4-11-1168/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-11-1168

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 30.märtsil 2011.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-11-1168

Kohtunik

Julia Vernikova

Menetlustoiming Menetlusaluse isiku Andres Sarri kaitsja poolt Keskkonnainspektsiooni peadirektori 14.03.2011 määrusele esitatud kaebuse lahendamine

RESOLUTSIOON

Andres Sarri kaitsja advokaat Martin Traat’i kaebus rahuldada.

Tühistada Keskkonnainspektsiooni peadirektori 14.03.2011.a määrus, millega jäeti rahuldamata Andres Sarri kaitsja taotlus eksperdile täiendavate küsimuste esitamise kohta

Määruse koopia saata kohtuvälisele menetlejale ja kaebuse esitanud isikule.

Määrus ei kuulu VTMS § 191 p 12 alusel edasikaebamisele.

Asjaolud ja kaebuse sisu

20.10.2010.a alustas Keskkonnainspektsioon väärteomenetlust nr 01042010 Jahiseaduse § 57 lg 1 järgi selles, et 19.10.2010.a Harju maakonnas Xxx maaüksusel, kus asetseb Andres Sarrile kuuluv faasanikasvatus, tuvastati püügile paigaldatud püünisrauad.

03.12.2010.a koostas Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse vaneminspektor Erik Parts määruse, millega määras püünisrauale jahindusalase ekspertiisi. Ekspertiisi esitatud püünisraua andis üle väärteomenetluse käigus tunnistaja 18.11.2010.a ülekuulamise käigus ning püünisraud oli üks kahest püünisrauast, mis oli 19.10.2010.a paigaldatud Harju maakonnas Xxx maaüksusele.

16.12.2010.a koostas ekspert Peep Männil ekspertiisiakti, milles jõudis muuhulgas järeldusele, et ekspertiisiks esitatud püünisraud ei ole conibear-tüüpi või selle tööpõhimõttega sarnane püünisraud, püünisraud on oma tööpõhimõttelt looma suuruse suhtes mitteselekteeriv, mistõttu väikesemate loomade püünisesse sattumisel töötab see kui koheselt surmav püünisraud, rebasest suuremate loomade puhul aga kui looma kinni hoidev püünisraud.

Tutvunud ekspediarvamusega esitas menetlusaluse isiku kaitsja 14.02.2011.a taotluse esitada eksperdile täiendavad küsimused. Sellest talle keelduti 25.02.2011.a kohtuvälise menetleja määrusega, millisele esitas kaitsja 09.03.2011.a kaebuse, kus palus määruse tühistamist ja taotluse rahuldamist eksperdile täiendavate küsimuste esitamise osas.

14.03.2011.a tegi Keskkonnainspektsiooni peadirektor Peeter Volkov kaebuse lahendamise määruse, millega jättis kaitsja kaebuse rahuldamata. Määruse motiivide kohaselt ”on menetlevas väärteoasjas esmaseks tõendamisesemeks asjaolu, kas Xxx maaüksusel püügil olnud püünisraud on jahiseaduse tähenduses lubatud jahipidamise vahend või mitte. Selleks määrati 03.12.2010.a ekspertiis, mille vastuses väljendas ekspert selgelt seisukohta, et ekspertiisi objektiks olnud püünisraud ei ole conibear tüüpi või selle tööpõhimõttega sarnane püünisraud”. Samuti märgitakse määruses, et väärteomenetluse käigus kogutud tõendite põhjal on alust arvata, et vähemalt kahel püügile asetatud püünisraual ei olnud kaebuses ja taotluses kirjeldatud traatvõtgust katet peal, mistõttu ei vasta tegelikkusele kaitsja väide, et eksperdile ei ole esitatud püünisrauda tevikuna, nii nagu oli see üles seatud looduses. Sellest lähtuvalt ei pea kohtuväline menetleja vajalikuks kordusekspertiisi määramist, kuna püünisraua tööpõhimõte ei sõltu sellest, kas püünisraud on kaetud traatvõrguga või mitte, seega ei mõjutaks ka kordusekspertiisi määramine lõpptulemust.

Kohtumääruse põhjendused.

VTMS § 78 lg 1 kohaselt on isikul õigus esitada kaebuse maakohtule, kui ta ei nõustu kohtuvälise menetleja juhi määrusega kaebust lahendades ja kui isik vaidlustab kohtuvälise menetleja tegevust, millega on rikutud isiku õigusi ja vabadusi.

Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku kaitsja kaebus kuulub rahuldamisele ning Keskkonnainspektsiooni peadirektori 14.03.2011.a määrus tühistamisele, kuna kohus leiab, et tegemist on menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumisega.

VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, arvestades väärteomenetluse erisusi. Samuti sätestab VTMS § 31 lg 1, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse erisusi arvestades.

Ekspertiis teostatakse kriminaal- või väärteoasjas olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmisi nõudvat asjaolu. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel, milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (KrMS § 106). Ekspertiisiakti koostamist käsitleb

KrMS § 107 ning vastavalt lg 3 sätestatule peab ekspertiisiakt kirjeldama eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendust.

Kui vaadata väärteotoimiku materjalides olevat 16.12.2010 ekspertiisiakti (t.l.44-45), siis on näha, et see sisaldab vaid lõpposa ehk eksperdiarvamust ning ekspertiisiakti põhiosa kui selline puudub täielikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud lahendis nr 3-1-1-63-08 järgmisele seisukohale: „Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli”.

Käesolevas väärteoasjas läbiviidud jahindusalase ekspertiisi aktis on jäetud näitamata mitte üksnes teostatud uuringute kirjeldus, vaid ka see, milliseid meetodeid kasutades on ekspert jõudnud ekspertiisiakti lõpposas sisalduvatele järeldustele.

Kohus leiab, et sellest lähtuvalt on menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks tema kaitsja taotlus esitada eksperdile täiendavaid küsimusi ekspertiisiakti sisu selgitamiseks igati põhjendatud ja peab olema vältimatult täidetud.

Siinjuures ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga nagu poleks kaitsja poolt esitatavad küsimused suunatud ekspertiisiakti sisu selgitamisele. Olukorras, kui ekspertiisiaktist ei selgu, millistel andmetel ja uuringute tulemustel arvamus rajaneb ning eksperdiarvamuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kõiki kaitsja küsimusi käsitleda kui ekspertiisiakti sisu selgitamisele suunavaid küsimusi.

Ekspertiisiakti sisu selgitamiseks näeb kriminaalmenetluse seaduse ette eksperdi ülekuulamise võimaluse KrMS § 109 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-63-06 märkinud, et „KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Üldjuhul on akt dokumendiks, millest nähtub üksnes tõendina kasutatava eksperdiarvamuse kujunemine ja põhjendused. Ekspertiisiakti tervikuna on võimalik tõendina käsitada üksnes selles mõttes, et põhiosas sisalduvad põhjendused ja uuringud selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka eksperdi ülekuulamisel on võimalik saada selgitusi ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks. Süüteoasja menetleja ei või tuletada ekspertiisiakti põhiosast ega eksperdi ülekuulamisel antud selgitustest vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimäärusega eksperdile esitatud ei ole. Kui ekspertiisiakti uurimisel või eksperdi ülekuulamisel tekib vajadus leida vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimääruses ei sisaldu, tuleb need esitada eksperdile määrusega KrMS §-s 106 sätestatud korras ja nendele on eksperdil võimalik vastata üksnes KrMS § 107 korras ekspertiisiakti koostamisega“.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et arutatavas väärteoasjas on vaja menetlusaluse isiku kaitsja taotlust rahuldades esmalt kuulata üle jahindusalase ekspertiisi teostanud ekspert, mille käigus võimaldada kaitsjal esitada tema taotluses ära toodud küsimused

ning seejärel vajaduse korral, kui ekspert leiab, et nendele ei ole võimalik vastata ilma kordusekspertiisi määramata, määrata ka ekspertiis.

Teatavasti on menetlusosalisel õigus VTMS § 114 sätestatud korras esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ning maakohus peab väärteoasja arutades täies ulatuses kontrollima kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seejuures, kuigi kohtunik võib VTMS § 102 lg 5 kohaselt määrata ekspertiisi ka omal algatusel, peab väärteoasja menetlemisel vastuvaidlematult järgima põhimõtet, et väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal ning väärteomenetluses on kohustatud tõendeid koguma kohtuväline menetleja. Sellele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis nr 3-1-1-105-03, leides, et „ka omal algatusel ekspertiisi määramise võimalus ei kummuta VTMS § 11.peatüki 4.jaos (kohtulik uurimine) sätestatu pinnalt kujunevat arusaama, et seadusandja ei ole soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama. Seda enam, et lähtudes VTMS §-st 72 peab kohtuvälisel menetlejal lahendi tegemiseks, kui seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, olema kogutud kõik tõendid, mis võimaldaksid tal lahendada VTMS §-s 108 loetletud küsimused“.

Kohus juhindub VTMS §-st 79.

Kohtunik