2-23-8799/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 17.08.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-8799

Kohtuasi

SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus

X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest

olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40

päevaks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16.06.2023 ja 19.06.2023 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

SA

Pärnu

Haigla

Psühhiaatriakliinik

(registrikood 90004527)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi-Kivistik

Eestkosteasutus Saaremaa vald Saaremaa Vallavalitsuse

kaudu (registrikood 77000306)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata määruskaebaja esitaja taotlused täiendavate tõendite

kogumiseks ja ekspertiisi korraldamiseks.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 16.06.2023 ja 19.06.2023 määrused muutmata.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta X menetluskulud tema enda kanda ja muud määruskaebuse menetlemisega

seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-23-8799

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja) esitas 16.06.2023 Pärnu Maakohtule taotluse

X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

kuni neli päeva ja selle pikendamiseks 40 päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud

isik avaldaja psühhiaatriakliinikus 15.06.2023 kell 21:40 tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul psüühikahäire – maania

psühhootiliste sümptomitega (F30.2).

3. Puudutatud isik toimetati avaldaja psühhiaatriakliinikusse 15.06.2023 kiirabikorras politsei

kaasabil Kuressaare Haigla SA EMO osakonnast. Puudutatud isiku käitumine viimastel

nädalatel oli järjest ebaadekvaatsem – kõrgenenud aktiivsusega, ähvardanud erinevaid inimesi

sotsiaalmeedia vahendusel (relvade kui ka muudel viisidel, nt voodoo nukud, ära needmine,

postitas pilte terariistadest). Haiglasse toomise eel ähvardanud ennast tappa. Kuna tegemist ka

avalikku huvi pälvinud sündmustega, siis patsiendi ebaadekvaatset käitumist raporteeritud

meediakanalites. Anamneesist teada, et psüühika ja käitumise muutused toimunud aasta

alguses, kui perest hakanud isoleeruma, tarbinud ilmselt ka narkootilisi aineid. Abist keeldunud,

haigusteadvust ei ole ning korduvad politsei katsed puudutatud isikuga kokkuleppele jõuda

lõppesid tahtest olenematu haiglasse toomisega kiirabi ja politsei poolt. Kuressaare haigla

EMO-s hinnatud seisundit maniakaalseks – katkematu jutustamine, kõrgenenud aktiivsus,

haigusteadvuse puudumine, paranoilised avaldused.

4. Avaldaja psühhiaatriakliinikusse haiglaravile jõudes oli puudutatud isiku sisuline kontakt

oluliselt häiritud. Kõne on kiire tempoga, räägib monoloogina, mõttekäik on üksikasjalik ja

ebaolulises takerduv, suunavatele küsimustele keeldub vastamast või vastab valikuliselt -

muutub süüdistavaks, et teda tahetakse „vaimuhaigeks“ tembeldada. Avaldab vihjamisi

luulumõtteid (suurus- ja tagakiusamise- ja kahjustusluul), meeleolu on düsfooriline, üldine

motoorne aktiivsus tõusnud. Haigusteadvus puudub täielikult, on dissimuleeriva hoiakuga, ei

näe oma viimaste nädalate käitumises probleeme. Kaebab, et teda kui täiesti tervet inimest on

alusetult oma kodust ära toodud. Ta olevat herbalist ja ravitseja ning teised psühholoogid ja

ravitsejad käivad tema vastuvõttudel, ta on rikas nii vaimult kui rahaliselt ja tal on üks Eesti

edukamaid ettevõtteid. Hoopis tema saavat linnaelanikelt ähvardavaid kirju, teiste ähvardamist

eitab, väidab, et kaitseb end teiste eest. Haiglasse sattumise taga olevat tüli perekonna ja

telemeestega, kes olevat tema vastu, kuna ta keeldus ettepanekust teha uut saadet, mis hakkab

alternatiivmeditsiini asemel "tavameditsiini" propageerima. Hospitaliseerimise järgselt avaldas

valveõele, et teda püütakse tappa.

5. 16.06.2023 seisuga ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Püsib maniakaalne

psühhootiline seisund. Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise

mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt ning seda nii enda kui ka

ümbritsevate suhtes. Enesekaitseks käitub teisi ähvardavalt ning ravita jäämisel avaühiskonnas

ei ole välistatud ohtlike olukordade kordumine. Avaliku elu tegelasena raske psüühikahäire

sümptomite tõttu kahjustanud enda mainet ja finantsilist turvalisust. Ohtliku käitumise risk

jätkuvalt kõrge ning see tuleneb otseselt psühhootilise maania seisundist.

2-23-8799

Pärnu Maakohtu määrus 16.06.2023

6. Pärnu Maakohus rahuldas 16.06.2023 määrusega avaldaja taotluse kohaldada puudutatud

isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga neli

päeva alates 15.06.2023 kella 21:40-st kuni 19.06.2023 kella 21:40-ni. Menetluskulud jättis

maakohus riigi kanda.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on praegusel juhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja

§ 13 lg-s 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused

puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse

õiguskaitse korras.

8. Puudutatud isikul on diagnoositud maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2), mille

ravimine ei ole muul viisil võimalik kui tahtest olenematu psühhiaatrilist ravi näol. Tema

käitumine on mõjutatud psühhoosist - mõttekäigu häirumine, kõne ja motoorika kiirenemine,

suurusluulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, haigusteadvuse ja ravisoostumuse

täielik puudumine. Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise

mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt ning seda nii enda kui ka

ümbritsevate suhtes. Enesekaitseks käitub teisi ähvardavalt ning ravita jäämisel avaühiskonnas

ei ole välistatud ohtlike olukordade kordumine. Maaniaseisundist tulenevalt käitub konfliktselt

ja ähvardavalt. Isik vajab ravi kontrollitud ja piirangutega ravikeskkonnas (mh piiratud

juurdepääs nuti- ja muudele suhtlusvahenditele). Ravita jäämisel võib isik ennast jätkuvalt

kahjustada ning on kõrge risk mittealluva psüühikahäire kujunemisele. Haigusteadvuse ja

ravisoostumuse puudumise tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane.

Menetluse edasine käik

9. Pärnu Maakohus kuulas puudutatud isiku raviarsti 19.06.2023 telefoni teel ära. Raviarsti

sõnul ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, püsib maniakaalne sündroom. Isik räägib

palju, tema mõttekäik on häiritud. Nädalavahetusel sattus valvearst peale olukorrale, mis

eskaleerus kiiresti. Puudutatud isikut külastasid tema lähedased (sh väikesed lapsed). Isik

muutus väga intensiivseks oma lähedase suhtes, valvearsti hinnangul tegi lähedastele

verbaalselt liiga. Isik süüdistab lähedasi tekkinud olukorras.

10. Maakohus kuulas 19.06.2023 puudutatud isiku psühhiaatria kliinikus ära.

11. Riigi õigusabi osutajaks määratud vandeadvokaat Argo Küünemäe toetas puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevaks.

12. Puudutatud isiku eestkosteasutus Saaremaa Vallavalitsus ei esitanud kohtu poolt määratud

tähtajaks kirjalikku seisukohta.

Pärnu Maakohtu 19.06.2023 määrus

13. Pärnu Maakohus pikendas 19.06.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates tema 15.06.2023 kell 21:40 psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest s.o kuni 25.07.2023 kell 21:40-ni. Maakohus andis loa puudutatud

isiku suhtes kasutada spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega ning

elekterkonvulsioonravi. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

14. Kohus, kuulanud isiklikult ära puudutatud isiku ja tema raviarsti, tutvunud avalduse ning

selle lisadega, tutvunud kohtule esitatud seisukohtadega, leiab, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu

olemasolu on kinnitust leidnud.

2-23-8799

15. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire maania psühhootiliste

sümptomitega (F30.2), mis piirab tema võimet oma käitumist juhtida ja käitumisest aru saada.

Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei suuda oma seisundis tagada endale

käesoleval hetkel hädavajalikku ravi ega turvalisust. Isik käitub psühhootiliste sümptomite ajel

ebaadekvaatselt ning võib käituda ennast ja teisi (eelkõige oma lähedasi) ohustavalt.

Haiglaravita jätmisel on isik ohtlik eelkõige enda elu ja tervisele (on ähvardanud ennast noaga

vigastada, võib muutuda agressiivseks lähedaste suhtes). Kohus on seisukohal, et muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Isikul haigusteadvus puudub ning ta ei ole iseseisvalt

võimeline ravimeid võtma ja jätkama raviga väljaspool haiglat (ärakuulamisel kinnitas ei vaja

ravimeid ning väljaspool haiglat neid ei võta). Kohus leiab, et puudutatud isiku seisundis ei ole

käesoleval hetkel tema tervise kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut tagatud.

Määruskaebus

16. Puudutatud isik esitas lepingulise esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

tühistada nii 16.06.2023 ja 19.06.2023 maakohtu määrused.

17. Tõendatud ei ole, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada. Asjaolu, et puudutatud isik enda ravivajadust ei tunnista, ei tähenda, et

tegemist oleks haige inimesega. Kohtule esitatud dokumentidest ei ilmne, et puudutatud isik

oleks probleemse käitumisega olnud enne seda, kui ta haiglasse toodi. Ebaselge ja tõendamata

on kohtule 16.06.2023 esitatud taotluses viidatud anamneesist tulenev pikemaajaline

psüühikahäire olemasolu varasemast ajast, sest varasemad kokkupuuted meditsiinitöötajatega

puuduvad ning kiirabikaardil märgitust nähtub, et seisukoht puudutatud isiku psüühilisele

seisundile tugineb temaga mitte koos elava ema sõnadele.

18. Puudutatud isikule tahtevastase ravi kohaldamise otsus on tehtud sisuliselt minut peale

avaldaja psühhiaatriosakonda sisenemist, ilma varasematele ega ka haiglasse toomise seisuga

kontrollitud meditsiinilistele näitajatele tuginedes.

19. Avaldaja psühhiaatriakliiniku juhataja on 16.06.2023 taotlenud kohtult korraga nii 4

päevast ravi kui selle pikendamist kuni 40 päevaks, mis näitab, et puudutatud isiku olukorda

hinnati väga tõsiseks ilma mistahes uuringuteta 4-päevase ravitähtaja möödumise järel. Seda,

et mingeid uuringuid isegi teha ei soovitud 4-päevase ravi möödumisel, saab järeldada nii otsuse

põhjendustest kui resolutsioonist, kus korraga taotletakse mõlema tähtaja lubamist tahtevastase

ravi teostamiseks.

20. Kliiniku juhataja on taotluses kohtule märkinud, et käesolevalt on diagnoositud maania

psühhootiliste sümptomitega (F30.2), kuid puudutatud isik on hospitaliseeritud maniakaalse

psühhootilise (F30.9) seisundi tõttu. Kes uue diagnoosi pani ning mille alusel ei ole taotlusest

võimalik järeldada.

21. Lepinguline esindaja on enne käesoleva määruskaebuse koostamist olnud esindatavaga

kolm kokkusaamist. Puudutatud isiku käitumine on rahulik, ta orienteerub ajas ja ruumis ega

ole ohtlik, mistõttu ei ole teda õige pidada haigeks, kes peaks väidetud diagnoosi omaks võtma

ja sel moel omama haiguskriitikat. Tõendatud ei ole, et haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Puudutatud isik saab ise oma

eluga hakkama. Puudutatud isik on 19.06.2023 ärakuulamisel selgitanud, et tegeleb inimeste

vastuvõtmisega kristallitoas ja kirjutab raamatuid ning ei soovi olla seotud teadusliku meditsiini

ja ka poliitikat puudutavate saadetega, mida temale järjekindlalt on pakutud. Isik ei ole olnud

kunagi abivajajaks ning tal on kaks alaealist last, kelle kasvatamisega on seni hästi toime tulnud.

22. 15.06.2023 psühhiaater JR otsusest nähtub, et arsti arvates seisneb puudutatud isiku

ohtlikkus psüühikahäire tõttu selles, et ta kahjustab enda mainet, ähvardab lähedasi ja avaliku

2-23-8799

elu tegelasi, käitub ettearvamatult ja psühhootilistel ajenditel, ähvardas end noaga lõigata.

Ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole. HS 16.06.2023 arvamuse kohaselt psüühikahäire

seisneb selles, et isikul puudus haiglaravile võtmisel haiguskriitika, mõttekäik oli kiirenenud,

laialivalguv, üksikasjadesse kalduv, avaldab luulu mõtteid, mis mõjutavad käitumist. Teinud

ähvardavaid avaldusi meedias. Ohtlik endale ja teistele. Millistest ähvardustest meedias käib

jutt ja miks tuleb arvata, et kollases ajakirjanduses avaldatav võiks olla tõelevastav, sellest

arvamusest ei nähtu. Väidetud ja tõendatud ei ole ka, et puudutatud isik omaks relvi vms ja

saaks olla sel põhjusel kellelegi ohtlik. Osas, mis puudutab nn spirituaalsust ja nõiakunsti (sh

nugade kasutamist kodus), siis esindajale teadaolevalt ei ole see Eesti Vabariigis keelatud (sh

voodoo rituaal, mille raames loobitaksegi laiali erinevaid asju ja hibiskuse teed ning roosilehti),

mistõttu ei saa seda pidada tõsiseltvõetavaks ohuks enesele või teistele isikutele.

23. Tõendatud ei ole, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 16.06.2023 ärakuulamise

protokollist nähtub, et puudutatud isik on kohtule avaldanud, et kui peetakse vajalikuks, siis

võib ta haiglasse jääda, kuid ta ei soovi, et teda süstitakse. Nimetatuga on kinnitust leidnud, et

puudutatud isik ei vaidle vastu tema terviseseisundi uurimisele ja võimalik et ka muule ravile,

nt psühhiaatritega vestlemine vastu. Kuna muud psühhiaatrilist abi ei ole puudutatud isikule

pakutud, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

24. Puudutatud isiku lepinguline esindaja on määruskaebuses palunud avaldajalt välja nõuda

kõik puudutatud isiku terviseandmed, sh seni teostatud protseduurid ning videokaamera

salvestused. Samuti on puudutatud isiku lepinguline esindaja palunud puudutatud isiku suhtes

läbi viia kohtupsühhiaatria - kohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Määruskaebuses palus

puudutatud isiku esindaja esialgse õiguskaitse korras peatada maakohtu 19.06.2023

kohtumääruse täitmine kuni käesolevas asjas kohtuekspertiisi tulemuste selgumiseni või

alternatiivselt kuni käesoleva määruskaebuse lahendamisel jõustunud kohtulahendi tegemiseni.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

25. Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Antud

juhul olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise

tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

26. Määruskaebuse nõudmised ja põhjendused terviseseisundi osas ei ole õigustatud, kuna need

tuginevad patsiendi ja tema esindaja arvamusele, et ta oli psüühiliselt terve ega vajanud oma

psüühilise seisundi tõttu tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Avaldaja on vastupidisel

arvamusel ning tugineb selles psühhiaatrite hinnangule kuupäevadest 15.06.2023 ja 16.06.2023

ning edaspidiselt puudutatud isiku raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika

osas.

27. Teadaolevalt on psühhiaatritel eriteadmised inimese psüühilise seisundi hindamiseks ja

diagnoosimiseks ning inimese psüühilise seisundi ja sellest tuleneva ohtliku käitumise riski

hindamisel lähtutakse andmete kogumist, mis koosneb haiguse eelnevast anamneesist,

psühhiaatrilise läbivaatuse (intervjuu) ning osakonnas jälgimise käigus saadud andmetest ning

võimalusel ka instrumentaal- ja laboriuuringutest. Psühhiaatrilist haigust ei diagnoosita paljalt

kellegi suvalise arvamuse alusel. Puudutatud isiku vaimse tervise hindamisel tahtest olenematu

ravi kohaldamise ajal ja edaspidi on arvestatud eelnevalt olemas olnud andmeid (mh

pereliikmetelt saadud info meditsiinidokumentides, kirjeldused isiku käitumisviisi muutuste

kohta, isiku poolt avaldatud mõtted) ning neid andmeid on hinnatud koosmõjus isiku

objektiivse psüühilise seisundiga hospitaliseerimisel ja hiljem akuutravi üksuses. Seisundi

hindamisel ei omistata tähtsust isiku tegevusvaldkonnale või konkreetsete sündmuste

üksikasjalikule sisule, vaid isiku psüühilisele seisundile toimunud sündmuste ajal ja varasemast

selgelt eristuvale käitumisväljendustele. Erinevate psüühiliste haiguste vallandumisel on sageli

2-23-8799

seos kõrgenenud stressi, eraeluliste või tööalaste probleemidega, kuid haiguse vallandudes

vajab isik ravi hoolimata konkreetsetest vallandavatest olukordadest, mille tõttu haigus võib

olla ilmnenud.

28. Puudutatud isik on diagnoositud vastavalt rahvusvaheliste haiguste klassifikatsioonile

(RHK-10) psühhootiliste sümptomitega maania (RHK-10 kood F30.2), kuna vastavalt

diagnostilistele juhistele oli haigusseisund esinenud vähemalt nädala jooksul, vaimne seisund

oli tal esinevate haigussümptomite tõttu sedavõrd raske, et takistatud oli igapäevaste tegevuste

ja kohustuste täitmine ning adekvaatne sotsiaalne suhtlemine ümbritsevatega. Psüühikahäire

diagnoositi puudutatud isikul esmakordselt, mistõttu ei saagi olemas olla eelnevaid

meditsiiniandmeid häiritud seisundi tõttu. Samas kogutud anamneesi alusel saab hinnata häire

eeldatavat algust ning progresseerumise aega. Haigusspetsiifilise ravita jäämisel psühhootiline

maania reeglina astmeliselt süveneb ja lisandub juurde psühhootilisi ning maaniale viitavaid

sümptome ning mida desorganiseeritum ja häiritum on patsiendi käitumine haigussümptomite

foonil, seda kõrgem on ohtlikkuse risk. Raskekujulise maania ravita jäämisel on tõenäoline

püsiva meeleoluhäire (mh bipolaarse meeleoluhäire) või ravile mittealluva (raviresistentse)

haigusvormi väljakujunemine, mis tähendab otsest ohtu isiku tervisele (võimalik

invaliidistumine psüühikahäire tõttu) koos toimetulekuvõime langusega. Arvestades isikul

esinenud haigusseisundi olemust, oli pigem tõenäoline, et ohtlikkus ravita jäämisel suureneb

ning laieneb hõlmates nii isiku tervist kui ümbritsevate tervist ja julgeolekut. Järeldus põhineb

psühhiaatrilistel eriteadmistel maniakaalse häire olemusest, sümptomitest, sümptomite

arengust ajas ravi foonil ja ravita jäämisel ning praktilistel kogemustel samalaadse

haigusseisundiga isikute ravis. Teadusuuringute andmetel on ravita jäämisel ja ravi

katkestamisel iga järgmise meeleoluhäire ägenemise episood eelmisest raskem ning järjest

halvemini spetsiifilisele meeleolu stabiliseerivale ravile alluv.

29. Käesoleval juhul ei olnud võimalik kaaluda muu psühhiaatrilise abi rakendamist, kuna

isikul puudus täielikult haigusteadvus ning ravisoostumus ja sellest tulenevalt ei olnud võimalik

rakendada ühtegi muud abimeedet peale tahtest olenematu ravi. Haigusteadvuse puudumine on

maniakaalsele meeleoluhäirele iseloomulik, kuna isik tunneb end subjektiivselt paremini kui

kunagi varem, põhjuseks peamiselt energiatulv, eufooriatunne, kõrgenenud enesehinnang ja

suurusluulumõtted. Psühhootiliste mõtete (mh paranoilisus lähedaste ja ravipersonali suhtes)

esinemise tõttu ei olnud võimalik ka ravi tagamine lähedaste abil. Haigusteadvus tekib enamasti

ravi toimel seoses meeleolu stabiliseerumisega (maania leevenemisega) ning psühhootiliste

mõtete taandumisega ja siis on võimalik rakendada muid psühhiaatrilise abi meetodeid

(haiglaravi ravikokkuleppe alusel, päevaravi, ambulatoorne ravi).

30. Eestkosteasutus leiab, et puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu,

et puudutatud isik enda ravivajadust ei tunnista ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega

teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ega

saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Eestkosteasutusel

puudub alus kahelda psühhiaatrite kui asjatundjate seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus

on piisavalt tõendatud asjas esitatud psühhiaatrite arvamustega.

31. Pärnu Maakohus jättis 07.07.2023 määrusega rahuldamata määruskaebuses sisaldunud

esialgse õiguskaitse taotluse. Pärnu Maakohus lõpetas 07.07.2023 määrusega 16.06.2023

kohtumääruse alusel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja 19.06.2023 kohtumäärusega

pikendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi.

32. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-23-8799

33. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Ringkonnakohus märgib, et

kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist

tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi,

et avaldust ei saa uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista

määruskaebuse lahendamist asjaolu, et avaldaja lõpetas 07.07.2023 puudutatud isiku tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi psühhiaatriakliinikus.

34. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja

TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani.

35. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni

40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

36. Nõustuda ei saa puudutatud isiku hinnanguga, et tema puhul ei esinenud PsAS § 11 lg-s 11

ettenähtud asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas esitatud dokumendid ja

tõendid vastupidist. Käesoleval juhul tuvastas maakohus psühhiaatrite arvamuse alusel, et isikul

esines raske psüühikahäire – maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Puudutatud isiku

psüühikahäire väljendub eelkõige häiritud mõttekäigus, kiirenenud kõnes ja motoorikas,

suurusluulumõttetes, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemises, paranoilisuses ümbritsevate suhtes,

arvab, et teda üritatakse kahjustada, haigeks tembeldada, isegi tappa. Peab end piinatud

geeniuseks. Enne esialgse õiguskaitse pikendamist kuulas maakohus telefoni teel ära

puudutatud isiku raviarsti, kes märkis, et puudutatud isiku seisund ei ole haiglas viibimise ajal

paranenud ning tal püsib maniakaalne sündroom. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

psühhiaatrite pandud diagnoosis ja seisukohtades.

37. Kolleegium märgib, et esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

kohaldamist ei välista asjaolu, et puudutatud isik ei ole varem sellelaadset abi vajanud ega ole

tal psüühilisi häireid diagnoositud. Samuti ei viita diagnoosi hilisem täpsustumine või

muutumine sellele, et isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamine oli

ebaseaduslik. Ühtlasi toob puudutatud isiku lepinguline esindaja määruskaebuses välja, et

tahtevastase ravi kohaldamise otsus oli tehtud ilma haiglasse toomise seisuga kontrollitud

meditsiinilistele näitajatele tuginedes. Milliseid konkreetseid meditsiinilisi näitajaid puudutatud

isiku lepinguline esindaja silmas peab, määruskaebuses selgitatud ei ole. Nagu on avaldaja

määruskaebuse vastuses märkinud, siis vaimse tervise hindamisel tahtest olenematu ravi

kohaldamise ajal lähtutakse ennekõike eelnevast anamneesist ning vestlusest patsiendiga.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatu pinnalt on võimalik psühhiaatrilisi eriteadmisi omaval isikul

aru saada, millises seisundis on inimese psüühika ning kas esinevad PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

alused tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks.

2-23-8799

38. Puudutatud isiku lepinguline esindaja toob välja, et kuna avaldaja on ühes avalduses

taotlenud tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päeva ja selle pikendamist 40 päevani, siis

ei soovitud puudutatud isiku suhtes läbi viia uuringuid. Kolleegium selgitab, et esialgse

õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja

päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Enne pikendamist esitatakse

kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse

kohta. Käesoleval juhul on 19.06.2023 puudutatud isiku raviarst esitanud arvamuse puudutatud

isiku tervisliku seisundi kohta.

39. Maakohus tuvastas seega õigesti, et puudutatud isikul oli esialgse õiguskaitse rakendamise

ja ka pikendamise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.

40. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et puudutatud isik oli PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses ohtlik nii endale kui ka teistele. Avalduse kohaselt ähvardas puudutatud isik

haiglasse toomise eel ennast noaga tappa. Samuti on puudutatud isik ähvardanud erinevaid

inimesi sotsiaalmeedia ja interneti vahendusel nii relvade kui ka muudel viisidel

(nt voodoo nukud, ära needmine), postitanud pilte terariistadest. Puudutatud isikul esineb

psüühikahäirest tulenevalt afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel

võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt ning seda nii enda kui ka ümbritsevate suhtes.

Raviarst on 19.06.2023 selgitanud, et sattus nädalavahetusel peale olukorrale, mis eskaleerus

kiiresti. Puudutatud isikut külastasid tema lähedased (sh väikesed lapsed). Isik muutus väga

intensiivseks oma lähedase suhtes, valvearsti hinnangul tegi lähedastele verbaalselt liiga. Isik

süüdistab lähedasi tekkinud olukorras. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine

ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662 p 14). Eeltoodu asjaoludel esineb oht puudutatud isiku enda kui ka teiste

elule ja tervisele ning eeltoodud asjaoludel on ohtlikkus enda ja teiste elule ja tervisele

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Kolleegium selgitab, et puudutatud isiku enda

arusaam ega ka lepingulise esindaja arvamus, et puudutatud isik ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei

lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS

§ 11 lg- s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

41. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isikule olnuks piisav muu psühhiaatriline

abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Asja materjalidest nähtuvalt puudus puudutatud isikul

haiguskriitika ja ravisoodumus esialgse õiguskaitse raskendamise ja pikendamise seisuga.

19.06.2023 ärakuulamisel leidis puudutatud isik, et kui vaja võib ta haiglasse jääda, samas

nähtub tema selgitustest, et arusaam oma haigusest ja ravivajadusest siiski puudub. Samuti on

avaldaja 05.07.2023 vastuses määruskaebusele selgitanud, et psühhootiliste mõtete (mh

paranoilisus lähedaste ja ravipersonali suhtes) esinemise tõttu ei olnud võimalik ka ravi

tagamine lähedaste abil. Haigusteadvus tekib enamasti ravi toimel seoses meeleolu

stabiliseerumisega (maania leevenemisega) ning psühhootiliste mõtete taandumisega, misjärel

on võimalik rakendada muid psühhiaatrilise abi meetodeid. Seega puudub ringkonnakohtul alus

kahelda avaldaja selgituses, et puudutatud isik vajas psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on

võimalik ainult statsionaarse haiglaravi tingimustes. Kolleegium märgib, et arvestades, et samal

ajal esines eelnevalt tuvastatud oht puudutatud isiku ja teiste elule ning tervisele, siis ei oleks

muust psühhiaatrilisest abist piisanud.

42. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni 4 päevaks ja seejärel maksimaalselt

kokku kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning

kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata.

2-23-8799

43. Puudutatud isiku lepinguline esindaja on määruskaebuses palunud avaldajalt välja nõuda

kõik puudutatud isiku terviseandmed, sh seni teostatud protseduurid ning videokaamera

salvestused. Samuti on puudutatud isiku lepinguline esindaja palunud puudutatud isiku suhtes

läbi viia kohtupsühhiaatria - kohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Ringkonnakohus selgitab,

et kohus korraldab TsMS § 238 lg 1 järgi ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas

tähtsust, ning tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada,

mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune, ning kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendeid esitatud. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku terviseandmete, seni teostatud

protseduuride ning videokaamerate salvestistega ei ole puudutatud isikul võimalik ümber lükata

eespool tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemist. Ühtlasi märgib

ringkonnakohus, et arvestades, et puudutatud isiku suhtes on 07.07.2023 seisuga lõpetatud

tahtevastane ravi ja kinnisesse asutusse paigutamine, põhjusel et isik tervenes, ei saaks

käesoleval ajal ekspertiisiga tuvastada asjaolusid, mis olid isiku kinnisesse asutusse

paigutamise eeldusteks 15.06.2023. Seetõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.

44. Määruskaebuse menetlemisel kantud kaebuse esitaja lepingulise esindaja tasu jääb TsMS

§ 172 lg 3 alusel kaebaja enda kanda. Muus määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad

sama sätte esimese lause alusel riigi kanda.

45. TsMS § 543 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)