2-21-14954/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 07.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-14954

Kohtuasi

X

kaebus

Pärnu

kohtutäitur

Rannar

Liitmaa

13.09.2021 otsuse peale täiteasjas nr 175/2010/580

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 26.10.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Kohtutäitur Rannar Liitmaa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) X (surnud XX.XX.XXXX, isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Priit Palmiste

Puudutatud isik Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 26.10.2021 määrus muutmata.

2. Jätta kohtutäitur Rannar Liitmaa määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluse kulud kohtutäitur Rannar Liitmaa kanda.

4. Määrata X-le hüvitatavate menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses

630 eurot ja mõista see summa kohtutäiturilt Rannar Liitmaalt välja X

pärandvarasse

(pankrotis).

Hüvitatavatelt

menetluskuludelt

tuleb

tasuda

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivist alates praeguse

määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-21-14954

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 23.09.2021 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada

Pärnu kohtutäituri Rannar Liitmaa (kohtutäitur) täiteasjas nr 175/2010/580 (täiteasi)

13.09.2021 tehtud otsuse, tuvastada kohtutäituri põhitasu nõude aegumine ja jätta

menetluskulud kohtutäituri kanda.

1.1. Kaebuse kohaselt esitas sissenõudja Y 15.02.2010 kohtutäiturile täitmisavalduse ja

täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Võlgnetava summa suurus koos täitekuludega oli

472 890,70 krooni. Kohtutäitur mõistis 16.02.2010 võlgnikult enda kasuks välja kohtutäituri

põhitasu 9750 krooni (sh käibemaks). Võlgnik esitas 20.07.2021 kohtutäiturile avalduse

täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu. Kohtutäitur lõpetas 28.07.2021

sissenõudja nõude osas täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu ja mõistis võlgnikult välja

põhitasu 930 eurot (sh käibemaks). Võlgnik esitas 09.08.2021 kohtutäiturile kaebuse, milles

selgitas, et talle jäävad ebaselgeks kohtutäituri tasu nõude kujunemise asjaolud, ning esitas

kohtutäituri tasu nõude osas aegumise vastuväite. Alternatiivselt palus võlgnik teha uue

põhitasu väljamõistmise otsuse vastavalt võla tegelikule jäägile (6488,21 eurot). Kohtutäitur

tegi 13.09.2021 otsuse (kohtutäituri otsus), millega rahuldas võlgniku kaebuse osaliselt, mõistis

võlgnikult enda kasuks välja põhitasu 498 eurot (sh käibemaks) ja luges täitmise tähtaja mitte

saabunuks täitekulu 1644,38 euro sissenõudmisel.

1.2. Kohtutäituri otsus on ebaseaduslik. Võlgnik sai alles kohtutäituri otsusest teada, et

kohtutäitur asendas 16.02.2010 tasuotsuse 10.08.2010 otsusega, millega mõistis võlgnikult

välja menetluse alustamise tasu 300 krooni (19,17 eurot) ja põhitasu 49 986,80 krooni

(3194,74 eurot). 16.02.2010 ja 10.08.2010 tasuotsused on aegunud (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 157 lg 1). Samuti jääb võlgnikule ebaselgeks, kuidas kujunes kohtutäituri

otsuses märgitud põhitasu jääk 2930,48 eurot. Isegi kui võtta aluseks 28.07.2021 otsuses

märgitud ekslik sissenõudja ees oleva põhivõla jääk 24 893,09 eurot, ei saa põhitasu olla

suurem kui 1600 eurot (kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg 1). Lisaks on ebaselge ja

vastuoluline kohtutäituri otsuses esitatud väide, et tasumata osa suuruseks, mis on muutunud

sissenõutavaks, on 1644,38 eurot. Kuna seadus näeb ette erinormid kohtutäituri tasu kohta

täitemenetluse lõpetamise korral nõude täitmise aegumise tõttu (KTS (kaebuses ekslikult

TMS) § 412), siis tugineb kohtutäitur ekslikult KTS § 32 lg-le 5. Igal juhul ei saa kohtutäituri

tasu arvutamisel aluseks võtta väljaspool täitemenetlust sissenõudjale tasutud summat

(13 956,83 eurot). Kohtutäitur kinnitas, et tema vahendusel on tasutud 3537,73 eurot.

16.02.2010 tasuotsus on aegunud ning juhul, kui kohus leiab, et kohtutäituri põhitasu 498 eurot

on põhjendatud, tuleb 16.02.2010 otsuses märgitud põhitasu (9750 krooni) maha arvestada

498 eurost või põhitasu (9750 krooni) aegumisega lugeda kohtutäituri põhitasu nõue 498 eurot

lõppenuks.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

Kohtutäitur jäi 13.09.2021 otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Lisaks märkis kohtutäitur,

et 10.08.2010 tasuotsus toimetati võlgnikule kätte samal päeval. Kohtutäitur selgitas tasu

kujunemise asjaolusid 13.09.2021 otsuses. Võlgnik jättis põhistamata, miks KTS § 32 lg 5

praegusel juhul ei kohaldu, ning kohtutäitur võlgniku sellekohase seisukohaga ei nõustu.

Viidatud normi ja TsÜS § 157 lg 2 järgi saab kohtutäituri põhitasu täitmise aegumise

2-21-14954

kohaldamist nõuda kümne aasta möödumisel alates põhivõlgnevuse igakordse osamakse

täitmise kuupäevast. Samuti ei näe seadus ette võlgniku viidatud piirangut, mille kohaselt ei saa

kohtutäituri tasu suuruse määramisel aluseks võtta väljaspool täitemenetlust tasutud summat.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 26.10.2021 määrusega kaebuse osaliselt, tühistas kohtutäituri

13.09.2021 otsuse ja kohustas kohtutäiturit võlgniku 09.08.2021 kaebust uuesti läbi vaatama

kohtutäituri põhitasu väljamõistmise osas. Maakohus jättis rahuldamata võlgniku taotluse

tuvastada kohtutäituri põhitasu nõude aegumine. Maakohus jättis menetluskulud 50% ulatuses

kohtutäituri ja 50% ulatuses võlgniku kanda ning määras kindlaks võlgniku põhjendatud ja

vajalike menetluskulude suuruse.

3.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt koostas kohtutäitur 16.02.2010 otsuse, millega

mõistis võlgnikult enda kasuks välja täitemenetluse alustamise tasu 300 krooni ja kohtutäituri

põhitasu 9750 krooni (sh käibemaks). Kohtutäitur asendas viidatud tasuotsuse 10.08.2010 uue

otsusega, millega mõistis võlgnikult enda kasuks välja menetluse alustamise tasu 300 krooni ja

kohtutäituri põhitasu 49 986,80 (määruses ekslikult 49 986,60) krooni (sh käibemaks). Võlgnik

sai uue tasuotsuse kätte 10.08.2010. Võlgnik ei vaidlustanud kumbagi viidatud otsustest.

Täitemenetluse alguses tehtud tasuotsuse sisu on võlgniku jaoks peamiselt informatiivne.

Tegelik kohtutäituri põhitasu suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub sissenõudja nõue

täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel

või n-ö väljaspool täitemenetlust. Kohtutäitur tegi 28.07.2021 uue põhitasu väljamõistmise

otsuse, mida ta muutis 13.09.2021 otsusega.

3.2. Täitemenetluse lõpetamise korral nõude täitmise aegumise tõttu on kohtutäituril õigus

nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud

summalt. Täitemenetluse alustamise tasu kohtutäitur nõuda ei või (KTS § 412). Võlgnik ei

vaidlustanud

asjaolusid,

et

täitemenetluse

alustamisel

oli

võlg

sissenõudja

ees

462 840,70 krooni (29 580,91 eurot) ning et täitemenetluse käigus tasus võlgnik sissenõudjale

kohtutäituri vahendusel 3537,73 eurot ja otse 13 956,83 eurot. Seega jäi sisse nõudmata

12 086,35 eurot. Kohtutäitur koostas sissenõudmata jäänud summalt põhitasu väljamõistmiseks

28.07.2021 otsuse, millega mõistis võlgnikult välja põhitasu 930 eurot (sh käibemaks).

Kohtutäitur parandas viidatud otsust 13.09.2021 otsusega, mõistes välja põhitasu 498 eurot (sh

käibemaks). Kohtutäituril oleks KTS § 35 lg-s 1 toodud tabeli alusel õigus põhitasule 480 eurot

(= 960/2), millele lisandub KTS § 32 lg 3 alusel käibemaks 96 eurot. Seega ei ületa

väljamõistetud põhitasu seaduses sätestatud määra ja ei kahjusta seega võlgniku huve.

3.3. Asjaolu, et võlgnik täitis osaliselt nõude sissenõudjale kohtutäituri vahenduseta, ei vähenda

kohtutäituri põhitasu suurust (KTS § 41 lg 3).

3.4. Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada

põhitasu summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga (KTS § 32 lg 5). Kohtutäitur leidis

13.09.2021 otsuses, et kohtutäituri põhitasu arvestatuna sissenõutud summalt on 1889,37 eurot.

Nimetatud summa kujunemine on ebaselge. Sissenõutud summa on 17 494,56 eurot, millelt on

KTS § 35 lg 1 järgi põhitasu määr 1250 eurot, millele lisandub KTS § 32 lg 3 alusel käibemaks

250 eurot. Saadud summast tuleb maha arvestada võlgniku poolt varem tasutud kohtutäituri

põhitasu 245,09 eurot. Tõenäoliselt lähtus kohtutäitur 10.08.2010 tasuotsusest, mille kohaselt

on põhitasu 49 986,80 krooni (sh käibemaks). Kohtutäitur ei saa nõuda põhitasu 10.08.2010

ega ka 16.02.2010 otsuse alusel. Viidatud otsused on ka TsÜS § 147 lg 1 ja KTS § 32 lg 2 alusel

aegunud. Kohtutäituri aegumisega seotud käsitlus on ebaõige, sest KTS § 32 lg 5 ei reguleeri

2-21-14954

nõude sissenõutavust aegumise kontekstis, vaid põhitasu arvestamise ulatust võrdeliselt

sissenõutud summaga. Samas ei saa nõustuda võlgniku seisukohaga, et kohtutäituri põhitasu

nõue on aegunud. Kohtutäituril tuli sissenõutud summalt põhitasu määramiseks teha uus otsus,

lähtudes kehtivatest tasumääradest. Sellist käsitlust toetab ka Riigikohtu praktika (RKÜKo

21.09.2018, 2-15-17249, p 10; RKTKm 09.01.2019, 2-17-11697, p-d 15–16; RKTKm

16.12.2015, 3-2-1-108-15, p-d 11–13). Seetõttu peab kohtutäitur võlgniku kaebuse uuesti

lahendama ja tegema uue otsuse kehtivate tasumäärade järgi.

3.5. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad võlgniku menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 ning § 163 lg 1 järgi 50% ulatuses kohtutäituri kanda ja

kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda. Võlgniku põhjendatud ja vajalikuks

menetluskuluks on riigilõiv 15 eurot ja lepingulise esindaja tasu 720 eurot (sh käibemaks),

millest 367,50 eurot tuleb kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda

hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.

Määruskaebus

4. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles

maakohus rahuldas võlgniku kaebuse, ning jätta menetluskulud võlgniku kanda.

4.1. Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et põhitasu 1889,37 eurot

kujunemine on ebaselge. Põhivõlast, s.o 29 580,91 eurost on sisse nõutud 17 494,56 eurot ehk

59,14%. Kohtutäituril on KTS § 32 lg 5 alusel õigus saada põhitasu 59,14% ulatuses

10.08.2010 otsusega võlgnikult väljamõistetud kohtutäituri põhitasust (3194,74 eurot), s.o

1889,37 eurot.

4.2. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohtutäituril tuleks koostada sissenõutud summalt põhitasu

arvestamiseks uus otsus, lähtudes kehtivatest tasumääradest. KTS § 32 lg 5 keelab kohtutäituri

põhitasu sisse nõudmise enne täitmisel oleva nõude sisse nõudmist. Kuna kohtutäituri põhitasu

nõude täitmise aegumistähtaeg algab seega sissenõudja nõude täitmise hetkest, siis ei ole

sissenõutud summalt arvestatud kohtutäituri põhitasu osas aegumistähtaeg möödunud.

Menetlusosaliste seisukohad

5. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda.

Võlgnik jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Võlgniku arvates on ekslik kohtutäituri

seisukoht, et kohtutäituri põhitasu nõue muutub sissenõutavaks ja seega nõude täitmise

aegumistähtaeg algab sissenõudja nõude täitmise hetkest. Sellise käsitluse kohaselt ei

muutukski kohtutäituri tasu nõue sissenõutavaks, kui täitmisel olevat rahalist nõuet ei täideta.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

7. Ringkonnakohtule sai teatavaks, et võlgnik suri XX.XX.XXXX. Pärimistunnistuse kohaselt

on võlgniku pärijaks Pärnu linn. Viimane esitas 21.03.2023 avalduse võlgniku pärandvara

pankroti väljakuulutamiseks. 19.06.2023 kuulutati tsiviilasjas nr 2-23-4435 välja võlgniku

pärandvara pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Margo Normann. Ringkonnakohus teavitas

pankrotihaldurit ja pärijat käesoleva tsiviilasja menetlusest. Pankrotihaldur teatas 21.07.2023,

et ta ei soovi menetlusse astuda. Samuti ei esitanud pärija avaldust menetlusse astumiseks.

2-21-14954

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta muutmata. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud

kohtutäituri kanda.

9. Asjaolu, et võlgnik suri XX.XX.XXXX ja pärija ei esitanud taotlust menetlusse astumiseks,

ei takista lõpplahendi tegemist, kuna võlgniku lepingulise esindaja esindusõigus ei lõppenud ja

kohtumenetlus ei peatunud. TsMS § 225 lg 3 sätestab, et volitus ei lõpe volitaja surmaga. Ka ei

peatu TsMS § 353 lg 2 kohaselt menetlus füüsilisest isikust poole surma korral, kui poolt

esindab menetluses lepinguline esindaja. TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldub eeltoodu ka hagita

menetluses. Kuigi 19.06.2023 kuulutati välja võlgniku pärandvara pankrot ja pankrotihaldur

otsustas menetlusse mitte astuda, ei ole alust jätta kaebust läbi vaatamata. Pankrotiseaduse § 43

lg-st 1 tulenevalt võib enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus, milles on

läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud avaldus, jätkuda ka juhul, kui haldur

menetlusse ei astu.

10. Võlgnik palus menetluses tühistada kohtutäituri 13.09.2021 otsuse ja tuvastada kohtutäituri

põhitasu nõude aegumine. Maakohus rahuldas võlgniku kaebuse osaliselt, tühistas kohtutäituri

13.09.2021 otsuse ja kohustas kohtutäiturit võlgniku kaebust uuesti läbi vaatama. Kuivõrd

ükski menetlusosaline ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus jättis

rahuldamata võlgniku taotluse tuvastada täiteasjas kohtutäituri põhitasu nõude aegumine, siis

jõustus maakohtu määrus selles osas (TsMS § 466 lg 3 I lause koostoimes § 463 lg-ga 2

ja § 456 lg 4 II lausega).

11. Maakohus tuvastas mh järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud, mille üle

menetlusosalised ei vaidle:

• kohtutäitur mõistis 16.02.2010 otsusega (tl 6) võlgnikult välja täitemenetluse alustamise

tasu 300 krooni (sh käibemaks) ja kohtutäituri põhitasu 9750 krooni (sh käibemaks);

• kohtutäitur asendas eelnimetatud otsuse 10.08.2010 uue otsusega (tl 34), millega

mõistis võlgnikult välja täitemenetluse alustamise tasu 300 krooni (sh käibemaks) ja

kohtutäituri põhitasu 49 986,80 krooni (sh käibemaks);

• kohtutäitur tegi 28.07.2021 otsuse (tl 9 ja pöördel) täitemenetluse lõpetamise kohta

aegumise tõttu ja põhitasu väljamõistmise otsuse, millega mõistis võlgnikult enda

kasuks välja 930 eurot (sh käibemaks), ning otsustas jätkata täitemenetlust võlgniku

suhtes täitekulude sissenõudmise osas;

• võlgnik esitas 09.08.2021 kohtutäiturile põhitasu nõudmise vaidlustamiseks kaebuse

(tl 10);

• kohtutäitur rahuldas 13.09.2021 otsusega (tl-d 12–13 pöördel) võlgniku kaebuse

osaliselt, mõistis võlgnikult enda kasuks välja põhitasu 498 eurot (sh käibemaks) ja

luges täitmise tähtaja mittesaabunuks täitekulu 1644,38 euro sissenõudmisel.

Kohtutäituri 13.09.2021 otsusest nähtub, et kohtutäitur jätkas täitemenetlust ja nõudis

võlgnikult täitemenetluse põhitasu uue, 28.07.2021 tehtud ja 13.09.2021 muudetud kohtutäituri

põhitasu väljamõistmise otsuse ning esialgse, 16.02.2010 tehtud ja 10.08.2010 muudetud otsuse

alusel.

12. Menetlusosalised ei vaidle enam selle üle, et kohtutäitur arvutas põhjendatult täitemenetluse

lõpetamisel

nõude

täitmise

aegumise

tõttu

kohtutäituri

tasu

KTS § 412

järgi.

Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas lisaks on kohtutäitur

2-21-14954

õigustatud nõudma võlgnikult KTS § 32 lg 5 järgi menetluse põhitasu, lähtudes algsest

10.08.2010 tasuotsusest ja toona kehtinud õigusest või tuleb selleks teha uus tasuotsus, võttes

aluseks kehtivas KTS § 35 lg-s 1 sätestatud tasumäärad.

13. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et täiteasjas 2010 tehtud põhitasu otsuse

asemel tulnuks kohtutäituril teha uus tasuotsus, lähtudes kehtivatest kohtutäituri põhitasu

määradest.

13.1. Täitemenetluse lõpetamise korral tuleb kohtutäituril teha uus põhitasu väljamõistmise

otsus ja täitemenetlus jätkub kohtutäituri põhitasu nõudes uue tasuotsuse alusel.

Esmane kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses. Riigikohus on selgitanud,

et kohtutäituri põhitasu lõplik suurus sõltub aga sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele

esitatud rahaline nõue täita (KTS § 32 lg 5), millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub

otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel või väljaspool täitemenetlust (KTS § 41 lg 2). Tasu

määramise aluseks olevate asjaolude muutumisel tuleb kohtutäituril teha uus tasuotsus.

Täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu algne suurus seetõttu, et kui võlgnik täidab

täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta maksma kohtutäituri

põhitasu üksnes pooles ulatuses (KTS § 32 lg 4, vt nt RKTKm 14.06.2017, 3-2-1-20-17,

p 13.2).

Kohtutäituri põhitasu arvutamise aluseks olevad asjaolud muutuvad võrreldes esialgse

tasuotsusega ka siis, kui täitemenetluses rahuldatakse sissenõudja nõue osaliselt. Seetõttu on

ekslik kohtutäituri arusaam, et uut tasuotsust ei tule teha tasu arvutamisel KTS § 32 lg 5 järgi,

mille kohaselt, kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus

saada põhitasu ulatuses, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Ka Riigikohtu praktikast

tuleneb, et kohtutäituril tuleb teha uus põhitasu otsus olukorras, kus sundtäitmisele esitatud

rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt ja tasu määratakse

KTS § 32 lg 5 järgi (RKTKm 16.12.2015, 3-2-1-108-15, p-d 12, 13 ja 17).

Siinsel juhul lõpetas kohtutäitur täitemenetluse sissenõudja nõude täitmise aegumise tõttu

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 481 lg 1 alusel. Sissenõudja nõude täitmise aegumise korral

ei vabane võlgnik TMS § 481 lg 4 ja § 2231 lg 6 järgi täitekulude kandmisest. Sellisel juhul saab

kohtutäitur teha uue otsuse põhitasu nõudmise osas, seejuures KTS § 412 järgi tasu

arvutamiseks, millest tulenevalt tekib uus tasu nõudmise alus. Täitemenetlus jätkub kohtutäituri

põhitasu nõudes uue tasuotsuse alusel, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg on samuti

kümme aastat (TsÜS § 157 lg 1) (vt ka TlnRnKm 22.03.2022, 2-21-17423, p 9.2; TlnRnKm

08.04.2022, 2-21-11197, p 11). Kuna uus põhitasu otsus on TMS § 2 lg 1 p 16 alusel uus

täitedokument, siis saab seda täita samas täitemenetluses olenemata asjaolust, et täitemenetluse

alguses tehtud tasu väljamõistmise otsuse täitmine on aegunud. Kui kohtutäitur on teinud uue

tasuotsuse, puudub tal ka alus varasema otsuse alusel tasu sissenõudmiseks (vt täitemenetluse

seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 315 SE seletuskiri, lk 9, vt ka RKTKm

16.09.2015, 3-2-1-77-15, p-d 14 ja 30 ja RKTKm 16.12.2015, 3-2-1-108-15, p-d 12 ja 13).

13.2. Maakohus leidis põhjendatult, et uue kohtutäituri tasu määramise otsuse tegemisel tuleb

kohtutäituril lähtuda kehtivatest tasumääradest. 10.08.2010 tasuotsuse tegemise ajal kehtinud

KTS-s sätetatud põhitasu määrad on nüüdseks tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevateks.

10.06.2018 jõustusid KTS muudatused, millega kehtestati muu hulgas uued kohtutäituri

põhitasu määrad. Seega ei saa kohtutäitur uue otsuse tegemiseks aluseks võtta varem kehtinud

(põhiseadusega vastuolus olevaid) põhitasu määrasid, vaid kohtutäituril tuleb lähtuda põhitasu

2-21-14954

arvutamisel nendest tasumääradest, mis kehtivad uue tasu väljamõistmise otsuse tegemise ajal

(vt ka RKÜKo 21.09.2018, 2-15-17249, p 10).

14. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebemenetluse kulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda.

16. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks võlgniku

määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse.

16.1. Võlgnik palus kohtutäiturilt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1237,50 eurot (sh

käibemaks). Võlgniku esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt tegi esindaja võlgnikku

esindades tunnitasuga 165 eurot (ilma käibemaksuta) kokku toiminguid 6 tunni ja 15 minuti

ulatuses, sh: maakohtu määrusega ja määruskaebusega tutvumine, õiguslik analüüs,

menetlusliku positsiooni kujundamine ja vastuse koostamine määruskaebusele 5 tundi ja

45 minutit; menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine 30 minutit. Võlgnik on

kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud

kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kolleegium leiab, et

võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

16.2. Kolleegium märgib esmalt vastuseks kohtutäituri avaldatud kahtlusele, kas võlgnik on

tegelikult õigusabikulusid kandnud, järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole

menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt

väljamõistmise tingimuseks asjaolu, et menetlusosaline on need kulud kandnud (RKTKm

03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 18; RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 26; RKTKm 14.10.2013,

3-2-1-98-13, p 13). Ainuüksi kohtutäituri välja toodud asjaolud, et võlgniku lepinguline

esindaja töötab samas advokaadibüroos, kus töötab väidetavalt ka võlgniku poeg, ning et

võlgnikult ei õnnestunud võlga sisse nõuda, ei anna kolleegiumi hinnangul alust kahelda selles,

et võlgnikul tekkis õigusabikulude eest tasumise kohustus. Samuti on võlgniku lepinguliseks

esindajaks praegusel juhul TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, millisel juhul võib

Riigikohtu praktika järgi eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus,

ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6

I lauset kohaldamata (RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11).

16.3. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole

võlgniku esindaja ajakulu osaliselt põhjendatud. Arvestades asja keerukust ning määruskaebuse

vastuses esitatud väidete sisu ja mahtu, mh asjaolu, et vastuses on suures osas korratud

varasemaid seisukohti, võib pidada mõistlikuks ajakuluks määruskaebusele vastuse

koostamiseks ja sellega seotud toiminguteks 3 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise ja

kohtule esitamise ajakulu 30 minutit on vajalik ja mõistlik. Kolleegium leiab, et võlgniku

lepingulise esindaja tunnihinda 165 eurot, millele lisandub käibemaks, ei saa pidada siinsel

juhul mõistlikuks. Praeguse asja ja vastavate toimingute keerukust ja mahukust arvestades saab

TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks pidada lepingulise esindaja tunnitasu kuni

150 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks.

2-21-14954

16.4. Eeltoodut

arvestades

on

võlgniku

põhjendatud

ja

vajalik

menetluskulu

määruskaebemenetluses 525 eurot (= 3,5 tundi x 150 eurot/tund). Kuna võlgnik ei ole

käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kohtutäiturilt mõista

välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10), s.o kokku 630 eurot. Lähtudes

TsMS § 177 lg-st 4 märgib ringkonnakohus vastavalt võlgniku taotlusele määruse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

17. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 696 lg-le 1 võib määrusega puudutatud

menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes

juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Vastavalt TMS § 218 lg-le 3 saab praeguse

määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab

menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega vastavalt kas menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks

määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)