3-23-520/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

14.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-520

Haldusasi

OÜ X ja Y kaebus Eesti Vabariigi tekitatud kahju

hüvitamiseks

ning

Rahandusministeeriumi

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad OÜ X ja Y, esindaja vandeadvokaat Taivo

Ruus

Vastustaja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi

kaudu), esindaja HJ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.06.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ X ja Y määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse OÜ X ja Y määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.06.2023 määruse

peale haldusasjas nr 3-23-520.

2. Rahuldada OÜ X ja Y määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.06.2023 määrus, ennistada hüvitamiskaebuse

esitamise tähtaeg ja saata haldusasi halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja

3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Audiitortegevuse järelevalve nõukogu (AJN) luges 23.04.2019 otsusega nr 524 OÜ X

kvaliteedikontrolli läbituks ja lõpetas selle tulemusega „punane“ – audiitorteenuse kvaliteet ei

vasta nõuetele, oluline täiustamine nõutav (p 1); tunnistas audiitorbüroo tegevusloa kehtetuks (p

2) ning võttis vandeaudiitor Y-lt ära vandeaudiitori kutse (p 3). Riigikohus tühistas 07.06.2022

otsusega nr 3-19-897 AJN-i otsuse.

2. Y ja OÜ X esitasid Rahandusministeeriumile taotlused hüvitada AJN-i tekitatud kahju.

Rahandusministeerium saatis 19.10.2022 ja 24.11.2022 kaebajatele arvamuse avaldamiseks kahju

hüvitamise käskkirja projektid, millele kaebajad esitasid vastuväited.

3-23-520

2(6)

3. Rahandusminister otsustas 03.01.2023 käskkirjaga nr 6 hüvitada OÜ-le X audiitortegevuse

seaduse (AudS) § 121 lg 8 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg 1 alusel varaline kahju 20 790

eurot (resolutsiooni p 1) ja Y-le kutse puudumise tõttu saamata jäänud tulu 18 294 eurot, millest

peetakse kinni tasumisele kuuluv tulumaks 3658,8 eurot (resolutsiooni p 2). Vaidlustamisviite

järgi võib esitada käskkirja peale kaebuse Tallinna Halduskohtule kahe kuu jooksul käskkirja

teatavaks tegemisest arvates HKMS-s ettenähtud korras.

4. OÜ X ja Y esitasid 06.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palutakse mõista OÜ-

le X täiendavalt välja 49 479 eurot ning kohustada Rahandusministeeriumit maksma ja

deklareerima Maksu- ja Tolliametis Y-le arvestatud sotsiaalmaks 6037,02 eurot ja

töötuskindlustusmakse 146,35 eurot.

5. Halduskohus võttis kaebuse 08.05.2023 määrusega menetlusse ja selgitas, et kaebus on esitatud

RVastS § 18 lg-s 2 ettenähtud tähtaega ületades.

6. Kaebajad esitasid 17.05.2023 kaebetähtaja ennistamise taotluse.

Rahandusministri 03.01.2023 käskkirjas on eksitav vaidlustamisviide. Kuna kaebajad otsustasid

end ise esindada, ei saa neilt eeldada RVastS-i normide täpset tundmist ja kahtlemist

vaidlustamisviite õigsuses. Eksimuse kaebetähtajas on põhjustanud suuremas osas vastustaja

tegevus ja väiksemas osas kaebajate kogenematus (vt Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-

16, p 13). Tähtaeg on ületatud ebaõige vaidlustamisviite tõttu ja see tuleb ennistada (vt Riigikohtu

20.03.2006 määrus nr 3-3-1-16-06). Kaebajad juhindusid 03.01.2023 käskkirjas sisalduvast

vaidlustamisviitest, sest esitasid kaebuse kaks kuud pärast käskkirja teatavaks tegemist.

Kahekuuline vaidlustamistähtaeg oli märgitud ka kahes käskkirja projektis, mis saadeti kaebajatele

arvamuse avaldamiseks.

Rahandusministeerium maksis Y-le hüvitise välja 12.01.2023, mille järel tekkis kaebajatel kahtlus,

et seda väljamakset ei käsitatud saamata jäänud töötasu hüvitisena, millega kaasneb sotsiaalmaks.

Alles 10.02.2023 selgus e-maksuametist, et Rahandusministeerium ei deklareerinud

sotsiaalmaksu. Seega osaliselt selgus kaebuse esitamise vajadus hiljem kui 30 päeva pärast

03.01.2023 käskkirja kättesaamist.

7. Vastustaja palus jätta tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.

Kahetsusväärselt oli jäänud Rahandusministeeriumi dokumendihaldussüsteemis rahandusministri

käskkirja blanketile viga ja erinevatele käskkirjadele sattus vale vaidlustamisviide. See ei ole

piisav põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, sest tegemist ei ole asjatundmatu isikuga. Y on

spetsialist, kes orienteerub õigusaktides ning on võimeline esindama ennast ja oma ettevõtet

erinevates õiguslikes vaidlustes.

8. Tallinna Halduskohus jättis 28.06.2023 määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse

rahuldamata, lõpetas haldusasja menetluse ning tagastas kaebajatele riigilõivu 1235,50 eurot.

Kaebajad said rahandusministri 03.01.2023 käskkirja kätte 04.01.2023, kuid esitasid kaebuse alles

06.03.2023. Seega on kaebus esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega rikkudes.

HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida

mõjuval põhjusel. Tähtaja järgimata jätmist õigustava mõjuva põhjusena võib olla käsitatav mh

haldusorgani eksitav tegevus (sh eksitav vaidlustamisviide), kui kaebaja ei pidanud olema

eksitusest teadlik. Praegusel juhul ei ole kaebetähtaja ületamine vabandatav. Kaebajatel oli

võimalik esitada kaebus õigeaegselt, kui nad oleksid olnud piisavalt hoolikad, et selgitada välja

kohtusse pöördumise kord (sh tähtaeg). AudS § 121 lg 8 kohaselt vastutab AJN-i poolt järelevalve

subjektile riikliku järelevalve teostamisel õigusvastaselt tekitatud kahju eest riik RVastS-s toodud

korras. Kaebajad on käsitanud Rahandusministeeriumile esitatud taotlust RVastS-i alusel esitatud

kahju hüvitamise taotlusena. Kuna kaebajad esitasid enne kohtusse pöördumist kahju hüvitamise

3-23-520

3(6)

taotluse haldusorganile RVastS-s sätestatud korras, võib eeldada, et nad on end kurssi viinud mh

sellega, millise tähtaja jooksul haldusorgan peab nende kahju hüvitamise taotluse lahendama, et

mitte mööda lasta hilisemat kohtusse pöördumise võimalust (sh juhul, kui nende taotlust ei

lahendata seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja neile ei tehtagi teatavaks vaidlustamisviidet).

Kaebajateks on vandeaudiitor ja audiitorbüroo, kellelt võib eeldada kursis olemist vähemalt nende

tegevust reguleerivate õigusaktidega, sh AudS-s viidatud riikliku järelevalve teostamisel

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise korraga. Kaebajad on varem halduskohtumenetlusega

kokku puutunud (nt haldusasi nr 3-19-897) ja neil pidanuks tekkima kahtlus 03.01.2023 käskkirjas

sisalduva vaidlustamisviite õigsuses (vrd HKMS § 47 lg 2). Kaebajatelt võib eeldada teatavat

hoolsuskohustust ka siis, kui vastustaja tegevus on olnud eksitav. Seetõttu ei saa tähtaja

möödalaskmist õigustada ainuüksi asjaoluga, et vaidlustamisviide nägi kohtusse pöördumiseks

ette kahe kuu pikkuse tähtaja. Eelnevat arvestades ei ole rahandusministri 03.01.2023 käskkirjas

sisalduv eksliku sõnastusega vaidlustamisviide selline asjaolu, mis võttis kaebajatelt võimaluse

esitada hüvitamiskaebus kohtule õigeaegselt.

Tähtaja ennistamist ei too kaasa ka kaebajate väide, et kohtule kaebuse esitamise vajadus selgus

hiljem kui 30 päeva pärast 03.01.2023 käskkirja saamist. Rahandusministri 03.01.2023 käskkirja

põhjendavas osas ega resolutsioonis ei ole selgitatud Y-le hüvitatavalt summalt sotsiaal- ja

töötuskindlustusmakse deklareerimist ja maksmist. Kui vastustaja oleks pidanud põhjendatuks

maksta kaebajale väljamaksmisele kuulunud summalt sotsiaalmaksu, oleks seda käskkirjas

kajastatud. Seega pidanuks Y-l juba käskkirjaga tutvudes tekkima kahtlus, kas vastustaja

deklareerib ja maksab sotsiaalmaksu ning ta oleks pidanud vajadusel pöörduma nende asjaolude

väljaselgitamiseks vastustaja poole. Kuna kohtu poole pöördumiseks on ette nähtud kindel tähtaeg,

ei saa kaebaja jääda vastustaja tegevuse õiguspärasuses kahtlemise korral ootele, vaid peab olema

ise aktiivne, et saada oma kahtlustele kinnitust enne kaebetähtaja möödumist. Igal juhul ei

takistanud eeltoodud asjaolud OÜ-l X õigeaegselt kohtusse pöörduda.

Kuna kaebetähtaja ennistamise taotlus jääb rahuldama, tuleb haldusasja menetlus HKMS § 152 lg

1 p 2 alusel lõpetada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebajad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palusid tühistada

halduskohtu 28.06.2023 määrus ja ennistada kaebetähtaeg.

Halduskohus samastas finantsala spetsialistist vandeaudiitori põhjendamatult juriidilist haridust

omava spetsialistiga, kes orienteerub vaevata RVastS-s ja HKMS-s. Kaebajaid ei tee õigusala

spetsialistideks see, et nad on varem osalenud ühes halduskohtumenetluses, eriti kui seal esindas

neid vandeadvokaat. Kaebajaid ei tohi karistada selle eest, et nad proovisid ise oma õigusi kaitsta.

Kaebajatel ei ole varem olnud riigivastutuse valdkonda puudutavat vaidlust ja selles valdkonnas

on

nad

kogenematud.

Halduskohus

seadis

kaebajatele

ebaproportsionaalselt

kõrge

hoolsusstandardi ega arvestanud, et Rahandusministeeriumis valmistas käskkirja ette juriidilise

haridusega ametnik. Ka kaebajatele saadetud käskkirja projektides oli vale vaidlustamisviide.

Halduskohtu määrusega on sisuliselt tühistatud kogu varasem kohtupraktika, mille järgi võib

ebaõige vaidlustusviide olla tähtaja ennistamise mõjuv põhjus. Kaebetähtaeg tagab õiguskindluse,

kuid halduskohus ei kaalunud, millised kaalukad huvid kaaluvad üles kaebajate kaebeõiguse.

Kaebus on esitatud riigi poolt kaebajatele õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebajad

on niigi palju kannatanud, kuid tähtaja ennistamata jätmise korral ei vastuta kaebajaid eksitanud

ametnik või minister mingil viisil. Kaebajatel ei olnud kaebuse esitamisega viivitamiseks ühtki

muud põhjust peale selle, et vaidlustamisviide oli ekslik. Rahandusministri 03.01.2023 käskkirjas

märgitud kahekuulist tähtaega kasutasid kaebajad kaebuse põhjalikuks ettevalmistamiseks.

Tähtaja ületamine ei olnud ebamõistlikult pikk ja kaebus esitati käskkirjas märgitud tähtaja

3-23-520

4(6)

jooksul. Võimalik, et vastustaja märkis käskkirja sihilikult vale edasikaebamise tähtaja, et

vähendada halduskoormust ja vabaneda tülikatest kodanikest.

Arusaamatuks jääb halduskohtu põhjendus, mis puudutab Y tuludega seotud asjaolude

väljaselgitamist. Kaebajad püüdsid vastustajale selgitada, et tegemist on palgahüvitisega, kuid

03.01.2023 käskkirjas ei ole seda teemat üldse puudutatud. Kaebajad ei pidanud tegema käskkirjas

sotsiaalmaksu puudutavate põhjenduste puudumisest mingeid järeldusi.

10. Vastustaja palus jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse

põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

11. Rahandusministri 03.01.2023 käskkirjaga nr 6 otsustati hüvitada OÜ-le X ja Y-le AJN-i

õigusvastase tegevusega tekitatud kahju.

12. Kaebajad esitasid 06.03.2023 halduskohtule ühise kaebuse, mille nõuded olid järgmised: 1)

mõista OÜ-le X täiendavalt välja hüvitis 49 479 eurot; 2) kohustada Rahandusministeeriumit

deklareerima ja maksma Maksu- ja Tolliametis füüsilisele isikule Y-le arvestatud sotsiaalmaks

6037,02 eurot ja töötuskindlustusmakse 146,35 eurot, kokku 6183,37 eurot. Kaebuses ei ole selgelt

väljendatud, kas mõlemad kaebajad soovisid esitada mõlemad nõuded.

13. Halduskohus võttis kaebuse 08.05.2023 määrusega menetlusse, kuid ei täpsustanud, kas

kohtu hinnangul on mõlemad kaebajad esitanud kaks nõuet või on esimese nõude esitanud üksnes

audiitorbüroo ja teise Y. Halduskohus viitas 08.05.2023 määruses, et kaebus on esitatud RVastS §

18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ületades. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et halduskohus võttis

08.05.2023 määrusega menetlusse kaks nõuet, pidades mõlemaid kahju hüvitamise nõueteks, ning

luges mõlema nõude puhul kaebajaks nii OÜ X kui ka Y kui füüsilise isiku.

14. Kaebajad esitasid halduskohtu juhiste alusel 17.05.2023 taotluse, milles tõid välja ühised

põhjused kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks. Halduskohus hindas 28.06.2023 määruses

kaebuse tähtaega RVastS § 18 lg 2 alusel ning jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, lõpetas

haldusasja menetluse ja tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu.

15. Kaebajad esitasid halduskohtu 28.06.2023 määruse peale ühise määruskaebuse, tuues välja

ühesugused vastuväited halduskohtu määrusele. Sellest saab järeldada, et mõlemad kaebajad

vaidlustavad halduskohtu määrust tervikuna.

16. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse

kohaselt lubatud (HKMS § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele.

II

17. Rahandusminister otsustas 03.01.2023 käskkirjaga hüvitada OÜ-le X varaline kahju 20 790

eurot. Kaebajad palusid kaebuses mõista OÜ-le X täiendavalt välja kahjuhüvitis 49 479 eurot.

18. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib

kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

19. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kõnealune nõue on esitatud RVastS § 18 lg-s 2

ettenähtud tähtaja rikkumisega.

20. Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja

menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel

(HKMS § 71 lg 1). Need on eelkõige objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist ei saa isik

3-23-520

5(6)

ise vahetult mõjutada (vt näitlik loetelu HKMS §-s 150). Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui

menetlustoimingu sooritamine on raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik (Riigikohtu

19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 1). Isikuga seotud subjektiivseid asjaolusid, sh õiguslikes

küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, on peetud mõjuvaks põhjuseks vaid

juhul, kui isik on olnud piisavalt hoolas vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel, kuid vaidluse

keerukus või tema isik ja kogemus ei võimalda tal mõista seaduses sätestatud tähtaegade järgimise

olulisust (Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08,

p 17). Kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise võib tingida ka haldusorgani vastuoluline või

eksitav käitumine, kui see mõjutas kaebuse tähtaegset esitamist (nt Riigikohtu 20.03.2006 määrus

nr 3-3-1-16-06, p 7; 14.06.2023 määrus nr 3-22-128, p 21; vt vaidemenetluse kohta ka 28.04.2023

määrus nr 3-22-2474, p-d 21 ja 22 ning kohtumenetluse kohta 05.11.2018 otsus nr 3-17-1410, p

17).

21. Haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra

kohta (haldusmenetluse seaduse § 57 lg 1). Rahandusministri 03.01.2023 käskkirjas on märgitud,

et selle peale võib esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule kahe kuu jooksul käskkirja teatavaks

tegemisest arvates HKMS-s ettenähtud korras. See viide on vale, sest tegelikult tuli kohtusse

pöörduda 30 päeva jooksul ning kaebetähtaeg ei olnud praegusel juhul sätestatud HKMS-s, vaid

erinormina RVastS § 18 lg-s 2.

22. Ringkonnakohus peab usutavaks kaebajate väidet, et nad pöördusid hüvitamisnõudega

kohtusse hilinenult 03.01.2023 käskkirjas sisalduva ebaõige vaidlustamisviite ja vastustaja

eksitava tegevuse tõttu. Pole vaidlust, et AJN-i õigusvastase tegevusega on tekitatud kaebajatele

kahju. Kaebajad on olnud haldusmenetluses esitatud arvamustes järjekindlalt seisukohal, et

Rahandusministeerium kasutas OÜ-le X makstava hüvitise suuruse arvutamisel ebaõiget

metoodikat. Rahandusminister jäi 03.01.2023 käskkirjas selles küsimuses üldjoontes samale

seisukohale kui kaebajatele arvamuse andmiseks esitatud 24.11.2022 projektis, kuigi kaebajad olid

esitanud täiendavad seisukohad ja tõendid. Seetõttu on usutav, et kaebajatel oli pärast 03.01.2023

käskkirja saamist kindel tahe pöörduda vaidluse lahendamiseks halduskohtu poole. Kaebajad

järgisid kohtule kaebuse esitamisel 03.01.2023 käskkirjas toodud kahekuulist tähtaega. Pole alust

arvata, et kaebajad olid õigest kaebetähtajast teadlikud, kuid siiski viivitasid kaebuse esitamisega.

Ka kaebajatele saadetud käskkirja projektides olid samasugune eksitav viide. Haldusorgani

eksitavast käitumisest tingitud riske ei saa praeguse vaidluse asjaoludel jätta kaebajate kanda.

Seega oli kaebajatel kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus.

23. Hüvitusnõude suurust arvestades pole kahtlust, et tegemist on kaebajate jaoks olulise

küsimusega. Vastustaja ega halduskohus ei ole välja toonud kaalukaid avalikke või kolmandate

isikute huve, mille tõttu tuleks jätta kaebetähtaeg ennistamata. Õiguskindluse põhimõtet ei riivata

oluliselt, arvestades, et kaebetähtaega on ületatud üksnes 30 päeva võrra, usaldades ja järgides

seejuures haldusorgani selgitust edasikaebamise tähtaja kohta.

24. Seega on halduskohus selle nõude osas ebaõigesti jätnud tähtaja ennistamata ja lõpetanud

asja menetluse. Selle nõude osas tuleb kaebetähtaeg ennistada.

III

25. Rahandusministri 03.01.2023 käskkirja p-d 3 ja 4 olid sõnastatud järgmiselt:

„3. Hüvitada füüsilise isiku Y kutse puudumise tõttu saamata jäänud tulu 18 294 eurot, millest

peetakse kinni tasumisele kuuluv tulumaks 3658,8 eurot.

4. Maksta 14635,2 eurot välja Y pangakontole /…/“

26. Kaebajad palusid kaebuses kohustada Rahandusministeeriumit maksma ja deklareerima

Maksu- ja Tolliametis füüsilisele isikule Y-le arvestatud sotsiaalmaks 6037,02 eurot ja arvestatud

töötuskindlustusmakse 146,35 eurot, kokku 6183,37 eurot.

3-23-520

6(6)

27. Halduskohtule esitatud kaebuses ei ole kaebajad nõudnud Y-le 03.01.2023 käskkirjas

ettenähtust suurema kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu) väljamõistmist, vaid peavad saamata

jäänud tulu arvestust õigeks. Kaebajate eesmärk on, et Rahandusministeerium deklareeriks ja

tasuks riigile Y-le välja makstud hüvitiselt isikustatud sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse,

mis kaebajate hinnangul tuleb taoliselt hüvitiselt seaduse järgi tasuda. Kaebuse p-s 2.2 on kaebajad

selgitanud, et isikustatud sotsiaalmaks mõjutab Y pensioni suurust ning Y-le väljamakstud hüvitise

näol on tegemist töötasu hüvitisega, millelt Rahandusministeeriumi kui väljamakse tegijal tuleb

seaduse

järgi

maksta

mh

sotsiaalmaksu.

Seega

sisuliselt

on

kaebajad

nõudnud

Rahandusministeeriumilt sellise toimingu sooritamist, milleks ta on kaebajate hinnangul seadusest

tulenevalt kohustatud. Eeltoodust saab järeldada, et kaebajad ei ole selles osas esitanud neile

tekitatud kahju hüvitamise nõuet, mille eest vastutab Eesti Vabariik, vaid Rahandusministeeriumi

toimingu tegemiseks kohustamise nõude.

28. HKMS § 46 lg 2 sätestab, et kohustamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale

haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates.

Haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul

haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist

tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral

esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates.

29. Kohtupraktika kohaselt saab keeldumiseks HKMS § 46 lg 2 kontekstis lugeda vastustaja

otsustust, millest nähtub üheselt mõistetavalt haldusorgani tahe teha isiku taotluse kohta lõplik

otsus (Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-19-143, p 17 ja seal viidatud lahendid).

Rahandusministri 03.01.2023 käskkirja resolutsioonis ega põhjendustes ei ole võetud seisukohta

Y-le väljamakstavalt hüvitiselt Maksu- ja Tolliametis deklareeritava sotsiaalmaksu ja

töötuskindlustusmakse kohta. Kuna 03.01.2023 käskkirjast ei saa järeldada vastustaja selget tahet

keelduda hüvitiselt sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse deklareerimisest ja tasumisest, ei ole

kohaldatav HKMS § 46 lg 2 esimene lause.

30. Kaebajate väitel maksti 03.01.2023 käskkirjas märgitud hüvitis Y-le välja 12.01.2023.

Kõnealuselt hüvitiselt sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse deklareerimise tähtaeg – eeldades,

et vastustajal tõepoolest oli selline seadusest tulenev kohustus, nagu kaebajad väidavad – oli

10.02.2023 (sotsiaalmaksuseaduse § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 p 4; töötuskindlustuse seaduse § 42 lg 1 p

3). Kaebajad on selgitanud, et said 10.02.2023 e-maksuametist teada, et Y-le väljamakstud

hüvitiselt ei ole riigile Y eest isikustatud sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakset tasutud. Seega

kaebuse kohaselt on Rahandusministeerium olnud alates 11.02.2023 tegevusetu. Kuna kaebajad

esitasid kaebuse kohtule 06.03.2023, on kohustamisnõude puhul järgitud HKMS § 46 lg 2 teises

lauses ettenähtud tähtaega.

31. Seega selgitas halduskohus 08.05.2023 määruses ekslikult, et kaebus on selle nõude osas

esitatud tähtaega rikkudes. Kuna kaebus oli kohustamisnõude osas tähtaegne, puudus vajadus

lahendada 28.06.2023 määruses selle esitamise tähtaja ennistamise taotlust. Halduskohus on seega

ebaõigesti lõpetanud ka selle nõude menetluse.

IV

32. Eelneva põhjal tuleb määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

28.06.2023 määruse, ennistab hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja ja saadab asja halduskohtule

eelmenetluse jätkamiseks. Halduskohtul tuleb mh täpsustada, kas mõlema nõude puhul on

kaebajaks nii Y kui ka audiitorbüroo.

(allkirjastatud digitaalselt)