2-21-18034/44 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Niinemets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-18034

Tsiviilasi

T. L. hagi S.-B. K. , L. F. , A. H. ja V. H. vastu

kulutuste hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

nõue kostja I vastu 490,76 eurot

nõue kostja II vastu 490,76 eurot

nõue kostja III vastu 490,76 eurot

nõue kostja IV vastu 490,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja T. L. , ik XXX;

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat K. P.;

Kostja I S.-B. K. , ik XXX;

Kostja II L. F. , ik XXX;

Kostjate I ja II ühine lepinguline esindaja H. R.;

Kostja III A. H. , ik XXX;

Kostja IV V. H. , ik XXX.

Kohtuistungi toimumise aeg,

menetluse liik

12. september 2022, kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata T. L. hagi S.-B. K. e vastu kulutuste hüvitamiseks.

2. Jätta rahuldamata T. L. hagi L. F. i vastu kulutuste hüvitamiseks.

3. Jätta rahuldamata T. L. hagi A. H. i vastu kulutuste hüvitamiseks.

4. Jätta rahuldamata T. L. hagi V. H. i vastu kulutuste hüvitamiseks.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1. Jätta menetluskulud hageja kanda.

5.2. Määrata kostjale I hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 885

eurot. Määrata kostjale II hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks

885 eurot. Kostjatele III ja IV hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

5.3. Välja mõista hagejalt kostja I kasuks menetluskulude katteks 885 eurot.

5.4. Hageja on kohustatud tasuma kostjale I hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.5. Välja mõista hagejalt kostja II kasuks menetluskulude katteks 885 eurot.

5.6. Hageja on kohustatud tasuma kostjale II hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Käesolevas

lihtmenetluse

asjas

esitatud

apellatsioonkaebus

võetakse

Tartu

Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi

või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. T. L. (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi S.-B. K. e (kostja I), L. F. i (kostja II), A.

H. i (kostja III) ja V. H. i (kostja IV) vastu, paludes igalt kostjalt hageja kasuks 411,44

euro väljamõistmist, millele lisandub hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 46,40 eurot ning seadusjärgses määras viivis alates hagi esitamisest

kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse järgi tasus hageja ainuisikuliselt hageja ja kostjate ema V. H. i

hooldekodu kulud V. H. i hooldekodus viibimise ajal 02.01.2020 kuni tema surmani

XXX. V. H. oli ööpäevaringsel hooldusel XXX. V. H. oli XXX, XXX ega saanud

enam iseseisvalt hakkama, vajades igapäevastes toimingutes kõrvalabi. Hooldekodu

hoolduslepingu p-i 3.4 järgi oli teenuse tasu 810 eurot kuus, alates 01.10.2020 870

eurot kuus. Hooldekodus viibimise perioodil (st 02.01.2020-30.11.2020) tasus hageja

XXX järgmiselt: (i) 08.02.2020 783,90 eurot, (ii) 09.03.2020- 06.09.2020 (kokku 7

kuud) 810 eurot kuus, (iii) 06.10.20-05.11.20 870 eurot kuus.

V. H. i sissetulek perioodil 03.01.2020-05.03.2020 oli 548,71 eurot (507,80 eurot

pension ja 40,91 eurot sotsiaaltoetus), perioodil 03.04.2020-05.11.2020 586,12 eurot

(pension 545,21 eurot ja 40,91 eurot sotsiaaltoetus), kokku 6450,09 eurot. V. H. il ei

olnud sääste, kuna tema sissetulek kulus enda ülalpidamisele. XXX maja müügist

saadud 70 000 krooni (4473,82 euro) eest ei olnud võimalik korterit osta ja raha kulus

jooksvale ülalpidamisele, samuti laste toetamisele. V. H. il ei olnud muud vara, mille

arvelt hooldekodu eest tasuda.

Kokku tasus hageja hooldekodule seega 8193,90 eurot, millest 6450,09 eurot V. H. i

sissetuleku arvelt ja 1743,81 eurot enda vahenditest. Hageja nõuab kostjatelt

hooldekodu tasumiseks tehtud kulutuste hüvitamist neile langevas osas, s.o igalt

kostjalt 411,44 eurot, millele lisandub hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 46,40 eurot ning seadusjärgses määras viivis alates hagi esitamisest

kuni kohustuse täitmiseni.

KOSTJATE I JA II VASTUVÄITED

2. Kostjad I ja II hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele vastu.

Hagejal ei ole seadusest ega lepingust tulenevat õigust nende vastu nõuet esitada.

Hageja ei ole tõendanud V. H. i abivajadust ega selle ulatust, samuti vajadust paigutada

ta hoolekandeasutusse. Hoolekandeasutusse paigutamise vajadus tuleb kindlaks teha

sinna paigutamise aja seisuga. Hageja esitatud tõendid seda ei näita. Kuigi V. H. oli

hooldekodusse mineku ajal XXX, oli ta mõistus selge, puudus vajadus eestkoste

seadmiseks. V. H. kohandus terviseseisundi muutustega ja oli võimeline

abivahenditega liikuma, samuti sai ta iseseisvalt hakkama, kui hageja ja tema abikaasa

viibisid Soomes tööl.

Hageja ei ole tõendanud, et V. H. ei olnud võimeline end ise ülal pidama. V. H. il olid

sissetulekud, mis alates 01.12.2017 laekusid hageja pangakontole. Samuti olid V. H. il

säästud, kuna ta müüs 12.03.2003 abikaasaga ühisomandis oleva XXX XXX külas

asuva maja hinnaga 156 000 krooni ehk 9970,22 eurot. Sellest 70 000 krooni ehk 4473

eurot kanti kohe V. H. i pangakontole ja ülejäänud 86 000 krooni ehk 5496,40 eurot

nõuti välja kohtu kaudu. V. H. elas koos hageja, tolle abikaasaga ning nende kahe

tütrega hageja abikaasa omandis olevas 51,8 m2 suuruses korteris, millel ei nähtu

kinnistusraamatus kohustusi panga ees ja mille kommunaalkulud ei olnud eelduslikult

ebamõistlikult suured. V. H. i osa eluaseme ja toidu kuludest oli 1/5. Hageja ei ole

tõendanud, et V. H. i vajadused oleksid suuremad kui tema sissetulekud. Hageja väited

V. H. i kulutuste kohta ei ole usutavad. V. H. oli seega võimeline kandma enda

ülalpidamisega seonduvad kulud ja kostjatel ei tekkinud kohustust PKS § 97 lg 3

alusel.

Hageja ja V. H. on sõlminud kokkuleppe, millega hageja võttis kohustuse teda surmani

ülal pidada. V. H. kolis pärast maja müüki 12.03.2003 elama hageja juurde ja andis

hagejale üldvolikirja, millega volitas hagejat kasutama ja käsutama enda pangakontot

ja pensioni/toetust ning iseendaga esindatava nimel tehinguid tegema. Hageja kandis

üldvolikirja kasutades 09.04.2003 V. H. i pangakontolt iseendale 70 000 krooni ehk

4473 eurot. Samuti esitas esindatava nimel kohtusse hagi V. H. ilt 86 000 krooni

(5496,40 euro) väljamõistmiseks, mida tõendab Tartu Maakohtu 13.10.2003

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-701/03. Hageja juurde elama asumine, üldvolikirja

andmine ja seda kasutades hageja poolt raha ning pensioni/toetuste kandmine iseendale

näitab poolte vahel lepingulise suhte olemasolu, mis vastas oma olemuselt

ülalpidamislepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 572 mõttes. V. H. andis

hagejale ligipääsu enda rahalistele vahenditele ja hageja omakorda lubas selle eest V.

H. it hooldada ja teda ülal pidada kuni surmani. Ainuüksi asjaolust, et pooltel ei olnud

notariaalset ülalpidamislepingut, millest nähtuks poolte sõnaselge tahe sõlmida

ülalpidamisleping, ei saa järeldada ülalpidamislepingu puudumist. Hageja on

möönnud, et tal ei ole võimalik tõendada V. H. i kulutusi. Hageja teadmatus, mis raha

ja mille jaoks ta on kasutanud, näitab, et hageja on käsitlenud enda ja V. H. ilt või V.

H. ile laekunud pensioni ja sotsiaaltoetusi ühtselt, lugedes seda tasuks ülalpidamise

eest. Kui hageja otsustas ülalpidamiskohustuse täitmiseks paigutada V. H. i

hoolekandeasutusse, siis peab hageja sellega seotud kulud ise kandma.

Alternatiivselt võib hageja ema enda juurde võtmist ja tema eest hoolitsemist pidada

kõlbelise kohustuse täitmiseks VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 mõttes. Kõlbelise kohustuse

raames täidetut ei saa VÕS § 4 lg 3 järgi aga hageja tagasi nõuda.

Kohtule esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et hageja on tasunud XXX

8193,90 eurot, millest perioodil 03.01.2020 kuni 05.11.2020 laekunud hageja pensioni

ja sotsiaaltoetustega on kaetud 6450,09 eurot. Seega vahe on 1743,81 (8193,90-

6450,09) eurot, mis viie lapse vahel jagades teeb 348,76 eurot. Hageja ei ole arvestanud

enda kohustusega. Samuti ei ole põhjendatud nõuda viivist alates hoolduslepingu alusel

esitatud arve maksetähtpäevast, vaid äärmisel juhul alates hagiavalduse esitamisest.

Arvestama peab, et ülalpidamiskohustust täidetakse osavõlgnikena ning kostjad I ja II

oma kõrge ea tõttu tööl ei käi. Isegi kui jaatada ülalpidamiskohustuse olemasolu, siis

asjaosaliste varalist seisu ja vanust arvestades on hageja osa ema ülalpidamisest

paratamatult suurem.

KOSTJATE III JA IV VASTUVÄITED

3. Kostjad III ja IV hagiga ei nõustu ja neil puuduvad rahalised vahendid hageja nõude

täitmiseks. Kostja IV toob esile, et tal puudub kindel elukoht. Kostjate III ja IV

hinnangul viidi ema hooldekodusse tema tahte vastaselt ja see ei olnud vajalik. Kostjad

said ema hooldekodus viibimisest teada tagantjärele ning olid sellele vastu.

Hooldekodusse viimine põhjustas emale hingelise trauma ja kahjustas tema tervist.

Hageja oleks pidanud varem ema pensionit säästma, et tagada vahendid hilisemaks

hoolduseks. Kostjate III ja IV hinnangul on hageja nõue väljapressimine ning menetlus

tuleks asjas lõpetada. Osad nõuded on aegunud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja asja materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

5. Kohus loeb asja materjalide põhjal tuvastatuks järgmised asjaolud:

• Hageja ja kostjate ema V. H. viibis perioodil alates 02.01.2020 kuni oma surmani

XXX ööpäevaringsel hooldusel XXX (tl 5, 8, 9).

• Kokku tegi hageja sel perioodil oma pangakontolt hooldusteenuse eest ülekandeid

XXX 8193,90 eurot (tl 8).

• V. H. i igakuised sissetulekud olid samal perioodil kokku 6450,09 eurot, koosnedes

igakuisest sotsiaaltoetusest 40,91 eurot ja pensionist, mille suurus oli 03.01.2020-

05.03.2020 507,80 eurot ja 03.04.2020-05.11.2020 545,21 eurot, lisaks sai ta

05.10.2020 ühekordse toetuse 115 eurot (tl 7, 7 pöördel).

• V. H. i sissetulek perioodil 02.01.2020 kuni XXX laekus samale pangakontole,

millelt hageja tasus XXX arveid (tl 7-8).

• V. H. ile perioodil 02.01.2020 kuni XXX laekunud sissetulekud ei katnud

hooldusteenuse tasu 1743,81 (8193,90 - 6450,09) euro ulatuses.

• V. H. sai 2003. a oma maja müügist tulu 70 000 krooni (4473,82 eurot) (tl 46, tl

68 pöördel, tl 104 pöördel).

• V. H. on esitanud tsiviilasjas nr 2-701/03 hagiavalduse V. H. i vastu sama

müügitehinguga seonduvalt 87 991 krooni (5623,65 euro) väljamõistmiseks.

Kohtumenetluses esindas V. H. it hageja (tl 78-78 pöördel).

6. Hageja toob esile, et tasus V. H. i hooldekodu tasu osaliselt summas 1743,81 eurot

enda vahenditest ja on esitanud kostjate vastu regressinõude nende kulutuste eest osas,

millega ta täitis sellega iga kostja eest V. H. i ülalpidamiskohustuse.

7. Esmalt tuleb seoses kostjate vastuväitega tuvastada, kas hageja võis täita hooldekodu

tasu maksmisel enda lepingulist kohustust. Kohtule ei ole esitatud VÕS § 573

vorminõuetele vastava lepingu ärakirja, seega on tuvastatud, et hageja ja V. H. ei

sõlminud ülalpidamislepingut VÕS § 572 lg 1 mõistes. Kohus kontrollib, kas pooled

võisid sõlmida muud liiki lepingu.

8. VÕS § 9 lõike 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lõike 1 järgi

mõistetakse pakkumusena ehk oferdina lepingu sõlmimise ettepanekut, mis on

piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1

kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud

nõusolek sõlmida leping. Kui poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb

lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4).

9. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus asjaolus, et V. H. müüs 2003. a oma maja.

Hageja on esitanud vastuolulisi seisukohti V. H. i järgneva elukorralduse osas (tl 170

pöördel-171, tl 104). Kohus tuvastab asja materjalide põhjal, et V. H. i elukoht oli XXX

(tl 5-6, tl 143). Sama aadressi on hageja märkinud enda elukohaks 02.01.2020 sõlmitud

hoolduslepingus ja kohtule esitatud dokumentides, samuti nähtub see tema

kontoväljavõtetel ja 2022. a kostjatele saadetud nõudekirjas (tl 1, tl 5-6, tl 7-8, tl 10, tl

68). 12.09.2022 eelistungil selgitas hageja, et „ema on minu juures viibinud 30 aastat“,

„ema elas minu juures“ (tl 104-106). Hageja käsitleb seega enda elukohana sama

korterit, milles elas tema ema, samuti tugineb hageja jooksvalt asjaoludele, et ta

hooldas ja abistas ema 30 aasta jooksul. Kinnistusraamatust nähtuvalt on hageja

abikaasa korteri omanik alates 2000. aastast (tl 54). Seega tuvastab kohus, et V. H. il

ja hagejal oli sama elukoht.

10. 09.04.2003 kandis V. H. hageja pangakontole 70 000 krooni (4473,82 eurot) (tl 55, tl

113 pöördel). 21.05.2003 tasus hageja tsiviilasjas nr 2-701/03 esitatud hagiavalduselt

riigilõivu 5500 krooni (351,51 eurot) (tl 114 pöördel, tl 78). 24.11.2003 on hageja

kandnud V. H. i pangakontole 33 000 krooni (2109,08 eurot) (tl 116). Hageja toob

esile, et kuigi ülejäänud rahasumma jäi tema kontole, tegi ta sellest V. H. i korraldusel

ülekandeid või andis talle sularahas (tl 108). Kohtule esitatud kontoväljavõttest ei ole

selgete viidete puudumise tõttu võimalik üheselt tuvastada, et 05.07.2003 ülekanne

kolmandale isikule oli tehtud V. H. i korraldusel. Samuti ei saa olukorras, kus samal

pangakontol on segamini mitme isiku tulud ja kulud, eeldada kulude tegemist ühe või

teise isiku huvides, või seda, et sularahas on välja võetud V. H. i raha ja see on talle ka

üle antud. Arvestades, et V. H. il oli olemas enda pangakonto, millelt ta on teinud

hagejale 09.04.2003 ülekande ja millele on hageja ise 24.11.2003 teinud ülekande, ei

ole ka mõistlikult usutav, et V. H. il oli oma rahaliste vahenditega arveldamiseks vaja

hageja kontot kasutada. V. H. i üle ei olnud eestkostet seatud. Hageja on selgitanud, et

V. H. käsutas oma regulaarset sissetulekut ise kuni 2017. aastani (tl 104).

Sotsiaalkindlustusameti 16.01.2023 tõendist nähtuvalt maksti V. H. ile 2014-2017

pensionit sularahas kojukandega, seega on alust eeldada, et ta käsutas oma sissetulekut

enamjaolt ise (tl 143). Seega tuvastab kohus, et hageja sai 2003. a V. H. ilt 31 500

krooni ehk 2013,22 eurot.

11. Hageja on esindanud V. H. it kohtumenetluses tsiviilasjas nr 2-701/03 (tl 78).

12.09.2022 kohtuistungil selgitas hageja, et V. H. tegi talle XXX maja müügiga seoses

notariaalse volituse (tl 104 pöördel). Kohtu hinnangul ei saa asjaolust, et hageja on

2003. a esindanud V. H. it kohtumenetluses oma poja vastu, tuvastada sellise lepingu

sõlmimist, mis välistaks kostjate ülalpidamiskohustuse.

12. Sotsiaalkindlustusameti 16.01.2023 tõendist ja hageja pangakonto väljavõttest

nähtuvalt laekusid V. H. i sissetulekud alates 01.12.2017 kuni tema surmani hageja

pangakontole (tl 143, tl 7), millelt on hageja teinud ka ülekanded XXX (tl 8). Kohtu

hinnangul viitab see asjaolu kokkuleppele, millega hageja võttis kohustuse V. H. i

sissetulekutega tema nimel arveldada.

13. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik lugeda tõendatuks hageja ja V. H. i vahel selgelt

määratletava õigusliku sisuga lepingu sõlmimist. Kuigi asjaolud viitavad sellele, et

hageja ja V. H. i vahel võis olla kokkuleppeid seoses viimase hooldamise ja

abistamisega asjaajamisel, ei viita asjaolud lepingule, mis välistaks kostjatelt seadusest

tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise nõudmise. Arvestades, et käsundusleping on

VÕS § 627 lg 2 järgi eelduslikult tasuline leping, peaksid lepingupoolte sooritused

olema tasakaalus. Kohtu hinnangul ei ole antud asjaolude põhjal proportsionaalne

eeldada sellise kokkuleppe sõlmimist, millega hageja kohustus V. H. it hooldama elu

lõpuni.

14. Seega on kohus tuvastanud, et hageja ei täitnud hooldekodu tasu makstes enda

lepingulist kohustust V. H. it ülal pidada ning hagejal on võimalik tugineda nõuetes

kostjate vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1023 lg-le 1 või alternatiivselt VÕS §-le

1041. Hageja sooritusnõude rahuldamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas ja kui siis

millises ulatuses on hageja täitnud kostjatel lasuva kohustuse.

15. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 lg 1 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised

esimese astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist

õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline

ennast ise ülal pidama. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 97 p 3 kohaldamise

eelduseks on alaneja või üleneja suutmatus ennast ise ülal pidada. See võib puudutada

sugulast, kes kehalise või vaimse puude tõttu või muul põhjusel on võimetu endale ise

sissetulekut hankima (Riigikohtu 07.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-192-13, p

10). PKS § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Riigikohus on

rõhutanud, et PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär kehtib üksnes

alaealise lapse suhtes ning täisealine laps peab elatise saamiseks PKS § 99 järgi igal

juhul tõendama kohtumenetluses oma vajadused (Riigikohtu 19.10.2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Kohtu hinnangul kehtib viimane seisukoht ka

täisealise elatist nõudva üleneja sugulase suhtes.

16. Rahvastikuregistri andmetel oli V. H. perekonnaseisult lesk. Menetlusosalistel puudub

vaidlus selles, et hageja ja kostjad on V. H. i lapsed ja seega perekonnaseadusest

tulenevalt kohustatud andma V. H. ile ülalpidamist. Kuna kõik kostjad on V. H. i

ülalpidamisvajadusele vastu vaielnud, on vajalik tuvastada selle olemasolu PKS § 97

p 3 mõistes, selle ulatus PKS § 99 lg 1 mõistes ning iga kostja osa PKS § 105 lg 3

mõistes.

17. Ülalpidamisvajaduse tekkimise eelduseks on PKS § 97 p 3 järgi asjaolu, et isik ei ole

võimeline end ise ülal pidama. Antud juhul puudub vaidlus asjaoludes, et V. H. il oli

enda ülalpidamiseks regulaarne sissetulek kuni oma surmani ning et hageja ja kostjate

vahel puudus selgesõnaline kokkulepe V. H. i hooldekodusse paigutamise vajaduse ja

sellega seonduvate kulude jagamise osas. Hageja on hagiavalduses seisukohal, et V.

H. vajas hooldekodu teenust. Kõik kostjad leiavad, et ta tuli iseseisvalt abivahendite

abil toime (tl 58, tl 132; tl 133 pöördel-134).

18. Täisealise isiku hoolekandeasutusse paigutamise vajadust ei saa eeldada, lähtudes

üksnes isiku vanusest või hooldekodusse paigutamise faktist, vaid teenuse

kasutamiseks peaks esinema meditsiiniline näidustus või peaks muul viisil olema

tuvastatud, et isik ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema. Kohustus neid asjaolusid

tõendada on hagejal (Tartu Ringkonnakohtu 06.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-1183,

p 8). Isiku abivajadus tuleb tuvastada hooldekodusse paigutamise seisuga (vt nt

Riigikohtu 09.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-12, p 15).

19. Kohus on hagejale tõendamiskoormist selgitanud 12.09.2022 eelistungil. Hageja on

vastu vaielnud sellisele tõendamiskoormise jaotusele. Kohtu hinnangul ei esine

asjaolusid tõendamiskoormise ümberpööramiseks. Kuna kohtule esitatud asjaoludest

nähtuvalt oli V. H. alates 2003. aastast hagejaga tihedas suhtluses ning volitanud

hagejat ka enda asjade ajamiseks, on hageja kohtu hinnangul tema majandusliku seisu

tõendamiseks oluliselt paremas positsioonis kui kostjad. Samuti on hageja enda

tekitatud olukord, et V. H. i rahalised vahendid olid juba alates 2003. aastast osaliselt

läbipõimunud hageja omadega tema arvelduskontol ning seega on kulutuste

tõendamise riisiko hagejal. Vajadusele nõude asjaolusid selgitada ja tõendada on

kostjad I ja II tähelepanu juhtinud juba 2020 juulis saadetud kirjades (tl 11-12 pöördel),

seega on hagejal olnud tõendite kogumiseks piisavalt aega ja võimalusi, sh V. H. i

eluajal.

20. Kohus leiab, et hageja esitatud XXX 05.04.2018 ostutšekk (tl 117) ja ravimi infoleht

(I kd tl 118-120 pöördel) V. H. i abivajadust ei tõenda, kuna ravimi ostutšekilt ei nähtu

viidet V. H. ile, vaid sellele on kantud hageja isikukood. Kohus jätab tõendi TsMS §

238 lg 5 alusel arvestamata.

21. Hageja on esitanud tõendina V. H. i abivajaduse kohta Sotsiaalkindlustusameti

28.09.2015 otsuse nr XXX, millega tuvastati V. H. il raske XXX, kestusega 31.10.2015

kuni 31.10.2020 (tl 111-111 pöördel) ja Perearst XXX 06.02.2017 tõendi, mille järgi

vajab V. H. potitooli, mähkmeid ja aluslina (tl 112). Kohtu hinnangul ei ole tegemist

usaldusväärsete tõenditega V. H. i abivajaduse kohta jaanuaris 2020 ja need tuleb jätta

arvestamata järgnevatel põhjendustel.

22. Hageja väited V. H. i tervisliku seisundi ja hooldusvajaduse kohta on vastuolulised.

Eelnevalt on kohus käsitlenud V. H. i elukorraldust ning asjaolude pinnalt tuvastanud

ühise elukoha hagejaga. Kohtule esitatust saab järeldada, et hageja ja tema abikaasa

viibisid seoses tööga periooditi XXX. Hageja väitel abistasid V. H. it ka hageja lapsed

(tl 170 pöördel), kuid esitatud asjaoludest ei nähtu, et tegemist oleks olnud pideva

kõrvalabi andmisega. Kohtule teadaolevalt ei kasutatud ka kolmandate isikute

regulaarset abi ega vastavat teenust. 12.09.2022 eelistungil selgitas hageja, et Nõo

vallast saadud info järgi neil selline teenus puudub (tl 106). Hageja on 21.04.2022

menetlusdokumendis toonud esile järgmist: „Samas polegi hageja väitnud, et V. Holter

oli abivajav isik enne hooldekodusse minekut.“ Hinnates menetlusosaliste esitatut

kogumis, tuvastab kohus, et V. H. ei vajanud faktiliselt ööpäevaringset hooldust 2020.

a jaanuaris. Arvestades faktilist olukorda ja tõendite koostamise hetke, tulnuks V. H. i

tervislikku seisundit uuesti hinnata mõistliku aja jooksul enne hooldekodusse

paigutamist 2020. a jaanuaris. Hageja ei ole usutavalt põhistanud ega tõendanud,

milline muutus tabas V. H. i tervislikku seisundit 2019. a ja selle vajaduse tekitas.

12.09.2022 kohtuistungil selgitas hageja, et arutas küsimust perearstiga, kuid vastavat

tõendit esitada ei ole (tl 104).

23. Seega ei ole hageja tõendanud V. H. i hoolekandeasutusse paigutamise vajadust ehk

V. H. i abivajadust PKS § 97 p 3 mõttes.

24. Kuna faktiliselt V. H. hooldekodus viibis ja teenuse eest tuli kokkulepitud summa

tasuda, analüüsib kohus järgnevalt kostjate väidet, et V. H. oli suuteline teenuse eest

tasuma enda sissetuleku ja muu vara arvelt.

25. Kohtu hinnangul ei ole hageja V. H. i majanduslikku seisu tõendanud ega veenvalt

põhistanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 235 mõistes. Hageja

põhjendused ja kohtule esitatud andmed V. H. i sissetuleku ja elustandardi kohta ei

tekita eeldust, et maja müügist saadud raha ja tema regulaarne sissetulek pidid kuluma

täies ulatuses enda igapäevasele ülalpidamisele ja igasuguste säästude tekkimine oli

välistatud. Kostjatele teadaolevalt oli V. H. il raha enda ülalpidamiseks, sh hooldekodu

eest tasumiseks, ning tema raha oli täies ulatuses hageja käsutuses (tl 57 pöördel, tl 59

pöördel; tl 45 pöördel). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kui varasemalt käsutas V. H.

oma sissetulekuid vähemalt osaliselt iseseisvalt, siis alates 2017. a detsembrist olid

tema sissetulekud täielikult hageja kontrolli all.

26. Eelnevalt on tuvastatud, et V. H. kandis hageja pangakontole 70 000 krooni (4473,82

eurot), millest 5500 krooni (351,51 eurot) kulutas hageja tema huvides ja 24.11.2003

tagastas 33 000 krooni (2109,08 eurot). Hageja ütlused tema kätte jäänud rahasumma

osas on vastandlikud. Hageja toob esile, et kasutas ülejäänud raha V. H. i huvides,

alternatiivselt tuleks seda käsitleda kinkena hagejale (tl 108). Seega puudub hagejal

selge ülevaade tema pangakontole hoiustatud rahasumma eesmärgist ja kasutusest.

Kohus selgitab, et juhul kui hageja on seisukohal, et tegemist oli tema kontole

hoiustatud teisele isikule kuuluva rahaga, mida tuli kasutada selle isiku huvides ning

hageja ei ole selle raha varasemat sihtotstarbelist kasutust tõendanud, tuli vastava

kokkuleppe alusel kasutada seda hooldekodu tasu maksmiseks. Hoiustatud summa

31 500 krooni on eurodesse konverteerituna 2013,22 eurot, seega jagus sellest täies

ulatuses V. H. i regulaarsest sissetulekust puudu jäänud osa 1743,81 eurot maksmiseks

(2013,22-1743,81=269,41).

27. Hageja väited selle kohta, et V. H. andis säästud sularahas kostjatele III ja IV, on

paljasõnalised ega ole mõjuvalt põhistatud. Kohus nõustub kostjatega I ja II, et kostja

IV osas on väide ebausutav ja vastuolus kohtule esitatud asjaoludega, arvestades, et V.

H. nõudis tsiviilasjas nr 2-701/03 kostjalt IV maja müügitehinguga seonduva võla

väljamõistmist.

28. Hageja tugineb V. H. i kulutuste tõendamisel Statistikaameti hinnangule, mille järgi

olid 2019. a vanema kui XXX igakuised keskmised kulutused 467,47 eurot. Hageja

väitel olid V. H. i sissetulekud samal aastal keskmiselt küll 506,09 eurot kuus, kuid tal

ei olnud võimalik säästa igakuiselt 38,62 eurot, sest tegelikkuses olid tema kulutused

toidule, ravimitele ja abivahenditele suuremad ning reaalselt kulus kogu raha ära (tl

122 pöördel, tl 125-128).

29. Kohus märgib, et nimetatud Statistikaameti hinnang põhineb leibkonna tüübil „üksik

XXX ja vanem“. Eelnevalt on tuvastatud, et V. H. ei elanud üksinda, vaid jagas

elamispinda hageja ja tema perekonnaga. Seega tuleb ülalpidamiskulude hindamisel

arvestada üksnes V. H. i kanda jääva osaga, ning seda ka sellisel juhul, kui tegelikkuses

kandis V. H. elamispinna kulud ka teiste isikute eest. Seega saab hageja tõendist

järeldada üksnes seda, et V. H. i igakuised kulutused ei saanud olla suuremad kui

hinnangus toodu, kuna ta jagas kulusid osaliselt teiste isikutega. Järelikult ei tõenda

Statistikaameti hinnang hageja väidet, et V. H. i sissetulekust ei piisanud tema

igapäevakulutuste kandmiseks ning selleks oli vajalik kasutada sääste.

30. Kuna hageja on põhistanud, et V. H. il oli põhimõtteliselt vajadus abivahendite järgi,

on usutav hageja väide, et nendega seonduvad kulud võisid olla keskmisest suuremad.

Hageja ei ole seda kulu eristanud, vaid on esitanud kogumis ravimikuluga hinnangu

60-90 eurot kuus. Hageja ei ole esile toonud vajalike abivahendite loetelu ega nende

hinda. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul lähtuda umbkaudsest seisukohast, kuna V.

H. i tervislik seisund ei ole kohtule tõendatud, samuti on üldteada asjaolu, et mõnede

abivahendite soetamiseks on ette nähtud toetused. Seega tuleb kulu hinnata

juhtumipõhiselt ning olukorras, kus hageja on juba aastaid kontrollinud V. H. i

sissetulekuid ja seega ka tema kulutusi, ei saa pidada ebamõistlikuks nõuda hagejalt

tõendite esitamist soetatud abivahendite maksumuse kohta.

31. Kohtule on esitatud Tartu Maakohtu 13.10.2003 otsuse tsiviilasjas nr 2-701/03 esimene

ja viimane leht, millest nähtub, et otsusega on kohus välja mõistnud V. H. ilt V. H. i

kasuks välja 87 991 krooni (5623,65 eurot). Hageja on esile toonud, et temale

teadaolevalt kohtulahendit ei täidetud (tl 68 pöördel). Kohus järeldab hageja

seisukohast, et hageja ei ole teadlik, kas ja kui siis milline summa võis kohtulahendi

alusel V. H. ile laekuda. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsÜS) §

66 järgi tuleb isiku varaks lugeda ka nõue kolmanda isiku vastu. 13.10.2003 tehtud

otsus ei saanud TsÜS § 157 lg 1 võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 alusel olla

2020. a aegunud. Kui lähtuda hageja eeldusest, et kohtulahendiga välja mõistetud nõuet

ei täidetud, oli V. H. il seega 2020. a nõudeõigus kohtulahendist tulenevate täitmata

nõuete osas V. H. i vastu summas, mis ületas mitmekordselt hooldekodu tasust

puudujääva summa.

32. Kohus on tuvastanud, et V. H. i abivajadus ei ole tõendatud ning kuni 2020. a jaanuarini

oli V. H. võimeline end ülal pidama. Samuti on tuvastatud, et V. H. il olid säästud

maja müügist saadud rahast 33 000 krooni ehk 2109,80 eurot, hageja kontole

paigutatud summa 31 500 krooni ehk 2013,22 eurot, regulaarne sissetulek kuni

surmani ja nõudeõigus kolmanda isiku vastu summas 87 991 krooni ehk 5623,65 eurot.

Hageja ei ole nende summade kulutamist tõendatud.

33. Isegi kui eeldada 30 aasta jooksul loetletud vara mõistlikku vähenemist, ei ole antud

juhul eluliselt usutav, et V. H. il puudus hooldekodusse paigutamise ajahetkel

igasugune muu vara peale regulaarse sissetuleku. Seega ei ole tõendatud ega ka

põhistatud asjaolu, et V. H. il puudusid vahendid 1743,81 eurot tasumiseks hooldekodu

arvete katteks.

34. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

35. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

36. Juhindudes TsMS § 173 lg-test 1 ja 4 ning § 174 lg-st 1 määrab kohus otsuses kindlaks

menetluskulude jaotuse ning hagejalt kostjate kasuks välja mõistetava menetluskulu

rahalise suuruse.

37. Kostjate I ja II esitatud menetluskulude nimekirja järgi on nende menetluskuluks

õigusabikulu 16,25 tunni eest summas 1770 eurot. Kostjate I ja II lepingulise esindaja

töötunni hind oli kuni 31.12.2022 koos käibemaksuga on 108 eurot ning alates

01.01.2023 on lepingulise esindaja tunnihind koos käibemaksuga on 120 eurot.

Arvestades nõude olemust, menetlusosaliste ja menetluses esitatud seisukohtade

rohkust, samuti asjaolusid, et asjas toimus kohtuistung ja kostjad I ja II kasutasid ühist

lepingulist esindajat ja esitasid ühiseid seisukohti, peab kohus kostjate I ja II

lepingulise esindaja kulu mõistlikuks ja põhjendatuks. Lepingulise esindaja tunnihind

on kooskõlas kohtupraktikaga. Kuna kostjad I ja II on esitanud TsMS § 177 lg 4

nimetatud kinnituse, mõistab kohus menetluskulu välja koos käibemaksuga. Seega on

kostjate I ja II põhjendatud menetluskulud kokku 1770 eurot, millest kostjate taotlusel

tuleb hagejalt välja mõista kahes osas: 885 eurot kostja I kasuks ja 885 eurot kostja II

kasuks.

38. Kostjate taotlusel tuleb hagejal tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

39. Kostjad III ja IV ei ole menetluskuludest teatanud ja esindasid end menetluses ise,

seega kostjale III ja IV hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

40. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, mistõttu ei ole vaja neid kindlaks

määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

kohtunik