3-22-2714/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2714

Haldusasi

OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara kaebus Harku

Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 tühistamiseks ja

valla kohustamiseks vaadata kaebajate 12.06.2019

esitatud taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebajad: OÜ Salonova (rg-kood 10812940) ja OÜ Lilto

Kinnisvara (rg-kood 10823978), ühine volitatud esindaja

Ravo Vitsut

Vastustaja: Harku vald, volitatud esindaja Alle-Riin

Siimo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsus nr 101 „Harku Vallavolikogu 26.

august 1997 otsusega nr 75 kehtestatud Liikva külas Oru maaüksuse detailplaneeringu

kehtetuks tunnistamine ja Liikva külas Oru maaüksuse detailplaneeringu algatamisest

keeldumine“.

3. Kohustada Harku valda kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi vaatama.

4. Mõista Harku vallalt OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara kasuks menetluskuludena

välja 2020 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

1(15)

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara on Harku vallas, Liikva külas asuva Oru maaüksuse

(katastritunnus 19801:011:0250) kaasomanikud võrdsetes osades.

2. Harku Vallavolikogu 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestati Oru maaüksuse elamukvartali

detailplaneering, millega moodustati terviklik elamurajoon, kuhu planeeriti 35 elamumaa krunti

ning transpordimaa, tehnorajatise ja lähipuhkuse maa-ala krundid (edaspidi 1997. a DP).

3. Harku Vallavalitsus algatas 11.01.2005 korraldusega nr 57 detailplaneeringu koostamise Oru

maaüksusel, mille lisana kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne (edaspidi 2005. a algatatud

DP)

4. Harku Vallavalitsus kinnitas 22.01.2008 korraldusega nr 90 uue detailplaneeringu

lähteülesande.

5. Harku Vallavolikogu kehtestas 17.10.2013 otsusega nr 138 Harku valla üldplaneeringu

(edaspidi üldplaneering või ÜP), mille kohaselt asub Oru maaüksus elamumaa

juhtfunktsiooniga tihehoonestusalal.

6. Harku Vallavolikogu kehtestas 31.05.2018 otsusega nr 51 Harku valla ehitustingimusi,

miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastike määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava

teemaplaneeringu (edaspidi teemaplaneering või TP), mille kohaselt asub Oru maaüksus

tihehoonestusalal.

7. Harku Vallavalitsus teatas 21.09.2018 OÜ-le Salonova ja OÜ-le Lilto Kinnisvara kirjaga nr

12-1/56-1 soovist 2005. a algatatud DP menetlus lõpetada.

8. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 01.10.2018 vastuskirja ettepanekuga menetlust

mitte lõpetada.

9. Harku Vallavalitsus esitas OÜ-le Salonova ja OÜ-le Lilto Kinnisvara 12.11.2018 e-kirja,

milles selgitas detailplaneeringu menetlemise lõpetamise vajadust.

10. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 12.06.2019 Harku Vallavalitsusele

detailplaneeringu algatamise taotluse (kaebuse lisa 9), milles palusid tunnistada kehtetuks Harku

Vallavalitsuse 11.05.2005 korraldus nr 57 „Liikva külas Oru elamukvartali detailplaneeringu

algatamine“ ning algatada Liikva küla Oru kinnistu detailplaneeringu koostamine taotluse

alusel. Taotluses sooviti Harku valla üldplaneeringu tingimustele vastavalt planeerida 37

üksikelamu krunti, üldkasutatav haljasala, juurdepääsuteed ja vajalikud tehnovõrgud.

11. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara sõlmisid 29.10.2019 Harku Vallavalitsuse ja

detailplaneeringu koostajaga lepingu nr 5-9/421/19 „Detailplaneeringu koostamise õiguse

üleandmiseks ja detailplaneeringu koostamise rahastamiseks ning detailplaneeringukohase

tehnilise infrastruktuuri väljaehitamiseks ja väljaehitamise rahastamiseks“ (edaspidi DP

üleandmise kokkulepe, kaebuse lisa 12).

2(15)

12. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara sõlmisid 03.09.2020 Harku Vallavalitsuse ja

detailplaneeringu koostajaga DP üleandmise kokkuleppe lisa 1, millega kaebajad võtsid

kohustuse viie aasta jooksul detailplaneeringu kehtestamisest arvates omal kulul välja ehitada

kogu detailplaneeringukohase tehnilise infrastruktuuri (kaebuse lisa 13).

13. 21.12.2020 toimus Harku vallavolikogu planeerimis- ja keskkonnakomisjoni koosolek, kus

otsustati mitte toetada Oru maaüksuse detailplaneeringu algatamist (vastustaja vastuse lisa 1).

14. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 17.03.2021 Harku Vallavalitsusele kirja,

milles palusid uuesti läbi vaadata nende taotlus Oru maaüksuse ja lähiala detailplaneeringu

algatamiseks (kaebuse lisa 14).

15. Harku Vallavalitsus otsustas 27.05.2021 otsusega nr 42 mitte algatada detailplaneeringu

koostamist Liikva külas Oru maaüksusel (otsuse p 1), lõpetas 2005. aastal algatatud Liikva

külas Oru elamukvartali detailplaneeringu koostamise (otsuse p 2) ja tunnistas kehtetuks Harku

Vallavalitsuse 11. jaanuari 2005 korralduse nr 57 „Liikva külas Oru elamukvartali

detailplaneeringu algatamine“ (otsuse p 3).

16. OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 07.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse,

Harku Vallavolikogu 27.05.2021 otsuse nr 42 punkti nr 1, millega on jäetud algatamata

detailplaneering Liikva külas Oru maaüksusel, tühistamiseks ning Harku valla kohustamiseks

vaadata kaebajate 12.06.2019 taotlus detailplaneeringu algatamiseks uuesti läbi.

17. Tallinna Halduskohus tegi 21.12.2021 haldusasjas 3-21-1524 otsuse, millega rahuldas

kaebuse ning kohustas Harku valda vaatama kaebuse esitajate 12.06.2019 taotlus uuesti läbi.

Kohtuotsus jõustus 21.01.2022.

18. Harku Vallavolikogu võttis 24.11.2022 vastu otsuse nr 101, millega tunnistas kehtetuks

Harku Vallavolikogu 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestatud detailplaneeringu ja keeldus

algatamast Oru maaüksuse detailplaneeringut. Haldusaktile on lisatud eksperdiarvamus.

19. Kaebajad esitasid 28.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavolikogu

24.11.2022 otsuse nr 101 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebajate

12.06.2019 taotlus uuesti läbi.

20. Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsusega nr 39 „Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“

luges Harku vald üldplaneeringu ja teemaplaneeringu ülevaadatuks ning jättis nii ÜP kui TP

senisel kujul kehtima.

KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED

21. Kaebajad nõuavad Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 punktide 1 ja 2

tühistamist ning Harku valla kohustamist vaadata kaebajate 12.06.2019 esitatud taotlus uuesti

läbi.

22. Vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendustes ja motivatsioonis kasutanud samu argumente

nagu haldusasjas nr 3-21-1524 vaidlustatud haldusaktis. Kaebajad nõustuvad Tallinna

Halduskohtu 21.12.2021 otsuses haldusasjas nr 3-21-1524 esitatud põhjendustega.

23. Vastustaja on ebaõigesti 1997. a DP kehtetuks tunnistanud. Oru maaüksuse suhtes kehtivad

kõrgema taseme planeeringud, mis ei võimalda vastustajal seni kehtivat detailplaneeringut

kehtetuks tunnistada. Harku valla 17.10.2013.a kehtestatud üldplaneeringu kohaselt on Oru

maaüksus elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusala. Samuti kehtestas Harku Vallavolikogu

31.05.2018 otsusega nr 51 Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke

3(15)

maastike määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu, mille kohaselt asub

Oru maaüksus tihehoonestusalal.

24. Kaebajate hinnangul on vaidlusaluse haldusakti punkt 1 põhjendamata ja vastuolus

seadusega, kuna planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lg 1 p 1 ei saa olla selle õiguslikuks aluseks.

Halduskohus on haldusasjas nr 3-21-1524 jõustunud kohtuotsuse p-s 23 tuvastanud, et Harku

vald on ise juba aastast 2005 menetlenud kehtiva DP muudatust, sh sõlminud 2019. a ka DP

üleandmise kokkuleppe, millega on huvitatud isikutele tekitatud ootus, et 1997. a DP-d on

jätkuvalt võimalik ellu viia.

25. Vaidlustatava haldusakti punktiga 2 otsustas vastustaja keelduda algatamast

detailplaneeringu muudatust Liikva külas Oru maaüksusel kaebajate poolt 12.06.2019. esitatud

taotluse alusel. Vastustaja tugineb vaidlusaluses haldusaktis PlanS § 128 lg 2 punktidele 1-4

ning asjaolule, et välistatud ei ole detailplaneeringu algatamisest keeldumine ka muudel

juhtudel, kui PlanS § 128 lg 2 nimetatud.

26. Vastustaja on läbivalt tuginenud PlanS § 128 lg 2 „muule õiguslikule alusele“. Väljend

„muu õiguslik alus“ on sisutühi, selle kohaldamiseks on vaja see õiguslikult sisustada. Kui

vastustaja ei suuda viidata asjakohase seaduse sättele või alamalseisvale õigusaktile ei saa

eksisteerida „muud õiguslikku alust“.

27. Kaebajad on haldusasjas nr 3-21-1524 väitnud, et vastustaja ei viita keeldumisel, mis on

need muud õiguslikud alused, millele tuginedes vastustaja keeldub DP-d algatamast. Kohus on

haldusasja nr 3-21-1524 otsuse p-s 25 tuvastanud järgmist: „Kohus nõustub kaebajatega, et

vastustaja ei ole korrektselt tuginenud PlanS § 128 lg 2 keeldumise alustele. Kuigi tegemist ei

ole suletud loeteluga, ei ole vastustaja toonud välja legitiimseid põhjuseid kehtivat DP-d

vähesel määral muutva detailplaneeringu menetlemisest keeldumiseks.“ Ka vaidlustatavas

haldusaktis viitab vastustaja „muudele õiguslikele alustele“, nimetamata täpset õiguslikku alust.

Kaebajad asuvad seisukohale, et detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks puudub õiguslik

alus.

28. Võrreldes varasema kohtumenetlusega ei ole vastustaja ka vaidlustatavas haldusaktis uusi

õiguslikke argumente esile toonud ega nendele tuginenud.

29. Kaebajad on esitanud 12.06.2019 taotluse Oru maaüksuse ümberplaneerimiseks. Taotluse

esitamise ajal kehtisid Oru maaüksuse suhtes nii üldplaneering, teemaplaneering kui

detailplaneering, mis võimaldasid maaüksust jagada elamukruntideks. Õiguslikult ei saa olla

põhjendatud mõttekäik, mille kohaselt saaks tagantjärele tühistada või muuta üldplaneeringut ja

detailplaneeringut ning sellele toetudes jätta rahuldamata varem esitatud ümberplaneerimise

taotlus.

30. Vastustaja on vaidlustatavale haldusaktile lisanud eksperdiarvamuse. PlanS § 128 lg 2 ei näe

ette, et ümberplaneerimise taotlust saaks jätta rahuldamata eksperdiarvamuse alusel.

31. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga justkui ei ole 25 aasta jooksul planeeringut

realiseerima asutud. Kaebajad esitasid 12.06.2019 taotluse, millega sooviti kaasajastada

planeeringu tehnosüsteeme, juurdepääsuteed ja üldkasutatavat haljasala. Vastustaja enda nõudel

tagasid kaebajad lepingutega vajaliku infrastruktuuri väljaehitamise. Lisaks ei ole ümbritsev

piirkond 1997. aastaga võrreldes oluliselt muutunud. Kaebajatele jääb arusaamatuks, millised on

objektiivsed asjaolud, mis tingivad DP kehtetuks tunnistamise.

32. Elanikkonna hüppeline kasv ei saa käsitletaval juhul olla haldusakti faktiliseks aluseks,

samuti ei saa see olla muuks õiguslikuks aluseks (millele vastustaja järjekindlalt toetub), mis

täidaks PlanS § 128 lg 2 normi koosseisu ning millest tulenevalt ei saaks detailplaneeringut

algatada. Elanikkonna juurdekasv ja sellega seotud korraldus ja juhtimine on kohaliku

4(15)

omavalitsuse kohustus. Vastustajale oli teada, et Oru kinnistul on kehtiv detailplaneering ning

teada, et kaebajad on seda realiseerima asunud ja soovivad seda realiseerida (viimati 12.06.2019

DP muutmise taotlus, halduslepingute sõlmimine 29.10.2019 ja 03.09.2020). Seega pidi

vastustaja sellega oma tegevuse korraldamisel ja juhtimisel arvestama.

33. Kaebajad ei nõustu vastustaja arvamusega, et kaebajatega sõlmitud lepingud ei oma

õiguslikku tähendust. 29.10.2019 sõlmisid kaebajad Harku Vallavalitsuse ja detailplaneeringu

koostajaga lepingu nr 5-9/421/19 „Detailplaneeringu koostamise õiguse üleandmiseks ja

detailplaneeringu koostamise rahastamiseks ning detailplaneeringukohase tehnilise

infrastruktuuri väljaehitamiseks ja väljaehitamise rahastamiseks“. 03.09.2020 sõlmisid kaebajad

Harku Vallavalitsuse ja detailplaneeringu koostajaga lepingu nr 5-9/421/19 lisa, millega

kaebajad võtsid kohustuse viie aasta jooksul detailplaneeringu kehtestamisest arvates omal kulul

välja ehitada kogu detailplaneeringukohase tehnilise infrastruktuuri, kogumahus 547 850 eurot.

Nimetatud lepinguid vastustaja lõpetanud ei ole, neid ei ole tühistanud ei Harku Vallavalitsus

ega volikogu. Lepingud on kehtivad ja omavad õigusjõudu.

34. Oru maaüksus peaks hõlmama 37 elamuühikut, elanike arvuks ühe elamuühiku kohta

loetakse maksimaalselt kolm inimest. Seega oleks Oru DP realiseerimisel hüpoteetiline elanike

juurdekasv 111 inimest. Vastustaja on oma vastuses väitnud, et viimase 1,5 aastaga on elanike

juurdekasv olnud kokku 2394 elanikku. Vastustaja väitel on kokku kehtestatud 6416

elamuühikut, millest realiseeritud on 4404 ja realiseerimata 2012 elamuühikut. Kui elanike

arvuks ühe elamuühiku kohta loetakse kolm inimest, siis oleks Harku vallas „elanike

juurdekasvu ootejärjekorras“ 6036 inimest. Seda arvestades ei saa Oru kinnistu potentsiaalsed

elanikud kuidagi mõjutada valla elanike juurdekasvu üldist proportsiooni. Juurdekasvu mõju ei

ole märkimisväärne.

35. Vastustaja väidab, et probleemi aitaks lahendada Oru kinnistule planeeritavate elamuühikute

vähendamine. Vastustaja kinnitab, et kui kaebajad muudaksid planeeringut ja kavandaksid

vähem elamuühikuid, saaks planeeringu algatamisega edasi liikuda. Kaebajatele jääb selline

kinnitus arusaamatuks, kuivõrd vastustaja on läbivalt väitnud, et ei tule toime rahvaarvu

suurenemisega ja sotsiaalse infrastruktuuri pakkumisega. Kui jagada hüpoteetiline Oru kinnistu

elanike arv kahega, jääks alles 55,5 elanikku. Ka see ei lahendaks vastustaja probleeme, mida

vastustaja vastuses kirjeldab. Kohalikul omavalitsusel jääb ka siis alles kohustus pakkuda

avalikke teenuseid. Kohaliku omavalitsuse motivatsioon ei saa olla oma ülesannete ja

kohustuste mittetäitmine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

36. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

37. Kaebajad on esitanud küll ümberplaneerimise taotlusi, kuid reaalsuses ei ole planeeringut

realiseerima asutud. Ümberplaneerimise taotluse esitamine viitabki sellele, et planeeringu

kehtetuks tunnistamine võiks selle planeeringu puhul olla põhjendatud, kuna lahendus on sisult

aegunud ning vajab olulisel määral kaasajastamist.

38. PlanS seletuskiri selgitab detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise osas, et kuna

kehtestatud DP lahendus ei pruugi aja möödudes vastata muutunud majanduslikele,

sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele ning ka avalikkuse hinnangule, peab

kohalikul omavalitsusel olema selge võimalus teatud aja möödudes planeering üle vaadata ja

vajadusel kehtetuks tunnistada. Mida rohkem aega on möödas planeeringu kehtestamisest,

seda ebatõenäolisem võib olla selle asjakohasus ning võimalus detailplaneeringus sisalduvat

ehitusõigust muutmata kujul realiseerida. Riigikohus on 05.03.2021 otsuses nr 3-16-245

5(15)

selgitanud, et mida enam möödub aega DP kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued

asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada.

39. Vastustaja möönab, et kaebajatega sõlmiti 2019. aastal detailplaneeringu kohustuste

üleandmise kokkulepe, kuid sellise kokkuleppe sõlmimine ei tähenda (ega saa tähendada)

seda, et vallavolikogu kindlasti ka DP algatab (või et planeeringut on tingimata võimalik

realiseerida). Pelgalt fakt, et leping on sõlmitud, ei saa ega tohi mõjutada vallavolikogu liikmete

otsustusõigust. Kõnealuse lepingu sõlmis taotlejaga vallavalitsus ning saatis DP algatamise

eelnõu planeerimiskomisjoni otsustamiseks. Vallavolikogu planeerimiskomisjon eelnõud ei

toetanud ning saatis selle vallavalitsusele tagasi. Seega ei ole Harku vallavolikogu antud DP

ümberplaneerimist alates 2019. aastast põhjendatuks pidanud ning halduslepingu sõlmimine ei

saa ühelgi juhul tekitada taotlejas õiguspärast ootust, et taotletud DP muudatus kindlasti

algatatakse. DP ümberplaneerimise taotluse menetlemine vallavalitsuses ei saa tekitada

taotlejas õiguspärast ootust, et DP-d on võimalik ellu viia.

40. Esimene ja kõige olulisem asjaolu, mis on muutunud võrreldes 2019. aastaga, on asjaolu, et

kui juba aastast 2014 on Harku valla elanike juurdekasv olnud tõusutrendis, siis 2021. aastal

toimus elanikkonna arvu hüppeline kasv. Oru maaüksuse detailplaneering kehtestati 25

aastat tagasi ning Harku valla elanikkond on selle aja jooksul rohkem kui kolmekordistunud –

kui aastal 1997 elas Harku vallas 5143 inimest, siis 2022. aastal on elanike arv juba üle 17 000.

41. Lisaks uutele hoonetele, asutakse elama ka vallas asuvatesse juba olemasolevatesse

elamuteks ümber ehitatud suvilatesse – selliseid suvilaid on vallas suurusjärgus 5000. Harku

vallas on alates 1996. aastast kehtestatud 518 elamumaa detailplaneeringut. Kokku on

kehtestatud 6416 elamuühikut, millest realiseeritud on 4404 ja realiseerimata seega 2012.

Valla rahvaarv on viimasel aastal suurenenud ligi kolm korda kiiremini kui viimasel 10–15

aastal keskmiselt, mis on toonud kaasa ka järsult suureneva nõudluse uute lasteaia- ja

koolikohtade järele. Valla elanikkonna märkimisväärne ja hüppeline kasv viimastel aastatel

ei ole võimaldanud sotsiaalse infrastruktuuri objekte prognoosida ning neid korraliselt

rajada. Sellest tingituna on kohalik omavalitsus pidanud vaatama üle väga vanu planeeringuid

ning analüüsima, kas oleks põhjendatud osade kehtetuks tunnistamine.

42. Arvestades, et Oru maaüksuse detailplaneeringu realiseerimist ei ole 25 aasta jooksul

alustatud, ei saa maaüksuse omanik eeldada, et 25 aastat hiljem oleks detailplaneeringut samal

kujul võimalik realiseerida. Isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et aastatetagune

planeeringulahendus sobitub konkreetsele alale piiramatu aja jooksul.

43. Ka vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdihinnangus on jõutud järeldusele, et avalik huvi

ei ole enam sama, mis 1997. aasta kontekstis.

44. Haldusasjas nr 3-21-1524 on halduskohus märkinud: „Vastustaja kaalutlusruumi ei kuulu

kehtiva ning kõrgemate planeeringutega kooskõlas oleva detailplaneeringulahenduse

elluviimise takistamine. Kui vastustaja leiab, et Oru maaüksuse kehtiv detailplaneering ei ole

enam kooskõlas Harku valla ruumilise arengu eesmärkidega (nt täiendava tiheasustusala

kavandamine ei ole põhjendatud), tuleb selleks muuta üldplaneeringut ning algatada kehtiva

detailplaneeringu muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlus. Sh võimaldab PlanS § 140 lg

1 p 1 detailplaneeringu või selle osa kehtetuks tunnistada, kui detailplaneeringu kehtestamisest

on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Vastustaja

pole vastavat menetlust alustanud.“ Vastustaja hinnangul on kohus andnud vastustajale suunise,

kuidas tegutseda, kui kohalik omavalitsus leiab, et detailplaneering ei vasta enam valla arengu

eesmärkidele. Arusaamatuks jääb süüdistus, et vald on 24.11.2022 otsuses nr 101 ja haldusasjas

nr 3-21-1524 kasutanud samu argumente. Argumendid alal soovitud planeeringu algatamisest

keeldumiseks ongi suures plaanis jäänud samaks, lihtsalt otsuses nr 101 on järgitud kohtu poolt

6(15)

antud juhist algatada kehtiva planeeringu kehtetuks tunnistamine (mida on tehtud samas otsuses

kronoloogiliselt enne keeldumise otsust) ja üldplaneeringu muutmine.

45. Vastustaja ei nõustu käsitlusega, et olukorras, kus DP lahendus vastab formaalselt

üldplaneeringule, oleks DP kehtetuks tunnistamine välistatud. Oru maaüksus paikneb küll

üldplaneeringu kohaselt elamumaa sihtotstarbega tihehoonestusalal, kuid tiheasustusalad on

valla piirkonnad, kus ruumiline planeerimine peab järgima linnalisele asulale omaseid

põhimõtteid, antud asukohas selliseid põhimõtteid järgida ei ole võimalik. Arvestada tuleb

ühiste tehnovõrkude ja tänavavõrgu rajamise vajadusega. Tiheasustusaladena on määratud

nii olemasolevad kompaktse asustusega alad kui ka perspektiivsed alad, kus nähakse ette

arengut kompaktse asustuse põhimõttel. Oru maaüksus paikneb elamumaa

juhtfunktsiooniga tiheasustusalal, kuna 1997. aastast kehtib maa-alal detailplaneering, mille

kohaselt kavandati ala kasutuselevõttu tihehoonestusalana. Samas ei ole kehtestatud DP

elluviimisega käesolevaks hetkeks alustatud. Seega ei ole Oru maaüksuse näol tegemist

olemasoleva kompaktse asustusega alaga, vaid pigem just perspektiivse tiheasustusalaga, kus

käesoleval hetkel ei ole välja ehitatud ühtset tänavavõrku ning puuduvad ka piirkonda

teenindavad tehnovõrgud.

46. Maaüksust ümbritseb leebe režiimiga looduslik haljasmaa. Maaüksuse edelapoolse piiri

äärest piirneb ala endiste aiandusühistu kruntidega, kuid alade vahel puuduvad seosed (ühtne

tänavavõrk ja piirkonda teenindavad tehnovõrgud) varasemalt kavandatud aiandusühistute

kruntide ja 1997. aastal kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tiheasustusala vahel.

Tihedamalt asustatud alaga ei ole võimalik ühist tänavavõrku ka ette näha ega kavandada, kuna

Oru maaüksus on valdavalt ümbritsetud eraomandis maatulundusmaa katastriüksustega.

Vaidlustatud haldusaktis ning kohaliku omavalitsuse poolt tellitud eksperdihinnangus on

põhjalikult käsitletud asjaolusid, mille põhjal Harku vald on jõudnud järeldusele, et antud

piirkonnas nii tihedalt asustatud (35 elamukrunti) tihehoonestusala kavandamine ei ole kuidagi

mõistlik ega põhjendatud.

47. Kindlasti ei saa nõustuda seisukohaga nagu oleks DP ümberplaneerimiseks taotluste

esitamine käsitletav detailplaneeringu realiseerimisena. PlanS § 6 punkt 11 sätestab, et

planeeringu elluviimine on tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu

realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine. Kehtiva

detailplaneeringu realiseerimine algab detailplaneeringu realiseerimiskavas ette nähtud

esimese tegevuse tegemist, milleks on katastriüksuste moodustamine ja katastriüksuste

sihtotstarvete määramine vastavalt detailplaneeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele.

Pidev soov planeeringu muutmiseks annab just konkreetse signaali, et detailplaneeringu sisu

on aegunud ega vasta enam tänapäeva vajadustele. See omakorda kinnitab, et Oru maaüksuse

DP kehtetuks tunnistamine on põhjendatud.

48. Seega ei saa nõustuda seisukohaga nagu ei saaks PlanS § 140 lg 1 punkt 1 olla kehtetuks

tunnistamise otsuse õiguslikuks aluseks.

49. Oru maaüksuse elamukvartali DP on kehtestatud Harku Vallavolikogu 26. augusti 1997

otsusega nr 75, seega on käesoleval juhul DP kehtestamisest möödunud 25 aastat. Kui

arvestada, et DP on PlanS § 124 lõike 2 kohaselt lähiaastate ehitustegevuse alus, siis on selge, et

antud juhul ei saa Oru maaüksuse DP-d enam pidada lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Samuti

puudub maaüksuse omanikul õiguspärane ootus, et pärast 25 aastat on tal jätkuvalt võimalik

DP-d muutmata kujul realiseerida. Paratamatult tuleb arvestada tänaseid Harku valla

avaliku ruumi planeerimise põhimõtteid, Liikva külas Oru maaüksuse lähialal vahepealsel

ajal väljakujunenud piirkonda ning sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri olemasolu ning

paiknemist.

7(15)

50. Vastustaja hinnangul on Oru maaüksuse puhul täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused

DP kehtetuks tunnistamiseks. Seadus annab kehtetuks tunnistamiseks konkreetse aluse, jääb

selgusetuks, et millistel tingimustel siis üleüldse kohalikul omavalitsusel on võimalik kehtivaid

planeeringuid üle vaadata ja kehtetuks tunnistada. Antud juhul on tegemist 25 aastat vana

detailplaneeringuga, mida pole käesoleva hetkeni realiseeritud. Seega ei ole selline planeering

enam lähiaastate ehitustegevuse aluseks ega saa enam sobituda veerand sajandi jooksul välja

kujunenud ümbruskonda. Harku vald on 25 aasta jooksul muutunud täiesti teistsuguseks

omavalitsuseks – Harku valla elanikkond on selle aja jooksul rohkem kui kolmekordistunud –

kui aastat 1997 elas Harku vallas 5143 inimest siis 2022 aastal on elanike arv juba üle 17 000.

51. Vastustaja rõhutab, et kohtuotsus haldusasjas nr 3-21-1524 on tehtud teistsuguses faktilises

olukorras, kuna sel hetkel ei olnud kohalik omavalitsus algatanud Oru maaüksuse kehtetuks

tunnistamist ehk siis Oru maaüksuse detailplaneering oli otsuse 3-21-1524 tegemise ajal kehtiv.

Täna on olukord teine, Oru maaüksuse detailplaneering on kehtetuks tunnistatud. Otsuses nr 3-

21-1524 rõhub kohus, et omanikul on õiguspärane ootus sellele, et kehtivat detailplaneeringut

on võimalik ellu viia (sh ka kaasajastada), käesoleval hetkel järgneb algatamisest keeldumise

otsus Oru maaüksuse kehtetuks tunnistamise otsusele.

52. Konkreetsed õiguslikud alused otsuse tegemiseks on loetletud haldusakti põhiosas –

kehtetuks tunnistamine PlanS § 140 lg 1 punkti 1 alusel ja uue detailplaneeringu

algatamisest keeldumine PlanS § 128 lg 2 punktide 2, 3 ja 4 alusel. Oluline on mainida, et

PlanS § 128 lõige 2, mis sätestab alused, mille esinemisel detailplaneeringut eelkõige ei algata.

See tähendab, et ei ole välistatud detailplaneeringu algatamisest keeldumine ka muudel juhtudel,

kui PlanS §-s 128 lõikes 2 nimetatud. Haldusaktile on lisatud ka eksperdiarvamus, kus on

täiendavalt toodud põhjendused ja selgitused, miks antud asukohta selline planeeringu lahendus

ei sobitu. Eksperdihinnang on koostatud väga tunnustatud planeerimiseksperdi poolt ning Harku

vald nõustub kõigi eksperdiarvamuses toodud põhjendustega ning on need võtnud aluseks 2019.

a esitatud detailplaneeringu algatamise taotluse rahuldamata jätmisel.

53. Vastustaja ei nõustu seisukohaga justkui oleks kohus haldusasjas nr 3-21-1524 tuvastanud

õigusvastasuse, mis oleks siduv käesoleva asja lahendamisel. Viidatud seisukohas on kohus

selgelt asunud arvamusele, et asudes faktiliselt takistama kehtiva detailplaneeringu

realiseerimist läbi DP muudatusest keeldumise, on vastustaja käitunud kohtu hinnangul

õigusvastaselt. Antud juhul on olukord teistsugune, kuna Oru maaüksuse detailplaneering on

kehtetuks tunnistatud.

54. Harku vald liigub juba aastaid kursil, kus uute elamuühikute juurde kavandamine hoitakse

võimalikult madalal, ka elamumaa sihtotstarbega aladel, kuhu elamute kavandamist keelata ei

saa, on eesmärgiks siiski ühelt poolt vähem elamuühikuid ja teiselt poolt suuremad kinnistud,

roheluse ja haljastuse säilitamine, suurem privaatsus ja inimsõbralik elukeskkond, kuna Harku

vald tahab säilitada äärelinnale iseloomulikku rohelust, metsalasid ning põllumaid. Samuti on

Harku vallas väga terav probleem põhjavee kogusega, seega ei suuda ka looduskeskkond

sellisele survele vastu panna. Samuti tunnistab kohalik omavalitsus, et ei suuda tulla toime

kasvava elanikkonnaga kaasnevate kohustustega nagu uute lasteaia- ja koolikohtade loomine.

55. Vastustaja selgitab, et tunnistamist ei tingi puhtalt asjaolu, et puudub vajalik sotsiaalne

infrastruktuur. Aegunud on ka planeeringu sisuline lahendus (täpsemad põhjendused on välja

toodud vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdiarvamuses, vt vastustaja vastuse lisa 2).

56. Esiteks, ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga nagu oleks käesolevas haldusasjas vaidlustatav

haldusakt juba sisulises mõttes läbinud kohtuliku kontrolli haldusasja 3-21-1524 menetluses.

Käesoleval juhul on faktilised asjaolud oluliselt muutunud. Kui 3-21-1524 otsuse tegemise ajal

oli Oru maaüksuse DP veel kehtiv, siis enam see nii ei ole. Kohtu lähteseisukoht asjas nr 3-21-

8(15)

1524 oli see, et olukorras, kus alal kehtib detailplaneering, ei ole põhjendatud keelduda

planeeringulahenduse minimaalsest korrigeerimisest. Käesoleval ajal on alal kehtiv DP

kehtetuks tunnistatud ning Harku vald keeldub alal samasuguse vananenud lahendusega DP

algatamisest. Kindlasti ei saa nõustuda nagu oleks käesoleval juhul kohaliku omavalitsuse

kaalutlusõigus redutseeritud nullini. Olukorras, kus alal enam ei ole kehtivat D-d ja ka juhul, kui

ala üldplaneeringu kohaselt täna veel on elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusala, ei saa

kohus asuda kohaliku omavalitsuse rolli ning ette kirjutada, kuidas kohalik omavalitsus täidab

oma territooriumil planeerimise ülesannet.

57. Harku vald on ka täna valmis Oru maaüksusel detailplaneeringu algatama, aga elamuühikute

arv peaks siiski sobituma ümbruskonda, 2019. a esitatud taotluses soovitud 37 elamuühikud

antud põllu- ja metsamaa piirkonda ei sobitu. Harku vald on ka kaebajatega peetud

kompromissläbirääkimiste käigus teinud neile ettepaneku planeeringulahenduse muutmiseks

selliselt, et alale kavandataks vähem elamuühikuid ning oluliselt suuremad kinnistud, lähtuvalt

Oru maaüksuse ümbruskonnast ja asukohast. Sellest pakkumisest kaebajad keeldusid. Antud

juhul on Harku vald keeldunud 2019 aastal esitatud eskiislahenduse alusel detailplaneeringu

algatamisest, kuna elamuühikute arv ei sobitu sellesse piirkonda.

58. Olukorras, kus kaebajad muudaksid planeeringu lahendust ning kavandaksid vähem

elamuühikuid, saaks DP algatamisega edasi liikuda. Üldplaneeringus näidatud elamumaa

sihtotstarbega maa-ala ei tähenda kindlasti seda, et arendajal on õigus maa võimalikult

väikesteks maatükkideks jagada ja maha müüa. Piirkonda sobiva planeeringu lahenduse välja

töötamine on arendaja ja kohaliku omavalitsuse koostöö ning planeeringu lahenduse sobivusel

hinnatakse alati kontaktvööndit ning seda, milline lahendus konkreetsesse kontaktvööndisse

sobiks. Vastustaja rõhutab, et pelgalt asjaolu, et üldplaneering näeb alale ette tihehoonestusala,

ei saa mingil juhul tähendada seda, et maaüksus tuleks jagada võimalikult väikesteks

maatükkideks ja hoonestada.

59. Kehtetuks tunnistatud Oru maaüksuse detailplaneering on Harku valla üks vanimaid

detailplaneeringuid, mille realiseerimist ei ole alustatud. Oru maaüksust oleks kindlasti võimalik

hoonestada, samas ei saa nn eikuskil asuda nii tihedalt hoonestatud elamukvartal.

60. Harku valla planeerimise põhimõtted on viimase 25 aasta jooksul teinud läbi põhimõttelise

muudatuse ning ka üldplaneeringus tihehoonestusaladena märgitud aladel ei pea kohalik

omavalitsus õigeks ülemääraste elamuühikute kavandamist.

Kokkuvõttes leiab Harku vald jätkuvalt, et Oru maaüksuse detailplaneeringu lahendus on sisult

aegunud ning ei arvesta 25 aasta jooksul muutunud ning välja arenenud ümbruskonda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

61. Kaebus tuleb rahuldada.

62. Vaidlustatud otsusega tunnistas Harku Vallavolikogu kehtetuks 26.08.1997 otsusega nr 75

kehtestatud Liikva küla „Oru“ maaüksuse elamukvartali detailplaneeringu (otsuse p 1) ning

otsustas mitte algatada Oru maaüksuse detailplaneeringut (otsuse p 2).

63. Vaidlust ei ole selles, et kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni kehtis Oru maaüksusel 1997. a

DP, mis nägi ette tervikliku elamurajooni moodustamist, kuhu planeeriti 35 elamumaa krunti

ning transpordimaa, tehnorajatise ja lähipuhkuse maa-ala krundid. 1997. a DP kehtestamise

otsuse p 3 kohaselt muudeti Oru maaüksuse sihtotstarve põllu- ja metsamaast elamumaaks.

Vaidlust ei ole ka selles, et Harku valla üldplaneeringu (kehtestatud 17.10.2013 otsusega,

kaebuse lisa 4) kohaselt on Oru maaüksuse juhtfunktsiooniks elamumaa ning samasuguse maa

9(15)

kasutamise funktsiooni näeb ette teemaplaneering1 (kehtestatud 31.05.2018 otsusega, kaebuse

lisa 8). Need planeeringud näevad Oru maaüksust tihehoonestusalana (vt ka vaidlustatud otsuse

lk 3). Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et kohtumenetluse kestel on Harku Vallavolikogu vaadanud

üle Harku valla üldplaneeringu (vt Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsus nr 39 „Harku valla

üldplaneeringu ülevaatamine“) ning jätnud selle senisel kujul kehtima.

64. Pooled vaidlevad ennekõike selle üle, kas vastustaja otsused tunnistada 1997. a DP

kehtetuks ning keelduda Oru maaüksuse DP algatamisest on õiguspärased.

1997. a detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine

65. Detailplaneering on haldusakt. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja

lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui

seadus ei sätesta teisiti.

66. Vastustaja on 1997. a DP kehtetuks tunnistamisel tuginenud PlanS § 140 lõike 1 punktile 1,

mille kohaselt võib detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui DP kehtestamisest

on möödunud vähemalt viis aastat ja DP-d ei ole asutud ellu viima.

67. Kohus nõustub vastustajaga selles, et mida enam möödub aega DP kehtestamisest, seda

suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. Samuti on vastustaja

õigesti järeldanud, et aja möödudes ei pruugi DP lahendus vastata muutunud majanduslikele,

sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele ning avalikkuse hinnangule. Sellises

olukorras on kohalikul omavalitsusel võimalus planeering üle vaadata ja see vajadusel kehtetuks

tunnistada. Nii ümbritsev keskkond kui ka olud võivad aja jooksul muutuda ning ei ole

välistatud, et mingil ajahetkel ei ole DP enam kehtestatud kujul realiseeritav. Seega peab

huvitatud isik, s.o üldjuhul kinnistuomanik, arvestama, et realiseerimata planeering võidakse

kehtetuks tunnistada.

68. PlanS sätted ei taga DP olemasolul ajas muutumatut võimalust planeeringulahendust ellu

viia. PlanS § 140 lõike 1 punktist 1 järeldub, et vastustajal on teatud tingimuste esinemisel

kaalutlusõigus DP või selle osa kehtetuks tunnistamiseks. Tegemist on vastustaja

kujundusõigusega piirkondliku arengu suunamisel, mille aluseks võivad olla nii poliitilised kui

ka otstarbekusest tulenevad kaalutlused. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine võib olla ka

üldplaneeringu ülevaatamise tulemus, kui selle käigus on kontrollitud kehtivate

detailplaneeringute vastavust üldplaneeringule ja vajadusel algatatud nende muutmise või

kehtetuks tunnistamise menetlus (PlanS § 92 lg 2 p 5).

69. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et vastustaja on käesoleval juhul kaalutlusõiguse

teostamisel eksinud, lähtunud osaliselt asjakohatutest kaalutlustest ning jätnud oluliste

asjaoludega arvestamata. Tegemist on sedavõrd oluliste minetustega, et esineb alus vaidlustatud

otsuse punkti 1 tühistamiseks.

70. Kohus leiab, et kohalik omavalitsus peab PlanS § 140 lg 1 punkti 1 kohaldamisel

kontrollima, kas DP elluviimisest huvitatud isikute õiguste ja huvide riive on DP kehtetuks

tunnistamise eesmärke silmas pidades proportsionaalne. Detailplaneeringu kehtetuks

tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise

eesmärki (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas

kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga ning kehtetuks tunnistamine peab olema

proportsionaalne.

Teemaplaneeringu kaart. Leitav arvutivõrgus:

http://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/Teemaplaneeringu%20kaart.pdf

10(15)

71. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendamatult rangelt kohaldanud PlanS § 140 lg 1 p-s 1

sätestatud eeldust „ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima“.

72. PlanS § 6 punkt 11 sätestab, et planeeringu elluviimine on tegevus, mille eesmärgiks on

planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine.

Kohtu hinnangul järeldub viidatud sättest, et planeeringu elluviimine on jätkuv tegevus ning

tegemist ei ole üksnes planeeringu lõpliku realiseerimisega. Sellest tulenevalt ei saa DP

elluviimisena mõista kitsalt planeeringuala kruntideks jagamist ning ehitusõiguse andmist, vaid

elluviimiseks tuleb pidada ka mitmeid nimetatud eesmärgile suunatud, kuid sellele eelnevaid

tegevusi.

73. Kohus möönab, et alates 1997. a DP kehtestamisest kuni tänaseni on olnud pikki

ajavahemikke, mille puhul ei ole võimalik tuvastada ühtegi tegevust, mis oleks käsitatavad

planeeringu elluviimisena (s.o tegevusena, mis aitaks kaasa planeeringus sätestatu

realiseerimisena). Samas on vähemalt hiljemalt 2005. aastast alates tuvastatavad mitmed

tegevused, millest saab järeldada kaebajate soovi DP-d realiseerida. Haldusasja materjal ei

kinnita vastustaja väidet justkui oleks DP pärast kehtestamist 25 aastat niisama unustuses olnud.

Lisaks on vastustaja jätnud aastate jooksul kaebajatele korduvalt mulje, et DP-d on võimalik

realiseerida (menetlenud 2005. aastast 1997. a DP muudatust, sõlminud 2019. aastal kaebajatega

kokkuleppe, millega kaebajad võtsid kohustuse ehitada välja kogu tehniline infrastruktuur jm).

Sellega on kaebajatele tekitatud õigustatud ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia

(vt ka Tallinna Halduskohtu 21.12.2021 otsuse haldusasja nr 3-21-1524 p 23).

74. Olukorras, kus kaebajad on esitanud mitmeid taotlusi kehtiva DP muutmiseks (ning

tulenevalt kehtivast õigusest (vt PlanS § 140 lg 7) teinud seda DP algatamise taotluse vormis) ei

saa vastustaja PlanS § 140 lg 1 punkti 1 kohaldamisel arvestada üksnes esialgse DP

kehtestamisest möödunud aega ning väita, et DP-d ei ole asutud ellu viima.

75. Kaebajate esitatud taotlused ei näinud ette täiesti erinevat lahendust, vaid üksnes

väikesemahulisi muudatusi. Kohtu hinnangul ei ole kaebajatele etteheidetav, et ajal, mil nad

soovisid DP lahendust osaliselt muuta ning olid oma soovi ka selgelt vastustajale väljendanud,

ei teinud nad muid toiminguid kehtiva, s.o 1997. a DP lahenduse ellu viimiseks. Soovides 35

krundi asemel 37 krundi moodustamist ning ühisveevärgi ning -kanalisatsiooniga liitumist, ei

oleks samal ajal pelgalt kehtiva DP elluviimise huvides planeeringuala kruntideks jagamine jm

toimingute tegemine otstarbekas olnud. Tallinna Halduskohus märkis haldusasjas nr 3-21-1524

tehtud otsuses (vt otsuse p 23), et kui „vaadata vastustaja keeldumise põhjendusi, siis ei puuduta

need üksnes detailplaneeringu muutunud lahendust, vaid detailplaneeringu põhilahenduse

realiseerimist, st seda, mis tuleneb juba kehtivast DP-st. Asudes faktiliselt takistama kehtiva

detailplaneeringu realiseerimist läbi DP muudatusest keeldumise, on vastustaja käitunud kohtu

hinnangul õigusvastaselt“. Eeltoodud asjaolusid arvestades on vastustaja jätnud kaalutlusotsuse

tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata.

76. Eespool märgitust nähtub, et vastustaja on mitme erineva otsuste tegemisel ning kõrgema

taseme planeeringu heaks kiitmisel näinud kaebajate vaidlusalusele kinnisasjale ette sama

maakasutuse funktsiooni nagu 1997. a DP.

77. Uue PlanS rakendamisel oli kohalikel omavalitsustel kohustus vaadata enne PlanS

jõustumist kehtestatud üldplaneeringud üle hiljemalt 2018. a 1. jaanuariks. Ka siis oli võimalik

kaaluda, kas ajakohastada planeeringu juhtotstarbed, mis ei vastanud enam kohaliku

omavalitsuse ruumilise arengu vajadusele. Vastustaja ei ole pidanud üldplaneeringu muutmist

vajalikuks, vaid on jätnud selle Oru maaüksuse osas muutmata. Hiljem on vastustaja

kehtestanud teemaplaneeringu, milles on jätkuvalt Oru maaüksuse maakasutuse

juhtfunktsioonina märgitud elamumaa. Haldusasja materjalist nähtub, et Oru maaüksuse

11(15)

detailplaneering on kõrgema tasemete planeeringutega (üldplaneering, teemaplaneering)

kooskõlas. Ka vastustaja ei ole vastupidist väitnud. Kohtu arvates on vastustaja loonud Oru

maaüksuse detailplaneeringut, üldplaneeringut ja teemaplaneeringut kehtestades Oru maaüksuse

omanikule õiguspärase ootuse selleks, et kehtivat detailplaneeringut oleks võimalik ellu viia.

See tähendab ka õigust detailplaneeringulahendust vajadusel kaasajastada.

78. Heaks halduseks ei saa pidada olukorda, kus vallal on aastate jooksul olnud korduvalt

võimalik algatada DP kehtetuks tunnistamine (nt ÜP ülevaatamine 2017. aastal,

teemaplaneeringu kehtestamine jm), kuid seda otsustatakse teha alles siis, kui kaebajad on

ilmutanud soovi DP lahendust vähesel määral muuta. Jättes aastate jooksul korduvalt DP

väidetavale ajakohatusele ja sobimatusele viitamata, ei saa vastustaja poolt vaidlustatud otsuses

esitatud argumente väga kaalukateks pidada. Mida konkreetsemalt on kaebajatele jäetud mulje

DP realiseerimise võimalikkusest, seda ebaproportsionaalsem on vastustaja toodud alustel DP

kehtetuks tunnistamine.

79. Vastustaja argumentide veenvust vähendab ka asjaolu, et kohtumenetluse kestel toimunud

Harku valla üldplaneeringu järjekordse ülevaatamise ajal ei näinud vald vajadust

üldplaneeringut muuta. Olukorras, kus kohalik omavalitsus õigustab DP kehtetuks tunnistamist,

kuna väidetavalt ei sobi vaidlusalune maa-ala tiheasustusalaks, kuid jätab samal ajal ÜP

olemasoleval kujul kehtima, on tegemist asjakohatu kaalutlusega.

80. Arvestades esitatud põhjendusi, ei olnud 1997. a DP kehtetuks tunnistamine õiguspärane

ning vaidlustatud otsus tuleb selles osas tühistada.

Detailplaneeringu algatamisest keeldumine

81. Vaidlustatud otsuse punktiga 2 keeldus vastustaja algatamast Oru maaüksuse DP-d.

Sisuliselt oli tegemist DP muudatusega, mis tulenevalt PlanS § 140 lõikest 7 tuleb vormistada

uue sama planeeringuala hõlmava detailplaneeringuna.

82. Vastustaja on keeldumisel tuginenud PlanS § 128 lõike 2 punktidele 2, 3 ja 4. Kohtu

hinnangul ei olnud praegusel juhul viidatud sätete kohaldamise eeldused täidetud.

83. Nii haldusasja nr 3-21-1524 kui praeguse vaidluse asjaoludest nähtuvalt algatati Oru

maaüksuse omaniku 2004. a taotluse alusel Harku Vallavalitsuse 11. jaanuari 2005. a

korraldusega nr 57 detailplaneeringu koostamine Oru maaüksusel ja algatamise otsuse lisana

kinnitati planeeringu lähteülesanne. 04.12.2007 esitas huvitatud isik taotluse uue lähteülesande

väljastamiseks ning Harku Vallavalitsuse 22. jaanuari 2008. a korraldusega nr 90 kinnitati

detailplaneeringu uus lähteülesanne. Esitatud tõenditest tulenevalt muutus detailplaneeringu

menetlus taas aktiivseks 2018. a-l, mil 21.09.2018 kirjaga nr 12-1/56-1 andis vastustaja

huvitatud isikule teada soovist Oru maaüksuse detailplaneeringu menetlus lõpetada. Huvitatud

isikud ei olnud sellega nõus, 12.06.2019 esitas huvitatud isik uue detailplaneeringu algatamise

taotluse sooviga tunnistada kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korraldusega nr 57

„Liikva külas Oru elamukvartali detailplaneeringu algatamine“. Uue detailplaneeringu

algatamise taotluse kohaselt soovis huvitatud isik planeerida 37 üksikelamukrunti. Lisaks

üksikelamukruntidele on planeeritud 1 krunt elektrialajaamale, 3 krunti juurdepääsuteedele ja 1

haljasala maa kasutusotstarbega maaüksus. Kokku on planeeringualale kavandatud 42

maaüksust. Erinevalt kehtivast planeeringust oli kavas veevarustus ja kanalisatsioon lahendada

liitudes ÜVK trassidega. Seegi oli vastustajapoolne suunis (vt vastustaja arhitekti 12.11.2018 e-

kiri, kaebuse lisa 7). Harku Vallavalitsus sõlmis huvitatud isikuga 29.10.2019 DP üleandmise

kokkuleppe ja 21.09.2020 selle lisa.

84. Olukorras, kus kaebajad on nõus tagama omal kulul tehnorajatiste väljaehitamise, ei ole

viide PlanS § 128 lõike 2 punktile 2 põhjendatud. Samuti ei nähtu asjaoludest, et planeeringu

12(15)

elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive (vrd PlanS § 128 lg 2

p 4).

85. Kohus nõustub vastustajaga küll selles, et lisaks eluliselt vajalikule tehnilisele

infrastruktuurile tuleb tagada piirkonnas ka sotsiaalne infrastruktuur, kuid nende puudumine ei

saa praegusel juhul keeldumise aluseks olla. Nagu vastustaja ise on korduvalt märkinud, oli

12.06.2019 esitatud taotluse eesmärgiks nn ümberplaneerimine. 35 elamumaa krundi asemel 37

elamumaa krundi kavandamine või tehnovõrkude lahenduse muutmine ja täpsustamine ei

saanud märkimisväärselt sotsiaalse infrastruktuuri vajadust mõjutada. Kehtiv planeering kui

haldusakt on lähtumiseks kohustuslik igaühele, sh vastustajale endale. Seega pidi vastustaja

vähemalt möönma võimalust, et DP realiseerimisel kasvab vallas ka vajadus nn sotsiaalse

infrastruktuuri järele.

86. Kohus möönab, et PlanS § 128 lg 2 puntki 3 sisustamisel on kohalikul omavalitsusel kui

planeeringu koostamise korraldajal ulatuslik kaalutlusruum. Siiski eeldab see, et võrreldes DP

huvitatud isikute õigustega on avalik huvi ülekaalukas. Vaidlusalusel juhul kohtu hinnangul

sellist ülekaalukat avalikku huvi ei esine. Kaebajad on põhjendatult leidnud, et vastustaja ei ole

korrektselt PlanS § 128 lõikes 2 sätestatud keeldumise alustele tuginenud. Tegemist ei ole küll

suletud loeteluga, kuid vastustaja ei ole (sarnaselt varasemale otsusele) esitanud asjakohaseid

põhjendusi DP-d vähesel määral muutva DP menetlemisest keeldumiseks (vt ka otsust

haldusasjas nr 3-21-1524, p 25).

87. Nii nagu haldusasjas nr 3-21-1524 vaidluse all olnud otsuses, on vastustaja ka 24.11.2022

otsuses nr 101 põhjendanud keeldumist argumentidega, mis ei puuduta üksnes DP muutmist,

vaid ka detailplaneeringu põhilahenduse realiseerimist. Praegusel juhul on vastustaja püüdnud

varasema DP kehtetuks tunnistamisega luua kunstlikult olukorra, mis võimaldaks DP

algatamisest keeldumisel analüüsida ka detailplaneeringu kui terviku sobivust. Kuivõrd kohtu

hinnangul tunnistas vastustaja 1997. aasta DP õigusvastaselt kehtetuks, on ka DP algatamisest

keeldumisel kasutatud argumendid kehtiva DP puudumisest asjakohatud.

88. Nagu eespool märgitud, on nii 1997. a DP kui ka selle hilisemad muudatused jätkuvalt

kõrgemate planeeringutega kooskõlas. Seega ei saa ka vastustaja väiteid justkui oleks kaebajate

soovitud lahendus igal juhul piirkonda sobimatu, põhjendatuks pidada. Juba haldusasjas nr 3-

21-1524 tehtud otsuses selgitas kohus, et ta ei saa lähtuda vastustaja paljasõnalisest väitest, et

üldplaneeringusse ja teemaplaneeringusse kanti planeerimislahendus täiendavat kaalumist läbi

viimata. Kohus rõhutab uuesti, et planeerimislahenduse sätestamise näol on igal juhul tegemist

vastustaja kaalutlusotsusega. Vastustaja seisukoht, et mingi osa üldplaneeringust ja/või

teemaplaneeringust on justkui vähem siduvam, sest elamumaa juhtfunktsiooniga

tihehoonestusala määrati „lähtuvalt kehtivast, kuid realiseerimata detailplaneeringust“, ei ole

põhjendatud. On asjakohatu väita justkui oleks „üld- ja teemaplaneeringu kaarti vaadates“

selgelt nähtav, et „Oru elamukvartal kavandati alale, mis on vahetult ümbritsetud leebe

režiimiga loodusliku haljasmaaga“ (vrd vaidlustatud otsuse lk 3). Ei kaebajad ega ükski

keskmine mõistlik kõrvaltvaataja ei pea sellises olukorras järeldama, et kehtivates

planeeringutes kajastuv ei ole tegelikult siduv, sest ümbruskond väidetavalt ei toeta sellist

juhtfunktsiooni.

89. Kohus nõustub vastustajaga, et kui ÜP-ga on teatud alale ette nähtud tihehoonestusala, ei

tähenda see ühtlasi, et maaüksus tuleks jagada võimalikult väikesteks maatükkidest ja

hoonestada. Küll aga ei saa põhjendatuks pidada valla seisukohta, justkui saaks sellisele alale

kaaluda hoonestuse rajamist üksnes hajaasustuse põhimõttel (vrd vaidlusaluse otsuse lk 10,

esimene lõik).

13(15)

90. Veenvaks ei saa pidada vastustaja kaalutlust, justkui oleks Oru maaüksuse DP realiseerimise

alustamine või ümberplaneerimine piirkonnas elavate elanike suhtes vastutustundetu. Kaebajate

esitatud detailplaneeringu algatamise (sisuliselt muutmise) taotlus muutis varasemat, juba 1997.

aastast kavandatud lahendust üksnes vähesel määral. Kuivõrd see DP lahendus on kooskõlas nii

üld- kui ka teemaplaneeringuga, pidid selle võimaliku realiseerimisega arvestama ka piirkonna

elanikud.

91. Arvestades, et vastustaja on DP algatamisest keeldumisel tuginenud asjakohatutele

kaalutlustele, ei ole vaidlustatud otsus punkti 2 osas õiguspärane.

92. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus tervikuna tühistada.

93. Kaebaja on taotlenud kaebuse rahuldamise korral definitiivse ettekirjutuse tegemist, s.o

kohustada valda mõistliku aja jooksul detailplaneeringu algatamise taotlust läbi vaatamata ning

detailplaneeringut algatama. Kohtu hinnangul ei ole definitiivse ettekirjutuse tegemise eeldused

täidetud. Praegusel juhul ei ole vastustaja diskretsioon nullini redutseerunud. Kuigi vaidluse

asjaolud on varasema vaidlusega väga sarnased, ei ole vaidlustatud otsus nr 101 tehtud identselt

samadel faktilistel ja õiguslikel alustel. Pelgalt see, et vastustaja varasemat kohtuotsust

korrektselt ja õigeaegselt ei täitnud, ei anna asjaolusid arvestades alust definitiivseks

ettekirjutuseks. Seetõttu kohustab kohus vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi

vaatama.

94. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajate

menetluskulud koosnevad 40 euro suurusest riigilõivust ning 2310 euro suurustest

õigusabikuludest. Kokku paluvad kaebajad menetluskuludena kaebajate kasuks vastustajalt

välja mõista 2350 eurot.

95. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtu hinnangul on kaebajate menetluskulud mõnevõrra ülepaisutatud. Sama volitatud esindaja

on esindanud kaebajaid ka käesoleva asjaga seotud varasemas kohtuvaidluses ning kaebajad on

menetluse kestel läbivalt väitnud, et praeguses haldusasjas vaidlustatud haldusakti põhjendused

ning ka vastustaja muud selgitused on suurel määral kattuvad varasemas menetluses

väljendatuga. Seetõttu peab kohus asjaoludega tutvumisele ning kaebuse koostamisele kulunud

aega osaliselt põhjendamatuks. Lisaks ei ole asi keskmisest mahukam ega keerukam.

96. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades peab kohus õigusabiga seotud menetluskulu

põhjendatuks 1980 euro ulatuses.

97. Osas, milles kaebajad nõuavad menetluskuludelt viivise väljamõistmist (kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni), jääb taotlus rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

177 lg 4 kohane menetluskuludele viivise määramise regulatsioon halduskohtumenetluses ei

kohaldu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-1930, p 17.3

ja 03.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-16, p 26).

98. Kokkuvõttes tuleb vastustajalt kaebajate kasuks menetluskuludena välja mõista 2020 eurot

(s.o riigilõiv 40 eurot ning õigusabikulud 1980 eurot).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

14(15)

15(15)