2-22-10881/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-10881

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi M.B. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse

hind

A.A.

osas

eurot

76 senti ja B.B. osas 140 eurot 76 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. veebruari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.B.

apellatsioonkaebus

ning

A.A.

ja

B.B.

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja/vastuapellatsioonkaebuse vastustaja):

M.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja Marika Bogun

Vastustajad (hagejad/vastuapellandid): A.A. (isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja A.R. (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Roman

Golovenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta Marek Vendi apellatsioonkaebus ning A.A. ja B.B. vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata ning Viru Maakohtu 9. veebruari 2023. a otsus muutmata.

2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

ASJAOLUD

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 26. juulil 2022 Viru Maakohtule hagi M.B. (kostja)

vastu elatise suurendamiseks. Hagejad palusid suurendada Viru Maakohtu 27. mai 2020. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-20-5219 väljamõistetud elatist ning mõista kostjalt välja kummagi

hageja kasuks elatis alates 26. juulist 2022 kuni laste täisealiseks saamiseni 225 eurot 64 senti

(209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest

korda 1. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste

seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele

järgnevast kuust. Hagejad palusid määrata, et väljamõistetud elatis tuleb tasuda kalendrikuu

eest

ette

hiljemalt

iga

kuu

5. kuupäevaks A.R. arvelduskontole selgitusega „B.B. elatis“ (dtl 28-32).

Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu 8. mai 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-1760

mõistetud kostjalt välja kummagi lapse kasuks elatis 270 eurot kuus alates 1. veebruarist 2019

kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni vanema varalise seisundi muutumiseni. Viru

Maakohtu 27. mai 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-20-5219 vähendati väljamõistetud elatist

200 eurole kuus kummagi lapse kohta alates 27. maist 2020.

Hagejad on ema ülalpidamisel ning elavad koos emaga. Kostja maksab hagejatele elatist

kummalegi 200 eurot kuus. Kostja varaline seis on võrreldes varasemaga muutunud. Kostja

töötab XXX ning kostja brutosissetulek on ca 2500 eurot kuus. Kostja ei ole töövõimetu ning

tal ei ole teisi alaealisi lapsi. Kostja on ehitusettevõtte XXXX OÜ (registrikood XXXXXXXX)

ainuosanik ja juhatuse liige. Kostja omandis on neli kinnisasja. Kostja varaline seis võimaldab

tasuda elatist miinimummääras. Puuduvad alused elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

Hagejate ema töötab XXXXXXXX ning tema keskmine netosissetulek on ca 1314 eurot 4 senti

kuus. Hagejate emale kuulub kinnisvara, mis on tema ja laste elukohaks. Hagejate emal on

raske täita kõiki laste vajadusi.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Hagejad ei ole

arvestanud, et igakuiselt veedavad lapsed aega ka koos kostjaga. Viru Maakohus tegi

10. augustil 2022 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-21-16099, mis reguleerib hagejate ja kostja

vahelist suhtluskorda. Kostja palus elatise määramisel arvestada suhtluskorda. Kostja märkis,

et elatise summa kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka lapsetoetust. Hagejate ema väide, et

kostjal on võimalik elatist senisest rohkem maksta, on põhjendamata. Kostja on tasunud elatist

alates 2018. a oktoobrist kuni tänaseni (dtl 39-44). Hagejad peavad tõendama, et nende

vajadused on suuremad kui 400 eurot kuus.

Hagejad ei ole tõendanud TsMS § 459 lg 1 kohaldamise võimalikkust. Hagejad ei ole

tõendanud, et elatise suurendamine on põhjendatud. Kostja leidis, et hageja I põhjendatud

igakuised vältimatud kulud on kokku 358 eurot 21 senti. Hageja II põhjendatud igakuised

vältimatud kulud on kokku 393 eurot 21 senti.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus rahuldas 9. veebruari 2023. a otsusega hagi, muutes Viru Maakohtu 27. mai

2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-20-5219 väljamõistetud elatist. Maakohus mõistis kostjalt

kummagi hageja kasuks välja elatise 1171 eurot 87 senti alates 26. juulist 2022 kuni

31. detsembrini 2022 ja alates 1. jaanuarist 2023 kuni kummagi lapse täisealiseks saamiseni

215 eurot 64 senti (209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti

Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta

1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg

3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt menetluse ajal hagejatele tasutud

elatise makseid. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kohus leidis, et praeguses asjas on TsMS § 459 kohaldamine põhjendatud.

Kuna poolte vahel on vaidlus laste kulutuste suuruse osas, siis analüüsis maakohus põhjalikult

laste igakuiseid vältimatuid kulutusi.

Hageja I kommunaalteenused talvisel perioodil on 150 eurot kuus ja suvisel ajal 132 eurot 39

senti. Põhjendatud kommunaalkulud on 93 eurot 44 senti (elekter 384,07/7kuud=54,87/3

isikut=18,29 euroy üks isik (dtl 131); gaas 288,55/7 kuud= 41,22/ 3 isikut= 13,74 eurot üks isik,

(dtl 132), vesi 198,30/7kuud=28,33/3 isikut= 9,44 eurot üks isik (dtl 133)) ja kohus võttis

aluseks hagejate ema Swedbank AS-i kontoväljavõtte perioodi november 2021 kuni aprill 2022

kohta. KÜ-le tasutud arved kommunaalteenuste eest olid 931,15 eurot/6=155,19 eurot/3 isikut=

51 eurot 97 senti. Kokku on hageja I kommunaalteenuste kulud 93 eurot 44 senti (18,29+13,74,

9,44+51,97= 93,44 eurot). Sidekulud on põhjendatud 6 euro ulatuses (kohtuistungil kinnitas

hageja, et sidekulu on ühele lapsele 6 eurot, dtl 222, kostja eelnevat ei vaidlustanud). Kohus

leidis, et hageja I põhjendatud huviringi kuluks on 25 eurot kuus. Kostja oli huvialaringi

kuludega nõus. Põhjendatud kodukindlustuse igakuiseks kuluks on 4 eurot 51 senti. Kuivõrd

hageja ei ole iga lapse osas eraldiseisvalt välja toonud kütusekulu ja sõitude osas arvutuskäiku,

siis luges kohus põhjendatud ja mõistlikuks kütusekuluks 23 eurot. Vaba aja kulud summas

35 eurot 2 senti on vajalikud ja põhjendatud. Kohus pidas koolitarvete kulu põhjendatuks,

kuivõrd iga-aastaselt kaasnevad vanemale lapse kooliminekul koolitarvete kulud, mis on ajas

kallinenud ja 30 eurot kuus koolitarvetele ei ole ülemäärane. Arvestades üldisi hinnatõuse ja

seda, et tegemist on aktiivse kasvavas eas oleva poisslapsega, mh vajab laps aastaringselt

erinevaid rõivaid ja jalanõusid, siis pidas kohus riiete ja jalanõude kulu 63 eurot 95 senti

põhjendatuks. Põhjendatud on toidu- ja ravikulud 135 eurot 19 senti. Kokku on hageja I

vältimatud kulud 416 eurot 11 senti. Kostja II vältimatud kulud on kommunaalteenuste kulud

93 eurot 44 senti, sidekulud 6 eurot, huvialakulu 60 eurot, kodukindlustus 4 eurot 51 senti,

transpordikulu 23 eurot, toidu- ja ravimikulud 135 eurot 19 senti, vabaaja kulud 35 eurot 2 senti,

koolitarbed 30 eurot, koolitoidukulu 14 eurot 70 senti ning riided ja jalanõud 63 eurot 95 senti.

Kostja II vältimatud kulud on kokku 465 eurot 81 senti. Maakohus tuvastas, et laste kulutused

on võrreldes varasemaga suurenenud ning elatise suurendamine on põhjendatud.

Kohus ei arvestanud elatise hulka taskuraha ja laste ühekordseid kulutusi (nt arvuti, arvutitool,

tõukerattad jm).

Maakohtu hinnangul puuduvad alused elatise vähendamiseks. Kostja hinnangul tuleb elatise

arvestamisel võtta aluseks tsiviilasjas nr 2-20-5196 kohtumäärusega kindlaksmääratud

suhtluskord, mille kohaselt veedab kostja hagejatega 2023. a keskmiselt 5,4 ööpäeva kuus.

Hagejad märkisid, et hageja I ei suhtle ega kohtu isaga alates 2. augustist 2021. Viimase kuue

kuu jooksul ööbis hageja II kostja juures vaid ühe korra (10.06.2022-12.06.2022), selle perioodi

jooksul on hageja II kohtunud kostjaga 4-5 korda (jalutati pargis, käidi mängutoas), alates

13. juunist 2022 keeldub hageja II kostja juurde minemast.

Kohus oli seisukohal, et asjas tuleb PKS § 101 lg 6 kohaldamisel võtta aluseks hetkel kehtiv

suhtluskord (Viru Maakohtu 19. juuni 2020. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-5196). Kohtul

tuleb ülalpidamiskohustuse täitmise osas lähtuda suhtluskorda kinnitavast kohtumäärusest,

mitte sellest, kui palju aega tegelikult vanem lastega koos viibib (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a

lahend nr 2-18-6491 p 14.1). 2022. a arvestuse ja suhtluskorra järgi oli laste kostja juures

viibimise ajaks 5,42 ööpäeva kuus. Kohus oli seisukohal, et PKS § 101 lg 6 järgi ei kuulu elatis

vähendamisele, kuna suhtluskorra järgi ei viibi hagejad kohustatud vanema juures aasta

jooksult keskmiselt seitse kuni viisteist päeva. Seetõttu ei analüüsinud kohus kostja vahetu

ülalpidamisega seotud kulutusi ega arvestanud neid elatisest maha.

Kuna laste vanusevahe on suurem kui kolm aastat, siis PKS § 101 lg 7 kohaldamisele ei kuulu.

Kostja oli Viru Maakohtu 27. mai 2020. a otsuse tegemise ajal töötu ning tema sissetulekuks

oli töötuskindlustushüvitis 1049 eurot 44 senti. Kostja töötab praegu XXX ja tema sissetulek

on 2007 eurot 36 senti (neto) (dtl 49 ja dtl 50). Kostja igakuisteks kohustusteks on autolaen 201

eurot, kodulaen 170 eurot, remondilaen 295 eurot, üürikohustus 400 eurot ning elatis kokku

400 eurot (dtl 42). Kostja omab kinnistuid (registriosa nr XXXXXX, registriosa nr

XXXXXXX, registriosa nr XXXXXXX, registriosa nr XXXXXXX (kinnistusraamatu

väljavõte, dtl 102)).

Hagejate ema töötab XXXXXXXX ja tema keskmine netosissetulek on 1314 eurot

4 senti. Hagejate ema omab eluasemena kinnisasja aadressil XXXXXXX.

Eeltoodust on järeldatav, et kostja majanduslik ja varaline seis on võrreldes varasemaga

muutunud, kostjal on püsiv sissetulek ja kostja omab nelja kinnistut. Kohus märkis, et kostja

on kohtuistungil avaldanud, et elab aadressil XXXXXXX alevik (dtl 218), mistõttu ei ole

üürikulu 400 eurot (üürilepingu eseme aadressiks on XXXXXXX) põhjendatud kulu. Muid

kulutusi ei ole kostja tõendanud ning kostja kulutused on seega kokku 1064 eurot 33 senti.

Hagejate ema sissetulek on kostja töötasust 693 euro 32 sendi võrra väiksem. Kostja ei ole

väitnud, et ta ei ole võimeline tasuma hagejatele elatist miinimummääras.

Hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2022 oli ühe lapse elatise miinimummääraks 225 eurot

64 senti (kaks last 2 x 225,64= 451,28 eurot) ning alates 1. jaanuarist 2023 PHS § 17 lg 3

muudatusega seonduvalt on miinimum elatise määraks ühe lapse kohta 215 eurot 64 senti (kaks

last 2 x 215,64= 431,28 eurot). Kohus oli seisukohal, et laste ülalpidamiskulud on suurenenud

(arvestades eelneval ja sel aastal kehtivat elatise miinimummäära, siis ületavad hageja II

ülalpidamiskulud kahekordset elatise miinimummäära ning hageja I ülalpidamiskulud on

ligilähedased

kahekordsele

miinimummäärale,

arvestades

siinjuures

erinevate

kaupade/teenuste hinnatõuse, siis on tõenäoline, et aktiivses eas olevate laste kulud ajas pigem

kasvavad). Vanemate varalist seisundit iseloomustavate andmete põhjal asus kohus

seisukohale, et mõlema vanema panus laste ülalpidamisse ei ole võrdväärne ja kostja on

majanduslikust ning varalisest seisundist tulenevalt võimeline hagejatele miinimummääras

elatist tasuma.

Kohus rahuldas hagi. Alates 1. aprillist 2022 oli miinimum elatis järgmine: 200 eurot on

baassumma + 4,6%, 200+9,2=209 eurot 20 sendi. Lisada tuleb keskmine brutotasu 1548 eurot

ja sellest 3%, 46,44; 209,20 + 46,44=255,64 eurot – 30 (lapsetoetus 60/2, pooles ulatuses maha

arvestada)=elatis ühele lapsele 225 eurot 64 senti kuus. Kahe lapse igakuine elatis oli alates

1. aprillist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 seega kokku 451 eurot 28 senti (2 x 225,64). Hetkel

kehtiva PKS § 101 kohaselt on ühe lapse elatis 215 eurot 64 senti (209 eurot 20 senti baassumma

+ 46 eurot 44 senti (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50%

lapsetoetusest).

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi

seaduse muudatusest tingitud korrigeeritud ulatuses. Kohus leidis, et poolte esile toodud

põhjused ei anna alust kalduda kõrvale seaduses toodud üldsättest.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata

tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hagejate

seadusliku esindaja kanda.

Kostja hinnangul ei ole hagejate vajaduste suurenemine tõendatud, mistõttu ei ole hagi

põhjendatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses järgmised maakohtu tuvastatud laste kulud:

kommunaalteenuste kulu, kulu koolitarvetele, riiete ja jalanõude kulu, hageja II kulu

koolitoidule. Kostja on apellatsioonkaebuses toonud välja arvutuskäigud, mille kohaselt on

mõlema hageja kommunaalkulud põhjendatud summas 79 eurot 55 senti.

Maakohus on hageja II osas põhjendanud, et kuna hageja II läks 1. klassi, siis võib koolitarvete

kulu olla tegelikkuses oluliselt suurem. Hagejad ei ole sellisele väitele tuginenud ning kohus on

asunud hagejate väiteid nende eest sisustama.

Hagejad ei ole tõendanud riiete ja jalanõude kulutuste suurust. Vaid tõdemusest, et tegemist on

aktiivsete ja kasvavas eas olevate poisslastega ei piisa selleks, et põhistada TsMS § 235 järgi

kummagi hageja igakuist vajadust riiete ja jalanõude järele summas 63 eurot 95 senti. Kohus ei

ole arvestanud kostja vastuväidet, et kulusid aitab kokku hoida ka see, et väiksem saab kasutada

venna riideid ja jalanõusid. Põhjendatud on kulu riietele ja jalanõudele summas 30 eurot.

Kostja vaidles vastu hageja II koolitoidu kuludele. Hagejad ei ole 13. detsembri 2022. a

seisukohas tuginenud sellele, et hageja II osas lisandub 14 eurot 70 senti igakuiselt juurde juba

tuvastatud toidukulule. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks on hageja II koolitoidukulu

põhjendatud ka kolmekuulise suvevaheaja ajal.

Praegusel juhul esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kohus ei ole

arvestanud kostja vastuväitega, et isegi kui hagejate kulutused on suurenenud, siis on need

suurenenud vaid ajutiselt ning seetõttu, et hagejate seaduslik esindaja on poolteist aastat

rikkunud kohtu kinnitatud suhtluskorda. Üllatav on kohtu seisukoht, et tuvastatud ei ole vahetu

ülalpidamine. Kostja tugines sellele, et lisaks elatise tasumisele, kannab kostja ajal, mil tal

õnnestub hagejatega koos olla, arvestatavaid kulutusi kummagi hageja osas.

Kostja menetluskulude tema enda kanda jätmine on ebaõiglane. Kui kohus leiab, et hagi jääb

rahuldamata, siis on hagejate esindaja esitanud põhjendamatu hagi, mistõttu ei ole õiglane jätta

kostja menetluskulusid tema enda kanda. Kohus tegi 29. novembri 2022. a kohtuistungil

pooltele ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga selliselt, et kostja tasub kummalegi

hagejale elatist 213 eurot kuus. Hagejate seaduslik esindaja keeldus kohtu ettepanekust.

Maakohus oleks pidanud arvestama, et kuna hagi rahuldati sisuliselt kompromissiga samas

ulatuses, siis oleks kohus pidanud TsMS 163 lg 2 koosmõjus TsMS §-ga 164 lg 1 jätma kostja

menetluskulud hagejate seadusliku esindaja kanda.

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ja

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Kostja leiab ebaõigesti, et muutunud asjaolu on antud vaidluses TsMS § 459 mõttes hagejate

vajaduste suurendamine. Hagejad leiavad, et tsiviilasja materjalidega on tõendatud ja maakohtu

poolt on õigesti tuvastatud, et kostja majanduslik ja varaline seis on varasemaga eelnevas

võrreldes muutunud, st kostjal on püsiv sissetulek ja kostja omab nelja kinnistut. Hagejad on

palunud suurendada elatist seaduses sätestatud miinimummäärani. Hagejad ei pea põhjalikult

tõendama igapäevaseid vajadusi ja kulutusi. Puuduvad alused elatise suuruse vähendamiseks

PKS § 101 lg 6 ja lg 7 alusel.

6. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist

menetluskulude jaotuse osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud

kostja kanda.

Menetluskulude jaotus on ebaõige. Kostja varaline seis on võrreldes varasemaga muutunud.

Kostjal on hea sissetulek, ta tegeleb äriga. Hagejad pöördusid kostja poole, et kostja tasuks

elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja ei olnud sellega nõus. Hagejad olid

sunnitud pöörduma kohtu poole. Kostjal on raha elatise tasumiseks. Kostja on pahatahtlik.

Menetluskulud on põhjendatud jätta kostja kanda TsMS § 164 lg 3 alusel, kuna hagi

rahuldatakse täies ulatuses.

7. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub menetluskulud jätta hagejate

seadusliku esindaja kanda.

Maakohus on TsMS § 164 lg 1 alusel jätnud hagejate menetluskulud õigesti hagejate enda

kanda. Hagejate põhjendused selle kohta, kuidas kostja nende nõudele vastu vaidleb, ei anna

alust kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt hagejate

menetluskulud jäävad hagejate endi kanda. Hagejad ei ole põhistanud TsMS § 164 lg-s 3

nimetatud asjaolusid, mis võiks anda alust järeldada, et kostja on praeguse menetluse

põhjustanud ning varjanud oma vara kohtumenetluses või enne menetluse algust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 635 lg 2 esimene lause).

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ning hagejad

vastuapellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas.

10. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud määras

PKS § 101 lg-te 3 ja 4järgi (edaspidi nimetatud ka miinimummäär või miinimumsuurus)) .

Ringkonnakohus märgib, et senise kohtupraktika kohaselt ei ole vaja elatise nõudmisel

miinimummääras tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse

ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise

miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel

kindlaks

teha

(vt

Riigikohtu

9. juuni

2017.

a

otsust

tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 27).

Kuna hagejad on esitanud kohtule nõude suurendada kummagi lapse kasuks väljamõistetavat

elatist kuni seaduses sätestatud miinimummäärani, siis puudub vajadus teha kindlaks kummagi

lapse igakuiste kulutuste tõendatud suurus ja hinnata igat kululiiki eraldi. TsMS § 230 lg 1 järgi

pidi laste ema küll tõendama laste igakuiste kulutuste suurenemist, kuid see ei tähenda, et iga

kululiigi kohta tuleb tõendada tegelikud kulutused mitme kuu vältel. Üldjuhul piisab laste

kulutuste tõendamiseks sellest, et last kasvatav vanem toob esile täpse igakuiste kulude jaotuse

ja seda on praegusel juhul tehtud. Maakohus on laste vajadusi hinnanud piisava põhjalikkusega.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited laste

vajaduste suuruse kohta, mistõttu jätab ringkonnakohus sellekohased väited tähelepanuta.

Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende

asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 28. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Hagejad on piisavalt ja veenvalt põhistanud,

et hagejate vajaduste suurus on aastatega suurenenud ning kostja majanduslik seis on võrreldes

varasemaga paranenud, mis on TsMS § 459 lg 1 järgi varasema kohtuotsusega väljamõistetud

elatise suuruse muutmise aluseks.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et praegusel juhul esineb alus elatise

vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära.

PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus

iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva

katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud

huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).

Maakohus hindas kostja varalist seisundit ning tema võimet tasuda elatist piisava

põhjalikkusega. Maakohus tuvastas, et kostja varaline seisund võimaldab tal tasuda elatist

seaduses sätestatud miinimummääras. Võrreldes varasemaga (st Viru Maakohtu 27. mai

2020. a otsuse tegemise ajaga) on kostja majanduslik seis oluliselt paranenud – kostja omab

kindlat sissetulekut, tegeleb äriga ja omab kinnisvara. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole

käesolevas asjas tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse elatise väljamõistmiseks

alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja

majanduslik seis võimaldab tal tasuda hagejatele elatist miinimummääras.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja väidet, et elatise vähendamise aluseks on asjaolu,

et hagejate vajadused on suurenenud üksnes ajutiselt, kuna hagejate ema rikub kohtu poolt

määratud suhtluskorda. Maakohus tuvastas, et kehtiva suhtluskorra kohaselt peaksid hagejad

kostja juures viibima keskmiselt 5,24 ööpäeva kuus, mistõttu ei kuulu elatis PKS § 101 lg 6

järgi vähendamisele. Maakohtu tuvastatu kohaselt on hagejate suhtlus kostjaga käesoleval ajal

harv. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaielnud maakohtu tuvastatud asjaoludele vastu või

esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et lapsed viibivad kostja juures oluliselt rohkem

aega. Kostja vahetu ülalpidamine ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksikuid

mängutoa külastusi või nt jäätise ostmist pidada laste vajaduste rahuldamiseks PKS § 101 lg 1

alusel.

12. Nii kostja kui ka hagejad on vaidlustanud maakohtu menetluskulude jaotuse. Kostja palub

menetluskulud jätta hagejate seadusliku esindaja kanda ja hagejad paluvad menetluskulud jätta

kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad alused kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1

sätestatu üldreeglist, mille kohaselt kannab ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud

ise.

Riigikohus on leidnud, et TsMS § 164 on erinormiks TsMS § 163 suhtes, reguleerides

menetluskulude jaotust ülalpidamisasjas. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt

ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 3 tulenevalt

võib ülalpidamisasjas menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumata täielikult või

osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku

teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Praeguses asjas ei ole kostja põhjustanud menetlust

seetõttu, et ta on varjanud teavet oma majandusliku seisundi kohta, järelikult ei kuulu

TsMS § 164 lg 3 kohaldamisele. Maakohus on õigesti jaganud menetluskulud TsMS § 164

lg 1 alusel.

Eeltoodud põhjendustel jääb nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

13. Kuna asjas ei nähtu mõistlikke põhjusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164

lg-s 1 sätestatust, siis tuleb ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste

endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Indrek Parrest Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi