2-22-140489/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2023, Tartu

Tsiviilasja nr

2-22-140489

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi V. M. vastu võla

väljamõistmiseks

Hagi hind

1917 eurot 28 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (rk 10746479;

asukoht: A.Weizenbergi 20, Tallinn 10150),

lepingulised esindajad: A. Ž. ja S.R. (Julianuse Õigusbüroo

OÜ, e-post jurist@julianus.ee)

Kostja: V. M. (ik XXX; registrijärgne elukoht: XXX;

tegelik elukoht teadmata)

Menetluse liik

kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista V. M. lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1449 eurot.

3. Mõista V. M. lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt 1449 eurolt alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhivõla 1449 euro tasumiseni 16% aastas.

4. Jätta Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud 87,67% ulatuses V. M. kanda.

5. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ taotlus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

6. Mõista V. M. lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 609 eurot

30 senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

7. Mõista V. M. lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis väljamõistetud

menetluskuludelt (609 eurot 30 senti) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

8. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte. Kostjale toimetada kohtuotsus kätte Ametlike

Teadaannete vahendusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja

võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt tasutakse riigilõiv

poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb

lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade

ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja

see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Aktiva Finance Group OÜ (end ärinimi Osaühing Aktiva Finants, hageja) esitas

26. oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V. M. (kostja) vastu

1671 euro 40 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku, mida ei

õnnestunud kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 22. novembril 2022 maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21. detsembril 2022 hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlg 1449 eurot, intress 83 eurot 7 senti, lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulud

50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 93 eurot 37 senti. Lisaks palub hageja mõista kostjalt

välja viivised alates 22. detsembrist 2022 kuni põhinõude 1449 eurot täitmiseni 16% aastas.

Hageja palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulud ja menetluskuludelt viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

Hageja nõue tuleneb kostja ja Inbank AS vahel 5. märtsil 2022 sõlmitud järelmaksulepingust

nr XXX, kauba maksumus 1449 eurot.

3. Kohus toimetas hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult, dokumendi

väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Dokumendid on loetud

kättetoimetatuks 1. märtsil 2023. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud (tähtaeg möödus

15. märtsil 2023).

4. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole

kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et

kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega

rahuldada. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg-s 5 sätestatud

tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus

tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada

tagaseljaotsusega osaliselt. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi

osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole selles, et lepingutega seoses tegutses krediidiandja oma majandus- või

kutsetegevuses ning kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Seega on hageja nõude aluseks olevad

lepingud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõistes.

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja rikkus lepingutest tulenevat kohustust, jättes lepingujärgsed

maksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja andis 5. juulil 2022 kostjale tähtaja võla

tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Kuna kostja

lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, saatis krediidiandja 27. juulil 2022 kostjale lepingu

ülesütlemise teate. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et krediidiandjal oli õigus

tarbijakrediidileping üles öelda ning tarbijakrediidileping öeldi kehtivalt üles 27. juulil 2022.

Krediidiandja loovutas 28. juulil 2022 järelmaksulepingust tuleneva nõude koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid hagejale ning teavitas sellest samal päeval kostjat. Seega on hagejal alus nõuda

kostjalt võla tasumist.

6. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid

peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud

meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige).

Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel

kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18,

OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või

teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et

tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks

võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja

seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev

teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle

teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt

koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez

Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus

kontrollida tarbija kaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe

esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma

tarbija vastavasisulist taotlust ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed

siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).

7. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Kohus on täiendavalt nõudnud hagejalt selgitusi VÕS § 4034 alusel vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas 21. juuni 2023 vastuses, et laenuandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning esitas selle kohta tõenditena Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta, kostja täidetud laenutaotluse ja

taust.ee väljavõtte.

Hageja esitas järgnevad selgitused: kostja on lepingu taotluses märkinud oma sissetulekuks

640 eurot ja väljaminekuks 0 eurot, seega jäi kostjale raha reservi vähemalt 600 eurot.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud maksehäireregistritesse,

krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Otsuse tegemisel

lähtus krediidiandja eeldusest, et tööealine, tööd tegev ja senise korrektse maksekäitumisega

mõistlik isik tuleb toime igakuise tagasimakse 51 euro 71 sendi tasumisega.

Hageja märkis, et Taust.ee süsteemist tehtud väljavõttest on näha, et kostjal puudusid lepingu

sõlmimisel maksehäired. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust

ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

8. Kohus märgib, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Seega ei ole krediidiandjal mitte ainult kohustus tarbija krediidivõimelisust hinnata, vaid ta võib

tarbijale krediiti anda vaid siis, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusena selgub, et tarbija

on vastava krediidi tagasimaksmiseks lepingus kokkulepitud tingimustel võimeline.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -

vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud

näitajad. KAVS § 49 lg 3 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus

sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise

regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

9. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Kohtu

hinnangul ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist tõendada Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta, kostja täidetud laenutaotluse ega

taust.ee väljavõttega. Kohtule esitatud ilmselgelt tagantjärele võetud taust.ee väljavõttest ei

järeldu midagi kostja maksehäirete kohta lepingu sõlmimise ajal. Esitatud väljavõttest nähtuvalt

on kostja vastu esitatud varaseim nõue 15. aprilli 2022 kuupäevaga ja hiliseim nõue 18. aprilli

2022 kuupäevaga. Kostja sõlmis lepingu krediidiandjaga 5. märtsil 2022. Lisaks ei anna pelgalt

maksehäirete puudumine alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud. Kohtupraktikas

on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Praegusel juhul on

laenuandja tuginenud laenuvõtja enda esitatud andmetele, milleks on laenusumma 1449 eurot,

osamaksete arv 36, maksepäev 15, igakuised sissetulekud 640 eurot, igakuised kohustused

0 eurot, pangakonto number laenu väljamaksmiseks, kampaania nimetus ja asjaolu, et tegemist

on veebitaotlusega. Kohtu hinnangul on esitatud andmed liiga kasinad, et langetada otsus võetava

maksekohustuse jõukohasuse kohta. Taotluses enamuse andmete puudumine (isegi nime ei ole

märgitud!) oleks laenuandjal pidanud kindlasti tekitama kahtluse esitatud andmete tõeväärtuses

ning neid oleks tulnud kontrollida. Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja

sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees ning majapidamiseks

kuluvad summad. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud

andmeid sissetuleku ja kulude suuruse kohta. Kuivõrd praegusel juhul ei ole krediidiandja kostja

konto väljavõtteid küsinud, on krediidiandja kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS

§ 4034 lg-le 7 loetakse selle tagajärjel tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud

sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).

9. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei

ole

ette

nähtud

teisiti.

Vastavalt

Eesti

Panga

poolt

avaldatud

infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi

olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.

10. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja

kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi

maksnud.

Järelmaksulepingu nr XXX alusel soetatud kauba maksumus oli 1449 eurot, millele lisandub

lepingutasu 10 eurot ja intress 16% aastas. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja tagasimakseid

teinud.

Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, järelikult on järelmaksulepingust tulenev võlg

1499 eurot.

11. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari

2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Eelnevast

tulenevalt tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata.

Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1449 eurot, mis muutub

sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest, on hagejal õigus nõuda põhivõlalt

lepingujärgset viivist 16% aastas alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla

tasumiseni.

12. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 120 eurot, lähtudes VÕS § 1132 lg-st 2. Vastavalt

VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul

tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on

sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud

kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue

sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

13. Kohus, tuginedes tsiviilasja materjalidele ja eespool väljatoodud põhjendustele, mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1449 eurot ja viivise alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhivõla 1449 euro tasumiseni 16% aastas.

14. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1917 eurot 28 senti. Kohus

rahuldab hageja nõude osaliselt, kokku summas 1680 eurot 84 senti (1449 eurot põhinõue +

edasiulatuv aastane viivis 231 eurot 84 senti), seega rahuldab kohus hagi 87,67% ulatuses. Kohus

leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 87,67% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

12,33% ulatuses hageja kanda.

15. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 460 euro väljamõistmiseks.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud

kuluga.

Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu

kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See

tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale

maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka

maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud.

Hagejat esindas lepinguline esindaja, tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja

ajakulu oli kokku 3 tundi 50 minutit. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud.

Arvestades nõude olemust, keerukust ja mahtu, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on

3 tundi (TsMS § 175 lg 1). Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud

põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslane ning hageja on

käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Lepingulise

esindaja arve on esitatud ilma käibemaksuta. Seetõttu on põhjendatud õigusabikulude

väljamõistmine summas 360 eurot.

Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 695 eurot

(315+20+360).

Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 609 eurot 30 senti (87,67% 695-st).

Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal

menetluskulud puuduvad.

16. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik