2-22-11755/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(6)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-11755

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. august 2023

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Kohtuasi

Larissa Frolova hagi Osaühingu PLASTIKEST

vastu

töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks, hüvitise ja töötasu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. juuli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Larissa Frolova apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Larissa Frolova (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja

(kostja):

Osaühing

PLASTIKEST

(registrikood

11234706),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Margus Kiir

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Larissa Frolova apellatsioonkaebust Viru Maakohtu

14. juuli 2023. a otsuse peale ja lugeda apellatsioonkaebus Larissa Frolovale

tagastatuks.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Larissa Frolova kanda.

Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline

2(6)

võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD

1. Viru Maakohtu menetluses oli Larissa Frolova (hageja) hagi Osaühingu PLASTIKEST

(kostja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, hüvitise ja töötasu

väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures mööbli tellimuste

vastuvõtjana 14. oktoobril 2016 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel. Ühtegi noomitust

töölepingu kestuse ajal ei ole hagejale tehtud. 13. juulil 2022 sai hageja ootamatult e-postile

teate koondamise kohta, mille kohaselt on tööleping kostja algatusel üles öeldud töölepingu

seaduse (TLS) § 89 lg 1 alusel. Kostja ei järginud ülesütlemisest etteteatamise tähtaegu.

Kostja 14. aprilli 2022. a teatis on võltsitud, kuna hagejale dokumenti tutvumiseks ei esitatud.

Teatise allkirjastas kostja juhatuse liige Juri Šõšov. Teise allkirjastanud isiku tuvastamine on

võimatu. Kui teise allkirja pani S.P., siis tema allkirja ei saa arvestada, sest tema on kostja

töötaja.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja töökoht kaotati

seoses töö ümberkorraldusega. Kostja teavitas hagejat juba märtsis, et tema hallatavas

esindussalongis tegevus lõpetatakse ning ta koondatakse. 14. aprillil 2022 koostati töölepingu

ülesütlemise teade ja kostja seaduslik esindaja, viibides samal päeval hageja töökohas koos

teise töötaja S.P., soovis avalduse hagejale üle anda. Hageja ei võtnud ülesütlemisavaldust

vastu.

3. Viru Maakohus jättis 27. jaanuari 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 540 eurot ja

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Tartu Ringkonnakohus võttis 30. märtsi 2023. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

menetlusse, rahuldas selle osaliselt, lahendas kaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, tühistas Viru Maakohtu 27. jaanuari

2023. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse

staadiumis. Ringkonnakohus selgitas, et kuigi maakohus menetles tsiviilasja TsMS § 403 lg

1 järgi kirjalikus menetluses, peab kohus kirjalikus menetluses järgima TsMS § 392 lg 1 p-

de 2 ja 4 sätteid samas ulatuses nagu siis, kui asja vaadataks läbi kohtuistungil. See tähendab,

et kohus peab välja selgitama menetlusosaliste taotlused, teiste menetlusosaliste seisukohad

nende suhtes ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks.

Maakohus

üksnes

edastas

menetlusosalistele

üksteise

menetlusdokumendid, selgitamata pooltele tõendamiskoormist.

Hageja on kogu menetluse kestel tuginenud asjaolule, et teda ei ole koondamisest õigeaegselt

teavitatud. Apellatsioonkaebuses heitis hageja maakohtule ette, et asjaolude tuvastamiseks

oleks maakohus võinud teatise allkirjastanud isiku vande all ära kuulata, kuid maakohus ei

ole seda teinud. Maakohus leidis, et hageja väited 14. aprilli 2022. a teatise võltsimise kohta

on sisutühjad. Maakohus tugines seejuures kostja selgitustele ja kostja poolt esitatud

14. aprilli 2022. a teatisele. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu ning

tõendeid tuleb hinnata igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Praegusel

juhul ei vaidlustanud hageja dokumendi nn tehnilist võltsimist, mida saaks lahendada

TsMS § 277 järgi, vaid seadis kahtluse alla selle usaldusväärsuse. Maakohus ei ole hageja

väiteid dokumendi võltsituse kohta täpsustanud. Samuti ei ole maakohus andnud hagejale

3(6)

võimaluse vajadusel esitada täiendavaid tõendeid ega taotlusi. Hageja heitis muuhulgas

maakohtule ette S.P. vande all ärakuulamata jätmist. Maakohus on jätnud pooltele

tõendamiskoormise selgitamata.

Maakohus leidis kostja väidetele tuginedes, et hagejale oli teada, et teda soovitakse koondada

(maakohtu otsuse p 7). Menetlusosalise seletused ei ole tõend (vt Riigikohtu 14. oktoobri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-14, p 21) ning kohus ei saa rajada otsust poole

seletusele, mis ei ole vande all antud (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-15, p 18). Maakohus oleks pidanud selgitama pooltele tõendamiskoormise

jaotust olukorras, kus pooled vaidlevad asjas tähtsust omava asjaolu üle, s.o asjaolu üle,

millal hagejale teatati koondamisest. Maakohus ei ole seda teinud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus eelmenetlust korrektselt läbi viinud.

4. Maakohus selgitas pooltele asja uuel läbivaatamisel, et hagejal tuleb täpsustada ja

põhistada oma väidet dokumendi võltsituse kohta. Hagejal tuleb täpsustada, milliste andmete

puudumise tõttu ei ole võimalik tuvastada ühte dokumendi allkirjastanud isikut. Kostjal tuleb

täpsustada, kes on teine isik, kes dokumendi allkirjastas ja kes soovis seda üle anda

hagejale. Töölepingu ülesütlemine muutub kehtivaks kättesaamisega ja selle asjaolu

tõendamiskoormis lasub tahteavalduse tegijal (tööandja, kostja).

Hageja selgitas, et ainult nime ja perekonnanimi järgi on võimatu tuvastada isikut, kes on

koondamisteatisele alla kirjutanud, kuna puudub isikukood, ei ole märgitud elukoha aadressi,

ega telefoninumbri või e-posti aadressi. Nende andmete puudumise tõttu on võimatu

tuvastada isikusamasus.

Kostja vastuse kohaselt soovis kostja seaduslik esindaja (koos töötaja S.P.ga) viibides hageja

töökohas teatise hagejale üle anda. Tegemist on seadusest tuleneva nõudega teavitada töötajat

kirjalikult. Seoses hageja soovimatusega võtta teatist enda valdusesse märgiti asjaolu

teatisele ning seda kinnitas allkirjaga juures viibinud töötaja S.P.. Teatisel on lisaks

seadusliku esindaja (juhatuse liikme) Juri Šõšovi allkiri. Seega ei saa olla arusaamatusi teatise

allkirjastanud isikute osas. Kostja esitas ärakirjad teatist allkirjastanud isikute isikutõenditest,

millistel on näha nende allkirjanäidised.

Maakohus kuulas TsMS § 2681 alusel vande all ära kostja seadusliku esindaja (juhatuse

liikme) Juri Šõšovi.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis 14. juuli 2023. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 870 eurot koos kohustusega hüvitada

menetluskuludelt viivise seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus leidis, et hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte ja tal oli mõistlik võimalus

sellega tutvuda 14. aprillil 2022 oma töökohal ja see muutus TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja

lg 2 esimese lause alusel kehtivaks arvestades teates märgitud kuupäevast, s.o 13. juulist

2022. 14. aprilli 2022. a ülesütlemise teatest nähtub, et teate sisu on hagejale isiklikult

teatavaks tehtud, teatel on märge, et hageja on keeldunud teate vastuvõtmisest ja teade on

allkirjastatud kostja seadusliku esindaja ja kostja töötaja (S.P.) poolt. Kostja seaduslik

esindaja on vande all kinnitanud, et hagejale tehti teate sisu isiklikult teatavaks ja hageja

keeldus teate vastuvõtmisest, mida on oma allkirjaga kinnitanud kostja seaduslik esindaja ja

juures viibinud töötaja.

Olukorras, kus töötajale on juba eelnevalt teada, et teda soovitakse koondada ja töötaja

keeldub hiljem töökohal vastavasisulise teate vastuvõtmisest, on töötaja käitunud hea usu

põhimõtte vastaselt ja võtnud sellega enda kanda teate kättesaamise riski. Hea usu põhimõtte

üks eesmärke on tõkestada õiguste kuritarvitamist ning õiguse kuritarvitamisena saab

4(6)

käsitleda ülesütlemise teate kättetoimetamise takistamist. Praegusel juhul on tööandja täitnud

vorminõuetele vastava (TLS § 95 lg 1, 2) teatamiskohustuse ja teinud nõutava, et realiseeruks

töötaja õigus saada teada töölepingu lõpetamisest.

Asjaolu, et 14. aprilli 2022. a teadet väidetavalt hagejale ei esitatud, ei viita selle võltsitusele.

Hageja väide, et teadet talle 14. aprilli 2022 ei esitatud, on ümber lükatud kostja seadusliku

esindaja poolt kohtuistungil vande all antud ütlustega. Teate võltsimisele ei viita ka see, et

tööandja äriruumi üürileping öeldi üles 9. märtsil 2022 ja hageja sai koondamisteate kuu aega

hiljem, s.o 14. aprillil 2022. Täiendavaid selgitusi teate võltsimise kohta hageja kohtuistungil

ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on hageja ülesütlemise teate kätte saanud 14. aprillil 2022,

tööleping on TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu õiguspäraselt üles öeldud alates 13. juulist

2022 ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on väär kohtuotsuse väide, et töölepingu lõpetamisest teavitati

hagejat õigeaegselt ja seadusega kehtestatud korras, sest kohtule esitatud teadet ei ole

hagejale mitte kunagi esitatud. Hageja kinnitas apellatsioonkaebuses, et 14. aprillil 2022 ei

viibinud kostja juhatuse liige hageja töökohal. Tsiviilasja toimikus puuduvad tõendid, et

hageja oli teavitatud töösuhete lõpetamisest just 14. aprillil 2022 ja hagejale oli töölepingu

lõpetamisest isiklikult teatavaks tehtud. Juhul, kui kostja seaduslik esindaja sai teada, et

hoiatus ei jõudnud adressaadini, oli tal teisi võimalusi hoiatuse edastamiseks (tava- või täht-

või e-posti kaudu), isegi sõnumi saatmisest oleks piisav, et realiseeruks töötaja õigus saada

teada töölepingu lõpetamisest.

Maakohus on rikkunud erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtteid, asudes oma algatusel

koostama tõendeid kostja kasuks.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Viru

Maakohtu 14. juuli 2023. a otsuse peale esitatud hageja apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel TsMS §-s 2 sätestatud

põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid,

ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit,

samuti ei ole maakohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on hagis esile toodud

asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt

rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole

5(6)

välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks.

Maakohtu resolutsioon on selge ja täidetav ning vastab nõuetele (TsMS § 442 lg 5).

7. Hageja väitis nii asja esmakordsel läbivaatamisel, kui ka 14. juuli 2023. a kohtuotsusele

esitatud apellatsioonkaebuses, et ta ei ole 14. aprillil 2022 koondamisteatist kätte saanud.

Kostja väitis, et ta on hagejat koondamisest tähtaegselt, s.o 14. aprillil 2022, teavitanud.

Selleks, et tuvastada, millal sai hageja koondamisest teada, andis maakohus asja teistkordsel

läbivaatamisel pooltele tähtaja oma väidete ja tõendite esitamiseks. Seejuures selgitas

maakohus, et töölepingu ülesütlemisest töötaja teavitamist peab tõendama kostja.

Ringkonnakohus nõustub sellise tõendamiskoormuse jaotamisega.

Asja teistkordsel läbivaatamisel esitas kostja koopia juhatuse liikme Juri Šõšov ja töötaja S.P.

isikut tõendavatest dokumentidest, kust on näha nende allkirjad. Sellega tahtis kostja lükata

ümber hageja vastuväidet teatise allkirjastanud isikute ebaselguse osas. Olukorras, kus

töötaja keeldub töölepingu ülesütlemise avaldust vastu võtmast, on tööandjal objektiivselt

võimatu või oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Koondamisteatise

vastuvõtmisest keeldumist saabki ringkonnakohtu hinnangul tõendada keeldumise juures

viibinud isikute ütlustega.

Maakohus kuulas omal algatusel kostja juhatuse liikme vande all üle. Ringkonnakohus ei

nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et selliselt asus maakohus oma algatusel koostama

tõendeid kostja kasuks. TsMS § 2681 järgi võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja

tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või

mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul

võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses.

Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud

pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kuivõrd

koondamisteatise

hagejale

üleandmist

pidi

tõendama

kostja

ning

kostja

kui

tõendamiskoormust kandev pool on omalt poolt teinud kõik, et tõendamiskohustust muude

tõendite esitamisega täita, oli maakohtul olukorras, kus kohtul ei tekkinud kindlat

veendumust, kuidas faktivaidlus lahendada, seadusest tulenev õigus kuulata kostja juhatuse

liige oma algatusel vande all.

Hageja ei toonud apellatsioonkaebuses ühtegi asjaolu, mis annaks alust kostja juhatuse liikme

poolt vande all antud ütluste õigsuses kahelda. Hageja väide, et kostja juhatuse liige valetas,

on paljasõnaline. Kostja juhatuse liikme ütlused on kooskõlas 14. aprilli 2022. a teatisega.

Hageja ei too apellatsioonkaebuses välja, milliste asjas veel esitamata tõenditega oleks tal

oma nõuet võimalik tõendada või kostja seadusliku esindaja vande alla antud ütlusi ümber

lükata. Seega ei vasta tegelikkusele apellatsioonkaebuse väide, et tsiviilasja materjalides

puuduvad tõendid hagejale 14. aprillil 2022 koondamisest teavitamise kohta.

Hageja heitis 14. veebruari 2023. a apellatsioonkaebuses maakohtule ette S.P. tunnistajana

ülekuulamata jätmist. Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus ei ole hageja enam

tunnistaja ülekuulamise vajadusele tuginenud ega ole tunnistaja ülekuulamist taotlenud.

Seega ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul olnud järjekindel oma väidetes. Juhul, kui

hageja hinnangul võis S.P. tunnistusel olla tähtsust asja lahendamisel, oli hagejal võimalik

taotleda tema ülekuulamist asja teistkordsel läbivaatamisel. Hageja ei ole seda teinud.

Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud

väidete

õigsust

eeldades

hageja

apellatsioonkaebust

rahuldada.

Seetõttu

jätab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6

alusel menetlusse võtmata.

8. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles

6(6)

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.

9. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke