3-23-1235/65 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Monika

Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

25. august 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1235

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

pikendada

X

kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2023. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB

Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2023. a määruse

haldusasjas nr 3-23-1235 resolutsiooni punkti 2 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2023. a

määruse haldusasjas nr 3-23-1235 resolutsiooni punkt 2 muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused puštu keelde.

4. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed ja sünniajad tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.05.2023 Setomaa vallas kinni kaks Venemaa

Föderatsioonist ebaseaduslikult Eestisse saabunud meessoost isikut, kellest üks tuvastati kaasas

olnud rahvuspassi alusel kui Afganistani Islamiemiraadi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX).

Passi kohaselt on isik viibinud Venemaal alates 08.11.2022 ja omab viisat seal õppimiseks.

PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 alusel kinni ning

isik esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse, märkides, et ta vajab kaitset, sest

kodumaal käib sõda ja seal pole turvaline ning on probleeme töö leidmisega. Isik võttis

24.05.2023 õhtul rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ning PPA kohustas 24.05.2023

ettekirjutusega nr 1052268227 isikut Eestist kohe lahkuma Afganistani ja kohaldas tema suhtes

3-23-1235

2(6)

Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-

23-1152 VSS § 23 lg 1 p 1 alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK)

mitte kauemaks kui 25.07.2023.

2. X esitas PPA-le 05.06.2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus

andis 07.06.2023 määrusega nr 3-23-1235 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa isiku paigutamiseks KPK-sse mitte

kauemaks kui 07.08.2023. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.08.2023 määrusega X

määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.

3. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 31.07.2023 taotluse pikendada

VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 362 lg 5 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu

võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Ebaseadusliku piiriületuse tõttu esineb isiku

puhul VSS § 68 p 8 kohane põgenemisoht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isikuga viidi rahvusvahelise

kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks 28.06.2023 läbi intervjuu, kuid

seniste kohati erinevate ja segaste ning üldiseks jäävate ütluste pinnalt ei saa vaieldamatult

väita, et isik vajab rahvusvahelist kaitset. PPA-l tuleb analüüsida ka päritoluriigi infot ja isiku

mobiiltelefoni sisu ning korraldada seejärel uus intervjuu. Pärast Eesti välispiiri ületamist liikus

isik sisemaa suunas ning varjas ennast paari tunni jooksul metsas, kuigi tema läheduses oli

patrull, kelle poole saanuks pöörduda abi saamiseks. Isiku väide, et ta kartis PPA poole

pöörduda, kuna oli öö ja pime, on paljasõnaline. Samal ajal, kui isik end PPA eest varjas, pidas

patrull samas piirkonnas kinni Eesti registreerimismärgiga sõiduauto, kus olid kaks isikut –

juhiks Portugali ID-kaardiga Q ja kaasreisijaks Itaalia ID-kaardiga afgaani rahvusest Z. Kuigi

X enda sõnul neid isikuid ei tunne, on väheusutav, et Eesti välispiiri lähedusse sattusid

juhuslikult samal ajal kaks riiki ebaseaduslikult sisenenud afgaani ning sõiduauto, mille

kaasreisijaks oli samuti afgaan, kelle perekonnanimi oli sama mis ühel riiki sisenenud isikul.

PPA hinnangul olid sõiduautoga isikud tulnud vastu kahele riiki sisenenud afgaanile ning nende

plaan oli liikuda edasi kas Portugali või Itaaliasse. X ütlused kinnitavad samuti PPA järeldust,

et isikul ei olnud plaani Eestisse jääda ja siin rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid ta soovis

liikuda edasi Saksamaale ja esitada seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku 28.06.2023 ütluste

kohaselt maksis ta vahendajale 5000 USD, et ta viidaks autoga Saksamaale, kus on tema

lähisugulased (vend, onupojad). Eluliselt on usutav, et isik soovis jõuda nt Saksamaale, kus on

suur afgaanide kogukond ja kus isikul on lihtsam lõimuda.

Isiku käitumist ja tema ütlusi arvestades on tuvastatav ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht,

sest tema hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ei soovi lahkumiskohustust täita, samuti

võib järeldada, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). PPA hinnangul loobus

isik esmasest rahvusvahelise kaitse taotlusest, kuna arvas, et sel juhul lastakse ta vabaks ning

võimaldatakse tal liikuda edasi Euroopasse. Isik küsis 25.05.2023 PPA ametnikult mh, kas ta

võib rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamise korral Eestist lahkuda. See näitab isiku soovi

lahkuda mujale Euroopasse ja mitte täita kohustust lahkuda Schengeni alalt. Isik esitas uue

rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui talle uuesti selgitati, et seadusliku viibimisaluse

puudumise tõttu on tal kohustus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Samuti viibis isik pikalt

tema jaoks turvalises riigis (Venemaal), kuid ei teinud midagi, et saabuda Eestisse seaduslikult.

Asjaolude kogumi põhjal on alust arvata, et isik ei tulnud Eestisse taotlema rahvusvahelist

kaitset ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks. Samuti on

usutav, et vabadusse jäädes oleks isik valmis kasutama kõiki vahendeid, tegemaks teoks oma

algne eesmärk jõuda sugulaste juurde Saksamaale. Isikust lähtuva põgenemisohu tõttu ei ole

tema suhtes võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.

3-23-1235

3(6)

4. X palus halduskohtu 04.08.2023 istungil jätta PPA taotlus rahuldamata. Isik tahab jääda

Eestisse ning tuua siia oma abikaasa ja lapsed. Isikul ei olnud algusest peale plaani jääda

Venemaale, sest tema sugulased on Euroopas. Isiku abikaasa töötas arstina USA firmas,

mistõttu on tema elu Afganistanis ohus. Esimese varjupaigataotluse võttis isik tagasi, sest kartis

ja ei teadnud, kuidas toimida. Isik ei ole Afganistanis töötanud sõjaväes, kuid on lühikest aega

töötanud mitteametlikult politseis.

5. Tallinna Halduskohus pikendas 07.08.2023 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel PPA-le antud luba X KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni,

ent mitte kauemaks kui 08.12.2023 (resolutsiooni p 2). Põhjendatud on isiku kinnipidamise

pikendamine nii VRKS § 361 lg 2 p 4 kui ka p 5 alusel. Rahvusvahelise kaitse menetlus on

pooleli ning PPA ei ole menetluses ebamõistlikult viivitanud. Isikuga on toimunud üks

intervjuu ning käimas on isiku väidete ja päritolumaa info analüüs. Oluline on, et isik oleks

kättesaadav asjaolude selgitamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4). Pärast isiku loobumist esmasest

rahvusvahelise kaitse taotlusest tegi PPA temale 24.05.2023 ettekirjutuse Eestist lahkuda. Uue

rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles 05.06.2023. On alust arvata, et isik esitas uue

taotluse eesmärgiga vältida enda väljasaatmist (VRKS § 361 lg 2 p 5). Sellele viitavad nii

esimese taotluse tagasivõtmine kui ka ebakõlad isiku ütlustes. Näiteks põhjendas isik algsel

küsitlemisel Venemaalt lahkumist kõrge õppemaksuga, kuid 04.05.2023 istungil väitis aga, et

tal ei olnud algusest peale plaani Venemaale jääda. Seega on põhjendatud kahtlus, et isik võis

tulla Euroopasse pigem elujärje parandamise eesmärgil, mitte selle pärast, et tema ja ta

perekonna elu oleks olnud tõsises ohus. Vabaduses viibides võib isik põgeneda ja liikuda edasi

Saksamaale või Belgiasse, kus elavad tema sugulased. Isiku väide, et tal on pere, keda ta

sooviks Eestisse tuua, seda võimalust ei kõrvalda. Eestisse saabudes varjas isik end PPA eest,

lootes tõenäoliselt jõuda auto peale, mis oleks ta Saksamaale edasi toimetanud. Isik võttis pärast

kinnipidamist algse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, lootes tõenäoliselt vabaneda ja oma

teekonda jätkata. Seega, isegi kui isiku põhieesmärk oli põgeneda kodumaal valitseva ohu eest,

ei pruugi ta ikkagi jääda PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni kättesaadavaks. Isiku

põgenemisohu saab tuvastada VSS § 68 p 8 alusel ning arvestades isiku ütlusi ja käitumist

kogumis. VRKS §-s 29 toodud leebemad järelevalvemeetmed põgenemisohtu ei kõrvaldaks.

Ka isiku reisidokumentide hoiule võtmine ei pruugi takistada tema edasiliikumist, arvestades

isiku kontakte ja teadmisi ebaseaduslikuks reisimiseks. Isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa

pidada ebaproportsionaalseks ning isik ei ole välja toonud ühtegi asjaolu (nt terviseseisund),

mis välistaks tema KPK-s kinnipidamise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 18.08.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.08.2023 määruse

resolutsiooni p 2 ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st.

Isiku põgenemise ohtu ei esine ja ta oleks PPA-le kättesaadav ka siis, kui teda kohustataks

elama kindlaksmääratud kohas. Isik ei esitanud 05.06.2023 uut rahvusvahelise kaitse taotlust

eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Isik oli algselt segaduses ega saanud aru menetluse

käigus avaldatud infost. Isiku ütlustes ei esine ebakõlasid ning ta on selgitanud, miks ta oli

sunnitud Venemaalt lahkuma. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise osas ei ole halduskohus

arvestanud Riigikohtu praktikaga. Isiku põgenemise ohtu ei saa tuvastada VSS § 68 p 8 alusel,

sest isik on selgitanud, miks ta oli sunnitud ületama piiri ebaseaduslikult. Isiku põgenemisohu

puudumist saab järeldada ka sellest, et ta on menetluses igati kaasa aidanud ja ei ole esitanud

valeandmeid. Isiku kinnipidamine KPK-s ei ole proportsionaalne ning PPA ei ole põhjendanud,

millised uued asjaolud õigustavad kinnipidamise pikendamist. Kuivõrd rahvusvahelise kaitse

taotlust ei ole esitatud väljasaatmise vältimise eesmärgil, tulnuks kaaluda VRKS §-s 29 toodud

meetmete kasutamist. Kohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimatust

3-23-1235

4(6)

piisavalt põhjendanud. Puudutatud isiku põgenemise ohu ebaõige hindamine on toonud kaasa

ebaõige kohtulahendi tegemise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi

väiteid, ei pea ringkonnakohus määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks vajalikuks küsida

PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

8. PPA 31.07.2023 taotlus tugines VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning § 362 lg-le 5 ning

põgenemisohu osas VSS § 68 p-dele 6 ja 8. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on

tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh isiku

ärakuulamiseks). Kinnipidamiseks esineb vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud

alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt

Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole VRKS § 361

lg 1 kohaselt lubatud, kui soovitud eesmärki on tõhusalt võimalik saavutada VRKS § 29 lg-s 1

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti kui kinnipidamine oleks rahvusvahelise

kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

9. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna

seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa

Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus

nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA seostas puudutatud isiku

põgenemise ohtu Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamisega (VSS § 68 p 8) ning puudutatud

isiku ütluste ja hoiakutega, mis annavad põhjust järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust

täita (VSS § 68 p 6).

10. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse

vajadus ei ole selge, vaid seda tuleb põhjalikumalt hinnata. Isiku sõnul on tal Afganistanis alust

karta tagakiusamist, sest tegi koostööd Afganistani eelmise valitsusega (töötas mitteametlikult

politseis). Samas ei ole isik rahvusvahelise kaitse taotluses ja 28.06.2023 vestlusel toonud välja

ühtegi juhtumit, kus teda oleks sellise koostöö eest ähvardatud või taga kiusatud, ning puuduvad

andmed, et isiku selline koostöö oleks üldse Talibanile teada. Samuti on isik märkinud, et tema

abikaasa töötas tervisekorralduse alal IMC-s (International Medical Corps) ning mitmeid IMC

arste on pärast Talibani võimuletulekut tapetud, kuid pole ka sellega seoses viidanud ühelegi

juhtumile, mis võimaldaks järeldada, et puudutatud isiku ja tema perekonna elu on Afganistanis

ohus. Üldine humanitaarne olukord on Afganistanis pärast Talibani võimuletulekut 2021. a-l

muutunud kahtlemata oluliselt halvemaks, kuid üksnes see tõdemus ei ole piisav, et tuvastada

konkreetse isiku puhul põhjendatud tagakiusukartus. Pärast võimuletulekut kuulutas Taliban

välja üldise amnestia neile, kes töötasid eelmise valitsuse heaks, kuid Talibani liikmed ei ole

seda vähemasti endistesse politseijõududesse kuulunud isikutega seoses sugugi alati järginud.

Seetõttu võib sellistel isikutel iseenesest olla põhjendatud tagakiusukartus (nt European Union

Agency for Asylum. Country Guidance: Afghanistan, January 2023, p 3.1, lk 54–55). Samas

vajavad puudutatud isikuga seotud asjaolud siiski täpsustamist. Eelviidatud raporti kohaselt (p

3-23-1235

5(6)

3.10, lk 70–72) võivad tõsises ohus olla mh naissoost humanitaartöötajad (sõltuvalt, millised

on nende täidetavad ülesanded), kuid puuduvad andmed, et tagakiusamise oht võiks laieneda

ka nende pereliikmetele. X ei saa taotleda rahvusvahelist kaitset oma abikaasa eest. Seniste

materjalide põhjal on ilmne, et PPA-l tuleb isiku rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks

kontrollida põhjalikumalt temaga seotud konkreetseid asjaolusid ja kõrvutada neid Afganistanis

praegusel ajal valitseva olukorraga. Põhjendatud on korraldada isikuga täiendav vestlus. PPA

ei ole lisaks ületanud VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise

6-kuulist tähtaega ning puudub alus järeldada, et PPA oleks täiendava intervjuu vm toimingute

tegemisega põhjendamatult viivitanud. KPK-s kinnipidamise pikendamiseks ei pea tingimata

esinema uusi asjaolusid, vaid oluline on see, et jätkuvalt peavad esinema asjaolud, mis isiku

kinnipidamist õigustavad.

11. Ringkonnakohus nõustus 16.08.2023 määruses (p 17) hinnanguga, et isiku puhul esineb

VSS § 68 p 8 kohane põgenemise oht. Ringkonnakohus jääb ka praeguses määruses varasema

seisukoha juurde. Põgenemisohule viitavad lisaks ebaseadusliku piiriületuse faktile ka isiku

käitumine pärast piiriületust (enda varjamine politsei eest) ning tema antud selgitused. Isik on

tunnistanud, et maksis agendile 5000 USD, mille eest lubati korraldada tema liikumine autoga

Venemaalt Saksamaale, kus elavad tema sugulased ja kus tal oli plaan taotleda rahvusvahelist

kaitset (vt 24.05.2023 küsitluse protokoll; 28.06.2023 vestluse protokoll, p-d 18–21, 54). Isiku

ütlusi toetab ka PPA selgitus, et patrull pidas 24.05.2023 samas piirkonnas ja samal ajal kinni

auto, mis ilmselt pidanukski X ja temaga koos liikunud teise afgaani toimetama edasi

Saksamaale. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei ole isik esitanud mingit selgitust, miks tal

ei olnud võimalik Venemaalt lahkuda seaduslikult ja taotleda rahvusvahelist kaitset nt piiril,

vaid on märkinud üksnes seda, et kogu liikumise korraldas agent. Asjaolusid arvestades esineb

põhjendatud kahtlus, et KPK-st vabastamise korral teeks isik teoks oma esialgse plaani liikuda

edasi Saksamaale või mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kus tal on sugulasi.

12. VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel on rahvusvahelisse kaitse taotleja kinnipidamine vältimatu

vajaduse korral lubatud, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni

peetud ja on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohtupraktikas on Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-le d ja Euroopa Kohtu lahenditele

tuginedes selgitatud, et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus

esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise

tagamiseks VSS-i alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi

asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist, nt kui

isikul on juba olnud võimalus varjupaigamenetluseks (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-

20-2119, p-d 12–15; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–17; Tallinna Ringkonnakohtu

06.07.2023 määrus nr 3-23-246, p 11).

13. Praegusel juhul tegi PPA isikule pärast tema poolt esialgse rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasivõtmist 24.05.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052268227 (koheselt sundtäidetav) ja Tartu

Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-23-1152 loa paigutada isik lahkumiskohustuse

täideviimise tagamiseks KPK-sse. Järelikult oli isik enne 05.06.2023 uue rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamist peetud kinni VSS-i alusel Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on

tõenäoline, et isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga takistada enda Eestist

väljasaatmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2023 määruse p 18). Eeltoodud järeldust

ei mõjuta asjaolu, et isik võis ekslikult arvata, et kui ta loobub rahvusvahelise kaitse taotlusest,

siis vabastatakse ta KPK-st ja võib liikuda Eestist edasi nt Saksamaale. Igal juhul esitas isik uue

rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui talle oli tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks

3-23-1235

6(6)

ja ta oli lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks paigutatud KPK-sse. Kuna isik on 28.06.2023

vestlusel (vt vastus küsimusele nr 54) väljendanud jätkuvalt soovi minna Saksamaale, kus on

tema pereliikmed, on põhjendatud alus arvata, et 05.06.2023 rahvusvahelise kaitse taotlus oli

esitatud Eestist (ja Schengeni alalt) väljasaatmise vältimiseks.

14. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi konkreetset põhjendust, mille alusel saaks

isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlustel). Isiku

kinnipidamine kokku kuni kuueks kuuks kujutab endast kahtlemata tema põhiõiguste olulist

piiramist, kuid VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut pidada kinni

kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10-11). Seetõttu ei saa

ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt hinnata isiku jätkuvat kinnipidamist praegusel juhul

ülemääraseks. VRKS § 29 lg-s 1 loetletud leebemate meetmete kohaldamine eeldab prognoosi,

et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid X suhtes tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks

hinnanguks alust.

15. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.08.2023

määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

16. Tallinna Ringkonnakohus andis 16.08.2023 määrusega X-le menetlusabi asjas tehtud

kohtulahendi riigi kulul tõlkimiseks puštu keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet arvestades

tuleb ka käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida puštu keelde

(HKMS § 114 lg 2).

17. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

füüsiliste isikute nimed ja sünniajad asendada tähemärgiga.

18. X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi

tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)