2-23-7007/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. august 2023

Tsiviilasja number

2-23-7007

Tsiviilasi

Aivo Pärna hagi FARMADA ARENDUSED OÜ vastu

põhivõlgnevuse 755 000 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. juuni 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aivo Pärna määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Aivo Pärn (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (kostja): FARMADA ARENDUSED OÜ

(registrikood

14136447),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aivo Pärna määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 29. juuni 2023. a määrus

muutmata.

3. Jätta

määruskaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud Aivo Pärna kanda.

4. Määrata

FARMADA

ARENDUSED

OÜ

määruskaebemenetluse

menetluskulude

rahaliseks

suuruseks 651 eurot 57 senti (käibemaksuta).

5. Mõista Aivo Pärnalt FARMADA ARENDUSED OÜ

kasuks välja menetluskulud 651 eurot 57 senti

(käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot

(TsMS § 178 lg 2).

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Aivo Pärn (hageja) esitas 11. mail 2023 Tartu Maakohtule hagi FARMADA ARENDUSED

OÜ (kostja), milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 755 000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 29 775 euro 96 senti ja viivise põhivõlgnevuselt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12. maist 2023 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

Koos hagiga esitas hageja taotluse hagi tagamiseks. Kostja vaidles hagi tagamise taotlusele

vastu. Maakohus jättis 26. mai 2023. a määrusega hagi tagamise taotluse rahuldamata.

2. Hageja võttis 4. juunil 2023 hagi tagasi ja palus jätta hagi läbi vaatamata. Hageja palus jätta

menetluskulud poolte endi kanda või menetluskulude hageja kanda jätmisel mõista hagejalt

kostja kasuks välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kostja palus mõista hagejalt enda kasuks välja menetluskulud 1770 eurot 84 senti.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3. Tartu Maakohus jättis 29. juuni 2023. a määrusega hagi menetlusse võtmata, menetluskulud

hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 850 eurot ning sellelt viivise

alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 ei anna alust hagi menetlusse võtmisest

keeldumiseks olukorras, kus enne hagi menetlusse võtmisest on hageja teatanud, et ei soovi

hagi menetlemist kohtus ning soovib hagi tagastamist, pidas maakohus seda siiski võimalikuks.

Maakohus lähtus analoogia korras TsMS § 424 lg 1 esimesest lausest, mis võimaldab hagejal

võtta hagi kostja nõusolekuta tagasi kuni eelmenetluse lõpuni. Samuti sätestab TsMS § 4 lg 1

esimene lause, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on

esitatud hagi või muu avaldus. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Eelneva tõttu ja juhindudes TsMS § 371 lg 2

p-st 2 ja § 424 lg-st 1 nende koostoimes jättis maakohus hagi menetlusse võtmata.

TsMS § 168 lg 1 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse

võtmast ja tagastab selle. Ka olukorras, kus hagi on menetlusse võetud ja hageja võtab selle

tagasi, jäävad menetluskulud üldjuhul hageja kanda, välja arvatud juhul, kui ta võtab hagi tagasi

põhjusel, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud (TsMS § 168 lg-d 2 ja 4).

TsMS § 162 lg 4 võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik. Lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid

seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti. TsMS § 162 lg-t 4 saab kohaldada ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse

hagist loobumise tõttu (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-

11, p 14). Praegusel juhul ei ole hageja välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid. Hageja

nõudis kostjalt tema poolt kinnistu enampakkumisel pakutud hinna ja kordusenampakkumisel

pakutud hinna vahe tasumist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 100 lg 4 alusel. Samuti taotles

hageja hagi tagamist, mille osas küsis maakohus kostjalt seisukohta ning millega seoses tekkisid

kostjal menetluskulud. Pärast seda, kui maakohus jättis hageja hagi tagamise taotluse

rahuldamata, võttis hageja hagi tagasi. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja

menetluskulud 1770 eurot 84 senti (170 eurot / tund x 10 t 25 min). Hageja vaidles kostja

menetluskuludele vastu.

Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu (170 eurot ilma käibemaksuta) on

mõistliku suurusega ning kooskõlas kohtupraktikaga. Samas ei ole kostja lepingulise esindaja

ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Maakohus palus kostjal esitada seisukoht hageja hagi

tagamise taotluse osas. Selleks ajaks ei olnud kohus hagi veel menetlusse võtnud. Sellises

olukorras ei saa pidada vajalikuks ega põhjendatud kuluks menetluskulude tagatise taotlusega

koostamisega seonduvat. Seega arvestas maakohus kostja 23. mai 2023. a menetlusdokumendi

puhul üksnes selle osaga, mis puudutas hagi tagamist (p-d 19–47). Sellele lisandub ka

menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et

põhjendatud ajakuluks on 5 tundi, s.o 850 eurot (170 x 5). Vastavalt kostja taotlusele tuleb

hagejal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (850 eurolt) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse menetluskulude jaotust ja hagejalt väljanõudmist puudutavas osas (resolutsiooni p-d

2–4) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Määruskaebuse kohaselt võttis hageja hagi tagasi seetõttu, et loovutas nõude kostja vastu

kolmandale isikule ning kohus ei olnud hagi veel menetlusse võtnud. Maakohus oleks pidanud

jätma menetluskulud poolte endi kanda tulenevalt TsMS § 162 lg-st 4, arvestades asjaolu, et

hageja võttis hagi tagasi juba enne selle menetlusse võtmist. TsMS § 162 lg 4 olukorraga on

tegemist ka juhul, kui hageja võtab hagi tagasi juba enne selle menetlusse võtmist ning kohus

keeldub sellest tulenevalt hagi menetlusse võtmisest. Kuna hageja sai eeldada, et kohus vaatab

ilma kostjat kaasamata läbi hagi tagamise taotluse, oli äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik jätta

kohtukulud hageja kanda. Seejuures ei jõudnud maakohus hagi menetlussegi võtta ega kostjale

kätte toimetada. TsMS § 372 lg 6 kohaselt juhul, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse

võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud

kohtu menetluses. Kui seaduse järgi tuleb lugeda, et hagiavaldust ei ole üldse esitatud, ei saa

asuda seisukohale, et kostjal on tekkinud selle esitamise tõttu menetluskulud.

Kostja menetluskulude aluseks on vastuse koostamine kohtu nõudele hagi tagamise taotluse

osas. Maakohtul puudus vajadus hagi tagamise taotluse lahendamisel küsida nii usaldusisikult

teavet nõude suuruse kohta, kui ka kostjalt hagi tagamise osas. Seejuures on kostjalt seisukoha

küsimise põhjendus sisustamata. Maakohus leidis, et kohtu hinnangul on nii hageja nõue, kui

ka taotletud hagi tagamise abinõu nö keskmisest vaidlusest tavapäratum, mille tõttu pidas

maakohus põhjendatuks küsida kostja seisukohta. Maakohus ei ole oma seisukohta

põhjendanud. Asjaolu, et mingi sätte osas on kohtupraktika tagasihoidlik, ei anna alust pidada

hagi ja selles väljendatud rahalist nõuet keerukaks.

Olukorras, kus hageja esitas kostja vastu rahalise nõude ning taotlenud selle tagamiseks kostjat

kõige vähem koormavate abinõude kohaldamist (kostja kinnisasjadele kohtulike hüpoteekide

seadmist), ei saanud kohtul olla põhjust kostja eelnevaks ärakuulamiseks. Tegemist ei olnud

vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega ning kohus ei vajanud hagi tagamise küsimuse

lahendamiseks täiendavat teavet faktiliste asjaolude kohta.

Maakohus küsis usaldusisiku hinnangut nõude suuruse osas ning põhjendas seda asjaoluga, et

hagi tagamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi on õiguslikult

perspektiivikas. TsMS § 371 lg 2 p-de 1 või 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning

kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja

vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel

läbivaatamisel (vt nt Riigikohtu 13. septembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11).

Maakohtu tegevus hageja hagi tagamise avalduse lahendamisel oli vastuolus seadusega. Hageja

esitas kostja vastu TMS 100 lg 4 alusel hagi 755 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hageja poolt esile toodud asjaoludest oli ilmne, et kostja vastutab hageja nõude eest, nõude

suurus tuleneb seadusest. Küsimust hagi põhjendatusest (sh ka nõude suuruse põhjendatusest)

saab välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid.

Maakohus ei lahendanud hagi tagamise taotlust seaduses sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt

avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval (TsMS § 384 lg 1). Hagi tagamise hilisemast

lahendamisest TsMS § 384 lg 1 teise lause alusel hagejat ei teavitatud. Hageja seisukohta kostja

vastuse ja koos sellega esitatud tõendite osas ei küsitud, rikkudes sellega TsMS § 5 lg 2 esimest

lauset. Vastuväide kohtu tegevuse peale usaldusisikult teabe küsimise ja kostjalt seisukoha

küsimise osas on ebaveenvalt põhjendatud või suisa jäetud sisuliselt põhjendamata.

Menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmisel ebaõiglane ka seetõttu, et nõude loovutamise

tulemusena toimub samasisulise hagi menetlus maakohtus, kus nõude uus omanik on esitanud

sarnase hagi tagamise taotluse, millele kostja poolt samasisulise seisukoha esitamisega seotud

kulud saab kostja selles menetluses välja nõuda. Kostjal tekib sisuliselt alusetu rikastumise

olukord, kuna kostja saab juba koostatud menetlusdokumenti kasutada uues menetluses, muutes

sellel vaid hageja nime ja nõuda selle töö eest sarnases ulatuses menetluskulu, nagu kostja

käesolevas menetluses on nõudnud.

Maakohtu määrus on põhjendamatu hagejalt väljamõistetud menetluskulude suuruse osas.

Lisaks 23. mai 2023. a menetlusdokumendis ebavajaliku menetluskulude tagatise taotluse

esitamisele käsitles kostja samas menetlusdokumendis ka muid asjaolusid, millel ei olnud hagi

tagamise seisukohast mingit tähtsust (p-d 1–18) ning esitas hagi perspektiivituse väite (p-d 20–

23), millega maakohus 26. mai 2023. a määruses ei nõustunud. Lisaks esitas kostja 23. mail

2023. a menetlusdokumendis kohtule teadvalt ebaõige faktiväite, et tema maksuvõlg on ajatatud

ning et kostja täidab maksegraafikut nõuetekohaselt. Tegelikult oli kostja maksuvõlg täies

ulatuses ajatamata. Kostja lepingulise esindaja ajakulu saab pidada vajalikuks ja põhjendatuks

maksimaalselt 3 tunni ulatuses.

Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (ilma käibemaksuta) on

mõistliku suurusega ja kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohus ei ole viidanud konkreetsetele

kohtulahenditele, mis seda seisukohta kinnitaksid. Hagejale teadaolevalt on Tartu

Ringkonnakohus 24. oktoobri 2022. a määruses tsiviilasja nr 2-21-4573 p-s 38 leidnud, et

vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 170 eurot (ilma käibemaksuta) on

ülemäärane ja ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Ringkonnakohus pidas advokaadi põhjendatud ja mõistlikuks tunnitasu määraks 125 eurot,

lisandub käibemaks (s.o 150 eurot tunnis), mis ringkonnakohtu kogemusliku hinnangu järgi

vastab advokaadist esindaja mediaantunnitasule.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu määruse

muutmata ja määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt on käesolev menetlus toonud kostjale põhjendamatuid menetluskulusid ja

nende osalise väljamõistmise vaidlustamine on menetlusõiguste kuritarvitamine. Hageja nõue

on tervikuna pahauskne ja alusetu.

Hageja ei saavutanud menetluses hagi tagamist ning asus tegelema nö kohtunike kalastamisega,

loovutades oma nõude GIGA Investeeringud OÜ-le, kes esitas uue hagi koos uue ja identse

hagi tagamise avaldusega selle asemel, et astuda käesolevasse menetlusse hageja asemel.

TsMS § 168 lg 4 sätestab üheselt, et kui hageja võtab hagi tagasi, kannab ta kostja

menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja

on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Praegusel juhul ei ole kostja nõuet rahuldanud, vaid

on läbivalt nõudele vastu vaielnud. Seega jättis maakohus kostja kulud õigesti hageja kanda.

Menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks puudub kohtul õiguslik alus. Kostja vaidleb sellele

ka vastu. Isegi kui kohtul puudunuks vajadus küsida kostja seisukohta hagi tagamise taotluse

suhtes, puudub vaidlus, et kohus seda tegi ning et seadus annab kohtule diskretsiooni küsimise

üle otsustada. Kostja kohtunõude ka täitis ja seega on kandnud vastavad kulud. Sellises

olukorras pidigi kohus arvestades TsMS § 168 lg-t 4 jätma kulud hageja kanda.

Sisulise nõude põhjendatust arvestatakse menetluskulude jaotusel juhul, kui kohus teeb sisulise

lahendi. Praegusel juhul taotles hageja hagi tagasivõtmise kaudu ise hagi läbivaatamata jätmist.

Seega ei hinnanud maakohus nõuet sisuliselt hageja enda tegevuse tagajärjel.

Praegusel juhul ei esine TsMS § 162 lg 4 järgseid erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt oleks

menetluskulu hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Viited tsiviilasja nr 2-23-8130 menetlusele (kolmanda isiku hagi kostja vastu) ei ole

asjakohased. Käesolevas vaidluses on kostja kandnud kulusid ja maakohus pidi menetluskulude

jaotuse ka seaduse kohaselt otsustama. Teise menetluse menetluskulude üle otsustatakse teises

menetluses.

Hageja väide, et kostjal puuduks vajadus käsitleda hagi tagamise avalduse osas seisukoha

esitamisel vaidluse tausta ja sisu puudutavaid asjaolusid, on ebaõige. Kohus hindab hagi

tagamise avalduse üle otsustamisel ka nõude perspektiivi. Kostja ei ole oma seisukohas

tuginenud üksnes nõude perspektiivile.

Hageja väited kostja poolt hagi tagamise raames ebaõigete andmete esitamise kohta on valed ja

tõendamata. Maksuvõla olemasolu ei tähenda, et võlg ei saaks olla ajatatud. Lisaks pole need

väited menetluskulude üle otsustamisel asjakohased.

Kostja tunnitasu on mõistlik. Riigikohtu praktika kohaselt on mõistlikuks tunnitasumääraks

peetud kuni 200–210 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks (vt Riigikohtu 18. mai 2022. a

otsus tsiviilasjas nr 2-21-1824, p 13).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. juuni

2023. a määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Maakohtu määrus on vaidlustatud osas

seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 465 lg 2 p 8) ning ükski määruskaebuse esitaja väide ei anna

alust selle muutmiseks.

7. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ning põhjendatust TsMS § 651

lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja on vaidlustanud maakohtu

määrust üksnes menetluskulude hageja kanda jätmise ning menetluskulude rahalise suuruse

osas. Hagi menetlusse võtmata jätmise osas maakohtu määrust ei vaidlustatud. Seega on

maakohtu määrus vaidlustamata osas jõustunud.

Tartu Maakohtu 21. augusti 2023. a määrusega on välja kuulutatud hageja pankrot. Kuna

käesolev menetlus algas ning maakohus tegi asjas lahendi enne hageja pankroti

väljakuulutamist, lahendab ringkonnakohus hageja määruskaebuse sisuliselt (pankrotiseaduse

(PankrS) § 43 lg 1). Ringkonnakohus on 24. augustil 2022 pankrotihaldurit käesolevast

menetlusest teavitanud ning võimaldanud tal esitada määruskaebuse kohta seisukohti.

Pankrotihaldur seisukohti ei esitanud.

8. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud TsMS § 168 lg-te 1, 2 ja 4 alusel hageja kanda.

Maakohus ei võtnud hagi menetlusse, sest hageja võttis selle enne menetlusse võtmist tagasi.

Hagejal on TsMS § 4 lg 3 teise lause, § 206 lg 1 esimese lause ja § 429 lg 1 esimese lause järgi

õigus hagist loobuda või see § 424 lg 1 alusel tagasi võtta. Lisaks loetakse hagi esialgse kostja

suhtes tagasivõetuks juhul, kui kohus hageja taotlusel asendab kostja teise isikuga (TsMS § 208

lg 1). Hagist loobumine on TsMS § 428 lg 1 p-i 3 järgi menetluse lõpetamise ja tagasivõtmine

§ 423 lg 1 p-i 2 järgi hagi läbi vaatamata jätmise alus. TsMS § 150 lg 5 sätestab, et hageja hagist

loobumine ei piira kostja õigust nõuda hagejalt tema menetluskulude, muu hulgas tasutud

riigilõivu tervikuna väljamõistmist TsMS § 168 lg-s 4 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotus sõltub peamiselt sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud.

Hagi või muu avalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral on kohtusse pöördumine olnud

sisuliselt edutu ja vastavalt sellele kannab ka hageja või avaldaja sellega seotud kulud. Kui

hageja loobub menetlusest omal initsiatiivil ehk menetluse kestel ise loobub oma hagiga

taotletud eesmärgist (nt saades aru nõude perspektiivitusest või loovutades nõuet kolmandale

isikule), tuleb tal kui menetluse põhjustajal kanda TsMS § 168 lg 4 alusel kõik menetluskulud.

Hagi tagasivõtmisel või sellest loobumisel ei pea hageja menetluskulusid kandma ainult juhul,

kui tagasivõtmise või loobumise põhjustas kostja nt nõude täitmisega (TsMS § 168 lg 4).

Vaidlust ei ole, et praegusel juhul ei ole kostja nõuet täitnud. Samuti ei oma tähtsust ka asjaolu,

mis põhjusel on hageja hagi tagasi võtnud. Hagi tagasivõtmise põhjus (nõude loovutamine

kolmandale isikule) ei nähtu ka hageja 4. juuni 2023. a avaldusest hagi tagasivõtmiseks.

9. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks puudub alus. Kostja menetluskulude hageja kanda jätmine

ei ole hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lõike 4 kohaldamine eeldab

erandlike asjaolude olemasolu. Hageja ise pöördus kohtusse ning seejärel võttis hagi tagasi.

Kohtusse pöördumisel peab menetlusosaline arvestama võimalusega, et menetluskulud võivad

jääda tema kanda.

Menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole äärmisel ebaõiglane ka seetõttu, et nõude

loovutamise tulemusena pöördus nõude omandaja sarnase hagiga kostja vastu kohtusse.

Menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt olnuks hagejal ja nõude omandajal võimalik

taotleda kostja nõusolekul nõude omandaja käesolevasse menetlusse astumist hageja asemel

(TsMS § 210 lg-d 2 ja 3). Sellisel juhul menetlus jätkuks ning menetluskulud jaotataks

lõpplahendiga. Teiseks, nähtub kohtute infosüsteemist, et maakohus ei ole kolmanda isiku hagi

asjas (tsiviilasi nr 2-23-8130) kostjalt seisukohta hagi tagamise osas küsinud, seega ei ole õige

hageja väide, et kostja taotleb kahes menetluses sama toimingu eest topelt tasu.

10. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et

maakohus ise küsis kostjalt seisukohta hagi tagamise taotluse osas.

TsMS § 384 lg 1 sätestab, et kohus lahendab hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega

hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus võib hagi tagamise avalduse

lahendada hiljem, kui ta soovib kostja eelnevalt ära kuulata. TsMS § 384 lg 3 teise lause

kohaselt võib kohus kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige kui

avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist.

Kohus otsustab diskretsiooniõiguse alusel, kas kostja ärakuulamine enne hagi tagamise

avalduse lahendamist on ilmselt mõistlik. Kohus peab iga kord hindama ärakuulamise

vajalikkust. Kuigi Riigikohus on kinnitanud, et rahalise nõude tagamisel ei ole vähemalt

üldjuhul põhjust kohaldada lg 3 kostja eelneva ärakuulamise kohta (Riigikohtu 9. aprilli 2014.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 44), võib vahel kostja ärakuulamine olla vajalik ja mõistlik

ka rahalise nõude tagamise korral, kui see hagi tagamise eesmärki ei ohusta ning hagi tagamise

põhjendatuse üle otsustamine on keeruline.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas kaalutlusõigust rikkunud, küsides

kostjalt enne hagi tagamise taotluse lahendamist seisukohta. Samuti ei ohustanud kostja

seisukoha küsimine hagi tagamise eesmärki, asja materjalidest ei nähtu, et kostja asuks oma

vara võõrandama oma kohustustest kõrvalehoidumise eesmärgil. Hageja taotles kostja 149

kinnistule kohtulike hüpoteekide seadmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline tagamise

abinõu kõige tavalisem, niivõrd suur kinnistute arv kostjal võib viidata hagi tagamise taotluse

põhjendamatusele, hagi tagamata jätmine ei pruugi raskendada kohtuotsuse täitmist hagi

rahuldamise korral, kuivõrd kostjal on vara, mille arvelt nõuet täita.

11. Hageja vaidlustab ka menetluskulude rahalist suurust. Kostja menetluskuludeks on

lepingulise esindaja tasu.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja asja keerukuse hindamise alusel (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire

ületanud.

Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on mõistliku

suurusega. Hageja, viidates Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2022. a määrusele tsiviilasjas

nr 2-21-4573, leidis, et kostja esindaja tunnitasu määr on ülepaisutatud. Ringkonnakohus

selgitab, et kohtule ei ole siduv sama kohtu poolt teises tsiviilasjas esitatud hinnang esindaja

tunnitasu suuruse mõistlikkusele. Vaidlust ei ole, et kostjat esindas vandeadvokaat. Riigikohus

on pidanud põhjendatud ja mõistlikuks vandeadvokaadist esindaja tunnitasu suuruseks ka tasu,

mis ületab käesolevas asjas kostja esinda tasu määra ning ulatub kuni 206 euroni tunnis (vt nt

Riigikohtu 18. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-1824, p 13; 30. novembri 2022. a määrus

tsiviilasjas nr 2-21-13599, p 15). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esindaja

tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on mõistlik.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ka kostja lepingulise

esindaja vajaliku ajakulu hindamisel. Maakohus luges põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks

üksnes hagi tagamise taotlusele vastuse koostamisega seotud kulu ning menetluskulude

nimekirja koostamisega seotud kulu. Kostja 23. mai 2023. a menetlusdokument on 9,5 lk, see

sisaldab asjaolude kirjeldust, seisukohta hagi tagamise suhtes (sisuliselt 3 lk) ning taotlust

menetluskulude katteks tagatise määramiseks. Maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks

peetud ajakulu kokku 5 tundi (millest 20 minutit on menetluskulude nimekirja koostamise kulu)

ei ole tsiviilasja sisu ja hagi tagamise eripära arvestades ebamõistlik ega ülepaisutatud.

Eeltoodud arvestades ei ole määruskaebus põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.

12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 178 lg 4 ei kohaldu

menetluskulude jaotuse vaidlustamise korral.

Kostja menetluskuludeks määruskaebemenetluses on lepingulise esindaja tasu 651 eurot 57

senti (käibemaksuta). Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabiteenust

määruskaebemenetluses 3 tunni 50 minuti ulatuses, s.o määruskaebusega tutvumine,

kohtumäärusega tutvumine, kaebusele vastuse ettevalmistamine ning menetluskulude

nimekirja koostamine. Kostja esindaja tunnitasu on 170 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg

1). Kostja esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt

määruskaebemenetluses kostja esindamisele kulutatud aeg 3 tundi 50 minutit on põhjendatud.

Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 651

eurot 57 senti (käibemaksuta).

Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS §

177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja määruskaebemenetluse

menetluskuludelt viivist kohtumääruse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

13. Maakohtu 21. augusti 2023. a määrusega on määruskaebemenetluse kestel välja kuulutatud

hageja pankrot. Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates

pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue

neil on või millal see muutub sissenõutavaks. PankrS § 44 lg 1 järgi võivad

pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu

ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses

sätestatud alustel.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus enne määruskaebuse sisulist lahendamist ja

hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma

kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole

võimalik võlgnikult (hagejalt) välja mõista (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2014.a määrus

tsiviilasjas

nr

3-2-1-176-13,

p

14).

Menetluskulude

kindlaksmääramiseks

näeb

tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid, kuid kindlaksmääratud menetluskulud

hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite

järgi. Seega saab kostja menetluskulude nõude hageja vastu esitada võlausaldajana

pankrotiseaduses sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke