3-23-1791/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

24.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1791

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse määrusele

"Automaatse

biomeetrilise

isikutuvastuse

süsteemi

andmekogu põhimäärus", siseministri määrusele "Isikut

tõendavate

dokumentide

andmekogu

pidamise

põhimäärus",

Politsei-

ja

Piirivalveameti

kestvale

tegevusele (ID-kaartide väljastamisel sõrmejälgede omale

jätmine) ning isikut tõendavate dokumentide seadusele

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada X kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

KOHTU SEISUKOHT

1. 12.08.2023 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus järgmiste nõuetega:

1)

tuvastada automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu põhimääruse

(ABIS) vastuolu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2019/1157 järgmises osas:

"§ 38. Paragrahvides 8, 9 ja 10 nimetatud andmete säilitamine (1) Andmekogusse kantud

andmeid säilitatakse andmekogus aktiivselt 15 aastat, peale mida kantakse andmed eraldi

andmekogu arhiiviosasse, kus andmeid säilitatakse 50 aastat."

2)

tuvastada isikut tõendavate dokumentide andmekogu pidamise põhimääruse (ITD

andmekogu pidamise põhimäärus) vastuolu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL)

2019/1157 järgmises osas: "§ 18. Andmekogu andmete arhiveerimine Andmekogukaarte

säilitab vastutav töötleja 50 aastat vastavalt arhiiviseaduses sätestatule."

3)

tuvastada Politsei- ja piirivalveameti (PPA) kestva tegevuse (PPA ei kustuta ID-kaardile

salvestatud sõrmejälgi hiljemalt 90 päeva jooksul kaardi väljastamisest) vastuolu Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2019/1157.

4)

tuvastada isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) vastuolu põhiseadusega

järgmistes osades: "(5) Andmekogusse kantavate andmete koosseis ja nende säilitamise tähtaeg

määratakse andmekogu põhimääruses." "(6) Andmekogusse ABIS kantavate andmete koosseis

ja nende säilitamise tähtaeg nähakse ette andmekogu põhimääruses."

Kaebaja selgitab mh, et esitas PPA-le 30.08.2021 järgmise infopäringu: "Et paremini kaaluda,

kas uus olukord riivab mu õigusaktidega kaitstud põhiõigusi, palun PPA ametlikku vastust

kahele küsimusele: 1) Kas PPA tagab ID-kaartidele sõrmejälgede kogumisel järgneva nõude

täitmise? "Biomeetrilisi tunnuseid tuleks dokumendi ehtsuse ja omaniku isikusamasuse

kontrollimiseks koguda ja säilitada isikutunnistuste ja elamislubade andmekandjal." See

tähendab, kas sõrmejälje andmed talletatakse ainult ID-kaardil? 2) Kas PPA tagab IDkaartidele

sõrmejälgede kogumisel järgneva nõude täitmise? "Lisaks tuleks biomeetrilisi andmeid, mida

säilitatakse isikutunnistuste või elamislubade personaliseerimiseks, hoida väga turvaliselt ja

üksnes kuni dokumendi kätteandmise kuupäevani ning igal juhul mitte kauem kui 90 päeva

alates selle dokumendi väljaandmise kuupäevast. Pärast seda tuleks need biomeetrilised

andmed viivitamata kustutada või hävitada." See tähendab, kas sõrmejälje andmed hävitatakse

90 päeva jooksul pärast ID-kaardi inimesele kätte andmist?"

Kaebaja sai kaebuse kohaselt 15.09.2021 PPA vastuse: "Nõuded, et ka ID-kaardil oleks

sõrmejäljed, tulevad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest (EL) 2019/1157. Vastuseks

Teie mõlemale küsimusele. Teie poolt esitatud nõudeid ei täideta, kuna PPA juhindub oma töös

õigusaktidest ja nendest tulenevatest kohustustest."

Kaebaja märgib, et PPA tunnistas, et ei täida EL Parlamendi ja Nõukogu määrust, mis on

otsekohalduv ning Eesti seaduste (v.a. põhiseadus) suhtes ülemuslik. Kaebaja palus PPA-l

lõpetada õigusrikkumine, mida nad ei teinud, argumenteerides et nende tõlgendus EL määrusest

lubab jätkata. Kaebaja suhtles õiguskantsleri ja andmekaitsega, sai nõuandeid, aga menetlust

PPA vastu ei alustatud. 2021 aasta sügisel võttis Eesti valitsus vastu ABIS põhimääruse, aga

see ei kõrvaldanud õigusvastast olukorda, vaid sätestas selle uue normina.

Kaebaja märgib, et ei saa esitada muud kaebuse liiki, kui tuvastamiskaebus. Kaebajale

pole veel kahju tekkinud, hüvitada pole midagi. Kaebaja pole veel kaotanud võimalust

omada ID-kaarti ega veel sõrmejälgi andnud - need pole veel saanud väärkasutusse jõuda.

Kui kohus tuvastab õigusvastasuse, arvab kaebaja, et valitsus ja siseminister ise parandavad

oma vead ja PPA ise, kooskõlas EL määrusega, kustutab õigusvastaselt hoitud andmed.

Eeltoodust tulenevalt kaebaja palub: 1) ennistada kaebetähtaeg ITD andmekogu pidamise

põhimääruse suhtes; 2) ennistada kaebetähtaeg isikut tõendavate dokumentide seaduses suhtes;

3) tuvastada ABIS põhimääruse ja ITD andmekogu pidamise põhimääruse vastuolu EL

õigusega; 4) tuvastada PPA kestva tegevuse vastuolu EL õigusega; 5) tuvastada isikut

tõendavate dokumentide seaduse vastuolu põhiseadusega. 6) taotleda eelotsust Euroopa

Kohtult.

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebus tuleb kohtu hinnangul

HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel tagastada, kuna kaebajal puudub kaebeõigus ning

kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevalt.

2.1. HKMS § 5 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt on halduskohtul volitus tühistada haldusakt või teha

kindlaks selle õigusvastasus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 alusel on haldusakt

üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.

Vabariigi Valitsuse 23.12.2021 määrus nr 125 "Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse

süsteemi andmekogu põhimäärus", siseministri 18.12.2015 määrus nr 78 "Isikut tõendavate

dokumentide andmekogu pidamise põhimäärus" ja isikut tõendavate dokumentide seadus on

õigusloovad aktid. Halduskohtul puudub volitus tühistada õigustloov akt (üldakt) või tuvastada

selle õigusvastasus (sh põhjusel, et see ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ja/või

põhiseadusega). Halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale esitatud kaebusi, kuna

selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1, PSJKS § 2 p 1). Seega ei ole

kaebaja esitatud nõuded lubatavad.

Samuti ei ole lubatav kaebaja poolne abstraktne nõue tuvastada PPA kestva tegevuse (PPA ei

kustuta ID-kaardile salvestatud sõrmejälgi hiljemalt 90 päeva jooksul kaardi väljastamisest)

vastuolu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2019/1157 olukorras, kus kaebaja

subjektiivseid õigusi ei rikuta.

Halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg

1). Arvestades, et kaebajal on olemas kehtiv ID-kaart ning ta ei ole oma sõrmejälgi andnud ning

neid PPA-s ei säilitata, ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud.

Kohus selgitab, et kaebajal on võimalik vaidlustada pärast seda kui kaebajalt sõrmejäljed

võetakse nende säilitamist PPA andmebaasis üle 90 päeva, esitades peale sõrmejälgede võtmist

PPA-le konkreetse taotluse kaebaja sõrmejälgede kustutamiseks peale 90 päeva möödumist

(tuginedes käesolevas asjas esitatud kaebuses viidatud Euroopa Liidu õigusele). Juhul kui PPA

peaks kaebaja taotluse rahuldamisest keelduma, siis on kaebajal võimalik esitada vastavale

keelduvale otsusele halduskohtule tühistamiskaebus koos kohustamiskaebusega sõrmejäljed

kustutada tuginedes sellele, et sõrmejälgede säilitamine PPA andmebaasis on vastuolus

põhiseadusega ning Euroopa Liidu õigusega. Vastava kaebuse lahendamise raames saab kohus

kontrollida mh kehtiva õigusliku regulatsiooni vastavust põhiseadusele ja Euroopa Liidu

õigusele (HKMS § 158 lg 4) sh vajadusel küsida Euroopa Liidu Kohtult eelotsust.

Kuivõrd sellist taotlust ei saa kaebaja PPA-le aga esitada enne kui kaebaja suhtes on vastav

toiming PPA poolt teostatud (alles siis saab kaebaja esitada vastava ülal nimetatud taotluse

PPA-le ning kui see on lahendatud kaebaja suhtes negatiivselt, saab pöörduda kohtu poole), siis

järelikult hetkel puudub võimalus ka kaebuse muutmiseks. Teisisõnu on kaebus kohtule esitatud

ennatlikult.

2.2. Kohus selgitab täiendavalt, et tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest (PS §

4) on halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu tegevuse üle põhimõtteliselt järelkontroll.

See tähendab, et üldjuhul ei suuna kohus täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust oma

eelotsustega, vaid kohus hindab haldusorgani tegevuse õiguspärasust pärast seda, kui

haldusakt või toiming on isiku suhtes juba antud või tehtud. Antud juhul vastav tingimus

täidetud ei ole. Kohtule ei nähtu ka, et tegemist oleks sellise erandliku olukorraga, kus võiks

olla lubatav keelamiskaebuse esitamine, samuti ennetavalt tuvastamiskaebuse esitamine (vt

HKMS § 45 lg 1 ja 2).

2.3. Kohus juhib kaebaja tähelepanu ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 20. juuni 2019

määruse (EL) 2019/1157 liidu kodanike isikutunnistuste ning vaba liikumise õigust

kasutavatele liidu kodanikele ja nende pereliikmetele väljaantavate elamislubade turvalisuse

suurendamise kohta Artikli 10 lõikele 3, mis võimaldab liikmesriikidel kehtestada erandid oma

õiguses selles punktis nimetatud andmete säilitamise tähtaegadest nende andmete töötlemiseks.

3. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

4. Kohus selgitab veel, et kuivõrd kohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 ja 2 alusel,

siis kaebuselt tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 2).

Vastuseks kaebaja 21.08.2023 päringule selgitab kohus, et riigilõivu tasumist mitme nõude

esitamisel reguleerib HKMS § 104 lg 1, mis sätestab, et kaebuses mitme nõude, sealhulgas

alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette

nähtud suurim riigilõiv (vt ka RLS § 60).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv Kohtunik