2-20-18571/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2023. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18571

Kohtuasi

X hagi KMKV HALDUS OÜ vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

027/2020/2132

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.08.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson

Kostja (vastustaja): KMKV HALDUS OÜ (registrikood

10997738), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri

Tomson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.08.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada KMKV HALDUS OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks

osaliselt ja määrata

X poolt

KMKV HALDUS

OÜ-le

hüvitatavateks

menetluskuludeks 1969,09 eurot.

5. Mõista Xlt KMKV HALDUS OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitisena 1969,09 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Xl tasuda KMKV HALDUS OÜ

kasuks viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumise

kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

2-20-18571

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 16.12.2020 Harju Maakohtule hagi KMKV Haldus OÜ vastu, milles palub

tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 027/2020/2132 lubamatuks.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 20.02.2008 laenulepingu ja tagatise seadmise lepingu.

Laenulepingu punkti 1.2 kohaselt kohustus kostja laenuandjana andma hagejale laenu 1 800

000 Eesti krooni (edaspidi kroon) ehk 115 040,96 eurot. Laenulepingu punkt 3.2.1 kohaselt oli

intressi määraks 20% aastas ja punkti 3.3.1 kohaselt oli viivise määraks 0,1% päevas ehk 36,5%

aastas. Laen tuli punkti 3.1.1 järgi tagastada kahe osamaksega: 300 000 krooni ehk 19 173,49

eurot hiljemalt 31.08.2008 ja 1 500 000 krooni ehk 95 867,47 eurot hiljemalt 31.08.2011.

3. Pooled sõlmisid 05.07.2011 notariaalse kokkuleppe võla tasumiseks ja kokkuleppe

sundtäitmisele allumise kohta. Antud lepingu punkti 1.1 järgi on hageja võlgnevus laenulepingu

kohaselt on 193 238 eurot ehk 3 023 517 krooni. Notariaalses lepingus sätestati uus

maksegraafik. Kuni notariaalse lepingu sõlmimiseni tasus hageja vähemalt osaliselt laenu

osamakseid. Notariaalse laenulepingu sõlmimise hetkel 05.07.2011 oli hageja teinud kostjale

laenumakseid kokku summas 14 487,12 eurot ehk 226 674,17 krooni. Notariaalse lepingu lisast

1 ei ole arusaadav, kuidas on võlgnevus 193 238 eurot tekkinud. Hageja jaoks on ebaselge

võlgnevuse arvutuskäik.

4. Hageja on jätkanud laenumaksete tegemist pärast notariaalse lepingu sõlmimist. Hageja on

tasunud kostjale notariaalse lepingu alusel laenumakseid kokku summas 32 300 eurot ehk 505

385,18 krooni. Hageja on seega kokku tasunud kostjale laenu osamakseid summas 46 787,12

eurot (732 059,35 krooni). Kostja on pöördunud notariaalse lepingu täitmiseks kohtutäitur Risto

Sepa poole, kes on väljastanud hagejale täitmisteate. Hageja suhtes on algatatud täiteasi nr

027/2020/2132. Täitmisteate kohaselt nõuab kostja hagejalt 67 900 euro tasumist.

5. Käesoleval juhul ei saanud hageja anda nõusolekut sundtäitmisele allumise kokkuleppe

sõlmimiseks, sest vähemalt 1 500 000 krooni ehk 95 867,47 euro osas ei ole nõue muutunud

sissenõutavaks. 05.07.2011 kokkuleppe punktis 1.1 on märgitud, et hageja võlgnevus

laenulepingu kohaselt on 193 238 eurot ehk 3 023 517 krooni. Antud lepingu punkti 1.2

kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 01.07.2011. See on ebaõige. Algse laenulepingu punkti

3.1.1 järgi tuli laen tagastada kahe osamaksega hiljemalt 31.08.2008 ja hiljemalt 31.08.2011.

Kuna notariaalne kokkulepe sõlmiti 05.07.2011, ei olnud laen summas 1 500 000 krooni ehk

95 867,47 eurot sissenõutavaks muutunud, sest selle tagastamise tähtaeg oli alles 31.08.2011.

2-20-18571

Sundtäitmisele allumise klausel võib kehtida üksnes esimese osamakse 300 000 krooni ehk 19

173,49 euro suhtes, kuna see oli notariaalse lepingu sõlmimise hetkel sissenõutav.

6. Kuna kogu sundtäitmisele allumise kokkulepe sõlmimise ajahetkel laen summas 1 500 000

Eesti krooni (95 867,47 eurot) ei olnud sissenõutavaks muutunud, ei saa selle summa

sissenõudmiseks täitemenetlust algatada ega läbi viia.

7. Ebaselge on, millest koosneb nõue 67 900 eurot, mille tasumist hagejalt soovitakse. Hagejal

on raske täita nõuet, millel puudub arvestus. Lepingus sätestatud uue maksegraafiku kohaselt

on võetud arvesse kogu laenusumma (1 800 000 Eesti krooni ehk 115 040,96 eurot). Seega on

juba ainuüksi sellest tulenevalt võimatu arvestada, millises ulatuses on hagejal tegelikult

võlgnevus kostja ees ja millises summas saab kostja üldse algatada täitemenetlust.

8. Kostja nõuded on vähemalt osaliselt aegunud. Üldine aegumise tähtaeg lepinguliste rahaliste

kohustuste puhul on tavapäraselt 3 aastat. Kuna notariaalne laenuleping on sõlmitud 2011.

aastal, esineb 2020. aastal võimalus, et kostja nõuded on vähemalt osaliselt aegunud.

9. Kostja esitas tõendina pooltevahelise 20.02.2008 laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt on

pooled

esialgset

laenuperioodi

(so

20.02.2008-31.08.2011)

muutnud

selliselt,

et

laenuperioodiks sai 20.02.2008 - 01.07.2011. Hageja seadis tõendi ehtsuse kahtluse alla. Hageja

ei mäleta lisa allkirjastamist.

10. Hageja ja kostja vahel 20.02.2008 ja 05.07.2011 sõlmitud tehingud on heade kommete

vastased, mistõttu on tehingud tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1

kohaselt. Laenu andmisel oli vastastikuste soorituste väärtus heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas. Tegu oli ärilaenuga, mille raames anti hagejale laenu ElBellz OÜ ja

Sukeldumine OÜ äritegevuse finantseerimiseks. Hagejale kuuluvatele osadele seati pant

laenuandja kasuks, samuti anti kostjale tähtajaline õigus osaluse omandamiseks. Kostjal oli

samuti laenuperioodi jooksul õigus omandada laenusumma (115 040,96 eurot) arvel 35%

äriühingute osakapitalist, mis viitab ärilaenule. Kuna äriühingutele laenu ei antud, oli äririski

kandjaks hageja, kellele anti võrdlemisi kulukat laenu krediidikulukusega ca 55-58%. Hageja,

kes seega sisuliselt oli käendaja, peab nüüd vastusooritusena sisuliselt tasuma ca 2 korda

suurema rahasumma, kui ärilaenuna hagejale väljastati.

Kostja vastuväited

11. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja palub hagi rahuldamata jätta.

12. Pooled on esialgset laenuperioodi (20.02.2008-31.08.2011) hiljem muutnud selliselt, et

laenuperioodiks sai 20.02.2008-01.07.2011. Seega 05.07.2011 ehk ajal, mil pooled sõlmisid

notariaalse kokkuleppe laenulepingust tuleneva võlasumma tasumiseks ning kohesele

sundtäitmisele allumiseks, olid laenulepingust tulenevad hageja kohustused sissenõutavaks

muutunud. Laenulepingu p 1.1-1.3 kohaselt kohustus kostja andma hagejale laenu ning hageja

pidi laenuperioodi jooksul tagasi maksma 1 800 000 krooni ehk 115 040,97 eurot. Laenulepingu

p 2 nägi laenuperioodiks ette 20.02.2008 kuni 31.08.2011. Laenulepingu p 3.1.1 järgi tuli laen

tagastada kahe osamaksena: 300 000 krooni (19 173,49 eurot) hiljemalt 31.08.2008 ja 1 500

000 krooni (95 867,47 eurot) hiljemalt 31.08.2011. Hilisemal kokkuleppel lühendasid pooled

esialgset laenuperioodi ja leppisid uueks laenuperioodiks kokku 20.02.2008-01.07.2011. Seega

oli kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste lõplik täitmise tähtpäev 01.07.2011.

2-20-18571

13. Laenulepingu p-de 3.2.1 ja 3.2.2 järgi kohustus laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest

intressi 20% aastas arvestusega laenusaaja kasutuses olevalt laenu tagasi maksmata osalt.

Laenulepingu p 3.3.1 kohaselt olid pooled leppinud kokku viivise määraks 0,1% nõuetekohaselt

tasumata summalt päevas. Kuna hagejal tekkisid laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmisega raskused (hageja jäi viivitusse juba esimese laenulepingu järgse maksega), sõlmisid

pooled 05.07.2011 notariaalselt tõestatud kokkuleppe laenusaaja võlgnevuse tasumiseks ja selle

kohesele sundtäitmisele allutamiseks.

14. Kuni kokkuleppe sõlmimiseni oli hageja teinud kostjale laenulepingu alusel makseid

kokkulepituga võrreldes olulise viivitusega ja oluliselt väiksemas summas. Hageja väitis, et ta

tasus kokku 14 487,12 eurot ehk 226 674,17 krooni, kuid kostja arvestuste järgi tasus ta 14

337,15 eurot ehk 224 327,60 krooni. Kokkuleppe p-s 1.1 kinnitasid pooled, et tulenevalt

laenulepingust on laenusaajal tekkinud laenuandja ees võlgnevus summas 193 238 eurot, mille

tasumiseks andis kostja hagejale täiendava tähtaja, leppides kokkuleppe lisas 2 kokku

pikaajalises maksegraafikus.

15. Samuti on kokkuleppe järgse võlasumma kujunemine jälgitav ja selge, mida kinnitab

kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe lisa 1. Maksegraafiku järgi pidi hageja tasuma

150 eurot kuus ajavahemikul 15.07.2011-15.12.2011, 300 eurot kuus ajavahemikul 15.01.2012-

15.12.2012, 600 eurot kuus ajavahemikul 15.01.2013-15.12.2013, 800 eurot kuus ajavahemikul

15.01.2014-15.12.2014, 1 000 eurot kuus ajavahemikul 15.01.2015-15.12.2018, 1 300 eurot

kuus ajavahemikul 15.01.2019-15.12.2021 ning 1 600 eurot kuus ajavahemikul 15.01.2022-

15.03.2025.

16. Hageja jäi viivitusse ka kokkuleppe täitmisega ehk selle lisaks 2 olevate graafikujärgsete

maksete tasumisega ega tasunud makseid maksegraafikus kokkulepitud suuruses. Seetõttu

pöördus kostja kokkuleppe sundtäitmiseks kohtutäitur Risto Sepa poole, kes algatas

täitemenetluse nr 027/2020/2132 kokkuleppe sundtäitmiseks summas 67 900 euro ulatuses.

17. Laenulepingu p-des 3.2.1 ja 3.2.4 olid pooled leppinud kokku selles, et esimene

intressimakse tuleb laenusaajal tasuda seitsme kuu (so perioodi 20.02.2008-31.08.2008) eest

summas 110 415,60 Eesti krooni (so 7 056,84 eurot) hiljemalt 31.08.2008 ning järgmised

intressimaksed igakuiselt hiljemalt kuu viimasel päeval. Esimest makset laenu tagastamiseks

laenusaaja 31.08.2008 ei teinud. Samuti nähtub arvestusest, et esimese intressimakse kohustuse

täitis hageja hilinemisega ja kahes osas, so 08.09.2008 summas 80 415,60 Eesti krooni ja

12.09.2008 summas 30 000 Eesti krooni. Lisaks nähtub arvestusest, et laenusaajal oli tekkinud

30.09.2008 seisuga täitmata kasutusintressi makse kohustus summas 30 000 eurot, seisuga

31.10.2008 täiendav kasutusintressi makse kohustus summas 30 000 eurot, seisuga 30.11.2008

täiendav kasutusintressi makse kohustus summas 30 000 eurot. Kokku oli 01.07.2011 seisuga

tekkinud hagejal kasutusintressi maksete tasumise kohustusi 1 130 416 krooni ulatuses. Seoses

laenu põhiosa tagastamisega viivitamisega oli hagejal tekkinud viivitusintressi tasumise

kohustus summas 9 000 krooni kuus, mida kostja arvestas vaid põhikohustuselt ja alates

30.09.2008-01.07.2011, so kokku summas 306 000 krooni. Laenulepingu p-s 4.2 olid pooled

leppinud kokku selles, et laenulepingust tulenevate maksete teostamisel loetakse, et kohustuste

täitmine on toimunud esmalt võla sissenõudmiseks tehtavate kulutuste, seejärel viivise, seejärel

tähtaegselt tasumata intresside ja viimaks tähtajaks tasumata laenusumma katteks (alates

varasemast võlgnevusest). Eelnevat silmas pidades loeti kõik esimese kasutusintressi makse

järgsed maksed hageja kõrvalkohustuste katteks. Kuivõrd maksetest ei piisanud

kõrvalkohustuste täitmiseks, siis tähendas see omakorda seda, et laenu põhiosa makse

tasumiseni ei jõudnud hageja kunagi. Kokku oli hageja 01.07.2011 seisuga teinud kostjale

2-20-18571

makseid summas 224 327,60 krooni, milline summa loeti täies ulatuses kõrvalkohustuste

katteks.

18. Eelnevat arvestades oli laenu põhiosa tagastamata jääk seisuga 01.07.2011 endiselt 1 800

000 krooni, kõrvalkohustuste jääk aga 1 212 088,40 krooni (põhikohustuselt arvestatud viivis

kokku summas 306 000 krooni + põhikohustuselt arvestatud intress kokku summas 1 130 416

krooni – tasutud maksed summas 224 327,60 krooni). Kokku oli hageja võlgnevuse summaks

01.07.2011 seisuga kujunenud 3 012 088 krooni (so 1 800 000 krooni + 1 212 088 krooni) ehk

192 508 eurot. Pooled leppisid kokku, et lisavad hageja kohustuste hulka notari tasu summas

730 eurot, mille tulemusena kujunes võlgnevuse lõplikuks summaks 193 238 eurot (so 192 508

eurot + 730 eurot).

19. Põhjendamatud on hageja väited, et kokkuleppest ei arusaadav, kuidas võlgnevuse summa

(193 238 eurot) kujunenud on. Kuna pooled olid korduvalt ja sõnaselgelt kokkuleppe erinevates

sätetes kinnitanud üle võlgnevuse suuruse ja selle, et võlgnevus oli kokkuleppe sõlmimise ajaks

sissenõutavaks

muutunud, on kokkulepe sisuliselt käsitletav hageja deklaratiivse

võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. Selgesõnaliselt kinnitasid pooled võlgnevuse

sissenõutavust ja leppisid kokku selle sundtäidetavuses kokkuleppe p-des 1.1, 1.2, 1.3, 1.4, 1.6,

2.1 ja 2.2. Ka kokkuleppe lisaks 1 olevast laenulepingu järgsete kohustuste arvestusest nähtub

üheselt, et pooled olid arvutanud välja võlgniku kohustuste saldo seisuga 01.07.2011, mis

omakorda kinnitab poolte üksmeelt selles, et hageja kohustused olid sissenõutavaks muutunud

01.07.2011 seisuga.

20. Alates kokkuleppe sõlmimisest kuni 2020. a novembrini oli hageja teinud makseid kokku

summas 32 450 eurot. Kokkuleppe lisaks 2 oleva maksegraafiku kohaselt oleks hageja pidanud

olema selleks ajaks tasuma 100 350 eurot. Kostja pöördus kohtutäituri poole novembris 2020,

olles välja arvutanud hageja kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmata jätmise ja

sundtäidetavate kohustuse summaks 67 900 eurot.

21. Hageja väidetele, et kokkulepe oli vastuolus heade kommetega, vaidles kostja vastu. Kostja

andis kokkuleppes hagejale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks vastavalt lisas 2 toodud

graafikule ning ühtlasi leppis hagejaga kokku selles, et kui graafiku järgsed maksed hilinevad

rohkem kui 45 kalendripäeva, on kostjal õigus pöörduda kohtutäituri poole. Kostja tuli hagejale

vastu, andes talle võimaluse kuhjunud võlgnevust pikema aja jooksul likvideerida. Seesugust

vastutulekut ei saa pidada heade kommete vastaseks. Hageja ei ole kordagi vaidlustanud

asjaolu, et ta 2008. aastal kostjalt 115 040,97 euro ulatuses laenu võttis ja selle kasutamise eest

kasutusintressis ning maksete tasumisega viivitamise eest viivitusintressis kokku leppis. Hageja

on esimesest laenulepingu järgsest maksest alates viivitanud igakuiste maksetega ning teinud

makseid kokkulepitust tunduvalt väiksemas ulatuses. Maksegraafiku järgseid tähtaegu hageja

samuti ei järginud, tegi makseid oluliselt väiksemas ulatuses ja kaootiliselt. Hageja väited

tehingu vastuolu kohta heade kommetega on esitatud alles menetluse jooksul ning tegu on

menetluse venitamisega. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et ta

sõlmis kokkuleppe sundolukorras ja milles tema sundolukord väljendus. Hageja väited, et ta

pidi tagastama saadud laenust kaks korda suurema summa, on tõendamata. Viidatud

asjaoludega ei saa põhjendada heade kommete vastasust.

22. Hageja presenteeris kostjale enda soovi üles ehitada sukeldumiskeskus koos selleks vajaliku

varustusega, kostja usaldas hagejat ning nõustus andma selleks hagejale laenu. Pooled leppisid

kokku, et kostjal on võimalus saada tulevikus sukeldumiskeskuse osanikuks. Paraku plaan

ebaõnnestus, kuna hageja kasutas kostja laenuna antud rahalisi vahendeid hoopis muuks

otstarbeks (mh endale teleri, arvuti, telefonide, auto jm ostmiseks).

2-20-18571

23. Laenu intress ei olnud ebamõistlikult suur, arvestades kinnisvara tagatise puudumist.

Hagejal oli võimalus võtta laenu mujalt, kui tingimused oleksid tema hinnangul mujal

soodsamad olnud, kuid hageja seda ei teinud. Isegi tänastes turutingimustes on kinnisvara

tagatiseta laenude intressid samas suurusjärgus (nt kinnisvara tagatiseta ja käendusega laenu

intressi kuni 30% aastas).

Maakohtu otsus ja põhjendused

24. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 6530,41 eurot. Kuna hagi jäi rahuldamata,

tühistas kohus hagi tagamise.

25. Kohus leidis, et hageja kohustused tulenevalt 20.02.2008 laenulepingust olid notariaalselt

tõestatud kokkuleppe sõlmimise ajaks muutunud sissenõutavateks. Kostja esitas kohtule

laenulepingu koos viimasele lehele kantud ja poolte allkirjastatud muudatusega, mille kohaselt

muudeti punkti 2 ning loeti laenu perioodiks 20.02.2008 kuni 01.07.2011. Seega muutsid

pooled kokkuleppel laenu tagastamise tähtaega ning hagejal oli kohustus laen täielikult tasuda

01.07.2011 ehk enne, kui pooled sõlmisid 05.07.2011 notariaalselt tõestatud kokkuleppe

sundtäitmisele allumise kohta. Menetluse käigus vaidlustas hageja laenulepingu täienduse

ehtsuse, kuigi põhistas enda allkirja väidetavat võltsimist vaid sellega, et ta ei mäleta allkirja

andmist. Ekspertiisiaktist nr 21E-DK0085 nähtub, et ekspertide hinnangul oli kostja esitatud

20.08.2008 laenulepingu originaali lõpus oleva täiendava käsikirjalise kokkuleppe väga

tõenäoliselt allkirjastanud hageja. Arvamusele lisatud skaalas on selgitatud, et väljend „väga

tõenäoliselt sama kirjutaja“ tähendab, et vaidlustatud teksti on väga tõenäoliselt kirjutanud

võrdlusmaterjali kirjutanud isik. Tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine, on väga väike. Kuna

hageja ei ole esile toonud ega tõendanud muid asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul mistahes

viisil objektiivselt kahelda, et hageja vaidlusaluse allkirja andis, loeb kohus tõendeid kogumis

hinnates tõendatuks, et hageja allkirjastas 20.02.2008 laenulepingu täiendava kokkuleppe,

millega muudeti laenu tagastamise tähtaega.

26. Sisuliselt ei vaidle pooled selle üle, et hagejal lasus kohustus laen kokku lepitud tähtajaks

tagastada ning tasuda laenult kokku lepitud intressi. Pooled ei vaidle sellegi üle, et kokku

lepitud laenulepingulisi kohustusi hageja ei täitnud. 05.07.2011 sõlmisid pooled notariaalselt

tõestatud kokkuleppe võlasumma tasumiseks koos kokkuleppega sundtäitmisele allumise

kohta. Lepingu punktis 1.1 kinnitasid hageja ja kostja, et nende vahel kehtib 20.02.2008

sõlmitud leping. Hageja kinnitas samas punktis, et tema võlgnevus laenulepingu alusel on

193 238 eurot. Laenulepingu kohustuste graafik oli toodud lisas 1. Lepingu punktis 1.4 kinnitas

hageja taas, et tema võlgnevuse suuruseks on 193 238 eurot. Võlgnevuse kohustus hageja

tasuma notariaalse lepingu lisas 2 toodud graafiku alusel. Võlgnevuse suurust kinnitasid pooled

ka lepingu punktis 2.1. Lepingu punktis 2.2 lepiti kokku, et hageja kohustub alluma antud

kokkuleppest tulenevate rahaliste kohustuste osas kohesele sundtäitmisele, milleks hageja andis

oma nõusoleku. Lisa 1 kohaselt oli lepingujärgsete maksete jääk seisuga 01.07.2011 192 508

eurot, millele lisandus notariaalse tehingu tõestamise tasu 730 eurot. Kokku oli võlgnevuse

suuruseks 193 238 eurot.

27. Kohus nõustus kostja väidetega, et kuna 05.07.2011 lepingule oli lisatud võlgnevuse

detailne arvestus ning hageja kinnitas lepingus korduvalt võlgnevuse suurust, on tema kinnituse

näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille tulemusena on ta loobunud vastuväidetest

võlgnevuse suuruse kujunemisele.

2-20-18571

28. Hageja ei toonud välja, millises osas on talle arvestus arusaamatu ning millises osas ei ole

arvestus õige. Kohus ei saa ise hageja eest asuda asjaolusid tõenditest otsima ega kujundama.

Hageja esitas kohtule enda koostatud tabelid, milles ta on arvestanud tehtud makseid. Panga

kinnitust hageja tasutud summade kohta esitanud ei ole, mistõttu ei ole võimalik hageja tabeli

alusel objektiivselt tuvastada, millal ja mille eest hageja makseid tegi. Hageja esitatud tabelitest

ei selgu, millal oleks hageja pidanud lepingu alusel makseid tegema ning millises osas ta tasus

laenu põhiosa, millises intressi ning millises viiviseid.

29. Lisaks esitas hageja kohtule oma konto väljavõtte perioodist 01.01.2011 kuni 20.11.2020.

Tõendist nähtub, et alates 20.09.2016 ehk juba pärast 05.07.2011 lepingu sõlmimist, on hageja

teinud kostjale makseid summas 400 eurot. Maksete tegemisel on hageja viidanud vastavale

kuule ja aastale. Notariaalselt tõestatud kokkuleppes kokku lepitud maksegraafiku järgi pidi

hageja antud perioodil tasuma igakuiselt 1000 eurot. Kokku tasus hageja kuni 10.10.2020

16 400 eurot. Seega ei saa esitatud tõendist järeldada, et hageja oleks lepingulisi makseid teinud

nõuetekohaselt.

30. Kohus nõustus kostjaga, et hageja väiteid tehingute vastasuse kohta heade kommetega on

jäänud täielikult põhistamata ja tõendamata. Laenulepingute puhul ei saa ainuüksi intressi

suurusest lähtudes tuvastada, et vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas. Hageja

ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et arvestades talle antud laenu märkimisväärset suurust ning

kinnisvaratagatiste puudumist, oli laenulepinguline intress 20% aastas ebamõistlikult kõrge

võrreldes analoogilistel tingimustel samal ajal väljastatud laenudega. Hageja ei ole esile toonud

ega tõendanud ühtegi asjaolu, milliste esinemise tõttu oli ta laenulepingu sõlmimise ajal

olukorras, kus ta pidi tehingu sõlmima erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või

mõne muu sarnase asjaolu tõttu. Täiendavalt esitas hageja kohtule tema ja kostja vahel sõlmitud

notariaalselt tõestatud pandilepingu OÜ Sukeldumine osa pantimise kohta. Osa nimiväärtuseks

oli lepingu järgi 40 000 krooni. Hageja ei selgitanud, millist asjaolu ta selle tõendiga tõendada

soovis ning kuidas tõendas pandileping asjaolu, et tema ja kostja vaheline laenuleping oli

sõlmitud heade kommete vastaselt. Asjaolu, et pandileping tagatisena tõepoolest sõlmiti ja

kostjal oli õigus omandada osalus hageja ettevõttes, ei tähenda, et vastastikuste kohustuste

väärtus oli ebamõistlikult tasakaalust väljas. Kostja andis hagejale märkimisväärselt suures

summas laenu, kuid laenu ei taganud ükski kinnisvara tagatis. Hageja jättis koheselt pärast

laenu väljastamist oma lepingulised kohustused täitmata ega täitnud neid nõuetekohaselt ka

pärast 05.07.2011 lepingu sõlmimist. Seega sai hageja pika ajaperioodi jooksul enda käsutusse

märkimisväärselt suure rahalise summa, mida ta siiani lepingu kohaselt koos intressiga

tagastanud ei ole. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus järeldada, et vastastikuste kohustuste

väärtus oleks ebamõistlikult tasakaalust väljas.

31. Algses hagiavalduses esitas hageja ebaselge väite võimalikust nõude aegumisest, toomata

selgelt välja, millal ja milline tema kohustus on aegunud. Kohus ei saa hageja eest asuda hagi

aluseks olevaid asjaolusid kujundama. 05.07.2011 leping nägi hagejale ette pikaajalise

kohustuse laenulepinguliste maksete tegemiseks. Seega ei saa kohus ise määratleda, milline

hageja kohustus ja millal võis aeguda. Hageja ise oma aegumise väiteid ei täpsustanud, mistõttu

ei saanud kohus käesolevas asjas aegumist kohaldada.

Apellatsioonkaebus

32. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi maakohtusse uueks

arutamiseks.

2-20-18571

33. Maakohus on hageja arvates ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud

tõendeid, jätnud kohaldamata vääralt materiaalõiguse ja rikkunud oluliselt menetlusõigust

mistõttu on kohus jõudnud ebaõigetele seisukohtadele.

34. Maakohtu otsus on üllatuslik osas, millega maakohus leidis, et kostjal on hageja vastu

võlatunnistusest tulenev nõue. Maakohus ei ole kordagi menetlusosalistega arutanud võimalust,

et kostja nõue hageja vastu võib tuleneda võlatunnistusest. Maakohus ei ole eelmenetluses

menetlusosaliste (eelkõige hageja) tähelepanu sellele juhtinud. Maakohus ei andnud hagejale

võimalust esitada omapoolseid seisukohti osas, kas kostjal võib tuleneda nõue hageja vastu

võlatunnistusest. Kuna teatavasti pöördub võlatunnistuse maksmapanekul ümber ka

tõendamiskoormis, on maakohus jaotanud ebaõigesti ka tõendamiskoormise. Oleks maakohus

pooltega varasemalt arutanud ka nõude tulenemist võlatunnistusest ja sellega seoses ka

tõendamiskoormist, oleks hageja menetluslik positsioon menetluses teistsugune ning hageja

oleks võimalusel esitanud täiendavaid tõendeid.

35. Hageja on seisukohal, et kostja nõue ei tulene võlatunnistusest, vaid laenulepingust, millele

selgelt viitab ka notariaalne kokkulepe. Ka vastavas kokkuleppes ei ole ühtegi viidet asjaolule,

et pooled oleksid kokku leppinud võlatunnistuse väljastamises või tõlgendaksid vastavat

kokkulepet kui ühepoolset võlatunnistust VÕS § 30 tähenduses.

36. Hagejale on siiani ebaselge, kuidas on kostja nõue kujunenud. Menetluse kestel ei ole kostja

selgitanud nõude kujunemist kuigi vastavalt üldisele tõendamiskoormisele, peab neid

asjaolusid tõendama kostja, sõltumata sellest, et pooled on varasemalt sõlminud kohesele

sundtäitmisele allumise kokkuleppe. Vaidlust ei ole selles, et hageja on laenu osaliselt tagasi

maksnud. Samas ei ole kostja selgitanud, kuidas on nõue summas 67 900 eurot kujunenud.

Ebaselge on, mille katteks on kostja hageja poolt teostatud makseid arvestanud, kas perioodide

igakuiste põhiosamaksete, kogunenud intresside või sissenõutavaks muutunud viivisintresside

katteks.

37. Põhjendamatu on kostja vastuväide ning maakohtu järeldus, et hageja ei ole selgitanud, mis

asjaolusid tema poolt menetluses esitatud pandileping tõendab. Pandileping tõendab, et laenu

andmisel on vastastikuste soorituste väärtus olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas

kuna lisaks võrdlemisi kõrgele intressile, seati laenuandja (kostja) kasuks ka pant hagejale

kuuluvatele äriühingute osadele. Hageja selgitas, et kostja poolt antud laenu puhul oli tegemist

ärilaenuga, mille raames anti hagejale laenu ElBellz OÜ ja Sukeldumine OÜ äritegevuse

finantseerimiseks. Kuna äriühingutele laenu ei antud, oli äririski kandjaks hageja, kellele anti

võrdlemisi kulukat laenu krediidikulukusega ca 55-58% , kes seega sisuliselt oli kui käendaja,

kes kandis äriühingute äririski ning vastusooritusena peab nüüd sisuliselt tasuma ca 2 korda

suurema rahasumma kui ärilaenuna hagejale väljastati.

Vastustaja seisukoht

38. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

39. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

2-20-18571

40. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus kohaldas ekslikult alates 01.05.2009 kehtivat TsÜS §-i 86, kuid see

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, vaid ringkonnakohus saab maakohtu vea

parandada ja selles osas maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Muus osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust

neid ei korda. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebusele ja esitab parandatud

põhjendused.

41. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 20.02.2008 kirjaliku laenulepingu, mille alusel

andis kostja hagejale laenu 1 800 000 krooni ehk 115 040,96 eurot. Samuti ei vaidle pooled, et

hageja ja kostja sõlmisid 05.07.2011 notariaalselt tõestatud kokkuleppe võla tasumiseks ja

hageja allumiseks sundtäitmisele. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses endiselt selle üle,

kas sundtäitmine on lubamatu põhjusel, et 05.07.2011 kokkuleppes märgitud võlgnevuse

suuruse kujunemine ei olnud hagejale arusaadav ning selle üle, kas 20.02.2008 laenuleping oli

heade kommete vastane.

42. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 05.07.2011 deklaratiivse võlatunnistuse, milles

hageja tunnistab võlgnevust kokku summas 193 238 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldusega ja leiab, et maakohus on korrektselt hinnanud tõendeid ja teinud nendest õige

järelduse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja on võlgnevust

tunnistanud ja on loobunud vastuväidetest võlgnevuse suuruse kohta.

43. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus on rikkunud oluliselt

menetlusõigust sellega, et on otsuses üllatuslikult leidnud, et kostjal on hageja vastu

võlatunnistusest tulenev nõue ning ei ole seejuures kordagi menetlusosalistega arutanud

võimalust, et kostja nõue hageja vastu võib tuleneda võlatunnistusest. Ringkonnakohtu

hinnangul ei võimalda hageja sellekohane väide maakohtu otsust tühistada. Kostja tugines

vastuses hagile sellele, et 05.07.2011 kokkulepe puhul on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega. Pooli esindasid menetluses algusest peale advokaadid. Riigikohus on

selgitanud, et kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii

konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid.

Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud

asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole

selge, millisele alusele ta tugineb (RKTKo 16.05.2011, 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled

ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust

selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud

reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo

29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Kostja on vastuses hagile selgitanud, et tema nõude õiguslik

alus on VÕS § 30 kohaselt võlatunnistusest tulenev nõue. Hageja ei ole kostja väitele, et

tegemist oli võlatunnistusega, vastanud. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise

tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Riigikohus on 17.06.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-

09 tehtud otsuse p-s 13 rõhutanud, et omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole

nõustumine vastaspoole väitega. 1. juulil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09 tehtud otsuse p-s 12

selgitas kolleegium lisaks, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus

järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel

küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või

kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (RKTKo

21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 11). Praeguses asjas on hageja kogu menetluse jooksul kostja poolt

täitemenetluses esitatud nõudele vastu vaielnud. Kohus ei ole TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi küsinud

hagejalt, kas ja missugused kostja väited ta omaks võtab. Seega ei ole hageja võlatunnistuse

2-20-18571

sõlmimist TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud ja tema omaksvõttu ei saa ka sama

paragrahvi neljanda lõike järgi eeldada. Seega saab asuda seisukohale, et maakohus oleks

pidanud täiendavalt pooltele deklaratiivse võlatunnistuse kohaldamise võimalust ja sellest

tulenevat tõendamiskoormist selgitama. Küll aga ei too selline menetlusnormi rikkumine kaasa

maakohtu otsuse tühistamist, arvestades seda, et hageja on saanud oma vastuväited ja

seisukohad võlatunnistuse osas esitada ning hagejat on esindanud advokaat ning hageja pole

esile toonud, mis tõendid jäid tal maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu maakohtus

esitamata ning kuidas saanuks maakohus selgitamiskohustuse täitmisel teha teistsuguse

lahendi.

44. See, et 05.07.2011 kokkuleppes ei ole ühtegi viidet asjaolule, et pooled oleksid kokku

leppinud võlatunnistuse väljastamises, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et kostja ei saaks

tugineda võlatunnistuse andmisele. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi võlatunnistuse

nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole

piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi

alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline

on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (RKTKo

10.12.2014, 3-2-1-124-14, p 28). Seega ei saa ka kokkuleppe tekstis kokkuleppe

võlatunnistuseks nimetamata jätmine tähendada, et poolte tahe ei oleks olnud suunatud

võlatunnistuse andmisele. Antud juhul on maakohus piisavalt selgelt esitanud oma mõttekäigu,

millest tulenevalt saab 05.07.2011 kokkuleppest järeldada poolte tahet deklaratiivse

võlatunnistuse andmisele. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

45. Hageja kinnitas 05.07.2011 kokkuleppes korduvalt võlgnevuse suurust, mis tulenes

20.02.2008 laenulepingust ja mille suurus oli 193 238 eurot. Seega on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega, mille tulemusena on hageja loobunud vastuväidetest võlgnevuse suuruse

kujunemisele. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest

võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva

deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele

vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne

võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu

vaieldamatuks muutmises. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest

vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (RKTKo

18.12.2013, 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine

lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta

võlatunnistuse andmisega loobunuks (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.3-16.4). Kuna

hageja on 05.07.2011 kokkuleppe allkirjastamisega loobunud vastuväidetest võlgnevuse

suuruse ja selle kujunemise osas, siis ei saa kostja esitada enam vastuväited selle kohta, et

võlgnevuse kujunemine on kuni kokkuleppe sõlmimiseni ebaselge.

46. Kostja ei ole hageja hinnangul selgitanud ka seda, kuidas on 05.07.2011 kokkuleppe

täitmise järgselt kohtutäiturile esitatud nõue summas 67 900 eurot kujunenud. Ringkonnakohus

hageja etteheitega ei nõustu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses piisab hagejale

omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks),

et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on

hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust

läbi viia (RKTKo 30.09.2015, 3-2-1-85-15, p 12). Seega on kostja ülesanne tõendada

kohtumenetluses, et tal on nõue, mille ulatuses ta võib täitemenetlust korraldada. Kostja peab

esitama ka võlaarvestuse, mh kõrvalnõuete osas ja näitama detailselt, millisel alusel ja ulatuses

ta kõrvalnõudeid arvestab (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 17). Kostja selgitas maakohtu

menetluses, kuidas kujunes täitemenetluses kohtutäiturile hageja vastu esitatud nõue summas

2-20-18571

67 900 eurot. Kostja märkis, et alates kokkuleppe sõlmimisest kuni 2020. a novembrini oli

hageja teinud makseid kokku summas 32 450 eurot. Kostja viitas kokkuleppe lisaks 2 olevale

maksegraafikule, mille kohaselt oleks hageja pidanud selleks ajaks tasuma 100 350 eurot (vt

kostja vastuse p 3.28). Hageja ei ole kostja vastusele omalt poolt viidanud, millises osas jääb

kostja selgitus talle arusaamatuks. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise

menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral

tekkiva menetlusliku positsiooniga (RKTKm 21.02.2018, 2-14-7385/204, p 15.3). Ka tavalises

hagimenetluses on nii, et kui nõude esitanud menetlusosaline esitab enda nõude kujunemise

tõendamiseks tõendi või enda poolt koostatud arvestuse, tuleb vastaspoolel selgitada oma

vastuväidet ja konkreetsemalt esile tuua, miks on nõude kujunemine endiselt ebaselge.

Praegusel juhul on kostja tuginenud sellele, et tema nõude suurus tuleneb 05.07.2011

kokkuleppest ja selle lisast 2. Hageja ei ole aga selgitanud, miks see endiselt tema jaoks

ebaselge on. Seetõttu ei pidanud kostja esitama täiendavaid selgitusi ega tõendeid.

Ringkonnakohus rõhutab, et kohus ei saa hagimenetluses asuda menetlusosalist abistama ja

menetlusosalise väite puudumisel ise asjaolusid tõenditest otsima hakata.

47. Ringkonnakohus nõustub samuti maakohtuga, et 20.02.2008 laenuleping ei ole tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Samas kohaldas maakohus laenulepingu heade kommete

vastasuse hindamisel laenulepingu sõlmimise hetkel veel jõustumata sätet. Maakohus kohaldas

TsÜS § 86 lõikeid 1, 2 ja 3 ning leidis, et tehingu vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud

ebamõistlikult tasakaalust väljas. Lepingu kehtivuse kontrollimisel tuleb kohaldada lepingu

sõlmimise ajal kehtinud materiaalõigust. Alates 01.05.2009 kehtib TsÜS § 86 lg 2 p 2, mille

kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma

tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. 01.05.2009

jõustunud TsÜS 86 ei oma tagasiulatuvat jõudu (RKTKo 20.10.2010, 3-2-1-75-10, p 15).

Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsÜS § 86 järgmises sõnastuses: heade kommete või avaliku

korraga vastuolus olev tehing on tühine. Samas kuni 30.04.2009 kehtis TsÜS § 97, mille

kohaselt võib tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi,

sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Eeltoodud materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine ei muuda aga maakohtu järeldust selles osas, et laenuleping ei olnud tühine,

ebaõigeks. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus

kohaldas alates 01.05.2009 kehtivat TsÜS §-i 86 ning kohaldab laenulepingu ajal kehtinud

TsÜS §-i 86 ja §-i 97.

47.1. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas

valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (RKTKo

10.12.2012, 3-2-1-156-12, p 11; 16.10.2002, 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade

kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade

kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe

poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-

05, p 23). Hageja arvates on laenuleping tühine, kuna lisaks võrdlemisi kõrgele intressile seati

laenuandja (kostja) kasuks ka pant hagejale kuuluvatele äriühingute osadele. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa pandilepingu sõlmimisest ega intressimäärast eraldi ega nende asjaolude

koosmõjus järeldada, et tegemist oleks heade kommete vastase tehinguga. Hageja sai enda

kasutusse suures summas laenusumma (1 800 000 krooni ehk 115 040,96 eurot). Tagatiseks oli

seejuures aga üksnes pant osalusele hageja ettevõttes (osa väärtus oli 40 000 krooni). Seega oli

2-20-18571

olulises osas laen tagamata. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et tegemist oli ebamõistlikult

kõrge intressimääraga. Hageja sai laenu intressiga 20% aastas sisuliselt äritegevuse jaoks.

Hageja poolt esile toodud laenu krediidikulukuse puhul (ca 55-58%) ei ole ringkonnakohtu

hinnangul tegemist ebamõistlikult kõrge krediidikulukusega laenuga, mis ei vastaks sellise

tehingu puhul õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundele ja väärtushinnangutele. Hageja ei ole

esile toonud ega tõendanud ühtegi asjaolu, milliste esinemise tõttu oli ta laenulepingu

sõlmimise ajal olukorras, kus ta pidi tehingu sõlmima erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte,

kogenematuse või mõne muu sarnase asjaolu tõttu. Samuti ei ole hageja esile toonud, et ta oleks

esitanud TsÜS § 97 kohast tühistamisavaldust (RKTKo 31.03.2004, 3-2-1-29-04, p 17).

48. Eeltoodust tulenevalt on maakohus hagi õigesti jätnud rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

49. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves

ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. Ka ei ole

kostja väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et

maakohus jättis hagi rahuldamata.

50. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

51. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja

esitas 21.08.2023 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada

apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 3500 eurot (käibemaksuta).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale

apellatsioonimenetluses õigusabi 20 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 170,73 eurot

(käibemaksuta).

52. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

16.08.2022 päringute esitamine, apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse analüüs ja kliendiga

nõupidamine ning vastuse koostamine ja kohtusse esitamine, on põhjendatud. Samas ei ole

osaliselt põhjendatud menetlustoiminguteks kulutatud aeg.

52.1. Kostja lepinguline esindaja on 04.10.2022 töötanud läbi apellatsioonkaebust, kujundanud

esmaseid vastuväiteid ja selgitanud kliendile apellatsioonkaebuse sisu kokku 3 tunni ja 30

minuti ulatuses. 09.10.2022 on kostja lepinguline esindaja tegelenud sisuliselt samasuguse

tegevusega (lisaks taotluse koostamine apellatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmiseks), kokku

3 tunni ja 30 minuti ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostja taotlus

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmata

jätmiseks

põhjendatud.

Kokku

tundi

apellatsioonkaebuse läbi töötamiseks ja esialgsete seisukohtade kujundamiseks on

ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult suur ajakulu. Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu

(6 lk) ja asjaolu, et hageja väited on paljuski samad, mis maakohtus ning kostja lepinguline

esindaja on kostjat esindanud ka maakohtus, peab ringkonnakohus nende toimingute osas

põhjendatud ajakuluks 3 tundi.

2-20-18571

52.2. Kostja lepinguline esindaja on kulutanud apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele 8

tundi ja 6 minutit. Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu (6 lk) ja asjaolu, et hageja väited on

paljuski samad, mis maakohtus ning kostja lepinguline esindaja on kostjat esindanud ka

maakohtus, peab ringkonnakohus selle toimingu osas põhjendatud ajakuluks 4 tundi. Seejuures

polnud kostja lepingulise esindajal vajalik koostada apellatsioonkaebuse vastusena 11-

leheküljelist menetlusdokumenti, milles olid koondatud kostja kõik maakohtus esitatud

vastuväited, vaid piisanuks vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele.

52.3. Kostja lepinguline esindaja on kulutanud ringkonnakohtu 18.08.2023 kirjaga

tutvumiseks, info edastamiseks kliendile ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 1 tunni ja

12 minutit. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on ebamõistlikult suure ajakuluga.

Ringkonnakohtu 18.08.2023 kirja näol oli tegemist tähtaja andmisega lõplike seisukohtade ja

menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Sellega tutvumiseks ja info edastamiseks kliendile ei

saaks kuluda rohkem kui 5 minutit. Menetluskulude nimekirja koostamine kostja poolt esitatud

mahus on võimalik 15 minutiga (arvestades seejuures, et menetluskulu nimekirja koostamise

ettevalmistamiseks kulutas kostja lepinguline esindaja 30 minutit). Seega kokku on 21.08.2023

menetlustoimingute põhjendatud ajakulu 20 minutit.

52.4. Muus osas on kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud. Kokku on kostja

lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 11 tundi ja 32 minutit.

53. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 170,73 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud ning on vastavuses senise

kohtupraktikaga.

54. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude

hüvitamiseks

osaliselt

ja

mõistab

hagejalt

kostja

kasuks

välja

apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 1969,09 eurot. Kostja ei taotle menetluskulude

hüvitamist käibemaksuga.

55. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

56. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg