3-23-359/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-359

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.01.2023 otsuse

nr 12206080045-1 tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X (sündinud XX.XX.XXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu vastustaja 31.07.2023 menetlusdokumendiga esitatud tõendid (26.10.2022

vestluse helisalvestis, XX.XX.XXXX kinnipidamise protokoll ja EURODAC-i

XX.XX.XXXX vastus).

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 otsus

muutmata.

3. Lõpetada X-le riigi õigusabi andmine.

4. Kaebajale antud riigi õigusabiga seotud menetluskulud jätta riigi kanda ning muud

poolte menetluskulud nende endi kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi (nimed), sünniaeg (sünniajad) ja

Eestisse saabumise aeg tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

3-23-359

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse XX.XX.XXXX ületades Eesti Vabariigi ja

Venemaa Föderatsiooni vahelise kontrolljoone ebaseaduslikult. Samal päeval esitas kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse. Tartu Halduskohus andis 10.06.2022 määrusega Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) loa paigutada kaebaja kinnipidamiskeskusesse kinnipidamisaluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 13.06.2022 kirjutas X avalduse, milles

loobus rahvusvahelise kaitse menetlusest, märkides, et tahab olla vaba ning naasta Venemaale.

PPA lõpetas 16.06.2022 otsusega nr 12206080045-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluse. 29.06.2022 avaldas X uuesti soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ja PPA uuendas

05.07.2022 otsusega nr 12206080045-2 X rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse.

Vestluses PPA-ga 27.07.2022 selgitas X, et ta on Ukraina kodanik ja enne sõda elas ta

Mariupolis. Kui sõda algas, kutsuti ta kodumaad kaitsma, kuid ta keeldus, sest ei tahtnud selles

osaleda. Ta suundus vabatahtlikult 25.02.2022 Venemaale koos sõbraga, kuna seal olid tal

tuttavad ja tekkis töö võimalus.

X viibis enda kinnitusel Venemaal 26.02.2022–07.06.2022 ja seal tal politseiga probleeme ei

tekkinud. X on ka varem Venemaal tööl käinud, kuid eitas, et tal oleks Venemaa kodakondsus

või elamisluba.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1, millega 1) lükkas

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi; 2) tegi ettekirjutuse lahkuda Eesti Vabariigist

Venemaa Föderatsiooni, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise

korral (kui tehakse lõplik otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta),

vabatahtlikku täitmistähtaega ei määratud; ning 3) kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks

alates lahkumiskohustuse täitmisest.

PPA hinnangul on tegemist tuvastamata isikuga, kes saabus ebaseaduslikult Venemaalt ning

kelle ütlused on üldised ja vastuolulised. X on väitnud, et sündis Ukrainas Mariupolis ja elas

seal kuni 25.02.2022, on Ukraina kodanik ja valdab ukraina keelt. Ukraina saatkonna

26.07.2022 kirjast nähtub, et selliste isikuandmetega isik ei ole Ukraina kodanik ja teda ei ole

kodanike registris. X esitas Ukrainast lahkumiseks erinevaid põhjuseid. Enda sõnul lahkus ta

Venemaale Ukraina passi alusel. PPA-le aga ühtegi dokumenti isiku või kodakondsuse

tõendamiseks esitada pole. X pole võimeline mingilgi viisil tõendama oma isikut ega Ukraina

päritolu. X polnud võimeline 26.10.2022 vestlusel rääkima ukraina keeles. Kuigi varem nimetas

ta end etniliseks ukrainlaseks, siis vestlusel selgus, et tema vanemad olid venelased ja rääkisid

vene keelt ning Mariupol on venekeelne linn. Väidetavalt Mariupolist pärit X ei oska välja tuua

Mariupoliga seotud objekte ega aadresse. Taotlejal on Venemaaga suurem side kui ta välja

näitab. Taotlejal puuduvad lähemad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed Eestiga ning

teiste Schengeni riikidega, mis kaaluksid üles vajaduse kohaldada sissesõidukeeldu.

Sissesõidukeelu määramist välistavad asjaolud puuduvad. Kaebajaga seotud asjaolusid

kogumis arvestades on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg-st 2

tulenev 5-aastane sissesõidukeeld põhjendatud.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1

tühistamiseks ja palus kohustada PPA-d vaatama taotlus uuesti läbi.

3-23-359

3(12)

PPA on rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid ning kohaldanud materiaalõigust vääralt.

Kaebaja astus korduvalt samme, et hankida dokumente oma kodakondsuse tõendamiseks, tehes

Ukraina saatkonnale avaldused 12.06.2022 ja 12.07.2022. PPA väide, et Ukraina saatkonna

26.07.2022 kirja kohaselt pole kaebaja Ukraina kodanik, on paljasõnaline, kuna seda kirja pole

otsusele lisatud. Varjupaigamenetluses on tavapärane, et taotlejal pole võimalust esitada

dokumentaalseid tõendeid. Ilmselgelt esineb kaebajal erilise olukorra tõttu tõendamisraskusi.

PPA jättis täitmata oma uurimiskohustuse. PPA tõlgendas kaebaja väiteid kodakondsuse kohta

tema kahjuks. Isikusamasuse väljaselgitamine on eelkõige PPA kohustus. Kaebajale ei saa ette

heita, et ta tuli Eestisse ebaseaduslikult, kuna tagakiusamise eest põgenemise puhul on see

mõistetav. Kaebaja ütluste väidetava üldisuse ja vastuolulisuse põhjuseks on PPA puudulik

küsitlustehnika. Menetleja jättis kaebaja vastused täpsustavate küsimustega selgitamata. PPA

otsus on ebaselge ja põhjendamispuudustega.

Kaebaja taotles kaitset põhjusel, et teda kutsuti sõtta. Kui PPA peab teda Venemaa kodanikuks,

siis oleks PPA saanud analüüsida pagulase staatust sellest aspektist lähtuvalt. PPA ei selgitanud

kaebajale antud fakti olulisust varjupaiga küsimuses. Ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja suure

tõenäosusega kuulub mobiliseerimisele. Seega seondub tema tagakiusamine sõjaväekohustuse

täitmisega. Venemaa sõjavägi paneb toime sõjakuritegusid ning kaebaja ei soovi neis osaleda.

Sissesõidukeeld pole põhjendatud ja seda saanuks humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta.

Venemaa-Ukraina sõja tõttu puudub igasugune kindlus ning kaebajale peaks jääma võimalus

turvaliselt emigreeruda ja uuesti kaitset taotleda.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kaebaja ei teinud kõike endast mõistlikult olenevat, et hankida dokumente ja tõendada oma

kodakondsust. 26.10.2022 peetud vestlusel selgitas kaebaja, et kuigi ta vabastati PPA

kinnipidamiskeskusest 2022. aasta augustis, oli ta vestluse toimumise ajaks käinud Ukraina

saatkonnas vaid ühel korral, kuid teda ei võetud vastu ning soovitati tulla teisel päeval. Teist

korda ei olnud kaebaja Ukraina saatkonda enam pöördunud. Ei ole usutav, et isik, kes on enda

sõnul terve elu elanud Ukrainas ja üles kasvanud Mariupoli linnas, ei ole võimeline kirjeldama

enda kodupiirkonda. Kui tegemist on Venemaa kodanikuga, siis tulenevalt rahvusvahelise

kaitse menetluse konfidentsiaalsusest ei saaks PPA kaebaja andmeid Venemaa saatkonnale

avaldada. PPA ei järeldanud varjupaigasüsteemi kuritarvitust üksnes sellest, et kaebaja saabus

Eestisse ebaseaduslikult, vaid koosmõjus asjaoludega, et kaebaja ei teinud Venemaal midagi

selleks, et omale uus dokument muretseda ning kaebaja esmane põhjendus varjupaiga

taotlemise kohta oli soov pöörduda Ukraina saatkonda Eestis, hankida pass ning minna edasi

USA-sse. Kaebaja ei too esile ühtegi asjaolu, milliste kaebaja vastuste kohta ei ole menetleja

esitanud täpsustavaid küsimusi.

5. Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus nõustus PPA 24.01.2023 otsuses märgitud põhjendustega. PPA otsus põhineb

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 punktidel 2, 3 ja 7.

Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid ja andis

ebaõigeid seletusi tema taotluse menetlemisel olulistes küsimustes. Näiteks kaebaja

XX.XX.XXXX allkirjastatud isikuandmete ankeedi kohaselt on tema emakeel vene keel, kuid

ta räägib, loeb ja saab aru ukraina keelest. Ka 27.07.2022 vestlusel kinnitas kaebaja, et oskab

ukraina keelt. PPA korraldatud 26.10.2022 ärakuulamisel, kuhu PPA kaasas Skype´i teel

ukraina keele tõlgi, selgus, et kaebaja ei mõista ukraina keelt. Kaebaja selgitas, et tema

perekonnas ja Mariupolis üldisemalt räägiti vene keelt, ukraina keeles teab ta mingeid sõnu ja

on alati öelnud, et põhiliselt räägib ta vene keelt. Kohtu hinnangul ei selgita eelnev aga seda,

miks kaebaja varasemalt kinnitas, et ta oskab ukraina keelt ning räägib, loeb ja saab aru.

3-23-359

4(12)

Kaebaja oleks võinud PPA-le öelda, et ta praktiliselt ukraina keelt ei oska, kuid selle asemel

andis ta teadvalt ebaõigeid seletusi.

PPA on otsuses põhjendatult käsitlenud kaebajale väidetavalt 2014. aastal väljastatud Ukraina

sisepassi ning selle kasutamist. Ukraina sise- ja välispassi kohta leitud informatsiooni ja kaebaja

seletusi kõrvutades selgus, et kaebaja 2014. aasta sisepass ei saanud olla kehtiv 2022. aastal

Ukrainast lahkudes (kuna alaealisele väljastatakse sisepass 4 aastaks ja kaebaja oleks pidanud

selle välja vahetama) ja lisaks on Ukrainast lahkumiseks vajalik välispass. Kuigi Ukraina vastu

algatatud sõja alguses lubati ukrainlastel riigist lahkuda ka sisedokumentide alusel, siis ei ole

usutav, et kaebaja kui väidetava Ukraina kodaniku mittekehtiv sisepass sobis kaebaja

lubamiseks Venemaale.

Kaebaja on andnud ebaõigeid andmeid ja seletusi tema isiku ja päritolu ning seeläbi ka

kodakondsuse kohta. Kaebaja ei osanud Mariupolit kirjeldada, kuigi väitis, et on sealt pärit.

Kaebaja kinnitas, et oskab ukraina keelt ja et on rahvuselt ukrainlane, kuid tegelikult tema

vanemad olid venelased. Ukraina kodanikuks olemise kohta ebaõigete seletuste andmisele

viitavad selgelt ka Ukraina saatkonna 27.06.20227 ja 26.07.20228 vastused, mille kohaselt ei

ole kaebajat Ukraina kodanike nimekirjas ja puudub teave tema Ukraina kodanikuks olemise

kohta. Seejuures olid PPA XX.XX.XXXX e-kirjas, millele Ukraina saatkond 27.06.2022

vastas, toodud kaebaja väidetavate vanemate nimed ning sünniajad, mis suurendas tõenäosust,

et kui kaebaja tõesti on Ukraina kodanik, siis vanemate andmete kaudu oleks Ukraina

ametiasutused suutnud selle tuvastada.

Kohus nõustus PPA järeldusega, et vastavalt VRKS § 201 punktile 3 on põhjendatud alus arvata,

et taotleja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku või

kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud. Põhjendatud aluse VRKS § 201 punkti 3

kohaseks arvamuseks annavad kaebaja vastuolulised ütlused Ukrainast lahkumise, Venemaale

minemise, kaebaja päritolu ja kodakondsuse kohta, mis mh ei ühti Ukraina saatkonna

vastustega. Kohus mõistab PPA otsuse järeldusi selliselt, et kuna kaebaja tegelikult ei ole

Ukraina kodanik, kuid ta soovis Eestis Ukraina kodanikuna esineda, siis tõenäoliselt ta ise

vabanes dokumendist (või ka lihtsalt ei võtnud seda kaasa), mis Ukraina kodanikuks olemist ei

kinnitanud. Rahvusvahelise kaitse menetluses on oluline roll isiku seletuste usutavuse ja

loogilisuse hindamisel. Seetõttu oli PPA poolt põhjendatud hinnata vähetõenäoliseks seda, et

kaebaja lahkus sõja puhkemisel 25.02.2022 Ukrainast Venemaale töötamise eesmärgil, jäi

Ukraina passi alusel Venemaale tööle ning pass varastati Moskvas ära. Ka kohtule ei ole usutav,

et Ukraina kodanik, kelle riigi vastu Venemaa 24.02.2022 sõda alustas, lahkub järgmisel päeval

vabatahtlikult agressorriiki Venemaale selleks, et töötada ning jääda sinna 3,5 kuuks.

Täidetud on VRKS § 201 punkti 7 eeldus, et taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult.

Kaebaja oleks saanud kaitset paluda piiril, kuid selle asemel sisenes ta riiki ebaseaduslikult.

VRKS § 201 eeldus, et taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitada, on samuti täidetud.

Kaebaja püüdis kohtu hinnangul Ukraina sõja argumenti kasutades pääseda Euroopa Liidu riiki

ja liikuda siit edasi, ehkki tegelikult on ta tõenäoliselt Venemaa kodanik, kes ei vaja kaitset.

Seda kinnitab ka 13.06.2022 avaldus rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise kohta, milles

kaebaja soovis Venemaale naasta. Hiljem otsustas ta ümber, kuna Eestis saab eesti ja inglise

keelt õppida ja uusi oskusi omandada.

Kohus nõustub PPA-ga, et on haldusorganina täitnud oma uurimiskohustuse ega ole kaebajale

pannud põhjendamatult ranget tõendite esitamise kohustust, menetlus ei ole olnud puudulik ega

viidud läbi haldusmenetluse põhimõtteid rikkudes.

PPA on heitnud kaebajale ette, et ta pole pingutanud, et tõendeid ja dokumente (isikut tõendavat

dokumenti) hankida. PPA rahvusvahelise kaitse grupp tegi 03.08.2022 ettepaneku kaebaja

3-23-359

5(12)

kinnipidamiskeskusest vabastada, et ta saaks ise Ukraina saatkonnast taotleda enda tuvastamist.

Kaebaja selgitas 26.10.2022 vestlusel, et ühel korral ei võetud teda saatkonnas vastu ja rohkem

ei julgenud ta sinna minna, hirmus et ta saadetakse Ukrainasse sõdima. Kohtu hinnangul on

hirm Ukraina saatkonna ees otsitud argument. Kaebaja eesmärk Eestisse tulemisel oli tema

sõnul Ukraina saatkonnast passi taotleda, enne kaebaja vabastamist kinnipidamiskeskusest oli

PPA kaebajaga seoses saatkonnaga suhelnud ja edastanud kaebaja avalduse(d) ning ühel korral

kaebaja käis saatkonnas. Kaebaja Ukraina kodanikuks olemine pole tõendatud. Seega ei

pidanud PPA tegelema põhjalikumalt küsimusega, kas anda talle kui Ukraina kodanikule kaitse.

Juhtumi asjaolusid arvestades olid menetlus ja kaebaja ärakuulamine, sh esitatud küsimused,

piisavad. Kaebaja väited, et PPA küsitlustehnika oli puudulik, jäävad liiga üldiseks. Kaebaja ei

ole täpsustanud, mida PPA küsitlemisel valesti tegi või tegemata jättis. Kuigi PPA-l lasub

rahvusvahelise kaitse menetluses asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus,

peab rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjendused ning kaitse vajaduse olemasolu kinnitavad

asjaolud esmajoones esitama taotleja ise (VRKS § 11 lg 2). Lisaks, ehkki kaebaja väitis end

olevat Ukraina kodanik, siis märgib ta kaebuses vastuoluliselt, et Venemaa kodanikuks

pidamise korral oleks PPA-l tulnud analüüsida tema kui Venemaa kodaniku mobiliseerimise

ohtu. PPA ei pea rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses hindama hüpoteetilisi olukordi ning

mõtlema ise isiku kaitsevajadust välja. Haldusmenetluses kaebaja eelnevale ei tuginenud ning

seega ei pidanud PPA seda käsitlema. Kui ka HKMS § 158 lg-st 31 lähtuvalt hinnata väidet alles

kohtumenetluses ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga, siis ei anna see alust kaebuse

rahuldamiseks. Kaebaja hirm on hüpoteetiline, sh ei väida kaebaja, et talle kui Venemaa

kodanikule oleks üldse antud mobiliseerimiskutse või -käsk.

Koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine on VSS § 74 lg 2 kohaselt 5-aastase

sissesõidukeelu eelduseks. Eeldused sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemiseks olid

täidetud ja PPA on VSS § 72 lg 2 rakendamisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt (HKMS

§ 158 lg 3). Raskendavaks asjaoluks on, et kaebaja ei ole teinud endast mõistlikult olenevat, et

aidata tema isikut (ja kodakondsust) tuvastada.

Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga,

kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna-

või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. Selliseid

asjaolusid ei esine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu ja PPA järeldusega, et kaebaja esitas valeinformatsiooni ukraina

keele valdamise kohta. Kaebaja käest pole täpsustatud, mis tasemel ta ukraina keelt valdab.

Kaebaja keeleoskust oleks pidanud põhjalikumalt uurima. PPA on üritanud seda teha, kutsudes

kaebaja ärakuulamisele ukraina keele tõlgi. Samas on PPA jätnud arvesse võtmata võimaluse,

et näiteks ei saanud kaebaja konkreetsest tõlgist aru. Võimalik, et tõlgi kõne oli kaebaja jaoks

liiga kiire või mingi muu asjaolu takistas arusaamist. Näiteks on kaebaja ärakuulamisel selgelt

väljendanud, et ta ei kuule tõlki. Vene keel on Mariupolis laialt levinud ja kasutusel. Valdav

enamus elanikkonnast räägib vene keelt. Seejuures on usutav, et isegi olles Ukraina kodanik, ei

oska kaebaja piisavalt heal tasemel kodakondsusjärgse riigi riigikeelt. Isegi kui kaebaja ei oska

ukraina keelt sellisel tasemel, et selgitada oma rahvusvahelise kaitse aluseks olevaid asjaolusid

ja esimesest sõnast saada tõlgist aru, siis ei ole see määrav kaebaja kodakondsuse küsimuses.

3-23-359

6(12)

Kohus asus seisukohale, et kaebaja andis 2014. a väljastatud sisepassi kohta teadvalt ebaõigeid

seletusi. Kohtu poolt viidatud artiklist nähtub, et Ukraina piirivalve pressiesindaja AD selgitas,

et sõjategevuse piirkondadest pärit isikute suhtes saab passi puudumisel teha eriotsuseid, kuid

need on erandlikud. Mida see täpsemalt tähendab, AD ei selgitanud, kuid arvestades et kaebaja

lahkus Ukrainast sõja esimestel päevadel, siis ei ole välistatud, et eriotsused võisid seisneda ka

selles, et isikud lubatakse üle piiri sisedokumendi alusel, mis on kaotanud kehtivuse.

Kõik selgitused, mida on kaebaja andnud haldusmenetluse raames oma kodakondsuse

tõendamiseks, on PPA tõlgendanud kaebaja kahjuks. Tõendite ja selgituste ebapiisavus ei

tähenda, et kaebaja on andnud valeandmeid. Kaebajalt nõutakse tõendite esitamist, mida tal ei

ole, kuid mille kohta on kaebaja andnud selgitusi.

Kaebaja hirm Ukraina saatkonna ees ei ole hirm konkreetse riigiasutuse ees. Kaebajal on hirm

peamiselt selle ees, et ta saadetakse sõtta. Kaebaja taotleb rahvusvahelist kaitset mh põhjusel,

et teda kutsuti sõtta, kuid ta keeldus.

PPA ja halduskohus on märkinud, et kaebaja on tõenäolisemalt Venemaa kodanik.

Rahvusvahelise kaitse raames arutatava kodakondsuse küsimuses ei tohi kohus ega PPA oma

väidetes spekuleerida.

Kaebaja hinnangul on ta piisava põhjalikkusega selgitanud, milles seisneb PPA rikkumine.

Kontroll PPA tegevuse õiguspärasuse üle on halduskohtu ülesanne.

Kaebaja hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et suure tõenäosusega kaebaja mobiliseeritakse.

Selline kahtlus pidi tekkima ka PPA ametnikul. Olukorras, kus PPA on ise oma otsuses jõudnud

järeldusele, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ei Ukraina ega Venemaa eest, on

meelevaldne sedastada, et PPA ei pea hindama hüpoteetilisi olukordi. PPA järeldusest

tulenevalt ei ole tegemist hüpoteetilise olukorraga, vaid kaebaja kaitsevajaduse alusega, mida

PPA on oma otsuses käsitlenud pealiskaudselt.

Kui kaebaja peaks lahkuma Venemaa Föderatsiooni, siis tal ei ole võimalust ületada piiri

märkamatult. Eesti on Venemaa Föderatsiooni jaoks ebasõbralik riik ning kaebaja seotus

Eestiga tuvastatakse kohe, millele järgneb tagakiusamine.

Kaebaja hinnangul ei saa siinsel juhul pidada proportsionaalseks 5-aastase sissesõidukeelu

kohaldamist. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et rahvusvahelise kaitse menetluses oma

isiku tuvastamisele kaasa aidata. Kaebaja pole varjupaiga menetlust takistanud ega sellest

kõrvale hoidnud ega muul viisil pahatahtlikult käitunud.

Kaebaja hinnangul pole põhjendatud järeldus, et kui kaebaja ei ole psühholoogiteenust

kasutanud, siis ta seda ei vaja. Psühholoogiteenuse vajaduse hindamine ei ole kohtu ega PPA

pädevuses.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Halduskohtu otsus on põhjendatud. 30.06.2023 saabus PPA-le Saksamaa Bundesamet für

Migration und Flüchtlinge Dublini osakonna vastuvõtmispalve Saksamaal rahvusvahelist

kaitset taotlenud isiku kohta. Edastatud dokumentidest nähtub, et väidetava Ukraina kodaniku

X näol on tegu Venemaa Föderatsiooni kodaniku Q-ga, sünniajaga XX.XX.XXXX,

sünnikohaga XXX. Kaebaja on teadvalt esitanud ebaõigeid andmeid ning tema väiteid enda

isiku ja asjaolude kohta ei saa pidada usaldusväärseks.

X ja Q samaks isikuks olemist kinnitab Euroopa Liidus kasutatav varjupaigataotlejate

sõrmejälgede võrdlemise süsteem EURODAC. Fotodelt joonistuvad välja mitte ainult

sarnasused näojoontes, vaid ka sünnimärkide asukohad ning alumise huule all olev arm.

Asjaolu, et kaebaja esindajale on kaebaja asukoht teadmata ning tal ei ole õnnestunud saada

kaebajaga ühendust, koosmõjus asjaoluga, et Saksamaa tagasivõtmispalvest nähtuvalt kaebaja

3-23-359

7(12)

reisiteekond Saksamaale on ebaselge, viitab, et kaebaja puhul on tegu isikuga, kelle sooviks on

kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi.

Kaebaja kinnitus ukraina keele valdamise kohta temaga 27.07.2022 peetud vestlusel on

ilmselges vastuolus kaebajaga 26.10.2022 peetud vestlusel kaebaja väitega, et ukraina keeles

teab ta „mingeid sõnu.“

Etteheide, et 26.10.2022 vestlusel kaebaja tõlki ei kuulnud ning PPA tõlgendas olukorda enda

äranägemise järgi, on alusetu. 26.10.2022 vestlusele kaasas PPA ukraina keele tõlgi. Enne

vestluse algust tutvustatakse rahvusvahelise kaitse taotlejatele tõlgi vahendusel vestluse

eesmärki ning ütluste andmisega seonduvaid õigusi ja kohustusi. Vestluse helisalvestiselt on

kuulda (00:00:00–00:01:20), et vestluse sissejuhatavas osas, reageerib kaebaja jaatavalt tõlgi

vahendatud ukrainakeelsele infole, kuid kohe kui kaebajalt küsitakse, kas ta saab tõlgist

piisavalt aru, väidab kaebaja, et ta ei saa aru ning ei kuule. Tõlk kordab küsimust aeglaselt veel

kaks korda. Vestluse sissejuhatavas osas ning pärast vestluses vene keelele üleminekut kaebaja

ei kurda, et ta tõlki ei kuule. Seetõttu pole usutav, et kaebaja ei kuulnud ainult ühte tõlgi poolt

vahendatud küsimust ja selle kordamist.

Asjas esineb piisavalt tõendeid, mis kumulatiivsel hindamisel räägivad kaebaja usaldusväärsuse

kahjuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

halduskohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega

ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Rahvusvahelise kaitse taotlus

9. Ringkonnakohus võtab vastu PPA 31.07.2023 menetlusdokumendile lisatud uued tõendid

(26.10.2022 vestluse helisalvestis, isiku XX.XX.XXXX kinnipidamise protokoll ning

EURODAC-i XX.XX.XXXX vastus), sest need dokumendid on vastustaja väidete

tõendamiseks asjakohased.

10. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu

puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma

pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).

VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise

või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside

kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või

tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.

Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-

465/07, C-285/12 ja C-542/13).

VRKS § 201 järgi loetakse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja

põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s 1 nimetatud asjaoludega (s.o asjaoludega, mille

puhul saab isiku kvalifitseerida rahvusvahelise kaitse saajaks) või see on esitatud selgelt

eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb vähemalt üks nimetatud

3-23-359

8(12)

paragrahvis loetletud üheksast alusest, sh kui taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt

jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente (p 2); on põhjendatud alus

arvata, et taotleja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku

või kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud (p 3); kui taotleja on saabunud Eestisse

ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil või ei ole esimesel võimalusel

esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust (p 7). Kui taotlus on põhjendamatu, teeb PPA otsuse

taotluse tagasilükkamise kohta (VRKS § 20 lg 2).

11. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus õigesti tagasi lükatud.

Ka apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Asjas kogutud

tõendid kogumis ei toeta kaebaja väidete usutavust.

12. Kaebaja väitel on ta Ukraina kodanik, kes põgenes sõja eest. Ta tuli Eestisse, et taotleda

Ukraina saatkonnast passi ja liikuda edasi Ameerika Ühendriikidesse (dtl 12). Samas nähtub

ringkonnakohtule 30.06.2023 ja 31.07.2023 esitatud menetlusdokumentidest, et kaebaja on

tema RÕA korras määratud esindajale ja PPA-le teadmata ajal Eestist lahkunud, liikunud

Saksamaale ning avaldanud seal soovi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks.

Nimelt saabus 30.06.2023 PPA-le Saksamaa tagasivõtmispalve Saksamaal rahvusvahelist

kaitset taotlenud isiku kohta. Edastatud dokumentidest nähtub, et ennast Ukraina kodaniku X-

na esitlenud isiku näol on tegu Venemaa Föderatsiooni kodaniku Q-ga, sünniajaga

XX.XX.XXXX, sünnikohaga XXX. 06.07.2023 seisukohas kinnitas kaebaja esindaja, et ta pole

saanud infot kaebaja Eestist lahkumise, väljasaatmise või viibimiskoha muutumise kohta ning

kaebaja tegelik asukoht on esindajale teadmata. Samuti pole esindajal õnnestunud kaebajaga

ühendust saada. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegusel juhul mõistlik alus kahelda

selles, et X ja Q on sama isik. Saksamaa Bundesamet für Migration und Flüchtlinge Dublini

osakonna vastuvõtmispalve (dtl 299-301) ja EURODAC vastusest (dtl 302) nähtub, et tegemist

on sama isikuga, kelle sõrmejäljed registreeriti Eestis XX.XX.XXXX. Dublini osakonna poolt

edastatud fotost (dtl 303) nähtub märkimisväärne sarnasus näojoontes ning sünnimärkide ja

armide paigutuses. Järelikult on kaebaja esitlenud Saksamaal end teise isikuna (Venemaa

kodaniku Q-na). Need asjaolud, koosmõjus kaebaja menetluses esitatud varasemate väidete

vastuolulisusega, seavad ilmselge kahtluse alla kaebaja ütluste õigsuse ja usaldusväärsuse, sh

kaebaja ütlused enda isikuandmete kohta.1

13. Apellatsioonkaebuse etteheited, et vastustaja on tõlgendanud kaebaja väiteid vaid kaebaja

kahjuks, pole põhjendatud. Rahvusvahelise kaitse menetluses omab olulist kaalu taotleja enda

kaasaaitamiskohustus ja tema üldine usaldusväärsus ning selgituste usutavus. Kaebaja ütlused

on menetluses olnud väheveenvad ja vastuolulised. Muu hulgas on kaebaja esitanud vastuolulisi

väiteid ukraina keele oskuse ja oma päritolukoha kohta. Need väited omavad praegusel juhul

tähtsust kaebaja väidete üldise veenvuse ja usaldusväärsuse hindamise kontekstis.

14. Apellatsioonkaebuse etteheide, et keegi pole kaebaja käest täpsustanud, mis tasemel ta keelt

valdab, pole põhjendatud. Kaebaja on isikuandmete ankeeti allkirjastades kinnitanud, et räägib,

loeb ja saab aru ukraina keelest. Rääkimine, lugemine ja keele mõistmine ei ole ringkonnakohtu

hinnangul mõistlikult võttes samastatav vaid mõne sõna valdamisega. On usutav, et inimene

võib teatud juhtudel oma keeleoskust üle hinnata, kuid praegusel juhul tunnistas kaebaja ka ise

26.10.2022 vestluses PPA-ga, et mõistab ukraina keeles vaid üksikuid sõnu, kuid ukraina keelt

rääkimise ja arusaamise tasemel (nagu ta oli PPA-le XX.XX.XXXX esitatud andmetes väitnud)

selgelt ei valda. Kaebaja võis esialgu esitada valeandmeid ukraina keele valdamise kohta

1 Ringkonnakohus tähistab siiski käesoleva kohtuotsuse tekstis kaebaja isikut nimekuju ja sünniajaga, mille ta on

oma kohtukaebuses märkinud.

3-23-359

9(12)

selleks, et näidata enda suuremat seotust Ukrainaga, tõenäoliselt eelduses või lootuses, et tema

väidet ei kontrollita ukraina keele tõlgi osalusel.

15. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei pruukinud kaebaja kuulda

tõlki või ei pruukinud aru saada konkreetse tõlgi diktsioonist, on väheveenvad. Apellant neid

väiteid ei põhjenda ega väida, et kaebaja ka tegelikult tõlki ei kuulnud või ei mõistnud tõlgi

diktsiooni. Väited on esitatud hüpoteesidena. Kaebaja justkui loetleks võimalikke juhtumeid,

millal inimesed üldiselt võivad keelest mitte aru saada. Samas on apellatsioonkaebuses esitatud

väide, et X ukraina keele oskus on madal või oskab ta seda baastasemel, vastuolus X poolt

26.10.2022 vestluses esitatud kinnitusega, et ta oskab ukraina keeles vaid üksikuid sõnu.

Ringkonnakohus märgib, et üksikuid ukrainakeelseid sõnu võib tunda ka Venemaalt pärit isik,

nii nagu eestlane võib teada mõningaid naaberrahvaste, nt läti- või soomekeelseid sõnu. Kuid

juhul, kui isik väidab, et ta loeb ja räägib teatud keeles, ei saa tema keeleoskus piirduda mõne

sõna valdamisega. Siinkohal ei soovi ringkonnakohus väita, et iga Ukrainas elav vene

emakeelega isik (iseäranis Mariupoli kandis) peaks tingimata valdama ukraina keelt, kuid

praegusel juhul on isik ise otsesõnu kinnitanud, et räägib, loeb ja saab aru ukraina keelest.

Kontrollimisel osutus aga kaebaja see väide valeks.

16. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja on esitanud

ukraina keele valdamise kohta ebaõigeid selgitusi. See, kogumis kaebaja teiste väidete

abstraktsusega ja võimetusega oma väiteid täpsustada, põhistada (sh, miks kaebaja ei tea, mis

andmed on märgitud Ukraina sisepassi; miks kaebaja ei oska kirjeldada Mariupolit või

piirkonda, kus ta elas; miks ta esitas vastuolulisi andmeid sellest, mis koolis ta käis ja mis

aadressil ta Ukrainas elas ning kas ta omas sissekirjutust) viitavad kogumis kaebaja esitatud

andmete ebausaldusväärsusele.

17. Muu hulgas ei selgita kaebaja ka apellatsioonkaebuses, kuidas tal lubati Ukraina-Venemaa

piiri ületada 25.02.2022 Ukraina kehtetu sisepassiga. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja

järgmist: „Kohtu poolt viidatud artiklist nähtub, et Ukraina piirivalve pressiesindaja AD

selgitas, et sõjategevuse piirkondadest pärit isikute suhtes saab passi puudumisel teha

eriotsuseid, kuid need on erandlikud. Mida see täpsemalt tähendab AD ei selgitanud, kuid

arvestades, et kaebaja lahkus Ukrainast esimestel sõjapäevadel, siis ei ole välistatud, et

„eriotsused“ võisid seisneda ka selles, et isikud lubatakse üle piiri ka sisedokumendi alusel,

mis on kaotanud kehtivuse.“ Olukorras, kus kaebaja väidab, et ta põgenes Ukrainast seetõttu, et

ta kutsuti sõtta, on ringkonnakohtu hinnangul väheusutav, et teenistusse kutsutud inimene lubati

eriotsuse alusel üle piiri. Samas kaebaja ei väida, et tema suhtes selline eriotsus tehti.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väited sellest, et ta tuli vabatahtlikult

tööle Venemaale päev pärast Ukraina ründamist ning et tema pass varastati Moskvas ära, on

väheveenvad. Need on osalt ka vastuolus kaebaja väidetega, mille kohaselt põgenes ta

Ukrainast, sest ta kutsuti sõtta. Isegi kui kaebaja pass varastati Moskvas ära, nii nagu kaebaja

väidab, ei selgita see kaebaja edasist käitumist. Näiteks, miks kaebaja ei teinud Venemaal

midagi selleks, et uus dokument muretseda, miks otsustas tulla Eestisse ebaseaduslikult

eesmärgiga siinset Ukraina saatkonda külastada ja miks, kui tal oli võimalus Ukraina saatkonda

Eestis minna, tegi ta seda vaid üks kord. Kaebaja väide, et ta ei julgenud Ukraina saatkonda

teist korda minna, sest ta kardab sõtta saatmist, on vastuolus kaebaja selgitusega, et ta tuli

Eestisse selleks, et Ukraina saatkonnast endale kaotatud passi asemele isikut tõendavat

dokumenti taotleda.

19. Halduskohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud PPA otsuse kujunemist ning

ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vigu ei PPA ega halduskohtu otsusest. Asjaolu, et kaebaja

ei nõustu kohtu poolt tõendite hindamise ning õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise

3-23-359

10(12)

tulemusel tehtud järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks rikkunud menetlusõigust või

vääralt kohaldanud materiaalõigust.

20. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et ta on täitnud kaasaaitamiskohustuse korrektselt.

Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja järeldustega ega

korda neid. Kaebaja menetlustes esitatud selgitused on olnud väheveenvad, kohati vastuolulised

ja puudulikud. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et ta on omapoolsed selgitused

esitanud ning PPA on liialt rangelt nõudnud temalt tõendite või selgituste esitamist.

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul, juhtumi asjaolusid arvestades,

olid menetlus ja kaebaja ärakuulamine, sh esitatud küsimused, piisavad. Kuigi kaebaja heidab

PPA-le ette puudulikku küsitlustehnikat ning seostab seda asjaoluga, miks kaebaja ei ole saanud

anda piisavalt loogilisi ja põhjalikke selgitusi, ei ole kaebaja neid selgitusi suutnud esitada ja

vastuolusid kõrvaldada ka kohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on kaebaja kohustuseks

tuua välja kaebuse faktiline põhjendus.

22. Apellatsioonkaebusest ja muudest dokumentidest nähtub kaebaja hirm olla mobiliseeritud

sõtta. Seejuures jätab kaebaja ebamääraseks, kas ta on Venemaa või Ukraina kodanik ning kas

ta kardab, et teda värbab sõtta Venemaa või Ukraina. Halduskohus on hinnanud kaebaja väiteid,

mis seonduvad Venemaale naasmise hirmuga. Samuti on halduskohus hinnanud, kas kaebajal

võib olla alust rahvusvahelise kaitse saamiseks olukorras, kus kaebaja hinnangul võib olla oht,

et ta mobiliseeritakse Venemaa sõjaväkke. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjenduste

ja järeldustega ega pea neid vajalikuks korrata. Kaebajat ei ole alust tunnustada ei pagulasena

ega täiendava kaitse saajana.

Lahkumisettekirjutus

23. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks

viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse

tegemiseks. VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses

või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

24. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt arvesse isiku

perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet. PPA on

otsuses õigesti leidnud, et olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu

VSS § 171 (mittetagasisaatmise põhimõte) järgi. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis

välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise. Venemaa piiri ületades saab Venemaa võimudele

küll teatavaks, et isik on viibinud välismaal, kuid kohtul puudub üldteadaolev teadmine, et see

toob kaasa automaatselt piinamise või surmanuhtluse ohu VSS § 171 mõistes. Venemaa piirid

ei ole veel täielikult suletud ning tema kodanike viibimine välisriikides, sh NATO riikides, ei

ole tavapäratu. Kaebaja väide teda piiriületamisel tabava ohu kohta on abstraktne ning sellega

seoses ei ole viidatud päritolumaa informatsioonile, mis võimaldaks seda väidet kontrollida.

Halduskohus analüüsis Venemaale naasmise ohte pagulasseisundi kontekstis ning jõudis

põhjendatud järeldusele, et kaebaja puhul reaalne oht puudub.

Sissesõidukeeld

25. Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus ning kaalutlused on iga juhtumi puhul

erinevad. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega

Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni

sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel

kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust

omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg

3-23-359

11(12)

4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale

sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu

või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje.

26. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaalutlusotsuse kujunemist vaidlustatud otsuses

piisavalt põhjendanud. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt analüüsis PPA sissesõidukeelu

kohaldamist ning ei määranud automaatselt selle pikkuseks viis aastat VSS § 74 lg 2 alusel.

Sellega täitis PPA VSS § 74 lg-st 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ

art 11 lg-st 2 ja põhjendustest 14 tuleneva nõude kaaluda keelu kestuse määramisel hoolikalt

kõiki üksikjuhtumi olulisi asjaolusid. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et

vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu

tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud

sissesõidukeeld piisavalt põhjendatud ning halduskohus leidis õigesti, et see on antud kaalutlus-

ja hindamisvigadeta. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus oli selgelt põhjendamatu. Kaebaja

ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult ja ei esitanud rahvusvahelise kaitse saamise menetluses

tõeseid andmeid. Samuti puuduvad kaebajal kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka

teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Seetõttu pole PPA kaebajale 5-aastase kehtivusajaga

sissesõidukeelu määramisel kaalutlusõiguse piire ületanud. Sissesõidukeelu kehtestamise

õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, p 18), mistõttu hilisemaid asjaolusid ei saa arvesse

võtta.

27. Viieaastase sissesõidukeelu kehtestamist õigustab oluline avalik huvi tagada, et

rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi ei kuritarvitataks. Kuigi

tegemist on liikumisvabadust piirava instrumendiga, ei ole riive ebaproportsionaalne. Riigil on

suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist.

Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist ning

kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda riigisisestele

tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld kujutab endast Euroopa Liidu

tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast kolmanda riigi

kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide territooriumile. Seega

on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju.

28. Kaebaja hinnangul pole põhjendatud järeldus, et kui kaebaja ei ole psühholoogiteenust

kasutanud, siis ta seda ei vaja. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika

järgi võib isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu olla keelatud, kuid seda vaid väga

erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt

haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva

ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht

välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa

suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt 13. detsembri 2016. a otsus

Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; 7. detsembri 2021. a otsus Savran vs. Taani (57467/15),

p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on

väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-

69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kaebaja tervislik seisund ei ole

selline, mille tõttu võiks kaebaja väljasaatmine riigist olla keelatud või mille tõttu ei tohiks

piirata tema võimalust siseneda Schengeni alale. Kaebaja ei ole füüsiliselt või psüühiliselt

raskelt haige isik. Kaebaja ei ole seda ka väitnud. Seetõttu ei mõjuta kaebaja väidetav võimalik

vajadus psühholoogiteenuse järele praegusel juhul kaebaja riigist väljasaatmist või talle

sissesõidukeelu kohaldamist.

Riigi õigusabi andmise lõpetamine

3-23-359

12(12)

29. Tallinna Halduskohus andis 08.02.2023 määrusega X-le riigi õigusabi kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus leiab, et X-le tuleb lõpetada edaspidi

riigi õigusabi andmine.

30. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma algatusel

igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-s

ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste

äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Juhul, kui kohtumenetluse kestel

langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise lõpetada (vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.03.2008 määrus asjas nr 3-2-1-9-08, p 12).

31. PPA teavitas 30.06.2023 ringkonnakohut, et X lahkus Eestist Saksamaale ning avaldas seal

soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Saksamaa Bundesamet für Migration und Flüchtlinge

Dublini osakond esitas 30.06.2023 PPA-le vastuvõtmispalve, millele PPA vastas 04.07.2023,

et võtab isiku tagasi. Üleandmistähtajaks sai kuus kuud. PPA andmetel ei ole isik Eestisse tagasi

saabunud (vt PPA 24.08.2023 vastus Tallinna Ringkonnakohtu päringule).

32. Riigi õigusabi andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi

saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi

vahendeid kasutataks säästlikult. Kaebaja on riigist lahkunud. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab

kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.

33. X on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Kaks kohtuastet on pidanud kaebust

põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei näe vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses

osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid olukorras, kus isik on Eestist

lahkunud ega ole ka oma esindaja jaoks kättesaadav. Esindajale pole samamoodi kontrollitav,

kas isik soovib oma kohtuasjaga jätkata. Oma kohtuasja peab ajama iga isik eeskätt ise ning

olema selleks kohtule igal ajal operatiivselt kättesaadav (HKMS § 28 lg-d 3 ja 4). Eeltoodu ning

VRKS § 252 lg 2 alusel tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.

34. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS §

17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse alusel

kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.

Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse.

Menetluslikud küsimused

35. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad

riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste

endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

36. Muud menetlusabi peale riigi õigusabi pole kaebaja saanud, sh menetlusabi kohtulahendi

tõlkimiseks. Kaebaja pole teatanud ka oma uutest kontaktandmetest, kuhu tõlge saata. Seetõttu

ei tõlgi kohus kohtuotsust vene keelde.

37. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse

avaldamisel asendatakse kaebaja nimi (nimed) ja sünniaeg (sünniajad) tähemärkidega. Samuti

tuleb välja jätta andmed kaebaja Eestisse saabumise aja kohta.

(allkirjastatud digitaalselt)