2-20-10404/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.08.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10404

Kohtuasi

IFTF OÜ hagi X vastu õigusabilepingu alusel tasu,

viivise ja kahjuhüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.11.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5417,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja IFTF OÜ (registrikood 14536365), lepinguline

esindaja Tanel Riivits

Kostja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 03.11.2022 otsus muutmata.

2. Harju Maakohtu 03.11.2022 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

rahuldamata IFTF OÜ hagi X vastu kahjuhüvitise 540 euro nõudes.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-10404

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. IFTF OÜ (hageja) esitas 17.07.2020 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus 1)

tuvastada, et kostjal oli kohustus tasuda täitemenetluse käigus üle kantud 615,29 eurot; 2) välja

mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 3102,25 eurot; 3) välja mõista kostjalt hageja kasuks

põhivõlalt ajavahemiku 11.12.2016 kuni 17.07.2020 eest arvestatud viivis 2071,27 eurot; 4)

välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras

põhivõlalt alates 18.07.2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni; 5) välja mõista kostjalt hageja

kasuks kahjuhüvitis 540 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Vana-Võidu Õigusabikoondis (kustutatud, endise

nimega OÜ Advokaadibüroo RS MERCATORIA) (käsundisaaja) ja kostja 10.08.2015

kliendilepingu, mille järgi käsundisaaja pidi osutama õigusabiteenust ja kostja maksma tasu.

Kostja nõutud tasu ei maksnud ja käsundisaaja esitas 30.11.2016 koondarve nr 2611041

summas 3717,54 eurot, mille täiendav tasumise tähtpäev oli 10.12.2016. Käsundisaaja esitas

13.12.2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse tsiviilasjas nr 2-16-129236, mille alusel Pärnu

Maakohus mõistis 15.01.2017 maksekäsuga kostjalt võla välja. Kostja esitas maksekäsu peale

määruskaebuse ja Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.05.2017 määrusega maksekäsu ning

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus jättis

31.05.2017 käsundisaaja hagi kostja vastu menetlusse võtmata, sest selgus, et kostja elukoht on

Soomes. Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse maakohtu määruse peale rahuldamata.

Maksekäsu sundtäitmisel laekus käsundisaajale 615,29 eurot, mille käsundisaaja luges põhivõla

katteks, mistõttu on põhivõla jääk 3102,25 eurot.

3. Käsundisaaja teavitas kostjat 10.12.2019 nõude loovutamisest hagejale. Hageja esitas

13.12.2019 Soomes Euroopa maksekäsu avalduse kostja vastu, mille menetlus lõpetati, sest

kostjal puudus Soomes elukoht ja menetlust ei olnud tema suhtes võimalik läbi viia. Selle

menetluse tõttu tekkis hagejal kahju 540 eurot, mis tuleb kostjal hüvitada.

4. Hageja esitas 18.02.2020 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille menetluse kohus

lõpetas 17.06.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-106798.

5. Hageja arvestab viivist alates 11.12.2016, võttes arvesse sundtäitmisel saadud osasummasid.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Tsiviilasjas nr 2-15-2870 menetleti Tallinn, Roo tn 10 korteriühistu ja Roo 10 kaasomanike

hagi Roo 10–8 omaniku, kostja vastu. Kostjat esindas selles asjas Robert Sarv. OÜ

Advokaadibüroo RS MERCATORIA edastas 30.11.2016 kostjale arve nr 2611041 tasumiseks

summas 3717,54 eurot. Arve tasumise tähtpäev oli 10.12.2016. Kostja ei tasunud arvet, sest

kostja hinnangul oli talle tsiviilasjas nr 2-15-2870 ostutatud ebakvaliteetset õigusteenust.

2-20-10404

8. Kostja vastuväidete kohaselt algas hageja rahaliste nõuete aegumistähtaeg 01.01.2017 ja

need aegusid 01.01.2020. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja palus see vaheotsusega

lahendada.

9. Kostja elukoht oli ajavahemikus 05.06.2014 kuni 2020. aastani Soome Vabariigis. Soome

Vabariigi kohtus lõpetati hagimenetlus seetõttu, et kohtule ei selgitatud, millisel õiguslikul

aluselt saab Soome Vabariigi kohtus kostja vastu esitatud nõuet lahendada, kui kostjal puudub

sissekirjutus Soome Vabariigis.

Menetluse edasine käik

10. Harju Maakohus tegi 01.06.2021 vaheotsuse kostja taotluse kohta aegumise kohaldamiseks

ja jättis aegumise kohaldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.10.2021 otsusega Harju

Maakohtu 01.06.2021 otsuse 11.12.2016 ja 12.12.2016 eest nõutava viivise 3,72 euro osas,

milles ringkonnakohus jättis hageja nõude lõppotsusena rahuldamata. Harju Maakohtu

01.06.2021 otsus osas, milles seda ei tühistatud ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021 otsus

on jõustunud 04.04.2022.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 03.11.2022 otsusega hagi osaliselt. Harju Maakohus tuvastas, et

kostjal oli kohustus tasuda käsundisaajale 615,29 eurot, mis on käsundisaajale üle kantud

täitemenetluse käigus. Harju Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5169,80 eurot ja

viivise põhinõude 3102,25 euro tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates 18.07.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas

ulatuses kui 1034,70 eurot. Harju Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu

kahjuhüvitise 540 euro nõudes. Menetluskulud jäid 90,88% ulatuses kostja kanda ja 9,12%

ulatuses hageja kanda.

12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt määras kohus kostjale lisaks aegumise vastuväitele

kõigi kostja vastuväidete esitamiseks tähtaja kuni 18.01.2021. Kostja ei põhjendanud oma

vastuväiteid hagile muude asjaoludega kui et hageja nõue on aegunud ja kostjale osutati

tsiviilasjas nr 2-15-2870 ebakvaliteetset õigusteenust. Kostja aegumise vastuväide on jõustunud

kohtuotsusega lahendatud.

13. Kostja on 12.09.2022 menetlusdokumendis esitanud uued vastuväited (kostja ja

käsundisaaja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut; käsundisaaja ei ole 30.11.2016 arvel

märgitud teenust osutanud või on osutatud teenuse eest väljastatud muu arve, mis on osaliselt

tasutud; hageja ei ole arve esitamist kostjale tõendanud; kostja ei ole saanud kätte nõude

loovutamise teadet; kostja ei ole oma elukoha osas andnud valeütlusi) hilinenult. Kohus selgitas

kostjale 08.01.2021 kostja vastust hagile käiguta jättes, et hagi aegumise kohaldamata jätmisel

saab hageja nõude põhjendatuse hindamisel arvestada vaid kohtu määratud ajaks 18.01.2021

esitatud kostja vastuväidetega. Hiljem asja kirjalikus menetluses lahendamiseks avalduste ja

dokumentide esitamise tähtaja määramine ei muutnud kohtu varem antud korraldust ega andnud

kostjale võimalust kostja vastuse põhjendamiseks uute asjaoludega. Kostjal puudus mõjuv

põhjus 12.09.2022 menetlusdokumendis esmakordselt esitatud vastuväidete esitamiseks ning

see põhjustab menetluse viibimise.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue

hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Harju Maakohtu 01.06.2021

2-20-10404

vaheotsuse põhjendavas osas tuvastas kohus järgmist: piisavalt selge on kokkuleppe

saavutamine käsundisaaja ja kostja vahel ning leping tuleb lugeda sõlmituks 10.08.2015

kliendilepingu lepingudokumendis märgitud tingimustel; 30.11.2016 arvel nr 2611041

märgitud tasud on maksmata ning tasunõue muutus sissenõutavaks 10.12.2016. Tallinna

Ringkonnakohtu 29.10.2021 otsusega ei tühistatud ega muudetud eeltoodud maakohtu

tuvastatud asjaolusid. Pooled on seotud juba jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludega

ning kohus ei saa asja sisulisel lahendamisel tuvastada asjaolusid erinevalt Harju Maakohtu

01.06.2021 otsusega tuvastatust. Kostja ei saa esitada hagile vastuväiteid, mille kohaselt ei ole

käsundisaaja ja kostja sõlminud 10.08.2015 kliendilepingu lepingudokumendis märgitud

tingimustel kliendilepingut. Samuti ei saa kostja esitada vastuväiteid sellele, et 30.11.2016 arvel

nr 2611041 märgitud mahus õigusteenust pole osutatud, tasu on maksmata ning tasunõue

muutus sissenõutavaks 10.12.2016.

15. Maakohus tuvastas, et kliendilepingu p 3.1 järgi tasub klient büroole tööülesannete täitmise

eest tunnihinna alusel, mis lepingu sõlmimise ajal on 120 eurot. Hinnale lisandub käibemaks,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks hüvitab klient vajalikud kulud (nt rahvusvahelised

kõned, kullerteenus, riigilõivud, kautsjonid, tõlketeenus, paljundamisteenus, sõidukulu, kui

tööülesannet täidetakse väljapool Tallinna), mida büroo on otseselt seoses tööülesannete

täitmisega kandnud. Kliendilepingu p 3.4 järgi esitab büroo kliendile arve(d) koos

spetsifikatsiooniga reeglina üks kord kuus, v.a teistsuguse kokkuleppe korral. Arvel

kajastatakse tasu tööülesannete täitmise eest ja sellega seotud kulusid, kui pooled ei ole

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud teisiti. Koos arvega esitab büroo

kliendile aruande, milles on välja toodud tehtud tööde ajaline kestvus ja selgitus tööde iseloomu

kohta. Klient kohustub arve tasuma seitsme kalendripäeva jooksul, arvates arve väljastamisest

büroo poolt. Klient peab sama tähtaja jooksul teatama büroole oma märkustest arve või arvel

kajastatud töö suhtes. Märkustest mitteteatamise korral loetakse arve kliendi poolt täies ulatuses

aktsepteerituks. Bürool on õigus küsida enne tööülesannete täitmisele asumist ettemaksu. Seega

on lepingupooled leppinud kokku tasu maksmises teenuste osutamise eest.

16. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja kirjeldanud, kas ja millises teenuse

kvaliteedis lepingupooled kokku leppisid. Samuti ei ole kostja kirjeldanud, milles seisnes

kokkulepitud kvaliteedile või vähemalt keskmisele kvaliteedile mittevastava õigusteenuse

osutamine. Kostja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid, mille kohaselt esitas kostja

vastavalt kliendilepingu p-s 3.4 sätestatule käsundisaajale märkused 30.11.2016 arvel märgitud

töö kohta. Seega tuleb arve kliendilepingu p 3.4 kohaselt lugeda kostja poolt täies ulatuses

aktsepteerituks ning kostja kohustus tasuma käsundisaajale õigusteenuse eest tasu 30.11.2016

arvel märgitud ulatuses, milleks oli 3717,54 eurot. Pooled ei vaielnud selle üle, et

täitemenetluses täiteasjas nr 022/2017/602 on kostjalt kohustuse täitmiseks sisse nõutud 615,29

eurot. Seega on tasu maksmata 3102,25 euro ulatuses.

17. Kuna kostjal oli käsundisaaja ja kostja vahelise lepingu alusel sissenõutavaks muutunud

3717,54 euro tasumise kohustus, siis on põhjendatud tuvastada, et kostjal oli kohustus tasuda

käsundisaajale 615,29 eurot, mis on käsundisaajale üle kantud täitemenetluse käigus.

18. 10.12.2019 nõude loovutamise teatisest nähtub kliendilepingust tulenevate nõuete

loovutamine. Kostja ei ole tõendanud, et tema ja käsundisaaja vahel oli sõlmitud muid

kliendilepinguid. Seega tõendab nõude loovutamise teade 10.08.2015 kliendilepingust

tulenevate nõuete loovutamist. Kostja on teate kätte saanud hiljemalt 24.10.2020, millal kostja

lepingulisele esindajale toimetati kätte hagiavaldus koos lisadega ja kostjal puudub õigus

keelduda nõude täitmisest uuele võlausaldajale.

2-20-10404

19. Kliendilepingu p 4.1 sisaldab järgmist kokkulepet: kliendi poolt lepingu p-s 3.4 nimetatud

arve tähtajaks tasumata jätmisel on bürool õigus peatada tööülesannete täitmine, nõuda viivist

0,05% tasumata summast iga viivitatud päeva kohta ja pidada kinni kliendi ülesandel koostatud

dokumendid kuni kliendi poolt arve täies ulatuses tasumiseni. Kuna kohus tuvastas

käsundisaaja ja kostja vahel kliendilepingu sõlmimise 10.08.2015 kliendilepingu tingimustel,

siis on poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe, mille kohaselt on viivisemäär 0,05% päevas.

Hageja nõuab kostjalt viivise 2071,27 euro tasumist. Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021

otsusega on hagiavalduses märgitud 11.12.2016 ja 12.12.2016 eest tasumisele kuuluva viivise

3,72 eurot nõue rahuldamata jäetud. Seetõttu on hageja viivisenõue alates 13.12.2016 kuni

17.07.2020 arvestatuna 2067,55 eurot, mis põhineb kokkulepitud viivise määral, tasu

maksmisega viivitatud päevade arvul ning põhinõude suurusel.

20. Maakohtu seisukohtade kohaselt on hagejal õigus alates 18.07.2020 kuni põhinõude

tasumiseni nõuda viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses, mis on

lepinguga kokkulepitud ulatusest väiksemas viivisemääras. Hageja ei ole põhjendanud, et tal

on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Seetõttu tuleb edasiulatuva viivise nõue

rahuldada osaliselt, s.o mitte suuremas ulatuses kui 1034,70 eurot (põhinõude ulatuses viivis

3102,25 eurot – sissenõutavaks muutunud viivis 2067,55 eurot = 1034,70 eurot).

21. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu teave, mille kohaselt puudus kostjal tsiviilasja nr 2-16-

129236 menetluse ajal elukoht Soomes. Isegi, kui kostjal puudus elukoht Soomes, siis ei saa

hagis märgitud asjaoludel hagejal olla kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Hageja ei ole

tõendanud käsundisaaja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepingust tulenevat kohustust ega selle

rikkumist kostja poolt. Kostja kohustus avaldada oma tõesed andmed elukoha kohta võib

tuleneda menetlusseadusest. Hageja avaldatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud hageja tsiviilasjas

nr 2-16-129236 menetlusosaliseks. Seega ei saanud kostja tsiviilasjas nr 2-16-129236

menetlusõiguste teostamisega hagejale kahju tekitada. Käsundisaaja ei ole nõude loovutamise

teatisest nähtuvalt loovutanud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevaid nõudeid

Apellatsioonkaebus

22. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 03.11.2022 otsus

osas, milles hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik

menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks tagasi Harju

Maakohtule.

23. Kostja esitas oma vastuväited hageja nõudele tähtaegselt. 18.01.2021 esitas kostja

vastuväited, mis tal olid selle aja seisuga, võttes arvesse, et kostja hinnangul oli hageja nõue

aegunud. Kohus ei olnud oma 07.01.2021 e-kirjas 18.01.2021 tähtaega määrates märkinud, et

18.01.2021 seisuga lõpetatakse eelmenetlus. Juhul, kui kohtu hinnangul ei täitnud kostja kohtu

07.01.2021 nõuet korrektselt, oleks kohus pidanud täitma oma selgitamiskohustust. Kohus

oleks pidanud juhtima tähelepanu asjaolule, et kostja vastuväide on üldine ning põhjendamata.

24. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021 otsusele, mille kohaselt tuli jätkata

menetlust hageja nõuete osas, mis ei olnud aegunud, edastas maakohus menetlusosalistele

11.08.2022 e-kirja, milles märkis, et pooltel on võimalik esitada avaldusi ja tõendeid kuni

05.09.2022 ning pärast seda tähtaega pooltel ei ole võimalik uusi tõendeid esitata. Samuti andis

kohus menetlusosalistele tähtaja vastaspoole 05.09.2022 menetlusdokumendi osas seisukoha

esitamiseks kuni 16.09.2022. Vastavalt kostja 30.08.2022 taotlusele määras kohus 30.08.2022

uued tähtajad, mille kohaselt pidid pooled esitama kõik avaldused ja tõendid hiljemalt

12.09.2022 hoiatusega, et peale tähtaega uusi tõendeid esitada ei saa. Vastaspoole dokumendi

2-20-10404

osas määras kohus tähtaja seisukoha esitamiseks kuni 23.09.2022. 11.08.2022 ega ka

30.08.2022 e-kirjas ei avaldanud kohus, et kostja avaldused ja tõendid võivad olla seotud üksnes

18.01.2021 menetlusdokumendis esitatud väidetega.

25. Kohus on jätnud põhjendamatult kostja 12.09.2022 menetlusdokumendis esitatud

vastuväited

arvestamata.

Kuivõrd

kohus

ei

ole

arvestanud

kostja

12.09.2022

menetlusdokumendis esitatud vastuväiteid, on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele hageja

hagi nõude rahuldamise osas. Hageja ei pidanud kostja 12.09.2022 menetlusdokumendis

esitatud vastuväiteid hilinenuks ning esitas nende osas omapoolsed seisukohad 15.09.2022.

Seega ei venitanud kostja 12.09.2022 esitatud väited kuidagi tsiviilasja menetlust.

26. Kostja avaldas 12.09.2022 menetlusdokumendis, et puudub kirjalik leping, mille alusel

kostja vastu rahaline nõue esitada. Tegemist on asjaoluga, mida kohus oleks pidanud hageja

nõude hindamisel arvestama sõltumata sellest, kas kostja oli selles osas vastuväite esitanud ning

sõltumata sellest, et maakohus oli 01.06.2021 otsusega tuvastanud, et kostja ja käsundisaaja

vahel oli kliendileping sõlmitud. Maakohus oleks pidanud tuvastama, millistel tingimustel ja

alustel on hagejal kostja vastu nõue, sh millisel viisil ja kuidas on kostja ja käsundisaaja

sõlminud kliendilepingu. Maakohus on jätnud tuvastama, kas kostja ja käsundisaaja vahel oli

kirjalik või suuline leping ning millal see sõlmiti.

27. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata, et kostja vaidlustas hageja nõude täies

ulatuses ja esitas 12.09.2022 täpse käsitluse ja tõendid, et hageja nõuab kostja käest raha

õigusabi teenuse eest, mis on juba tasutud.

28. Kuna käsundisaaja ja kostja vahel puudus kirjalik kliendileping ja maakohus ei tuvastanud,

millistel tingimustel ja millisel viisil kliendileping üldse sõlmiti, siis ei ole selge, millise

kliendilepingu alusel on nõuded hagejale loovutatud ning kuidas on nõude loovutamise teade

kostjale edastatud.

29. Kuivõrd kostja ja käsundisaaja vahel ei ole allkirjastatud kliendilepingut, millega kostja

oleks nõustunud viivise määraga 0,05%, siis on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja

viivisenõude 0,05% ulatuses.

30. Kostja ja käsundisaaja ei ole sõlminud tasu maksmise kokkulepet. Hagile lisatud

kirjavahetusest maksegraafiku osas ei nähtu, et kostja ja käsundisaaja oleks sõlminud

kokkuleppe, sh ei nähtu, millisest arve tasumisest räägitakse. Kuna koondarve kuupäevaks on

30.11.2016, siis kostja 21.01.2016 e-kirjast ei selgu, millise arve osas see on esitatud. Maakohus

on eeltoodu otsuse tegemisel jätnud arvestamata, mistõttu ei ole tuvastatud, millal hageja nõue

muutus sissenõutavaks. Kuna hageja ja käsundisaaja ei olnud kokku leppinud arvete tasumise

tähtajas, siis puudus ka tähtpäev arve tasumiseks ja hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks

ning kostja ei ole arve tasumisega viivitanud.

Vastustaja seisukoht

31. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-20-10404

33. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, millega jäeti hageja hagi kostja vastu kahjuhüvitise 540 euro tasumise nõudes

rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata

jõustunud.

34. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

35. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid

on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on

kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus

on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on

teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebustele

märgib ringkonnakohus järgmist.

36. Kostja etteheide maakohtule, et maakohus on jätnud ebaõigesti arvestamata kõik kostja

12.09.2022 menetlusdokumendis esitatud vastuväited hagile, on põhjendamatu. Maakohus

andis kostjale korduvalt võimaluse tuua esile kõik oma vastuväited hagile, esitada asjaolud ja

tõendid. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Maakohus selgitas 08.01.2021 kostjale, et kostja

07.01.2021 esitatud vastuväidetest hagile, mille kohaselt ta vastab hagile pärast seda, kui kohus

on võtnud seisukoha vaheotsuse tegemise küsimises, ei tulene kostja õigust jätta hagile sisulised

vastuväited esitamata, kui kostjal need on. Maakohus kohustas kostjat esitama kohtu määratud

tähtaja jooksul 18.01.2021 kõik oma sisulised vastuväited hagile. Lisaks selgitas kohus, et kui

kostja kohtu määratud tähtajaks tõendeid ei esita, siis on tal kohustus teatada, mis tõendeid ta

oma vastuväidete tõendamiseks kasutada soovib. Maakohus selgitas, et kui kohus jätab

aegumise vaheotsusega kohaldamata, siis arvestab kohus hageja nõude põhjendatuse

hindamisel vaid nende kostja vastuväidetega, mis esitatakse kohtu määratud tähtajaks hagi

vastuses. Lisaks märkis maakohus, et kõik sisulised vastuväited, mis esitatakse pärast kohtu

määratud hagile vastamise tähtaega, menetleb kohus TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud eelduste

esinemisel. Kostja esitas oma vastuväited hagile kohtu määratud tähtajaks 18.01.2021. Kostja

ei pidanud vajalikuks esitada tõendeid ega viidata tõenditele, millega ta oma vastuväiteid oleks

soovinud tõendada. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal poleks olnud selge, et tema peab esile

tooma ja tõendama kõiki oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Asjaolu, et kui kostja

jätab kohtu selgitustest hoolimata oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud õigel ajal esile

toomata ja tõendamata, on tema risk, et hagi lahendatakse tema kahjuks.

37. Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukorras, kus maakohus 11.08.2022, pärast Harju

Maakohtu 01.06.2021 ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021 otsuste jõustumist, andis

pooltele võimaluse esitada avaldusi ja tõendeid kuni 16.09.2022, ei tulenenud pooltele, sh

kostjale uute vastuväidete ja tõendite esitamist asjaolude suhtes, mille kohta oli maakohus

jõustunud vaheotsuses juba seisukoha kujundanud. Kohus ei tohi edasises menetluses ise oma

2-20-10404

vaheotsusest kõrvale kalduda (TsMS II komm/Vebri, Kõve (2017), § 449, p 3.2.4). Maakohus

selgitas pooltele täiendava tähtaja määramisel, et Harju Maakohtu 01.06.2021 vaheotsusega

tuvastatud asjaolud on pooltele siduvad. Kuna maakohus oli 01.06.2021 vaheotsusega, mis on

jõustunud, tuvastanud kokkuleppe saavutamise käsundisaaja ja kostja vahel 10.08.2015

kliendilepingus lepingudokumendis märgitud tingimustel, 30.11.2016 arvel nr 2611041

märgitud tasu sissenõutavaks muutumise, siis on need tuvastatud asjaolud menetlusosalistele

siduvad ning maakohus ei oleks saanud neid mitte kuidagi kostja hilisematest vastuväidetest

tulenevalt ümber hinnata. Vaheotsuse tegemise ajaks maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses

ei olnud ka vaidlust selle üle, et käsundisaaja ja kostja oleksid sõlminud õigusteenuse

osutamiseks lepingu 10.08.2015 kliendilepingu lepingudokumendis märgitud tingimustel, et

30.11.2016 arvel nr 2611041 märgitud tasud on maksmata, sest sellekohaseid vastuväiteid

kostja kohtu määratud tähtajaks esitanud ei olnud. Seetõttu on maakohus õigesti märkinud, et

kostja vastuväited juba tuvastatud asjaolude suhtes olid esitatud hilinenult, kuna maakohus ei

oleks saanud neid arvesse võtta (TsMS § 457 lg 1). Sama asja korduva menetlemise keelust

tulenevalt ei tohi kohus anda teistsugust hinnangut asjaoludele, mis olid jõustunud kohtulahendi

tegemise aluseks, ega arvestada uusi asjaolusid, mida kohtulahendi tegemise ajal faktilise

olukorra selgitamiseks arvesse ei võetud. Ei ole võimalik, et samas asjas, kus lähtutakse sama

vaidluse eseme piiridest, tuvastatakse samad asjaolud erinevalt, kui seda on tehtud jõustunud

kohtulahendiga. Kuna menetluslikult moodustab vaheotsus ja sellele järgneva lõppotsuse

läbivaatamine ühtse terviku, siis sama tsiviilasja menetlemisel vaheotsuse tegemisel tuvastatud

asjaolud on menetlusosalistele siduvad kogu menetluse raames (TsMS II komm/Järvekülg,

Kõve (2017), § 457, p 3.2.5).

38. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad

taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev

menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1).

39. Kostja etteheited selle kohta, et kohus tuvastas ebaõigesti asjaolusid ja hindas tõendeid, ei

ole põhjendatud. Kuivõrd maakohus tuvastas, et jõustunud Harju Maakohtu 01.06.2021

otsusega tuvastati, et käsundisaaja ja kostja olid kokku leppinud õigusteenuse osutamise

lepingus 10.08.2015 kliendilepingu lepingudokumendis märgitud tingimustel, mis sisaldas mh

tasu maksmise kokkulepet, siis ei pidanud maakohus hilisemas otsuses hakkama hindama,

millal, kas ja mil viisil ning mis tingimustel pooled õigusteenuse osutamise lepingu sõlmisid.

Seetõttu pole põhjendatud ka kostja väide, et käsundisaaja ei saanud loovutada hagejale

10.08.2015 kliendilepingust tulenevat nõuet kostja vastu, sest pole selge, kas see leping

käsundisaaja ja kostja vahel on üldse sõlmitud. Maakohus märkis õigesti, et kui jõustunud Harju

Maakohtu 01.06.2021 otsusega oli juba tuvastatud, et 30.11.2016 arvel nr 2611041 märgitud

tasud on maksmata ja tasunõue muutus sissenõutavaks 10.12.2016, siis olid need tuvastatud

asjaolud pooltele siduvad, mistõttu polnud maakohtul ka põhjust arvestada kostja 12.09.2022

menetlusdokumendis esitatud hilinenud vastuväiteid, et kostja oli hageja nõude osaliselt teise

arve alusel juba tasunud. Kuivõrd 30.11.2016 arve nr 2611041 sissenõutavus oli tuvastatud

Harju Maakohtu 01.06.2021 vaheotsusega, siis kostja vastuväidetest hoolimata, et tema sellega

ei nõustu, on jõustunud otsusega tuvastatud asjaolu käesoleval juhul pooltele siduv. Kolleegium

nõustub maakohtu seisukohaga, et kui kostja polnud välja toonud ja tõendanud, et ta on esitanud

käsundisaajale märkused 30.11.2016 arvele vastavalt kliendilepingu p 3.4 sätestatule, siis tuleb

arve kliendilepingu p 3.4 kohaselt lugeda kostja poolt täies ulatuses aktsepteerituks. Kolleegium

ei nõustu kostjaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti hageja õiguse nõuda kostjalt viivist 0,05%

2-20-10404

päevas. Harju Maakohtu 01.06.2021 jõustunud otsusega on tuvastatud, et käsundisaaja ja kostja

olid sõlminud õigusteenuse osutamise lepingu 10.08.2015 kliendilepingu lepingudokumendis

märgitud tingimustel. Kuna 10.08.2015 kliendilepingu sisaldas muuhulgas kokkulepet viivise

määras 0,05%, siis ei ole maakohus eksinud poolte kokkuleppe kindlakstegemisel viivise määra

osas, sest see oli tuvastatud jõustunud Harju Maakohtu 01.06.2021 otsuse alusel.

Menetluskulude jaotus

40. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

41. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud

kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

42. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

43. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)