2-21-12379/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. september 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-12379

Kohtuasi

Renovum OÜ hagi X vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Renovum OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

20 338,92 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline

esindaja Aivira Kollamaa

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. mai 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-12379 osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata võlgnevuse 9865,93 euro, intressi 828,27 euro,

kahjuhüvitise intressi tasumisega viivitamise eest 381,01 euro, liisingueseme

tagastamise kulude 360 euro, kahjuhüvitise lepingutingimuste rikkumise eest 2610

euro ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3717,72 euro

ning 9865,93 euro suuruselt võlgnevuselt tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata

asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

2. Rahuldada Renovum OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Renovum OÜ (hageja) esitas 6. augustil 2021 (täpsustatud 2. märtsil 2022 ja 29. septembril

2022) Harju Maakohtule X (liisinguvõtja, kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks

välja mõista võlgnevuse 9865,93 eurot, intressi 828,27 eurot, kahjuhüvitise intressi tasumisega

viivitamise eest 381,01 eurot, liisingueseme tagastamise kulude 360 eurot, kahjuhüvitise

lepingutingimuste rikkumise eest 2610 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 3717,72 eurot ning võlgnevuselt 9865,93 eurot viivise alates 7. augustist

2021 määraga 26,11% aastas kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS (liisinguandja) ja kostja 13. detsembril

2017 kapitalirendi liisingulepingu nr L 1712513001 (leping), mille alusel omandas

liisinguandja kostja ülesandel ja huvides sõiduauto registreerimismärgiga 700KKK

(liisinguese) ja andis liisingueseme kostja kasutusse. Liisingueseme liisinguandja poolt

omandamise hind oli 13 050 eurot, mis ühtlasi oli krediidisummaks (krediit). Liisingulepingu

kohaselt kohustus kostja tasuma liisinguandjale põhiosast ja intressidest koosnevaid makseid

lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel. Lepingujärgne intressimäär oli 0,073% päevas, s.o

26,11% aastas. Kokku kohustus kostja liisinguandjale tasuma 24 624 eurot.

1.2. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes liisingumaksed nõuetekohaselt

tasumata. Kostja on liisinguandjale tasunud 8874,58 eurot, mis on arvestatud põhivõla ja

intressi katteks. Liisinguandja tegi kostjale 6. novembril 2018 ja 4. veebruaril 2020 lepingu

ülesütlemise hoiatused ning leping lõpetati 10. märtsil 2020. Kostja võlgnevust ei tasunud ega

tagastanud liisingueset. Liisinguandja loovutas 25. mail 2021 lepingust tuleneva nõudeõiguse

hagejale.

1.3. Liisinguandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Liisinguandja on

kontrollinud kostja krediidivõimekust enne laenu andmist. Kostja esitatud andmetel oli tema

netosissetulek 1100 eurot, kuu keskmine väljaminek 300 eurot ning kostjal ei olnud kehtivaid

finantskohustusi ega ülalpeetavaid. Kostja kinnitas esitatud andmeid arvelduskonto

väljavõttega. Kostja esitatud andmete kohaselt jäi tal pärast kohustuste tasumist vabu rahalisi

vahendeid 800 eurot ning 377 euro suuruse kohustuse tasumine oli talle jõukohane. Kostjal

maksehäired ja maksuvõlad puudusid.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja ei vaidlusta lepingu sõlmimist ega selle rikkumist. Kostja tegi enne lepingu

ülesütlemist liisinguandjale ebapiisavaid makseid. Praegusel juhul tuleb aga arvestada, et kostja

on tarbija võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses, mistõttu tuleb lepingule kohaldada

tarbijakrediidilepingu regulatsiooni (VÕS § 402 jj). Leping sisaldab seaduse imperatiivsetest

sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduvaid (ja seega tühiseid) sätteid. Täiendavalt kohaldub

lepingule tüüptingimuste regulatsioon (VÕS §-d 39 ja 42).

2.2. Kostja on tasunud 13 050 eurot maksva sõiduki liisimise eest 9274,58 eurot. Liisinguandja

on vastuolus VÕS § 415 lg-ga 2 kostja poolt tasutud summad arvestatud peamiselt intressi mitte

põhivõla katteks. Sissenõudmiskulude nõudmisel ei ole hageja võtnud arvesse VÕS § 1132

regulatsiooni. Lepingujärgne intressimäär on vastuolus seadusega, mistõttu tuleb lähtuda

VÕS §-st 94. Tühine on ka lepingujärgne viivisemäär, mistõttu tuleb kohaldada seadusjärgset

viivisemäära. Ka lepingu p-d 11.12 ja 11.5 on tühised. Lisaks tuleb arvestada, et liisinguese on

alles, kuid liisinguandja on keeldunud liisingueset tagasi võtmast. Seetõttu tuleb kahjuhüvitist

vähendada VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Kuna liisinguese on siiani liisinguandja omandis, tuleb

nõude suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvesse võtta liisingueseme väärtust.

2.3. Liisinguandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Liisinguandja ei

veendunud enne lepingu sõlmimist, kas kostja on maksevõimeline. Kostja netotöötasu oli

perioodil 1. juuni 2017 kuni 8. detsember 2017 keskmiselt 1014,17 eurot. Lepingujärgne

liisingumakse moodustas kostja ühe kuu keskmisest sissetulekust enam kui kolmandiku, s.o

37%. Kostja arvelduskonto väljavõte ei võimalda järeldada, et kostja sai lubada endale igakuist

377 euro suurust lisaväljaminekut. Seejuures oli kostjal enne töötasu laekumist arvelduskontol

alles ca 5 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 9. mai 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5079,58 eurot ning neilt viivise

seadusjärgses määras.

3.1. Maakohtu põhjenduste kohaselt on liisinguandja ja kostja vahel sõlmitud VÕS § 361

mõttes liisinguleping ning kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kuna kostjal tuli lepingu

järgi tasuda liisinguandjale lisaks põhiosa maksele ka intressi, tuleb kohaldada nendevahelisele

suhtele tarbijakrediidilepingu regulatsiooni.

3.2. Maakohus asus seisukohale, et liisinguandja ei ole piisava hoolsusega kontrollinud

VÕS § 4034 lg 1 p 2 ning lg-te 2 ja 6 järgi kostja krediidivõimekust, mistõttu on liisinguandja

lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus tuvastas, et

kostja netotöötasu perioodil 1. juuni 2017 kuni 8. detsember 2017 oli keskmiselt 1014,17 eurot.

Muude sissetulekutena kontole laekunud raha iseloom oli juhuslik või oli sularaha sissemaks

ning nendest laekumistest ei nähtu seda, et tegemist oleks kostja püsiva sissetulekuga.

Liisingumakse moodustas kostja keskmisest sissetulekust 37%. Seejuures ei olnud ühelgi

lepingu sõlmimisele eelneval kuul kostjal kuu lõikes kontol ülejääki, mis katnuks 377 euro

suuruse liisingumakse. Seega ei võimaldanud kostja tegelik sissetulek igakuist 377 euro suurust

lisaväljaminekut. Seejuures ei ole kostja liisinguandjat eksitanud, vaid on esitanud

arvelduskonto väljavõtte nagu liisinguandja nõudis. Asjaolu, et kostjal ei olnud maksehäire

registris kehtivaid maksehäireid, ei võimalda järeldada, et lepinguga võetud kohustused vastaks

kostja krediidivõimekusele. Ka oli lepingu krediidi kogukulu 1,8 korda suurem kui

krediidisumma.

3.3. Maakohus viitas VÕS § 4034 lg-le 7 ja leidis, et liisingandja ei saanud kostjalt peale

liisingsumma ja seadusjärgse intressi tasumist muud nõuda. Seega ei saanud maksegraafik olla

tegelikult selline nagu see lepingus oli. Lisaks ei saanud liisinguandja nõuda VÕS § 4034 lg 7

järgi muid tasusid, sh lepingu tasu 100 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et liisinguandja oleks

määranud tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Kuigi

kohus kohaldab õigust, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse, viiviseid,

kuivõrd see ei kuulu kohtu pädevusse. Seetõttu ei ole praegusel juhul võimalik tuvastada kostja

kohustuste rikkumist ja suurust. Ka ei saa hinnata seda, kas leping lõppes ülesütlemisega ega

ka seda, kas ja mis ulatuses on kostja kohustuse täitmisega viivituses, kas ja millises määras

saab hageja nõuda viivist, sissenõudmiskulusid, muid kulusid (sh sõiduki tagastamise kulusid)

ja kahju hüvitamist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. 12. detsembri 2017. a laenutaotluses küsis liisinguandja kostjalt andmeid,

samuti analüüsiti kostja arvelduskonto väljavõtet ja võimalikke varasemaid maksehäireid.

Hageja esile toodud asjaoludest ja tõenditest saab järeldada, et liisinguandja järgis kostjale

laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet.

4.2. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja kordas selles osas maakohtus esitatud

seisukohti. Maakohus ei hinnanud teisi nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Maakohus ei

juhtinud hageja tähelepanu sellele, et tal tuleb võlgnevuse osas teha ümberarvutused ja esitada

uus maksegraafik intressi ja viivise kohta.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Asi

tuleb saata tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna erinevalt hageja taotletust ei tee

ringkonnakohus asjas hagi rahuldamise kohta uut otsust.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja,

kes vaidlustas otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata võlgnevuse 9865,93 euro,

intressi 828,27 euro, kahjuhüvitise intressi tasumisega viivitamise eest 381,01 euro,

liisingueseme tagastamise kulude 360 euro, kahjuhüvitise lepingutingimuste rikkumise eest

2610 euro ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3717,72 euro

ning võlgnevuselt 9865,93 eurot viivise väljamõistmise osas.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on oma nõudeid 2. märtsil 2022 põhinõude ja

intressi osas vähendanud (ringkonnakohus lisab puuduoleva menetlusdokumendi toimikusse).

Nõude täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse 10 459,91 euro asemel

9865,93 eurot ja intressi 1270,03 euro asemel 828,27 eurot. Hageja ei ole nõuetest loobunud

ega ka tagasi võtnud ega ka vaidlustanud maakohtu otsust seisukoha võtmata jätmises

põhivõlgnevuse 593,98 euro ja intressi 441,76 euro osas. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et

maakohus oleks menetluses võtnud seisukoha nõude vähendamise kohta, tuleb maakohtul asja

uuel läbivaatamisel anda hagejale võimalus nõude suurust täpsustada.

8. Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtade ja muude

asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas

tühistada ja asi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on

rikkunud selgitamiskohustust, jättes pooltele selgitamata, millised on asjas kohaldamisele

kuuluvad õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda

esile toomata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Samuti on maakohus

rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust, jättes olulises ulatuses esile toodud asjaolud ja

tõendid hindamata (TsMS § 436 ja § 442 lg 8 rikkumine), mis võis viia ebaõigesti hagi

rahuldamata jätmiseni.

9. Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades on maakohtu käsitus vaidlusaluse õigussuhte

kohta õige. Liisinguandja ja kostja vahel on sõlmitud liisinguleping VÕS § 361 mõttes

(kapitalirendi tüüpi liisinguleping), millele kohalduvad lisaks tarbijakrediidilepingu sätted

(VÕS § 402 jj). Liisinguandja on nõuded kostja vastu loovutanud hagejale. Asja materjalidest

nähtuvalt on kostjat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1; tl 21). Maakohus jättis hagi

rahuldamata, sest leidis, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kuna hageja

VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tagasimakseid uuesti määranud ei ole ja kohtu pädevusse ei kuulu hageja

nõude välja arvutamine, ei ole võimalik tuvastada kostja kohustuste rikkumist ja võlgnevuse

suurust. Muud poolte esitatud väited ja tõendid jättis maakohus hindamata. Nagu kolleegium

eelnevalt märkis, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, mis võis viia asjaolude

ebaõige tuvastamiseni ja seega ka materiaalõiguse väära kohaldamiseni. Kolleegium selgitab

seda järgnevalt.

9.1. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas liisinguandja järgis kostjale krediiti andes

vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 403⁴ lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st

krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama

tarbija krediidivõimet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse

põhisisuks on hinnata liisinguvõtja krediidivõimekust, tagamaks, et krediiti ei anta isikule, kelle

puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles

tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord,

sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49.

Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet

kontrollima.

9.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise üksnes kostja esile toodud asjaolude alusel. Hageja on esile toonud ja esitanud

tõendid selle kohta, et liisinguandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, samuti hinnati kostja

krediidivõimelisust (tl-d 56–64 pöördel). Maakohtu otsusest ei selgu kohtu seisukoht, kas

liisinguandja kogutud teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks või jäeti midagi

olulist välja selgitamata ja arvestamata (kas liisinguandja on kehtestanud tarbija

krediidivõimelisuse hindamise metoodika, kas liisinguandja on seda metoodikat kostjale

krediiti andes järginud ning kas selle metoodika järgimine on piisav, et hinnata adekvaatselt

kostja krediidivõimelisust). Kostja poolt liisinguandjale esitatud andmete kohaselt oli tema

igakuine netosissetulek 1100 eurot ning keskmine väljaminek 300 eurot. Kostjal kehtivaid

finantskohustusi ega ülalpeetavaid ei olnud. Liisinguandja hindas kostja krediidivõimelisust

kostja arvelduskonto väljavõtet analüüsides, mille kohaselt perioodil 1. juuni 2017 kuni 8.

detsember 2017 laekus kontole 13 630,60 eurot (tl-d 64 ja pöördel). Kostja arvelduskonto ei

olnud arestitud, sealt ei olnud tehtud väljamakseid kohtutäituritele. Maakohtu otsusest ei selgu,

miks on kohus arvestanud 37% ning millise metoodika alusel on see protsent liiga suur, et

pidada seda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul hinnata tõendeid TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud

või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku

leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).

9.3. Maakohus on otsuse põhjendustes märkinud, et „krediidi kogukulu oli 1,8 korda suurem

kui liisingusumma ise“. Otsusest ei nähtu, millise järelduse on kohus sellest asjaolust teinud või

kuidas see mõjutab liisingulepingu kehtivust. Praegusel juhul saaks kõne alla tulla VÕS § 406²

lg-te 1 ja 3 kohaldamine, mille kohaselt on liisinguleping tühine, kui kostja poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Tarbimislaenude krediidi kulukuse määr seisuga

13. detsember 2017 oli 18,81%. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas

liisinguleping on tühine krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise tõttu.

9.4. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ning ei ole

andnud hagejale võimalust teha VÕS § 403⁴ lg 7 järgi võlgnevuse ümberarvestust.

Ringkonnakohus märgib, et ümberarvestus tuleb teha ka siis, kui liisinguleping on VÕS § 406²

lg-s 1 sätestatu kohaselt tühine. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks andnud

TsMS § 340¹ lg 1 kohaselt hagejale võimaluse tagasimaksete uuesti määramiseks, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamisega. Alles siis, kui hageja ei oleks uut

ümberarvestust teinud, oleks maakohus saanud jätta hagi rahuldamata. Hagejal on igal juhul

õigus nõuda kostjalt tagasi välja makstud krediiti ning sellelt intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud

suuruses.

9.5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas liisinguandja poolt lepingu

ülesütlemine on kehtiv. Pooltel on vaidlus selle üle, millal leping üles öeldi, samuti, kas kostja

on teinud lepingu kehtivuse ajal suuremaid tagasimakseid, kui oleks seadusjärgne intress ja

põhiosa maksed. Siinjuures tuleb maakohtul hinnata kostja väiteid, mille kohaselt ei saanud

leping 10. märtsil 2020 lõppeda, sest sellel päeval koostati ülesütlemisavaldus. Maakohtul tuleb

tuvastada kostja võla suurus liisingulepingu ülesütlemise ajal ning võtta seisukoht, kas lepingu

ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi on täidetud.

Lepingu ülesütlemise eeldustena tuleb maakohtul tuvastada, kas maksed on arvestatud

kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 2, kas kostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega, kas kostjale on antud edutult vähemalt kahenädalane

täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et liisinguandja ütleb selle

tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist,

kas avaldus on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kas pole nõutud

krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ega kulusid ning kas ülesütlemisavaldus on

kostja poolt kätte saadud.

Lisaks rõhutab kolleegium, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja

vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena,

mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte

seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo 22.11.2011 3-2-1-113-11, p 62). Samuti tuleb kohtul

hinnata tehingu heade kommete vastasust omal algatusel. Maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel hinnata nii omal algatusel kui ka kostja poolt esile toodud tüüptingimuste

kehtivust.

9.6. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel arutanud pooltega lepingu ülesütlemise tagajärgi ja

VÕS § 367 lg 3 kohaldamist, sh kas hagejal on õigus nõuda kostjalt liisingulepingu

ülesütlemisel mh liisingueseme väärtust või ta oleks pidanud selle oma nõudest maha arvama

(vt ka üldtingimuste p 11.8). Praegusel juhul ei ole liisingueset liisinguandjale tagastatud.

Samas leiab kostja, et kuna liisinguese on liisinguandja omandis, tuleb seda võlgnevuse suuruse

kindlakstegemisel arvestada (vt nt kostja 11. aprilli 2022. a menetlusdokument). Kostja viitab

liisinguandja passiivsusele. Nii võib kostja vastuväidetest välja lugeda vastuvõtuviivitusele

tuginemise (VÕS § 119), mistõttu tuleb hinnata, kas see annab aluse nõude vähendamiseks nt

viivise osas VÕS § 113 lg 4 järgi.

9.7. Viivisenõude osas selgitab ringkonnakohus, et tarbijakrediidilepingute puhul on

võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1

esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See tähendab, et kui liisinguandja ja

kostja on kehtivas liisingulepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Liisinguandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda liisinguvõtjalt viivist samas ulatuses, mis

pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt RKTKo 14.01.2009 3-2-1-120-

08, p 12).

9.8. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu

ülesütlemise korral kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisinguesemega seotud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Eeltoodust tulenevalt saab liisinguandja üldjuhul arvata liisingueseme väärtuse oma

nõudest maha üksnes juhul, kui liisinguandja jääb liisingueseme omanikuks ja liisinguvõtja

tagastab eseme liisinguandjale.

Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks,

kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, on

liisinguandjal õigus nõuda liisinguese asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel välja kolmandalt

isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on. Selleks, et vältida liisinguandja põhjendamatut

rikastumist olukorras, kus tal on liisingueseme väljaandmise nõudeõigus kolmanda isiku vastu,

ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi

liisingueseme väärtust arvestada, st liisingueseme jääkväärtus tuleb sellisel juhul

liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata (vt RKTKo 12.11.2014 3-2-1-104-14, p

14).

Samas on Riigikohus eelpool märgitud lahendis leidnud, et eelkirjeldatud olukorras on

liisinguandjal õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale

(VÕS § 164 lg 1). Viimasel ei ole hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1 ja § 76 lg 2) tulenevalt

õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguandja on loovutanud

liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse liisinguvõtjale ja viimasele ei ole liisingueset

tagastatud, on tal õigus nõuda liisinguese ebaseaduslikult valdajalt AÕS § 80 alusel oma

valdusse. Juhul kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme

liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Maakohus

peab asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoha, kas hagejal on õigus arvestada

VÕS § 367 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suuruse määramisel mh liisingueseme väärtust

VÕS § 367 lg 3 järgi.

10. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse

põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks

esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist

ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised

sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Kohtul tuleb täita

selgitamiskohustust kohaldatavate õigusnormide ja hagi rahuldamise eelduste osas ning anda

pooltele võimalus esitada seisukohti, tuua esile asjaolusid ja vajadusel esitada lisatõendeid.

Seega eeldaks asja lõpuni lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392

lg 1 p-d 1–4) täitmist, mis ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus

uute tõendite hindamine ja asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste

huvides, kuna sel juhul ei oleks neil võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas

kohtuastmes (vastavalt TsMS § 688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme

kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus hagi

rahuldamata jätmise osas tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis.

11. Kuna ringkonnakohus asja apellatsioonkaebuse põhjal ei lahenda ja tõendeid ei hinda, ei

lahenda ringkonnakohus ka hageja uue tõendi vastuvõtmise küsimust, vaid hagejal on võimalik

esitada tõendi asja juurde võtmise taotlus maakohtule asja uuel läbivaatamisel. Asja maakohtule

tagasi saatmise korral ei oleks tõendi asja juurde võtmise otsustamine ringkonnakohtus

põhjendatud, kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule asja uuel

lahendamisel siduvad (vt TsMS § 658 lg 2).

12. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel

läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)