3-22-495/65 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-495

Haldusasi

Xi kaebus õigusemõistmisel tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X

Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Eneli Kivi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-22-495 materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud

tõendid (31.03.2023 kuriteoteade Politsei- ja Piirivalveametile; 06.04.2023 Xile

saadetud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade nr 23913000018 ja Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri 10.05.2023 määrus kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta).

2. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.05.2023 otsus

muutmata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.10.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-495

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2022 kaebuse (täpsustatud 19.10.2022, 28.10.2022

ja 17.11.2022) õigusemõistmisel kohtuasjades nr 3-18-1779, 3-18-2163, 3-19-67, 3-19-1114,

3-19-1543, 3-21-772, 3-21-926, 2-18-582, 2-19-3720, 2-19-15949, 2-21-8641 tekitatud varalise

kahju 4120,10 euro ja mittevaralise kahju 5000 euro hüvitamiseks, samuti Xi ja Y

munitsipaaleluruumist väljatõstmise keelamiseks.

Kaebaja taotleb Eesti Vabariigilt kohtumenetluste käigus tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamist. Kahju tuleneb kohtuasjadest, mis on seotud kaebaja ja Tartu linna vaheliste

vaidlustega Tartus, Xxx asuva munitsipaaleluruumi kasutamise, üürilepingu lõpetamise ja

eluruumist väljatõstmise üle. Haldusasjad, mille menetlustega tekitati kaebajale mittevaralist

kahju olid järgmised: 3-18-1779, 3-18-2163, 3-19-67, 3-19-1114, 3-19-1543, 3-21-772, 3-21-

926. Mittevaralise kahju suuruseks hindab kaebaja kokku ligikaudu 5000 eurot või palub

määrata hüvitis kohtu äranägemisel. Tsiviilasjadega nr 2-18-582, 2-19-3720, 2-19-15949, 2-

21-8641 seoses tekkis kaebajale kahju järgmises suuruses: 1) asjas nr 2-18-582 – 1605,10 eurot;

2) asjas nr 2-19-15949 – 2315 eurot; 3) asjas nr 2-19-3720 – 100 eurot; 4) asjas nr 2-21-8641 –

100 eurot. Tsiviilasjadega tekitatud varaline kahju on kokku 4120,10 eurot.

Kaebuse sisu on kokkuvõtlikult järgmine.

Tartu Halduskohus, Tartu Ringkonnakohus ja Riigikohus keeldusid menetlusse võtmast Xi

kaebusi Tartu linna vastu. Kohtud tagastasid need väites, et asja on pädev lahendama maakohus.

X esitas samade taotlustega hagid maakohtule, kes keeldus hagide menetlusse võtmisest

(tsiviilasjad nr 2-19-3720, 2-19-15949, 2-2-21-8641). Kohtud rikkusid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku sätteid. Tsiviilasjade lahendamisel pidi kohus arvestama vaid poolte esitatud

tõendeid. Asjades nr 2-18-582 ja 2-19-15949 tegi kohus ebaõiged lahendid. Ilma tõendeid

nägemata ja uurimata eeldas kohus, et Tartu linna tahteavaldused Xiga üürilepingu korraliseks

lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks olid olemas. Üürilepingu lõpetamise kohta oli

kaebajal vaid Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K.J kirjaga nr 4-7.1/08418

edastatud 15.12.2017 avaldus (eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine). Tsiviilasjades jäi

asjakohase haldusakti olemasolu välja selgitamata.

Tsiviilasjas nr 2-18-582 toimus menetlus halduskohtu asemel tsiviilkohtus õigusvastaselt.

Selles tsiviilasjas soovitas maakohus Xil haginõuet muuta ning vaidlustada üürilepingu

ülesütlemine (ülesütlemise tühisuse tuvastamine), mille raames kohus kontrolliks üürilepingu

kehtivust (kas üürileping on tähtajaline või tähtajatu) ning vastavalt sellele hindaks ülesütlemise

formaalsete ja materiaalsete eelduste esinemist. Kaebaja hinnangul näitas see soovitus, et

tegemist on haldusakti vaidlustamisega, kuid kaebaja arvates oli K. J avaldus haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes toiming. Hageja nõudis asjas nr 2-18-582 toimingu

õigusvastasuse tuvastamist. Kuid seda, kas K.J avaldus oli haldusakt või toiming, oleks saanud

hinnata vaid halduskohus.

Hilisemas tsiviilasjas nr 2-19-15949 palus X tuvastada K.J 15.12.2017 avalduse kui haldusakti

tühisus, kuid kõik kolm kohtuastet keeldusid avalduse menetlusse võtmisest põhjendusel, et

tegemist ei ole haldusaktiga. Tsiviilkohtul ei olnud pädevust teha lahendit sellise avalik-

õigusliku vaidluse kohta. HMS sätted jäeti õigusvastaselt kohaldamata.

Asjas nr 2-18-582 ei võtnud kohus seisukohta küsimuses, kes oleks pidanud üürilepingu

lõpetamist vaidlustama. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-31-06 tulenevalt pidi kohus

hindama, kas üürileping muutus tähtajatuks, ja alles siis oleks saanud lepingut korraliselt üles

öelda. Linn ei esitanud tõendeid selle kohta, kellel on õigus tähtajatuid lepinguid üles öelda.

Kaebaja esitas maakohtule tõendina oma üürilepingu, mis oli sõlmitud tema ja Tartu linna vahel

1998. aastal ning mille tekstist oli näha, et tegemist on 5-aastase tähtajalise üürilepinguga, mis

3-22-495

3(6)

pikeneb sama pikaks tähtajaks, kui kumbki pool lepingu pikenemist ei vaidlusta. Tartu linn

oleks pidanud ise hagiavaldusega kohtusse pöörduma ja esitama kohtule dokumendi selle

kohta, kes oli teinud otsuse, et üürileping on muutunud tähtajatuks ning andnud haldusakti Xiga

üürileping lõpetada. Ilma nende dokumentideta ei saanud kohus hinnata lepingu ülesütlemise

kehtivust.

Tsiviilasjas ei selgitanud maakohus kaebajale, et ei menetle Xi esimest haginõuet. Kaebaja jäi

seetõttu ilma võimalusest vaidlustada seda otsustust Tartu Ringkonnakohtus ja Riigikohtus.

Tartu Maakohus jättis 25.09.2018 otsuse resolutsioonis tegemata lahendi selle kohta, kas Tartu

linna ja Xi vaheline üürileping oli muutunud tähtajatuks ja kas seda sai korraliselt üles öelda.

Seevastu kohtuotsuse tekstis maakohus teatas, et üürileping oli muutunud tähtajatuks, kuid see

oli haginõuete piiride ületamine, sest üürilepingu tähtajalisuse tuvastamine (esimene haginõue)

polnud kohtumenetluses olnud.

Tartu Maakohus jättis 25.09.2018 kohtuotsuses asjas nr 2-18-582 arvesse võtmata kõik

tsiviilasja nr 2-11-39498 kohta käivad tõendid, mille X kohtule esitas. Kaebaja soovis tõendada,

et tal polnud üürivõlgnevust aastatel 2009–2012. Kohus ei teinud määrust selle kohta, et tõendid

pole asjakohased. Maakohus märkis 25.09.2018 kohtuotsuses, et Tartu linna hagi Xi

üürivõlgnevuse nõudes lõppes 2012. aastal kohtuvälise kokkuleppega. Tegelikult võttis Tartu

linn hagi tagasi ja hüvitas Xile kohtukulud. Tartu Maakohtu 25.09.2018 kohtuotsuse punktis 56

märgitu ei vasta tõele. Sama otsuse punktides nr 65–69 oli maakohus seisukohal, et üürileping

kehtib. Xi 3. ja 4. haginõude menetluses sai tõendatud, et Tartu linnal ei olnud õigust nõuda

lisaks üüri piirmäärale üürnikult hooldustasu üüri kõrvalkulude koosseisus ja Xil ei olnud 2017.

a lõpu seisuga üürivõlgnevust. Aga Tartu Maakohus ei arvestanud seda otsuses 2. haginõude

kohta lahendit tehes ja asus seisukohale, et X on üürilepingut rikkunud.

Asjas nr 2-18-582 toimunud kohtuistungil taotles X tõendite uurimist. Kohtunik katkestas Xi

sõnavõtu, väites, et korralise ülesütlemise puhul ei ole üürivõlgnevuse olemasolu oluline. Linna

esindaja nimetas Xit krooniliseks üürivõlglaseks ning neid väiteid Xil ümber lükata ei lubatud.

Samas tsiviilasjas väitis linna esindaja, et on olemas 05.12.2017 protokolliline otsus Xiga

üürilepingu lõpetamise kohta üürivõlgnevuse tõttu. Seda dokumenti linn kohtule ei esitanud.

Tartu Ringkonnakohtus tekitati asja nr 2-18-582 menetlemisel kaebajale kahju sellega, et jäeti

rahuldamata Xi 04.02.2019 taotlus saada riigi õigusabi korras advokaat. X vaidlustas Tartu

Ringkonnakohtu 12.02.2019 määruse, kuid Riigikohus jättis kaebuse läbi vaatamata, sest Tartu

Ringkonnakohus oli jõudnud teha asjas 25.02.2019 otsuse. Kaebajale on arusaamatu, miks ei

peatanud määruskaebuse esitamine Tartu Ringkonnakohtu menetlust. Tartu Ringkonnakohtus

ei lahendanud Xi taotlust menetluse peatamiseks seoses haldusasjadega nr 3-18-1779 ja 3-18-

2163. Ringkonnakohtus moonutas Xi apellatsioonkaebuses märgitut ja võltsis hagiavalduse

asjaolusid. Kohtutel ei ole õigust ebapiisavalt, ebaõigesti ja ebatäpselt kirjutada otsuses selle

kohta, millised olid hageja nõuded ja põhjendused. Ka ei ole kohtul õigust hagiavalduse kahte

haginõuet üheks liita ilma hagejat sellest informeerimata ja võimaldamata seda määrust

vaidlustada. Ringkonnakohus rikkus TsMS sätteid.

TsMS-s puudub menetluskord, kuidas toimub tsiviilkohtumenetluses KOV-i toimingute

vaidlustamine. Selle tõttu on üürilepingute vaidluste üleandmine halduskohtute pädevusest

tsiviilkohtute pädevusse vastuolus põhiseadusega. X ei saanud vaidlustada allkirjade puudumist

Tartu linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017 protokollilisel otsusel nr 40 haldusasjades

nr 3-18-1779 ja 3-18-2163 ega ka tsiviilasjades nr 2-18-582 ja nr 2-19-3720.

Tsiviilasjas nr 2-19-15949 taotlesid kostjad X ja YY 2012. a alguses riigi õigusabi korras

advokaadi saamist. Tartu Maakohus jättis taotluse lahendamata. Selles asjas keeldusid kõrgema

astme kohtud kaebaja apellatsioon- ja määruskaebuseid põhjendamatult menetlusse võtmast.

3-22-495

4(6)

2. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse õigusemõistmisel kohtuasjades nr 3-18-

1779, 3-18-2163, 3-19-67, 3-19-1114, 3-19-1543, 3-21-772, 3-21-926, 2-18-582, 2-19-3720, 2-

19-15949, 2-21-8641 tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Muus osas

kohus tagastas kaebuse.

3. Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjenduste kohaselt tuleb kaebaja nõude lahendamiseks kohaldada riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 15 lg-t 1. Selle sätte kohaselt isik võib nõuda kohtumenetluse käigus,

sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on

kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Pole tuvastatud, et ükski eelnimetatud kohtuasju

lahendanud kohtunik oleks toime pannud kuriteo. Seega pole täidetud eeldused kohtumenetluse

käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 15 lg 1 põhiseaduspärasust

on kohtupraktikas analüüsitud ja see säte on leitud olevat põhiseadusega kooskõlas (nt TlnRKm

19.08.2021, nr 3-20-1389, p 13 ja seal viidatud varasemad lahendid).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja hinnangul on halduskohus jätnud arvestamata Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2022

määruses märgituga. Halduskohus oleks pidanud analüüsima, kas kaitstava õiguse riive on

intensiivne. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, valesti hinnanud

tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kohtuotsus on jäänud suures osas

põhjendamata. Halduskohus ei lahendanud kaebust sisuliselt, vaid keeldus kaebuse menetlusse

võtmisest.

Kohtutäitur tõstis kaebaja välja tema kodust. Kohtukulud ja täitemenetluse tasud on kaebajale

läinud maksma ligi 7000 eurot. Kohtumenetluste tõttu ei saanud kaebaja käia tööl, sest pidevad

kohtuasjad võtsid ära jõu ja energia ning tekitasid vaimse kurnatuse. Ilma kohtuasjadeta oleks

Xil olnud võimalik teenida töötasu.

Üürilepingu ülesütlemine on kaebajale sundinud peale kohtuasjad, mis on kestnud 2018. a

jaanuarist alates. Kogu selle aja jooksul ei ole tsiviilkohtud ja halduskohtud selgitanud välja,

kas on olemas Tartu linna tahteavaldused haldusaktidena, milles Tartu linn on teinud otsuse

kaebajaga sõlmitud eluruumi üürileping lõpetada ja eluruum ta valdusest välja nõuda.

Kohtud on ilma seadusliku aluseta andnud kõik kohalikule omavalitsusele kuuluvate

eluruumide üürilepingute lõpetamisega seotud vaidlused halduskohtu pädevusest tsiviilkohtu

pädevusse. Kohtud ei ole hinnanud, kas konkreetne vaidlus on tekkinud avalik-õiguslikest või

eraõiguslikest suhetest. Tsiviilkohus ei kontrolli, kas kohalikus omavalitsuses on toimunud

nõuetekohane haldusmenetlus enne haldusakti andmist. Kohtud on viidanud Riigikohtu

otsusele nr 3-3-1-15-01. Sellest lahendist ei tulene põhimõtet, et munitsipaaleluruumi

üürnikuga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisel ei pea kohalik omavalitsus haldusakti andma.

Kaebaja hinnangul on üürileping tähtajaline ja see kehtib.

Tartu Maakohtu kohtunik Roman Levin rikkus tsiviilasjas nr 2-19-15949 Xi inimõigusi.

Kaebaja esitas tsiviilasja nr 2-19-15949 menetlenud kohtunike õigusvastase tegevuse kohta

31.03.2023 kuriteoteate Politsei ja Piirivalveametile, kes saatis selle edasi Kaitsepolitseile.

Kaitsepolitsei ei leidnud kohtunike tegevuses midagi õigusvastast. Kaebaja esitas selle vastuse

peale kaebuse hilinenult ning prokuratuur keeldus 10.05.2023 määrusega kaebust menetlusse

võtmast. Kaitsepolitsei ei leidnud kohtunike tegevuses midagi õigusvastast. Halduskohus peaks

3-22-495

5(6)

hindama, kas kohtunike käitumine oli õigusvastane ning seejärel tuleks Kaitsepolitseil

kohtunike vastu esitatud kuriteoteade uuesti üle vaadata.

5. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebus alust tühistada halduskohtu otsust.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

7. Ringkonnakohus võtab vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendid (31.03.2023

kuriteoteade Politsei- ja Piirivalveametile; 06.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise

teade nr 23913000018 ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 10.05.2023 määrus kaebuse läbi

vaatamata jätmise kohta).

8. Halduskohtule esitatud kaebustes ja apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja kohtute tegevuse

ja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist. Kõik kaebaja poolt esile toodud ning kohtunikele

ja kohtutele etteheidetavad tegevused on siinsel juhul käsitatavad õigusemõistmisena PS § 146

tähenduses. Õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist reguleerib erinormina RVastS

§ 15 (Riigikohtu 28.03.2016 otsus asjas nr 3-3-1-70-15, p 23; Tallinna Ringkonnakohtu

09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1389, p 10). Selles erisättes ette nähtud eeldused peavad nõude

rahuldamiseks olema täidetud.

9. RVastS § 15 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas

kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus

toime pannud kuriteo ning lg 31 kohaselt lisaks lg-s 1 sätestatule võib isik nõuda § 15 lg-tes 1

ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist

juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) või selle protokolli rikkumise tõttu

asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud

võimalused oma õiguste taastamiseks. RVastS § 15 lg 31 lisati seadusesse 2006. aastal. Selle

sätte eesmärgiks on tagada riigivastutuse kooskõla EIÕK-st ja selle rakenduspraktikast

tulenevaga. See säte laiendab võimalust saada hüvitist ka kohtumenetlusega tekitatud kahju eest

juhul, kui EIK on isiku kaebuse rahuldanud ja rikkumine, mille peale kaebus oli esitatud, kutsus

esile asja ebaõige lahendamise riigisiseses kohtus. Säte kehtib ainult juhtumite kohta, kus isiku

kaebust on EIK-s menetletud. Seega on kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise eelduseks

RVastS § 15 lg-te 1 ja 31 järgi see, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo või rahuldatud oleks isiku individuaalkaebus EIK-s. Tegemist on õiguslikult üheselt

reguleeritud olukorraga. Praeguses asjas puudub vaidlus selle üle, et ühegi asja lahendanud

kohtuniku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust ning olemas pole ka EIK lahendit.

Seega ei ole RVastS § 15 lg-tes 1 ja 3¹ sätestatud nõuded täidetud ning halduskohus ei ole

kaebuse rahuldamata jätmisel eksinud.

10. RVastS § 15 lg 1 ei ole praeguse vaidluse asjaoludel vastuolus PS-ga. Riigi vastutust kohtu

õigusvastase tegevuse eest on põhjendatud piirata erinormiga niivõrd, kuivõrd seda õigustab

kohtu eripärane funktsioon, õigusemõistmine (Riigikohtu 22.12.2022 otsus haldusasjas nr 3-

20-1033, p 24). RVastS § 15 lg‑t 1 tuleb kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on

käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses (samas). Väljakujunenud kohtupraktika

kohaselt on seadusandja RVastS §-ga 15 soovinud piirata kahju hüvitamist olukordades, kus

kahju on võimalik ära hoida kohtulahendi edasikaebamisega. RVastS § 15 lg 1 piirab PS §‑s 25

sätestatud põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 15 peamine

eesmärk on tagada res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte järgimine (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-70-15, p 20), mis aitab saavutada õiguskindluse ja

taastada õigusrahu. Piirangu eesmärk on tagada ka kohtute sõltumatus ning vältida olukorda,

3-22-495

6(6)

kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt põhivaidluse läbivaatamisel ja seejärel

õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26.02.2016 määrus nr 3-15-3190, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2016

määrus asjas nr 3-16-842, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2016 määrus asjas nr 3-16-

1292, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2017 määrus asjas nr 3-17-101, p 11; Tallinna

Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1389, p 10).

11. Olukorras, kus RVastS § 15 lg 1 välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise nii või teisiti,

ei ole alust taasavada vaidlust küsimuses, kas Xxx eluruumi üürileping on kehtiv või kas

lepingu ülesütlemine toimus õiguspäraselt. Seepärast jätab ringkonnakohus tähelepanuta ega

vasta kaebaja väidetele, mis seonduvad üürilepingu ja selle ülesütlemisega.

12. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide, et halduskohus pidi otsuse tegemisel hindama kaebuse

perspektiivikust. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 11.07.2022 määruses, et perspektiivitu

kaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne. Praegusel juhul on halduskohus lahendanud kaebuse sisuliselt ja lõplikult,

jättes selle rahuldamata, mitte ei jätnud seda menetluslikul põhjusel läbi vaatamata HKMS §

121 lg 2 p 21 alusel. Seetõttu pole kaebuse rahuldamise tõenäosust enam asjakohane hinnata.

13. Eespool märgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

kannab oma menetluskulud seega ise. Vastustaja ei ole menetluskulude kohta taotlusi esitanud,

mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)