3-22-1821/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-1821

Otsuse kuupäev

26. september 2023

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes seoses ravimite andmata jätmisega

05.01.2021 kuni 04.03.2021

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

1.1 Jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõue alusel, et

Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni

04.03.2021 toidulisandit Prostamin.

1.2. Rahuldada kahju hüvitamise nõue alusel, et Tartu

Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021

ravimit Prostamol Uno. Mõista vastustajalt kaebaja

kasuks välja hüvitis 120 eurot.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt

26.10.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioon-

kaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 29).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kaebaja X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 03.05.2022

numbriga 1-13/133-1 (tl 18-19). Kaebaja nõudis hüvitist muuhulgas järgmisel alusel. Kaebajal

diagnoositi 04.12.2020 krooniline prostatiit ja talle määrati raviks Prostamol Uno. Tartu

Vangla katkestas ravi 05.01.2021. Pidev urineerimine häirib suguelu ja igapäevaelu.

Prostamol Uno leevendab vaevusi ja kaebaja saab öösel paremini magada. Eriarst märkis

10.02.2022, et Prostamol Unot tuleb võtta regulaarselt.

2. Kaebaja esitas 28.08.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid

seisukohti. Käesoleva otsuse tegemise seisuga on kohtuasja koosseisu jäänud mittevaralise

kahju hüvitamise nõue järgmistel alustel:

- Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin

(määratud kaebajale 04.12.2020 kolmeks kuuks);

- Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 ravimit Prostamol Uno

(tervisekaardi 04. ja 05.01.2021.a kannete kohaselt määratud tähtajaga kuni 04.03.2021).

Kaebajale pandi 04.12.2020 kroonilise prostatiidi diagnoos ja määrati ravi, aga vastustaja

eiras seda. Ilma ravita pidi kaebaja vaevlema tervisehädade käes. Kaebaja pöördus kohtu

poole, kuna vastustaja jättis kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Kaebaja

avaldas vastusena 01.09.2023.a määruses väljendatud kohtu seisukohale, et tegemist on nii

väärikuse alandamisel kui ka tervise kahjustamisel rajaneva nõudega.

3. Vastustaja jättis 20.12.2022.a otsusega nr 1-13/133-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja hilisemad uuringud ei kinnita prostatiiti ning

Prostamol Uno andmata jätmine ei saanud seetõttu põhjustada talle kahju. Prostamol Uno

toimeaine on serenoapalmi marjade paksekstrakt. Sama ekstrakt on põhikomponendiks ka

näiteks Prostamin Duo tablettides, mis on toidulisand. Seega on vaidluse esemeks aine, mis

on pigem toidulisand kui ravim. Vangla direktor ei saa arsti asemel otsustada konkreetsete

ravimite ordineerimist. Kahju hüvitamise taotlust ei saa rahuldada, kui kaebaja oleks saanud

kasutada tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, näiteks juhtida tähelepanu valedele ravimitele

ravimipinalis ja soovida nende vahetamist õigete vastu. 09.05.2022 võimaldati kaebajale

Prostamin, mis on sama toimeainega mis Prostamol Uno.

4. Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas

kohtueelses menetluses esitatud seisukohtadele.

Vastustaja leidis oma täiendavas seisukohas, et ravimid panevad valmis vangla

tervishoiutöötajad. Seega ei ole vanglaametnikud jätnud kaebajale andmata tervishoiutöötajate

poolt valmis pandud preparaate, vaid küsimuseks on, mida vangla tervishoiutöötajad

patsiendile vajalikuks pidasid. Kaebaja saabus Tartu Vanglasse 05.01.2021 ning kuigi talle oli

Viru Vanglas soovitatud Prostamini või Prostamol Uno kasutamine, ei pidanud Tartu Vangla

tervishoiutöötajad seda põhjendatuks. Kuna tegemist ei olnud klassikalises mõttes ravimitega,

siis nende preparaatide kajastamine kaebaja tervisekaardis ei ole kohustuslik.

Vastustaja leidis, et kohus ei saa otsustada selle üle, kas tegemist on väärikuse alandamise või

tervise kahjustamisega. Ainult kaebaja saab otsustada, millisele nõudele tema kaebus tugineb.

Tervisekahju on objektiivselt tuvastatav ning selle esinemist saaks tõendada.

Tõendamiskoormis on kaebajal. Kuna 16.04.2021 tehtud uuringu kohaselt oli kaebaja tervis

korras ja uuringule eelneval ajal kaebaja Prostamini ega Prostamol Unot ei saanud, on

paratamatu järeldus, et nende mittesaamine ei kahjustanud kaebaja tervist. Tableti

mittesaamine iseenesest ei saa olla väärikust alandav. Väärikuse alandamine tuleks kõne alla,

kui kaebaja preparaadi mittesaamise tõttu oleks pidanud tundma negatiivseid üleelamisi.

Sellist olukorda ei saa esineda juhtumil, kui terviseprobleemi, antud juhul siis prostatiiti, ei

esine.

Kohtu seisukoht

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi

õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kahju hüvitamise eeldused on seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja

õigusvastane tegu, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos

õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja

mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü.

6. Vastustaja esitatud andmete põhjal (vt tl 52 ja pöördel) viibib kaebaja vangistuses alates

aprillist 2020 ning kaebaja on viibinud erinevates kinnipidamisasutustes. S.h viibis kaebaja

Viru Vanglas 02.07.2020 - 05.01.2021 ning viidi siis üle Tartu Vanglasse, kus ta viibis

05.01.2021 - 23.03.2021 ja mõningaste vaheaegadega viibib praeguseni. Kohtute infosüsteemi

andmetel oli kaebaja käesolevas otsuses käsitletaval perioodil vahistatu staatuses

(süüdimõistev kohtuotsus kohtuasjas 1-20-6533 jõustus 01.02.2023 ja toimetati Tartu

Vanglale kätte 13.02.2023).

Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 1 alusel kohaldatakse vahistatule selle seaduse 1., 2., ja 7.

peatüki sätteid eelvangistuse täideviimist reguleerivas 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS

§ 93 lg 6 reguleerib vahistatu ravi, kuid käesolevas kohtuasjas käsitletavate küsimuste

aspektist sisulisi erinevusi võrreldes kinnipeetava raviga ei ole.

7. Vangistusseaduse 2. peatüki koosseisu kuuluva VangS § 52 lg 1 ja 2 kohaselt osutab

vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima

kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse

korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud

ülesandeid.

Riigikohus leidis 28.06.2021.a otsuses asjas 3-21-30, et kinnipeetavale vabatahtliku

tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. Riik täidab

kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku

tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis. Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS § 49 ja

§ 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Kuigi

tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse

osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiutöötaja

valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise

abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vangistus,

vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim mõjutavad oluliselt kinnipeetavate

ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või

raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti

hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete

kasutamise lubatavus). Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib seaduse

alusel kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, mille raames on kinnipeetaval õigus

saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga

sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.

Kohus leiab eeltoodule tuginedes, et vastustajal oli kohustus tagada kaebaja ravi ning kaebajal

oli subjektiivne õigus seda nõuda. Ravi tagamisega on hõlmatud kohustus järgida korraldusi,

mis on tehtud enne kaebaja vastavasse vanglasse saabumist. Vastustajal oli küll õigus kaebaja

ravimisel varem tehtud otsuseid muuta, kuid seda sai teha üksnes arst tervishoiuteenuse

osutamiseks ette nähtud korras.

8. Kohus eraldas 01.09.2023.a määrusega käesoleva kohtuasja ning vaidluse kaebajale Tartu

Vanglas ravi määramise üle ajavahemikul 05.01.2021 kuni 17.02.2022 seoses uroloogiliste

kaebustega (sage urineerimine, valu urineerimisel jms). Kohus leidis, et käesoleva kohtuasja

koosseisu jäänud nõuetes ei ole vaidluse all kaebaja ravimine, vaid vangla kui

kinnipidamisasutuse tegevus ehk see, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale Viru Vanglas

määratud ravimit. Vastustaja ei nõustunud sellega, kuna kaebaja ravimipinalisse pani

ravimeid Tartu Vangla meditsiiniosakond ning Tartu Vangla tervishoiutöötaja tegi otsuse, et

kaebajale ei ole Prostamin või Prostamol Uno vajalik.

9. Kaebaja tervisekaardis sisalduvad järgmised kanded.

Kande

kuupäev

Vangla

Kande tegija

Kande sisu

Tl

9.1

04.12.202

Viru

Vangla

Õde

Jekaterina

Kont1, kande

alguses on

viide Tartu

Vangla arst

Svetlana

Popazovale

(eriala

peremeditsiin)

Kaasnev diagnoos: Z03.8

Jälgimine muude kahtlustatud

haiguste ja seisundite suhtes,

kroonilise prostatiidi osas.

Kokkuvõte ja soovitused: prof

raviks Prostamin 1x2 3 kuud.

Tellitud: Prof raviks Prostamin

1x2 3 kuud.

9.2

11.12.202

Viru

Vangla

Õde Alina

Pitkjanin

Väljastatud t Prostamol UNO

infoleht.

9.3

04.01.202

Viru

Vangla

Õde Jelena

Hrissanfova

05.01.2021 etapp Viru Vanglast

– Tartu vanglasse. Ravi:

Prostamol UNO 1 x 2 (kuni

04.03.2021)

pöördel

9.4

05.01.202

Tartu

Vangla

Ülle Valvar

Saabus Viru Vanglast Tartu

Vanglasse. Ravi: Prostamol

UNO 1 x 2 (kuni 04.03.2021)

pöördel

9.5

10.03.202

Tartu

Vangla

Õde Janar Kikas

Lisaks kaebab, et ta pole

jaanuari algusest saati saanud

oma eesnäärme rohtu, pidi

saama muidu kuni 04.03.21

Prostamol Unot. Räägitud

perearstiga sellel teemal.

pöördel

9.6

11.06.202

Tartu

Vangla

Arst Svetlana

Popazova

Disuurilised kaebused. Viru

vanglas on saanud Prostamol,

mille foonil oli parem. Pt

informeeritud, et Tartu Vanglas

toidulisandi ei ole.

pöördel

1 Andmed tervishoiutöötaja kutse kohta pärinevad siin ja edaspidi Terviseameti tervishoiutöötajate registrist

(https://medre.tehik.ee/search/employees)

10. Kohus palus 03.01.2023.a määruses vastustajal selgitada, missugune arst ja millal määras

kaebajale ümberpaigutamisel tehtud kokkuvõtetest nähtuva ravimi Prostamol Uno kuni

04.03.2021. Vastustaja konkreetset selgitust ei esitanud. Pooled on esitanud kohtule

väljavõtteid kaebaja tervisekaartidest Tartu ja Viru Vanglas. Kohus tõlgendab olemas olevaid

tõendeid järgmiselt.

Otsuse punktidest 9.1 ja 9.2 nähtub, et kaebaja Viru Vanglas viibimise ajal määrati talle

toidulisand Prostamin. Seda ei saanud kaebajale anda kohe, vaid see tuli tellida. Prostamini ei

ole kaebajale kunagi antud, vaid enne selle võtmise algust asendati Viru Vanglas toidulisand

Prostamin ravimiga Prostamol Uno. Seda näitab asjaolu, et kaebajale anti Prostamol Uno

infoleht.

Tõenditest ei ole üheselt arusaadav, kes määras kaebajale ravimi Prostamol Uno. Otsuse

punktis 9.1, 9.2 ja 9.3 toodud kannetest kogumis võib aru saada nii, et selle otsuse tegi Viru

Vangla õde, kes konsulteeris Tartu Vangla arstiga või et otsuse tegi Tartu Vangla arst ja

dokumenteeris Viru Vangla õde. Sellele viitab asjaolu, et 04.12.2020.a kandes haigusjuht

A23458 2021 (tl 56), mis on osaliselt ära toodud otsuse punktis 9.1, on kaebajale määratud ka

ravimid Meloxicam või Recoxa ning Sirdalud. Need on avalikult kättesaadava ravimiregistri

andmetel retseptiravimid ehk õde neid määrata ei saa. Tervisekaartidest ei nähtu, et neid

ravimeid oleks kaebajale varem määratud.

11. Otsuse punktis 10 toodu tähendab, et kaebuses esimesena sõnastatud nõude alus - Tartu

Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin - langeb ära.

Tartu Vanglasse saabumise aja seisuga oli kaebajale selle asemel määratud ravim Prostamol

Uno. Vastustajal ei olnud kohustust anda kaebajale toidulisandit Prostamin. Kui vastustajale

ei saa ette heita õigusvastast tegevust või tegevusetust, siis ei ole RVastS § 7 lg 1 tingimused

täidetud ja kahju hüvitamine sel alusel ei ole võimalik.

12. Olenemata sellest, kes määras kaebajale Viru Vanglas ravimi Prostamol Uno, koostati

kaebaja üleviimisel Viru Vangla poolt kaebaja oluliste terviseandmete kokkuvõte, mille Tartu

Vangla sellisena vastu võttis (otsuse punktid 9.3 ja 9.4). Kohtu hinnangul oli sellest tulenevalt

vastustaja kohustus anda kaebajale ravimit Prostamol Uno vastavalt kandes toodud juhistele

kuni 04.03.2021. Selle kohustuse oleks saanud lõpetada Tartu Vangla arsti otsus, et kaebajale

seda ravimit anda ei tule.

Vastustaja ei ole arsti sellise otsuse tegemist tõendanud. Ainus selle teemaga seostatav kanne

on arsti selgitus 11.06.2021, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole. Kanne on tehtud ligikaudu

kolm kuud pärast seda, kui kaebajale Prostamol Uno andmine pidi lõppema ning ei saa seega

mõjutada käesolevas asjas lahendatavat nõuet.

13. Sotsiaalministri määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise

tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) § 14 lg 1 p 8 ütleb, et tervisekaardi neljandale lehele

kantakse tervishoiutöötaja vastuvõtu iseloomust sõltuvalt järgmised tervishoiutöötaja

vastuvõtu andmed: tervishoiutöötaja korraldused, soovitused ja suunamised, määratud

ravimpreparaadi nimetus, toimeaine nimetus, ravimi vorm, ühekordne annus, päevane annus.

Ravimiseaduse § 4 lg 1 ütleb, et ravimpreparaat on turustamiseks pakendatud ning

kaubanimega ravim. Ravimiseaduse § 2 lg 1 ja 2 sätestavad, et ravim on aine või ainete

kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks,

diagnoosimiseks või ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks

või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu ning õigus

otsustada aine või toote määratlemine ravimina on Ravimiametil.

14. Kohus ei nõustu sellega, et vastustajal ei olnud kohustust dokumenteerida kaebajale

Prostamol Uno andmise suhtes tehtud otsust. Esiteks on ravimiregistrist asja juurde võetud

ravimi omaduste kokkuvõttes (tl 63-64) selge sõnaga öeldud, et Prostamol Uno on

ravimpreparaat. Vastustaja pädevuses ei kinnipidamisasutusena ega ravi osutajana ei ole

otsustada selle üle, kas ta käsitleb Prostamol Unot ravimina või mitte. Ravimiamet on

otsustanud, et tegemist on ravimiga.

Ammugi ei saa õiguspäraseks pidada vastustaja arusaamist, et erinevalt saab suhtuda

ravimitesse, mille eesmärk on ravida haigust ja ravimitesse, millel on mingi muu eesmärk.

Ravimiseaduse § 2 lg 1 järgi on ravimi aktsepteeritud toimeteks ka sümptomi vältimine või

ravimine või haigusseisundi kergendamine. Kohus mõistab otsuse punktis 9.1 toodud kannet

nii, et ravim määrati kaebajale profülaktilisel eesmärgil, s.t haigussümptomi vältimiseks. See

ühtib Tartu Ülikooli Kliinikumi arsti 10.02.2022.a otsusega (tl 13), et kaebajal tuleb alustada

Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt ja kui sellest ei ole 2 kuu jooksul abi, siis tuleb üle

minna teisele ravimile (retseptiravim). Samuti ravimi Prostamol Uno omaduste kokkuvõttega,

mille järgi ravitulemuse saavutamiseks on vajalik igapäevane regulaarne kasutamine,

kaebuste leevenemist võib täheldada pärast 6-nädalast ravi, maksimaalne ravitoime saabub

pärast 3-kuulist ravi ning kui sümptomid ei leevendu vaid süvenevad, tuleb konsulteerida

arstiga.

15. Teiseks ei nõustu kohus vastustaja tõlgendusega, et vangla arstil tuleb dokumenteerida

üksnes ravimpreparaadi määramine kinni peetavale isikule, s.t toidulisandi, vitamiini jms

näidustamist dokumenteerida ei tule. Määruse § 14 lg 1 p 8 nimetatud tervishoiutöötaja

korralduste ja soovituste alla kuulub ka korraldus tarvitada toidulisandit. Isegi kui see nii ei

oleks, siis määruse § 1 lg 2 ütleb, et määrus ei ole kõikehõlmav ega piira tervishoiuteenuse

osutajal täiendavate andmete töötlemist, kui see on vajalik tervishoiuteenuse osutamise

kvaliteedi tagamiseks.

Vangistuse tingimustes on arsti otsustel tavaeluga võrreldes teistsugune kaal ja tähendus.

Tartu Vangla kodukorra2 punkti 7.1.9 alusel on kinnipeetavale vanglas keelatud ravim,

ravimtaim, toidulisand ja vitamiin, v.a vangla poolt väljastatud ning vangla kaupluse

vahendusel soetatud toidulisandid või vitamiinid. Kodukorra seletuskirjas on põhjendatud, et

vanglale pandud vastutus kinni peetava isiku tervise eest, kinni peetavate isikute tervisliku

olukorra hindamise ja ravi ning ravimite määramise pädevus on antud vangla

meditsiiniosakonnale ning kontrollimatu ravimite, toidulisandite jm kõnealuses punktis

nimetatud ainete tarbimise puhul muutub meditsiiniosakonna töö kinnipeetavate ravimisel

oluliselt keerulisemaks, kuna meditsiiniosakonnal puudub ülevaade ja võimalus tuvastada,

milliseid kõnealuses punktis nimetatud aineid ja kui palju on kinnipeetav tarbinud. See

tähendab, et olenemata sellest, kuidas tõlgendada määruse § 14 lg 1 p 8, oleks vanglas tulnud

dokumenteerida tervisekaardis ka arsti otsus toidulisandi kohta.

16. Tartu Vangla kodukorra punkt 20.7 reguleerib ravimite andmist järgmiselt. Ravimeid

annavad kinnipeetavatele vangla poolt ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad

on kohustatud võtma kätte veekruusi ning ravimid manustama koheselt vanglaametniku

juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel

liigutama keelt. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur informatsiooni

meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke

tervisekaarti. Kodukorra punkti 20.13.2 järgi on kinnipeetaval keelatud jätta ettenähtud ajal

tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid (kaasa

2 Kättesaadav Tartu Vangla kodulehel (https://www.vangla.ee/et/asutused/tartu-vangla)

arvatud käsimüügiravimid). Kodukorra punkti 1.3 alusel kohaldatakse kinnipeetava kohta

käivaid sätteid ka vahistatule.

Kodukorra seletuskirjas on punkti 20.7 kohta öeldud, et ravimid määratakse ja jagatakse

meditsiiniosakonna poolt ravimipinalitesse, mistõttu on väga täpselt teada kes, millal ja millist

ravimit peab manustama. Ravimi esmakordsel määramisel selgitab meditsiinitöötaja

kinnipeetavale mis ravimiga on tegemist, milline on tema oodatav ravitoime, millised on

võimalikud kõrvaltoimed ja kuidas ravimit võetakse. Seega ei ole ravimite manustamise

juures vajalik meditsiinitöötaja kaasamine. Samamoodi manustavad ravimeid kodustes

tingimustes kõik inimesed. Eelduseks on, et ravi vajav inimene on huvitatud tervenemisest ja

jälgib täpselt talle antud juhiseid. Meditsiiniosakonna poolt ettenähtud raviskeemi järgimine

on väga oluline paranemise protsessi osa. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi võib see kaasa

tuua haiguse ägenemise, ravimi suhtes resistentsuse tekke ning raskemate haiguste puhul ka

eluohtliku seisundi. Samuti on väga oluline koheselt teavitada meditsiiniosakonda, kui arsti

poolt ettenähtud ravimid ei sobi, tekkivad kõrvalnähud vms ning tekib vajadus raviskeemi

muutmiseks. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi või keeldub ravimite kohesest

manustamisest vanglateenistuse ametniku juuresolekul, siis kaalub meditsiiniosakond ravi

lõpetamist, kuna sunniviisiliselt ei ole õigust isikut ravida v.a juhul, kui tegemist on eluohtliku

seisundi ning erakorralise meditsiiniabi osutamisega ning isik ei ole ise võimeline enda

ravimise üle otsustama.

17. Kohtu hinnangul tuleb eristada kaht vangla meditsiiniosakonnas toimuvat tegevust:

esiteks ravimi määramine ja teiseks ravimite jagamine ravimipinalitesse, mis liiguvad edasi

valvuri kätte ja millest valvur võtab ja annab kinni peetavale isikule ravimi. Ravimi

määramise osas tegi kohus eespool kindlaks, et ravimi Prostamol Uno määrati kaebajale Viru

Vanglas.

Ravimite jagamine ravimipinalisse on tehniline töö. Nagu kodukorra seletuskirjas öeldud,

saab tavaelus keskmine inimene iseseisvalt hakkama sellega, et õigel päeva- või kellaajal

võtta õigest pakendist õige kogus ravimit. See, et vanglas kinni peetav isik ei saa ravimeid

pakendist ise võtta, on vangistuse täideviimisega kaasnev eripära. Ravimi pinalisse panemist

ei saa käsitleda igakordse otsustamisena, kas vastav kinni peetav isik peab seda ravimit võtma

või mitte. Inimese ravimisega seotud otsuste tegemine ei saa toimuda nii, et tervishoiutöötaja

(eeldatavalt õde) lihtsalt ei pane isikule määratud ravimit ravimipinalisse, mille vahendusel

see temani jõuab.

Kohus jääb selle juurde, et kinni peetavale isikule määratud ravimi temani toimetamine

kuulub vangla kui kinnipidamisasutuse tegevuse hulka olenemata sellest, et pinalid täidab

ravimitega tervishoiutöötaja. Samas ei ole see asja lahendamisel määrava tähtsusega. Määrav

tähtsus on sellel, kas vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane.

18. Vahekokkuvõttena leiab kohus, et tulenevalt Viru Vanglas tehtud meditsiinilisest otsusest

oli vastustajal kohustus anda kaebajale ravimit Prostamol Uno nii, nagu kaebaja Tartu

Vanglasse saabumisel tervisekaarti tehtud kandes ette nähtud. Vastustaja otsustus seda ravimit

kaebajale mitte anda oli õigusvastane tegevus RVastS § 7 lg 1 tähenduses.

19. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalust hoida kahju tekkimist ära esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise teel. Kaebaja pöördumine meditsiiniosakonna poole (vt

otsuse punkti 9.5) ei andnud tulemust. Kohustamisvaide esitamisel ei oleks olnud reaalseid

eduväljavaateid, kuna vastustaja on praeguseni kindlal seisukohal, et kaebajale ravimi

andmata jätmine oli õiguspärane.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme

kindlaks kaebuse nõue vastavalt sama seadustiku §-le 37 ning kaebuse alus. Kohus ei või teha

otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebuse

nõudeks praeguses asjas on HKMS§ 37 lg 2 p 4 nimetatud nõue ehk avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju hüvitamine.

Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg

2). Kaebaja kohustus on kaebuses märkida kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ning

kaebuse faktiline põhjendus (HKMS § 38 lg 1 p 5 ja 7). Selleks, et tegemist saaks olla RVastS

§ 9 lg 1 tähenduses tervise kahjustamisega tekitatud kahjuga, tuleb kaebajal faktilise asjaoluna

välja tuua ja pooltel tõendamist reguleerivates sätetes toodud korras tõendada ka

tervisekahjustuse tekkimine.

Küsimus sellest, millise RVastS § 9 lg 1 nimetatud õiguse riive tõttu on kaebuse alusena

välja toodud ja tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel kahju tekkinud, on õiguslik. Pooltel

on õigus selles küsimuses oma seisukoht avaldada, kuid kohus ei ole sellega seotud.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 p 12.2)

põhjal mõistetakse mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust.

Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus lähtuda väidetavalt kahju

põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas

kaebaja väidetud valu ja kannatusi.

21. Praeguses asjas tugineb kaebaja esiteks tervisekahjustusele ehk kaebajal diagnoositud

kroonilisele prostatiidile. Teiseks väidab kaebaja, et talle põhjustas kannatusi asjaolu, et

vastustaja ignoreerib arsti määratud ravi ning et pidev urineerimine häirib igapäevaelu ja öist

und.

22. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajal oleks Prostamol Uno andmata jätmise tõttu

tekkinud tervisekahjustus (näiteks diagnoositud haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et

kaebajal varem diagnoositud haigus oleks ägenenud või raskenenud. Terviseandmete põhjal

on kaebajal 04.12.2020 kahtlustatud kroonilist prostatiiti (tl 56) ja 28.12.2021 diagnoositud

krooniline prostatiit (tl 38 pöördel). Kaebajale määratud ravi on jäänud samaks - Viru Vanglas

määrati kaebajale kolmeks kuuks ravim Prostamol Uno ning ka 10.02.2022 määras arst, et

kaebajal tuleb alustada Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt ja kui sellest ei ole 2 kuu

jooksul abi, siis tuleb üle minna teisele ravimile. Ka kaebaja ise ütleb kaebuses, et tema

diagnoos oli 04.12.2020 ja 10.02.2022.a seisuga sama (tl 2), ning 05.05.2022.a kahju

hüvitamise taotluses, et tänaseni on vaevused täpselt samad, mis enne ravi (tl 19).

Kohus leiab, et kaebajal on tekkinud kahju väärikuse alandamise tõttu. Kuigi kaebaja tervislik

seisund ei ole muutunud halvemaks, ei ole see muutunud ka paremaks. Kaebaja väitel

leevendas Prostamol Uno tema seisundit. Seda, et kaebajal esinevad tema väidetud vaevused

urineerimisel ja et ravim Prostamol Uno võib kaebaja seisundit parandada, on oma otsuste

tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat (vt otsuse punkti 14 teist lõiku ja käesoleva

punkti esimest lõiku). Kohtu hinnangul on tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata

jätmine põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi.

Kohtule on usutav ka see, et kannatusi võib iseenesest põhjustada olukord, kus arst on

kaebajale ravi määranud, kuid vangla arsti juhiseid ei täida. Kohtuasja dokumentidest ei

nähtu, et vastustaja oleks Viru Vanglas kaebajale määratud ravimi andmata jätmist kaebajale

kuidagi selgitanud või põhjendanud.

23. Vastustaja ei väida süü puudumist. Vastustaja avalduste põhjal jättis ta ravimi kaebajale

andmata tahtlikult.

24. Kokkuvõttes on kahju hüvitamise eeldused täidetud. Järgmisena tuleb otsustada selle üle,

kas põhjendatud on kaebajale rahalise hüvitise määramine ja kui jah, siis kui suur peaks see

olema.

RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 alusel

arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu

kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei

olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest

hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel

välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

25. Kohtupraktikas on kinnistunud reegel, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui

rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Riigikohtu kodulehel

avaldatud kohtupraktika analüüside3 põhjal võib käesoleva asjaga mõnevõrra sarnaseks

pidada järgmiseid kohtuasju.

Tartu Halduskohtu 31.10.2019.a otsus haldusasjas 3-19-841. Nõude aluseks oli see, et vangla

jättis kinnipeetavale väljastamata igapäevaselt tarvitatava antidepressandi. Kinnipeetav

paigutati vanglas täiendavate julgeolekuabinõude kasutamiseks ümber, kuid vangla jättis tema

ravimipinali mitmeks päevaks täitmata. Vangla vabandas mitu korda. Kohus leidis, et kahju

hüvitamise eeldused on täidetud, kuid piisavaks hüvitiseks on vaidlusaluste toimingute

õigusvastasuse tuvastamine.

Tartu Maakohtu 22.11.2018.a otsus tsiviilasjas 2-18-12323. Nõude aluseks oli see, et hageja

sai luumurru, mida ei diagnoositud kohe ja mis fikseeriti alles 8 päeva pärast. Kohus leidis, et

vigastuse vale diagnoos põhjustas 8 päeva vältel valu. Hüvitiseks määrati 200 eurot.

Viru Maakohtu 23.02.2018.a otsus tsiviilasjas 2-15-18182. Nõude aluseks oli see, et

kinnipeetav ootas neli aastat operatsiooni tegemist. Maakohus leidis, et neli aastat on

põhjendamatult pikk ooteaeg tervishoiuteenuse (operatsiooni) saamiseks, samas operatsioon

ei olnud kohe vältimatult vajalik ja hageja sai regulaarselt vaegusi leevendavaid ravimeid.

Hüvitiseks määrati 1000 eurot.

Kohus viitab ka Riigikohtu lahendile 3-3-1-9-17. Selles on öeldud, et mitte igasugune arsti

vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada

rahas. Küll aga on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kui on

tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi

seetõttu kõhuvalude käes kannatama.

3 https://www.riigikohus.ee/et/kohtupraktika-analuusid-ja-ulevaated/analuusid-ja-artiklid: Mittevaralise kahju

hüvitamise nõuded haldusasjades 2018.–2019. aastal; Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades

2018.–2019. aastal

26. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse asjaoludel piisav vastustaja tegevuse

õigusvastasuse tuvastamine, vaid kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis. Seda eelkõige

põhjusel, et vastustaja tegevus oli tahtlik - vastustaja jättis kaebajale andmata teises vanglas

määratud ravimi ning lähtus seejuures põhjendustest, mida kohus eespool hindas

asjakohatuteks (kas vastustaja arvates on tegemist ravimiga, milline on ravimi toimeaine, kas

ravim on mõeldud haiguse ravimiseks või patsiendi seisundi või sümptomite

leevendamiseks). Vastustaja ei selgitanud kaebajale oma otsust ning jättis kaebaja tema

tervise huvides tehtud arsti otsuse täitmise osas teadmatusse. Vastustaja seisukoht, et ka

ravimi andmise korral ei oleks kaebaja tervislikus seisundis midagi muutunud, ei ole usutav ja

ei ole kooskõlas ravimi määranud arstide arvamustega. Teiselt poolt ei pidanud kaebaja

taluma tugevat kehalist valu, kaebajale põhjustatud tagajärgedeks oli kehaline ebamugavus ja

võimalik, et ka nõrgem valu, mida põhjustas sage urineerimine ja häiritud uni, ning hingeline

valu. Kohtu hinnangul on kohane ja piisav hüvitis 120 eurot.

27. Kokkuvõttes jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude hüvitada kahju alusel, et Tartu

Vangla ei andnud kaebajale 05.01.2021 kuni 04.03.2021 toidulisandit Prostamin (vt otsuse

punkti 11). Kohus rahuldab nõude hüvitada kahju alusel, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale

05.01.2021 kuni 04.03.2021 ravimit Prostamol Uno ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks

välja hüvitise 120 eurot.

Menetluskulud. Selgitused

28. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole (kohus kohaldas kaebuse menetlusse võtmisel riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12).

Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude

jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

29. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks