1-21-5728/78 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

24. august 2023

Kohtuasja number

1-21-5728

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus

Sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi üldmenetluses Kajar Lepiku süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 300

lg 1 järgi, Kaido Tambergi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1,

2, 3 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi ja Viktor Haljaste süüdistuses

KarS § 201 lg 2 p 4 – § 22 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 7. novembri 2022 otsus

Apellandid

Kajar Lepiku kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt

Kaido Tambergi kaitsja vandeadvokaat Sirje Must

Viktor Haljaste kaitsja vandeadvokaat Rein Napa

prokuratuur, esindajad Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

juhtivprokurör Kairi Kaldoja ja sama ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör Toomas Koitmäe

kannatanu Otepää Vallavalitsus, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaspar Lind

Apellatsioonimenetluse

ülejäänud pooled

Kajar Lepik. Isikukood 38004142710; elukoht XXX; töötu;

kriminaalkorras karistamata

Kaido Tamberg. Isikukood 36311106010; elukoht XXX;

tegevdirektor Tartemik OÜ-s; kriminaalkorras karistamata

Viktor Haljaste. Isikukood 36111045715; elukoht XXX; töötu;

kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 21. novembri 2018

otsusega KarS § 424 lg 1 järgi 3 kuulise vangistusega

Kajar Lepiku praegune kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 15. märtsil 2023

RESOLUTSIOON

1. Tühistada maakohtu otsus:

-

Kajar Lepiku ja Kaido Tambergi süüdi tunnistamises Sangaste Vallavalitsuse

hoone remondiga seonduvas vahetus omastamises;

-

Viktor Haljaste, Kajar Lepiku ja Kaido Tambergi süüdi tunnistamises Otepää

kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega seonduvas

vahetus

omastamises;

-

Kaido Tambergi süüdi tunnistamises OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamise eest

usalduse kuritarvitamises;

-

Kaido Tambergile karistuse mõistmise osas;

-

Kaido Tambergi ja Kajar Lepiku vangistuse täiel määral täitmisele pööramata

jätmise osas;

-

Otepää Vallavalitsuse rahaliste nõuete täiel määral rahuldamata jätmise osas;

-

Kajar Lepiku 21 250 eurole seatud aresti tühistamise osas;

-

Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga seonduvatesse kaitsjatasudesse

puutuvalt;

-

Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega seonduvatesse

kaitsjatasudesse puutuvalt;

-

Otepää Vallavalitsuse rahaliste nõuetega seonduvatesse esindajatasudesse

puutuvalt;

-

Otepää Vallavalitsuse rahaliste nõuetega seonduvatesse kaitsjatasudesse

puutuvalt.

2. Teha tühistatud osas uus otsus:

-

tunnistada Kajar Lepik ja Kaido Tamberg süüdi Sangaste Vallavalitsuse hoone

remondiga seonduvas vahendlikus omastamises;

-

tunnistada Viktor Haljaste, Kajar Lepik ja Kaido Tamberg süüdi Otepää

kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega seonduvas vahendlikus

omastamises;

-

tunnistada Kaido Tamberg OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamise eest süüdi

omastamises;

-

karistada Kaido Tambergi KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi korduva

suureulatusliku grupilise ametiisikuna toime pandud omastamise eest 4 aastase

vangistusega. Arvata Kaido Tambergi karistusaja hulka 3 päeva, mil teda peeti

kahtlustatavana kinni (14.–16. jaanuar 2020) ja mõista Kaido Tambergile

kandmise kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.

Kohustada Kaido Tambergi kandma sellest vangistusest koheselt ära 30 päeva.

Jätta ülejäänud osa vangistusest, st 3 aastat 10 kuud ja 27 päeva KarS § 73 lg-te 1

ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Kaido Tamberg ei pane 4 aasta 6 kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu;

-

kohustada Kajar Lepikut kandma talle mõistetud vangistusest koheselt ära 30

päeva. Jätta ülejäänud osa vangistusest, st 3 aastat 1 kuu 29 päeva KarS § 73 lg-

te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Kajar Lepik ei pane 3 aasta 6 kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu;

-

rahuldada Otepää Vallavalitsuse

o

Kaido Tambergi vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus osaliselt ja

mõista Kaido Tambergilt Otepää Vallavalitsuse kasuks välja



seoses Raja kinnistu müügiga solidaarselt koos Kajar Lepikuga 52

000 eurot ja alates 24. augustist 2021 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivis kuni nõude täitmiseni;



seoses Sangaste Vallavalitsuse hoone renoveerimisega solidaarselt

koos Kajar Lepikuga 3840 eurot ja alates 24. augustist 2021 VÕS §

113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivis kuni nõude täitmiseni;



seoses Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega

solidaarselt koos Viktor Haljaste ja Kajar Lepikuga 6385,92 eurot

ning alates 24. augustist 2021 VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud

määras viivis kuni nõude täitmiseni;

o

Kajar Lepiku vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus ja mõista Kajar

Lepikult Otepää Vallavalitsuse kasuks välja



seoses Raja kinnistu müügiga solidaarselt koos Kaido Tambergiga

52 000 eurot ja alates 24. augustist 2021 VÕS § 113 lg 1 ls-s 2

sätestatud määras viivis kuni nõude täitmiseni;



seoses Sangaste Vallavalitsuse hoone renoveerimisega solidaarselt

koos Kaido Tambergiga 3840 eurot ja alates 24. augustist 2021

VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivis kuni nõude

täitmiseni;



seoses Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega

solidaarselt koos Viktor Haljaste ja Kaido Tambergiga 6385,92

eurot ning alates 24. augustist 2021 VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud

määras viivis kuni nõude täitmiseni;

o

Viktor Haljaste vastu esitatud tsiviilhagi ja mõista Viktor Haljastelt

Otepää Vallavalitsuse kasuks välja seoses Otepää kultuurimaja pargi

kõnniteekivide paigaldamisega solidaarselt koos Kaido Tambergi ja Kajar

Lepikuga 6385,92 eurot ning alates 24. augustist 2021 VÕS § 113 lg 1 ls-s 2

sätestatud määras viivis kuni nõude täitmiseni;

-

jätta Otepää Vallavalitsuse Kaido Tambergi vastu esitatud avalik-õiguslik

nõudeavaldus rahuldamata OÜ Sangaste Mõis osaga seotud osas;

-

jätta Kajar Lepiku 21 250 eurot aresti alla;

-

jätta apellatsioonimenetluse eelselt tekkinud Kaido Tambergi süüküsimuse

lahendamisega seotud kaitsjatasust (kokku 16 505,60 eurot)

o

Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga seoses (kokku 4126,40 eurot)



riigi kanda 825,28 eurot ja



Kaido Tambergi kanda 3301,12 eurot;

o

Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega seoses (kokku

4126,40 eurot)



riigi kanda 618,96 eurot ja



Kaido Tambergi kanda 3507,44 eurot;

-

jätta apellatsioonimenetluse eelselt tekkinud Kajar Lepiku süüküsimuse

lahendamisega seotud kaitsjatasust (kokku 16 128 eurot)

o

Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga seoses (kokku 4032 eurot)



riigi kanda 806,40 eurot ja



Kajar Lepiku kanda 3225,60 eurot;

o

Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega seoses (kokku

4032 eurot)



riigi kanda 604,80 eurot ja



Kajar Lepiku kanda 3427,20 eurot;

-

apellatsioonimenetluse eelselt tekkinud Viktor Haljaste süüküsimuse

lahendamisega seotud kaitsjatasust (2732,16 eurot)

o

jätta riigi kanda 409,82 eurot ja

o

mõista Viktor Haljastelt riigi kasuks välja 2322,34 eurot;

-

apellatsioonimenetluse eelselt tekkinud Otepää Vallavalitsuse rahaliste nõuetega

seonduv esindajatasu (kokku 10 395 eurot)

o

seoses Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisega (2079

eurot)



mõista 554,40 euro ulatuses Viktor Haljastelt Otepää Vallavalitsuse

kasuks välja;



mõista 554,40 euro ulatuses Kaido Tambergilt Otepää

Vallavalitsuse kasuks välja;



mõista 554,40 euro ulatuses Kajar Lepikult Otepää Vallavalitsuse

kasuks välja;



jätta 138,60 euro ulatuses Otepää Vallavalitsuse kanda;

o

seoses Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga (2079 eurot)



mõista 467,78 euro ulatuses Kaido Tambergilt Otepää

Vallavalitsuse kasuks välja;



mõista 467,78 euro ulatuses Kajar Lepikult Otepää Vallavalitsuse

kasuks välja;



jätta 1143,45 euro ulatuses Otepää Vallavalitsuse kanda;

o

seoses Raja kinnistu müügiga (2079 eurot)



mõista 1039,50 euro ulatuses Kaido Tambergilt Otepää

Vallavalitsuse kasuks välja;



mõista 1039,50 euro ulatuses Kajar Lepikult Otepää Vallavalitsuse

kasuks välja;

o

seoses OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamisega jätta täies mahus, st 4158

euro ulatuses Otepää Vallavalitsuse kanda.

-

apellatsioonimenetluse eelselt tekkinud kannatanu rahaliste nõuetega seonduv

o

Kajar Lepiku kaitsjatasu jätta täies mahus, st 4032 euro ulatuses Kajar

Lepiku kanda;

o

Viktor Haljaste kaitsjatasu mõista täies mahus, st 683,04 euro ulatuses

Viktor Haljastelt riigi kasuks välja;

o

Kaido Tambergi kaitsjatasu (4126,40 eurot)



mõista Otepää Vallavalitsuselt 1650,56 euro ulatuses Kaido

Tambergi kasuks välja ja



jätta 2475,84 euro ulatuses Kaido Tambergi kanda

-

tasaarvestada Kaido Tambergi ja Otepää Vallavalitsuse vastastikused

menetluskulude nõuded ning mõista Kaido Tambergilt Otepää Vallavalitsuse

kasuks välja 411,12 eurot.

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata ja prokuratuuri ning kannatanu

apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Arvata apellatsioonimenetluse kulu hulka

-

Kaido Tambergi 3360 eurone (sh käibemaks) kaitsjatasu. Jätta see 3188 euro

ulatuses Kaido Tambergi kanda ja mõista ülejäänu, st 172 eurot riigilt Kaido

Tambergi kasuks välja;

-

Kajar Lepiku 3096 eurone (sh käibemaks) kaitsjatasu ja jätta see täiel määral

Kajar Lepiku kanda;

-

Viktor Haljaste 748,80 eurone (sh käibemaks) kaitsjatasu ja mõista see Viktor

Haljastelt riigi kasuks välja. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul

maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on

kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täielikult täitmata, saadetakse

kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks;

-

Otepää Vallavalitsuse 2610 eurone (sh käibemaks) esindajatasu. Jätta see 610

euro ulatuses Otepää Vallavalitsuse kanda ja mõista ülejäänu, st 2000 eurot

riigilt Otepää Vallavalitsuse kasuks välja.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

(I) Süüdistus

6. Prokuratuur esitas 24. augustil 2021 Tartu Maakohtule süüdistusakti, milles heideti:

- Kajar Lepikule KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ette omastamist ja KarS § 300 lg 1

järgi riigihangete teostamise nõuete rikkumist;

- Kaido Tambergile KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi omastamist ja KarS § 2172 lg 1

järgi usalduse kuritarvitamist;

- Viktor Haljastele KarS § 201 lg 2 p 4 – § 22 lg 3 järgi omastamisele kaasaaitamist.

(a) K. Lepik

7. Omastamissüüdistus on jagatud kolmeks: Raja kinnistu müük, Sangaste Vallavalitsuse

hoone remont ja Otepää Kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldus.

8. Sangaste abivallavanem K. Lepik müüs koos Sangaste vallavanema K. Tambergiga 2016.

aasta augustist kuni sama aasta 13. detsembrini turuhinnast odavamalt ära Sangaste vallale

kuulunud Raja kinnistu ja tagas müügiga selle, et temaga seotud Ühismajandamise OÜ sai

suure hulga raha. Täpsemalt toimus see nõnda. Raja kinnistu turuväärtus oli vähemalt 123 000

eurot. K. Lepik ja K. Tamberg aga müüsid selle ära märksa odavamalt – nende endi sisulise

kontrolli all olevale MTÜ-le Sangaste Asundused 58 000 euroga. Pärast seda müüs MTÜ

Sangaste Asundused kinnistu 60 000 euroga Ühismajandamise OÜ-le. Ühismajandamise OÜ

juhatuse liige oli K. Lepik ja osanik oli Palu Invest OÜ, mille osanik ja juhatuse liige oli K.

Lepik. Ühismajandamise OÜ omakorda müüs kinnistu 110 000 euroga OÜ-le Valga Puu. Nii

pööras K. Lepik koos K. Tambergiga Raja kinnistu ebaseaduslikult Ühismajandamise OÜ

kasuks. Ühismajandamise OÜ sai nii vähemalt 50 000 eurot ja vallale tekkis vähemalt 50 000

eurone kahju.

9. Ka Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga seonduva omastamise panid K. Lepik ja K.

Tamberg toime koos. Nimelt leppisid mehed 2017. aasta aprillist sama aasta oktoobrini

kokku, et Sangaste Vallavalitsus sõlmib OÜ-ga Sanva töövõtulepingu vallavalitsuse hoone II

korruse ruumide remontimiseks. OÜ-d Sanva juhtis K. Lepik – selle äriühingu osanik oli

Ühismajandamise OÜ. Vastav töövõtuleping sõlmiti 24. aprillil 2017. Lepingu kohaselt pidi

Sangaste vald maksma OÜ-le Sanva kahes osas kokku 9840 eurot. Samas teadsid K. Lepik ja

K. Tamberg inimestena, kel oli tööde tellimise õigus ja kontrollfunktsioon tööde teostamise

üle algusest peale, et OÜ-l Sanva ei ole remondi tegemiseks ei pädevust ega töötajaid. OÜ

Sanva remonti ei teinudki. Siiski kandis Sangaste Vallavalitsus OÜ Sanva arvele 26. aprillil

2017. a 4920 eurot ja 27. novembril 2017 jälle 4920 eurot. Nii omastas K. Lepik 9840

Sangaste vallale kuulunud eurot.

10. K. Lepik ja K. Tamberg tegutsesid üheskoos ka Otepää Kultuurimaja pargi kõnniteekivide

paigaldamisega seonduva omastamise juures. Mehed otsustasid lasta paigaldada Kultuurimaja

parki uued kõnniteekivid, ent maksta selle töö eest OÜ-le Arboore üle turuhinna. Selle plaani

viisid nad ellu niimoodi. K. Lepik ja K. Tamberg leppisid 2019. aasta juulis-augustis V.

Haljastega kokku, et viimane paigaldab OÜ Arboore abil viidatud kõnniteekivid. Otepää valla

hankekorra kohaselt pidi sellise töö tegemisel küsima hinnapakkumise vähemalt kahelt

ettevõtjalt. Selle reegli tõttu organiseerisid K. Lepik ja V. Haljaste veel kaks näilikku

hinnapakkumist, kusjuures need tuli koostada selliselt, et OÜ Arboore pakkumine näiks

soodne. V. Haljaste hankis Otepää Estvalg Servis OÜ pakkumise summas 19 960,52 eurot ja

ka OÜ Arboore pakkumise summas 21 478,08 eurot. K. Lepik aga hankis Rattar OÜ

pakkumise summas 25 932 eurot. Kõik hinnapakkumised olid üle paisutatud: tööde turuhind

oleks olnud maksimaalselt 11 469,60 eurot. Töövõtuleping sõlmiti OÜ-ga Arboore ja Otepää

Vallavalitsus kandis selle lepingu alusel K. Tambergi korraldusel 2019. aasta augustis-

septembris OÜ Arboore arveldusarvele 21 478,08 eurot. V. Haljaste kandis selle edasi OÜ

Võsaraie kontole, kust see võeti sularahas välja. Selliselt omastasid K. Tamberg ja K. Lepik

vähemalt 10 008,48 eurot Otepää Vallavalitsuse raha kolmanda isiku ehk OÜ Arboore kasuks.

11. Niisiis omastas K. Lepik kokku 71 848,48 eurot Otepää valla raha.

12. Riigihankenõudeid rikkus K. Lepik seoses Keeni põhikooli osalise rekonstrueerimisega.

K. Lepik oli 13. juuli 2017 Sangase Vallavalitsuse korraldusega määratud lihthanke „Keeni

põhikooli osaline rekonstrueerimine“ eest vastutavaks isikuks. K. Lepiks rikkus riigihangete

seaduse (RHS) § 3 p-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ta viis hankemenetluse

läbi eesmärgiga anda eelis Oja Ehitus OÜ-le. Nimelt kaasas K. Lepik Oja Ehitus OÜ esindaja

J.P. u hankesse juba selle ettevalmistusfaasis:

- J.P. osales projekteerimisega seotud probleemide lahenduse aruteludes, kus lepiti kokku

ehituse üksikasjad ja kasutatavad materjalid;

- J.P. osales hanke kvalifitseerimistingimuste väljatöötamises;

- K. Lepik lasi J.P. ul koostada ja esitada võrdlevaid hinnapakkumisi ehitustööde

maksumuse kohta;

- K. Lepik lasi J.P. ul koostada kooli mahutabeli.

Pärast nende ettevalmistustööde tegemist andis K. Lepik pakkumiste tegemiseks aega 5

tööpäeva. Sedavõrd lühike aeg muutis hankes osalemise teistele potentsiaalsetele pakkujatele

erakordselt keeruliseks. Nii tegigi 99 995 eurose pakkumuse vaid Oja Ehitus OÜ, kellega

sõlmitigi leping. K. Lepik oli selle protsessi ajal ametiisik: esialgu Sangaste abivallavanem ja

pärast haldusreformi Otepää abivallavanem.

(b) K. Tamberg

13. K. Tamberg pani koos K. Lepikuga, st grupis toime kolm ülal kirjeldatud omastamist:

seoses Raja kinnistuga, Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga ja Otepää Kultuurimaja

pargi kõnniteekivide paigaldamisega.

14. Ka kuritarvitas K. Tamberg usaldust – seda OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamisprotsessis.

See juhtus nõnda. Sangaste vallale kuulus OÜ Sangaste Mõis. K. Tamberg küsis Sangaste

vallavolikogult loa müüa 51% OÜ Sangaste Mõis osakapitalist (nimiväärtus 749 700 eurot)

714 000 euro eest MTÜ-le Sangaste Asundused. MTÜ Sangaste Asundused polnud võimeline

seda raha tasuma ja K. Tamberg teadis seda. Sellegipoolest müüs Sangaste vald, keda esindas

vallavanem K. Tamberg, 4. oktoobril 2017 selle osa viidatud mittetulundusühingule ära.

Lepingu kohaselt pidi ostja tasuma ostuhinna 31. detsembriks 2021. Selline lepingutingimus

on käsitletav laenuna ja on vastuolus kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse

(KOFS) §-ga 37. Samuti oli K. Tamberg valda müügilepingu sõlmimisel esindades nõus

sellega, et MTÜ-le Sangaste Asundused lähevad lepingu sõlmimise hetkest, st enne ostuhinna

täielikku tasumist üle kõik OÜ Sangaste Mõis osaga seotud omandiõigused. Nii sõlmis K.

Tamberg vallale kahjuliku lepingu ehk ei järginud valla varalisi huve. Samas oleks ta

vallavanemana pidanud neid huve järgima. Nõnda tekkis Sangaste valla haldusreformijärgsele

üldõigusjärglasele Otepää vallale suur varaline kahju (749 700 eurot). Vallavanemana (esialgu

Sangaste ja siis Otepää omana) oli K. Tamberg ametiisik.

(c) V. Haljaste

15. Viktor Haljaste aitas K. Lepiku ja K. Tambergi poolsele Otepää Kultuurimaja pargi

kõnniteekivide paigaldamisega seonduvale omastamisele aineliselt kaasa: hankis vajalikud

hinnapakkumised.

(II) Maakohtu otsus

16. Tartu Maakohus tegi otsuse 7. novembril 2022. Kokkuvõtvalt oli selle otsuse sisu

niisugune.

(a) Resolutsioon

17. K. Lepik tunnistati KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi omastamises ja teda

karistati 3 aastase vangistusega. Ka tunnistati K. Lepik KarS § 300 lg 1 järgi süüdi

riigihangete teostamise nõuete rikkumises ja selle eest mõisteti talle 4 kuuline vangistus.

Liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 3 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3

aasta ja 6 kuulist katseaega seades täitmisele pööramata.

18. K. Tamberg tunnistati samuti KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi omastamises ja

tallegi mõisteti 3 aastane vangistus. Lisaks sellele mõisteti K. Tamberg KarS § 2172 lg 1 järgi

süüdi usalduse kuritarvitamist ja teda karistati 3 aastase vangistusega. Liitkaristuseks mõistis

kohus 4 aastase vangistuse, mille täitmisele pööramisest ta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 4

aasta ja 6 kuulist katseaega määrates loobus.

19. Viktor Haljastegi mõisteti süüdi – seda KarS § 201 lg 2 p 4 – § 22 lg 3 järgi omastamisele

kaasaaitamises ja teda karistati 200 päevamäärase (2000 eurose) rahalise karistusega, mida

vähendati V. Haljaste kahtlustatavana kinnipidamise tõttu 191 päevamäärani.

20. Otepää Vallavalitsuse avalik-õigusliku nõudeavalduse K. Lepiku ja K. Tambergi vastu 71

848,48 euro hüvitamiseks ja viivise kindlaksmääramiseks jättis kohus läbi vaatamata. Läbi

vaatamata jäi ka Otepää Vallavalitsuse avalik-õiguslik nõudeavaldus K. Tambergi vastu 749

700 euro hüvitamiseks ja viivise kindlaksmääramiseks. Otepää Vallavalitsuse tsiviilhagi V.

Haljaste vastu 10 008,48 eurose varalise kahju hüvitamiseks ja sellega seonduva viivise välja

maksmiseks jäi aga rahuldamata.

(b) Tõendite lubatavus

21. Kaitsjad leidsid, et läbiotsimistega saadud tõenditesse puutuvalt rikuti menetlusõigust.

22. Kohus võttis kohtuliku uurimise käigus vastu läbiotsimiste käigus leitud ja äravõetud

esemete ning dokumentide vaatlusprotokollid. Läbiotsimiste aluseks olevaid määrusi ja

läbiotsimise protokolle prokuratuur esialgu tõenditena ei esitanud. Kohtuliku uurimise ajal

vaidlesid pooled küll osade läbiotsimistel leitud dokumentide asjakohasuse üle, ent puudus

vaidlus selle kohta, kas tõendid saadi seaduslikult. Kohtuvaidluse käigus aga tõstatasid

kaitsjad küsimuse vaatlusprotokollide lubatavusest – kaitsjad viitasid sellele, et

läbiotsimismääruste ja läbiotsimise protokollide puudumise tõttu pole kohtul võimalik hinnata

menetlustoimingute seaduslikkust. Prokuratuur leidis, et sellised etteheited esitati hilinenult ja

et läbiotsimismäärus pole tõend.

23. Kohus märkis, et tõendi lubatavust eeldatakse ja üksnes vastavasisulise kahtluse tekkimise

korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima. Läbiotsimismäärus pole tõesti

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 63 lg 1 kohaselt tõendiks, ent tavapäraselt on

läbiotsimise käigus saadud tõendite puhul kohtule esitatud vähemalt läbiotsimisprotokoll ja

sageli ka läbiotsimismäärus. Läbiotsimismäärus on vajalik hindamaks KrMS § 63 lg 2

kohaselt läbiotsimise seaduslikkust. Kohtul puudus alus arvata, et käesolevas kriminaalasjas

läbiotsimismäärused ja läbiotsimisprotokollid puuduvad ja ka prokuratuur kinnitas nende

dokumentide olemasolu.

24. Kohtulikud vaidlused lõppesid 16. mail 2022. Kohus läks seejärel otsust koostama, mille

lubas kuulutada 20. septembril 2022. 14. juunil 2022 aga tegi Riigikohus otsuse asjas nr 1-20-

1208, millest tulenevalt tekkis siiski vajadus selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulisi

asjaolusid. Nimelt on muu hulgas tõenditeks K. Tambergi ja K. Lepiku kasutatud arvutites

olnud e-kirjavahetus ja failid, mistõttu osutus oluliseks, kuidas menetleja sai sellele teabele

juurdepääsu. Kohus pidas vajalikuks käsitleda andmekandjatesse sisenemisega seonduvaid

asjaolusid kohtuistungil käsitleda ja anda pooltele võimaluse selles osas oma arvamust

avaldada. Niisiis uuendas kohus 13. septembri 2022 määrusega KrMS § 307 lg 1 p 1 alusel

kohtuliku uurimise.

25. 20. septembri 2022 istungil esitas prokuratuur kõik asjassepuutuvad läbiotsimismäärused

ja -protokollid. Kaitsjad leidsid, et need tõendid on esitatud hilinenult. Kohus võttis nad siiski

vastu.

26. 20. septembri 2022 istungil leidsid kaitsjad sedagi, et menetlustoimingutele allutatud

isikutele ei selgitatud õigust keelduda menetlejale aktiivse kaasabi osutamisest (sh õigust

keelduda arvutite avamiseks vajalike paroolide ja PIN-koodide väljaandmisest). Prokuratuur

leidis, et kuna kahtlustatavad olid vahetult enne läbiotsimisi kahtlustatavana kinni peetud ja

neile oli nende õigusi selgitatud (sh õigust vaikida) ning õiguste deklaratsioon oli neile kätte

antud, olid nad vastavatest õigustest teadlikud.

27. Vaidlusalused läbiotsimised toimusid KrMS § 91 päraselt. Eeskätt vaieldakse aga selle

üle, kas arvutitest leitud teabele saab tugineda või on rikutud nn nemo tenetur-põhimõtet –

sest läbiotsimistele allutatud isikutele ei tutvustatud nende õigust keelduda menetlejale

aktiivse kaasabi osutamisest, sh keelduda vajalike paroolide ja PIN-koodide väljaandmisest.

28. Sugugi mitte kõik menetlustoimingutele allutatud isikud polnud kahtlustatavad või nende

lähedased: menetlejatega suhtlesid ka mitmed vallaametnikud (vallasekretär J.S. ,

teenuskeskuste juhataja L.M. , finantsteenistuse juhataja K.V. ja raamatupidaja L.K. ).

Seetõttu ei ole alust pidada lubamatuteks sellist infot, mida menetlejad said seetõttu, et nad

suhtlesid äsja nimetatud inimestega.

29. Tõsi on see, et osade läbiotsimiste juures viibisid süüdistatavatele lähedased inimesed.

Samas aga ei saadud läbiotsimistel nende inimeste arvutitest mingeid tõendeid ja ka teiste

tõendite hankimine ei olnud seotud nende inimeste läbiotsimistele allutamisega.

30. Menetlusõigust ei rikutud ka puutuvalt süüdistatavatesse endisse. Vahetult enne

läbiotsimiste algust peeti nad kõik kahtlustatavatena kinni, neile tutvustati nende õigusi ja nad

andsid selle kohta allkirja. Sealjuures anti neile ka õiguste deklaratsioon, mille punkt 4

( „Õigus vaikida“) all on selgitatud õigust keelduda kriminaalmenetluses ütluste andmisest

ning õigust anda ütlusi, mida võidakse kasutada ütlusi andnud isiku vastu.

31. K. Tambergi ja K. Lepiku arvutile pääsesid menetlejad ligi seetõttu, et K. Tamberg ja K.

Lepik avaldasid neile oma arvutite paroolid. Selgitades kahtlustatavatele nende

kinnipidamisel nende õigusi (sh õigust vaikida) täitis menetleja muu hulgas kohustuse

selgitada kahtlustatavatele nende õigust keelduda igasuguse aktiivse kaasabi osutamisest, sh

arvutites olevale infole ligipääsemiseks vajalike paroolide avaldamisest.

32. Jälitustoiminguid tehti õiguspäraselt ja seetõttu saab tugineda ka nii kogutud teabele.

33. Vaieldi ka tunnistaja R.A. u kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamise üle.

Vaatamata kaitsjate vastuseisule võttis kohus KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel R.A. u kohtueelselt

antud ütlused tõendina vastu. Ütlemaks seda, et R.A. u tervis on kehv, pole vaja teha

ekspertiisi – see nähtub R.A. u haigusloost, perearsti tõendist ja perearsti e-kirjast. Pole alust

kahelda R.A. u ütluste usaldusväärsuses. Tõsi, süüdistatavate väitel suhtub R.A. neisse

vaenulikult – R.A. olevat pärast oma koondamist K. Tambergi ja K. Lepiku peale solvunud.

Samas on R.A. ise öelnud, et ei K. Tambergi ega K. Lepiku vastu ta vihavaenu ei tunne. Õige

on küll see, et R.A. on siiski iseloomustanud K. Lepikut kui omakasust huvitatud ja küüned-

enda-poole-inimesena. See aga ei võimalda automaatselt öelda, et R.A. u ütlusi ei saa

usaldada – neid ütlusi on vaja sisuliselt hinnata. R.A. u kui OÜ Sanva juhatuse endise liikme

ütlused on olulise kaaluga. Süüdistatavatel on olnud võimalus esitada puutuvalt R.A. u

väidetesse oma seisukohti. Ka kuulati R.A. üle vahetult.

(c) Raja kinnistu

34. Kinnistu nimetusega Raja (katastritunnus 72401:003:0015) asub Risttee külas Otepää

(varasemalt Sangaste) vallas Valgamaal, selle suurus on 28,30 ha ja sihtotstarve on elamumaa.

35. Raja kinnistu kuulus esialgu riigile. Samas tundis Sangaste vald juba 2008. aastal selle

kinnistu ostmise vastu huvi. Nimelt tahtis vald rajada sinna krunte noorperede või lihtsalt

uutele vallakodanikele (noored-maale-projekt). 2012. või 2013. aastal tegigi riik Sangaste

vallale ettepaneku see kinnistu ära osta. Sangaste vald asus ostuettepanekut kaaluma. Kinnistu

hinnati 58 000 eurole – hindaja viitas muu hulgas sellele, et kinnistul puudub juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt ja puuduvad igasugused tehnovõrgud (elektriliin, vee-,

kanalisatsiooni- ning sidetrassid jms). Vallavolikogu pidas 58 000 eurot liiga kõrgeks hinnaks.

Seejärel pakkus riik võimalust osta kinnistu ära 65% hinnaga – nimelt nägi riigivaraseaduse §

34 ette võimaluse võõrandada riigile kuuluv elamumaa sihtotstarbega hoonestamata kinnisasi

maa asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele hinnaga, mis vastab 65% selle asja

harilikust väärtusest. Sangaste vald pidanuks tasuma ostuhinna 2 aasta jooksul järelmaksuga.

See tehing ka toimus: Sangaste vald ostis kinnistu ära. Vallavolikogu kiitis kinnistu

omandamise heaks 21. juuli 2014 istungil, kusjuures see istung toimus tööpäeva lõpus.

Ostuleping sõlmiti 22. juulil 2014 – valla nimel kirjutas sellele alla vallavanem K. Tamberg.

Istungi hiline aeg ja lühike ajavahe istungi ning lepingu sõlmimise vahel viitab sellele, et

tehingu sisu ja tehingu toimumise aeg olid juba varem kokku lepitud – niisiis oli vallavanem

juba enne volikogu istungit kindel, et volikogu kiidab tehingu heaks. Riigi kasuks seati

kinnistule hüpoteek, mis kustutati 2015. aasta lõpul, mil vald oli ostuhinna täielikult tasunud.

36. Raja kinnistuga samal ajal ostis vald riigilt ka Lahemaa kinnistu, mille turuväärtuseks oli

hinnatud ostueelselt 33 500 eurot. Lahemaa kinnistu müüs vald enampakkumist korraldades

2015. aasta lõpus 59 621 euroga M.K. le.

37. Vald mõnda aega noored-maale-projektiga tõepoolest tegeles. Pärast Raja kinnistu ostmist

alustas vald kinnistule juurdepääsutee rajamise osas läbirääkimisi naabritega – P.S. a ja

Ilmjärve Kogudusega. P.S. soovis, et vald müüks talle 10 ha Raja kinnistust. Alustati kinnistu

puhastamisega võsast. Saavutati kokkulepe Elektrileviga, kes lubas omal kulul välja ehitada

toitekaabli ja alajaama. Suurimad takistused olid seotud läbipääsuteedega. P.S. ei soovinud

ligipääsutee ehitamist oma kinnistule, aga lubas suhelda Ilmjärve Koguduse esindajatega, et

ligipääs rajataks koguduse maale.

38. Siiski otsustati mingil hetkel, et Raja kinnistu peaks müüma MTÜ-le Sangaste Asundused.

39. K. Tamberg selgitas müügisoovi lühidalt nii. Noored-maale-projekti ellu viimine osutus

plaanitust problemaatilisemaks. Kogudus soovis ligipääsutee lubamise eest kõrget hinda. P.S.

avaldas järsku soovi osta ära kogu Raja kinnistu. Asja venimise tõttu taganes Elektrilevi

kommunikatsioonide rajamise lubadusest.

40. K. Lepik omakorda märkis järgmist. P.S. ja Ilmjärve kogudus taganesid juurdepääsutee

lubamisest. Elektriliitumised oleks läinud väga kalliks, nagu muudki kommunikatsioonid.

MTÜ Sangaste Asundused oleks saanud arendajana noored-maale-projekti vallast edukamalt

edasi viia. Vallal oli raha vaja ka selleks, et maksta riigile Raja kinnistu eest ära.

41. 10. augustil 2016 selgitas K. Tamberg vallavolikogu istungil, et kinnistu on vaja ära müüa

seepärast, et arendajal oleks noored-maale-projekti hõlpsam ellu viia ja pani ette müüa

kinnistu MTÜ-le Sangaste Asundused 58 000 euroga, millest 40 000 eurot peaks ostja tasuma

2016. aasta lõpuks ja ülejäänud 18 000 eurot 2017. aasta lõpuks. Kõik volinikud olid plaaniga

nõus ja võeti vastu vastav otsus (nr 41).

42. 19. oktoobril 2016 notariaalne müügileping sõlmitigi – 58 000 eurose hinnaga (40 000

eurot 2016. aasta lõpuks ja 18 000 eurot 2017. aasta lõpuks). Sangaste Valda esindas K. Lepik

ja MTÜ-d Sangaste Asundused selle mittetulundusühingu juhataja I.T. . Ühtlasi koormati

kinnistu asjaõigusliku ostueesõigusega Sangaste valla kasuks.

43. Kohus leidis, et võõrandamise eesmärgiks oli vähemalt näiliselt jätkuvalt noorte perede

elukoha projekt – sellega aga pidi edasi tegelema MTÜ Sangaste Asundused. Täiesti väärad

on aga süüdistatavate väited, et Raja kinnistu müümine oli vajalik ka seetõttu, et vald pidi

riigile kinnistu eest tasuma – seda oli vald teinud juba 2015. aasta lõpuks.

44. Iseenesest kuulus noorperede eluasemeprobleemide lahendamine MTÜ Sangaste

Asundused põhikirjaliste eesmärkide hulka. Samas aga polnud sellel mittetulundusühingul

majanduslikku võimekust selle ülesandega tegeleda, samuti ei olnud ta suuteline Raja kinnistu

eest tasuma. Nimelt olid MTÜ Sangaste Asundused sissetulekud väikesed ja needki pärinesid

enamasti vallalt. 2016. aasta mai lõpust kuni detsembri keskpaigani oli MTÜ Sangaste

Asundused arvelduskontol vaid mõnisada eurot. Niisiis puudus sellel mittetulundusühingul

Raja kinnistu eest tasumiseks raha – enne seda kui Ühismajandamise OÜ talle vastava summa

üle kandis. Selline rahaline olukord muudab kaheldavaks väite, et MTÜ Sangaste Asundused

pidi noorperede projekti ellu viimist jätkama – selle projekti ellu rakendamine oleks nõudnud

suuri investeeringuid, muu hulgas seoses teede ja kommunikatsioonide ehitamisega.

45. Niisuguseid kahtlusi kinnitab ka sündmuste edasine käik: kohe peale Raja kinnistu MTÜ-

le Sangaste Asundused müümist lõpetati Raja katastriüksuse detailplaneeringu menetlemine ja

veel enne 2016. aasta lõppu vahetas Raja kinnistu kaks korda omanikku.

46. Juba 12. oktoobril 2016 esitas MTÜ Sangaste Asundused juhataja I.T. Sangaste

Vallavalitsusele ja Volikogule avalduse, milles palub lõpetada Raja kinnistu detailplaneeringu

menetlemine, kuna algselt kinnistule planeeritud tegevust ei soovi lähiajal teostada ja maad

planeeritakse edasi kasutada metsamaana. 30. novembril 2016 detailplaneeringu menetlemine

lõpetatigi.

47. 13. detsembril 2016 müüs MTÜ Sangaste Asundused (esindaja I.T. ) Raja kinnistu

Ühismajandamise OÜ-le (esindaja K. Lepik). Hinnaks oli 60 000 eurot ja see tuli tasuda 3

päeva jooksul.

48. Selsamal päeval, st 13. detsembril 2016 müüs Ühismajandamise OÜ (esindaja K. Lepik)

Raja kinnistu edasi: Valga Puu OÜ-le (esindaja juhatuse liige A.O. ) 110 000 euro eest.

Ostuhinna oli Valga Puu OÜ juba eelnevalt notarikontole ära maksnud.

49. Notarikontole makstud Valga Puu OÜ 110 000 eurot kanti juba 13. detsembril 2016

Ühismajandamise OÜ kontole ja seejärel maksti Ühismajandamise OÜ kontolt 60 000 eurot

MTÜ Sangaste Asundused kontole. 14. detsembril 2016 kandis MTÜ Sangaste Asundused

vallavalitsuse kontole 58 000 eurot.

50. K. Tambergi ütluste kohaselt üritas ta ka veel peale Raja kinnistu MTÜ-le Sangaste

Asundused müümist veenda P.S. at, et viimane paluks kogudusel võimaldada kinnistule

juurdepääsu. Kahjuks ei õnnestunud 2016. aasta oktoobris pikka aega P.S. aga ühendust

saada. Seetõttu tegi K. Tamberg K. Lepikule ettepaneku leida kinnistule teine ostja. Ühe

võimalusena kaaluti kasvava metsa raieõiguse osalist müüki. Selleks telliti kinnistule

metsakorralduskava, mis valmis 2016 novembriks. Raja kinnistu edasimüümisest MTÜ poolt

sai K. Tamberg teada alles hiljem.

51. K. Lepiku ütluste kohaselt ei saanud I.T. asjade ajamisega hakkama. Valla eelarvesse aga

oli raha planeeritud – vald pidi riigile tasuma. Asi nägi väga halb välja. Mingil hetkel pöördus

K. Tamberg abi saamiseks tema poole. Siis otsustaski K. Lepik maa oma ettevõttega

Ühismajandamise OÜ 60 000 euro eest ära osta. I.T. oli nõus ja K. Lepik pani kirja notariaja.

Siis aga tekkis Valga Puu OÜ pakkumine ja K. Lepik sai notari juurde ka teise aja –

juhuslikult samale päevale, 13. detsembrile 2016. Ta ei näidanud I.T. ule, mis hinnaga

Ühismajandamise OÜ kinnistu Valga Puu OÜ-le müüb – muidu oleks võinud I.T. ul tekkida

soov saada kinnistu eest rohkem raha. Ka ei rääkinud ta midagi kinnistu edasi müümisest K.

Tambergile.

52. I.T. u sõnul oli tal palju tegemist ja Raja kinnistuga ta kuigivõrd tegeleda ei jõudnud. Ühel

hetkel ütles K. Tamberg või K. Lepik talle, et kinnistu müüakse maha, kuivõrd vallale oli

saabumas tähtaeg kinnistu eest riigile tasuda. Notariaja sai I.T. teada K. Lepikult. Mingil ajal

tegi I.T. avalduse detailplaneeringu lõpetamiseks – ilmselt K. Tambergi suunisel. Hiljem sai

I.T. teada, et kinnistu müüdi edasi palju kallimalt ja I.T. tunneb ennast seetõttu ära kasutatu

ja petetuna.

53. P.S. a väitel polnud ta vallajuhtidele kuigivõrd pikka aega kättesaamatu – ehk vaid paar

päeva 2016. aasta detsembris.

54. Kohus leidis, et ei olnud mingit tarvidust kinnistut sedavõrd kiiresti maha müüa. Vallal

polnud vaja riigile tasuda, sest seda oli vald teinud juba aasta varem. Pealegi poleks kinnistut

(osa sellest) P.S. ale müües niikuinii 2016. aastal raha saadud: kogu projekti ellu viimine

oleks kestnud märksa kauem.

55. Juba 2016. aasta oktoobris sai selgeks, et noorperede projektiga edasi ei minda. Niisiis on

valed süüdistatavate väited, et selle projektiga püüti edasi minna kuni kinnistu müümiseni, st

veel 2016. aasta detsembriski.

56. Raja kinnistu osas tegid tegelikke otsustusi K. Lepik ja K. Tamberg, mitte I.T. . I.T. ei

pannud paika isegi mitte notariaegu. Metsamajanduse kava Raja kinnistule tellis Valga Puu

OÜ-lt 2016. aasta septembris K. Tamberg. Valga Puu OÜ jõudis seda kava koostades

järeldusele, et kinnistu hind on 123 000 eurot. Kava koostamise eest käskis K. Tamberg I.T.

ul MTÜ Sangaste Asundused raha eest tasuda Valga Puu OÜ-le 445,20 eurot. Pärast kava

valmimist küsis K. Lepik Valga Puu OÜ esindajalt, kas Valga Puu OÜ sooviks Raja kinnistut

ära osta. Seda viimane sooviski ja tehing leidis aset.

57. Sündmuste selline käik kinnitab, et Raja kinnistu edasivõõrandamine oli süüdistatavatel

paanis algusest peale.

58. Ühismajandamise OÜ oli K. Lepikuga seotud äriühing: selle äriühingu osanikeks olid

2016. aastal 1/3 ulatuses Tõlliste Vallavalitsus ja 2/3 ulatuses Palu Invest OÜ (osanik ja

juhatuse liige K. Lepik).

59. Ühismajandamise OÜ sai tehingu tulemusena 50 000 eurot kasu (110 000–60 000). Kuigi

Raja kinnistu tegelik turuväärtus selgus alles 2016. aasta detsembris, oli süüdistatavatel ka

juba mõni kuu varem küllaldane alus arvata, et kinnistu väärtus on 58 000 eurost tunduvalt

suurem. Liiatigi teadsid süüdistatavad juba 2016. aasta oktoobri alguses seda, kui palju on

kinnistul metsaressurssi. 58 000 euro näol oli tegemist juba mitme aasta taguse hinnaga.

Maade hinnad ajas muutuvad üldjuhu nad tõusevad. Seega Raja kinnistu müümine MTÜ-le

Sangaste Asundused Sangaste vallale kahjulik tehing. Peale kinnistu MTÜ-le Sangaste

Asundused võõrandamist toimunud tehingute tulemusena teenis lõpuks tulu K. Lepikuga

seotud äriühing. K. Tamberg ega K. Lepik ei tegutsenud Sangaste valla huvides.

60. Raja kinnistuga samal ajal ostetud Lahemaa kinnistu müüs vald ära hoopis teisiti –

enampakkumisega.

61. Raja kinnistu müüdi MTÜ-le Sangaste Asundused Sangaste Vallavolikogu 10. augusti

2016 ühehäälse otsuse alusel. Ühtegi volikogu liiget müügi poolt hääletama ei survestatud.

Samas aga lähtusid volikogu liikmed vallavanem K. Tambergi ettekandest ja usaldasid

vallavanemat. K. Tamberg ei teavitanud vallavolinikke noored-maale-projekti takistavatest

asjaoludest. Ilma volikogu heakskiiduta poleks Raja kinnistu valla omandist välja läinud.

Samas aga pidanuks K. Tamberg ikkagi järgima valla huve.

62. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et K. Lepik ja K. Tamberg panid toime KarS § 201 pärase

teo. Raja kinnistu oli neile kui ametiisikutele usaldatud võõras (vallale kuuluv) vara. Vald

müüs kinnistu MTÜ-le Sangaste Asundused 58 000 euroga, ehkki kinnistu turuväärtus oli

vähemalt 123 000 eurot. Omades kontrolli Raja kinnistu üle ja mõjutades sellega seotud

tehinguid (nii kinnistu müümist vallalt MTÜ-le Sangaste Asundused kui ka selle müüki

MTÜ-lt Sangaste Asundused OÜ-le Ühismajandamine), pöörasid K. Tamberg ja K. Lepik

Sangaste vallale kuulunud Raja kinnistu kolmanda isiku, st Ühismajandamise OÜ kasuks.

Viimane sai tehingute tulemusena 50 000 eurot (kinnistu ostu- ja müügihinna vahe). Samas

võõrandas vald kinnistu tunduvalt alla selle turuväärtuse – kinnistu hilisemat müügihinda

arvestades jäi vallal saamata 52 000 eurot.

63. Ametiisikutest süüdistatavad kahjustasid valla varalisi huve. Kohalik omavalitsus on

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 1 kohaselt moodustatud valla- või

linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest lähtudes, mistõttu lasub igal valla varaga

toimetaval ametnikul kohustus tegutseda valla huvidest lähtudes. Valla huvides on valla vara

kasutamine kõige otstarbekamal ja mõistlikumal viisil. Sangaste valla huvides polnud Raja

kinnistu võõrandamine alla turuväärtuse.

64. K. Lepik ja K. Tamberg tegutsesid kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 tähenduses. Kinnistu

müümise ettepaneku tegi volikogule K. Tamberg ja lepingu sõlmis valla esindajaga K. Lepik.

Korralduse kinnistu edasi müüa sai MTÜ Sangaste Asundused juhatuse liige I.T. samuti

vallajuhtidelt. K. Tambergil ja K. Lepikul oli vaikiv kokkuleppe ja mõlemate teopanus oli

oluline.

65. Kuivõrd Ühismajandamise OÜ sai 50 000 eurot, on tegemist omastamisega suures

ulatuses.

66. K. Lepik ja K. Tamberg tegutsesid otsese tahtlusega. Süüd ja õigusvastasust välistavad

asjaolud puuduvad. Kokkuvõttes on tegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi.

(d) Sangaste Vallavalitsuse hoone remont

67. Kuna süüdistuse kohaselt kasutasid süüdistatavad ära kasutanud OÜ Sanva juhatuse liiget

R.A. ut ja n-ö tühjalt seisvat äriühingut, tuleb analüüsida OÜ Sanva tegevust ja juhtimist.

68. Kuni 2012. aastani oli OÜ Sanva ainuosanik Sangaste vald. 2012. aastast kuni 12. juulini

2016 oli osaühingu osanikuks SA Sangaste Loss. 12. juulist 2016 kuni 14. maini 2018 oli OÜ

Sanva ainuosanik aga Ühismajandamise OÜ (viimase osanik oli mäletatavasti OÜ Palu

Invest, mille osanik ja juhataja oli K. Lepik). Aastatel 2016–2018 oli OÜ-l Sanva töötajate

registri kohaselt kaks töötajat: R.A. ja R.M. . R.A. oli Äriregistri kohaselt kuni 2017. aasta

lõpuni OÜ Sanva juhatuse liige.

69. R.A. väitis järgmist. OÜ Sanva tegeles Sangaste vallas heakorratöödega (niitmine), vee-

ja kanalisatsioonitrassidega ning sooja vee tootmisega. Tema ja R.M. koondati 2016. aasta

lõpus – küll aga ei tahtnud K. Lepik teda millegipärast juhatuse liikme kohalt ära lasta ja

juhatuse liige oli ta kuni 2017. aasta novembrini. Tegelikult juhtis OÜ-d Sanva K. Tamberg –

viimane tegi kõik otsused ja ka kontroll osaühingu pangakonto üle oli K. Tambergi käes. Kui

äriühingu arveldusarvele laekus raha, kandis K. Tamberg selle üldjuhul kiiresti kuhugi edasi.

R.A. ul tekkis puhuti kahtlusi, kas mõnel arvel märgitud tegevus ikkagi toimunud oli, kuid ta

oli ikkagi kohustatud arved kinnitama. Tema teada kuulus OÜ Sanva Sangaste vallale ja

seepärast ta K. Tambergi korraldusi täitiski. 2017. aastal R.A. OÜ Sanva tegevusega sisuliselt

kokku ei puutunud – osaühingut juhtis K. Lepik.

70. K. Lepiku väitel tegeles OÜ Sanva katlakütmisega, teede hoolduse ja pisiremontöödega.

2016. aasta lõpus läks katlakütmine teise äriühingu kätte. Seetõttu R.A. 2016. aasta lõpus

koondati. Siis läksid ka suhted R.A. uga kehvaks, kuna viimane müüs maha osaühingu asju.

71. K. Tamberi sõnade kohaselt jäi R.A. katlakütmisfirma vahetamise järgselt tööst ilma.

Tõsi, vormiliselt jäi R.A. OÜ Sanva juhatajaks, ent tegelikult ta selle osaühingu asjadega

enam ei tegelenud. R.A. ul olid alkoholiprobleemid ja tema ning K. Lepik üritasid R.A. ut

aastaid n-ö raja peal hoida.

72. OÜ Sanva pikaaegne raamatupidaja K.V. ütles, et kui äriühing lõpetas kaugkütte

pakkumise, koondati töötajad ära. Pärast R.A. u koondamist andis raamatupidajale korraldusi

üldjuhul K. Lepik, mõnikord ka K. Tamberg.

73. Süüdistatavate väitel mõjutavad R.A. u ütlusi solvumine ja vihavaen töö kaotuse pärast.

Seda, et K. Tamberg OÜ Sanva juhtimises osales, kinnitavad aga muudki tõendid: olemas on

terve hulk K. Tambergi meile erinevatele isikutele, milles K. Tamberg annab OÜ Sanva

tegevuse kohta mitmesuguseid korraldusi, tunneb OÜ Sanva asjade vastu huvi jms.

74. Ka mitmed dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et R.A. 2017. aastal enam OÜ Sanva

juhtimises ei osalenud. Isegi kui keegi tema poole pöördus, edastas ta küsimuse K. Lepikule.

R.A. tõesti allkirjastas mõningaid dokumente, aga nende dokumentide sisu olid eelnevalt

omavahel kooskõlastanud K. Lepik ja K. Tamberg.

75. Ka R.A. ile järgnenud OÜ Sanva juhatuse liige R.O. pöördus kõikvõimalike küsimustega

K. Lepiku poole ja K. Lepik ning K. Tamberg suhtlesid jätkuvalt seoses osaühinguga.

76. On olemas arved, mis viitavad sellele, et OÜ Sanva ostis 2017. aastal puitu. Miks

osaühing seda tegema pidanuks, jääb arusaamatuks – oli ta ju 2016. aasta lõpus kütteteenuse

osutamise lõpetanud.

77. R.A. arvas mitut talle näidatud 2017. aasta OÜ Sanva arvet vaadates, et arvel märgitud

tegevusi ei toimunud ja arvete abil lihtsalt kanditi osaühingust raha välja. Esiteks aga ei

tegelenud R.A. 2017. aastal enam OÜ Sanva äritegevusega ja teiseks ei saa pelkasid arvamusi

niikuinii arvesse võtta.

78. 2017. aastal juhtis OÜ-d Sanva tõesti K. Lepik ja ka äriseadustiku järgi on osaühingu

juhtimine selle osaniku poolt igati võimalik.

79. Ehkki 2016. aasta lõpus lõppes OÜ Sanva peamine, küttega seotud tegevus, mõningad

tööd siiski jätkusid. Ka oli OÜ-l Sanva asju – teehöövlid, traktor kärud jms. Nii jätkas OÜ

Sanva kruusa ja liiva müümist. Niisiis ei ole õige prokuratuuri väide, et OÜ Sanva oli 2017.

aastal n-ö tühjalt seisev äriühing.

80. Prokuratuur viitas erinevatele arvetele ja leidis, et OÜ Sanva oli osaline raha keerutamises

erinevate äriühingute vahel. Mitmed neist äriühingutest olid seotud K. Lepikuga. See muudab

rahaülekanded tõesti kahtlaseks – nagu seegi, et osa arveid tehti ümber ja üle kantud summad

olid ümmargused. Samas aga nähtub kõnealuste äriühingute pangakontodelt, et tehti veel

muidki tehinguid ja mitte sugugi ümmarguste summadega. Samuti tasus OÜ Sanva

korrapäraselt võlgu. Niisiis ei seisnud OÜ Sanva „tühjalt“.

81. Seega ei saa OÜ Sanva muude tehingute põhjal teha mingeid järeldusi 24. aprilli 2017

Sangaste valla ja OÜ Sanva vahelise töövõtulepingu kohta, mis süüdistusversiooni kohaselt

on samuti tegeliku majandusliku sisuta.

82. Kohtule esitati 24. aprilli 2017 töövõtuleping. Sangaste valla poolt oli sellele alla

kirjutanud vallavanem K. Tamberg ja OÜ Sanva poolt juhatuse liige R.A. . Lepingu kohaselt

pidi OÜ Sanva tegema Sangaste Vallavalitsuse hoone ruumides nr 38, 39 ja 41–46 akende

viimistlustöid, elektritöid ja remontima küttesüsteemi. Need asjad oli vaja ära teha 1.

oktoobriks 2017. Vallavalitsus pidi OÜ-le Sanva tasuma 9840 eurot kahes osas: 4920 eurot

hiljemalt 30. aprilliks 2017 ja 4920 eurot pärast tööde vastuvõtmist. R.A. u väitel allkirjastas

ta viidatud lepingu selle sisusse süüvimata. K. Lepiku – tõendamata – väitel oli aga R.A.

nõus renoveerimistöid tegema, sest ta soovis raha teenida.

83. 28. juunil 2017 allkirjastati töövõtuleping uuesti – tehti muudatus remonditavate ruumide

osas. Sellelgi lepinguvariandil on R.A. u allkiri – R.A. aga ütles, et ta ei mäleta, miks

lepingut muudeti.

84. Vald maksis OÜ-le Sanva lepingujärgse raha ära: 26. aprillil 2017. a 4920 eurot ja 28.

novembril 2017 samuti 4920 eurot.

85. Vallavalitsuse hoones 2017. aastal tõesti remonti tehti. Süüdistusversiooni kohaselt aga ei

remontinud teist korrust mitte OÜ Sanva, vaid OÜ AN Service ja Oja Ehitus OÜ ning neile ka

tasuti selle eest.

86. R.A. u väitel ei oleks ta lepingusse süvenemise korral lepingule alla kirjutanud, sest OÜ-l

Sanva polnud töötajaid; OÜ Sanva ei teinud vallamajas mingeid töid ei ise ega kasutanud ka

mingeid allhankijaid. K. Lepiku sõnutsi maksis vald OÜ-le Sanva, kes omakorda maksis

tööde eest OÜ-le AN Service ja OÜ-le KL Service – OÜ Sanva kasutas viimati nimetatud

äriühinguid alltöövõtjatena. Ka K. Tamberg selgitas, et tihtipeale ei tee töövõtjad ise midagi,

vaid kasutavad allhankijaid.

87. Mitmed tõendid kinnitavad, et elektritöid tegi OÜ AN Service. Vastuolulised on tõendid

aga selle osas, kes nende tööde eest maksis. T.V. väitis kohtus, et osade tööde eest tasus OÜ-

le AN Service OÜ Sanva. Samas oli T.V. kohtueelselt öelnud, et kõigi tööde eest maksis

vald. See tekitab T.V. i ütlustes kahtlusi. A.N. väitis, et kõigi tööde eest maksis OÜ-le AN

Service vald.

88. OÜ Sanva tõesti maksis 2017. aastal OÜ-le AN Service: juunis 2000 eurot, juulis samuti

2000 eurot ja detsembris 6000 eurot. Kaitseversiooni kohaselt oligi viimati viidatud 6000

eurot – mis maksti 20. juuli 2017 daatumiga arve nr 1066 alusel – tasu vallahoone

renoveerimise eest. Kohus siiski leidis, et see arve ei võimalda niisugust järeldust teha. Nimelt

tegid OÜ Sanva ja OÜ AN Service koostööd ka ühel ehitusobjektil Keeni külas. Arve nr 1066

võis puudutada ka seda Keeni objekti. Samas aga näitavad pangakonto väljatrükid, et

Sangaste vald tasus OÜ-le AN Service mitmete tolle esitatud arvete alusel. Tõepoolest pole

teada kõigi nende arvete sisu. K. Lepiku, P.S. u ja T.V. i ütlused tõendavad aga seda, et OÜ

AN Service tegi elektritöid ka vallamajas: ruumides 40, 41 ja 47, samuti selle hoone sama

tiiva teistes ruumides. Nende ütluste alusel ja A.N. e väidete põhjal vallavalitsuse hoones

toimunud tööde eest tasumisele valla poolt saab asuda järeldusele, et viimati viidatud arvete

hulgas on ka vallamajas toimunud tööde eest esitatud arved. Sellest lähtuvalt leidis kohus, et

vaidlusaluses töövõtulepingus märgitud ruumides tegi elektritöid OÜ AN Service ja vald OÜ-

le AN Service ka tasus. Seega ei saanud OÜ AN Service teha elektritöid alltöövõtu korras

OÜ-le Sanva.

89. Järgnevalt keskendus kohus kaitseväitele, et OÜ-le Sanva tegi alltöövõttu OÜ KL Service.

Asjas on 31. oktoobri 2017 arve nr 17063: OÜ Sanva pidi selle arve kohaselt maksma OÜ-le

KL Service 6000 viimistlustööde eest. Pangakonto väljatrüki kohaselt maksis OÜ Sanva selle

summa ära.

90. Kohus leidis, et pole võimalik välistada, et vähemalt osa viimistlustöid võis alltöövõtjana

tõesti teha OÜ KL Service, kes võis kasutada V.P. i, kellele maksti nn ümbrikupalka.

91. Samas pidi töövõtulepingu kohaselt tehtama ka küttesüsteemitöid. Nendest töödest ei

rääkinud aga ükski asjaga seotud tunnistaja. Et küttesüsteemitöid tehti, on väitnud vaid

süüdistatavad, kusjuures K. Lepik viitas tööde tegijana „Valga venelastele“. Seega pole

küttesüsteemitööde kohta isegi niisuguseid tõendeid, nagu elektri- ja viimistlustööde kohta

(arved), mistõttu ei ole tõendatud, et OÜ Sanva või mõni tema alltöövõtja küttesüsteemitöid

tegi.

92. On olemas ka Oja Ehitus OÜ poolt Sangaste Vallavalitsusele esitatud arved. Need arved

aga ei puuduta kohtu meelest 24. aprilli 2017 töövõtulepingut. Oja Ehitus OÜ töötegemist

kõnealuse lepingu alusel ei kinnita ka K. Lepiku 28. novembri 2017 e-kiri.

93. Kui leida, et OÜ KL Service tegi tõesti V.P. i näol OÜ-le Sanva viimistlustöid, ei saa väita

seda, et V.P. tegi ära tööd kõigis töövõtulepingus märgitud ruumides. Nimelt maksis

Sangaste vald Ühismajandamise OÜ-le tolle poolt 28. detsembril 2017 esitatud arve alusel 11.

jaanuaril 2018. a 1770 eurot, kirjutades selgituseks „Remont, restaureerimine, lammutamine -

Ruum nr 43 maalritööd ja ülemise WC kõrvalruumi dušš“. Ka P.S. k viitas sellele, et 2017.

aasta lõpul või 2018. aasta alguses tehti ruumis nr 38 korda dušikabiin. Seega paigaldas

dušikabiini ruumi nr 43 Ühismajandamise OÜ.

94. Kuna pole tõendatud elektritööde ja küttesüsteemitööde tegemine OÜ Sanva või mõne

tema alltöövõtja poolt, on osa Sangaste Vallavalitsuse poolt OÜ-le Sanva tasutud 9840 eurost

makstud alusetult. Töövõtulepingu enda alusel pole võimalik kindlaks määrata, kui palju iga

konkreetne töö maksis. OÜ KL Service 31. oktoobri 2017 arves nr 17063 OÜ-le Sanva on

viimistlustööde hinnaks loetud 6000 eurot. Kuna muud tõendid puuduvad, lähtubki kohus

sellest, et viimistlustööd maksid 6000 eurot. Seega oli elektritööde ja küttesüsteemitööde hind

3840 eurot (9840–6000) ja selle tasuski Sangaste Vallavalitsus OÜ-le Sanva alusetult.

95. Kokkuvõtlikult märkis kohus vallahoone renoveerimise osas järgmist.

96. Sangaste valla raha oli K. Lepikule ja K. Tambergile võõras, ent neile usaldatud. OÜ

Sanva lepingujärgseid töid teha ei suutnud. Nii jäidki elektri- ja küttesüsteemitööd tegemata.

Akende viimistlustööd tegi OÜ Sanva alltöövõtjat (OÜ KL Service) kasutades siiski ära.

Hoolimata osade tööde tegemata jäämisest tasus Sangaste vald K. Tambergi korraldusel OÜ-

le Sanva siiski kogu raha, st 9840 eurot. Ametiisikutest süüdistatavad kahjustasid valla

varalisi huve. Kohalik omavalitsus on KOKS § 2 lg 1 kohaselt moodustatud valla- või

linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest lähtudes, mistõttu lasub igal valla varaga

toimetaval ametnikul kohustus tegutseda valla huvidest lähtudes. Valla huvides on valla vara

kasutamine kõige otstarbekamal ja mõistlikumal viisil. Sangaste valla huvides polnud

tasumine tööde eest, mida polnud tehtud. Seega omastasid K. Lepik ja K. Tamberg OÜ Sanva

kasuks 3840 eurot valla raha.

97. Töövõtulepingu allkirjastas valla esindajana K. Tamberg. Ka võttis K. Tamberg tööd

vastu ja andis korralduse OÜ-le Sanva raha välja maksta. OÜ Sanva tegevust korraldas K.

Lepik. K. Tambergil ja K. Lepikul oli omastamiseks vaikiv kokkuleppe ja mõlema teopanus

oli oluline, mistõttu on tegemist kaastäideviimisega KarS § 21 lg 2 mõttes.

98. K. Lepik ja K. Tamberg olid teadlikud sellest, et OÜ-l Sanva puudub võimekus

töövõtulepingus ettenähtud töid teha. OÜ Sanva tegevust juhtiva isikuna oli K. Lepikul teada,

milliseid töid Sanva OÜ alltöövõtu abil tegi. Seega pani K. Lepik omastamise toime otsese

tahtlusega. Et tehtud polnud küttesüsteemi remonditöid, ei saanud märkamata jääda ka K.

Tambergile. Kuigi elektritööd said tehtud, ei saanud K. Tambergile vallavanemana olla

teadmata, et nende tööde eest oli vallavalitsus tasunud OÜ-le AN Service. Seega pani ka K.

Tamberg omastamisteo toime otsese tahtlusega.

99. Omastamine oli õigusvastane ja süüline. Eraldivõetavalt vastab see KarS § 201 lg 2 p-dele

1, 3 ja 4.

100. Süüdistuse mahu vähendamine ei tingi kellegi (osalist) õigeks mõistmist.

(e) Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamine

101. Tõendid kattuvad järgmises osas. 2019. aasta augustis-septembris renoveeriti Otepää

kultuurimaja pargis asuv kergliiklustee: paigaldati kõnniteekivid. Tööd toimusid Otepää

Vallavalitsuse ja OÜ Arboore vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel. Töid tegi V. Haljaste.

102. Töövõtuleping kannab 8. augusti 2019 kuupäeva. OÜ Arboore nimel kirjutas sellele

digitaalselt 8. augustil 2019 kell 21.09 alla osaühingu juhatuse liige Ü.J. e ja Otepää

Vallavalitsuse nimel andis 9. augustil 2019 kell 12.16 digiallkirja K. Tamberg. Lepingu

kohaselt pidi tellija maksma töö eest 17 898,40 eurot ja lisaks käibemaksu.

103. Tõendite hulgas on 12. septembri 2019 tööde vastuvõtmise akt: OÜ Arboore (esindaja

Ü.J. e) andis üle ja Otepää vald (esindaja K. Tamberg) võttis vastu paigaldatud

betoonkivisillutise mahuga 388 ruutmeetrit ja haljastuse 254 ruutmeetrit.

104. OÜ Arboore esitas vallale kolm arvet: 9. augustil 2019. a 6000 eurot, 29. augustil 2019. a

13 611,84 eurot ja 12. septembril 2019. a 1866,24 eurot – kokku 21 478,08 eurot. Vald need

arved tasus: vastavalt 13. augustil 2019, 3. septembril 2019 ja 16. septembril 2019. Et töö

võttis vastu K. Tamberg ja et vallavalitsuse juhina oli tal õigus anda muu hulgas korraldusi

pangaülekannete tegemiseks, annab alust öelda, et korralduse tasu OÜ-le Arboore

ülekandmiseks andis K. Tamberg.

105. K. Tamberg ja K. Lepik väitsid järgmist. OÜ-le Arboore maksti esialgu kogemata liiga

palju: üks osa teest jäi tegemata, kuivõrd see osa asus eramaal ja maaomanik ei olnud tee

sinna tegemisega nõus. Siiski ei jäänud see enam makstu OÜ-le Arboore. Nimelt tegi see

osaühing vallale töid ka Pukas (teeninduskeskuse ees oleva trepi parandamine ja

invaparkimiskoha tegemine) ning sellega seoses tehti tasaarveldus: vald maksis 1623 eurot

vähem.

106. Kohus tuvastaski, et tasaarvestus toimus ja tegelikult läks Otepää kultuurimaja pargi

kõnniteekivide paigaldamine Otepää vallale maksma 19 855,08 eurot (21 478,08–1623).

107. Kõnnitee renoveerimisele eelnes hinnapakkumiste küsimine. Esitati kolm pakkumist: 15.

juuli 2019 kuupäevaga pakkumine Estvalg Servis OÜ (esindaja A.A. ), 16 634,10 eurot

(lisandub käibemaks); 1. augustil 2019 Rattar OÜ (esindaja K. Lepik), 21 610 eurot (lisandub

käibemaks); 5. augustil 2019 OÜ Arboore (esindaja Ü.J. e), 17 898,40 eurot (lisandub

käibemaks).

108. Tegelikult eksisteeris veel neljaski pakkumine. See kandis 15. juuli 2019 kuupäeva ja

Estvalg Servis OÜ rekvisiite. See saadeti K. Lepiku meiliaadressile aadressilt

estvalg@mail.ru 16. juulil 2019. Selle kohaselt pidi kõnnitee ehitus maksma 12 576,90 eurot

(lisandub käibemaks). See hinnapakkumine oli salvestatud ka K. Lepiku arvutisse. Ka oli see

K. Tambergi arvutis.

109. K. Lepik väitis järgmist. Tema organiseeris kõnnitee ehitamist. Otepää ettevõtjatel selle

vastu huvi ei olnud. Nii hakkas ta suhtlema V. Halajastega, kes oli objektist huvitatud. V.

Haljaste lubas organiseerida pakkumise selle ettevõtja poolt, kelle heaks ta töötab, ja lubas ka

rääkida kellegagi, et tehtaks ka konkureeriv pakkumine. A.A. i Estvalg Servis OÜ sellise

pakkumise tegigi, aga A.A. hiljem loobus, sest tal oli palju muud tööd. K. Lepik ise võttis

ühendust oma varasema tuttava T.A. iga OÜ-st Rattar ja pakkumise tegi ka see äriühing. OÜ

Arboore oli OÜ Rattar omast soodsam ja nii sai töö OÜ Arboore. K. Tamberg selle projektiga

kuigivõrd kokku ei puutunud, aga mõnevõrra siiski K. Lepik K. Tambergiga sel teemal

suhtles.

110. K. Tambergi ütluste kohaselt polnud kohalikel ehitajatel objekti vastu huvi ja projekti

elluviimisega tegeles K. Lepik.

111. V. Haljaste rääkis seda. K. Lepik kutsus teda konkursil osalema. V. Haljaste käis

konkursiga seoses objektil mitu korda. Kui ta andmed kirja sai, esitas ta need Ü.J. ele, et too

OÜ Arboore kaudu pakkumise esitaks. Ka edastas ta need andmed A.A. ile, et viimane

konkureeriva pakkumise teeks. A.A. pani hinna ise paika. A.A. siiski loobus, sest sai tööd

hoopis Tallinna lähedal. V. Haljaste tegi „Läti poistega“ töö ära.

112. Kuulati pealt telefonivestlusi. K. Tamberg ja V. Haljaste rääkisid 10. kuni 16. juulini

2019 korduvalt pakkumisest. V. Haljaste pidi K. Tambergile mingi pakkumise tegema, aga

see venis. Muu hulgas ütles K. Tamberg, et tal on vaja pakkumust ja teada hinda, muidu jääb

V. Haljaste ilma. 16. juulil 2019 siiski olevat keegi V. Haljaste sõnul selle pakkumise K.

Tambergile ära saatnud ja summa olevat olnud umbes üksteist või kaksteist tuhat. Kohus

leidis, et jutt käis sellest pakkumisest, kus oli hinnaks 12 576,90 eurot. See oligi kohtu meelest

tööde tegelik maksumus ehk V. Haljaste, K. Lepik ja K. Tambergile said tööde hinna teada

juba 16. juulil 2019. Hilisem menetlus aga toimus juba hoopis teistsuguste andmetega

hinnapakkumiste alusel.

113. 6. augustil 2019 helistas V. Haljaste K. Lepikule ja küsis, kas viimane sai „need

paberid“. K. Lepik vastas, et ta sai ühe ja lisas: „Kui teine ka saadetakse ära, siis on korras.

Ühesõnaga hakka tegelema, minu poolt on roheline tuli. Küll see teine tuleb.“ K. Lepik ütles

V. Haljastele, et tal tuli „mingi 19 000 kopikatega“, mille peale V. Haljaste avaldab, et siis see

on Valgast. Kohtu hinnangul rääkisid K. Lepik ja V. Haljaste Estvalg Servis OÜ

hinnapakkumisest netomaksumusega 16 634,10 eurot (käibemaksuga 19 960,92 eurot).

114. Samal päeval (6. augustil 2019) helistab V. Haljaste jälle K. Lepikule ja uuris, „kas on

tulnud“. K. Lepik ei saanud „enam vaadata“ ja V. Haljaste palus vaadata hommikul, sest „see,

kes pidi saatma, käib metsas“. Lisaks ütleb V. Haljaste, et „sellega peab tegema lepingu, mis

praegu tuleb“. Järgmisel päeval, st 7. augustil 2019 kell 14.07 andis K. Lepik V. Haljastele

teada, et kõik on korras ja „eile tuli ära“. Kohtu meelest puudutas see vestlus OÜ Arboore

hinnapakkumist – OÜ Arboore põhitegevusala on metsamajandust abistavad tegevused.

115. K. Lepik ja K. Tamberg suhtlesid 9. augustil 2019 telefonitsi – K. Lepik ütles, et ta tegi

K. Tambergile lepingu. K. Tamberg digiallkirjastas samal kuupäeval 12.16 lepingu OÜ-ga

Arboore ja saatis selle kohe K. Lepikule.

116. Hinnapakkumiste hankimisega puutus vallavalitsuse poolelt kokku mitte üksnes K.

Lepik, vaid ka K. Tamberg. Seda kinnitavad eeskätt pealt kuulatud telefonikõned. Lisaks

kinnitas seda K. Tamberg ise oma vastustes Enelin Alteri teabenõuetele.

117. Ü.J. e (OÜ Arboore) ja A.A. (Estvalg Servis OÜ) tegid pakkumised nende andmetega,

mis neile andis V. Haljaste.

118. V. Haljaste ja K. Tambergi telefonisuhtluse (3.–10. juuli 2019 ja 6.–7. august 2019)

põhjal saab teha järelduse, et töövõtja leiti mitte hinnapakkumiste alusel, vaid lähtuti V.

Haljastega eelnevalt sõlmitud kokkulepest. Juba juulis avaldas K. Tamberg V. Haljastele, et

põhimõtteliselt võiks viimane tööd tegema hakata ja kiirustas teda tagant hinnapakkumist

esitama (muidu jääb ilma). K. Lepik andis 6. augustil 2019 V. Haljastele loa (rohelise tule)

töö tegemiseks veel enne kui üldse oli saabunud OÜ Arboore hinnapakkumine. Seega oligi

plaanis teha töövõtuleping OÜ-ga Arboore. Järeldada saab sedagi, et kokku oli lepitud ka see,

et Estvalg Servis OÜ hinnapakkumine töösse ei lähe ehk tegemist oli fiktiivse pakkumisega.

119. Seda, et A.A. tõsimeeli soovis tööd saada, ei kinnita ka A.A. i ütlused. Ta küll viitas

sellisele voovile kohtus, ent kohtueelselt oli ta öelnud, et tal polnudki plaanis neid töid teha.

Veenvat selgitust selliste vastuolude kohta A.A. anda ei osanud.

120. Väga segased on ka V. Haljaste ütlused: kord väitis ta, et soovis tööd teha Estvalg Servis

OÜ kaudu, siis jälle, et OÜ Arboore kaudu.

121. Fiktiivne oli ka OÜ Rattar hinnapakkumine. Nimelt väitis selle äriühingu juhatuse liige

T.A. , et tema pole niisugust pakkumist teinud. Usutav pole K. Tambergi väide, et see

pakkumus edastati paberkandjal: T.A. väitis, et ta pole juba pikka aega paberkandjal

pakkumisi teinud ja selle väite õigsust kinnitab see, et muudel puhkudel on T.A. tõesti oma

pakkumuse digiallkirjastanud. Kohtu meelest pole küll võimalik tuvastada seda, kes Rattar

OÜ 1. augusti 2019 kuupäeva kandva hinnapakkumise koostas, ent tuvastada saab seda, et

selle pakkumise hankijaks oli K. Lepik.

122. Süüdistatavate suhtumist hinnapakkumistesse iseloomustab ka see, kuidas nad toimisid

paari muu ehitusobjekti puhul. 9. oktoobril 2019 rääkisid K. Lepik ja V. Haljaste Otepää

lipumuuseumi esise parkla renoveerimisest. K. Lepik ütles, et ta ootab veel kolmandatki

hinnapakkumist. Seepeale küsis Haljaste „Oota, sa tahad kolmandat ka veel vä?“. Lepik

selgitas, et tal juba on kolmas, sest tal on endal ka üks tuttav, ja lisab, et „kõik on korras

sellega, et võid töösse võtta selle.“ Ka märkis K. Lepik, et lepingu teevad esmaspäeval, sest

tuleks paar päeva anda aega seedida, siis on asi korrektne. Sangaste lasteaia küttesüsteemi

avariitööde puhul aga luges K. Lepik Püroterm OÜ konkursi võitjaks veel enne seda, kui ta

üldse teisi pakkumisi näinud oli.

123. Et nii OÜ Arboore kui ka Estvalg Servis OÜ hinnapakkumise (vastavalt 17 898,40 eurot

ja 16 634,10 eurot) koostas V. Haljaste, nähtub V. Haljaste kalendermärkmikust ja selle vahel

olevatest paberitest. Muu hulgas on olemas leht pealkirjaga „ESTVALG SERVIS“, kus on

paralleelselt tehtud kaks arvutust: suuremate ja väiksemate summadega. Arvutused

moodustavad kokku 17 898,40 eurot ja 16 634,10 eurot. Lisaks leiti ka käsikirjalised

märkmed ja arvutused pealkirjade all „Otepää“ ja „Projekt: Otepää Kultuurimaja“, mis

sisaldavad kalkulatsioone erinevate tööde eest. Arvutuste summa kokku oli 12 576,80 ehk

seesama summa, mis vastab Estvalg Servis OÜ esialgsele hinnapakkumisele.

124. Estvalg Servis OÜ kaks hinnapakkumist ei erine teineteisest vaid hinna osas. Lisaks

sellele on teises pakkumises suurenenud nii tööde maht kui ühikuhinnad. Seda ei saa selgitada

K. Lepiku pakutud väite najal: mingi hetk tekkis mõte teha ristuvad teed ja see on kallim.

Nimelt lähtuti ristutavatest teedest juba 12 576,80 eurose hinnaga pakkumise puhul. Usutav

pole seegi, et kogenud V. Haljaste tegi mõõtevigu. Ka pole usutav, et esmalt ei arvestanud ta

materjalikulu üldse sisse. V. Haljaste ütles 16. juulil 2019 K. Tambergile, et projekti

maksumus on umbes üksteist või kaksteist tuhat eurot – ta ei öelnud, et sellele lisandub veel

materjalikulu. Ka pole viiteid lisanduvale materjalikulule Estvalg Servis OÜ esmases

pakkumises.

125. Kohtu leidis, et Estvalg Servis OÜ esimese hinnapakkumise aluseks olevad käsikirjalised

märkmed ja arvutused („Otepää“ ja „Projekt: Otepää Kultuurimaja“) on tehtud V. Haljaste

mõõtmiste tulemusena ja kajastavad reaalset olukorda kõige õigemini. Hilisemad

hinnapakkumised on saadud mitte mõõtmise, vaid nende arvutuste tulemusena, mille

eesmärgiks oli hinnapakkumiste maksumust tõsta.

126. Mõne paberid viitavad sellele, et V. Haljaste arvutas välja teistegi projektide raames OÜ

Arboore või Estvalg Servis OÜ hinnapakkumiste aluseks olnud andmeid.

127. Süüdistuses on kõnniteekivide paigaldamise tegelikuks maksumuseks loetud 11 469,60

eurot koos käibemaksuga. Tööde tegeliku maksumuse kindlaks tegemiseks pole tingimata

vaja ekspertiisi. Turuhinna osas saab kohtu arvates teha järeldusi ka erinevate

hinnapakkumiste alusel. Kohtueelses menetluses paluti erinevatel äriühingutel – OÜ TAVT,

Greeny OÜ ja AEG Kivi OÜ – teha hinnapakkumised selle kohta, kui palju kõnniteekivide

paigaldus nende meelest maksnud oleks. Kõige odavamaks hinnaks kujunes Aeg Kivi OÜ

pakutu: 11 469,60 eurot koos käibemaksuga. Samas ei sisaldanud ükski neist kolmest

pakkumisest materjali hinda ja keegi pakkumise koostajatest Otepääl objektiga tutvumas ei

käinud. Seetõttu ei saa neile hinnangutele tugineda.

128. Ka ei saa kõnniteekivide paigaldamise tegelikku maksumust tuletada ühe OÜ Arboore

poolt Valgas tehtud töö alusel: need kaks tööd olid väga erinevad.

129. Seega tuleb ikkagi lähtuda Estvalg Servis OÜ esimesest hinnapakkumisest (12 576,90

eurot) ja selle najal on vaja tuvastada, et tööde tegelik maksumus oli koos käibemaksuga 15

092,16 eurot. Sellest tuleb maha arvata ekslikult esialgu tööde hinna sisse arvatud ja

tasaarvestatud 1623 eurot (koos käibemaksuga). Nii luges kohus objekti tegelikuks

maksumuseks koos käibemaksuga 13 469,16 eurot. Seega tasus Otepää vald OÜ-le Arboore

tööde tegelikult maksumusest 6385,92 eurot enam (19 855,08–13 469,16).

130. Kokkuvõtlikult leidis kohus järgmist.

131. Sangaste valla raha oli K. Lepikule ja K. Tambergile võõras, ent neile usaldatud. K.

Lepik ja K. Tamberg leppisid V. Haljastega kokku, et viimane saab OÜ Arboore kaudu

paigaldada kõnniteeplaadid. Otepää Vallavolikogu kehtestatud hankekorra § 8 kohaselt teeb

riigihanke eest vastutav isik konkurentsi olemasolul ettepaneku pakkumuse esitamiseks

vähemalt kahele isikule. Praegu esitati kolm pakkumist, aga kaks neist olid fiktiivsed. OÜ

Arboore hinnapakkumises näidatud tööde maksumus oli tegelikus suurem – tegelik hind oli

maksimaalselt 13 469,16 eurot (koos käibemaksuga).

132. Kohalik omavalitsus on KOKS § 2 lg 1 kohaselt moodustatud valla- või linnaelanike

õigustatud vajadustest ja huvidest lähtudes, mistõttu lasub igal valla varaga toimetaval

ametnikul kohustus tegutseda valla huvidest lähtudes. Valla huvides on valla vara kasutamine

kõige otstarbekamal ja mõistlikumal viisil. Otepää valla huvides polnud tasuda tööde eest

turuhinnast enam. Seega K. Tamberg ja K. Lepik V. Haljaste kaasabil 6385,92 eurot valla

raha kolmanda isiku ehk OÜ Arboore kasuks.

133. V. Haljastega pidasid läbirääkimisi nii K. Tamberg kui K. Lepik. Töövõtulepingu

koostamise korraldas K. Lepik ja sellele kirjutas alla K. Tamberg. Viimane võttis tehtud tööd

ka vastu ja andis korralduse OÜ-le Arboore tasu välja maksta. Omastamise toimepanemiseks

oli K. Tambergil ja K. Lepikul vaikiv kokkuleppe ja mõlemate teopanus oli oluline. Niisiis

olid nad kaastäideviijad KarS § 21 lg 2 mõttes.

134. Kuna K. Tambergil ja K. Lepikul oli juba 2019. aasta juuli keskpaigast ülevaade

kõnniteekivide paigaldamise maksumuse kohta, oli neil alust arvata, et hilisemad V. Haljastelt

pärinevad hinnapakkumised on ülepaisutatud. V. Haljastega toimunud telefonisuhtluse sisu

arvestades oli neile ka arusaadav, et Estvalg Servis OÜ hilisem hinnapakkumine on fiktiivne.

Kuna OÜ Rattar polnud tegelikult hinnapakkumist esitanud, oli süüdistatavatele arusaadav

seegi, et ka OÜ Rattar pakkumine oli fiktiivne. Seega panid K. Tamberg ja K. Lepik

omastamise toime otsese tahtlusega.

135. V. Haljaste aitas K. Tambergile ja K. Lepikule kaasa ainelise abiga: hankis kaks

hinnapakkumist teades, et üks neist on ülepaisutatud ja teine fiktiivne. Selliselt toimides sai V.

Haljaste aru, et Otepää Vallavalitsus maksab OÜ-le Arboore töö tegelikust hinnast rohkem ja

toimub valla rahaliste vahendite omastamine OÜ Arboore kasuks. Kuna V. Haljaste suhtles

nii K. Tambergi kui K. Lepikuga, oli talle arusaadav, et valla rahaliste vahendite omastamise

panevad need ametiisikud toime koos. V. Haljaste tegutses otsese tahtlusega.

136. Süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole.

137. K. Lepiku ja K. Tambergi omastamine on eraldi võttes kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p-

de 1, 3 ja 4 järgi. V. Haljaste poolt toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 4 – 22 lg

3 järgi.

138. Süüdistuse mahu vähendamine ei tingi kellegi (osalist) õigeks mõistmist.

(f) OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamine

139. Valga notar Katri Kutsar koostas ja tõendas 11. märtsil 2015 notariaalakti, mille kohaselt

asutasid Sangaste vald, OÜ Lossihaldus, SA Sangaste Loss ja OÜ SMK Invest osaühingu

nimega OÜ Sangaste Mõis. Osakapitali suurus oli 1 400 000 eurot ja see koosnes neljast

osast: Sangaste vallale hakkas kuuluma osa nimiväärtusega 714 000 eurot (51% osakapitalist),

OÜ-le Lossihaldus osa nimiväärtusega 266 000 eurot (19% osakapitalist ), SA-le Sangaste

Loss osa nimiväärtusega 210 000 eurot (15 % osakapitalist) ja OÜ-le SMK Invest samuti osa

nimiväärtusega 210 000 eurot (15 % osakapitalist). Asutajad pidid osa eest tasuma järgmiselt:

Sangaste vald teeb mitterahalise sissemakse, mille esemeks on kinnistu „Sangaste lossi“

registriosa nr 1819240; OÜ Lossihaldus ja SA Sangaste Loss pidid samuti tegema

mitterahalise sissemakse, st teostama investeeringud registriossa nr 1819240; OÜ-l SMK

Invest oli vaja tasuda 210 000 eurot ja ülekurss 90 000 eurot.

140. Sama notar koostas ja tõendas samal päeval, st 11. märtsil 2015 veel teisegi notariaalakti.

Sangaste valla (esindaja vallavanem K. Tamberg) ning asutamisel oleva Sangaste Mõis OÜ

(esindaja juhatuse liige H.F. ) vahel sõlmiti „Kinnistu mitterahaliseks sissemakseks

üleandmise leping ja asjaõigusleping, kinnistamisavaldus“. Sellega andis Sangaste vald OÜ-le

Sangaste Mõis üle Sangaste lossi kinnistu (katastritunnus 72402:002:1050, pindala 19 284

ruutmeetrit, sihtotstarve ärimaa (100%)) koos selle oluliste osadega ja päraldistega (registriosa

nr 1819240). Lepingu eseme väärtus oli lepingu kohaselt 714 000 eurot.

141. 15. aprilli 2016 osanike koosoleku protokolli kohaselt otsustasid osanikud suurendada

osakapitali suurust 70 000 euro võrra, vastavalt osaluste suurusele. Nii pidi Sangaste valla osa

nimiväärtuseks saama 749 700 eurot, OÜ Lossihaldus osa nimiväärtuseks 279 300 eurot, SA

Sangaste Loss osa nimiväärtuseks 220 500 eurot ja OÜ SMK Invest osa nimiväärtuseks

samuti 220 500 eurot. See plaan viidi ellu ehk OÜ Sangaste Mõis osakapitali suuruseks sai 1

470 000 eurot.

142. K. Tamberg väitis järgmist. Mingil hetkel avanes võimalus saada lossi arendamiseks raha

„Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ projektist. Selle projekti tingimused olid

niisugused, et vallal ei olnud kasulik olla taotleja ega projekti läbiviija. Ka oli vajalik tasuda

omaosalus (valla puhul 500 000 eurot). Volikogu käskis K. Tambergil leida rahalised

vahendid. K. Tamberg leidis MES-ist soodsa laenu, kuid selle tingimuseks oli, et kohaliku

omavalitsuse roll ei tohi äriühingus olla üle 10%. K. Tamberg selgitas volikogule olukorda ja

volikogu otsustas vallale kuuluva Sangaste OÜ osa müüa tingimuslikult MTÜ-le Sangaste

Asundused. Vallal oli võimalik nelja aasta jooksul otsustada, kas ta võtab osa tagasi või ei.

143. Mitmed tunnistajad, sh vallavolinikud ütlesid, et nende arusaamise järgi oli valla osa vaja

võõrandada soodsa renoveerimisrahastuse saamiseks.

144. 10. augusti 2016 Sangaste vallavolikogu istungil selgitas K. Tamberg muu hulga seda, et

EAS-i toetuse saamiseks (meede „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“, projekt

„Avasta ja imesta“) on tarvis Sangaste Mõis OÜ olemasolevate osade nimiväärtust

suurendada. Enamik volikogu liikmeid seda toetas.

145. 18. oktoobri 2016 Sangaste vallavolikogu istungil arutati Sangaste valla osalemise

lõpetamist OÜ-s Sangaste Mõis. Ettekande tegi K. Tamberg. Volikogu otsustaski (otsuse nr

53) Sangaste valla osaluse lõpetada ja müüa osa nimiväärtusega 714 000 eurot MTÜ-le

Sangaste Asundused. Otsustati, et ostja peab ostuhinna tasuma hiljemalt 31. detsembriks 2021

ja et ostjal on õigus arvata ostuhinnast maha kõik investeeringud, mida ta teeb projekti

„Avasta ja imesta“ objektidesse. Otsust põhjendati järgmiselt. „Avasta ja imesta“ projektiga

seoses tuleb omanikul leida raha omaosaluse finantseerimiseks. Sangaste valla puhul võib see

ulatuda kuni 510 000 euroni. Et vald ei peaks omaosalust finantseerima ja mõisakompleksi

aktiivselt arendama, on otstarbekas võõrandada OÜ Sangaste Mõis vallale kuuluv osa valla

osalusega MTÜ-le Sangaste Asundused.

146. 18. oktoobri 2016 otsust nr 53 muudeti 31. augustil 2017: seoses OÜ Sangaste Mõis

osakapitali ja Sangaste valla omandis oleva osa nimiväärtuse suurendamisega asendati

varasemas otsuses olnud arv „714 000“ läbivalt arvuga „749 700“.

147. Viidatud otsuste põhjal tehti notariaalne müügitehing 4. oktoobril 2017. Notar Katri

Kutsari notariaalakti kohaselt oli tehingu tingimused järgmised. Sangaste vald (esindaja K.

Tamberg) müüs MTÜ-le Sangaste Asundused (esindaja I.T. ) OÜ Sangaste Mõis osa

nimiväärtusega 749 700 eurot (51% osakapitalist). Ostuhinna pidi MTÜ Sangaste Asundused

tasuma hiljemalt 31. detsembriks 2021. Tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda ostjalt

viivist 0,022% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Ostja võis ostuhinnast

maha arvata „Avasta ja imesta“ projekti raames tehtud kulutused. Kõik lepingu esemega

seotud õigused ja kohustused läksid ostjale üle lepingu notariaalse tõestamise hetkest. Ostjal

oli õigus tagastada lepinguese müüjale kogu järelmaksu aja jooksul, kandes sellega seotud

kulud. Notar selgitas müüjale võimalust sõlmida esialgu lepingu eseme müügiks võlaõiguslik

kokkulepe ja peale raha tasumist asjaõiguslik kokkulepe omandi ülekandmiseks või seada

pandiõigus lepingu esemeks olevale osale. Müüja avaldas, et selgitus on talle arusaadav, kuid

ta ei soovi tagatiste lisamist. Notar selgitas sedagi, et KOFS § 37 kohaselt võib kohaliku

omavalitsuse üksus kooskõlas eelarvestrateegiaga anda laenu ainult temast viimasel kolmel

aastal sõltunud ja eelarveaastal sõltuvale üksusele investeeringuteks ning tagada sõltuva

üksuse samaks otstarbeks võetavaid kohustusi. Järelmaksuga müük on võrdsustatav laenu

andmisega. Notaril puudus võimalus selgitada, kas MTÜ Sangaste Asundused oli nimetatud

seaduse mõtte järgi Sangaste vallast viimasel kolmel aastal sõltunud või eelarveaastal sõltuv

üksus. Eeltoodust tulenevalt võis tegemist olla vaieldava tehinguga. Osalejad avaldasid, et

MTÜ Sangaste Asundused on käsitletav KOFS § 2 p 9 nimetatud isikuna: sõltuv üksus –

raamatupidamise seaduse mõistes kohaliku omavalitsuse üksuse otsese või kaudse valitseva

mõju all olev üksus, kes on saanud kohaliku omavalitsuse üksuselt, riigilt, muult avalik-

õiguslikult juriidiliselt isikult või eelnimetatud isikute valitseva mõju all olevatelt üksustelt

üle poole tuludest või kes on saanud toetust ja renditulu kohaliku omavalitsuse üksustelt ja

nende valitseva mõju all olevatelt üksustelt rohkem kui 10 protsenti vastava aasta

põhitegevuse tuludest. Notar selgitas, et müüjale kaasnevad ohud seoses sellega, et omand

lepingu esemele antakse ostjale üle enne ostuhinna täielikku tasumist.

148. Siingi pole alust arvata, et vallavolinikke oleks survestatud. Samas nähtub tunnistajate

ütlustest ja vallavolikogu istungite protokollidest, et volikogu liikmed hääletasid ettekannete

alusel ning alati peaaegu üksmeelselt ettekandes esitatud ettepaneku poolt. Selline käitumine

annab alust öelda, et vallavalitsust, sh vallavanemat usaldati.

149. „Avasta ja imesta“ projekt realiseerus mitmete tõendite kohaselt edukalt: OÜ Sangaste

Mõis arendas välja ringtalli.

150. Samas pole MTÜ Sangaste Asundused kuni praeguseni tasunud vallale suuremat osa OÜ

Sangaste Mõis osa ostuhinnast – makstud on vaid 149 700 eurot. 24. märtsil 2022 otsustas

Otepää Vallavolikogu tasumistähtaega pikendada ja seada uueks tähtajaks 31. detsembri

2022; ühtlasi otsustati kõnealune kinnistu koormata 780 000 eurose hüpoteegiga Otepää valla

kasuks. See otsus siiski ei realiseerunud: Otepää Vallavolikogu 29. juuni 2022 otsusega

tunnistati see kehtetuks.

151. MTÜ Sangaste Mõis tegi pärast osa omandamist vallale mitu korda ettepanku see osa

vallale tagastada, kuid vald seda ei soovinud.

152. Üks süüdistuse etteheide seisneb selles, et MTÜ Sangaste Asundused majanduslik

olukord oli sedavõrd kehv, et see ei võimaldanud tal ostuhinda tasuda.

153. Vaidlusaluse tehingu ajal oli MTÜ Sangaste Asundused juhatuse liikmeks I.T. , kes

väitis sellega seoses järgmist. Tal tekkis küsimus, millise raha eest MTÜ Sangaste Asundused

osa eest tasub. Ta küsis seda K. Tambergilt korduvalt. Viimase vastus oli umbes selline: ei ole

vaja muretseda, me leiame lahenduse, võib-olla kaasame investorid ja kui lõpuks ikka

lahendust ei tule, saab vald osaluse tagasi.

154. Juba Raja kinnistuga seoses ilmnes, et MTÜ Sangaste Asundused regulaarsed

sissetulekud olid suhteliselt väiksed ning pärit enamasti vallalt. Pangakontode väljavõtetest

nähtub, et MTÜ Sangaste Asundused kontodel polnud ka lepingu sõlmimise järgsetel aastatel

osa ostuhinnale ligilähedaseski ulatuses raha.

155. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et eelviidatud müügilepingu sõlmimine oli

vallale kahjulik tehing. Vald andis lepingueseme omandi ostjale kohe üle. Oli ette näha, et

MTÜ Sangaste Asundused majanduslik olukord ei võimalda tal ostuhinda tasuda. Miski

ostuhinna tasumist ei taganud. Nii K. Tamberg kui ka pikaajaline vallavolinik R.U. väitsid, et

osa võõrandamine oli tingimuslik – kui viimane oma kohustuste täitmisel ebaõnnestub, tuleb

osa vallale tagasi. Lepingus sätestatu kohaselt oli osa tagastamine aga ostja õigus, mitte

kohustus. Oluline on seegi, et kui kuni 2016. aastani kehtinud MTÜ Sangaste Asundused

põhikirja kohaselt pidi mittetulundusühingu lõpetamisel minema selle vara üle Sangaste

vallale, tuli 2016. aastal tehtud põhikirjamuudatuse kohaselt vara saaja määrata

üldkoosolekuga – niisiis võis vara saada ka keegi muu kui Sangaste vald.

156. Süüdistuses leitakse sedagi, et kuivõrd ostuhinna tasumiseks seati pikk tähtaeg, oli

tegemist laenuga, mida kohalik omavalitsus anda ei tohtinud. Kohus viitas sellele, et lepingu

pikk tähtaeg tekitas küsimusi juba enne tehingut – mitte vaid notar Katri Kutsari ja

vallasekretär J.S. a jaoks, aga sellega seonduvat pidas „halliks tsooniks“ ka K. Tamberg ise.

Rahandusministeerium tegi 12. aprillil 2019 Otepää Vallavalitsusele ettekirjutuse: OÜ

Sangaste Mõis osa võõrandamine tasumistähtajaga 31. detsember 2021 on käsitletav laenu

andmisena, mis on KOFS § 37 lg 2 kohaselt lubatud vaid juhul, kui tegemist on vallast

viimasel kolmel aastal sõltunud ja eelarveaastal sõltuva üksusega; kuna MTÜ Sangaste

Asundused ei ole vallast sõltuv üksus, ei oleks tohtinud talle ka laenu anda;

mittetulundusühing pidanuks koheselt tasuma. Oma seisukoha lepingu laenu andmiseks

kvalifitseerimise osas on andnud ka kaks advokaadibürood. Kohus leidis, et võimalus tasuda

osa eest alles aastaid hiljem on vaadeldav laenu andmisena. Müüja ostjalt raha tasumist kohe

ei nõudnud ning võimaldas ostjal selle üleandmisega viivitada ja enam kui 4 aastat seda enda

käes hoida.

157. Usalduse kuritarvitamine eeldab suure, st 40 000 eurot ületava kahju tekitamist.

Vaidlusalune osa OÜ-st Sangaste Mõis oli väärt 749 700 eurot. Sangaste vald jäi enam kui

neljaks aastaks ilma nii kõnealusest osast kui vastusooritusena saadavast raha tasumise

nõudeõigusest. Osa võõrandati turuväärtusega, ent mingit kompensatsiooni pika maksetähtaja

eest leping ette ei näinud. MTÜ Sangaste Asundused ei olnud suuteline ostuhinda tasuda.

Ostuhinna tasumise nõue polnud millegagi tagatud. Seega tekkis vallale K. Tambergi poolt 4.

oktoobril 2017 lepingu sõlmimise tulemusena kahju OÜ Sangaste Mõis osa turuväärtuse, s.o

749 700 euro ulatuses. Tähtis pole see, et MTÜ Sangaste Asundused pakkus osa hiljem

vallale tagasi: kahju tekitamise järgselt toimunu rolli ei mängi. „Avasta ja imesta“ projekti

realiseerimist ei saa pidada valla omandi kaotust kompenseerivaks vastusoorituseks.

158. K. Tamberg teadis MTÜ Sangaste Asundused majanduslikku olukorda. Niisiis pidas ta

võimalikuks, et mittetulundusühing ei ole võimeline ostuhinda tasuma. Seega pidas K.

Tamberg võimalikuks sedagi, et vald saab tehinguga suure kahju. Järelikult pani K. Tamberg

usalduse kuritarvitamise toime vähemalt kaudse tahtlusega. K. Tambergi teo õigusvastasust

või süüd välistavad asjaolud puuduvad. Niisiis pani K. Tambergi toime KarS § 2172 lg 1

pärase kuriteo.

(g) Keeni põhikooli hange

159. Sangaste Vallavalitsuse 13. juuni 2017 korraldusega nr 80 otsustatud läbi viia lihthange

„Keeni Põhikooli ruumide osaline rekonstrueerimine“. Pakkumuste esitamise tähtajaks

määrati 22. juuni 2017 kell 24.00 ja vastutavaks isikuks K. Lepik.

160. Hankedokumendid valmistas ette valla hankespetsialist T.I. , kes selgitas järgmist.

Kuivõrd hankedokumendid valmisid erineval ajal, laadis T.I. dokumendid hankeregistrisse

mitte koos, vaid n-ö jupiti, vastavalt valmimisele. Seadus seda lubab. Kõik dokumendid laeti

üles tähtaegselt.

161. T.I. ja K. Lepiku vahelisest kirjavahetusest ilmneb järgmist. Hankedokumentide

koostamisse andis oma panuse ka K. Lepik, kes saatis T.I. le mitmeid dokumente. Kui T.I.

märkas, et pakkumuste esitamise tähtaeg on vaid 4 tööpäeva, uuris ta K. Lepikult selle kohta

järgi ja too kinnitas, et nii peabki olema.

162. Hanketeade avaldati riigihangete registris 15. juunil 2017 kell 15.00.

Rekonstrueerimisele kuulusid järgmised ruumid: 2 garderoobi, 2 pesemisruumi, Soome saun,

2 puhkenurka, raadiosõlm, teenindava personali ruum, kehalise kasvatuse ruum,

tehnoloogiaõpetuse klass ja selle klassi abiruum, käsitöö- ja kunstiõpetuse klass ning selle

klassi õppevahendite ja abiruum, loodusainete ruum ning keemialabor. Esitati vaid üks

pakkumus: Oja Ehitus OÜ poolt 19. juunil 2017 kell 9.49 hinnaga 99 995 eurot. Sangaste

Vallavalitsuse 14. juuli 2017 korraldusega tunnistati see pakkumine edukaks.

163. Oja Ehitus OÜ juhataja oli alates 5. oktoobrist 2015 J.P. . Selle äriühingu

põhitegevusalaks oli alates samast kuupäevast, st 5. oktoobrist 2015 elamute ja

mitteeluhoonete ehitus.

164. K. Lepik saatis 18. juulil 2017 J.P. ule e-kirjaga hankelepingu üle vaatamiseks.

Hankelepingul kirjutas Sangaste valla esindaja alla K. Tamberg (20. juulil 2017) ja Oja Ehitus

OÜ poolt J.P. (21. juulil 2017). Töö lõpetamise tähtajaks oli 20. august 2017.

165. Vald tasus Oja Ehitus OÜ-le kahes osas, 17. augustil ja 11. septembril 2017, kokku 119

994 eurot. See summa vastab lepingus märgitule (kui lisada käibemaks).

166. Süüdistuse kohaselt oli J.P. kaasatud hanke ettevalmistusfaasi ja nii sai ta eelise hankes

osalemiseks. Et J.P. tõesti hanke ettevalmistusprotsessis osales – käis koolimaja uurimas ja

mõõtmas ning osales ettevalmistavatel koosolekutel – ei eita ka K. Lepik ning seda kinnitab

J.P. isegi ja veel mõned tunnistajad.

167. 25. mai 2017 e-kirjas palus K. Lepik J.P. ul organiseerida kolm pakkumist kolmelt

erinevalt ettevõttelt järgmiste tööde kohta: lasteaiapoolse tiiva ruumide remont, spordihoone

pesuruumide remont, õpperuumide remont, kusjuures parim pakkumine peab jääma „alla

kolmekümne“. 26. mail 2017 edastaski J.P. K. Lepikule kolm Oja Ehitus OÜ

hinnapakkumist, lisades: „kuna aega vähe siis tegin „isetegevust“. Saame parandused sisse

viia ja asjaga tegelema hakata!! Esimene on pesuruumide vastas olevad klassiruumid. Teine

materjali soetamise akt. Kolmas riietus ja pesuruumide osa!!“. J.P. väitis kohtus, et ta ei tea,

mida nende e-kirjadega silmas peeti, aga mitte Keeni Põhikooli hanget. Kohus leidis siiski, et

räägiti just sellest hankest: sellele viitab tööde kirjeldus.

168. 30. mail 2017 saatis K. Lepik J.P. ule 21. aprilli 2017 kuupäeva kandva Keeni kooli

rekonstrueerimise projekteerimiskoosoleku protokolli, kus arutati elektritöödega seonduvaid

küsimusi.

169. 2017. aasta juunis suhtles J.P. uga Keeni koolimaja renoveerimise teemal meilitsi

Sangaste valla ehitusspetsialist P.A. , kes arvas, et Oja Ehitus OÜ on kooli renoveerija.

170. 9. juunil 2017 kirjutas J.P. mitmele inimesele ja väljendas soovi teha Keeni koolis

järgmine ühine ehituskoosolek, kus tuleks arutusele põrandate ja kandva seina lahendused.

171. 14. juunil 2017 saatis J.P. K. Lepikule Keeni kooli mahutabeli teostatavate tööde ja

mahtudega. Sellele järgnes seda tabelit puudutav suhtlus. Ka suhtles K. Lepik selle tabeli

pinnalt T.I. ga. Mahutabeli erinevad versioonid leiti ka K. Lepiku arvutist.

172. Eeltoodu tõendab kogumis, et J.P. osales Keeni Põhikooli rekonstrueerimise hanke

ettevalmistamise protsessis ja seda juba alates 2017. aasta maikuust. Nii J.P. ise kui ka teised

selle projektiga seotud isikud pidasid J.P. ut juba enne ehituse algust või hanke

väljakuulutamist potentsiaalseks ehitajaks. J.P. u mahutabel sai aluseks hankedokumendi

üheks lisaks olevale maksumuse esitamise tabelile. Viimane sisaldab üksikasjalikku

teostatavate tööde loetelu koos iga töö mahuga, mistõttu eeldab viimase koostamine hanke

detailide täpset tundmist.

173. Kohus nõustus süüdistusega, et J.P. u osalemine hanke ettevalmistusfaasis andis tema

juhitavale äriühingule eelise hankes osalemiseks. Pakkumuste esitamiseks anti sisuliselt vaid

4 täistööpäeva, 22. juunini 2017. Sealjuures jõudsid mõned olulised dokumendid

hankeregistrisse alles 19. juunil 2017. Hanke maht ei olnud väike ja see nõuab põhjalikku

ettevalmistamist. J.P. oli aga objektiga üksikasjalikult kursis ja seega sai Oja Ehitus OÜ

teiste hankijate ees eelise, mis tekitas ebavõrdse konkurentsi.

174. Teo ajal kehtinud RHS § 182 lg 3 järgi tuli hanketeates pakkumuste esitamiseks määrata

mõistlik tähtaeg, mis ei või olla lühem kui neli tööpäeva, lähtudes hankelepingu esemeks

olevatest asjadest, teenustest või ehitustöödest. Eelöeldust nähtub, et K. Lepiku sooviks oli, et

Oja Ehitus OÜ hanke võidaks. Samas sõlmiti leping alles 21. juulil 2017. Seega polnud lühike

tähtaeg seotud hädavajadusega võimalikult kiiresti ehitaja leida.

175. Oja Ehitus OÜ alustas töid juba enne hanke läbiviimist. Muu hulgas kinnitasid seda

koolidirektor M.M. ja P.A. .

176. Kaude kinnitab süüdistusversiooni ka see, et K. Lepik palus 15. jaanuaril 2018 J.P. ul

ühe teise objektiga (Keeni lasteaiaga) seoses järgmist: „Kas sa oleksid nii kena ja teeks mulle

uue planeeritava osa peale mahutabeli - üks reaalne ja teine, mis üles läheks veidi selliselt,

mis ülejäänul kõhu lahti lööb.“

177. Eeltooduga pani K. Lepik toime KarS § 300 lg 1 pärase kuriteo.

178. K. Lepik oli riigihanke eest vastutav isik.

179. Teo ajal kehtinud RHS § 3 p-st 3 lähtuvalt pidi hankija tagama riigihanke läbipaistvuse

ja kontrollitavuse ning kohtlema kõiki isikuid võrdselt ja mittediskrimineerivalt. Niisugused

põhimõtted on ka täna kehtivas seaduses ja nende olulisust on toonitanud ka Euroopa Kohus.

2017. aasta juunis kehtinud RHS § 38 lg 2 p 4 (kehtiva RHS § 95 lg 4 p 7) kohaselt võib

hankija kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja või taotleja, kelle pakkumuse koostamisel on

osalenud isik, kes on osalenud sama riigihanke hankedokumentide koostamisel või kes on

muul viisil hankijaga seotud ja sellele isikule seetõttu teadaolev info annab talle eelise teiste

pakkujate ees. Riigihangete vaidluskomisjon on leidnud, et kui hankija on määranud piisavalt

pika tähtaja pakkumuste esitamiseks, ei tähenda pakkuja varasem juurdepääs informatsioonile

igal juhul eelist teiste pakkujate eest. Õiguskirjanduses on selgitatud, et hankega seotud oleva

pakkuja kõrvaldamise või mittekõrvaldamise üle ei saa hankija meelevaldselt ja oma suvast

lähtuvalt otsustada – kõrvaldamist on vaja igal juhul kaaluda. K. Lepik rikkuski RHS § 3 p 3:

kaasas Oja Ehitus OÜ hanke ettevalmistusfaasi, leppis kokku ehituse üksikasjad ja lasi J.P. ul

koostada hankematerjale jms. Ka andis K. Lepik pakkumuste esitamiseks väga lühikese

tähtaja ja nii sai Oja Ehitus OÜ teiste ees eelisseisundi.

180. K. Lepiku eesmärk oli anda eelis Oja Ehitus OÜ-le: K. Lepiku tegevus oli suunatud just

sellele, et hanke võidaks Oja Ehitus OÜ. Riigihangete menetluse nõuete rikkumist pidi K.

Lepik vähemalt kaudse tahtluse tasandil võimalikuks pidama.

181. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

182. Hankeprotsessi oli nõustajana kaasatud T.I. . See aga ei välista K. Lepiku vastutust – T.I.

ei teadnud midagi Oja Ehitus OÜ juba eelnevast hankemenetlusse pühendamisest. Lisaks pidi

K. Lepik olema juba oma ametikohast ja ametijuhendist tulenevalt kursis sellega, et üht

pakkujat teisele eelistada ei tohi. Seega ei välista K. Lepiku süüd KarS § 39.

(h) Karistus

183. K. Tambergi süü omastamises on keskmisest suurem. K. Tamberg realiseeris mitu

kvalifitseerivat tunnust (korduvus, ametiisikuks olek, grupilisus ja suur ulatus). Mõnevõrra

vähendab süüd asjaolu, et suures ulatuses omastas K. Tamberg vara vaid Raja kinnistu puhul

– kahel ülejäänud juhul oli omastamise maht suhteliselt väikse. Ka usalduse kuritarvitamise

puhul tuleb K. Tambergi süüd pidada keskmisest suuremaks: K. Tambergi teo tõttu sai Otepää

vald kahju umbes 18 korda enam kui on kuriteokoosseisu miinimummäär. Süü on sedavõrd

suur, et tarvis on mõista vangistus. K. Tambergi puhul saab rääkida aastatepikkusest

käitumismustrist. Vallavanem on kohaliku omavalitsuse tasandi juhtimise tippfiguur, kelle

ebaseaduslik tegevus õõnestab ühtlasi kohaliku võimu autoriteeti ja usaldusväärsust. K.

Tambergi on vaja omastamise eest karistada 3 ja usalduse kuritarvitamise eest samuti 3 aasta

pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks mõistis kohus 4 aastase vangistuse, millest hulka arvas

ka 3 eelvangistuses viibitud päeva.

184. K. Lepikugi süüd pidas kohus keskmisest suuremaks. Seegi süüdistatav realiseeris mitu

kvalifitseerivat tunnust (korduvus, ametiisikuks olek, grupilisus ja suur ulatus). Siiski on ka

K. Lepiku jaoks kasulik see, et suures ulatuses pani ta toime vaid ühe omastamise.

Riigihangete rikkumise osas kõneleb K. Lepiku kasuks see, et KarS § 300 lg 1 peab silmas

kuni suisa 400 000 euroseid hankeid, ent K. Lepiku kuritegu puudutas vaid 100 000 eurost

hanget. K. Lepiku süü suurus nõuab omastamise eest vangistuse mõistmist. Ka K. Lepiku

puhul on täheldatav aastatepikkune valla huvide vastane käitumismuster, mistõttu on vaja K.

Lepikut karistada vangistusega ka riigihankenõuete rikkumise eest. K. Lepikki oli vallas

olulisel kohal ja õõnestas seeläbi kohaliku võimu autoriteeti ja usaldusväärsust. Omastamise

eest on vaja K. Lepikule mõista 3 aastane ja riigihankenõuete rikkumise eest 4 kuuline

vangistus. Liitvangistuseks saab 3 aastat ja 3 kuud ning selle hulka on vaja arvata 1

eelvangistuses veedetud päev.

185. K. Tamberg ja K. Lepik on varem karistamata, mistõttu saab kaaluda neile mõistetud

vangistuste täitmisele pööramata jätmist. Kuriteo asjaolud tingimata reaalset vangistust ei

nõua. Karistuse eri- ega üldpreventatsiooni eesmärkide saavutamiseks pole ilmtingimata

vajalik ka šokivangistus. Juba küllaltki pikaajalised vangistused annavad selge signaali, et

süüdistatavate tegevus on olnud äärmiselt taunitav. Peale selle on osade ja just raskemate

tegude toimepanemisest möödas juba mitu aastat. Mõlemad süüdistatavad kaotasid käesoleva

kriminaalmenetluse tõttu ametikoha. Tulenevalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 15 p-st 1

ei saa K. Tambergi ega K. Lepik asuda teenistusse riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses

või organis. Seega puudub neil lähiaastail võimalus sooritatutega sarnaseid kuritegusid toime

panna. Niisiis on võimalik jätta K. Lepiku ja K. Tambergi vangistused täielikult tingimisi

kohaldamata ja vajalik pole ka käitumiskontroll.

186. On tõsi, et Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2017 otsuse asjas nr 1-14-10988 (Kõpu

vallavanema asi) kritiseeritakse avaliku elu võimu teostajate ja aktiivselt poliitikas osalejate

poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavaid leebeid karistusi. Praegune asi pole siiski

sedavõrd suure ebaõigussisuga, nagu asi nr 1-14-10988.

187. Katseajaks saab K. Tambergi puhul 4 aastat 6 kuud ja K. Lepiku puhul 3 aastat 6 kuud.

188. V. Haljaste süü on teistest väiksem: ta oli kaasaaitaja ja sedagi vaid ühele omastamisele.

Seetõttu tuleb V. Haljastet karistada 200 päevamäärase rahalise karistusega (2000 eurot).

Selle hulka tuleb arvata V. Haljaste eelvangistuses veedetud aeg, mistõttu jääb järgi 191

päevamäära (1910 eurot).

(i) Kannatanute rahalised nõuded

189. Esiteks esitas Otepää vald Otepää Vallavalitsuse kaudu K. Tambergi ja K. Lepiku vastu

avalik-õigusliku nõudeavalduse. Avalduse kohaselt panid K. Tamberg ja K. Lepik ametnikena

toime tahtliku teo ja vastutavad tekitatud kahju eest ATS § 80 lg-te 2 ja 3 järgi ühiselt ja täies

ulatuses. Raja kinnistu võõrandamisega tekitasid nad 52 000 eurose kahju, Sangaste

Vallavalitsuse hoone remondiga seoses 9840 eurose kahju, Otepää kultuurimaja pargi

kõnniteekivide paigaldusega seoses 10 000,48 eurose kahju1. K. Tamberg üksi tekitas vallale

OÜ Sangaste Mõis osa võõrandades 749 700 eurose kahju. Kindlaks tuleb määrata ka viivis

kahju hüvitamise võimaliku viivitamise eest.

190. Kohtumenetluse käigus vähendas kannatanu OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamisega

seonduvat nõuet, kuivõrd 29. detsembril 2021 tasus MTÜ Sangaste Asundused 149 700 eurot

ära – seega jääb järgi 600 000 eurone nõue. Ka märkis kannatanu esindaja kohtuistungil, et

ATS § 80 alusel tuleb määrata süüdistatavate ühiselt tekitatud kahju puhul iga süüdistatava

rahalise kohustuse osa vastavalt süüle, mida kannatanu loeb võrdseks. Ka palus kannatanu

esindaja kaaluda alternatiivselt kahju väljamõistmist süüdistatavatelt solidaarselt

deliktiõiguslikul alusel (VÕS § 1043) – juhul kui kohus ei pea ATS § 2 lg 3 p 10 tõttu

võimalikuks rahuldada kannatanu nõuet avaliku teenistuse seaduse alusel.

191. Kohus jättis nõudeavalduse läbi vaatamata, põhjendades seda lühidalt nõnda.

192. Tõepoolest on ATS § 80 lg-s 1 sätestatud, et kui ametnik on teenistuskohustuse süülise

rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama

sama paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses. Samas sätestab ATS § 2 lg 3 p 10, et kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti, siis valla- või linnavalitsuse liikmele avaliku teenistuse

seadust ei kohaldata. Ühestki seadusest ei tulene, et valla- või linnavalitsuse liikme vastutuse

osas saaks kohaldada ATS §-s 80 sätestatut. Seega ei saa K. Tambergi ega K. Lepiku vastase

kahju hüvitamise nõude aluseks olla ametniku varalist vastutust reguleerivad sätted. Niisiis

puudub Otepää vallal K. Tambergi ja K. Lepiku vastu kahju hüvitamise nõude esitamise

õigus, mistõttu ei saa kannatanu KrMS § 381 lg 2 teisest lausest tulenevalt esitada sellist nõuet

ka käesolevas menetluses.

193. Ka ei saa toetuda deliktiõigusele.

194. Kannatanu esindaja viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile asjas nr 3-1-1-60-

07. See lahend puudutas küsimust, kas ja millises ulatuses võib riigil tekkida varaline nõue

äriühingu juhatuse liikme vastu, kes on äriühingu maksudeklaratsioone esitamata jättes või

nendes valeandmeid esitades pannud toime kuriteo ja põhjustanud ühtlasi äriühingu

maksuvõla. Riigikohus leidis, et mõnikord võib riigil olla tsiviilõiguslik nõue äriühingu

maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme

vastu. Maakohus pidas kaheldavaks, kas viidatud lahend praegu asjasse puutub. Riigikohus

andis juhised tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõuete esitamiseks juhtudel, mil

maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda äriühingu juhatuse liikmelt äriühingu

maksuvõla tasumist. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus puuduks seadus, mille

alusel ametiisikult ametiülesannete täitmisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda. Selline

seadus on ATS § 80 näol olemas. On olnud seadusandja tahe, et teatud ametiisikud selle

kohaldamisalast välja jääks. Kohtu arvates on sellises olukorras seadusandja tahtega vastuolus

1 Tegemist on eksitusega: silmas ei peeta mitte 10 000,48 eurot, vaid 10 008,48 eurot (21 478,08–11 469,60)

(ringkonnakohtu märkus).

asuda ametiisiku poolt avalik-õigusliku suhte raames tekitatud kahju hüvitamise küsimust

lahendama hoopis deliktiõiguslikul alusel.

195. Isegi kui jaatada võimalust, et teatud juhtudel on ametiisiku poolt avalik-õigusliku suhte

raames tekitatud kahju hüvitamise küsimust võimalik lahendada deliktiõiguslikul alusel, ei saa

praegu esitatud nõudeavalduses välja toodud asjaoludel ja olemasolevate tõendite alusel

kannatanu nõuet rahuldada. Nimelt on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et kui isikul

on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult

tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üle antu, tuleb seda

kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa

väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast

summast väiksem. Alusetust rikastumisest (või ka näiteks lepingust) tuleneva nõude väärtust

tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku

kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu.

196. Praegu aga pole kannatanu väitnud ega tõendanud, et isikutelt, kellele Sangaste või

Otepää Vallavalitsus alusetud ülekanded tegi või vara võõrandas – OÜ Sanva, OÜ Arboore ja

MTÜ Sangaste Asundused –, ei ole ega olnud võimalik seda vara või vähemalt osa sellest

tagasi saada. Mõnel juhul on kannatanul raha tagasisaamise praegugi võimalik. Nimelt tegi

Otepää Vallavalitsus MTÜ-le Sangaste Asundused hagihoiatuse ehk kannatanul ongi kavas

kohtu poole pöörduda. Kuigi MTÜ-l Sangaste Asundused on ilmselt raha vähe, kuulub talle

siiski väärtuslik osa OÜ-st Sangaste Mõis.

197. Erandina saab Riigikohtu praktika kohaselt kolmanda isiku vastu suunatud

tagasinõudeõiguse olemasolu ja väärtuse jätta kahjuhüvitise suuruse tuvastamisel arvestamata,

kui kannatanu loovutab oma võimaliku nõude kolmanda isiku vastu sellele isikule, kellelt ta

kahjuhüvitist nõuab. Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel

teel, et ta loovutab nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest

(VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv

nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et

kahjustatud isikule kuuluv nõue on väärtusetu. Praegu ei ole kannatanu väitnud, et ta oleks

pakkunud süüdistatavatele kahjuhüvitise eest oma võimalikke nõudeid OÜ Sanva, OÜ

Arboore või MTÜ Sangaste Asundused vastu.

198. Eeltoodust tulenevalt pole võimalik tuvastada kannatanu kahju suurust, mille võrra

kannatanu tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem ja seetõttu ei

saa K. Tambergilt ega K. Lepikult kahju katteks midagi välja mõista. Kuna kohtu esmane

seisukoht on, et kannatanu nõuded ei vasta KrMS § 381 lg 2 teises lauses sätestatud

tingimustele, jättis kohus kannatanu nõudeavalduse mitte rahuldamata, vaid KrMS § 2962 lg 1

p 1 alusel läbi vaatamata.

199. Teiseks esitas Otepää vald ka tsiviilhagi – V. Haljaste vastu. Hagi kohaselt tekitas V.

Haljaste kannatanule koos K. Tambergi ja K. Lepikuga 10 008,48 eurose kahju.

200. Kohus leidis, et sedagi hagi ei saa selles esitatud asjaoludel ja olemasolevate tõendite

alusel rahuldada – samadel põhjustel, miks ei olnud võimalik mõista välja kahjuhüvitist K.

Tambergilt ja K. Lepikult. Valla raha maksti OÜ-le Arboore, ent kannatanu pole väitnud ega

tõendanud, et tal pole ega ole olnud võimalik OÜ-lt Arboore liigselt makstud raha tagasi

saada. Seega jättis kohus hagi rahuldamata.

(j) Menetluskulud

201. Esiteks on kõigi süüdistatavate puhul menetluskuluks sundraha: 981 eurot. Selle jättis

kohus KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatavate kanda.

202. V. Haljastega seonduva riigi õigusabi tasu suuruseks on kokku 3415,20 eurot.

203. K. Tambergi valitud kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta taotluste kohaselt on ta

kohtueelses ja kohtumenetluses teinud tööd kokku 20 920 euro eest. K. Lepiku valitud kaitsja

vandeadvokaat Anu Vildi puhul on selleks summaks 20 880 eurot. K. Tambergi ja K. Lepiku

suhtes menetleti kohtueelselt ka kuriteokahtlust, mis seondus Keeni tee 1 maja korteritega.

See menetlus lõpetati. K. Lepiku kaitsja leidis, et selle kahtlustusega seoses tegi ta tööd 720

euro eest. K. Tambergi kaitsja hinnangul oli tema töö lõpetatud kahtlusega seoses väärt 288

eurot. Mõlemad kaitsjad leiavad, et nimetatud summad tuleb nende kaitsealustele hüvitada.

Kohus seda võimalikuks ei pidanud, sest kohus tegi mitte õigeks-, vaid süüdimõistva otsuse.

Seega ei esine KrMS § 181 lg-s 1 või 183 lg-s 1 sätestatud aluseid, mille korral saaks kohus

otsustada süüküsimusega seonduvate menetluskulude süüdistatavatele hüvitamist. Et

menetluse lõpetajaks oli prokuratuur, pidanuks ka kulude hüvitamise otsustuse tegema just

prokuratuur. Keegi aga prokuratuurile vastavat taotlust ei esitanud. Sellest lähtuvalt jättis

kohus kaitsjate hüvitamistaotlused (720 eurot ja 288 eurot) läbi vaatamata. Ülejäänud osas

pidas kohus kaitsjate taotlusi asja mahukust arvestades põhjendatuks, mistõttu arvas kohus

menetluskulude hulka 20 632 eurot K. Tambergi valitud kaitsja tasuna ja 20 160 eurot K.

Lepiku valitud kaitsja tasuna.

204. Kannatanu lepingulise esindaja vandeadvokaat K. Lind soovis saada esindajatasu 11 880

eurot. Kohus pidas seda põhjendatuks ja arvas menetluskulude hulka.

205. Kuivõrd süüküsimusega seoses tuleb menetluskulu kandja otsustada KrMS § 180 ja §

181 alusel, ent tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse seoses KrMS § 182 alusel, on

vaja teha kindlaks, kui suur osa advokaatide töös seondus süüküsimuse, kui suur aga avalik-

õigusliku nõudeavalduse ja tsiviilhagiga. V. Haljaste kaitsja kinnitusel seondus 60% tema

töömahust süüküsimuse lahendamisega ning 40% tsiviilhagiga. K. Tambergi kaitsja hinnangul

on see suhe tema puhul 4/5 ja 1/5. Nii on see ka K. Lepiku kaitsjaga (4/5 ja 1/5). Kannatanu

esindaja meelest on tema puhul see vahekord 1/8 ja 7/8. Kohus nõustus K. Tambergi

kaitsjaga, K. Lepiku kaitsjaga ja kannatanu esindajaga. V. Haljaste kaitsjaga kohus siiski päri

ei olnud ja luges, et süüküsimuse lahendamiseks tegi see kaitsja 80% tööst ja tsiviilhagiga

seoses 20%. Rahalises mõttes on niisiis süüküsimuse lahendamisega seotud 2732,16 eurot V.

Haljaste kaitsjatasust (3415,20x0,8), 16 505,60 eurot K. Tambergi kaitsjatasust (20 632x0,8)

ja 16 128 eurot K. Lepiku kaitsjatasust (20 160x0,8).

206. Samas vähendas kohus Sangaste Vallavalitsuse hoone remondi ja Otepää kultuurimaja

pargi kõnniteekivide paigaldamisega seoses süüdistuse mahtu. Riikohus on leidnud, et kui

kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub kohtuotsuses võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt

tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust – oluline pole mitte üksnes

isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrus asjas nr 1-20-470, p 29). Kohtu hinnangul on süüdistuse mahu osalise vähendamise

tõttu vaja ka praegu jätta osa süüküsimuse lahendamisega seoses tekkinud kaitsjatasudest riigi

kanda.

207. Sangaste Vallavalitsuse hoone remondiga seoses vähenes süüdistuse maht umbes 61% ja

Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisse puutuvalt umbes 36% ulatuses.

208. Eeltoodust tulenevalt on vaja jätta 36% V. Haljaste süüküsimuse lahendamisega seotud

riigi õigusabi tasust riigi kanda – selleks on 983,58 eurot. Ülejäänu, s.o 1748,58 eurot

(2732,16–983,58) tuleb V. Haljastelt riigi kasuks välja mõista.

209. K. Tambergi süüküsimusega seotult tuleb erinevate üksikrikkumiste kaal lugeda

võrdseks, st iga rikkumisega seonduv kaitsjatasu on 4126,40 eurot (16505,60:4). Seepärast

jättis leidis kohus, et kõnniteekivide paigaldamisega seoses tuleb jätta riigi kanda 1485,50

eurot (4126,40x0,36) ja vallahoone remondiga seoses 2517,10 eurot (4126,40x0,61). Niisiis

tuleb riigilt K. Tambergi kasuks välja mõista 4002,60 eurot (1485,50+2517,10). Ülejäänu, st

12 503 eurot (16 505,60–4002,60) on vaja jätta K. Tambergi enda kanda.

210. K. Lepikugi puhul pidas kohus puutuvalt kaitsjatasusse üksikrikkumiste kaalu

ühesuguseks ehk süüküsimusse puutuv kaitsjatasu oli iga rikkumise puhul 4032 eurot (16

128:4). Nii jättis kohus kõnniteekivide paigaldamisega seoses riigi kanda 1451,52 eurot

(4032x0,36) ja vallahoone remondiga seoses 2459,52 eurot (4032x0,61). Seetõttu mõistis

kohus riigilt K. Lepiku kasuks välja 3911,04 eurot (1451,52+2459,52). Ülejäänu, s.o 12

216,96 eurot (16 128–3911,04) jäi K. Lepiku kanda.

211. KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdistatavate kanda jätta osa kannatanu esindaja

süüküsimuse lahendamisega seotud tasust. Selleks tasuks on 12,5% 11 880 eurost, s.o 1485

eurot (11 880x0,125). V. Haljaste kanda jättis kohus sellest rahast 10%, st 148,50 eurot, K.

Tambergi kanda 45%, st 668,25 eurot ja K. Lepiku kanda samuti 45%, st 668,25 eurot.

212. Kuna kohus jättis V. Haljaste vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata ja K. Tambergi ning

K. Lepiku vastu esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, jättis kohus KrMS §

182 lg-te 1 ja 5 alusel nende rahaliste nõuetega seonduva osa kannatanu esindaja tasust

kannatanu enda kanda – s.o 87,5 % kogutasust, st 10 395 eurot (11 880x0,875).

213. KrMS § 182 lg-te 1 ja 5 alusel tuleb kannatanu kanda jätta ka rahaliste nõuetega

seonduvad süüdistatavate menetluskulud, igaühe puhul 20%. V. Haljaste puhul on selleks

683,04 eurot (3415,20x0,2) – see summa tuleb kannatanult välja mõista riigituludesse. K.

Tambergi puhul on niisuguseks summaks 4126,40 eurot (20 632x0,2) ja K. Lepiku puhul

4032 eurot (20 160x0,2) – need summad tuleb kannatanult K. Tambergi ja K. Lepiku kasuks

välja mõista.

214. Viimaks tegi kohus K. Tambergi ja K. Lepiku ning Otepää valla vastastike nõuete vahel

tasaarvestuse, mõistes kannatanult K. Tambergi kasuks menetluskulu katteks välja 3458,15

eurot (4126,40–668,25) ja K. Lepiku kasuks 3363,75 eurot (4032–668,25).

(III) Apellatsioonimenetlus

215. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni K. Lepiku kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, K.

Tambergi kaitsja vandeadvokaat S. Must, V. Haljaste kaitsja vandeadvokaat Rein Napa,

prokuratuur (esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kairi Kaldoja) ja Otepää

Vallavalitsus (lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind). Apellantide peamised

seisukohad on sellised.

(a) K. Tambergi kaitsja apellatsioon

216. Puutuvalt vaatlusprotokollidesse rikuti menetlusõigust. Nende protokollidega seonduv

tõusetus juba kohtuliku uurimise käigus. Vaatlusprotokoll saab olla tõendiks üksnes siis, kui

ta on esitatud kohtule kompleksselt koos läbiotsimismääruse ja läbiotsimisprotokolliga.

Vastasel korral puudub võimalus saada teada, kas isikute õigusi läbiotsimise käigus rikuti või

ei. Prokurör oleks pidanud need dokumendid nimetama tõenditena juba süüdistusaktis.

Vähemasti kaitsjate poolse probleemi tõstatamise järgselt oleks prokurör võinud

läbiotsimismäärused ja läbiotsimisprotokollid kohtule esitada. Kohtulikku uurimist uuendades

andis kohus prokurörile võimaluse varem esitamata taotluse esitamiseks. Nii lõi kohus

kunstlikult olukorra, kus prokuröril tekkis võimalus oma vea parandamiseks ja see omakorda

võimaldas kohtul asuda seisukohale, et vaatlusprotokollide näol on tegemist lubatavate

tõenditega.

217. R.A. on vaja üle kuulata.

218. Raja kinnistuga seoses leiab apellant lühidalt järgmist. 2013. aasta mais hindas DTZ

Kinnisvaraekspert Raja kinnistu väärtuseks 58 000 eurot. Et Raja kinnistu ostmine otsustati

suhteliselt hilja alanud volikogu istungil, ei võimalda seada seal istungil otsustatut kahtluse

alla. Lahemaa ja Raja kinnistut ei saa omavahel võrrelda. Vald ostis Raja kinnistu

elamukruntide rajamise sooviga – pole tõendid selle kohta, et K. Tambergil ja K. Lepikul oli

omavaheline kokkulepe kasutada Raja kinnistut isikliku kasu saamise eesmärgil. Kui tekkisid

objektiivsed probleemid (seoses juurdepääsude, kommunikatsioonide, P.S. aga jms), otsustati

müüa kinnistu MTÜ-le Sangaste Asundused, kellel oli erinevalt vallast võimalik osa maad ära

müüa ja saada raha tasumaks võlga riigile. Müüki pooldasid kõik 9 volikogu liiget. Volinikud

olid kursis sellega, et notar lisab otsusesse oma isikliku arvamuse. Juriidilise haridusega

vallasekretär J.S. a meelest ei saanud tehingut vaadelda laenuna. On tõsi, et 2015. aasta lõpus

oli vald riigile kinnistu eest ära maksnud. Samas aga oli valla 2016. aasta eelarvesse

planeeritud MTÜ-lt Sangaste Asundused saadav raha – ilma selleta oleks eelarves olnud aasta

lõpus auk. Vaatamata sellele, et MTÜ-l Sangaste Asundused võis tekkida raskusi projekti

elluviimisega, oli sellel MTÜ-l võimalik kaasata läbi erinevate fondide projektirahasid, mida

oleks saanud kasutada eesmärgipäraselt. MTÜ-l Sangaste Asundused olid vastavad

kogemused olemas. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et vald oli nõus müüma

P.S. ale kuni 10 ha maad Raja kinnistust, mille eest saadav raha oleks katnud MTÜ-poolse

võla valla ees ja ülejäänud osa oleks MTÜ saanud kasutada projekti arendamise edasiste

võimaluste otsimiseks. Detailplaneeringu lõpetamine ei peatanud elamukruntide rajamise

projekti, sest detailplaneeringu oleks saanud uuesti algatada. I.T. ei informeerinud K.

Tambergi piisavalt. Kinnistu edasimüügist MTÜ Sangaste Asundused poolt sai K. Tamberg

teada alles hiljem. P.S. aga kadus kontakt ja see nurjas MTÜ Sangaste Asundused võimaluse

täita kohustus valla ees. Pole tõendatud, et K. Tamberg ja K. Lepik andsid I.T. ule korraldusi

enda ametiseisundist tulenevalt. I.T. püüab oma möödalaskmistelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Detailplaneeringumenetluse lõpetamise otsust ei teinud K. Tamberg. K. Tambergile ei saa ette

heita seda, et ta tellis vallavalitsuse nimel OÜ-lt Valga Puu metsamajandamise kava, kuna igal

metsamaa omanikul on õigust teada, milline on tema omandis oleva metsamaa väärtus. Väär

on ka kohtu seisukoht, et Raja kinnistu võõrandamine oli süüdistatavatel planeeritud juba

algusest peale – kohus möönab ka ise noorperede projektiga tegeleti eesmärgipäraselt. Õige ei

ole kohtu väide, et süüdistatavad teadsid turuhinda juba aegsasti – turuhind selgus alles 2016.

aasta detsembrikuus. Vallavolinike eksitamist ei toimunud – kohaliku omavalitsuse korraldus

eeldab seda, et volinikud viivad end asjaga kurssi ja vajadusel küsivad lisa. Kui kinnistu 110

000 euro eest OÜ-le Valga Puu müüdi, ei olnud kinnistu enam valla oma, mistõttu ei saa seda

hinda kinnistu väärtust paika pannes arvesse võtta. Volinikud ei andnud kinnistu müümise

luba vaid K. Tambergi ettekande põhjal. Pole tõendatud, et K. Tambergil ja K. Lepikul oli

vaikiv kokkulepe võõrandada kinnistu Ühismajandamise OÜ-le. Sangaste vallal oli varade

kasutamise ja käsutamise kord, mis lubas müüa omaosalusega MTÜ-le vara alla turuhinna või

anda see ära tasuta. Kokkuvõtlikult on vaja K. Tamberg Raja kinnistuga seonduvas

omastamises õigeks mõista.

219. Sangaste vallahoone remondi osas on apellandi seisukohad kokkuvõtlikult sellised.

Suuresti on 2017. aastal toimunud sündmusi käsitledes tuginetud R.A. u ütlustele, ehkki R.A.

2017. aastal enam OÜ Sanva tegevusega kokku ei puutunud. R.A. pidas OÜ-d Sanva vallale

kuuluvaks, ehkki see nii ei olnud – see viitab R.A. u ebapädevusele. R.A. avaldas mitmel

puhul oma isiklikke arvamusi. OÜ-l Sanva polnud küll töötajaid, aga tal oli võimalik töötajaid

palgata või sõlmida alltöövõtulepingud. Paljasõnalised on R.A. u väited, et K. Tamberg osales

aastaid OÜ Sanva igapäevases juhtimises ja et R.A. pidi K. Tambergi korraldustele alluma.

R.A. ut on mõjutanud solvumine ja vihavaen töö kaotamise pärast. R.A. ütles, et K. Tamberg

käskis tal valla ja OÜ Sanva vahelisele 25. aprilli 2017 töövõtulepingule alla kirjutada, aga

ühtlasi väitis ta ka, et leping võidi jätta vallasekretäri kätte temale allkirjastamiseks või hõikas

K. Tamberg talle, et ta allkirjastaks lepingu – niisugused ütlused on vastuolulised.

Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht seoses ühe 6000 ja kahe 2000 eurose arvega – OÜ AN

Service tegi alltöövõttu OÜ-le Sanva. Kohus ei saanud A.N. e ütluste põhjal tuvastada, et OÜ

AN Service ei teinud OÜ-le Sanva alltöövõttu: A.N. oli raamatupidaja, kes ise remonditaval

objektil kunagi ei käinud ja A.N. e ütlused pole kooskõlas teiste tunnistajate ütluste ega

dokumentaalsete tõenditega. Õige pole kohtu seisukoht, et elektritööd tehti tasuta. Pole

eluliselt usutav, et põhjalikult remonditavates ruumides jäeti vahetamata roostetanud

küttesüsteemi detailid ja torud. Et K. Tamberg võttis töö üleandmise-vastuvõtmise aktiga

vastu, siis järelikult olid lepingus ettenähtud tööd tehtud, sh elektri-ja küttesüsteemidega

seotud tööd. Ei saa välistada, et osaliselt tuli tasuda ka elektritööde eest. Vaatamata kohtu

pikale ja põhjalikule analüüsile ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel määras

kohus iga tehtud töö rahalise osakaalu kogu töövõtulepingus märgitud tasust.

220. Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamise kohta leiab kaitsja lühidalt seda.

K. Tamberg ei ole teinud mitte midagi ebaseaduslikku, kui soovitas V. Haljastel pöörduda

kõnnitee renoveerimise osas K. Lepiku poole – väiksel Otepääl pole midagi kummastavat

selles, et inimesed omavahel räägivad. Kohus leidis, et V. Haljaste ütluste alusel jääb

segaseks, kas tema soovis tööd teha OÜ Arboore või Estvalg Servis OÜ alt. Kaitsja hinnangul

on asi selge. V. Haljastet ei huvitanud, kumb äriühing tööd tegema hakkab – töö saab see

osaühing, kes on nõus väiksema marginaaliga. V. Haljaste oleks hakanud hanke võitja alt tööd

tegema – ükskõik, kumb äriühing selleks osutunud oleks – ja nii raha teenima. Viitamine

Püroterm OÜ pakkumisele pole korrektne: riigihangete kontrollmenetluses selle konkursiga

seoses midagi ebaseaduslikku ei tuvastatud, tegemist oli pakilise avariitööga ja konkursi

korraldada polnudki vaja, konkurss siiski tehti K. Tambergi ja K. Lepiku initsiatiivil, võitis

piirkonna parim tegija. Ka on võrdlus seoses Püroterm OÜ-ga asjakohatu, sest seda teemat

pole praeguses kriminaalasjas käsitletud. Ei ole aru saada, mil moel arvutas kohus välja

kõnniteekivide paigaldamise väidetava turuhinna. Vanade kivide kasutamine võib olla uutest

kulukamgi, sest vanu kive on vaja puhastada. Kontrollpakkumised ei ole pädevad. Kohus

kujundas oma seisukoha tööde hinna osas meelevaldselt V. Haljaste vahekalkulatsiooni

alusel: lisanduma oleks pidanud materjalide hind (ca 50% maksumusest), puujuurte ja rusude

kõrvaldamine jms. Sellises mahus tööde tellimist ei valmistata põhjalikult ette, mistõttu ei

saagi tellija kohe kindlaid mahte ja tingimusi paika panna. Jääb arusaamatuks, kes kohtu

meelest kahju kandis.

221. OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamise kohta tuuakse apellatsioonis kokkuvõtvalt välja

niisugused väited. Loss oli väga halvas seisus ja selle haldamiseks ning arendamiseks

moodustati mitmeid juriidilisi isikuid – sh OÜ Sangaste Mõis, kuhu vald mitterahalise

maksega, st lossi kinnistuga sisenes. Kohus viitab vastuolule 10. augusti ja 18. oktoobri 2016

vallavolikogu istungitel tehtud otsustes: kui esimesel istungil otsustati mõisasse edasi

panustada, siis paar kuud hiljem seda enam õigeks ei peetud. K. Tamberg selgitas, et ilmes

vajadus hakata remontima Keeni koolihoonet ja viia sinna üle ka lastead – niisiis leiti, et 500

000 eurone valdade nn ühinemispreemia, mis esialgu oli planeeritud lossi rahastamise

omafinantseeringuks, on mõistlikum kasutada seoses kooli ja lasteaiaga. Lossi müük oli

tingimuslik: vajadusel oleks vald ära müüdud osa tagasi saanud. Lepingu täitmiseks MTÜ

Sangaste Asundused poolt oli/on kuni 2021. aasta lõpuni tänu investoritele rahaline võimalus

– paraku esitas vald mittetulundusühingule mitu kuud enne lepingu täitmise tähtaega

arusaamatu nõude. MTÜ Sangaste Asundused on valda informeerinud investori leidmisest ja

sellest, et ta kavatseb rahalise kohustuse täita. Kriminaalasja tõttu aga külmetasid segaduses

investorid finantseerimise. Siiski tasus MTÜ Sangaste Asundused 2021. aasta detsembris hea

tahte märgina 150 000 eurot ning ühtlasi palus vallal – kes ise oli segaduse tekitanud –

maksetähtaega pikendada. Mittetulundusühing on endiselt nõus kõnealust osa vallale

tagastama. Mõisa varade väärtus on oluliselt suurenenud. Jooksev rahavaru ei saa olla aluseks

mittetulundusühingu finantseerimise võimekuse hindamisel. Kohus viitas MTÜ Sangaste

Asundused põhikirjas tehtud neile muudatustele, mis puudutasid vara saajat ühingu

lõpetamise korral. Kohtul jäi aga tähelepanuta, et põhikirja muudeti seda asjaolu arvestades, et

osa müügi korral saab vald raha ja selle müümata jäämisel osa tagasi – peale üht või teist ei

oleks mittetulundusühingul vallaga jagatavat vara. Jääb täiesti arusaamatuks, miks leidis

kohus, et osa müük on vaadeldav laenu andmisena – Rahandusministeeriumi 12. aprillil 2019

aprilli kirjas räägiti lihtsalt probleemide lahendamise vajadusest. Ka ei vasta viidatud kiri

haldusakti nõudmistele, sest selles ei ole põhjendusi laenulepinguks olemise väite kohta.

Laenulepingu puhul oleks pidanud maksma intressi, aga seda praegu ei tehtud. Vald saaks osa

tagasi võtta ehk talle pole tekitatud mingit kahju. Vallavolinikud olid asjast informeeritud ja

pidasid valla käitumist õigeks.

222. Kokkuvõtlikult leiab apellant, et K. Tamberg on vaja õigeks mõista.

(b) K. Lepiku kaitsja apellatsioon

223. Kuivõrd prokurör ei esitanud kohtuliku uurimise käigus kohtule läbiotsimismäärusi ega -

protokolle, ei tekkinud kohtul võimalust kontrollida läbiotsimiste käiku ja seaduslikkust.

Kohtu poolne menetluse uuendamine ja prokuröri poolt esitatud täiendavate tõendite asja

juurde võtmine on põhjendamatu ja vaadeldav prokurörile abikäe lubamatu ulatamisena. Kui

vajalikud dokumendid oleks kohtule aegsasti esitatud, oleks neist saanud teada ka info

puutuvalt kohtu kahtlustesse arvutitesse sisenemise seaduslikkuse kohta. KrMS § 297

käesoleval juhul tekkinud olukorda ei reguleeri. Selle sätte kohaldamine on Riigikohtu

hinnangul menetluse võistlevust silmas pidades erandlik.

224. Küsimus sellest, kas süüdistatavate lähedastele nende õigust keelduda kaasabist

menetlejatele selgitati, on oluline hoolimata sellest, et arvutitele ligipääsu saamist nende

lähedaste kaasabi ei mõjutanud – praeguses asjas on korduvalt viidatud süüdistatavate

käitumise mustrit paika pannes niisugustele asjaoludele, mis süüdistust ei puuduta.

Tõenäoliselt ei selgitatud äsja viidatud õigust ei süüdistatavate lähedastele ega

süüdistatavatele endile. Et niisugust õigust ei selgitatud, kinnitavad ka läbiotsimisprotokollid

– mis küll on tõenditena lubamatud. Tõsi on see, et K. Lepikule ja K. Tambergile selgitati

nende kahtlustatavatena kinnipidamisel nende õigusi, sh õigust vaikida. Seeläbi aga ei täitnud

menetleja oma kohustust teavitada kahtlustatavat ka õigusest keelduda igasuguse aktiivse

kaasabi osutamisest, sh arvutites olevale infole ligipääsemiseks vajalike paroolide

avaldamisest: läbiotsimine ei toimunud kinnipidamisega samal ajal ja kahtlustatavad olid

stressis.

225. R.A. on tarvis üle kuulata.

226. Vallavolikogu liikmetel oli olemas piisav info ja lisaks sellele oli neil võimalik vajadusel

küsida täiendavat teavet. Pole tuvastatud, et nad oleksid töötanud süüdistatavate surve või

muu mõju all.

227. Raja kinnistu osas märgib apellant lühidalt järgmist. Kinnistu võõrandamise plaan ei

tekkinud K. Lepikul või K. Tambergil salaja, vaid selle mõtlesid mitmed asjaga seotud olnud

vallaametnikud välja üheskoos ja kogu asja arutati volikogu istungitel. Jääb arusaamatuks,

mille alusel leidis kohus, et K. Tamberg jättis vallavolinikud noorte perede projekti

puudutavatest takistustest informeerimata – K. Tamberg püüdis kuni viimase hetkeni P.S. aga

ühendust saada. Arusaamatu on seegi, millistele tõenditele tugineb kohtu väide K. Lepiku ja

K. Tambergi vaikiva kokkuleppe olemasolu kohta. Asjakohane ei ole kohtu viide sellele, et

kinnistu müüki puudutav vallavolikogu istung peeti õhtusel ajal ja kohe järgmisel päeval oli

tehing. Kinnistu müümisega läks kiireks, sest vallal oli vaja raha „eelarveaugu“ täitmiseks –

vald oli arvestanud sellega, et ta saab MTÜ-lt Sangaste Asundused raha. Kinnistu edasine

müümine oli kahe äriühingu vaheline tehing, millega vallale kahju ei tekitatud.

228. Sangaste vallahoone remondi kohta öeldakse apellatsioonis kokkuvõtvalt nõnda. Kohus

leidis õigesti, et OÜ Sanva polnud n-ö tühjalt seisev äriühing. Kõik OÜ-ga Sanva sõlmitud

töövõtulepingus kirjeldatud tööd said tehtud, kaasa arvatud küttesüsteemitööd. On eluliselt

usutav ja mõistetav, et tunnistajad kõiki üksikasju aastatetagustest remonditöödest ei mäleta.

Kõnealusel perioodil tehti vallahoones remonti palju. Tehtud tööde kohta ei viidud läbi

vaatlust ega ekspertiisi. Õige pole kohtu väide, et K. Tamberg pidi märkama

küttesüsteemitööde tegemata jäämist või et K. Tambergile ei saanud olla teadmata, et

elektritööde eest tasus OÜ-le AN Service vallavalitsus. Remonti tehti palju, nii esimesel kui

teisel korrusel. Sellega seonduvat hakati uurima alles aastaid hiljem ja niisuguses olukorras

ongi keeruline, et mitte öelda võimatu tuvastada tööde tegelikku mahtu ja tööde tegijaid.

229. Apellandi positsioon puutuvalt Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamisse

on lühidalt niisugune. Ühest küljest leidis kohus, et Estvalg Servis OÜ-l polnud algusest peale

plaanis tööd teha; teisalt aga võttis kohus tööde turuhinna aluseks Estvalg Servis OÜ esimese

pakkumise – siin on vastuolu. Kohus ise möönis, et töö hinnad võivad varieeruda. Kasutati

Otepää keskväljakult võetud kive, mida oli vaja puhastada – see muutis töö kallimaks. Kui

vallajuhid oleksid teadnud, et OÜ Arboore teeb parima pakkumise, oleksid nad valla

kehtestatud hankekorrast lähtudes võinud teha ettepaneku pakkumuse esitamiseks just OÜ-le

Arboore ja mitte kellelegi teisele.

230. Keeni põhikooli hanke osas leiab kaitsja kokkuvõtlikult järgmist. Puuduvad tõendid selle

kohta, et K. Lepikul oli huvi eelistada hankes J.P. ut või Oja Ehitus OÜ-d. Eelarve ja mahu

teemadel suhtles J.P. uga koolidirektor M.M. , kes oli J.P. uga ennegi kokku puutunud. 5-

päevane tähtaeg anti seetõttu, et tööd oli vaja enne kooliaasta algust valmis saada. K. Lepik

polnud varem ühtegi hanget läbi viinud. T.I. sõnul tema hanke juures midagi ebatavalist ei

märganud. M.M. ei mäletanud, et Oja Ehitus OÜ oleks enne hankedokumentide koostamist

või tulemuste teadasaamist mingeid ehitustöid teinud. Volinikud olid asjaga kursis ja nende

survestamist ei toimunud. Niisiis kaasas J.P. u ettevalmistusprotsessi kool ja K. Lepikul

puudus huvi kedagi eelistada.

231. Eeltoodut kokku võttes leiab apellant, et K. Lepik on tarvis õigeks mõista.

(c) V. Haljaste kaitsja apellatsioon

232. V. Haljaste on vaja õigeks mõista. Kõnnitee renoveerimise tegelikku maksumust ei saa

tuletada Estvalg Servis OÜ esimesest hinnapakkumisest. V. Haljaste selgitas, et ta tegi tellija

antud töömahu muutuste tõttu mõõtmisi korduvalt – seetõttu kasvas kogumaksumus hind.

Lisandusid kulud seadmete rentimisele ja töömeeste transpordile Lätist Otepääle. Esialgu V.

Haljaste seda transpordikulu arvutustes välja ei toonud. Vanad sillutiskivid oli vaja enne

paigaldamist ära puhastada. V. Haljaste teadis, et hankekonkursil pidi osalema vähemalt kaks

firmat, mistõttu palus ta hinnapakkumise teha ka Estvalg Servis OÜ-l, mille juhataja A.A.

teadis, et tema äriühingu võidu korral teeb töö ära V. Haljaste. Jääb arusaamatuks, miks pidas

maakohus fiktiivseks Estvalg Servis OÜ kallimat pakkumist (sest Estvalg Servis OÜ niikuinii

ei olevat plaaninud tööd teha), aga võttis arvesse sellesama äriühingu odavama pakkumise.

Lisaks jõudis maakohus õigele järeldusele, et samasuguse töö tegemise hinnad varieeruvadki.

Kui vallajuhid oleksid teadnud, et vaid OÜ Arboore pakkumine ei ole fiktiivne, olnuks neil

valla kehtestatud hankekorrast lähtudes õigus teha ettepanek pakkumuse esitamiseks just OÜ-

le Arboore.

(d) Prokuratuuri apellatsioon

233. Õige pole kohtu seisukoht, et vallahoone remondiga seoses oli süüdistuses viidatust

(9840 eurot) 6000 euro kulutamine põhjendatud ja süüdistatavad omastasid vaid 3840 eurot.

Pole eluliselt usutav, et arve nr 17063 (6000 eurot) kajastab reaalseid asjaolusid. Kohus leidis

üheaegselt nii seda, et viimistlustöid tegi OÜ AN Service alltöövõtjana (tuginedes T.V. i

ütlustele), kui ka seda, neid töid tegi ikkagi OÜ KL Service töötaja V.P. . Pole eluliselt

usutav, et V.P. oli OÜ KL Service töötaja, sest majandusaasta aruandest nähtuvalt oli OÜ-l

KL Service sularahakassas 2016. aastal vaid 55 eurot ja 2017. aastal 64 eurot. Isegi kui

eeldada, et K. Lepik maksis V.P. ile nn ümbrikupalka – nagu leidis maakohus –, pidi ju seegi

raha kusagilt tulema. Vaevalt et äriühing tegutses ilma kasumita. Niisiis: kui eeldadagi, et OÜ

Sanva tellis tööd OÜ-lt KL Service ja neid töid tegi V.P. , ei ole usutav, et K. Lepik võttis

kogu saadud raha (6000 eurot) sularahas välja ja andis V.P. ile. Seetõttu on oluliselt usutavam

see, et V.P. tegi töid ikkagi OÜ AN Service heaks. Niisugusel juhul olid viimistlustööde

hinnad juba OÜ AN Service arvetes sees või liikuski tööraha täiesti „mustalt“, nagu peab seda

üldjoontes võimalikuks ka maakohus. Igal juhul ei ole eluliselt usutav, et OÜ KL Service tegi

OÜ-le Sanva viimistlustöid. Kokkuvõtteks: OÜ-le Sanva makstud raha ei olnud remonditööde

eest, kuna remonti tegid teised äriühingud, kes said vallalt selle eest ka reaalsete arvete alusel

raha. Seega tuleb tuvastada süüdistatavate tegutsemine vallamaja remondiga seonduvalt

sellises mahus, millises seda kirjeldatakse süüdistuses.

234. Kohus ei oleks tohtinud K. Lepikut ja K. Tambergi täielikult vangistusest vabastada.

Maakohus isegi ei põhjendanud niisugust otsustust – tingimisi vabastamist tuleb aga (erinevalt

vabastamata jätmisest) põhjendada. Süüdistatavate varasem karistatus pole oluline, sest

majandus- ja korruptsioonikurjategijad ongi enamasti varasema karistatuseta. Õige ei ole

kohtu seisukoht, et praegu ei saa lähtuda Kõpu vallavanema süüasjast (nr 1-14-10988):

mõlemal juhul vältas süüdistatavate tegevus aastaid ja praegu olid omastatud summad isegi

tunduvalt suuremad kui viidatud asjas. Kui süü on suur ning süüdistatavat tuleb karistada üsna

pikaajalise vangistusega, peaks karistuse kandmisest täielik tingimisi vabastamine tulema

kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Maakohus viitas sellele, et süüdistatavad kaotasid niigi

ametikoha. K. Tamberg ja K. Lepik naasid peagi pärast nende kahtlustatavana kinnipidamist

tööle, andes avalikkusele teada, et ei näe endal mingit süüd. K. Lepik töötas veel 2022. aasta

alguses Otepää abivallavanemana ehk ei kaotanud kriminaalmenetluse tõttu tööd. Lisaks ei

saa töö kaotus karistust kergemaks muuta. Niisiis tuleb K. Tambergi ja K. Lepikut karistada 3

kuu pikkuse šokivangistusega ja jätta tingimisi täitmisele pööramata vaid sellest üle jääv

vangistusosa.

235. Kohus eksis ka seoses menetluskuludega. Otsuses toodud seisukohad on vastuolulised.

Kohus küll märkis, et süüdistuse mahu vähendamine ei tähenda õigeksmõistmist, ent

vähendas ikkagi süüdistatavatelt välja mõistetavate menetluskulude suurust. Tõepoolest on

Riigikohus asjas nr 1-20-470 tehtud lahendis viidanud, et oluline pole mitte üksnes isiku

süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Kuivõrd tegemist ei ole Riigikohtu

otsuse, vaid määrusega, on selle kasutamine õigusallikana teises kriminaalasjas juba

iseenesest küsitav. Samas mõistis maakohus asjas nr 1-20-470 süüdistatavalt välja kõik

menetluskulud – hoolimata sellest, et ta tunnistas süüdistatava süüdi mitte tapmises (nagu

sooviti süüdistuses), vaid raske tervisekahjustuse tekitamises. See otsustus jäi muutmata. Pole

alust võtta Riigikohtu lahendist välja ühte lauset ja omistada sellele universaalse õigusreegli

tähendust. Eelnevast lähtuvalt tuleb jätta süüdistatavate kanda ka need süüdistuse mahu

vähendamisega seonduvad menetluskulud, mis kohus jättis riigi kanda.

236. Viimaks on kohus eksinud ka kannatanu nõuetesse puutuvalt. Kohus võttis kannatanu

nõuded menetlusse. Ka võimaldas kohus kannatanu esindajal osaleda menetluses, sh esitada

üle küsimusi. Selline tegevus viitab juba iseenesest nõude läbi vaatamisele. Ka tekkis

kannatanul õigustatud ootus, et tema nõue vaadatakse läbi. Pole õige, et kohus laseb pooltel

kulutada ressurssi ja jätab siis nende taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus peaks

kannatanu avalik-õiguslik nõudeavalduse ja hagi läbi vaatama, need rahuldama ning jätma

menetluskulud süüdistatavate kanda.

(e) Kannatanu apellatsioon

237. Otepää Vallavalitsuse esindaja vaidlustab maakohtu neid otsustusi, mis puudutavad

avalik-õiguslikku nõudeavaldust ja tsiviilhagi. Need nõuded tuleb rahuldada.

238. Vallavalitsuse liikmetel on funktsionaalselt sarnane staatus nagu ametnikel, st nende

ülesanded ja volitused on sellise sisu ja iseloomuga, mis vastab ametnike staatusele. Need

isikud on haldusõiguslikus võlasuhtes ja seetõttu sobib nende puhul kõige paremini avaliku

teenistuse seaduse regulatsioon.

239. Ei ole takistusi esitamaks vallavalitsuse liikmete suhtes regressinõudeid: riigivastutuse

seaduse § 12 lg 2 kohaselt loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune

selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju,

sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul

alusel. Ei ole mõistlikult põhjendatav, et vallavalitsuse liikmed peavad regressi korras

hüvitama omavalitsusele selle nende tekitatud kahju, mille omavalitsus on eelnevalt hüvitanud

kahju kandjale – ei pea aga kompenseerima omavalitsusele tekitatud kahju, isegi kui nad

tegutsesid tahtlikult. Igal juhul ei pea aga paika väide, et nende isikute vastutusest

vabastamine on olnud seadusandja tahe, sest regressi korras on vastutus olemas.

240. On võimalik, et mõnes omavalitsuses täidavad mingeid ülesandeid vallavalitsuse

liikmed, teises omavalitsuses aga täidavad neid ülesandeid ametnikud. Oleks ebamõistlik

lähtuda sellest, et vastutus sõltuks volikogu kehtestatud korrast ja konkreetse omavalitsuse

volikogu kehtestatud töökorraldusest. Mida väiksem on omavalitsus, seda enam on

vallavalitsuse liikmetel ülesandeid.

241. Maakohus ei analüüsinud, kas K. Lepik tegutses vaidlusaluseid tegusid toime pannes

võimuorgani juhina või ametnikuna. Abivallavanema ametikoht kuulus Sangaste

Vallavolikogu 21. juuli 2014 otsuse nr 22 alusel vallavalitsuse teenistuskohtade koosseisu. K.

Lepik oli sellele ametikohale nimetatud 6. jaanuaril 2014. K. Lepik oli seega mitte üksnes

vallavalitsuse liige, aga ka ametnik, st tal oli dualistlik positsioon. Võimuorgani juhina

tegutsemine oleks selge, kui talle süüks pandud otsused oleks vastu võetud vallavalitsuse kui

kollegiaalorgani poolt. Ükski asjasse puutuv otsus ei olnud aga vallavalitsuse kui

kollegiaalorgani pädevuses – K. Lepik tegutses hoopiski ametniku ametijuhendis sätestatud

ametiülesandeid täites.

242. K. Tambergiga on olukord samasugune. Ta oli Sangaste vallavanemana vallavalitsuse

liige, aga ühtlasi juhtis ta valla põhimääruse § 38 lg-st 1 tulenevalt vallavanemana ka

vallavalitsust kui ametiasutust. Niisiis oli K. Tambergigi positsioon dualistlik. Asjasse

puutuvaid küsimusi lahendades tegutses K. Tamberg vallavalitsuse kui ametiasutuse juhina,

sest ükski neist küsimustest ei kuulunud vallavalitsuse kui kollegiaalorgani pädevusse.

243. Seega kohaldub nii K. Lepiku kui K. Tambergi suhtes ATS § 80 järgne vastutus.

244. Isegi kui eelnevaga mitte nõustuda, rakendub deliktiõigus. Maakohus on teinud ATS § 2

lg 3 p 10 alusel liiga kaugeleulatuva järelduse. Ainuüksi viite puudumine avaliku teenistuse

seaduse mittekohaldamiseks ei välistada igasugust varalist vastutust – eriti veel siis, kui kahju

on tekkinud kuritegude tagajärjel. Sisuliselt tähendaks maakohtu seisukoht seda, et varaline

vastutus saaks kahju tekitamise eest järgneda ainult siis, kui konkreetsele subjektile (nt

vallavalitsuse liikmele) on selline vastutus eraldi seadussättega ette nähtud. Deliktivastutuse

puhul ei ole aga sellist eraldi sätet konkreetse subjekti vastutuse kohta vaja. Üldine eeldus on

see, et kahju tekitanud isik vastutab tema tekitatud kahju eest. Jääb mõistetamatuks, miks

peaks vallavalitsuse liikmete suhtes kehtima vastupidine eeldus, st miks nende osas eeldama

esmasena vastutuse puudumist.

245. Pigem võib tekkinud olukorda pidada seadusandja tegemata jätmiseks, sest vallavalitsuse

liikmetele on loodud seadustes hübriidne lahendus, mis ühest küljest laiendab neile avaliku

teenistuse seaduse sätteid (vt nt KOKS § 49 § lg 44), teisalt aga teatud küsimustes töölepingu

seadust (vt nt KOKS § 49 lg 43). Kõiki erinevaid küsimusi pole suudetud selgelt reguleerida,

ent see ei tähenda seda, et kõnealused isikud võiksid toimida õigusvabas ruumis ja oleksid

varalisest vastutusest vabastatud.

246. Kahju hüvitamise nõude esitamine kriminaalmenetluses ei saa eeldada eelnevat nõuete

esitamist kahju tekitanud isikute vastu. Ka tsiviilõiguslikus mõttes on raske mõista, kuidas

võiks ja peaks lepinguvälise kahju hüvitamise puhul kahju kannatanu esitama eelnevalt

mingeid nõudeid, kui selgelt on tuvastatav kahju, kahju tekitanud isik, põhjuslik seos tekkinud

kahjuga ning õigusvastasus. Selline asjade käik on tihti ka praktiliselt võimatu, sest kannatanu

saab alles toimikuga tutvumisel näha tõendeid ja dokumente, mille alusel on tal võimalik

hinnata kahju hüvitamise nõude esitamiseks vajalikke asjaolusid.

247. Kannatanul ei ole seejuures selliste nõuete esitamiseks aegagi. Tulenevalt KrMS § 381

lg-st 3 ja § 225 l-st 1 või § 240 p-st 4 tuleb tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus

esitada 10 päeva jooksul. Need 10 päeva on eelkõige mõeldud toimikuga tutvumiseks,

asjakohaste taotluste tegemiseks ja tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamiseks.

Seadusandja mõte sellise regulatsiooni kehtestamisel ei saanud olla see, et kannatanu peaks

eelnevalt tegema kahju tekitanute suhtes mingeid ettepanekuid, pidama läbirääkimisi vmt.

Lisaks võib eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine olla takistatud ka seetõttu, et

süüdistavad ise on jätkuvalt vallavalitsuse liikmed ning ilmselgelt ei ole nad niisuguses

olukorras huvitatud mingite selliste toimingute tegemisest, mis võivad neid endid kahjustada.

248. Ka kohus ise möönis, et MTÜ Sangaste Asundused majanduslik olukord on kehv.

Sidudes kahju hüvitamise nõude esitamise taoliselt tsiviilõigusega, saaks väga lihtsalt vältida

nõuete esitamist – võiks lükata maksetähtaja kaugesse tulevikku ning saaks alati

argumenteerida, et laekumine toimub kunagi hiljem. Sisuliselt saaks niimoodi välistada

igasuguste kahjunõuete esitamise väga lihtsalt ja formaalselt viisil. Peale selle on arusaamatu,

kuidas ja mille alusel hindab kohus väärtuslikuks OÜ Sangaste Mõis osa, mis moodustab 33%

ühingu kapitalist.

249. Raja kinnistuga seoses on väga keeruline kujutada ette, et milline võiks olla see

tsiviilõiguslik nõue, mida kannatanu saaks realiseerida.

250. Kõnniteekivide paigaldamisega seonduvalt oli tegemist omastamisega kolmanda isiku, st

OÜ Arboore kasuks. On üsna mõeldamatu, et kannatanu peaks hakkama tõendama OÜ

Arboore kui äriühingu tegevuse õigusvastasust, süüd ja/või põhjuslikku seost.

251. Eelöeldu kehtib ka puutuvalt vallahoone remonti ja OÜ-sse Sanva.

252. Õige on maakohtu seisukoht, et kõnniteekivide paigaldusega seoses tekitati vallale kahju

mitte 10 008,48 eurot, vaid 6385,92 eurot ja et vallahoone remonti puutuvalt oli tekitatud

kahju suuruseks mitte 9840 eurot, vaid 3840 eurot. Niisiis on K. Tambergilt ja K. Lepikult

vaja solidaarselt välja mõista 62 225,92 eurot (52 000+6385,92+3840); K. Lepikult üksi tuleb

välja mõista 600 000 eurot; V. Haljastelt on tarvis välja mõista 6385,92 eurot. Lisaks sellele

on kõigi nõuetega seoses vaja mõista välja ka viivised.

(f) Ringkonnakohtu istung

253. Kõik apellandid jäid oma apellatsioonis toodu juurde ja leidsid teiste apellatsioonide osas

lühidalt järgmist.

254. Prokuratuur asus seisukohale, et see tõsiasi, et senises praktikas on läbiotsimismäärused

tõenditena kohtule esitatud, ei tähenda seda, et neid oli tarvis kohe esitada ka nüüd. Nimelt ei

ole läbiotsimismäärused ise tõend. Menetlustoimingu ebaseaduslikkust ei eeldata ja kohtuliku

uurimise käigus läbiotsimise seaduspärasuse üle vaidlust ei tekkinud. Samas oli kohtu poolne

menetluse uuendamine kohtul kahtluste tekkimise järgselt seaduslik. Kõik oli korrektne ka

puutuvalt paroolide hankimisse. Kaitsja viitas Raja kinnistuga seoses aastaid varem koostatud

hindamisaktile – vahepeal aga oli kinnistu väärtus tõusnud. Valla rahaline olukord polnud

sugugi kriitiline. Kõnniteekivide paigaldamise projekti osas pole usutav, et ühte ja sama

objekti mõõtes sai V. Haljaste täiesti erinevad tulemused. Hanketingimuste rikkumisse

puutuvalt pole oluline, et J.P. uga suhtlesid peale K. Lepiku teisedki (nt koolidirektor) – K.

Lepik oli sellest kõigest teadlik ja just tema määras hankele miinimumtähtaja. Sangaste

lossiga seoses on väga suur rõhk läinud laenuga seonduvale ja Rahandusministeeriumi kirjale.

See aga pole oluline. Oluline on, et riik ütles selgelt, et midagi on valesti, ent vallajuhid

sellele ei reageerinud. Tõesti ei järginud ka volikogu Raja kinnistu ja Sangaste mõisaga seoses

valla huve. Aga karistusõiguslik vastutus eeldab subjektiivset koosseisu ja see oli just K.

Lepikul ja K. Tambergil. Kuritegu algas juba siis, kui K. Lepik ja K. Tamberg läksid kõiki

asjaolusid teades volikogu ette. Volikogu otsuseid ei saa pidada K. Lepiku ja K. Tambergi

tegude õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Mõnikord võiks tõesti volikogu luba vastutuse

välistada, ent mitte siis, kui koosseisutahtlus on ka valitsusliikmel. Volikogu liikmed olid

tavalised inimesed: nad usaldasid vallavalitsust. KOKS § 30 lg 2 kohaselt ei pea vallavalitsus

tegema tingimata nii, nagu volikogu leidnud on. Asjaolud muutusid ja sellega seoses oleksid

valitsusliikmed pidanud Raja kinnistuga seoses uuesti volikogu ette minema.

255. K. Lepiku kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar leidis, et oma otsustuste eest peaksid

vastutama ka volinikud. Volinikke ei saa rumalaks pidada. Mingit survet volinikele K. Lepik

ega K. Tamberg ei avaldanud. Noorperede projekt ei tulnud Raja kinnistul välja ja seejärel oli

vaja kiiresti tegutseda, sest vallal oli raha tarvis. Raja kinnistu edasimüük pole oluline, sest sel

hetkel polnud kinnistu enam valla oma. Vallamaja renoveerimise osas pole vaidlust selles, et

tööd tehti. R.A. u ütlused on vastuolulised. Et äriühingul pole töötajaid, ei tähenda seda, et ta

ei võiks tööd teha: alltöövõtt on väga levinud. Kõnniteekividega seoses võttis maakohus

arvutisi tehes kohati eksperdi rolli. Ka ei rikkunud K. Lepik hankenõudeid: J.P. u kaasas

koolidirektor M.M. ja kooliaasta alguseks pidi renoveerimine valmis olema; võrdse

kohtlemise põhimõte on umbmäärane; 5 päevane tähtaeg oli seadusega kooskõlas. Kannatanul

polnudki oma nõuete esitamiseks kuigivõrd vähe aega: vald teadis sündmustest juba enne

kriminaaltoimikuga tutvumist.

256. K. Tambergi kaitsja vandeadvokaat S. Musta väitel tegi K. Lepiku kaitsja vandeadvokaat

A. Vilt kohtulikul uurimisel läbiotsimisprotokollide puudumisest juttu küll, ent sellele ei

pööratud tähelepanu. Pole midagi imelikku selles, et vallavolinikud on tavalised inimesed.

Kui Sangaste lossi osa poleks ära müüdud, kasvaksid praegu lossimüüride vahel kased.

Kannatanu hakkas deliktiõigusele tuginema alles kohtuvaidlustes.

257. V. Haljaste kaitsja vandeadvokaat R. Napa kordas lühidalt apellatsioonis toodut.

258. Otepää Vallavalitsuse lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind leidis, et

tehingud ei olnud kuidagi kohalikule omavalitsusele kasulikud. R.U. viitas projektide

kirjutamisele. Samas eeldavad projektid omaosalust ja omaosalust R.U. e kirjeldatud moel

kasutada ei saa – tegu oleks soodustuskelmusega. Seda mõistsid ka asjaosalised ja seetõttu ei

saa öelda, et projektide koostamise plaan oleks kellelgi ka tegelikult olnud.

259. K. Lepik ja K. Tamberg leidsid, et nad tuleb õigeks mõista.

(IV) Ringkonnakohtu seisukoht

260. Kõigepealt analüüsib ringkonnakohus kaitsjate menetlusõigust puudutavaid väiteid (a),

peatub seejärel Raja kinnistu müüki (b), Sangaste Vallavalitsuse hoone remonti (c), Otepää

kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamist (d), OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamist (e)

ja Keeni põhikooli hanget (f) puudutavatel kuriteoetteheidetel, keskendub pärast seda

karistusele (g), lahendab siis kannatanu rahalised nõuded (h), teeb menetluskulusid

puudutavad otsustused (i) ja võtab viimaks otsuse kokku (j).

(a) Menetluslikud küsimused

261. Kaitsjad on seadnud kahtluse alla läbiotsimisega seonduva. Ringkonnakohus saab

kaitseväidetest aru nõnda: kuivõrd prokuratuur ei esitanud kohtule kohtuliku uurimise käigus

läbiotsimismäärusi ega -protokolle, ei saa läbiotsimiste käigus leitud tõenditele tugineda.

Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu ja prokuratuuriga, et läbiotsimistel saadud tõendeid

tohtis arvestada.

262. Kriminaalmenetluses tuleb eeskätt tõendada (väidetavat) kuritegu puudutavaid faktilisi

asjaolusid. Neid asjaolusid ei tõenda ei läbiotsimismäärus ega läbiotsimisprotokoll, mistõttu ei

ole prokuratuuril tõepoolest vaja neid dokumente omal algatusel kohtule tõendina esitada.

Küll aga võivad kuriteoga seotud faktilisi asjaolusid puudutada läbiotsimise käigus leitavad

objektid (selliste objektide leidmiseks üldse midagi läbi otsitaksegi) – ja seetõttu on need

objektid tõenditeks.

263. Mõnikord võib siiski olla tarvis tõendada ka mingeid menetlust ennast puudutavaid

asjaolusid – sellele viitab ka KrMS § 63 lg 2. Niisuguseid asjaolusid võivad

läbiotsimismäärused ja -protokollid tõesti tõendada. Nt on võimalik, et keegi väidab, et

läbiotsimisel leitud objekte ei saa tõendina arvesse võtta, kuivõrd läbiotsimine ei olnud

seaduslik, sest see tehti ilma läbiotsimismääruseta. Selle väite ümber lükkamiseks sobib

üldjuhul väga hästi läbiotsimismäärus ja seetõttu on läbiotsimismääruse tõendina esitamine

niisuguses olukorras põhjendatud. Maakohus aga viitas igati asjakohaselt Riigikohtu

seisukohale, et tõendi lubatavust eeldatakse ja tõendi saamise seaduslikkust tuleb kontrollida

vaid vastavasisulise kahtluse tekkimise korral (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-5210/59, p

25). Õige on seegi maakohtu ja prokuratuuri arusaam, et niisuguseid kahtlusi ei saa esitada

ükskõik mis ajal. Tõendid tuleb KrMS 10. peatüki 5. jao kohaselt esitada kohtuliku uurimise

etapis, enne kohtulikke vaidlusi. Seetõttu tuleb just selles etapis esitada ka menetluslikku laadi

vastuväited, mille ümber lükkamine eeldaks mõne tõendi esitamist vastaspoolelt. Kui seda ei

tehta, ongi vaja lähtuda ülal märgitud eeldusest: menetlust toimetati (nt tõend koguti)

seaduslikult.

264. Kaitsjad praegu eelkirjeldatud viisil ei toiminud. Tõsi, nii oma apellatsioonis kui ka

ringkonnakohtu istungil väitis K. Tambergi kaitsja vandeadvokaat S. Must, et K. Lepiku

kaitsja vandeadvokaat A. Vilt tegi läbiotsimisprotokollide puudumisest juttu juba kohtulikul

uurimisel, ent sellele ei pööratud tähelepanu. S. Must ei täpsustanud, kuna täpselt ja mis

vormis A. Vilt kohtulikul uurimisel sel teemal rääkis. Kriminaalkolleegium ei hakka ise seda

uurima (nt kõiki kohtuliku uurimise käigus koostatud salvestusi sel eesmärgil läbi kuulama) ja

jätab seetõttu S. Musta väite tähelepanuta. Pealegi ei annaks n-ö möödaminnes tehtud märkus

läbiotsimismääruste või -protokollide puudumise kohta alust hakata kahtlema läbiotsimiste

seaduslikkuses – kaitsja peaks selgelt välja tooma, et kuivõrd vastavaid dokumente ei ole,

tuleb lähtuda sellest, et läbiotsimised toimusid ebaseaduslikult vms. Niisiis lähtub

ringkonnakohuski sellest, mida leiavad prokuratuur ja maakohus: läbiotsimisdokumentide

puudumisega seonduv kaitseväide toodi esmakordselt välja alles 16. mail 2022 toimunud

kohtulikes vaidlustes, mil vandeadvokaat A. Vilt märkis, et kuivõrd neid dokumente pole

esitatud, ei ole võimalik kontrollida, kas läbiotsimine oli seaduslik (kd 8, tl 66–67). Ülal

märgitust lähtuvalt esitati see väide hilinenult: selle oleks pidanud (selgelt) välja tooma juba

kohtuliku uurimise staadiumis. Seetõttu tuleb eeldada, et läbiotsimine oli seaduslik ja

läbiotsimise käigus kogutud tõenditele saab tugineda.

265. Eelöeldust lähtuvalt pole tähtsust sellel, et kohus uuendas KrMS § 302 alusel – mitte

KrMS § 297 alusel, nagu väidetakse K. Lepiku kaitsja apellatsioonis – pärast kohtuliku

vaidluste algust kohtuliku uurimise – sealjuures tõukuvalt toona värskest Riigikohtu lahendist,

mitte vandeadvokaat A. Vildi kohtuvaidlustes esitatud väidetest – ja seejärel esitas

prokuratuur kohtule vaidlusalused läbiotsimisdokumendid. Samas ei saa loomulikult ka nende

dokumentide esitamisest teha järeldust, et läbiotsimised polnud seaduslikud. Vastupidi, need

dokumendid näitavad hoopiski vastupidist ehk kinnitavad juba varem esinenud eeldust, et

läbiotsimisi tehti korrektselt.

266. Ringkonnakohtu meelest väidab K. Lepiku kaitsja oma apellatsioonis ka seda, et K.

Lepiku ja K. Tambergi kasutuses olnud arvutitest leitud andmeid ei saa arvesse võtta, kuivõrd

menetlejad pääsesid neile arvutitele juurde üksnes seetõttu, et K. Lepik ja K. Tamberg

avaldasid neile (st menetlejatele) arvuti parooli, ent menetlejad ei selgitanud süüdistatavatele

selgesõnaliselt, et neil ei ole paroolide teada andmise kohustust; lisaks sellele olid K. Lepik ja

K. Tamberg stressis.

267. Seoses süüdistatavate informeerimisega menetlejale paroolide mitteteatamise õigusest ei

ole kriminaalkolleegiumil maakohtu öeldule (vt maakohtu otsuse p-d 47 ja 52) midagi lisada.

K. Lepikut ja K. Tambergi oli süüdistatava õigustest teavitatud, sh oli neile selgitatud õigust

vaikida. Pole tarvis seda, et menetleja avab vaikimisõiguse süüdistatavale üksipulgi, tuues

välja kõiksugu näited, mille osas inimene vaikida võib (mh puutuvalt arvutiparoolidesse).

Seesugune seisukoht nähtub ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 1-21-1421/182,

p-st 67.

268. Ka ei tingi ühegi tõendi kõrvale jätmist kaitsja väide K. Lepiku ja K. Tambergi stressis

olemise kohta. Näib, et kaitsja lähtub seda väites arusaamast, et süüdistatavad ei olnud neile

nende õiguste tutvustamise hetkel n-ö arusaamisvõimelised, st nad ei mõistnud, mida

tähendab mh õigus vaikida. Võib tõesti olla võimalik väita, et kui inimene ei mõista menetleja

selgitusi, ei saa n-ö kehtivast õiguste tutvustamisest rääkida. Nii võib olla nt purupurjus

inimese puhul. Seesugusel juhul võib olla põhjendatud õiguste selgitamisega mõnevõrra

oodata – kuni inimene on suuteline õigusi mõistma. Arusaamisvõimetusega ei saa aga

samastada seda, et inimesele on menetlustoiming ebameeldiv, et ta on selle toimingu tõttu

mõneti n-ö rivist väljas (kõnekeeli ka: stressis) vms. Niisuguses olukorras on isik suuteline

menetleja selgitustest aru saama – isegi kui ta peab menetleja mõistmiseks end rohkem kokku

võtma (rohkem pingutama) kui see tema jaoks tavaliselt tarvilik on. Eelöeldut silmas pidades

pole alust öelda, et K. Lepik või K. Tamberg polnud neile õiguste selgitamise hetkel

suutelised mõistma seda, mida tähendab õigus vaikida.

269. K. Lepiku kaitsja apellatsioonis tehakse endiselt etteheiteid ka puutuvalt sellesse, kuidas

toimis menetleja K. Lepiku ja K. Tambergi lähedastega – neile ei olevat selgitatud õigust

mitte süüstada K. Lepikut või K. Tambergi. Samas ei selgita apellant ringkonnakohtu meelest

kuidagi seda, miks on vale maakohtu seisukoht: et K. Lepiku või K. Tambergi lähedaste

kaasabil mingeid tõendeid ei saadud, pole nende inimeste informeerimine või informeerimata

jätmine oluline. Kriminaalkolleegium on selle arusaamaga päri. Seda kinnitab ka KrMS § 339

lg 2, mis räägib sellest, et oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks – mis on KrMS § 338 p 3

kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks – on vaid selline eksimus, millega kaasneb või võib

kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. See tähendab seda, et isegi kui leida, et

menetleja oleks pidanud süüdistatavate lähedastega suhtlema asudes selgitama viimastele

nende õigust süüdistatavaid mitte süüstada, ei saaks selle tegemata jätmise tõttu maakohtu

otsust tühistada: see (võimalik) minetus ei kajastu kohtuotsuses.

(b) Raja kinnistu

270. KarS § 201 lg 1 näeb muu hulgas ette vastutuse isikule usaldatud võõra vara

ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Puutuvalt omastamise objektiivsesse

koosseisu ei ole vaidlustatud seda, et Raja kinnistu oli K. Lepikule – kinnistu müügitehingule

alla kirjutanud isikule – usaldatud võõras (vallale kuulunud) vara. Ka ei vaielda

ringkonnakohtu hinnangul selle üle, et kinnistu müük kujutas endast niisugust varakäsutust,

mida võib pidada MTÜ Sangaste Asundused kasuks tehtuks ehk vara kolmanda isiku kasuks

pööramiseks KarS § 201 tähenduses. Ka kriminaalkolleegium ise ei näe võimalust neid

seisukohti ümber lükata. Küll aga üritatakse mitmete kaitseväidetega väärata maakohtu

seisukohta, et viidatud varakäsutus oli omastamiskoosseisu mõttes ebaseaduslik.

271. Olgu kõigepealt peatutud vaidlusel selle üle, kas ja milline tähendus on tõsiasjal, et

vallavolikogu oli läbi otsuse nr 41 tegemise Raja kinnistu maha müümisega nõus. Ehkki Tartu

Ringkonnakohus on varasemas praktikas leidnud, et vallavolikogu poolse vara käsutamisega

nõusoleku korral ei saa vallavanema varakäsutuse ebaseaduslikkusest kõneleda (Tartu

Ringkonnakohtu 8. veebruari 2023 otsus nr 1-20-3101/78, p 265), muudab

kriminaalkolleegium seda seisukohta.

272. Nimelt tuleb öelda, et valla vara ei tohi oma suva järgi käsutada mitte keegi – mitte

üksnes vallavanem ega abivallavanem, aga ka vallavolinikud mitte. Vallavolinike puhul võib

asjasse puutuvana tuua välja KOKS § 17 lg 2, mille kohaselt juhindub volikogu liige valla-

või linnaelanike vajadustest ja huvidest. Iseenesest võib viidata ka väga üldisele sättele,

millele on osundanud maakohus puutuvalt vallavanemasse ja abivallavanemasse, st KOKS §

2 lg-le 1: tegutseda on vaja valla huvidest lähtudes, sh kasutada valla vara kõige

otstarbekamal ja mõistlikumal viisil (maakohtu otsuse p 206) (ka märkis maakohus, et sellele

sättele on omastamise puhul viidatud ennegi: Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2017

otsuses asjas nr 1-14-10988/119, p-s 17.2.5). Lisaks võib ära tuua veel ühe sätte, millele Tartu

Ringkonnakohus on osundanud puutuvalt vallavanemasse: valla esindamisest kõnelev KOKS

§ 10 lg 1 (8. veebruari 2023 otsus nr 1-20-3101/78, p 235). Viimaks võib käesolevasse asjasse

puutuvalt tuletada vallavara mõistliku kasutamise kohustuse ka Sangaste Vallavolikogu 9.

oktoobri 2003 määrusega nr 4 kehtestatud „Vallavara valitsemise korra“ p-st 10 – mis laienes

sama määruse p 9 kohaselt ka vallavolikogule –, mis nõudis vallavara heaperemehelikku

majandamist.

273. Niisiis ei saa tõmmata paralleeli eraisikuga (resp vallavolikogu), kes võib tõesti anda

kellelegi (resp vallavanemale) kehtiva nõusoleku oma varaga ka selliste tegude tegemiseks,

mis on objektiivse kõrvalseisja silmis (äärmiselt) ebamõistlikud: nt palub A B-l oma (st A)

raha lõkkesse visata või oma (st A) autost teerulliga üle sõita ja B teebki seda. Seega ei

vabane vallavanem vastutusest valla vara omastamise eest seetõttu, et ta tegutses

vallavolikogu nõusolekul. Nimelt ei ole karistusõiguslikku tähendust seesugusel nõusolekul,

mille andmiseks n-ö nõusolijal õigust ei olnud. Seetõttu tuleb selline nõusolek (luba,

korraldus, otsus, käskkiri jne), mis on suunatud mõne sellise varakäsutuse tegemisele, mis ei

ole valla huvides (või: on ebamõistlik, ebaotstarbekas, mitteheaperemehelik), jätta

omastamise objektiivse koosseisu mõttes tähelepanuta. Tõsi, selline (kehtetu) nõusolek võib

siiski karistusõiguslikku tähtsust omada. Nt võib heas usus vallavolikogu korraldust täitev

vallavanem tegutseda mõnes karistusõiguslikult relevantses eksimuses. Ka on võimalik, et

vallavolikogu luba vähendab (olulisel määral) vallavanema süüd.

274. Ringkonnakohus nõustub Saksa õiguskirjanduses märgituga, et kohaliku omavalitsuse

esindajate karistusõiguslikku vastutust ei tohiks jaatada liiga kergekäeliselt. Niisugustel

isikutel peab olema mõningane n-ö mänguruum (diskretsiooniruum), sh puutuvalt

majanduslikesse – ka endas mõningast riski kätkevatesse – otsustustesse. Karistusõigus peaks

sekkuma alles siis, kui omavalitsusesindajad rikuvad olulisel määral efektiivse, säästliku ja

riske minimeeriva majandamise põhimõtteid. Eeskätt peaks karistusõiguslik vastutus

kaasnema sellega, kui varakäsutus on kantud isiklikest huvidest või kui omavalitsuse vara

lihtsalt n-ö maha laristatakse (või: (faktilises mõttes) ära kingitakse). (Kiethe. Die Grenzen

der strafrechtlichen Verantwortlichkeit von Bürgermeistern. NStZ 2005, S. 529–534)2

275. Ei saa öelda, et Raja kinnistu müümine iseenesest oli ebaseaduslik (seda pole leidnud ka

süüdistaja ega maakohus). Niisiis ei saa kinnistu maha müümine kui selline omastamiseks

olla. Ent isegi kui kinnisasja müümine on per se lubatav, võib müük tulenevalt käesoleva

otsuse eelmistes punktides märgitust olla siiski ebaseaduslik – seda nt siis, kui asi müüakse

maksevõimetule ostjale (st sisuliselt „laristatakse“ maha või kingitakse ära) või müüakse asi

ära liiga odavalt (nt omakasulise motiiviga). Ehkki MTÜ-l Sangaste Asundused polnud

kuigivõrd raha (vt käesoleva otsuse p 283), näitab tõsiasi, et vald tõesti sai kinnistu eest 58

000 eurot kätte, seda, et selle tehingu mõttes MTÜ-d Sangase Asundused maksevõimetuks

ostjaks pidada ei saa. Niisiis tulebki küsida, kas kinnistu müügi ebaseaduslikkus tuleneb

sellest, et K. Lepik ja K. Tamberg müüsid selle ära liiga odavalt. Seetõttu ongi vaja kõigepealt

kindlaks teha Raja kinnistu turuhind.

276. Maakohtu otsus on selles osas mõneti ebaselge. Oma otsuse 205. punktis leidis

maakohus, et vallal jäi saamata 52 000 eurot. Seega lähtus kohus sellest, et kinnistu turuhind

oli 110 000 eurot, st hind, mille maksis kinnistu eest OÜ Valga Puu (kui lahutada 110 000

eurost maha 58 000 eurot (valla saadu), on tulemuseks 52 000 eurot). Samas märgitakse

esimese astme kohtu otsuse p-s 210 seda, et kuna Ühismajandamise OÜ sai 50 000 eurot, on

tegemist omastamisega suures ulatuses.

277. Turuhinda puutuvalt ei mängi rolli see, millise hinnaga vahetas kinnistu omanikku

aastaid tagasi või kui palju väärt olevaks peeti kinnistut mitme aasta eest koostatud

hindamisaktis. Maakohus märkis oma otsuse 180. punktis õigesti, et kinnisvara hinnad aja

jooksul tõusevad. Eestis tõusevad need hinnad veel eriti kiiresti. Nt oli kinnisvarahindade tõus

Eestis aastatel 2010–2023 selgelt kõige kiirem Euroopas: ca 200% (st kolmekordne), ületades

Euroopa keskmist mitmekordselt (https://www.err.ee/1609031144/eestis-on-el-i-riikidest-

olnud-suurim-uuri-ja-kinnisvarahindade-tous või https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-

eurostat-news/w/ddn-20230705-3). Lisaks sellele tuleb tähele panna, et vähemalt mõnikord ei

pruugi hindamisaktis toodu olla turuhind: olenevalt majandustsüklist (turuolukorrast) võivad

kinnisvarahindajad välja pakkuda liiga kõrge või liiga madala hinna või võib akti koostamise

hetkel paika pidanud hind kiiresti muutuda. Seetõttu saab teada õige turuhinna – igati

loogiliselt – turgu jälgides.

2 Lisaks sellele võib varakäsutus osutuda KarS § 201 mõttes ebaseaduslikuks ka puhtformaalsetel kaalutlustel –

kui sellega üldse varaomaniku vara ei kahjustata ega isegi mitte ohustata – vt käesoleva otsuse p 374. Et see Raja

kinnistuga seoses asjasse puutuv ei ole, ei pöörata sellele praegu tähelepanu.

278. Pole alust arvata, et OÜ Valga Puu oleks olnud süüdistatavatega seotud. Seetõttu on

põhjust eeldada, et OÜ Valga Puu poolt kinnistu eest Ühismajandamise OÜ-le tasutud 110

000 eurot oligi kinnistu turuhind. Tõsi, prokuratuur leidis süüdistusaktis suisa seda, et kinnistu

oli väärt 123 000 eurot ehk sellise summa, mis toodi tema väärtusena ära A.A. koostatud

hindamisaktis (kd 5, tl 167–184). Ka maakohus viitas oma otsuse 203. punktis kinnistu 123

000 eurosele turuväärtusele – samas aga leidis otsuse p-s 205, et vallal jäi kinnistu hilisemat

müügihinda arvestades saamata 52 000 eurot ehk kohus lähtus 110 000 eurosest hinnast.

Sellega seoses tuleb korrata ülal märgitut: kellegi (teoreetilise) hinnangu tulemus ei pruugi

kattuda üks-ühele (tegeliku) turuhinnaga. Raja kinnistu 123 000 eurost odavamalt müümise

võis tingida näiteks müümise kiirus: OÜ Valga Puu ostis kinnistu ära juba ca nädal pärast

A.A. hinnangu andmist. Seetõttu on võimalik, et OÜ Valga Puu soovis mõningast n-ö

allahindlust – vastutasuks kiiresti reageerimise eest. Samas ei saa välistada ka seda, et OÜ

Valga Puu juhid (nt A.O. ) pidasid mingil põhusel A.A. välja pakutud hinda liiga kõrgeks ja

leidsid, et maatükk on tegelikult mõnevõrra vähem väärt. Ilmselt võib hinnaerisuse (123 000

vs 110 000) osas kõne alla tulla veel nii mõnigi selgitus. Sellest erisusest aru saamist ei

hõlbusta ka see, et OÜ-ga Valga Puu seotud tunnistajatelt – A.O. ilt, T.K. lt ja A.A. lt – selle

kohta midagi ei küsitud. Kokkuvõtvalt ei saa välistada, et kinnistu ei olnud 2016. aasta

detsembris (objektiivselt) väärt 123 000 eurot ja tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud

kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustusest (in dubio pro reo-põhimõte) ongi vaja

tuvastada, et kinnistu väärtuseks oli 110 000 eurot.

279. Iseenesest pole siiski oluline, milline oli kinnistu väärtus 2016. aasta detsembris – tähtis

on see, kui palju oli maatükk väärt sama aasta oktoobris, mil vald selle MTÜ-le Sangaste

Asundused müüs. Kriminaalkolleegiumi meelest oli kinnistu turuhind ka sel ajal 110 000

eurot. Maatükil ei toimunud 2016. aasta oktoobrist detsembrini mingeid muudatusi, mis selle

vara väärtust mõjutanud oleks. Ka pole alust arvata, et kinnistu hind tõusis nende kahe kuuga

kinnisvaraturu üldiste arengute tõttu – ülal viidatud kinnisvara hinnatõus toimub aastate

jooksul ja pole andmeid selle kohta, et 2016. aasta lõpus oleks kinnisvaraturul n-ö suuri

vapustusi toimunud.

280. K. Tambergi kaitsja viitab sellele, et Sangaste valla varade kasutamise ja käsutamise

kord lubas müüa valla omaosalusega mittetulundusühingutele valla vara alla turuhinna või

anda see ära hoopis tasuta. Sangaste „Vallavara valitsemise korra“ p 56 sätestas kuni 15.

jaanuarini 2015, et vallavara otsustuskorras tasuta või alandatud hinna eest võõrandamine

võib toimuda, kui vara võõrandatakse heategevuslikel eesmärkidel, samuti tervishoiu-,

haridus- või sotsiaalhoolekandealastel eesmärkidel, samuti kui vara võõrandatakse valla poolt

juriidilise isiku asutamisega, valla osalusega või liikmelisusega juriidilistele isikutele või

avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. Alates 15. jaanuarist 2015 oli p 56 sõnastus

niisugune:

Vallavara otsustuskorras tasuta või alandatud hinna eest võõrandamine võib toimuda, kui:

56.1 vara võõrandatakse heategevuslikel, tervishoiu-, haridus- või sotsiaalhoolekandealastel

eesmärkidel;

56.2 vara võõrandatakse valla poolt juriidilise isiku asutamisega, valla osalusega või

liikmelisusega juriidilistele isikutele või avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele;

56.3 elamumaa või korteriomand võõrandatakse eluasemepoliitika ja asundustegevuse

elluviimiseks.

Niisiis tuleb kõne alla väide, et praegusel juhul ei rakendu mitte üldpõhimõte, mis keelab

vallavara turuhinnast odavamalt müümise, vaid erinormideks olevad Sangaste „Vallavara

valitsemise korra“ p-d 56.2 (kinnistu müüdi valla osalusega mittetulundusühingule) ja 56.3

(kinnistu müüdi noorperede projekti ellu viimiseks), mis teatud eeldustel alla turuhinna

müümist siiski võimaldavad, st muudavad selle seaduslikuks KarS § 201 lg 1 mõttes.

Kriminaalkolleegium aga nõnda ei leia.

281. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldanud Sangaste „Vallavara valitsemise korra“ p

56.2 müüa vallavara odavalt (või anda suisa tasuta ära) selles punktis nimetatud juriidilistele

isikutele ükskõik mis tingimustel. Kehtis ikkagi juba ülal viidatud põhimõte: vara odavalt

võõrandamine peab olema valla huvides, otstarbekas ja mõistlik. Seetõttu ei oleks end saanud

Sangaste „Vallavara valitsemise korra“ p-ga 56.2 õigustada nt vallavanem, kes müüs (nt

vallavolikogult tegelikke asjaolusid varjates ja/või valetades hangitud loa alusel) vallale

kuulunud 1 000 000 eurose turuväärtusega asja 1000 euro eest niisugusele osaühingule, milles

oli valla osalus 5%, sest vallavanem lootis, et ta saab asja osaühingult n-ö endale skeemitada

lihtsamalt kui tal õnnestuks seda teha siis, kui asi jääks valla omandisse. Sangaste „Vallavara

valitsemise korra“ p 56.3 puutuvalt on aga oluline, et eluasemepoliitika ja asundustegevuse

elluviimine ei tohtinud olla pelk kattevari – maa võõrandamine pidi tegelikult leidma aset

eluasemepoliitika ja asundustegevuse elluviimiseks. Sellest lähtuvalt tuleb analüüsida, kas

õige on kaitsjate väide, et Raja kinnistu müüdi MTÜ-le Sangaste Asundused noorperede

projekti ellu viimiseks.

282. Maakohtu hinnangul oli Raja kinnistu edasivõõrandamine süüdistatavatel plaanis

algusest peale (maakohtu otsuse p 175). K. Tambergi kaitsja kritiseerib kohtu seda seisukohta:

kohus isegi leidis mujal, et uute elanike projektiga tegeleti eesmärgipäraselt. Määratlus

„algusest peale“ on tõesti mitmeti mõistetav. Kriminaalkolleegiumi meelest ei soovinud

maakohus seda terminit kasutades siiski öelda, et K. Tamberg ja K. Lepik ei soovinud

noorperede projektiga tegeleda mitte kunagi ja kõik vastavad sammud olid sisulise

tähenduseta. Nii märkiski esimese astme kohus oma otsuse p-s 101, et noorperede projekti

elluviimise nimel mõnda aega tõesti tegutseti. Maakohtu otsuse 175. punktis välja toodud ülal

osundatud tõdemus järgnes kohtu sellele analüüsile, mis puudutas eelkõige 2016. aasta teisel

poolel juhtunut: vallavolikogult kinnistu müümiseks loa hankimist (august), kinnistu müümist

vallalt MTÜ-le Sangaste Asundused (oktoober), edasimüüki Ühismajandamise OÜ-le

(detsember) ja lõplikku müüki OÜ-le Valga Puu (samuti detsember). Sellest lähtuvalt saab

jõuda järeldusele, et maakohus pidas silmas seda, et K. Tambergil ja K. Lepikul oli seesugune

müükide jada plaanis juba siis, kui nad hakkasid tegutsema selle nimel, et saada

vallavolikogult luba kinnistu MTÜ-le Sangaste Asundused müümiseks – ehk sel perioodil K.

Tamberg ja K. Lepik noorperede projektiga enam tõsimeeli ei tegelenud, vaid üksnes

teesklesid seda. Nii leiab ka ringkonnakohus.

283. Esiteks viitas maakohus igati asjakohaselt sellele, et MTÜ-l Sangaste Asundused ei

olnud suutlikkust sellist projekti läbi viia. Mittetulundusühingul oli vähe raha.

Ringkonnakohus ei näe alust kahelda selle ühingu juhi I.T. u ja mõnede muudegi tunnistajate

väidetes, et I.T. ei olnud Raja kinnistut puudutavaga kursis ning tegi sellega seoses vaid seda,

mida K. Tamberg või K. Lepik tal teha käskisid. K. Tambergi kaitsja väited võimaluse kohta

kaasata „läbi erinevate fondide projekti rahasid“ on paljasõnalised: puuduvad igasugused

viited sellele, et keegi oleks mingite fondide poole pöördumisele isegi mõelnud.

284. Oluline on seegi, et 2016. aasta septembri lõpus palus K. Tamberg teha Raja kinnistu

osas metsamajandamise kava (kd 5, tl 142). See viitab sellele, et elamumaade loomine enam

oluline polnud – tähtsaks oli saanud hoopiski Raja kinnistul kasvav mets.

285. 12. oktoobril 2016 esitas I.T. Sangaste Vallavalitsusele taotluse lõpetada 2015. aasta

augustis alustatud Raja kinnistu elamukruntideks jagamise detailplaneeringu menetlemine,

sest kinnistut on plaan kasutada edaspidi metsamaana. I.T. ei mäletanud, et ta sellise avalduse

üldse tegi, aga avaldust nähes ütles, et ta on selle küll teinud, ent mitte omal algatusel – vastav

korraldus olevat tulnud ilmselt K. Tambergilt (kd 6, tl 91 ja 93). Sellest lähtuvalt tulebki

tuvastada, et detailplaneeringu lõetamise avalduse tegemise taotluse andis I.T. ule just K.

Tamberg. Küllaltki sisutühi on K. Tambergi kaitsja väide, et detailplaneeringu saab uuesti

algatada. Selline teoreetiline võimalus ei lükka ümber seda, et nädal enne valla poolset

kinnistu ära müümist astuti K. Tambergi algatusel samm selleks, et maatükiga oleks võimalik

teha hoopis midagi muud kui luua sinna elamukrundid.

286. Eriti kõnekas on 13. detsembril 2016 juhtunu. Kõigepealt ostis K. Lepik Raja kinnistu

oma täieliku kontrolli all olevale Ühismajandamise OÜ-le. Müüjat esindas selles tehingus I.T.

, kes – nagu juba märgitud – ei teinud Raja kinnistusse puutuvalt iseseisvalt midagi, vaid täitis

K. Lepiku ja K. Tambergi korraldusi. Olles kinnistu 60 000 euro eest ära ostnud, müüs K.

Lepik selle sama notari juures vahetult ostmise järgselt 110 000 euroga edasi. Nii teenis K.

Lepik endale sisuliselt 50 000 eurot. Et raha sai Ühismajandamise OÜ, on selle äriühingu

osade struktuuri arvestades puhas formaalsus: faktilises (tegelikus, majanduslikus, elulises

jne) mõttes sai selle raha endale K. Lepik (või: K. Lepik sai täieliku kontrolli selle raha üle, sh

võimaluse seda oma äranägemise järgi kasutada).

287. Eeltoodut silmas pidades ei ole kuigi olulised kaitseväited selle kohta, et esialgse elamute

rajamise plaani muutis muu hulgas võimatuks see, et 2016. aasta sügistalvel oli P.S. pikka

aega (suisa kuid) valla esindajatele kättesaamatu. Ringkonnakohus ei näe põhjust mitte

uskuda P.S. a väidet, et tema kättesaamine võis olla välistatud maksimaalselt paari päeva

jooksul (kd 6, tl 30 pöördel ja tl 31).

288. Äsja öeldu näitab ühtlasi seda, et õiged pole kaitseväited, justkui oleks kinnistu müümine

olnud vajalik valla suure rahahäda tõttu. Sellega seonduva n-ö esimese kaitseversiooni lükkas

ümber juba maakohus: õige ei ole jutt vajadusest tasuda riigile 2014. aastal toimunud Raja

kinnistu ostu eest, sest vald maksis riigile selle raha ära juba 2015. aastal.

Apellatsioonimenetluse ajaks on K. Lepiku ja K. Tambergi kaitsjad seda kaitseväidet natuke

n-ö kohendanud: raha polnud tõesti vaja riigile maksmiseks, küll aga selleks, et „toppida täis

eelarveauku“, mis oli tekkinud riigile maksmise tagajärjel. Juba ülal märgitu näitab, et

seesugust ajendit K. Lepikul ja K. Tambergil polnud. Ka ei ole see väide iseenesest loogiline

– ja nii on leidnud ka maakohus. Esiteks poleks saanud rahahädale leevendust MTÜ-lt

Sangaste Asundused, sest sellel isikul kuigivõrd raha polnud (vt juba käesoleva otsuse p 283).

Teiseks poleks saanud raha vallale tulla 2016. aastal kuidagi ka noorperede projekti

realiseerumisest: projekti elluviimine oleks kestnud pikka aega ja raha oleks see saanud

vallale sisse tuua alles aastaid hiljem. Ent isegi kui valla rahavajadus olekski n-ö karjuv olnud,

oleks selle rahuldamiseks võinud müüa kinnistu turuhinnaga ära maksejõulisele ostjale (nt

sellelesamale OÜ-le Valga Puu või mõnele muule puidufirmale), mitte aga asuda n-ö punuma

mitme kuu kestel skeemi, mille üheks osaks oli ka K. Lepiku äriühingu (Ühismajandamise

OÜ) mõneks minutiks kinnistu omanikuks tegemine.

289. Viimaks ei ole oluline see, et vallal oli MTÜ-s Sangaste Asundused liikmesus.

Teoreetiliselt oleks siingi võimalik tuua välja see, millele viidatakse käesoleva otsuse p-s 382

seoses Sangaste lossiga: vallal oli läbi liikmesuse kontroll MTÜ Sangaste Asundused üle ja

seeläbi ka faktilises mõttes Raja kinnistu üle. Selle argumendi osas saaks öelda sama, mida

öeldakse käesoleva otsuse p-des 383 jj.: hoolimata valla ja mittetulundusühistu seostest oli

siiski tegemist teise juriidilise isikuga ja see teine õigussubjekt oleks võinud vaatamata valla

liikmesusele hakata tegema kinnistuga midagi sellist, mis poleks olnud valla huvides. Samas

pole see oluline: MTÜ Sangaste Asundused jäi Raja kinnistu omanikuks vaid mõneks

nädalaks ja see oli K. Lepikul ja K. Tambergil plaanis juba enne kinnistu MTÜ-le Sangaste

Asundused müümist (vt käesoleva otsuse p 292). Niisiis polegi MTÜ Sangaste Asundused ja

valla vahelistel sidemetel tähtsust, sest kõnealune mittetulundusühing oli vaid lühiajaline n-ö

vahesadam kinnistu vallalt (liiga odavalt) ära võtmise plaanis.

290. Eelneva põhjal saab juhtunu objektiivses mõttes väga lühidalt kokku võtta nii: vald müüs

talle kuulunud 110 000 eurot väärt olnud kinnistu maha kõigest 58 000 euroga ja mingit

õigustust sellele ei olnud. Nii teenis K. Lepiku kontrolli all olnud Ühismajandamise OÜ 50

000 eurot. Sellesse müüki andsid oma panuse nii K. Lepik kui K. Tamberg. Esimese osalus

seisnes eeskätt müügilepingule alla kirjutamises 19. oktoobril 2016: see ongi koosseisutegu,

millega pöörati kinnistu (liiga odavalt) MTÜ Sangaste Asundused kasuks. Tähelepanu

väärivate K. Tambergi tegudena saab välja tuua Raja kinnistu müümist pooldava ettekande

tegemise vallavolinikele 10. augustil 2016, I.T. uga rääkimise kinnistumüügi teemadel (vt ka

käesoleva otsuse p 285) ja suhtlemise OÜ Valga Puu esindajatega kinnistu väärtuse osas (vt nt

26. septembril 2016 A.O. ile saadetud meili – kd 5, tl 144 pöördel). Niisiis on KarS § 201 lg 1

objektiivne koosseis täidetud.

291. Et teo ebaseaduslikkus seisneb kinnistu liiga odavalt müümises, tähendab ühtlasi seda, et

käesoleva otsuse p-des 271–273 esitatud seisukohad vallavolikogu loa (nõusoleku) osas

asjassepuutuvad ei ole (ka seoses eksimuse või süü suurusega). Nimelt on nõusolek kehtiv

üksnes siis, kui nõusoleku andja on teadlik kõigist olulistest asjaoludest – eksimusel baseeruv

nõusolek asjassepuutuv ei ole (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII/227–230).

Vallavolinikud ei olnud 10. augustil 2016 Raja kinnistu võõrandamisega soostudes teadlikud

(isegi mitte kaudse tahtluse tasandil) sellest, et kinnistu tegelik väärtus polnud mitte 58 000

eurot, vaid suisa 110 000 eurot. Ebaolulised on kaitseväited selle kohta, et volinikel oli

kohustus end nende otsuste esemeks olevate küsimustega kurssi viia: nõusolekusse puutuvalt

on tähtis vaid see, et volinikud kinnistu tegelikku hinda ei teadnud – mitte aga see, kas nad

oleksid pidanud selle välja uurima. Niisiis ei muuda volikogu otsus nr 41 kinnistu turuhinnast

52 000 euro võrra odavamalt müümist seaduslikuks.

292. Ülalt nähtub ka see, et K. Tambergil ja K. Lepikul oli tahtlus kõigi KarS § 201 lg 1

objektiivse koosseisu asjaolude suhtes: nad töötasid välja plaani, kuidas vallale kuulunud

kinnistu arvel rikastuda ehk teadsid kõiki olulisi asjaolusid. Muu hulgas oli neil tahtlus selle

osas, et kinnistu oli väärt 110 000 eurot. Esialgu ei pruukinud nad kinnistu täpset hinda tõesti

teada. Samas pole see ka vajalik. Mõlemad süüdistatavad olid juba oma plaani tekkimise ajal

Raja kinnistu olukorraga kursis ja said aru, et see kinnistu on väärt oluliselt rohkem kui 58

000 eurot ehk nad pidasid võimalikuks ja möönsid, et kinnistu on väärt 110 000 eurot. Ka

saab eelneva põhjal öelda seda, et väär on K. Tambergi kaitsja väide, justkui oleks K.

Tamberg saanud kinnistu edasimüügist MTÜ Sangaste Asundused poolt teada alles kunagi

hiljem.

293. Sarnaselt maakohtuga ei esine ka ringkonnakohtu meelest ühtegi süüdistatavate tegude

õigusvastasust ega süülisust välistavat asjaolu.

294. Nagu juba käesoleva otsuse p-s 276 viidatud, leidis maakohus, et omastamine toimus

suures ulatuses, sest Ühismajandamise OÜ sai 50 000 eurot. Õige on tõesti see, et omastamine

leidis aset suures ulatuses KarS § 201 lg 2 p 2 mõttes, ent selleks ulatuseks ei olnud 50 000

eurot. Valla vara omastamise ulatusse puutuvalt pole tähtis see, kui palju sai

Ühismajandamise OÜ kasu. Oluline on hoopiski see, kuivõrd suures mahus saab pidada

ebaseaduslikuks omastamiseks olevat varakäsutust ennast ehk kinnistu MTÜ-le Sangaste

Asundused müümist 19. oktoobril 2016. Nagu eelnevalt leitud, tuleb seda müüki (valla vara

MTÜ Sangaste Asundused kasuks pööramist) lugeda ebaseaduslikuks 52 000 euro ulatuses.

Niisiis oli omastamise ulatus maakohtu leitust 2000 euro võrra suurem. Sellisele seisukohale

asumist ei takista nn reformatio in peius-põhimõte, mille kohaselt ei tohi ringkonnakohus

kaitsja või süüdistatava apellatsiooni alusel – prokuratuuri ega kannatanu apellatsioonis Raja

kinnistuga seonduvat karistusõiguslikku hinnangut ei vaidlustata – süüdistatava olukorda

raskendada ((eeskätt) KrMS § 340). Selle sedastamine, et kuritegu toimus suuremas ulatuses,

kui leidis maakohus, ei raskenda iseenesest süüdistatava olukorda. Olukorra raskendamisest

tuleks rääkida siis, kui selle sammuga kaasneks mingi reaalne tagajärg. Nii oleks see nt juhul,

kui ringkonnakohus karmistaks sellest tulenevalt süüdistatava karistust. Samamoodi ei tohiks

ringkonnakohus sellega seoses tegu raskemalt kvalifitseerida – vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-8694/55, p 38. K. Lepikul ja K. Tambergil oli niisuguse

ulatuse osas tahtlus.

295. Maakohus leidis sedagi, et täidetud on KarS § 201 lg 2 p 3 eeldused: vallavanem K.

Tamberg ja abivallavanem K. Lepik olid ametiisikud. Tundub, et seda hinnangut ka ei

vaidlustata. Tõsi, K. Tambergi kaitsja apellatsiooni kohaselt pole tõendatud, et K. Tamberg ja

K. Lepik andsid I.T. ule korraldusi enda ametiseisundist tulenevalt. Jääb küllaltki ebaselgeks,

mida kaitsja selle väitega saavutada soovib, aga on mõeldav, et nii tahetakse kõigutada KarS §

201 lg 2 p 3 kohaldamist. See siiski ei õnnestu, sest K. Lepik ja K. Tamberg ei jaganud I.T.

ule korraldusi ei viimase sõpradena ega tulenevalt mingist muust sarnasest seisundist, vaid

justnimelt vallajuhtidena, st ametiisikutena. K. Lepik ja K. Tamberg olid vastavalt oma

abivallavanema ja vallavanema staatusest teadlikud.

296. Õige on seegi maakohtu järeldus, et K. Tamberg ja K. Lepik tegutsesid grupis KarS §

201 lg 2 p 4 tähenduses, st olid kaastäideviijad. Et mõlemad andsid omastamisse oma kaaluka

panuse, ilmneb kokkuvõtvalt käesoleva otsuse p-st 290. Eeskätt käesoleva otsuse p-dest 282–

286 nähtuvad objektiivsed asjaolud, mille põhjal saab teha järelduse, et K. Tamberg ja K.

Lepik olid välja töötanud Raja kinnistu arvelt isikliku kasu hankimise plaani, mille nad viisid

2016. aasta augustist kuni detsembrini täide.

297. Mitmed kaitsjate (eeskätt K. Tambergi kaitsja) argumendid on äsja öeldust nähtuvalt

ebaolulised ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neil üksipulgi peatuda. Olgu märgitud vaid

järgmist.

298. Maakohus ei võrrelnudki Raja ja Lahemaa kinnistut – vähemasti mitte selles plaanis, kui

palju need maatükid väärt on. Lahemaa kinnistust rääkis esimese astme kohus seoses selle

(Raja kinnistuga sarnase „ajalooga“) kinnistu valla poolse maha müümisega: see müümine

leidis aset avaliku enampakkumise käigus, mis võimaldas saada kinnistu eest turuhinna – ehk

Lahemaa kinnistu müümisel ei leidnud aset läbi mitme juriidilise isiku toimunud n-ö

sahkerdamist.

299. 2016. aastal toimunud kinnistu müüki puutuvalt polnud oluline see, et vald ostis kinnistu

2014. aastal nii, et volikogu andis loa õhtusel istungil ja juba järgmisel päeval toimus notari

juures ostutehing.

300. Vähemalt absoluutsena ei ole õige kaitseväide, et igal metsamaa omanikul on õigus

teada, milline on tema omandis oleva maa väärtus. Kui maa omanikuks on avalik üksus (nt

vald) ei pruugi raha kulutamine maa hindamiseks olla lubatav. Ülal märgitust tulenevalt võib

avalikku raha kulutada vaid mõistlikul põhjusel. Kui nt mõni vallavanem soovib lihtsalt n-ö

heast peast teada, kui palju mingi vallamaa turuhind on, võib raha maksmine selle soovi

rahuldamiseks olla ebaseaduslik. Kindlasti tuleb sellist raha maksmist pidada ebaseaduslikuks

siis, kui soov saada teada maa väärtust on kantud plaanist see maa isikliku kasu saamiseks

maha müüa. Seetõttu on mõeldav, et K. Lepik ja K. Tamberg panid ka metsamajanduse kava

koostamise eest 445,20 eurot makstes (maksmise korraldust andes) toime omastamise.

Kuivõrd aga selles osas ei ole kellelegi süüdistust esitatud, ei ole juba tulenevalt KrMS § 268

lg-st 1 võimalik seda hüpoteesi kontrollida. Puutuvalt kinnistu ära müümisse pole see aga

oluline: metsamajanduse kava tellimisega ja selle eest maksmisega seonduv ei muuda ära ülal

käsitletut.

301. Kokkuvõtvalt on K. Lepiku ja K. Tambergi Raja kinnistu müümisega seonduva osas

KarS § 201 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi süüdi tunnistamine õige.

(c) Sangaste Vallavalitsuse hoone remont

302. Maakohus leidis, et K. Lepik ja K. Tamberg maksid vallahoone remondi eest OÜ-le

Sanva 3840 eurot liiga palju: osaühing tegi remonti vaid 6000 euro eest, ent vald tasus talle

9840 eurot. Prokurör on seisukohal, et K. Lepik ja K. Tamberg poleks tohtinud OÜ-le Sanva

maksta ühtegi senti, sest see äriühing ei remontinud vallamaja üldse. Kaitsjad seevastu

märgivad, et õiguspärane oli kogu 9840 euro tasumine, sest just selle summa eest OÜ Sanva

remonditöid tegigi.

303. K. Tambergi kaitsja keskendub väga suuresti R.A. ule: tema rollile OÜ-s Sanva ja tema

ütluste usaldusväärsusele. Maakohus on R.A. u ütlustest järeldanud eeskätt seda, et OÜ-l

Sanva 2017. aastal enam töötajaid ei olnud ja seetõttu ei ole võimalik, et OÜ Sanva renoveeris

vallamaja oma töötajatega. Selle arusaamaga on kriminaalkolleegiumi meelest nüüdseks päri

ka kaitsjad – sh K. Tambergi kaitsja. Seetõttu jääb K. Tambergi kaitsja fikseeritus R.A. ule

küllaltki arusaamatuks. Praeguseks toimub vaidlus paljuski selle üle, kas OÜ Sanva kasutas

alltöövõtjatena OÜ-d AN Service või OÜ-d KL Service. Maakohus leidis, et esimene neist

äriühingutest OÜ-le Sanva alltöövõttu ei teinud, ent teine (osaliselt) tegi.

304. Selle, et OÜ AN Service polnud valla ja OÜ Sanva töövõtulepingut täitev OÜ Sanva

kaasatud alltöövõtja, välistas kohus suuresti A.N. e ütlustega. K. Tambergi kaitsja meelest ei

saa A.N. e ütlusi (kuigivõrd) usaldada, sest A.N. oli raamatupidaja, kes objektil ei käinud, ja

peale selle on tema ütlused vastuolus teiste tunnistajate öeldu ning dokumentaalsete

tõenditega.

305. Väide A.N. e raamatupidajaks olemise kohta on kummaline: A.N. oli OÜ AN Service

juhataja. Sellest lähtuvalt saab järeldada, et A.N. oli selle äriühingu tegemistega väga hästi

kursis ja suisa suunas neid tegemisi, mitte ei pidanud pelgalt osaühingu raamatut. A.N. e

väidete õigsuses ei anna alust kahelda ka see, et ta ise töö tegemise kohtades (n-ö objektidel)

ei käinud. Pigem ei tea just töid vahetult tegevad inimesed (töölised) töödega seonduvast n-ö

bürokraatiast (kes tööd tellis, millise raha eest jne) suurt midagi – küll aga on sellega kursis

äriühingute juhatajad.

306. Kaitsja ei täpsusta, milliste tunnistajate öelduga A.N. e ütlused vastuolus on.

Ringkonnakohus ise näeb praegu analüüsitavas küsimuses vastuolu vaid T.V. i ütlustega.

Nimelt ütles OÜ AN Service tööline T.V. , et osade vallamajas tehtud tööde eest tasus OÜ-le

AN Service vald, osade eest aga OÜ Sanva. Samas oli T.V. kohtueelselt kinnitanud, et kõigi

OÜ AN Service poolt vallamajas tehtud tööde eest tasus sellele äriühingule vald (kd 6, tl 42

pöördel). Maakohus leidis, et selline lahknevus tekitab T.V. i ütluste usaldusväärsuses

kahtlusi (otsuse p 315). Seda vastuolu põhjendas T.V. sellega, et ta ei saanud politseisse

ülekuulamisele minnes end ette valmistada ja uurija esitas talle eksitava küsimuse, pärides

vaid seda, kas vallavalitsus maksis, pakkumata välja mingeid alternatiive.

Kriminaalkolleegium sellist selgitust veenvaks ei pea. Ülekuulamised on tunnistajatele

tihtipeale ootamatud, ent reeglina räägivad tunnistajad sellest hoolimata tõtt. Ka ei saa

vastuolusid põhjendada see, et T.V. ilt küsiti seda, kas tasujaks oli vaid vallavalitsus – mitte

aga nt seda, kas tasujaks oli vallavalitsus või (ka) keegi muu. Ringkonnakohus ei tea, mis

küsimuse uurija T.V. ile täpselt esitas – istungil loeti ette vaid T.V. i vastus sellele

küsimusele. Selle vastuse põhjal pole aga mingit alust arvata, et küsimus oli sedavõrd

sobimatu, et T.V. sellest lähtuvalt (tahtmatult) valetas. T.V. i ülekuulamine puudutas

vallamajas tehtud töid ja on kõigiti aktsepteeritav, et nende töödega seoses küsitakse, kas

tööde eest maksjaks oli (üksnes) vald. Sellest lähtuvalt jäävad T.V. i ütlused selle asjaolu osas

arvesse võtmata.

307. A.N. e ütlused on loogilised ja arusaadavad. Ta kinnitas mitu korda, et vallamajas tehtud

tööde eest tasus vaid vallavalitsus (kd 6, tl 45 pöördel). Ta oli teadlik sellestki, et OÜ-le AN

Service on tasunud ka OÜ Sanva – mitte aga nende tööde eest, mis toimusid vallavalitsuses.

308. Sellest lähtuvalt nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et OÜ AN Service vallamaja

renoveerimisel OÜ-le Sanva alltöövõttu ei teinud.

309. Et OÜ-le Sanva osutas töövõttu OÜ KL Service (6000 euro eest), ei tuvastanud kohus

täie kindlusega, vaid leidis, et niisugust stsenaariumit ei saa välistada – sealjuures tugines

kohus V.P. i töötegemisele ja arvele nr 17063 (kd 6, tl 151). Kokkuvõtlikult leidis kohus

järgmist. K. Lepiku väitel tegi OÜ-le Sanva vallamaja renoveerimisel alltöövõttu OÜ KL

Service, ent K. Lepik ei öelnud, milline inimene töid tegi. Samas tegi osa töid V.P. , kelle

sõnul maksis talle K. Lepik tööde eest sularahas. Niisiis on võimalik, et V.P. tegigi töid OÜ

KL Service nimel ja K. Lepik maksis talle n-ö ümbrikupalka. 31. oktoobri 2017 kuupäeva

kandva arve nr 17063 kohaselt pidi OÜ Sanva maksma OÜ-le KL Service viimistlustööde

eest 6000 eurot. Seega tulebki sellest arvest lähtuvalt öelda, et OÜ Sanva tasus V.P. i poolt

tehtud alltöövõtu eest OÜ-le KL Service 6000 eurot.

310. Prokuratuur kohtuga ei nõustu: OÜ KL Service ei teinud OÜ-le Sanva vallamaja

remondiga seonduva töövõtulepingu raames alltöövõttu. Süüdistuse positsioon on lühidalt

selline. Arve nr 17063 ei kajasta tegelikkust. Isegi kui OÜ KL Service oleks maksnud V.P. ile

ümbrikupalka, ei ole usutav see, et K. Lepik oleks V.P. ile andnud kõik 6000 eurot. Seetõttu

on selles osas usutav versioon, et V.P. tegi tööd OÜ AN Service heaks ja just V.P. it pidas

ütlusi andes silmas ka T.V. . Sel juhul pidid OÜ AN Service arvetes juba viimistlustööde

hinnad sees olema või liikusid need rahad täiesti „mustalt“. Ühtegi alltöövõttu kinnitavat

dokumenti pole esitatud, tunnistajad selle kohta midagi ei tea või ei mäleta ning OÜ-l Sanva

endal töötajad ei olnud.

311. Mitmed prokuratuuri selgitused jäävad kriminaalkolleegiumile vähemalt osaliselt

arusaamatuks.

312. Eeskätt on raske mõista OÜ-d AN Service puudutavaid väiteid. Mida tähendab väide, et

T.V. pidas ütlusi andes silmas V.P. it? T.V. i ütlused võtavad enda alla mitu istungiprotokolli

lehekülge – milliste ütlustega täpsemalt T.V. V.P. it „silmas pidas“? On mõeldav, et

prokuratuur viitab T.V. i nendele ütlustele, kus ta räägib sellest, et viimistlustöid tegi keegi

alltöövõtja, keda T.V. ei suuda meenutada (kd 6, tl 44 ja tl 45). Millest aga saab järeldada, et

see alltöövõtja (tema tööline) oli just V.P. ? Ja kuidas on võimalik väita, et V.P. tegi töid just

OÜ AN Service heaks? Pealgi: kui V.P. oleks tõesti töötanud OÜ AN Service heaks, tekiks ju

võimalus öelda, et OÜ AN Service ikkagi tegi OÜ-le Sanva töövõttu – mida eelnevalt eitati ja

mis on ringkonnakohtu meelest olnud seni läbivalt ka prokuratuuri seisukoht. Mõistmatuks

jääb ka väide, et „sel juhul pidid OÜ AN Service arvetes juba viimistlustööde hinnad sees

olema või liikusid need rahad täiesti „mustalt““.

313. Ka ei saa ringkonnakohus aru, milline tähendus peaks olema prokuratuuri väitel, et K.

Lepik ei andnud V.P. ile töö eest kõike 6000 eurot. Võib spekuleerida, et nii soovib

prokuratuur väita, et V.P. ile tema töö eest makstut võiks ehk tõesti pidada seaduslikuks, ent

ülejäänut mitte. See arutluskäik ei ole(ks) õige: n-ö mõistliku töövõtulepingu alusel makstav

tasu ei hõlma mitte üksnes vahetut tööraha, aga ka kulutusi töömaterjalile ja töö tegija kasumit

(marginaali) – seda viimast öeldakse otsesõnu ka prokuratuuri kaebuses.

314. Niisiis ei lükka prokuratuuri apellatsioonis märgitu ringkonnakohtu meelest maakohtu

otsuses OÜ KL Service alltöövõtja-staatuse kohta öeldut ümber. Et OÜ-ga KL Service

seonduvalt ei ole ka sellist selget tõendit nagu on olemas puutuvalt OÜ-sse AN Service A.N. e

ütluste näol – vallamaja remontimise eest tasus OÜ-le AN Service vaid vald ja OÜ Sanva

asjasse ei puutu – on olukord äärmiselt segane: remonti tehti aastaid tagasi, remontijateks olid

erinevad äriühingud ja n-ö paberimajanduses valitses suur segadus (ümbrikupalkade

maksmised, lepingute tagantjärgi vormistamised, lepingute ja arvete lakoonilisus jne). Seda –

ja in dubio pro reo-põhimõtet silmas pidades – ei saa ringkonnakohtu meelest maakohtule ette

heita, et ta ei välistanud võimalust, et OÜ KL Service oli V.P. i kaudu OÜ-le Sanva

alltöövõttu osutanud äriühing, kellele OÜ Sanva maksis tema töö eest 6000 eurot.

315. Asjakohased ei ole need kaitseväited, millega üritatakse kõigutada maakohtu järeldust, et

ebaseaduslik oli 3840 euro maksmine OÜ-le Sanva. Kaitsjate enamike seiskohtade ebaõigus

ilmneb juba ülal toodust. Muu hulgas aga esitavad kaitsjad vastuväiteid seoses küttesüsteemi-

ja elektritöödega. K. Tambergi kaitsja näib soovivat väita, et väär ja ebaloogiline on maakohtu

järeldus, nagu ei oleks küttesüsteemi- ega elektritöid tehtud. Ka K. Lepiku kaitsja kritiseerib

kohtu seisukohta puutuvalt küttesüsteemitööde tegemata jätmisse. Ringkonnakohtu meelest

aga maakohus ei leidnudki, et küttesüsteemitööd jäid tegemata – kohus viitab korduvalt

sellele, et tõenditest nähtuvalt ei teinud küttesüsteemitöid OÜ Sanva või mõni tema

alltöövõtja (vt nt maakohtu otsuse p-d 327, 333, 334 või 336). Sarnane on olukord

elektritöödega. Maakohus ei väida, et neid töid üldse ei tehtud – küll aga leiab maakohus, et

neid töid ei teinud OÜ Sanva või mõni tema alltöövõtja. Veelgi enam: maakohus toob

otsesõnu välja, et elektritöid tegi OÜ AN Service n-ö otse (st alltöövõtt ei puutunud asjasse)

vallale (maakohtu otsuse p 320). Loogiline on ka kohtu seisukoht, et asjaga kõigiti kursis

olnud K. Tamberg ei eeldanud küttesüsteemi- või elektritööde tegemist OÜ Sanva või mõne

tema alltöövõtja poolt ekslikult – K. Tamberg teadis, et OÜ Sanva nende töödega seotud

polnud.

316. Eeltoodust tulenevalt maksis vald OÜ-le Sanva 3840 eurot alusetult: vald ei saanud selle

raha eest midagi vastu. Sellega seoses tegutsesid nii K. Tamberg kui K. Lepik. K. Tamberg

kirjutas Sangaste valla esindajana 24. aprilli 2017 töövõtulepingule alla ja andis korralduse

OÜ-le Sanva lepingukohane tasu välja maksta. K. Lepik aga kureeris OÜ Sanva tegevust, sh

palus R.A. ul allkirjastada OÜ Sanva nimel 24. aprilli 2017 töövõtuleping. Tulenevalt K.

Tambergi ja K. Lepiku äärmiselt tihedast suhtlusest ja sellest, et OÜ-le Sanva maksti liiga

palju raha, saab järeldada, et K. Tamberg ja K. Lepik leppisid OÜ Sanva tema tööd ületavas

tasustamises juba eelnevalt kokku. Pole võimalik öelda, kuna täpselt niisugune

ebaõiguskokkulepe sõlmiti ja kas sellest kõneldi detailselt või tegutseti konkludentselt. Selline

ebaselgus aga pole määrav: see, mis juhtus, ei saanud toimuda juhuslikult, vaid eeldas K.

Tambergi ja K. Lepiku eelnevat kooskõlastust. Niisiis leidis maakohus õigesti, et K. Tamberg

ja K. Lepik pöörasid nende jaoks võõra (vallale kuulunud) raha ebaseaduslikult kolmanda

isiku (OÜ Sanva) kasuks.

317. Ühes osas on maakohus KarS § 201 objektiivse koosseisu osas siiski eksinud. Nimelt

lähtus esimese astme kohus sellest, et süüdistatavad omastasid valla raha vahetult,

omakäeliselt (KarS § 21 lg 1 alt 1). Tegelikult oli tegemist vahendliku täideviimisega KarS §

21 lg 1 alt 2 tähenduses.

318. Seni ei ole (otsesõnu) peatutud küsimusel, kes 3840 eurot valla raha OÜ-le Sanva üle

kandis (kes tegi arvutihiirega klõpsu, vajutas Enter-klahvi vms). Maakohus märkis siiski, et

korralduse OÜ-le Sanva tasumiseks andis K. Tamberg (p 332) ja et K. Tambergi korraldusel

tasus OÜ-le Sanva Sangaste Vallavalitsus (p 337). Seega leidis kohus, et rahaülekannet (sh

3840 euro ebaseaduslikku ülekannet) ei teinud K. Tamberg ise, vaid keegi teine tema juhiste

järgi. See on ka igati loogiline: tihtipeale kannavad mingite organisatsioonide (nt valdade)

raha üle mitte organisatsioonide juhid, vaid nende korraldusel tegutsevad töötajad (nt

raamatupidajad). Seetõttu tuvastabki kriminaalkolleegium eelmärgitu: raha kandis üle keegi

teine (ilmselt raamatupidaja) K. Tambergi korraldusel.

319. Eesti õiguspraktikas on juba aastakümneid lähtutud sellest, et kui äriühingu heauskne

raamatupidaja esitab äriühingu esindaja (juhataja) korraldusel valeandmetega

maksudeklaratsiooni, on tegemist vahendliku maksukuriteoga. See seisukoht on ka loogiline:

ehkki raamatupidaja teopanus võib paista pelgalt tehniline, ei saa siiski vaadata mööda sellest,

et just raamatupidaja sooritas koosseisuteo (vt täpsemalt teopanuse tehnilisuse ja selle

tähenduse (tähendusetuse) kohta: Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-20-1041/181, p 322).

Praegu on olukord täpselt samasugune: keegi heausklik inimene (vallaametnik, raamatupidaja

vms) tegutses K. Tambergi käsu alusel.

320. Vahendliku täideviimise süüdistatavatele ette heitmist ei takista menetlusõigus. Nimelt

on isiku süüditunnistamine vahendlikus täideviimises võimalik ka siis, kui süüdistuses

lähtutakse vahetust täideviimisest.

321. Maakohtu volitused on sellega seoses eriti laiad. KrMS § 268 lg-test 5 ja 6 tulenevalt on

süüdistusse puutuvalt mõõduandvad eeskätt faktilised asjaolud. Prokuratuuri õiguslik hinnang

neile asjaoludele on teisejärguline: kohus ei ole prokuratuuri kvalifikatsiooniga seotud, vaid

võib kvalifitseerida teo nii, nagu ta seda õigeks peab – eeldusel, et ta pooli sellest eelnevalt

informeerib ja annab neile võimaluse oma vastuväidete esitamiseks. Kui lubatav on

prokuratuuri välja pakutust erineva kuriteokvalifikatsiooni järgne süüditunnistamine, siis seda

enam on võimalik teha muudatusi süüdistuses välja toodud kvalifikatsiooni raames – nt

mõista isik täideviimise asemel süüdi kihutamises või kaasaaitamises või vastupidi, st

kihutamise või kaasaaitamise asemel täideviimises, lõpule viidud kuriteo asemel kuriteokatses

või vastupidi, st kuriteokatse asemel lõpule viidud kuriteos, vahetu täideviimise asemel

vahendlikus täideviimises või vastupidi, st vahendliku täideviimise asemel vahetus

täideviimises jne. Samasugusele seisukohale on asunud ka Riigikohus, pidades kellegi

vahendlikus täideviimises süüdi tunnistamist võimalikuks ka siis, kui süüdistuses

vahendlikkusele ei viidata, ent samas tuuakse seal ära vahendliku täideviimise kindlaks

tegemiseks piisavad asjaolud: kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-94-14, p 172.

322. Praegu on süüdistuses vastav viide olemas: „Kaido Tambergi korraldusel kandis

Sangaste Vallavalitsus OÜ Sanva pangakontole 26.04.2017 4920 eurot ja 27.11.2017 4920

eurot“ (lk 13). Tuleb möönda, et täpsem oleks olnud süüdistus siis, kui oleks otsesõnu välja

toodud, kes selle K. Tambergi korralduse täitis, st milline inimene raha üle kandis.

Ringkonnakohus on senises praktikas siiski leidnud, et kellegi süüdi tunnistamiseks

vahendliku täideviimise vormis toime pandud kuriteos piisab sellest, kui süüdistuses on

olemas mingigi viide vahendi olemasolule: selleks ei ole tingimata tarvis välja tuua vahendi

nime (alati ei pruugigi see teada olla) – küll aga peab olema võimalik mõista, et isik ei

realiseerinud koosseisutegu omakäeliselt, vaid kasutas kuidagi ära kedagi teist (Tartu

Ringkonnakohtu otsus nr 1-20-1041/181, p 324). See minimaalne nõue on praegu täidetud.

323. Vahetu täideviimise ümber kvalifitseerimist vahendlikuks täideviimiseks

apellatsioonimenetluses ei takista ka reformatio in peius-põhimõte: vahendlikku täideviimist

ei saa pidada vahetust täideviimisest raskemaks.

324. Viimaks oli süüdistatavatel praegu võimalus end seesuguse etteheite vastu kaitsta.

Ringkonnakohus uuris kohtuistungil, kas kõnelauses olukorras ei võiks rakenduda vahendlik

täideviimine ja oma seisukohta selles osas oleks saanud väljendada ka süüdistatavate kaitsjad.

325. Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsus vaja KrMS § 338 p 2 alusel täideviimise vormi

puutuvalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu vaja tühistada: kuritegu pandi toime

mitte vahetu (KarS § 21 lg 1 alt 1), vaid vahendliku täideviimise (KarS § 21 lg 1 alt 2) vormis.

See ei tingi maakohtu otsuse resolutsiooni muutmist, sest täideviimise vormi kvalifikatsioonis

ära ei näidata (vt ka Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhendit).

326. Mõlemad süüdistatavad tegutsesid tahtlikult: nad olid kursis kõigi objektiivse koosseisu

asjaoludega.

327. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

328. Maakohus leidis õigesti sedagi, et esineb kolm kvalifitseerivat asjaolu korduvus (p 1),

ametiisikuks olemine (p 3) ja grupilisus (p 4). Korduvus tuleneb Raja kinnistuga seonduva

omastamise toimepanemisest. Ametiisiku-staatuse kohta saab suuresti korrata käesoleva

otsuse p-s 295 öeldut: K. Tamberg ja K. Lepik olid vallavalitsuse liikmed ja tegutsesidki

sellest lähtuvalt. Käesoleva otsuse p-s 312 märgitust tulenevalt saab jaatada ka

kaastäideviimist, st grupilisust. K. Tambergil ja K. Lepikul oli kõigi nende asjaolude osas

tahtlus.

329. Niisiis tunnistas kohus süüdistatavad selleski omastamises (suuresti) õigesti süüdi.

(d) Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamine

330. Selle teoga seoses jääb mõneti ebaselgeks, mis maakohtu hinnangul täpselt aset leidis. Et

süüdistatavaid on kolm ja asjaga on seotud veel mitmeid muidki inimesi (nt Ü.J. e ja A.A. ) ja

mitmeid juriidilisi isikuid (OÜ Arboore, Estvalg Service OÜ ja Rattar OÜ), oleks maakohus

võinud n-ö jutustada loo, st kirjeldada sündmust, mis tema hinnangul aset leidis. Vajadus

kirjeldada selliselt (mh juriidilistest hinnangutest võimalikult vabalt) vähemalt keerukamaid

(pikaajalisemaid) kuritegusid on tuletatav ka KrMS § 312 lg 1 esimesest poolest, mis paneb

kohtule kohustuse tuua ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud. Et maakohus

seda ei teinud, peab ringkonnakohus vajalikuks jutustada see lugu ise.

331. K. Tamberg, K. Lepik ja V. Haljaste leppisid kokku, et võtavad seoses kõnnitee

renoveerimisega ilma aluseta ära mõni tuhat eurot valla raha: vald maksab kõnnitee

renoveerimise eest mõni tuhat eurot rohkem kui see töö väärt on. Suuresti jäi selle plaani ellu

viimine V. Haljaste õlule: tema pidi mitte üksnes kõnnitee renoveerima, vaid eelnevalt

selgeks tegema, kui palju töö tegelikult maksab, pidi leidma äriühingu, kes saab töövõtjaks ja

pidi organiseerima hinnapakkumised, et projekt seaduslik välja paistaks. V. Haljaste käis

renoveerimisobjekti vaatamas, mõõtis seda, analüüsis ja tegi vastavad arvutused ning jõudis

järeldusele, et renoveerimise tegelik maksumus on 15 092,16 eurot (koos käibemaksuga).

Tulenevalt oma kokkuleppest K. Tambergi ja K. Lepikuga aga otsustas V. Haljaste saata

vallale pakkumise, mille järgi oli maksumuseks 21 478,08 eurot (koos käibemaksuga). Seda

otsustas V. Haljaste teha OÜ Arboore ehk sellise äriühingu nimel, mille „alt“ V. Haljaste

ennegi ehitanud ja nõnda raha teeninud oli. V. Haljaste rääkis kõnnitee renoveerimise

võimalusest OÜ Arboore esindaja Ü.J. ega ja too oli nõus, et V. Haljaste esitab OÜ Arboore

nimel vallale 21 478,08 eurose pakkumise ja kui see pakkumine osutub edukaks, teeb V.

Haljaste OÜ Arboore „all“ töötades kõnnitee valmis. Lisaks sellele organiseeris V. Haljaste

veel teisegi pakkumise: see pakkumine ei pidanud edukaks osutuma, vaid oli üksnes näiline,

petmaks ära võimalikke kontrolöre ja jätmaks muljet, justkui oleks toiminud konkurents. Selle

pakkumise palus V. Haljaste koostada oma tuttaval A.A. il Estvalg Service OÜ nimel,

käskides märkida töö hinnaks 19 960,52 eurot (koos käibemaksuga) ja öeldes A.A. ile, et

Estvalg Service OÜ seda tööd niikuinii ei saa – töö peab saama keegi teine – ja pakkumisest

on tarvis peagi loobuda. A.A. oli sellega nõus ja tegi nii, nagu V. Haljaste oli öelnud. K.

Lepik pidas siiski vajalikuks veel kolmandatki pakkumist, mis pidi olema samuti fiktiivne, st

ilma võidulootuseta ja tehtud vaid potentsiaalsete kontrolöride petmiseks. Selle pakkumise

esitas K. Lepik Rattar OÜ nimel ja selles oli märgitud hinnaks 25 932 eurot (koos

käibemaksuga). Ükski Rattar OÜ esindaja ei teadnud sellest pakkumisest midagi. Kui

pakkumised olid esitatud, loobuski Estvelg Service OÜ oma pakkumisest (nagu A.A. ja V.

Haljaste kokku leppinud olid) ja vald „valis välja“ odavama pakkumise, st OÜ Arboore oma.

V. Haljaste tegi kõnnitee valmis ja vald tasus OÜ-le Arboore selle eest 21 478,08 eurot.

332. Ringkonnakohtu meelest leidis ka maakohus, et sündmus toimus suuresti ülal kirjeldatud

moel. Tundub siiski, et maakohus ei lähtunud sellest, et K. Lepikul, K. Tambergil ja V.

Haljastel oli plaan (suures määras) eelnevalt kokku lepitud. Nt öeldakse maakohtu otsuse p-s

472 järgmist: „Kuna K. Tambergil ja K. Lepikul oli juba 2019. aasta juulikuu keskpaigast

ülevaade Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamise maksumuse kohta, oli neil

alust arvata, et hilisemad samast allikast (V. Haljaste) pärinevad hinnapakkumised on

ülepaisutatud. V. Haljastega toimunud telefonisuhtluse sisu arvestades oli neile ka arusaadav,

et OÜ Estvalg Servis hilisem hinnapakkumine on fiktiivne. Kuna OÜ Rattar polnud tegelikult

hinnapakkumist esitanud, oli süüdistatavatele arusaadav, et ka see on fiktiivne.“ Need väited

viitavad justkui sellele, et K. Lepik ja K. Tamberg said kohtu meelest mingitest olulistest

asjaoludest aru alles siis, kui V. Haljaste hakkas nendega hinnapakkumistest rääkima ja

hinnapakkumisi koostama ning vallale saatma. Ringkonnakohus leiab siiski, et K. Lepik ja K.

Tamberg olid kõigega kursis juba enne seda ja veelgi enam: nad olid V. Haljastega kõigis

olulistes kõnnitee-ehitusega seonduvates asjaoludes kokku leppinud.

333. Tõepoolest ei ole kuriteokokkuleppe olemasolu osas siingi otseseid tõendeid, ent selle

saab tuvastada hiljem juhtunu pinnalt. Nimelt ei ole võimalik, et hilisemad sündmused

toimusid (suuresti) juhusliku kokkusattumuse tõttu või et K. Lepik ja K. Tamberg oleksid

võtnud üksnes passiivsena teadmiseks seda, mida V. Haljaste tegi. Pole võimalik selgeks teha

selle plaani kõiki üksikasju: kuna see skeem välja töötati, kus see juhtus, kas detailid pandi

kohe paika või kujunesid need välja ajapikku, kes kolmest mehest oli plaani initsiaator, kui

palju kõneldi sellest otsesõnu ja kui suures osas oli kokkulepe konkludentne jne. See aga

polegi primaarne: tähtis on see, et K. Tamberg, K. Lepik ja V. Haljaste selle plaani välja

töötasid ja ellu viisid.

334. Tegelikult viitab ka maakohus niisugustele tõenditele, mis kinnitavad K. Lepiku ja K.

Tambergi olulist rolli ja teadmist juba sündmuse varajases staadiumis.

335. Eeskätt nähtub K. Lepiku ja K. Tambergi panus väga ilmekalt telefonikõnedest – nii

nende omavahelistest kui ka (eeskätt) nende kummagi vestlustest V. Haljastega. Kõige

olulisemad aspektid neist kõnedest võttis maakohus kokku oma otsuse p-s 375 jj. Neist

telefonivestlustest ilmneb see, et mingisugusest tegelikust konkurentsist kõnniteekivide

paigaldamise osas kõneleda ei saa: kolm süüdistatavat ehitasid üles skeemi, mis pidi jätma

üksnes mulje, justkui oleks esinenud konkurents. K. Tamberg rääkis V. Haljastega korduvalt

sellest, et viimane peab töö saamiseks esitama pakkumuse. Sellised vestlused kinnitavad, et

K. Tamberg teadis juba eelnevalt, et tegelikku võistlemist kõnnitee ehituse osas toimuma ei

saa. See nähtub ka K. Lepiku vestlustest V. Haljastega: K. Lepik rääkis erinevate pakkumuste

esitamisest ehk pakkumuste näivus oli suisa ilmne. Ka saab telefonikõnede pinnalt öelda, et

K. Lepikut ega K. Tambergi ei huvitanud see, kuidas V. Haljaste pettuse täpselt üles ehitab

(selle detailid) – milline äriühing hakkab töid tegema, milline äriühing saadab

näivpakkumuse, millise hinnaga pseudopakkumine tehakse jms (K. Tamberg kõneles V.

Haljastega „mingi pakkumise“ tegemisest; K. Lepikule ütles V. Haljaste, et leping on vaja

teha „sellega, mis praegu tuleb“).

336. Maakohus on arusaadavalt tuvastanud sellegi, et Rattar OÜ pakkumuse organiseeris K.

Lepik (otsuse p-d 408–414). Seegi viitab väga tugevasti tõigale, et K. Lepik oli kogu n-ö

ettevõtmises algusest peale täie teadmisega sees. K. Lepikuga seoses oli asjakohane viidata ka

Püroterm OÜ-ga seonduvale. See küll ei tõenda praegu menetletava kuriteo asjaolusid, ent

näitab ilmekalt K. Lepiku käitumismustrit, n-ö modus operandi’t: K. Lepiku jaoks oli

väärkäitumine hankemenetlustes tavaline. Arusaamatuks jääb K. Tambergi kaitsja väide, et

Püroterm OÜ-ga seonduvat ei ole praeguses asjas käsitletud: vastav tõend oli esitatud ja kohus

võis seda hinnata.

337. Maakohus leidis, et vald maksis töö eest 6385,92 eurot enam kui oli selle töö tegelik

hind. Esimese astme kohus jõudis niisuguse summani selliselt. OÜ Arboore sai vallalt 21

478,08 eurot. Tegelikult oleks esialgu kokku lepitud töö hind olnud 15 092,16 eurot. Niisiis

oli saadud tasu ja lubatud töö õige hinna vahe 6385,92. Sellega maakohus siiski ei piirdunud,

vaid märkis järgmist. Lõplikult tehtud töö tegelikuks hinnaks ei olnud mitte 15 092,16 eurot,

vaid üksnes 13 469,16 eurot, sest ühe eramaa omaniku tõttu ei õnnestunud kõiki planeeritud

ehitustöid ära teha. Siiski ei kandnud vald 8008,92 eurost kahju (21 478,08–13 469,16), vaid

ikkagi 6385,92 eurot, sest 1623 eurot (8008,92–6385,92) sai vald OÜ-lt Arboore tagasi. Vald

ei saanud küll OÜ-lt Arboore seda raha tagasi selle sõna otseses mõttes, vaid kaude, läbi

tasaarvestuse: nimelt maksis vald OÜ-le Arboore ühel teisel objektil tehtud töö eest esialgu

kokku lepitust 1623 eurot vähem.

338. Ringkonnakohtu meelest ei puutu tasaarveldus praegu analüüsitava omastamiskoosseisu

mõttes asjasse: sellega seoses peab võrdlema kokku lepitud töö tegelikku maksumust

(maakohtu hinnangul 15 092,16 eurot) ja seda summat, mis vald selle töö eest tasus (21

478,08 eurot). Nimelt tuleb koosseisu sisustavad asjaolud tuvastada teo toimepanemise hetke

seisuga: hiljem ilmnevad sündmused koosseisu täidetust ei mõjuta. Kui nt vallavanem maksab

äriühingule 1000 eurot väärt oleva töö eest 1500 eurot valla raha, saab kõneleda vallavanema

poolsest valla vara 500 euro ulatuses äriühingu kasuks omastamisest – seda sõltumata sellest,

mis edaspidi toimub. Nt on võimalik, et tööd tehakse vaid 700 euro eest – nt samal põhjusel,

mis on käinud läbi praegusest menetlusest, st mõne kolmanda isiku tõttu ei õnnestu kogu tööd

ära teha. Kui vallvanem jätab niisugusel juhul äriühingult 300 eurot tagasi nõudmata, võib

vallavanem panna toime uue omastamise – sedakorda tegevusetusega. Kui aga töö muutub

kallimaks – nt käib ehitusplatsist üle torm ja tormikahjude likvideerimine maksab töid

tegevale äriühingule 300 eurot (seega projekti n-ö objektiivseks koguhinnaks kujuneb

1000+300=1300 eurot) –, ei saa vallavanem väita, et ta väärkasutas vaid 200 eurot valla raha

(500–300): koosseisutegu toime pannes (valla raha välja maksmine) oli lubamatu 500 euro

käsutamine. Samamoodi ei vabane kriminaalvastutusest varguse eest A, kes võtab

omastamiseesmärgiga ära 300 eurot väärt oleva B asja, millele C tekitab hiljem sedavõrd

palju kahju, et asja väärtus langeb 150 euroni. Praegu käesolevas lõigus öeldu siiski

lõppastmes oluline pole, sest maakohus jõudis ka tasaarveldust arvesse võttes sellise

summani, milleni saab jõuda tegu ennast analüüsides (19 855,08–13 469,16=6385,92 vs 21

478,08–15 092,16=6385,92).

339. Kriminaalkolleegium nõustub esimese astme kohtuga selles, et esialgselt planeeritud

mahus töö tegelik hind oli 15 092,16 eurot. Nimelt saab loogiliseks pidada seisukohta, et V.

Haljaste märkmiku vahel olnud ja kriminaaltoimiku 2. köite 12. lehel (nii ühel kui teisel pool,

pealkirjade all „Otepää“ ja „Projekt: Otepää Kultuurimaja“) kajastavad reaalset olukorda, st

seda, kui palju oli V. Haljaste hinnangul tööde õige hind. Esiteks on loogiline, et niisugune

inimene, kes soovib kelleltki mingi teenuse eest selle teenuse väärtust ületavat tasu saada, teeb

endale kõigepealt selgeks, kui palju tema teenus tegelikult väärt on – seejärel on juba

võimalik mõelda, kui palju tuleks sellele summale lisada ja kuidas seda täpselt teha. Seda

silmas pidades on põhjendatud eeldada, et kui kusagil on tehtud ühe ja sama projekti kohta

kaks erinevate hindadega arvutust, on üks arvutustest korrektne, teine aga üle paisutatud. 15

092,16 eurole tegeliku hinnana viitavad ka 15. ja 16. juuli 2019 telefonikõned K. Tambergi ja

V. Haljaste vahel. Nimelt lubas V. Haljaste 15. juuli 2019 hommikul, et ta saadab midagi K.

Tambergile lõuna ajal ja K. Tamberg tunneb huvi, kas saadetav „on see, mis teile läheb

endal“. 16. juulil 2019 uuris K. Tamberg V. Haljastelt, kui suur summa umbes oli ja V.

Haljaste vastas, et „üksteist või kaksteist tuhat kuskil“ (3 kd, tl 151). Maakohus toob õigesti

välja (otsuse p 382), et arvutused tehti netosummadena ja oma arvutustes ei jõudnud V.

Haljaste mitte 15 092,16 eurose hinnani (bruto), vaid tõi välja netotasu – 12 576,90 eurot.

Seega saab öelda, et K. Tamberg tahtis teada, kui palju maksab kõnnitee ehitamine tegelikult

(„läheb teil endal“) ja V. Haljaste ütleski talle umbkaudse maksumuse. Kohane on ka esimese

astme kohtu viitamine sellele, et õige ei ole kaitseväide, nagu poleks alguses planeeritud

ristuvaid teid ja hiljem tekkinud ristuvate teede rajamise plaan tõstis ehituse hinda (maakohtu

otsuse p 429): V. Haljaste lähtus kriminaaltoimiku 2. köite 12. lehel olevaid arvutusi tehes

ristuvate teede rajamisest, sest arvutustele lisatud jooniselt on selgelt näha, kuidas teed risti

jooksevad.

340. Äsja öeldut ei väära ka apellatsioonides esitatud kaitseargumendid.

341. Väited selle kohta, et ehitus muutus märksa kallimaks vanade kivide kasutamise tõttu, on

ringkonnakohtu meelest välja toodud kunstlikult. Nimelt ei ole põhjust eeldada, et V. Haljaste

kui algusest peale kogu projektiga kursis olnud inimene ei teadnud seda, et kasutada tuleb

kasutatud kive. Seetõttu tuleb öelda, et V. Haljaste arvestas niisuguse asjaoluga juba

kalkulatsioone tehes. Lisaks sellele ei saa teha järeldust, et kuivõrd teoreetiliselt võib vanade

kivide puhastamine olla küllaltki töömahukas, oli see seda väga suurel määral ka praegu ja

sellest tulenevalt läks kogu projekt tervelt 42% kallimaks (12 576,90 eurone netohind vs 17

898,40 eurone netohind).

342. Asjasse ei puutu K. Tambergi kaitsja argument, et seaduslik oli K. Tambergi soovitus V.

Haljastele pöörduda kõnnitee-ehituse osas K. Lepiku poole. Ebaseaduslikkust pole tuletatud

mitte sellest, mil moel V. Haljaste K. Lepikuga kontakti võttis, vaid sellest, et töö eest maksti

liiga palju raha.

343. Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka K. Tambergi kaitsja öeldu, et V. Haljastet ei

huvitanud see, kas töö saab endale OÜ Arboore või Estvalg Service OÜ. See võis tõesti olla

V. Haljaste jaoks ebaoluline, aga see ei väära kuidagi eelnevalt tuvastatut.

344. Otsuse tühistamist ei too endaga kaasa ka K. Lepiku kaitsja väide, mille kohaselt toimis

maakohus ebaloogiliselt: küll leidis, et Estvalg Service OÜ-l polnud algusest peale plaanis

tööd teha, ent võttis siiski aluseks Estvalg Service OÜ esimese pakkumise. Estvalg Service

OÜ esimesest pakkumisest rääkimine pole tegelikult päris korrektne: oli küll olemas

pakkumisena vormistatud dokument (vt käesoleva otsuse p 108), ent n-ö päris-pakkumiseks

see ei saanudki: seda ei esitatud pakkumismenetluse raames. Ilmselt oli selle V. Haljaste

koostatud dokumendi mõte näidata K. Tambergile ja K. Lepikule projekti tegelikku hinda, et

saaks edasi toimetada (nt mõelda, kui palju oleks tarvis ja võimalik hinda suurendada).

Seetõttu ei saa kaitsja viidatud ebaloogilisusest kõneleda.

345. Õige ei ole K. Lepiku kaitsja väide, et kui vallajuhid oleksid teadnud, et OÜ Arboore

teeb parima pakkumise, oleksid nad valla kehtestatud hankekorrast lähtudes võinud teha

ettepaneku pakkumuse esitamiseks just OÜ-le Arboore ja mitte kellelegi teisele. Kui

vallajuhile on teada, et tegelikku konkurssi toimunud ei ole, ei pruugi ta vabaneda vastutusest

valla vara omastamise eest ka siis, kui võitja välja valimine näib formaalselt korrektne: kui

tehtud pakkumine ületab turuhinda, realiseerib pakkumist vastu võttev vallajuht omastamise

objektiivse koosseisu ja reeglina ta ka vähemati peab võimalikuks ja möönab, et reaalse

konkursi aset leidmise korral oleks esitatud ka turuhinnale vastav (odavam) pakkumine (seega

täidetud on ka omastamise subjektiivne koosseis).

346. Siiski on maakohus siingi ühes osas eksinud – nimelt on siingi tegemist vahendliku

täideviimisega KarS § 21 lg 1 alt 2 tähenduses.

347. Jällegi ei ole senini (selgelt) analüüsitud küsimust, kes 21 478,08 eurot valla raha OÜ-le

Arboore maksis (kes tegi arvutihiirega klõpsu, vajutas Enter-klahvi vms). Maakohus märgib

siiski, et 21 478,08 eurot kandis OÜ Arboore kontole Otepää Vallavalitsus K. Tambergi

korraldusel (p 468). Seega leidis kohus jällegi, et rahaülekannet ei teinud K. Tamberg ise,

vaid keegi teine tema palvel. Tulenevalt käesoleva otsuse p-s 318 märgitust on niisugune

arusaam loogiline ja seetõttu kriminaalkolleegium selle tuvastabki: raha maksis keegi teine

(ilmselt raamatupidaja) K. Tambergi korraldusel.

348. Niisugune asjaolu ilmneb ka süüdistusaktist, kus viidatakse sellele, et „Otepää

Vallavalitsus [kandis] Kaido Tambergi korraldusel ajavahemikul 13.08.2019 kuni 16.09.2019

OÜ Arboore arveldusarvele 21 478,08 eurot“ (lk 14). Nagu käesoleva otsuse p-st 322 nähtub,

pole selline sõnakasutus kõige õnnestunum (täpsem), aga siiski veel piisav, et vahendlikku

täideviimist jaatada.

349. Käesoleva otsuse p-s 323 märgitust tulenevalt ei takista vahendlikule täideviimisele

üleminekut ka reformatio in peius-printsiip.

350. Niisiis on maakohtu otsus tarvis siingi KrMS § 338 p 2 alusel täideviimise vormiga

seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada: seegi kuritegu sooritati mitte

vahetult, vaid vahendlikult.

351. Kõigil süüdistatavatel oli ka tahtlus – seda kõigi oluliste käesoleva otsuse p-s 331

kirjeldatud asjaolude suhtes.

352. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

353. Maakohus leidis, et täidetud olid ka kvalifitseerivad koosseisud: K. Lepiku ja K.

Tambergi puhul korduvus (p 1), ametiisikuks olemine (p 3) ja grupilisus (p 4); V. Haljaste

puhul üksnes grupilisus (p 4). Korduvus ja K. Lepiku ning K. Tambergi ametiisiku-staatus ja

nende tahtlus niisuguste asjaolude osas on ringkonnakohtu meelest – ka käesolevas otsuses

juba eelnevalt märgitut arvesse võttes – hõlpsasti jaatav. Õige on ka see, et K. Lepik ja K.

Tamberg tegutsesid grupiliselt (kaastäideviijatena). Kõigepealt andsid nad mõlemad

omastamisse olulise panuse. Esimene neist suhtles tihedalt V. Haljastega ja organiseeris

Rattar OÜ pakkumise. Ka K. Tamberg lävis V. Haljastega, aga lisaks sellele kirjutas alla

lepingule OÜ-ga Arboore ja andis korralduse maksta sellele osaühingule raha välja, st panna

toime koosseisutegu. Seda silmas pidades ja arvestades tõsiasja, et K. Lepik ja K. Tamberg

tegutsesid ühise plaani alusel, on tõesti tegemist kaastäideviimisega KarS § 22 lg 2 ls 1

mõttes. Kuivõrd V. Haljaste aktiivsus omastamises oli kolmest süüdistatavast kõige suurem,

on võimalik, et V. Haljastegi oli (kaas)täideviija, mitte pelgalt kaasaaitaja, nagu leidsid

prokuratuur ja maakohus3. Ringkonnakohus siiski selle hüpoteesi paikapidavust ei kontrolli,

sest V. Haljaste süüditunnistamine täideviimises ei ole tulenevalt nn reformatio in peius-

põhimõttest võimalik. Täideviimine on kaasaaitamisest raskem toimepanemisvorm: KarS § 22

lg 5 kohaselt võib kaasaaitajale mõista täideviijast kergema karistuse. Riigikohus on leidnud,

et ringkonnakohus ei tohi tulenevalt KrMS § 340 lg-st 1 mõista süüdistatavat apellatsiooni

piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse

järgi – isegi kui see ei tingi karistuse raskendamist (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-

8694/55, p 38). Sellest lähtuvalt ei tohi apellatsioonikohus ringkonnakohtu meelest ilma

vastava kaebuseta mõista täideviimises süüdi sellist inimest, kelle maakohus tunnistas süüdi

pelgalt kaasaaitamises.

354. Eelnevast tulenevalt on süüdistatavate süüdi tunnistamine omastamises ka selle teo osas

valdavalt korrektne.

(e) OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamine

355. Erinevalt eelmistest valla vara vastastest tegudest, mida prokuratuur ja maakohus pidasid

omastamiseks, on seda tegu loetud usalduse kuritarvitamiseks. Samas ei nähtu – vähemalt

üheselt mõistetavalt – ei süüdistuaktist ega maakohtu otsusest, kas prokuratuuri või maakohtu

3 Tõsi, kõne alla tuleb ka väide, et V. Haljaste ei saanud olla täideviija tulenevalt KarS § 24 lg-st 2. Nimelt on

mõeldav väita järgmist: KarS § 201 lg 1 alt 2 nõuab erisubjekti (erilist isikutunnust) – isikut, kellele võõras vara

on usaldatud; valla vara käsutamise õigus oli antud K. Tambergile ja K. Lepikule, aga mitte V. Haljastele.

meelest oli tegu KarS § 2172 lg 1 esimese, kitsama alternatiiviga (ärakasutamiskoosseis) või

teise, laiema, n-ö kinnipüüdva alternatiiviga (usalduse murdmise koosseis). Pidades silmas

seda, et K. Tambergil oli iseenesest õigus valla vara käsutada, oleks kohane kõneleda

ärakasutamiskoosseisust. Samas pole see kriminaalkolleegiumi meelest oluline. Nimelt on

usalduse kuritarvitamine KarS § 2172 lg 1 sõnastusest tulenevalt omastamise suhtes teisene:

„kui puudub [KarS] §-s 201 sätestatud süüteokoosseis“. Seetõttu on enne KarS § 2172

rakendamist tarvis kontrollida, kas ei kohaldu KarS § 201. Sellist kontrolli ei välista

menetlusõigus, mh KrMS § 268 lg 6 ls 1, mille kohaselt eeldab kuriteo kvalifikatsiooni

muutmine seda, et süüdistataval on olnud võimalik ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta,

ega ka KrMS § 340, mis näeb ette nn raskendamiskeelu (reformatio in peius-põhimõte).

Nimelt leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-46-14, et usalduse

kuritarvitamise kvalifitseerimine omastamiseks on kõrgema astme kohtus võimalik, sest

mõlema sätte puhul on teoobjekt teo toimepanijale mittekuuluv vara ja KarS § 2172 eeldab

otsesõnu, et puuduma peab KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis (p 24). Liiatigi uuris

ringkonnakohus praegu istungil prokuratuurilt, miks esitati seoses OÜ-ga Sangaste Mõis

süüdistus usalduse kuritarvitamises, mitte aga omastamises – soovi korral oleksid ka

süüdistatavad või kaitsjad võinud sel teemal sõna võtta.

356. Maakohtu otsusest KarS § 201 kontrolli ei nähtu.

357. Prokurör selgitas ringkonnakohtu istungil, miks esitati süüdistus usalduse

kuritarvitamises ja mitte omastamises: süüdistuse esitamise hetkeks polnud veel saabunud see

tähtaeg, milleks pidi MTÜ Sangaste Asundused Sangaste (Otepää) vallale 4. oktoobri 2017

lepingu kohaselt osaühingu osa eest tasuma – 31. detsember 2021. Ringkonnakohtu meelest

pole seesugune põhjendus korrektne.

358. Tegemist on väga sarnase juhtumiga sellele, mida vaagiti kriminaalasjas nr 1-12-8546,

mille raames tegi Riigikohus – ka käesolevas kriminaalasjas tsiteeritud – otsuse nr 3-1-1-23-

14: üks juriidiline isik (mittetulundusühing) oli andnud ühele inimesele (juhatuse liikmele)

õiguse käsutada oma vara; see inimene müüs osa talle usaldatud varast (spordibaasi)

kolmandale isikule maha ja leppis (suuresti varatu) ostjaga kokku, et too tasub spordibaasi

eest alles ca aasta pärast. Prokuratuur esitas viidatud asjas süüdistuse usalduse

kuritarvitamises. Maa- ja ringkonnakohus mõistsid juhatuse liikme õigeks – eeskätt seetõttu,

et mittetulundusühingul oli ostja vastu tasu maksmise nõue, mille võis tasumistähtaja

saabumisel sisse nõuda. Riigikohus tühistas need otsused ja selgitas, miks on alama astme

kohtute seisukoht väär (vt ka käesoleva otsuse p-d 364 ja 373). Lisaks sellele – ja just see on

praegu oluline – aga märkis kõrgeim kohus sedagi, et kohtud jätsid analüüsimata, kas

süüdistatava tegu võiks olla käsitatav omastamisena: spordibaasi maha müües läks ostjale üle

spordibaasi omand ja tegemist võib olla juhatuse liikme poolse temale usaldatud võõra vara

kolmanda isiku, s.o ostja kasuks pööramisega. Asja uuel arutamisel tunnistatigi juhatuse liige

süüdi spordibaasi omastamises.

359. Enne K. Tambergi teo KarS § 201 järgi analüüsimist peab ringkonnakohus siiski

tarvilikuks märkida seoses vallasasjast erineva vara omastamise (KarS § 201 lg 1 alt 2) ja

usalduse kuritarvitamisega (KarS § 2172 lg 1) järgmist.

360. KarS § 201 ei nõua kahju tekitamist. Seda on öelnud ka Riigikohus: kahju ei ole KarS §

201 lg 1 koosseisu element ja selle sätte järgset vastutust ei välista asjaolu, et teo objektiks

olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene (kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-

1-92-13, p 16). Puutuvalt KarS § 201 lg 1 esimesse alternatiivi (vallasasja omastamine) on see

loogiline – vallasasi kujutab endast individualiseeritavat objekti. Niisiis on karistamisväärne

ka see, kui A pöörab enda kasuks B-le kuuluva B poolt tema (st A) ajutisse kasutusse antud

asja ja kompenseerib B-le selle asja väärtuse – nt kasutab A B jalgratast ja ta müüb/kingib

selle C-le ning maksab B-le (nt kohe ratta ära andmise hetkel netipanga ülekannet tehes) välja

selle ratta väärtuse. KarS § 201 lg 1 alt-ga 2 seoses oleks aga kõigiti loogiline kahjuga

seonduvat arvesse võtta ja leida, et kui vara omanikule kahju ei tekkinud, ei ole varakäsutuse

tegija karistamine põhjendatud.

361. Olgu järgnevalt välja toodud, kuidas KarS § 201 lg 1 alt 2 üldse – klassikalise

omastamise, st praeguse KarS § 201 lg 1 alt 1 kõrvale – tekkis. See norm lisati seadusse mõni

aeg pärast karistusseadustiku kehtima hakkamist, mil avastati, et pole kuidagi võimalik

karistada isikut, kes kulutab ära võõral pangakontol oleva raha, st mitte-vallasasja (nt kannab

selle üle enda kontole või ostab selle eest endale midagi). Kuivõrd valiti KarS § 201 – st

koosseisutunnusena kahju mitte ette nägeva sätte – täiendamise tee, osutus kooseisupäraseks

ka nt seesugune tegu: A kannab ilma B loata B kontolt kuhugi üle (nt C-le) 100 eurot, aga

kompenseerib selle ülekande (kohese) 100 euro (või suisa 110 euro) B-le ülekandmisega (nt ei

pruugi A-l olla tehnilistel põhjustel võimalik kanda raha C-le oma kontolt (nt on C-l konto

välismaises pangas), aga seda saab teha B kontolt). Seesugune tegu ei ole karistamist väärt: B

kontol on hoolimata A ülekandest C-le ikkagi sama palju raha, nagu seal oli enne (või suisa

10 eurot enam). B-l puudub õiguslikku kaitset vääriv huvi väita seda, et A-d tuleks karistada

tema (st B) kontoraha C-le ülekandmise eest per se – hoolimata sellest, et tal (st B-l) kahju ei

tekkinud. N-ö kurja juur on see, et viidatud muudatust tehes ei arvestanud seadusandja

karistusseadustiku süstemaatikaga: KarS § 201 kujutab endast pelgalt omandi vastast kuritegu

(seaduse 13. peatüki 1. jagu), mitte aga kuritegu vara vastu tervikuna (seaduse 13. peatüki 2.

jagu).

362. Asi läks (veelgi) halvemaks siis, kui seadusandja lisas 2007. aastal karistusseadustikku

usalduse kuritarvitamise koosseisu. Toona oleks tulnud KarS § 201 lg 1 alt 2 kehtetuks

tunnistada ja loobuda KarS §-s 2172 suure varalise kahju tekitamise nõudest – piisama oleks

pidanud igasugusest varalisest kahjust. Sellisel moel oleks saavutatud see, et vara kui terviku

vastu suunatud kuritegu analüüsides on alati tarvis kindlaks teha ka kahju tekkimine. Sellises

olukorras pääseks käesoleva otsuse eelmises punktis kajastatud hüpoteetiline raha üle kandja

(A) vastutusest – mis olekski õige: kui keegi ületab oma volitusi ja käsutab võõrast

vallasasjast erinevat vara sel moel, et vara omanik kahju ei kanna (viimane saab kohese

piisava vastusoorituse), pole alust rääkida varavastasest kuriteost. Vara omanik (inimene,

äriühing, kohalik omavalitsus jne) saab soovi korral reageerida vara käsutaja n-ö

omaloomingule tsiviil- või haldusõiguslike vahenditega (ilmselt oleks (mõnikord) võimalik

lõpetada vara käsutajaga tööleping, vabastada ta ametist vms). Niisiis on KarS § 201 lg 1 alt 2

sellest aspektist (kahju tekkimine) KarS §-st 2172 laiem ehk mõningad KarS § 201 lg 1 alt 2

alla paigutatavad teod jääksid selle normi puudumisel karistamata – see aga oleks kõigiti

tervitatav.

363. Teisalt aga on KarS § 2172 laiem kui KarS § 201 lg 1. Ringkonnakohtu meelest on kõik

sellised võõrast vallasasjast erineva vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise juhtumid

(KarS § 201 lg 1 alt 2), millega tekitatakse vara omanikule suur varaline kahju, paigutatavad

KarS § 2172 lg 1 alt 1 (nn ärakasutamiskoosseis) alla. Teisisõnu kujutab isikule usaldatud

võõra vara ebaseaduslik kellegi kasuks pööramine KarS § 201 lg 1 alt 2 tähenduses endast

alati seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse

võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 2172 lg 1 alt 1 mõttes. KarS § 201 lg 1

alt-st 2 laiem on aga KarS § 2172 lg 1 alt 2: võõras vara pole isikule usaldatud (KarS § 201 lg

1 alt 2) ehk isikul ei ole seadusest või tehingust tulenevat teise isiku vara käsutamise või

teisele isikule kohustuse võtmise õigust, ent ta kahjustab seda võõrast (teise isiku) vara ikkagi,

mingil muul moel.

364. Seda silmas pidades oleks igati tervitatav, kui seadusandja kõrvaldaks oma vea:

kustutaks KarS § 201 lg 1 alt 2 ja kaotaks KarS § 2172 lg-st 1 suure varalise kahju tekitamise

nõude, pidades usalduse kuritarvitamisest rääkimiseks piisavaks igasuguse varalise kahju

tekitamist. Mingit karistatavuslünka niisugusel juhul ülal märgitust lähtuvalt ei jääks: KarS §

2172 lg 1 hõlmaks kõik sellised karistamisväärsed juhtumid, mis seni paigutati KarS § 201 lg

1 alla. Seadusemuudatuse kasu oleks kolmetine. Esiteks muutuksid mittekaristatavaks sellised

vallasasjast erineva võõra vara käsutamise juhtumid, millega vara omanikule kahju ei tekitata.

Teiseks hoiaks see kokku ressurssi: nt asi nr 1-12-8546 (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-14) käis

esialgse n-ö vale paragrahvi valiku tõttu kõik kolm kohtuastet kaks korda läbi ja ressurssi

nõuab praegunegi teo ümberkvalifitseerimine ning selle sammu motiveerimine (millele

võivad järgneda uued vaidlused). Kolmandaks muutuks õiguslik olukord õiguse adressaatide

jaoks selgemaks.

365. Selle üle, et K. Tamberg 4. oktoobril 2017 OÜ Sangaste Mõis seni vallale kuulunud osa

MTÜ-le Sangaste Asundused maha müüs, vaidlust ei ole – ringkonnakohtu meelest

põhjendatult. Seoses usalduse kuritarvitamisega ei vaieldud selle üle, et vallavanem K.

Tambergil oli iseenesest õigus valla vara müüa ja SA Sangaste Loss osa MTÜ-le Sangaste

Asundused ära müües kasutas ta seda õigust. Ka kriminaalkolleegiumi meelest oli nõnda.

Nagu käesoleva otsuse p-s 363 viidatud, kattuvad omavahel KarS § 201 lg 1 alt 2 ja KarS §

2172 lg 1 alt 1. Seetõttu saab öelda, et valla vara oli K. Tambergile KarS § 201 lg 1 alt 2

mõttes usaldatud ja seda MTÜ-le Sangaste Asundused ära müües pööras K. Tamberg SA

Sangaste Loss osa viidatud mittetulundusühingu kasuks. Usalduse kuritarvitamisega seoses

käis vaidlus sisuliselt selle üle, kas niisugune varakäsutus (vastava õiguse ärakasutamine) oli

ebaseaduslik või mitte. Samamoodi tuleb küsida ka puutuvalt omastamisse – kas potentsiaalne

omastamistegu (osa ära müümine) oli KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslik?

366. Nagu käesoleva otsuse p-des 272–274 viidatud, tuleb ebaseaduslikuks pidada valla vara

niisugust käsutamist, mis ei ole mõistlik või otstarbekas või valla huvides või heaperemehelik

või efektiivne või säästlik või riske minimeeriv. Eelnevalt käsitletud varakäsutuste – Raja

kinnistu turuhinnast odavamalt müümine ja OÜ-le Sanva ning ja OÜ-le Arboore nonde

osutatud teenuste väärtusest enam tasumine – ebamõistlikuks pidamine oli ülalmärgitut silmas

pidades üsna hõlbus: neid omakasulisi (või: endaga seotud isikute kasulisi) varakäsutusi ei saa

kuidagi valla huvides olevateks lugeda. Seoses OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamisega on

olukord märksa ebaselgem.

367. Ringkonnakohtu meelest ei ole sellesse teosse puutuvalt tuvastatud kellelgi (sh K.

Tambergil) mõnda omakasulist motiivi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole ümber lükatud

kaitseväidet, et K. Tamberg tegutses hoopiski sooviga n-ö valla asja edendada. Mitte üksnes

K. Tamberg ise, vaid ka mitmed vallavolinikud viitasid sellele, et suure lossi ülal pidamine oli

vallale väga kulukas – ja seesugune tegevus ei kuulunud ka valla põhiülesannete hulka (vt nt

R.U. e ütlusi, 8. veebruari 2022 istungiprotokoll, lk 5–6 (kd 6, tl 73–73 pöördel)). Mitmed

inimesed on kinnitanud ka seda, et osa võõrandamine oli tarvilik selleks, et loss korda teha:

MTÜ Sangaste Asundused sai lossi omanikuna taotleda lossi korrastamiseks niisugust toetust,

mida vald taotleda saanud poleks (viimasel oleks olnud tarvis suurt omafinantseeringut). Et

see polnud n-ö tühi jutt, kinnitab tõsiasi, et mõisahoonesse tõesti tehtigi investeeringuid ja

tagati, et mõis toimib turismiobjektina.

368. Tõsi, prokuratuur viitas maakohtus esitatud kaitsekõnes sellele, et MTÜ-st Sangaste

Asundused oli saanud K. Tambergi kontrolli all olev ühing (kd 8, tl 44) ja et ilmselt jääbki

teadmata, mida mõeldi 2017. aastal kuritegu toime pannes (kd 8, tl 48). K. Tambergi

motiivide n-ö ülluses tekitab mõningaid kahtlusi ka tõsiasi, et K. Tamberg organiseeris selle,

et tema võimu all olev Ühismajandamise OÜ – mille abil pani K. Tamberg toime Raja

kinnistuga seonduva kuriteo – võeti 18. novembril 2016 MTÜ Sangaste Asundused liikmeks

(kd 3, tl 197 ja 198) ja oli seda kuni 5. märtsini 2018 (kd 3, tl 176 ja 177). Seetõttu on

mõeldav, et K. Tamberg soovis sarnaselt Raja kinnistuga ka Sangaste lossi abil kuidagi

omakasu hankida. See hüpotees siiski mingite (muude) tõenditega kinnitust ei leia, mistõttu

tuleb vastavalt in dubio pro reo-põhimõttele lähtuda käesoleva otsuse eelmises punktis

märgitust: K. Tamberg tahtis Sangaste lossi valla jaoks võimalikult efektiivselt arendada.

369. Minnes valla huvide edendamise soovi osas konkreetsemaks: kriminaalkolleegiumi

meelest mõtles K. Tamberg osa müües (ja seda müüki organiseerides) eeskätt sellele, et nii

saab lossi renoveerimiseks vajalikku toetust ilma omafinantseeringuta. Sellele, millised

tagajärjed osa müügiga veel kaasnevad, K. Tamberg ringkonnakohtu hinnangul kuigivõrd ei

mõelnud. Küll aga lähtus ta sellest, et vald mingit kahju ei kanna. Tõsi, ta ei arvestanud

sellega, et MTÜ Sangaste Asundused ligi kolmveerand miljonit eurot vallale ära maksab.

Esiteks oli K. Tambergile väga hästi teada, et MTÜ-l Sangaste Asundused sellist raha ei ole ja

ei ole sel mittetulundusühingul ka mingit konkreetset plaani (lootust) seda raha hankida.

Vastupidised kaitseväited on paljasõnalised ja üldist laadi. Küll aga lähtus K. Tamberg sellest,

et MTÜ Sangaste Asundused annab mõne aja pärast – siis, kui toetus juba saadud on –

kõnealuse osa vallale tagasi (nägi ju sellise võimaluse ette ka osa müügileping). Seda juba

eelnevalt korduvalt märgitud põhjusel: MTÜ Sangaste Asundused oli K. Tambergi kontrolli

all ja K. Tamberg lähtus sellest, et nii jääb edaspidigi. Seetõttu saab kokkuvõtvalt öelda, et K.

Tambergi silmis oli tegemist millegi sellisega, mida mõnikord kutsutakse „skeemitamiseks“:

toetuse saamiseks oli osa vaja valla omandist välja viia ja hiljem sai selle tagasi tuua4.

370. Järgnevalt tulebki analüüsida, kas äsja kirjeldatud käitumist saab pidada KarS § 201

mõttes õiguspäraseks (seaduslikuks) või mitte.

371. Tulenevalt käesoleva otsuse p-des 271–273 öeldust ei välista K. Tambergi teo

ebaseaduslikkust see, et K. Tamberg müüs osaühingu osa maha volikogu loa (nõusoleku)

alusel5. Lisaks sellele tuleb seoses volikogu nõusolekuga pöörata tähelepanu tõsiasjale, et K.

Tamberg ei informeerinud volinikke notaril tekkinud kahtlustest puutuvalt omandi kohesesse

üleminekusse, tagatiste puudumisse ja laenu andmisse. Nagu juba käesoleva otsuse p-s 291

osundatud, leitakse õigusdogmaatikas seda, et nõusoleku kehtivuse võib välistada nõusoleku

andja eksimus mingite oluliste asjaolude suhtes.

372. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus tuletanud osa müügi ebaseaduslikkuse

järgmistest asjaoludest:

- vald andis ostjale osa kohe üle, ehkki ostja pidi osa eest tasuma alles 2021. aasta lõpuks,

st enam kui nelja aasta pärast;

- mingit tagatist valla kasuks ei seatud;

- MTÜ-l Sangaste Asundused polnud osa eest tasumiseks raha;

4 Kas seesugune plaan (või pigem: selle plaani realiseerimine) võiks endast kujutada nt mingit sorti kelmust, ei

ole käesoleva menetluse ese.

5 Käesolevas menetluses ei saa otsustada selle üle, kas vastutus omastamise eest võiks laieneda ka

vallavolinikele.

- kuni 2016. aastani kehtinud MTÜ Sangaste Asundused põhikirja kohaselt pidi

mittetulundusühingu lõpetamisel minema selle vara üle Sangaste vallale, ent 2016. aastast

alates oli vara saaja tarvis määrata üldkoosolekuga ehk vara võis saada ka keegi muu kui

Sangaste vald;

- müük kujutas endast lubamatut laenu andmist KOFS § 37 mõttes.

373. Kolme esimest käesoleva otsuse eelmises punktis kajastatud argumenti sisustas

maakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi juba ülal viidatud otsuse nr 3-1-1-23-14 abil

(maakohtu otsuse p 545), tuues välja järgmist. Vajalik on võrrelda, kas müüdud vara ja saadud

vastusooritus on võrdväärsed. Kui ostusumma muutub sissenõutavaks alles kunagi tulevikus,

tuleb vastusoorituse väärtust hinnates arvestada esiteks seda, kui pikka aega tuleb müüjal ilma

rahata olla ja kui suur on tõenäosus, et ostja üldse raha ära maksab. Lisaks sellele leidis

Riigikohus osundatud lahendis, et kahju tekitamisest kõnelemise võib välistada see, kui

müügiesemele on seatud tugev (üldjuhul asjaõiguslik) tagatis, mis on hõlpsasti realiseeritav.

374. Et KarS § 201 erinevalt KarS §-st 2172 koosseisulise tunnusena kahju tekkimist ei nõua

(vt käesoleva otsuse p 360), tekib küsimus, kas viide otsusele nr 3-1-1-23-14 on endiselt

asjakohane. Ringkonnakohtu meelest on küll6. Omastamise ebaseaduslikkuse analüüsil tuleb

eristada formaalseid ja sisulisi rikkumisi. Nt saab öelda, et formaalne rikkumine on see, kui

linnapea koondab mõned ametnikud ja määrab neile linna eelarvest tuleneva

koondamishüvitise – ehkki õigusaktide kohaselt polnud linnapeal koondamisõigust

(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-92-13) või see, kui Maanteeameti peadirektor sõlmib niisuguse

lepingu, mida ta sõlmida ei tohi (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-46-14). Nagu käesoleva otsuse p-s

360 viidatud, pole mõne niisuguse formaalse rikkumise kui sellise pidamine varavastaseks

kuriteoks põhjendatud – varavastane kuritegu peaks eeldama vara kahjustamist, st kahju

tekitamist. Need juhtumid – vara kahjustamine ehk kahju tekitamine – on sisulised

rikkumised. Just neid sisulisi rikkumisi käsitleti eelnevate omastamiste puhul – Raja kinnistu

müümine, vallamaja remontimine ja kõnniteekivide paigaldamine – ehk seal ei osutatud mõne

(suvalise) keelu rikkumisele, vaid analüüsiti, kas omastamistegu oli just varalises mõttes

põhjendatud või mitte ehk tegelikult analüüsiti seda, kas selle teoga tekitati vallale kahju või

ei. Niisiis saab öelda, et hoolimata käesoleva otsuse p-s 360 öeldust – vastutus omastamise

eest ei eelda kahju tekkimist – saab mõnikord võtta isiku omastajana vastutusele vaid siis, kui

ta tekitas varaomanikule kahju. Nt Raja kinnistu, kõnniteekivide ja vallamaja renoveerimisega

seoses oli varakäsutus iseenesest lubatav, aga selle ebaseaduslikkus tulenes tõsiasjast, et

vastusooritus oli varakäsutusest vähem väärt – ehk vallale tekitati varakäsutusega kahju.

375. Ringkonnakohus hindab kõigepealt maakohtu kolme esimest käesoleva otsuse p-s 372

välja toodud argumenti, mida saab kokku võtta nii: vallal tekkis küll õigus nõuda MTÜ-lt

Sangaste Asundused osa eest raha, ent see õigus ei olnud väärt sedavõrd palju, kui palju oli

väärt osa.

376. Kriminaalkolleegium on maakohtuga nõus: vallal tekkinud nõudeõigus ei

kompenseerinud osaühingu osa ära andmist. Nimelt tuleb valla õigust nõuda MTÜ-lt Sangaste

Asundused lepingus märgitud hind pidada majanduslikus (tegelikus) tähenduses väärtusetuks.

Esiteks ei saanud vald nõuda tasu maksmist enam kui nelja aasta kestel – niisugune

nõudeõigus tekkis vallal lepingu kohaselt alles 2022. aastal. Teiseks ei olnud MTÜ Sangaste

Asundused suuteline ostuhinda tasuma: vt juba käesoleva otsuse p 283. Seda väidet ei väära

6 Olgu märgitud, et ka käesoleva otsuse p-s 274 tsiteeritud seisukoht Saksa õiguskirjandusest baseerub usalduse

kuritarvitamise koosseisul (Saksamaal analoogi KarS § 201 lg 1 alt-le 2 (vallasasjast erineva vara omastamine) ei

olegi).

ka asjaolu, et Raja kinnistu eest MTÜ Sangaste Asundused ikkagi 58 000 eurot tasus. Raja

kinnistuga seoses oli K. Tambergil ja K. Lepikul konkreetne plaan hankida kõnealused 58 000

eurot OÜ-lt Valga Puu ning selle plaani süüdistatavad ka realiseerisid. Nagu ilmneb juba

käesoleva otsuse p-st 369, seoses osaühingu osaga K. Tambergil sellist plaani ei olnud. Ka ei

olnud valla kasuks seatud ostuhinna kättesaamiseks mingit tagatist ehk sellegagi seoses ei ole

võimalik kõneleda vara väärtuse vähenemise vallale kompenseerimisest.

377. Maakohus lükkas igati õigesti (otsuse p 518) ümber ühe peamise kaitseväite – mida

korratakse ka apellatsioonis –, mille kohaselt olevat vallal olnud õigus nõuda vaidlusalune osa

igal hetkel MTÜ-lt Sangaste Asundused välja. Niisugust õigust vallal ei olnud: hoopiski

MTÜ-l Sangaste Asundused oli õigus (mitte kohustus) osa vallale tagasi anda. Hiljem juhtunu

näitab, et tegelikult ei saanudki seda õigust n-ö päris õiguseks pidada: vald on osa tagasi

võtmisest keeldunud.

378. Valla varalist positsiooni nõrgendas mõnevõrra tõesti ka MTÜ Sangaste Asundused

põhikirja muutus: kui mittetulundusühing oleks lõpetatud ja kui sel momendil oleks

vaidlusalune osa olnud endiselt mittetulundusühingu omandis ja kui selle osa reaalne väärtus

oleks olnud sama suur, nagu selle müügi hetkel, ei oleks vald ikkagi pruukinud osa näol 749

700 eurost sooritust saada – selle osa oleks võinud saada keegi teine.

379. Maakohus leidis oma otsuse p-s 534, osa müüki saab pidada laenu andmiseks KOFS § 37

mõttes.

380. See seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul vaadeldav niisugusena, mida nimetati

käesoleva otsuse p-s 374 formaalseks rikkumiseks: seadus ei luba laenu anda ja kui seda siiski

teha, on tegemist valla vara ebaseadusliku laenusaaja kasuks pööramisega – isegi kui vald

seeläbi mingit varalist kahju ei kanna. Nagu eelnevast nähtub, on seesugune arusaam

ringkonnakohtu silmis ebaloogiline: isegi kui vara kahjustatud ei ole, on varavastane kuritegu

ikkagi aset leidnud. Rangelt võttes peaks sellest omastamise jaatamisest piisama – käesolevas

otsuses eelnevalt välja toodud ja edaspidi välja toodavad (vara väärtust puudutavas mõttes

sisulised) argumendid oleks ebaolulised.

381. Ringkonnakohtu meelest on laenu andmisest kõnelemine praegu siiski problemaatiline.

Esiteks on VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepingu esemeks rahasumma või asendatav asi.

Äriühingu osa ei ole ei üks ega teine. Isegi kui leida, et laenu mõistet KOFS §-s 37 tuleb

tõlgendada võlaõigusseadusest sõltumatult (autonoomselt), ei saa see tõlgendus viia

ringkonnakohtu hinnangul sedavõrd kaugele, et laenuks peetakse ka vara lõplikku loovutamist

– ka KOFS § 37 tähenduses eeldab laenust kõnelemine ikkagi seda, et vara antakse lõpuks

selle ajutiselt loovutanud isikule tagasi. Eelnevast tulenevalt oli praegu aga formaalses mõttes

tegemist vara lõpliku võõrandamisega: vald müüs osa maha. Sellestki aspektist oleks laenust

kõnelemine problemaatiline. Tõsi, nagu käesoleva otsuse p-s 369 viidatud, lähtus K. Tamberg

sellest, et osa võõrandamine polnudki lõplik ja vald saab selle viimaks tagasi. Nagu käesoleva

otsuse p-des 383–389 näidatakse, ei baseerunud selline lootus aga kuigivõrd tugevatel alustel.

Veel üks variant oleks tõlgendada KOFS § 37 nõnda, et kui teatud eelduste puudumisel on

keelatud valla vara pelk ajutine kellegi kasutusse andmine, siis seda enam ei võimalda vastav

regulatsioon valla vara lõplikku ära andmist. Niisiis on argumente, mis kõnelevad laenu

andmisest rääkimise poolt, aga pigem osa ostmist siiski laenu andmiseks pidada ei saa.

Vähemalt karistusõiguslikus mõttes peaks laenu andmist eitama ka ülal korduvalt välja toodud

põhjustel: kellegi süüdi tunnistamine varavastases kuriteos peaks järgnema vaid vara

(tegeliku) kahjustamise korral, mitte aga mingi regulatsiooni rikkumise tõttu per se. Eelnevat

kokku võttes leiabki kriminaalkolleegium, et vähemalt karistusõiguslikus tähenduses ei saa K.

Tambergile KOFS § 37 rikkumist ette heita.

382. Viimaks on mõeldav ka kaitseväide, et isegi kui käesoleva otsuse p-des 376–377 (ja

mõneti ka 378) märgitu vastab tõele (vald jäi õiguslikus mõttes osast ilma ega saanud vastu

kohast kompensatsiooni), välistab K. Tambergi teo ebaseaduslikkusest rääkimise see, mis

toodi välja käesoleva otsuse p-s 369: müügileping oli faktilises mõttes n-ö butafooria, sest

MTÜ Sangaste Asundused oli K. Tambergi kontrolli all, K. Tamberg teadis seda ja leidis, et

nii saab see olema ka edaspidi ning tulevikus on tal võimalik kõnealune osa vallale tagasi

anda. Niisugust väidet võiks tugevdada läbi argumendi, et vald oli MTÜ Sangaste Asundused

liige ja sai seetõttu mõjutada selle mittetulundusühingu otsustusi, mh otsustada osa vallale

tagastada. Teisisõnu: tegelikult (faktiliselt) vald osaühingu osast ilma ei jäänud. Niisugused

väited kriminaalkolleegiumit siiski ei veena.

383. Ei saa öelda, et sellise stsenaariumi realiseerumine oleks olnud iseenesest välistatud.

Veelgi enam: MTÜ Sangaste Asundused pakkuski vallale osa tagasi ja seda suisa mitu korda

(vald aga keeldus). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tulevikus aset leida võivate

sündmuste arvesse võtmine (teisisõnu: ennustamine) per se võimatu, aga tarvis on analüüsida

seda, kui suur on tõenäosus, et süüdistatava loodetud stsenaarium realiseerub – ja kui

tõenäoline on see, et seda mingil põhjusel ei juhtu. Kui positiivse stsenaariumi tõenäosus pole

eriti suur, tuleb öelda, et süüdistatav võttis võõra varaga lubamatult suure riski – isegi kui see

risk end lõpuks ära tasub7. Olgu meelde tuletatud, et ka liigselt riskantse tehingu tegemine

pole aktsepteeritav – vt käesoleva otsuse p 274. Seetõttu tuleb niisuguses olukorras leida, et

varakäsutus oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Praegu võttiski K. Tamberg lubamatult kõrge

riski: oli kõigiti võimalik, et vald jääb vaidlusalusest osast ka n-ö päriselt ilma.

384. Esiteks tuleb juhtida tähelepanu sellele, et osa müümise ajal (ja ka vahetult selle järgselt)

polnud MTÜ Sangaste Asundused liikmeks Sangaste vald sugugi mitte üksi. Muu hulgas olid

selle mittetulundusühingu liikmeteks OÜ Sanva ja Ühismajandamise OÜ. Seega ei saanud

vald otsustada MTÜ Sangaste Asundused vara üle ainuisikuliselt, vaid pidi arvestama ka

viimati nimetatud osaühingutega. Nagu eelnevast nähtub, olid need mõlemad osaühingud K.

Lepiku kontrolli all ja K. Lepik kasutas neid ka valla vara vastaste kuritegude toime

panemiseks. Niisiis kätkes juba nende kahe äriühingu liikmesus MTÜ-s Sangaste Asundused

ohtu selleks, et vald ei saa osa üle oma äranägemise järgi otsustada, sh teha otsust osa endale

tagasi võtmise kohta.

385. Ka oleks võinud I.T. otsustada, et ta ei käitu enam K. Tambergi juhiste järgi, vaid

hakkab MTÜ Sangaste Asundused juhina ise otsuseid tegema – ja välistatud poleks olnud ka

Sangaste lossile kahjulikud otsused.

7 Seetõttu tuleks nt vallavanema poolset valla raha kasiinos panustamist pidada ebaseaduslikuks isegi siis, kui

vallavanem võidab ja võidetud raha vallale annab. Valla rahaga kasiinos mängimine oleks karistatav ka siis, kui

KarS § 201 lg 1 alt 2 kehtetuks tunnistada. Sellisel juhul saaks rakendada KarS § 2172. Seda seetõttu, et kui

juriidilises mõttes saab kahju tekitamisena käsitada varaomanikule kahjulike tingimustega müügilepingu

sõlmimist (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-23-14, p-d 8–18), siis seda enam tuleb õiguslikus mõttes lugeda kahju

tekitamiseks valla rahaga õnnemängimist – sest sellise (arulageda) riski võtmise korral on varakäsutust (panus

kasiinos) kompenseeriva vastusoorituse (võit) saamise võimalus veel eriti väike. Niisugust kahju võib olla suisa

võimalik kvantifitseerida. Seoses halbade tingimustega müügilepinguga viitas Riigikohus majandusalase

ekspertiisi tegemise võimalikkusele – vt lahend nr 3-1-1-23-14, p 18. Ka on statistilisi andmeid kasutades

võimalik välja arvutada, kui suur on kasiinovõidu saamise tõenäosus.

386. Samuti oli mõeldav see, et K. Tamberg kaotab vallavanema koha ja tema asemele astub

mõni uus inimene, kes ei ole osa võõrandamisega või MTÜ-ga Sangaste Asundused

seonduvaga (kuigivõrd) kursis ja vald kannab seetõttu kuidagi kahju.

387. Tõik, et vald on hiljem korduvalt keeldunud osaühingu osa tagasi võtmisest, kinnitab

vähemalt kaude väidet, et oht valla varale võis tuleneda ka valla uuest juhtkonnast, kes võis

teha vaidlusaluse osaga seoses mingeid ebamõistlikke otsuseid. Seda ohtu sellisel kujul poleks

esinenud siis, kui osa ära müüdud poleks.

388. Näiteid võimalike ohtude kohta võiks esitada veel mitmeid, ent olgu põhiline kokku

võetud: kellegi võimalus kontrollida vara, mis on tema enda omandis, on palju suurem, kui on

tema võimalus kontrollida kellelegi teisele kuuluvat vara.

389. Seega saab omastamise objektiivset ebaseaduslikust kokku võtvalt öelda, et K. Tamberg

tekitas OÜ Sangaste Mõis osa MTÜ-le Sangaste Asundused müües vallale majandusliku

kahju ja tema tegu oli seetõttu ebaseaduslik.

390. Ka täitis K. Tamberg ringkonnakohtu meelest MTÜ Sangaste Asundused kasuks toime

pandud omastamise subjektiivse koosseisu. Nimelt oli K. Tamberg teadlik kõigist ülal

käsitletud faktilistest asjaoludest. Muu hulgas oli tal tahtlus ka viimati viidatud riskide osas –

isegi kui ta nende realiseerumist tõenäoliseks ei pidanud või suisa ei mõelnudki neile riskidele

aktiivselt.

391. Tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei ole võimalik tugineda hädaseisundile

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 141 või KarS § 29) ja väita, et osaühingu osa

kaotuse vallale kompenseeris see, et vald pääses lossi hooldamise kohustusest ja tänu lossi

renoveerimisele hakkas vald teenima tulu turismi tõttu. Kaitsjad on küll lossi hoolduskuludele

viidanud, ent jäänud äärmiselt üldsõnaliseks. Lossi hooldamine maksis eeldatavasti tõesti

küllaltki palju raha, ent teisalt tuleb märkida, et kui kinnisvara hooldada, kasvab üldjuhul

ajapikku selle väärtus (vt ka käesoleva otsuse p 277) – ehk lossi hooldamine ei pruukinud

lõppastmes valla vara vähendada. Väide turismitulu kohta on aga veelgi hüpoteetilisem

(üldisem). Esiteks ei ole teada, kas üldse ja kui palju lossi renoveerimise tõttu Sangaste valla

külastatavus turistide poolt suurenes. Teiseks aga ei pruugi turismi mõningane elavnemine

kohaliku omavalitsuse majandust automaatselt edendada.

392. Viimaks oli K. Tambergi tegu ka süüline. Notar selgitas K. Tambergile osa müügiga

kaasnevaid tõsiseid ohte. K. Tamberg vallavolinikke notari selgitustest ei informeerinud. K.

Tamberg oli teadlik olulistest riskidest, mis võivad osa vallale tagasi saamisega kaasneda (vt

käesoleva otsuse p 390). Neist asjaoludest tulenevalt arvestas K. Tamberg ringkonnakohtu

meelest võimalusega, et osa müügilepingu sõlmimine on lubamatu ja võib ka olla karistatav,

mistõttu ei saa rääkida KarS § 39 järgsest keelueksimusest.

393. Kvalifitseerivaks asjaoluks on esiteks see, et K. Tamberg oli eelnevast tulenevalt

varemgi omastamisi toime pannud (KarS § 201 lg 2 p 1). Usalduse kuritarvitamisest rääkides

leidis maakohus, et K. Tamberg tekitas vallale kahju osa turuväärtuses – 749 700 eurot.

Pidades silmas seda, et vallal oli siiski mõningane võimalus osa tagasi saada (vt käesoleva

otsuse p-d 382–388), võiks mõeldav olla väide, et kahju jäi alla 749 700 euro. Teisalt aga ei

saa mööda vaadata sellest, et osa tagasi saamise võimalus oli ikkagi ebakindel ja MTÜ

Sangaste Asundused pidi tasu maksma alles mitme aasta pärast, see osaühing oli sisuliselt

varatu ja mingit tagatist ei olnud, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et K. Tamberg tekitas

vallale 749 700 eurose, st suure varalise kahju ehk pani toime omastamise suures ulatuses

KarS § 201 lg 2 p 2 mõttes. Viimaks oli K. Tamberg ametiisik (KarS § 201 lg 2 p 3). K.

Tambergi tahtlus hõlmas kõiki kvalifikatsioonide aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

394. Eelnevast nähtuvalt kujutab K. Tambergi käitumine endast KarS § 201 pärast kuritegu ja

seetõttu subsidiaarset KarS § 2172 kohaldada ei saa. Niisiis rakendas maakohus vääralt

materiaalõigust, mistõttu on vaja esimese astme kohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel ses osas

tühistada. Kriminaalkolleegium tunnistab K. Tambergi selles teos süüdi KarS § 201 lg 2 p-de

1, 2 ja 3 järgi. Lõplik erinevate omastamiste kvalifikatsioon jääb selliseks, nagu leidis

maakohus: KarS § 201 lg 2 p-d 1, 2, 3 ja 4.

(f) Keeni põhikooli hange

395. Maakohus leidis, et K. Lepik oli juba enne hankemenetluse välja kuulutamist otsustanud,

et hanke võidab Oja Ehitus OÜ (J.P. ). Kriminaalkolleegium on sellega nõus. Et aga kaitsja

vaidleb seesugusele positsioonile endiselt vastu, toob ringkonnakohus välja, millistele

tõenditele maakohus niisugust järeldust tehes tugines. Seda tehakse aga lühidalt, sest

maakohtu otsus on selles osas põhjalik ja hästi jälgitav.

396. Esiteks on oluline K. Lepiku ja J.P. u 2017. aasta mai lõpu – st mitu nädalat enne hanke

väljakuulutamist toimunud – e-kirjavahetus. 25. mail 2017 andis K. Lepik J.P. ule korralduse

organiseerida Keeni kooli jaoks kolmelt ettevõttelt pakkumised (kd 4, tl 83). J.P. reageeris

sellele kirjale järgmisel päeval (26. mail 2017), saatis pakkumised ja märkis muu hulgas, et

„Saame parandused sisse viia ja asjaga tegelema hakata!!“ (kd 7, tl 3).

397. 30. mail 2017 saatis K. Lepik J.P. ule 21. aprillil 2017 toimunud Keeni kooli

rekonstrueerimise projekteerimiskoosoleku protokolli, kus arutati elektritöödega seonduvat

(kd 4, tl 84–86).

398. 6. juunil 2017 – ehk endiselt veel enne hanke väljakuulutamist – saatis valla

ehitusspetsialist P.A. K. Lepikule ja J.P. ule meili detailsete ehituslike parameetritega:

„Arvan, et paneelid tuleks toestada, seinad lammutada. Ehitada kaks Columbia kivist posti,

millele paigaldada 2 IPE tala“ (kd 4, tl 87).

399. 8. juunil 2017 osales J.P. Keeni kooli ehitust puudutaval nõupidamisel (kd 4, tl 90).

400. 9. juunil 2017 avaldas J.P. soovi korraldada järgmine ehituskoosolek (kd 4, tl 91).

401. J.P. koostas ehituseks vajaliku mahutabeli ja hiljem suhtles sel teemal K. Lepikuga ning

korrigeeris tabelit (kd 4, tl 120–145).

402. Et mingit tegelikku konkurssi ei toiminud ja Oja Ehitus OÜ oli juba eelnevalt ehitajaks

ära valitud, kinnitab ka pakkumuste esitamise tähtajaga seonduv. Pakkumised tuli teha 5

päevaga. Et sedavõrd lühike tähtaeg oli tööde mahtu silmas pidades liiga lühike, kinnitab

kõige ilmekamalt see, et keegi teine peale Oja Ehitus OÜ pakkumist ei teinud – ehkki veebis

välja kuulutatud hanget vaatasid veel mõne muugi ehitusfirma esindajad. 5 päevane tähtaeg

oli sedavõrd lühike, et seda tuleb lugeda ebaseaduslikuks – see eksis toona kehtinud RHS §

182 1g 3 vastu, mille kohaselt tuli hanketeates määrata pakkumuste esitamiseks mõistlik

tähtaeg. Oluline pole see, et samas sättes viidati sellelegi, et minimaalne tähtaeg peab olema 4

tööpäeva – ja praegu oli 5 tööpäeva. Tegemist ei olnud väikese tööga ja korraliku pakkumise

tegemine nõudis omajagu tööd. 5 tööpäeva oli selleks liiga vähe. Tähtis ei ole see, kas paika

peab T.I. väide, et tihti määrtaksegi minimaalne tähtaeg, st 4 päeva. Et mingi tegevus on

muutunud tavaliseks, ei tähenda seda, et see on seaduslik. Kui tegemist on piisavalt keeruka

(mahuka) objektiga, ei oma seaduses olev viide 4 päevale tähtsust, vaid lähtuda tuleb ikkagi

primaarselt välja toodust – tähtaeg peab olema mõistlik.

403. Põhjendatud on ka maakohtu viitamine K. Lepiku 15. jaanuari 2018 e-kirjale J.P. ule:

„Kas sa oleksid nii kena ja teeks mulle uue planeeritava osa peale mahutabeli – üks reaalne

ja teine, mis üles läheks veidi selliselt, mis ülejäänul kõhu lahti lööb.“ Ehkki see kiri ei

puudutanud praegu käsitletava süüdistuse eset, näitab see ilmekalt K. Lepiku modus

operandi’t: K. Lepik eiras reaalset konkurentsi, valis tööde tegijad välja ise ilma kohase

menetluseta ja organiseeris dokumendid, et jätta võimalikele kontrolöridele mulje, justkui

oleks kõik õigesti toimunud.

404. Nende tõendite valguses pole kuigivõrd tähendust kaitseväitel, et eelarve ja mahu

teemadel rääkis J.P. uga M.M. . M.M. tõesti J.P. uga ehitusse puutuvalt suhtles – nagu veel

mitmed muudki inimesed –, kuid äsja märgitu näitab, et K. Lepik oli J.P. u (Oja Ehitus OÜ)

juba aegsasti ehitajana välja valinud.

405. Tähtis pole seegi, et T.I. hanke juures midagi ebatavalist ei märganud. Nimelt ei olnud

T.I. le K. Lepiku ja J.P. u suhtlus (hankele eelnev kokkulepe) teada. Seda kinnitavad muu

hulgas T.I. 2. ja 13. juuli 2017 meilid K. Lepikule, K. Tambergile ja J.S. ale, milles T.I.

tunneb huvi, mis hankest saab ja viitab sellele, et otsus on veel tegemata (kd 4, tl 214).

406. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga siiski selles, et tuvastada saab tõsiasja, et Oja

Ehitus OÜ hakkas juba enne hankemenetluse välja kuulutamist ehitustöödega pihta

(maakohtu otsuse p 625). Kohus tugines sealjuures M.M. ja P.A. ütlustele.

Kriminaalkolleegiumi meelest need ütlused siiski niisugust järeldust teha ei võimalda. M.M.

ütles esialgu (K. Lepiku kaitsjale vastates), et Oja Ehitus OÜ enne hanget töid ei teinud (kd 6,

tl 169) ja märkis hiljem (prokurörile vastates), et ta ikkagi ei tea, kas Oja Ehitus OÜ juba nii

varases faasis töid tegi (kd 6, tl 169 pöördel). P.A. ütles kohtus kõigepealt, et ta ei tea, millal

Oja Ehitus OÜ töödega pihta hakkas (kd 6, tl 35). Seepeale avaldati, mida oli P.A. öelnud

oma kohtueelsel ülekuulamisel: „Ilmselt sellest kokkuleppest ja sellest kindlusest, et Oja

Ehitus võidab nagunii riigihanke, hakkas OÜ Oja Ehitus juba enne riigihanke välja

kuulutamist Keeni koolis ehitustöid tegema.“ (kd 6, tl 35 pöördel) Selgituseks ütles P.A.

järgmist: „Isegi praegu ma ei tea, miks ma olen nii öelnud. Võib-olla vestluses uurijaga üks

fakt viis teiseni. Ma ei oska öelda. Ma ei eita, et olen öelnud seda. Aga ma ei ole kindel.

Ilmselt hakkas Oja Ehitus tegema ehitustöid enne riigihanke väljakuulutamist või võitjaks

kuulutamist. Ma ei saa väita, et ma olen valetanud. Võib-olla oli nii. Nüüd on veel aasta

möödas. Siis oli võib-olla värskemalt meeles.“ (kd 6, tl 35 pöördel). Kriminaalkolleegiumi

jaoks on P.A. ütlustes selle teema osas liiga palju ebakindlust, et tuvastada KrMS § 7 lg 3

jaoks nõutava kindlusega tööde alustamist enne hankemenetlust. Samas pole see kuigi oluline:

eeltoodud tõendid kinnitavad selgelt, et J.P. oli juba alates 2017. aasta maikuust kaasatud

kooli renoveerimise projekti ja kõik asjaosalised (eeskätt aga K. Lepik ja J.P. ) lähtusid

sellest, et töid hakkab tegema Oja Ehitus OÜ.

407. Esimese astme kohus leidis õigesti, et niisugusel moel käitudes pani K. Lepik toime

KarS § 300 lg 1 pärase kuriteo.

408. K. Lepik rikkus maakohtu meelest (vt otsuse p 636) teo ajal kehtinud RHS § 3 p 3.

Iseenesest saab sellise seisukohaga nõustuda: kui töö tegija valitakse välja juba hanke-eelselt,

võib rääkida ebavõrdsest käitumisest (potentsiaalsete) pakkujate suhtes. Samas on

ringkonnakohus sellises olukorras jaatanud ka teo ajal kehtinud RHS § 3 p 4 rikkumist:

konkurents jäetakse efektiivselt ära kasutamata (8. veebruari 2023 otsus nr 1-20-3101/78, p

203). Et seesugune rikkumine on paigutatav mitme erineva sätte alla, pole kuigi üllatav:

tegemist on ühe kõige rängemat laagi hankenõuete eiramisega, sest kogu hankemenetlus on

mõttetu ja viiakse läbi üksnes võimalike kontrolöride petmiseks. Lisaks sellele märgiti juba

käesoleva otsuse p-s 402, et K. Lepik rikkus liiga lühikest tähtaega seades teo ajal kehtinud

RHS § 182 lg 3.

409. K. Lepik täitis ka KarS § 300 lg 1 subjektiivse koosseisu.

410. Esiteks oli ta teadlik neist faktilistest asjaoludest, mis kujutavad endast juriidilises mõttes

hankemenetluse reeglite rikkumist: ta teadis, et kooli hakkab remontima Oja Ehitus OÜ ehk

reaalset võistlemist hanke nimel ei toimu. Subjektiivse koosseisu selle elemendiga seoses on

maakohtu otsus eksitav. Nimelt leidis esimese astme kohus, et K. Lepik pidi riigihangete

menetluse nõuete rikkumist vähemalt kaudse tahtluse tasandil võimalikuks pidama.

Riigikohus on öelnud, et konstruktsioon „pidi võimalikuks pidama“ ei ole kaudsest tahtlusest

rääkides korrektne: vt kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-

6745/88, p 30. Niisugune sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult inimene kõnealust

asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud.

Tulenevalt eelöeldust aga nii ei olnud (K. Lepikul oli tahtlus) ja seda on kokkuvõttes leidnud

ka maakohus (kes üksnes eksis terminoloogia osas).

411. Niisamuti oli K. Lepikul Oja Ehitus OÜ-le eelise andmise eesmärk. Tartu

Ringkonnakohus on varem leidnud, et valla esindajal võib olla n-ö üllas lõppeesmärk – aga

sellegipoolest ühtlasi kavatsus kedagi hankel eelistada (8. veebruari 2023 otsus nr 1-20-

3101/78, p 217). Seetõttu ei väära KarS § 300 lg 1 pärasest eesmärgist rääkimist see, et pole

alust pidada vääraks K. Lepiku poolt mõista antut: ta soovis (siiralt) seda, et Keeni koolihoone

korda tehtaks. Riigihankereegleid eiras K. Lepik ikkagi vahetult just seetõttu, et anda tema

lõppeesmärgiga, st koolihoone korda saamisega päädivad tööd justnimelt Oja Ehitus OÜ-le.

Niisiis ajendas teda sellele osaühingule eelise andmise soov ehk ta tegutses KarS § 300 lg-s 1

sätestatud üleulatuva tahtlusega.

412. Tegu oli õigusvastane.

413. Kaitsja toob välja, et volikogus kellegi survestamist ei toimunud. On võimalik, et selle

väitega soovib kaitsja siingi öelda, et K. Lepiku teo õigusvastasuse välistab volikogu luba

(nõusolek). Isegi kui jätta kõrvale eelöeldu volikogu nõusoleku kui sellise ebaolulisuse kohta

(vt käesoleva otsuse p-d 271–273), ei puutu volikoguga seonduv siin asjasse: volikogu ei

olnud otsustanud seda, mismoodi koolihoone korda tegemise protsessi toimetada, sh puutuvalt

J.P. u välja valimisse ja temaga suhtlemisse.

414. Ka ei saa rääkida hädaseisundist TsÜS § 141 või KarS § 29 mõttes – läbi väite, et

menetlusreegleid oli tarvis eirata seetõttu, et vastasel juhul oleks koolimaja jäänud kooliaasta

alguseks korda tegemata. Et mingi tööga on kiire, ei tähenda automaatselt seda, et selle töö

võib ära teha riigihangete korda rikkudes. Mõnikord on see ilmselt võimalik. Nt kui on vaja

teha mingi selline töö, mille tegemata jätmine ohustab (konkreetselt) kellegi vara või suisa

tervist või elu (nt mingi varisemisohtliku hoone lammutamine või lekkiva torustiku

kordategemine), võib riigihankenõuete täitmata jätmine olla seaduspärane. Üldjuhul tuleb aga

võimalikku kahju aktsepteerida, mitte riigihankenõudeid eirama hakata. Mõningate tööde

jäämine kooliaasta algusse poleks mingit talumatut kahju tekitanud. Liiatigi oleks seda

tagajärge saanud vältida oma töö parema planeerimisega (nt hanke varasema välja

kuulutamisega) ehk oleks võimalik rääkida süüliselt põhjustatud hädaseisundist, mis seab

päästmistoimingu tegemisele ranged nõuded (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII,

vnr-d 197–200). Viimaks aga märkis maakohus asjakohaselt sedagi, et hankelepingu

sõlmimisega viivitamine viitab sellele, et vajadust väga kiirelt tegutseda ei olnudki (maakohtu

otsuse p 616).

415. Ka tegutses K. Lepik süüliselt. Kaitseväide selle kohta, et K. Lepik polnud varem

hankemenetlusi korraldanud, näib viitavat kaitsja soovile väita seda, et K. Lepik tegutses

keelueksimuses KarS § 39 mõttes – ta ei teadnud, et ta eksib seaduse vastu.

Kriminaalkolleegium sellist arvamust ei jaga: K. Lepikule kui intelligentsele inimesele oli aru

saada, et niisugune (väga raske ja hankemenetlust sisutühjaks muutev – vt käesoleva otsuse p

408) rikkumine ei ole lubatav.

(g) Karistus

416. Kuivõrd ringkonnakohus kvalifitseerib OÜ Sangaste Mõis müümise ümber

omastamiseks, tuleb maakohtu poolt K. Tambergile mõistetud karistus KrMS § 338 p 2 alusel

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast tühistada – K. Tambergile on vaja mõista KarS §

201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi uus karistus. Kriminaalkolleegium ei pea maakohtu mõistetud 3

aastast vangistust Raja kinnistu müümise, vallahoone renoveerimise eest liiga palju maksmise

ja kõnniteekivide paigaldamise eest samuti liiga palju maksmise eest ülemäära raskeks: vt

süüd suurendavate asjaolude kohta käesoleva otsuse järgmist punkti. OÜ Sangaste Mõis osaga

seonduv aga tingib veel ühe aasta lisamise, st K. Tambergi tuleb omastamise eest karistada 4

aastase vangistusega. Ehkki OÜ Sangaste Mõis osa müümisega seoses on kahju nominaalses

mõttes väga suur – ligi kolmveerand miljonit eurot –, ei saa K. Tambergi süü suurust hinnates

siiski vaadata mööda sellest, et tegu polnud omakasuline, K. Tamberg lähtus sellest, et vald ei

jää osast „tegelikult“ ilma ja ka objektiivses mõttes oli küllaltki tõenäoline, et vald saab osa

peagi kuidagi tagasi. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka K. Tambergi

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 14.–16. jaanuarini 2020, st 3 päeva. Kandmisele kuuluvaks

karistuseks saab seega 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.

417. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et kogu K. Tambergile ja K. Lepikule

mõistetud karistust ei ole võimalik täielikult täitmisele pööramata jätta. Seetõttu on vaja

maakohtu otsus ses osas KrMS § 338 p 4 alusel karistuse ebakohasuse tõttu tühistada. Saab

olla päri prokuratuuri arusaamaga, et mida pikem on vangistus, seda keerulisem on seda

täielikult täitmisele pööramata jätta. Pikk vangistus viitab sellele, et süü on suur ehk kuriteo

toimepanemise asjaolud KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 tähenduses pigem ei anna võimalust

piirduda (täiemahulise) üksnes tingimisi vangistusega. K. Tambergi ja K. Lepiku suurele

süüle viitavad päris mitmed tegurid, mistõttu saab öelda, et kuigivõrd kaugel pole ka kogu

vangistuse reaalsele täitmisele pööramise lävi. Nii K. Tamberg kui ka K. Lepik panid toime

suisa neli kuritegu (K. Tamberg neli omastamist, K. Lepik kolm omastamist ja ühe

riigihangete nõuete rikkumise). Nende tegude sooritamine nõudis hulganisti kriminaalset

energiat: kohati kestis tegude ettevalmistamine mitmeid kuid ja oli küllaltki kompleksne (nt

Raja kinnistu omastamine). Raja kinnistuga seoses tekkis vallale märkimisväärne kahju.

Enamik tegusid olid kantud omakasulisest motiivist. K. Tambergi ja K. Lepiku näol polnud

tegemist n-ö reaametnikega (millest KarS § 201 lg 2 p 3 rakendamiseks piisab), vaid kõrgetel

positsioonidel inimestega: vallavanema ja abivallavanemaga. Avaliku raha väärkasutamine

sellistel kohtadel töötavate inimeste poolt on eriti taunimisväärne. Eelkõige need asjaolud ei

võimalda soostuda maakohtuga selles, et K. Tamberg ja K. Lepik võivad kogu oma karistuse

kanda ära vabaduses: nende süü on selleks liiga suur.

418. Siiski on aspekte, mis võimaldavad jätta enamuse karistusest tingimisi täitmisele

pööramata. Süüdistatavad ei võtnud valla raha n-ö lihtsalt ära, vaid hankisid vallale iseenesest

vajalikke teenuseid (vallamaja renoveerimine ja kõnniteede rajamine), Raja kinnistu müügiga

vallakassasse päriselt raha jne. Kuritegudest on möödas küllaltki palju aega. Kumbgi

süüdistatav pole ei varem ega hiljem kuritegusid toime pannud.

419. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks saata K. Tambergi ja K. Lepikut vanglasse

sedavõrd pikaks ajaks, nagu seda soovib prokuratuur, st kolmeks kuuks. Piisava signaali nii

süüdistatavatele kui ka avalikkusele saab anda ka lühema nn šokivangistusega. Seetõttu tuleb

määrata sellise vangistuse pikkuseks 30 päeva. Maakohus annab süüdistatavatele teada, kuna

nad peavad seda vangistust kandma minema (KrMS § 414 lg 1).

420. Ülejäänud osa vangistusest – K. Tambergi puhul 3 aastat 10 kuud 27 päeva ja K.

Lepiku puhul 3 aastat 1 kuu 29 päeva – jääb KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata. K.

Tambergi katseaeg kestab 4 aastat ja 6 kuud ning K. Lepiku katseaeg 3 aastat ja 6 kuud.

Katseaja algus kulgeb maakohtu määratud ajast, st 7. novembrist 2022.

(h) Kannatanu rahalised nõuded

421. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ATS § 2 lg 3 p 10 ei võimalda rahuldada

Otepää Vallavalitsuse nõudeid K. Lepiku ja K. Tambergi vastu ATS § 80 alusel. Küll aga ei

saa esimese astme kohtuga päri olla selles, et pole võimalik rakendada deliktiõigust. Niisiis on

esimese astme kohtu otsus tarvis selles osas KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu tühistada.

422. Deliktiõigusliku vastutuse regulatsioon tuleneb VÕS §-st 1043 jj. Kui selle vastutuse

eeldused on täidetud, peab kahju tekitaja kahju hüvitama. Hüvitamine ei eelda VÕS §-s 1043

jj. nimetamata eeldusi – eriti veel negatiivset laadi eeldusi. Seega pole õige väita, et kuivõrd

üheski muus õigusaktis pole ära toodud, et deliktiõiguslik vastutus laieneb ka olukorrale X, ei

saa olukorras X kahjuhüvitist nõuda. Niisiis ei ole avaliku teenistuse seaduses sätestatu

(sätestamata jäetu) deliktiõigusliku vastutuse seisukohalt oluline: vastutus järgneb, kui on

täidetud VÕS § 1043 jj. eeldused. Avaliku teenistuse seaduses toodu võiks puutuda

deliktiõigusse vaid siis, kui viidatud seaduse alusel oleks võimalik kahjuhüvitist nõuda –

niisugusel juhul võiks see erikoosseisust tulenev regulatsioon prevaleerida deliktiõiguse ees

(vt ka Tampuu ja Käerdi – VÕS. Kommentaar. 2020. 8. osa, § 1043/5).

423. Süüdistatavate vastutust ei välista ka kaitseväide, et vallal on võimalik esitada nõue

kolmandate isikute – OÜ Sanva, OÜ Arboore ja MTÜ Sangaste Asundused – vastu.

Käesolevas asjas välja toodud Riigikohtu praktika (mis algas tsiviilkolleegiumi otsusega nr 3-

2-1-135-03) pole asjasse puutuv. Nimelt ei saaks vald praegu ei OÜ-lt Sanva, OÜ-lt Arboore

ega MTÜ-lt Sangaste Asundused midagi välja nõuda: valla sõlmitud lepingud nende

juriidiliste isikutega olid tsiviilõiguslikus mõttes korrektsed. Nt ei annaks lepingust

taganemiseks alust see, et need juriidilised isikud said turuhinda ületavat tasu (OÜ Sanva ja

OÜ Arboore) või olid lepingu tingimused ebaharilikud ja tugevasti ühe poole kasuks (MTÜ

Sangaste Asundused).

424. Müües 110 000 eurot väärt olnud Raja kinnistu MTÜ-le Sangaste Asundused vaid 58

000 euro eest, tekitasid K. Tamberg ja K. Lepik vallale 52 000 euro suuruse kahju (110 000–

58 000) VÕS § 1043 mõttes. Kuivõrd sel viisil käitudes eksisid K. Tamberg ja K. Lepik valla

vara kaitsnud KarS § 201 vastu, oli nende tegu VÕS § 1043 lg 1 p 7 kohaselt õigusvastane. Ei

K. Tamberg ega K. Lepik pole tõendanud, et nende tegu polnud süüline, mistõttu tuleb süüd

VÕS § 1050 lg 1 mõttes jaatada. Kuivõrd kahju tekitasid K. Tamberg ja K. Lepik koos,

vastutavad nad valla ees solidaarvõlgnikena VÕS § 137 lg 1 mõttes. Rahuldada tuleb ka

kannatanu viivisenõue. K. Tamberg ja K. Lepik peavad 52 000 euro pealt maksma kuni võla

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivist. Viivist tuleb VÕS § 113 lg 2

kohaselt arvata alates 24. augustist 2021, sest sel kuupäeval esitas prokuratuur koos

süüdistusaktiga kannatanu nõudeavalduse kohtule.

425. Et K. Tamberg ja K. Lepiku koostöö tulemusena maksti OÜ-le Sanva vallamaja

renoveerimise eest 3840 eurot valla raha liiga palju, tekitasid K. Tamberg ja K. Lepik vallale

3840 eurose kahju. Et nõnda toimides eksisid K. Tamberg ja K. Lepik valla vara kaitsnud

KarS § 201 vastu, oli nende tegu VÕS § 1043 lg 1 p 7 kohaselt õigusvastane. Kumbki

meestest pole tõendanud, et tema tegu polnud süüline, mistõttu on vaja süüd VÕS § 1050 lg 1

mõttes jaatada. Kuivõrd kahju põhjustasid K. Tamberg ja K. Lepik koos, vastutavad nad valla

ees solidaarvõlgnikena VÕS § 137 lg 1 tähenduses. Rahuldatakse ka kannatanu viivisenõue.

K. Tamberg ja K. Lepik on kohustatud maksma 3840 euro pealt kuni võla tasumiseni VÕS §

113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivist. Viivist on vaja VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvata alates

24. augustist 2021.

426. Otepää kultuurimaja pargi kõnniteekivide paigaldamise eest maksis vald K. Tambergi,

K. Lepiku ja V. Haljaste koostöö tulemusena OÜ-le Arboore 6385,92 eurot enam kui oli selle

töö tegelik hind. Nõnda tekitasid K. Tamberg, K. Lepik ja V. Haljaste vallale 6385,92 eurose

kahju. Selliselt talitades rikkusid K. Tamberg, K. Lepik ja V. Haljaste valla vara kaitsnud

KarS § 201, mistõttu oli nende tegu VÕS § 1043 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Ükski kolmest

mehest pole tõendanud, et tema tegu polnud süüline, mistõttu tuleb süüd VÕS § 1050 lg 1

mõttes jaatada. Et kahju põhjustasid K. Tamberg, K. Lepik ja V. Haljaste koos, on tegemist

solidaarvastutusega VÕS § 137 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus rahuldab ka kannatanu

viivisenõue. K. Tamberg, K. Lepik ja V. Haljaste peavad 6385,92 euro pealt maksma kuni

võla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivist. Viivist peab VÕS § 113 lg 2

kohaselt hakkama arvutama alates 24. augustist 2021, sest sel kuupäeval esitas prokuratuur

koos süüdistusaktiga kohtule mitte üksnes kannatanu avalik-õiguslik nõudeavalduse K.

Tambergi ja K. Lepiku vastu, aga ka tsiviilhagi V. Haljaste vastu.

427. Küll aga ei saa ringkonnakohtu meelest rahuldada valla hagi seonduvalt OÜ Sangaste

Mõis osaga (600 000 eurot). Nimelt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes

hea usu põhimõttest lähtuvalt – vt VÕS § 6 lg 1. MTÜ Sangaste Asundused on vallale

korduvalt OÜ Sangaste Mõis osa tagasi pakkunud, ent vald on sellest keeldunud. Sellisel

keeldumisel ei ole olnud ratsionaalset või õiguslikult aktsepteeritavat alust. Sellest lähtuvalt

tuleb seesugust – sisuliselt naturaalrestitutsioonist – keeldumist lugeda hea usu põhimõtte

vastaseks. Vald saab endise hüveolukorra taastada, kui ta MTÜ Sangaste Asundused

pakkumise aktsepteerib ja osa tagasi võtab (ilmselt peab ta sellisel juhul tagastama MTÜ-le

Sangaste Asundused 149 700 eurot, mille viimane talle ära maksnud on). Seetõttu jääb

nõudeavaldus selles osas rahuldamata.

428. Eeltoodust tulenevalt on Otepää valla hagi V. Haljaste vastu vaja rahuldada täielikult

(6385,92 eurot + viivis) ja täielikult rahuldatakse ka K. Lepiku vastane nõudeavaldus (52 000

eurot + 3840 eurot + 6385,92 eurot (st kokku 62 225,92 eurot) + viivis neilt summadelt).

Nõudeavaldus K. Tambergi vastu rahuldatakse seevastu osaliselt: 52 000 eurot + 3840 eurot +

6385,92 eurot (st kokku 62 225,92 eurot) + viivis neilt summadelt; OÜ Sangaste Mõis osaga

seotud nõue (600 000 eurot) jääb rahuldamata.

429. K. Lepikuga seonduv kahjuhüvitise otsustus tingib ka maakohtu arestimise tühistamise

otsuse ümber vaatamise. Nimelt kujutab K. Lepiku 21 250 euro aresti tühistamine endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 mõttes, mistõttu on

see otsustus tarvis tühistada ja arest jõusse jätta.

(i) Menetluskulud

430. Prokuratuur peab vääraks maakohtu otsustust jätta süüdistuse mahu vähenemise tõttu osa

kaitsjatasudest riigi kanda: kuivõrd kohus tegi süüdimõistva otsuse, peaksid süüdistatavad

hüvitama kõik kaitsjatasud. Ringkonnakohus sellise automatismiga (süüdimõistev otsus =

100% kaitsjatasude kandmise kohustus) ei nõustu, ent ei pea õigeks ka maakohtu kulude

vähendamise määra.

431. Vaidlus tõukub paljuski Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist nr 1-20-470/34, kus

asuti seisukohale, et menetluskulude kandja kindlaksmääramisel pole oluline mitte üksnes

isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (p 29).

432. Prokuratuur leiab, et Riigikohtu selle seisukoha kasutamine õigusallikana on

problemaatiline juba seetõttu, et lahend nr 1-20-470/34 kujutab endast kohtumäärust, mitte

-otsust. Seesugune väide ei ole õige. KrMS § 2 lg 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse

allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes

kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega ei tee

seadus vahet otsustel ja määrustel – hõlmatud on kõik lahendid. Sellest hoolimata ei saa

käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud seisukohta pidada kriminaalmenetlusõiguse

allikaks (millega vastuollu minemise korral võiks kohtunikku ähvardada ka KarS § 311

kohane kriminaalkaristus ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest). Põhiseaduse § 3 lg 1 ls 1

kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste

alusel. Sellest lähtuvalt on KrMS § 2 lg 4 ühildatavas põhiseadusega mõneti problemaatiline.

Põhiseaduse päraseks saaks seda normi pidada vaid siis, kui mõista teda väga kitsalt. Seetõttu

ei hõlma KrMS § 2 lg 4 mitte kõikvõimalikke kriminaalmenetlust puudutavaid Riigikohtu

seisukohti (kriminaalmenetluse seadustiku sätetele antud tõlgendusi), vaid üksnes selliseid

sedastusi, mis puudutavad selget seaduslünka – ehk nagu seadus ütleb: „mida ei ole

lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates“. Olgu viidatud sellelegi, et Riigikohus

ise on otsesõnu tuginenud KrMS § 2 lg-le 4 vaid väga harvadel juhtudel. Seda on tehtud nt

lahendis nr 3-1-1-1-16 (p 9.3), kus kriminaalkolleegium tõi välja, et kõnealune teema on

seadusega reguleerimata. Niisiis ei ole lõviosa Riigikohtu kriminaalmenetluslikest

seisukohtadest KrMS § 2 lg-ga 4 hõlmatavad ja alama astme kohtud neid järgima ei pea – v.a

samas asjas (KrMS § 364).

433. Määruse nr 1-20-470/34 p-s 29 öeldu ei ole jäänud ainsaks Riigikohtu selliseks

seisukohaks. Võrdlemisi hiljuti leidis Riigikohus seda uuesti – sedakorda otsuses –, viidates

sealjuures määruse nr 1-20-470/34 p-le 29 – vt kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-21-1421/182,

p 147. Ringkonnakohus lähtub Riigikohtu neist seisukohtadest. Niisiis leidis maakohus

õigesti, et kaitsjatasudesse puutuvalt on vaja arvesse võtta, kui suures osas süüdistuse mahust

isik süüdi tunnistatakse.

434. Maakohus leidis aga sedagi, et kaitsjatasude jaotuse osakaal sõltub üks-ühele sellest, kui

suures ulatuses omastamise kohus süüdistusega võrreldes tuvastas: et vallavalitsuse hoone

remondiga seoses oli omastamise ulatus süüdistuses väidetust 61% võrra väiksem, peab 61%

selle süüdistusega seonduvatest kaitsjatasudest jääma riigi kanda; et kõnniteekivide

paigaldamisse puutuvalt oli omastamise ulatus süüdistuses väidetust 36% võrra väiksem,

jäävad selle süüdistusega seotud kaitsjatasud riigi kanda 36% ulatuses. Selline lähenemine ei

ole ringkonnakohtu meelest õige, mistõttu on see otsustus vaja KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2

alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Kõigepealt tekiks küsimus,

millest on niisugusel juhul vaja lähtuda varaga mitteseotud kuritegude puhul. Kas nt peaks

jätma 50% kaitsjatasudest riigi kanda sellise tapmissüüdistuse puhul, kus süüdistusaktis

viidatakse surma põhjusena 10 noahoobile, ent kohus tuvastab vaid 5 noalööki? Noalöökide

arv tapmissüüdistuse puhul ja omastamise ulatus omastamissüüdistuse puhul on vaid üks

mitmetest teguritest, millele on vaja tähelepanu pöörata: peale selle on veel terve hulk nii

materiaalõiguslikku laadi kui ka menetluslikke küsimusi. Ka praegu vaieldi nii vallavalitsuse

hoone remondi kui ka kõnniteekivide paigaldamisega seoses paljude muudegi teemade üle.

Seda silmas pidades leiab ringkonnakohus, et vallavalitsuse hoone remondiga seoses tuleb

jätta riigi kanda mitte 61% kaitsjatasudest, vaid 20%, ja kõnniteekivide paigaldamisega

seonduvalt jääb riigi kanda mitte 36% kaitsjatasudest, vaid 15%. See tähendab seda, et:

- vallavalitsuse hoone remondiga seoses jääb:

o

K. Tambergi kaitsjatasudest riigi kanda 825,28 eurot (4126,40x0,2) ja K.

Tambergi kanda 3301,12 eurot (4126,40x0,8);

o

K. Lepiku kaitsjatasudest riigi kanda 806,40 eurot (4032x0,2) ja K. Lepiku

kanda 3225,60 eurot;

- kõnniteekivide paigaldamisega seonduvalt jääb:

o

K. Tambergi kaitsjatasudest riigi kanda 618,96 eurot (4126,40x0,15) ja K.

Tambergi kanda 3507,44 eurot (4126,40x0,85);

o

K. Lepiku kaitsjatasudest riigi kanda 604,80 eurot (4032x0,15) ja K. Lepiku

kanda 3427,20 eurot (4032x0,85);

o

V. Haljaste (määratud) kaitsja tasudest riigi kanda 409,82 eurot (2732,16x0,15)

ja V. Haljastelt on vaja välja mõista 2322,34 eurot (2732,16x0,85).

435. Eelöeldu tingib maakohtu otsuse tühistamise ka selles osas, kuidas maakohus pani paika

süüküsimuse lahendamisega seonduva K. Tambergi ja K. Lepiku kaitsjatasude lõppsummade

adressaadid. Maakohus leidis, et kõigist K. Tambergi süüküsimuse lahendamisega

seonduvatest kaitsjatasudest – 16 505,60 eurot – jääb riigi kanda 4002,60 eurot ja K.

Tambergi kanda 12 503 eurot. Õige on aga, et riigi kanda jääb 1444,24 eurot (825,28+618,96)

ja K. Tambergi kanda 15 061,36 eurot (16 505,60–1444,24). Kõigist K. Lepiku süüküsimuse

lahendamisega seotud kaitsjatasudest – 16 128 eurot – jättis esimese astme kohus riigi kanda

3911,04 eurot ja K. Lepiku kanda 12 216,96 eurot. Ringkonnakohus aga jätab riigi kanda

1411,20 eurot (806,40+604,80) ja K. Lepiku kanda 14 716,80 eurot (16 128–1411,20).

436. Maakohtu otsustus puutuvalt sellesse, mis saab süüküsimuse lahendamisega seotud

kanntanu esindaja tasust (1485 eurot), jääb muutmata: 148,50 eurot peab kannatanule

hüvitama V. Haljaste ja 668,25 eurot nii K. Tamberg kui ka K. Lepik.

437. Kuivõrd maakohus ei rahuldanud vääralt kannatanu tsiviilhagi ega avalik-õiguslikku

nõudeavaldust ning kohaldas nõnda vääralt materiaalõigust, tuleb otsus puututvalt sellega

seonduvatesse menetluskuludesse tühistada KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka selles osas.

438. Maakohus leidis, et kannatanu esindajatasu oli kokku 11 880 eurot ja spetsiifiliselt

tsiviilhagisse ning avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvalt 10 395 eurot. Ringkonnakohus

on sellega nõus.

439. Oma hagi esitas vald V. Haljaste vastu. Hagi puudutab kõnniteekivide paigaldamist.

Ringkonnakohtu meelest tegi kannatanu esindaja oma 10 395 eurot väärt olnud tööst umbes

ühe viiendiku seoses kõnniteekivide paigaldamise vaidlusega ehk sellele kulus 2079 eurot. Et

kannatanu esitas sellega seoses nõude mitte üksnes V. Haljaste, vaid ka K. Tambergi ja K.

Lepiku vastu – viimaste vastu avalik-õigusliku nõude vormis –, tuleb lugeda, et V. Haljastega

seoses oli viidatud esindajakulu 693 eurot (2079:3).

440. Hagi rahuldatakse osaliselt: Otepää vald nõudis V. Haljastelt 10 008,48 eurot, ent

ringkonnakohus mõistab V. Haljastelt välja 6385,92 eurot. Seega rakendub KrMS § 182 lg 3,

mille kohaselt peab kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotama hagi menetlemisest

tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Ringkonnakohus

ei pea siingi õigeks panna kulude jaotust paika lihtsalt esitatud ja rahuldatud nõude

proportsiooni võrreldes: kannatanu pidi peale kahju suuruse tõendama ära veel muidki

asjaolusid. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et 80% esindajatasust peab jääma V. Haljaste

ja 20% Otepää valla enda kanda. Niisiis tuleb V. Haljastelt mõista kannatanu kasuks välja

554,40 eurot (693x0,8) ja ülejäänu, st 138,60 eurot (693x0,2) jääb kannatanu enda kanda.

441. Eelnevast järelduvalt on nii K. Tambergi kui ka K. Lepikuga seonduvaks avalik-

õiguslikku nõudeavaldust puudutavaks esindajatasuks kõnniteekivide paigaldamisega seoses

693 eurot. Ringkonnakohus lähtub siingi juba ülal ära toodud proportsioonist: 20/80. Seega

tuleb nii K. Tambergilt kui ka K. Lepikult mõista kannatanu kasuks välja 554,40 eurot ja

kummagi mehe osas jääb kannatanu enda kanda 138,60 eurot.

442. Kõnniteekivide paigaldamisega seoses jääb tema esindajatasust kannatanu enda kanda

niisiis 415,80 eurot (138,60+138,60+138,60).

443. Avalik-õiguslik nõudeavaldus esitati K. Tambergi ja K. Lepiku vastu ka puutuvalt

vallahoone remontimisse: 9840 euro ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et sellegi delikti osas

tegi kannatanu esindaja oma 10 395 eurot väärt olnud tööst umbes ühe viiendiku ehk sellele

kulus 2079 eurot. Hagi rahuldati mitte 9840, vaid üksnes 3840 euro ulatuses ehk rakendub

jällegi KrMS § 182 lg 3. Siin peab ringkonnakohus kohaseks proportsiooniks 55/45:

kannatanu kanda jääb 2079 eurost 55%, st 1143,45 eurot ja süüdistatavad peavad kannatanule

hüvitama kokku 45%, st 935,55 eurot, millest omakorda K. Tamberg 467,78 eurot ja K. Lepik

samuti 467,78 eurot.

444. Raja kinnistugi osas tegi kannatanu esindaja kriminaalkolleegiumi hinnangul oma 10 395

eurot väärt olnud tööst umbes ühe viiendiku ehk sellele kulus 2079 eurot. Selles osas

rahuldatakse avalik-õiguslik nõudeavaldus täielikult. Niisiis kohaldub KrMS § 182 lg 2,

mistõttu peab K. Tamberg maksma kannatanule 2079 eurost pool, st 1039,50 eurot ja K.

Lepik teise poole ehk samuti 1039,50 eurot.

445. Osaühingu osa võõrandamisse puutuvalt tegi kaitsja eelnevast lähtuvalt tööd kahe

viiendiku ulatuses kogu oma nõuetega seonduvast tööst, st 4158 euro eest. Selles osas jääb

avalik-õiguslik nõue rahuldamata, mistõttu jäävad need 4158 eurot KrMS § 182 lg 1 kohaselt

kannatanu kanda.

446. Viimaks peab muutma ka maakohtu otsustust puutuvalt sellesse, mis saab kannatanu

rahaliste nõuetega seonduvatest süüdistatavate kaitsjatasudest. Need summad on maakohtu

otsuse kohaselt – ja sellega soostub ka ringkonnakohus – K. Lepiku puhul 4032 eurot, K.

Tambergi puhul 4126,40 eurot ja V. Haljaste puhul 683,04 eurot. Kuivõrd maakohus

kannatanu nõudeid ei rahuldanud, jättis ta need summad kannatanu kanda. Ringkonnakohus

aga kannatanu nõuded valdavas osas rahuldab, mistõttu jääb enamik neist kuludest

süüdistatavate kanda. Nii jääb K. Lepiku kaitsjatasu ses osas – 4032 eurot – täielikult K.

Lepiku kanda, sest tema osas rahuldatakse kõik nõuded. Kõik nõuded (üks esitatud nõue)

rahuldatakse ka V. Haljaste osas. Et aga V. Haljastel oli määratud kaitsja, on vaja 683,04

eurot mitte jätta V. Haljaste kanda, vaid mõista V. Haljastelt riigi kasuks välja. K. Tambergi

vastav kaitsjatasu on vaja n-ö jagada juppideks, sest K. Tambergi vastu esitatud üks nõue (OÜ

Sangaste Mõis osa) jääb rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt kannatanuga kulutas

ka kaitsja K. Tambergi puutuvalt kaks viiendikku oma tsiviilhagidega seotud ajast sellele

nõudele, mis seondus OÜ Sangaste Mõis osaga. Seetõttu on vaja mõista 1650,56 eurot

(4126,40x0,4) KrMS § 182 lg 3 alusel kannatanult K. Tambergi kasuks välja. Samas tegi

kaitsja kolme viiendiku osas tööd puutuvalt neisse nõuetesse, mis rahuldati ehk K. Tambergi

kanda jääb 2475,84 eurot (4126,40x0,6).

447. Menetluskuludega seoses jääb muutmata maakohtu otsus puutuvalt sundrahasse: kõik

süüdistatavad peavad maksma 981 eurot.

448. Menetlusökonoomia tõttu võib vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a

sundraha nõue) tasaarvestada (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-79-14, p 53 ja 1-18-5732/226, p

115). Seda ringkonnakohus teebki: puutuvalt Otepää Vallavalitsuse ja K. Tambergi

vastastikesse nõuetesse. K. Tamberg peab kannatanule maksma kokku 2061,68 eurot

(554,40+467,78+1039,50) ja Otepää Vallavalitsus K. Tambergile omakorda 1650,56 eurot.

Niisiis peab K. Tamberg hüvitama Otepää Vallavalitsusele 411,12 eurot (2061,68–1650,56).

449. Riigile on vaja viidatud kulud ära tasuda maakohtu otsuses paika pandud ajal – ühe kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

450. Menetluskulu tekkis ka apellatsioonimenetluses.

451. K. Tambergi kaitsja vandeadvokaat S. Must esitas kaks tasutaotlust. Esiteks kohustus K.

Tamberg tasuma kaitsjale 2520 eurot (sh käibemaks) selle eest, et kaitsja tutvus 140 eurose

tunnihinnaga (käibemaksuta) maakohtu otsusega, konsulteeris kliendiga, viis end kurssi

õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga ning koostas apellatsiooni. Lisaks sellele peab K.

Tamberg maksma advokaadibüroole 840 eurot (sh käibemaks) selle eest, et S. Must osales

ringkonnakohtu istungil. Kokku kohustus K. Tamberg niisiis tasuma 3360 eurot (2520+840).

452. Kaks tasutaotlust on esitatud ka seoses K. Lepikuga. Esiteks peab K. Lepik tasuma

Advokaadibüroole Valge & Uiga 2160 eurot (sh käibemaks) selle eest, et vandeadvokaat Anu

Vilt tegi 15 tundi kaitsetööd (tunni hind 120 eurot (neto)): tutvus maakohtu otsusega,

konsulteeris ja pidas nõu ning esitas apellatsiooni. Ka peab süüdistatav maksma

advokaadibüroole 936 eurot (sh käibemaks) vandeadvokaat K. Kutsari poolt tehtud 6,5 tunni

(tunni hind 120 eurot (neto)) töö eest: tutvumine prokuröri ja kannatanu apellatsioonidega,

kaks nõupidamist, kohtuistungiks valmistumine ja sel istungil osalemine. Seega tekkis K.

Lepikul kohustus maksta kaitsetöö eest kokku 3096 eurot (2160+936).

453. V. Haljaste kaitsja vandeadvokaat R. Napa soovib, et riigi õigusabi kulude hulka

arvataks 748,80 eurot (sh käibemaks) selle eest, et kaitsja tutvus maakohtu otsusega ja koostas

apellatsiooni (120 minutit), valmistus ette kohtuistungiks ja tutvus esitatud apellatsioonidega

(240 minutit) ning osales kohtuistungil (190 minutit).

454. Tasutaotluse esitas ka kannatanu esindaja vandeadvokaat K. Lind. Taotluse kohaselt tegi

advokaat 150 eurose netotunnihinnaga 14 tundi 30 minutit tööd, st kokku 2610 euro (sh

käibemaks) eest: analüüsis maakohtu otsust, koostas apellatsioonikaebuse, valmistus

kohtuistungiks ette ja osales sel istungil.

455. Kriminaalkolleegiumi meelest on kõik need tasud KrMS § 175 lg 1 p 1 või p 4 mõttes

õigustatud ja nad tuleb arvata menetluskulu hulka. Riigikohtu hinnangul tuleb KrMS § 185

(menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses) rakendamisel arvesse võtta seda, kui

suures ulatuses apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide

osakaal ning maht (kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-18-5815/389, p 60).

456. Süüküsimust puudutavas osas jääb maakohtu otsus valdavas osas muutmata. Esiteks

tehakse paar sisulises (reaalsete tagajärgede) mõttes ebaolulist muudatust: puutuvalt

täideviimise vormi kahe teo puhul ja seoses ühe teo kvalifikatsiooniga. Olulisem muudatus on

seotud šokivangistuse kohaldamisega. Ükski neist muudatustest aga ei lähtu kaitsjate

apellatsioonidest – need apellatsioonid jäävad täiesti edututeks. Seda silmas pidades ei ole

ringkonnakohtu meelest mingit alust jätta süüküsimuse lahendamisega seotud süüdistatavate

apellatsioonimenetluse kulusid riigi kanda – süüdistatavad peavad need kulud ise kandma, st

kaitsjad valinud K. Tamberg ja K. Lepik riigilt sellega seoses mingit hüvitist ei saa ning

määratud kaitsjat kasutanud V. Haljaste peab riigile vastava kulu hüvitama. Süüküsimuse

lahendamisega seondus ka apellatsioonimenetluses lõviosa kaitsjatööst – ringkonnakohtu

hinnangul iga süüdistatava puhul neli viiendikku. Niisiis jääb K. Tambergi kanda 2688 eurot

(3360x0,8), K. Lepiku kanda 2476,80 eurot (3096x0,8) ja V. Haljastelt peab riigi kasuks välja

mõistma 599,04 eurot (748,80x0,8). Kannatanu apellatsioonimenetluse kulud

kriminaalkolleegiumi hinnangul süüküsimuse lahendamisega ei seondu.

457. Rahaliste nõuete osas on apellatsioonimenetluse kulud sellised:

- K. Tambergil 672 eurot (3360x0,2);

- K. Lepikul eurot 619,20 eurot (3096x0,2);

- V. Haljastel eurot 149,76 eurot (748,80x0,2);

- Otepää Vallavalitsusel 2610 eurot (100% tehtud tööst).

Nendegi kulude adressaatide kindlaks määramisel on vaja lähtuda KrMS §-st 185 (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendid nr 1-20-2438/33, p 57 ja nr 1-18-3901/97, p 12), mistõttu on

ringkonnakohtu meelest siingi vaja võtta arvesse seda, kuivõrd põhjendatud (edukad)

advokaatide seisukohad olid.

458. Otepää Vallavalitsuse apellatsioon osutus suures osas edukaks: ringkonnakohus nõustus

sellega, et deliktiõigust saab rakendada, et seda ei takista võimalikud nõuded kolmandate

isikute vastu ja rahuldaski kõik K. Lepiku ning V. Haljaste vastu suunatud nõuded ja kolm K.

Tambergi vastu esitatud nõuet neljast. Tõsi, kõige suurem nõue – seoses OÜ Sangaste Mõis

osaga – jäi rahuldamata. Seda silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et riik peab

kannatanule hüvitama 2000 eurot ja Otepää Vallavalitsuse kanda jääb ülejäänud 610 eurot.

459. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka K. Lepiku ja V. Haljaste rahaliste nõuetega

seonduva apellatsioonimenetluse kulu riigilt välja mõistmist või riigi kanda jätmist: nende

kahe süüdistatava osas rahuldati nõuded täiel määral. Seega jäävad 619,20 eurot K. Lepiku

kanda ja V. Haljastelt tuleb riigi kasuks välja mõista 149,76 eurot.

460. V. Haljaste peab seega hüvitama riigile apellatsioonimenetluse kuludest kokku 748,80

eurot (599,04+149,76) – seda peab ta tegema 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates

maakohtu otsuses märgitud pangakontole.

461. Et K. Tambergi osas jäi üks nõue rahuldamata, mõistab kriminaalkolleegium 172 eurot

apellatsioonimenetluse kulust riigilt K. Tambergi kasuks välja ja jätab ülejäänud 500 eurot K.

Tambergi kanda. Niisiis peab K. Tamberg kandma 3360 eurostest apellatsioonimenetluse

kuludest 3188 eurot (2688+500) ja riik peab talle hüvitama 172 eurot.

462. Kokkuvõtlikult kantakse kohtumenetluses tekkinud kulud selliselt:

- K. Tambergi kanda jääb 20 725,20 eurot (15 061,36+2475,84+2688+500);

- riik peab K. Tambergile hüvitama 1616,24 eurot (1444,24+172);

- K. Tamberg peab riigile tasuma 981 eurose sundraha;

- K. Tamberg peab Otepää Vallavalitsusele tasuma 411,12 eurot;

- K. Lepiku kanda jääb 21 844,80 eurot (14 716,80+4032+2476,80+619,20);

- riik peab K. Lepikule hüvitama 1411,20 eurot;

- K. Lepikul on vaja riigile tasuda 981 eurone sundraha;

- K. Lepik peab Otepää Vallavalitsusele tasuma 1729,93 eurot (668,25+554,40+467,78+

1039,50);

- V. Haljaste peab riigile tasuma oma kaitsjatasust 3754,18 eurot

(2322,34+683,04+599,04+149,76);

- riigi kanda jääb V. Haljaste kaitsjatasust 409,82 eurot;

- V. Haljastel tuleb riigile tasuda 981 eurone sundraha;

- V. Haljaste peab Otepää Vallavalitsusele tasuma eurot 702,90 eurot (148,50+554,40);

- Otepää Vallavalitsuse kanda jääb 6327,25 eurot (138,60+138,60+138,60+1143,45+4158+

610);

- riigil on vaja hüvitada Otepää Vallavalitsusele selle esindajatasust 2000 eurot.

(j) Kokkuvõte

463. Eeltoodust tulenevalt tühistatakse maakohtu otsus osaliselt ja tehakse tühistatud osas uus

otsus – KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel. Kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata ja

prokuratuuri ning kannatanu apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

2.05.2025 RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2023. a otsus osas, millega

ringkonnakohus:

1) jättis rahuldamata Kaido Tambergi vastu esitatud Otepää valla avalik-õigusliku

nõudeavalduse OÜ Sangaste Mõis osa võõrandamisest tingitud kahju hüvitamise

ja sellelt arvestatava viivise nõudes;

2) jättis resolutsiooni eelmises punktis nimetatud nõude menetlemise tõttu Otepää

vallal enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu 4158 eurot valla enda

kanda;

3) mõistis Otepää vallalt Kaido Tambergi kasuks välja 1650 eurot 56 senti

süüdistataval enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu katteks ning

tasaarvestas Kaido Tambergi ja Otepää valla vastastikused menetluskulu

hüvitamise nõuded, mõistes Kaido Tambergilt Otepää valla kasuks välja 411

eurot 12 senti;

4) jättis Otepää valla apellatsioonimenetluse kulust 610 eurot valla enda kanda.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule

teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt kassatsioonimenetluse kulu katteks välja 4365 eurot 75 senti

Otepää valla kasuks ja 1830 eurot Kaido Tambergi kasuks.