2-22-3118/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-3118

Tsiviilasi

Mihkel Mereküla Õigusbüroo osaühingu hagi Ene Parve

ja Eddy Tellineni vastu kaasomandi lõpetamiseks

Ene Parve ja Eddy Tellineni vastuhagi Mihkel Mereküla

Õigusbüroo osaühingu vastu kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. märtsi 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mihkel Mereküla Õigusbüroo osaühingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja/vastuhagis kostja): Mihkel Mereküla

Õigusbüroo

osaühing

(registrikood

12885771),

lepingulised esindajad Ott Lepmets ja advokaat Charlotta

Rebecca Zobel

Vastustajad (kostjad/vastuhagis hagejad):

1. Ene Parve (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. Eddy Tellinen (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo

Normann

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Tartu Maakohtu 9. märtsi 2023 otsuse resolutsiooni kaasomandi

lõpetamise viisi osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 9. märtsi 2023 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

2.1. Jätta rahuldamata Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ hagi Ene Parve ja Eddy

Tellineni vastu kaasomandi lõpetamiseks.

2.2. Rahuldada Ene Parve ja Eddy Tellineni vastuhagi Mihkel Mereküla

Õigusbüroo OÜ vastu kaasomandi lõpetamiseks. Lõpetada Ene Parve, Eddy

Tellineni ja Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ kaasomand kinnisasjale asukohaga

XXXXXXXXXX maakond registriosa nr XXXXXX selliselt, et Ene Parvele jääb

½ kaasomandist ja Eddy Tellinenile ½ kaasomandist.

2.3. Kohustada Ene Parve ja Eddy Tellineni tasuma Mihkel Mereküla Õigusbüroo

OÜ-le kaasomandi osa kaotuse eest käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kahe kuu

jooksul 13 000 eurot.

2.4. Kohustada Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ-d andma pärast resolutsiooni

p-s 2.3. nimetatud kohustuse täitmist ühe kuu jooksul nõusolek kaasomandis oleva

kinnisasja registriosa nr-ga XXXXXX (aadress: XXXXXXXXXX maakond)

kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et kinnisasi jääb Ene Parve ja Eddy Tellineni

kaasomandisse, sh andma nõusolek kohtuotsuses nimetatud kinnisasja registriosa

II jao omanikukande, mille kohaselt on Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ, Ene

Parve, Eddy Tellineni kinnisasja kaasomanikud, kustutamiseks ja uue kande

tegemiseks,

millega

kantakse

kinnisasja

nr

XXXXXX

kaasomanikena

kinnistusraamatusse ½ osas Ene Parve ja ½ osas Eddy Tellinen.

2.5. Lugeda resolutsiooni p-s 2.4. nimetatud tahteavaldused antuks alates Ene

Parve ja Eddy Tellineni poolt hüvitise 13 000 euro tasumisest Mihkel Mereküla

Õigusbüroo OÜ-le.

2.6. Käesolev kohtuotsus asendab Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ tahteavaldusi.

2.7. Jaotada menetluskulud ja jätta menetluskulud maakohtu menetluses poolte

endi kanda.

3. Jätta Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud Mihkel Mereküla Õigusbüroo

OÜ kanda.

5. Mõista Mihkel Mereküla Õigusbüroo OÜ-lt Ene Parve ja Eddy Tellineni kasuks

menetluskulude katteks välja 960 eurot (sh käibemaks).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Mihkel Mereküla Õigusbüroo osaühing (hageja) esitas 1. märtsil 2022 Ene Parve (kostja I)

ja Eddy Tellineni (kostja II) vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. Hageja palus lõpetada

kaasomandi kinnisasjale asukohaga XXXXXXXXXX maakond (registriosa nr XXXXXX)

katastritunnustega

XXXXXXXXXXXXXX;

XXXXXXXXXXXXXX

ja

XXXXXXXXXXXXXX ning müüa kinnisasi kaasomanikevahelisel enampakkumisel.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt on XXXXX kinnistu poolte kaasomandis – hagejale kuulub 1/9,

kostjale I 4/9 ja kostjale II 4/9 osa kaasomandist. Hageja on üritanud kostjatega kaasomandi

jagamise osas korduvalt kokkuleppele saada. Pooled on eriarvamusel kinnistu turuväärtuse

osas. Kõigil kinnisasja omanikel on huvi omada kinnisasja, kuid puudub kokkulepe, kellele

kinnisasi jääb ning mis hinnaga teiste osad välja ostetakse. Seetõttu on hageja arvates mõistlik

kaasomandi lõpetamine kinnisasja müümisel kaasomanikevahelisel enampakkumisel

(asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 ja § 77 lg 2).

Hageja palus jätta kostjate vastuhagi rahuldamata ning kostjate esitatud eksperthinnanguga

(hindamisakt) kinnisasja väärtuse kohta asja lahendamisel arvestamata. Hageja esitatud nõue

tagab parimal võimalikul viisil poolte õigused ning hoiab ära pika vaidluse kinnistu hinna üle.

Vastuhagi riivab liigselt hageja omandiõigust ning õigust õiglasele hüvitisele omandikaotuse

eest. Kostjate esitatud hindamisakt ei kajasta kogu kinnistu väärtust. Omandiõiguse lõpetamine

on oluline omandiõiguse riive, mis peab saama õiglase, kohase ja kohese kompensatsiooni.

Vastuhagis kostjate pakutud 8778 eurot on liiga madal hind. Selline hind ei vasta kinnistu

turuväärtusele ning on madalam isegi kostjate täitemenetluses tehtud pakkumisest

(10 100 eurot).

Hindamisakti koostanud eksperdid ei tegele igapäevaselt põllu- ja metsamaade müümise ja

ostmisega. Tegemist on ebausaldusväärse tõendiga.

Kinnistu koosneb hoonestatud maast, metsa- ja põllumaast. Kostjate hindamisaktis on hinnatud

vaid hoonestatud ja metsamaad. Metsamaa on hageja poolt lisatud hindamisakti kohaselt väärt

vähemalt 67 000 eurot (tl 49-50) ning põllumaa hinnapakkumise kohaselt vähemalt

44 000 eurot (tl 51-52). Hageja on juba leidnud kaks potentsiaalset ostjat, kes oleksid nõus

ainult põllumaa ostma vähemalt 44 000 euroga (tl 53-54p). Seega on kinnistu turuväärtus

vähemalt 158 830 eurot (hoonestatud maa 47 830 eurot + metsamaa 67 000 eurot + põllumaa

44 000 eurot).

Kostjate väidetav emotsionaalne side kinnisasjaga ei kaalu üle hageja õigust omandile ja õigust

õiglasele hüvitisele. Kinnisasi ei ole kostjate eluase. Kui kostjatel oleks tegelik tugev

emotsionaalne side kinnisasjaga, siis oleksid nad kinnisasja osa ostnud juba täitemenetluses või

oleksid kohtuväliselt nõustunud hüvitama hagejale õiglase hinna hageja osa eest. Hoonete eest

ei ole viimaste aastate jooksul hoolitsetud.

Kostjate väide, et nende huvid on kaalukamad, kuna neile kuulub suurem osa kinnistust, ei ole

kooskõlas seadusega (AÕS § 71 lg 3). Kostjate poolt vastuhagis väljapakutud turuhinnast

arvestatavalt madalam pakkumine on tehtud vaid eesmärgiga saada kinnistu alusetult odavalt

enda omandisse. Tegemist ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 mõttes heas

usus käitumisega ning selle eesmärgiks on kahju tekitamine hagejale.

Kohtutäitur ei ole pädev kinnisvara hindama ja kohtutäituri akt on koostatud oktoobris 2021,

kuid kinnisvara hinnad tõusevad igakuiselt.

2. Kostjad tunnistasid hageja nõuet lõpetada kaasomand kinnisasjale, kuid vaidlesid vastu

hageja taotletud kaasomandi lõpetamise viisile müüa kinnisasi kaasomanikevahelisel

enampakkumisel. Kostjad esitasid vastuhagi, milles palusid lõpetada kaasomandi selliselt, et

kostjale I jääb ½ kaasomandist ja kosjale II ½ kaasomandist ning kohustada hagejat andma

nõusolek

kinnistusraamatu

kannete

muutmiseks

ja

asendada

hageja

tahteavaldus

kinnistusraamatu kannete tegemiseks kohtuotsusega kandmaks kinnistu kaasomanikena

kinnistusraamatusse kostja I ½ kaasomandist ja kostja II ½ kaasomandist. Kostjad nõustusid

tasuma hagejale kinnistu 1/9 kaasomandi osa kaotuse eest 8778 eurot. Menetluskulud paluvad

kostjad jätta hageja kanda.

Hageja omandas kinnistu 1/9 mõttelist osa 1. detsembril 2021 kohtutäituri korraldatud

enampakkumisel. Oksjonil osalesid ka kostjad, kes pakkusid osa eest 10 100 eurot, kuid

enampakkumise võitis hageja hinnaga 12 500 eurot.

K. Lapi 1. veebruari 2022 eksperthinnangu kohaselt on kinnistu turuväärtus 79 000 eurot, st

1/9 mõttelise osa väärtus on 8777,78 eurot. Kaasomanikevaheline enampakkumine ei oleks

mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega, sest kostjaid sunnitaks tasuma kaasomandi eest

oluliselt kõrgemat hinda. Kuivõrd poolte huvid kaasomandi suhtes ei ole võrdsed, siis ei ole

selle jagamine eeltoodud viisil mõistlik ega võimalik. Hageja ei ole lähtunud kinnisasja

suurema mõttelise osa kaasomanike huvidest ja ei arvesta kostjate soovi jätkata oma sünnikodu

kasutamist. Hageja ei käitu hea usu põhimõttega kooskõlas.

Kokkuleppele mittejõudmine on põhjustatud hageja põhjendamatult suure hüvitise nõudest

kaasomandi lõpetamisel. Hageja hindas meelevaldselt kinnistu väärtuseks 188 000 eurot.

Põhjendamatud on hageja etteheited kostjate esitatud hindamisaktile. K. Lapp on 7. taseme vara

hindaja (kutsetunnistus nr 169735), mis on praegu kõrgeim võimalik tase. Puudub igasugune

alus kahelda K. Lapi pädevuses, oskustes ja teadmistes kinnisvara hindajana. Ka kinnistu hinna

sisse kuuluva metsamaa ja kasvava metsa turuväärtuse on määranud pädev hindaja –

tunnustatud metsakorraldaja Juhan Kütt. Esitatud arvamus on kooskõlas ka 15. oktoobril 2021

kohtutäitur R. Alberti poolt koostatud vara arestimise aktiga, mille järgi vaidlusaluse vara

1/9 osa mõtteline väärtus oli 7800 eurot.

Kostjatel on kinnistuga emotsionaalne side. Kostjate ema ja isa elasid XXXXX talus surmani

(2014. ja 2018. aastal). Kostja I läks omaette elama 1979. aastal Viljandisse ja kostja II läks

1979. aastal Pärnusse, kuid side kodutaluga pole neil kunagi katkenud, sest ema-isa (ja

kasuvanaema A. Manna) elasid seal ja vanemate juures käisid kostjad kogu aeg. Pärast ema ja

isa surma on kostja I kõik aastad kevadest-sügiseni elanud XXXXX talus ning kostja I jääb

alates 1. maist 2022 pensionile ja asub alaliselt elama XXXXX tallu. Hagejale ei ole kaasomand

koduks, ta ei ole kinnistut ka sellel eesmärgil ostnud, et sinna elama asuda, vaid nähtuvalt tema

senisest tegevusest ostis ta 1/9 osa kinnistust ilmselgelt ärilisel eesmärgil. Hageja

seisukohtadest ei nähtu ühtegi asjaolu, mille alusel oleks võimalik väita, et hagejal esineb

ülekaalukas huvi nõuda kaasomanikevahelist enampakkumist. Hageja püüab ilma

tervikväärtust esitamata meelevaldselt esitada kinnisasja väärtust üksikute osade kaupa (mets

ja maa), kuid ei ole selles veenev. Kinnisasja kui terviku väärtust ei ole hageja tõendanud.

Kostjad paluvad jätta hageja esitatud hindamisakti ja e-kirjavahetuse maa võimaliku ostu kohta

tähelepanuta.

Kostjad nõustusid 8. veebruari 2023 seisukohas suurendama hagejale hüvitatavat summat

13 000 euroni.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi ning rahuldas kostjate vastuhagi kaasomandi

lõpetamiseks. Maakohus kohustas kostjaid tasuma hagejale kaasomandi osa kaotuse eest

kohtuotsuse jõustumisest kahe kuu jooksul 13 000 eurot. Maakohus kohustas hagejat andma

pärast kaasomandi kaotuse eest hüvitise saamist ühe kuu jooksul nõusoleku kaasomandis oleva

XXXXX kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et kinnisasi jääb kostjate I ja II

kaasomandisse, sh andma nõusoleku kohtuotsuse nimetatud kinnisasja registriosa II jao

omanikukande, mille kohaselt on hageja ja kostjad kinnisasja kaasomanikud, kustutamiseks ja

uue

kande

tegemiseks,

millega

kantakse

XXXXX

kinnisasja

kaasomanikena

kinnistusraamatusse ½ osas kostja I ja ½ osas kostja II. Maakohus luges hageja tahteavaldused

antuks alates kostjate poolt hüvitise 13 000 euro tasumisest hagejale ning märkis, et kohtuotsus

asendab hageja tahteavaldusi. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas järgmised mittevaieldavad asjaolud:

-

pooled on XXXXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) kaasomanikud (tl 4-4p, 39-

40);

-

hagejale kuulub alates 4. jaanuarist 2022 kinnisasjast 1/9 kaasomandi osa ja kummalegi

kostjale alates 12. märtsist 2019 kinnisasjast 4/9, s.o kokku 8/9 kaasomandi osa.

Maakohus leidis, et nii hagejal kui kostjatel on kinnisasja kaasomanikena õigus nõuda

AÕS § 76 järgi kaasomandi lõpetamist. Kui kohtule esitatakse hagi kaasomandi lõpetamiseks,

peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Kaasomand tuleb

lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem.

Hageja huviks on saada kogu kinnisasja omanikuks või saada oma kaasomandi osa eest õiglane

hind. Selleks on hageja hinnangul parimaks viisiks kinnisasja müümine kaasomanikevahelisel

enampakkumisel. Vastuhagejad omakorda toetuvad emotsionaalsele seotusele kinnisasjaga ja

leiavad, et kaasomanikevaheline enampakkumine ei ole mõistlik ega kooskõlas hea usu

põhimõttega, sest kostjaid sunnitaks tasuma kaasomandi eest turuväärtusest oluliselt kõrgemat

hinda ning samuti ei ole poolte huvid kaasomandi suhtes võrdsed.

Maakohus märkis, et kohtul tuleb käesolevas asjas tuvastada, kas mõnel kaasomanikest on

ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu.

Maakohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttest ja kostjate kinnitustest nähtub, et nende ema

L. Jüriso oli alates 24. märtsist 1999 kantud kinnistusraamatusse XXXXX kinnistu omanikuna

(tl 39-40). Kohtule esitatud kinkelepingu alusel on tuvastatav (tl 38), et L. Jüriso on

29. detsembril 1956 saanud kinnistul asuvate hoonete omanikuks, mistõttu saab asuda

seisukohale, et kostjatel on side vaidlusaluse kinnisasjaga juba üle poole sajandi. Hageja seos

kinnisasjaga piirdub üksnes sellega, et ta omandas kinnistu mõttelise osa enampakkumiselt ning

esitas samaaegselt kostjatele kohtuvälise ettepaneku omandatud kaasomandi osa müümiseks

(tl 6p, pooltevaheline e-kirjavahetus), millest saab järeldada ärilisi eesmärke hageja tegevuses.

Maakohtu hinnangul on käesolevalt kaalukam argument kostjate soov säilitada perekondlik

järjepidevus ja oma sünnikodu, kuna perekonnal on kinnisasjaga pikaajaline seotus. Ilmselgelt

on kinnisasi kostjatele rohkem kui varaliselt hinnatav ese. Sellele viitab tõik, et ka kostjad ise

võtsid kohtutäitur R. Alberti korraldatud enampakkumisest osa, pakkudes 1/9 osa eest

10 100 eurot, mis aga parimaks pakkumiseks ei osutunud. Maakohus on seisukohal, et hageja

majanduslik huvi kinnisasja vastu ei kaalu üles kostjate huvi perekondliku järjepidevuse

säilitamise vastu.

Kuivõrd kostjatel esineb ülekaalukas siiras huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu, ei ole

käesoleval juhul põhjendatud lõpetada kaasomandit hageja taotletud viisil, s.o läbi kaasomanike

vahelise enampakkumise. Seega jättis maakohus hagi rahuldamata.

Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui

kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele kaasomanikule tema osa rahas välja

maksma (vt Riigikohtu 10. mai 2017 otsus nr 3-2-1-39-17, p 13). Käesoleval juhul on kostjad

huvitatud kinnisasja tervikuna omandamisest ning nõus hagejale tema osa rahas välja maksma,

paludes kohtul välja mõista hageja kasuks kinnistu 1/9 kaasomandi osa eest 8778 eurot. Hageja

aga leiab, et see summa ei ole omandi kaotuse eest õiglane. Samuti on kostjad avaldanud

võimekust tasuda hagejale kinnistu osa eest 13 000 eurot (tl 88).

Maakohtu hinnangul on käesoleval juhul õiglane kaasomandis olev kinnistu kaasomand

lõpetada, jättes selle tervikuna kostjate kaasomandisse (½ + ½), kohustusega hüvitada hagejale

omandi kaotus rahas. Sellisel viisil on kaitstud kostjate huvi lapsepõlvekodu säilitamise vastu

ja samas ka hageja majanduslikud huvid.

Kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma

omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust

tervikuna ja arvutada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel.

Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte mõttelise osa harilikust

väärtusest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2015 otsus nr 3-2-1-102-05, p 16; Riigikohtu 10. mai

2017 otsus nr 3-2-1-39-17, p 13).

Kostjad on esitanud riiklikult tunnustatud eksperdi K. Lapi 1. veebruari 2022 koostatud

ekspertiisiakti nr 0026-22, mida saab käsitleda dokumentaalse tõendina TsMS § 272

tähenduses ja milles hinnatakse kinnisasja tervikuna, mh on kajastatud kinnisasja

katastriüksuste kõlvikuline koosseis. Ekspert K. Lapp toob välja, et 7,09 ha suurune põllumaa

osa katastriüksusest nr XXXXXXXXXXXXXX on koormatud 5-aastase rendilepinguga

OÜ Laanekuru kasuks. Metsamaa osas on K. Lapp tuginenud metsakorraldaja J. Küti metsa

hindamise aktile. Seega hõlmab K. Lapi hindamisakt kinnisasja tervikuna ning kajastab kõiki

selle kõlvikuid, mistõttu ei ole õige hageja vastupidine seisukoht.

Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus soovitakse kaasomandiks oleva tervikliku

kinnisasja kaasomandi lõpetamist, ei asenda üksikute kõlvikute väärtuste eraldiseisev

hindamine kinnisasja tervikväärtuse hindamist. Kinnisasja kui terviku hinna kohta on esitatud

üksnes K. Lapi eksperthinnang, mis on usaldusväärne tõend. Samuti on usaldusväärne K. Lapi

poolt metsamaa hindamise aluseks võetud metsakorraldaja J. Küti hinnang. Rohkem kinnisasja

tervikväärtust kajastavaid hindamisakte kohtule esitatud ei ole.

Maakohus ei pidanud usaldusväärseks hageja esitatud Metsaekspertiisid OÜ juhatuse liikme

K. Läti arvamust (tl 49-50), sest tegemist ei ole riiklikult tunnustatud eksperdiga ja samuti ei

ole K. Lätt kantud tunnustatud metsakorraldajate nimekirja. Kinnisasja usaldusväärset

tervikväärtust ei tõendanud maakohtu arvates ka e-kirja teel võetud hinnapakkumised

kolmandatelt isikutelt (tl 53-54p). Seega on maakohtul üksnes üks asjakohane tõend

vaidlusaluse kinnisasja väärtuse kohta, s.o ekspert K. Lapi hinnang, mille järgi oli seisuga

26. jaanuari 2022 kinnisasja väärtuseks 79 000 eurot, millele vastaks 1/9 osa väärtuse hind

8777,78 eurot.

Maakohus tuvastas, et hageja ostis enampakkumiselt vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa,

mille alghind 15. oktoobri 2021 seisuga oli 7800 eurot (tl 63, kinnisasja osa arestimise akt),

lõpphinnaga 12 500 eurot. Kostjad olid nõus nimetatud osa eest tasuma enampakkumise ajal

10 100 eurot, mistõttu oleks ebaõiglane kui kostjad hüvitaksid hagejale kinnisasja osa eest

vähem kui oli selle omandamise hind. Arvestades eeltoodut, pidas maakohus õiglaseks

hüvitiseks hagejale omandi kaotuse eest 13 000 eurot.

Kuivõrd kohtuotsuse täitmine ei saa toimuda ebamõistlikult pika aja jooksul, kohustas

maakohus kostjaid tasuma hagejale kaasomandi osa kaotuse eest 13 000 eurot käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kahe kuu jooksul. Maakohus kohustas hagejat andma pärast raha

saamist ühe kuu jooksul nõusoleku kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus lahend, millega lõpetada kaasomand XXXXX kinnisasjale ning

jagada

kinnisasi

kaheks

reaalosaks,

millest

tekkiv

kinnisasi

katastritunnusega

XXXXXXXXXXXXXX

jätta

hagejale,

alles

jääv

kinnisasi

katastritunnustega

XXXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXXX kostjate kaasomandisse ning kohustada

kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatus kinnisasja jagamiseks ja omanikukande

tegemiseks. Hageja kohustub hüvitama kostjatele omandi kaotusest tuleneva kahju.

Maakohus on väljunud asja arutamise piiridest ja rikkunud põhjendamise ja selgitamise

kohustust. Maakohus on põhjendanud kinnisasja kostjate omandisse jätmist vaid poolte

emotsionaalse sidemega kinnisasja suhtes. Hageja on maakohtu menetluses esitanud

argumendid, miks tegemist ei saa olla asjaoluga, millele otsust rajada. Emotsionaalse sideme

olemasolu niivõrd suures ulatuses on küsitav. Seega tulnuks maakohtul seda asjaolu

põhjalikumalt selgitada. Hageja ärilised huvid ei ole vähem tähtsad kostjate eraelulistest

huvidest.

Maakohus on AÕS § 77 toodud kaasomandi lõpetamise alternatiive ebakohaselt kaalunud.

Maakohus oleks pidanud kaasomandi lõpetama kaasomanike vahelise enampakkumisega.

Kostjate taotlused hüvitise summa kohta olid ennatlikud. Maakohus võis otsustada vaid

kaasomandi lõpetamise ja selle viisi üle. Omandi kaotuse hüvitist ei saa määrata kindlaks samas

tsiviilasjas, kuna vastasel korral muutub hüvitis ebapiisavaks või ülemäära koormavaks.

Maakohus tugines hüvitise määramisel üle aasta vanale hindamisaktile. Kohtuotsust võidakse

jõustada aga aasta aja pärast. Ka Riigikohus on 22. märtsi 2023 otsuses tsiviilasjas

nr 2-19-18320 p-s 15.2 leidnud, et kui hüvitis tasutakse alles pika aja möödudes, siis võib see

ka kaasomandi eseme vahepealse väärtuse tõusu tõttu muuta hüvitise ebapiisavaks

kompenseerimaks omandi kaotust.

Alternatiivselt oleks mõistetav kui maakohus oleks vaheotsusega otsustanud kinnisasja

kaasomandi lõpetamise ja selle viisi. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit kinnisasja

kui terviku hinna suhtes, vaid on üksnes näidanud, et kostjate poolt välja toodud kinnistu hind

ei ole asjakohane. Selle väitega suunas hageja kohut vaid kaasomandi lõpetamise viisi valima,

mitte ei tõendanud kinnisasja hinda. Juhul kui kohus soovis samas tsiviilasjas lahendada ka

omandi kaotusest tuleneva hüvitise kaotuse küsimuse, oleks kohus pidanud täitma

selgitamiskohustust mh TsMS § 329 lg 4 kohaselt ja teavitama hagejat, et temapoolne

tõendamiskoormis ei ole täidetud.

Isegi kui maakohtul oleks olnud õigus määrata hüvitise suurust, siis on kohus rikkunud

põhjendamiskohustust ning rajanud otsuse puudulikele tõenditele. Maakohus jättis hageja

esitatud tõendid tähelepanuta. Maakohus on tõendeid hinnanud vaid nende formaalse vormi ja

koostaja aspektist. Hageja on kohtule esitanud nt põllumaa kohta kolm erinevat hinnapakkumist

ja isikut, kes on vastava hinnaga valmis põllumaa ostma. Kinnisasja tervikväärtust ei ole

võimalik hinnata vaid kostjate poolt esitatud hindamisaktile tuginedes. Hindamisaktis ei ole

kajastatud põllumaa hinda. Maakohus oleks pidanud hindama tõendeid kogumis.

Kinnisasja osa kaotuse eest hüvitise määramine kaasomandi lõpetamisega samas kohtuasjas ei

saavuta õigusrahu ja lõpliku lahendit asjas. Juhul kui maakohtu lahend jääb jõusse ning kuulub

täitmisele, on hagejal õigus pöörduda hiljem kohtusse täiendava nõudega. Kaasomanike

vahelise enampakkumisega oleks saavutatud vaidluses õigusrahu.

Kuna maakohus seda võimalikuks ei pidanud ja üks kostjatest on kinnisasjale sisse kolinud, siis

taotleb hageja kinnisasja jagamist reaalosadeks selliselt, et temale jääb ühe katastritunnusega

maaüksus metsamaaga ja teised kaks katastriüksust, mh hoonete ja põlluga, jäävad kostjatele.

Kaasomandi lõpetamise viisi muutmine ei ole hagi muutmine, vaid nõude laiendamine

TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Kuna hagi aluseks olevad asjaolud on menetluse kestel muutunud

(kostja I kolis vaidlusalusele kinnisasjale), siis võib hageja kohandada oma nõuet, mh nõudes

muud eset või hüve. Kinnistu reaalosadeks jagamine tagab kõigi menetlusosaliste õigused kõige

suuremas ulatuses. Metsamaa on hoonetest ja sinna juurde kuuluvast maast täiesti eraldatud.

Juhul kui kohtu hinnangul ei olnud võimalik kaasomandit lõpetada kaasomanike vahelisel

enampakkumisel, siis oleks pidanud kohus selgitama hagejale, et kinnistu reaalosadeks

jagamise viis võib olla realistlikum lahendus.

5. Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud paluvad

kostjad jätta hageja kanda.

Kaasomandi või ühisomandis oleva asja jagamise viis on maakohtu valik, millesse kõrgema

astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Maakohtu otsusest ei nähtu ebamõistlikke tagajärgi ja

ebaõiglust hageja suhtes. Ka ei nähtu see ühestki apellatsioonkaebuse seisukohast. Seega

puuduvad alused apellatsioonimenetluses kaasomandi lõpetamise viisi muutmiseks.

Kostjad möönavad, et võib-olla ei ole kinnisasja jagamise viisi muutmise nõude esitamine

apellatsiooniastmes hagi muutmine, kuid juhivad tähelepanu asjaolule, et sellist kinnisasja

jagamist reaalosadeks hageja maakohtus ei taotlenud. Nimetatud ettepanek esitati

kompromissettepanekuna kostjatele, mitte nõudena maakohtus. Hageja viide Riigikohtu

10. aprilli 2019 otsusele tsiviilasjas nr 2-17-11516 p-le 27 ei ole asjakohane, kuna

kohtulahendite aluseks olevad asjaolud on erinevad.

Asjaolu, et kostja I on kolinud kinnisasjale, ei saa hagejale olla üllatuseks. Kostjad on sellele

tuginenud juba 9. mai 2022 seisukohtades ehk ca 10 kuud enne maakohtu lahendit.

Kostjad ei nõustu kinnisasja lõpetamise viisi muutmisega apellatsioonikohtus. Maakohus ei ole

menetlusnormi rikkunud.

Hageja etteheited riiklikult tunnustatud eksperdi hindamisaktile ei ole asjakohased selle tõttu,

et vaidluse olemasolul vara väärtuse üle on domineeriv asjatundja arvamus, mitte menetluses

poole esitatud kolmandate isikute ostusoovid. Maakohus on õigesti jätnud kõrvale K. Lätti

metsa hindamisakti.

Ebaõige on hageja seisukoht, et küsitav on tuginemine emotsionaalsele sidemele kinnisasjaga.

Suurema osa kaasomanike (88,9%) emotsionaalne side kinnisasjaga, mis on ka sünnikodu,

mahub kohtu kaalutlusõiguse raamidesse, arvestades käesoleva kaasuse asjaolusid.

Kohtupraktikas on kaasomandi jagamisel kinnistu kasutusajalugu arvesse võetud. Hagejal on

üksnes ärihuvi.

Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud kaasomandi lõpetamise viis on kõige koormavam

kõikidele

kaasomanikele.

Kinnisasja

jagamine

reaalosadeks

toob

kaasa

mitmeid

maakorralduslikke toiminguid. Reaalosadeks jagamisel ei otsusta kohus hüvitise suurust teistele

kaasomanikele, mistõttu püüab hageja luua olukorda, kus ta taotleb omale 11,1%

kaasomanikuna 48,53% kinnisasjast, mille turuväärtus on asjatundja arvates 73 000 eurot.

AÕS § 77 lg 3 ei ole mõeldud vaidluste lahendamiseks viisil, et üks väikeomanik saab oluliselt

suuremat maatüki, kui talle algselt kuulus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada osas, milles

maakohus jättis resolutsiooniga otsustamata kaasomandi lõpetamise viisi (TsMS § 442 lg 5).

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

7. Pooled on kinnisasja kaasomanikud. Hageja taotles hagiavalduses kaasomandi lõpetamist

selle müümisega kaasomanikevahelisel enampakkumisel. Kostjad taotlesid vastuhagis jätta

kinnisasi võrdsetes mõttelistes osades kostjatele ja mõista neilt hageja kasuks välja

omandikaotusest tulenev hüvitis. Maakohus rahuldas kostjate vastuhagi.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, milline on õiglane poolte

kaasomandisse kuuluva kinnisasja jagamise viis (AÕS § 77 lg 2).

8. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes,

otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel

reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele

kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele

(Riigikohtu 10. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 24). Kohus saab valida üksnes

sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt Riigikohtu 26. aprilli

2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21).

Hageja taotleb apellatsioonkaebuses kinnisasja jagamist kaheks reaalosaks, millist kaasomandi

jagamise viisi ei ole hageja maakohtule esitatud hagis selgelt nõudnud.

Ringkonnakohus möönab, et maakohus on asja menetlenud kirjalikus menetluses ja ei ole

pooltele selgitanud võimalust nõuda muid kaasomandi jagamise viise juhul, kui nende taotletud

viisidel peaks jääma hagi/vastuhagi rahuldamata. Seega võiks ringkonnakohtu hinnangul

käesoleval juhul jaatada hageja õigust nõuda apellatsioonkaebuses kinnisasja jagamist viisil,

mida hageja ei ole maakohtus nõudnud. Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas-

või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376

lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või

ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks

TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning

sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil (Riigikohtu 10. aprilli 2019 otsus

tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27).

Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas juba 20. mai 2022 menetlusdokumendis kostjatele

kompromissipakkumise (tl 73-75) jagada kinnisasi reaalosadeks. Seega on hageja viidanud

võimalusele lõpetada kaasomand kinnisasja jagamisega reaalosadeks juba maakohtu

menetluses ja maakohus oleks pidanud ka seda jagamise viisi pooltega arutama.

9. Ringkonnakohus rõhutab, et saab kontrollida apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, st et ringkonnakohus

peab lähtuma apellatsioonkaebuse piiridest (TsMS § 651 lg 1). Hageja on apellatsioonkaebuses

haginõuet samaaegselt piiranud (pole taotlenud enam kaasomandi lõpetamist selle müümisega

kaasomanike vahelisel enampkkumisel) kui ka laiendanud (esitanud uue ettepaneku

kaasomandi jagamise viisi osas) TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses. Hageja ei ole esitanud

apellatsioonkaebuses alternatiivseid nõudeid, sh ei taotle hageja apellatsioonkaebuses kostjatelt

maakohtu poolt väljamõistetuga võrreldes suurema hüvitise väljamõistmist.

Kuivõrd hageja enam kinnisasja müüki enampakkumisel kaasomandi jagamise viisina ei taotle,

siis apellatsiooni piire arvestades saab ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsuse kontrollimisel

valida kaasomandi lõpetamisel kahe viisi vahel: kinnisasja jagamine reaalosadeks hageja

taotletud viisil ja kinnisasja jätmine kostjate kaasomandisse koos hagejale omandi kaotuse

hüvitamisega.

10. Kostjad on õigesti viidanud, et põhimõtteliselt on kaasomandi lõpetamise viisi valik kohtu

diskretsiooniotsus,

millesse

kõrgema

astme

kohus

ei

peaks

üldjuhul

sekkuma.

Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni,

st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil,

mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22).

Seega tuleb apellatsioonkaebuse lahendamisel hinnata, kas kinnisasja reaalosadeks jagamine

hageja pakutud viisil on kaasomanikke vähem piiravam kui jätta kinnisasi kostjate

kaasomandisse ning kohustada kostjaid tasuma hagejale hüvitist.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades pooli vähem

piiravam kostjate vastuhagi rahuldamine, st hageja kaasomandi osa n-ö väljaostmine kostjate

poolt. Mõlemal poolel on jätkuvalt huvi kinnisasja enda omandisse saamise vastu, seejuures

piirdub hageja huvi üksnes metsamaaga. Ringkonnakohus leiab, et poolte välja pakutud

kinnisasja jagamise viiside vahel kaalumisel on võimalik järgida maakohtu põhjendusi, millega

maakohus tuvastas, et kostjatel on ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu.

Maakohus ei ole kostjate ülekaaluka huvi tuvastamisel rikkunud põhjendamiskohustust

(TsMS § 442 lg 8). Maakohus on poolte huve kaalunud diskretsiooni piirides ja kaalutlusvigu

tegemata.

Ringkonnakohus nõustub, et kostjate ülekaalukas huvi nähtub mh asjaoludest, et tegemist on

kostjate lapsepõlvekoduga, suvekoduga ning alates 2022. aastast kostja I elukohaga. Maakohus

on hageja vastanduvat (majanduslikku) huvi hinnanud ning leidnud, et seda tasakaalustab

hageja kasuks omandi kaotuse eest hüvitise väljamõistmine. Maakohus on kõiki neid asjaolusid

hinnanud ja arvesse võtnud. Hageja omandas kaasomandi osa enampakkumisel eelduslikult

kinnistu põllumaa ja metsamaa väärtuse tõttu, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja on neid

potentsiaalsetele ostjatele müügiks pakkunud (tl 53-54).

Kostjate esitatud kinnisasja hindamisaktist (tl 22-37) nähtub, et kinnisasi koosneb kolmest

eraldiasetsevast katastriüksusest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu veenvaid põhjendusi, millega

on põhjendatud kinnisasja reaalosadeks jagamine viisil, et hagejale jääks katastriüksus

tunnusega XXXXXXXXXXXXXX ja kostjatele katastriüksused XXXXXXXXXXXXXX

ning XXXXXXXXXXXXXX. Katastriüksus XXXXXXXXXXXXXX on valdavas osas

metsamaa. Arvestades, et hagejale kuulub üksnes 1/9 (ehk 11,1%) kaasomandist, ei ole hageja

põhjendanud, miks on kaasomandi lõpetamine õiglane viisil, et jagamise tulemusena hageja osa

kinnisasjast suureneb 48,53%-ni ja kostjate osa vastavalt väheneb. Ringkonnakohus leiab, et

hageja nõutav kinnisasja jagamise viis teenib üksnes hageja majanduslikke huve ega arvesta

piisavalt kostjate kui kaasomanike huvidega.

12. Ringkonnakohus märgib, et kaasomandit ei ole võimalik lõpetada hageja taotletud viisil ka

seetõttu, et hageja ei ole määranud, millises suuruses hüvitis tuleks hagejalt kinnisasja

reaalosadeks jagamise korral kostjate kasuks välja mõista. Kuivõrd hageja tugineb

apellatsioonkaebuses

menetlusnormi

olulisele

rikkumisele

maakohtu

poolt

(sh selgitamiskohustuse täitmata jätmisele), pidi hageja lisama kaebusele kõik tõendid, mida ta

maakohtule ei esitanud ja mille vastuvõtmist ta ringkonnakohtult taotleb, et tagada maakohtu

poolse menetlusnormi rikkumise kõrvaldamine (TsMS § 633 lg-d 4-6). Hageja kaebusega koos

ringkonnakohtule uusi tõendeid, sh makstava hüvitise suuruse kohta, ei esitanud.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles

maakohus lõpetas kaasomandi, jättis selle kostjate kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades

ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja hüvitise omandi kaotuse eest 13 000 eurot.

Põhjendamatud on hageja väited selle kohta, et maakohus väljus asja lahendamisel nõude

piiridest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lahendas vastuhagi selle piire arvestades

(TsMS § 4 lg 2). Maakohus mõistis välja hageja kasuks hüvitise suuremas summas, kui seda

on 1/9 kostjate esitatud hindamisaktis märgitud kinnistu hinnast. Seega on ebaõige hageja

seisukoht, et maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel üksnes kostjate esitatud

hindamisaktis toodud kinnistu turuväärtusest.

Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja etteheidetega maakohtule, et maakohus hindas kinnistu

väärtuse osas tõendeid puudulikult.

Juhul, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi osas,

kuid kaasomandi lõpetamise nõude esitamisel on taotletud asja andmist ühele või mitmele

kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas,

tuleb kohtul välja selgitada kaasomandis oleva asja kui terviku väärtus ning kindlaks määrata

kaasomanikele makstava rahalise hüvitise suurus vastavalt nende kaasomandi osale

kaasomandis oleva asja kui terviku väärtusest (Riigikohtu 22. märtsi 2023 otsust tsiviilasjas

nr 2-19-18320, p 15).

Hageja pidi aru saama, et olukorras, kus kostjad on esitanud kinnisasja turuväärtuse

tõendamiseks kutselise kinnisvarahindaja hindamisakti, tuleb hagejal hindamisaktiga

mittenõustumisel esitada kinnisasja turuväärtuse tõendamiseks oma tõendid (TsMS § 230 lg 1).

Hageja esitas Metsaekspertiisid OÜ hindamisakti (tl 49-50) ja hinnapakkumised (tl 51-54).

Kostjad esitasid asjatundja (vara kutseline hindaja) hinnangu (tl 22-37p). Hageja leidis

maakohtus, et kinnistu turuväärtus on 158 830 eurot (hoonestatud maa 47 830 eurot + metsamaa

67 000 eurot + põllumaa 44 000 eurot).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kinnisasja turuväärtust tervikuna

tõendab kostjate esitatud hindamisakt, mille järgi oli kinnistu turuhind 26. jaanuari 2022

seisuga 79 000 eurot. Hageja möönab apellatsioonkaebuse ka ise, et ei ole ühtegi kinnisasja

tervikväärtust kinnitavat tõendit esitanud. Maakohus ei ole seega eelviidatud tõendite

hindamisel eksinud. Hageja esitatud tõendid ei võimalda hinnata kinnisasja turuväärtust

tervikuna. Eeltoodust tulenevalt ei too maakohtu otsuse tühistamist ja vastuhagi rahuldamata

jätmist kaasa ka hageja etteheited maakohtule kinnisasja väärtuse hindamise osas.

14. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et omandi kaotuse eest hagejale määratava

hüvitise suurust ei või kindlaks määrata käesolevas menetluses, vaid selleks tuleks algatada uus

ja iseseisev menetlus pärast kaasomandi lõpetamise viisi osas tehtava kohtulahendi jõustumist.

Nimetatud hageja seisukoht ei ole kooskõlas ei seaduse (AÕS § 77 lg 2) ega ka asjakohase

Riigikohtu praktikaga. Kaasomanikule, kes jääb oma omandist ilma, tuleb AÕS § 77 lg 2 alusel

tagada kohene ja õiglane hüvitis. Oluline on just see, et hüvitise suurus määratakse kindlaks

võimalikult täpselt omandi kaotuse aja seisuga (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades

nr 3-2-1-168-05, p 9; nr 3-2-1-70-10, p 13). Hüvitise suuruse määramine eraldi menetluses seda

eesmärki ei täida.

Ringkonnakohus

nõustub,

et

hüvitise

suuruse

kindlakstegemisel

tuleb

arvestada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid tõendamiskoormise kohta (eelkõige TsMS § 230 lg 1).

TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või tõend

tekkis või sai pooltele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme

kohtus. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Uute tõendite esitamist apellatsioonikohtus tuleb lubada siis, kui menetluslik

olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja

lahendamine esimese astme kohtus esitatud tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi,

mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõigeks (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2006

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 13).

Kuivõrd hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebusega tema kasuks väljamõistetud hüvitise

suurust ega esitanud kaebusega koos uusi tõendeid kaasomandi esemeks oleva kinnistu

turuväärtuse kohta, jättis ta ise end ilma võimalusest taotleda hüvitist lähtudes kinnistu

turuväärtusest, mis oleks ajakohasem, kui maakohtu otsusega määratud hüvitis (vt ka

Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 13).

15. Maakohus on otsuses andnud kostjatele tähtaja, mille jooksul tuleb hagejale hüvitis maksta

ning sidunud hageja kohustamise tahteavalduse andmiseks kostjate poolt hüvitise maksmisega,

et vältida potentsiaalselt ebaõiglast olukorda, kus omandama õigustatud kaasomanik saab oma

suva järgi viivitada teisele kaasomanikule hüvitise maksmisega (Riigikohtu 22. märtsi 2023

otsus tsiviilasjas nr 2-19-18320, p 15.2). Kuigi sellise otsustuse saab kohus üldjuhul teha poole

taotlusel (TsMS § 445 lg 1), ei ole kumbki pool maakohtu otsust selles osas vaidlustanud.

16. Eeltoodust

tulenevalt

jätab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus peab TsMS § 442 lg 5 resolutsiooni täpsuse tagamiseks vajalikuks täiendada

maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 kaasomandi jagamise viisiga.

17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kostjate 8. augusti 2023 menetluskulude nimekirja kohaselt olid kostjate menetluskuluks

apellatsiooniastmes esindajakulud kokku 960 eurot (sh käibemaks). Kostjaid esindas

vandeadvokaat tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa

kostjate lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14).

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum

lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. TsMS § 175 lg 1

kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-177-15, p 13). Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu

põhjendatust ja vajalikkust eraldi.

Kostjate esindajakulud kokku 6 h 40 min koosnesid järgmistest toimingutest:

apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüsimine (3 h) ning vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele (3 h 40 min).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindajakulud põhjendatud ja vajalikud. Tegemist ei

olnud

keskmisest

keerukama

või

mahukama

tsiviilasjaga.

Samas

oli

hageja

apellatsioonkaebuses muutnud vara jagamise viisi. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu on

apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud 6 h 40 min põhjendatud ja vastab tsiviilasja

keerukusele ja mahule.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

ringkonnakohtus on 960 eurot (sh käibemaks), mis tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks