3-21-2512/49 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-21-2512

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 27.09.2023, Jõhvi

Haldusasja number 3-21-2512

Haldusasi D. S-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes seoses karantiini kohaldamisega

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: D. S

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Indrek Arming

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Viru Vanglalt D. S-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 100 eurot.

3. Jätta muus osas kaebus rahuldamata.

4. Jätta kaebaja menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise osas Eesti Vabariigi

kanda.

5. Jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

6. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.10.2023. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

3-21-2512

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav D. S (edaspidi kaebaja) esitas 23.08.2021 Viru Vanglale (edaspidi vangla või

vastustaja) kahju hüvitamise taotluse (registreeritud nr 6-16/204-1). Kaebaja väitis, et

vangla rikkus tema õigusi, kui alates 11.08.2021 paigutati tema juurde haiglaravilt tulnud

kinnipeetav ja kohaldati isolatsioonimeetmeid. Selle tõttu pidi kaebaja jääma isolatsiooni,

mille ajal ei saanud ta vabalt liikuda selleks ettenähtud ajal sektoris, helistada lähedastele ja

kasutada spordiväljakut. Samas jäeti 14.08.2021 kaebaja ilma jalutuskäigust.

2.Viru Vangla jättis 19.10.2021 otsusega nr 6-16/204-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata,

leides, et vanglal oli kohustus panna kaebaja isolatsiooni, kuna ta puutus kokku haiglaravilt

tulnud kambrikaaslasega. Kaebajale ja tema kambrikaaslasele tehti 13.08.2021 koroonatest,

mis osutus negatiivseks. Uus koroonatest tehti ka 28.08.2021. Vanglaametnike kinnitusel on

kaebaja ise keeldunud jalutuskäikudest, mida talle iga päev pakuti. Telefonikõned lähedastele

toimusid kaebajal peaaegu igapäevaselt.

3. Kaebaja esitas 3.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 2150 eurot, mis tekkis tal stressi ja alusetult vabaduse

võtmise, aga samuti tervisele ohu loomise ja režiimi vahetuse tõttu vangla poolt.

4. Tartu Halduskohus palus 4.11.2021 kohtunõudes teatada vanglal, kas kaebajal on kõikides

kaebuses esitatud nõuetes läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning esitada kaebaja

vaided/taotlused kohtule hiljemalt 15.11.2021.

5. Vangla edastas 11.11.2021 vastusega kohtunõudele kaebaja poolt 13.08.2021 vanglale

esitatud pöördumise nr 6-10/23614-1 ja teatas, et vaideid ei ole kaebaja vanglale esitanud.

6. Tartu Halduskohus tagastas 18.11.2021 määrusega seetõttu kaebuse, kuna kaebajal oli

läbimata kaebuses esitatud nõuetes kohustuslik kohtueelne menetlus. Lisaks märkis kohus, et

nõude osas karistada vanglaametnike, ei ole kaebus lubatud teistsuguse menetluskorra tõttu.

7. Kaebaja esitas 18.11.2021 määruse peale Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles

palus tühistada vaidlustatud määrus.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 6.12.2021 määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas

Tartu Halduskohtu 18.11.2021 määruse osas, milles halduskohus tagastas kaebuse

hüvitamisnõude osas. Kaebaja nõudeks on hüvitamisnõue ja vastavas osas on tal

nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Ülejäänud osas nõustus

ringkonnakohus halduskohtu poolt kaebuse tagastamisega.

9. Tartu Halduskohus jättis 11.01.2022 määrusega kaebuse käiguta ja kohutas kaebajat 15

päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused.

Kaebajal tuli täpsustada kaebuse nõuet, esitada väiteid kinnitavad tõendid ja korrektne

menetlusabi taotlus.

10. Kaebaja esitas 24.01.2022 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse.

3-21-2512

11. Tartu Halduskohus jättis 8.09.2022 määrusega kaebuse teistkordselt käiguta ja kohustas

kaebajat 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud

puudused.

12. Kaebaja esitas kohtule 21.09.2022 puuduste kõrvaldamise avalduse.

13. Tartu Halduskohus tagastas 24.10.2022 määrusega kaebuse kohustamisnõude osas,

tagastas kaebuse tuvastamisnõude osas, jättis rahuldamata vanglale trahvi määramise taotluse,

rahuldas menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise

kohustusest, võttis hüvitamiskaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Viru Vangla ning

kohustas vastustajat vastama kaebusele (kohtumäärus jõustus 12.11.2022).

14. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 5.12.2022.

15. Tartu Halduskohus määras 17.01.2023 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus

menetluses, andis menetlusosalistele tahtaja täiendavate tõendite, taotluste ja selgituse ning

vastusväidete, aga samuti menetluskulude nimekirja ja kulude kinnitavate dokumentide

esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikustamise kuupäevast.

16. Kaebaja esitas kohtule 31.07.2023 vastuse, milles vaidles vangla väidetele vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Kaebaja leiab, et vastustaja õigusvastaselt paigutas alates 11.08.2021 tema juurde

kinnipeetava, kes polnud läbinud vastustaja poolt kehtestatud karantiini. Sellega vastustaja

seadis ohtu kaebaja elu ja tervise, piiras tema liikumisvabadust ning võimalust suhelda

lähedastega telefoni teel ning tekitas kaebajale mittevaralist kahju. Vastuses kaebaja päringule

nr 6-13/15909-1 teatas vastustaja, et 1.08.2021 seisuga viibis S-hoones 155 kinnipeetavat ja

meditsiiniosakonnas 1 kinnipeetav. Arvestades seda, et S-hoones võib viibida 179

kinnipeetavat, olid kaebaja arvates vastustajal vabad kohad haiglast tulnud kinnipeetava teise

kambrisse paigutamiseks. Seega leiab kaebaja, et vangla tegevusega seati ohtu tema tervis ja

elu ning piirati liikumisvabadust, kui sunniti teda viibima koos kinnipeetavaga, kellel

kahtlustati Covid-19. Kaebaja kartis enda elu ja tervise pärast.

18. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja vastuväited olid

kokkuvõtlikud järgmised: vastustaja tegevus kaebaja suhtes ei olnud õigusvastane ja kaebajale

ei ole mittevaralist kahju tekitatud. Vanglaregistri andmetel oli kaebaja ja tema

kambrikaaslane paigutatud ajavahemikul 2.07.2021-13.09.2021 V üksuses kambrisse S405.

Kaebaja kaaskinnipeetav viibis haiglaravil ning tema ja kaebaja esimene kontakt leidis aset

11.08.2021, kuna ta oli paigutatud ühte kambrisse koos kaebajaga. Vastustaja selgituse

kohaselt kuigi vastustajal oli tekkinud kahtlus kaebaja kambrikaaslase Covid-19 nakatamise

osas, ei olnud vastustajal tol hetkel mitte ühtegi vaba kambrit, kuhu ta oleks saanud paigutada

kaebaja kaaskinnipeetava peale haiglaravi n-ö karantiini. Seega otsustas vastustaja kohaldada

isolatsiooni Covid-19 viiruse leviku takistamiseks ja haiguse sümptomite tuvastamiseks nii

kaebaja kui ka tema kaaskinnipeetava suhtes, millega piirati kaebaja õigust viibida osakonnas

4 tundi päevas. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida endale ei kambrikaaslast ega seda,

kas ta viibib kambris üksi või mitte ning vastustajal esines kohustus takistada Covid-19

viiruse levikut vanglas. Vastustaja tegevus seoses karantiini vajava kambrikaaslase

paigutamisega kaebaja juurde alates 11.08.2021 ja mõlemale isolatsiooni kohaldamisega ei

olnud õigusvastane. Vastustaja kinnitusel on kaebajale võimaldatud viibida üks kord päevas

3-21-2512

värskes õhus, kuid kaebaja on sellest võimalusest loobunud ja kasutas jalutuskäike

augustikuus vaid kahel korral. Seega, tõenäoliselt ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et

14.08.2021 ei võimaldanud vangla talle jalutuskäiku. Telefonikõned olid kaebajale lubatud ja

arstiabi tagatud. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et osakonnas ajutise liikumispiirangu tõttu ei

ole kaebaja õigusi intensiivsemalt piiratud ja talle mittevaralise kahju hüvitamine pole sel

põhjusel põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT

19. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebus on osaliselt

põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele.

20. Kaebusest tulenevalt palub kaebaja välja mõista vastustaja poolt talle tekitatud

mittevaraline kahju seoses liikumisvabaduse piiramise, tervisekahju tekitamise ja

inimväärikuse alandamisega. Riigivastutuse seaduse RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud,

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS §

9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise ning inimväärikuse alandamise eest. Sellest tulenevalt

kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele kui: 1) haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase

teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku

subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik

seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik

vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

21. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse

seaduses toodud piirangutele. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p

2 alusel on karantiin eriti ohtliku nakkushaiguse haiguskoldest väljapoole leviku vältimiseks

või tõkestamiseks isikute teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise piirang. NETS

§ 27 lg 3 alusel ning arvestades § 27 lg 1 p-des 1 ja 2 ning § 28 lg-s 8 sätestatut kehtestas

Vabariigi Valitsus 28.05.2021. a korraldusega nr 212 (edaspidi korraldus nr 212) isikute

karantiinis viibimise nõuded, et vältida ja tõkestada Covid-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse SARS-CoV-2 haiguskoldest väljapoole leviku. Korralduse punkt 3 sätestas, et

isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil

olnud haigega lähikontaktis, on keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda

10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes elab haigega koos või viibib temaga püsivalt

samas viibimiskohas, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haiguse sümptomite

tekkest või haiguse sümptomite puudumisel haige punktis 1 nimetatud SARS-CoV-2

positiivse testi tegemise päevast arvates. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega

lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest

lähikontaktis olemisest arvates. Kohtu hinnangul on korralduse nr 212 punkt 3 kohaldatav ka

haiglaravilt naasnud kinnipeetavale, kuna raviasutuses olles on tõenäosus kontakteerimiseks

haige inimesega kordades suurem kui mujal. Igal juhul karantiini kohaldamise volitus tuli

vastustajale VangS § 41 lg-st 2, mis sätestab, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib

vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on

vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Covid-19 viiruse leviku tõkestamine

vanglas oli vajalik muu hulgas julgeoleku tagamise kaalutlustel.

3-21-2512

22. Kohus toob esmalt välja, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastustaja paigutas

11.08.2021 kaebaja juurde kinnipeetava, kes tuli tagasi vanglasse peale haiglaravi ja

preventiivse meetmena kohaldas ka kaebaja suhtes isolatsiooni, mille tulemusena oli kaebaja

osakonnasisene liikumisvabadus piiratud alates 11.08.2021 kuni 23.08.2021. Niiviisi toimus

kaebaja esmane kontakt haiglaravist naasnud kambrikaaslasega.1

23. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustajal oli võimalus paigutada haiglast tulnud

kinnipeetav isolatsiooni, et ta ei kontakteeruks kaebajaga, aga samuti selle üle, kas kaebaja

olles isolatsioonis sai endale võimaluse käia jalutuskäikudel ja võimaluse kasutada telefoni

ning kas kaebajale on tekitatud mittevaralist kahju. Haldusasja materjalide kohaselt viibis

kaebaja kambrikaaslane pikaajalisel haiglaravil ja naases vanglasse 11.08.2021. Selles

tulenevalt oli vastustajal kohustus kohaldada kaebaja kaaskinnipeetava suhtes korralduse

nr 212 alusel isolatsioonimeetmeid. Samas ei nähtu kohtule haldusasja materjalidest, et

haiglaravil oleks olnud kaebaja ise. Eelnevat arvestades vajab tuvastamist, kas vanglal oli õigus

paigutada kaebajaga ühte kambrisse koos kinnipeetavaga, kelle suhtes tuli kohaldada

isolatsioonimeetmeid.

24. Vastustaja tõi välja eelpoolkirjeldatud tegevuse põhjenduseks selle, et kaebajal puudus

subjektiivne õigus valida endale kambrikaaslast ja võimalust, kas viibida kambris üksi või mitte,

aga samuti selle, et vastustajal ei olnud 11.08.2021 vabu kambreid, kuhu ta saaks paigutada

haiglaravilt tulnud kinnipeetava.

Kohus leiab, et vastustaja viide kaebaja subjektiivse õiguse puudumisele valida endale

meelepärast kambrikaaslast ja sellele, kas viibida kambris üksi või mitte, ei ole antud juhul

asjakohane õigustus sooritatud toimingutele. Vastustaja ei ole väitnud, et 11.08.2021 oli kaebaja

kontaktis isolatsiooni vajava kinnipeetavaga temast tuleneval põhjusel. Vastupidi,

kontakteerumine on toimunud just vangla tegevuse tagajärjel, kus kaebaja viidi-paigutati

isolatsiooni vajava kinnipeetavaga ühes kambris kokku. Vastustaja väide selle kohta, et kaebaja

on ise loobunud vaktsineerimisest, ei ole antud juhul samuti asjakohane ega saa õigustada

kaebaja kokku viimist-paigutamist haiglast tulnud kinnipeetavaga. Kohus rõhutab, et tulenevalt

põhiseaduse (PS) §-st 28 ja VangS § 49 lg-st 2 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavate

tervishoid ja tulenevalt NETS § 17 lg-3 p-st 2 ning korraldusest nr 212 kohaldada karantiini,

et välistada kontakteerumist kolmandate isikutega. Karantiini vajava kinnipeetava

paigutamine kaebajaga ühte kambrisse on eelpoolnimetatud normidega selgelt vastuolus

olev tegevus.

Sellise tegevuse õigustuseks saab kohtu hinnangul olla see, et vastustajal ei ole üleüldse

vanglas võimalik eraldada isolatsiooni vajavat kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest.

Vastustaja on väitnud, et 11.08.2021 seisuga puudusid tal vabad kambrid, et kaebaja

kambrikaaslane saaks olla kaebajast eraldatud. Kaebaja vaidles sellele vastu ja tegi viite

vastustaja vastusele tema selgitustaotlusele ning ta oli arvamusel, et vabad kambrid olid nii

sektoris kui ka meditsiiniosakonnas, mistõttu oleks vastustaja saanud täita

isolatsiooninõudeid kaebaja elu ja tervist ohtu seadmata ja tema õigusi piiramata. Kohus

kohustas vastustajat esitama kohtule täiendavaid andmeid vabade kambrite olemasolu kohta

11.08.2021 seisuga, aga samuti selgitama kohtule karantiini korraldamisega seonduvalt.

Vastustaja vastas kohtule, et 11.08.2021 oli S-hoones kinnipeetavatele 179 kohta, millest oli

täidetud 155. Lisaks selgitas vastustaja, et isolatsioonimeetmeid kohaldati üksuses, kus

kinnipeetav viibis, et vältida nakkuse levikut teistesse üksustesse ning minimiseerida

kokkupuudet teiste isikutega, sh ametnikega. Erandkorras paigutati isolatsiooniperioodiks

1 Kohus selgitab, et lähtub vastusest kaebusele esitatud andmetest, mitte kahjunõude kohta otsuses esitatud

andmeteest, et kaebaja ja kaaskinnipeetava esmane kontakt leidis aset osakonnas.

3-21-2512

kinnipeetavad Viru Vangla R hoone R5 ja R6 osakonda. Eelnevast nähtub, et 11.08.2021

seisuga oli vastustajal tegelikult võimalus paigutada haiglaravilt tulnud kaebaja

kambrikaaslane isolatsiooni ka vabadesse kambritesse. Võttes arvesse, et

karantiini/isolatsiooni kestvus oli umbes 10 päeva, oleks kohtu arvates vastustaja saanud kas

peatada või edasi lükata mõne kinnipeetava kartserikaristuse (VangS § 65 lg 1) ja pärast

desinfitseerida kamber, et kaebaja kambrikaaslane oleks saanud viibida isolatsioonis eraldi

kaebajast. Selleks polnud vaja mingit spetsiaalselt varustatud kambrit. Seda kõike

arvestades leiab kohus, et vastustaja tegevus seonduvalt haiglaravilt naasnud kinnipeetava

kaebaja juurde paigutamisega ei olnud kooskõlas VangS § 4 1 lg-ga 2 ja on seetõttu

õigusvastane. Vastustajal oli võimalus saavutada karantiini eesmärk ka kaebajat

vähemkoormavat meedet rakendades (paigutada kambrikaaslane, kes vajas isolatsiooni,

vabasse kambrisse).

25. Kaebaja väitis, et tema suhtes isolatsioonimeetme kohaldamisel rikuti muu hulgas tema

liikumisvabadust (RVastS § 9 lg 1). Kaebaja ei saanud liikuda osakonnasiseselt, käia

spordisaalis ja värskes õhus. Vastustaja vaidles sellele vastu, väites, et kaebaja on ise

loobunud valdavas osas talle ette nähtud jalutuskäikudest.

Haldusasja materjalide kohaselt isolatsiooni kohaldamise ajal (11.08.2021-23.08.2021)

viibis kaebaja S-hoones. VangS § 8 lg 1 sätestab, et äratusest kuni öörahu alguseni on

kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja

kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Viru Vangla kodukorra lisade 1.10-1.12 kohaselt

on S hoones kinnipeetavatele osakonnasiseseks liiklemiseks ettenähtud ajaks 08.40–11.50 ja

13.00-16.50. Lisaks vastavalt VangS § 55 lg-le 2 on kinnipeetavatele ette nähtud igapäevane

ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Seega, isegi siis kui kaebaja oleks loobunud

igapäevasest ühetunnisest jalutuskäigust värskes õhus, oleks tal võimalus liikuda selleks

ettenähtud ajal osakonnasiseselt. Seoses õigusvastaselt kohaldatud isolatsioonimeetmetega

seda võimalust kaebajal ei olnud. Kaebaja loobumine igapäevasest ühetunnisest jalutuskäigust

ei tähenda kohtu arvates automaatselt seda, et tal poleks ka soovi liikuda selleks ettenähtud

ajal osakonnas. Igatahes tõendid selle kohta, et kaebaja oleks niikuinii veetnud

osakonnasiseseks liikumiseks ettenähtud aega enda kambris, puuduvad. Haldusasja

materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks ajavahemikul 11.08.2021-23.08.2021 täiendavalt

piiranud kinnipeetavate õigusi liikuda osakonnas selleks ettenähtud ajal. Sellest tulenevalt on

kohus seisukohal, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigust liikumisvabadusele vähemalt

osakonna piirides selleks ettenähtud ajal.

Vastustaja väitel on ta võimaldanud kaebajale isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus, kus

tal oli võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid kaebaja on korduvalt loobunud

jalutuskäikudest. Kaebaja ei ole vastustaja väitele vastu vaielnud ega esitanud kohtule

tõendeid selle kohta, et ta tegelikult on soovinud minna jalutuskäigule, kuid sellest

võimalusest keelduti. Kaebaja on küll väitnud, et 14.08.2021 ei läinud ta jalutuskäigule, kuna

vastustaja pani ta valiku ette, kas süüa või jalutada. Kohus märgib, et kaebaja poolt nimetatud

toiming ei puutu talle õigusvastaselt kehtestatud isolatsiooni, kuna 14.08.2021 jäi ta

jalutuskäigust ilma muul põhjusel. Haldusasja materjalidest nähtub siiski, et kaebaja ise

soovis minna jalutuskäigule söömiseks ettenähtud ajal (dtl 69). Spordisaali ei saanud kaebaja

kasutada käskkirja nr 1-1/109 p-ga 1 kehtestatud osakonnavälise osalise liikumispiirangu

tõttu, mis hakkaks kehtima alates 13.08.2021 (dtl 138-140).

26. Kaebaja arvas, et isolatsiooni kohaldamine mõjus negatiivselt tema tervisele. Kaebajal

tekkis kaalukaotus, kadus söögiisu ja pea käis ringi. Vastustaja arvates jäi kaebaja väide

tervisekahju osas tõendamata.

3-21-2512

Kohus nõustub vastustajaga. Kaebaja tervisekaardist ei tulene, et ajavahemikul 11.08.2021-

23.08.2021 või peale seda oleks kaebajal fikseeritud püsiv patoloogilane seisund (esmalt

diagnoositud haigus jne, dtl 144-145), mis oleks põhjuslikus seoses sellega, et kaebaja

liikumisvabadus oli piiratud või sellega, et kaebaja juurde paigutati isolatsiooni vajav

kinnipeetav. Seega jäi kaebaja väide tervisekahju põhjustamise osas vastavate tõenditega

kinnitamata, mistõttu puudub kohtul alus arvata, et isolatsiooniga oleks tekitatud kaebajale

tervisekahju. Kohus ei välista seda, et kaebajal võisid esineda moraalsed üleelamised seoses

tema juurde Covid-19 kahtlustusega kinnipeetava paigutamisega, aga samuti seoses sellega, et

kaebajal oli piiratud osakonnasisene liikumisvabadus, kuid need hingelised üleelamised ei saa

kvalifitseeruda tervisekahjuks. Samas, kaebaja poolt isolatsioonis veedetud ajavahemik on nii

lühike, et kohus saaks eeldada negatiivse mõju tekkimist kaebaja tervisele.

27. Kaebaja kinnitusel alandas vangla tema inimväärikust (kaebajal tekkisid hingelised

üleelamised ja ebamugavused). Vastustaja ei toetanud kaebaja seisukohta.

Kohus on tuvastanud, et vastustaja hoidis kaebajat isolatsioonis ajavahemikul 11.08.2021-

23.08.2021 õigusvastaselt, millega piiras tema liikumisvabadust. Kohtupraktikas on leitud, et

inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse

võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda

inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

Kohus on seisukohal, et Covid-19 kahtlustusega kinnipeetava kaebaja juurde paigutamine ja

kaebaja juures hoidmine on võimalik kvalifitseerida väärkohtlemiseks põhiseaduse (PS) § 18

ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud tähenduses. Covid-19 viirus on kiiresti nakkav ning ühte

kambrisse Covid-19 kahtlustusega ja terve kinnipeetava paigutamine võib tähendada kambri

vaba pinda arvestades sisuliselt seda, et terve kinnipeetav haigestub ka Covid-19-sse. Kuigi

Covid-19 viiruse sümptomid on igal inimesel erinevad, ei olnud harvad juhtumeid, kus Covid-

19 haigusest tekkinud hingamisteede või hingamisorganite haiguste tüsistuste tõttu inimesed

surid. Nimelt oli Eestis ametlikult registreeritud 3001 surmajuhtumit.2 Võttes arvesse 2021. a

valitsevat ebamäärasust ja teadmatust Covid-19 viiruse kohta, aga samuti meediakanalite

kaudu levitavat informatsiooni haiguse tõsiduse kohta ja kehtestatud riiklikul tasandil

meetmeid haiguse leviku tõkestamiseks, saab möönda, et kaebajal võiksid esineda hingelised

üleelamised enda elu ja tervise pärast ajavahemikul 11.08.2021-23.08.2021. Samas nähtub

haldusasja materjalidest, et vastustaja 17.09.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/302 kohaldati

kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta on korduvalt eiranud maski kandmise

kohustust (dtl 142-143). Selline juhtum viitab kohtu arvates pigem sellele, et kaebaja väited

seoses tal tekkinud tugeva vaimse üleelamisega kui vastustaja paigutas tema juurde

haiglaravilt naasnud kinnipeetava, on pigem otsitud. Kohtu arvates ei saanud kaebaja tunda

liigseid vaimseid üleelamisi 11.08.2021, kui alates 27.08.2021 ta teadlikult eiras

preventiivseid meetmeid Covid-19 viirusega nakatumise vältimiseks. Seega leiab kohus, et

vastustaja, olles paigutanud kaebaja juurde kinnipeetava, kes vajas isolatsioonimeetmete

kohaldamist, ei ole rikkunud PS § 18 ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud kaebaja õigusi, ehk

alandanud tema inimväärikust.

28. Kaebaja väitis muu hulgas seda, et isolatsioonis viibimise ajal ei lubanud vangla tal

helistada lähedastele. Kohus märgib, et sellise kaebaja väitega ei ole võimalik nõustuda.

Vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt on kaebaja ajavahemikul 11.08.2021-

2 https://koroonakaart.ee/et

3-21-2512

23.08.2021 kasutanud telefoni igapäevaselt (v. a 17.08.2021) ja mitu korda päevas ning

abonentideks olid muu hulgas eranumbrid.

Kohus tegi kindlaks, et vastustajal oli võimalus korraldada haiglaravilt naasnud ja isolatsiooni

vajanud kinnipeetava eraldamist, kuid ta seda ei teinud, paigutades ta kaebajaga ühte

kambrisse. Sellega kaasnes kaebaja liikumisvabaduse piirang. Seda arvestades leiab kohus, et

vastustaja käitus süüliselt RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tähenduses ja tema süü vormiks on

vähemalt raske hooletus. Õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kaebajale ette heita

(RvastS § 7 lg 1), kuna peale kantakteerimist haiglaravilt naasnud kinnipeetavaga oli tema

isoleerimine Covid-19 viiruse leviku takistamise eesmärgil õigustatud.

29. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et antud juhul on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja

RVastS § 9 lg 1 sätestatud mittevaralise kahju nõude rahuldamise eeldused alusetult vabaduse

piiramise osas. Kohus tuvastas, et kaebaja inimväärikust ei ole vastustaja alandanud ja

tervisekahju osas ei ole kohus tuvastanud tervisekahju olemasolu.

30. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse

rikutud õiguse olulisust3, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele.4

Kohtu hinnangul juhul kui kaebaja oleks tahtnud liikuda väljaspool kambrit oleks ta

kasutanud võimalust viibida üks kord päevas tund aega värskes õhus. Seda kaebaja ei teinud,

mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et liikumisvabaduse õiguse piiramine oleks tema

jaoks intensiivne. Võttes arvesse kaebaja liikumisvabaduse piiramise tähtaega (11.08.2021-

23.08.2021) ja seda, et kaebajal oli võimalus viibida igapäevaselt üks tund värskes õhus, kuid

ta loobus sellest, peab kohus mõistlikuks hüvitiseks liikumisvabaduse piiramise osas kokku

100 eurot. Sellest tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 100 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus

kaebuse rahuldamata.

31. Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158

lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitiseks 2150 eurot. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

välja mittevaralise kahjuna 100 eurot. Kohtu poolt määratud tähtajaks vastustaja

kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud, mistõttu kohus tema

menetluskulusid kaebajalt välja ei mõista (HKMS § 109 lg 1). Sellest tulenevalt ja juhindudes

HKMS § 109 lg-st 1 jätab kohus võimalikud vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kaebaja oli 24.10.2022 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja poolt

vastustaja kasuks väljamõistetavad menetluskulud jäävad tulenevalt HKMS § 118 lg-st 2 Eesti

Vabariigi kanda.

32. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

3 RKHKo 3-3-1-11-12, p 17.

4 RKHKm 3-3-1-43-11, p 18.