2-15-10206/177 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. august 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-10206

Kohtuasi

X ja C õigusjärglaste Y, Z ja F hagi Q vastu

pärandvara jagamiseks ja ühisomandi lõpetamiseks

Q vastuhagi X ja C õigusjärglaste Y, Z ja F vastu kahju

hüvitamiseks

ning

pärandvara

ja

pärandvaral

lasuvate kohustuste jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. augusti 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9188,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja (vastustaja) Z (isikukood XXXXXXXXXX)

Hageja (vastustaja) F (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate poolel kaasatud kolmas isik H (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hagejate ja kolmanda isiku ühine lepinguline esindaja

vandeadvokaat Risto Käbi

Kostja (apellant) Q (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Deivi

Vaht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

asja

materjalide

juurde

võtmata

Q

21. septembri

2021.

a

menetlusdokumendile lisatud tõendid (75 tk) ja eemaldada need pabertoimikust.

2. Jätta Q 16. augustil 2023 esitatud seisukohad tähelepanuta.

2-15-10206

2 (32)

3. Muuta maakohtu määratud vastuhagi hinda ja määrata Q vastuhagi hinnaks

9188,36 eurot.

4. Tühistada Harju Maakohtu 18. augusti 2021. a otsus osaliselt Ä ja Õ pärandvarasse

kuuluva 69/100 mõttelise osa korteriomandist asukohaga XXX, Tallinn (registriosa

nr XXXXXXXX) jagamise viisi osas, s.o osas, milles maakohus mõistis Qle omandi

kaotamise eest makstava hüvitise Hlt välja, nägi Qle omandi kaotamise eest

makstava hüvitisena ette vähem kui 19 320 eurot ning jättis kindlaks määramata

kohtuotsuse täitmise korra, millega oleks seadnud Q omandi üleandmiseks vajalike

tahteavalduste andmise sõltuvusse hüvitise maksmisest omandi kaotamise eest ja

määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise tähtaja. Teha nimetatud osas uus otsus,

millega jagada Ä ja Õ pärandvara hulka kuuluv 69/100 mõtteline osa

korteriomandist asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX) ja määrata

kindlaks kohtuotsuse täitmise kord tervikresolutsiooni punktides 10.2–10.5

sätestatud viisil, sh muuta vastavalt maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 1–4

sõnastust.

5. Tühistada Harju Maakohtu 18. augusti 2021. a otsus menetluskulude jaotuse osas

(resolutsiooni punktid 6 ja 7) ning teha selles osas uus otsus, millega jätta poolte ja

kolmanda isiku maakohtus kantud menetluskuludest 85% menetlusosaliste endi

kanda ja 15% Q kanda.

6. Jätta Harju Maakohtu 18. augusti 2021. a otsus muus osas muutmata, sh osas,

millega maakohus jättis rahuldamata Q vastuhagi (resolutsiooni punkt 5).

7. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

8. Jätta poolte ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 30% solidaarselt X, Y, Z ja

F kanda ning 70% Q kanda. Kolmanda isiku ringkonnakohtus kantud

menetluskuludest jätta 30% tema enda kanda ja 70% Q kanda.

9. Mõista Xlt, Ylt, Zlt ja Flt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 165 eurot

riigilõivust, mille tasumisest Q oli Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2022. a

määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ja 51,84 eurot Qle

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasudest ja kuludest, s.o kokku

216,84 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest

vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude

maksmisega viivitamise korral tuleb Xl, Yl, Zl ja Fl tasuda otsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

10. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

10.1. Rahuldada X ja C õigusjärglaste Y, Z ning F hagi Q vastu Ä ja Õ pärandvara

jagamiseks

ning

ühisomandi

lõpetamiseks

69/100-le

korteriomandist

asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX) ning Q kohustamiseks

teha kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalikud tahteavaldused.

10.2. Lõpetada Ä ja Õ pärandvara ühisus H ja Q vahel ning jagada Ä ja Õ

pärandvara hulka kuuluv 69/100 korteriomandist asukohaga XXX, Tallinn

(registriosa nr XXXXXXXX) selliselt, et ühisomandis olev 69/100 mõtteline osa

korteriomandist jääb H ainuomandisse ja H kohustub tasuma Qle tema

omandi kaotamise eest hüvitist 19 320 eurot.

10.3. Kohustada

Q

andma

nõusolekud

ja

tegema

tahteavaldused

(kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusregistris registriosa

nr XXXXXXXX II jaos korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn 69/100

mõttelise osa omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega

kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna H (isikukood

XXXXXXXXXXX).

2-15-10206

3 (32)

10.4. Kohustada Q andma resolutsiooni punktis 10.3 märgitud nõusolekud ja

tegema tahteavaldused üksnes juhul, kui H on täitnud kohustuse tasuda Qle

resolutsiooni punktis 10.2 sätestatud hüvitis 19 320 eurot.

10.5. Määrata kindlaks, et Qlt saab resolutsiooni punktis 10.3 märgitud

tahteavaldusi nõuda kuue kuu jooksul praeguse kohtuotsuse jõustumisest ning

pärast seda tähtaega kaotavad resolutsiooni punktid 10.2–10.4 õigusjõu.

10.6. Jätta rahuldamata Q vastuhagi X ja C õigusjärglaste Y, Z ja F vastu

ühisomandi lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks kostja taotletud viisil ning

pärandvaral

lasuvate

kohustuste

jagamiseks

ja

kahju

hüvitise

väljamõistmiseks.

10.7. Jätta poolte ja kolmanda isiku maakohtus kantud menetluskuludest 85%

menetlusosaliste endi kanda ja 15% Q kanda.

10.8. Jätta poolte ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 30% solidaarselt X, Y,

Z ja F kanda ning 70% Q kanda. Kolmanda isiku ringkonnakohtus kantud

menetluskuludest jätta 30% tema enda kanda ja 70% Q kanda.

10.9. Mõista Xlt, Ylt, Zlt ja Flt solidaarselt riigituludesse välja 165 eurot riigilõivust,

mille tasumisest Q oli Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2022. a

määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ja 51,84 eurot Qle

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasudest ja kuludest, s.o kokku

216,84 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse

jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Riigi kasuks välja

mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb Xl, Yl, Zl ja Fl

tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja I) ja C esitasid Harju Maakohtule hagiavalduse Q (kostja) ja H vastu pärandvara

osaliseks jagamiseks, ühisomandi lõpetamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks. Hagejad palusid

lõpetada nende ja kostja ühisomand ning hagejate ja H kaasomand korteriomandile, mis asub

Tallinnas XXX (registriosa nr XXXXXXXX) (edaspidi ka korteriomand või XXX

korteriomand).

2. Maakohus võttis 28. augusti 2015. a määrusega menetlusse hagejate hagi kaas- ja ühisomandi

lõpetamiseks ja jagamiseks.

3. Maakohus rahuldas 7. septembri 2016. a otsusega hagi ning otsustas lugeda XXX

korteriomandi kaasomanikeks hageja I 69/400 osas, C 69/400 osas, kostja 138/400 osas ja H

2-15-10206

4 (32)

124/400 osas; lõpetada hageja I, C, kostja ja H kaasomandi XXX korteriomandi suhtes ning

müüa korteriomand avalikul enampakkumisel; avalikul enampakkumisel saadud müügist

saadud raha jagada hageja I, C, kostja ja H vahel vastavalt nende osade suurusele. Maakohus

jättis hageja I ja C menetluskulud kostja ja H kanda ja määras kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. veebruari 2017. a otsusega maakohtu 7. septembri

2016. a otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

5. Hageja C suri 16. detsembril 2016, mistõttu lubas maakohus 15. juuni 2017. a määrusega

hagejatena menetlusse astuda C õigusjärglastel Yl, Zl ja Fl.

6. Maakohus eraldas 21. novembri 2017. a määrusega hagejate hagi H vastu kaasomandi

lõpetamiseks iseseisvasse menetlusse ja peatas selle menetluse kuni praeguses asjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni. Kohus selgitas, et praeguses asjas on vaja kõigepealt jagada

pärandvara ja alles siis otsustada, kas kaasomandi lõpetamine kaasomanike vahel on

põhjendatud.

7. Maakohus jättis 27. aprilli 2018. a määrusega rahuldamata H taotluse hagejate asendamiseks

ja tema kolmanda isikuna kaasamiseks. Kohus põhjendas seda sellega, et kostja ei andnud

nõusolekut hagejate asendamiseks ja H kaasamine iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ei ole

õigustatud, kuna ei ole tõenäoline, et kohtulahend võiks talle tuua kaasa seaduses nimetatud

tagajärgi.

8. Hagejad esitasid 27. mail 2019 täpsustatud hagiavalduse, milles palusid lõpetada ühisomand

69/100 kaasomandi osale XXX korteriomandist, jättes selle H ainuomandisse ja määrates H

poolt kostjale omandi kaotuse hüvitamiseks 5805 eurot. Hagejad palusid kohustada kostjat

andma vajalikud nõusolekud korteriomandi seniste omanike kustutamiseks ja H sisse

kandmiseks korteriomandi ainuomanikuna.

Hagejad tõid esile, et 16. veebruaril 2018 müüsid X, Z, F ja Y Hle oma mõttelised osad Õ

pärandvara ühisuses, mille hulka kuulus 69/100 mõttelist osa XXX korteriomandist, mille

tulemusena on H korteriomandi kaasomanik 31/100 osas ja ühisomanik 69/100 osas koos

kostjaga. Vaatamata H 9. aprilli 2018. a taotlusele, ei asendanud kohus hagejaid menetluses

Hga ega kaasanud H menetlusse kolmanda isikuna. Hagejad palusid seetõttu kajastada

kohtuotsuse resolutsioonis hagejate asemel Õ õiguste ja kohustuste tegelikku omanikku ehk H.

Kui kohus ei pea seda võimalikuks, taotlesid hagejad lahendi tegemist nende kasuks.

9. Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2019. a määrusega hagejate taotluse ja kaasas H menetlusse

kolmanda isikuna hagejate poolel. Maakohus leidis, et H tuleb menetlusse kaasata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210 lg 3 alusel. Praeguses asjas tehtav otsus mõjutab

H õigusi ja huve, sest ta on saanud hagejate õiguste omanikuks.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

10. Hagejate 27. mail 2019 ja 16. juulil 2021 täpsustatud hagiavalduse kohaselt palusid hagejad

lõpetada ühisomand 69/100 kaasomandi osale XXX korteriomandis, jättes selle H

ainuomandisse ja määrates, et Hl tuleb tasuda kostjale omandi kaotuse hüvitamiseks 19 320

eurot. Hagejad palusid kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud XXX korteriomandi

seniste omanike kustutamiseks ja H sisse kandmiseks korteriomandi ainuomanikuna. Hagejad

palusid jätta menetluskulud kostja kanda.

2-15-10206

5 (32)

10.1. Hagejate väitel olid Ä ja Õ kuni Ä surmani 9. jaanuaril 2006 abielus ning vaidluse all olev

69/100 kaasomandi osa XXX korteriomandis omandati abielu ajal. Seega oli tegu abikaasade

ühisvaraga, mis eelduslikult jagunes abikaasade vahel võrdselt, st vaid 1/2 huvist korterile

kuulus Ä pärandvara hulka ja 1/2 huvist kuulus Õ-le abieluvarana. Asjaolu, et XXX

korteriomandi 69/100 mõttelist osa oli Ä ja Õ ühisvara, on tõendatud ka Harju Maakohtu 10.

märtsi 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-4561. Õ oli Ä abikaasana viimase pärija 1/2 osas,

mille kohta on menetluses esitatud pärimistunnistus. Seega sai Õ Ä pärijana juurde 50% Ä

abieluvarasse kuulunud huvist korteriomandi kaasomandi osale. Kokku vastas tema huvi 75%-

le korteriomandi 69/100 kaasomandi osast.

Korteriomandi teise, 31/100 kaasomandi osa omanik oli ja on H. H omandas 16. veebruaril

2018 sõlmitud lepingu alusel hagejatelt 100% Õ pärandvara ühisusest. Vastav muudatus on

kantud korteriomandi osas ka kinnistusraamatusse.

10.2. Korteriomand (sh praegu selle ühisomandisse kuuluv kaasomandi osa) tuleb jätta H

ainuomandisse. Tema huvile vastab 3/4 Ä ja Õ endisest ühisomandist (69/100 tervikust), millele

lisandub talle ainuomandina kuuluv 31/100 mõttelist osa korteriomandist. Kokku vastab H

huvile (3/4) × (69/100) + 31/100 = 331/400 ehk 82,75% korteriomandist. Ülejäänud 17,25%

vastab kostja huvile. Tulenevalt 82,75% huvist terviku suhtes on Hl kostjast kordades suurem

huvi saada korteriomandi omanikuks. H on valmis hüvitama kostjale tema huvile vastava osa

korteriomandi väärtusest vastavalt eksperthinnangule, s.o 19 320,00 eurot (17,25% 112 000

eurost). H on kaasomanikuna kasutanud igapäevaselt ja katkematult korteriomandit alates

aprillist 2013 ja soovib ka edaspidi korteriomandit tervikuna enda tarbeks kasutada. H on alates

juunist 2018 teinud väga halvas seisukorras olevas korteriomandis enda jõudude ja kuludega

suuri koristustöid. Erinevalt Hst ei ole kostja kunagi korteriomandis elanud, st ei saa rääkida

korteriomandi emotsionaalsest väärtusest kostjale. Kostja ei ole kunagi korteriomandi

korrastamisse ja majandamisse panustanud. Kostja ei ole ka võimeline seda tegema, mh

materiaalse võimekuse puudumise tõttu. Kostja ei ole võimeline muutma korteriomandit

elamiskõlbulikuks ega kandma korteriomandi omamisega seotud kulutusi.

Hl puudub huvi olla korteriomandi kaasomanik koos kostjaga, kes ei ole võimeline omaniku

kohustusi täitma ega milleski kokku leppima. Kostja koostöövõime puudumine (nt suheldes

oma advokaadiga) on olnud ilmselge ka praeguses menetluses. Korteriomandi kasutamist ei saa

mõistlikult korraldada nii, et kostjal oleks korteriomandis eraldi kasutatav pind kõigi vajalike

funktsioonidega eluruumi kasutamiseks, mis vastaks tema 17,25% huvi suurusele.

Hagejad ja H ei nõustu kostja pakutud viisidega ühisomandi lõpetamiseks. Mõeldamatu on jätta

korteriomand kostjale kohustusega hüvitada Hle omandi kaotus rahas. Kostja on menetluses

korduvalt taotlenud ja saanud menetlusabi, mis tähendab, et nii tema enda kui ka kohtute

hinnangul on kostja majanduslik seis halb. Nendel asjaoludel ei saa jääda lootma, et kostjal

oleks rahalised vahendid Hle omandi kaotuse hüvitamiseks. Vastuhagis hagejate vastu suunatud

rahalised nõuded on aegunud ja tõendamata ning tasumine nende tasaarvestamisega ei tule kõne

alla. Muudele finantseerimisallikatele ei ole kostja viidanud.

Kostja vastuväited

11. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostja vastuhagi

2-15-10206

6 (32)

12. Kostja esitas 15. detsembril 2017 vastuhagi, milles palus mõista hagejatelt solidaarselt

kostja kasuks välja kahju hüvitis 5688,36 eurot; jagada Ä pärandvara, jättes XXX korteriomandi

69/100 suurusega mõttelise osa kostja omandisse; tasaarvestada enamsaadud pärandvara eest

hagejatele väljamaksmisele kuuluv hüvitis hagejatel lasuva kahju hüvitamise kohustusega ning

jätta menetluskulud hagejate kanda.

12.1. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et tema ja hagejad on XXX korteriomandi 69/100 suuruse

mõttelise osa ühisomanikud. Ühisomanikeks saadi Ä vara pärimisega. Vaidlusaluse

korteriomandi pärisid võrdsetes osades kostja ja Ä üleelanud abikaasa Õ. Kuna Õ suri 2. mail

2006, pärisid tema vara võrdsetes osades tema pojad C ja X. Kuna C suri 16. detsembril 2016,

on tema vara pärijateks tema lapsed Z ja F ning tema abikaasa Y.

12.2. Kostja on nõus, et ühisomand korteriomandi mõttelisele osale tuleb lõpetada, kuid palub

jätta 69/100 mõtteline osa korteriomandist kostja omandisse. Kuna tegemist oli põlenud

korteriga pooleldi lagunenud elamus, siis oli selle turuväärtus 1. augustil 2006 300 000 Eesti

krooni ehk 19 174,23 eurot. Korteriomandi mõttelise osa jätmisega kostja omandisse kaasneb

kostja kohustus maksta hagejatele välja 50% pärandvara väärtusest ehk 9587,12 eurot.

12.3. Teistele pärijatele väljamakstavast summast tuleb maha arvata pärandvaral lasuvad

kohustused, mh kostja kahjunõue Ä pärijate vastu, mis tekkis kostjal kui KKK, Tallinn korteri

omanikul XXX korteriomandis 9. jaanuaril 2006 toimunud tulekahju tagajärjel.

Pärandvara nimekirjas märgitu kohaselt lasub Ä pärandvaral kohustus 178 000 Eesti krooni

ulatuses, mis vastab 11 376,71 eurole. Kohustuse sisuks on kostja kahjunõue, mille põhjuseks

olid tulekahjust tingitud kustutusvee ja elamusiseste konstruktsioonide kahjustused kostjale

kuuluvale KKK korterile. Kostja korterile tekkisid järgmised kahjud:

-

akende kinni katmine tuletõrje töö tagajärjel (klaasivaru keldris) – 6000 EEK;

-

elektrijuhtmestiku asendamine – 4830 EEK;

-

ülespanemata ripplaeplaatide riknemine – 3000 EEK;

-

vannitubades lõhki külmunud torustik, WC potid – 36 000 EEK;

-

kipskrohv-laepinna, vahelae niiskus-riknemine – 110 000 EEK;

-

seintel lahti rullunud tapeedi tagasi(panek) ja hallitustõrje – 2140 EEK;

-

puitlaastplaadi ülespundumiste kõrvaldamine/asendamine – 650 EEK;

-

soojavee boileri ja torustiku taastamine – 2500 EEK;

-

mööbli niiskuskahjustused – 4000 EEK;

-

pehme mööbli hallitamine – 440 EEK;

-

tuppa toodud küttematerjali niiskumine – 1500 EEK;

-

toiduainete varu riknemine külmkapi sula tõttu – 570 EEK;

-

voodipesu ja linade hallitus – 724 EEK;

-

muud niiskust sisse imavate esemete kahjustused – 1646 EEK;

-

seintele kinnitatud riiulites olevad raamatud – 1600 EEK;

-

koide poolt ära söödud Baltmani pintsak – 2400 EEK.

Surnud Ä vastutab tema korteris toimunud tulekahju tagajärjel kostjale tekkinud kahju eest.

Pärast Ä surma on kohustus läinud üle tema pärijatele. Kuna ka kostja on Ä pärija, kellele

kuulub 50% Ä pärandvarast, on hagejatel kohustus hüvitada kostjale pärandvaral lasuvad

kohustused 50% ulatuses ehk 5688,36 eurot.

12.4. Kuna kostja peab maksma hagejatele hüvitise 9587,12 eurot ja hagejad peavad hüvitama

kostjale pärandvaral lasuvatest kohustustest 5688,36 eurot, palub kostja vastastikused

2-15-10206

7 (32)

kohustused tasaarvestada, mille tulemusena peab kostja maksma hagejatele pärandvara

enamsaadu eest hüvitisena 3898,76 eurot (9587,12 - 5688,36).

Hagejate ja kolmanda isiku vastuväited vastuhagile

13. Hagejad ja kolmas isik olid seisukohal, et kostja nõue kahju hüvitamiseks on aegunud, sest

tulekahjust, mis väidetava kahju kostjale tekitas, on möödunud rohkem kui 10 aastat (see toimus

9. jaanuaril 2006). Lisaks on hageja nõue tõendamata. Hageja enda koostatud inventuuriakt ei

tõenda kahjunõuet. Hagejad vaidlesid vastu ka kostja nõudele jätta XXX korteriomand kostjale.

Kostja on menetlusabi saav isik, kellel puudub töökoht, kindel elukoht ja stabiilne sissetulek.

Kostja ei ole krediidikõlbulik. Seega ei ole mõistlik jätta korteriomandit kostja omandisse, kuna

tal ilmselgelt puudub võimekus hüvitada teistele pärijatele enam saadu rahas. Selline kohtuotsus

ei oleks täidetav.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

14. Maakohus rahuldas hagi ja lõpetas Ä ja Õ pärandvara ühisuse H ja kostja vahel ning jagas

Ä ja Õ pärandvaraks oleva 69/100 XXX korteriomandist selliselt, et pärandvara jagamise

tulemusena jääb ühisomandiks olev 69/100 korteriomandist H ainuomandisse. Kohus asendas

otsusega kostja nõusolekud ja tahteavaldused kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1

tähenduses kinnistusregistris korteriomandi 69/100 mõttelise osa omanikukande kustutamiseks

ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna

H. Maakohus mõistis Hlt kostja kasuks välja 13 330,80 eurot hüvitisena omandi kaotamise eest.

Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis X ja C õigusjärglaste Y, Z ja F ning H

menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohus ei määranud

kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

14.1. Kohus tuvastas, et Ä ja Õ pärimistunnistus tõendab järgnevat:

• Ä, kes oli Õ abikaasa ja kostja ema, suri 9. jaanuaril 2006;

• Õ ja kostja pärisid kumbki ½ mõttelise osa Ä pärandvarast;

• Õ suri 2. mail 2006;

• Õ pärijateks olid tema pojad C ja X võrdsetes osades ehk kumbki päris 1/2 suuruse

mõttelise osa oma isa pärandvarast.

14.2. Kuna Ä ja Õ olid abielus kuni Ä surmani 9. jaanuaril 2006 ning Ä ja Õ ei olnud sõlminud

abieluvaralepingut ega ühisvara jagamise lepingut, kohaldus nende varasuhtele ühisvararežiim.

Ä ja Õ ühisvaraks oli mh 69/100 mõtteline osa XXX korteriomandist. Nimetatut tõendavad

kinnistusraamatu väljavõte, mille kohaselt kanti Ä esmakordselt kinnistusraamatusse 69/100

mõttelise osa omanikuna 5. juulil 2005; samuti Harju Maakohtu 10. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 2-07-4561, millega jäeti rahuldamata kostja hagi C ja X vastu, kus kostja palus

tuvastada, et nimetatud korteriomandi mõtteline osa oli Ä lahusvara. Seega kuulus Õle pärast

tema abikaasa Ä surma pool korteriomandi 69/100 mõttelisest osast ning ta päris oma abikaasa

järel enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 16 lg 1 p 1 alusel 1/4

korteriomandi mõttelisest osast. Kostja päris oma ema Ä järel 1/4 korteriomandi 69/100

mõttelisest osast vastavalt pärandi avanemise ajal ehk enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 13

lg-s 1 sätestatule.

14.3. Tulenevalt asjaolust, et Õ suri 2. mail 2006, pärisid tema osa korteriomandi 69/100

mõttelisest osast tema pojad C ja X 1/2 mõttelises osas vastavalt PärS § 13 lg-s 1 sätestatule.

Seega oli kostjal õigus pärast oma ema surma 69/400-le (1/4 69/100-st), Xl pärast oma isa surma

2-15-10206

8 (32)

207/800-le (1/2 207/400-st) ja Cl pärast oma isa surma 207/800-le (1/2 207/400-st)

korteriomandi 69/100 mõttelisest osast. Kuna C suri 16. detsembril 2016, pärisid C

õigusjärglased, s.o tema tütar Z, poeg F ja abikaasa Y, igaüks võrdse mõttelise osa (1/3) C

pärandist. Seega said Xst, kostjast, Yst, Zst ja Fst korteriomandi 69/100 mõttelise osa

ühisomanikud ning Zl, Fl ja Yl oli õigus 69/800-le (1/3 207/800-st) korteriomandi 69/100

mõttelisest osast.

14.4. Vaidlus puudub, et H on korteriomandi kaasomanik 31/100 mõttelises osas. Vaidlus

puudub ka selles, et 16. veebruaril 2018 müüsid X, Z, F ja Y Hle oma mõttelised osad Õ

pärandvara ühisuses, mille hulka kuulus ka 69/100 mõttelist osa korteriomandist, mille

tulemusena on H korteriomandi kaasomanik 31/100 mõttelises osas ja ühisomanik 69/100

mõttelises osas koos kostjaga.

14.5. Maakohus juhindus pärandvara jagamisel alates 1. septembrist 2009 kehtiva PärS §-s 184

sätestatust, mille kohaselt jagatakse pärandvara kaaspärijate vahel kehtiva PärS § 152 lg 1

alusel. Osundatud sätte kohaselt tuleb pärandvara jagamisel määrata kindlaks, millised pärandi

hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale,

kusjuures pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui

samast seadusest ei tulene teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 reguleerib asja jagamist

kaasomandi lõpetamisel ja sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis

oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike

vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta

teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

14.6. Arvestades, et H on korteriomandi kaasomanik 31/100 mõttelises osas ja ühisomanik

69/100 mõttelises osas koos kostjaga, tuleb pärandvaraks olev 69/100 mõtteline osa

korteriomandist jagada vastavalt kummagi osa suurusele pärandvaras. Kuna kostjal on õigus

saada oma ema pärandist 69/400, on Hl õigus saada korteriomandi ühisomandi osast 207/400.

14.7. Kohus pidas õiglaseks ja põhjendatuks lõpetada Ä ja Õ pärandvara ühisus ja ühisomand

korteriomandi 69/100 mõttelisele osale selliselt, et jätta korteriomandi mõtteline osa Hle ning

mõista Hlt kostja kasuks välja hüvitis omandiõiguse kaotamise eest. Maakohus arvestas

seejuures asjaoludega, et H on korteriomandi kaasomanik 31/100 mõttelises osas ning

korteriomandi 69/100 osast on tal õigus saada 207/400 ja kostjal on õigus vaid 69/400-le

korteriomandist; Hl on olemas rahalised vahendid, et maksta kostjale tema omandiõiguse

kaotamise eest hüvitis kohe välja, mida kostjal ei ole (seda kinnitab asjaolu, et viimane on

korduvalt taotlenud kohtult riigi õigusabi); H elab vaidlusaluses korteris alates 2016. a-st, kuid

kostja ei ole seal kunagi elanud; H on panustanud alates 2018. a-st vaidlusaluse korteri

koristamisse ja selle elamiskõlblikuks muutmisse. Arvestades, et korteriomandi turuväärtus on

112 000 eurot, mida tõendab RE Kinnisvara AS-i hindamisakt, millest ühisomandis olev osa

moodustab 69/100 ehk 77 280 eurot, millest omakorda on kostjal õigus saada 69/400, tuleb Hlt

mõista kostja kasuks välja 13 330,80 eurot (77 280÷400×69) omandiõiguse kaotamise eest.

14.8. Maakohus asendas kohtuotsusega kostja nõusolekud ja tahteavaldused KRS § 341 lg 1

tähenduses korteriomandi teise jao omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks,

millega kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna H.

14.9. Kostja vastuhagi osas nõustus kohus hagejatega, et kostja ei ole oma nõuet Ä pärandvara

vastu tõendanud, mistõttu seda ei saa rahuldada. Kohus selgitas kostjale 29. septembri 2020. a

kirjas, millised on tema nõude rahuldamise eeldused, millistest normidest kohus kostja nõude

2-15-10206

9 (32)

läbivaatamisel juhindub ning mida peab kahju hüvitamise nõude esitaja oma nõude

rahuldamiseks tõendama. Kostja ei esitanud tal väidetavalt tekkinud kahju tõendamiseks ühtki

tõendit. Kostja enda poolt 1. augustil 2006 koostatud Ä pärandvara inventuuriakti ja

korteriomandi ühistelt omanikelt ajavahemiku mai 2005 kuni detsember 2007 eest laekumata

kommunaalmaksete saldo ei tõenda kostjale tekkinud kahju ja tema nõuet pärandvarasse. Seega

jättis kohus kostja vastuhagi pärandvaral lasuvate kohustuste jagamiseks rahuldamata. Kuna

kostjal ei ole nõuet Ä pärandvara vastu, ei võtnud kohus otsuses seisukohta hagejate väidete

kohta seoses kostja nõude aegumisega.

14.10. Kuivõrd kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, pidas kohus põhjendatuks

jätta kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tema enda kanda ning hagejate ja kolmanda

isiku menetluskulud kostja kanda. Kohus otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud otsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas 21. septembril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 29. novembril 2021 täiendatud

apellatsioonkaebuse ja täpsustas 22. detsembril 2021 selle taotlusi. Täpsustatud taotluse

kohaselt palub kostja teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada ning mõista hagejatelt

solidaarselt kahju hüvitisena välja 5688,36 eurot, jagada Ä pärandvara kostja ja hagejate vahel,

jättes XXX korteriomandi 69/100 mõttelist osa kostja omandisse, ning tasaarvestada

pärandvara enamsaadu eest hagejatele välja maksmisele kuuluv hüvitis hagejatel lasuva kahju

hüvitamise kohustusega. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

15.1. Kostja toob enda esitatud apellatsioonkaebuses välja, et ta on elanud vaidlusaluses

korteris alates 1986. a-st ning pole oma isiklikke asju sealt ära viinudki. Kohtuotsusest ei nähtu,

kuidas jagatakse pärijate vahel Ä pärandvara inventuuri käigus tuvastatud eri pangaarvetel

olevad summad. Kohtuotsus ei näi erapooletu ja tasakaalustatuna, kuna arvestab ja eelistab vaid

ühe osapoole huve, kes pole isegi pärija. Kostja pole kõiki kohtule esitatud dokumente näinud,

millega on rikutud tema õigust tutvuda kõigi menetluses esitatud dokumentidega teiste

osapooltega võrdsetel alustel. Menetlusse 19. juulil 2021 esitatud dokumenti pole kostjale

nähtavaks tehtud ega talle kätte toimetatud. Eksitav on kohtuotsuses märgitu, et osapoolte vahel

ei ole vaidlust pärandiosade suuruste ja pärandvara pärijate vahel jagamise osas. Kohus ei

arvestanud, et Õ ei panustanud vaidlusaluse korteriomandi soetamisse. Vastuhagi osas oli kostja

seisukohal, et on ilmne, et elamu teisel korrusel toimuva tulekahju kustutamise käigus saavad

tuletõrje kustutusvee tõttu kannatada otse selle all olevad korterid. Kahju tekkimine on sel juhul

vältimatu. Kohus oleks võinud vastuhagis esitatud summat poolitada või tuua välja omapoolse

nägemuse, aga vastuvõetamatu on jätta alumise korruse korteri omanik hüvitisest ilma.

Pärandvara inventuuri esitamise ajal kostjalt lisatõendeid ei soovitud ja 15 aastat Hiljem ei ole

alust neid nõuda. Tsiviilasjas on tekitatud alusetuid menetluskulusid.

15.2. Kostjale määratud esindaja esitatud apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus

seaduslik ega põhjendatud.

15.2.1. Maakohus on otsuse resolutsioonis lahendanud nõudeid, mida kohus ei olnud

menetlusse võtnud. Maakohus ei ole võtnud menetlusse pärandvara jagamise hagi. Ka

maakohtu 19. detsembri 2017. a määrusest ei nähtu, et kohus oleks võtnud menetlusse Ä

pärandvara jagamise nõude. Hagejate 16. juulil 2021 täpsustatud hagiavalduse nõudeid ei ole

maakohus määrusega menetlusse võtnud.

2-15-10206

10 (32)

15.2.2. Kohtule on esitatud nii Ä kui ka Õ pärandvara jagamise nõuded, kuid arusaamatu on,

kelle pärandvara jagamise nõuet maakohus menetles. Erinevate isikute pärandvara jagamisel ei

saa vaidluse pooleks olla samad isikud. Kostja ei saa kostjana osaleda Õ pärandvara ühisuse

lõpetamises, sest see saab toimuda vaid kaaspärijate vahel.

15.2.3. H on kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Kohtulahendiga ei ole

võimalik tekitada kolmandale isikule õigusi ega kohustusi. H ei ole esitanud kohtusse

põhimenetluses iseseisvat nõuet. Hagejad soovivad anda pärandvara jagamise tulemusel vara

üle kolmandale isikule, millel puudub materiaalõiguslik alus.

15.2.4. Abikaasa surma järel muutub abikaasade ühisomand üleelanud abikaasa ja pärijate

kaasomandiks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08). Kuna Õ suri pärast Ä, muutus

tema osa ühisomandis kaasomandiks. Õ pärijad ei ole võõrandanud Hle Õ kaasomandi osa

vaidlusaluses korteris. Hle läks Õ pärandvara ühisuse omandamisega üle vaid õigus nõuda Õ

pärandiosa Ä järel vastavalt PärS § 16 lg 1 p-le 1. Hle ei ole üle läinud Õle pärast Ä surma

kuulunud poolt mõttelist osa kinnistust.

15.2.5. H on omandanud notariaalse lepinguga Õ pärandvara ühisuse osa, kuid ei ole

omandanud Ä pärandvara ühisuse osa. Õ pärandvara ja Ä pärandvara on iseseisvad ja erineva

varakoosseisuga. Asjaolu, et Õ pärandvara hulka kuulub Ä pärandvara, ei tee H veel Ä

pärandvara ühisuse kaaspärijaks. Seega ei olnud võimalik Ä ja Õ pärandvara ühisust H ja kostja

vahel lõpetada. Hl tuleb esmalt omandada osa Ä pärandvara ühisusest.

15.2.6. Selleks, et pärandvara ühisus lõpetada, tuleb esmalt kindlaks määrata pärandvara

koosseis (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 13). Kuna kohus pärandvara

koosseisu kindlaks ei määranud, puudus kohtul ka õigus pärandvara ühisus lõpetada.

15.2.7. Hagi hinna mõttes on tegemist kolme erineva nõudega – pärandvara jagamine,

kaasomandi lõpetamine ja kinnistusraamatus kande tegemine – hinnaga vähemalt 10 500 eurot,

millelt on riigilõiv tasumata. Kohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 10 järgi hagi menetlusse, kui

hagiavalduses esitatud nõudelt ei ole tasutud riigilõivu.

15.3. Maakohus ei arutanud pooltega kõiki kaasomandi jagamise viise. Olukorras, kus kostja ei

ole soovinud korterit kaotada ning korteril on kaks sissepääsu, oleks maakohus pidanud

pooltega arutama ka korteri reaalosadeks jagamise võimalust.

15.4. Kostja ei nõustu maakohtuga, et Hl on korteriomandi endale jätmiseks kaalukam huvi kui

kostjal. Kohus ei arvestanud, et vaidlusalune korter on kostja ema pärand ning H on

pahatahtlikult takistanud kostjal korteri kasutamist. Maakohus on jätnud korteriomandi Hle

vaid tema paljasõnalise väite pinnalt, et ta on teinud suuri kulutusi korteri koristamiseks.

15.5. Maakohus väljus hagi piiridest, kui mõistis kostjale omandi kaotuse eest hüvitiseks

13 330,80 eurot. Hagejad palusid välja mõista hüvitise 19 320 eurot. Maakohus on arvutuse

tegemisel eksinud. Terve korteri väärtus on 112 000 eurot, vaidlusalune mõtteline osa korterist

on 69/100 ja kostja osa on 69/400. Seega 77 280 eurost kuuluks kostjale tema osa eest

hüvitamisele 19 320 eurot, mitte 13 330,80 eurot.

15.6. Maakohus oleks pidanud siduma kostja tahteavalduse andmise hüvitise väljamõistmisega.

15.7. Maakohtu otsusest ei tulene, millisel õiguslikul alusel ja põhjendusel peaks kostja andma

kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku Hle. Maakohtu otsusest ei selgu, miks on

vajalik ka Hle kuulunud 31/100 mõttelise osa omanikukande muutmine.

2-15-10206

11 (32)

15.8. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Kohus ei arvestanud kohtupraktikat, mille

kohaselt ühis- ja kaasomandi lõpetamise vaidlustes jäävad menetluskulud poolte endi kanda,

sest eelduslikult on kaasomandi lõpetamisel tegemist mõlema poole huvides tehtud lahendiga.

16. Kostja esitas koos 21. septembril 2021 esitatud apellatsioonkaebusega uusi tõendeid.

Vastuseks ringkonnakohtu nõudele teatas kostja 22. detsembril 2021, et palub jätta tähelepanuta

21. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisad, mis on e-toimikus positsioonid 4–21, 27–38,

40–51, 53–54 ja 57–77. Oma 8. veebruari 2022. a menetlusdokumendis täpsustas kostja, et

loobub lisadest nr 25 (videofail), nr 26 (Äi pärimistunnistus), nr 39 (tehnilise järelevalve akt),

nr 52 (notari tasu arve), nr 55 (pärandi vastuvõtmise avaldus) ja nr 56 (Kultuuriväärtuste Ameti

kiri). Kostja selgitas, et fotod ukse blokeerimisest omavad tähtsust selle osas, et kostjal ei olnud

võimalik pärandvaraks olevat korterit kasutada H ebaseadusliku käitumise tõttu. Asjaolu, kellel

korteri kaasomanikest on suurem huvi korter endale jätta, on kaasomandi lõpetamisel oluline.

Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et kostja korterit ei kasuta.

Vastustajate seisukoht

17. Hagejad ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta see rahuldamata

ja menetluskulud kostja kanda. Hagejad ja kolmas isik vaidlevad muu hulgas vastu

apellatsioonkaebuses esitatud uute asjaolude ja tõendite esitamisele, leides, et kostjal puudub

mõjuv põhjus, miks ta ei saanud neid esitada juba maakohtus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada Ä ja Õ pärandvarasse kuuluva XXX korteriomandi 69/100 mõttelise osa jagamise

viisi osas, s.o osas, milles maakohus mõistis kostjale omandi kaotamise eest makstava hüvitise

Hlt välja, nägi kostjale omandi kaotamise eest makstava hüvitisena ette vähem kui 19 320 eurot

ning jättis kindlaks määramata kohtuotsuse täitmise korra, millega oleks seadnud kostja omandi

üleandmiseks vajalike tahteavalduste andmise sõltuvusse hüvitise maksmisest omandi

kaotamise eest ja määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise tähtaja, samuti menetluskulude

jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha nimetatud osas uue otsuse, millega muudab XXX

korteriomandi 69/100 kaasomandi osa jagamise viisi ja määrab kindlaks kohtuotsuse täitmise

korra ning muudab maakohtus kantud menetluskulude jaotust. Maakohtu otsus tuleb jätta TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel muus osas muutmata, sh kostja vastuhagi lahendamise osas.

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

19. Ringkonnakohus otsustab esmalt kostja esitatud uute tõendite asja materjalide juurde

võtmise. Kostja esitas 21. septembril 2021 esitatud apellatsioonkaebusega 75 tõendit (lisad 3–

77). Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt 22. detsembril 2021 ja 8. veebruaril

2022 kohtule avaldatu põhjal nähtub, et kostja taotleb üksnes lisade nr 22, 23, 24 tõendina asja

materjalide juurde võtmist. Tegemist on kolme fotoga, millelt ühelt nähtub naisterahvas hägusel

taustal (IV kd, tl 40) ja kahelt nähtub eeldatavasti korterelamu koridor, milles on ühe ukse ees

sektsioonkapp, millel on teler (IV kd, tl-d 41–42). Kolleegiumi leiab, et nimetatud kolm fotot

tuleb jätta asja materjalide juurde tõendina vastu võtmata. Tõendite vastuvõtmiseks ei ole TsMS

§ 652 lg 3 järgi alust, kuna kostja ei ole toonud esile mõjuvat põhjust, miks ta ei oleks saanud

neid tõendeid esitada juba maakohtus. Samuti ei oma need tõendid asja lahendamisel tähtsust,

kuna see, miks kostja ei saanud korteriomandit kasutada, ei ole asja lahendamisel määrav.

Lisaks ei tõendaks need fotod kostja võimatust XXX korteriomandit kasutada ja neilt ei nähtu

nende tegemise aeg. Seega ei ole fotode tõendina vastuvõtmine põhjendatud ka TsMS § 238 lg

2-15-10206

12 (32)

1 järgi. Seega tuleb kõigi kostja 21. septembri 2021. a menetlusdokumendiga esitatud tõendite

vastuvõtmisest keelduda, kuna enamiku puhul on kostja ise avaldanud, et ta ei taotle nende asja

materjalide juurde võtmist, ja ülejäänute osas ei ole nende tõendina vastuvõtmiseks alust.

Dokumendid tuleb pabertoimikust eemaldada.

20. Ringkonnakohus jätab asja lahendamisel tähelepanuta kostja 16. augustil 2023 esitatud

seisukohad, kuna need on esitatud pärast kohtu määratud lõplike seisukohtade esitamise

tähtpäeva (19. juuli 2023) ja seega Hlinenult (TsMS § 331 lg 1).

21. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1).

Apellatsioonkaebusega (hinnates kostja esindaja poolt 29. novembril 2021 esitatud

apellatsioonkaebust koosmõjus selle 22. detsembri 2021. a täpsustusega ja kostja enda poolt 21.

septembril 2021 esitatud menetlusdokumendiga) taotleb kostja maakohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega: 1) jätta hagejate hagi läbi vaatamata või rahuldamata; 2) mõista

hagejatelt solidaarselt kahju hüvitisena välja 5688,36 eurot; 3) jagada Ä pärandvara hagejate ja

kostja vahel, jättes 69/100 suurune mõtteline osa XXX korteriomandist kostja omandisse ja

tasaarvestada pärandvara enamsaadu eest hagejatele väljamõistmisele kuuluv hüvitis hagejatel

lasuva kahju hüvitamise kohustusega. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kostja seda,

et maakohus otsustas poolte ühisomandi XXX korteriomandi mõttelise osa suhtes lõpetada,

kuid ta vaidlustab ühisomandi jagamise viisi. Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus

maakohtu otsust pärandvara hulka kuuluva XXX korteriomandi 69/100 kaasomandi osa

ühisomandi lõpetamise viisi osas ning osas, milles maakohus ei rahuldanud kostja vastuhagi

pärandvaral väidetavalt lasuvate kohustuste jagamiseks ja hagejatelt hüvitise väljamõistmiseks,

samuti menetluskulude jaotuse osas.

22. Apellatsioonkaebuse lahendamisel võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende

asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus

ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

23. Kolleegium käsitleb kõigepealt menetlusosaliste õigusi Ä ja Õ pärandvara hulka kuuluvale

XXX korteriomandi 69/100 mõttelisele osale (I) ning kostja menetluslikke etteheiteid

maakohtule hagejate hagi lahendamisel ja pärandvara jagamisel (II). Seejärel kontrollib

kolleegium apellatsioonkaebuse alusel maakohtu lahendit XXX korteriomandi 69/100

mõttelise osa ühisomandi jagamise viisi osas (III) ning kostja vastuhagi lahendamise osas

pärandvaral lasuvate kohustuste jagamiseks ja hagejatelt väljamõistmiseks (IV). Lõpetuseks

jaotab kolleegium menetluskulud ja lahendab muud menetluslikud küsimused.

I

24. Asjas ei ole vaidlust selles, et Hle kuulub XXX korteriomandist 31/100 mõtteline osa ning

69/100 mõtteline osa kuulub ühisomanikena kostjale ja Hle, kusjuures H õigus 69/100

mõttelisele osale tuleneb sellest, et ta omandas 16. veebruaril 2018 hagejatelt nende osad Õ

pärandvara ühisuses (II kd, tl-d 152–158). Seejuures ei vaielda selle üle, et H on omandanud

kõigi Õ pärijate (X, Y, Z ja F) mõttelised osad Õ pärandvara ühisuses. Vaidlus on selles, kuidas

jaguneb 69/100 mõtteline osa korteriomandist kostja ja H vahel, st kui suurele osale Ä ja Õ

pärandvarasse kuuluvast kaasomandi osast on kummalgi neist õigus.

25. Kolleegium selgitab, et pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja

kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse

2-15-10206

13 (32)

kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara

ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka

kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-

17-18529, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa Hle ja kostjale kuuluvaid õigusi

korteriomandi 69/100 mõttelises osas määratleda mõtteliste osadena. Samas on kaaspärijal

õigus saada pärandvara jagamisel enda pärandiosa suurusele vastavas ulatuses esemeid kogu

pärandist (PärS § 152 lg 2). Pärandvara ühisuse mõttelise osa omandajale lähevad üle kaaspärija

varalised õigused, eelkõige õigus nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel

oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija (vt Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas

nr 2-17-4276, p 16).

26. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et pärandvara jagamiseks tuleb määrata kindlaks

pärandvara koosseis PärS § 2 mõttes. PärS § 152 lg 1 teise lause kohaselt määratakse pärandvara

jagamisel kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja

kohustused jäävad igale kaaspärijale. Samas ei tulene PärS sätetest pärandvara jagamise kohta,

et pärandvara jagamist ei võiks kohtus nõuda ka osaliselt. Pärandvara jagamine toimub PärS §

152 lg 1 kohaselt kaaspärija nõude alusel. Praegusel juhul on pooled taotlenud Ä ja Õ

pärandvara jagamist vaid XXX korteriomandi 69/100 mõttelise osa suhtes, lisaks taotleb kostja

vastuhagis konkreetse Ä pärandvaral väidetavalt lasuva kohustuse jagamist. Muus osas ei ole

kohtult praeguses asjas pärandvara jagamist nõutud ega ka toodud esile asjaolusid täiendava

jagamata pärandvara kohta. Maakohus leidis, et kostja vastuhagis väidetud kohustuste Ä

pärandvarasse kuulumine ei ole tõendatud (vt selle kohta ka praeguse otsuse osa IV). Seega

kuulus praeguses menetluses Ä ja Õ pärandvarana jagamisele üksnes 69/100 mõtteline osa

XXX korteriomandist. Järelikult on maakohus selle jagamisel põhjendatult lähtunud poolte

pärandiosade suurusest. Juhul, kui osa Ä varast on pärijate vahel jagamata, on võimalik see

hiljem täiendavalt jagada (vt PärS § 161). Kuna õigused Õ pärandvarale kuuluvad nüüd

täielikult Hle, ei ole Õ pärandvara enam vaja jagada.

27. Maakohus tuvastas, et:

-

kuni Ä surmani 9. jaanuaril 2006 olid Ä ja Õ abielus ja nende varasuhtele kohaldus

ühisvararežiim, kuna nad ei olnud sõlminud abieluvaralepingut ega ühisvara jagamise

lepingut;

-

Äi ja Õ ühisvaraks oli mh 69/100 mõttelist osa XXX korteriomandist;

-

pärast Ä surma pärisid Õ (Ä abikaasa) ja hageja (Ä poeg) kumbki 1/2 suuruse osa Ä

pärandvarast.

Sellest järeldas maakohus, et pärast Ä surma kuulus Õle omandiõiguse alusel 1/2 korteriomandi

69/100 mõttelisest osast ning ta päris oma abikaasa järel enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §

16 lg 1 p 1 alusel 1/4 korteriomandi 69/100 mõttelisest osast. Hageja aga päris oma ema Ä järel

1/4 korteriomandi 69/100 mõttelisest osast vastavalt enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 13

lg-s 1 sätestatule.

28. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et nii Õle kui ka hagejale kuulus

1/2 suurune mõtteline osa Ä pärandvara ühisusest. Selle üle pooled menetluses ka ei vaidle.

Seega oli mõlemal pärijal õigus poolele Ä pärandvarale, mille hulka maakohtu tuvastatud

asjaoludel kuulus 1/2 XXX korteriomandi 69/100 kaasomandi osast.

29. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu kostja maakohtuga, et vaidlusalune 69/100

mõtteline osa korteriomandist kuulus abikaasade Ä ja Õ ühisvara hulka, mistõttu sellest kuulus

2-15-10206

14 (32)

Ä pärandvarasse vaid 1/2 suurune osa. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus Ä pärandvara

koosseisu tuvastamisel eksinud.

29.1. Asjas esitatust nähtuvalt on praeguses menetluses esialgu hagejateks olnud X ja C ning

kostja varem kohtus vaielnud selle üle, kas korteriomandi 69/100 kaasomandi osa oli Ä ja Õ

ühisvara või mitte. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-07-4561 Harju Maakohtule tuvastushagi,

milles palus tuvastada, et 69/100 XXX korteriomandi kaasomandist oli pärandi avanemise

hetkel Ä lahusvara ning Cl ja Xl puudub sellele pärimisõigus. Maakohus jättis 28. jaanuari

2008. a otsusega (III kd, tl-d 13–14) hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

tuvastas maakohus, et 69/100 korteriomandi kaasomandist oli Ä pärandi avanemise hetkel Ä ja

Õ ühisvara võrdsetes osades. Pooled ei vaidle, et viidatud maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-07-

4561 on jõustunud. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik osas, millega lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus

ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Praeguse

menetluse poolteks on tsiviilasjas nr 2-07-4561 osalenud isikud (X ja Q) ja nende

õigusjärglased (C õigusjärglased Y, Z ja F). Seega on tsiviilasjas nr 2-07-4561 jõustunud

kohtuotsus praeguse menetluse pooltele, sh kostjale kohustuslik.

29.2. Sellele, et 69/100 mõtteline osa korteriomandist kuulus Ä ja Õ ühisvara hulka, viitavad

ka praeguses asjas esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid. 23. aprillil 2015 Tallinna notar

Marika Rei tõestatud pärimistunnistuse (I kd, tl-d 140–142) p 1.2 kohaselt abiellusid Ä ja Õ 25.

novembril 2003 ja abielu lõppes Ä surmaga 9. jaanuaril 2006. Pärimismenetluses kogutud

andmete kohaselt ei olnud Ä ja Õ sõlminud abieluvaralepingut ega ühisvara lepingut ning nende

varasuhetele kohaldatakse perekonnaseadusest tulenevat ühisvararežiimi (I kd, tl 140).

Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et Ä kanti korteriomandi kaasomanikuna sisse 5. juuli

2005. a kinnistamisavalduse alusel 16. augustil 2005 (III kd, tl 12). Harju Maakohtu 28. jaanuari

2008. a otsuses tsiviilasjas nr 2-07-4561 tuvastatu kohaselt toimus nii Ä ja Tallinna linna vahel

eluruumi aadressil XXX, Tallinn 69/100 mõttelise osa erastamise müügilepingu sõlmimine (11.

aprillil 2004) kui ka korteriomandi kinnistusraamatusse kandmine (16. august 2005) Ä ja Õ

abielu kehtivuse ajal. Kostja ei toonud maakohtu menetluses välja asjaolusid ega esitanud

tõendeid, mis annaks alust järeldada, et eelnevale vaatamata oli tegemist Ä lahusvaraga. Igal

juhul aga oleks kostja pidanud sellekohastele asjaoludele tuginema juba tsiviilasja nr 2-07-4561

menetluses.

29.3. Riigikohus asus 8. detsembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-00 seisukohale, et

pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi ei jagata ning

abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud

kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade

osade võrdsust. Riigikohus on leidnud, et kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata,

muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes

mõttelistes osades (Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 15).

Seega kuulus Äle tema surmapäeval eelduslikult 1/2 mõttelist osa korteriomandi 69/100

mõttelises osas. Kostja ei ole toonud menetluses esile selliseid asjaolusid, mis annaks Ä

pärandvara koosseisu määrates alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest (vt

Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 15).

30. Põhjendatud ei ole ka kostja apellatsioonkaebuse väide, et hagejad ei ole võõrandanud Hle

Õ kui üleelanud abikaasa õigust kaasomandi osale korteriomandi 69/100 mõttelises osas. Kostja

viitab Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ühe abikaasa surma korral muutub abikaasade

ühisomand üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks (Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus

2-15-10206

15 (32)

tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 17). Kolleegium märgib, et isegi kui Õl oli õigus 1/4 suurusele

osale korteriomandi 69/100 mõttelises osas ühisomanikuna (Ä pärijana) ja 1/2 suurusele osale

kaasomanikuna (Ä üleelanud abikaasana), kuulusid mõlemad õigused Õ pärandvara hulka ja

seega hagejatele kui tema pärijatele, kes on need õigused võõrandanud Hle. See, kas käsitada

Õ osa korteriomandi 69/100 mõttelises osas tervikuna ühisomaniku osana või osaliselt ühis- ja

osaliselt kaasomaniku osana, ei mõjuta praeguse asja lahendust. Ka juhul, kui õiguslikult

jagunes korteriomandi 69/100 kaasomandi osa selliselt, et sellest 1/2 suurune mõtteline osa

kuulus Õile ja teine 1/2 suurune mõtteline osa kuulus ühisomanikena Õle ja kostjale (kui Ä

pärijatele), oleks Õ õigusjärglastel õigus nõuda kostjalt vaidlusaluse 69/100 kaasomandi osa

jagamist. Seejuures kohaldatakse kaas- ja ühisomandi (sh pärandvara) jagamisele samu

õigusnorme (AÕS § 70 lg 6, PärS § 152 lg 3). Arvestades, et kinnistusraamatust nähtuvalt

kuulus korteriomandi 69/100 mõtteline osa tervikuna hagejate kui Õ pärijate (hiljem hagejate

eriõigusjärglase H) ja kostja ühisomandisse, esitasid hagejad õigustatult kohtule hagi

ühisomandi lõpetamiseks.

31. Eelnevat arvestades kuulub praegusel juhul jagamisele Ä ja Õ pärandvara hulka kuuluv

XXX korteriomandi 69/100 mõtteline osa, millest 1/4-le on õigus kostjal ja 3/4-le oli Õ

pärijatena õigus hagejatel, kes on võõrandanud oma õigused Hle. Põhjendatud ei ole kostja

apellatsioonkaebuse väide, et kuna H ei ole omandanud hagejatelt Ä pärandvara ühisuse

mõttelist osa, ei ole kostja ja H Ä pärandvara ühisuses kaaspärijad ja nende vahel ei saa Ä

pärandvara jagada. Õige on see, et H omandas hagejate mõttelised osad Õ pärandvara ühisuses,

aga kuna ta sai seeläbi õiguse kogu Õ pärandvarale, kuuluvad talle ka õigused, mis Õl olid Ä

pärandi suhtes. Seejuures on Hl õigus saada Ä pärandvara jagamisel pärandvarasse kuuluvate

esemete omanikuks ulatuses, milles see õigus kuulus varem hagejatele ja enne seda Õle. Seega

kuulub nüüd Hle õigus nõuda seda osa korteriomandi 69/100 mõttelisest osast, millele oli õigus

Õl ja pärast tema surma hagejatel.

II

32. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus on lahendanud nõudeid, mida ei olnud

menetlusse võetud, kuna maakohus ei ole võtnud menetlusse pärandvara jagamise hagi ega ka

hagejate 16. juulil 2021 täpsustatud nõudeid.

32.1. Asja materjalidest nähtub, et:

-

8. juulil 2015 esitasid hagejad (toona X ja C) kostja ja H vastu hagiavalduse pärandvara

osaliseks jagamiseks, ühisomandi lõpetamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks, paludes

lõpetada hagejate ja kostja ühisomand ning hagejate ja H kaasomand XXX

korteriomandile;

-

7. augustil 2015 hagejad täpsustasid oma hagiavaldust, lisades alternatiivse ühis- ja

kaasomandi jagamise viisi;

-

28. augusti 2015. a määrusega võttis maakohus menetlusse hagejate hagi kostja ja H

vastu kaas- ja ühisomandi lõpetamiseks ja jagamiseks;

-

18. juulil 2017 esitasid hagejad hagiavalduse tervikteksti;

-

21. novembri 2016. a määrusega eraldas maakohus hagejate hagi H vastu kaasomandi

lõpetamiseks iseseisvasse menetlusse ning peatas eraldatud tsiviilasja menetluse kuni

praeguses asjas kohtulahendi jõustumiseni;

-

15. detsembril 2017 esitas kostja vastuhagi, milles palus mõista hagejatelt solidaarselt

välja kahju hüvitisena 5688,36 eurot; jagada Ä pärandvara, jättes korteriomandi 69/100

2-15-10206

16 (32)

mõtteline osa kostja omandisse; tasaarvestada pärandvara enamsaadu eest hagejatele

väljamaksmisele kuuluv hüvitis hagejate kohustusega kostja ees;

-

19. detsembri 2017. a määrusega võttis maakohus kostja vastuhagi hagejate vastu kahju

hüvitamiseks ning pärandvara ja pärandvaral lasuvate kohustuste jagamiseks

menetlusse;

-

27. mail 2019 esitasid hagejad avalduse hagi täpsustamiseks, milles palusid lõpetada

ühisomand 69/100 kaasomandi osale XXX korteriomandis, jättes see H ainuomandisse

ja määrates H poolt kostjale omandi kaotuse eest tasutavaks hüvitiseks 5805 eurot.

Samuti palusid hagejad kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud korteriomandi

seniste omanike kustutamiseks ja H sisse kandmiseks korteriomandi ainuomanikuna.

Hagejad avaldasid, et nad ei soovi enam korteriomandi müümist enampakkumisel;

-

16. juulil 2021 (s.o maakohtu 7. mai 2021. a kirjaga määratud lõplike seisukohtade

esitamise viimasel päeval) esitasid hagejad avalduse hagi täpsustamiseks, milles palusid

jagada Ä pärandvara ja lõpetada ühisomand 69/100 kaasomandi osale XXX

korteriomandis, jättes see H ainuomandisse ja määrates H poolt kostjale omandi kaotuse

eest tasutavaks hüvitiseks 19 320 eurot. Samuti palusid hagejad kohustada kostjat

andma vajalikud nõusolekud korteriomandi seniste omanike kustutamiseks ja H sisse

kandmiseks korteriomandi ainuomanikuna.

32.2. Seega olid hagejad 8. juulil 2015 esitanud (7. augustil 2015 täpsustatud) hagiavalduse mh

pärandvara osaliseks jagamiseks ja XXX korteriomandi suhtes ühisomandi lõpetamiseks.

Maakohus oli selle hagi 28. augusti 2015. a määrusega menetlusse võtnud. Asjaolu, et

maakohus ei nimetanud 28. augusti 2015. a määruses pärandvara jagamist, ei oma tähtsust, sest

praegusel juhul seisneski hagejate nõue pärandvara osaliseks jagamiseks nende nõudes lõpetada

XXX korteriomandi 69/100 mõttelise osa ühisomand hagejate ja kostja vahel. Seega ei ole

maakohus vaidlustatud otsusega, millega ta pärijate ühisomandi korteriomandi mõttelise osa

suhtes lõpetas ja sellega pärandvara jagas, teinud otsust nõude kohta, mida hagejad ei oleks

hagis esitanud ja mida kohus ei oleks menetlusse võtnud.

32.3. Oma 16. juuli 2021. a menetlusdokumendis ei esitanud hagejad uusi nõudeid, vaid

täpsustasid oma taotlusi, lisades selgesõnalise taotluse jagada Ä pärandvara ja täpsustades

kostjale omandi kaotuse eest makstava hüvitise suurust. Tegemist ei olnud ka hagi muutmisega,

mistõttu maakohus ei pidanud hagejate täpsustatud nõuete menetlemise kohta määrust tegema.

Samuti ei olnud need taotlused sisulised, mis oleks võinud anda alust jätta need hilise esitamise

tõttu tähelepanuta. Hagejad olid pärandvara jagamist taotlenud juba esialgses hagiavalduses,

lisaks oleks poolte ühisomandi lõpetamine vaidlusaluse 69/100 mõttelise osa korteriomandist

suhtes niikuinii tähendanud Ä pärandvara jagamist. Osas, milles hagejad palusid määrata H

poolt kostjale omandi kaotuse eest tasutavaks hüvitiseks varem avaldatud 5805 euro (vt

hagejate 27. mai 2019. a menetlusdokument) asemel 19 320 eurot, on 16. juuli 2021. a

menetlusdokumendis avaldatu käsitatav hagejate ja H kinnitusena, et nad on nõus tasuma

kostjale omandi kaotuse hüvitamiseks ka 19 320 euro suuruse hüvitise.

33. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud tegema määruse selle kohta,

kelle pärandvara jagatakse. Maakohus oli võtnud menetlusse hagejate hagi poolte ühisomandi

lõpetamiseks XXX korteriomandi 69/100 mõttelise osa suhtes. Vaidlust ei ole selles, et

ühisomand tekkis poolte vahel põhjusel, et kõnealune 69/100 mõtteline osa korteriomandist

kuulus Ä ja osaliselt ka Õ pärandvara hulka. Kolleegium leiab, et hagi menetlusse võtmise

määruses on hagi ese piisavalt selgelt määratletud ning sellest määrusest koosmõjus

hagiavalduse ja selle 7. augusti 2015. a täpsustusega on selgelt aru saada, millise sisuga hagi

2-15-10206

17 (32)

menetlusse võeti. Maakohus ei pidanud hagi menetlusse võtmise määruses täpsustama, kelle

pärandvara on vaja jagada selleks, et lõpetada poolte ühisomand korteriomandi 69/100

mõttelise osa suhtes.

34. Vaidlustatud otsuse resolutsiooniga on maakohus lõpetanud Ä ja Õ pärandvara ühisuse H

ja kostja vahel. Asja materjalidest nähtuvalt olid pooled menetluses eriarvamusel selle osas, kas

jagada tuleb Ä või Õ pärandvara: hagejad leidsid menetluse alguses, et praeguse asja esemeks

on üksnes Õ pärandvara jagamine (vt 20. juuni 2016. a menetlusdokument), seejärel aga, et

jagatakse Ä ja Õ pärandvara korraga (vt 28. mai 2019. a kohtuistungi protokoll) ning 2. märtsi

2022. a apellatsioonkaebuse vastuses leiavad hagejad, et vaidluse esemeks on Ä pärandvara

jagamine korteriomandi osas (vt p-d 2.2.4 ja 2.3.5). Kostja seevastu on menetluses kogu aeg

leidnud, et asjas jagatakse Ä, mitte Õ pärandvara (vt nt 6. veebruari 2017. a menetlusdokumendi

lk 3; 11. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi p 2.2; 20. aprilli 2018. a menetlusdokumendi p

2.2). Kolleegium nõustub kostjaga, et Õ pärandvara jagamine pole praegu enam vajalik, kuna

õigused Õ pärandvarale kuuluvad nüüd hagejate eriõigusjärglasena täielikult Hle. Samas ei ole

H hagejate asemel menetlusse kaasatud ning menetluses osalevate hagejate jaoks, kes olid Õ

pärandvara suhtes kaaspärijad, oli korteriomandi 69/100 mõttelise osa ühisomandi jagamiseks

vaja lõpetada ka Õ pärandvara ühisus. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune korteriomandi

kaasomandi osa kuulus osaliselt nii Ä kui ka Õ pärandvara hulka. Seetõttu ei pea kolleegium

vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni muuta osas, milles selles on XXX korteriomandi

69/100 mõttelist osa puudutavas osas lõpetatud nii Ä kui ka Õ pärandvara ühisus.

III

35. Maakohus on pärandvara jagamisel põhjendatult lähtunud PärS §-st 184, millest tuleneb, et

kui pärand on avanenud enne 2009. aasta 1. jaanuari ja kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi

täidetakse või pärandvara jagatakse pärast 2009. aasta 1. jaanuari, tuleb kohaldada neis

küsimustes 1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseaduse sätteid. Pärandvara jagamist võib 1.

jaanuaril 2009 jõustunud PärS § 152 lg 1 järgi nõuda üldjuhul iga kaaspärija ning PärS § 152

lg 4 järgi jagatakse pärandvara kokkuleppel või vaidluse korral kohtus. PärS § 152 lg 1 teise

lause kohaselt määratakse pärandvara jagamisel kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad

asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Lõike 2 kohaselt

jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka

kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara

hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse pärandvara

jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui PärS-ist ei tulene teisiti. AÕS § 77 lg-st

2 tuleneb, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi

suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi

ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja

nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning

saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

36. Ringkonnakohtu võimalused maakohtust erineva otsuse tegemiseks pärandvara jagamise ja

ühisomandi lõpetamise viisi osas on piiratud. Riigikohus on kaasomandi jagamise kontekstis

selgitanud, et maakohtu valik kaasomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel on

diskretsiooniotsus,

millesse

kõrgema

astme

kohus

ei

peaks

üldjuhul

sekkuma.

Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st

diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab

kaasomanikke kõige vähem (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516,

p 29; vt ka 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22). Need põhimõtted on

kohaldatavad ka ühisomandi jagamisel (vt ka AÕS § 70 lg 6). Seega tuleb ringkonnakohtul

2-15-10206

18 (32)

kostja apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida, kas maakohus on ületanud korteriomandi

kaasomandi osa jagamise viisi valikul diskretsiooniõiguse piire, otsustades sellise viisi kasuks,

mis on kostjale või kõigile ühisomanikele põhjendamatult koormav või muudel põhjustel

ebaõiglane.

37. Kostja heidab maakohtule ette seda, et kohus ei ole kõiki ühisomandi jagamise viise

pooltega arutanud. Muu hulgas oleks maakohus kostja arvates pidanud pooltega arutama ka

korteri reaalosadeks jagamist. Kolleegiumi arvates ei ole need etteheited põhjendatud.

37.1. PärS § 152 lg-st 1 ja lg 4 teisest lausest tulenevat pärandvara kohtus jagamise nõudeõigust

tuleb sisustada sarnaselt AÕS § 77 lg-ga 2, millest lähtuvalt ka pärimise tulemusel tekkinud

ühisomandi lõpetamisel on kohus seotud hagis või vastuhagis taotletud ühise omandi

lõpetamise viisidega (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21).

Seejuures võib pool menetluse käigus ühisomandi lõpetamise viise muuta. Riigikohus on

leidnud, et poole haginõude täiendamine uute ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2

mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude

või vastuhaginõude ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse, vaid seda saab

pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27). Seega ei pidanud maakohus lahendama iga uue ühise omandi

jagamise viisi lisamist või neist loobumist määrusega.

37.2. Praeguses asjas palusid hagejad esialgses 8. juulil 2015 esitatud hagiavalduses lõpetada

ühis- ja kaasomand XXX korteriomandile selliselt, et müüa korteriomand tervikuna avalikul

enampakkumisel ja jagada saadud raha omanike vahel vastavalt nende osade suurusele.

Hagiavalduse 7. augusti 2015. a täienduses täiendasid hagejad hagi ühis- ja kaasomandi

jagamise alternatiivse viisiga, mille kohaselt palusid jätta korteriomand kostjale või Hle, pannes

neile kohustuse hüvitada hagejatele nende osa rahas. Samade ühise omandi lõpetamise viiside

juurde jäid hagejad ka 18. juulil 2017 esitatud hagiavalduse terviktekstis.

Kostja esitas 15. detsembril 2017 vastuhagi, milles palus jätta korteriomandi 69/100 mõtteline

osa kostja omandisse ja tasaarvestada pärandvara enamsaadu eest hagejatele väljamaksmisele

kuuluv hüvitis hagejate kohustusega kostja ees. Kostja märkis vastuhagis (põhjenduste p 3.2.7),

et tasaarvestuse tulemusena tuleks tal maksta hagejatele pärandvara enamsaadu hüvitisena

3898,76 eurot (9587,12 - 5688,36).

27. mail 2019 esitasid hagejad avalduse hagi täpsustamiseks, milles palusid lõpetada ühisomand

69/100 kaasomandi osale XXX korteriomandis, jättes see H ainuomandisse ja määrates H poolt

kostjale omandi kaotuse eest tasutavaks hüvitiseks 5805 eurot. Samuti palusid hagejad

kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud korteriomandi seniste omanike kustutamiseks

ja H sisse kandmiseks korteriomandi ainuomanikuna. Hagejad avaldasid, et nad ei soovi enam

korteriomandi müümist enampakkumisel. Sama ühisomandi lõpetamise viisi juurde jäid

hagejad ka maakohtule 16. juulil 2021 koos Hga esitatud lõplikes seisukohtades, kus aga

palusid määrata H poolt kostjale omandi kaotuse eest tasutavaks hüvitiseks 19 320 eurot. Asja

materjalide kohaselt on maakohus pärast hagejate 27. mai 2019. a hagi täpsustust pooltele

ühemõtteliselt kommunikeerinud, et menetlus jätkub vastavalt hageja täpsustatud nõuetele (vt

mh kohtu 29. septembri 2020. a ja 7. mai 2021. a kirjad, milles maakohus tõi välja menetluses

olevad nõuded), ning sellest sai aru ka kostja (vt kostja 19. juuli 2021. a menetlusdokumendi

esimene lõik). Seega ei esinenud menetluses ebaselgust menetletavate nõuete osas.

Seega oli maakohtul võimalik valida kahe alternatiivse viisi vahel ühisomandis oleva

korteriomandi 69/100 mõttelise osa jagamiseks:

2-15-10206

19 (32)

1) hagejad taotlesid kaasomandi osa jätmist H (kui hagejate eriõigusjärglase)

ainuomandisse selliselt, et H kohustuks tasuma kostjale omandi kaotamise eest hüvitise,

kusjuures hagejad ja H olid kinnitanud H nõusolekut tasuda hüvitisena 19 320 eurot;

2) kostja taotles kaasomandi osa jätmist endale selliselt, et hagejate hüvitisnõue

tasaarvestataks kostja nõudega hagejate vastu.

Muid ühisomandi jagamise viise korteriomandi 69/100 mõttelise osa suhtes ei olnud pooled

kohtult taotlenud. Ehkki algselt olid hagejad taotlenud korteriomandi müümist avalikul

enampakkumisel, olid nad teinud seda ajal, mil menetluses oli ka hagejate kaasomandi

lõpetamise nõue H vastu, mistõttu hagi rahuldamisel oleks olnud võimalik müüa korteriomand

tervikuna. Hagejad ei ole taotlenud menetluses korteriomandi 69/100 mõttelise osa müümist

enampakkumisel. Lisaks on hagejad 27. mai 2019. a menetlusdokumendis ka selgelt avaldanud,

et nad ei soovi enam korteriomandi müümist enampakkumisel. Kostja ei ole kaasomandi osa

müümist enampakkumisel menetluses taotlenud ega ka soovinud. Kostja vaidles menetluses

vastu ka hagejate algsele taotlusele müüa terve korteriomand enampakkumisel, esitades vaid

taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks juhuks, kui hagi peaks rahuldamata ja

korteriomand enampakkumisel müüdama (vt kostja 30. juuni 2016. a menetlusdokument).

Alates vastuhagi esitamisest 15. detsembril 2017 on kostja soov olnud saada ühisomandis olev

kaasomandi osa korteriomandis endale (sellekohast soovi väljendas kostja juba ka 14. augusti

2017. a menetlusdokumendis, vt p-d 2.6 ja 3.1).

37.3. Kuna pooled ei olnud taotlenud ühisomandi jagamist muudel viisidel peale asja

(korteriomandi kaasomandi osa) jätmise hagejate või kostja ainuomandisse hüvitise maksmise

vastu, ei pidanud maakohus muid viise pooltega arutama. Asja materjalidest nähtuvalt olid

pooled menetluses teadlikud, et kui nad soovivad ühisomandi teatud viisil jagamist, tuleb seda

kohtult hagis või vastuhagis taotleda (vt nt kostja 14. augusti 2017. a menetlusdokumendi p

3.1). Seejuures olid nii hagejatel kui ka kostjal menetluses advokaadist esindajad. Seda, et

kostja oli vastuhagi esitamise vajadusest teadlik, kinnitab ka asjaolu, et 15. detsembril 2017

esitas kostja vastuhagi, milles taotles ühisomandi lõpetamist enda soovitud viisil.

37.4. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule konkreetselt ette üksnes korteri

reaalosadeks jagamise võimaluse kaalumata jätmist. Selle kohta märgib kolleegium, et

ühisomandi jagamine reaalosadeks jagamise teel ei olekski olnud praegusel juhul võimalik,

kuna jagatavaks asjaks ei olnud korteriomand tervikuna, vaid 69/100 suurune mõtteline osa

sellest. Mõttelist osa ei ole võimalik jagada reaalosadeks. Ehkki kostja on heitnud maakohtule

ette pooltega pärandvara jagamise muude viiside arutamata jätmist, ei ole kostja

apellatsioonkaebuses väitnud, et ta oleks soovinud korteriomandi 69/100 mõttelise osa jagamist

mingil sellisel viisil, mida maakohus vaidlustatud otsuses ei kaalunud.

38. Kolleegiumi hinnangul on maakohus XXX korteriomandi 69/100 mõttelise osa jagamisel

teinud valiku sellise jagamisviisi kasuks, mis on asjaolusid arvestades kõige mõistlikum ja

koormab ühisomanikke kõige vähem. Maakohtu otsust tuleb siiski muuta osas, milles

maakohus mõistis kostjale omandi kaotuse eest makstava hüvitise Hlt välja.

38.1. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt võttis maakohus korteriomandi kaasomandi osa jagamisel

arvesse mh järgmisi asjaolusid (vt maakohtu otsuse p 46):

-

Hl on õigus korteriomandi 69/100 mõttelisest osast 3/4 suurusele osale ja kostjal 1/4

suurusele osale ning Hle kuulub ka 31/100 mõtteline osa korteriomandist;

-

Hl on olemas rahalised vahendid kostjale hüvitise väljamaksmiseks omandiõiguse

kaotuse eest, mida kostjal ei ole.

2-15-10206

20 (32)

Kolleegium leiab, et nendel asjaoludel on maakohus põhjendatult otsustanud jagada poolte

ühisomandi selliselt, et on jätnud korteriomandi 69/100 kaasomandi osa hagejate

eriõigusjärglase H ainuomandisse, kohustusega tasuda kostjale tema omandi kaotuse eest

hüvitist.

Lisaks arvestas maakohus ka sellega, et H elab korteriomandis alates 2016. a-st, kuid kostja ei

ole seal kunagi elanud, ning H on panustanud alates 2018. a-st korteriomandi koristamisse ja

selle elamiskõlblikuks muutmisse. Kolleegium nõustub kostjaga, et hagejad ja H ei ole

tõendanud oma väiteid selle kohta, et H on alates 2018. a-st panustanud XXX korteriomandi

koristamisse ja selle elamiskõlblikuks muutmisse. Oma järeldusi, et H elab vaidlusaluses

korteriomandis alates aastast 2016 ja et kostja pole seal mitte kunagi elanud, ei ole maakohus

seostanud asjas kogutud tõenditega. Samas ei anna eelnev alust muuta maakohtu otsust

ühisomandi jagamise viisi osas (vt ka praeguse otsuse p-d 38.3 ja 38.4).

38.2. Kostja heidab maakohtule ette seda, et maakohtu otsus tekitab õigusi ja kohustusi Hle,

samas kui H oli kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Kostja arvates ei ole

materiaalõiguslikku alust anda pärandvara jagamise tulemusel vara üle kolmandale isikule.

Kolleegium nõustub nende etteheidetega osaliselt.

38.2.1. TsMS § 210 lg 1 kohaselt ei puuduta hagi esitamine ja menetlemine poole õigust

võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. Sama paragrahvi lõikest 2

tuleneb, et vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude

loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. TsMS §

210 lg 3 kohaselt võib õigusjärglane lõikes 2 nimetatud juhul vastaspoole ja õiguseelneja

nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel. Vastaspoole või õiguseelneja

nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna

õiguseelneja poolel.

38.2.2. Praegusel juhul võõrandasid hagejad 16. veebruaril 2018, s.o pärast hagi esitamist oma

mõttelised osad Õ pärandvara ühisuses Hle (II kd, tl-d 152–158). Seega läksid menetluse ajal

kõik õigused Õ pärandvarale üle Hle ja temast sai hagejate asemel XXX korteriomandi 69/100

mõttelise osa ühisomanik (kinnistusraamatusse kantud 20. veebruaril 2018 (II kd, tl 159)).

Kolleegiumi hinnangul on kõigi õiguste Õ pärandvarale üleminek Hle käsitatav muu

(omandisarnase) õiguse üleminekuna TsMS § 210 lg 2 tähenduses, kuna õigustest Õ

pärandvarale tuleneb praeguses asjas õigus nõuda pärandvara jagamist. Alternatiivselt on

tegemist vaidlusaluse eseme omandi üleandmisega TsMS § 210 lg 2 tähenduses, kuna hagejate

õigus hagi esitada tulenes nende õiguslikust suhtest vaidlusalusesse kaasomandi osasse selle

ühisomanikuna ning õigusvaidluse sisuks on ühisomandis oleva kaasomandi osa jagamine.

Eelnevast tulenevalt ei mõjutanud hagejate mõtteliste osade Õ pärandvara ühisuses Hle

võõrandamine praeguse asja menetlust ja hagejad pidid menetlust jätkama sõltumata sellest, et

nad on materiaalõiguslikult menetluses poolena osalemist õigustava õiguspositsiooni kaotanud.

Asjas tehtav lahend kehtib aga TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 kohaselt ka H kui hagejate

eriõigusjärglase kohta, kuna H teadis Õ pärandvara ühisuse omandamise ja korteriomandi

69/100 mõttelise osa ühisomanikuks saamise ajal hagi esitamisest, olles esitanud siinses

menetluses seisukoha juba 3. oktoobril 2017, s.o enne hagejate mõtteliste osade Õ pärandvara

ühisuses omandamist.

38.2.3. Asja materjalidest nähtuvalt esitas H kohtule 9. aprillil 2018 taotluse hagejate asemel

menetlusse astumiseks või alternatiivselt enda kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna

hagejate poolel. Kostja vaidles 20. aprilli 2018. a seisukohas H taotlusele vastu ja avaldas, et ei

2-15-10206

21 (32)

anna hagejate asendamiseks nõusolekut. Kostja nõusoleku puudumise tõttu jättis maakohus 27.

aprilli 2018. a määrusega H taotluse hagejate asendamiseks rahuldamata. Samuti jättis

maakohus rahuldamata H alternatiivse taotluse tema kolmanda isikuna kaasamiseks. Hagejad

ja H esitasid 26. juulil 2019 uuesti ühise taotluse H kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna

hageja poolel, mille maakohus 30. oktoobri 2019. a määrusega rahuldas. Seega on H hagejate

eriõigusjärglasena soovinud astuda menetlusse hagejate asemel ja ka hagejad on sellega nõus

olnud, kuid kostja nõusoleku puudumise tõttu ei ole see õnnestunud. Selles olukorras

täpsustasid hagejad oma 27. mai 2019. a menetlusdokumendis hagiavaldust selliselt, et palusid

jätta vaidlusaluse kaasomandi osa H ainuomandisse ja määrata kindlaks H poolt kostjale

makstava hüvitise suurus.

38.2.4. Kolleegiumi hinnangul on hagejad põhjendatult palunud ühisomandi lõpetamisel jätta

69/100 kaasomandi osa korteriomandis Hle, mitte hagejatele endile. Hagejad ei olekski saanud

pärast oma õiguste Õ pärandvarale võõrandamist Hle nõuda jätkuvalt kaasomandi osa jätmist

endale, kuna nad ei olnud enam korteriomandi 69/100 kaasomandi osa ühisomanikud.

Õiguskirjanduses on leitud, et vaidlusaluse eseme võõrandamisel hageja poolt säilitab ta küll

õiguse menetlust jätkata (välja arvatud TsMS § 210 lg-s 4 sätestatud juhtudel), ajades sisuliselt

õigusjärglase asja, ent ta peab üldjuhul hagiavaldust muutma, kuna võõrandamise järgselt ei ole

tal enam nõudeõigust (Kõve, V., jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn 2017, § 210 komm, p-d 3.3.2.c). Hagiavalduse muutmise korral tuleks

vähemalt sooritushagi esemeks olev nõue täita vaidlusaluse eseme omandajale, kusjuures

eeltoodud põhjusel hagiavalduse muutmist ei oleta hagi muutmiseks ning hageja on õigustatud

seda tegema TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel (vt samas, p 3.3.2.d). Seega on ka maakohus näinud

põhjendatult ette, et pärandvara ühisuse lõpetamise ja ühisomandi jagamise tulemusena tuleb

jätta 69/100 mõtteline osa XXX korteriomandist H ainuomandisse.

38.2.5. Samas ei saa hagejad muuta hagiavaldust selliselt, et kohtuotsus tekitaks õiguslikult

siduvaid kohustusi menetluse pooleks mitteolevale isikule. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

kui menetluses kostjaks olev ehk võimaliku kohtulahendi alusel kohustatud isik vaidlusaluse

eseme TsMS § 210 lg 2 tähenduses võõrandab, tuleb kohtul jätta see irrelevantsuspõhimõtte

järgi tähelepanuta ja teha lahend selliselt, nagu ei oleks õigusjärglust toimunud. Õiguseellasest

kostja suhtes tehtud lahendi puhul saab hageja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 18 lg 1 alusel

taotleda lahendi täitmisele võtmist õigusjärglase vastu (vt Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse

seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 210 komm, p 3.3.2.e). Ka vaatamata

sellele, et H on praeguse menetluse menetlusosaline, leiab kolleegium, et olukorras, kus H ei

osale menetluses hageja ega kostjana, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, ei saa talle

panna kohtuotsusega õiguslikult siduvaid ja sundtäidetavaid kohustusi. Iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna on H praeguse kohtulahendiga seotud TsMS § 214 lg-s 3 sätestatud ulatuses.

Õigusliku olemuse poolest ei ole kolmanda isikuna menetluses osalemisega kaasnev mõju

samastatav kohtulahendi õigusjõu laienemisega kolmandale isikule TsMS § 457 lg 1 tähenduses

(vt ka Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn

2017, § 457 komm, p-d 3.2.7.2.a ja 3.2.7.3.a).

Oma 27. mai 2019. a ja 16. juuli 2021. a hagi täpsustustes palusid hagejad kohtul määrata

kindlaks H poolt kostjale omandi kaotuse eest tasutava hüvitise suurus. Maakohus on aga

vaidlustatud otsuses mõistnud Hlt kostja kasuks välja hüvitise 13 339,80 eurot, luues sellega

Hle kui menetluses poolena mitteosalenud isikule õiguslikult siduva kohustuse ja andes tema

suhtes välja täitedokumendi. Eelnev on käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena TsMS §

656 lg 2 teise lause tähenduses, mille ringkonnakohus saab sõltumata apellatsioonkaebuse

põhjendusest parandada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega kohus

mõistis Hlt kostja kasuks välja hüvitise omandi kaotamise eest (maakohtu resolutsiooni p 4).

2-15-10206

22 (32)

Selle asemel näeb ringkonnakohus ühisomandi jagamise viisi osana ette, et 69/100 mõttelise

osa korteriomandist ainuomanikuks saamiseks kohustub H tasuma kostjale tema omandi

kaotamise eest kindlaksmääratud suuruses hüvitist. See sõnastus vastab täpsemalt hagejate

taotlusele, on kooskõlas PärS § 159 lg 4 ja AÕS § 77 lg 2 sõnastustega ning ei tekita hagejale

kohtuotsusega H vastu sundtäidetavat nõuet, mis oleks H menetlusõiguslikku positsiooni

arvestades lubamatu. Kolleegium märgib, et H on olnud menetluses nõus sellega, et tal tuleb

korteriomandi kaasomandi osa ainuomanikuks saamiseks tasuda kostjale hüvitis tema omandi

kaotamise eest, väljendades seda nii hagejatega ühiselt esitatud 16. juuli 2021. a

menetlusdokumendis kui ka 2. märtsi 2022. a apellatsioonkaebuses. Tehtav muudatus ei

kahjusta ka kostja huve, kuna praeguse otsusega seatakse kostja kohustus anda omandiõiguse

üleandmiseks vajalikud nõusolekud ja tahteavaldused sõltuvusse hüvitise väljamaksmisest

omandi kaotuse eest (vt otsuse p 41.3) ning nähakse ette kohtuotsuse täitmise tähtaeg (vt otsuse

p-d 42–42.5). Seega ei jää kostja oma omandist ilma enne, kui ta on kohtulahendiga ettenähtud

hüvitise saanud, ja kui H hüvitist kohtuotsuse täitmise tähtaja jooksul ei tasu, jääb ühisomand

jagamata.

38.3. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tal oli kaasomandi osa endale saamiseks hagejatest

(Hst) kaalukam huvi.

38.3.1. Asjaolu, et kostja on korteris varem elanud Ä pärija, ei ole ühisomandi jagamise viisi

osas määrav. Ka hagejate õigus vaidlusalusele 69/100 mõttelisele osale korteriomandist tulenes

sellest, et neil oli Õ pärijatena õigus korteriomandi kaasomandi osale, kuna osa sellest kuulus

Õile abikaasade ühisvarana ja osa Ä pärijana. Seega ei anna kostja pärijastaatus talle hagejate

(ja nende õigusjärglasega) võrreldes suuremat õigust saada pärandvarasse kuuluva kaasomandi

osa ainuomanikuks.

38.3.2. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, millest nähtuvalt kostjal oleks korteriomandiga

oluline emotsionaalne side ja eriline huvi selle kaasomandi osa endale saamiseks, mida tuleks

PärS § 159 lg 1 järgi arvestada. Tõendatud ei ole kostja väide, et ta on XXX korteriomandis

alates 1986. a-st elanud. Ka see, kui korteris on kostja isiklikke asju, ei tähenda kostja erilist

huvi korteriomandi kaasomandi osa omanikuks saamiseks ega ole ühise omandi lõpetamise

viisi osas määrav, mh on kostjal võimalik nõuda talle kuuluvate asjade valdajalt valduse

üleandmist. Kostja on maakohtule ise 4. veebruaril 2016 avaldanud, et ta polnud juba poolteist

aastast XXX korterisse sisse pääsenud, sest tema naaber oli vahetanud korteril uksed ja

lukustuse (I kd, tl 91). 26. aprilli 2016. a korraldaval kohtuistungil avaldas kostja esindaja, et

kostjal ei ole XXX korteriomandile juurdepääsu. Ka kohtule 16. novembril 2018 saadetud e-

kirjas avaldas kostja, et ta pole selle ajani korterisse sisse ega seda elamiseks kasutada saanud.

Kostja 21. septembri 2021. a apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja pääsenud

korteriomandile ligi alates 2013. a-st. Seega ei ole kostja juba aastaid XXX korterit elamiseks

kasutanud, isegi kui ta seal kunagi on elanud. Asja materjalidest nähtuvate fotode põhjal

hinnates ei ole korter ka elamiskõlblik.

38.4. Kolleegiumi hinnangul on asjaolud, et hagejate eriõigusjärglasel Hl on koos talle kuuluva

31/100 mõttelise osaga korteriomandist kostjast oluliselt suurem huvi korteriomandi kui terviku

osas ning erinevalt kostjast oleks H eelduslikult võimeline omandist ilma jäävale ühisomanikule

tema omandi kaotuse hüvitama, praegusel juhul piisavad selleks, et eelistada kaasomandi osa

jätmist Hle.

H on menetluses kinnitanud oma valmisolekut maksta kostjale omandi kaotuse eest hüvitist

19 320 eurot (vt 16. juuli 2021. a menetlusdokumendi p 2.8), samas kui kostja ei ole menetluses

avaldanud, kas ja kuidas ta oleks võimeline ja valmis hüvitist tasuma, kui vaidlusalune

2-15-10206

23 (32)

kaasomandi osa jääks talle. Maakohus on põhjendatult viidanud, et kostjal selleks vajalike

vahendite puudumist kinnitab asjaolu, et ta on menetluses korduvalt vajanud ja saanud

menetlusabi. Kostja enda väitel saab ta puuetega inimestele mõeldud toetusi ning kostja pole

toonud esile muid sissetulekuid või vara, mille arvelt ta saaks täita võimaliku kümnetesse

tuhandetesse eurodesse ulatuva hüvitise maksmise kohustuse. Asja materjalidest nähtuvalt on

kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja temalt korduvalt küsinud, kui suurt summat

oleks kostja ise nõus hagejatele omandi kaotuse hüvitisena maksma ja kust ta sellise summa

saaks, kuid kostja ei ole vastanud (vt esindaja 25. augusti 2020. a taotlus ja selle lisad (III kd,

tl-d 47–54)). Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja esile toonud, et tal oleks võimalik tasuda

Hle tema omandi kaotuse eest hüvitist.

Lisaks toob kaasomandi osa jätmine Hle kaasa olukorra, kus korteriomand kuulub tervikuna

Hle, mistõttu pole edaspidi vaja hakata jagama kaasomandit, mis tekiks juhul, kui 69/100

mõttelise osa ainuomanikuks saaks kostja. Asja materjalid (mh hagejate ja kolmanda isiku 16.

juuli 2021. a menetlusdokumendi p 2.12) ja menetluse käik kinnitavad, et kostja ja H suhted ei

ole head ja nad ei suuda kokkuleppel korteriomandit valitseda, mistõttu ei oleks nende

kaasomandi tekitamine ka sel põhjusel mõistlik.

39. Maakohus tuvastas RE Kinnisvara AS koostatud hindamisakti (III kd, tl-d 110–127) põhjal,

et XXX korteriomandi turuväärtus on 112 000 eurot, millest ühisomandis oleva 69/100

mõttelise osa väärtus moodustab 77 280 eurot (maakohtu otsuse p 47). Kumbki pool ei ole

korteriomandi turuväärtust apellatsioonimenetluses vaidlustanud ega väitnud, et see oleks

maakohtu tuvastatust erinev. Seega lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud turuväärtusest.

Kolleegium märgib, et maakohtus, sh 15. detsembril 2017 esitatud vastuhagis oli kostja ise

lähtunud korteriomandi oluliselt madalamast turuväärtusest 19 174,23 eurot.

40. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on eksinud kostjale välja mõistetava hüvitise

suuruse arvutamisel. Maakohus lähtus vaidlustatud otsuse p-s 47 ekslikult sellest, et kostjal on

õigus saada 69/400 summast 77 280 eurot. Tegelikult on kostjal õigus 1/4 suurusele osale

korteriomandi 69/100 mõttelise osa turuväärtusest (s.o 69/100 terve korteri turuväärtusest

112 000 eurot ehk 77 280 eurot), millele vastab 19 320 eurot (77 280 ÷ 4). Seega tuleb

maakohtu otsus tühistada kostjale omandi kaotuse eest ettenähtava hüvitise suuruse osas ja näha

uue otsusega ette kõrgem hüvitis. Põhjendatud ei ole hagejate vastuses apellatsioonkaebusele

esitatud väide, et maakohtu otsust ei saa hüvitise suuruse osas muuta, kuna kostja pole esitanud

sellega seotud taotlust (vt p 2.4.3). Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse mh ühisomandi

jagamise viisi osas, põhjendades seda mh kostjale ebapiisava hüvitise maksmisega. Tegemist

ei olnud ka arvutusveaga, mille maakohus oleks saanud TsMS 447 lg 2 järgi parandada, kuna

see oleks mõjutanud otsuse sisu.

41. Lähtudes TsÜS § 68 lg-st 5, AÕS §-st 641, KRS §-st 341 ja Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr

3-2-1-65-10 p-st 20 asendas maakohus vaidlustatud otsusega kostja tahteavaldused ja

nõusolekud (KRS § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusregistris XXX korteriomandi 69/100

mõttelise osa omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse

kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna H (vt maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja

põhjenduste p-d 48–49). Maakohtu otsust tuleb selles osas muuta, kohustades kostjat

omandiõiguse üleandmiseks vajalikke nõusolekuid ja tahteavaldusi andma ning siduda see

kohustus omandi kaotuse eest hüvitise väljamaksmisega. Muus osas ei ole apellatsioonkaebuse

etteheited maakohtu otsusele põhjendatud.

41.1. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on alusetult kohustanud

teda andma kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku Hle. Kuna pärandvara jagamise ja

2-15-10206

24 (32)

korteriomandi 69/100 mõttelise osa suhtes ühisomandi lõpetamise tulemusel tuleb ühisomanike

kostja ja H asemel kanda mõttelise osa ainuomanikuna kinnistusraamatusse H, on selleks KRS

§ 341 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi vaja kostja kui kande tegemisest puudutatud isiku (asjaõiguse omaja,

kelle õigus üle kantakse) nõusolekut. Seejuures ei anna kostja nõusolekut Hle, vaid ta annab

nõusoleku praeguse otsuse täitmiseks vajalike kinnistusraamatu kannete tegemiseks.

41.2. Õige on kostja märkus, et korteriomandi 69/100 mõttelise osa ühisomandi jagamine ja

praegune kohtuotsus ei mõjuta korteriomandi 31/100 mõttelise osa kuuluvust. Samas tekib

praeguse kohtuotsuse täitmise tagajärjel olukord, kus korteriomandi 69/100 ja 31/100

mõttelised osad kuuluvad ühele isikule, s.o Hle. Seega ei ole enam tegemist ühise omandiga

AÕS § 70 lg 1 tähenduses, täpsemalt kaasomandiga sama paragrahvi 3. lõike tähenduses, vaid

korteriomand hakkab kuuluma tervikuna Hle. Eelnevast lähtuvalt on maakohus põhjendatult

näinud ette, et kostja KRS § 341 lg 1 järgne nõusolek hõlmab H kandmist kinnistusraamatusse

korteriomandi ainuomanikuna.

41.3. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud muu hulgas sellele, et maakohus oleks pidanud

siduma kostja tahteavalduse andmise hüvitise väljamaksmisega (vt 29. novembri 2021. a

menetlusdokumendi p 15). Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud maakohus pooltele selgitanud

võimalust taotleda kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramist selliselt, et tahteavalduste

andmine sõltuks omandi kaotuse eest makstava hüvitise väljamaksmisest. Ringkonnakohtul oli

võimalik see viga parandada.

Ringkonnakohus selgitas pooltele 12. juuni 2023. a kirjas, et pooltel on võimalik taotleda otsuse

täitmise viisi kindlaksmääramist selliselt, et hüvitise maksmine omandi kaotuse eest nähakse

ette eseme omandamise eeldusena. Riigikohus on kaasomandi lõpetamise kontekstis selgitanud,

et kaasomanikul, kes jääb kaasomandi lõpetamise hagi rahuldamise korral oma kaasomandi

osast ilma, on õigus keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 alusel kaasomandi

lõpetamiseks vajalike tahteavalduste andmisest seni, kuni talle hüvitatakse tema kaasomandi

osa õiglane väärtus. Sellise vastuväite esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata,

vaid teeb VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi

lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused üksnes juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev

kaasomanik on oma hüvitise maksmise kohustuse täitnud või hüvitise saamiseks õigustatud

kaasomanik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse. Kui kaasomandi ese on kinnisasi,

kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku

kinnistusraamatu omanikukande muutmise nõusolekut andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul,

kui talle samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse tegemine on

menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause

mõttes. Kirjeldatud täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS §-e 21 ja 184 (vt selle kohta

Riigikohtu 22. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18320, p 15.1). Eeltoodud Riigikohtu

seisukohad on asjakohased ka ühisomandi, sh pärandvara jagamisel, mille puhul kohaldatakse

kaasomandis oleva asja jagamise sätteid (vt AÕS § 70 lg 6, PärS § 152 lg 3).

Kostja esitas 22. juunil 2023 taotluse kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks selliselt,

et kostjale nähakse ette omandi kaotuse eest XXX korteriomandile hüvitise maksmine H poolt

eseme omandamise eeldusena. Kolleegium leiab, et kostja taotlus kohtuotsuse täitmise viisi

kindlaksmääramiseks tuleb eeltoodud õiguslikku käsitust arvestades rahuldada. Eelnevaga

seoses tuleb korrigeerida maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust. Selle asemel, et kostja

omandi üleandmiseks vajalikud nõusolekud ja tahteavaldused praeguse kohtuotsusega

asendada, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis kostjat kohustada viidatud nõusolekud ja

tahteavaldused andma, seades see kohustus sõltuvusse H kohustuse täitmisest tasuda kostjale

omandi kaotuse eest hüvitis 19 320 eurot. TMS § 184 lg 1 teise lause kohaselt loetakse sel juhul

2-15-10206

25 (32)

kostja tahteavaldus tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule (kostjale)

kohustuse täitmist täitemenetluse seadustiku kohaselt. Riigikohus on sellise täitedokumendi

täitmist selgitanud tsiviilasjas nr 2-19-18320 tehtud otsuse p-s 15.1.

42. Vastavalt kostja taotlusele tuleb kindlaks määrata ka kohtuotsuse täitmise aeg ühisomandi

eseme omandamise osas.

42.1. Lisaks võimalusele näha hüvitise maksmine omandi kaotuse eest ette eseme omandamise

eeldusena on Riigikohus leidnud, et kostjaks oleval kaasomanikul on võimalik taotleda kohtult,

et TsMS § 445 lg 1 järgi määratakse kindlaks otsuse täitmise tähtaeg, mille kestel saab otsust

omandamise osas täita (vt Riigikohtu 22. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18320, p 15.2

ja selles viidatud kohtupraktika). See aitab vältida potentsiaalselt ebaõiglast olukorda, kus

omandama õigustatud kaasomanik saab oma suva järgi viivitada teisele kaasomanikule hüvitise

maksmisega. Kui kohus on otsuse täitmise tähtaja kindlaks määranud, kaotab lahend pärast

selle tähtaja möödumist õigusjõu ning kaasomanikul on võimalik esitada uus kaasomandi

lõpetamise nõue (vt samas). Kolleegiumi hinnangul on ka see põhimõte asjakohane ka ühisvara

jagamise puhul. Ringkonnakohus selgitas seda pooltele oma 12. juuni 2023. a kirjas.

42.2. Oma 22. juuni 2023. a menetlusdokumendis palus kostja määrata kindlaks kohtuotsuse

täitmise aeg, nähes kostja osa omandamise ajaks ette kaks nädalat otsuse jõustumisest. Hagejad

esitasid 29. juuni 2023. a menetlusdokumendis taotluse määrata kohtuotsuse täitmise tähtajaks

kuus kuud alates praeguses asjas poolte hüvitatavate menetluskulude osas tehtava kohtulahendi

jõustumisest. Samuti palusid hagejad näha kohtuotsuse täitmise korras ette H õigus arvestada

kostjale omandi kaotuse eest tasumisele kuuluvast hüvitisest maha (tasaarvestada) kostjalt H ja

hagejate kasuks välja mõistetavad menetluskulud ning pool praeguses asjas tehtava

kohtulahendi täitmisega seotud kuludest, kui neid ei tasu kostja ise.

42.3. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on mõistlik otsuse täitmise tähtaeg kindlaks määrata,

et vältida olukorda, kus ühisomandi lõpetamine viibib H tegevusetuse tõttu. Kolleegium leiab,

et mõistlik aeg kohtuotsuse täitmiseks on kuus kuud alates selle jõustumisest. See võtab arvesse

mõistlikult kuluvat aega nii hüvitisena makstava rahasumma kokkusaamiseks, kuna sellise

summa koheselt pangakontol olemist ei saa eraisikult eeldada, kui ka kohtuotsuse täitmiseks

vajalikele toimingutele kuluvat aega (sh vajadusel notari või kohtutäituri poole pöördumine).

Kuna praegune menetlus on kestnud pikka aega, tuleb menetlusosalistele anda tegelik ja

mõistlik võimalus kohtulahendit täita, kuna vastasel juhul muutuks kogu menetlus asjatuks.

Poole aasta pikkune tähtaeg ei kahjusta ebamõistlikult ka kostja huve, kuna asja materjalidest

ei nähtu asjaolusid, miks kostjal peaks olema ühisomandi lõpetamisega kiire.

42.4. Põhjendatud ei ole hagejate ja kolmanda isiku taotlus siduda kohtuotsuse täitmise aeg

menetluskulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisega. Esiteks ei ole ühisomandi

lõpetamise kohta tehtavad otsused seotud võimalike otsustega menetluskulude väljamõistmise

kohta, mistõttu nende sidumine ei oleks asjakohane. Teiseks oleks menetluskulude

kindlaksmääramise kohta tehtava lahendi jõustumise aeg liiga ebamäärane, et võtta see

ühisomandi lõpetamise kohta tehtava otsuse täitmise tähtaja määramisel aluseks. Sel juhul

poleks tagatud kohtuotsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramise eesmärgi saavutamine. Eelnevat

arvestades ei ole alust rahuldada ka hagejate taotlust kohtuotsuse täitmise korra

kindlaksmääramiseks selliselt, et näha Hle ette võimalus tasaarvestada hagejate ja enda

menetluskulud kostjale omandi kaotuse eest väljamakstava hüvitisega. Praeguse kohtuotsuse

resolutsioonis ei ole alust näha ette ka H õigust tasaarvestada kostja nõudega võimalikke muid

Hl tulevikus kostja vastu tekkivaid nõudeid. Kui kahel isikul on teineteise vastu vastastikkuseid

nõudeid, reguleerib nende tasaarvestamist VÕS § 197. Kohus ei saa etteulatuvalt otsustada

2-15-10206

26 (32)

selliste nõuete, mis veel tekkinud ei ole, põhjendatuse üle.

42.5. Kuna ringkonnakohus määrab kindlaks otsuse täitmise tähtaja, siis kaotab praegune otsus

pärast selle tähtaja möödumist resolutsiooni p-de 10.2–10.4 osas õigusjõu ning ühisomanikel

on võimalik esitada vajadusel uus ühisomandi jagamise nõue.

IV

43. Maakohus jättis kostja vastuhagi pärandvaral lasuvate kohustuste jagamiseks ja hagejatelt

kahju hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata, kuna maakohtu hinnangul ei olnud kostja

tõendanud oma nõuet Ä pärandvara vastu. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu järelduse

ja kohtuotsuse põhjendustega. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib

kolleegium järgmist.

43.1. Kostja vastuhagi ja selle 4. detsembri 2018. a täpsustuse kohaselt on Ä pärandvaral lasuva

kohustuse sisuks kahjunõue, mis on tekkinud kostjal kui KKK korteri omanikul XXX korteris

9. jaanuaril 2006 toimunud tulekahju tagajärjel. Kahju põhjustasid tulekahju kustutusvesi ja

elamusiseste konstruktsioonide kahjustused. 15. detsembri 2017. a vastuhagi p-s 3.2.2 esitas

kostja oma korterile väidetavalt tekitatud kahjude nimekirja. Kostja leidis, et kahju tekkimise

ajal kehtinud korteriomandiseaduse § 11 lg 1 p 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel vastutas Ä tema

korteris toimunud tulekahju tagajärjel kostjale tekitatud kahju eest 11 376,71 eurot ning

sellekohane kohustus on läinud pärijatele pärandi vastuvõtmisega PärS § 130 lg 1 alusel üle.

Kuna ka kostja on Ä pärijaks 1/2 osas, moodustab hagejate osalus pärandvaras lasuvas

kohustuses 50% ehk 5688,36 eurot.

43.2. Kaaspärija positsioon pärimisseaduse tähenduses kujutab endast ka vastutust pärandil

lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151). Kui kaaspärija

käsutab (sh võõrandab) talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, on käsutuse esemeks

mõtteline osa pärandvarast kui kogumist (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) (PärS §

148 lg 2) (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15; 20.

oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 13). Seega oli kostjal õigus nõuda

hagejatelt ka Ä pärandvarasse kuuluvate kohustuste jagamist ning hagejatel ja nende

õigusjärglasel lasub vastutus ka pärandil lasuvate kohustuste eest.

43.3. Maakohus leidis, et kostja enda poolt 1. augustil 2006 koostatud Ä pärandvara

inventuuriakt ja korteriomandi kaasomanikelt laekumata kommunaalmaksete saldo

ajavahemiku mai 2005 – detsember 2007 kohta ei tõenda kostjale väidetavalt tekkinud kahju ja

nõuet Ä pärandvara vastu (maakohtu otsuse p 51). Kolleegium nõustub selles maakohtuga. Ä

pärandvara inventuuri akti on sellelt nähtuvalt 1. augustil 2006 koostanud kostja ise ja esitanud

selle 7. augustil 2008 notarile. Inventuuriaktis on pärandvarasse kuuluva kohustusena

üldsõnaliselt välja toodud „Tulekahjust lähtunud allasadanud kustutusvee ja elamusiseste

konstruktsioonide kahjustuste kahjunõue Tatari 19 korter 2 osas kokku üldsummas 178 000.-“

(I kd, tl 66). Kolleegium nõustub maakohtuga, et pelgalt kohustuse nimetamine inventuuriaktis

ei tõenda kohustuse olemasolu ja kuulumist pärandvara hulka. Pärandvara inventuuril on

pärimisseaduses sätestatud eesmärk ja õiguslik tähendus. Inventuuri raames pärandvara

nimekirja mingi kohustuse kandmine ei tekita seda kohustust, kui pärandajal seda tegelikult ei

ole. Samuti ei pööra see ümber kohustuse olemasolu tõendamise koormust. Lisaks ei nähtu

kostja viidatud inventuuriaktist nõude täpne sisu ja kujunemine, mh ei tõenda inventuuriakt

kostja 15. detsembri 2017. a vastuhagi p-s 3.2.2 loetletud kahjude tekkimist. Kui kostja leiab,

et tal on Ä pärandvara vastu nõue, mille osas tal on õigus nõuda pärandvaral lasuva kohustuse

2-15-10206

27 (32)

jagamist ja nõude osalist täitmist hagejatelt, tulnuks tal seda nõuet (ja vastavat pärandvaral

lasuvat kohustust) menetluses TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.

43.4. Põhjendatud ei ole kostja väide, et talle kahju tekkimine oli ilmne, kuna elamu teisel

korrusel toimuva tulekahju kustutamise käigus saavad selle all olevad korterid tuletõrje

kustutusvee tõttu kannatada. Praegusel juhul ei olnud hagejad kostja väiteid talle kahju

tekkimise ja selle aluseks olevate asjaolude kohta omaks võtnud, vaid olid vastuhagile vastu

vaielnud. Kolmas isik avaldas menetluses, et korteris 4 toimunud tulekahju tagajärjel ei ole

korter 2 kahjustusi saanud ja mingit kahju korterile 2 ei tekkinud. Kolmas isik vaidlustas ka

kahju suuruse (vt 29. septembri 2020. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:14:24). Selles

olukorras oli kostjal kohustus oma väiteid kahju tekkimise ja Ä vastutuse kohta selle kahju eest

tõendada, mida maakohus kostjale ka korduvalt selgitas.

Maakohus oli juba 30. juuni 2017. a kirjas kostjale selgitanud, et kui ta leiab, et tal on nõue

pärandaja vastu ehk pärandi suhtes, tuleb tal esitada selleks iseseisev nõue, nõue peab olema

selge ehk nõude aluseks olevad asjaolud välja toodud ja nõue ka tõendatud. 28. mai 2019. a

kohtuistungil selgitas maakohus, et kostja peab tõendama kahju suuruse ja muud kahju

hüvitamise nõude elemendid (vt kohtuistungi protokolli lk 3). Lisaks selgitas maakohus kostjale

tõendamiskoormust põhjalikult oma 29. septembri 2020. a kirjas. Kohus selgitas, et kostjal on

kohustus tõendada, et 9. jaanuaril 2006. a XXX korteris toimunud tulekahju tagajärjel sai

kahjustada KKK korter, ning kahju suurust. Samuti selgitas maakohus, et kostjal on kohustus

tõendada ka seda, et väidetav kahju tekitaja on oma kohustust rikkunud, vastutab kohustuse

rikkumise eest ning kahju on hõlmatud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja rikkumisega põhjuslikus

seoses. Kohus määras kostjale tõendite esitamiseks tähtaja kuni 26. oktoober 2020. Kostja

lisatõendeid ei esitanud.

Kostja väitis alles 19. juuli 2021. a lõplikes seisukohtades, et ta pole saanud tõendeid esitada,

kuna tal puudub H tegevuse tõttu juurdepääs XXX korteriomandile. Esiteks on kostja esitanud

selle seisukoha pärast maakohtu määratud 16. juuli 2021. a tähtaega lõplike seisukohtade

esitamiseks, mistõttu esineb alus jätta see seisukoht tähelepanuta (TsMS § 331 lg 1). Sellele

vaatamata märgib kolleegium, et isegi kui kostja viidatud asjaolud olid tõendite esitamata

jätmise põhjuseks, oleks kostjal tulnud see välja tuua juba Hiljemalt maakohtu poolt kostjale

tõendite esitamiseks määratud tähtaja lõpuks (s.o 26. oktoober 2020) ning vajadusel taotleda

maakohtult abi tõendite kogumisel. Kostja ei ole seda teinud.

43.5. Olukorras, kus kahju tekitamine ei ole tõendatud ja seega kindlaks tehtud, ei ole alust

määrata kahju suurust kindlaks ka VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel, seega ei ole kostja

etteheide maakohtule nende normide kohaldamata jätmise kohta põhjendatud (vt kostja 22.

detsembri 2021. a menetlusdokument). Samuti ei ole põhistatud nende sätete kohaldamise

muude eelduste täidetus, sh et kahju täpset suurust ei saaks kindlaks teha või see oleks seotud

eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega.

43.6. Kuna maakohus jättis kostja vastuhaginõude rahuldamata selle tõendamatuse tõttu, ei

hinnanud maakohus hagejate väidet, et kostja võimalik nõue Ä pärandvara vastu on aegunud

(vt maakohtu otsuse p 52). Hagejad on menetluses õigesti leidnud, et kostja võimalik kahju

hüvitamise nõue aegus TsÜS § 150 lg 1 järgi kolme aasta möödumisel ajast, mil kostja kahjust

ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ka juhul, kui käsitada

korteriomaniku nõuet teise korteriomaniku vastu tehingulisena, oleks nõude aegumistähtaeg

kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Eelduslikult sai kostja 9. jaanuaril 2006 toimunud tulekahjust ja

selle väidetavatest mõjudest oma allkorruse korterile teada juba vahetult pärast tulekahju. Igal

juhul oli kostja väidetavast kahjust ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust (Ä, sh tema pärijad)

2-15-10206

28 (32)

teadlik 1. augustiks 2006, mil kostja koostas Ä pärandvara inventuuri akti. Samas on õige kostja

seisukoht, et nõude aegumine peatus TsÜS § 166 lg 1 järgi ajani, mil Ä pärijad pärandi vastu

võtsid. Arvestades, et Ä pärandvarale oli tehtud 2006. a-l inventuur ja selle tegijaks oli määratud

kostja, oli pärand järelikult juba enne augustit 2006 vähemalt kostja poolt vastu võetud.

Menetluses ei ole selgelt esile toodud, millal võttis Õ vastu Ä pärandi ja millal võtsid hagejad

vastu Õ pärandi, kes suri 24. aprilli 2015. a pärimistunnistuse kohaselt 2. mail 2006. Kuna aga

tsiviilasjas nr 2-07-4561 on kostja esitanud juba 2. veebruaril 2007 Harju Maakohtule hagi C ja

X kui Õ pärijate vastu, olid Õ pärijad juba Hiljemalt selleks ajaks teada ja seega Õ pärandi, mis

hõlmas õigusi ka Ä pärandile, vastu võtnud. Seega lõppes kostja võimalike nõuete Ä pärandvara

vastu aegumise peatumine Hiljemalt veebruaris 2007, mistõttu vastuhagi esitamise ajal 15.

detsembril 2017 oleks need nõuded olnud igal juhul aegunud.

44. Ka muud kostja 21. septembri 2021. a apellatsioonkaebuse dokumendis esitatud väited ei

anna alust maakohtu otsust tühistada. Kostja küll väidab, et talle ei olnud osad tsiviilasja

menetlusdokumendid nähtavaks tehtud ja ta ei saanud nende sisuga tutvuda, kuid konkreetselt

toob ta välja üksnes 19. juuli 2021. a menetlusdokumendi. See oli kostja enda

menetlusdokument, mille esitas menetluses tema lepinguline esindaja. Seega ei ole alust

järeldada, et rikutud oleks kostja õigust tutvuda kõigi menetluses esitatud dokumentidega teiste

osapooltega võrdsetel alustel.

Menetluskulude jaotus ja muud menetluslikud küsimused

45. Kolleegium leiab, et maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult tervikuna kostja kanda,

mistõttu maakohtu menetluskulude jaotust tuleb muuta. Lisaks tuleb maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta ka TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi, kuna ringkonnakohus

muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas.

45.1. Maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna maakohus rahuldas hagi ja jättis

vastuhagi rahuldamata, pidas kohus põhjendatuks jätta kostja menetluskulud tema enda ning

hagejate ja kolmanda isiku menetluskulud kostja kanda (maakohtu otsuse p 54).

45.2. Asjas rahuldati hagejate hagi kostja vastu pärandvara jagamiseks ja ühisomandi

lõpetamiseks korteriomandi 69/100 mõttelise osa suhtes, jagades ühisomandi hagejate taotletud

viisil koos kostja kohustamisega selleks vajalike tahteavalduste tegemiseks. Rahuldamata jäeti

kostja vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks korteriomandi 69/100 mõttelise osa suhtes kostja

taotletud viisil ning pärandvaral lasuvate kohustuste jagamiseks ja kahjuhüvitise

väljamõistmiseks.

45.3. Kolleegium on seisukohal, et osas, milles vaidlus puudutas pärandvara jagamist ja

ühisomandi lõpetamist XXX korteriomandi mõttelise osa suhtes, juhindus maakohus

menetluskulude jaotamisel ekslikult TsMS § 162 lg-st 1.

Praeguses asjas on nii hageja hagis kui ka kostja vastuhagis taotlenud nimetatud korteriomandi

kaasomandi osa ühisomandi lõpetamist ja jagamist. Riigikohus on kaasomandi lõpetamise

asjades menetluskulude jaotamise kohta selgitanud, et kaasomand lõpetatakse eelduslikult

mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas

kaasomandi ühe poole soovitud viisil. Riigikohus on seetõttu leidnud, et põhjendatud ja õiglane

on jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda (vt 27. septembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14; vt ka Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I.

Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2017. § 163, p 3.3.4.2). Sarnasele seisukohale on

2-15-10206

29 (32)

Riigikohus asunud ka ühisvara jagamise menetluses kantud menetluskulude jaotamisel (vt

Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 13). Ka praegusel juhul ei ole

põhjendatud jätta menetluskulusid tervikuna kostja kanda üksnes seetõttu, et kohus pidas

ühisomandi jagamist põhjendatuks hagejate esile toodud viisil, mitte sel viisil, mida toetas

vastuhagis kostja. Kuna ühisomandi jagamiseks korteriomandi kaasomandi osa suhtes esitasid

hagi mõlemad pooled, on ühisomandi jagamine selles osas eelduslikult mõlema poole huvides.

Eelnevat ei muuda asjaolu, et eelkõige menetluse alguses palus kostja jätta hagejate hagi

pärandvara jagamiseks rahuldamata, vaieldes seega vastu ka ühisomandi lõpetamisele. Ka

hagejad on menetluse käigus oma seisukohti muutnud, sh ühisomandi jagamise viiside osas:

veel 18. juulil 2018 esitatud hagiavalduse terviktekstis avaldasid hagejad, et nad ei soovi

korteriomandi jätmist endale, vaid soovivad sellest vabaneda, saades õiglase hüvitise (vt

menetlusdokumendi p 21), ka 31. oktoobri 2017. a menetlusdokumendis kinnitasid hagejad, et

nad korterit endale ei soovi (vt p 6); alles 9. aprilli 2018. a menetlusdokumendis avaldasid

hagejad, et nende eriõigusjärglane H ei ole huvitatud hagejate varem taotletud pärandvara

jagamise viisidest, ning 27. mai 2019. a hagi täpsustamise avalduses esitasid hagejad selge

taotluse lõpetada ühisomand korteriomandi 69/100 kaasomandi osa suhtes selliselt, et jätta see

H ainuomandisse. Seega ei ole põhjendatud hagejate väide, et just kostja on menetluses kohut

koormanud ning hagejatele ja kolmandale isikule oma käitumisega alusetuid menetluskulusid

tekitanud. Ka hagejate meelemuutused on menetlust pikendanud. Alusetu on ka hagejate väide,

et kostja esitatud dokumendid on olnud mahukad, asjakohatud ja arusaamatud. Hagejad peavad

eelduslikult silmas neid dokumente, mille esitas kohtule kostja isiklikult (mitte tema määratud

või lepinguline esindaja), kuid nagu maakohus ka ise menetluses märkis, ei olnud hagejatel

kohustust nendele dokumentidele vastata (vt 29. septembri 2020. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:38:20). Eelnevat arvestades tuleb hagejate ja kostja maakohtu menetluskulud jätta

osas, milles vaidlus seondus ühisomandi lõpetamisega XXX korteriomandi kaasomandi osa

suhtes, TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Samale tulemusele viiks kolleegiumi arvates

ka TsMS § 162 lg 4, kuna ebaõiglane ja ebamõistlik oleks mõista praegusel juhul hagejate kulud

kostjalt välja vaid seetõttu, et maakohus pidas sobivamaks sellist ühisomandi lõpetamise viisi,

mida soovisid menetluses hagejad, kes taotlesid seda viisi oluliselt Hiljem hagi esitamisest.

Kolmanda isiku menetluskulud tuleb kõnealuses osas jätta TsMS § 167 lg 2 esimese lause järgi

tema enda kanda.

45.4. Osas, milles menetlusosalistel tekkisid menetluskulud seoses kostja vastuhagiga

pärandvaral lasuvate kohustuste jagamiseks ja raha väljamõistmiseks, on maakohus jätnud

menetluskulud vastuhagi selles osas rahuldamata jätmise tõttu põhjendatult kostja kanda. Selles

osas ei ole alust lähtuda eespool toodud põhimõtetest, kuna vaidlus ei käinud mitte selle üle,

kuidas pärandvaral lasuvaid kohustusi jagada, vaid vaieldi selliste kohustuste olemasolu üle.

Hagejate osas on maakohus õigesti viidanud menetluskulude jaotuse õigusliku alusena TsMS

§ 162 lg-le 1. Kolmanda isiku menetluskulude osas on asjakohane viidata ka TsMS § 167 lg-le

1. Seejuures jäävad kostja kanda üksnes sellised H menetluskulud, mis on tal tekkinud

menetluses kolmanda isikuna osalemise tõttu. Ehkki Hl võis tekkida menetluskulusid ka ajal,

mil ta osales menetluses kostjana II, ei ole selles osas hagejate hagi lahendatud ja menetlus

lõppenud, vaid nõue H vastu on eraldatud maakohtu 21. novembri 2017. a määrusega teise

menetlusse. Seega neid kulusid praeguses asjas ei jaotata.

45.5. Lähtudes eelnevast ja arvestades vaidlusaluste küsimuste osakaalu menetluses (sh nende

käsitlemise mahtu kohtule esitatud menetlusdokumentides ja kohtuistungitel) ja tähtsust poolte

jaoks (sh selle vara rahalist väärtust, mille jagamist taotleti), leiab kolleegium, et poolte ja

kolmanda isiku maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta 85% ulatuses menetlusosaliste

endi kanda ja 15% ulatuses kostja kanda.

2-15-10206

30 (32)

46. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul määrata kindlaks ka ringkonnakohtus

kantud menetluskulude jaotus. Kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 1 mõistab ringkonnakohus

kohustatud isikutelt välja ka menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile.

46.1. Ringkonnakohtu menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 171 lg 1 ja § 163

lg 1 järgi apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse

kostjale omandi kaotuse eest makstava hüvitise suuruse (hüvitist tõsteti 5989,20 euro võrra, s.o

u 45% võrra), kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise (sh omandiõiguse ülemineku

sõltuvaks tegemine hüvitise maksmisest) ja maakohtu menetluskulude jaotuse osas ning

jäetakse rahuldamata vastuhagi lahendamise osas, sh nii vastuhagis taotletud korteriomandi

kaasomandi osa jagamise viisi kui ka pärandvaral lasuvate kohustuste jagamise ja hagejatelt

solidaarselt 5688,36 euro väljamõistmise osas. Kaebuse rahuldamise osa ja nõuete suhtelist

olulisust,

sh

neile

menetlusdokumentides

pühendatud

tähelepanu

arvestades

on

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatus kolleegiumi hinnangul u 30%. Seega tuleb poolte

ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 30% solidaarselt hagejate kanda ja 70% kostja

kanda. Kolmanda isiku menetluskuludest tuleb TsMS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi jätta 30% tema

enda kanda ja 70% kostja kanda.

46.2. Ringkonnakohtus oli kostjale antud 19. oktoobri 2021. a määrusega riigi õigusabi RÕS §

8 p 1 järgi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi osutaja tasu ja kulud. Seega jäävad kostjale

määratud riigi õigusabi osutaja tasu ja kulud osas, milles kostja menetluskulud jäävad tema

enda kanda (s.o 70% ulatuses), riigi kanda (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23).

Samuti oli ringkonnakohus vabastanud kostja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest.

TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui

talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et

kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata

jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Riigikohus on TsMS § 190 lg

4 kohta leidnud, et sellest sättest ei tulene võimalust mõista hagejalt hagi osalise rahuldamise

korral riigilõiv, mille tasumiseks hageja menetlusabi sai, riigituludesse välja lähtudes hagi

rahuldamise ulatusest, vaid menetlusabi saanud hagejalt saab riigilõivu riigituludesse välja

mõista üksnes juhul, kui hagi jääb tervikuna rahuldamata (Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 15). Kolleegium leiab, et vastavalt TsMS 639 lg-le 1 kohalduvad

TsMS § 190 lg-d 2 ja 4 ning eeltoodud Riigikohtu seisukoht ka apellatsioonimenetluses

olukorras, kus apellandile on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna kostja

apellatsioonkaebus, mille esitamiselt ta oli riigilõivu tasumisest vabastatud, osaliselt rahuldati,

ei tule kostjalt riigilõivu riigituludesse välja mõista.

TsMS § 190 lg-st 3 tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab

kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

Kolleegium leiab, et TsMS § 190 lg 3 koosmõjus § 639 lg-ga 1 alusel tuleb menetluskulud,

mille kandmisest apellant on vabastatud, apellatsioonkaebuse rahuldamise korral mõista

vastustajalt välja riigituludesse võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga. TsMS §-s 190

sätestatud reegleid kohaldatakse ka riigi õigusabi tasu ja kulude riigi kasuks väljamõistmisel,

sõltuvalt kohtumenetluse tulemusest (vt ka Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2017. § 190 komm, p 3.8.1). Hagejate kohustust hüvitada

selles osas kostjale antud riigi õigusabi kulud ei mõjuta asjaolu, et kostja sai riigi õigusabi

hüvitamise kohustuseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-

12, p-d 23–24). Seega tuleb hagejatelt mõista solidaarselt riigituludesse välja 30% riigilõivust,

2-15-10206

31 (32)

mille tasumisest kostja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, s.o 165 eurot (30% 550-

st) ja 30% kostjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasudest ja kuludest, s.o

51,84 eurot (30% 172,80-st), kokku 216,84 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi

kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15

päeva jooksul. Praegusel juhul ei esine kolleegiumi hinnangul mõjuvaid põhjuseid, mis

õigustaks hagejate vabastamist menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest või

tasumiseks Hlisema tähtpäeva või osadena tasumise ettenägemist (TsMS § 190 lg 7). Nõude

tasumisega viivitamise korral tuleb hagejatel tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

47. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja hagis esitatud nõudeid oleks tulnud käsitada kolme

erineva nõudena (pärandvara jagamine, kaasomandi lõpetamine, kinnistusraamatu kande

tegemine) ja hagihinnaks oleks tulnud lugeda 10 500 eurot, mistõttu hagilt ei ole tasutud

nõutavas ulatuses riigilõivu. Hageja nõude kaasomandi lõpetamiseks H vastu eraldas maakohus

eraldi menetlusse, mistõttu seda nõuet siinses menetluses ei lahendatud. Praeguses menetluses

lahendas maakohus hagejate nõude kostja vastu pärandvarasse kuuluva korteriomandi 69/100

mõttelise osa ühisomandi lõpetamiseks ja selleks vajalike tahteavalduste asendamiseks.

Kolleegium leiab, et sisuliselt on tegemist ühe mittevaralise, s.o ühisvara jagamise nõudega.

Kostja tahteavalduste asendamise vajadus tuleneb taotletud ühisomandi jagamise viisist ja sellel

nõudel pole iseseisvat tähtsust. Seega on maakohus õigesti ja kooskõlas TsMS § 132 lg 4 p-ga

5 leidnud, et hagihind on 3500 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejad tasunud hagi

esitamisel sellele hagihinnale vastavas suuruses riigilõivu, s.o 300 eurot (I kd, tl 14).

Kolleegium märgib, et samadest alustest lähtus kohus ka kostja apellatsioonkaebuse hinna

arvutamisel.

48. Siiski on maakohus märkinud otsuse päises vääralt tsiviilasja hinna kostja vastuhagi

puudutavas osas. Kõrgema astme kohus võib TsMS § 137 lg 11 järgi asja hinda muuta, kui see

on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus juhindus vastuhagi hinna määramisel

PärS §-s 147 ja TsMS § 132 lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt vastuhagis esitatud ühisomandi

lõpetamise nõude hagihind on 3500 eurot, millele lisandub vastuhagis esitatud kahju hüvitamise

nõue 11 376,71 eurot, mis teeb vastuhagi hinnaks kokku 14 876,71 eurot. Tegelikult aga nõudis

kostja hagejatelt kahju hüvitamist 50% ulatuses Ä pärandvaral lasuvast kohustusest ehk

5688,36 eurot. Seega oli vastuhagi hind maakohus TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 5 ning § 124 lg 1

järgi 9188,36 eurot (3500+5688,36). Sama suurena määras ringkonnakohus ka kostja

apellatsioonkaebuse hinna. Eelnevat arvestades muudab ringkonnakohus maakohtu määratud

vastuhagi hinda.

49. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast otsuse jõustumist. Maakohtul tuleb TsMS § 179 lg 2 järgi otsustada ka kostjalt selle

riigilõivu riigi kasuks välja mõistmine või välja mõistmata jätmine, mille tasumisest kostja oli

vabastatud maakohtu menetluses vastuhagi esitamisel.

50. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

51. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 179 lg 3 kohaselt

võib määruse peale, millega mõistetakse isikult riigi kasuks välja menetluskulud, esitada

2-15-10206

32 (32)

määruskaebuse menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik valdkonna eest

vastutava ministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu, kui kaebuse hind ületab 100 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa