3-23-97/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-97

Haldusasi

X kaebus osaliselt tühistada Tallinna Vangla 21.10.2022

käskkiri nr. 5-2/22/386

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta tasutud riigilõiv 20 eurot kaebaja kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud

jäävad poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 16.10.2023 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla määras Xle 21.10.2022 käskkirjaga nr 5-2/22/386 kaks distsiplinaarkaristust

(noomitused). Üks noomitus määrati Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 (ebasobilik suhtlus

vanglaametnikuga) rikkumise eest ning teine kodukorra p 1.14.10 (kinnipeetavale võõras

kambris viibimine) rikkumise eest.

2. X esitas 17.11.2022 käskkirja vaidlustamiseks vaide nr. 5- 15/22/323- 1, leides, et

distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud lohakalt ja erapoolikult. X vaidlustas käskkirja osaliselt

vaid ettekandes nr. 1-22-8611 (kodukorra punkti 1.13.1 rikkumine) kajastatud rikkumise eest

määratud distsiplinaarkaristust.

3. 15.12.2022 vaideotsusega nr. 5-15/22/323-2 jäeti vaie rahuldamata. Vaidemenetluses jäeti X

väidete kohaselt muu hulgas tunnistajateks olnud sektori S3 kinnipeetavatelt selgitused

võtmata, sest peeti neid juba ette ebausaldusväärseteks.

4. X esitas 16.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse osaliselt tühistada Tallinna Vangla

21.10.2022 käskkiri nr 5-2/22/386.

5. Tallinna Halduskohus jättis 10.02.2023 antud määrusega kaebuse kaebuses esinenud

puuduste tõttu käiguta ning kohustas kaebajat puudused 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest alates kõrvaldama.

6. Kaebaja tasus riigilõivu, kuid ei esitanud nõutud dokumente ega täpsustanud kaebuse eset.

Tallinna Halduskohus tegi Tallinna Vanglale kohtunõude 04.04.2023, millega kohustas

Tallinna

Vanglat

kohtule

esitama

vaidlusaluse

käskkirja

nr

5-2/22/386

koos

menetlusdokumentidega ja 15.12.2022 vaideotsuse nr. 5-15/22/323-2 koos menetlust

puudutavate dokumentidega. Tallinna Vangla esitas vajaliku käskkirja, vaideotsuse koos teiste

vajalike dokumentidega Tallinna Halduskohtule 18.04.2023.

7. Tallinna Halduskohus võttis 28.04.2023 antud määrusega kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Kaebaja hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud lohakalt ja erapoolikult, mistõttu soovib

ta distsiplinaarkaristuse tühistamist. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel eiranud

avaliku teenistuse seaduse § 71 sätestatud eesmärki distsiplinaarsüüteo toimepanemisele

viitavate asjaolude kiire ja täielikuks väljaselgitamiseks, millega on rikutud kaebaja õigusi.

Kaebaja oli eelnevalt sama valvuri vastu esitanud kaebuse ettenähtud päevase jalutuskäigus

võimaldamata jätmisest, mistõttu käitus valvur kaebaja suhtes vaenulikult ja norivalt, evides

kättemaksusoovi. Valvuri kompetentsust pole vaevatud kontrollima.

Vangla on rikkunud uurimis- ja põhjendamiskohustust. Pole küsitletud ühtegi võimalikku

tunnistajat ega selgitatud välja kaebajale soodsaid asjaolusid. Vastustaja on teinud olulise

kaalutlusvea, mis annab mõjuva põhjuse otsuse tühistamiseks. Vaideotsuses on välja toodud, et

kinnipeetavat häiris valvuri tegevus piisavalt, mistõttu ei jäänud ta täiesti rahulikuks ja pööras

valvuri küsimuse meditsiinilise abi vajaduse osas valvuri isiklikuks solvanuks. Vastustaja ei

pidanud vajalikuks põhjalikult analüüsida kinnipeetava küsimust valvuri enda võimaliku

meditsiinilise kontrollimise vajalikkust, nähes selles vaid pahatahtlikku ja kisulikku suhtumist.

Kaebaja on toonud välja Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2016 tehtud otsuse haldusasjas nr. 3-15-

209, kus on muu hulgas öeldud, et ebaviisaka käitumise keelu seadusliku alusena

ringkonnakohtu hinnangul saab kõne alla tulla ainult vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1, mille

kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Sellest lähtuvalt peaks vangla kodukorras sisalduv

täpsustus olema VangS § 6 lg-s 1 püstitatud üldeesmärgi saavutamiseks paratamatu tingimus.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul see nii ei ole, sest õiguskuulekas käitumine ja

ebatsensuursete väljendite kasutamine ei välista teineteist, kuna viimane ei ole seadusega

keelatud. Ropendamine ei ole küll hea toon, kuid kombluspolitseid Eesti seadused, kaasa

arvatud vangistusseadus ette ei näe. Pigem sätestab põhiseaduse § 45 lg 2, et tsensuuri ei ole,

kriipsutades sel moel veelkord alla vaba väljenduse olulisust.

9. Tallinna Vangla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Tallinna Vangla on seisukohal, et 21.10.2022. a käskkiri nr 5-2/22/386, millega kaebajale

määrati distsiplinaarkaristus, on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti

tunnuseid.

VangS § 11 lõike 41 kohaselt vaatab Justiitsministeerium läbi vangla direktori haldusakti või

toimingu peale esitatud vaided ning vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaided. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt lahendatakse

vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Vastavalt

justiitsministri poolt 30.11.2000 vastu võetud määruse nr. 70 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE)

§ 12 lg-le 21 vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle

üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Vaide läbivaatamise pädevus oli

vanglal, vaidemenetlus on läbi viidud tähtaegselt, kaebuse esitaja väiteid on analüüsitud,

vaideotsus on põhjendatud ja vastab vorminõuetele ning vaideotsuse on allkirjastanud pädev

isik. Tallinna Vangla selgitab, et arvestades vangla menetluskoormust ei jõua üksuse juht

ainuisikuliselt koostada vastuseid kõigile pöördumistele. Töökorralduslikult on märgitud

vastuste juurde ka koostaja nimi, enne vaideotsuse või muu pöördumise allkirjastamist tutvub

üksuse juht menetlusega ning juhul kui üksuse juht ei nõustu koostatud vastuse projektiga ei

allkirjasta ta seda.

Lisaks tuleb kohtul ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel hinnata neis väljendatud

asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude

üldine tõenäosus (vt Riigikohtu 19.05.2009. a otsus nr 3-3-1-32-09, p 19; Tartu

Ringkonnakohtu 27.01.2022. a otsus nr 3-20- 1239, p 10).

Distsiplinaarmenetluse käigus esitatud vastuväitest ja selgitustest nähtub, et kaebajale ei meeldi

valvur U. Kask ning ainuüksi see, et kaebajale ei meeldi U. Kase tegevus, ei saa järeldada, et

valvur on huvitatud kaebaja kahjustamisest. Kaebaja viitab, et esitas 20.09.2022 kaebuse

valvuri vastu, mistõttu valvur käitus tema suhtes vaenulikult ja norivalt ei vasta tõele.

Justiitsministri 13.11.2008. a käskkirjaga nr 176 vastu võetud „Vanglateenistuja

eetikakoodeksi“1 punkt 1.3 sätestab: „Vanglateenistuja teeb oma tööd kohusetundlikult, ta on

õiglane ja usaldusväärne. Ta ei valeta ega moonuta tõsiasju“. Vastavalt VangS §-le 133 on

vanglaametnik kohustatud viivitamatult teatama vangla direktorile või kõrgemale

kohalviibivale vanglaametnikule kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest

juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut. Ka

kohtupraktikas on leitud, et ametiülesandeid täitva vanglateenistuja pahausklikku käitumist ja

ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada (vt TrtRKo 24.01.2019, 3-

18-58, p 14). Tallinna Vangla dokumendihaldussüsteemist nähtub, et üksus võttis kinnipeetava

pöördumise vastu 21.09.2022 ning seda tegi vanemvalvur, misjärel üksuse juht suunas

pöördumise dokumendiringlusesse ning alles 22.09.2022 registreeriti kaebaja pöördumine nr-

ga 5-18/22/18955-1 ehk teisisõnu valvur U. Kask ei saanud olla teadlik 21.09.2022, et kaebaja

tema suhtes vanglale pöördumise oli esitanud. Samuti kaudselt kinnitab ka valvuri ettekande

õigust kaebaja 02.10.2022 selgitus, kus kaebaja tunnistab, et ütles valvurile: „Minul ei ole

midagi viga, et sinul võib-olla äkki on ja kõndisin edasi.“ ning kaebaja negatiivset meelestatust

valvuri suhtes näitab välja ka järgnev: „…siis Urmasel on raske oma viga tunnistada ja otsib

võimalusi minule probleeme tekitada.“ Kaebaja negatiivset suhtumist valvurisse ilmestab ka

tema 04.10.2022 pöördumine nr-ga 5-18/22/19702-1. Ebaviisakas käitumine riivab ametnike

autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Sellisele

käitumisele reageerimata jätmine võib anda teistele kinnipeetavatele signaali, et vastustaja

tolereerib sellist käitumist ja see omakorda võib kaasa tuua üldise allumatuse õhkkonna.

Esmalt 17.11.2022 vaides reg nr-ga 5-37/22/323-1 on kaebaja märkinud, et valvur U. Kask on

üks Tallinna Vangla, kui mitte terve Eesti õigussüsteemi ametnike, kelle suhtes on

teenistusalase ebakompetentsi pärast esitatud pidevalt ja korduvalt kaebuseid erinevate

kinnipeetute poolt vanglas. Kaebaja on viidanud vaides kaaskinnipeetavate vahelisele

solidaarsusele, väljendades, et ka teistele kinnipeetavatele valvur U. Kask ei meeldi, mistõttu

ei oleks kaaskinnipeetavate ütlused usaldusväärsed olnud. Samuti ei saa kaaskinnipeetavad

anda hinnangut sellele, kas valvur sai kaebaja käitumist pidada ebaviisakaks või muuta valvuri

poolt kogetut. Tallinna Vangla praktika näitab, et reeglina kinnipeetavad üksteise vastu ei

tunnista. Enamustes vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetlustes ei näe ega kuule kõrval

viibinud kinnipeetav midagi või kinnitavad distsiplinaarmenetluse all oleva kinnipeetava

süütust. Kinnipeetavad reeglina ei soovi olla kuidagi seotud kaaskinnipeetavate

karistamisotsustega (kardavad kättemaksu, vastanduvad valvurile) ning seetõttu annavad tihti

valeütlusi teades, et vangla poolt ühtegi tagajärge neile sellest ei kaasne.

Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebaja öeldut ei saa pidada viisakusreeglitega kooskõlas

olevaks. Kaebaja poolt kasutatud väljend ettekande kohaselt: „Ainult sinu pea on viga saanud!“,

mida kinnitab kaebaja enda poolt tunnistatud „minul ei ole midagi viga, et sinul võib-olla äkki

on“ on ebaviisakas. Sõnavabadus ei tähenda, et igasugune keelekasutus on aktsepteeritav ning

ebaviisakat käitumist ei saa põhjendada isikliku arvamuse avaldamise õigusega. Kokkuvõtvalt

on vastustaja seisukohal, et Tallinna Vangla 21.10.2022 käskkirja nr 5-2/22/386 tühistamiseks

puudub alus.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Esmalt selgitab kohus, mis nõudes ta kaebust lahendab. Käiguta jätmise määruses selgitas

kohus, et kohtule pole üheselt arusaadav, kas tühistamiskaebus on esitatud vaid käskkirja nr. 5-

2/22/386 osas või tühistamiskaebus hõlmab ka vaideotsust nr. 5-15/22/323-2, sest kaebuses

tugineb kaebaja läbivalt vaideotsuse puudustele. Kohus palus kaebajal kaebuse eset täpsustada,

mida kaebaja ei teinud. Kuna kaebaja kaebuse eset ei täpsustanud võttis kohus kaebuse

menetlusse nõudes tühistada Tallinna Vangla 21.10.2022 käskkiri nr. 5-2/22/386 osas, millega

määrati Xle Tallinna Vangla valvuri Urmas Kaski 21.09.2022 koostatud ettekande nr. 1-22-

8611 põhjal distsiplinaarkaristus (noomitus) ja lahendab kaebust menetlusse võetud nõudes.

Kohus ei tee otsust vaideotsuse osas. Haldusmenetluse seaduse § 87 lg 1 kohaselt on isikul,

kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, õigus

pöörduda

kaebusega

halduskohtusse.

Kaebuse

võib

esitada

haldusakti

kehtetuks

tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud (HMS

§ 87 lg 2 p 1) või vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest

sõltumatult (HMS § 87 lg 2 p 3). Kaebuse eesmärgiks on distsiplinaarkaristusest vabanemine,

mistõttu on asjakohane lahendada kaebus nõudes osaliselt tühistada Tallinna Vangla

21.10.2022 käskkiri nr. 5-2/22/386.

11. VangS § 63 lg 1 p 1 sätestab, et VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide

nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on

muu hulgas noomitus. Kuna täpsustamata on süü vorm, saab distsiplinaarkaristust määrata ka

distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest (Riigikohtu

halduskolleegiumi 21.06.2010 otsuse nr 3-3-1-24-10 p 11). Sama paragrahvi lõike 3 esimese

lause kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki.

VangS § 64 sätestab distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõuded. Nimetatud paragrahvi järgselt

viib

distsiplinaarmenetluse

läbi

ning

distsipliinirikkumise

asjaolud

selgitab

välja

vanglateenistus. Kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda

süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Distsiplinaarmenetluse käik

protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik.

Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.

Distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku

ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb

põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu.

Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise

päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tallinna

Vangla kodukorra p 21.2. sätestab, et distsiplinaarsüütegu on kinnipeetava isiku süüline

õigusvastane tegu või tegevusetus, millega isik rikkus õigusaktides selge sõnaga sätestatud

keeldu või kohustust.

Kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus, sest kaebaja rikkus Tallinna Vangla

kodukorra punktis 1.13.1 sätestatut. Ettekande kohaselt küsis valvur Urmas Kask valjuhäälselt

kõikidelt kinnipeetavatelt, kas kellelgi on vaja meditsiinilist abi pärast spordisaali. Sellele

vastas kinnipeetav X valvurile mitmel korral ülbelt, et valvuri peaga on midagi viga (edaspidi

ka I episood). Hiljem meediku ukse taga küsis valvur sama küsimuse uuesti, mille peale vastas

kinnipeetav ülbelt „ minul pole vaja, ma ütlesin, et sinul on peaga midagi viga!“ (edaspidi ka II

episood).

Kaebaja esitas sellele vastuväited selgitades, et valvur U. Kask küsis kõigilt, kas kellelgi on

mingeid vigastusi, mille peale X ütles kaaskinnipeetavale omavahel, et „ainult peaga oleks abi

vaja“. Selle peale ütles keegi teine, et „siin ei aita enam arstiabi ka“. Ükski kinnipeetav ei öelnud

nimeliselt, kellele see suunatud oli. Tegemist oli kinnipeetavate omavahelise vestlusega, mida

U. Kask valesti mõistis. Meediku juures X tunnistab, et ärritus, kuid jäi siiski rahulikuks ja

vastas valvurile „ minul pole midagi viga, sinul võibolla on“ ja kõndis edasi.

Kohtule arusaadavalt on distsiplinaarkaristus määratud vaid valvuri ettekande alusel, muid

võimalikke tõendeid uuritud ei ole. Asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on hinnatud

üksnes vanglaametniku ettekannet, ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise

õiguspärasust. Kohtu hinnangul ei saa eeldada ametiülesandeid täitva vanglaametniku

pahausklikku käitumist ja ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist. Ka vastustaja

on välja toonud, et vanglateenistuja teeb oma tööd kohusetundlikult, ta on õiglane ja

usaldusväärne. Ta ei valeta ega moonuta tõsiasju. Lisaks eelnevale on kohtumenetluses uuritud

ka episoode kajastavaid turvakaamera videosalvestisi. Esimese episoodi puhul on näha, et

kaebaja suhtles nii kinnipeetavate kui valvuriga, kus kinnipeetavatega suhtlus algas ajaliselt

varem. Teises episoodis suhtles kaebaja vaid valvuriga. Videosalvestistelt nähtuvad hoiakutest

võib järeldada, et distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane. Kuigi esimeses episoodis

algas suhtlus kinnipeetavatega, ei pea Tallinna Vangla kodukorra p 1. 13.1 toodud nõuete

rikkumiseks toimuma suhtlus alati vahetult valvuriga. Kinnipeetava poolt ebatsensuursete või

ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ja lubatavaks isegi see, kui need ei

ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset

vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks asjaolu, kui

kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele

ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see toimub otsese

vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes (Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2021 otsus

haldusasjas nr. 3-20-150 p 11). Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende

autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku

tagamine vanglas kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal

kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus

haldusasjas nr 3-14-50250, p 15). Teises episoodis on videosalvestiselt näha, et kaebaja suhtleb

otse valvuriga ning on ärritunud. Ärritunud olekut on kinnitanud ka kaebaja ise.

Kokkuvõtvalt kaevatav käskkiri on antud kehtiva VangS § 63 lg 1 p 1 alusel ning on seadusega

kooskõlas. Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetele vastav. Järgitud on distsiplinaarmenetluse

läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumine on kaebaja poolt toime pandud. Kaebajat

on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite

ja vastuväidete esitamiseks, vastustaja on põhjendanud karistuse määramist. Käskkiri on

motiveeritud, käskkiri kajastab nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid, käskkiri vastab haldusakti

tunnustele, on välja antud selleks pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ning on seega

õiguspärane. Mõlema episoodi kohaselt kogumis toime pandud rikkumise puhul on kaebaja

suhtes kohaldatud noomitust, mis on leebem võimalik karistus, mida on distsiplinaarkorras

võimalik määrata. Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades kaebaja rikkumise raskusastet on

kõige leebema karistuse määramine proportsionaalne. Vangistuse peamine eesmärk on

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele (VangS § 6 lg 1) ning see hõlmab endas ka oskust

kasutada ühiskonnas aktsepteeritavaid käitumisnorme. Ebaviisakale käitumisele reageerimata

jätmine annaks vale signaali kõikidele kinnipeetavatele, kuivõrd võib julgustada ka neid

ebaviisakalt käituma. Vangla teenistujatega ebaviisakas käitumine õõnestab teenistujate

autoriteeti, mille tagajärjeks võib olla oht vangla julgeolekule. Karistuse määramisel on vanglal

lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida

üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu

hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning

võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse

täideviimise eesmärke.

Kaebaja on muu hulgas välja toonud, et distsiplinaarmenetluse käigus on jäetud üle kuulamata

võimalikud tunnistajad ja selgitusi pole võetud teistelt kinnipeetavatelt. Vastustaja on

põhjendanud, et Tallinna Vangla praktika näitab, et reeglina kinnipeetavad üksteise vastu ei

tunnista. Enamustes vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetlustes ei näe ega kuule kõrval

viibinud kinnipeetav midagi või kinnitavad distsiplinaarmenetluse all oleva kinnipeetava

süütust. Kinnipeetavad reeglina ei soovi olla kuidagi seotud kaaskinnipeetavate

karistamisotsustega (kardavad kättemaksu, vastanduvad valvurile) ning seetõttu annavad tihti

valeütlusi teades, et vangla poolt ühtegi tagajärge neile sellest ei kaasne. Kohus nõustub

vastustajaga. Videosalvestistest nähtub, et episoodides osales üks valvur ja mitu kinnipeetavat.

Võttes selgitused teistelt kinnipeetavatelt, võib tekkida kunstlikult olukord, kus kõik

kinnipeetavad solidaarsusest tunnistavad ühe valvuri vastu. Pealegi on karistuse määramisel

võetud arvesse valvuri ettekannet ja karistuse määramise asjaolusid on täiendavalt uuritud

kohtumenetluses esitatud videosalvestiste kaudu (kuigi piiratult, sest puudub heli). Lisaks on

kohtumenetluses saanud oma seisukohti ja tõendeid esitada nii kaebaja kui vastustaja, mida on

otsuse tegemisel arvesse võetud. Tõendite hindamise puhul tuleb muu hulgas arvestada, et

selleks, et mõnda asjaolu lugeda tõendatuks, ei pea olema selles 100 protsenti kindel. Antud

juhul võiks olla vajalik tunnistajatelt selgituste võtmine olukorras, kus olemasolevad tõendid

on vasturääkivad selliselt, et mõlemad olukorrad on ühtemoodi võimalikud. Antud juhul aga

nii valvuri ettekanne, videosalvestised kui ka menetlusosaliste selgitused (kaebaja on

tunnistanud, et teises episoodis oli ärritunud ning ütles valvurile vastu „minul pole midagi viga,

sinul võibolla on“) viitavad üheselt, et kodukorra 1.13.1 toodud nõuete rikkumisele viitavad

episoodid toimusid. Eelneva kokkuvõttes ei ole vajalik teistelt kinnipeetavatelt selgitusi võtta.

12. Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot, mis jääb

kaebaja kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud,

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)