4-10-2443/8 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

1 Väärteoasi nr 4-10-2443

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Ülle Raag Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 09.novembril 2009.a Jõgeva, Pargi 1

Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata Väärteoasja number 4-10-2443 Väärteoasi I.G kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 22.07.2010.a. otsusele väärteoasjas nr 2490,10,001897 Menetlusosalised ja nende esindajad Menetlusalune isik: I.G( isikukood xxx, elukoht XXXXXXXXXXXxxxxxxxx). Esindaja: adv.Jaana Nõgisto( advokaadibüroo Tark & Co, ). jaana.nogisto@tarkco.ee Kohtuväline menetleja: Lõuna Prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna vanemliikluspolitseinik Kajar Pent RESOLUTSIOON

Jätta kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõgeva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemliikluspolitseinik Kajar Pent otsus I.G väärteoasjas nr . 2490,10,001897 22. 07. 2010 muutmata ja I.G*i kaebus rahuldamata.

Rahatrahv tuleb tasuda 09.detsembriks 2010 väärteootsuses näidatud arvele.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jäävad I.G*i kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui 30 päeva möödudes alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, ei ole kassatsiooni esitatud. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon tuleb

esitada Jõgeva kohtumajale 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (09. november 2010).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2

Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõgeva politseijaoskonna patrullteenistuse

vanemliikluspolitseinik Kajar Pent on 22.07.2010.a koostanud otsuse väärteoasjas nr

2490,10,001897( tl 21), mille kohaselt I.G juhtis 23.06.2010 kella 11.04 ajal Jõgevamaal Jõgeva vallas Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 53 km/l mootorsõidukit asulavälise teel

sõidukiirusega 117( +/-4) km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h. Seega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, panes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud Liiklusseadus §74’22 lg 2 järgi. Rikkus liikluseeskirja § 124 p 2. Kohtuväline menetleja on karistuseks määranud rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 3000

krooni ja Liiklusseaduse § 7422

lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks.

06.08.2010.a kohtule esitatud kaebuses taotleb I.G kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist tema suhtes kohaldatud lisakaristuse( juhtimisõiguse äravõtmine) osas. Kaebaja on väärteoprotokollile esitatud vastuväites oma rikkumist tunnistanud, vabandanud ja selgitab teo toimepanemise asjaolusid, mis viitab kaebaja tahtluse puudumisele teo toimepanemisel.

Kaebuse kohaselt lisakaristus koormab kaebajat ebaproportsionaalselt ja lisakaristuse

määramisel ei ole arvestatud kaebaja isikuga ning tema vastulauses märgitud õigustavate

asjaoludega. Tegu ei olnud toime pandud tahtlikult ja rikkumise põhjus ei olnud kaebaja

motiveerimatus seadusekuulekaks käitumiseks. Seega on kohtuväline menetleja võtnud kaebaja karistuse küsimuses seisukoha sisuliselt kaalumata ja hindamata menetlusalust isikut

õigustavaid ja süüd vähendavaid asjaolusid, rikkudes oluliselt väärteomenetluse

aluspõhimõtteid. Kohtuväline menetleja on ebaõigesti arvestanud menetlusaluse isiku

eelnevaid rikkumisi, märkides, et varem on isik toime pannud mitu sarnast väärtegu. Kaebaja arvates viitab sõna „mitu“ kasutamine vähemalt kolmele rikkumisele, kuid kolme või enamat kehtivat karistust menetlusalusel isikul ei ole. Järelikult juba sel põhjusel tuleb

otsus tühistada. Väär on ka, et varasemad karistused ei ole motiveerinud isikut

õiguskuulekalt käituma: menetlusalune isik vastulauses märkis, et rikkumine on tekinud hooletusest, tal puudus tahtlus kiirust ületada, varasemate rikkumiste tõttu on ta igati püüdnud rikkumisi vältida. Neid asjaolusid ei ole kohtuväline menetleja arvestanud ja ei ole ka

põhjendanud, miks ei arvesta, millega on rikutud V™S § 74 lg.1 p.8 nõuet. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ka rikkumise suurusega- kiiruse ületamine selle kvalifikatsiooni

piires oli peaaegu minimaalne. Vastavalt KarS süüpõhimõttele( § 32 lg 2: toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle…), on iga isiku süü individuaalne ja ainult talle omistatav. Kohtuväline menetleja on õiguskorra kaitsmise huvi põhjendanud asjakohatute kaalutlustega,

liialdatult ja üldsõnaliselt. Lisakaristuse määramine ei ole põhjendatud eripreventiivsete eesmärkidega ja koormab menetlusalust isikut ebaproportsionaalselt. Karistuse kohaldamisel tuleb arvestada isiku süü suurust ning lähtuda individuaalsest süüst. №rdea Panga juhina on I.G vältimatu vajadus panka esindada, seda eriti EURO kasutuselevõtu perioodil,

tema töö iseloom eeldab pidevat operatiivsust ja seega ka sõiduauto juhtimisõiguse olemasolu. Kaebaja palus kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kohus nõudis kohtuväliselt menetlejalt vastuse (tl 13).

Kohtuvälise menetleja esindaja- Lõuna Prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna vanemliikluspolitseinik Kajar Pent on 14.09.2010.a kohtule vastanud (tl.25-26), et ei nõustu esitatud kaebusega. I.G on oma 29.06.2010a vastulauses kirjutanud, et kiiruse ületamine oli ilmselt seoses asulast väljasõidul või takistusest möödasõidul tingitud kiirendusest, kuid

mingit möödasõitu ei toimunud. I.G poolt juhitud sõiduki kiirus langes pärast liikluspolitseiniku väljumist politseisõidukist. I.G on vabandanud ebamugavuste pärast ja avaldanud, et on seoses oma varasema eksimusega igati eeskirju jälginud.

3 Kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistuse määramisel kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku vastulausest ei loe kohtuväline menetleja välja, et isik tunnistab ja

kahetseb oma rikkumist. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei toimunud kiiruse ületamisel möödasõitu ega takistusest möödumist. Sündmuse kohta on ka videosalvestis, mis on esitatud koos väärteomaterjalidega kohtule. Salvestiselt on näha, et sõiduki kiirus hakkas vähenema alles peale politseiniku väljumist politseisõidukist. Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu sarnast väärtegu, mille eest määratud

rahalised karistused ei ole suutnud teda mõjutada seadusekuulekalt käituma. I.G on kolm kehtivat kiiruse ületamist, millest kaks on LS § 74’ 22 lg 2 järgi ehk rohkem kui 20 km tunnis Rikkumised on toime pandud järgmiselt: 22.07.2009, määratud rahatrahv 1200 krooni, 19.08.2009, määratud rahatrahv 2100 krooni.. Käesoleval aastal 26.02.2010 ja 16.04.2010 on menetlusalune isik saanud rikkumiste eest kirjalikud hoiatused kahel korral. Aastatel 2004 ja 2007 on aset leidnud veel kaks LS § 7422 lg.2 järgi kvalifitseeritavat kiiruseületamist, mida kohtuväline menetleja ei ole arvestanud 23.06.2010 karistamise juures. Seega võib täheldada,

et menetlusalune isik paneb jätkuvalt toime õigusrikkumisi hoolimata temale määratud

rahalistest karistustest. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja arvestanud isiku

varasemaid, samalaadseid kehtivaid karistusi ja ei ole rakendanud maksimumkaristusi.

Menetlusalusele isikule on määratud karistuseks rahatrahv 3000.- krooni( maksimaalne karistus on antud teo eest 6000.- krooni) ei ületa ½ trahvisummast ja rakendatud lisakaristust

Liiklusseaduse § 74’ 22 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmise näol 1 kuuks, mis ei ole määratud menetlusalusele isikule maksimaalse lubatud suurusega.

Kohtuväline menetleja V™S § 132 p.1 alusel palub jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Kohtuväline menetleja on nõus asja menetlemisega kirjalikus menetluses.

Kohus edastas kohtuvälise menetleja vastuse menetlusalusele isikule ja andis talle võimaluse vastata. Menetlusalune isik jäi kaebuses esitatud väidete ja põhjenduste juurde ja palus veel arvesse võtta järgmist: tähelepanuta tuleb jätta seletused, mis tuginevad tunnistaja Ülar Rätsepa ütlustele, kuna see isik politseiametnikuna ei saa KrMS § 66 lg.2 järgi osaleda

väärteomenetluses tunnistajana. Kohtuväline menetleja ei ole selle tunnistaja ütlustele ka väärteootsuses tuginenud, mistõttu selle tõendiga ei saa põhjendada karistuse õiguspärasust

tagantjärele kohtumenetluses. Kaebuse esitaja on veendumusel, et menetleja on karistuse

määramisel lähtunud lubamatutest alustest, mittekehtivatest väärteokaristustest ja kaebaja poolt mittetoimepandud rikkumistest: on lubamatu põhjendada karistuse proportsionaalsust 2004 ja 2007 toime pandud rikkumistega, kirjalikus seisukohas tugineb menetleja 26.02.2010 ja 16.04.2010 rikkumistele, kuid neil juhtudel on kirjalikud hoiatused saanud kaebaja poeg xxxxxxxxxxxx, kes on sõiduki Ford Mustang omanik, mitte kaebaja, kes on sõiduki vastutav kasutaja. Lisaks sellele on menetleja valesti tõlgendanud vastulauses kirjapandut ja andnud

ebaõigeid seletusi faktiliste asjaolude kohta. Lubatud kiiruse ületamine oli seotud takistusest möödumisega, oli lühiajaline ja menetleja ei saanud näha takistusest möödumist, kuna ta nägi sõidukit väljumas metsaga kaetud kurvi tagant. Ka videosalvestuselt on näha,

et kiirus langeb. Menetlusalune isik ei ole vaidlustanud määratud rahalist karistust.

Ebaproportsionaalne on juhtimisõiguse äravõtmine, selle proportsionaalsust ei ole

kohtuväline menetleja ka põhjendanud ega lükanud ümber kaebuse põhjendusi, mille

kohaselt määratud lisakaristus ei täida vaidlusalusel juhul eri- ega üldpreventiivseid eesmärke. Menetleja on määratud karistust põhjendanud valede isikute poolt toime pandud

4

rikkumistega, kehtetute karistustega, lubamatu tunnistaja ütlustega ja valesti tõlgendanud kaebaja vastulauses avaldatut, mistõttu on ilmselge, et määratud lisakaristus tuleb tühistada.

Kohtumenetluse poolte nõusolekul ja V™S § 120 lg 1 alusel menetleb kohus asja kirjalikus menetluses.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks ja kaebust rahuldamiseks ei ole alust.

Asjas on tõendatud ja menetlusaluse isiku poolt õigeks võetud, et ta 23.juunil 2010 kella 11.04 ajal juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel Tartu- Jõgeva- Aravete tee 53.kilomeetril kiirusega 117+/- 4 km tunnis. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 90 km tunnis,

seega lubatud sõidukiirus ületatud mitte vähem kui 23 km tunnis. Selle kohta koostatud protokoll (tl.15), milles märgitud, et sõidukiirus mõõdetud seadmega STALKER DSR 2x, on rikutud Liikluseeskirja § 124 p.2 nõudeid ja väärteo kvalifikatsioon LS § 7422 lg.2. Menetlusalune isik on väärteoprotokollile kirjutanud seletuseks, et ta ületas kiirust kiirenduse

tõttu, kiirus langes pärast kiirendust, mida on näha ja mida ka politseinik kinnitas. Täiendavate tõenditena on kasutatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tehnilise vahendi kasutamise protokolli.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl.16) nähtub, et 23.juuni 2010 kell 8.15 on

kiirusemõõteseade Stalker DSR 2x testitud, on kirjeldatud mõõtmise tehiolud, patrullauto seisis paremal teepeenral, mõõtmine toimus paigal seistes, mõõdetav mootorsõiduk lähenes, liikus üksinda, seadme lugem 117 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 90 km/h,

kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 4 km/h, ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Juhile näidati tabloole fikseeritud näitu, mõõtmise ajal kasutati videotehnikat. Protokollile on andnud allkirjad protokollija H.Riisk, juht ja mõõtja Ü.Rätsep. Tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokoll (tl.17), millest nähtub, et tehnilise vahendina on kasutatud statsionaarset videokaamerat, mida kasutati I.G sõidukiiruse salvestamisel, süüteo kirjeldus: LS § 7422 lg.2, tõendi liik- videosalvestis. Tl.19,20 on I.G e- kiri kuupäevaga 28.juuni, mis on kirjutatud 23.juuni hommikul kiirustamise kohta, muu hulgas lause „Ilmselt asulast väljasõidul või takistusest möödudes kiirendasin, mistõttu ületasin lubatud sõidukiirust, kiirus aga langes koheselt (viga, et ei pidurdanud, vaid lasin autol vabalt aeglustuda). I.G kahetseb juhtunut, vabandab. Menetlusaluse isiku ütlustega väärteoprotokollis on I.G kiiruseületamist tunnistanud.

Kohus, hinnates väärteoasja menetlemist kohtuvälise menetleja poolt V™S § 123 lg 2, § 133 alusel, täies ulatuses ja kontrollides otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, on seisukohal, et toimepandud tegu on tõendamist leidnud.

On tõendatud, et I.G mootorsõiduki juhina ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 23 km tunnis, millega pani toime LS § 7422 lg.2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuväline menetleja on karistuseks määranud rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 3000

krooni ja Liiklusseaduse § 7422

lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks.

Liiklusseaduse § 7422lg.2 sätestab:

5

Mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit

tunnis –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

LS § 7422

lg.4 näeb lg.2 süüteo puhul ette lisakaristuse määramise võimaluse juhtimisõiguse äravõtmise näol ühest kuust kuni kolme kuuni.

Asjas ei ole vaidlust teo asetleidmise ja kvalifikatsiooni üle. Kohus, kontrollides V™S § 133

alusel väärteo menetlemist kohtuvälise menetleja poolt, leiab, et asja menetlemine on toimunud väärteomenetlusõiguse sätete kohaselt ja V™S § 133 p.1-5, 8,9 rikkumisi ei ole.

Asjas ei ole vaidlust ka määratud rahatrahvi suuruse üle. On tekkinud vaidlus mõistetud lisakaristuse kohasuse üle ja kohtul tuleb hinnata, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega ja väärteomenetlusõigust järgides (V™S § 133 p.6,7).

Puutuvalt karistuse kohaldamisse on kohtuväline menetleja kirjutanud käsitletavasse otsusesse järgmist: Kergendavad asjaolud: tunnistab oma kiiruse ületamist.

Menetlusalune isik on esitanud vastulause, mille kohaselt selgitab juhtunu asjaolusid ning vabandab ebamugavuste pärast. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Olukorras, kus igal aastal hukkub liikluses sadu ja saab vigastada üle tuhande inimese, peab riik andma selge signaali sellest, et

liiklusrikkumiste, sealhulgas eelkõige mootorsõiduki lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu sarnast väärtegu, mille eest määratud karistused ei ole

suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise

huvidest, tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1…

Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt selles lahendis karistuse kohaldamise

kohta kirjutatu on minimaalne võimalik karistuse põhjendamiseks. Nii on kohtuväline menetleja õigesti osutanud karistuse kohaldamise alusele- isiku süüle, toonud välja vastutust

kergendava asjaolu ja isiku vabanduse, hinnanud võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (seda on tehtud sõnadega „…varasemalt toime pannud

mitu sarnast väärtegu, mille eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada

seaduskuulekalt käituma“). Lause, mis algab sõnadega „ on määratud Olukorras, kus…“

põhjendama õiguskorra kaitsmise huvidega arvestamist karistuse määramisel. Sellega on kohtuväline menetleja arvesse võtnud kõiki KarS §-s 56 lg.1 loetletud karistuse määramisel arvessetulevaid asjaolusid ja ei ole alust teha etteheidet V™S § 133 p.7 küsimuses.

Sellele vaatamata nõustub kohus kaebuses esitatud väidetega selle kohta, et kohtuvälise menetleja otsuse sõnastus osundab õiguskorra kaitsmise huvi ülemäärasele arvestamisele ja võib jätta mulje KarS § 32 lg.2 väljendatud individuaalse süü põhimõtte eiramisest.

Samas leiab kohus, et kasutatud väljendite tasakaalustamata valik karistuse põhjendamisel ei ole viinud (ei tähenda) väärteomenetlusõiguse rikkumisele ega karistuse kohaldamise aluste mittearvestamisele.

Kohtuväline menetleja on osutanud menetlusaluse isiku vastulauses esitatule vajalikul

määral, s.h. toonud täpselt välja olulise- et vastulauses selgitatakse juhtunu asjaolusid ja

6 vabandatakse. Vastulause sellise sisu on kohtuväline menetleja kokku võtnud kergendavates asjaoludes: tunnistab kiiruse ületamist. Kohus on seisukohal, et vastulauses sisalduv annab

selge pildi menetlusaluse isiku enda arusaamast toimunu subjektiivse külje ehk tahtluse

kohta (… kiirendasin, mistõttu ületasin lubatud sõidukiirust…; sama ka seletuses väärteoprotokollil: ületasin kiirust kiirenduse tõttu… tl.15). Selline kiirendamine autoroolis

istudes, mis tehniliselt tähendab gaasipedaali vajutamist, on isiku tahtlik tegevus. Kuna

kiirusemõõteseadme näit oli 117 km tunnis, siis (arvestades laiendmääramatust -4 isiku kasuks) toimus lubatud sõidukiiruse ületamine gaasipedaali vajutamise (kiirendamise) ehk tahtliku tegevuse tõttu 90-lt 113-ni. Juhtimisõigust omava isiku puhul tuleb eeldada, et ta oli

teadlik üldisest lubatud suurimast sõidukiirusest 90 km tunnis. Lubatud sõidukiiruse ületamine ei saa olla tingitud ettevaatamatusest, kui kiirus tõuseb lubatud 90-lt 95-le, siis

100-le, siis 105-le ja nii edasi ehk kui see ei ole hetkeline (väga lühiajaline) kiirusemõõteosuti liikumine. Fakti, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus pärast

näidu 117 km tunnis fikseerimist langema hakkas (lubatud kiiruse suunas), ei saa lugeda vastutust kergendavaks või süüd vähendavaks asjaoluks. Neil asjaoludel puudub alus väita, et kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud vastulauses esitatut ja rikkunud sellega V™S § 74 lg.1 p.8.

Kohus peab vajalikuks märkida, et teo kvalifitseerimine LS § 7422 lg.2 järgi ehk lubatud sõidukiiruse ületamisena mitte vähem kui 23 km tunnis ei sõltu neist asjaoludest, mis tingisid

sõidukiiruse ületamise taolisel määral. See tähendab, et kui mõõteseade fikseerib

mootorsõiduki kiiruse 117 km tunnis, siis kuulub selle mootorsõiduki juhi käitumine kvalifitseerimisele LS § 7422 lg.2 järgi, olenemata sellest, kas kiirust ületati asulast väljasõidu

või takistusest möödumise või jaanitule ootuse või surnuaiapühale kiirustamise tõttu. Seetõttu ei vaja need võimalikud asjaolud eraldi hindamist ja käsitlemist. Olgu märgitud, et olemasolevate tõendite, s.h. menetlusaluse isiku enda seletuse järgi on kindlalt tuvastatud, et

rikkumine toimus riigipühal- Võidupühal ehk 23. juunil, s.o. päev enne jaanipäeva (24.juuni) ja teel surnuaiapühale. Muid võimalikke põhjusi kiiruse ületamise (kiirendamise)

kohta ei ole menetlusalune isik sündmuskohal olles märkinud (tema seletus

väärteoprotokollil tl.15) ja ka hilisemas vastulauses ei ole esitatud üht kindlat temale

teadaolevat põhjust kiirendamise kohta (sõnastus: Ilmselt asulast väljasõidul või takistusest möödudes kiirendasin…)

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl.16) nähtub, et mõõdetud sõiduk Audi Q7 091 MLY liikus üksinda.

Kohus leiab, et kohaldatud karistus- rahatrahv 3000 krooni ja lisakaristus juhtimisõiguse

äravõtmisena 1 kuuks- kogumis on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ja arvestab teo toimepanija isikut ja tema edaspidise mõjutamise võimalusi.

Eespoolkirjeldatud süüteo laad- gaasipedaali vajutamine nii et kiirus tõuseb 90-lt km –lt tunnis (vähemalt) 113 kilomeetrini tunnis, on tahtlik tegevus, mis on kvalifitseeritav raske

rikkumisena ehk lubatud sõidukiiruse ületamisena ja mis leiab kajastamist vastava

süüteokirjelduse lõikes 2 (§ 7422

lg.2). § 7422

on normitehniliselt üles ehitatud viisil, et

raskema astme rikkumine on kvalifitseeritud järgmise lõike alla. Tegemist on lubatud

sõidukiiruse ületamisega määral, mis kvalifitseerub lg.2 alla ja seda ei saa arvestada ebaolulise või kerge rikkumisena. Valitud karistuses- rahatrahv sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus minimaalmääras-

kajastuvad õigesti toimepanija süü suurus, s.h. rikkumise suurus, varasemate rikkumiste arvestamine ja eripreventiivsed eesmärgid vajalikul määral.

7 Kohtuväline menetleja karistuse liigi ja määra valikul ei ole läinud karistust tingivate

asjaolude mehhaanilise liitmise teed: rahatrahv on määratud 50 trahviühikut ehk lg.-s 1 näidatud sanktsioonist (30 trahviühikut) mõnevõrra kõrgemana ja seejuures varem määratud

trahvidest (1200 ja 2100 krooni) kõrgemana. Selline määr vastab üldpreventiivsetele eesmärkidele, andes signaali, et minimaalkoosseisust (lg.1) raskema rikkumise puhul on ka rakendatav sanktsioon karmim. LS § 7422 lg.2 ja lg.4 loovad karistusraamid § 7422 lg.2 järgi kvalifitseeritavale rikkumisele ja määratud karistus mahub neisse raamidesse. Kohtu hinnangul on rahatrahvi määr valitud rikkumisele vastavalt: on mõistetav, et kolmanda rikkumise eest (eelmised olid 22.07.2009 ja

19.08.2009) määratud trahv ei saa olla väiksem kui eelmiste eest määratu, samas ei ole määratud trahv (karistus) süüst suurem. Seda ei ole kritiseerinud ka menetlusalune isik ise.

Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud vajadusega isikut mõjutada

seaduskuulekalt käituma (varasemad karistused ei ole mõjunud) ja õiguskorra kaitsmise

huvidega. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine konkreetse menetlusaluse isiku asjas

omab eripreventiivset eesmärki ja on etteantud karistusraamide piires kohaldatud põhjendatult. Eripreventiivne eesmärk tähendab (lihtsustatult) hoida ära uute samalaadsete rikkumiste toimepanemine sellesama isiku poolt. Sama menetlusaluse isiku poolt on vähem kui aasta jooksul enne 23.juunit 2010 toime pandud kaks sama kvalifikatsiooniga rikkumist (22.07.2009 ja 19.08.2009), mille eest on määratud rahatrahvid. Fakt, et 22.07.2009 toimunud rikkumise eest määratud rahatrahv ei ole hoidnud ära 19.08.2009 toimepandud rikkumist ja

22.07.2009 ja 19.08. 2009 toimunud rikkumiste eest määratud trahvid ei ole hoidnud ära

23.06.2010 toimunud rikkumist, tähendab, et noil eelmistel kordadel süüle ja

üldpreventiivsetele eesmärkidele vastavad trahvid ei ole mõjutanud isikut hoiduma uute

rikkumiste toimepanemisest ja seekord tuleb rakendada süüle ja ka eripreventiivsetele

eesmärkidele vastavat karistuse kombinatsiooni nii karistuse liigi kui ka määra valikul. Lisakaristuse kohaldamine ei pruugi üldse vajalik olla, kui karistatav isik on karistustundlik

rahatrahvi suhtes ehk mõjutatav rahatrahvi näol mõistetud karistusega. Liiklussüütegude

puhul on seadusandja näinud ette lisakaristuse kohaldamise võimaluse ja lisakaristuse kohaldamine sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol on kohtu hinnangul karistusliik, mis

omab eelkõige eripreventiivset toimet. Küsides selle järele, millal võiks lisakaristuse

kohaldamine (juhtimisõiguse äravõtmine) üldse kõne alla tulla, leiab kohus, et siin tuleb

tähele panna, et käsitletava kvalifikatsiooni puhul on ka põhikaristusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine. See tähendab, et juhtimisõiguse äravõtmist kui põhikaristust võiks eelduslikult valida juhul, kui rahatrahvi kui kergema karistusliigi määramine ei ole võimalik

ja juhtimisõiguse äravõtmist kui lisakaristust tuleks kohaldada juhul kui ainult rahatrahvi

kohaldamine ei ole piisavalt tulemuslik. Konkreetse menetlusaluse isiku puhul on

tõendamist leidnud fakt, et rahatrahvi määramine eelnevalt kahel korral ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahatrahvi suhtes olnud karistustundlik. Seetõttu on asjas olnud

õigustatud rakendada karistuse valikul kombineeritult nii süüpõhimõtet kui ka

preventsioone ehk nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Eripreventiivsel eesmärgil ei ole vajalik lisakaristuse kohaldamine esimesel korral enamas

määras kui minimaalmääras ehk juhtimisõiguse äravõtmisena 1 kuuks. Sellisena ei lähe kohaldatud lisakaristus ja sellest tulenev preventsioon kaugemale minimaalselt vajalikust ega ulatu teiste toimepanijate süü arvestamiseni (nagu heitis ette kaebuse esitaja).

Kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud lisakaristuse määr (minimaalne võimalik) ei anna märku sellest, et arvesse on võetud kehtetud (2004 ja 2007.a.) rikkumised ja seda on otsesõnu kohtuväline menetleja ka märkinud. Minimaalsest karistusmäärast ei saa välja lugeda ka seda,

8 et karistuse määramisel (otsus 22.07.2010) oleks arvestatud veel mingite rikkumistega, mida menetlusalune isik toime pannud ei ole.

Puutuvalt kaebuses esitatud väidetesse selle kohta, et lisakaristuse määramine koormab

kaebajat ebaproportsionaalselt, märgib kohus järgmist: juba riigi poolt kehtestatud karistusnormid ja raamid peavad olema sobivad teatud tegude keelustamiseks ja karistatavaks

kuulutamiseks ehk karistuse kohaldamisel karistusraamides peaks proportsionaalsusnõue

olema juba täidetud. Seetõttu ei tule proportsionaalsuspõhimõte karistuse kohaldamise

iseseisva alusena arvesse. Samas tuleb kohtul karistuse valikul ja mõistmisel jälgida, et

mõistetav karistus oleks õiglane ehk vastaks selle teo karistusväärsusele ja teistes

samasugustes asjades ja samasugustel asjaoludel mõistetud karistustele, kokkuvõttes- oleks proportsionaalne.

Kohus leiab, et menetlusalusele isikule I.G-le kohaldatud karistus vastab toimepandud teole, isiku süüle ja mõjutatavusele ja on sellisena proportsionaalne. Kohus ei

sea kahtluse alla kaebuses esitatud väiteid selle kohta, et menetlusaluse isiku suhtes

rakenduvad kõrged moraalsed ja eetilised nõudmised, laitmatu reputatsiooni nõue ja juhtimisõigus on talle vajalik igapäevases töös. Samas ei saa neile argumentidele tuginedes revideerida karistuse mõistmise aluseid või leevendada toimepandud teo raskusele, laadile ja süüle vastavalt valitud karistust. Need asjaolud võiksid eelduslikult tähendust omada isiku karistustundlikkuse tasandil (mõjutades suurema karistustundlikkuse suunas). Seni ei ole see

nii olnud. Karistuse kohaldamine ei saa sõltuda ainult isiku positsioonist või ametialastest

vajadustest. Karistusest tulenevaid kitsendusi on võimalik leevendada näiteks autojuhiteenust kasutades.

Kõike eelnevat arvestades jätab kohus V™S § 132 p.1 alusel kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja I.G*i kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusaluse isiku kanda.

Kohtunik Ü.Raag