3-22-2344/39 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-22-2344

18. september 2023

Kadri Palm

X-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses määratud ravimite andmata jätmise, ravimite segiajamise

ja meditsiiniabi osutamata jätmisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta X-ile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

3. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi

tähemärgiga.

4. Tunnistada menetlus kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastatavate tõendite

osas (väljavõte haigusjuhtudest, dtl 63-64, 103-114).

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. oktoobril 2023. Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2344

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X esitas Viru Vanglale 3. augustil 2022 vaide, kuna 2. augustil 2022 lõpetati

neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite andmine (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 67-68, tõlge dtl 22). Ilma nende ravimiteta ei saa kaebaja magada, ta piinleb

tugevate seljavalude käes. Kaebaja kutsus välja arsti, kuid tema juurde ei tulnud ei arst ega

meditsiiniõde. Kaebaja esitas 15. augustil 2022 Viru Vanglale kahjunõude (dtl 65-66, tõlge

dtl 23).

2. Kaebaja esitas 30. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab 8000 euro

suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise eest ja 2000 euro suuruse

kahjuhüvitise väljamõistmist tervise kahjustamise eest (dtl 2-3, tõlge dtl 12-14).

3. Viru Vangla jättis 4. novembri 2022. a otsusega nr 6-16/191-5 kaebaja kahju hüvitamise

taotlused ja vaided rahuldamata (dtl 17-20). Otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

3.1.

Vangla meedikute tegevuses ei nähtu õigusvastaseid asjaolusid, samuti ei ole

tuvastatav, et kaebuste ulatust arvestades ei reageeritud piisavalt kiiresti. Patsiendi

terviseandmetest ega muudest vanglale kättesaadavatest dokumentidest ei nähtu, et

patsient oleks vajanud erakorralist tervishoiuteenust tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse (TTKS) mõttes. Oluline on patsiendi jälgimine ning mõistliku aja jooksul tema

kaebustele reageerimine.

3.2.

Kahjunõude esitaja seisund ei olnud selline, mis oleks reaalselt ohustanud tema elu või

oleks võinud tekitada tervisekahjustuse käesoleval juhul reageerimiseks kulunud aja

jooksul, st kahjunõude esitaja kaebus ei vajanud ühelgi juhul tõhustatud järelevalvet ega

viivitamatut reageerimist.

3.3.

Patsient on korduvalt manipuleerinud ravimite manustamisega, mis on käsitletav

konkludentselt ravist loobumisena. Mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii

isikute elule ja tervisele, aga ka vangla julgeolekule tervikuna. Seetõttu on tema ravilt

eemaldamine tervishoiutöötajate poolt olnud põhjendatud ning puudub alus teha

ettekirjutust ravi taastamiseks.

3.4.

Kui patsient seetõttu tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda

käitumisega ravi saamisel ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale. Seega on ka

kahjunõuded põhjendamatud.

4. Tartu Halduskohus võttis 8. novembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse, vabastas

kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, tunnistas vastustajaks Viru Vangla

ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele (dtl 26-30). Lisaks kohustas kohus

kaebajat täpsustama, millal anti kaebajale ravimid mis kaebaja sõnutsi olid valed ja mille

tagajärjel tundis ta end halvasti.

5. Vastustaja esitas 8. detsembril 2022 vastuse kaebusele (dtl 54-55).

6. Kaebaja esitas 13. juulil 2023 vastuväite (dtl 101-102, tõlge dtl 136-138). Samuti taotles

kaebaja kontaktisikute ning sotsiaaltöötaja küsitlemist. Kaebaja esitas 21. juulil 2023

täienduse (dtl 139, tõlge dtl 142-143).

7. Tartu Halduskohus jättis 25. juuli 2023.a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata (dtl 144-146).

3-22-2344

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust

kokkuvõtvalt järgmiselt.

8.1. Ajavahemikul 2. – 12. august 2022 ei antud kaebajale eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri

poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid.

8.2.

Samal ajavahemikul kutsus kaebaja iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid

meedikut ei tulnud.

8.3.

Samuti ajavad meedikud süstemaatiliselt ravimid segamini ja väljastavad kaebajale teisi

ravimeid, millest kaebajal hakkab halb. Isegi, kui kaebaja kutsus meedikut ja rääkis, et tal

on halb, meedik ei tulnud.

8.4.

Ravimite väljastamise keeld põhjustas kaebajale piinu unetuse ja tugevate valude näol,

mis omakorda on piinamine ja inimväärikust alandav kohtlemine.

8.5.

Kaebaja nõuab, et kohus tuvastaks, et arst Henry Silvet ja meditsiiniõde Katrin Venela

osutavad kaebajale meditsiiniabi, mis ei vasta kaebaja terviseseisundile. Ka palub kaebaja

tuvastada õigeaegse meditsiiniabi mitteosutamise fakti ning arsti H. Silveti ja meditsiiniõe

K. Venela toimingute õigusvastasuse eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt kaebajale

määratud ravi omavolilises tühistamises.

8.6. Kaebaja palub maksta kompensatsioonina 8000 eurot unetuse näol põhjustatud kannatuste

ja meditsiiniabi mitteosutamise eest põhjusel, et praktikas käsitletakse seda inimväärikust

alandava kohtlemisena, aga samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 ja

vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1, 2 rikkumisena.

8.7. Kaebaja palub maksta 2000 eurot tervisekahju tekitamise eest, mille põhjustas närvihäire

valutunde ja oma tervise ja elu pärast kartmise tõttu. Aga samuti valede ravimite

väljastamine, millest kaebajal oli väga halb olla.

8.8.

Kaebaja ravimid aeti segi ja tal hakkas sellest halb 19. juulil 2022.

9. Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses

kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.

9.1.

Kohtuasjas nr 3-22-2097 on vastusega esitatud kohtu nõutud ettekanded selle kohta,

kuidas kaebaja on manipuleerinud ravimite manustamisel, samuti Tervishoiuteenuste

kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus. Samuti on ravimite mitteandmisega seotud küsimusi

esialgse õiguskaitse menetlustes arutatud vanglale teadaolevalt asjades nr 3-22-827, 3-22-

967, 3-21-2512, 3-22-1327 ja 3-22-1695.

9.2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige

diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui ta on selles süüdi. VÕS § 762 sätestab

tervishoiuteenuse osutaja kohustuse osutada tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks

vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutataks

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Ravi vastuvõtmine patsiendi poolt

on vabatahtlik. Ravimite väljastamist ja manustamist vanglas reguleerivad veel lisaks

avalik-õiguslikud normid. Nii näeb määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 ette

vanglateenistuse kohustuse kontrollida ravimi manustamist. Viru Vangla kodukorra p 20.7

näeb ette tervishoiutöötajate teavitamise selleks, et otsustada ravikuuri edasise jätkamise

vajadus juhul kui kinnipeetav manipuleerib ravimite manustamisel või jätab need võtmata.

Manustamata ravimid, kui need on vanglas kontrollimatult liikvel, ohustavad vangla

julgeolekut, sh isikute tervist ja elu.

3-22-2344

9.3.

Kaebaja on patsient, kes ei ole ravimite manustamise korda järginud, nagu nähtub ka

lisatud ettekannetest. Kuna ravim toimeainega pregabaliin on eeskätt valu vaigistava

toimega, oli vangla arsti hinnangul võimalik see patsiendi ravimipinalist eemaldada.

Valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida

on vangil võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Patsient ei ole seega jäänud ka

abita. Vangla sellises tegevuses ei ole näinud arstiteaduse nõuete rikkumist ka

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon. Kaebaja ei ole esitanud ka muid tõendeid,

et vangla selline otsus oleks tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt ilmselgelt ebaõige.

9.4. Puuduvad tõendid, et kaebajale oleks vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid

ravimeid, sh 19. ja 27. juulil 2022 on vangiregistri andmetel kaebaja teavitanud

vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Ei ole usutav, et

kui 19. juulil 2022 oleks kaebaja vanglat teavitanud, et tal on ravimitega probleem

(kahtlus segiminekule), oleks jäänud see vanglaametnikel fikseerimata. 26. juuli 2022

etteheide ravimite segimineku kohta (mida saab seostada 27. juuli 2022 fikseerimisega) on

välja toodud kahjunõudes 6-16/179, kuid ka seal ei ole vangla suutnud tuvastada, et

kaebajale oleks meditsiiniosakonna poolt väljastatud valesid ravimeid (hüpoteetilisel

juhul, kui ravimipinalit oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite

osas). Väljastatavad ravimid võivad vormilt-kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse

üldjuhul toimeainepõhiselt.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohtu menetluses on kaebaja kahju hüvitamise nõue seoses kaebajale ajavahemikul 2. –

12. august 2022 eriarstide, neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisega

ning 19. juulil 2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja selle järgselt meditsiinilise abi

mitteosutamisega. Täpsemalt nõuab kaebaja 8000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist

inimväärikuse alandamise eest ja 2000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist tervise

kahjustamise eest.

11. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning

asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja

hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus

põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma

lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.

12. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse

kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on

sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS), mille § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1

sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust,

objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud

piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt

kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise

kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti

3-22-2344

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis

isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

13. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis

erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate

põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15,

p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust

alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni;

vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist;

arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm;

põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja

jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist

vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse

kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad ka

kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla väärikust alandavad, kui kaebajale on tekitatud

raskeid tervisekahjustusi.

14. RVastS ei ava tervise kahjustamise mõistet. Võlaõiguses on kehavigastus või

tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi rikkumine. Siia alla kuulub inimese

normaalsetesse kehalistesse, vaimsetesse, aga ka hingelistesse eluprotsessidesse sekkumine,

mille tagajärjeks on inimese kehalise või vaimse heaoluseisundi häiritus. Kehavigastusega on

tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse

kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb

muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund (nt

kopsupõletik, psüühikahäire) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; §

129 kommentaar 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustus inimese kehalise või vaimse heaolu

häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine eeldab

meditsiinilist sekkumist (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne; juuraveeb.ee; § 118

kommentaar 3). Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine.

15. Kaebaja on seisukohal, et ajavahemikul 2. – 12. august 2022 ei antud talle eriarstide,

neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimeid, mis põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid

seljavalusid. Vastustaja on seisukohal, et ravimi mitteandmise tingis kaebaja enda

õigusvastane käitumine ning vangla tegevus, kui ta lõpetas ravimi väljastamise peale seda, kui

kaebaja püüdis ravimi manustamist manipuleerida, oli õiguspärane. Vastustaja on seisukohal,

et ka siis, kui kaebajal eemaldati pinalist ravimid, mida ta ei manustanud, jäi tal võimalus

kasutada käsimüügi valuravimeid, seega ei jäetud kaebajat abita. Seega nähtub vastustaja

selgitustest, et kaebajale ei antud kaebuses nimetatud perioodil tõesti talle määratud ravimeid,

kuid seda põhjusel, et kaebaja ei tarvitanud ravimeid korrektselt.

16. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja on korduvalt manipuleerinud ravimite

manustamisega, mis on käsitletav konkludentselt ravist loobumisena. Kohus nõustub

vastustajaga, et mittemanustatavad ja kogutavad ravimid on ohuks nii isikute elule ja tervisele

kui ka vangla julgeolekule tervikuna. Kõrvalekalded arsti poolt määratud ravimi võtmise

3-22-2344

režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) võivad

ohustada kinnipeetava tervist. Samuti võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele

kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada

ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Pealegi peaks ravi vajav inimene olema huvitatud

tervenemisest ja järgima seetõttu ravijuhiseid. Vastustaja on eelnevast tulenevalt leidnud, et

kaebaja ravilt eemaldamine on olnud tervishoiutöötajate poolt põhjendatud. Kui kaebaja

seetõttu tundiski mõningast ebamugavustunnet, on see seotud tema enda käitumisega ravi

saamisel ning sellist tagajärge ei saa omistada vanglale.

17. Kohtule esitatud ettekannetest nähtub, et kaebaja kambrist on läbiotsimise käigus leitud

ravimeid (dtl 69, 71) ning et ta on püüdnud ravimite manustamist teeselda või ravimeid pärast

suhu panemist suust välja võtta ja peita (dtl 70, 73, 75-77). Kohus nõustub vastustajaga, et

ettekanded kirjeldavad kaebaja poolt ravimite manustamisega manipuleerimist või ravimi

mittemanustamist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et need ettekanded on vangla poolt võltsitud.

Kaebaja väidab, et temalt pole mingeid ravimeid ära võetud ja kõik süüdistused põhinevad

valvurite sõnadel. Kaebaja väidete tõele vastavust ei kinnita aga ükski haldus- ega

kohtumenetluses kogutud tõend. Selles asjas on tegemist klassikalise sõna sõna vastu

olukorraga, kus kohus peab hindama poolte seisukohtade usaldusväärsust. Kohtupraktikas on

selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate

asjaolude märkimist, ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad

põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna

sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks

ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud

rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt

Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14).

18. Eelnevalt äramärgitud ettekanded on 28. detsembrist 2021 (dtl 77), 29. detsembrist 2021

(dtl 76), 10. jaanuarist 2022 (dtl 75), 21. aprillist 2022 (dtl 74), 17. septembrist 2022 (dtl 73),

18. septembrist 2022 (dtl 71-72), 19. septembrist 2022 (dtl 70), 31. jaanuarist 2023 (dtl 69).

Seega ei puuduta ettekanded küll konkreetselt kaebaja poolt väljatoodud perioodi 2. – 12.

august 2022, kuid kirjeldavad siiski ilmekalt, et kaebaja on pika ajavahemiku jooksul ravimite

manustamisega manipuleerinud või neid mittemanustanud. Lisaks ettekannetele nähtub

kaebaja tervisekaardi 20. juuli 2022. a anamneesist, et kaebajale määratud ravim Lyrica on

eemaldatud, kuna kaebaja kogus seda ravimit (seega ei manustanud nii nagu ette nähtud). Ka

2. augustil 2022 on kaebaja tervisekaardis märge, et kaebaja kogus ravimit. Samuti on kaebaja

enda poolt 13. juuli 2023. a menetlusdokumendiga edastatud tervisekaardi väljavõttest näha et

21. septembril 2022 on üksusest tulnud info, et kaebaja ei tarbi ravimit Lyrica korrektselt,

mistõttu on arst selle raviskeemist eemaldanud. Sama lugu on 7. veebruari 2023. a anamneesis

ravimiga quetiapine.

19. Viru Vangla kodukorra p 20.7 sätestab, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla

ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetav manustab ravimi koheselt vanglaametniku

juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise

kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Kui kinnipeetav keeldub ravimit võtmast,

edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ning teeb

sellekohase märke tervisekaarti. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tervisekaarti tehtud 2.

augustil 2022. a märge „02.08.22 Ravimi kogumisest ning sellega seoses peatamisest andis

teada üksuse juht M.Altermann“ (dl 64). Sellest märkest võib järeldada, et ravikuuri jätkamise

vajaduse otsustas üksuse juht. Samas on vastustaja 4. novembri 2022. a kahju hüvitamise

3-22-2344

taotluse rahuldamata jätmise otsusest nähtav, et kaebaja ravilt eemaldamine toimus

tervishoiutöötajate poolt (dtl 19).

20. Kohtule esitatud haigusjuhtude väljavõttest ega muudest tõenditest ei nähtu, et ravimite

mittesaamine põhjustas kaebajal unetust ja tugevaid seljavalusid (dtl 63-64). Kaebaja poolt

väljatoodud ajavahemiku 2. – 12. august 2022. a haigusjuhtude väljavõttes on vaid üks kirje

12. augustist 2022 „Alates 12.08.2022 kontrollitud psühhiaatri digiretsepti ning lisatud

raviskeemi tagasi Caps. Pregabaliin 150 mg X 2 (pidev).“ (dtl 64). Vastustaja on selgitanud,

et valuravi võimalus jäi alles käsimüügi valuvaigistitega (ibuprofeen, paratsetamool), mida on

kinnipeetaval võimalik küsida vajadusel valvemeeskonnalt. Sellele vastustaja väitele ei ole

kaebaja vastu vaielnud. Eelnevat arvesse võttes ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.

Tõendatud ei ole, et kaebajal tekkis tervise kahju ajavahemikul 2. – 12. august 2022 eriarstide,

neuroloogi ja psühhiaatri poolt määratud ravimite mitteandmisest. Samuti ei ole

inimväärikuse alandamise motiivil kahju hüvitamise eeldused täidetud.

21. Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et ajavahemikul 2. – 12. august 2022 kutsus kaebaja

iga päev selgituste saamiseks meedikut, kuid meedikut ei tulnud. Kaebaja soovis, et talle

selgitataks, miks talle ravimite andmine lõpetati. Samuti oli meedikut vaja, kuna ta piinles

tugevate seljavalude käes.

22. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kohtule 21. juulil 2023 täiendavad selgitused,

milles palus mh kohtul uurida, kas kaebaja pöördus ajavahemikul 2. – 12. august 2022 vangla

poole probleemidega, mis oli seotud alusetu ravimite väljastamata jätmisega. Kohus sai aru, et

kaebaja soovib, et kohus koguks tõendeid selleks, et tõendada kaebaja väidet esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. Eelnevast tulenevalt kohustas kohus 25. juuli 2023. a

määrusega vastustajat esitama sellekohased täiendavad selgitused ja tõendid, juhul, kui

vanglal on vastuväiteid kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta.

Täiendavalt märkis kohus, et kohtule vastamata jätmisel mõistab kohus, et esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise osas vaidlus puudub. Kohtule jääb arusaamatuks vangla

seisukoht, et kohus kohustas vanglat tõendama negatiivset asjaolu. Asja lahendamisel on

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise fakt oluline, kuivõrd isik võib avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevuse korral nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik kõrvaldada

esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (RVastS § 7 lg 1). Info selle kohta, kas kaebaja

pöördus vangla poole ja kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid peab olema eelkõige

vastustajal. Kui kaebaja vangla poole ei pöördunud, siis piisab vastava info edastamisest

kohtule – vastustaja ei pea kuidagi muud moodi hakkama tõendama negatiivset asjaolu.

Vähemasti nii on see praktikas tavapäraselt toimunud.

23. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS

§ 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit,

ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase

eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2

kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus,

arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kohus selgitab, et vangla kohustus

kinnipeetavale arstiabi tagada ei tähenda seda, et iga kinnipeetav, kes soovi avaldab, peab igal

juhul ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule.

24. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole kaebaja tervisekaardi väljavõttel infot selle kohta, et

kaebaja kutsus ajavahemikul 2. – 12. august 2022 iga päev selgituste saamiseks meedikut,

3-22-2344

kuid meedikut ei tulnud. Ka vastustaja 18. augusti 2023. a vastusest võib järeldada, et kaebaja

esmaseid õiguskaitsevahendeid ei kasutanud. Kaebaja tervisekaardi 16. augusti 2022. a

anamneesist nähtub küll ravisoov, kuid see puudutab ortopeedilisi näidustusi. Haigusjuhtude

anamneesis on alles 10. septembri 2022. a kohta kirje, et kell 13:35 tuli kutse sektorisse

tervisliku seisundi hindamiseks, kuna kaebaja ei läinud hommikul kooli. See intsident ei

puuduta aga käesolevat kohtuasja.

25. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja kahjunõue, mis seondub meediku

mittetulemisega.

26. Lisaks nõuab kaebaja hüvitist 19. juulil 2022 kaebajale määratud ravimite segiajamise ja

selle järgselt meditsiinilise abi mitteosutamisega seoses. Kaebaja väidab, et valede ravimite

tõttu oli tal väga halb olla. Vangla leiab, et väide valesti määratud ravi kohta ei ole tõendatud.

Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse teenistujate selgitusi, puuduvad tõendid, et

kinnipeetava ravimipinalis oleksid olnud valed ravimid, seega puudub vangla õigusvastane

tegu.

27. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 19. juulil 2022 esitas kaebaja küsimusi, miks

teda ei ravita. „Ravim Lyrica eemaldatud, kuna kogus“ (dtl 64). Kohtule ei ole esitatud

tõendeid, et kaebajale oleks 19. juulil 2022 vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud

valesid ravimeid ning seetõttu oli kaebajal väga halb olla.

28. Vastustaja on selgitanud, et 27. juulil 2022 on kaebaja vangiregistri andmetel teavitanud

vanglaametnikke, et soovib selgitusi talle väljastatavate ravimite kohta. Kohus nõustub

vastustaja arusaamaga, et ei ole usutav, et kui 19. juulil 2022 oleks kaebaja vanglat

teavitanud, et tal on ravimitega probleem (kahtlus segiminekule), oleks jäänud see

vanglaametnikel fikseerimata. Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et hüpoteetilisel juhul, kui

ravimipinalit oleks täidetud valesti, oleks see olnud vale terve nädala ravimite osas.

Väljastatavad ravimid võivad oma kujult erineda, kuna ravimeid väljastatakse üldjuhul

toimeainepõhiselt, mistõttu võib olla tunne, et antud on valet ravimit.

29. Kuna puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS §

7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

30. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõiv 240 eurot ja tõlkekulu 96,47 eurot (dtl 39), mille tasumisest kohus kaebaja

8. novembri 2022. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja

menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

31. Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks kaebaja

terviseseisundit kajastavate tõendite osas (väljavõte haigusjuhtudest). Tulenevalt HKMS § 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse

3-22-2344

või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt

vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu

vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ülekaalukas avalik huvi taoliste andmete avaldamise

vastu kohtu hinnangul praegusel juhul puudub.

32. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik