3-22-353/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-353

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 06.01.2022 otsuse nr

TVH/22/000773 tühistamiseks ja Eesti Töötukassa

kohustamiseks vaadata töövõime hindamise taotlus

uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Raiko Paas

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja HR

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.12.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde Eesti Töötukassa apellatsioonkaebuse vastuse

lisa.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.12.2022 otsus

haldusasjas nr 3-22-353 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.09.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-22-353

2(11)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 10.12.2021 Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse.

2. Eesti Töötukassa 06.01.2022 otsusega nr TVH/22/000773 ei tuvastatud X-l töövõime

vähenemist. Otsuse põhjenduste kohaselt on taotlejal kerge tegutsemispiirang liikumise

valdkonnas, mille põhjuseks on artroos ja dorsopaatia ning kerge tegutsemispiirang käelise

tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on artroos. Taotleja kirjeldatud piiranguid muude

tervisehäirete osas on arvestatud liikumise ja käelise tegevuse valdkondi hinnates. Taotleja

kirjeldatud teabevahetusega seotud muud piirangud ei mõjuta töövõimet, nägemislangus on

prillidega kompenseeritud. Taotleja kirjeldatud piirangud muutustega kohanemise ja ohu

tajumise valdkonnas on kompenseeritud ega mõjuta töövõimet. Taotleja kirjeldatud piirangud

teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel

kinnitust. Taotlejal esineb selja- ja liigesevalu, mille tõttu on piiratud kehaasendi säilitamine,

pikkade vahemaade käimine, käte ja käsivarte kasutamine ning füüsiliselt rasked tegevused.

Kuigi taotlejal esinevad piirangud eelnimetatud valdkondades ja tegevustes, ei mõjuta need

taotleja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

Töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast, milles on kirjeldatud

töövõime hindamise põhimõtted, st kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese

töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste,

töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Metoodika on välja töötatud kooskõlas

rahvusvaheliste soovitustega ja tugineb rahvusvahelisele funktsioneerimisvõime, vaeguste ja

tervise klassifikatsioonile.

3. X esitas 11.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 06.01.2022 otsuse

nr TVH/22/000773 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja töövõime

hindamise taotlus uuesti läbi.

Töötukassa otsus pole nõuetekohaselt põhjendatud. Haldusaktist pole arusaadav, miks on leitud,

et kaebaja töövõime pole vähenenud, samuti, millist metoodikat on selle hindamisel kasutatud.

Otsusest ei selgu, kuidas jõuti kaebaja puhul rakendatud metoodikat arvestades töövõime

kindlakstegemiseni. Otsuses on küll viidatud ekspertarvamusele, kuid ei ole selgitatud

metoodikat ega esitatud sellele toetuvaid ja kaebaja tervist käsitlevaid põhimotiive. Vastustaja

on otsuses märkinud, et kaebajal on kerge tegutsemispiirang liikumise ja käelise tegevuse

valdkonnas. Ka on leitud, et kaebajal on piiratud kehaasendi säilitamine, pikkade vahemaade

käimine, käte kasutamine ja füüsiliselt rasked tegevused. Haldusorganil tulnuks veenvalt

selgitada, miks ei mõjuta need piirangud kaebaja töövõimet.

Vastustaja 21.01.2019 otsusega nr TVH/19/003197 tuvastati, et kaebajal on osaline

töövõimetus. Samuti on otsuses leitud, et arvestades kaebaja tervisekahjustuse iseloomu, on

tema töövõime kolme aasta jooksul tõenäoliselt vähemuutuv. Praegusel juhul pole arusaadav,

mis on kolme aastaga muutunud, et kaebaja on hinnatud töövõimeliseks.

3-22-353

3(11)

4. Eesti Töötukassa palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema poolt 10.12.2021 esitatud

töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja TIS-i kantud terviseandmed

ning vastustajale täiendavalt 16.11.2021 saadetud raviarsti terviseandmed. Tervishoiuteenuse

osutaja (TTO) Qvalitas Arstikeskus AS-i ekspertarst dr RO, võttes aluseks kaebaja poolt

esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisest tulenevate piirangute

kohta ja kaebaja terviseandmed, koostas 25.11.2021 eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis

töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. Vastustaja 06.01.2022 otsusega nr

TVH/22/000773 tuvastati, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Töötukassa töövõime

hindamise ekspertarst dr PT on praeguse kohtuasja raames koostanud 31.03.2022 arvamuse,

milles nõustub TTO ekspertarsti 25.11.2021 eksperdiarvamusega.

TTO ekspertarst hindas 25.11.2021 eksperdiarvamuses kaebajal valdkondade võtmetegevused

järgmiselt: 1) liikumise valdkonna võtmetegevused: liikumine eri tasapindadel – arvväärtusega

1 (kerge piirang), ohutu ringiliikumine – arvväärtusega 0, seismine ja istumine – arvväärtusega

1 (kerge piirang), liikumisega seotud muud probleemid – arvväärtusega 0; 2) käelise tegevuse

valdkonna võtmetegevused: käte sirutamine – arvväärtusega 1 (kerge piirang), asjade

liigutamine – arvväärtusega 0, käteosavus – arvväärtusega 0, käelise tegevusega seotud muud

piirangud – arvväärtusega 0; 3) teiste valdkondade võtmetegevustes piiranguid ei tuvastatud.

TTO ekspertarst tugines liikumise valdkonnas piirangute hindamisel perearsti dr MM

16.11.2021, sisearsti dr P 13.04.2018 ning ortopeedi dr AK 03.02.2018 andmetele. TTO

ekspertarst tugines käelise tegevuse valdkonna piirangute hindamisel ortopeedi dr AK

03.02.2018 andmetele.

Kaebaja poolt kirjeldatud piiranguid muude tervisehäirete osas on arvestatud liikumise ja

käelise tegevuse valdkonda hinnates. Teabevahetusega seotud muud piirangud ei mõjuta

töövõimet, nägemislangus on prillidega kompenseeritud. Taotluses kirjeldatud piirangud

muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas on kompenseeritud ega mõjuta töövõimet.

Taotluses kirjeldatud piirangud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ei leidnud TIS-

i andmetel kinnitust. Teistes valdkondades ei ole kaebaja piiranguid märkinud. Kuna arvväärtusi

0 ja 1 ei liideta, on kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste

arvväärtuste summa 0 (vt tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime hindamise

taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate

seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 6 lg 6).

Põhjendatud on hinnata kaebaja tegutsemise ja osalemise piirangud liikumise ja käelise

tegevuse valdkonnas kergeks. Kaebaja terviseseisundist tulenevad tegutsemise ja osalemise

piirangud ei ole sellised, mille tõttu tema töötamine oleks üldse või osaliselt takistatud.

Objektiivsed terviseandmed ei kinnita kaebaja enesehinnangulisi kaebusi määral, mis

vähendaksid püsivalt tema üldist töövõimet. Töövõime hindamisel hinnatakse isiku üldist

töövõimet ning hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda,

et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida (TVTS § 5 lg 3). Kaebajale on sobilik

füüsiliselt pisut kergem töö. Hindamisel on arvestatud kaebajal esinevate põlveliigese ja

lülisamba struktuuri häired ning õlapiirkonna liigese struktuuri häiret, mis põhjustavad

tegutsemispiiranguid liikumisel ja käelises tegevuses. Kaebaja vaevused on regulaarse raviga

leevendatavad.

Vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud. Kaebaja töövõime hindamise otsuse p-s 4 on

esitatud peamised haldusakti aluseks olevad põhjendused, lisaks on haldusaktis viide haldusakti

aluseks olevatele õigusaktidele ja eksperthinnangule. Vastustaja on vastuses kaebusele

täiendavalt selgitanud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas piirangute raskusastmetele

3-22-353

4(11)

antud hinnanguid. Vastustaja on esitanud kohtule töötukassa ekspertarsti dr P. Tommingase

31.03.2022 arvamuse, milles on samuti esitatud põhjendused valdkondade piirangutele. Kui

kohus leiab, et vaidlustatud otsus on põhjendamispuudustega, ei tingi see vaidlusaluse otsuse

tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58).

Kaebaja

esitatud

tegutsemispiirangud

seostatakse

olemasolevate

objektiivsete

terviseandmetega. Kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad

inimese ütlusi kinnitama objektiivsed terviseandmed. Töövõime hindamise metoodika ja

sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime

hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks

vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ §-i 2 kohaselt tuleb

kasutada järgmisi TIS-s olevaid andmeid: 1) 5 viimase aasta diagnoosid ja asjakohased

epikriisid; 2) retseptikeskuse andmetel 2 viimase aasta jooksul välja kirjutatud retseptiravimid

ja meditsiiniseadmed; 3) 2 viimase aasta haigulehtede episoodid (kestused kuupäevaliselt) ja

väljastamise aluseks olevad diagnoosid. TVTS § 6 lg-st 4 tulenevalt peab isik olema 6 kuu

jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva

eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul.

Seoses kaebaja viibimisega vanglas ei pruugi olla kõiki tema terviseandmeid TIS-i kantud.

Vastustaja palus 02.11.2021 selgitustaotluses kaebaja raviarstil dr MM esitada kaebaja seisundit

täpsustavad terviseandmed. Tallinna Vangla vastus koos terviseandmetega saabus töötukassale

16.11.2021. TTO ekspertarst ning töötukassa töövõime hindamise ekspertarst tegid enne

arvamuse koostamist täiendavalt ka elektroonilise päringu TIS-i kaebaja viimase viie aasta

ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste ning püstitatud diagnooside, retseptiravimite,

meditsiiniseadmete ja töövõimetuslehtede kohta. Antud juhul oli kogu vajalik info olemas ja

piisav ning töövõime hindamine oli võimalik läbi viida dokumendipõhiselt. TTO ekspertarst on

oma 25.11.2021 hinnangus välja toonud vaid need raviarstide epikriisid, millele ta on

hindamisel otseselt tuginenud, kuigi ekspertarstid vaatavad läbi kõik viimase viie aasta

terviseandmeid.

Kaebaja ei ole välja toonud, millises osas konkreetselt on tema hinnangul tegutsemispiiranguid

valesti hinnatud, millised andmed on puudu või millised hindamise aluseks olnud

terviseandmed on olnud ebaõiged, kaebaja ei ole esitanud oma väiteid kinnitavaid tõendeid.

Varem tehtud töövõime hindamise otsused ja töövõime vähenemise perioodid ei loo kaebajale

õiguspärast ootust, et ka järgnevad töövõime hindamised lõpevad samasuguse otsusega. Iga

töövõime hindamine toimub erineva taotluse alusel. Hindamiste erinevust on töötukassa

ekspertarst oma arvamuses põhjendanud. Arvesse saab võtta põhjendusi, mis on antud pärast

töövõime hindamise otsuse tegemist. Kaebajal oli 21.01.2019 otsusega hinnatud osaline

töövõime kestusega 3 aastat. Töövõimet hinnatakse, arvestades hetkeseisu. Eksperthinnangute

juures on välja toodud, et piirangud vähenevad liikumisravi ja vajaduspõhise valuravi

kasutamisel.

5. Tallinna Halduskohus jättis 09.12.2022 otsusega kaebaja taotluse ekspertiisi tegemiseks

rahuldamata, kaebuse rahuldamata, mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1344

eurot ja asendas avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.

Vaidlusaluses otsuse õiguslike alustena on märgitud TVTS §-d 5‒9 ning määrus nr 39. Otsuses

on selgitatud, et töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast.

Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja ei ole viidanud, milles on vastustaja oma järeldustes

eksinud, nt millised TIS-i andmed on arvestamata jäetud. Kaebaja 10.11.2022

menetlusdokumendist on aga arusaadav, et eelkõige ei mõista kaebaja, kuidas on liikumise ja

3-22-353

5(11)

käelise tegevuse valdkonnas jõutud järeldusele, et kaebajal on üksnes kerge piirang. Samuti on

kaebusest mõistetav, et kaebajale ei nähtu põhjendusi, kuidas on varasemast erinevale

seisukohale jõutud ning millised muutused on toimunud kaebaja tervislikus seisundis võrreldes

eelmise töövõime hindamisega.

Kaebaja on märkinud liikumise valdkonna võtmetegevuse 1.1. piirangu arvnäitajaga 9,

võtmetegevuse 1.3. piirangu arvnäitajaga 3 ning võtmetegevuse 1.4. piirangu arvnäitajaga 9.

TTO ekspertarst on 25.11.2021 eksperdiarvamuses hinnanud liikumise valdkonna

võtmetegevuse 1.1. arvväärtusega 1 (kerge liikumispiirang) põhjendusega „selja- ja

põlveliigese valu tõttu kerge piirang“ (arvestades 16.11.2021 dr M ja 13.04.2018 dr P epikriise);

võtmetegevuse 1.3. arvväärtusega 1 (kerge liikumispiirang) põhjendusega „ei vaja igapäevaselt

liikumisel kõrvalabi“ ning võtmetegevuse 1.4. arvväärtusega 0 (piirang puudub) põhjendusega

„taotleja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust. Töötukassa ekspertarst dr PT

on nõustunud TTO ekspertarsti hinnanguga, et liikumise valdkonnas on põhjendatud hinnata

kaebaja tegutsemispiirang kergeks, selja- ja liigesevalu tõttu on piiratud kehaasendi säilitamine

ning pikkade vahemaade käimine. „Viimane seljaprobleemidega seotud sissekanne on tervise

infosüsteemis vanemates terviseandmetes (st enama kui viimase viie aasta sissekandes) –

neurokirurgi dr T vastuvõtul 02.11.2016 on otsustatud konservatiivse ravi jätkamine

(valuvaigistid ja taastusravi koos füsioteraapiaga). Retseptikeskuse ja arstide sissekannetele

tuginedes ei ole kaebaja vajanud valude kohta aastaid retseptuurset valuravi (üks retsept

seljavaluga seoses on välja kirjutatud perearsti poolt ning ühe kuu pikkuseks raviks on ravim

välja ostetud 22.02.2018), taastusravi saamise kohta andmed puuduvad. Hilisemalt ei ole

püsivate seljavalude kaebuseid kirjeldatud ei eriarstide ega perearsti epikriisides. Võimalik, et

ägenemisperioodid esinevad, millele viitab ka 2018. a-l väljakirjutatud valuravi lühiajaliseks

kasutamiseks. Meditsiiniliselt on antud probleemi korral seljakorseti kasutamine õigustatud

füüsilisel pingutusel ja selja koormamisel, pidev seljakorseti kasutamine ei soodusta normaalset

lihastööd ja lihaskorseti arengut. Põlveliigesega seotud kaebustega on kaebaja pöördunud

ortopeedi dr K vastuvõtule 30.01.2018. Röntgenoloogiliselt esinesid vasakus põlveliigeses

kerged ealised muutused, varasema trauma poolt provotseeritud vedeliku kogunemise tõttu

teostati raviprotseduurid, soovitatud ortoosi ja ravikehakultuuri, edasise ravivajaduse ja

piirangute kohta andmed puuduvad. Antud andmetel ei ole võimalik hinnata enam kui kergeid

püsivaid piiranguid liikumise valdkonnas, võimalike ägenemisepisoodidel võivad piirangud

olla intensiivsemad, kuid terviseandmetel püsivalt mitte enam kui kergetena hinnatavad. Püsivat

pearinglust terviseandmed ei kinnita.“ Eelnevast nähtuvalt on vastustaja leidnud, et kaebaja

kirjeldatud piirangud taotluses ei leidnud samal määral kinnitust TIS-s olevate andmete alusel.

Nähtuvalt töövõime hindamise taotlusest on kaebaja sidunud liikumise valdkonna

võtmetegevuste 1.1, 1.3 ja 1.4 piirangud valuga seljas ja põlves ning pearinglusega. Ka TTO

ekspertarst ning töötukassa ekspertarst on sidunud liikumispiirangu seljaprobleemidega ja

põlveliigesega seotud kaebustega, viidates perearsti dr MM 16.11.2021 epikriisile, sisearsti dr

MP 13.04.2018 epikriisile ning ortopeedi dr AK 03.02.2018 epikriisile. Kerge piirang on

piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast (vt määruse nr 39

§ 6 lg 3 p 2). Töötukassa ekspertarst on selgitanud, et kaebaja ei ole vajanud valude kohta aastaid

retseptuurset valuravi, taastusravi kohta andmed puuduvad, hiljem ei ole püsivate seljavalude

kaebuseid kirjeldatud ei eriarstide ega perearsti epikriisides. Samas nähtub TIS-i andmetest, et

kaebaja on 20.12.2021 käinud raviarsti dr KK vastuvõtul ning anamneesis on mh kirjas „5)

hüpertoonik, esinevad seljavalud, käte ja jalgade krambid, GI-trakti kaebused, saab

Tamsulosini, Micardis. Lisaks veel D-vit, magneesiumi.“ Teisalt aga on vastustaja ekspertarst

õigesti märkinud, et valude kohta retseptuurset valuravi kaebaja ei ole vajanud ning ka

taastusravi saamise kohta andmed puuduvad. Samuti on töötukassa ekspertarsti väide

pearingluse kohta andmete puudumise kohta tõendatud TIS-i andmete väljavõttega, kust ei

3-22-353

6(11)

nähtu andmeid pearingluste kohta. Ühtlasi ei nähtu Tallinna Vangla 16.11.2021 edastatud

terviseandmetest kaebusi seljavalu või liigesevalude kohta ega vastavat valuravi; samuti

pearingluse kohta.

Kokkuvõttes on vastustaja võtnud töövõime hindamisel arvesse asjakohaseid TIS-i andmeid ja

kõrvutanud neid kaebaja antud hinnangutega. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks teinud

ilmselgeid vigu liikumise valdkonna võtmetegevuste piirangute raskusastmete hindamisel.

Vaidlusalune otsus on põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg 1), mis on aga kõrvaldatud

kohtumenetluses. Nimelt ei selgu vaidlusalusest haldusaktist, kuidas on kaebaja tervislik

seisund vahepeal muutunud või miks leiti vaidlusaluses otsuses, et kaebajal esineb kerge

liikumispiirang, kui varasemas 21.01.2019 otsuses on tuvastatud kaebajal mõõdukas

tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ja tema töövõime on 3 aasta jooksul tõenäoliselt vähe

muutuv. Seejuures ei ole selgitatud, kuidas jõuti kehtestatud metoodikat rakendades sellise

tulemuseni (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 18). Täiendavad selgitused on

esitatud kohtumenetluses, millega on põhjendamispuudused kõrvaldatud (HMS § 58).

Kaebaja on hinnanud käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuse 2.1. piirangu arvväärtusega 9.

TTO ekspertarst on 25.11.2021 eksperdiarvamuses hinnanud käelise tegevuse valdkonna

võtmetegevuses 2.1. käte sirutamine piirangu kergeks (1), muudes võtmetegevustes piirangud

puuduvad (0). TTO ekspertarsti hinnangul esineb taotlejal liigesevalu, seepärast on kergelt

piiratud käte ja käsivarte kasutamine; piirangu põhjuseks on õlapiirkonna liigese struktuuri

häire. Seejuures on TTO ekspertarst viidanud ortopeedi dr AK 03.02.2018 epikriisile ja

31.01.2018 ning 01.02.2018 teostatud uuringutele. Vastustaja ekspertarst on nõustunud TTO

ekspertarsti arvamusega ning selgitanud järgmist: „Terviseandmete alusel on kaebaja parema

õlaga seotud kaebusi esitanud ortopeedi dr K visiidil 30.01.2018. Röntgenoloogiliselt on

tegemist ealiste degeneratiivsete muutustega paremas rangluu-abaluu liigeses, mille kahjustuse

korral on takistatud käe üles sirutamine, liigutusi kompenseerib abaluu kaasa liikumine.

Ortopeed pole pidanud vajalikuks erikäsitlust, soovitatud konservatiivset ravi, eelkõige

võimlemist. Edasise ravivajaduse kohta andmed puuduvad. Ühe õlaliigese liikumispiirangut ei

saa hinnata enam kui kergete piirangutega käelises tegevuses. Taotluses kirjeldatud vasaku õla

liikuvuspiirangut terviseandmed ei kinnita“. Kohtule esitatud TIS-i andmetest ei nähtu pärast

30.01.2018 täiendavaid ortopeedi vastuvõtte ega kaebusi seoses õlaga. Samas on töötukassa ka

varasemas töövõime hindamise otsuses leidnud, et kaebajal on kerge tegutsemispiirang käelise

tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on artroos, dorsopaatia. Ühtlasi ei ole kaebaja märkinud,

et tema tervislik seisund oleks halvenenud või viidanud täiendavatele tervisandmetele, millest

nähtuksid probleemid õlaliigesega. Eeltoodust lähtuvalt ei ilmne, et vastustaja oleks teinud

ilmselgelt ebaõigeid järeldusi TIS-i andmetest või jätnud mõned olulised asjaolud tähelepanuta.

Kaebaja on hinnanud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevust 3.3

arvnäitajaga 9 ning selgitanud, et kasutab prille: üks silm +2,5; teine silm +2,7. TTO ekspertarst

on 25.11.2021 eksperdiarvamuses hinnanud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna

võtmetegevust 3.3 arvnäitajaga 0 põhjendusega, et taotleja kirjeldatud piirangud on

kompenseeritud ega mõjuta töövõimet, nägemine on prillidega kompenseeritud. Töötukassa

ekspertarst dr P. Tommingas on nõustunud TTO ekspertarsti hinnanguga ning selgitanud

järgmist: „Nägemisteravus on prillidega korrigeeritav, silmaarsti visiidil käsitletud

põletikunähud on ravitavad ja püsivaid piiranguid ei põhjusta (vt oftalmoloogid 28.12.2020 ja

12.03.2021).“ Töövõime hindamisel arvestatakse isiku tegutsemisvõimet parandavate või

säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate

piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju tegutsemisvõimele, samuti isiku kohanemist

piiranguga (määruse nr 39 § 5 lg 3). Seega on vastustaja hinnanud teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise valdkonna võtmetegevust 3.3. koos abivahendite (prillide) kasutamisega.

3-22-353

7(11)

Eeltoodust lähtuvalt ei ilmne, et vastustaja oleks teinud TIS-i andmetest ilmselgelt ebaõigeid

järeldusi või jätnud mõned olulised asjaolud tähelepanuta.

Kaebaja on taotluses hinnanud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevust

4.1. arvnäitajaga 3 ning selgitanud, et teadvusehäireid esineb tal iga kuu, sest on hüpertoonik,

võtab ravimeid alates 2014. a-st; esineb vererõhu ja südame löögisageduse järsku tõusu – ühe

minutiga tõuseb 65-lt 150 löögini minutis, seejärel järsult langeb 80 löögini minutis. Kaebaja

on taotluses hinnanud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevust 4.4

arvnäitajaga 9 ja selgitanud, et vabaduses kasutas dušitooli, vajas abi pesemisel, jalatsite

jalgapanekul; seisundi ägenemistel ka riietumisel; vanglas seda kasutada ei saa.

Vastustaja on vaidlusaluses otsuses sarnaselt 21.01.2019 otsusega leidnud, et taotleja

kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. TTO ekspertarst on 25.11.2021

eksperdiarvamuses lisanud, et digiloo terviseandmete kohaselt ei ole taotlejal esinenud

teadvusekaotusi. Töötukassa ekspertarst dr PT on nõustunud TTO ekspertarsti hinnanguga ja

selgitanud järgmist: „Vererõhk on TIS-i andmetel raviga kompenseeritud (vt perearst

10.12.2020, 26.03.2018, lisaandmed 02.07.2021). Tunnetatud südame vahelöökide tõttu on

eelnevalt uuringud teostatud, koormustaluvuse langust ja kliiniliselt avalduvat rütmihäiret ei ole

diagnoositud. Detsembris 2021 on väljastatud saatekiri korduvale uuringule (vt perearst

20.12.2021, sisearst 15.03.2018). TIS-i andmetes ei ole viiteid ega diagnoositud

haigusseisundeid, mis oleksid seostatavad teadvusekaotustega. Enesehoolduses (riietumine,

pesemine) hinnatakse piirangud, mis on põhjustatud piirangutest liikumise või käelise tegevuse

valdkonnas. Kui taotlejal on käelises tegevuses ja liikumises kerged kuni mõõdukad piirangud,

mis võivad osaliselt mõjutada ka riietumist, pesemist ja muid enesehooldustegevusi, siis

enesehooldustegevustes piiranguid ei hinnata või hinnatakse kergeteks. Mõõdukaid või raskeid

piiranguid võivad põhjustada enesehoolduse toimingutes rasked või täielikud käelise tegevuse

või liikumise valdkonna funktsiooni häired. Kuna kaebajal esinevad kerged piirangud liikumise

ja käelise tegevuse valdkonnas, mis objektiivselt ei mõjuta enesehooldustegevusi, ei hinnata tal

enesehooldusega seotud piiranguid (Juhend töövõime hindamise eksperdiarvamuse andmiseks,

lk 44).“

TIS-i andmetest nähtub, et kaebajal on hüpertooniatõbi ja ta saab ravimeid (vt 20.12.2021 dr

KK epikriis, 21.02.2018 dr A. BorissoviAB epikriis). Dr AB on märkinud, et ravimid toimivad

hästi ja varasemas 2018. a epikriisis on kirjas, et koormustest on hea koormustaluvuse juures

isheemiliste muutusteta; Holter monitoril oluliste rütmihäireteta; jätkab sama ravi. Seega ei

nähtu TIS-i andmetest, et kaebajal oleks esinenud teadvusekaotusi, mistõttu on vaidlusalune

otsus vastavas osas õiguspärane.

HKMS § 108 lg 61 kohaselt võib kaebaja menetluskulud jätta vastustaja kanda juhul, kui kohus

jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses

esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel.

Praegusel juhul oli haldusakt oluliste põhjendamispuudustega, mis kõrvaldati kohtumenetluses,

mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub 09.01.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.12.2022

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

Halduskohus on rikkunud menetlusnorme, jättes kaebaja ekspertiisitaotluse rahuldamata. Kuna

kohus leidis ka ise, et haldusakt on olulises osas põhjendamata ning nii kohtul kui kaebajal

puuduvad eri- või meditsiinilised teadmised, tulnuks taotlus rahuldada. Seda enam, et vastustaja

3-22-353

8(11)

on varasemalt hinnanud kaebaja osaliselt töövõimetuks. Kuna ühel juhul on vastustaja leidnud,

et kaebajal on piiratud töövõime kehalise tegevuse valdkonnas (liikumine, käeline tegevus) ja

teise hinnangu kohaselt on kaebaja töövõimeline, on vastuolu tõttu vajalik eksperdiarvamuse

küsimine nendes tegevusvaldkondades. Olemasolevatest eksperdiarvamustest ei nähtu, miks ei

mõjuta tuvastatud piirangud kaebaja töövõimet. Lisaks on halduskohtule esitatud vastustaja

21.01.2019 otsus nr TVH/19/003197, milles on leitud, et arvestades kaebaja tervisekahjustuse

iseloomu, on tema töövõime kolme aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv.

Ekspertiisi olemusest tuleneb see, et ekspertiis ei ole seotud ühe osapoolega ja on sõltumatu.

Vastustaja enda arsti arvamusega seda saavutada ei saa. Samuti puudub selles arvamuses

sõltumatu ja arusaadav hinnang selle kohta, kas kaebajal esineb liikumisest ja käelisest

tegevusest tulenev kehaline piirang ning kas see piirab/ei piira tema töövõimet ja kui piirab, siis

kuidas. See, et vastustaja on leidnud, et esineb kerge piirang, ei anna vastust küsimusele, kuidas

piirang kaebaja töövõimet mõjutab ja kui ei mõjuta, siis miks. Kuigi kaebajale ei ole mõnda

aega ravimeid välja kirjutatud, ei tähenda see, et terviseprobleem oleks kadunud. Veelgi enam,

ekspertarst leiab, et võimalikud ägenemisperioodid seljavaluga seoses esinevad. Käelise

tegevuse valdkonnas on märgitud, et käsivarte kasutamise piirangu põhjuseks on õlapiirkonna

liigese struktuuri häire. Varasemalt on leitud, et käelist tegevust piirab diagnoositud artroos.

Eksperdiarvamustest või kohtu põhjendustest ei nähtu, miks tuleb neid piiranguid hinnata just

kergeks ja miks nendel piirangutel pole mõju isiku töövõimele. Kohtuotsus on põhjendamata

(HKMS § 157 lg 1).

7. Eesti Töötukassa palub 09.02.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Täiendava ekspertiisi tegemiseks puudub vajadus. Kaebaja töövõime hindamisel on arvestatud

kõiki temal hindamise hetkel esinenud püsivalt üldist töövõimet mõjutavaid haigusi, s.o haigusi,

mis

põhjustavad

reaalseid

tegutsemispiiranguid.

Põhiliseks

töövõimet

mõjutavaks

haigusseisundiks on kaebajal põlveliigese ja lülisamba struktuuri häired ning õlapiirkonna

liigese struktuuri häire, mis põhjustavad püsivaid tegutsemispiiranguid liikumisel ja käelises

tegevuses.

Vastustaja on kaebaja terviseseisundile hinnangu andmisel lähtunud õigesti TVTS-st, määrusest

nr 39 ja töövõime hindamise metoodikast. Töövõime hindamine ei toimu diagnoosi,

haigusseisundi

kestuse

ega

tekkemehhanismi,

vaid

funktsioonipõhiselt.

Isiku

tegutsemispiiranguid hinnatakse sellisena, nagu nad esinevad hindamise ajal, mitte nii, nagu

nad võisid olla väljendunud minevikus või võiksid olla (potentsiaalselt) tulevikus. Inimese

tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis tähendab, et

isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning ravimeetodid (ravimid,

protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule.

Praegusel juhul on kaebaja terviseandmed põhjalikud, piisavad ja objektiivsed tema töövõime

hindamiseks. Qvalitas Arstikeskus AS-i ekspertarst dr RO analüüsis töövõime hindamise

menetluses terviseandmeid ja kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolusid ning leidis, et kaebaja

töövõime ei ole vähenenud. Lisaks andis töötukassa töövõime ekspertarst dr PT halduskohtule

omapoolse

hinnangu.

Vastustaja

esitab

ringkonnakohtule

ka

dr

PT

seisukoha

apellatsioonkaebusele.

Kaebajal tuvastati kerge tegutsemispiirang liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas, kuid

töövõime hindamisel lähtutakse asjaolust, millises ulatuses need on väljendunud. Kaebaja

üldine töövõime ei ole vähenenud. Töövõime hindamisel võetakse arvesse üldist töövõimet

tööturul, mitte ainult konkreetsele ametikohale sobivust. Kaebaja töövõime hindamine oli

võimalik läbi viia dokumendipõhiselt.

3-22-353

9(11)

Töövõime hindamise ekspertarstid kasutavad üldjuhul TIS-i viimase viie aasta jooksul andmeid

esitanud arstide sissekandeid ja muid dokumentaalseid tõendeid taotleja tervisliku seisundi

kohta. Pärast otsuse tegemist lisandunud tõendid saavad olla aluseks töövõime hindamisele

juhul, kui kaebaja esitab uue taotluse töövõime hindamiseks.

Eesti Töötukassa 21.01.2019 otsusega nr TVH/19/003187 hinnati kaebajal osaline töövõime

kestusega kolm aastat. Ka 2018. a-l hinnati kaebaja töövõime osaliseks, kestusega üks aasta.

See ei tähenda aga, et 10.12.2021 taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Ekspertarstid ja

vastustaja ei ole seotud varasemate otsustega. Inimese tegutsemisvõime võib sõltuvalt

diagnoosist ajas muutuda.

Kaebaja ei ole jätkuvalt täpsustanud, millises osas on tegutsemispiiranguid valesti hinnatud,

millised andmed on puudu või millised hindamise aluseks olnud terviseandmed on ebaõiged

või vastuolulised. Kaebaja ei ole esitanud oma väiteid kinnitavaid tõendeid.

Juhul, kui kohus leiab, et vaidlustatud otsus on põhjendamispuudusega, siis ainuüksi see asjaolu

ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist (HMS § 58). Kaebaja taotluse uuesti läbivaatamisel

tuleks teha sisuliselt samasugune otsus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Töötukassa on apellatsioonkaebuse vastusele lisanud töötukassa ekspertarsti P.

Tommingase täiendavad seisukohad (dtl 254 jj). Ehkki sisu poolest ei ole tegemist uue tõendi,

vaid

vastustaja

täiendavate

põhjendustega

vastuseks

apellatsioonkaebusele,

võtab

ringkonnakohus viidatud dokumendi selguse huvides eraldi asja materjalide juurde.

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS

§ 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Halduskohus ei eksinud, kui jättis kaebaja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata.

Kaebaja töövõime ulatust on hinnanud nii TTO ekspertarst RO kui ka töötukassa ekspertarst

PT. Mõlemad ekspertarstid on hinnanud kaebaja töövõimet ja jõudnud sarnasele järeldusele, et

TVTS-i mõistes ei ole kaebaja töövõime vähenenud. Puudub põhjus korraldada kohtulik

ekspertiis ja küsida samade asjaolude kohta kolmanda eriteadmistega isiku arvamust.

Ringkonnakohtul on pädevus hinnata asja sisulisel lahendamisel vastustaja esitatud tõendeid,

sh kontrollida kaebaja väidete alusel, kas ekspertarstid arvestasid kaebaja töövõime hindamisel

kõigi oluliste asjaoludega. Kaebaja ei ole välja toonud kaalukaid asjaolusid, mis annaks kahelda

ekspertarstide pädevuses või erapooletuses meditsiinivaldkonna ekspertteadmisel põhinevate

hinnanguliste otsuste kujundamisel. Kui tõendite hindamise tulemusel selguks, et töötukassa

otsuste aluseks olnud väited ei ole tõendatud või olulised asjaolud on jäänud tähelepanuta ning

nende puuduste kõrvaldamine tähendaks töövõime hindamise otsuse põhjendamise kandumist

ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse, tuleks vaidlustatud haldusakt tühistada ja töötukassa

peaks kaebaja töövõimet uuesti hindama (vrd Riigikohtu 20.02.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32).

Praeguse vaidluse puhul sellised asjaolud puuduvad.

11. Ekspertarstid on hinnanud kaebaja piirangu tulenevalt liikumisest ja käelisest tegevusest

kergeks, põhjendades oma seisukohta kaebajale arstide poolt pandud diagnoosidega ja

ravisoovitustega, lähtudes töövõime hindamise juhendist ja metoodikast (dtl 105 jj). See

tähendab, et eksperdiarvamuste järgi esines kaebajal kahes valdkonnas kergeid piiranguid

määruse nr 39 § 6 lg 3 p 2 tähenduses, kuid sama määruse § 6 lg-tes 4–6 ja § 8 lg-s 5 toodud

metoodikat arvestades tuli hinnata kaebaja töövõimeliseks. Määruse nr 39 § 6 lg 3 kohaselt

3-22-353

10(11)

hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna

võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt määrusega kehtestatud võtmetegevuste

raskusastmete vastavustabelile, mis on määruse nr 39 lisaks. Määruse nr 39 § 6 lg 3 p 2 kohaselt

on piirang kerge, kui piirang ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast.

Kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et ekspertarstid oleks jätnud mingid terviseandmed

tähelepanuta, mis viiks järelduseni, et piirangu raskusastme määramisel oleks eksitud. See, et

töötukassa hindas kaebaja vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga töövõimeliseks, ei

tähenda, et kaebajal ei esinenud mingeid terviseseisundist tingitud tegutsemise ja osalemise

piiranguid, vaid et kaebajal tuvastatud piirangud ei ületanud TVTS-i alusel kehtestatud

metoodika põhjal arvutatud taset, mis on vajalik osalise või puuduva töövõime tuvastamiseks.

12. Halduskohus selgitas õigesti, et töötukassa 06.01.2022 otsus on põhjendamispuudustega,

sest ei sisalda otsuseni jõudmise arutluskäiku (vt ka Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110,

p 16), kuid otsuses on viidatud RO 25.11.2021 eksperdiarvamusele (dtl 88 jj), mis oli kaebajale

kättesaadav, ning eksperdiarvamuses on selgitatud, milliseid terviseandmeid otsuse tegemiseks

kasutati ja kuidas jõudis ekspertarst järeldusele, et kaebaja tuleb hinnata töövõimeliseks.

Ekspertarst on esitanud põhjendused nende võtmetegevuste puhul, kus tema terviseandmetel

põhinev hinnang piirangu raskusastmele erineb kaebaja omast (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3;

Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 25). Vastustaja esitas täiendavad põhjendused

kaebaja töövõime kohta kohtumenetluses, mis omakorda tugineb töötukassa ekspertarsti PT

eksperdiarvamusele (dtl 98 jj). Kohtumenetluses täitis töötukassa seega kohtupraktikast

tuleneva nõude, et kui taotleja hindab oma piirangu raskusastmeid suuremaks kui

eksperdiarvamuse andja ja seab sellega eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu

raskusastmele kahtluse alla, tuleb töötukassal kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või

töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110,

p 22). Kokkuvõttes on vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja hinnang

oma tegutsemisvõimele ja igapäevaelus osalemise piirangutele ning vastustaja hinnang kaebaja

töövõimele on erinevad.

13. Kohtumenetluses on töötukassa andnud ka adekvaatse selgituse sellele, miks hinnati

kaebaja töövõimet erinevalt võrreldes 2019. a otsusega (dtl 9). Töövõime hindamise metoodika

(viide töövõime hindamise juhendis dtl 105 jj) kohaselt tuleb kvaliteetse ekspertiisi

teostamiseks kasutada järgmiseid TIS-s olevaid andmeid: viie viimase aasta diagnoosid ja

asjakohased epikriisid; retseptikeskuse andmetel kahe viimase aasta jooksul välja kirjutatud

retseptiravimid ja meditsiiniseadmed; kahe viimase aasta haiguslehtede episoodid (kestused

kuupäevaliselt) ja väljastamise aluseks olevad diagnoosid. Kaebaja terviseandmed, millele

tuginedes tuvastati kaebajal töövõime osaline kaotus 2019. a-l, pärinevad valdavalt 2018. a-st

ja sellele eelnenud ajaperioodist. 2019. aasta hindamise järgselt ei ole kaebaja vajanud

regulaarset ravi ja erinevatel arstivisiitidel ei ole kirjeldatud jätkuvaid piirangute esinemisi

määral, mis mõjutaksid üldist püsivat töövõimet. Kui kaebaja leiab, et tema terviseseisund on

tegelikult raskem ja terviseandmed seda ei kajasta, siis tuleb tal külastada arste ja neile

kirjeldada oma terviseprobleeme, misjärel saavad arstid kaebaja tervisemuresid diagnoosida ja

määrata vajaliku ravi. Selle järgselt on võimalik võtta olemasolevat terviseinfot töövõime

hindamisel arvesse, kui kaebaja esitab vastustajale uue taotluse töövõime hindamiseks.

14. Mis puudutab apellatsioonkaebuses viidatud mõistete „õlapiirkonna liigese struktuuri

häire“ ja „artroos“ sisustamist, siis sellele on ammendavalt vastanud dr PT apellatsioonkaebuse

vastusele lisatud seisukohas. Puudub vajadus neid põhjendusi korrata.

15. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3-22-353

11(11)

16. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi tema eraelu kaitseks asendada tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)