2-23-10664/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 15.08.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-10664

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.07.2023 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks

Harju Maakohtu 29.07.2023 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.07.2023 ja 29.07.2023 määrused muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

2

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(PERH)

Psühhiaatriakliinik

(avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 27.07.2023 Harju Maakohtule esialgse õiguskaitse taotluse X

(puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks. Ühtlasi palus avaldaja pikendada esialgset õiguskaitset 40

päevani.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 26.07.2023

kell 22.18 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 sätestatule.

3. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil

esmakordselt. Patsient käis esimest korda psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul 2002. aastal,

mil tal diagnoositi kohanemishäire (F43.2). Samuti pöördus ta 20.12.2020 Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvetuppa kaebustega ärevusele, raskustundele ja

mäluprobleemidele, millest tekkisid paanikahood. Valvetoast suunati puudutatud isik

psühhiaatri ambulatoorsele vastuvõtule, kus ta käis 28.12.2020. Vastuvõtul kaebas patsient

aastaid esinenud ärevuse, kaootilise une ja halva mälu üle. Lepiti kokku uus vastuvõtu aeg, kuid

järgnevale vastuvõtule ta kohale ei ilmunud. 25.03.2021 pöördus puudutatud isik uuesti

psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvearsti andmetel oli ta kummalise omapärase kontaktiga,

vaikis ning vaatas pilgutamata otse. Küsimustele vastas peale mitmekordset kordamist

sisutühjalt. Korduvale küsitlemisele vastas puudutatud isik, et soovib abi, kuid ei täpsustanud

millist abi. Viimati käis patsient psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul 31.03.2021.

Ambulatoorse epikriisi andmetel oli ta formaalse kontaktiga ning ei soovinud täpsustada oma

personaalandmeid. Tema meeleolu oli düsfooriline ja süüdistava alatooniga ümbritseva suhtes.

Samuti kirjeldas ta ebamääraselt ärevuse esinemist ja esitas somaatilisi kaebusi (südame

rütmihäireid). Psühhootilisuse, meelepetteliste elamuste ja luulumõtete üle patsient ei kurtnud.

Epikriisi andmetel lepiti kokku, et psühhiaatri vastuvõtule pöördub ta vajadusel.

4. Käesolevalt saabus puudutatud isik 26.07.2023 psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi

saatel. Ta avaldas kiirabile, et teda jälitab näitleja Y. Y olevat läinud pärast etendust puudutatud

isiku autosse, mille peale jooksis puudutatud isik ära, läks bussi peale ja sõitis Õismäele, kus

kutsus politsei. Kiirabikaardi andmetel peatas politsei eelneval päeval (25.07.2023) puudutatud

isiku imeliku sõidustiili tõttu. Auto oli asju täis. Isik väitis, et ta kolis, kuid tegelikkuses esines

kahtlus, et ta elas autos. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik pesemata riietega ja

haises. Samuti avaldas ta jälitusluulu sellest, kuidas näitleja Y teda juba pikemat aega jälitab,

viimase kahe kuu jooksul nii intensiivselt, et tekkis psühhotrauma. Valvearstile avaldas

puudutatud isik, et tal puudus elukoht ja ta elas autos. Ebaadekvaatse, iseendale ja teistele

potentsiaalselt ohtliku käitumise tõttu hospitaliseeriti puudutatud isik tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.07.2023 kell 22.18.

5. Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei paranenud. Ta avaldas jätkuvalt paranoidseid

luulumõtteid sellest, kuidas näitleja Y teda jälitab ja filmib. Samuti tuli Y talle väidetavalt

füüsiliselt kallale ning tungis sisse tema rendipinnale. Puudutatud isiku sõnul käis Y temaga

igal pool kaasas (kaasa arvatud wc-s) ning sundis teda tegema erinevaid asju. Näiteks tuli

puudutatud isikul Y oma igast sammust informeerida, mida oma rendiruumi kolimisel teeb.

Patsiendi käitumine oli juhitud luulumõtetest. Samuti tunnistas ta, et pidi pöörduma politseisse,

kuivõrd tundis, et Y kujutas ohtu tema elule. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika,

ta ei mõistnud, miks ta kiirabiga psühhiaatriakliinikusse toodi ning ei pidanud haiglaravi

3

vajalikuks. Patsiendi sõnul oli tal vaja kohe haiglast välja saada, sest pidi viivitamatult olukorra

lahendama, et tagada oma turvalisus. Patsiendi sõnul puudus tal elukoht ja püsiv töökoht. Alates

2011. aastast tegi ta juhutöid ehitusalal.

6. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos

(F29), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Psüühilisest seisundist

tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu oleks ta haiglaravita jäädes ohtlik enesele

ja ka ümbritsevatele inimestele. Arvestades puudutatud isiku psüühilise seisundi raskust ei

olnud tõenäoline tema paranemine 4 ööpäeva jooksul. Seetõttu taotles avaldaja kohtult luba

ravida puudutatud isikut tema tahtest olenematult ning manustada talle vajaminevaid ravimeid

40 päeva jooksul alates tahtest olenematu ravi alustamisest.

7. 28.07.2023 ärakuulamisel selgitas raviarst LL, et patsiendi mõttekäik oli kiirenenud ning

laialivalguv. Patsient soovis saada haiglast välja, et helistada politseisse tema väidetava ründe

pärast tuntud näitleja poolt.

8. Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 28.07.2023 psühhiaatriahaiglas. Patsient leidis, et tal

puudus vajadus ravile jääda. Ta soovis politseilt abi turvalisuse jaoks. Keegi ei rääkinud, miks

teda haiglas hoitakse. Teda rünnati ja jälitati näitleja poolt, kellega tal oli kunagi tööalane suhe.

Puudutatud isik kinnitas, et ta on varasemalt vajanud psühhiaatrilist ravi, kuid see oli möödunud

perioodi teema. Haiglasse jäämine oleks talle hävitav ja majanduslikult kahjulik.

Maakohtu 28.07.2023 määrus

9. Maakohus rakendas 28.07.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 4

päevaks alates 26.07.2023 kella 22.18-st kuni 30.07.2023 kell 22.18 koos vajadusel tahtevastase

ravimite manustamisega.

10. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu,

et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et esines alus

kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isik tuli paigutada

kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o.

alates 26.07.2023 kell 22.18 kuni 30.07.2023 kell 22.18. Puudutatud isiku ohtlikkus

lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Oma psüühilisest seisundist tulenevalt oli

tema käitumine ettearvamatu, mistõttu oleks ta haiglaravita jäädes ohtlik iseendale ja

ümbritsevatele inimestele. Ta ei olnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist. Eeltoodut tõendas asjaolu, et patsiendil esines varasemalt kaebusi seoses ärevuse,

kaootilise une ja halva mäluga. Puudutatud isiku käitumine oli täiel määral mõjutatud

psüühilisest haigestumisest. Tema seisundit arvesse võttes ei olnud ta suuteline andma

edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Samuti ei olnud ta võimeline hindama enda

tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei olnud patsiendi

puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik ravi väljaspool haiglat.

Maakohtu 29.07.2023 määrus

11. Maakohus rahuldas 29.07.2023 määrusega avaldaja taotluse ja pikendas 28.07.2023

määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 03.09.2023.

12. Avaldaja esitas 29.07.2023 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei olnud patsiendi

seisund muutunud. Patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oleks

ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

4

13. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et

eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks

tähtajaga kuni 40 päeva olid täidetud.

14. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos

(F29), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Psüühilisest seisundist

tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu oleks ta ravita jäädes ohtlik endale ja

ümbritsevatele inimestele. Oma seisundist tulenevalt ei olnud ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

15. Kohtu hinnangul ei olnud patsiendi seisundit arvestades tõenäoline tema seisundi

paranemine ega tema iseseisev ja ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi

järgselt. Puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid haiglakeskkonnas. Kohus

leidis, et arvestades patsiendi seisundit ei olnud ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma

edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.

Määruskaebus

16. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrused tühistada.

17. Puudutatud isik määrati raviasutusse tahtevastaselt, sealjuures eirates põhiseaduse § 11, 13

15, 18 ja 20. Ta tundis end terve, adekvaatse ja töövõimelisena ja soovis vabaneda haiglast, et

täita oma igapäevaseid kohustusi ning mitte jääda võlgadesse.

Menetluse edasine käik

18. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

19. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

22. Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 28.07.2023 määrusega ja

pikendas

psühhiaatriahaiglasse

paigutamist

29.07.2023

määrusega

40

päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 ja TsMS §

534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid

asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Vastuseks puudutatud isiku määruskaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

23. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks

eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust

psühhiaatrid KK ja KT ning arst-resident LL. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus

ära puudutatud isiku enda ja veendus tema seisundis. Valvearsti VV arvamuse kohaselt ei

paranenud patsiendi seisund ka pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Patsiendil puudus

jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel oleks ta oma raske psüühikahäire tõttu

ohtlik endale ja ümbritsejatele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja

valvearsti seisukohtades.

5

24. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire -

täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda mõista. Puudutatud isiku arvamus, et ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite

hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimuste hindamisel. Käesoleval juhul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mis põhjusel ei ole psühhiaatrite seisukohad

meditsiiniliselt korrektsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et käesoleval

juhul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

25. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18.

26. Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et puudutatud isiku käitumine oli mõjutatud luulumõtetest.

Tema tervislik seisund piiras tema võimet oma käitumisest aru saada. Psüühilisest seisundist

tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu kujutaks ta haiglaravita jäädes ohtu

iseendale ja teistele. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika ning ta ei mõistnud

ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud

isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.

27. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi

küllaldane. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista ravavajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Samuti

tõendab eeltoodut asjaolu, et puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika. Seega on

ringkonnakohtu arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3

sätestatud eeldus.

28. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuivõrd psühhiaatrite arvamusest tulenevalt vajas puudutatud

isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul õigus vastavalt

puudutatud isiku tervislikule seisundile esialgset õiguskaitset pikendada. Kuivõrd maakohus

leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud

tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, oli põhjendatud TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada.

29. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11

lg-s 1 sätestatud tingimused. Seega ei ole määruskaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

30. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

6

(allkirjastatud digitaalselt)