaduste seletuskirjades nii täpseid selgitusi. Samamoodi ei ole ajakirjanduse ülesandeid

täpsustatud eelnevalt kehtinud IKS-i seletuskirjas. Sellisel juhul tuleb lähtuda õigusnormi

rakendamisel kohtupraktikast.

3-21-2590

3(10)

6. X ja Y esitasid 10.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 21.07.2021 teate nr 2.1.–

1/21/1569 ja 11.10.2021 vaideotsuse nr 2.1.-3/21/2788 tühistamiseks ning AKI kohustamiseks

jätkata järelevalvemenetlust. Kaebajad ei nõustu AKI käsitlusega, mille kohaselt on

seadusandja seletuskirjast midagi välja jätnud, mis peaks seal kindlasti olema. AKI on võtnud

seadusandja rolli, hakates rakendatavat normi oma äranägemise järgi sisustama. AKI on

tunnistanud, et avalik huvi artikli ja selle teema osas puudub, aga jätkuvalt eksisteerib

ajakirjanduslik eesmärk, milleks on ajaloo säilitamine ja hilisem teabe lihtsal viisil

kättesaadavaks tegemine. Selliselt ajakirjandusliku eesmärgi sisustamine on vastuolus

isikuandmete kaitse üldmäärusega (IKÜM) ja IKS-ga. Isikuandmete töötlemise õiguspärasust

tuleb kontrollida IKÜM-i ja IKS-i kontekstis. IKÜM-st, IKS-st ning IKS-i seletuskirjast ei

tulene, et ajakirjanduse eesmärgiks on „ajaloo säilitamine ja hilisem teabe lihtsal viisil

kättesaadavaks tegemine“. AKI on sisustanud mõistet „ajakirjanduslik eesmärk“ meelevaldselt

ning ületanud oma pädevust.

Kuna tegemist on 12.11.1997 avaldatud uudisega, puudub artiklil kaebuse esitamise seisuga ehk

24 aastat hiljem uudisväärtus. Kaebajad ei ole avaliku elu tegelased. Ajakirjanduslikul

eesmärgil isikuandmete töötlemise korral on lahutamatuks eelduseks avalik huvi, mida antud

juhul ei esine.

Jõustunud kohtuotsuse ja karistuse avalikustamise alus tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust

(KrMS) ja karistusregistri seadusest (KarRS). KarRS näeb ette tähtajad, millal karistusandmed

kustutatakse. Seejärel lõpetatakse isikuandmete avalikustamine. Vastavad tähtajad on kaebajate

puhul möödunud ja isikuandmete avalikustamine on riigiasutuste poolt lõpetatud. AKI on

menetluse lõpetamise otsuses tunnistanud, et artikkel riivab kaebajate eraelu.

Isikuandmete kaitse loogika ning ülesehitus rajaneb põhimõttel, et isikuandmete

avalikustamiseks/töötlemiseks on vaja õiguslikku alust. AKI on meediaettevõtte osas aga

võtnud seisukoha, et artiklite jätkuv avaldamine aastakümneid hiljem ei saa põhjustada

kaebajate eraelu ülemäärast riivet, kuna kajastatud on avalikku kohtumenetlust. Selline õiguslik

käsitlus on põhimõtteliselt väär, mistõttu on AKI kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Ühestki õigusaktist ei tulene meediaväljaande õigust digiarhiivi pidamiseks. Kaebajatele jääb

mulje, et AKI käsitluse järgi selline ajakirjanduslik eesmärk ei lõppe kunagi ehk vastavat artiklit

saab kaebajate elu lõpuni jääda avaldama. Selline käsitlus ja tõlgendus isikuandmete kaitsest ei

vasta IKÜM-s ja IKS-s sätestatud põhimõtetele, sh minimaalsuse põhimõttele.

7. AKI palus jätta kaebuse rahuldamata. Menetluse lõpetamise teade ja vaideotsus on

õiguspärased, kaalutlusvigadeta ja nende tühistamiseks puudub alus. Seisukohta, et

ajakirjandusel on lisaks uudiste avaldamisele avaliku debati tekitamise eesmärgil ka teisi

eesmärke nagu uudiste säilitamine või internetiarhiivide loomine, toetavad mitmed EIK

lahendid. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete avalikustamise aluseks olev IKS § 4 ei ole

peaaegu muutunud pärast IKÜM-i kehtima hakkamist ja IKS-i uue redaktsiooni jõustumist.

Kriteeriumid, mille alusel andmete avaldamise õiguspärasust hinnata, on jäänud sisuliselt

samaks. Seega on kohtute (nii Eesti kui ka Euroopa Kohtu ja EIK-i) varasemad seisukohad

asjakohased ka kõnealuses asjas.

Õigusnorme rakendades tuleb paratamatult neid tõlgendada ning abiks on erinevate kohtute

seisukohad. Kohtud on seisukohal, et ajakirjanduslik eesmärk on pisut laiem kui üksnes

päevakajaliste sündmuste kajastamine. EIK on rõhutanud, et väljendusvabadus on

demokraatliku ühiskonna alustala ja seetõttu on ajakirjandusele antud tagatised eriti tähtsad.

Ajakirjanduse esmane ülesanne on tegutseda demokraatia tagamiseks avalikkuse valvekoerana

ning teisene ülesanne on juba kajastatud uudiste säilitamine ja avalikkusele kättesaadavaks

tegemine (Times Newspaper vs. Ühendkuningriik). Samuti oli kohus seisukohal, et kohtu ega

3-21-2590

4(10)

meedia ülesanne ei saa ega või olla kirjutada ümber ajalugu, kustutades internetist artikleid või

nendes avaldatut, isegi kui nende sisu peaks rikkuma kellegi õiguseid. Kohtuasjas

Wegrzyonovski ja Smolczewski vs. Poola rõhutas EIK, et meediaväljaannete internetiarhiivid

on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 10 kaitsealas, mis tähendab, et nende

kustutamiseks kohustamine ei ole üldjuhul lubatud. EIK rõhutab samas, et meedia

internetiarhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni alalhoidmisel ja kättesaadavaks

tegemisel ning sellised arhiivid on tähtsaks haridus- ja teadustöö allikaks, eriti arvestades, et

need on üldsusele kergesti kättesaadavad ning üldjuhul tasuta. EIK juhtis lahendis M.L ja W.W

vs. Saksamaa (p-d 103, 104) tähelepanu ka asjaolule, et vanemate lugudega seotud nõuete

esilekerkimise võimalus iseenesest mõjub ajakirjandusvabadusele halvavalt, sest võib tuua

kaasa selle, et ajakirjandus ei säilita oma digiarhiive või hakkab vältima isikuandmete

kasutamist. Samas lahendis on leitud, et avalikkusel peab olema võimalus otsida andmeid ka

möödunud sündmuste kohta. Avalikkuse huvi kriminaalmenetluse vastu võib küll ajas muutuda

olenevalt kohtuasja asjaoludest, aga üldsuse teabe saamise õiguse piiramiseks peavad olema

eriti mõjuvad põhjused. Seega toetavad kohtute seisukohad (vt ka lahendid nr 3-09-706 ja nr 3-

3-1-85-15) AKI poolt kujundatud seisukohta, et isegi kui leida, et kaebajate toimepandud teod

ei oma enam päevakajalist tähendust, täidab nende jätkuv avaldamine siiski ajakirjanduslikku

eesmärki.

EIK on pidanud nii eraelu puutumatust kui ka ajakirjanike sõnavabadust võrdväärseteks

põhiõigusteks, mille kaal peaks olema põhimõtteliselt sama (Axel Springer AG vs. Saksamaa,

Hannover vs. Saksamaa, Delfi vs. Eesti). EIK praktika järgi tähendab arvamusvabaduse

tagamine muu hulgas seda, et ajakirjandusel lasub kohustus edastada teavet ja mõtteid nii

poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes.

Ajakirjanduse ülesanne on sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning avalikkusel on õigus neid

saada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-18-13). Artiklis kajastatud asjaolusid arvesse võttes oli

tegemist sündmustega, mille osas ei saa avalikku huvi ka tänasel päeval eitada. Ajakirjandusel

on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava

teemaderingi määratlemisel. Kõnealuses asjas ei esinenud selliseid aspekte, mida võiks käsitada

asjasse puutumatute eraeluliste detailidena. Asi on avalikkusele huvi pakkuv sõltumata sellest,

et tegemist ei ole avaliku elu tegelastega. Ajakirjanduses ei kirjutata üksnes avaliku elu

tegelastest, vaid ka kõigist teistest isikutest, kes on oma tegevusega toonud ise kaasa avalikkuse

huvi. Muul juhul, kui artiklites ei toodaks sündmustega seotud isikute nimesid, saaks üldsus

seada kahtluse alla ajakirjanduse usaldusväärsuse ja uudiste kontrollitavuse. Ka lahendis M.L

ja W.W vs. Saksamaa (p 105) on leitud, et isikustatud info, sh isiku täisnime avaldamine, on

ajakirjanduse oluline osa, seda eriti kriminaalmenetluse puhul, mis pakub suurt avalikku huvi

ja mille kohta andmete kättesaadavus panustab avalikku debatti ka aastate möödudes.

Väited õiguste ülemäärasest kahjustamisest on tõendamata. Kuigi vähemalt mingis osas on

kaebajatel keerukas kahjustamise fakti tõendada (nt seda, kas ja mida tunnevad nende lapsed),

on siiski ümber lükatud väide, et kaebajate tööelu ja karjäär on saanud artiklite tõttu kahjustada.

Mõlemad kaebajad on tööalaselt edukad sõltumata vaidlusalusest artiklist. Ei ole arusaadav,

kuidas aitab artikli eemaldamine kaasa kaebajate maine ja õiglustunde taastamisele või kuidas

see artikkel kahjustas nende õigusi kõige enam.

Kui meediaväljaanne keeldub artikli eemaldamisest, on kaebajatel võimalik pöörduda Google’i

poole ning taotleda nimede järgi otsingumootoris tulemuste kuvamise lõpetamist.

Otsingumootorist nime järgi tulemuste peitmine on meede, mis aitab vähendada riivet isikute

õigustele. Meediaväljaanne ei saa piirata artikli leitavust nime alusel. Võimalik oleks piirata

kogu artikli leitavust, mis oleks aga vastuolus ajakirjandusarhiivide ligipääsetavuse

põhimõttega. Küll aga saab isik taotleda otsingumootorilt tema nimega tehtud otsingute teatud

3-21-2590

5(10)

tulemuste eemaldamist, millega jääks avalikkust huvitav artikkel jätkuvalt leitavaks muude

otsisõnadega.

Kaebajate poolt välja toodud KrMS-i ja KarRS-i sätted reguleerivad isikuandmete avaldamist

kohtuotsustes. Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete avaldamist reguleerib IKS § 4, kui on

täidetud selles esitatud tingimused.

Teabe kättesaadavaks tegemine ei ole ajaliselt piiratud. Ajakirjanduse kui ajaloo säilitaja

kontekstis tuleb silmas pidada näiteks ka hilisemaid uurimistöid. Ajakirjandusvabadusse ja

internetiarhiivide terviklikkusesse sekkumiseks peab olema väga oluline sotsiaalne vajadus.

Antud kaasuse puhul sellist vajadust ei ole. Artiklite hilisem muutmine või tervenisti

otsingumootoritele peitmine peaks olema äärmiselt erandlik meede.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.06.2022 otsusega kaebuse, tühistas AKI 21.07.2021

menetluse lõpetamise otsuse nr 2.1.-1/21/1569 ja 11.10.2021 vaideotsuse nr 2.1.-3/21/2788 ning

kohustas vastustajat jätkama järelevalvemenetlust seoses AS-i Ekspress Meedia uudisteportaali

Delfi Ärilehe sektsioonis 12.11.1997 avaldatud artikliga „XXX“, mõistis vastustajalt kaebajate

kasuks välja menetluskulud 2693,21 eurot, ning asendas avaldatavas kohtuotsuses

andmesubjektide nimed, sh artikli pealkirjas sõnad „XXX“, tähemärkidega.

Sõna- ja teabevabaduse teostamise raames toimunud andmete töötlemisel on õigus olla

unustatud seotud andmete töötlemise eesmärgiga. Kui andmeid töödeldi ajakirjandusvabaduse

teostamise eesmärgil, kuid andmete hilisem töötlemine seda eesmärki enam ei kanna, on isikul

õigus nõuda isikuandmete kustutamist vastavas ulatuses. Seega on kaebajatel õigus IKÜM art

17 lg 3 p-le a tuginedes nõuda isikuandmete kustutamist vaidlusalusest artiklist juhul, kui

isikuandmete töötlemine ei ole (enam) vajalik sõna- ja teabevabaduse õiguse teostamiseks.

Ajakirjandusel on teabe kogumisel, avaldamisel, säilitamisel ning selle hilisemal

kättesaadavaks tegemisel oma roll. Ajaloo säilitamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine

võib olla legitiimne eesmärk ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks.

Ajakirjanduse vastava rollita oleks oluliselt keerukam ühiskonna ajaloo terviklik ja

objektiviseeritud käsitlemine. Paljud meie tänased teadmised ajaloosündmustest tuginevad mh

ajakirjanduse poolt talletatud teabele.

Samas ei saa isikuandmete õiguspärase töötlemise kontekstis tähelepanuta jätta teiste IKS §-s 4

sätestatud tingimuste täidetust, mh vajadust tasakaalustada sõna- ja teabevabaduse ning

andmesubjekti õiguste vahekorda. Samuti võib olla asjakohane hinnata, mil määral

andmesubjekti õigus olla unustatud erineb sõltuvalt sellest, kas konkreetsel juhul töödeldakse

ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmeid selle esmase (avalikkuse teavitamine ja diskussiooni

tekitamine) või teisese funktsiooni (ajaloo talletamine ja hilisem teabe kättesaadavaks

tegemine) raames. Esimesel juhul võib riive andmesubjekti õigustele olla põhjendatult

ulatuslikum, arvestades näiteks uudisloo aktuaalsust, selles kajastatud sündmuste mõju

ühiskonnas ning vajadust teavitada avalikkust.

Avaliku huvi hindamisel omab kaalu ajaline mõõde. Vaidlusalune artikkel avaldati 1997. a-l.

Seega on sellest möödunud veidi enam kui 24 aastat. Kuigi avaliku huvi kestvuse ajalisel

piiritlemisel ei saa välja tuua selgeid piire, ei saa kõrvale jätta asjaolu, et avalik huvi teatud

sündmuste ja asjaolude kajastamise vastu väheneb ajas ning muutub. Seega tuleb hinnata, kas

ja milles avalik huvi seisneb.

Vaidlusaluses artiklis on kajastatud süüteoga seotud asjaolusid, mille vastu on teatav avalik huvi

tõenäoliselt olemas ka aastaid hiljem, kuna ühiskonna reegleid eirava käitumise (kahtluse) osas

on avalikkusel eeldatavalt kõrgendatud huvi. Samas ei ole kohus veendunud, et käesoleval juhul

3-21-2590

6(10)

eksisteerib tänasel päeval avalik huvi ulatuses, mis esines artikli avaldamise hetkel. AKI on

tõdenud, et avalik huvi võib endiselt esineda sündmuste osas, kuid ei ole veenvalt põhjendanud,

milles seisneb jätkuv avalik huvi kaebajate isikute (sh kaebajate täisnimede avaldamise) vastu

tänasel päeval. Kaebajate puhul ei ole tegemist avaliku elu tegelastega, kelle elu ja isikuandmete

kajastamine meedias on tavapärane. Samuti ei ole kaebajate puhul tegemist isikutega, kelle

suhtes on jätkuvalt põhjendatud olla n-ö kõrgendatud tähelepanu seisundis (vrd nt korduvad

süüteo toimepanijad). Kaebajate isikuandmete töötlemise lõpetamine (sh täisnime avaldamine)

ei tähenda tingimata ajaloo moonutamist, kui avalik huvi esineb eelkõige artiklis kirjeldatud

sündmuste osas. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et nii Postimees kui Õhtuleht on nõustunud

kaebajate palvega eemaldada uudislugudest kaebajate nimed või asendada need initsiaalidega.

AKI nentis vaideotsuses, et avalikkuse huvi isikute vastu võib olla ajas muutuv ja lähtuvalt

isikute enda tegevusest olla kas nende suhtes kasvav või kahanev. Oluline on analüüsida, mida

on avaldatud isikute kohta tervikuna, kuidas on isikud end ise avalikkusele presenteerinud ja

milline on nende ühiskondlik aktiivsus. Samas ei nähtu, et AKI on neid asjaolusid avaliku huvi

hindamisel arvestanud.

Vaidlusaluses artiklis kajastatud asjaolud ja sündmused võivad olla takistavaks teguriks teatud

töökohtadele kandideerimisel. Asjaolu, et kaebajad on seotud erinevate äriühingute juhtimisega,

ei välista, et mujale tööle kandideerimisel võib vaidlusalune artikkel saada kaebajate edukaks

osutumisel takistuseks. Tänapäeval kasutavad tööandjad tehnoloogilisi võimalusi potentsiaalse

uue töötaja tausta kontrollimiseks. Lapsed ja nende heaolu on tihedalt seotud oma vanematega,

sh sellega, kuidas neid ühiskonnas nähakse ning aktsepteeritakse. Isikutega seotud

meediakajastus mõjutab paratamatult teatud määral nende perekonnaliikmeid (sh lapsi) ja

seeläbi peresiseseid suhteid. Seega ei saa välistada kaebajate õiguste riivet.

Arvestada tuleb 1997. a-l esinenud võimalusi, võrreldes tänapäeva digitaalse infoühiskonnaga,

kus isiku kohta info leidmine ja kättesaamine on tihitipeale vaid paari hiirekliki kaugusel. Seega,

kui ka paberväljaandes jätkub kaebajate isikuandmete töötlemine, jõuab elektrooniline artikkel

suure tõenäosusega oluliselt suurema isikute ringini. Selliselt võib avalikkuse seisukohast n-ö

ebaolulist sündmust kajastav uudislugu jääda isikut pikaks ajaks koormama. Kuigi artikli

avaldamise hetkel võis artiklis avaldatud andmekoosseis lähtuda andmete minimaalsuse

põhimõttest, siis teatud aja möödudes ei pruugi sama andmete koosseis olla enam täies ulatuses

õigustatud. Isikuandmed peaksid olema asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende

töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik (IKÜM põhjenduste p 39). Kui vaidlusaluses artiklis

toimub kaebajate isikuandmete töötlemine ajakirjanduse teisese funktsiooni täitmise eesmärgil

(ajaloo säilitamine ja hilisem teabe kättesaadavaks tegemine), tuleb hinnata, mis on selle

eesmärgi täitmise seisukohalt vajalik andmekoosseis. AKI pole veenvalt põhjendanud, et

teadustöö tegemisel (nt majanduskuritegude kohta) on tingimata vajalik käsitleda kaebajate

isikuid, kui uurimise objektiks on üldistatult teatud tüüpi süüteod ning nende toimepanemise

statistika.

Asjakohane ei ole AKI seisukoht, et kuna ka teistes meediaväljaannetes on kaebajatega

seostatud artikleid seoses neile ette heidetud süüteoga, ei oma vaidlusaluses artiklis kaebajate

isikuandmete töötlemise lõpetamine kaebajate õiguste riive seisukohalt tähendust. Juhul kui

asuda seisukohale, et kui üks meediaväljaanne võib isikuandmete töötlemist jätkata põhjusel, et

ka teised seda teevad, ei olekski isikul võimalik saavutada olukorda, kus tema isikuandmete

töötlemine lõpetatakse.

AKI ei ole järelevalvemenetluse raames hinnanud, kas vaidlusaluses artiklis avaldatud

asjaolude ja sündmuste (mh kaebajate isikuandmete) osas on avaliku huvi ulatus ajas muutunud,

võrreldes artikli avaldamise hetkega, arvestades andmete töötlemise eesmärki (ajakirjanduse

3-21-2590

7(10)

poolt ajaloo talletamine ja teabe hilisem kättesaadavaks tegemine kui ajakirjanduse teisene

funktsioon) ning sellega seonduvalt kaebajate õigust olla unustatud. Avaliku huvi puudumisel

kaebajate isikute (sh isikuandmete) vastu ei ole kaebajate isikuandmete jätkuv töötlemine

artiklis põhjendatud ega proportsionaalne, arvestades artiklis kajastatud sündmustest möödunud

aega, sündmuste iseloomu, kaebajate enda käitumisest tulenevaid asjaolusid ja kaebajate

õiguste riive ulatust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. AKI palub 28.07.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 31.08.2023 ja 11.09.2023)

tühistada halduskohtu 28.06.2022 otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda.

Halduskohus on tõlgendanud IKS §-i 4 ja IKÜM art-t 17 valesti ning jõudnud seetõttu ebaõige

lahendini. Lisaks on kohus ebaõigesti sisustanud IKÜM art 5 lg 1 p-i c ehk andmete avaldamise

nn minimaalsuse printsiipi. Halduskohus on jätnud tähelepanuta rohked EIK lahendid, kus on

peetud ajakirjanduse rolli ajaloo säilitajana äärmiselt oluliseks. Kohtud on selgelt seisukohal, et

ajakirjanduslik eesmärk on laiem kui üksnes päevakajaliste sündmuste kajastamine.

Võttes arvesse tegu ja toimumise aega, esineb artikli avaldamiseks jätkuvalt avalik huvi ajaloo

seisukohast. Kuigi kaebajad ei ole avaliku elu tegelased, ei ole see kõnealuses asjas määrav.

Isegi täna sündmustele tagasi vaadates oli tegemist Eesti kontekstis märkimisväärse

majanduskuriteoga. Ajakirjanduses ei kirjutata vaid avaliku elu tegelastest, vaid ka kõigist

teistest isikutest, kes on oma tegevusega kaasa toonud avalikkuse huvi. Isegi kui asuda

seisukohale, et kaebajate toimepandud teod ei oma enam päevakajalist tähendust, täidab nende

jätkuv avaldamine siiski ajakirjanduslikku eesmärki. Kohus on mh tuginenud sellele, et

Õhtuleht ja Postimees on oma artiklitest kaebajate nimed eemaldanud. See fakt ei vasta tõele,

sest guugeldades on vähemalt Õhtulehe artikkel leitav. See ei oleks ka kohane argument.

Põhjus, miks väljaanne võib nimed initsiaalidega asendada, võib olla praktiline, et vältida

kohtuvaidlusi või pikki kirjavahetusi taotlejatega. Sellest ei saa aga teha järeldust, et seetõttu on

Delfi poolt jätkuv isikuandmete avaldamine õigusvastane.

Eesmärgipärasust ja minimaalsust tuleb hinnata andmete avaldamise hetke seisuga. Kui täna

asuda minevikku ümber hindama, võib jõuda ajalugu tugevalt moonutava tulemuseni. Seega

kaalub ajakirjanduslik sõna- ja teabevabadus siinkohal üles isikute õiguse privaatsusele. Väited

kaebajate õiguste ülemäärasest kahjustamisest on tõendamata. Kuigi mingis osas on kaebajatel

keerukas kahjustamise fakti tõendada (nt seda, kas ja mida tunnevad nende lapsed), on AKI

veenvalt ümber lükanud väite, et kaebajate tööelu ja karjäär on artiklite tõttu saanud kahjustada.

Mõlemad kaebajad on tööalaselt edukad, sõltumata vaidlusalusest artiklist. Halduskohus aga

hindas üksnes seda, kas ja milliseid tehnoloogilisi võimalusi võivad tänasel päeval

potentsiaalsed tööandjad kasutada, jättes tähelepanuta toimepandud teo iseloomu ja selle, et

tööturul toimetulemine ei näi kaebajatel probleemiks olevat.

Halduskohus on jätnud üldse hindamata vastustaja seisukoha sellest, et ajakirjandusvabadusse

sekkumise asemel on isikutel võimalus oma õigusi kaitsta, esitades taotluse Google’ile artiklite

indekseerimise lõpetamiseks. Otsingumootorist nime järgi tulemuste peitmine on kindlasti

meede, mis aitaks vähendada riivet isikute õigustele.

10. X ja Y paluvad 19.08.2022 vastuses (ja 06.09.2023 täiendavas seisukohas) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastutaja kanda.

3-21-2590

8(10)

Vastustaja viidatud EIK-i praktika ei ole asjakohane. Praegune asi ei puuduta ajakirjanduse

vajalikkust ega selle ülesandeid, vaid isikuandmete ebaseaduslikku töötlemist. AKI ei ole oma

seisukohta, et inimeste isikuandmete veebi kaudu kättesaadavatest artiklitest kustutamine

moonutab ajalugu ja kahjustab demokraatiat, kuidagi põhjendanud. Andmekaitse on teinud läbi

olulise reformi. Pärast andmekaitse reformi tuleb lähtuda IKÜM-st, mis on otsekohalduv. IKS-

s on sätestatud erandid, mille reguleerimise osas on IKÜM-i kohaselt liikmesriikidele vastav

diskretsioon ette nähtud. Isikuandmete töötlemine ajakirjanduslikul eesmärgil on täpsemalt

jäetud liikmesriikide reguleerida ning IKS jõustus 2019. a-l. Igasugune isikuandmete töötlemine

kõige laiemas mõttes on muutunud rangemaks. Viited isikuandmete kaitse reformi eelsele EIK

praktikale ei ole asjakohased. Artikli avaldamisest 25 aastat hiljem puudub kaebajate

isikuandmete töötlemiseks ajakirjanduslikul eesmärgil IKS §-i 4 tähenduses ilmselgelt alus.

Küsimuse all ei ole algne uudisväärtus, vaid vaidlus on selle üle, kas isikuandmete töötlemine

selles mahus on jätkuvalt lubatud.

Vastustaja ei ole arusaadavalt ega veenvalt põhjendanud, mis tähtsust omab kaebajate nimede

jätkuv avalikustamine kuriteo toimepanemise ja väidetava ajaloo talletamise kontekstis. IKS-i

seletuskirjast, seadusest endast, IKÜM-st ega ühestki muust õigusaktist ei tulene, et

isikuandmete töötlemine ajakirjanduslikul eesmärgil hõlmaks ajaloo säilitamist vms 25 aastat

hiljem. Isikuandmete töötlemine ei täida enam ajakirjanduslikku eesmärki ega ole õiguspärane,

kuna on mh vastuolus eesmärgikohasuse ja säilitamise põhimõtetega (IKS § 14 p-d 2 ja 5).

Isegi kui ajakirjandusliku eesmärgi alla käiks mingisugune ajaloo säilitamise funktsioon (mida

õigusaktid ei toeta), ei tähenda see, et isikuandmeid võiks avaldada täpselt sellises ulatuses,

nagu seda tehti artikli avaldamise ajahetkel. Ajaloo talletamise ja teabe hilisema kättesaadavaks

tegemise kui ajakirjanduse teisese funktsiooni kontekstis ei ole kaebajate isikuandmete jätkuv

töötlemine artiklis põhjendatud ega proportsionaalne, arvestades artiklis kajastatud sündmustest

möödunud aega, sündmuste iseloomu, kaebajate enda käitumisest tulenevaid asjaolusid ja

kaebajate õiguste riive ulatust.

AKI on kohustatud kontrollima ja hindama, kas meediaväljaanne töötleb isikuandmeid IKS §-i

4 alusel korrektselt. Praegusel juhul on AKI sisuliselt keeldunud oma töö tegemisest ja suunab

inimesi pöörduma Google’i poole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. AKI apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.

12. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et ajakirjandusvabadusega ei ole hõlmatud ajakirjanduse

funktsioon talletada ajalugu, mh veebiarhiivides. EIK selgitas 22.06.2021 otsuses (s.o pärast

IKÜM-i jõustumist) asjas Hurbain vs. Belgia (p-d 100‒104 ja seal viidatud kohtupraktika), et

ajakirjandusel on väärtuslik roll uudiste arhiivide haldamisel ja nende üldsusele kättesaadavaks

tegemisel. Internetiarhiivid aitavad oluliselt kaasa uudiste ja teabe säilitamisele ja

kättesaadavaks tegemisele. Digitaalarhiivid on oluline haridus- ja ajaloouuringute allikas, eriti

kuna need on üldsusele kergesti kättesaadavad ja üldiselt tasuta. Seega tuleb veebist leitava

teabe puhul tasakaalustada andmesubjekti õigusi

üldsuse õigusega saada teavet

minevikusündmuste ja kaasaegse ajaloo kohta digitaalsete pressiarhiivide kasutamise kaudu.

EIK möönis, et kui panna ajakirjandusväljaannetele kohustus analüüsida mingi aja möödudes

veebiartiklite, mille esialgse avaldamise seaduslikkust ei ole kahtluse alla seatud, avaldamise

kestvat õiguspärasust, mõjutab see pressivabadust ja toob kaasa ohu, et ajakirjandus hoidub

üldse veebiarhiivi pidamisest või muudab artiklid automaatselt anonüümseteks. Veebiarhiivide

muutmine õõnestab arhiivide terviklikkust ja seega nende olemust. EIK märkis, et siseriiklikud

kohtud peavad olema eriti valvsad, kui nad rahuldavad taotluse arhiveeritud artikli

3-21-2590

9(10)

elektroonilise versiooni muutmiseks või anonüümseks muutmiseks eraelu austamise tõttu. EIK

toonitas siiski, et õigus hoida arhiive veebis üldsusele kättesaadavana ei ole absoluutne, vaid

seda tuleb tasakaalustada teiste asjaomaste õigustega. Need seisukohad on asjakohased ka

pärast IKÜM-i jõustumist (vt nt ka EIK otsused Biancardi vs. Itaalia ja Hurbain vs. Belgia, lisaks

täpsemalt allpool).

13. Kaebajad ei vaidlusta seda, et vaidlusaluses artiklis isikuandmete avalikustamine oli

avalikustamise ajal õiguspärane, vaid väidavad, et õiguspärane ei ole nende jätkuv avaldamine.

IKS § 4 kohaselt võib isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul

eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas

ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada

andmesubjekti õigusi. EIK selgitas hiljutises 04.07.2023 suurkoja otsuses Hurbain vs. Belgia,

milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta, kui püüda tasakaalustada ühelt poolt isiku õigust olla

unustatud veebis ja sellele vastanduvat ajakirjandusvabadust. Kohus leidis otsuse p-s 205, et

nende erinevate võrdväärsete õiguste tasakaalustamisel, mis tuleb teostada veebis arhiveeritud

ajakirjandusliku sisu muutmise taotluse kontekstis, peaks arvesse võtma järgmisi kriteeriume:

1) arhiveeritud teabe laad; 2) sündmustest ja esialgsest teabe edastamisest möödunud aeg; 3)

tänapäevane huvi teabe vastu; 4) kas isik, kes taotleb õigust olla unustatud, on hästi tuntud ja

tema käitumine pärast sündmuste toimumist; 5) negatiivsed tagajärjed, mida teabe jätkuv

kättesaadavus internetis isikule põhjustab; 6) teabe kättesaadavuse määr digitaalarhiivis ja 7)

teabe kustutamise mõju ajakirjandusvabadusele.

14. Hinnates ülaltoodud kriteeriume praeguse asja kontekstis, saab nõustuda halduskohtuga,

et kaebajate õigus olla unustatud kaalub üles ajakirjandusvabaduse piirangu. Praeguses asjas

vaidluse all olev artikkel (dtl 17) kirjeldas kaebajate kohtuprotsessi. Kaebajatele süüks pandud

tegu (kelmus) ei kuulu süütegude hulka, mille aktuaalsus (lähtudes selle tõsidusest) ajas ei

väheneks. Vastupidiselt AKI 01.06.2022 menetlusdokumendis väidetule, omab sündmustest

möödunud ajavahemik tähtsust, lahendamaks küsimust, kas isikul on tekkinud õigus olla

unustatud. Praegusel juhul oli kaebajate taotluse esitamise ajaks möödunud artikli esialgsest

avaldamisest ca 24 aastat, kaebajate karistus oli kustunud ja nende isikuandmete avaldamine

kohtulahendites lõpetatud (KarRS § 28). Seetõttu oli kaebajatel tekkinud pärast kogu seda aega

õigustatud huvi, et nad saaksid osaleda ühiskonnaelus, ilma et nad peaksid kartma jätkuvat

tuginemist minevikus toime pandud tegudele. Tänasel päeval puudub artiklis avaldatud

isikuandmete suhtes märkimisväärne avalik huvi. Iseenesest võib avalik huvi jääda artikli

tervikuna avaldamise vastu püsima ka aja möödudes, kui avaldatud teave on endiselt aktuaalne

või ta on selliseks jälle muutunud mingi uue sündmuse tõttu. Praegu aga ei olnud tegemist

avaliku elu tegelastega, nad ei ole selleks muutunud ka aja möödudes ning nende hilisemad

tegemised ei ole uudisekünnist ületanud. Isikute taotlused meediaväljaannetele ja AKI-le

näitavad pigem, et nad soovivad meediat vältida. Niisiis saab artikli sisu tänases kontekstis

määratleda pelgalt n-ö statistikana tolleaegses krimirubriigis, teisisõnu – uudises kajastatud

isikuandmetel puudub eriline ajalooväärtus. Selline artikkel ei tohiks isikute jaoks kujuneda

„virtuaalseks karistusregistriks“, mis neid terve edasise elu stigmatiseerib ja võib takistada

ühiskonnaelus normaalselt osalemist. Artikkel on igaühele tasuta ja piiranguteta kättesaadav.

Seega on teave kaebajate kohta kõigile hõlpsasti ligipääsetav. Meediaväljaande veebiarhiivis

olevas artiklis isikuandmete varjamine ei tähenda ajaloo ümberkirjutamist, sest isikuandmed on

jätkuvalt leitavad paberarhiivi vahendusel. Eelkirjeldatud juhul tuleb vastanduvate huvide

tasakaalustamiseks vastavalt EIK-i juhistele kohaldada meedet, mis on teabe eemaldamist

taotleva isiku eesmärkidega kooskõlas, kuid samas kahjustab ajakirjandusvabadust kõige

vähem. Selliseks mooduseks võib olla muuta vaidlusalune artikkel anonüümseks, st asendada

kaebajate nimi artiklis tähemärgiga (vrdl analüüs EIK suurkoja otsuse Hurbain vs. Belgia p-des

214‒254).

3-21-2590

10(10)

15. Viidatud EIK suurkoja lahendis on selgitatud ka seda, et artiklit avaldava

ajakirjandusväljaande poole pöördumise eelduseks ei ole eelnev pöördumine otsingumootori

poole andmete eemaldamiseks (vt otsuse p 208). Artikli kuvamine otsingumootorite poolt on

võimalik üksnes seetõttu, et artikkel on veebiväljaande arhiivis anonüümseks muutmata kujul

olemas. Niisiis ei ole õige AKI väljendatud seisukoht, mille kohaselt peaksid kaebajad oma

nõude suunama eelkõige Google’i vastu. Ka küsimus sellest, kas ja miks on teised

ajakirjandusväljaanded muutnud kaebajate nimed artiklites anonüümseks või ei ole seda teinud,

ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust.

16. Eelnevast tulenevalt jääb AKI apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1), AKI-l tuleb järelevalvemenetlust jätkata ja kaebajate taotlus

uuesti läbi vaadata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna AKI

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäävad menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja kanda. Menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS

§ 109 lg 1). HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

Kaebajad taotlevad vastustajalt apellatsioonimenetluses kantud esindajakulude väljamõistmist

kokku summas 1957,01 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab menetluskulu

vajalikuks ja põhjendatuks ning see tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista.

Menetluskulude nimekirjaga lisaks olevad Advokaadibüroo Lindeberg OÜ arved on esitatud

Solar Capital OÜ-le. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest

kandis need muu isik (HKMS § 109 lg 5). Käibemaksu saab menetluskuluna välja mõista siiski

vaid juhul, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu maha arvata ja ta kinnitab

seda kohtule. Kuna Solar Capital OÜ on käibemaksukohustuslane ja kaebajad ei ole kinnitanud,

et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu maha arvata, tuleb esindajakulud mõista välja

käibemaksuta (vt Riigikohtu 11.05.2022 otsus nr 3-20-663, p 23). Eelnevat arvestades mõistab

ringkonnakohus vastustajalt kaebajate kasuks apellatsiooniastmes välja 1565,61 eurot.

18. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja

vaidlusaluse artikli pealkiri tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)