2-21-131476/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. september 2023

Tsiviilasja number

2-21-131476

Tsiviilasi

Evelin Ete hagi Paavo Vainlo vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 2809 eurot 75 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paavo Vainlo apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

29. august 2023

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Paavo

Vainlo

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Karin Ploom

Vastustaja

(hageja):

Evelin

Ete

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihkel

Nukka

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Paavo

Vainlo

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2023. a otsus

muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Paavo

Vainlo kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast asjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Evelin Ete (hageja) esitas 15. detsembril 2021 Tartu Maakohtule hagi Paavo Vainlo (kostja)

vastu põhivõla 2300 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 325 eurot

75 senti, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni kohustuse

täitmiseni väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. juunil 2018 suulise töövõtulepingu, mille

alusel kohustus kostja valmistama, tarnima ja paigaldama hagejale köögimööbli maksumusega

1200 eurot (I etapp). Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tööd tegema hiljemalt kahe kuu jooksul

alates ettemaksu 800 euro laekumisest. Hageja tasus ettemaksu 800 eurot 3. juunil 2018. Seega

oli tööde tegemise tähtaeg 3. augustil 2018. Kuna töid ei olnud tehtud veel ka 2019. aasta

lõpuks, pidasid pooled läbirääkimisi ja leppisid kokku, et kostja valmistab ja paigaldab koos

esimese etapi mööbliga teise etapi köögimööbli hiljemalt 31. jaanuariks 2020. Samuti lepiti

kokku, et köögimööbel paigaldatakse teise seina. Pooled leppisid kokku, et kogu köögimööbli

maksumus on 3800 eurot. Hageja tasus kostjale 3. jaanuaril 2020 täiendavalt 1000 eurot ja

21. jaanuaril 2020 veel 500 eurot. Kostja ei paigaldanud mööblit kokkulepitud tähtajaks,

2020. aasta veebruari keskel andis hageja kostjale täiendava tähtaja mööbli valmistamiseks ja

paigaldamiseks 28. veebruariks 2020. Kostja ei täitnud oma kohustust.

Hageja ütles 1. märtsil 2020 töövõtulepingu e-kirja teel üles ja palus tagastada tasutud

ettemaksu 2300 eurot hiljemalt 8. märtsiks 2020. Kostja rikkus oluliselt lepingut, kuna ei

teostanud töid ega paigaldanud köögimööblit hiljemalt 31. jaanuariks 2020 ega mõistliku aja

jooksul pärast nimetatud tähtaega. Seega oli hagejal õigus lepingust taganeda ja nõuda kostjale

ettemaksuna tasutud 2300 euro tagastamist.

Kostja väited hageja vastuvõtuviivitusest on ebaõiged ja tõendamata. Hageja esitas ainsa

paigaldust puudutava muudatuse 2019. aastal, kui pärast pikka ootamist otsustas paigaldada

köögimööbli teise seina. See ei mõjutanud mööbli valmistamist, sest esimese etapi mööbel

koosnes kolmest töötasapinna alla jäävast kapist. Teise etapi mööbli tellimine ei takistanud ega

mõjutanud kostja võimalust esimese etapi mööbliga seotud tööde teostamist. Muud tehnilist

laadi täpsustused olid tingitud kostja ettepanekutest, nt palus kostja hagejal illustratiivseid

jooniseid täiendada. Kostjal oli olemas kogu informatsioon köögimööbli valmistamiseks.

Kostja tasaarvestusavaldus on ebaselge ja põhjendamata.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata või alternatiivselt teha menetluslik

tasaarvestus poolte vastastikuste nõuete kattuvas ulatuses.

Kostja ei nõustu, et tegemist oli etapiviisiliste töödega. Pooltel oli kokkulepe, et tööde tegemine

toimub pärast ettemaksu laekumist. Hageja soovis tööde eest tasuda osade kaupa ja ettemaks

tasuti 21. jaanuaril 2020. Kostja alustas mööbli valmistamist (eeltööd) küll juba varem, kuid sai

töid teha üksnes nii palju, kui hageja juhised seda võimaldasid. Probleemid juhistega algasid

koheselt, sest selgus, et puudub sein, millele mööbel paigaldada. Vastavalt poolte kokkuleppele

ehitas kostja vaheseina. Seejärel muutis hageja köögi asukohta, mistõttu 2019. aastal ehitati uus

vahesein ja köögimööbli valmistamine seniste jooniste järgi tuli katkestada. Hageja muutis

pidevalt oma juhendit, millest sõltusid ka valmistatava mööbli parameetrid. Hageja esitas uue

köögimööbli joonised 21. septembril, 23. septembril ja 24. septembril 2019. 26. jaanuaril 2020

saatis hageja info, et torustik jääb seina peale varasema seinasisese lahenduse asemel. See

tähendas, et seniste mõõtmetega alumine köögimööbel ei mahu ära. Kostjal ei olnud jaanuaris

2020. a integreeritava tehnika mõõtmeid, valamut, segistit ega infot värvitooni kohta. Hageja

pärast 20. veebruaril 2020 toimunud vestlust kostja kõnedele ei vastanud.

Kostja ei ole lepingut rikkunud, sest tööde tegemise tähtaeg ei olnud veel saabunud. Hageja ei

edastanud olulisi andmeid, mis olid vajalikud mööbli lõpuni valmistamiseks. Lisaks muutis

hageja pidevalt sisendit, mis tõi kaasa töö venimise, hagejal puudus alus leping erakorraliselt

üles öelda. Hageja pöördus märtsis 2020 kostja toonase tööandja poole, kes pakkus hagejale

täitmist selliselt, et mööbel oleks valminud 31. märtsiks 2020, kuid hageja ei soovinud seda.

Kostja esitas hageja vastu menetlusliku tasaarvestuse vastuväite kokkulepitud tasu 3800 euro

ulatuses. Kostjal tekkis nõue samaaegselt hagejapoolse lepingu ülesütlemisega, seega hagejal

ei saa olla viivisenõuet. Tasaarvestus on toimunud väidetava ülesütlemise aja seisuga, mis hagis

märgitu kohaselt oli 1. märtsil 2020.

Kostja valmistas esmalt seina, seejärel sai köögimööbli joonised ja mõõdud. Esimene etapp

hõlmas nii alumisi, kui ülemisi kappe, mööbli hinnaks oli kokku lepitud 1200 eurot. Tavaliselt

on tööde tähtaeg 2–3 kuud alates ettemaksu tasumisest. Hagejal olid osad asjad otsustamata, nt

käepidemed, kuidas ja mida freesida. Kõik joonised tegi hageja, kostja käis mõõtmas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2023. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 2300 eurot, kuni 31. jaanuarini 2023 sissenõutavaks muutunud viivise 538 eurot 32 senti

ja edasiulatuva viivise alates 1. veebruarist 2023 kuni põhivõla (2300 eurot) tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda,

märkides, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 3. juunil 2018 suulise töövõtulepingu,

mille järgi pidi kostja valmistama, tarnima ja paigaldama hagejale köögimööbli. Vaidlust ei ole

ka selles, et hageja on kostjale tasunud ettemaksuna kokku 2300 eurot ning et leping on

1. märtsil 2020 lõppenud. Vaidlusaluseks küsimuseks on see, kas kostja on oma lepingust

tulenevaid kohustusi rikkunud ning kas seetõttu on hageja töövõtulepingu korraliselt üles

öelnud VÕS § 655 lg 1 alusel või on lepingust taganetud VÕS § 116 lg 1 alusel.

VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma

asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija)

aga maksma selle eest tasu. Kostja töövõtulepingust tulenevaks põhikohustuseks oli

köögimööbli valmistamine, tarnimine ja paigaldamine. Hageja on viidanud etapilistele töödele,

kuid kostja on seda eitanud. Samas ei ole kostja vastu vaielnud hageja väitele, et esmaselt kokku

lepitud töö maksumus oli 1200 eurot. Toodud hind annab alust eeldada, et pooled leppisid

3. juunil 2018 sõlmitud töövõtulepingus kokku, et kostja valmistab pärast ettemaksu tasumist

hagejale köögimööbli alumise osa, st alumise kapirea.

VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning

kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud

isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Pooled ei ole ühel meelel selles, millal oli kohustuse

täitmise tähtpäev. Maakohus leidis, et suuliselt sõlmitud kokkuleppe puhul tuleb lähtuda

tähtpäeva määramisel VÕS § 82 lg-st 3, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole

kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle

täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Kui kohustuse täitmise aeg on jäetud määramata, tuleb otsustamaks, milline on mõistlik aeg

kohustuse täitmiseks, arvestada nii võlgniku kui võlausaldaja huve. Võlausaldaja peab lepingu

sõlmimisel võlgnikule teatama asjaoludest, millest sõltub, kui kiiresti on võlausaldajal täitmist

vaja, võlgnik aga oma võimalustest kohustus täita. Hageja on selgitanud, et tema tingimuseks

oli köögimööbli valmimine enne kooliaasta algust septembriks 2018. Kostja väljendas

kohtuistungil, et tavaliselt on tööde tähtaeg 2–3 kuud alates ettemaksu tasumisest. Kostja ei ole

tõendanud, et lepingu sõlmimisel oleks kostjal esinenud lepingu täitmist takistavaid asjaolusid.

Eluliselt usutav on hageja soov saada ostetud korterisse köögimööbel võimalikult kiiresti, sest

3-lapselise pere jaoks on köögi olemasolu esmatähtis, ning et hageja seda ka lepingu sõlmimisel

kostjale avaldas. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et ettemaks oli eelduseks kostja

poolt tööde teostama asumisele. Kuna kostja ei avaldanud lepingu sõlmimisel hagejale peale

ettemaksu tasumise kohustuse muid lepingu täitmist takistavaid asjaolusid, leidis maakohus, et

kostja pidi täitma lepingu mõistliku aja jooksu peale hageja poolt ettemaksu tasumist.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja tasus ettemaksu 21. jaanuaril 2020, millest

alates tuleb tööde valmimise tähtaega arvestada. Üldlevinud tava kohaselt tasutakse ettemaksu

tehingu kinnitamiseks ja sellest ajast arvestatakse ka tööde tegemise tähtaega. Ei ole eluliselt

usutav, et pooltel oli algusest peale kokkulepe, mille kohaselt hagejal tuli tasuda ettemaks

kolmes osas mitme aasta vältel ning tööde valmimise tähtaega arvestati alates viimase

osamakse tasumisest. Praegusel juhul ei ole võimalik suuliselt sõlmitud kokkuleppe sisu

tähtpäeva osas absoluutse kindlusega kindlaks määrata, seetõttu on põhjendatud lugeda tööde

tegemiseks kuluvaks mõistlikuks ajaks 3 kuud ja lugeda tööde valmimise tähtpäevaks

3. septembrit 2018, 3 kuud ettemaksu 800 euro tasumisest 3. juunil 2018.

3. septembriks 2018 köögimööblit valmistatud ega paigaldatud ei olnud. VÕS § 103 lg 1

kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on

vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja väitel ei saanud ta

alustada mööbli valmistamisega, kuna puudus sein, millele köögimööbel paigaldada, mistõttu

ei olnud võimalik täpseid mõõte võtta. Sein valmis alles 2018. aasta sügisel. Kostja vastuväited

on alusetud. Seina ehitamises leppisid pooled kokku hiljemalt 26. märtsil 2018, mida tõendab

hageja sama kuupäevaga maksekorraldus 1200 euro tasumise kohta kostjale, makse selgitusse

on märgitud „vahesein“ (dtl 166). Hageja tasus vaheseina eest ülejäänud summa

1. oktoobril 2018, mida tõendab kostja esitatud maksekorraldus 450 euro tasumise kohta

1. oktoobril 2018, selgitusse on märgitud „sein“ (dtl 96). Seega nii seina, kui köögimööbli

valmistamise puhul on tegemist sama töövõtjaga ning kostja ei saa väita nagu oleks talle

selgunud alles köögimööbli tellimisel, et sein, millele köök paigaldada, puudub. Vastupidi,

kostja ise oli sõlminud teise töövõtulepingu seina valmistamiseks juba enne köögimööbli

töövõtulepingu sõlmimist. Kuna kostja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, mille tõttu oleks

rikkumine vabandatav, vastutab kostja töövõtulepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest, mis

seisnes selles, et ta ei valmistanud ega paigaldanud hagejale köögimööblit 3. septembriks 2018.

Läbirääkimiste käigus muudeti köögi asukohta, lisati juurde kappe ja muudeti osaliselt

materjali. Hageja väitel oli ta nõus kostjaga kompromissina kokku leppima, et kostja teeb

kokkulepitud mööbli valmis prioriteetsena ja kiiresti, kostja ettepanekul 31. jaanuariks 2020.

Kostja seisukoha kohaselt sellist tähtaega kokku ei lepitud. Kostja märkis, et kui eeldada hageja

väite õigsust, et tööd pidid olema valmis kahe kuu jooksul alates ettemaksu tasumisest, oli tööde

tegemise tähtaeg 31. märtsil 2020.

Lepingut võib muuta poolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel

(VÕS § 13 lg 1). Kohtu hinnangul muutsid hageja ja kostja juba olemasolevat töövõtulepingut,

suurendades selle mahtu ja hinda. Pooled on kohtule kinnitanud, et köögimööbli valmistamise

ja paigaldamise koguhinnaks oli 3800 eurot. Hageja kirjutas 1. märtsi 2020. a e-kirjas kostjale:

„Sa oled andnud mulle järjepidevaid lubadusi ning nendest järjepidevalt taganenud. Rohkem

ma mingeid katteta antud lubadusi ootama jääma pole nõus. Viimane sinu poolt antud lubadus

oli see, et hiljemalt jaanuarikuu lõpuks on köögimööbel kindlasti ja igal juhul valmis.

Veebruarikuu lõpu seisuga pole see minu kodus olemas. Sellega on ühtlasi ka kõik öeldud“ (dtl

32). Kostja nimetatud e-kirjale ei vastanud. Kuna kostja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta,

millal oli tööde tegemise tähtaeg ega vaielnud hagejale nimetatud tähtaja osas vastu enne

kohtumenetlust, siis tuleb hageja e-kirjale tuginedes asuda seisukohale, et muudetud lepingu

alusel oli tööde tegemise kokkulepitud tähtajaks 31. jaanuar 2020. a. Kuna tegemist oli jätkuva

lepinguga, ei ole asjakohased kostja väited, et täitmise tähtaega tuleb lugeda ettemaksu

tegemisest. Hageja oli lepingu sõlmimisel ettemaksu tasunud, seega korduva ettemaksu

küsimine kostja poolt ei olnud põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et 31. jaanuariks 2020 ei

olnud köögimööblit paigaldatud.

Hageja ütles kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu 1. märtsil 2020 töövõtulepingu e-kirja teel

üles ja palus tagastada tasutud ettemaksu 2300 eurot hiljemalt 8. märtsiks 2020. Maakohtu

hinnangul ei olnud pooltevahelise lepingu puhul tegemist kestvussuhtega (lepingu esemeks oli

köögimööbli valmistamine), mistõttu tuleb hageja avaldust käsitleda kui lepingust taganemise

avaldust. Lepingust taganemiseks peavad olema täidetud materiaalsed eeldused ning järgitud

taganemise formaalsed nõuded. Vaidlust ei ole, et täidetud on taganemise avalduse formaalne

eeldus – taganemisavaldus (1. märtsil 2020 saadetud e-kiri) on kostjale edastatud (VÕS § 188

lg 1). Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole taganemisavaldust kätte saanud. Materiaalse eeldusena

peab taganemiseks olema seda õigustav põhjus (taganemise alus), eelkõige oluline

lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui

kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine

lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4).

Töövõtja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et esineb erandlik vastutust välistav

asjaolu, nt et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103 lg 2) või et selle põhjustas tellija tegevus

(VÕS § 101 lg 3). Kostja väitel ei saanud ta oma kohustust tähtaegselt täita tellijast tulenevatel

asjaoludel, s.o hageja muutis pidevalt jooniseid, kostjal ei olnud isegi veel jaanuaris 2020. a

integreeritava tehnika mõõtmeid, valamut, segistit ega infot värvitooni kohta.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega. Tellija kohustus toimingute tegemiseks, mis

võimaldaks töövõtjal töid alustada või neid jätkata, on erandlik ning selle tekkimise eelduseks

on üldjuhul vastavasisulise erikokkuleppe olemasolu töövõtulepingus, tellija kohustuse

olemasolu peab vaidluse korral tõendama töövõtja. Spetsiifiliste tööjooniste tegemine on

töövõtja kohustus ning ta ei saa tugineda sellele, et tellija ei ole talle jooniseid esitanud või et

ta on neid esitanud liiga sageli. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks väljendanud rahulolematust

tellija väidetavate pidevate jooniste muutmistega. Ebaõige on kostja väide, et tal ei olnud isegi

jaanuaris 2020. a integreeritava tehnika mõõtmeid. Hageja on esitanud tõendid, et integreeritav

tehnika oli ostetud 4. ja 18. märtsil 2018 (dtl 144). Kostja on kinnitanud, et käis hageja juures

kohapeal mõõtmisi tegemas, samuti on kostja viibimine hageja korteris vähemalt märtsis

2018. a tõendatud asjaoluga, et kostja ehitas hageja korterisse vajaliku vaheseina. Andmed

valamu puudumise või olemasolu kohta puuduvad. Kapiuste käepidemete olemasolu või nende

asendamine mingi muu mehhanismi või sissefreesitava süvendiga ei ole selline asjaolu, mis

takistaks köögimööbli valmistamist kogumis. Sama kehtib segisti olemasolu või puudumise

kohta. Kohtu hinnangul oleks töövõtja olukorras, kus esinesid tellijast tulenevad takistused,

pidanud tellijat nendest teavitama ning hoiatama, et tellijast tingitud viivituse tõttu ei ole

töövõtjal võimalik kokkulepitud tähtajast kinni pidada. Kostja ei ole kohtule tõendanud vastavat

suhtlust tellijaga, kostjapoolne töödega viivitamine ei ole tingitud tellijast.

Kostja ei ole oma lepingust tulenevaid kohustusi 31. jaanuari 2020 seisuga täitnud ja on

lepingut VÕS § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt oluliselt rikkunud. Hagejal oli õigus lepingust

taganeda. Kuna kostja ei valmistanud köögimööblit lubatud tähtaegadeks, st rikkus lepingut

oluliselt, andis see hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida kohustust ka edaspidi

ning täiendava tähtaja andmine ei olnud põhjendatud ega vajalik. Kostja ei ole esitanud ka

tõendeid selle kohta, et ta oleks täiendava tähtaja jooksul lepingu täitnud.

VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema

poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta

tagastab kõik üleantu. Hageja tasus kostjale ettemaksu 2300 eurot. Seega tuleb kostjal saadud

ettemaks 2300 eurot hagejale tagastada. Kostjal puudub õigus nõuda hagejalt kokkulepitud tasu

VÕS § 655 lg 1 alusel, kuivõrd tellija taganes töövõtulepingust kostja olulise lepingurikkumise

tõttu ning tegemist ei olnud ilma põhjuseta töövõtulepingu ülesütlemisega VÕS § 655 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei pidanud kostja töid üle andma 31. jaanuaril 2020. See, et

hageja asus väitma (alles) lepingu ülesütlemisel, nagu pidanuks kostja paigaldama mööbli

31. jaanuaril 2020, ei tähenda, et pooled olid selles varem kokku leppinud. Edastades kostjale

26. jaanuaril 2020 uued joonised ei käitunud hageja ise selliselt, et saaks väita, nagu pidanuks

köögimööbel olema valmis ja paigaldatud 31. jaanuariks 2020. Hageja teostas köögimööbli

osas ettemaksu 3. jaanuaril 2020 ja 21. jaanuaril 2020. Ettemaksu tavapärane tähendus seisneb

selles, et töövõtja ei asu enne ettemaksu laekumist oma kohustust täitma (VÕS § 110). Kostja

ei pidanud asuma oma kohustuse täitmisele enne 21. jaanuari 2020, mistõttu ei saanud hageja

ka eeldada, et 31. jaanuaril 2020 saavad tööd valmis.

Kostja ei saanud töid teha hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohus jättis ebaõigesti

kohaldamata VÕS § 101 lg 3 ja VÕS § 119 lg 1. Läbivalt oli probleem selles, et hageja tellijana

ei suutnud formuleerida, milline on VÕS § 635 lg 1 mõttes kokku lepitud tulemus, mida ta

soovib saada. Hageja muutis pidevalt oma juhiseid ning jättis vajalikud andmed esitamata. Kui

kohus leiab, et kostjal oli kohustus ise koostada tööjoonised, siis on kohtu kohustus ka viidata

õiguslikule alusele, kust selline kohustus kostjale tuleb. Maakohus pole viidanud ei lepingule

ega seadusele. Lepingust vastavat kohustust kostjale ei tulenenud. Vastupidiselt, tõenditest on

üheselt ilmne, et just hageja oli see, kes kostjale joonised edastas. Tegemist ei olnud

spetsiifiliste tööjoonistega, vaid tellija sisendiga, millist köögimööblit ta soovib.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Vastuse kohaselt on maakohus tööde tegemise tähtaja 31. jaanuar 2020 õiguspäraselt

tuvastanud. Kostja väidab ekslikult, et 26. jaanuaril 2020 esitas hageja uue köögimööbli

joonise. Kostja ei ole selgitanud, kuidas ja mille poolest erines valmistamise seisukohalt

26. jaanuaril 2020 saadetud köögimööbel 12. oktoobri 2019. a joonisel toodud mööblist,

muudetud oli ainult pliidi ja õhupuhastaja moodulite paigutust, mitte mööblit. Kostja ei

selgitanud, millal tema arvates oli tähtaeg.

Kui töövõtulepingu alusel makstakse tasu pärast töö valmimist (VÕS § 637 lg 3), siis

ettemaksuna tuleb käsitada kõiki makseid, mida tasutakse enne töö valmimist. Üldises

majanduskäibes tasutakse ettemaksu tehingu kinnitamiseks. Kostja ei ole kordagi hagejalt

nõudnud ettemaksu tasumist ega teavitanud, et kui ettemaksu ei tasuta, muutub tööde tegemise

tähtaeg. Hageja tasus 21. jaanuaril 2020 täiendavalt 500 eurot, kuna kostja palus tasuda juurde

500 eurot. Kostja väitis, et tal on vaja raha selleks, et puuduolev materjal osta. Hageja tegutses

heas usus ja maksis täiendava summa lootuses, et kostja täidab oma kohustuse ja paigaldab

mööbli 31. jaanuariks 2020.

Maakohus on materiaalõigust (sh VÕS § 101 lg-t 3) kohaldanud õiguspäraselt. VÕS § 102

sätestab, et võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle

mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Kostja

ei ole hagejat teavitanud, et hageja poolt on midagi esitamata või ebaselge või et mingi

muudatus joonises mõjutab tööde tähtaega. Kui ka sellised asjaolud oleks esinenud, siis oleks

tegemist kostja VÕS § 102 järgse kohustuse rikkumisega, millest tulenevalt vastutab tähtaja

ületamise eest kostja. Hageja tasus esimese ettemaksu kostjale 3. juunil 2018. Hageja ei ole

2018. a-l peale ettemaksu tasumist köögimööbli joonist muutnud, mis oleks takistanud 2018. a

köögimööbli valmistamist. Samuti ei muutnud hageja 3. juunil 2018 tellitud mööblit ka

ajavahemikul sügis 2018 kuni kevad 2019.

2019. a saadetud e-kirjadele lisatud joonised puudutavad kompromissi läbirääkimisi, mida peeti

kuna kostja oli 3. juunil 2018 tellitud köögimööbli (alumised kapid) valmistamisega oluliselt

viivitanud. Kompromissina lepiti kokku, et muudetakse köögimööbli asukohta (hageja soov);

suurendatakse köögimööbli mahtu, sest sein oli oluliselt pikem (kostja soovitus); illustratiivseid

jooniseid täiendatakse vastavalt uuele seinale ja räägitakse uuesti läbi kõik vajalikud asjaolud

(toonid, materjal, käepideme lahendus jne). Sellest tulenevalt täiendati 2019. a köögimööbli

jooniseid ja kostja asus vineerist seinamoodulit valmistama. 2019. a kirjavahetusest nähtub, et

materjalide, toonide ja käepideme lahenduste osas räägiti kõik põhjalikult läbi.

Põhjendamata ja tõendamata on kostja väide, et vee- ja kanalisatsioonitorustiku paiknemine

takistas mööbli valmistamist. Kostja ei ole teavitanud, et kommunikatsioonid on takistuseks

mööbli valmistamisel (VÕS § 102). Mööbli valmistamine ei sõltunud torude paigutusest. Lisaks

on sahtlite mehhanismid standardse sügavusega, st köögimööbli kappi sügavusega 600 mm on

võimalik paigaldada ka seina, kus torustik on paigaldatud seina peale. Samuti ei olnud lepingu

osaks, et kostja peab tegema torutöid, s.t toruühendused teostab sanitaartehnik.

Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et ta on tellinud saadud ettemaksude eest kogu

köögimööbli materjali 30,7 m2 (dtl 196–197; 9. novembri 2022. a istungi protokoll). Hageja

tegi 12. oktoobri 2019. a joonise järgi materjali koguse arvutused, mille kohaselt on vajaliku

materjali kogus 46,99 m2. Isegi, kui kostja annaks materjali hagejale üle, siis ei saaks seda

hageja korterisse köögimööbli valmistamiseks kasutada, kuivõrd ajas materjali värv muutub ja

puuduoleva osa tarnimisel on materjal teisest partiist, mis ei ühti olemasoleva materjaliga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingu alusel tehtud ettemaksu tagastamist, hageja on

seisukohal, et ta on lepingust taganenud kostjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu. Kostja

vaidles hageja nõudele vastu leides, et hageja on töövõtulepingu korraliselt üles öelnud, millest

tulenevalt on kostjal hageja vastu VÕS § 655 lg-st 1 tulenev õigus nõuda kokkulepitud tasu.

Kostja esitas hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite.

Poolte vahel ei ole vaidlust töövõtulepingu sõlmimise üle, hageja poolt tehtud ettemaksu

suuruse ega selle üle, et töövõtuleping on lõppenud hageja 1. märtsil 2020 kostjale saadetud

teatega (dtl 333).

8. Hageja

kui

tellija

lepingust

taganemise

õiguse

tekkimine

kostjapoolse

töö

lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele

(VÕS § 641, § 77), ning et kostja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642) (vt Riigikohtu

24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432, p 16). Taganemise õiguse tekkimise

peamine eeldus VÕS § 116 lg 1 kohaselt on, et kostja on lepingust tulenevat kohustust oluliselt

rikkunud.

VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui rikkumise tõttu

jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis,

välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge

ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette

näinud. VÕS § 647 lg 1 järgi loetaks töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks mh siis, kui

töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja

õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja

jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud, et kostja on oma lepingujärgset

kohustust valmistada, tarnida ja paigaldada hagejale köögimööbel, oluliselt rikkunud. Hageja

on tõendanud, et kostja ei ole asunud pikema aja jooksul lepingut täitma. Hageja 1. märtsi 2020

teatest kostjale nähtub, et kostja on lubanud hiljemalt jaanuariks 2020 tööd valmis teha, millest

tulenevalt oli hagejal usaldus kostja vastu kadunud. Kostja hageja kirjale ei vastanud. Kostja

tööandja 12. märtsi 2020 kirjast nähtub samuti, et hageja on teinud etteheiteid kostja tööandjale

kostja töö suhtes. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks hageja

kirjale, milles nimetati tööde valmimise lõplikuks tähtajaks jaanuar 2020, vastu vaielnud või

hageja süüdistusi alusetuks pidanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üldse töödega

alustanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et poolte vahel oli esialgselt 3. juunil 2018

sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt oli töö maksumuseks 1200 eurot ning kostja kohustus

valmistama pärast ettemaksu tasumist hagejale köögimööbli alumise kapirea. Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt tuvastatule vastuväiteid esitanud. Kostja on esitanud

kohtule hageja poolt kostjale saadetud e-kirjad ning kostja tööandja pöördumise hageja poole

(dtl 46jj ja 102jj). Esitatust tuleneb, et hageja on täiendanud tööde mahtu märtsis ja juunis 2019,

seega ligikaudu üheksa kuud peale lepingu sõlmimist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks

lepingu sõlmimise järel mõistliku aja jooksul asunud lepingut täitma ning hageja soovide

muutumine oleks seda takistanud. Kostja väitel oli talle siis, kui pooled leppisid kokku, et kostja

hakkab mööblit tegema, üllatuseks, et hagejal puudub selge nägemus, kuidas köök teha (dtl

336). Ringkonnakohus leiab, et ei see ole igapäevaelus ebatavaline, et köögimööbli tellijal ei

ole töövõtjaga lepingut sõlmima asudes täielikku selgust selles, missugune täpselt peaks tellitav

mööbel välja nägema. Samuti võivad töö käigus muutuda detailid. Töövõtjalt eeldatakse

tavakäibes ka vähemalt elementaarset nõustamist.

Usutavad on hageja väited, et ta pärast kostjapoolset lepingu täitmise alustamisega viivitamist

proovis sõlmida kostjaga uut kokkulepet, mille tulemusena suurendati ka tööde mahtu. Kostja

ei ole ühelegi hageja kirjale vastanud ega esitanud muud tõendit selle kohta, et ta ei oleks saanud

lepingut kasvõi osaliselt täita. Kostja tööandja 12. märtsi 2020 (seega pärast hagejapoolset

lepingu lõpetamist saadetud) kirjast ei tulene, et hageja kui tellija oleks takistanud tööde

tegemist. Pigem soovis kostja tööandja täpsustada valmistatava mööbli konkreetseid detaile.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja on oma lepingujärgset kohustust

oluliselt rikkunud.

9. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt

oli kostja kohustuseks ka tööjooniste tegemine, ei põhine asjas esitatud tõenditel.

Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta tegi joonised ja saatis need kostjale (dtl 336).

Nimetatu ei muuda aga ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse lõppjärelduse õigsust.

Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on

kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui

lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et 2020. a veebruari keskel suhtlesid hageja ja kostja lepingu täitmise

suhtes, hageja väitel määras ta kostjale täiendava tähtaja (28. veebruari 2020) mööbli

valmimiseks. Kostja oli ringkonnakohtu istungil seisukohal, et poolte vahel oli vestlus üksnes

lepingu edasise täitmise üle. Pooltel tuleb oma väiteid menetluses tõendada.

Hageja viitab lepingust taganemise avalduses, et viimane tähtaeg tööde valmimiseks oli

jaanuarikuu lõpp, kuid ka veebruari lõpuks ei olnud tööd tehtud. Kostja ei ole esitanud kohtule

ühtegi vastust, teavitust või omapoolset kirja hagejale. Kostja ei ole esitanud ka hageja 1. märtsi

2020 avaldusele ühtegi vastuväidet. Kostja tunnistaja väitel pöördus hageja kostja tööandja

poole, kuna kostja ja ei saanud hagejaga töö lõpetamise osas kokkuleppele (dtl 213).

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud ka täiendava tähtaja andmist kostjale oma

kohustuse täitmiseks.

8. Taganemise järel muutub VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise

korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud

viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kostjal tuleb hagejale tagastada

tema poolt tehtud ettemaks. Kostja ei ole hagejale midagi üle andnud.

9. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejapoolse

lepingust taganemise eeldused kostjapoolse lepingurikkumise tõttu ei oleks täidetud ning

töövõtuleping on lõppenud hagejapoolse ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 järgi, ei ole kostja oma

VÕS § 655 lg 1 järgset nõuet tõendanud.

VÕS § 655 lg 1 järgi on töövõtjal õigus juhul, kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, nõuda

kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis

või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult

omandada. Põhimõtteliselt peab kostja tõendama seda, et ta on ülesütlemise järel sattunud

halvemasse varalisse olukorda, kui enne lepingu täitmise tagajärjel. Ringkonnakohtu istungil

selgitas kostja, et tema tööandja võimaldas teha tööandja ruumides ja tööandja materjaliga tööd,

mille suhtes toimus tasaarveldus. Kostja tunnistaja T. U. (dtl 213) väitel toimus tasaarveldus

ületundide arvel. Kostja ei ole tõendanud vaidlusaluse lepingu täitmisega seotud tööandja poolt

tehtud tasaarveldust. Kostja ei ole hagejale midagi üle andnud. Kostja lepingu täitmisega seotud

kulutuste ja tasu suurust ei tõenda kostja enda koostatud ülevaade materjali ja töö maksumusest.

Kostja tunnistaja, kes oli lepingu kestvuse ajal kostja tööandja, väitis, et ta ei saa kinnitada, et

osa mööblist oleks valmis olnud siis, kui ta ise tegi hagejale pakkumise tööd üle võtta. Kostja

tööandja 12. märtsi 2020 kirjast küll tuleneb, et üks osa töödest on peaaegu valmis, vaja veel

õlitada ja kokku monteerida, kuid ainuüksi selle väite põhjal ei ole võimalk kindlaks määrata

kostja poolt tehtud tööde maksumust või materjali kulu, samuti seda, kas tasaarvestus

tööandjaga üldse toimus ning missuguses ulatuses.

VÕS § 655 ja VÕS § 195 lg 2 järgi tagasitäitmise võlasuhet ei toimu, kuid tellijal tekib õigus

üleantu, kuid kasutamata vahendite tagastamist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hageja poolt

tasutud ettemaksu kasutanud. Seega tuleb kostjal ettemaks tagastada ka juhul, kui lugeda hageja

lepingu üles öelnuks VÕS § 655 lg 1 alusel.

10. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke