1-09-20050/13 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.veebruaril 2011 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-09-20050 (09240100936)

Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu juuresolekul tõlk Inga Kaljus

Kriminaalasi

A.M-i süüdistuses KarS § 122 järgi lühimenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aivar Lembit

Süüdistatav

A.M, isikukood xxx, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, emakeel- eesti keel,

pensionär, elukoht: xxx, kriminaalkorras karistamata. Tõkend elukohast lahkumise keeld alates 27.01.2009 Kaitsja Vandeadvokaat Arvo Suuban

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 130 lg 4-1, 238, 306, 309 lg 1,3, 311,312, 313, 314, 315 kohus

O t s u s t a s:

A.M KarS § 122 esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteo tuvastamatuse tõttu (episoodis 02.01.2009 ja 04.03.2009).

A.M süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ( 17.05.2008 episoodis). Mõista karistuseks 1(üks) kuu 15 (viisteist) päeva vangistust.

2

Vastavalt KrMS §-le 238 lg 2 vähendada A.M-ile mõistetud

karistust ühe kolmandiku ehk 15 päeva võrra. Kandmisele kuulub 1(üks) kuu vangistust.

Karistuse kandmise algus 25.02.2011 või kinnipidamise kuupäevast. Tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada, valida A.M-i suhtes uueks tõkendiks vahistamine ja võtta ta vahi alla kohtusaalist.

Kannatanu E. B. tsiviilhagi summas 50 krooni rahuldada. Välja mõista A.M-ilt tsiviilhagi katteks: - 3,20 eurot (50 krooni) E. B. (elukoht xxx) kasuks.

Rahuldada vandeadvokaat Arvo Suubani taotlus ja määrata tema poolt A.M-ile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 153,38 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 127,82 eurot, käibemaks 25,56 eurot).

Välja mõista A.M-ilt riigituludesse menetluskulud: 417,02 eurot sundraha,

153,38 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest (25.02.2011 kohtuistung) 0,45 eurot toimiku paljundamise eest.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pank või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank või arveldusarvele Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002 viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik.

Menetluskulud: 243.72 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest,

171.38 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest (19.05.2008 kohtuistung),

117.60 eurot ekspertiisi tasu (isiku lihtekspertiis), 1227.10 eurot ekspertiisi tasu (kompleksekspertiis) -jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Edasikaebamise kord

3

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru

Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 04.03.2011.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 21.03.2011.

Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti

kättesaadavusest ehk 06.04.2011 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus

A.M on antud kohtu alla ja süüdistatakse selles, et tema, 17.05.2008 kella 13.50 paiku xxx nr xxx sissekäigu teisel korrusel korteri nr xxx ukse ees lõi oma naabrit E. B. rusikaga ühe korra kõhu piirkonda, ühe

korra pea piirkonda ja jalaga ühe korra kubeme piirkonda, samuti lõi E.B.

ema V. B. rusikaga vastu huuli, millega tekitas nendele füüsilist valu ja

tervisekahjustuse. E.B. pöördus traumapunkti diagnoosiga kehapiirkondade

muid kombinatsioone piiravad vigastused, pea muude osade pindmine vigastus. V.B. pöördus traumapunkti diagnoosiga huule ja suuõõne pindmine vigastus. Peale selle 02.01.2009 kella 14.10 paiku xxx tänaval maja nr xxx sissekäigu esimesel korrusel A.M lõi E. B. ühe korra rusikaga pea piirkonda ja kägistas teda, millega tekitas temale füüsilist valu ja tervisekahjustuse. E.B.

pöördus traumapunkti diagnoosiga kaela muude piirkondade pindmine vigastus. Peale selle 04.03.2009 kella 13.06 paiku xxx tänaval maja nr xx sissekäigu esimesel korrusel A.M sülitas E. B. näkku ja lõi teda mitu korda

rusikaga pea piirkonda ja jalaga kõhu piirkonda, millega tekitas temale füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Kohale oli kutsutud kiirabi.

Oma nimetatud tegudega pani A.M toime järjepideva kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS § 122 ettenähtud kuriteo.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Uuritud tõendid

4

Kohtuistungil ristküsitluses ülekuulatud süüdistatav tunnistas end süüdi osaliselt, avadas, et ta ei löönud kannatanut tahtlikult, vaid teda provotseeriti.

Vastates prokuröri küsimustele andis ta ütlusi, et kannatanud B. on tema naabrid. Nende ja tema vahel olid ebameeldivad suhted. Nimelt kannatanud pidevalt tülitasid teda, rikkusid tema rahu. Ühel korral ta käis naabrite ukse taga lõhkumas ja lõi jalaga vastu ust. Ühel korral sülitas kannatanule näkku. Ühel korral tekkis rüselus, mille käigus lõi ta kannatanut käega. Tal endal oli huul lõhki löödud.

Kaitsja küsimustele teisesküsitluses selgitas süüdistatav, et esimeses

episoodis mai 2008 käis ta B. ukse taga, sest kannatanud trampisid oma korteris ja tülitasid teda. Kui kannatanu tegi ukse lahti lõi ta kannatanut ühe korra lahtise käega. Kuna kannatanu ema sekkus, siis lõi ta tedagi ja riivas tema huult. Teine episood, 02.01.2009, sellist fakti ei olnud olemas. Kolmas

episood, 04.03.2009 ta ei löönud kannatanut, vaid sülitas talle näkku, kannatanu lõi teda ja tema vastas kannatanule samaga. Kohtu küsimustele vastates selgitas süüdistatav järgmist. Praegu tema suhted naabritega veidi normaliseeruinud, ta üritab neid vältida ja naabrid teda ka.

Ta ei tarvita alkoholi üldse. Eksperdi arvamusega, et tal esineb alkoholisõltuvus, ei ole ta nõus. 17.05.2008 episoodis lõi ta kannatanut lahtise

käega vastu põski ja ei ole välistatud, et lõi ka ühe korra jalaga. Lõi ka kannatanu V. B. lahtise käega, kuid rüseluse käigus. 04.03.2009 episoodis lõi ta kannatanut rusikaga vastastikus rüseluses. Jalaga löömist ei mäleta. Ta ei soovi kannatanutelt vabandust paluda, sest nad ise on süüdi ja peaksid tema eest vabandust paluma.

Kohtuistungil kohtu poolt küsitletud kannatanu E. B. selgitas, et süüdistatav on tema naaber.Ta tülitab naabreid, tema korteris mängib valjusti televiisor, märkustele ta ei reageeri. Selle pinnal on nende vahel tekkinud ebameeldivad suhted.

17.05.2008 episood. Keegi koputas kõvasti uksele, avas ema korteri ukse,

naaber (süüdistatav) palus poega (kannatanu). Millest algas sõnavahetus, ta

enam ei mäleta, kuid kogu aeg tüliõunaks oli televisiooniantenn. Nad vahetasid paar sõna, mille peale läks süüdistatav kohe agressiivseks ja hakkas

kannatanut peksma. Süüdistatav lõi teda rusikaga vastu pea ja jalaga kubemesse. Ema sekkus konflikti. Kannatanu nägi kui ema võttis näost kinni. Kuidas süüdistatav lõi V. B., ta ei näinud. 02.01.2009 episood. Kannatanu läks süüdistatava korterist mööda, avanes uks ja süüdistatav sõnagi rääkimata jooksis tema järgi, võttis ta kapuutsist kinni,

hakkas tirima tagasi trepikotta. Süüdistatav ei löönud kannatanut ega

kasutanud muud vägivalda peale kapuutsist tirimist. Kannatanu pöördus traumapunkti, kus fikseeriti kägistamise jälg kaelal. 04.03.2009 episood. Kannnatanu läks oma naabri juurde, kes elab korteris xx.

Süüdistatav elab korteris xx. Kannatanu andis uksekella ja jäi ootama ukse

5 kõrvale. Süüdistatav tuli oma korterist välja ja lõi kannatanu rusikaga vastu nägu ja nina, ninast hakkas verd jooksma. Naaber korterist xx kutsus kiirabi.

Käesoleval ajal suhted normaliseerunud, vähemalt poole aasta jooksul pole konflikte olnud.

Kohtuistungil kohtu poolt küsitletud kannatanu V. B. selgitas, et 17.05.2008 hakati vastu ust taguma. Ta tegi ukse lahti, süüdistatav küsis poega. Poeg tuli süüdistatavale vastu ja kohe hakkasid kaklema. Süüdistatav lõi poega rusikaga näkku ja jalaga kõhtu. Kakluse käigus lõi süüdistatav ka tema suunas ja tabas

huult. Ta hakkas karjuma ja süüdistatav jooksis minema. Kohale kutsuti

politsei. Peale märtsi 2009 ei ole süüdistatavaga konflikte olnud, kuigi kannatanu kardab süüdistatavat endiselt.

SA Ida-Viru Keskhaigla tõendist lk 52 nähtub, et 17.05.2008 pöördus V. B. traumapunkti, tal diagnoositi huule ja suuõõne pindmine vigastus. SA Ida-Viru Keskhaigla tõendist lk 53 nähtub, et 17.05.2008 pöördus E B. traumapunkti, tal diagnoositi kehapiirkondade muid kombinatsioone piiravad vigastused, samuti pea muude osade pindmine vigastus. SA Ida-Viru keskhaigla tõendist lk 84 nähtub, et 02.01.2009 pöördus E. B. traumapunkti, tal diagnoositi kaela muude piirkondade pindmine vigastus.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist lk 7-8 nähtub, et 04.03.2009 vaadeldud

trepimade 3 korrusel majas asukohaga xxx. 3.korrusel on kolm korterit:

xx,xx,xx. Korterite xx ja xx ees trepimademetel on veresarnased plekid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu, et vaatluse käigus oleks kasutatud tehnikat, koostatud skeemi või tehtud fotod. Sellest tulenevalt ei ole kohtule

lk 10-12 olevate skeemi ja fotode menetluslik päritolu tuvastatav ja

kontrollitav. Riigikohtu praktika kohaselt on tõendid, mille saamine ei ole

menetluse käigus tuvastatav ja kontrollitav, lubamatud ja neile tuginemine kohtuotsuse tegemisel on menetlusõiguse oluline rikkumine (3-1-1-74-09 ja

3-1-1-21-09). Sellest tulenevalt tunnistab kohus lk 10-12 olevad fotod ja skeemi lubamatuks tõendiks ega tugine nendele kohtuotsuse tegemisel.

Kiirabikaardi koopiast lk 15 nähtub, et 04.03.2009 keel 13.45 sõitis

kiirabibrigaad kohale xxx, patsient E. B.. Patsiendil fikseeriti läbivaatusel hematoom parema silma all. Patsiendi sõnul – löödi rusikaga näkku.

Süüdistatav A.M-i kohtuarstliku ekspertiisiaktist lk 21 nähtub, et

05.03.2009 kell 09.30 fikseeris kohtuarst süüdistataval kehavigastuse esinemist, mis põhjustab lühiajalise tervisekahjustuse, nimelt limaskestaalune

verevalum koos marrastusega vasakul pool alahuule sisepinnal. vigastus on tekitatud vägivalla toimel löögist piiratud pinnaga esemega (näiteks rusikaga) ja mitte rohkem kui 24-36 tundi enne kohtuarstlikku läbivaatust.

6 Tuvastatud asjaolud ja põhjendused

17.05.2008 episood. Süüdistatava, kannatanute E.B. ja V. B. ütluste, SA Ida- Viru Keskhaigla tõenditega on kohtuliku arutamise käigus kinnitust leidnud järgmine faktiliste asjaolude kogum. 17.05.2008 päevasel ajal ebameeldivate suhete pinnal lõi A.M kannatanu E. B. ühe korra käega näkku ja

ühe korra jalaga kõhtu ning kannatanu V. B. ühe korra käega huulte

piirkonda, tekitades kannatanutele füüsilist valu. Kohtu arvates ei leidnud

kinnitust, et kannatanutele oleks põhjustatud tervisekahjustus. Isikule

tervisekahjustuse määramine on õigusaktidega reguleeritav tegevus.

Tervisekahjustuse määramisel on menetleja kohustatud järgima tervisekahjustuse määramist puudutavaid norme. VV 13.08.2002 määrusest nr

266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ (edaspidi Kord) nähtub järgmist: Tervisekahjustus on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse … häire, … mis tekib mehhaanilise… või muu teguri toimel. ( § 1 lg 2)

Tervisekahjustuse määramiseks on aga kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimine

vajalik ja kohustuslik menetlustoiming. Sama Korra § 2 lg 2 sätestab, et tervisekahjustus tuvastatakse objektiivse uuringute ja kliinilise leiu alusel.

Korra § 3 sätestab, et tervisekahjustuse tuvastamiseks teeb kohtuarstliku ekspertiisi kohtuarst või eksperdiks määratud muu isik uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel. Korra § 4 sätestab, et tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi kohta koostab ekspert ekspertiisi akti kooskõlas KrMS-ga.

Seega tervisekahjustuse tuvastamise õigus on üksnes kohtuarsti-eksperdil.

Kohtuarstlik ekspertiis ei olnud selles episoodis määratud ega läbi viidud, sega tervisekahjustus ei ole tuvastatud seaduses ettenähtud korras.

Ei leidnud kinnitust, et süüdistatav oleks löönud kannatanu E. B. rusikaga kõhtu piirkonda. Kannatanu E. B. avaldas kohtuistungil, et süüdistatav lõi ühe korra rusikaga näkku ja ühe korra jalaga kõhtu. Kohus leiab üldtuntuks ega vajavat täeiendavat tõendamist, et käega näjju ja jalaga kõhtu löömine põhjustab teisele inimesele füüsilist valu.

Kohus leiab, et A.M-i tegu tuleb kvalifitseerida KarS 121 järgi- kehaline väärkohtlemine.

Kohus leiab, et süüdistatav pani talle süüksarvatud kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Lüües teist inimest käega näkku, huulte piirkonda ja jalaga kõhtu, pidi ta võimalikuks, et tekitab teisele inimesele füüsilist valu. Lüües

mitu korda, soostus süüdistatav sellega, et põhjustab teisele inimesele füüsilist valu ehk möönis seda. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtegi KarS-u 2. peatüki 2. jaost tulenevat asjaolu, millel oleks süüdistatava

vastutus välistatud. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi

aktist nähtub lk 128-139, et A.M esineb alkoholisõltuvus ja alkohoolne isiksushäire, mis ei takistanud 17.05.2008 ega takista ka praegu

ega piira teda ümbrusest ja oma tegude iseloomuse arusaamisel ja oma

käitumise juhtimisel. Süüdistatav et tegutsenud hädaolukorras ega

7 enesekaitsel. Süüdistatav avaldas, et kannatanud häirisid tema rahu sellega, et

trampisid oma korteris, ta otsustas vastata samaga ja läks nende uksele

koputama. Kohus nõustub, et trampimine võib häirida isiku rahu. Rahu rikkumine on õigusevastane tegu, mis on karistatav KarS 262 alusel. Igaühel on õigus kaitsta ennast KarS 28 sätestatud korras - vahetu või eesseisva ründe

eest. Kohtu arvates ei ole oma korteris trampimine vahetu või eesseisev

rünne. Sellest tulenevalt ei viibinud süüdistatav hädakaitseseisundis ja tal puudus õigus alustada hädakaitsetegevust vägivalla kasutamise näol.

02.01.2009 episood. Süüdistatav eitab talle esitatud süüdistust selgitades, et sellist episoodi pole üldse olnud. Süütõendina on kohtule esitatud kannatanu ütlused ning SA Ida-Viru Keskhaigla tõend, et 02.01.2009 pöördus kannatanu

E. B. traumapunkti. Kohus on kannatanut kohtuliku arutamise käigus

küsitlenud. Kannatanu ei kinnitanud süüdistuses esitatud asjaolu, et süüdistatav lõi teda ühe korra rusikaga pea piirkonda. Kohtuistungil kinnitas

kannatanu üksnes seda, et süüdistatav haaras kapuutsist kinni ja tiris

kannatanut, mille tagajärjel tekkis tal vigastus kaelal. Mõlemad pooled,

kannatanud ja süüdistatav kinnitasid kohtus, et 2009. aastal olid

nendevahelised suhted pingelised. Kohus märgib, et ka praegugi suhtub

süüdistatav kannatanutesse väljakutsuvalt, leiab, et kannatanud, muuhulgas

65-aastane V. B., peaksid temalt vabandust paluma. Kohtupraktikas on aktsepteeritud olukord, kui süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on võimalik tuginedes ainult ühele süütõendile, näiteks kannatanu ütlustele. Samas ei ole

ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, mis tähendab, et on keelatud

omistada kannatanu ütlustele kaalukamat jõudu võrreldes süüdistatava

ütlustega, lähtudes üksnes kannatanu protsessuaalsest seisundist. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS §-le 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3-1-1- 82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate

tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite

omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr

3-1-1-4-07, p 7.1). Antud episoodis on süüdistatava ristküsitluses antud

ütlused otseses vastuolus kannatanu kohtueelses uurimises antud ütluste ja

kohtus küsitlemise käigus antud selgitustega. Kusjuures kannatanu ütlused kohtueelse uurimise käigus ( lk 86) ja tema selgitused kohtus ei ühti asjaolus,

kas süüdistatav on kannatanut löönud rusikaga pähe. Kannatanut ei ole

võimalik lühimenetluses kohtuistungil ristküsitleda ja tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimine on sellest tulenevalt oluliselt piiratud. Kohus

arvestab ka sedagi, et nii süüdistataval kui ka kannatanul võib olla motiiv

anda uurimisel ütlusi ja selgitusi, mis ei pruugi olla tõele vastavad. Süüdistatava huvides kergendada oma olukorda vältides vastutust. Kannatanu

8

ütluste ja selgituste sisu võib olla tingitud emotsionaalsusest, solvumisest. Sellises olukorras omavad kaalukamat tähtsust muud tõendid, mille kaudu on

kohtul võimalik hinnata süüdistatava ja kannatanu ütluste ja selgituste

usaldusväärsust. Selliseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. SA Ida-Viru Keskhaigla tõend kinnitab aga üksnes seda, et 02.01.2009 pöördus kannatanu traumapunkti ja tal diagnoositi „kaela muude piirkondade pindmine vigastus“. Seda aga ei piisa A.M-i süüditunnistamiseks kannatanu kägistamises. Haigla tõendi alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi vigastuse

tekkemehhanismi kohta. Sel juhul oleks menetleja pidanud määrama kohtuarstliku ekspertiisi, mida ei olnud tehtud. Esiteks, kohtule ei ole selge diagnoosi tähendus „kaela muude piirkondade pindmine vigastus“, kas see on

kriimustus, marrastus, haav, põrutus või muu; teiseks, arusaamatuks jääb vigastuse lokaliseerumine. Sellel põhjusel ei saa kohus kõrvutada kannatanu ütlusi vägivalla kasutamise viisi kohta reaalse kehavigastuse kirjeldamisega. Kuna muid tõendeid selles episoodis ei ole, kohaldab kohus KrMS § 7 lg 3

sätet, et kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et A.M kuulub talle esitatud süüdistuses 02.01.2009 episoodis õigeksmõistmisele.

04.03.2009 episood. Süüdistatava, kannatanu ütluste, samuti kiirabikaardi,

süüdistatava kohtuarstliku ekspertiisi akti kogumiga on kohtuliku arutamise

käigus leidnud kinnitust, et 04.03.2009 trepikojas ebameeldivate suhete

pinnal sülitas süüdistatav kannatanu näkku, mille peale süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis füüsiline konflikt. Süüdistatav väidab, et kannatanu lõi teda esimesena, kannatanu väidab, et süüdistatav väljus oma korterist ja lõi teda rusikaga näkku. Kohus peab jällegi sedastama, et peale süüdistatava ja

kannatanu ütluste ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kaudu saaks

kohus kontrollida süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav on kohtuistungil ristküsitletud, tema ütlused, et kannatanu kasutas

tema suhtes vägivalda, on kinnitatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, mille kohaselt 05.03.2009 oli süüdistatava läbivaatusel fikseeritud limaskestaalune verevalum koos marrastusega alahuule sisepinnal, mis võis tekkida rusikaga löömisel 04.03.2009. Kannatanut ei ole lühimenetluses võimalik ristküsitleda.

Kohtuistungil kohtuniku poolt küsitletud kannatanu selgitas, et süüdistatav väljus oma korterist ja lõi teda rusikaga näkku. Kiirabikaadist lk 15 nähtub, et

04.03.2009 oli patsiendile kutsutud kiirabi, parema silma all on avastatud

hematoom. Selle hematoomi tekkemehhanism, vigastuse tekitamise aeg ei olnud kohtueelse uurimise käigus välja selgitatud ja lühimenetluses ei ole uute tõendite kogumine lubatud. KarS § 28 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või

vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata hädakaitse piiri.

9

Süüdistatav ei eita, et ta esimesena sülitas kannatanule näkku. Kohus märgib, et igal juhul näkku sülitamine on õigusvastane tegu, sest see riivab teise inimese inimväärikust. Näkku sülitamine ei ole karistatav KarS § 121

järgi kui kehaline väärkohtlemine. KarS § 121 normi kaitseala hõlmab

kehalise puutumatuse põhiõigust puudutavat. Ühiskonnas ei ole selline käitumine (näkku sülitamine) õiguslikus ega sotsiaalses mõttes aktsepteeritud.

Samal ajal leiab kohus, et teise inimese näkku sülitamine ei loo teisele inimesele elule või tervisele vahetu või vahetult eesseisva ründe ohtu ega

riivab inimese kehalist puutumatust. See tekitab küll teisele inimesele ebameeldivusi ja negatiivseid emotsioone ning alandab tema ininväärikust.

Selle taunitava teo tulemusena ei tekki teisel inimesel hädakaitseseisundit,

sest tunnetavat ohtu tervisele või elule ei ole olemas. Kuna

hädakaitseseisundit ei ole tekkinud puudub teisel inimesel õigus alustada hädakaitsetegevust.

Kohus on juba osutanud olukorrale, et antud episoodis on süüdistatava ja kannatanu väited omavahel otseses vastuolus. Igaüks väidab, et teine lõi teda esimesena, tema aga vastas löögiga enesekaitseks. Muid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kohus ei omista kannatanu ütlustele suurema tõenduslikku

jõudu üksnes tema menetluslikku seisundi tõttu, see tähendaks ühe tõendi ebaseadusliku eelistamist teistele, mille lubamatusele on kohus juba osutanud

02.01.2009 episoodi analüüsimisel. Kui süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis füüsiline konflikt - rüselus, siis ei ole kohtu arvates välistatud, et hiljem polegi võimalik tuvastada, kes kasutas füüsilist vägivalda esimesena ehk kes ründas. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus hakata analüüsima, kes lõi

tegelikult ohu, kas oht oli sellise intensiivsusega, et isikul tekkiks hädakaitseseisund. Juhul kui lugeda tuvastatuks, et A.M kasutas esimesena kannatanu suhtes vägivalda, lüües teda rusikaga, ja kannatanu asus ennast kaitsma, lüües

vastuseks rusikaga, on A.M-i tegevuses KarS § 121 järgi ettenähtud

kuriteo koossesis. Kui lugeda tuvastatuks, et näkku sülitamise peale lõi

kannatanu süüdistatavat rusikaga näkku, tuleks tõdeda, et kannatanu tegevuses võiksid olla KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteokoossesu tunnused. Kuna muid tõendeid selles episoodis ei ole, kohaldab kohus KrMS § 7 lg 3

sätet, et kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et A.M kuulub talle esitatud süüdistuses 04.03.2009 episoodis õigeksmõistmisele.

TSIVIIHAGI

Kannatanu E. B. tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks (lk 86) summale 50 krooni ( 3,20 eurot) tuleb rahuldada.

10

KOHTU MEE™ED

A.M tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi 17.05.2008 episoodis ja karistada vastavalt ettenähtud sanktsioonile. KarS § 122 järgi 02.01.2009 ja

04.03.2009 episoodis kuulub A.M õigeksmõistmisele kuriteo tuvastamatuse tõttu.

Karistus

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku

eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus

määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse

mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul

arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate

asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“

Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus

suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“

Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06. p 15.1:

„Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses

sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga

eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab

11

toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).“

KarS § 121 sanktsioon näeb ette kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastani.

A.M-i karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Mais 2008 pani A.M toime üheepisoodilise teise astme kuriteo. KarS §

121 järgi ettenähtud süüteokoosseis on oma olemuselt teo-tagajärjedelikt,

mille käigus toimus kehaline väärkohtlemine (tegu) ja tagajärjena on

füülisene valu. Süüdistatav pani kuriteo toime kahe kannatanu suhtes, üks neist oli tol ajal 63-aastane naisterahvas – kannatanu V. B.. Kohus ravestab,

et süüdistatav lõi üht kannatanut kahe korra käe ja jalaga pea ja kubeme piirkonda, tekitades valu, teist kannatanut käega ühe korra huulte piirkonda.

Süüdistatav ei kasutanud kuriteo toimepanemisel esemeid, mis võiksid

suurendada toimepandud teo ohtlikkust (näiteks nuga või muu kehavigastuste tekitamiseks kohandatud ese).

A.M on varem kriminaalkorras karistamata isik. Ta on pensionär. Töökohta ei oma.

Kohus leiab, et A.M-i karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et rahaline karistus poleks süüdistatavale piisav, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest. Rahaline karistus on kõige

leebem karistuseliik, mis on tõesti kohane kergemate kuritegude puhul, milleks on ka KarS § 121 järgi ettenähtud kuritegu. Rahalise karistuse mõju väljendub majanduslikes kitsendustes, et rahalise karistuse täitmisel väheneb

isiku majanduslik potentsiaal, tema rahalisi võimalusi piiratakse, sellest

tulenevalt tekitatakse talle põhjendatud ja toimepandule proportsionaalsed

ebamugavused, ja see on piisav isiku mõjutamiseks. Kohus leiab, et kuigi üldpreventiivselt on isiku rahalise karistuse karistamine oleks põhjendatud, ei ole see eripreventiivsetel kaalutlustel siiski võimalik. A.M ei väljenda

mingisugust kahetsust toimepandut ega leia, et teda tuleks karistada. A.M-i

manaduslikud võimalused on niigi tagasihoidlikud, tema

sissetulekuks on ainult pension. Sellest tulenevalt oleks rahalise karistusega karistamine mõttetu.

12

Kohus leiab, et A.M-i tuleb karistada vangistusega sanktsiooni

miinimummäärale lähedases määras – 1 kuu 15 päeva. Kuna tegemist on lühimenetlusega tuleb karistust vähendada ühe kolmandikku võtta ja mõistal lõplikuks karistuseks 1 kuu vangistust.

Kaitsja ja prokurör esitasid kohtule taotluse mõista süüdistatavale vangistus

ja vabastada karistuse kandmisest tingimuslikult.

Karistusest tingimisi vabastamist ei pea kohus A.M-i suhtes põhjendatuks. Kohus ei peagi

karistuse kandmisest vabastamise ebaotstarbekuse eraldi põhjendama. Riigikohtu lahend 3-1-1-138-04, otsuse p 12:

„Riigikohus selgitab, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama

vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. … Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8 79) ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama.“ Samas langeb kohtule kohustus lahendada kohtule esitatud taotlused. Kohus leiab, et kaisja ja prokuröri esitatud taotlus rahuldamisele ei kuulu.

Kohus soostub väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt karistuse

kandmisest vabastamine on põhjendatud kergema laadi kuritegude ja

lühiajalise vangistuse määra puhul. Kuritegu, mille eest A.M süüdi mõistetakse, on teise astme kurutegu, mille sanktsiooni ülemmäär on 3 aastat.

Kohus karistab A.M-i ühekuulise ehk seadusega ettenähtud

minimaalsevangistusega. Sellest lähtuvalt justkui oleks kaitsja taotlus põhjendatud. Kohus märgib, et karistusest tungimisi vabastamine tähendab kohtu poolt sellise prognoosi tegemist ja eeldab kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime kuritegusid ja seetõttu karistuse ärakandmine on ebaotstarbekas.

Sellele on osutatud Riigikohtu praktikas, 3-1-1-10-09: “Kui karistuse

mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid“. A.M-i puhul ei ole kohus kohtuliku arutamise käigus tuvastanud ühtegi

asjaolu, millest tulenevalt oleks kohtul tekkinud veendumus, et karistuse ärakandmine oleks selle süüdimõistetu puhul ebaotstarbekas meede. Kohus

leiab, et võib tõesti prognoosida, et esimest korda teise astme kuriteo toimepannud isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, seda aga juhul, kui

süüdistatav on oma kuriteost aru saanud, oma käitumist siiralt hukka

mõistnud, väljendanud kahetsust. See annaks kohtule aluse arvata, et

toimepandud kuritegu jääbki süüdistatava ellu esimeseks ja viimaseks

juhtumiks. A.M-i puhul kohtul sellist arvamust ei ole. Vastupidi,

süüdistatav õigustas ennast, süüdistas kannatanuid ja lõpuks leidis

13

kohtuistungil, et kannatanud peaksid tema ees vabandust paluma. Selline

käitumine näitabki, et uute süütegude, muuhulgas vägivaldse kuritegude

toimepanemine A.M-i poolt ei ole sugugi välistatud. Selleks, et

mõjutada süüdistatavat tõhusalt ja edastada talle tõsist sõnumit, et tema toimepandud tegu on kuritegu ja karistatakse seaduse alusel, peab süüdistatav kandma vähemalt minimaalse reaalse vangistuse.

Tõkend

Kohus leiab, et KrMS § 130 lg 4-1 alusel süüdimõisteva kohtuotsuse

täitmise tagamiseks tuleb A.M vahistada kohtuotsuse

väljakuulutamisel. A.M on karistatud minimaalse ühekuulise

vangistusega. Tema suhtes läbiviidud kohtupsühhiatria-psühholoogia

ekspertiisi käigus on tuvastatud, et uuritaval esineb alkoholisõltuvus ja

alkhoolne isiksushäire. Sellest tulenevalt on uute süütegude toimepanemine A.M-i poolt tõenäoline. Kuna süüdistatav ei ole oma tegu hukka

mõistnud ega kahetsenud, ei ole välistatud, et ta võib hakata karistuse kandmisest kõrvale hoiduma.

Menetluskulud

Kriminaalasja menetlemisel tekkinud menetluskulud: 417,02 eurot sundraha, 153,38 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 0,45 eurot toimiku paljundamise eest, – tuleb välja mõista A.M-ilt KrMS § 180 lg 1 alusel

Menetluskulud:

243,72 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest,

171.38 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest (19.05.2008 kohtuistung),

117.60 eurot ekspertiisi tasu (isiku lihtekspertiis), 1227.10 eurot ekspertiisi tasu (kompleksekspertiis)

- tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 aluse, arvestades A.M-i

resotsialiseerumise väljavaateid. Tal puudub alaline töökoht, tema sissetulekuks on pension, menetluskulude täielik summas oleks töötust isikule ilmselt üle jõu.

Kohtunik Inna Kirsipuu