2-22-100456/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(6)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-100456

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 12. september 2023

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Kohtuasi

Renovum OÜ hagi Sergei Filippov vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. juuni 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Filippovi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Sergei

Filippov

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Dmitri

Santašev

Vastustaja (hageja): Renovum OÜ (registrikood

14042462), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Sergei Filippovi Viru Maakohtu 12. juuni 2023. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja lugeda apellatsioonkaebus koos lisadega

Sergei Filippovile tagastatuks.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Sergei Filippovi kanda.

Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline

2(6)

võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD

1. Revonum OÜ (hageja) esitas 6. jaanuaril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Sergei Filippovilt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses kostja poolt

esitatud vastuväitega jätkus tsiviilasja menetlus hagimenetluses Viru Maakohtus.

Hageja palus mõista kostjalt välja laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2000 eurot,

intressi 264 eurot 43 senti, lepingu hooldustasu 20 eurot, 8. veebruari 2022. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 200 eurot 7 senti ning viivise 40% aastas põhinõudelt alates

9. veebruarist 2022 kuni selle kohase tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 30. juunil 2021 internetiportaali vahendusel Ühisraha

OÜ-ga laenulepingu nr XXXXXXXXXXX 2000 euro saamiseks. Ühisraha OÜ maksis

kostjale laenu välja 30. juunil 2021. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi ei

täitnud. Kostjale edastati korduvalt meeldetuletusi. 26. oktoobril 2021 edastas Ühisraha OÜ

kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse. 11. novembril 2021 edastas Ühisraha OÜ

kostjale nõude kohustuste täitmiseks, nõudes kogu võla tasumist 14 päeva jooksul. Ühisraha

OÜ loovutas 4. jaanuaril 2022 nõude kostja vastu hagejale ja edastas kostjale teatise

loovutamise kohta.

Hageja vaidles vastu kostja vastuväitele, et kostja ei teinud tahteavaldust laenuandjaga

laenulepingu sõlmimiseks. Kostja andis vabatahtlikult enda ID-kaardi ja PIN-koodid

kolmanda isiku valdusesse. Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja

PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja

PIN-koodid väljastatud. Laenuandja kandis raha kostja kontole, mille kostja märkis taotluses.

Kostja ema kirjalike ütluste kohaselt sai ta oma poja ID-kaardi kätte aga juba aprillis 2021. a,

seega on ebaselge, kuidas sai kolmas isik sõlmida kostja nimel laenulepingut juunis 2021. a.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal on probleemid seljaga, mistõttu soovis ta vormistada

töövõimetuse dokumente. Kuna kostjal oli endal raske dokumente vormistada, pakkus

pereõde Kira Ivanova enda abi dokumentide vormistamisel, nõudes selleks kostja ID-kaarti

koos PIN-koodidega. Kostja ema andiski need pereõele heauskselt. Pereõde kasutas kostja

isiklikke dokumente enda kasuks laenulepingute sõlmimiseks ja kohe kandis 1940 eurot üle

Valery Ivanovi kontole. Kostja on teatanud sellest politseile.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2023. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 2000 eurot, intressi 264 eurot 43 senti, lepingu hooldustasu 20 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 79 eurot 78 senti ja viivise põhinõudelt alates 8. veebruarist

2022 kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus jättis kostja taotlused teha kindlaks telefoni nr XXXXXXXX ja korteri XXXXXX

omanikud rahuldamata ning menetluskulud poolte enda kanda.

Hageja väitel sõlmis kostja 30. juunil 2021 internetiportaali vahendusel Ühisraha OÜ-ga

laenulepingu

nr

XXXXXXXXXXX.

Kostja

identifitseeris

ennast

laenuandja

teenindussüsteemis läbi oma pangakonto ID-kaardiga. Tegemist on sidevahendi

(arvutivõrgu) abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga VÕS § 52 lg 1, § 396 lg 1, § 401 lg 1, §

402 lg 1 ja § 410 lg 1 järgi. Laenuandja on kandnud raha kostja kontole nr

3(6)

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja ei ole vastu vaielnud, et tegemist on tema

pangakontoga ning on esitanud pangakonto väljavõtte, kus nähtub laenu laekumine kostja

arvele ja üle kandmine kolmandale isikule (Valery Ivanov). Ühisraha OÜ on laenulepingu

üles öelnud 11. novembril 2021 ja loovutanud nõude kostja vastu 4. jaanuaril 2022 hagejale.

Kostja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega saab lugeda nõue hagejale loovutatuks,

lepingu kehtivalt üles öelduks ja kogu lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks.

Kostja vastuväiteks on see, et tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades on laenu võtnud kolmas

isik. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb

eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja

kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud

ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt

(Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). Käesolevas asjas

on kostja ise väitnud, et tema ema andis kostja ID-kaardi ja PIN-koodid pereõele.

Kostja ema selgitusest järeldub, et kostja sai ID kaardi tagasi aprillis 2021, kuid vaidlusalune

laenuleping on sõlmitud 30. juunil 2021, s.o umbes 2 kuud hiljem. Kostja väitel anti tema

ID-kaart ja PIN-koodid üle eesmärgiga vormistada töövõimetusdokumendid. Juhul, kui isik

annab enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi

omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle

andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja

andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti (Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-124450 p 23).

Kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus

sätestatule (VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1). Kuivõrd kostja ei ole lepingujärgseid makseid tasunud

ja hageja on lepingu üles öeldud, siis on kostja oma maksekohustust VÕS § 100 mõistes

rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1

ja 108 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleb kostjal hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2000

eurot, intress 264 eurot 43 senti ja lepingu hooldustasu 20 eurot.

Hageja nõuab viivist lepingujärgses suuruses 40% aastas. Eelduslikult tuleb hinnata

VÕS § 42 lg 3 p-i 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

VÕS § 113 lg 1 teine lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega ületab hageja poolt nõutav

viivisemäär seaduses sätestatud viivise määra üle kolme korra ja lähtuvalt VÕS § 42 lg 3 p-

st 5 ja § 42 lg-st 1 on selline kokkuleppe tühine. Ebaproportsionaalselt suure viivise

kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist

vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega rahuldas maakohus viivise nõude

osaliselt ja mõistis kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras

perioodi 11. augustist 2021 – 8. veebruarini 2022 eest 79 eurot 78 senti ja edaspidi VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus jättis kostja taotlused teha kindlaks telefoni nr XXXXXXXX ja korteri

XXXXXXXX omanikud rahuldamata. Kostja ei ole välja toonud, mida ta tõenditega

tõendada soovib ning korteri XXXXXXXX omanik on tuvastatud (Natalja Liliorg).

MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning peatada tsiviilasjas menetluse kuni kriminaalasja nr 21244000590 menetluse

lõpuni või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule.

4(6)

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus lahendanud kostja vastuväiteid ning rikkus

TsMS § 333 lg-t 1.

Menetluse

peatamise

taotlus

oli

piisavalt

põhistatud.

Lahendit

kriminaalasjas

nr 21244000590 ei ole tänaseni tehtud ja kriminaalmenetluse uurimine ei ole lõpetatud.

Kostja ei allkirjastanud laenulepingut 30. juunil 2021. Kostja ei saa lepingut täita, kohustused

kuuluvad kolmandale isikule. Sõnum laenu ülekandmise kohta edastati kellegi teise isiku

telefoninumbrile. Kolmas isik kasutas ära kostja usaldust, võttis pettusega enda valdusesse

dokumendid. Kolmas isik ei saanud luba tehingute tegemiseks ja kostja ei andnud nõusolekut

laenulepingu sõlmimiseks.

Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb

tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti

kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16).

Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja

PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise

regulatsiooni kohaldamine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115, § 118 lg 1). Juhul,

kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse

andmisel, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud

korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise

sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite

üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisel, tuleb

kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2

analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused

või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on

antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema

nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse

andnud.

Vastavalt TsÜS §-le 90 saab tehingut tunnistada õigustühiseks ka juhul, kui leping oli

sõlmitud TsÜS § 92-st tulenevalt olulise eksimuse mõjul, või kui leping on sõlmitud

TsÜS § 94 järgi pettuse mõjul. Praegusel juhul ei ole kostjale adekvaatselt selgitatud

tüüptingimuste olemust ja tüüptingimuste rakendamise tagajärgi kostja suhtes. Kostja ei ole

lepingut näinud, kuna ta ei ole seda sõlminud. Kostja ei ole laenulepingut kätte saanud.

30. juunil 2020 kui kostja oli tööl, tuli tema telefonile sms teade pangalaenust. Kohe pärast

tööd sulges kostja pangakonto. Uurides pangakontot selgus, et 1940 eurot oli üle kantud

kostja arvele ja juba kümne minuti pärast oli seda liigutatud teisele, kostja jaoks võõrale

kontole. Kostja pole seda raha näinud ega reaalselt kätte saanud.

Lepingu sõlmimisel on muudetud kostja andmeid, näiteks aadressi ja telefoninumbrit.

Hageja ei kontrollinud enne laenu väljastamist isikuandmeid, millega rikkus laenureegleid.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Viru

Maakohtu 12. juuni 2023. a otsuse peale esitatud kostja apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest tuleb keelduda TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

5(6)

6. Maakohus lahendas asja lihtmenetluses (TsMS § 405). TsMS § 405 lg 1 kohaselt, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja

koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Maakohtu otsuses on

märgitud tsiviilasja hinnaks 3324 eurot 50 senti.

Lihtmenetluses tehtud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

7. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus lahendanud kostja vastuväiteid ning rikkus

TsMS § 333 lg-t 1.

TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta

menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu

tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

esitanud vastuväidet kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 tähenduses. Vastuväited

hagiavaldusele ei ole sama, mis vastuväide kohtu tegevuse menetluse juhtimisel. Maakohus

on kostja vastuväiteid hagiavaldusele otsuses sisuliselt ka käsitlenud. Apellatsioonkaebusest

ei nähtu, milliseid vastuväiteid jättis maakohus tähelepanuta.

8. Kostja palub menetluse kuni kriminaalasjas tehtava lõpplahendi tegemiseni peatada.

Kostja oli menetluse peatamist taotlenud ka maakohtu menetluses. Viru Maakohus peatas

18. jaanuari 2023. a määrusega tsiviilasjas menetluse kuni kriminaalasjas nr 21244000590

lahendi jõustumiseni. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. märtsi 2023. a määrusega hageja

määruskaebuse, tühistas Viru Maakohtu 18. jaanuari 2023. a määruse ja saatis asja

maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav. Kostja ei

ole esitanud vastuväidet kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 mõttes. Kostja on kaotanud õiguse

esitada vastuväidet (TsMS § 333 lg 2).

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas aluseid, mis annaksid aluse

väita, et maakohus oleks hagi osaliselt rahuldamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal-

või menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid. Asjaolu, et kostja maakohtu

otsusega ei nõustu, ei anna alust vastupidise väitmiseks.

Maakohus selgitas põhjendatult, et isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja

andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja

tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse,

võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt

nt Riigikohtu 16. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 24).

Maakohus on põhjendatult lähtunud kostja hagivastuses toodud väitest, milles kostja avaldas,

et kostja ema usaldas kolmandale isikule kostja ID-kaardi ja selle PIN-koodid. Seega tuvastas

maakohus õigesti, et kostja dokumendid ei läinud kolmandale isikule üle kostja tahte

vastaselt.

Ka apellatsioonkaebuses esitatud väide analoogia korras volituse regulatsiooni

kohaldamisest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Juhul, kui tegemist peaks olema

volitusega, on tegemist kostja ja kolmanda isiku omavahelise sisesuhtega, mis ei mõjuta

hageja õigust nõuda kostjalt nõude täitmist, kuivõrd hageja võis eeldada, et tehing sõlmiti

selle isikuga, kelle nimi ja allkiri on laenulepingul.

Juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik võttis kostja nimel laenu ilma

seadusliku aluseta, saab kostja nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult.

6(6)

10. Kostja väitel ei kontrollinud hageja enne laenu väljastamist isikuandmeid, lepingu

sõlmimisel muudeti kostja andmeid, näiteks aadressi ja telefoninumbrit.

Ringkonnakohus leiab, et kostja väited andmete muutmise kohta on vastuolulised. Esmalt

väidab kostja apellatsioonkaebuses, et sõnum laenu ülekandmise kohta edastati kellegi teise

isiku telefoninumbrile, seejärel kinnitab, et sai isiklikult sõnumi laenu laekumise kohta

30. juunil 2020.

Kostja poolt esitatud pildilt sõnumi kättesaamisse kohta (dtl 89) ei nähtu, millisele

telefoninumbrile on see sõnum saadetud, s.t et see erineks taotluses märgitud numbrist.

Laenuandja võimalused isiku aadressi ja telefoninumbri õigsuse kontrollimisel on piiratud.

Isik avaldab ise laenutaotluses oma kontaktandmed, need andmed ei pruugi ühtida

registreeritud andmetega (nt elab üürikorteris vms). Kui isik identifitseerib ennast läbi oma

isikliku ID-kaarti ja PIN-koodi, siis saab eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on

ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on

ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kostja

ei ole vastupidist tõendanud. Ringkonnakohus leidis eespool, et kostja oli enda kinnitusel

sõnumi laenu laekumise kohta kätte saanud. Seega oli kostja laenu väljamaksmisest teadlik.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Kostja taotles apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, paludes vabastada ta riigilõivu

tasumisest. Kuivõrd avalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral tasutud riigilõiv

tagastatakse (TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4), siis puudub vajadus menetlusabi taotluse

lahendamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke