2-23-10143/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-10143

Kohtuasi

Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus

X suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.07.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku

juhataja dr RP

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Simona

Vissak

Eestkosteasutus Põhja-Pärnumaa vald (vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 20.07.2023 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

2-23-10143

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas

17.07.2023 kohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes esialgse õiguskaitse korras

isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks.

2. Pärnu Maakohus paigutas 17.07.2023 määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse

korras tema tahtest olenemata Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse psühhiaatrilise haiglaravi

kohaldamiseks tähtajaga kuni 4 päeva alates puudutatud isiku 16.07.2023 kell 12.08 psühhiaatri

otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 20.07.2023 kell 12.08.

3. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et patsient toodi haiglasse

politsei saatel. Eelnevalt oli lähedased kutsunud kiirabi, kuna patsiendi käitumine oli viimaste

päevade jooksul muutunud järjest ebaadekvaatsemaks ja ohtlikuks. Patsiendi venna andmetel

oli patsient viimase nädala jooksul kaotanud kontrolli oma käitumise üle – olnud ebatavaliselt

aktiivne, ringi saginud, kuhjanud omale ülemäära palju kohustusi jm tegevusi, millega ei

suutnud toime tulla (nt lisaks põhitöökohale registreeris end arboristi koolitusele ja lõi

katusepesuga tegeleva ettevõtte, mille tarbeks oli hiljuti palju raha kulutanud ja rentinud kalleid

töövahendeid, lubades hiljem nende eest maksta). Venna sõnul läks tegelikkuses ettevõttel

kehvasti ning kliendid olid rahulolematud, sest patsient jättis tööd pooleli, põhjendades, et tema

ei pea varsti enam üldse midagi tegema, sest mehed tulevad ja teevad kogu töö ära. Viimase

nädala jooksul oli patsient lähedaste sõnul olnud sisuliselt magamata ning laupäeva ööl vastu

pühapäeva sõitis autoga Vändra alevis liiga suure kiirusega ja tegi järske manöövreid.

Pühapäeva varahommikul sõitis tuttavate inimeste majade juurde, laskis signaali ja karjus

tänavatel valjuhäälselt. Seejärel läks koju, kus elavad tema lapseootel naine ja 2 last, suitsetas

toas ja karjus akna peal. Patsiendi naine kutsus tema venna olukorra lahendamiseks appi –

venna saabudes läks tema autosse istuma ja avaldas rohkelt seosetuid mõtteid, sh Matrixist, elu

mõttest jne. Kiirabi saabudes ronis venna auto aknast välja, jooksis õues ringi, loopis

veepudelitega, ei allunud kiirabi korraldustele, avaldas kiirabile, et omab erivõimeid ja

kontrollib kõiki. 2013 diagnoositi esmakordselt skisoafektiivne häire. Varem on olnud 2 korda

maniakaalsena ja psühhootilisena haiglaravil. Peale viimast haiglaravi 2014 toetusraviga ei

jätkanud ning vahepealse aja on tulnud eluga toime.

Haiglaravile võtmisel oli patsient selge teadvusega, orienteeritud isikus, ajas, kohas ja osaliselt

ka olukorras. Saabudes oli bravuurikas, esitas kõvahäälselt nõudmisi, tuli paljajalu ja palja

ülakehaga, isiklikke esemeid kaasas polnud. Patsient avaldas, et vend kutsus talle kiirabi ilma

põhjuseta, sest tegelikult tegi ta ainult näitemängu ja huumorit. Avaldas mõtteid suurest

enesearengust ja esoteerilistest avastustest numeroloogia vallas ning mainis, et tal on nõia

võimed. Kõne oli kiire tempoga, rääkis monoloogina, avaldas luulumõtteid (suurus- ja

missiooniluul), meeleolu oli düsfooriline, üldine motoorne aktiivsus tõusnud. Haigusteadvus

puudus täielikult, oli dissimuleeriva hoiakuga, ei näinud oma viimaste nädalate käitumises

probleeme. Hospitaliseerimisel diagnoositi psühhoosiga maania ja haigusseisundist tulenevalt

esines kõrge ohtliku käitumise risk peamiselt maaniaseisundi tõttu.

Käesolevalt patsiendi maniakaalne psühhootiline seisund püsib. Esineb hulk tüüpilisi maania

sümptome – kõne ja motoorika kiirenemine, mõttekäigu desorganiseeritus, suurus-, rikkus- ja

eriliste võimetega seotud luulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, haigusteadvuse ja

2-23-10143

ravisoostumuse täielik puudumine ning selle tõttu düsfooriline haiglas oleku osas. Esineb ka

afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt

ja ebaadekvaatselt ning seda nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Maaniaseisundist tulenevalt

käitub enda kohta ebatavaliselt, satub teistega konflikti ja on kahjustanud suhteid lähedastega.

Maaniast tulenevalt on liigselt raha kulutanud, teinud ebamõistlikke otsuseid töö osas. Ohtliku

käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb otseselt

maaniaseisundist (nt kihutamine, pudelitega loopimine jms) ning ravita jäämisel oht tema

tervise ja elu suhtes, kuna haigusepisoodi mitteravimine suure tõenäosusega lõppeb

raviresistentsuse ning halva edasise prognoosi kujunemisega (mh invaliidistumisega

psüühikahäire

tõttu).

Isik

vajab

spetsiifilist

ravi

meeleolustabilisaatorite

ja

antipsühhootikumidega, välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi

kontrollitud ravikeskkonnas, kuna puudub ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes

kokkuleppeid sõlmida. Diagnoos on raviarsti poolt ümber hinnatud bipolaarseks häireks,

maania psühhoosiga (F31.2), mis ägenemise faasis vastab raske psüühikahäire kriteeriumitele.

Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt on avaldajale ette näha, et patsiendi tahtest olenematu

ravi peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire maniakaalne ägenemine ei allu

ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1–2 kuu pikkust haiglaravi.

4. Ärakuulamisel 19.07.2023 avaldas raviarst dr BR, et patsient vajab tahtest olenematu

haiglaravi jätkumist. Patsient formaalselt nõustub ravile jäämisega, kuid tegelikkuses tahab ta

ilmselt kohe ära minna. Arst ei olnud kindel patsiendi ravisoostumuses, kuna haiguskriitika on

puudulik. Ärakuulamise eelsel päeval oli arstil patsiendiga pikk vestlus teemal, miks peab

ravimeid võtma, patsienti tuli veenda. Kodus olles ta ravimeid ei tarvitanud. Ravikokkuleppe

alusel koju lubamine ei toimi, ta ei võtaks ravimeid. Patsiendi seisund on haiglas pisut

paranenud. Mingiks ajaks ta suudab end kokku võtta. Tõenäoliselt teab, mida tuleb rääkida, et

haiglast välja saada. Kui patsiendiga pikki vestlusi pidada, tulevad esile kõrvalekalded, nt

suurusluul on alles. Nõiduse teemat ei ole enam olnud. Ravita jäämine on kahjulik eelkõige

patsiendile endale, sest haigus süveneb. Raviarst näeb patsiendi käitumises ohtlikkust ka tema

rasedale naisele ja kahele lapsele. Otseselt andmeid konfliktide kohta ja vägivalla kohta ei ole,

aga ebaadekvaatses seisundis võib ta neid oma käitumisega ohustada. Näiteks kui ta sellises

seisundis juhib autot, kui pere on autos. Vend rääkis raviarstile, et viimasel paaril aastal kevaditi

on olnud sarnaseid ebaadekvaatse käitumisega perioode. See näitab, et tegelikult ei ole

eelmisest ravist vahepealsed 10 aastat patsient olnud terve. Kindlasti vajab ta haiglaravi üle 4

päeva, praegu muu ravi ei ole võimalik.

5. Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 19.07.2023 haigla psühhiaatriaosakonnas.

Ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik õigesti ajas, kohas ja enda isikuandmetes.

Haiguskriitika puudus. Puudutatud isik ei pidanud ravi pikendamist vajalikuks, aga kui arst ette

näeb, siis ta ei võitle vastu ravile.

Haiglasse toodi magamatuse tõttu, tal hakkas reaalsustaju kaduma. Läks sõbra juurde, sest oli

vaja pliit linnast ära tuua. Sõpra polnud kodus ja ta sõitis siis autoga järgmise sõbra juurde, et

küsida esimese sõbra kohta. Tulles tagasi, lasi autoga tänaval sõites signaali, sõites oma kodust

mööda, lasi signaali ka naisele. Naine käskis puudutatud isikul koju tagasi tulla. Naisel oli

paanika ja ta kutsus puudutatud isiku venna. Magamatus oli, sest väga palavad ilmad olid. Kui

elutempo kiireks läheb, siis on režiim sassis. Puudutatud isik ei teinud oma firmasid haiguse

tõttu. Tal ongi korraga palju asju käsil, on aktiivne inimene ja talle meeldib palju teha.

Reaalsustaju lihtsalt kadus.

2-23-10143

Kiirabi eest ärajooksmine ja pudelite loopimine oli nali, sihilikult mängis lolli, tahtis tähelepanu

saada. Temalt küsiti, et mis autoga ta haiglasse minna tahab. Ta istus kõigepealt kiirabiautosse,

aga seal taheti, et ta pikali on, seda ta ei tahtnud ja läks siis ise politseibussi. Igapäevaselt

ravimeid ei tarvita. Skisoafektiivse häire diagnoosi kohta rääkis puudutatud isik, et 9–10 aastat

tagasi oli ta haiglas. Siis arst ütles puudutatud isikule, et mingi diagnoos peab olema ja see

lihtsalt kirjutati talle diagnoosiks. Ta on 2 korda eelnevalt ravil olnud, jätkas kuu või kaks peale

haiglaravi tablettide võtmist, kuid need ei mõjunud talle hästi. Jalad hakkasid surisema, peas

oli udu ja tekkis depressioon. Arvab, et mingit skisot tal pole, lihtsalt on vaja välja puhata.

Ravikokkuleppega haiglaravile jäämise kohta arvas puudutatud isik, et kui arst talle põhjendab,

miks ta haiglas peab olema, siis on nõus. Selgitas, et tal pole haiglas midagi teha. Tal on nii

igav, et täna hommikul hakkas mõttes arvutama, mitu suitsu veel pakis on ja millal uue paki

peab lahti võtma. Haiglas saab iga kahe tunni tagant suitsu. Aedikusse õue lastakse jalutama.

Ta ei pea üle 4 päeva haiglas olema. Tal läks reaalsustaju ära, aga nüüd on juba hästi. Ei ole

kodus ravimeid võtnud, sest viimased 10 aastat pole tal vajadust olnud raviks. Kui arstid

arvavad, et peab kodus tablette võtma, siis pika mõtlemise peale arvas, et oleks nõus kodus

ravimeid võtma. Need ravimid, mida siin haiglas on saanud, neid võib võtta. Nendel ei ole

olnud mingeid kõrvalmõjusid ja ei ole teinud enesetunnet halvaks, nagu need, mida aastaid

tagasi võttis. Kohtumääruse peale edasikaebamise korra ja advokaadi abi saamise selgituste

peale vastas, et määrusega pole tal midagi teha, kui arst ütleb, et vajab abi, ju ta siis jääb

haiglasse. Puudutatud isik rääkis, et arstid tahtsid talle süsti teha, aga ta keeldus. See vist oli

mingi rahusti. Ta hakkas juba magama jääma, kui tulid palatisse, ajasid ta üles, et aeg on süsti

teha. Ta võttis unerohutableti sisse ja jäi magama.

6. Puudutatud isikule määratud esindaja asus seisukohale, et psühhiaatriahaigla poolne

jälgimine ja ravi võib olla vajalik, et patsiendi seisund stabiliseerida ja vältida tagasilangusi.

Täielikult ei saa välistada ohtlikkust iseendale või teistele, kui haigusseisund jätta ravita ja

episoodid hakkavad korduma. Siiski ei pruugi tahtest olenematu ravi vajadus olla vajalik kauem

kui 1 nädal. Puudutatud isiku adekvaatsust ja mõtlemisvõimet arvestades võib isik olla

võimeline jätkama ravivajaduse korral vajalikku ravi kodus ning käima vajadusel kohtumistel

psühhiaatri juures.

Maakohtu määrus

7. Maakohus rahuldas 20.07.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Pärnu Maakohtu

17.07.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 25.08.2023 kell 12.08. Maakohus

lubas puudutatud isiku suhtes kasutada ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega,

vajadusel elekterkonvulsioonravi.

8. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et

eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks

tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.

9. PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus on täidetud. Puudutatud isikul on diagnoositud

bipolaarne häire maania psühhoosiga (F31.2), mis ägenemise faasis vastab raske psüühikahäire

kriteeriumitele. Skisoafektiivne häire diagnoositi esmakordselt 2013, varem olnud 2 korda

maniakaalse ja psühhootilisena haiglaravil. Pärast viimast haiglaravi 2014 puudutatud isik

toetusraviga ei jätkanud.

2-23-10143

10. Puudutatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus on näilised. Puudutatud isik eitab talle

määratud diagnoosiga haiguse olemasolu, arvab, et ta vajab vaid puhkust. Haiglasse toomiseni

viinud sündmusi põhjendab lollitamisega ja sooviga saada tähelepanu, ohtlikku liiklemist eitab.

Faktiliselt ohustas puudutatud isik oma sellise käitumisega nii ennast, kui teisi ümbritsevaid

isikuid, teda abistama tulnud kiirabitöötajaid ja politseinikke. Sündmuste pisendamine lubab

järeldada, et puudutatud isik püüab haiguse tegelikke sümptomeid varjata. Seetõttu leidis

maakohus, et puudutatud isiku raviga nõustumist ei saa usaldada, ta on väljendanud, et valiku

korral soovib koju minna. Varem on puudutatud isik pärast haiglaravi toetusravi katkestanud

ning on olnud väga pikka aega (9-10 aastat) ravita. Tema lähedastelt saadud infost järeldub, et

puudutatud isikul on haiguse ägenemise perioode olnud ka viimastel aastatel. Olukorras, kui

puudutatud isik haiguse olemasolu ei tunnista ja on varem koduse ravi katkestanud, ei saa

usaldada tema väidet, et võtaks kodus ravimeid, kui arstid seda vajalikuks peavad. Seega ei saa

temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ning ainuvõimalik on ravi haiglas.

11. Ravita jäämisel ohustab puudutatud isik eelkõige enda elu ja tervist. Arstide hinnangul

haigusepisoodi mitteravimine suure tõenäosusega lõppeb raviresistentsuse ning halva edasise

prognoosi kujunemisega (mh invaliidistumisega psüühikahäire tõttu). Seega ravita jäämisel

puudutatud isiku psüühiline tervis halveneb veelgi, selle tagajärjel väheneb tema sotsiaalne

toimetulek, ta võib kaotada võime iseseisvalt oma elu korraldada, täita vanemakohustusi ning

võib muutuda kõrvalist abi vajavaks.

12. Samuti on ravita jäämisel reaalne oht, et puudutatud isik kahjustab haigusest tingitud

ebaadekvaatse käitumisega ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Seda tõendab see, et

kiirabi saabudes ronis ta sõiduauto aknast välja, loopis veepudelitega, ei allunud kiirabi

korraldustele ning tema ohjeldamiseks tuli välja kutsuda politsei. Esitatud andmetest nähtub, et

puudutatud isik on olnud viimase nädala jooksul sisuliselt magamata, ebaadekvaatses olekus

sõitnud autoga liialt suurtel kiirustel ja teinud järske manöövreid, millega on seadnud ohtu nii

enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Puudutatud isiku peres kasvab kaks väikest last ja kolmas

on sündimas. Ebaadekvaatselt ja arusaamatult käituv lapsevanem tekitab lastes hirmu ja

ebakindlust, millega ohustab reaalselt laste psüühikat, kellele on oluline tagada stabiilne ja

rahulik elukeskkond.

13. Puudutatud isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi praegu võimalik, ravita jäämisel

satub ohtu eelkõige tema enda tervis ja elu, aga ta võib oma käitumisega reaalselt ohustada ka

ümbritsevaid isikuid. Raviarsti sõnul oli senise raviga puudutatud isiku seisund veidi

paranenud. Seega on tõenäoline, et vajalik tahtest olenemata haiglaravi võib olla lühem kui 40

päeva. Arst ei pidanud võimalikuks nimetada konkreetset vajalikku ravi kestust. Kohtul ei ole

erialaseid teadmisi puudutatud isikul diagnoositud haiguse kulgemise ja ravile allumise kohta,

et kindlaks määrata konkreetset ravipäevade arvu. Kohus arvestas, et avaldajal on kohustus

viivitamata teavitada, kui alus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks langeb ära enne selle

tähtaja lõppemist.

Määruskaebus

14. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu määrused tühistada ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest.

15. Puudutatud isik ei nõustu maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Maakohtu seisukoht

tahtest olenematu ravi pikendamiseks on põhjendamatu. Isegi, kui asuda seisukohale, et

esialgse õiguskaitse kohaldamisel olid eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olemas,

siis praeguseks on need igal juhul ära langenud.

2-23-10143

16. Puudutatud isikul ei ole rasket ja püsivat psüühikahäiret, mis tingiks tema viibimise

psühhiaatriakliinikus ööpäevaringselt. Piisaks sellest, et tema diagnoosi kontrollimiseks ja

uneprobleemide tõttu käib ta haiglas öösiti, kuid päeval oleks talle tagatud liikumisvabadus ja

võimalus vajadusel iseseisvalt ravimeid võtta.

17. Puudutatud isik mõistab, et haiglasse toomise päeval esines tal hetkeline reaalsustaju

kadumine ja tema käitumine oli sel päeval tavapärasest erinev. Jääb arusaamatuks, millel

põhineb avaldaja arusaam puudutatud isiku tavapärasest ja tavapäratust käitumisest. Isikut ei

ole põhjendatud hoida tahtest olenemata ravil üksnes venna poolsete hinnangute alusel tema

tööalase edukuse kohta või tuginedes haigla arvamusele nn normaalse isiku tavapärasele ja

tavapäratule käitumisele. Üksnes ennetamise eesmärgil ei ole õigustatud isikut tahtest

olenemata jätkuvalt ravil hoida.

18. Puudutatud isik peab vajalikuks selgitada, et ta on alati veidi teistsugune olnud. Ta tundis

pikalt allasurutust nii koolis kui vanemate poolt, ning ajal, mil ta leidis lõpuks kaua oodatud

enesekindluse, tekkiski suurem tegutsemistahe, mida käsitatakse diagnoosi raames kui

suurushullustust.

19. Puudutatud isikul ei ole olnud probleeme personaliga. Ta ei ole näidanud üles agressiivsust

ega vägivaldsust kellegi vastu. Ta on võtnud osa erinevatest tegevustest, näiteks tegelenud

juhendajaga koos erinevate meisterdamistega.

20. Meditsiinialase kirjanduse veebiportaalides on kirjeldatud, et bipolaarsuse osas kirjeldatud

sümptomeid võib esineda aeg ajalt igaühel. Pelgalt põhjusel, et isik tegutseb mitme asjaga

korraga ja jätab mingid asjad pooleli või ettevõtluses ei lähe kõik plaanipäraselt, ei saa isikut

pidada psüühiliselt haigeks või ohtlikuks. Kõigil isikutel on ettevõtlus- ja liikumisvabadus.

21. Esialgne õiguskaitse ei saa olla põhjendatud raviskeemi järgimise tagamise vajaduse või

ettevaatusabinõuna tagasilanguste vältimiseks.

Menetluse edasine käik

22. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, sest maakohtu määruse tegemise ajal olid

täidetud kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

23. Avaldaja esitas 04.08.2023 taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna patsiendi

tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda

juhtima ja ta ei ohusta enam oma elu ja tervist ning saab aru ravi vajalikkusest.

24. Maakohtu 04.08.2023 määrusega lõpetati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamine.

25. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas 06.09.2023 selle TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

2-23-10143

27. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik praeguseks raskest psüühikahäirest piisavalt

paranenud ja ta kirjutati 04.08.2023 haiglast välja. Seega on tahtevastane ravi määruskaebuse

lahendamise ajaks lõppenud. Vaatamata eeltoodule annab ringkonnakohus hinnangu

puudutatud isiku vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.

28. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest

tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

29. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste

tuvastamisel. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et

puudutatud isik oli ravile paigutamisel täiesti terve ega vajanud ravi. Asjas esitatud

psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ning 19.07.2023 puudutatud isiku ja raviarsti

poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esines haiglasse

saabudes raske psüühikahäire, millest tulenes eelkõige teda ennast ohustav käitumine, seejuures

puudus puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei olnud võimeline mõistma ravi

vajadust. Tegemist ei olnud üksnes ettevaatusabinõuga ega raviarsti hinnanguga, et puudutatud

isiku käitumine on tavapäratu. Puudutatud isiku hospitaliseerimisel esines tal hulgaliselt

haigusele iseloomulikke sümptomeid: kõrgenenud meeleolu sõltumata olukorrast, energiatulv,

üliaktiivsus, kõnetung ja mõttekäigu desorganiseeritus, vähenenud unevajadus, alanenud

tähelepanu ja keskendumisvõime, ebaadekvaatselt tõusnud enesehinnang ja põhjendamatud

suurusluulumõtted, tahteaktiivsuse tõus ja sihipärasuse langus, mis väljendus ebapraktiliste

tegevuste tegemises, mõtlematute kulutuste tegemises, väheste sotsiaalsete piduritega

suhtlemises, provokatiivsetele olukordadele reageerimises ärrituse ning paranoilisusega.

Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt sai raviarst ette näha, et puudutatud isiku tahtest

olenematu ravi peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire maniakaalne ägenemine

ei allu ravile mõne päevaga. Ärakuulamisel selgitas raviarst maakohtule, et puudutatud isiku

seisund oli 3 haiglas viibitud päevaga pisut paranenud, kuid mitte piisavalt. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda raviarsti hinnangus.

30. Raviarsti hinnangul tulenes ohtlikkus puudutatud isiku maaniaseisundist ja sellest, et

haigusepisoodi mitteravimine lõppeb raviresistentsusega. Lisaks rõhutas raviarst, et nägi

puudutatud isiku ebaadekvaatses käitumises ohtlikkust ka tema rasedale naisele ja kahele

lapsele. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Kuigi puudutud isik ei olnud vaatamata ligi 10 aastat tagasi

diagnoositud haigusele vajanud vahepealsel perioodil hospitaliseerimist, viitas puudutatud isiku

käitumine viimastel nädalatel enne haiglasse toomist puudutatud isiku ebaadekvaatse

psühhootilise käitumise süvenemisele ja bipolaarse häire ägenemisele. Seejuures tunnistab

puudutatud isik ka ise, et tal kadus reaalsustaju, mis viitab abivajadusele. Seega võib järeldada

asjas esile toodust, sh puudutatud isiku venna selgitustest, nähtuvalt oli puudutatud isiku vaimse

tervise seisund viimastel nädalatel järjest halvenenud. Ravimite mittevõtmisel oleks puudutatud

isiku haigusseisund süvenenud veelgi. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire

ei möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist

tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Tagantjärgi on võimalik öelda, et tegelik haiglaravi

vajadus oli 19 päeva. Raviarsti 04.08.2023 taotluse kohaselt oli selleks kuupäevaks puudutatud

isiku käitumine muutunud haiglaravi toimel rahulikumaks ja adekvaatsemaks, tema

keskendumisvõime oli paranenud ning tekkinud oli kriitika enda seisundi suhtes, puudutatud

2-23-10143

isik avaldas soovi raviga jätkata. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatri seisukohas.

Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Haiglaravita jätmisel

ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige tema enda julgeolekut, elu ja tervist

ning võimalik, et segadusseisundist tulenevalt ka ümbritsevaid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli

maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

31. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ning need vastavad tsiviilasjas

esitatud tõenditele.

32. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada.

33. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

34. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

35. Kuigi maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust

ja resolutsiooni, peab ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks

kohtumäärus täies ulatuses. Puudutatud isiku sundravi on lõpetatud ja kohtul ei ole alust arvata,

et määruse lugemine võib puudutatud isikule mõjuda halvasti.

(allkirjastatud digitaalselt)