3-22-2740/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2740

Haldusasi

Xi kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas

475 eurot ja 64 senti väljamõistmiseks ning kohustada

Kiili valda hüvitama Xile eralastehoiuga seotud suuremad

kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha

võimaldamiseni

elukohajärgses

Kiili

valla

munitsipaallasteaias.

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Kiili vald

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Kiili vallalt Xi kasuks välja hüvitis summas 308 eurot ja 25 senti ning

seadusjärgne viivis alates 05.10.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni.

Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud viivist summas 26 eurot ja 86 senti.

3. Kohustada Kiili valda hüvitama kaebajale eralastehoiuga seotud suuremad kulud

vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili

valla munitsipaallasteaias. Kohustamiskaebusega hõlmatud kuludeks on eralastehoius

tasutud

enammakstud

söögiraha,

huvitegevuse

tasu

ja

saamata

jäänud

tulumaksusoodustus.

4. Jätta kaebus rahuldamata hüvitise nõudes 167, 39 eurot.

5. Mõista Kiili vallalt Xi kasuks välja menetluskulu kokku 13 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.09.2023 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Kiili valla elanik alates 19.11.2019. X laps, Y (sündinud xx xx xxxx, isikukood

xxxxxxxxxx) (edaspidi laps), on olnud Kiili valla elanik alates 21.09.2020 ja Kiili valla

munitsipaallasteaia järjekorras alates 29.09.2020. Vastustajale esitatud lasteaiakoha saamise

avaldusele märkis X, et ta soovib saada lapsele kohta

elukohajärgses (Kiili

teeninduspiirkonnas) lasteaias.

2. Kuna lasteaeda mineku aeg tuli aina lähemale ja laps sai xx xx xxxx 1,5 aastaseks, ent Kiili

vallast lasteaiakohta ei pakutud, tegi X lasteaiakoha osas päringu telefoni teel nii Kiili valda kui

ka Kiili Lasteaeda. Kiili vallas kohtade puuduse tõttu lasteaiakohta ei eraldatud, mistõttu hakkas

X ise otsima lapsele kohta erahoidudes naabervaldades ja Tallinnas. Xil õnnestus lapsele saada

lastehoiu koht alates 01.06.2022 Põnnila Oü lastehoidu (edaspidi ka Põnnila erahoid).

3. Põnnila erahoiu ja Xi vahel sõlmiti leping, millega X tasub teenuste eest vastavalt erahoiu

poolt esitatud arvetele. Põnnila erahoiu ja Kiili valla vahel on eraldi leping, millega vald hüvitab

lapse kohatasu, võttes aluseks kehtiva Kiili Lasteaia kohatasu suuruse.

4. Kuna Põnnila erahoiu teenus erineb munitsipaallasteaia teenusest, tekkisid sellest tulenevalt

Xil lisakulud.

5. 05.10.2022 pöördus X Kiili valla poole avaldusega hüvitada tekitatud kahju perioodil

01.06.2022-30.09.2022, samuti tulevased enammakstud kulud vastavalt esitatavatele

kuludokumentidele.

6. Kiili vald vastas 21.10.2022 Xi pöördumisele eitavalt.

7. A ja veel 15 kaebajat esitasid 02.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kiili valla vastu

valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Kaebajate hinnangul põhjustas vald neile varalist

kahju, kuna ei taganud nende lastele õigeaegselt kohta munitsipaallasteasutuses, mistõttu

kaasnesid kaebajatel täiendavad kulud. X oli üks 15nest kaebajast.

8. Tallinna Halduskohtu kohtunik Tristan Ploom eraldas oma 25.01.2023 antud määrusega nr.

3-22-2348 kõik kaebused A kaebusest ja tegi kohustuseks teised kaebused registreerida

eraldiseisvate kaebustena, sh Xi kaebus.

9. Tallinna Halduskohtus on registreeritud Xi kaebus nõuetes kohustada Kiili valda hüvitama

Xile perioodil 01.06.2022 – 30.09.2022 eralastehoiu Põnnila OÜ söögiraha tasu summas 140.15

eurot, mida X maksis rohkem kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias, hüvitama Xile

perioodil 01.06.2022 – 30.10.2022 eralastehoiu Põnnila OÜ huvitegevuse tasu summas 70

eurot, mida X maksis rohkem, kuna Kiili valla munitsipaallasteaias on huvitegevuse tasu

kohatasu sisse arvestatud, hüvitama Xile perioodil 01.06.2022-30.09.2022 transpordikulu

summas 129.60 eurot, mida X maksis rohkem, kui oleks maksnud transportides last Kiili valla

munitsipaallasteaeda, hüvitama Xile tulumaksusoodustus perioodil 01.06.2022 – 30.10.2022

summas 98.10 eurot, mida X taotleda ei saa, kuna eralastehoid võrreldes Kiili valla

munitsipaallasteaiaga ei saa kohatasu pealt tulumaksu soodustust ning kohustada Kiili valda

hüvitama Xile eralastehoiuga seotud suuremad kulud, vastavalt kuludokumentidele, kuni

lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohus võttis

06.03.2023 määrusega kaebuse menetlusse nõudes mõista Kiili vallalt kaebaja kasuks välja

varalise kahju hüvitis summas 437 eurot ja 85 senti koos viivisega.

10. Kohtul jäi kaebus menetlusse võtmata nõudes hüvitada Xile eralastehoiuga seotud

suuremad kulud, vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni

elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohus võttis nimetatud nõude menetlusse

17.05.2023.

11. Kaebaja muutis nõude suurust transpordile tekkinud kulutuste osas ja nõuab 129, 60 euro

asemel 167,39 eurot.

12. Kokkuvõtvalt jäi menetlusse Xi kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas 475

eurot ja 64 senti väljamõistmiseks ning kohustada Kiili valda hüvitama Xile eralastehoiuga

seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni

elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

13. Xi põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis Kiili vallal xx xx xxxx, mil laps sai 1,5-aastaseks. Laps

ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama Põnnila

erahoiu teenust. Olukorras, kus vastustaja on jätnud lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on

tekkinud kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha ning erinevalt

valla lasteaiast, kus huvitegevuse tasu on arvestatud kohatasu sisse, tuleb Põnnila erahoiu puhul

kaebajal kanda ka lapse huvitegevuse kulud. Samuti asub Põnnila erahoid lapse kodust oluliselt

kaugemal, mistõttu lapse transpordikulud Põnnila erahoidu ja tagasi on oluliselt suurem

transpordikulust mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda. Erinevalt Kiili valla

munitsipaallasteaiast ei ole lastehoiu kasutamine koolituskulu, mistõttu ei saa kaebaja tasutud

kohatasu pealt tagasi tulumaksu.

Põnnila eralastehoiu valik tulenes sellest, kus pakuti vaba kohta. Tehtud sai mitmeid päringuid

mitmesse hoidu. Näiteks Põnnila OÜ, Linnupesa Lastehoid, Lasteklubi Väike Päike, Lastehoid

Pisi-Peetri, Lastehoid Vandersellid ja ilmselt mõni veel (suhtlus käis telefonitsi ja kirjalikku

märget ei ole ning täpset nime enam kaebaja tuvastada ei suuda). Eralastehoiud, kuhu pöördutud

sai, said valitud linna suunas, kuna oli teada, et septembrist alustab kaebaja uuesti Tallinnas

tööl käimisega. Tuli välja, et eralastehoidudes on samuti järjekorrad, seega otseselt

valikuvõimalusi ei tekkinud, vaid saigi valitud Põnnila OÜ, kes nimetatutest pakkus 5 korda

nädalas hoiukohta.

Aprillis oli võimalus proovida ka Luige Kandikeskuse Roosiõis lastehoius käimist, kuid selle

hoiu keskkonnatingimused ei olnud kaebaja hinnangul lapsele ohutud ja aktsepteeritavad ning

sellest kohast kaebaja loobus. Isegi, kui oleks nimetatud hoius käimisega jätkanud, oleks sellega

tekkinud kaebaja hinnangul samaväärne transpordikulu nagu eralastehoius Põnnilas käimisega.

Lisaks reaalsete valikute vähesuse tõttu ei olnud võimalik eralastehoidu valida parima

ühistranspordi võimaluse järgi. Ühistranspordiga last Põnnila lastehoidu viia ja sealt järgmiste

ühistransportidega edasi tööle liikuda ning õhtuti samamoodi tagasi, tekitab ebamõistlikku

ajakulu ja logistilist keerukust. Kokkuvõttes tähendab see ühes suunas 3-4 erineva

ühistranspordiga sõitmist ning muudab hommikuti õigeaegselt tööle jõudmise ja õhtuti

õigeaegselt lapsele Põnnilasse järgi jõudmise keeruliseks.

Esialgu on kaebuses esitatud nõue tarnspordikulude hüvitamiseks ajavahemikul 01.06.2022

kuni 30.09.2022, kuid hilisemas vastuses soovib kaebaja transpordikulude hüvitamist

ajavahemiku 01.06.2022 kuni 29.11.2022 eest. Hinnang transpordikuludele on kokkuvõttes

järgmine:

Kiili valla kõige kaugeimas lasteaias käies oleks transpordikulu olnud 230,14 eurot.

- Põnnila eralastehoius käimisega seoses on transpordikulu 397,53 eurot.

- Seega transpordi eest on rohkem makstud 167,39 eurot.

2022. aasta juuni, juuli ja august oli kaebaja teekonnaks kodust (xxxxxxx) eralastehoidu

Põnnila OÜ (Vana Tartu mnt 20, Järveküla, Rae vald). Hommikul edasi-tagasi ja õhtul edasi-

tagasi. Kaebaja oli lapsehoolduspuhkusel ja töökoha asukoht asjasse ei puutu. Teine

lapsevanem, kes käis sel perioodil tööl, ei saanud last ise tööle sõites hoidu viia, kuna tema

tööpäev algab kell 07:30, kuid Põnnila erahoid avatakse 08:00. Samuti ei olnud tal võimalik ka

töölt tulles last hoiust ära tuua, kuna suvekuud olid lapsele harjutamiseperiood ehk siis

hoiupäevad olid lühemad. Seetõttu tuli kaebajal, kui kodusel lapsevanemal, kaks korda päevas

edasi- tagasi sõita. Alates 2022. aasta septembrist läks kaebaja tagasi tööle ning sellest ajast on

teekonnaks kodust (xxxxxxxx) eralastehoidu Põnnila OÜ (Vana Tartu mnt 20, Järveküla, Rae

vald) ning erahoiust tööle (Mäealuse 2/2, Tallinn). Töö asukoht on Tallinnas, aga Põnnila

erahoiu tõttu tuleb tööle sõita suurema ringiga, kui seda oleks tulnud teha Kiili valla lasteaia

puhul. Ehk siis hoid ei jää Mäealuse 2/2 suunas.

14. Kiili valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Kiili vald nõustub kaebusega osaliselt. Kiili vald on nõus hüvitama kaebajale enammakstud

söögiraha 140,15 eurot, huvitegevuse tasu summas 70 eurot ja hüvitama saamata jäänud

tulumaksusoodustust summas 98,10 eurot. Lisaks on Kiili vald nõus hüvitama kaebajale

tulevikus tekkiva enammakstud söögiraha vahe, huvitegevuse tasu ja saamata jäänud tulumaksu

soodustuse kuni tagatakse lasteaiakoht Kiili valla munitsipaallasteaias. Kiili vald on nõus

kahjusummalt hüvitama ka viivise seadusjärgses määras.

Kuna kaebaja tõenditest nähtub, et ühe vanema töökoht asub Tallinnas, mille suunas jääb ka

kaebaja lapse lastehoid, siis vastustaja hinnangul ei ole kaebajal tekkinud transpordile tehtud

kulutuste osas kahju, mida tal ei oleks olnud võimalik vältida. Transpordikulu Kiili vald nõus

hüvitama ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Vastustaja võttis kaebuse osaliselt õigeks ja on nõus hüvitama kaebajale enammakstud

söögiraha 140,15 eurot, huvitegevuse tasu summas 70 eurot ja hüvitama saamata jäänud

tulumaksusoodustust summas 98,10 eurot. Lisaks on vastustaja nõus hüvitama kaebajale

tulevikus tekkiva enammakstud söögiraha vahe, huvitegevuse tasu ja saamata jäänud tulumaksu

soodustuse kuni tagatakse lasteaiakoht Kiili valla munitsipaallasteaias. Kiili vald on nõus

kahjusummalt hüvitama ka viivise seadusjärgses määras. Kohus rahuldab eeltoodud nõuete

osas kaebuse.

16. Kaebaja on esitanud nõude ka transpordikulude hüvitamiseks. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab koolieelse

lasteasutuse (KELS) § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada

lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna

Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes

juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et

tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 4).

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi

ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta

poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit,

mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas

kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada

asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas

kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19).

Riigikohtu halduskolleegium oma 07.10.2015 otsuses nr. 3-3-1-11-15 punktis 12 selgitanud, et

kannatanule ei tule hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev

negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise

määramine on piiratud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis. Tuginedes KELS § 10 lg 1 sõnastusele ja väljakujunenud

kohtupraktikale võib väita, et kahju ärahoidmine, mis on tekkinud näiteks enammakstud

söögiraha tõttu on KELS § 10 lg 1 eesmärgiks, kuid kulutused transpordile sellise kahju sisse

kuuluda ei pruugi. KELS § 10 lg 1 sätestab muu hulgas, et valla- või linnavalitsus loob

võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teeninduspiirkonnad võivad olla piisavalt

suured ja varustatud suhteliselt halva ühistranspordiga, kus muud võimalust kui isikliku

sõiduauto kasutamist laste viimiseks võimalik kasutada pole. Munitsipaallasteaeda viimisel

tekkiv kulu ei pruugi olla suurem ega välditav, mistõttu tuleb hinnata, kas KELS § 10 lg 1 kaitse

eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine.

KELS § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile

pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil

ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

KELS § 10 lg-ga 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal

hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna

Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Tallinna Ringkonnakohus viitab

haldusasjas nr. 3-21-336 punktis 17 muu hulgas õiguskantsleri seisukohtadele (01.06.2020

seisukoht nr 7-5/200640/2003209 punktid 33 ja 34, 21.05.2021 seisukoht nr 7-

5/210971/2103494), kus õiguskantsler selgitab, et ehkki KELS ei sätesta, kui kaua võib kuluda

aega kodust lasteaeda jõudmiseks ja ei keela volikogul kehtestada teeninduspiirkonnaks kogu

asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, ei ole vald või linn täitnud KELS § 10

lg-s 1 kehtestatud lasteaiakoha võimaldamise kohustust, kui perele pakutakse kohta koolieelses

lasteasutuses, mis jääb pere elukohast kaugele, mistõttu sinna minek võtab ebamõistlikult kaua

aega või on liiga kulukas. See tähendab, et lasteaiakoha pakkumisel tuleb arvestada ka

lasteaiateenuse tegeliku kättesaadavusega. Seadus ei näe ette, et lapsele peab andma

lasteaiakoha, mis asub tema pere elukohale võimalikult lähedal. Siiski ei saa lugeda valla- või

linnavalitsuse kohustust täidetuks, kui perele pakutakse kohta lasteaias, kuhu minek võtab

näiteks ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. Tallinna Ringkonnakohus jagab

eelnimetatud seisukohta, tuues oma otsuse punktis 18 välja, et eriti sõimeealiste laste heaolu

huvides on üldjuhul see, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Sel juhul ei kujune

lasteaiapäev lapsele ülemäära pikaks ja väsitavaks. Samuti võib eeldada, et lapse käimine

kodulähedases lasteaias on perele tavaliselt kõige mugavam ja vähem kulukas lahendus.

Kuna nii õigusnormid kui kohtupraktika toetavad olukorda, kus munitsipaallasteaias koha

loomata jätmise tõttu tekkinud kõrgem kulu tuleb üldjuhul kaebajatele hüvitada, peab nõustuma

eeltoodud põhjendustega, et kõrgem kulu võib tekkida ka transpordi osas. Kuna võib tekkida

olukordi, kus transpordile kulunud kõrgem kulu tuleb kaebajale hüvitada, peab jaatama

tõlgendust, et KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju

ärahoidmine. Transpordiga seonduv kahju peab olema kohaliku omavalitsuse vastutusel

põhineva asjaoluga sellises seoses, et kahju on selle asjaolu tagajärg.

Kuigi normi kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine ei tähenda see,

et nimetatud kahju tuleb alati hüvitada. Antud juhul oli kaebajal võimalik kasutada

alternatiivseid lahendusi lapse eralastehoidu Põnnila viimisel. Kõigepealt oli võimalik laps

lasteaeda

viia

ka

ühistranspordiga.

Reisiplaneerija

rakenduse

kohaselt

(reisiplaneerija.tallinn.ee) liigub ühistransport peatuste Kiili ja Veski vahel pidevalt. Kuigi

aeganõudvam ja tülikam lahendus ei saa jaatada olukorda, kus laste lasteaeda viimine peab

toimuma alati vaid sõiduautoga. Pealegi on kaebaja öelnud, et esimesed kolm kuud (juuni, juuli

ja august) oli kaebaja lapsehoolduspuhkusel ja tööl ei käinud, mistõttu oli võimalik last

lastehoidu viia ka ühistranspordiga.

Lisaks eelnevale on kaebaja öelnud, et aprillis oli võimalik proovida ka lastehoidu Roosiõis

(Roosiõis MTÜ), millest saab järeldada, et kaebajal oli võimalik panna laps nimetatud

lastehoidu, kuid kaebaja loobus sellest võimalusest. Nimetatud lastehoid Roosiõis asub kaebaja

elukohale lähemal kui Kiili lasteaia Kangru maja. Lastehoid Roosiõis jääb kaebaja elukohast

ca 8 km kaugusele, kaebaja töökoha suunas Tallinna poole. Lisaks on kaebaja töö ja kodu vahel

olemas ka näiteks Tallinna Raku lasteaed ja Tallinna Männiku lasteaed, mis jääksid kaebaja

töölesõiduks kasutatava marsruudi sisse ja kaebaja kodule lähemale kui täna kasutatav Põnnila

lastehoid. Kohaliku omavalitsuse nõusolekul ja vabade kohtade olemasolul on võimalik ka

teises teeninduspiirkonnas olevaid lasteaedu kasutada.

Eelneva kokkuvõtteks selgub kohtule, et kaebajal oli võimalus alternatiivide kasutuseks nii

transpordi kui lastehoiu osas, mistõttu nõuet transpordile tekkinud kulude osas kohus ei rahulda.

Kohtu hinnangul võiks olla transpordikulu hüvitatav olukorras, kus teeninduspiirkonnas asub

üks lasteaed ja sinna poleks kohta saada. Kohta oleks võimalik saada teise lasteaeda või

lastehoidu, mis aga asuks teeninduspiirkonnas olevast lasteasutusest kaugemal, sinna ei läheks

ühistransporti ning lähemal ei oleks ühtegi muud võimalust lapsehoiuks või lasteaeda

viimiseks. Sellist olukorda antud hetkel ei esine. Lasteaeda sõitmise kulu ei kompenseerita neile

vanematele, kes saavad õigeaegselt koha teeninduspiirkonna lasteaias. Kohalikul omavalitsusel

pole kohustus pakkuda kohta kodule kõige lähedasemas lasteaias, st sageli võib olla tee

lasteaiani üksjagu pikk. Sõidu kompenseerimine osadele vanematele võib tähendada ebavõrdset

kohtlemist.

Teisalt on lasteaeda toomine sageli ühitatav teiste tegevustega – tööle ja poodi minek,

huviringid jms. Kahju hüvitamise loogikast tulenevalt tuleks hüvitisest igasugune muu kasu

maha arvata. Kuna seda ei saa välistada ega ole tõendatud, et tegemist on igapäevaselt olnud

puhtalt n.-ö ekstrasõitudega, ei ole kahjuhüvitise väljamõistmine ka sellest aspektist

põhjendatud.

17. Vastustaja on nõus kaebajale hüvitama ka tulevikus tekkiva huvitegevuse tasu vastavalt

lastehoiu poolt esitatud arvetele, kuni tagatakse lasteaiakoht Kiili valla munitsipaallasteaias,

tulevikus tekkiva söögiraha vahe ja saamata jäänud tulumaksusoodustuse koos seadusjärgse

viivisega. Kuna kaebaja lapsele pole kohtule teadaolevalt otsuse tegemise ajaks kohta

munitsipaallasteaias tagatud ning tulevikus tekkivat kahju pole võimalik objektiivselt hinnata,

on õigustatud kohustada kahju tekitajat hüvitama tulevikus tekkiva kahju näiteks vastava kahju

tekkimist ja selle suurust kajastavate kuludokumentide alusel. Tulevikus tekkivaks kahjuks on

käesoleval

juhul

enammakstud

söögirahast,

huvitegevusest

ja

saamata

jäänud

tulumaksusoodustusest tekkiv kahju.

18. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise

suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab

viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik.

Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega

vastustaja poole pöördus ehk 05.10.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Vastustaja

nõustus seadusjärgse viivise tasumisega. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud

viivist summas 26, 86 eurot. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit

(https://www.viivisekalkulaator.ee/).

Viivisekalkulaatorit

on

tsiviilkohtute

praktikas

tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.

19. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja

308, 25 eurot, kuid jätab kaebuse nõudes 167, 39 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

Väljamõistetav summa koosneb enammakstud söögirahast 140,15 eurot, huvitegevuse tasust

summas 70 eurot ja saamata jäänud tulumaksusoodustusest summas 98,10 eurot koos

viivistega. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on riigilõivuna tasunud 20 eurot. Välja mõistetud

summa moodustab nõutavast summast 65 %. 20 eurost 65 protsenti on 13 eurot, mis tuleb

menetluskuludena vastustajalt välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)