2-22-141488/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.08.2023 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-141488

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finants hagi EM vastu võlanõudes

Tsiviilasja hind

4193,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja EM (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Aivira Kollamaa

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista EMlt Osaühing Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 2740,50

eurot.

3. Välja mõista EMlt Osaühing Aktiva Finants kasuks alates 14.06.2023 viivis VÕS

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 2740,50 eurot kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

4. Jätta OÜ Aktiva Finants hagi EM vastu rahuldamata intressi 221,72 euro,

sissenõudmiskulude 50,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 361,44 euro

ning alates 02.12.2022 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga

29,9% aastas nõudes.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud 30% ulatuses Osaühing Aktiva Finants ja 70% ulatuses EM

kanda.

6. Välja mõista EMlt Osaühing Aktiva Finants kasuks menetluskulud 903 eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (903 eurot) tuleb tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ krediidikonto lepingu nr

KK3753413. Laenuandja rahuldas 23.12.2021 kostja taotluse, kuid väiksema laenulimiidiga

2000 eurot ning saatis kostjale e-maili koos lepingu ja lisadega. Seejärel taotles kostja limiidi

suurendamist ning 27.12.2021 rahuldas laenuandja kostja taotluse ja suurendas limiidi 3000

euroni ning saatis vastava e-maili kostjale. 10.01.2022 kostja taas taotles limiidi

suurendamist, kuid taotlus jäeti rahuldamata. Viimane laenulimiit oli 3000 eurot ning

krediidikonto lepingu puhul kostja võib aga ei pea krediidi võtma välja täies ulatuses. Nagu

on hagis välja toodud, kostja on võtnud välja krediiti summas 2870,50 eurot. Laenuandja on

väljastanud 27.12.2021 kostjale krediiti summas 2870,00 eurot ja 12.01.2022 summas 0,50

eurot. Kostja on jätnud laenu tagastamata. Nõue loovutati hagejale 28.06.2022. Hageja palub

kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2740,50 eurot, intressi 221,72 eurot, viivise 361,44

eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja lepinguhaldustasu 9,00 eurot.

2. Hageja ei nõustu kostja seisukohtadega ning vaidleb nendele täies ulatuses vastu.

Laenuandja on kostjale, enne lepingu sõlmimist, saatnud Euroopa tarbijakrediidi standartinfo

teabelehe, lepingu põhitingimused ja üldtingimused. Kostja on tingimustega nõustunud, neid

aktsepteerinud ja lepingu sõlminud. Laenulimiidi leping on sõlmitud, kui laenuandja teeb

laenulimiidi taotluse põhjal positiivse laenulimiidi andmise otsuse ning laenutaotleja

isikusamasus on nõuetekohaselt tuvastatud. Kostja oli võlast teadlik, kuna hageja on

korduvalt saatnud talle kirju ning kostja on nendele vastanud. Kostja on teostanud hagejale

tagasimakseid summas 130,00 eurot. Lepingus on märgitud maksetähtpäevaks 8. kuupäev ja

sellega on laenuandja arvestanud.

3. Eesti rahandusministri otsusega kehtestatud valemis võetakse arvesse krediiti ehk täielikku

laenuks võetud rahasummat, tagasimaksmise perioodi, intressi protsenti, lepingu sõlmimise

tasu ning teisi lepinguga kaasnevaid kulusid. Laenuandja on vastavad andmed lepingus

esitanud, seega on laenuandja täitnud VÕS § 404 lg-st 21 tuleneva nõude: krediidi kulukuse

aasta määr 34,64%. Lepingu sõlmimise ajal, s.t 23.12.2021 tarbimislaenude krediidi kulukuse

määraks oli vastavalt 16,95%. Eesti Vabariigis on maksimaalne laenudele lubatud krediidi

kulukuse määr kolmekordne Eesti Panga keskmine, mis lepingu sõlmimise ajal oli vastavalt

50,85% (3 x 16,95%). Hageja ei nõustu kostja tasaarvestamise avaldusega ning kostja

kahjunõue on täielikult tõendamata. Kostjale 08.06.2022 saadetud lepingu ülesütlemise

teatisega oli antud täiendav 2-nädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei ole ka

täiendava tähtaja jooksul võlgnevust likvideerinud, seega öeldi leping üles 23.06.2022.

Leping on kehtivalt üles öeldud. Lepingu kohaselt on minimaalne põhiosa makse suurus 2%

krediidilimiidi summast, minimaalselt 20 eurot. Antud lepingu limiit oli 3000 eurot, sellest

2% on 60 eurot ehk siis arvete peal kajastub õige põhiosamakse summa.

4. Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Arvestades hagi aluseks

oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi

tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava

sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga. Lepingute sõlmimise

kuupäeval ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret väljavõtte Taust.ee süsteemist, kus on näha, et

kostjal lepingu sõlmimisel maksehäired puudusid.

5. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus leppisid pooled kokku laenu eest

tasumisele kuuluva intressimäära 29,90% aastas. Sama suur oli ka laenulepingus kokkulepitud

viivisemäär. Kokkulepe viivisemäära suhtes ei ole tüüptingimus, vaid oli kostjaga eraldi läbi

räägitud. Hageja leiab, et kostja väited raske majandusliku seisukorra kohta ei ole tõendatud,

põhjendatud ega õigustatud. Uurimisasutus ei ole tuvastanud, et kolmas isik on kostja nimel

lepinguid sõlminud ja laenu saanud ning kolmandat isikut ei ole süüdi tunnistatud.

6. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva nõude, millest teavitati ka kostjat,

edastades temale loovutamise teate. Loovutamise teate edastamisel on laenuandja lähtunud

VÕS § 412 sätestatust. Teatises teavitatakse kostjat võlausaldaja vahetumisest ja et võlgnikul

tuleb edaspidi täita kohustus uuele võlausaldajale. Kostja ei ole põhistanud

sissenõudmiskulude vähendamise vajadust ning ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis

võimaldaksid sissenõudmiskulusid vähendada.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb selle vastu järgmiste peamiste argumentidega: kostjaga

ei ole laenulepingut sõlmitud; lepingud on tühised, lepingutest puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra arvutamise aluste ja eelduste kohta; krediidi kulukuse määr on eelduslikult

arvutatud valesti; rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet; lepingus ei ole

avaldatud krediidi kogukulu; lepingutest ei tekkinud intressi tasumise kohustust;

tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud; nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja

tõendamata ja viivise määra kokkulepe on tühine.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

9. Kohus täitis 22.05.2023 määrusega selgitamiskohustuse ning selgitas käesolevale

vaidlusele kohalduvat õigust ja poolte tõendamiskoormist (dtl 734-738).

10. Hageja nõuab kostjalt krediidikonto lepingu alusel põhivõla 2740,50 euro ja kõrvalnõuete

välja mõistmist. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kui

lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise

tähtpäeva möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Raha maksmise aluseks olev kohustus võib

tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100).

Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest,

välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1). Seega peab kohus hagi

lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping, kohustus on muutunud

sissenõutavaks, kostja rikkus lepingut ja kostja vastutab lepingu rikkumise eest.

11. Kohus tuvastab, et kostja ja Placet Group OÜ sõlmisid 23.12.2021 krediidikonto lepingu

nr KK3753413 laenulimiidiga 2000 eurot (dtl 43-44). Kostja taotles limiidi suurendamist ning

27.12.2021 rahuldas laenuandja kostja taotluse ja suurendas limiidi 3000 euroni ning saatis

vastava e-maili kostjale. 10.01.2022 taotles kostja taas limiidi suurendamist, kuid taotlus jäeti

rahuldamata. Viimane laenulimiit oli 3000 eurot ning krediidikonto lepingu puhul kostja võib

aga ei pea krediidi võtma välja täies ulatuses. Seega sai kostja kasutada krediiti maksimaalselt

kuni 3000 eurot. Seisuga 01.04.2022 on kasutatud limiit 2870,50 eurot (dtl 45). Kostja on

tagastanud 130 eurot, mille hageja arvestas põhivõla katteks.

12. Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). Kui

krediidiandjaks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ning krediidi saajaks tarbija, on

tegemist tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1). Arvelduskrediidileping on

tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses

ületada. Arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut

käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega (VÕS § 407 lg 1). Seega vastab nõude aluseks

olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele. Kohus leiab, et tarbijakrediidileping tuleb

lugeda sõlmituks kostjaga. Poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil VÕS §

52 lg 1 kohaselt. Kostja taotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja kodulehe vahendusel

(dtl 184-185).

13. Kui tarbijakrediidileping sõlmitakse tarbija algatusel ja kasutades sellist sidevahendit, mis

ei võimalda teabe esitamist vastavalt käesoleva seaduse §-le 4031, eelkõige käesoleva seaduse

§ 541 lõikes 5 nimetatud juhul, edastab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale

viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist täieliku teabe vastavalt käesoleva seaduse

§-le 4031, kasutades Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte (VÕS § 551 lg 3). Hageja

on tõendanud, et laenuandja on kostjale enne lepingu sõlmimist, saatnud Euroopa

tarbijakrediidi standartinfo teabelehe (dtl 48-56, 87-90 ja 97). Laenuandja teatas kostjale

laenutaotluse rahuldamisest ning edastas lepingu koos lisadega (dtl 94). Seejärel toimus

isikusamasuse tuvastamine, millega kostja väljendas oma tahet laenuandaja pakutud

tingimustel leping sõlmida (dtl 200). Kostja on tingimustega nõustunud, neid aktsepteerinud

ja lepingu sõlminud.

14. Tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud seadusest tulenevad nõuded

hageja tahteavaldusele või kui lepingus puuduvad seaduse järgi nõutud andmed (VÕS § 408

lg 1). Seadusega nõutud andmete puudumisel loetakse leping siiski kehtivaks, kui tarbija sai

laenu kätte või hakkas seda kasutama (VÕS § 408 lg 2). Tarbijakrediidilepingu puhul peab

tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

(VÕS § 404). Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm,

peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama

tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (TsÜS § 79).

15. Placet Group OÜ üldtingimuste punkti 1.6-1.7 kohaselt edastab positiivse laenulimiidi

andmise otsuse korral laenuandja laenutaotlejale vastavasisulise SMS tekstisõnumi

laenutaotleja laenulimiidi taotluses märgitud mobiiltelefonile ja e-kirja laenulimiidi taotluses

märgitud e-posti aadressile. Leping on sõlmitud, kui laenuandja teeb laenulimiidi taotluse

põhjal positiivse laenulimiidi andmise otsuse ning laenutaotleja isikusamasus on

nõuetekohaselt tuvastatud. Laenuandja võib teha laenutaotleja laenulimiidi taotluses märgitud

laenulimiidi summast erineva otsuse, ning määrata laenulimiidi piirmääraks soovitust

väiksema laenulimiidi. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja esitas laenuandja veebilehe kaudu

laenutaotluse, mida laenuandja rahuldas ning saatis kostjale e-mailiga Euroopa tarbijakrediidi

standartinfo teabelehe, lepingu põhitingimused ja üldtingimused. Seejärel toimus

isikusamasuse tuvastamine, millega väljendas kostja oma tahet laenuandja pakutud

tingimustel lepingut sõlmida. Samuti on kostja krediidi kätte saanud ja seda kasutama

hakanud.

16. RKTKo 2-16-124450 p 22 kohaselt, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID- kaarti,

pangakaardi ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-

kaart, pangakaardi ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on

ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud.

Lepingu sõlmimise ajal oli kostja teovõimeline isik, kellel on võime iseseisvalt teha kehtivaid

tehinguid. Kostja pole tõendanud enda väiteid, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega sõlminud

lepinguid. Kostja väide, et justkui kolmas isik sõlmis tema nimel tehinguid on paljasõnalised

ja tõendamata. Seega on leping poolte vahel kehtivalt sõlmitud ning sellega langevad ära

muud sellega seotud kostja vastuväited.

17. Kohus võtab seisukoha nõude loovutamise osas. Kui krediidiandja loovutab

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja

arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi

võlausaldajaks (VÕS § 412 lg 1). Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud

uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on

nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi

võlgnikule (VÕS § 170). Hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse

pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (vt RKTKo nr 3-2-1-62-07, p

12). Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete loovutamise käsutustehingu vormile ei ole

seadusandja kehtestanud erisusi võrreldes mistahes muude nõuete loovutamisega. Tegemist

on tehinguga senise ja uue võlausaldaja vahel, milles võlgnikul aktiivne roll puudub, kuna

tema suhtes ei muutu muu kui võlausaldaja isik. Ainuüksi nõude loovutamine ei saa

võlgnikku kahjustada. Üldise põhimõtte kohaselt on loovutustehing vormivaba (RKTKo nr 3-

2-1-2-15, punkt 18) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 832-833).

Kohus leiab, et tõendatud on, et algne võlausaldaja on kostja vastu tulenevad nõuded

loovutanud hagejale. Placet Group OÜ loovutas 28.06.2022 kostja vastase nõude hagejale

koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 117). Hageja edastas 30.06.2022 teatise nõude

loovutamise kohta kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile (dtl 118-119). Samuti sai

kostja teada nõude loovutamisest hagiavalduses. Vastavalt on nõude loovutamine kehtiv ja

hageja nõudeõigus on tõendatud.

18. Kostja leiab, et lepingud on tühised, kuna lepingutest puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra arvutamise aluste ja eelduste kohta; krediidi kulukuse määr on eelduslikult

arvutatud valesti ning lepingus ei ole avaldatud krediidi kogukulu. VÕS § 4031 lõike 1

punktides 7 ja 9 nimetatud krediidi kulukuse määr ja kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma

arvutatakse tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingusse märgitakse kõik

krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS 404 lg 21).

19. Krediidi kulukuse määr on kostjaga sõlmitud lepingus välja toodud. Krediidi kulukuse

määra arvutamise täpsema korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister Euroopa Liidu

nõuetest lähtudes (VÕS § 406 lg 6). Hageja toob välja, et Eesti rahandusministri otsusega

kehtestatud valemis võetakse arvesse krediiti ehk täielikku laenuks võetud rahasummat,

tagasimaksmise perioodi, intressi protsenti, lepingu sõlmimise tasu ning teisi lepinguga

kaasnevaid kulusid. Laenuandja on vastavad andmed lepingus esitanud. Tarbijakrediidileping

on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või

kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest (VÕS §

408 lg 1). Käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS

§ 408 lg 2). Hageja on esitanud krediidikulukuse määra arvutuskäigu. Lepingu sõlmimise ajal

s.t 23.12.2021 tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks oli 16,95%. Eesti Vabariigis on

maksimaalne laenudele lubatud krediidi kulukuse määr kolmekordne Eesti Panga keskmine,

mis lepingu sõlmimise ajal oli 50,85%. Krediidi kulukuse määra arvutamise eelduseks on

võetud laenulimiit 3000 eurot. Kostja ei ole hageja esitatud arvutuskäiku ümber lükanud ning

ei ole välja toonud enda arvutuskäiku ega tõendanud seda.

20. Hageja nõude rahuldamise üheks eelduseks on kohustuse sissenõutavaks muutumine.

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Krediidiandja võib osamaksetena

tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul,

kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete

tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg 1).

Tulenevalt VÕS §-st 421 on VÕS § 416 lg-s 1 sätestatust tarbijast krediidivõtja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

21. Laenuandja edastas 08.06.2022 kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse, mille

kohaselt on kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega ja seisuga 08.06.2022 on

võlgnevus kokku 414,41 eurot ja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt

22.06.2022 (dtl 77-78). Vaidlus puudub, et kostjal oli võlgnevus 3 osamakse osas.

Laenulepingu ülesütlemise hoiatus on ühtlasi ka lepingu ülesütlemise teatis. Nimetatud teates

märkis Placet Group OÜ, et juhul, kui kostja võlgnevust hiljemalt 22.06.2022 ei tasu, loeb

Placet Group OÜ lepingu lõppenuks alates 23.06.2022 ning nõuab kogu võlgnevuse tasumist

täies ulatuses. Placet Group edastas ülesütlemise hoiatuse kostja lepingujärgsele aadressile

XXX. Kostja tähtajaks võlgnevust ei tasunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda

tarbijakrediidileping 23.06.2022 kehtivalt ülesöelduks ning nõue on muutunud

sissenõutavaks.

22. Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele

järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5 ls 1). Lepingu ülesütlemise korral jäävad

kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Lepingu

erakorralise ülesütlemise esmaseks tagajärjeks on kogu tagasimaksmata krediidi

tagasimaksmise nõude sissenõutavaks muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni

tekkinud intressi- ja viivisenõuded.

23. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on seisukohal,

et laenuandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida, kuna kostja ei olnud

lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid suured kohustused teiste võlausaldajate

ees ja polnud piisavalt sissetulekut nende täitmiseks. Kohtul on ka endal kohustus kontrollida

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (EKo C 679/18,

p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama.

24. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi

krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 1). Krediidiandja

võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija

on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6).

25. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik

talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §

49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust

(VÕS § 4034 lg 2).

26. Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-

eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga

seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1):

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus;

2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused;

3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine;

4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena;

5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju;

6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist;

7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus.

27. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja

(VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb

tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu

sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710). Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus

esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest

lähtuda.

28. Hageja esitas 10.02.2023 kohtule kostja krediidivõimelisuse tõendamiseks laenutaotluse

koos krediidianalüüsiga, riskiprofiilid ja taust.ee väljavõtte. Kostja krediidivõimelisuse

hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Analüüsi

tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks

ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Hageja ei ole

tõendanud, et laenuandja on kontrollinud avalike andmebaase ja registreid. Hageja on

selgitanud, et arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust

ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale

jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti

usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

29. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingute sõlmimise kuupäeval

kostjal ühtegi maksehäiret ning hageja tõendab enda väidet väljavõtte Taust.ee süsteemist, kus

on näha, et kostjal lepingu sõlmimisel maksehäired puudusid. Hageja ei esitanud kohtule

muid tõendeid kostja krediidivõimelisuse kontrollimise kohta, ega selle kohta, et

krediidiandja omandas muuhulgas teabe avalikest andmebaasidest. Hageja süsteemi väljavõte

ei tõenda avalikest andmebaasidest krediidivõimelisuse kontrollimist. Hagejal tuleb esitada

konkreetsed tõendid iga päringu kohta. Laenuandja ei nõudnud kostja finantsolukorra

hindamiseks kontoväljavõtet. Kohus nõustub kostjaga, et ilma selleta ei ole õige

krediidivõimelisuse hindamine võimalik. Tallinna Ringkonnakohtu praktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus

asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977,

punkt 43). Käesoleval juhul pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud ei ole. Kohtu

hinnangul ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

30. Krediidivõimelisuse hindamine tähendab kohtu hinnangul veendumist, et tarbija on

lepingut sõlmides seisundis, mis võimaldab tal tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused

täielikult täita, ilma et kohustuste täitmine ohustaks tema toimetulekumiinimumi.

Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud

informatsioonist, vaid ta peab seda kontrollima. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku

laenamise põhimõte oma eesmärki. Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja

veenduma, et tarbija suudaks krediiti tagasi maksta enda jooksvast sissetulekust. Asjaolu, et

kostja ei esitanud andmeid teiste laenude kohta, ei oma tähtsust. Hagejal oli endal kohustus

kontrollida kostja krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli

hageja kui krediidiandaja kohustus ja hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada

teavet kostja krediidivõime kohta. Vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt peab

krediidiasutus tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu

sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Samuti on krediidiasutusel kohustus enne

lepingu sõlmimist klienti (kostjat) sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses

pikaajalise laenu tagasimaksmisega. Seega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

31. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata,

kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti (VÕS § 4034 lg 7). Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7

sätestatule on tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud

kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega (VÕS § 4034 lg 8).

32. Seega saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kostja ei ole tagastanud krediiti

2740,50 eurot. Kostja nimetatut vaidlustanud ei ole. Seega tuleb nimetatud summa kostjal

hagejale tagastada. Kostjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu

kohustust tasuda intresse, lepinguhaldustasu ja sissenõudmiskulu ning nimetatud nõuded

jäävad rahuldamata. Vastavalt on kostja hagejale võlgu põhivõlgnevuse 2740,50 eurot ja

nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

33. Kostja nõuab laenuandja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist ja tasaarvestab oma laenulepingust tekkinud kohustused ja muud laenuga

kaasnenud kohustused hageja nõudega kostja vastu. Kostja sai krediidi kätte ja hakkas seda

kasutama. Kohus selgitas ka kostjale, et tasaarvestus ei ole VÕS § 408 lg 1 alusel kohane

õiguskaitsevahend. Kostjal tuleb laenulepingu alusel tasuda üksnes põhivõlg, seega puuduvad

kostjal tasaarvestatavad nõuded.

34. Kohus analüüsib viivisenõuet. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Viivise määraks loetakse VÕS §-is

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1 ls 2).

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest (VÕS § 113 lg 2).

35. Kohus on seisukohal, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist ning

tarbija (kostja) satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Käesoleval juhul esitas

hageja uue viivisearvestuse 13.06.2023. Seega sai kostja sattuda maksetega viivitusse alates

14.06.2023 ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 14.06.2023

põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

36. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2740,50

eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata intressi 221,72 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 361,44 euro nõudes ning alates 02.12.2022 kuni põhinõude

täitmiseni jooksva viivise 29,9% nõudes.

37. Poolte väited ja esitatud tõendid, mida kohus kohtuotsuses ei käsitlenud, ei oma kohtu

lõpplahenduse osas tähtsust.

MENETLUSKULUD

38. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173

lg 1). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on

seisukohal, et menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus

arvestab hagi rahuldamise ulatust 70%. Vastavalt tuleb menetluskulud jätta 30% hageja kanda

ja 70% kostja kanda.

39. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1).

Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). Kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt (TsMS § 175 lg 1).

40. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete

kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (TsMS § 174 lg 8). Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 3-2-1-65-13, p 14). Vastaspoolelt

menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude

põhjendatus ja vajalikkus.

41. Kokku on hageja kandnud menetluskulusid suuruses 2406,50 eurot (riigilõiv 490 eurot ja

esindaja kulud 1916,50). Riigilõiv on seadusest tulenevalt vajalik kulu. Hageja esindaja on

osutanud tunnihinnaga 120 eurot tund hagejale järgmiseid teenuseid: maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine, avalduse esitamine 20 eurot; täiendavate

alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine dokumentide esitamine kohtule 3,8 tundi

kokku 460 eurot; kostja hagivastusega tutvumine, selle analüüs. Hageja 10.02.2023 seisukoha

koostamine, lisa tellimine, komplekteerimine, kohtule esitamine 5 tundi tunnihinnaga 169

eurot tund, kokku 845 eurot; hageja 23.02.2023 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine

0,5 tundi tunnihinnaga 169 eurot, kokku 84,50 eurot; hageja 16.06.2023 seisukoha

koostamine ja kohtule esitamine 0,5 tundi tunnihinnaga 169 eurot, 84,50 eurot tund; hageja

16.06.2023 seisukoha koostamine, kohtule esitamine 0,5 tundi tunnihinnaga 169 eurot tund,

kokku 84,50 eurot; kostja vastusega tutvumine, selle analüüs, hageja 26.06.2023 seisukoha

koostamine, kohtule esitamine 2 tundi tunnihinnaga 169 eurot tund, kokku 338 eurot ning

hageja 27.07.2023 vastuse koostamine ja menetluskulude nimekirja esitamine kohtule 0,5

tundi tunnihinnaga 169 eurot tund, 84,50 eurot. Kokku esindas hageja esindaja hagejat 12,5

tundi, kogusummas 1916,50 eurot.

42. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu. Hageja on nn masshageja, kes kasutab

analoogseid, eelnevalt välja töötatud tüüphagisid paljudes kohtuasjades. Seetõttu ei ole

kuidagi põhjendatud hagiavalduse koostamise väidetav ajakulu. Hagi koosneb viiest sisulisest

leheküljest, mille lünkade täitmise teel vormistamise ajakulu ei saa olla suurem kui 0,5 tundi.

Hagi tekst koosneb valdavas osas tüüptekstist või tsitaatidest õigusaktidest või riigikohtu

seisukohtadest. Hageja on märkinud menetluskulude tabelis tunnihindeks 120 eurot ja 169

eurot. Kostja seisukohaga tutvumisele, seisukoha koostamisele ja tõendite komplekteerimisele

kulutatud on ülepaisutatud ja põhjendamatu. Asja mahtu ja keerukust arvestades ei ole

põhjendatud ka hageja esindaja tunnitasu suurus.

43. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määraks on 120 eurot ja 169 eurot. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on 11.02.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 punktis 12 asunud

seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas

kohtuasjas eraldi. Tunnitasu hindamisel saab lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest,

arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on

erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja

esindaja kvalifikatsioonist. Kohtu hinnangul tuleb lugeda mõistlikuks esindaja tunnihinnaks

120 eurot. Hageja esindaja näol on tegemist juristiga, mitte advokaadiga. Tegemist on sisult

lihtsa hagiga, mille koostamiseks ei ole vaja olnud keeruka õigusliku analüüsi või põhjenduste

koostamist.

44. Kohus leiab, et hageja õigusabile kulunud aega tuleb vähendada. Kohus nõustub kostja

seisukohaga, et hageja on nn masshageja, kes kasutab analoogseid, eelnevalt välja töötatud

tüüphagisid paljudes kohtuasjades. Seetõttu ei ole kuidagi põhjendatud alusdokumentidega

tutvumisele ja analüüsile, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele

ja komplekteerimisele ja dokumentide esitamisele kohtule kulunud ajale 3,8 tundi. Kohus

peab mõistlikuks ajakuluks 1 tund. Kostja seisukohaga tutvumisele, seisukoha koostamisele ja

tõendite komplekteerimisele kulutatud 5 tundi on ülepaisutatud ja põhjendamatu. Kohus peab

mõistlikuks ajakuluks 2 tundi. Ülejäänud toimingutele kulunud aega peab kohus põhjendatuks

arvestades tsiviilasja sisu ja mahtu. Kohus vähendab seega ajakulu 5,2 tunni ulatuses ja peab

põhjendatud kuluks kokku kõigile osutatud toimingutele 6,5 tundi ja maksekäsu

kiirmenetluskulu 20 eurot. Vastavalt on põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud 6,5 tunni

ulatuses, summas 780 eurot (tunnihind 120 eurot) + 20 eurot maksekäsu kiirmenetlusekulud

20 euro, kokku 800 eurot. Seega on põhjendatud kulud 1290 eurot (riigilõiv 490 eurot ja

õigusabikulud 800 eurot). Kohus jättis õigusabikuludest 70% kostja kanda ja seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulud 903 eurot.

45. Kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS §

177 lg 4). Hageja on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda

kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (903 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

46. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

euro (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2024. a otsusega nr 2-22-

141488.