3-22-1056/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1056

Haldusasi

X kaebus Tallinna linna kohustamiseks eraldada

munitsipaaleluruum

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja – X (ik XXXXXXXXXXX)

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja AR

Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja

MK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 otsus.

Teha asjas uus otsus, millega kohustada Tallinna linna lahendama uuesti X taotlus

eluruumi üürile andmiseks.

2. Mõista Tallinna linnalt välja X kasuks esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulude katteks 1311,20 eurot.

3. Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ees- ja perekonnanimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.10.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

3-22-1056

2(11)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 03.11.2020 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse võtta ta arvele

munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna.

Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjoni 07.12.2020 protokolli nr 12 kohaselt võeti X

arvele alates 07.12.2020 munitsipaaleluruumi üürimist taotlejana Tallinna Linnavolikogu

17.10.2002 määruse nr 56 lisa 3 punkti nr 3.1.4 järgi kui elluastuja. 10.12.2020 kirjaga saadeti

see otsus X-le.

14.12.2021 edastas X Tallinna Kesklinna Valitsusele kirja, milles palus selgitust, miks ei ole

talle munitsipaalkorterit veel eraldatud. Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon arutas

07.02.2022 e-koosolekul X-le munitsipaaleluruumi üürile andmist. Arvestades Tallinna

Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna korraldatud abivajaduse hindamise tulemust

(dtl 34–36), ei pidanud linnaosa valitsus munitsipaalkorteri üürile andmist põhjendatuks ning

otsustas, et kõige sobivam on kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise

Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus. 09.02.2022 kirjaga teatati X-le eluasemekomisjoni

otsusest.

X esitas 15.03.2022 eluasemekomisjoni otsuse vaidlustamiseks kaebuse. 06.04.2022 edastas

Tallinna Kesklinna Valitsus X-le täiendava selgituse, kus märkis, et seoses vanematelt

hooldusõiguse äravõtmisega on X olnud perioodil 14.06.2012 kuni 31.03.2022 Tallinna linna

eestkostel. Tallinna linn täitis ajutise eestkostja ülesandeid esialgse õiguskaitse korras ka X

täisealiseks

saades

kuni

07.03.2022.

Alates

08.07.2011

oli

X

suunatud

asendushooldusteenusele Tallinna Lastekodusse, kus oli tagatud kõik igapäevaseks eluks

vajalik. See teenus lõppes 31.03.2022. X pole enamuse ajast asendushooldusteenust kasutanud,

kuna on eelistanud elada oma isa Y juures, kellelt on hooldusõigus täielikult ära võetud.

SKA 31.05.2021 järjekorrateate nr J00009174 alusel võeti X igapäevaelu toetamise teenuse

järjekorda, järjekorrateate nr J00009172 alusel kogukonnas elamise teenuse järjekorda ning

järjekorrateate nr J00009173 alusel toetatud elamise teenuse järjekorda (dtl 56–62). Mitme

teenuse järjekorda võtmine otsustati lähtuvalt sellest, et ei ole teada, milline teenus X-le kõige

paremini sobida võiks. SKA 26.10.2021 otsusega nr P26O-2021-83066 (dtl 63–65) on X-l

tuvastatud keskmine puue kestusega 19.11.2021–18.11.2026. Eesti Töötukassa 25.10.2021

otsuse nr TVH/21/042843 (dtl 66–69) alusel on X-l puuduv töövõime kestusega 19.11.2021–

18.11.2026.

2. X esitas 09.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna linna

eraldama X-le munitsipaaleluruum.

Kaebaja on alates 19.11.2021 täisealine. Tallinna linn esitas 15.11.2021 (4 päeva enne X

täisealiseks saamist) uue avalduse eestkostja määramiseks, mille maakohus rahuldas esialgse

õiguskaitse korras 18.11.2021 määrusega. 18.02.2022 määrusega (dtl 2–6) tühistas maakohus

esialgse õiguskaitse ja jättis Tallinna linna avalduse eestkoste määramiseks rahuldamata.

Kaebaja saab hakkama iseseisvalt. Kaebaja õpib XXX. Kooli kõrvalt käib ta ka tööl C AS-is.

Kaebaja elukorraldus näitab, et ta ei vaja toetatud teenust. Tsiviilasjas nr 2-19-8222 andis

psühholoog MV kohtule teada, et peamine küsimus on selles, et lapsel pole kuhugi minna.

Seega oli juba 2020. a-l Tallinna linnale kui alaealise lapse eestkostjale teada, et küsimus on

turvalise elukoha puudumises, mitte X toimetulekus. Kaebaja vajab stabiilset ja rahulikku

elukeskkonda, mitte ajutist elamispinda erivajadustega inimeste kollektiivis.

3-22-1056

3(11)

Tallinna linn on keeldunud kaebajale munitsipaalkorteri andmisest, toetudes ühele aegunud

dokumendile (31.05.2021 koostatud toetusvajaduse hindamine). See dokument oli koostatud

siis, kui kaebaja oli alaealine ning kogu info kaebaja X tervisliku seisundi hindamiseks esitas

tema eest eestkostja. Dokumendi sisu ei ole asjakohane. See pole ka võrdväärne 29.11.2021

tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr 7.1-3/680 (dtl 142–145). Alates kaebaja 18-

aastaseks saamisest pole Tallinna linn kaebaja vastu huvi tundnud. Kaebaja pole avaldanud

soovi saada toetatud elamise teenust. X otsene juht hindab seisuga 21.12.2022 X hea ja

kohusetundliku töötajana, kes ei vaja kõrvalabi oma tööülesannete täitmisel ega teiste inimeste

abi tööalaste dokumentide täitmisel ja tööandjaga suhtlemisel. Klassijuhataja ja psühholoog TA

hinnangul tuleb X oma eluga ise toime ega vaja toetatud või kogukonnas elamise teenust. Pigem

vajab ta rahulikku ja privaatset elamist. X õpib ka YYY.

3. Tallinna linn (vastustaja) kaebusega ei nõustunud. X ei ole Tallinna Kesklinna

eluasemekomisjonile esitanud ühtegi avaldust konkreetse asutamata munitsipaaleluruumi

üürile saamiseks, mistõttu ei ole asjakohane kaebaja väide, et talle ei ole terve aasta jooksul

antud munitsipaaleluruumi. SKA hindab, kas inimene vajab erihoolekandeteenust või saab teda

aidata ka teiste sotsiaalhoolekande abimeetmetega, sh kohaliku omavalitsuse pakutavate

teenustega. Eluasemekomisjoni otsuse tegemisel on eelnevalt uuritud kaebaja ja tema

taotlusega seotud asjaolusid ning neid hinnates on komisjon jõudnud järeldusele, et kaebaja ei

ole võimeline iseseisvalt hakkama saama. Kaebaja ei ole eluasemeteenuse raames võimeline

iseseisvalt eluruumi nõuetekohaselt kasutama ega täitma sellest tulenevaid lepingulisi

kohustusi. Kaebaja suutmatust iseseisvalt toime tulla ilmestab tema suhtes SKA 2021. aastal

koostatud toetusvajaduse hindamise plaan ja otsused puude raskusastmete määramise kohta,

millest nähtub, et kaebaja ei tule toime elukohaga seotud arvete maksmisel. Kaebaja vajab

teenusekohta, kus on tagatud juhendamine kõikides igapäevaelu toimingutes. Tugikodus

aidatakse iseseisvust toetavas keskkonnas haigusest taastuda ning arendada igapäevaeluks

vajalikke oskusi. Igal isikul on olemas oma tegevusjuhendaja, kellega koos koostatakse

tegevusplaan ja kes aitab soovitud eesmärkide poole liikuda. Erihoolekandeteenuse puhul

lisandub inimese toetamise ja juhendamise komponent, mille eest tasub riik, s.o

erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku puhul võtab riik üle kohustuse tasuda

juhendamise, nõustamise ja toetamise eest. See teenus on inimesele tasuta. Seega on

erihoolekandeteenuse saamiseks õigustatud isik soodsamas seisus kui isik, kelle puhul on

otsustatud, et tal ei ole õigust erihoolekandeteenust saada. Kui isik on võetud

erihoolekandeteenuse järjekorda (mida X puhul on tehtud), siis pakub SKA koha vabanemisel

isikule võimalust asuda teenusele. Tallinna Kesklinna Valitsusele teadaolevalt on SKA

pakkunud X-le toetatud elamise teenust ajal, mil ta on olnud täisealine ja eestkoste on jäetud

seadmata (nt 28.03.2022), kuid X ei ole seda teenust kasutama asunud. X-le pakuti 2021. a

suvel (mil ta oli veel eestkostel) võimalust osaleda ISTE-projektis, millest ta samuti korduvalt

keeldus ja seetõttu projekti ei sisenenud. Sotsiaaltöötajad on püüdnud saada X-ga kontakti tema

enda antud kontaktandmete kaudu talle helistades, SMS-e ja e-kirju saates, kuid X kõnedele,

SMS-ile ega e-kirjale ei vasta ning sellisel juhul ei ole temaga koostöö tegemine võimalik.

4. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) selgitas, et kui ei ole võimalik pakkuda sobivat teenuskohta

inimesele, kellel on tuvastatud erihoolekandeteenuste vajadus, siis lisatakse inimene talle

vajaliku teenuse järjekorda. X lisati 31.05.2021 kogukonnas elamise (KE), igapäevaelu

toetamise (IET) ja toetatud elamise (TE) teenuste järjekorda. IET ja TE on teenused, mida

osutatakse inimesele tema enda eluruumis. Kogukonnateenust osutatakse teenuseosutaja

elupinnal. SKA pakkus telefoni teel X-le 28.03.2022 KE teenusekohta Lõuna-Eesti

Erihooldusteenuste Keskuses. Antud pakkumisest X loobus. 08.10.2021 esitas X eestkostja

Tallinna linn SKAle ja Eesti Töötukassale ühistaotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja

töövõime hindamiseks. Eesti Töötukassa tuvastas X-l puuduva töövõime. 26.10.2021 tegi SKA

Eesti Töötukassa otsusele ja ekspertiisile tuginedes otsuse tuvastada X-l keskmine puude

3-22-1056

4(11)

raskusaste muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. SKA hinnangut ei mõjuta

18.02.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-17969 ja psühhiaatri arvamus eestkoste asjas, kuna

SKA on 31.05.2021 teinud erihoolekandeteenuse osutamise otsused ja neid ei ole vaidlustatud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vastustaja pole olnud kaebajale eluruumi pakkumisel õigusvastaselt tegevusetu. Kohalikul

omavalitsusel tuleb isiku abivajaduse väljaselgitamisel jälgida, et abivajadus saaks kaetud

mõistlikus mahus võimalikult kiirelt ja efektiivselt. Asjaolu, et isik on arvele võetud

munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik võib olla sotsiaalkorteri vajaja. Sarnasest

põhimõttest tuleb lähtuda ka siinses asjas, kus oli tuvastatud kaebaja kõrvalabi vajadus ja talle

pakuti erihoolekande teenusena toetatud elamise teenust. SKA on hinnanud kaebaja

toimetulekut ja tervislikku seisundit erihoolekandeteenuse määramise otsustamiseks (dtl 174–

176) ning leidnud, et kaebajal on kõrge toetusvajadus ja ta vajab igapäevast abi ja toetust.

Samuti on Töötukassa teinud kaebajale terviseekspertiisi ja tuvastanud tal töövõime puudumise

(dtl 67–69) seoses kaebaja psüühika- ja käitumishäiretega. SKA on kaebajale määranud

keskmise puude (dtl 64–65). Neid dokumente on vastustaja eluasemekomisjon arvestanud,

pakkudes kaebajale munitsipaalkorteri asemel toetatud elamise teenust. Ebaõige on kaebaja

seisukoht, et neid dokumente ei saa arvestada. Harju Maakohus tuvastas asjas nr 2-21-17969,

et kaebajal puudub eestkoste vajadus, kuid eestkostevajadust ei saa samastada erihoolekande

teenuse vajadusega.

Eluasemekomisjon on otsuse tegemisel lähtunud kohastest kaalutlustest, leides, et kaebajale

oleks munitsipaalkorteri asemel kohasem toetatud elamise teenus. Määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.4

kohaselt ei kaota kaebaja oma järjekorda munitsipaaleluruumi taotlejate seas. Vastustaja on

kinnitanud, et kui peaks selguma, et teenus kaebajale ei sobi, vaatab vastustaja kaebaja taotluse

uuesti läbi.

Kaebaja ei ole soostunud talle pakutud teenust proovima, viidates, et vajab privaatsust. Samas

on vastustaja selgitanud, et tugikodu teenust saades on inimesel oma tuba, ühiskasutuses on

köök, duširuum ja puhketuba. Tugikodus on kaebajal privaatne tuba, mis on parem lahendus

kui praegu, kus kaebaja elab isa ja tema elukaaslase juures 2-toalises korteris.

Kohalikul omavalitsusel on teenuse valikul kohustus oma kaalutlusotsust põhjendada,

arvestades inimese abivajadust, kohaliku omavalitsuse majanduslikke võimalusi ning

õigusaktides sätestatud norme ja põhimõtteid. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15 lg-s 2

sätestatud tervikliku lähenemise põhimõte tähendab, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik,

mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib.

Kohtumenetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid tõendeid põhistamaks oma seisukohta, et

kaebaja tervis on viimase 1,5 aasta jooksul oluliselt paranenud. Neid tõendeid ei olnud

vastustajal võimalik otsuste tegemisel hinnata, mistõttu ei saa nende tõenditele tuginedes väita,

et vastustaja otsused ei ole õiguspärased. Juhul kui kaebaja tervis on nüüdseks oluliselt parem,

ning arvestades, et kaebaja on loobunud kõigist erihoolekande teenustest (dtl 169), on kaebajal

võimalik esitada mõne munitsipaaleluruumi vabanedes vastustajale taotlus selle üürimiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse kaebajaga kokku puutunud inimeste ning teda

nõustanud ja hinnanud spetsialistide arvamusi. Klassijuhataja ja tööandja peavad võimalikuks,

et kaebaja tuleb iseseisvalt toime. Vastustaja ei soovinud kohtumenetlust kompromissiga

3-22-1056

5(11)

lõpetada. SKA hindas kaebaja teenuste vajadust valesti ning seadis ta 24/7 toetatud tugiisikute

kodu järjekorra nimistusse. Kaebaja on palunud end sellest nimekirjast eemaldada. Kaebaja

arvamusega ei ole arvestatud. Kaebaja iseseisvat toimetulemist kinnitab ka ajutise eestkoste

pikendamata jätmine. Kaebaja ei ole nõus, et temalt nõutakse konkreetse munitsipaaleluruumi

taotlemist. Linn omab infot selle kohta, millistele pindadele on ruumid vabanemas ning peaks

seetõttu pakkuma kaebajale vabanevat kohta.

7. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kohalik omavalitsus ei sea kahtluse alla SKA ja Töötukassa hindamisi ja hindamismetoodikat.

SKA on hindamise käigus tuvastanud, et X-l on õigus saada erihoolekandeteenust, s.o tema

vajadustele vastab erihoolekandeteenus ja tema abi vajadust ei ole võimalik katta muude

abimeetmetega. Erihoolekandeteenused on sotsiaalteenused psüühikahäirega inimestele, kuid

mitte kõik psüühikahäirega inimesed ei vaja alati oma igapäevaelu toimetuleku tagamiseks,

elukvaliteedi hoidmiseks või -tõstmiseks erihoolekandeteenuseid. X on arvamusel, et nii

kohalik omavalitsus kui ka riik on tema suhtes ebaõiglased. Samas, nagu selgus 05.10.2022

kohtuistungil, ei olnud kaebaja teadlik, mida kujutab endast toetatud eluaseme teenus.

Kohtuistungil selgitati talle, et tugikodu teenust saades on inimesel oma tuba, ühiskasutuses

köök, duširuum ja puhketuba. Kaebajale on tugikodus tagatud privaatsus, aga ühtlasi on

vajadusel võimalik saada abi. Eestkostevajadust ei saa samastada erihoolekande teenuse

vajadusega.

Linnaosa valitsus on kaebajale selgitanud, milline on protsess eluruumi üürile saamiseks.

Eluruumi taotlemine toimub Tallinnas kahes etapis ning isikul on kohustus esitada taotlus

konkreetse asustamata eluruumi üürile saamiseks.

Kohtuistungil X kinnitas, et tal on pangakontol raha. 07.03.2022 kohtule esitatud eestkostja

aruandest nähtuvalt on X-l pangakontodel enam kui 14 000 eurot. Tegemist ei ole abitus

seisundis oleva isikuga. Kaebaja on võimeline oma rahaliste vahendite arvelt üürima enda

vajadustele ja soovidele vastava elamispinna ka üüriturult. Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole

keeldunud kaebajale abi andmisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Asjaoludest nähtub, et X võeti 27.11.2020 otsusega munitsipaaleluruumi üürimist taotleva

isikuna arvele kui elluastuja (dtl 26–27). 14.12.2021 esitas X eluasemekomisjonile avalduse,

milles palus selgitada, miks ei ole talle veel munitsipaaleluruumi eraldatud (dtl 30).

Tallinna Kesklinna eluasemekomisjon tegi e-kirja vahendusel vahemikus 01.02.2022–

07.02.2022 toimunud koosolekul (dtl 32–33) järgmise otsuse: „Arvestades asjaoluga, et X ei

suuda abivajadusest tulenevalt iseseisvalt talle üürile antavas korteris toime tulla, siis pole

antud hetkel talle eluruumi üürile andmine põhjendatud. Ka ei soovi X teha koostööd linnaosa

sotsiaalhoolekande osakonnaga. Informeerida X, et hetkel ei pea Tallinna Kesklinna Valitsuse

sotsiaalhoolekande osakond talle munitsipaalkorteri üürileandmist põhjendatuks, kuna

abivajaduse hindamise tulemusel on jõutud järeldusele, et X-le sobivaim on toetatud elamise

teenus Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus. Soovitame X-l teha

koostööd linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnaga ja kaaluda veelkord elama asumist Tallinna

Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodusse.“

09.02.2022 vastas Tallinna Kesklinna Valitsus X pöördumisele järgmist (dtl 38): „Lähtudes

eeltoodust otsustas Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon Teile munitsipaalkorterit

3-22-1056

6(11)

üürile mitte anda. Kinnitame, et olete jätkuvalt linnaosas arvel munitsipaalkorteri üürimist

taotleva isikuna.“.

15.03.2022 esitas Tallinna Kesklinna Valitsus X-le täiendava vastuse (dtl 48–49), milles

selgitas järgmist: „Varasemate hinnangute kohaselt on Teil jätkuvalt raskusi iseseisvalt

elamisega ja vajate juhendamist eluasemega seotud tegevustes ning arvete maksmisel. Seetõttu

oleme veendunud, et hetkel vajate elamiseks eluruumi, kus on tagatud Teie juhendamine

kõikides igapäevaelu toimingutes. Teie abivajaduse hindamise käigus on jõutud järeldusele, et

käesoleval ajal on Teile kõige sobivamaks toetatud elamise teenus, kus toimub Teie regulaarne

juhendamine igapäeva toimetamistes. Oleme veendunud, et jätkuva nõustamise puhul suudate

tulevikus iseseisvalt toime tulla, kuid tänasel päeval ei ole Teie veel valmis iseseisvalt elama ja

igapäevast elu korraldama. Lähtudes eeltoodust otsustas Tallinna Kesklinna Valitsus jätta Teie

taotluse munitsipaaleluruumi üürimiseks rahuldamata. Oleme jätkuvalt seisukohal, et hetkel on

Teile kõige sobivaim kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse

Pelguranna üksuse tugikodus.“.

06.04.2022 esitas X uue avalduse eluruumi saamiseks (dtl 70). Tallinna Kesklinna Valitsus

vastas X-le 12.05.2022 järgmiselt: „Oleme jätkuvalt seisukohal, et hetkel on Teile kõige

sobivam kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna

üksuse tugikodus.“. (dtl 79)

02.05.2022–09.05.2022 toimunud eluasemekomisjoni koosolekul (dtl 81–82) otsustati mh

järgmist: „Võtta teadmiseks, et X elamispinna probleemi arutati Tallinna Kesklinna linnaosa 7.

veebruari 2022 eluasemekomisjoni e-koosolekul. Eluasemekomisjon arvestas Tallinna

Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ettepanekuga ja ei pidanud X-le esialgu

munitsipaalkorteri üürile andmist põhjendatuks. X olukorra hindamisel jõuti järeldusele, et

hetkel on tal kõige sobivam kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse

Pelguranna üksuse tugikodus.“

9. Eelnevast nähtub, et Tallinna linn on lahendanud kaebaja taotluse(d) sisuliselt, mistõttu on

vastustaja protokolliline otsus1 haldusakt (HMS § 54 lg 1). Selle haldusaktiga otsustas Tallinna

linn mitte anda kaebajale üürile munitsipaaleluruumi. Ringkonnakohus analüüsib esmalt

kohalduvaid õigusnorme (I) ning seejärel hindab vastustaja tegevuse õiguspärasust (II).

Viimaseks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused (III).

I

Normistik

10. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) jagab sotsiaalabi andmise kohustuse kohaliku

omavalitsuse ja riigi vahel. SHS 2. peatüki „Kohaliku omavalitsuse korraldatav abi“ 2. jaos on

sätestatud sotsiaalteenused, mille osutamise korraldamise kohustus on kohaliku omavalitsuse

üksustel. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida

reguleerivad SHS §-d 41–43. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse

kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda

ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1). Puudega inimese

puhul võib see seisneda abistamises eluruumi sobivaks kohandamisel (SHS § 42 lg 1 esimene

alternatiiv) või sobivama eluruumi saamisel (SHS § 42 lg 1 teine alternatiiv). SHS § 42 lg 2

kohaselt tuleb eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamisel lähtuda põhimõttest, et puudega

isik saaks võimalikult kaua elada koduses keskkonnas.

1 Tallinna kesklinna eluasemekomisjoni 7. veebruari 2022 e-koosoleku protokolliline otsus nr 1 (2.

päevakorrapunkt), dtl 32–33; Samasulised otsused tegi Tallinna kesklinna eluasemekomisjon 9. mail 2022 e-

koosoleku protokollilises otsuses nr 5 (7. päevakorrapunkt), dtl 81-82 ja 26. juulil 2022 protokollilises otsuses nr

7 (11. päevakorrapunkt), dtl 108-109.

3-22-1056

7(11)

11. Seadus kohustab omavalitsusüksust kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise

võimaluse. Seadus ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. Sotsiaalhoolekande

seaduse eelnõu seletuskirjas2 on märgitud, et omavalitsusüksus võib anda abivajaja kasutusse

omavalitsusüksusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese

sissemakse tegemisel. Seega võib omavalitsusüksus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust

osutab, kuid asudes teenuse osutamist reguleerima, tuleb tagada teenuse kättesaadavus

abivajajale. Seaduse seletuskirja kohaselt on seaduses viidatud sotsiaalmajandusliku olukorra

all mõeldud olukorda, kus sotsiaalsete ja majanduslike tegurite koosmõju tõttu ei ole inimene

suuteline ise eluaset ostma või vabaturult üürima. Sotsiaalseteks teguriteks võivad olla näiteks

inimese enda või temaga koos elava leibkonnaliikme füüsiline või psüühiline erivajadus, mis

takistab tööl käimist või võimaldab töötada ainult osalise koormusega.

12. Juhul kui omavalitsusüksus korraldab eluruumi tagamise teenuse osutamise talle kuuluvate

eluruumide üürile andmise teel, saab teenuse osutamiseks üürile anda üksnes eluruume, mis on

tema omandis ja vabad. Vabade eluruumide puudumine ei tohi aga olla põhjuseks, mis välistab

eluruumi tagamise teenuse osutamise inimesele, kellel on seadusest tulenevalt õigus teenust

saada (tuvastatud abivajadus, vt ka Riigikohtu 09.12.2019 otsus asjas nr 5-18-7, p 224).

13. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punkti 5 kohaselt kuulub kohaliku

omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest

finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14

lõige 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra,

milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning

nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu

võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse sotsiaalhoolekande seaduse 2. peatükis nimetatud

sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole

seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või

anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides

ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte

(Eesti Vabariigi põhiseaduse § 13 lg 2, § 10).

14. Tallinna linnas reguleerib eluruumide üürile andmist ning linna ja linnaosa

eluasemekomisjonide tööd Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrus nr 563 ning selle lisad,

Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrus nr 394 ning selle lisad ja Tallinna Linnavalitsuse

20.04.2022 määrus nr 185. Nendest õigusaktidest nähtub, et eluruumi üürile andmine toimub

kahes etapis. Esmalt võetakse isik arvele eluruumi üürimise taotlejana ning seejärel tuleb isikul

taotleda konkreetse munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürimist. Kaebaja nõuab, et linn pakuks

talle üürimiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks.

15. Selleks et esitada SHS § 41 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse

loomiseks, piisab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvele

võtmise taotluse esitamisest. Sellise avalduse esitaja tahteks on ilmselgelt eluruumi saamine,

mitte pelgalt tema kui taotleja üle arvestuse pidamine (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-

91-13, p 20). Riigikohus on selgitanud, et sellises olukorras tuleb kohtul selgitada, kas kaebaja

on SHS § 41 lg-s 1 nimetatud isik ning kas linn on sellest sättest tuleneva kohustuse täitnud (vt

Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-13). SHS § 41 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud

ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aef50e8c-3583-465d-941a-744e0631fee1

3 https://www.riigiteataja.ee/akt/428042017047?leiaKehtiv

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/416082013045?leiaKehtiv

5 https://www.riigiteataja.ee/akt/428042022039

3-22-1056

8(11)

sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 41 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri

vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks.

16. Asjaolu, et kaebaja on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et kaebaja

on siiski sotsiaalkorteri vajaja. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures

munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete

töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ette

nähtud hüvest (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-13, p 21).

17. Juhul kui isik ei vasta SHS § 41 lg 1 tingimustele, ei saa ta nõuda, et linn tingimata annaks

talle eluruumi. Nende isikute taotlused võib linn lahendada selle järgi, kui palju on tema

käsutuses vabu eluruume. Kaebeõigus on mainitud isikul siis, kui linn on eluruumi andmisel

eelistanud tema taotluse lahendamisel mõnda teist taotlejat meelevaldselt (Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-91-13, p 23).

II

18. Eespool toodud sätetest nähtub, et isiku arvele võtmise eesmärk ei ole ainult isiku üle

arvestuse pidamine, vaid abivajavale isikule eluruumi üürile andmine. Isikul on õigus saada

seaduses sätestatud hüve kohe või mõistliku aja jooksul, kui hüve saamise eeldused on täidetud

ja seadus ei sätesta teisiti. Praegusel juhul on kaebaja taotlenud linnalt eluruumi, kuid ei ole

seda saanud.

19. Vastustaja on X-le eluruumi andmisest keeldunud, sest kaebaja vajab igapäevastes

toimingutes abi. Vastustaja hinnangul vastab X vajadustele kõige rohkem erihoolekande

(toetatud elamise) teenus Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus.

Vastustaja on korduvalt, sh halduskohtu 05.10.2022 istungil selgitanud, et ei pea praegu X-le

eluruumi üürile andmist mõistlikuks, kuid juhul kui X tervis paraneb, saab kohalik omavalitsus

olukorda uuesti hinnata (vt ka dtl-d 19, 48–49, 103, 109). Halduskohus nõustus vastustaja

arvamusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole haldusakti selline põhjendus kooskõlas kehtiva

õigusega, mistõttu on haldusakt õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi.

20. X esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele 03.11.2020 avalduse, milles palus end elluastujana

arvele võtta eluruumi taotleva isikuna (dtl 21). Ta võeti arvele alates 07.12.2020 vastavalt

Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisa nr 3 p-le 3.1.4 (dtl 23–24). Viidatud

õigusakti p-d 3.1 ja 3.1.4 sätestavad, et eluruumi mitteomavatena võetakse arvele orvud ja

vanemliku hoolitsuseta isikud, kes pöörduvad tagasi endisesse elukohta lasteasutustest,

sugulaste, eestkostjate või hooldajate juurest, samuti pärast õppimist õppeasutuses, kui

endisesse eluruumi asumine on võimatu. Orvud ja vanemliku hoolitsuseta isikud, kes võetakse

arvele munitsipaaleluruumi taotlejana, kuid kellele antakse üürile sotsiaaleluruum, jäävad

sotsiaaleluruumi üürile saamisel arvele munitsipaaleluruumi taotlejana esialgse arvelevõtmise

kuupäevaga.

21. Linn on kaebaja arvele võtmisega tuvastanud, et tegemist võib olla abi vajava inimesega.

Olukorras, kus inimene on võetud arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna, tuleb kohalikul

omavalitsusel kindlustada abivajajale eluruumi kasutamise võimalus. Praegusel juhul on

kaebaja võetud arvele munitsipaaleluruumi taotlejana, kuid see ei välista, et kaebaja võib olla

sotsiaaleluruumi vajaja. Igal juhul on kaebaja õigustatud tulenevalt määruse nr 56 lisa nr 3 p-

des 3.1 ja 3.1.4 sätestatust taotlema linnalt munitsipaaleluruumi.

22. Kaebaja vanematelt on hooldusõigus ära võetud. Ta õppis kinnises lasteasutuses (XXX)

kuni 17.08.2021 (dtl 26). Kaebaja on täisealine isik, kelle teovõimet ei ole piiratud. Kaebajal

on tuvastatud keskmine puue (dtl 63–65) ning puuduv töövõime (dtl 66–69). Need ei ole

asjaolud, mis välistaksid isiku õiguse SHS § 41 lg-s 1 toodud hüvele (sotsiaalkorterile) või

piiraksid tema õigust võtta üürile munitsipaalkorterit.

3-22-1056

9(11)

23. Sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestatakse isiku tahet,

välja arvatud SHS §-des 105, 106 ja 107 sätestatud juhtudel. Ringkonnakohus nõustub, et

eestkoste

vajadus

ei

ole

samastatav

erihoolekande

teenuse

vajadusega,

kuid

erihoolekandeteenused on reeglina vabatahtlikud ning neid osutatakse isiku sooviavalduse

alusel. Kaebaja teovõimet ei ole piiratud. Vaba eneseteostuse ja enesemääratluse põhiõigustest

lähtuvalt on igaühel õigus otsustada temale kuuluvate õiguste üle ning avalik võim ei saa

inimesele abi jõuga peale sundida. X on loobunud erihoolekandeteenustest ning ta on

erihoolekandeteenuste järjekordadest maha võetud (dtl 164). Seda ei saa isikule tulenevalt

eespool märgitud põhiõigustest ette heita, keeldudes muu abi osutamisest.

24. Tallinna linna õigusaktidest tulenevalt toimub nii munitsipaal- kui ka sotsiaalkorteri

üürimise taotlemine kahes osas. Esmalt otsustab linnaosa eluasemekomisjon isiku arvele

võtmise. Arvele võtmisel tuvastatakse, kas isik vastab määruse nr 56 p-s 3.1 toodud

tingimustele.

Seejärel

tuleb

inimesel

esitada

avaldus

konkreetse

sotsiaal-

või

munitsipaaleluruumi üürimiseks ning linnaosa eluasemekomisjon otsustab siis ettepaneku

tegemise üürilepingu sõlmimiseks. Otsus anda eluruum isiku kasutusse on kohaliku

omavalitsuse kaalutlusotsus. Kaalutlusotsuseid tuleb põhjendada. Haldusakti põhjendus peab

ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid

ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Sotsiaal- ja munitsipaaleluruumid ning

nende üürimine on piiratud avalik ressurss, mille jagamine peab olema läbipaistev ja

kontrollitav.

25. Praegusel juhul on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus sündinud olukorras, kus hinnatud

on kaebajale munitsipaaleluruumi üürile andmise võimalust. Kaebaja ei ole esitanud avaldust

konkreetse asutamata eluruumi üürile saamiseks, kuid on korduvalt pöördunud haldusorgani

poole üldise palvega anda talle üürile Tallinna kesklinnas munitsipaaleluruum. Tallinna linna

õigusaktidest nähtub, et linna poolt välja pakutud munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile

saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana arvele võtmise

taotlusele. Riigikohus on selgitanud, et linna kohustus on sellises olukorras tagada, et isik,

kellele eluruumi üürile võtmiseks pakutakse, saaks aru, et ta peab sellise (täiendava) taotluse

esitama (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 18). Haldusorgani

kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse toimetamine, vaid ka

hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus

menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel

kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt

suur ja tõenäoline (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 16 ja selles

viidatud 15.02.2005 otsus asjas nr 3-3-1-90-04, p 16).

26. Kaebaja avaldust lahendades ei ole vastustaja kõrvutanud X taotlust teiste

munitsipaaleluruumi üürimist soovivate isikute taotlustega, vaid on üldistavalt järeldanud, et

avaldus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole haldusaktist üheselt arusaadav,

kas haldusorgan on sisuliselt keeldunud kaebaja avalduse eelisjärjekorras6 rahuldamast,

selgitades, et isik on endiselt munitsipaaleluruumi järjekorras, või pidas haldusorgan

võimalikuks X taotluse lahendamist esitatud kujul. Haldusakt peab olema selge ja üheselt

mõistetav (HMS § 54 lg 1). Põhjendused, millest tulenevalt haldusorgani kaalutlusõiguse alusel

haldusakti annab, peavad nähtuma haldusaktist (HMS § 56 lg 3). HMS § 56 lg 2 nõuab

haldusakti põhjendustes õigusliku aluse näitamist. Haldusaktis peab olema viide haldusakti

vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta (HMS § 57 lg 1). Vastustaja otsus

nendele tingimustele ei vasta.

6 Vastustaja on 10.12.2020 teatanud L. Armile, et Tallinna Kesklinna Valitsuses on arvel munitsipaaleluruumi

üürimist taotlejatena 250 leibkonda (dtl 29).

3-22-1056

10(11)

27. Lisaks ei nähtu, et haldusorgan oleks kontrollinud, kas X võib olla sotsiaaleluruumi vajaja

ning selgitanud kaebajale kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste taotlemise võimalusi. Kuigi

kaebaja on märkinud, et ei soovi erihoolekandeteenuseid, võib kaebaja nõus olla muude

sotsiaalteenustega, mida kohalik omavalitsus saab kaebaja pakkuda, arvestades tema tervislikku

seisundit.

28. Ringkonnakohtu hinnangul võib kaebaja vastata SHS § 41 lg-s 1 toodud tingimustele.

Sotsiaalsete ja majanduslike tegurite koosmõju tõttu ei ole kaebaja suuteline ilmselt ise eluaset

ostma või vabaturult üürima. Kaebajal on tuvastatud keskmine puue ja puuduv töövõime. See

tähendab, et kaebaja igapäevased sissetulekud on piiratud ning tema võimalused vabaturult

elamispinda üürida on perspektiivis pigem puudulikud. Vastustaja on kohtumenetluses

märkinud, et kaebajal on kogunenud säästudena 10 000 – 14 000 eurot. Seda tuleb haldusorganil

haldusmenetluses kontrollida ning anda kaebajale võimalus oma rahalise olukorra, sh raha

päritolu selgitamiseks. Ringkonnakohtule nähtavatest asjaoludest oli see summa kaebajal siis,

kui vastustaja oli kaebaja eestkostja ja võttis kaebaja arvele abi (eluruumi) vajajana.

29. Kohaliku omavalitsuse omandis olevate ruumide kasutusse andmise küsimuste üle

otsustamisel on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus. Seetõttu ei saa kohus kohustada

vastustajat kaebajale soodsa haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. Küll aga saab

kohus kohustada vastustajat lahendama kaebaja taotluse eluruumi üürile andmiseks (vt RVastS

§ 6 lg-d 4 ja 5 ja HKMS § 41 lg 3). Kohustamiskaebuse rahuldamise viisi valib HKMS § 41 lg

3 kohaselt kohus.

30. Tulenevalt eespool märgitust rahuldab ringkonnakohus kaebuse. Kuna vastustaja peab

kaebaja taotluse uuesti lahendamisel kohaldama kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha

haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), siis kohustab kolleegium vastustajat kaebaja taotlust

eluruumi üürile andmiseks uuesti lahendama (HKMS § 41 lg 3). Vastustajal tuleb enne uue

haldusakti andmist kaebajale selgitada, milliseid munitsipaal- või sotsiaaleluruume on kaebajal

võimalik taotleda ning X-l tuleb vajadusel esitada vastustajale täpsustatud taotlus.

III

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Kuna kaebus rahuldatakse, peab kaebaja menetluskulud HKMS §

108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Esimese astme kohtus taotles kaebaja menetluskulude

väljamõistmist kokku 1291,20 eurot. Õigusabikulude kandmise kohustus on HKMS § 109 lg-

te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud.

32. Apellatsiooniastmes on kaebaja tasunud riigilõivu 20 eurot. Muid menetluskulusid ei ole

kaebajal apellatsioonimenetluses tekkinud. Seega on kaebaja arvesse minevad menetluskulud

esimese ja teise astme kohtus kokku 1311,20 eurot.

33. Ringkonnakohus mõistab kaebaja esindajakulude katteks Tallinna linnalt välja 1271,20

eurot, mis vastab esindaja 12 töötunnile koos käibemaksuga (1200 eurot) ning sõidu- ja

parkimiskuludele kokku 71,20 eurot koos käibemaksuga. Lisaks tuleb kaebuse rahuldamise

tõttu mõista tervikuna välja riigilõiv kahes kohtuastmes kokku 40 eurot. Menetluskulud

kogusummas 1311,20 eurot (1271,20 + 40) tuleb mõista välja Tallinna linnalt.

34. Kuna otsus kajastab kaebaja eraelulisi andmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada

kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

3-22-1056

11(11)

(allkirjastatud digitaalselt)