3-20-2022/107 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2023, Tartu

Haldusasja number

3-20-2022

Haldusasi

A.A., D.B. , S.F-i , D.I. , S.I. , A.K. , G.K. , V.L.-i ,

V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i , I.O. , V.S. , D.S.-i , N.Š.-i

, A.T., V.T. ja R.V. kaebus Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

G.K., V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i , I.O. , V.S. ,

V.T. , R.V. ja A.A. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad - G.K. , V.L. , V.M. , K.N. , V.N. , I.O. ,

V.S. , V.T. , R.V. ja A.A., esindaja vandeadvokaat

Kaidar Sultson

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.K., V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i , I.O. , V.S. , V.T. , R.V. ja A.A.

apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o 31.08.2023, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktor andis seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

pandeemilise levikuga maailmas, sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis ning

riigis välja kuulutatud eriolukorraga 17.03.2020 välja käskkirja nr 1-1/45 „Viru Vangla

osakondade lukustamine ning päevakava järgsete tegevuste peatamine“. Käskkirjaga lõpetati

alates 16.03.2020 kõik kinnipeetavate saatmised, sh osakonna sisesed saatmised, mis ei ole

hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks;

sh otsustati, et ei toimu saatmisi jalutuskäigule (käskkirja p 2). Käskkirja täiendati Viru

Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, mille punktiga 1.2 jäi jalutuskäikudele

saatmise piirang kehtima. Viru Vangla 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 (p 1) ja

13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/52 (p 1) pikendati varem kehtestatud korraldust saatmiste, sh

jalutuskäikudele, mittetoimumise kohta. Jalutuskäikudele saatmise piirangud lõpetati alates

29.04.2020 Viru Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 (p 2).

2. A.K., A.N., A.R., A.B., A.V., A.T. L., A.T., A.T. K., A.A., A.R., A.J., A.K. , A.G., A.M.,

D.P., D.G., D.S. A., D.B. , D.S. F. D.S. , D.S. V.S.-i, D.I. B., D.I., D.I. M., D.I. T., E. T.,

F.S. , G.K. , I.M., J.N., K.N. , K.K., M.M., M.V., V.M. , N.Š. , O.K., P.A., R.V. , S.D., S.F ,

S.F K., S.F K., S.F L., S.F M., S.F M., S.F M., S.I., V.T. M., V.T. , V.M., V.S. , V.L. B., V.L.

ja V.N. esitasid 22.07.2020 Viru Vanglale ühise taotluse igale taotlejale alandava ja

ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot

seoses sellega, et taotlejatel puudus võimalus kasutada neile vangistusseaduse (VangS) § 55

lg-st 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus perioodil 16.03.2020–28.04.2020. 03.08.2020

esitasid Viru Vanglale samal põhjusel taotluse igaühele mittevaralise kahju hüvitise 1500 euro

väljamõistmiseks ka D.I. D., G.O. ja I.O. .

3. Viru Vangla jättis 17.09.2020. a otsusega nr 6-16/124-3 esitatud kahjunõuded rahuldamata.

4. Vandeadvokaat D. Piskunovi vahendusel esitasid 58 kinnipeetavat Tartu Halduskohtule

16.10.2020 kaebuse Viru Vanglalt 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajatele tekitatud kahju Viru Vangla direktori

17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, 30.03.2020. a

käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/52 Viru Vanglas kehtestatud

liikumispiirangutega seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga. Kahju,

mille hüvitamist taotletakse, on tekitatud väidetavalt inimväärikust alandavast

ööpäevaringsest kinnisesse kambrisse lukustamisest 44 päeva jooksul perioodil 16.03.2020–

28.04.2020.

4.1. Tartu Halduskohus võttis 18.02.2022. a määrusega menetlusse 18 kaebaja (A.A. , D.B. ,

S.F , D.I. , S.I. , A.K. , G.K. , V.L. , V.M. , K.N. , V.N. , I.O. , V.S. , D.S. ,

N.Š. , A.T. , V.T. ja R.V. ) kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

5. Viru Vangla esitas kaebusele 30.03.2022 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.

6. Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused

olid kokkuvõtvalt järgnevad.

6.1. Kaebajate arvates piiras Viru Vangla õigusvastaselt neile VangS § 55 lg-st 2 tulenevat

õigust saada igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus. Kõnealused piirangud kehtestati Viru

Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, mida on põhjendustega täiendatud

19.03.2020. a käskkirjaga ning seejärel piirangute jätkamise kohta antud 30.03.2020. a ja

13.04.2020. a käskkirjadega. Käskkirjad anti ajal, mil kogu maailmas oli hakanud massiliselt

levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kohus hindab kõnealuste käskkirjadega

kohaldatud piirangute õiguspärasust, lähtudes HKMS § 158 lg 2 teisest lausest, mille kohaselt

tuleb haldusaktide õiguspärasust hinnata nende andmise aja seisuga.

6.2. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud.

Kohus ei nõustu kaebajatega, et piirangute sättes nimetamata jätmine välistab selle õiguse

piiramise üldse. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses

toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks. Piirangud peavad

vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses

sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 41

piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla

julgeoleku tagamiseks, see vastab vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse

põhimõttele ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

6.3. Kehtivas kohtupraktikas on selgitatud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii

vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka

kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (Tartu Ringkonnakohtu

31.08.2021. a jõustunud otsus asjas nr 3-20-1367, p-d 19–21). Julgeoleku tagamine vanglas

on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine

(VangS § 6 lg 1; Riigikohtu 25.09.2006. a otsus nr 3-3-1-49-06, p 11). Ka praegusel juhul on

Viru Vangla piiranud kaebajate õigust ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus vangla

julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks, s.o kinnipeetavate ja vangla

ametnike elu ja tervise kaitse tagamiseks ning kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.

6.4. Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist kuulutas Vabariigi Valitsus

12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku

tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise

ohuga. Viru Vangla on sellele, kui ühele olukorra tõsidusest tunnistust andavale asjaolule,

piirangute kehtestamisel ka viidanud. Lisaks puudub vaidlus, et piirangute kehtestamise ajaks

oli viiruse levik WHO hinnangul saavutanud pandeemia mõõtmed1. Sellises olukorras lähtus

vangla asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest, sh näiteks andmetest

selle kohta, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade

kaudu, ja selle kohta, et viirus kujutab tõsist ohtu inimeste tervisele ja ka elule. Seetõttu esines

antud juhul kaalukas avalik huvi, mis värskes õhus viibimise õiguse piiramist õigustas, ning

piirangu eesmärk oli legitiimne.

6.5. Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kohaldatud jalutuskäikudele

saatmise piirangut ka proportsionaalseks. Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab

olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab

eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis

ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole

võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb aga kaaluda ühelt poolt

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (Riigikohtu

26.03.2009. a otsus nr 3-4-1-16-08, p 29).

6.6. Vangla oli piirangute kehtestamisel seisukohal, et eriolukorras, kus teiste isikutega

kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vangla kohustus viia nakkusoht miinimumini,

välistades kokkupuuted teiste isikutega, ennetada võimalikku teiste isikute nakatumist ja

seeläbi kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Viidatud on ka sellele, et teadaolevalt levib COVID-

19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase

inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Veel tugines

vangla WHO ja Terviseameti soovitustele, mille kohaselt tuleks viiruse leviku tõkestamiseks

mh hoiduda lähidistantsist (vähem kui 1 m), ning leidis, et vangla tingimustes, sh

eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut

kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh kinnipeetava ja ametniku vahel). Kohus leiab, et

jalutuskäikudele saatmisega kaasnevate kontaktide ja inimeste koosviibimise ärahoidmisega

langetas vastustaja oluliselt nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike nakatumise riski. Seega

on vangla kasutusele võetud meede olnud eesmärgi saavutamiseks sobiv.

1 https://www.who.int/director-general/speeches/detail/who-director-general-s-opening-remarks-at-the-media-

briefing-on-covid-19---11-march-2020

6.7. Kohus ei nõustu kaebajatega, et teised, kaebajate õigusi vähem piiravad meetmed oleksid

olnud soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Kaebajate viidatud võimalus viia

kinnipeetavaid jalutuskäigule väiksemate gruppide kaupa ei oleks sama eesmärki sama

tõhusalt täitnud, kuna sellega oleks endiselt paratamatult kaasnenud rohkem inimkontakte.

Samuti puudus vastustajal alus arvata, et isikukaitsevahendite kasutamine oleks vähendanud

viiruse levikut sama tõhusalt kui inimkontaktide võimalikult suures ulatuses vältimine. Seega

olukorras, kus teada olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik

minimeerida inimestevahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei ole võimalik heita vanglale ette

neid kaasa toovate tegevuste vajalikul määral piiramist.

6.8. Vangla ei saanud käskkirjade andmise ajal jätta arvestamata sellega, et kinnipeetavate

jalutuskäikudele saatmisega seoses vanglas viiruse levima hakkamisel võib sattuda vanglas

viibivate isikute tervis palju suuremasse ohtu, kui näiteks kinnipeetavatel teatud aja jooksul

värskes õhus jalutamise võimaluse puudumisega. Käskkirjades on ära toodud, et vangla

hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.

Seega ei ole asjakohane kaebajate väide, et nad olid täielikus teadmatuses, kui kaua nad

peavad lukustatud kambris viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada.

Vangla on asjakohaselt arvestanud ka sellega, et vanglates viibib suur hulk riskirühmadesse

kuuluvaid isikuid, kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt tõenäoline, et nende

nakatumise korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Seega

on vangla kohtu hinnangul asjakohaselt pidanud viiruse leviku algusajal ja pärast sellega

kaasneva ohu tõsiduse kinnitamist valitsuse tasandil, kaalukamaks vajadust kaitsta

kinnipeetavate elu ja tervist viiruse levikuga seotud ohtude eest sellest, et ohust hoolimata

tagada kinnipeetavatele igapäevane jalutuskäik värskes õhus.

6.9. Kaebajate üheks argumendiks piirangute õigusvastasust väites on asjaolu, et nii CPT,

SPT kui ka õiguskantsler soovitasid vanglatele kinnipeetavate värskes õhus liikumise õigust

mitte piirata. Tõepoolest on CPT oma 20.03.2020. a arvamuse p-s 7 leidnud, et kuigi

kinnipeetavate osade tegevuste piiramine nakkuse leviku takistamiseks on mõistlik, peaks

kinnipeetavatele jääma siiski alles vähemalt võimalus hoolitseda piisavalt isikliku hügieeni

eest ning viibida värskes õhus. SPT 25.03.2020. a arvamuse p 9 alapunktis 9 on aga

soovitatud tagada kinnipeetavatele miinimummääras igapäevane õues liikumine, võttes samal

ajal meetmeid pandeemia ohjeldamiseks. Ka õiguskantsler on oma 06.04.2020. a kirjas

nr 7-7/200489/2001899 Justiitsiministeeriumile ja vanglatele selgitanud, et kuigi kujunenud

olukorras oli mõistlik ja vajalik näiteks kinnipeetavate kambritesse lukustamine, vangla

kaupluse kasutamise, ühistegevuste ja kokkusaamiste keelamine, siis keeld värskes õhus

jalutada on ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18

ja EIÕK art 3 mõttes. Samas on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et nii rahvusvaheliste

organisatsioonide kui ka õiguskantsleri seisukohad omavad soovituslikku iseloomu. Selliseid

soovitusi tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest

võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu

31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei

tulenenud vanglale nendest soovitustest automaatset kohustust kinnipeetavatele tingimata

jalutuskäike võimaldada, kui vangla hinnangul oli kohaldatud piirang kinnipeetavate ja teiste

vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Näiteks on

vangla 30.03.2020. a ja 13.04.2020. a käskkirjades asjakohaselt tuginenud selleks ajaks teada

olnud informatsioonile viiruse leviku ja ohtlikkuse kohta ning leidnud, et nakatunute arvu ja

surmajuhtumite arvu plahvatusliku tõusu ning osaliste meetmete mittepiisavuse tõttu tuli

pidada ka jalutuskäikudele saatmise piirangute jätkamist vajalikuks. Vangla kaalutlusi ei ole

võimalik pidada asjakohatuteks. Samuti ei ole vangla kohtu hinnangul jätnud käskkirjades

toodud informatsiooni arvestades arvesse võtmata muid olulisi asjaolusid ega omistanud

mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Kohus leiab, et olukorras, kus Viru Vangla on

käitunud eespool osutatud soovituste kohaselt nende väljastamisest ca kuu möödumisel ja

lõpetanud jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, ei ole vangla käitunud

õigusvastaselt ning on põhjendatult neid soovitusi järginud kaalutlusotsuse tulemusel selleks

võimalust leides.

6.10. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et Viru Vangla kehtestatud piirangud oleksid

olnud vastuolus inimväärikuse põhimõttega. EIK-i praktika kohaselt saab inimväärikust

alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 20). Täpset

piiri, millal seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest

asjaoludest, mh seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust,

mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise

tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja

ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud

raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr

3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Olukorras, kus kaebajad ei ole

neile igaühele värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmisega kaasnenud kannatusi

täiendavalt sisustanud, ei ole kohtu hinnangul alust pidada sellega kaasnenud ebameeldivusi

ka kaebajate inimväärikust alandavateks. Kuigi kohus nõustub kaebajatega, et vangla

rakendatud leevendusmeetmed ei saanud asendada igapäevast värskes õhus viibimist,

kompenseerisid need siiski vähemalt osaliselt kaebajatele kaasnenud ebameeldivusi ja

heaolutunde vähenemist. Näiteks oli kõnealuste käskkirjade kehtivuse ajal jäetud kambritesse

raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, samuti tagati

kinnipeetavatele iga päev lisatoitlustamine.

6.11. Eelnevatele põhjendustele tuginedes on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole vangla

käitunud õigusvastaselt, kui pidas vaidlusalusel perioodil kaebajate õigusest värskes õhus

viibimisele olulisemaks kohustust tagada võimalikult suurel määral kõigi vanglas viibivate

isikute elu ja tervise kaitstus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse massilise levikuga

kaasneva ohu eest. Vanglale kaebajate poolt ette heidetud tegevus ei olnud seega

õigusvastane. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust.

Kaebajate kaebus tuleb seetõttu jätta täies ulatuses rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Vandeadvokaat D. Piskunovi vahendusel esitasid 18 kinnipeetavat Tartu

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsuse peale. Tartu

Ringkonnakohtu 08.12.2022. a määrusega võeti menetlusse G. K., V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i ,

V.N.-i , I.O. , V.S. , V.T. , R.V. ja A.A. apellatsioonkaebused. Esitatud

apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel.

7.1. Kaebajate arvates on Tartu Halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi,

ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni

HKMS § 180 lg 1 mõttes.

7.2. Vastavalt 17.03.2020. a käskkirjale nr 1-1/45 olid liikumispiirangud kehtestatud VangS

§ 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga 4. VangS § 55 lg 2 järgi ei ole

võimalik nimetatud õigust piirata VangS § 8 lg 2 alusel. Samuti ei olnud tegemist ajutise

paaripäevase julgeolekukaalutlustel kohaldatud piiranguga (VangS § 41 lg 2), vaid piirang

kestis kokku 44 päeva ning selle kehtestamine ei ole objektiivselt seostatav vangla

julgeolekuga. VangS § 41 lg 2 sätestab, et seaduses sätestatud piirangu puudumisel võib

vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.

Seega normist tuleneb üksnes vangla (asutuse), aga mitte inimeste (sh ametnike või

kinnipeetavate) julgeoleku kaalumise võimalus. On kaheldav, kas vangla julgeolekukaalutlusi

saab tõlgendada nii laialt, et see hõlmab ka abinõude kehtestamist nakkushaiguse leviku

piiramiseks inimeste tervise kaitse eesmärgil. VangS § 41 lg 2 sisaldab ka nõuet, et selle alusel

kohaldatavad piirangud peavad vastama inimväärikuse põhimõttele ning juurdepääsu vabale

õhule peetakse üheks olulisemaks vangistuses inimväärikuse austamise elemendiks.

7.3. Tähelepanuta on jäänud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS). NETS-i

ajavahemikul 15.03.2019 - 06.05.2020 kehtinud redaktsiooni § 17 lg 3 p 1 ja 2 alusel oli

justiitsministeeriumi (mitte vangla) ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult

nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult

kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused

kinnipeetavatele. Samuti on arusaamatu, kas ja millistes piirides oli vanglal pädevus

iseseisvalt analüüsida teadusartikleid ja teha otsuseid eriteadmisi nõudvas valdkonnas, kus

NETS-i erinevate sätetega (nt §-d 18, 22 ja 28) on pädevus antud Terviseametile.

7.4. Epidemioloogilist olukorda, eeskätt nakatanute arvu arvestades, ei olnud jalutuskäikude

täielik keelamine proportsionaalne abinõu. Eriolukorraga ei saa vastustaja käitumist välja

vabandada. Vastustaja seatud piirangud ei olnud proportsionaalsed ja vanglal oleks olnud

võimalik lahendada värskes õhus jalutuskäikudele saatmine mitmel erineval viisil. Seatud

piirangud olid õigusvastased, nendega alandati apellantide inimväärikust ja sellest tulenevalt

on kahju hüvitamine igati õigustatud.

7.5. Kuigi kaebuses viidatud põhimõtted ja juhised on soovitusliku olemusega, siis oleks

ikkagi pidanud Viru Vangla direktor neid proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtma.

Vastustaja ei rakendanud WHO, CPT, SPT põhimõtteid ja soovitusi ning õiguskantsleri

otsesele pöördumisele ei reageerinud. Sellest tulenevalt on vastustaja tegevus olnud teadlik ja

õigusvastane.

7.6. Halduskohus on otsuses toonud välja, et kinnipeetavad ei olnud teadmatuses piirangute

kehtimise ajal, kuivõrd iga kahe nädala tagant hinnati olukorda. Teadmatus seisnebki selles, et

pideva piirangute pikendamise tõttu ei osatud ette aimata, millal piirangud lõpevad.

7.7. Halduskohus oli ka seisukohal, et kaebajate väljatoodud alternatiivsed viisid ei oleks

olnud soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Vastustaja otsustas kõige karmima

meetme poolt, kuid selle iseloomu arvestades rikuti kinnipeetavate põhiõigusi ja alandati

nende inimväärikust. Keegi ei soovi 44 päeva järjest siseruumides viibida, ka vanglale

iseloomulikku talumiskohustust arvesse võttes. Samuti kasutati vähem riivavaid meetmeid

hilisemate koroonalainete ajal. Asjaolu, et COVID-19 teise ja kolmanda viirusepuhangu ajal

võimaldati kinnipeetavatele jalutuskäikudel käimine viitab sellele, et vastustaja mõistis ka ise,

et tema tegevus esimese viirusepuhangu ajal oli vale.

8. Viru Vangla palub 03.01.2023. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

kohaselt on halduskohtu 04.08.2022. a otsus õige ja põhjendatud. Halduskohtu otsus on väga

põhjalik ja tugineb kehtivale õigusele. Vastustaja on enda üksikasjalikud seisukohad esitanud

30.03.2022. a vastuses nr 1-8/4937-7 ja jääb nende juurde, paludes nendega arvestada ka

apellatsioonkaebuse menetlemisel.

8.1. Apellatsioonkaebusest järeldub, et vangla poleks pidanud arvestama piirangute

kohaldamise ajahetkel COVID-19 viiruse kohta teadaolevat infot. Vastustaja sellega ei nõustu

ja rõhutab, et kaebajate teistsugune arusaam olukorrast ei tähenda, et vangla on piirangute

kohaldamisel lähtunud ebaõigetest kaalutulustest. Viiruse tõrjumiseks ja nakkuse leviku

ennetamiseks tuli vanglas vältida omavahelisi kokkupuuteid teiste isikutega ja seeläbi kaitsta

isikute elu ja tervist. Vanglal lasus kohustus viia nakkusoht miinimumini ja selle eesmärgi

saavutamiseks tuli arvestada lisaks seadusandlusele ka WHO ja Terviseameti soovitusi.

Tänane teadmine näitab, et vanglad tulid COVID-19 viiruse tõrjumise ja ohjamisega edukalt

toime. Kui vanglast väljaspool oli viiruse levik ulatuslik, siis vanglas suudeti vangide

massilist nakatumist vältida ja sellest saab järeldada, et kohaldatud piirangud kogumis

osutusid tol ajahetkel tõhusaks ja vajalikuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu 04.08.2022. a otsuse põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4

tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt

kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka

menetlusnorme, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu

04.08.2022. a otsuse tühistamiseks.

11. Apellatsioonimenetluses leiavad kaebajad jätkuvalt, et 2020. a kevadel 44 päeva vältel

värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuna kinnipeetava värskes õhus

viibimise õigus on absoluutne.

Ringkonnakohtu arvates osutas halduskohus põhjendatult sellele, et VangS § 55 lg-s 2

sätestatud kinnipeetava õiguse, viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas,

piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. Ringkonnakohus jagab samuti halduskohtu

arusaama, et vahetult värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata

jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud

seda õigust piirata. Nimelt tuleneb VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3, et kui seadus ei sätesta

konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud

vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste

olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja

kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2,

mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik

vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks.

Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise

õiguse piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku

tagamiseks. Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal

õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud

mõiste „võib“. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate

normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja

tervise kaitse tagamise. Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/45 põhjendati

kinnipeetavate saatmiste piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist

vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega kehtestati

kõnealused piirangud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.

12. Vastustaja tegevust kaebajate vabas õhus jalutamise õiguse piiramisel ei muuda

õigusvastaseks ka apellatsioonkaebuse viide NETS § 17 lg 3 p-dele 1 ja 2, mille alusel oli

Justiitsministeeriumi ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud

tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult kokku

puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused

kinnipeetavatele. Nimetatud säte sisaldus juba algses, 12.02.2003 vastu võetud seaduse

redaktsioonis ja ei ole sinna lisatud alles seoses koroonaviiruse levikuga. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa sellest, et viidatud paragrahvist tuleneb Justiitsministeeriumi ülesanne

korraldada kinnipidamisasutuses nakkusohutud tööolud vanglaametnikele jt. kinnipeetavatega

vahetult kokku puutuvatele isikutele ning nakkusohutud kinnipidamistingimused ka

kinnipeetavatele, järeldada seda, et Viru Vangla direktoril puudus seetõttu õiguslik alus või

pädevus anda 17.03.2020. a käskkirja nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirja nr 1-1/46,

30.03.2020. a käskkirja nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a käskkirja nr 1-1/52.

Nimetatud käskkirjade andmise alused on haldusaktides korrektselt kirjas ning muuhulgas

viidatakse neis Justiitsministeeriumi 15.03.2020. a korraldusele, mis anti Justiitsministri

04.08.2008. a määruse nr 41 „Vanglaametnikule või muule vanglatöötajale

Justiitsministeeriumi ametniku poolt korralduste andmise ja vanglas teenistusülesannete

täitmise kord“ § 2 lg 2 p 3 alusel. Selle sätte kohaselt on Justiitsministeeriumi karistuse

täideviimise talituse juhatajal õigus anda korraldusi registrite arendamise, kinnipeetavate ja

vahistatute arvestuse, vangistuse täideviimise, järelevalve, julgeoleku ja jälitustegevuse

valdkonnas ning menetluste kohta, mis puudutavad kinnipeetavaid ja nende poolt

toimepandud õigusrikkumisi ning korra § 3 lg 2 järgi antakse korraldus vangla direktorile.

Kuna Justiitsministeeriumi 15.03.2020. a korraldus vangla direktorile anti paar päeva pärast

koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorra kehtestamist, siis on see korraldus ilmselt olnud

seotud ka sooviga tagada Viru Vanglas nakkusohutud tööolud vanglaametnikele jt.

kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning nakkusohutud

kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega, kuigi VangS ei sisalda eraldi sätteid, mis

reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil, oli ka vanglal endal

üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. PS §-des 16 ja 28

sätestatud põhiõigusest elu ja tervise kaitsele tuleneb riigi positiivne soorituskohustus, mis

laieneb ka vanglale. Seda kohustust on Viru Vangla ka täitnud.

12.1. Ka sellest, et NETS-i järgi on nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas

pädev asutus Terviseamet ning ka nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle

otsustab Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete

alusel, ei tulenenud ringkonnakohtu hinnangul vastustajale mingisugust keeldu kõnealuse

piirangu kehtestamiseks vanglas ega ka piirangu kehtivuse pikendamiseks. Kuidagi ei saa

vastustajale ette heita ka seda, et ta lähtus piirangu kehtestamisel ja selle pikendamise üle

otsustamisel 2020. a kevadel kättesaadavate teadusartiklite sisust. Lisaks teadusartiklitele

juhindus vastustaja eelpoolviidatud haldusaktide andmisel ka Terviseameti andmetest.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, mille kohaselt ei olnud jalutuskäikude

täielik keelamine 44-ks päevaks proportsionaalne abinõu, kuna vanglal oleks olnud võimalik

lahendada kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmine mitmel erineval viisil või kohaldada kohe

muid, kinnipeetavate õigusi vähem riivavaid meetmeid, mida rakendati hilisemate

koroonalainete ajal, et võimaldada kinnipeetavatele jalutuskäikudel käimine.

Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et käskkirjade andmise aja

seisuga ei saanud kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist 44-ks päevaks

pidada kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole

vastustustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest

kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.

13.1. Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata

olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse

täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades

põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning

rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Värskes õhus jalutamise piirangu

kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusega nr 76

kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati Vabariigi Valitsuse korralduse nr

76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas,

viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud

massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2.

jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas

peatükis sätestatud meetmeid.

13.2. Arvesse tuleb võtta ka seda, et piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust

põhjustava viiruse kohta täielik. Sellele vaatamata oli vastustajal kohustus võtta samme

viirusest lähtuva ohu vähendamiseks. Saab pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus

seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud andmetest ja teaduslikest hinnangutest viiruse

levimise ja toime kohta. Nii ongi vastustaja esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka

peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida

lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja

nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne.

Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele ja C-hepatiidi kandjatele.

Lisaks oli vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid

kinnipeetavaid.

13.3. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi

tingimustes ei olnud alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega

välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Seega oli

suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda

potentsiaalse ohuna teisele isikule. Arvestades Eesti olukorda 2020. a kevadel ja COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli

vanglas täiendavate piirangute kehtestamine igati õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas

inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võiks levida. Samas tuli vastustajal piirangute

kehtestamise otsustamisel arvestada ka vangla eripäradega – näiteks puudub kinnipeetavatel

võimalus liikuda vanglas ilma saatjata ning osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad

koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal

viibivate kinnipeetavate suurt hulka, oleks vanglateenistujatel olnud ilmselt väga raske tagada

piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist.

Põhilisi tavaühiskonna kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade

täitmine ei oleks seega vanglas saanud järgida sama lihtsalt kui väljaspool

kinnipidamisasutust, mis omakorda suurendanuks ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei

ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus

isikukaitsevahenditest ning nagu juba märgitud, oli 2020. a kevadel teave viiruse

levimisviiside ja – kiiruse osas ebatäielik.

13.4. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ära jätmine

aitas seega kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate

pindadega. Elu ja tervise kaitse kohustus kaalusid oma olulisuse tõttu üles isiku muud

põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õiguse perekonnaelule). See tingis vajadusel

selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata

jätmine võis otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate

igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi

kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutunuks seejärel

kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus

vastustajal inimressurss ja ka piisav arv jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja

leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks

ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On

tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt

need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud

heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.

13.5. Isegi asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud 17.03.2020. a käskkirja nr 1-1/45

andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmise ajal nakatunuid, ei muuda

ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise

võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja

nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see vanglalt olulisi töökorralduslikke muudatusi. Kui

kinnipeetavate värskes õhus viibimise võimalusele oleks piirangud kehtestatud alles pärast

nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks koroonaviiruse levikuoht olnud

vanglas ilmselgelt oluliselt kõrgem. Hilisemad arengud 2020. a sügisel kinnitavad ohu

tõsidust, sest mitmes Eesti vanglas tekkis sel ajal teatavasti COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse nakkuskolle ning selle levik oli kiire.

13.6. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebajate suhtes

ülemääraseks. Kaebajad olid ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi

piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul

lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve

kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel

ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise

olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus

piirangu kohaldamisest.

13.7. Samuti on EIK leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes isiku selliseid

kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kõnealuseid piiranguid ei saa pidada

ka kaebajate inimväärikuse alandamiseks, arvestades piirangute kehtestamise eesmärki,

kestust ja seda, et piirangute kehtestamisega koos kehtestati kinnipeetavatele ka teatud

leevendusmeetmed. EIK-i värskemas praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs Malta, nr

19090/20) on aga sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud

pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha

muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni art 3 (ebainimliku ja alandava

kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil

tervisealase eriolukorra ajal. EIK rõhutas selles lahendis, et piirangud ei kehtinud vaid

kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud

piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid

kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud.

13.8. Kaebajate poolt kaebuses nimetatud vähem piiravad meetmed ei oleks ringkonnakohtu

hinnangul samuti olnud sama efektiivsed. 2020. a kevadel oli teatavasti tegemist täiesti uudse

viiruse levikuga, mille kohta oli väga vähe teavet. Esialgsed andmed näitasid, et viiruse levik

toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei oleks ka

kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. 2020. a

kevadel oli Eestis, aga ka mujal riikides, isikukaitsevahendite nappus. Kuivõrd

isikukaitsevahendite puudus ja raskused nende hankimisel leidsid 2020. a kevadel ka meedias

suurt kajastust, võib sellist asjaolu pidada üldteada olevaks. Kõigile ohutut jalutamist ei oleks

taganud ka üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi

hoidmine. Ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga

personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati ka vanglaametnike koosseise perioodiliselt

miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja tuli arvestada ka

eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kinnipeetavate

jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid

riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Silmas tuli pidada ka seda, et kinnipeetavat

tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat

tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud ka rohkemaid inimkontakte

ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida

korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel oleks inimkontakt

olnud vältimatu. Lisaks oleks tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis,

desinfitseerida enne ja pärast jalutuskäiku. See oleks aga olnud raskendatud, sest vanglates

koha peal viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini.

Seetõttu ei oleks olnud vanglas võimalik ka tagada kõigile kinnipeetavatele ühetunnist

jalutuskäiku väiksemates gruppides või suisa kambrikaupa. Sagedane kätepesu ja distantsi

hoidmine on üksnes nakatumise riski vähendavad abinõud. Samuti sõltuvad sellised abinõud

kinnipeetava enese arusaamast ja käitumisest. Vangla ei saanud tervise kaitsmiseks abinõude

tarvitusele võtmisel jääda lootma sellele, et kõik kinnipeetavad ka hoiavad omavahel

soovitatud distantsi ning pesevad piisavalt käsi. Kohaldatavad meetmed peavad olema

võimalikult tõhusad ja need ei saanud sõltuda kinnipeetava enda subjektiivsetest otsustest.

Lisaks suurendanuks see omakorda inimkontakte, mille vähendamine oli 2020. a kevadel

teada oleva info pinnalt kõige tõhusam viis nakkuse leviku vältimiseks. Ka haigustunnustega

isiku kiire avastamine ja eraldamine ei oleks olnud sama tõhus abinõu nakatumise

vältimiseks. Teadaolevalt võis inimene olla nakkusohtlik juba enne sümptomite avaldumist,

mistõttu võis viirus levida ka ilma sümptomiteta isikult. Seega haigestunute kiire avastamine

ja eraldamine ei oleks nakatumisi täielikult välistanud. Seda näitab ka vanglate hilisem

kogemus, et vähemkoormavate meetmete kasutamisel olid vanglates siiski haiguspuhangud

ning üksnes haigestunute avastamine ja eraldamine ei olnud piisav abinõu viiruse leviku

tõkestamisel.

13.9. Kõnealuseid piiranguid ei muuda õigusvastaseks ka see, et teiste, hilisemate

koroonalainete ajal võimaldati kinnipeetavatel, kes ei olnud haiged, vanglas värskes õhus tund

aega jalutada. 2020. a kevadel esinenud epidemioloogiline olukord ja teadmised

koroonaviiruse levikust ning kaitsevahendite kättesaadavus ei ole võrreldavad hilisema

olukorraga.

Lisaks puudusid 2020. a kevadel vastavad ravimid ning ka

vaktsineerimisvõimalus tekkis alles 2020. a lõpus. Väljaspool kinnipidamisasutusi olid

esimese viirusepuhangu ajal seatud inimestele samuti ulatuslikumad piirangud kui teise ja

kolmanda viirusepuhangu ajal. Pärast piirangu tühistamist saadi täiendavaid andmeid

COVID-19 haigust põhjustava viiruse levimise ja toime kohta. See võimaldas 2020. a sügisel

viiruse nn teise laine saabudes rakendada leebemaid piiranguid, näiteks võimaldada

kinnipeetavatele siiski igapäevaselt värskes õhus viibimist. 2020. a kevadel piirangute

kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse

tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest. Hilisem leebemate

piirangute rakendamine ei muuda varasemaid piiranguid seega õigusvastaseks.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga samuti selles, et Maailma

Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava

kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või

Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud

pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist, kuid kuna tegemist on

viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, ei muuda

nende järgimata jätmine vastustaja tegevust õigusvastaseks. Sama kehtib ka õiguskantsleri

06.04.2020. a kirjas toodud seisukohtade kohta.

15. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja tegevus kaebajate

suhtes värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane.

Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus –

vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebajate apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)