2-21-8147/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.08.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-8147

Kohtuasi

Kunnely OÜ hagi Kodu Sõprus OÜ vastu põhivõla

4800 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kodu Sõprus OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5469,78 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Kunnely OÜ (registrikood 11496010),

lepinguline esindaja Monika Meerents

Kostja

(apellant)

Kodu

Sõprus

OÜ

(registrikood

14009789), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andi

Tubin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kodu Sõprus OÜ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 25.01.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta

Kunnely OÜ hagi 4800 euro ja viivise saamiseks rahuldamata.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Kunnely OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-8147

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kunnely OÜ (hageja) esitas 21.05.2021 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus mõista Kodu

Sõprus OÜ-lt (kostja) välja põhivõla 4800 eurot, alates 21.08.2020 kuni hagi esitamiseni

sissenõutavaks muutunud viivise 285,78 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tegi hageja 04.08.2017 kostjaga sõlmitud

töövõtulepingu alusel Pärnu linnas Kuninga tn 24 asuvate korterite nr 4 ja 5 (korterid 4 ja 5)

ehitustöid. Hageja võttis ehitustööde tegemise üle Reilut OÜ-lt (algne töövõtja), kellel tekkisid

raskused tööde tegemisega. Ehitustööd valmisid 2017. a novembrikuu alguses. Kostja ei

esitanud tehtud tööde kohta pretensioone, mistõttu kostja on tööd vastu võtnud. Pooled leppisid

kokku, et kostja tasub tööde eest kirjalikus lepingus ettenähtud summa 17 030,96 eurot

(lisandub käibemaks), ning lisaks 10 000 eurot (käibemaksuta) sularahas. Kirjalik leping

vormistati pärast tööde valmimist tagantjärele. Kostja tasus 07.11.2017 kirjalikus lepingus

ettenähtud summa. Lisaks tasus kostja 6000 eurot pärast seda, kui hageja edastas kostjale kirja,

milles Reilut OÜ kinnitas nõuete puudumist kostja vastu.

1.2. Hageja tuletas 17.11.2017 kostjale meelde ülejäänud sularahas tasumisele kuuluva summa

ehk 4000 euro (käibemaksuta) tasumise kohustust. Kostja vastas samal päeval, et soovib

4000 eurot üles jätta seniks, kuni dokumendid on korras ehk kasutusluba on väljastatud. Hageja

abistas kostjat kasutusloa taotlemisel. Kuninga tn 24 hoonele väljastati kasutusluba 07.12.2018.

Hageja pöördus pärast kasutusloa väljastamist uuesti kostja poole seoses täitmata kohustusega,

kuid kostja ei tasunud võlga. Hageja saatis 06.08.2020 kostjale kirjaliku nõude kohustuse

täitmiseks. Kostja pidas vastuses hageja nõuet arusaamatuks. Hageja esitas 13.08.2020 kostjale

arve nr 745 summaga 4800 eurot (käibemaksuga) tasumise tähtpäevaga 20.08.2020. Hageja

arvestab nimetatud summa tasumisega viivitamise eest seadusjärgses määras viivist alates

21.08.2020.

1.3. Kostja arusaam, et pooled pidasid 17.11.2017 läbirääkimisi 4000 euro tasumise üle seoses

Pärnu linnas Kuninga tn 24 asuvates korterites nr 1 ja 2 (korterid 1 ja 2) tehtavate

ehitustöödega, on ekslik. Kostja seaduslik esindaja pöördus hageja poole korterite 1 ja 2

ehitustööde kohta hinnapakkumise saamiseks ja hageja esitas hinnapakkumise 13.11.2017.

Pärast seda asus kõnealuste tööde osas hagejaga läbirääkimisi pidama AS Wasa seaduslik

esindaja Argo Pärn. Korterite 1 ja 2 ehitustööde tegemise osas jõuti kokkuleppele 08.12.2017

ja hageja alustas ehitustöödega 11.12.2017. Seega ei olnud hagejal 17.11.2017 seisuga tekkinud

korterite 1 ja 2 osas sissenõutavaks muutunud tasunõuet, mille maksmist saanuks pooled

arutada.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-21-8147

2.1. Vastuse kohaselt tegi hageja küll 04.08.2017 sõlmitud töövõtulepingu alusel Pärnu linnas

Kuninga tn 24 korterite 4 ja 5 ehitustöid, mis valmisid 2017. a novembrikuu alguses, kuid

kostja täitis tasu maksmise kohustuse. Pooled leppisid kirjaliku lepingu p-s 5.1 kokku tasu

suuruses 17 030,96 eurot (lisandub käibemaks). Poolte vahel ei ole muid tasukokkuleppeid.

Hageja saatis vastuseks kostja 06.11.2017 e-kirjas väljendatud palvele saata leping ja märkida

lepingus ära kokkulepitud summa ise kirjaliku lepingu. Hageja esitas 03.11.2017 arve nr 601

summas 17 030,97 eurot (lisandub käibemaks), mille kostja tasus 07.11.2017. Kostja ei ole

hageja arutlustele sularahas tasumise üle vastanud ega nõusolekut andnud. Samuti on ebaõige

hageja väide, et kostja andis hagejale 6000 eurot sularahas. Hageja ei esitanud pärast arve

nr 601 tasumist peaaegu kolme aasta jooksul kostjale pretensioone, et kohustus on täitmata.

2.2. 17.11.2017 e-kirjas peetakse 4000 euro tasumise üle läbirääkimisi seoses Pärnu linnas

Kuninga tn 24 korterites 1 ja 2 tehtavate ehitustöödega. Läbirääkimisi viidatud korterites tööde

tegemise ja nende eest maksmisele kuuluva tasu üle vahendas kostja seaduslik esindaja IP.

Nimetatud läbirääkimised algasid 13.11.2017, mil hageja esitas hinnapakkumise. IP tegi

AS Wasa nimel selle hinnapakkumisega seoses 17.11.2017 ettepaneku, et jätame 4000 eurot

üles kuni kasutusloa väljastamiseni. Kasutusloa teemaline kirjavahetus oli adresseeritud

AS Wasa seaduslikule esindajale AP-le. Hageja väide, et kostja pidi tasuma korterite 4 ja 5

ehitustööde eest 30 000 eurot, ei ole ka eluliselt usutav. Korterite 1 ja 2 tööde hind oli

27 000 eurot, kuid korterite 4 ja 5 ehitusmaht oli oluliselt väiksem. Samuti on 09.05.2017

Kuninga tn 24 hoone rekonstrueerimise protokollis nr 9 Reilut OÜ keldrikorrusel (korterid 4

ja 5) tehtavate ehitustööde hinnaks märgitud 20 000 eurot (lisandub käibemaks).

2.3. Isegi kui hagejal oleks nõue, on see aegunud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja väidetav

kohustus muutus sissenõutavaks 07.12.2018. Hageja leidis ka ise hagis, et kostjal oli

17.11.2017 seisuga hageja tehtud tööde eest tasumata 4000 eurot. Kuna kostja tasus 07.11.2017

hageja tööde eest esitatud arve summaga 17 030,97 eurot (lisandub käibemaks), siis luges ka

kostja 2017. a novembris, et tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Seega hageja väidetav nõue

aegus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 alusel 31.12.2020.

Põhinõude aegumise tõttu on aegunud ka viivisenõue.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 25.01.2022 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 4800 eurot, perioodil 21.08.2020–19.05.2021 sissenõutavaks muutunud viivise

285,78 eurot, perioodil 20.05.2021–24.01.2022 sissenõutavaks muutunud viivise 263,01 eurot

ja alates 25.01.2022 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja tegi Pärnus Kuninga tn 24 asuvates korterites 4 ja 5 ehitustöid;

-

ehitustööd valmisid 2017. a novembrikuu alguses;

-

kostja võttis tööd vastu;

-

kostja ei esitanud tööde kohta pretensioone;

-

kostja tasus hagejale ehitustööde eest 17 030,96 eurot (lisandub käibemaks).

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostjal kohustus tasuda hagejale sularahas

4000 eurot ning hagejal on VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda selle kohustuse täitmist.

2-21-8147

Kuigi pooled allkirjastasid kirjaliku lepingu kõige varem 06.11.2017, sõlmisid pooled

töövõtulepingu juba 04.08.2017, sest tööd pidid lepingu p 3.1 järgi valmima 08.11.2017 ja

valmisid novembri alguses ning ei ole usutav, et lepingus nimetatud tööd oleksid tehtud paari

päevaga.

Poolte esitatud tõendid kogumis kinnitavad hageja väidet, et lisaks kirjalikus lepingus

ettenähtud tasule sõlmisid pooled kokkuleppe 4000 euro (lisandub käibemaks) tasumiseks

pärast tehtud töödele kasutusloa saamist. E-kirjavahetus ei kinnita kostja väidet, et 4000 euro

tasumine oli seotud korterites 1 ja 2, mitte korterites 4 ja 5 tehtud töödega.

Korterite 1, 2, 4 ja 5 (maakohtu otsuses ekslikult korter 3) ehitustööde maksumusel ja mahul ei

ole vaidluse lahendamisel tähtsust, sest korterites 1 ja 2 tööde tegemiseks sõlmiti töövõtuleping

teise tellijaga, lõplik tasu selgus läbirääkimiste käigus ning praktikas on tavaline, et sarnaste

tööde maksumus võib suuresti erineda. Lisaks ei tõenda 09.05.2017 protokoll nr 9 kostja väidet

Reilut OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingu maksumuse kohta, sest käesolevas asjas on vaidluse all

korterite 4 ja 5, mitte keldrikorruse ehitustööde maksumus, ning protokoll nr 9 on koostatud

09.05.2017, kuid poolte vahel sõlmiti leping 04.08.2017 (maakohtu otsuses ekslikult

06.08.2017).

Kuigi hageja väide 6000 euro tasumise kohta on tõendamata, ei tähenda see, et kostjal ei tuleks

tasuda 4000 eurot (käibemaksuta). Kostja nimetas 17.11.2017 e-kirjas ise selle summa ning see

on kooskõlas hageja 02.11.2017 avaldatud tasu sularahas arveldamisega.

3.3. Hageja nõue ei ole aegunud, sest pooltel oli kokkulepe tasuda 4000 eurot pärast kasutusloa

saamist.

Kuna tööd valmisid 2017. a novembri alguses, oli hageja tasunõue 17.11.2017 seisuga

sissenõutav. Erinevalt korteritega 1 ja 2 seotud töövõtulepingu p-st 6.3 tulenevast hageja

kohustusest hankida pärast tööde lõppemist kasutusluba, ei olnud sellist kokkulepet korterite 4

ja 5 kohta sõlmitud lepingus. Kuigi hageja ei nõustu 17.11.2017 e-kirjas sõnaselgelt kostja

ettepanekuga siduda 4000 euro tasumine kasutusloa andmisega, tõendab hageja hilisem

käitumine, et pooltel oli kokkulepe korterites 4 ja 5 ehitustööde eest 4000 euro tasumiseks

pärast kasutusloa saamist. Vastasel juhul puudus hagejal vajadus edastada kasutusloaga

seonduvat kirjavahetust ka kostja seaduslikule esindajale.

Kuna kasutusluba väljastati 07.12.2018, siis muutus hageja 4000 euro tasumise nõue

sissenõutavaks 08.12.2018. Hageja nõude aegumine algas TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 järgi

01.01.2019. Katkematult ja peatumatult kulgedes oleks kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud

31.12.2021. Kuivõrd hageja esitas hagi 20.05.2021, siis ei ole hageja nõue aegunud.

3.4. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on

riigilõiv 425 eurot ja lepingulise esindaja tasu 400 eurot (käibemaksuta), mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda hüvitiselt seaduses sätestatud määras

viivist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda.

2-21-8147

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus tõendite objektiivse ja igakülgse

hindamise kohustust, jättis kostja väited tähelepanuta ning asus seetõttu vääralt seisukohale, et

pooltel oli täiendav kokkulepe korterite 4 ja 5 eest 4000 euro maksmise kohta sularahas.

Maakohus leidis tõendeid hinnates vääralt, et kostja tegi e-kirjas ettepaneku jätta tasumata

4000 eurot seoses korteritega 4 ja 5. Kostja seaduslik esindaja IP tegi pärast hagejalt 13.11.2017

korterite 1 ja 2 kohta hinnapakkumise saamist ettepaneku, et jätame 4000 eurot üles, kuniks

dokumendid on korras. Hageja vastas sellele ettepanekule samal päeval, et teise korruse korteri

(korter 3) valmimine ei sõltu temast, ja lükkas kostja pakkumise tagasi. Maakohus jättis e-

kirjavahetust hinnates põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja seaduslik esindaja

vahendas algfaasis AS Wasa ja hageja korterite 1 ja 2 ehitustööde läbirääkimisi ja avaldatu

seondus korterite 1 ja 2 eest makstava tasuga.

Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale 09.05.2017 protokolli nr 9, mis kajastab keldris, st

korterites 4 ja 5 teostatavate tööde maksumust, sest ei mõistnud, et need korterid asuvad

keldrikorrusel.

Hageja ei ole tõendanud lisatasu kokkulepet. Töövõtulepingu p 5.1 järgi oli tööde maksumus

17 030,96 eurot (lisandub käibemaks) ning hageja ise saatis selliste tingimustega lepingu

kostjale allkirjastamiseks. Kostja ei ole aktsepteerinud hageja ühepoolset arutelu sularahas

maksmise kohta ja on öelnud, et kogu summa tuleb märkida lepingusse.

4.2. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja aegumise kohaldamise taotluse. Isegi

juhul, kui hagejal oli kostja vastu tasunõue, aegus see 31.12.2020 kell 24.00.

Maakohus leidis õigesti, et kostja võttis tööd vastu 2017. a novembri alguses ja hageja tasunõue

oli 17.11.2017 seisuga sissenõutav. Seega algas hageja nõude aegumine TsÜS § 146 lg 1 ja

§ 147 lg 3 järgi 01.01.2018 kell 00.00 ning aegumistähtaeg saabus 31.12.2020 kell 24.00.

Hageja esitas hagiavalduse 21.05.2021, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.

Maakohus leidis vääralt, et hageja nõude aegumine algas arve esitamisest, kuigi pooled olid

leppinud kokku tööde vastuvõtmises. Samuti on väär ja vastuolus asjas esitatud tõenditega

maakohtu seisukoht, et pooltel oli kokkulepe, et 4000 eurot tasutakse pärast kasutusloa saamist.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab hagi

aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause

järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega

maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu 4800 euro suurune põhinõue ja sellelt

arvestatud viivisenõue ning kas hageja nõuded on aegunud.

2-21-8147

8. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja esitatud nõuded

ei ole aegunud.

8.1. Riigikohtu praktika järgi tuleb aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt kvalifitseerida

pooltevaheline õigussuhe ning vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus

ning aegumistähtaeg (vt nt RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p 11).

Arvestades hagiavalduses esitatud asjaolusid, tulenevad hageja nõuded poolte vahelisest

töövõtulepingust. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt tehtud ehitustööde eest tasu ja

selle maksmisega viivitamise tõttu ka viivise maksmist. Hageja põhjendab oma nõuet

esmajoones sellega, et pooled sõlmisid töövõtulepingu Pärnu linnas Kuninga tn 24 asuvates

korterites 4 ja 5 ehitustööde tegemiseks. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub tööde eest lisaks

kirjalikus lepingus ettenähtud summale 17 030,96 eurot (lisandub käibemaks) sularahas

10 000 eurot (käibemaksuta). Hageja tegi kokkulepitud ehitustööd, kostja tasus aga tehtud

tööde eest üksnes osaliselt, jättes sularahas 4000 eurot tasumata. Kostja vastuväidete kohaselt

tellis ta küll hagejalt ehitustööd viidatud korterites, kuid tööde eest tuli tal maksta üksnes

17 030,96 eurot (lisandub käibemaks), mis on ka makstud.

Neil asjaoludel on hageja esitanud kostja vastu VÕS § 635 lg-s 1 sätestatud töövõtulepingust

tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel ja tasu maksmise

kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivisenõude VÕS § 113 lg 1 alusel.

8.2. Hageja töövõtulepingust tulenev tasu maksmise nõue muutus sissenõutavaks tööde

vastuvõtmisest 2017. a novembris ja aegus kolme aasta jooksul alates selle aasta lõppemisest,

mil tasunõue muutus sissenõutavaks, s.o 31.12.2020.

Töövõtulepingust tulenev tasu maksmise nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg

on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis viitaks kostja

tahtlusele ja millisel juhul aegumistähtaeg võiks olla kümme aastat TsÜS § 146 lg 4 järgi.

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka

tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks

piisav (RKTKo 08.12.2021, 2-19-117829, p 15 ja seal viidatud varasem praktika).

Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 3 I lause järgi selle

aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve

esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 II lause järgi selle kalendriaasta

lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega sõltub nõude aegumine sellest, millal

nõue muutub sissenõutavaks. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 I lause järgi üldjuhul

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui töövõtulepingus ei ole

kokku lepitud teisiti, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö

valmimisest, kuid kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, muutub

töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 I lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või

loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga

osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 II lause järgi vastava tööosa vastuvõtmisel.

Siinses asjas ei ole hageja väitnud, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt muutus hageja

tasunõue sissenõutavaks arve esitamisega. Seega ei saa siinses asjas aegumistähtaega määrata

TsÜS § 147 lg 3 II lause järgi.

Arvestades seda, et poolte kirjaliku lepingu p 4 II lause järgi tuli tööde üleandmise ja

vastuvõtmise kohta vormistada akt (tl 36) ning töö vastuvõtmist saab ehitustööde korral pidada

2-21-8147

üldjuhul tavaliseks, muutus hageja tasunõue VÕS § 637 lg 4 I lause järgi sissenõutavaks tööde

vastuvõtmisest. Õiguskirjanduse järgi kujutab töö vastuvõtmine endast tellijapoolset

tahteavaldust, millega tellija avaldab, et töövõtulepingu kohaselt tegemisele kuulunud töö on

tehtud (VÕS III komm (2021), § 637, p 3.6.2). Pooled ei vaidle selle üle, et Kuninga tn 24

korterite 4 ja 5 ehitustööd valmisid 2017. a novembri alguses, ega selle üle, et kostja ei esitanud

tööde kohta pretensioone. Kohtu ette ei ole toodud, et kostja oleks tööd eraldi aktiga vastu

võtnud. Samas esitas hageja kirjalikus lepingus ettenähtud tasu saamiseks 03.11.2017 arve

nr 601 summaga 17 030,97 eurot (lisandub käibemaks), mille maksetähtpäev oli 06.11.2017

(tl 39). Kuna kostja tasus arve 07.11.2017 (tl 40) ega viidanud tegemata töödele või puudustele

töös, siis saab asuda seisukohale, et kostja võttis enne arve tasumist tööd vastu ja kohustus

maksta tööde eest hagejale tasu muutus sissenõutavaks 2017. a novembri alguses.

Pooled ei ole toonud esile, et töid tehti ja need tuli üle anda ositi, mistõttu võinuks hageja

tasunõue muutuda VÕS § 637 lg 4 II lause järgi sissenõutavaks ositi, st mingis osas hiljem.

8.3. Asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei saa ka järeldada, et pooled leppisid kokku, et

osa hageja tasunõudest (4000 eurot) muutub sissenõutavaks pärast Kuninga tn 24 asuvale

hoonele kasutusloa andmist, s.o 07.12.2018.

Iseenesest võivad pooled leppida kokku tasu sissenõutavuses erinevalt seaduses sätestatust, sh

selles, et tööde eest tasumise kohustus muutub sissenõutavaks alles pärast hoonele kasutusloa

väljastamist (vt ka RKTKo 07.11.2005, 3-2-1-110-05, p 15). Selleks peab aga pool, kes sellisele

kokkuleppele tugineb, tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi vastava kokkuleppe olemasolu. Kuna

leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe, pidi hageja kohtumenetluses tõendama, et pooled

olid saavutanud kokkuleppe, mille kohaselt tuli osa tasust maksta hiljem, s.o pärast kasutusloa

väljastamist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et pooled olid sellise

kokkuleppe vastastikuste otseste või kaudsete tahteavalduste vahetamise teel saavutanud.

Hageja tõendina esitatud e-kirjad seda ei kinnita.

17.11.2017 e-kirjas küsis kostja hagejalt, kas sobib, kui 4000 eurot jääb üles, kuniks

dokumendid on korras (tl 5). Poolte selgituste kohaselt peeti dokumentide all silmas

kasutusluba. Hageja märkis samal päeval vastuseks, et nagunii ei tulda kortereid eraldi vastu

võtma, vaid võetakse vastu terve maja korraga, ning et kui ta hakkab esimest korrust tegema,

siis võiks lõpetada nulliga keldris ja teise valmimisel korraga, aga teise korruse lõpetamine ei

sõltu hagejast (tl 5). Sellest e-kirjavahetusest ei saa järeldada, et hageja nõustus kostja

ettepanekuga. Pigem saab sellest järeldada, et hageja ei nõustunud.

Kokkulepet tasunõude sissenõutavuse edasilükkamise kohta ei saa tuvastada ka poolte,

sh hageja hilisemast käitumisest. Iseenesest võib kokkuleppeks vajalik tahteavaldus seisneda

TsÜS § 68 lg 3 järgi ka teos, millest saab järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (kaudne

tahteavaldus). Riigikohtu praktika järgi on kaudne ehk konkludentne selline tahteavaldus,

millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua

kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11; RKTKo 21.10.2020,

2-18-109972, p 12). Siinsel juhul ei ole aga hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid ja

tõendeid, millest saaks järeldada, et hageja nõustus kostja 17.11.2017 e-kirjas tehtud

ettepanekuga tasuda osa lepingujärgsest tasust hiljem, s.o pärast kasutusloa saamist. Ainuüksi

asjaolust, et hageja edastas 16.06.2018 ja 29.10.2018 kasutusloa menetluse teemal peetud

e-kirjavahetuse kostja seaduslikule esindajale (tl-d 75–76), ei saa järeldada hageja nõustumist

kostja 17.11.2017 e-kirjas sisalduva ettepanekuga tasuda korterites 4 ja 5 tehtud tööde eest

2-21-8147

4000 eurot pärast kasutusloa väljastamist. Esmalt märgib kolleegium, et hageja käitumisest

2018. aastal (16.06.2018 ja 29.10.2018) ei saaks järeldada kostja poolt 17.11.2017 tehtud

ettepanekuga nõustumist, sest hageja ei oleks nõustunud sellega nõustumiseks tavaliselt

vajaliku aja jooksul VÕS § 18 lg 2 tähenduses ja kostja pakkumus oleks olnud selleks ajaks

VÕS § 19 lg 1 järgi lõppenud. Samuti ei kinnita kostjale adresseeritud kasutusloa taotlemist

puudutavad e-kirjad otseselt ega ka kaudselt seda, et hageja oli varem kostja ettepanekuga

nõustunud. Kuigi hageja väitel abistas ta kostjat kõnealuse ettepaneku tõttu, tulenes

vaidlustamata asjaolude kohaselt hagejale kasutusloa hankimise kohustus hageja ja AS Wasa

vahel sõlmitud korterites 1 ja 2 tehtavate tööde kohta sõlmitud töövõtulepingust (tl 67 pöördel).

Seega oli hagejal kohustus hankida kasutusluba vaidlusaluses hoones teistes korterites

ehitustööde tegemiseks sõlmitud lepingu alusel. Olukorras, kus kasutusluba taotleti esitatud

asjaolude kohaselt kogu hoonele, sh ka korteritele 4 ja 5, kus tööde tellijaks oli kostja, on

loomulik ja mõistlik, et ka kostja oli kaasatud kasutusloa menetlusega seotud e-kirjavahetusse.

Sellest, et hageja edastas kostjale kasutusluba puudutavat teavet, ei saa aga järeldada hageja

tahet pikendada tööde eest kostjale tasu maksmise tähtaega kuni kasutusloa väljastamiseni.

Selline e-kirjavahetus ei ole piisav tõendamaks, et pooled olid saavutanud kokkuleppe lepingust

tuleneva tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise kohta pärast kasutusloa saamist.

8.4. Praeguses tsiviilasjas esitatu põhjal ei ole ka võimalik tuvastada asjaolusid, millest võiks

järeldada, et nõude aegumine viidatud ajavahemikul katkes või peatus TsÜS §-de 158–168

tähenduses. Samuti ei saa asjas esitatud väidete ja tõendite alusel järeldada, et kostja tuginemine

aegumisele oleks vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 tähenduses ja aegumise

kohaldamine VÕS § 6 lg 2 järgi välistatud.

Aegumise välistamiseks ei anna alust hageja maakohtus esitatud selgitused, mille kohaselt

pöördus hageja pärast kasutusloa väljastamist (07.12.2018) kostja poole vaidlusaluse 4000 euro

tasumisega seoses, millele vastuseks püüdis kostja leida vabandusi, et võla tasumist edasi

lükata. Hageja selgitustest jääb ebamääraseks, millal ja millise sisuga vestlusi on peetud. Kostja

nende väidetega ei nõustunud ja märkis, et hageja ei esitanud kostjale peaaegu kolme aasta

jooksul pärast kirjalikus lepingus ettenähtud tasu maksmist (07.11.2017) pretensioone võla

kohta, esitades alles 13.08.2020 arve 4000 euro tasumiseks (tl-d 15–16). Kostja vastuväiteid

arvestades pidi hageja tõendama oma väidete aluseks olevaid asjaolusid, kuid seda ei ole hageja

teinud. Arvestades kohtumenetluses valitsevat üldist tõendamiskoormist, pidi hageja

õigusteadmistega esindajale olema selge, et hagejal tuleb TsMS § 230 lg 1 I lause järgi oma

väidete aluseks olevaid asjaolusid tõendada ning et ainuüksi hageja selgitused ei ole Riigikohtu

pikaajalise praktika kohaselt tõenditeks (RKTKo 17.06.2021, 2-16-17491, p 15.5 ja seal

viidatud varasem praktika). Kostja viitas menetluses samuti sellele, et menetlusosalise seletused

ei ole tõend (tl 89). Toimikust nähtub, et hageja mõistis oma tõendamiskoormist, kui muu

hulgas selgitas, et vesteldi ainult telefoni teel ja ülestähendusi ei ole (tl 49). Praeguses asjas ei

ole seega ühtegi aegumise katkemise või peatumise asjaolu võimalik tuvastada. Samuti ei ole

alust lugeda kostja poolt aegumise vastuväite esitamist vastuolus olevaks hea usu põhimõttega.

Ka juhul, kui hageja leppis sellega, et kostja avaldas soovi tasuda 4000 eurot pärast kogu

hoonele kasutusloa saamist ega nõudnud kohe kostjalt tasu maksmist, ja kasutusluba saadi

aegumistähtaja jooksul, oli hagejal võimalik panna oma nõue kostja vastu aegumistähtaja

jooksul maksma, ning see ei annaks alust pidada aegumise kohaldamist hea usu põhimõttest

tulenevalt vastuvõetamatuks.

8.5. Eeltoodut arvestades aegus hageja tasunõue 31.12.2020. Arvestades seda, et TsÜS § 144

järgi aegub koos põhikohustusega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, aegus samal ajal ka

hageja viivisenõue. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik TsÜS § 142 lg 1 II lause järgi

2-21-8147

keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna hageja esitas hagi 21.05.2021, s.o pärast hagi

aegumise tähtaja möödumist, oli kostjal õigus keelduda hageja nõuete täitmisest ning kostja

aegumise vastuväidet arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.

9. Ülaltoodud põhjendusi arvestades rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse, tühistab

maakohtu otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

10. Kuna hagi jääb aegumise tõttu rahuldamata, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia

kaalutlustel apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid, sh seda, kas poolte kokkuleppe kohaselt oli

kostjal kohustus tasuda lisaks kirjalikus lepingus märgitule hagejale ka sularahas tasu, sh hagis

nõutud 4800 eurot, ning kas lisaks põhivõlale peab kostja ka selle tasumisega viivitamise tõttu

maksma hagejale viivist.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist

ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta

rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja

esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab

isik TsÜS § 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist, siis võimaldab hagi

ainult aegumise vastuväite alusel rahuldamata jätmine kokku hoida aega ja kulutusi ning on

kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise põhimõttega

(RKTKo 11.12.2002, 3-2-1-92-02, p 19; RKTKm 14.11.2007, 3-2-1-101-07, p 11;

RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 22).

Menetluskulude jaotus

11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178

lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

12. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik