3-21-2996/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-2996

Otsuse kuupäev

30. august 2023

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X kaebus Tartu Vangla 26.10.2021.a käskkirja nr 1-

1/129 punkti 1.1. õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Janek Riives

Kaasatud haldusorgan Terviseamet, esindaja Agne Ojassaar

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada Tartu Vangla

26.10.2021.a käskkiri nr 1-1/129 punkt 1.1 õigusvastaseks

osas, milles see ei võimaldanud lühiajalist kokkusaamist

klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja esitab

vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi

negatiivse tulemuse kohta.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates. Ringkonnakohus võib lahendada

apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioon-

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on

õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse

punkti 23).

5. Kaebajale toimetatakse lisaks otsusele kätte ka selle tõlge

vene keelde.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Tartu Vangla kohaldas 26.10.2021.a käskkirjaga nr 1-1/129 (tl 15-17, edaspidi

vaidlustatud käskkiri) vanglas koroonaviiruse leviku tõkestamiseks täiendavaid piirangud

lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele tulijatele. Käskkirja punkti 1.1. kohaselt lubati alates

25.10.2021 vanglasse siseneda lühi- või pikaajalisele kokkusaamisele tulnud vanemal kui 12-

aastasel (kaasa arvatud) isikul, kes:

- on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimiskuuri ja vaktsineerimiskuur on

lõppenud ning esitab selle kohta tõendi;

- on viimase kuue kuu jooksul COVID-19 haiguse läbi põdenud ning esitab selle kohta

tõendi;

- esitab arsti tõendi selle kohta, et COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimine ei ole tervise

tõttu lubatud. Sellisel juhul peab külastaja lisaks esitama tõendi, et talle on tervishoiuteenuse

osutaja poolt kuni 72 tundi enne kokkusaamist tehtud SARS-CoV-2 RT-PCR test või SARS-

CoV-2 antigeen-RTD test, mille tulemus on negatiivne.

Vangla kehtestas piirangud selguse huvides uue tervikliku käskkirjaga. Vangla tunnistas

kehtetuks 13.08.2021.a käskkirja nr 1-1/104 (tl 9-10), mis sisaldas üldist võimalust klaasiga

eraldatud lühiajaliseks kokkusaamiseks isikuga, kes esitab tõendi kuni 72 tundi enne

kokkusaamist tervishoiuteenuse osutaja juures tehtud testi negatiivse tulemuse kohta.

Vangla põhjendas, et kohaldab piiranguid nakkusohutuse tagamiseks - vanglateenistujate ja

kinnipeetavate nakatumise vältimiseks. Koroonaviiruse leviku kasv Eestis on kiires tõusus.

Terviseamet kehtestas 11.08.2021 tervishoiualase hädaolukorra ja alates 25.10.2021 tagatakse

eelkõige erakorraline ja vältimatu abi. Vanglas viibivad isikud piiratud ruumis ja paljud neist

kuuluvad haiguse riskirühma. Suurem oht nakkuse levitajana lähtub isikust, kes ei ole

vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Vajadus kaitsta isikute elu ja tervist kaalub üles

muud õigused, s.h õiguse perekonna- ja eraelule. Vaktsineerimine ei välista küll nakatumist,

kuid vähendab nakatumisriski ja haiguse kulg on kergem. Vaktsineeritud või haiguse läbi

põdenud isikust lähtuv oht on väiksem. Kuna haigusel on peiteperiood, siis negatiivne

testitulemus ei taga, et isik ei ole nakatunud. Ka riigis üldiselt on alates 25.10.2021 piiratud

vaktsineerimata inimeste avalikus ruumis viibimise ja teenuste tarbimise võimalust. Lisaks

kehtestatud piirangutele peavad kõik kokkusaajad olema terved, s.t ilma igasuguste

viirushaiguse tunnusteta, lubama kehatemperatuuri mõõtmist, kasutama vangla antud

isikukaitsevahendeid ja desinfitseerima käsi.

Vangla viitas õigusliku alusena

vangistusseaduse (VangS) § 72 lg 11, § 24 lg 11 p 2 ja 4, § 25 lg 11 p 2 ja 4.

Piirangud tunnistati kehtetuks 18.03.2022.a käskkirjaga nr 1-1/28 (tl 71).

2. Kaebaja X esitas 02.11.2021 vaide nr 1-11/348-1, milles vaidlustas käskkirjas nr 1-1/129

lühi- ja pikaajalisele kokkusaamisele tulijatele seatud piiranguid. Kaebaja hinnangul tuleb

lubada kokkusaamistele vaktsineerimata isikuid negatiivse testitulemuse alusel.

Vangla edastas 09.11.2021 kaebaja vaide Justiitsministeeriumile vaidlustatud käskkirja punkti

1 kehtetuks tunnistamise nõudes (tl 47-48). Justiitsministeerium jättis 09.12.2021.a otsusega

nr 11-7/6914-2 (tl 50-52) vaide rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 19.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, millest on praeguseks menetlusse

jäänud vaidlustatud käskkirja punkti 1.1 õigusvastasuse kindlakstegemise nõue.

Kaebuse kohaselt käskkiri keelab tulla lühiajalisele kokkusaamisele maskis ja testi alusel. Ka

pikaajalisele kokkusaamisele ei saa tulla testi alusel. Sisuliselt saavad tulla kokkusaamistele

ainult vaktsineeritud või testi alusel need, kellel on arsti tõend, et vaktsineerimine on haiguse

tõttu vastunäidustatud. Kaebajal on pereliikmed, kes on vaktsineerimata ja selliste

piirangutega vangla neid kaebaja juurde ei lase. Taotlust kokkusaamiseks ei ole mõtet esitada.

Vangla jätab kaebajat niigi pidevalt ilma kokkusaamistest ja antud käskkirjad raskendavad

kokkusaamisi veelgi. Kaebaja hinnangul tuleb kokkusaamistele lubada nii vaktsineeritud kui

vaktsineerimata inimesi. Lühiajalistele kokkusaamistele peaks lubama maskis testi alusel,

pikaajalisele kokkusaamisele testi alusel. Ka need, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi

põdenud, võivad olla viiruse kandjad.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Külastajate nakkusohutuse tagamiseks

tingimuste kehtestamine ei olnud ebaproportsionaalne. Vaktsineerimata inimene nakatub

kergemini (tõenäosus nakatuda on neli korda suurem) ja on nakkusohtlik pikemalt kui

vaktsineeritud inimene. Viirus on nakkav ka peiteajal, mil sümptomid on vaevu märgatavad

või puuduvad. Kinnipeetaval endal on piiratud võimalused korraldada oma elu nakatumise

vältimiseks. Kuna vaktsineerimata inimesed kujutavad endast suuremat ohtu viiruse levimisel,

siis tuli vanglal kohaldada täiendavaid meetmeid nakkuse vanglas levimise vältimiseks ja

vähendamiseks.

Vastustaja ühtlustas 26.10.2021.a käskkirjaga piirangud. Varem ehk alates 13.08.2021

kehtisid erinevad piirangud pikaajalisele ja klaasiga eraldamata lühiajalisele kokkusaamisele

(kattusid vaidlustatud piirangutega) ning klaasiga eraldatud lühiajalisele kokkusaamisele (olid

varem lubatud olenemata vaktsineerimisest või läbipõdemisest, negatiivse testitulemuse

alusel).

11.08.2021 kehtestas Terviseamet suureneva nakkusriski tõttu Eestis tervishoiualase

hädaolukorra. Viimase 14 päeva haigestumus oli 10.08.2021.a seisuga 224 / 100 000 elaniku

kohta, 24.10.2021 juba 1353,3 / 100 000 elaniku kohta. Vanglas oli 08.10.2021 nakatunud 7

ametnikku ja 8 kinnipeetavat, 18.10.2021.a seisuga oli 80 aktiivset haigusjuhtu kinnipeetavate

seas ja 20 juhtu teenistujate seas. Selles olukorras oli põhjendatud ja vajalik piirata

vaktsineerimata isikute sisenemist vanglasse ja seeläbi nende kontakte teiste vanglas viibivate

isikutega (s.h ametnikega).

Kaebaja 18.12.2021.a kokkusaamise ärajäämine kaebaja tuttava Y ei ole seotud vaidlustatud

käskkirjaga. 30.04.2022.a kokkusaamine on vaidluse esemeks kohtuasjas 3-21-932 ja ei saa

samal ajal olla hõlmatud praeguse kohtuasjaga. Ühtegi pikaajalise kokkusaamise taotlust ei

ole kaebaja käesoleva Tartu Vanglas viibimise jooksul (s.o alates 25.01.2021) esitanud.

Kaebaja väitel on tema elukaaslane Z vaktsineerimata, vanglal selle kohta tõendid puuduvad.

26.03.2021 jäi lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega ära, kuna isik kokkusaamisele ei

tulnud. Kaebaja lühiajalised kokkusaamised elukaaslasega toimusid 25.06 ja 09.07.2022.

5. Kaasatud haldusorgan Terviseamet leidis, et Tartu Vanglas rakendatud piirangud olid

põhjendatud personali ja teiste kinnipeetavate kaitsmise vajadusega. 25.10.2021.a seisuga oli

haigestumine COVID-19 nakkushaigusesse väga kõrge, esines selge epideemiline levik ning

14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta oli 1102 nakatunut. Haigestumise kasv oli

märkimisväärne, näiteks 42. nädalal (kohtu märkus: 18-24.10.2021) kasvas uute juhtude arv

25% võrra. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord üks

halvimaid, samas oli Eesti elanike hõlmatus vaktsineerimisega üks Euroopa madalamaid.

Kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning tervishoiuteenuse osutajatele rakendati

täiendavaid meetmeid, et tulla toime COVID-19 haigusega patsientide hulga kasvuga.

Viidatud perioodil oli vaktsineerimata inimesel enam kui kaheksa korda suurem tõenäosus

COVID-19 nakatudes haigust raskelt põdeda ja haiglaravile sattuda. COVID-19

lähikontaktseks loeti isikut, kes on olnud COVID-19-haigega kontaktis vähemalt 15 minutit

(kokku viimase 24 h jooksul) ja lähemal kui kaks meetrit. SARS-CoV-2 infektsiooni

diagnoosimiseks kasutati PCR teste ja antigeeni teste. Antigeeni kiirtestid ei ole tundlikkuselt

ja täpsuselt võrreldavad PCR meetodil tehtavate testidega, s.h võivad näidata positiivset

tulemust alles mitu päeva hiljem kui PCR test ning võimaldavad tuvastada viirust ainult siis,

kui viiruse kogus organismis on väga kõrge. Negatiivne PCR testi või antigeeni kiirtesti

tulemus ei taga, et isik on nakkusohutu ka 72 tundi pärast testi tegemist.

Kohtu seisukoht

6. VangS § 24 lg 11 p 2 ja p 4 annavad vanglale aluse keelduda lühiajalise kokkusaamise loa

andmisest, kui kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kui

kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist.

VangS § 25 lg 11 p 2 ja p 4 sätestavad võimaluse keelduda samadel alustel pikaajalise

kokkusaamise loa andmisest.

Kohtu hinnangul võib olukorras, kus Terviseameti hinnangul esineb viiruse epideemiline

levik, kehtestada piiranguid lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele ka üldkorraldusena

haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 tähenduses.

7. Vastustaja ja Justiitsministeerium tegid vaidemenetluses kindlaks, et vaidlustatud käskkiri

võib riivata kaebaja õigusi, kuna kaebaja lähedased isikud on vaktsineerimata (vt tl 47 ja

pöördel, tl 51 pöördel). Kohtuasja raames ei ole kaebeõiguse küsimus tõusetunud. Kohus

nõustub kohtueelses menetluses esitatud seisukohtadega.

Vaidlustatud käskkiri võimaldas erandina nii lühi- kui ka pikaajalisi kokkusaamisi negatiivse

testitulemuse alusel, kui kokkusaaja tõendab meditsiinilise vastunäidustuse vaktsineerimiseks.

Tegemist on tõenäoliselt väheseid inimesi puudutava erandiga ning kaebaja ei ole väitnud, et

tema lähedaste hulgas on ka selliseid isikuid. Kohus käsitleb edaspidi ainult nii-öelda

tavapärast olukorda, kus kokkusaajal meditsiiniline vastunäidustus vaktsineerimiseks puudub.

8. Vaidlustatud käskkiri kehtis alates 25.10.2021. Tavaelus kehtisid samal ajal piirangud, mis

tulenesid Vabariigi Valitsuse 23.08.2021.a korraldusest nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (edaspidi valitsuse korraldus). Korraldus nägi

muuhulgas ette, et teatud tegevusteks (näiteks sportimine, huvitegevus, üritustel osalemine,

toitlustusasutuste külastamine) tuli isikul omada niinimetatud koroonatõendit ning tegevuse

korraldajal oli kohustus selle olemasolu kontrollida.

Valitsuse korralduse punkt 15 nägi algselt ette võimaluse osaleda tegevustes ka juhul, kui isik

esitab tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta vastavalt määruses sätestatud tingimustele

(s.h antigeen-RTD testi puhul kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist ja RT-PCR testi puhul

kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist), võimaluse korraldada SARS-CoV-2 antigeen-RTD

testi tegemise tegevuse asukohas või arvestada testi, mille isik on teinud üldapteegi tegevusloa

omaja juures. Valitsuse korralduse punkt 15 tunnistati kehtetuks alates 25.10.2021. Valitsus

põhjendas, et lisameetmed ja -piirangud kehtestatakse vaktsineerimata isikute suhtes, sest

sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile:

vaktsineerimata isikud moodustavad ravi vajavatest isikutest enamuse, on hõivanud

intensiivravi kohad ning nende hulgas on suremus kõrge. Seetõttu jäeti korraldusest välja

tegevustes osalemine negatiivse testitulemuse alusel. Tegevuses sai osaleda üksnes juhul, kui

vaktsineerimise kuur oli läbitud ning saavutatud maksimaalne kaitse.

Vabariigi Valitsuse 21.10.2021.a korralduses nr 362, millega kehtestati ülaltoodud 25.10.2021

jõustunud muudatused, on välja toodud järgmised andmed. Piirangute kehtestamise

lähtekohaks on, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt

inimesele piisknakkusena, peamiselt lähikontaktil nakkusohtliku inimesega. Viirust on

võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi, või

saastunud pindade ning näiteks saastunud käte kaudu. Viirus levib paremini halvasti

ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed viibivad pikka aega. Eestis

on COVID-19 riigisisene epideemiline levik. Määruse andmise nädalal oodati keskmiselt

umbes 1400 nakatunut päevas ja 10 000 nakatunut nädalas. Järgmistel nädalatel oli oodata

nakatumise kasvu jätkumist. Haigestunute kasvu foonil kasvab haiglaravi vajavate inimeste

arv. Ilma lisapiirangute rakendamiseta võis oodata, et haiglaravi vajavate inimeste arv tõuseb

lähipäevadel kuni 450ni, oktoobri lõpuks kuni 500ni ja novembri keskpaigaks kuni 600ni

(maksimaalne võimekus on hinnanguliselt 700).

9. Riigikohus käsitles otsuses asjas 5-22-4 muuhulgas valitsuse korralduse andmise aluseks

olnud normide põhiseaduspärasust (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lg 2 p 1

ja 3, lg 5-6, lg 8). Riigikohus leidis, et koroonatõendi nõue riivas küll mitmeid Eesti Vabariigi

põhiseadusega tagatud õigusi (sealhulgas võis mõjutada negatiivselt inimeste perekonnaelu),

kuid kujutas endast samal ajal muude põhiseadusega tagatud õiguste kaitsmist. Inimeste elu ja

tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid,

mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse.

Kohtuasjas olid vaidluse esemeks valitsuse korralduse andmise aluseks olnud pädevus- ja

volitusnormid, mitte valitsuse korraldusega kehtestatud konkreetsed piirangud, mille

proportsionaalsust tuleb hinnata halduskohtumenetluses.

Otsuse punktis 72 märkis Riigikohus, et konkreetse normikontrolli menetluses ei hinda

kolleegium volitusnormi vastavust seadusereservatsiooni põhimõttele abstraktselt, vaid

lähtudes konkreetsetest tingimustest haldusasjas vaidluse all olnud piirangute kehtestamise ja

kehtivuse ajal. Ehkki koroonaepideemia algas Eestis juba 2020. a kevadtalvel, järgnes sellele

mitme erinevate omadustega viirustüve levik (teine ja kolmas viiruselaine), mille tõttu jäid

teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta ka haldusasjas vaidlusaluste korralduste

kehtestamise ajal ebakindlaks. Uute tüvede tingimustes tehtud hilisemad uuringud näitasid

vaktsiinide mõjususe langemist üldise nakatumise ärahoidmisel võrreldes varasemaga. Selget

arusaama polnud küsimuses, mil määral põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas

riigi elutähtsate ülesannete täitmise tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist, nii

palju kui võimalik. Ehkki viirustüved ja vaktsineerituse tase olid võrreldes epideemia

varasemate faasidega muutunud, iseloomustas olukorda jätkuvalt suur dünaamilisus,

teaduslike teadmiste ebakindlus viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta ning paljude isikute

elu ja tervist ning elutähtsaid teenuseid ohustavate tagajärgede võimalikkus. Iseäranis

eksisteeris 2021. aasta novembri alguses tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht.

10. Kaebaja ei sea kahtluse alla, et kokkusaamistele seatud piirangud olid koroonaviiruse

leviku tõkestamise eesmärgil põhimõtteliselt vajalikud. Sellega langevad kokku otsuse

punktis 9 viidatud lahendi seisukohad ning käesolevas asjas esitatud vastustaja ja kaasatud

haldusorgani seisukohad.

Kaebaja vaidlustab seda, et kokkusaamised ei olnud võimalikud negatiivse testitulemuse

alusel.

11. Vastustaja otsustust mitte lubada kokkusaamisi negatiivse testitulemuse alusel saab

hinnata kahest erinevast aspektist. Esiteks saab vastustaja eesmärgiks pidada vanglaametnike

massilise haigestumise ärahoidmist. Kohtu hinnangul on ilmne, et suure osa vanglaametnike

puudumine teenistuskohustuste täitmiselt on risk vangla julgeolekule (VangS § 24 lg 11 p 2 ja

§ 25 lg 11 p 2). Teiseks saab piirangute eesmärgiks pidada seda, et külastaja ei oleks ohtlik

kinnipeetavale, kellega ta kokku saab, ehk ei nakataks teda (VangS § 24 lg 11 p 4 ja § 25 lg 11

p 4).

Lisaks tuleb eraldi vaadelda kolme võimalikku kokkusaamise viisi:

- pikaajalist kokkusaamist ehk reeglina üks ööpäev (erandina kuni kolm ööpäeva) kestvat

kinnipeetava ja kokkusaaja kooselamist vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva

järelevalveta (VangS § 25 lg 2);

- lühiajalist kokkusaamist, mille kestus on kuni kolm tundi, mis toimub vanglateenistuja

järelevalve all ja kus kinnipeetav ja kokkusaaja on eraldatud klaasist vaheseinaga (VangS §

24 lg 2, vangla sisekorraeeskirja § 31 lg 1 ja 2);

- lühiajalise kokkusaamise erandlikku vormi, kus klaasist vaheseinaga eraldamist ei toimu

(vangla sisekorraeeskirja § 31 lg 21).

12. Kohtu hinnangul on vastustaja piisavalt põhjendanud, miks otsustas ta mitte lubada

negatiivse testitulemuse alusel pikaajalisi kokkusaamisi või lühiajalisi kokkusaamisi ilma

klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Vastustaja lähtus kahest määrava tähtsusega asjaolust -

esiteks viirus levib lähikontakti kaudu ja teiseks vaktsineerimata isikute hulgas on nakatumus

kõrgem.

Põhjendatud oli lähtuda sellest, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkusena, peamiselt

lähikontaktil nakatunud isikuga. Nii pikaajalisel kokkusaamisel kui ka lühiajalisel

eraldamiseta kokkusaamisel esineb kinnipeetava ja kokkusaaja vahel lähikontakt - isikud

viibivad kauem kui 15 minuti jooksul üksteisele lähemal kui 2 meetrit.

Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste nakatumuse kohta on vaidlustatud käskkirjas

öeldud, et olemasoleva teabe kohaselt vähendavad kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid

nakatumisriski kõikide praegu teadaolevate koroonaviiruse tüvede osas. Kaebaja vaide

edastamisel Justiitsministeeriumile (tl 47-48) lisas vastustaja, et Teadusnõukoja liikme ja

Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professori Krista Fischeri juuli ja augusti

nakatumisnäitajate põhjal tehtud arvutuste kohaselt on vaktsineeritud inimesel 4 korda

väiksem tõenäosus koroonaviirusesse nakatuda kui vaktsineerimata inimesel.

13. Põhimõtteliselt on kaebajal õigus, et ühegi inimese puhul ei saanud välistada, et ta on

nakkusohtlik viirusekandja. Nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimene võib olla

nakatunu, kes põeb haigust sümptomiteta või kellel peiteaja tõttu ei ole haiguse sümptomid

veel avaldunud. Negatiivse testitulemusega inimese puhul on võimalik, et ta nakatus pärast

testi tegemist või et viiruse kogus organismis ei olnud testi tegemise ajal positiivse tulemuse

saamiseks piisav. Käsitleda saab ainult tõenäosusi ehk seda, kui tõenäoline on, et

haigustunnusteta isik on tegelikult nakkusohtlik.

See, mil määral vaktsineerimine mõjutas tõenäosust nakatuda, on epideemia kestuse ning

erinevate viiruse tüvede puhul olnud erinev. Näitlikkuse huvides toob kohus ära joonise, mis

pärineb Terviseameti veebilehel avaldatud Krista Fischeri artiklist „Covid-19:

vaktsineerimine, nakatumine ja haiglaravi - Eesti andmed aastast 2021“ (http://www-

1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html). Jooniselt on näha, et algselt (s.h vaidlustatud

käskkirja andmise ajal) oli erinevus vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimeste nakatumuse

vahel oluline, edaspidi see vähenes ning graafiku lõpuosas (pärast vaidluse all oleva piirangu

lõppemist) erinevust praktiliselt ei olnud.

14. Kui vastustaja lähtus andmetest, mille põhjal vaktsineerimata inimese tõenäosus nakatuda

oli ligikaudu neli korda suurem, kaebaja ei ole neid andmeid kahtluse alla seadnud ja ka

kohtul ei ole põhjust nendes olulisel määral kahelda, siis oli põhjendatud ja proportsionaalne

mitte lubada vaktsineerimata kokkusaajaid kokkusaamisele, mille raames toimus kokkusaaja

ja kinnipeetava lähikontakt.

Kohus märgib, et käesoleva asja lahendamisel omab tähtsust, kuivõrd mõjutas

vaktsineerimine tõenäosust nakatuda. Kohtu teada tunnustatakse üldiselt arusaama, et

olenemata nakatumise tõenäosusest vähendas vaktsineerimine kogu koroonaepideemia kestel

olulisel määral tõenäosust põdeda koroonat raskelt, sattuda haiglasse või surra. Kuid need

asjaolud ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Vastustajal ei olnud pädevust tegeleda

laiemalt inimeste elu või tervise kaitsmisega või tervishoiusüsteemi toimepidevuse

tagamisega. Vastustaja pädevuses olevates küsimustes ehk teenistujate ja kinnipeetavate

tervise kaitsmise ning kinnipeetavate ravimise seisukohast ei omanud määravat tähtsust mitte

kokkusaaja, vaid teenistujate ja kinnipeetavate vaktsineeritus.

15. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kohaselt ja piisavalt põhjendanud tavapäraste ehk

eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste keelamist negatiivse testitulemuse alusel.

On küll tõsi, et ka sellise kokkusaamise puhul oli vaktsineerimata kokkusaaja puhul suurem

tõenäosus, et kokkusaaja on tegelikult nakatunud. Kuid vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas

sai see olla ohtlik sel määral, et kokkusaamised tuleb keelata. Kokkupuude kinnipeetavaga

puudub sellise kokkusaamise puhul täielikult, rääkimata lähikontaktist.

16. Kohtu hinnangul ei saanud selliste kokkusaamiste toimumine põhjustada olulist riski

vanglaametnike nakatumiseks.

Vangla sisekorraeeskirja § 37 näeb ette vangla tegevused seoses lühiajalise kokkusaamisega.

Nendest nõuab kindlasti lähemal kui 2 meetri kaugusel viibimist üksnes kokkusaaja

läbiotsimine. Muud tegevused, näiteks dokumentide vormistamine, asjade hoiule võtmine,

kokkusaajale selgituste andmine, kokkusaaja saatmine, saab korraldada distantsi hoides. Ka

läbiotsimise saab korraldada nii, et üks ja seesama vanglaametnik ei ole kokkusaajaga

lähikontaktis kauem kui 15 minutit. Arvestades ka vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud

nõudeid (kokkusaaja peab olema terve, s.t ilma igasuguste viirushaiguse tunnusteta, kasutama

vangla antud isikukaitsevahendeid, desinfitseerima käsi) ei näe kohus kohase töökorralduse

puhul olulist riski, et viirus saaks kokkusaajalt vanglaametnikule üle kanduda.

17. Vastustaja tõi välja, et haigestunud oli

- 08.10.2021.a seisuga 7 ametnikku ja 8 kinnipeetavat;

- 14.10.2021.a seisuga 13 ametnikku ja 47 kinnipeetavat;

- 18.10.2021.a seisuga oli aktiivseid haigusjuhte 20 ametnikku ja 80 kinnipeetavat.

See näitab, et haigus ei levinud vanglaametnike seas sellises progressioonis nagu

kinnipeetavate puhul (kasv 08. ja 18.10.2021.a andmeid võrreldes ametnike puhul 2,9 korda,

kinnipeetavate puhul 10 korda). Seda olenemata asjaolust, et vanglaametnikud liikusid

töövälisel ajal vabalt ringi, puutusid kokku igasuguste, nii vaktsineeritud kui ka

vaktsineerimata inimestega ning vanglal puudus kontroll selle üle, kas ja mil määral

kasutavad vanglaametnikud töövälisel ajal ettevaatusabinõusid ja kaitsevahendeid. Kohtu

hinnangul ei saanud vanglaametniku haigestumise riski oluliselt suurendada see, kui ta

vanglas lühiajaliste kokkusaamistega seotud teenistuskohustusi täites puutus kokku ka

vaktsineerimata kokkusaajatega.

18. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja eraldamisega toimuvate lühiajaliste kokkusaamiste

puhul õigesti kaalunud ühelt poolt vanglaametnike nakatumise ohtu ja teiselt poolt seda, et

kinnipeetava igasugused kokkusaamised lähedastega võivad määramata ajaks katkeda.

Vastustaja ei saanud lihtsalt üle võtta seda, et valitsuse korraldusest jäeti välja tegevustes

osalemine negatiivse testitulemuse alusel. Valitsus reguleeris laiemat olukorda ja

teistsuguseid tegevusi. Vastustajal tuli lähtuda konkreetselt Tartu Vangla ruumide suurusest,

paigutusest ja sisustusest, Tartu Vanglas kehtivatest reeglitest ja protseduuridest,

kokkusaamiste korralduse muutmise või kohandamise võimalustest jne. Kohtu hinnangul

oleks olnud kohane teha pingutus selliste võimaluste leidmiseks olukorras, kus kaalul oli

vaktsineerimata inimeste ja kinnipeetava kokkusaamiste täielik katkemine. Koroonaviiruse

leviku tõkestamiseks tuli otsustusi teha erinevatel isikutel, alates Vabariigi Valitsusest kuni

iga avalik-õiguslikku või eraõiguslikku otsustusõigust omava isiku otsustusteni tema kontrolli

all toimuvate tegevuste korraldamisel. Mida lähemale tuleb otsustuste tegemine tegeliku

igapäevase elu tasandile, seda vähem saavad otsustused ja nende põhjendused olla abstraktsed

ning seda rohkem tuleb lähtuda konkreetsest asjaoludest.

19. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tunnistab vaidlustatud käskkirja

punkti 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei sätestanud võimalust lühiajaliseks

kokkusaamiseks klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja tõendab vangla nõuetele

vastavalt testi negatiivse tulemuse. Vastustaja ei ole selle piirangu kehtestamisel tuginenud

kohastele asjaoludele ning on eksinud kaalutlusõiguse teostamisel. Ülejäänud osas jätab kohus

kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

20. Kohus määras otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 29.08.2023. Kahjuks ei valminud

otsus selleks kuupäevaks ning uut otsuse avalikult teatavaks tegemise aega ei ole pooltele

teatavaks tehtud. Sel juhul hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 181 lg 1).

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud

kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud

välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole (vt ka otsuse punkti 22). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel

juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid

oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

22. Kohus vabastas kaebaja 14.06.2022.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise

kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Vastustajale riigilõivu tasumise kohustust panna ei saa

(HKMS § 104 lg 10). Ei ole reaalset nõuet või kulu, mille jagamise või kandmise üle

otsustada. Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.

23. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2024 otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2024 otsus

Resolutsioon

1. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu

30.08.2023. a otsus osas, milles halduskohus tunnistas Tartu Vangla 26.10.2021. a

käskkirja nr 1-1/129 punkti 1.1 õigusvastaseks osas, milles see ei võimaldanud

lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamisega, kui kokkusaaja esitab

vangla nõuetele vastava tõendi SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse kohta.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.