3-21-2565/27 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-21-2565

Otsuse kuupäev

4. august 2023

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

M.M. kaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada

omandada kutse- või kõrgharidus

Menetlusosalised

Kaebaja – M.M.

Vastustaja – Viru Vangla, esindaja C.O

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.M. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 4. september 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

3-21-2565

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav M.M. (edaspidi kaebaja) esitas 31. augustil 2020 Viru Vanglale taotluse,

et ta registreeritaks õppima igale poole, kuhu võimalik.

2. Viru Vangla jättis 10. septembri 2020. a otsusega nr 6-10/29007-2 kaebaja taotluse

rahuldamata. Vangla selgitas, et kinnipeetaval on subjektiivne õigus õppetööst osavõtuks vaid

nende haridustasemete osas, mille omandamine on talle individuaalses täitmiskavas (ITK) ette

nähtud. Inspektor-kontaktisik motiveerib kinnipeetavat haridust omandama, kui see on

riskihindamise ning selle põhjal koostatud ITK järgi eesmärgipärane tegevus ja vajalik tema

riskide maandamiseks. ITK koostamise aluseks on eelnevalt kinnipeetava suhtes läbiviidud

riskihindamine, mille käigus on tuvastatud isikust tulenevad riskid ning seejärel nähakse

ITK-s ette sekkumistegevused, millega riske maandada. ITK sisu üle otsustamise pädevus

kuulub vanglale, kes viib läbi vastavad toimingud. Kinnipeetaval on võimalik teha

ettepanekuid, kuid vangla ei ole kohustatud neist juhinduma ning märkima ITK-sse

kinnipeetava soove. Kaebaja riskihindamisest nähtub, et seoses haridusega puudub uue

kuriteo toimepanemise risk ja ohtlikkus. Nende kinnipeetavate puhul, kellel puudub

keskharidus ja/või kutseharidus, arvestab vangla kõiki kinnipeetavaga seotud asjaolusid ja

otsustab, millal on mõistlik isik keskkooli või kutsekooli õppima suunata. Kaebaja

riskihindamisest nähtub, et ta on omandanud keskhariduse. Riskivaldkondadeks on hinnatud

töö ja majanduslik toimetulek, suhted ja elustiil, alkoholi kuritarvitamine, hoiakud ning

mõtlemine ja käitumine. Riskide maandamisel on vangla oluliseks pidanud tööharjumuse

kujundamist ja säilitamist ning seeläbi legaalse sissetuleku tagamist, vestlustel ja

sotsiaalprogrammides osalemist.

3. Kaebaja esitas 2. augustil 2021 Viru Vanglale taotluse, et ta registreeritaks õppima igale

poole, kuhu võimalik.

4. Viru Vangla märkis 1. septembri 2021. a vastuses nr 6-10/22159-2, et on kaebaja

samasisulise taotluse rahuldamata jätnud 10. septembri 2020. a otsusega nr 6-10/29007-2,

kaebaja ei ole oma 2. augusti 2021. a pöördumises toonud esile haldusmenetluse uuendamise

aluseks olevaid asjaolusid ning vanglale teadaolevalt selliseid asjaolusid ka ei esine.

5. Kaebaja esitas 6. septembril 2021 Viru Vangla 1. septembri 2021. a vastuse

nr 6-10/22159-2 peale vaide. Viru Vangla tagastas 7. oktoobri 2021. otsusega nr 6-12/346-2

kaebaja vaide.

6. Kaebaja esitas 3. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

kohustamiseks võimaldada omandada kutse- või kõrgharidus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla on õigusvastaselt keeldunud võimaldamast tal

kutse- või kõrgharidust omandada. Kaebaja viibib Viru Vanglas 2017. aastast alates ning

sellest ajast saadik pole vangla tal võimaldanud kutse- ega kõrgharidust omandada, ehkki

kaebaja on selleks igal aastal soovi avaldanud. Kaebaja paikneb teises üksuses ning vangla ei

võimalda ühelgi teise üksuse kinnipeetaval kutse- ega kõrgharidust omandada. Muudes

üksustes paiknevatel kinnipeetavatel on võimalus omandada kutse- või kõrgharidus. Vanglal

3-21-2565

ei ole õigust piirata kaebaja õigust haridusele. Õigus haridusele ei tohi sõltuda ka sellest,

millises üksuses kaebaja paikneb. Vastasel juhul on tegu ebavõrdse kohtlemisega.

8. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Hariduse omandamine nähakse ette

ITK-s (vangistusseaduse (VangS) § 16 lõike 1 punkt 4). Kaebajal seda ITK-st ei tulene ega

ole kogu praegu kandmisel oleva vangistuse jooksul ITK-st tulenenud, sest tema haridustase

ei ole kriminogeenseks riskiks. Nii ITK koostamisel kui ka tegevuste detailsemal

planeerimisel ning läbiviimisel on vanglal kaalutlusõigus. ITK kohaselt on kaebajale ette

nähtud töötamine, sotsiaalprogrammides osalemine, vestlused psühholoogi ja

kriminaalhooldusametnikuga ning vabanemiseelne nõustamine. Põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 9 lõike 2 teise lause kohaselt on isik koolikohustuslik kuni

põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Kaebaja on täisealine isik, 2003.

aastal omandanud keskhariduse, seega ei ole tegemist koolikohustusliku isikuga, lisaks on

kaebajal töökogemus ehitusel. Pärast kaebaja vanglast vabanemist ei ole kellelgi tema suhtes

ülalpidamiskohustust, seega eelduslikult tuleb tal asuda tööle endale elatise teenimiseks,

mistõttu on oluline, et tal oleks vabanedes kujunenud tööharjumus ning ta peaks töötamist

õiguskuuleka elu üheks lahutamatuks osaks. Legaalselt teenitud vahendite (töötasu)

puudumine on ilmselgelt üheks teguriks, mis võib tuua kaasa tagasilanguse ja soodustada uute

kuritegude toimepanekut. Seetõttu on vältimatult vajalik, et vangla peab kaebaja

tööharjumuse ja töötegemisega nõustumisega tegelema. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles,

et peale viimase ITK kinnitamist on kaebaja töötamisest järjepidevalt keeldunud. See näitab,

et vangla peab põhiraskuse kaebaja vangistuse eesmärkide täitmisel suunama selle riskiteguri

vähendamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9. Kohus selgitas 7. septembri 2022. a ja 9. aprilli 2023. a määrustes, et kuna kaebaja 31.

augusti 2020. a taotluse esitamisest oli möödunud umbes aasta ja algamas oli uus õppeaasta,

tuli kohtu arvates kaebaja 2. augusti 2021. a taotlus lugeda uueks eraldiseisvaks taotluseks,

mitte menetluse uuendamise taotluseks. Kohus jääb selle seisukoha juurde. Vastustajal tuli

kaebaja 2. augusti 2021. a taotlus lahendada sisuliselt. Kuna vastustaja viitas kaebaja 2.

augusti 2021. a taotlusele vastates oma 10. septembri 2020. a otsusele nr 6-10/29007-2, tuleb

kohtu hinnangul seda mõista nii, et vastustaja jäi selles otsuses toodud põhjenduste juurde.

Nendest põhjendustest lähtudes tuleb kohtul kontrollida vangla tegevuse õiguspärasust.

10. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks Viru Vanglat võimaldama kaebajal omandada

kutse- või kõrgharidus.

11. Riigivastutuse seaduse § 6 lõige 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või

toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on

haldusakti või toimingu õigusvastasus ja kaebaja õiguste rikkumine (vrd Riigikohtu 19.

novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 11).

12. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebajale kutsehariduse võimaldamise osas (I) ja seejärel

kõrghariduse võimaldamise osas (II).

I

13. VangS § 16 lõike 1 punkti 4 kohaselt nähakse kinnipeetavale koostatavas ITK-s muu

hulgas ette kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise

3-21-2565

eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus. Kui ITK-s ei ole ette nähtud kutsehariduse

omandamist, ei ole ka vanglal kohustust tagada ega kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda

kutsehariduse omandamise võimalust. Sellisel juhul on kinnipeetav VangS § 37 lõikest 1

tulenevalt kohustatud töötama.

14. Kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus

(Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, punkt 12).

Haldusmenetluse seaduse § 4 lõigete 1 ja 2 järgi on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega

antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning

kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest.“

15. Viru Vangla 1. septembri 2021. a vastuse koostamise ajal kehtis kaebaja suhtes 30.

aprillil 2021 kinnitatud ITK. See ITK ei näinud kaebajale ette kutsehariduse omandamist, vaid

järgnevaks aastaks vangla majandustöödel osalemise, psühholoogi poolt läbi viidava

nõustamise ning vestlused psühholoogi ja kriminaalhooldusametnikuga mõtlemise, käitumise

ja hoiakute teemadel, et arendada probleemide lahendamise oskust ja teadvustada alkoholi

tarvitamise ja kuritegeliku käitumise vahelist seost. Ka hilisemad ITK-d ei ole näinud

kaebajale kutsehariduse omandamist ette. Hariduse omandamist ja töö tegemist kaaludes on

vastustaja kaebajaga seotud riskide maandamiseks olulisemaks pidanud töötamist. Vastustaja

selgitas, et kaebaja riskihindamine näitab, et kaebaja puhul puudub seoses haridusega uue

kuriteo toimepanemise risk. Vastustaja märkis, et kaebajal on keskharidus ja ehitajana

töötamise kogemus. Vastustaja hindas kaebaja puhul riskivaldkondadeks töö ja majandusliku

toimetuleku, suhted ja elustiili, alkoholi kuritarvitamise ning hoiakud, mõtlemise ja käitumise.

Vastustaja lisas, et kaebaja puhul on oluline tööharjumuse kujundamine ja säilitamine, et

seeläbi tagada legaalne sissetulek ning et kaebaja mõistaks, et töötamine on õiguskuuleka elu

lahutamatu osa. Vastustaja osutas sellele, et kaebaja on vangistuses viibides keeldunud

töötamisest, mistõttu näeb vastustaja vajadust suunata põhiraskus vangistuse eesmärkide

täitmisel just selle riskiteguri vähendamisele.

16. Kohus leiab, et vastustaja kaalutlused, miks kaebaja puhul on eelistatud õppimisele

töötamist, on asjakohased ja piisavad ning vastustaja ei ole kaalutlusvigu teinud. Vastustaja ei

ole kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest.

17. Seadusandja on VangS § 6 lõikes 1 sätestatud eesmärkide täitmiseks näinud töötamist ja

hariduse omandamist võrdse tähtsusega kohtlemisabinõudena. Mõlema tegevuse eesmärgiks

on suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest

vabanemist ja aidata seeläbi kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.

Hariduse omandamine ei ole prioriteetne teiste resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevuste

ees ning vanglal on lai kaalumisruum ITK sisustamisel ning riskide maandamisel (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-28-15, punkt 36).

18. 30. aprillil 2021 kinnitatud ITK-st ja ka hilisematest ITK-dest nähtub, et kaebaja kannab

praegu karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise

eest ning see kuritegu oli ette planeeritud ja tingitud majandusliku kasu saamise eesmärgist,

puudulikust probleemide lahendamise oskusest ja kriminaalse taustaga isikutega suhtlemisest.

3-21-2565

Kaebajal on olemas keskharidus ja ehitajana töötamise kogemus. Sellise hariduse ja

töökogemusega inimesel ei ole soovi korral ülemäära raske leida endale mõistlikult tasustatud

töökohta. Kaebaja viimase kuriteo toimepanemise asjaolud osutavad aga sellele, et kaebaja

üritas seaduslikul viisil sissetuleku teenimise asemel teenida suurt tulu hoopis n-ö lihtsamal

teel. Seega viitavad kuriteo toimepanemise asjaolud sellele, et kaebaja puhul ei ole

probleemiks mitte niivõrd see, et tal ei oleks võimalik oma hariduse ja töökogemusega

mõistlikul määral tasustatud tööd leida, vaid pigem motivatsiooni puudus selles osas, et

pingutada õiguskuulekal teel sissetuleku teenimise nimel ning hoiduda kuritegeliku taustaga

isikutega suhtlemisest ja n-ö kerge raha teenimisest. Ka on kaebaja ITK-desse tehtud

märge, et kaebaja ei soovi vabatahtlikult töötada. Kohtu hinnangul on vangla põhjendatult

järeldanud, et kaebaja puhul on eelkõige vajalik kujundada ja säilitada tööharjumus. Seda

vajadust kinnitab täiendavalt asjaolu, et kaebaja on põhjendamatult keeldunud osalemast

vanglas majandustöödel, mis viitab tema subkultuurilistele hoiakutele ja valmidusele jätkata

õigusrikkumistega. Vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ning aitab

kaasa tema mõttelaadi muutumisele ja õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Kaebajal on

vaja jõuda arusaamisele, et töö tegemine on õiguskuuleka käitumise juurutamiseks vajalik nii

vangistuses kui ka vabaduses. Üksnes täiendava hariduse omandamine ei aita vangistuse

täideviimise eesmärke saavutada, kui kaebaja ei ole juba praeguse haridustaseme juures

võimaluse avanedes valmis reaalselt töötama.

19. ITK sisu üle otsustamise pädevus kuulub vanglale, kes viib läbi vastavad toimingud.

Kinnipeetaval on võimalik teha ettepanekuid (justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21

„Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 5 lõige 6), kuid

vangla ei ole kohustatud neist juhinduma ning märkima ITK-sse kõiki kinnipeetava soove.

Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda ITK-sse talle

meelepäraste tegevuste kandmist, sh puudutab see kinnipeetava haridustasemega seonduvat.

Iseenesest ei saa ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 37 tulenevat õigust haridusele

pidada absoluutseks, vaid sellegi õiguse piiramine on võimalik ning vangistuse täideviimise

kontekstis tuleb paratamatult arvestada seda, et kinnipeetava õigusi ja vabadusi on piiratud.

Ka ei tulene soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku punktidest 28.1–28.7 riigile

otsest kohustust võimaldada kinnipeetavatel ilmtingimata omandada haridust, kuna sealjuures

tuleb ikkagi arvestada konkreetsete asjaolude ja kinnipeetava vajadustega. (Vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 25. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-12-2500, punkt 14.)

20. Samuti ei viita vangla kaalutlused sellele, et kaebaja oleks kutsehariduse omandamise

võimalusest ilma jäänud ainuüksi seetõttu, et ta paikneb teises üksuses. Seetõttu on alusetud

kaebaja väited tema diskrimineerimise kohta teises üksuses paiknemise alusel. See, kui vangla

rahuldab mõningate muudes üksustes paiknevate kinnipeetavate taotlusi ja võimaldab neil

omandada haridust, ei tähenda, et neid, kelle taotlusi ei rahuldatud, oleks koheldud

ebavõrdselt võrreldes eelnevalt nimetatud grupiga. Taotluste rahuldamisel omavad tähtsust

erinevad kriteeriumid, nt omandatud haridustase ja maandamist vajavad riskid, mistõttu tuleb

igale taotlusele läheneda juhtumipõhiselt. Kohus leidis eespool, et vangla on kaebajaga seotud

asjaolusid kogumis kaalutlenud ja põhjendatud järeldusele jõudnud.

21. Kuna kaebaja kohta kehtestatud ITK-d ei ole näinud kutsehariduse omandamist ette

ning vangla tegevus ei ole vastavas osas olnud õigusvastane, siis puudub alus

kohustamiskaebuse rahuldamiseks kutsehariduse võimaldamist puudutavas osas.

II

3-21-2565

22. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et vangla võimaldaks tal omandada

kõrgharidust. VangS § 34 lõige 6 näeb küll ette, et vanglateenistus suunab ja soodustab

kinnipeetavaid hariduse omandamisel, kuid seadusest tervikuna tuleneb, et vangla kohustused

hariduse omandamise korraldamisel piirduvad põhi-, kesk- ja kutsehariduse tasemega. Seda

näitab VangS § 16 lõike 1 punkt 4, mille järgi ITK-s nähakse ette kinnipeetavale üldhariduse

või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise

vajadus. Samuti VangS § 34 lõige 2, mille järgi hariduse andmist vanglas korraldatakse Eesti

Vabariigi haridusseaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse

ning nende alusel väljaantud õigusaktide kohaselt. Ülikooliseadust või muid kõrghariduse

andmist reguleerivaid seadusi nimetatud ei ole.

23. Kaebaja subjektiivset õigust kõrgharidusele ei saa tuletada ka PS §-st 37, mis sätestab

õiguse haridusele. Haridustasemest sõltuvalt erinevad selle õiguse ulatus ja avaliku võimu

positiivne tegutsemiskohustus – mida kõrgem haridustase, seda suuremad on lubatavad

piirangud ja seda väiksemad avaliku võimu kohustused. Riik ei ole kohustatud võimaldama

kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses. (Vt Riigikohtu 4. märtsi 2013. a otsus asjas

nr 3-3-1-68-12, punkt 13.)

24. Kõrghariduse omandamine ei ole hüve, mida tuleks kinnipeetavale kehtivast õigusest

tulenevalt igal juhul võimaldada, vaid VangS § 22 lõike 1 punktis 2 nimetatud soodustus,

mille andmise otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 26.

novembri 2009. a otsus asjas nr 3-09-904). VangS § 22 lõike 2 kohaselt võib sellist soodustust

kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle

suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle

soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kohus leiab, et konkreetselt kõrghariduse omandamise

võimaldamise kui soodustuse kohaldamise üle otsustamisel on asjakohane kaaluda ka selle

tegevuse vajalikkust muude sekkumistegevuste kõrval kinnipeetavast lähtuvate riskide

maandamiseks ja tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks (VangS § 6 lõige 1).

25. Vastustaja on kaebajale kõrghariduse omandamise võimaldamisest keeldumisel

tuginenud samadele kaalutlustele, millele ta tugines kutsehariduse võimalusest ilmajätmisel

(vt praeguse otsuse punktid 15 ja 18). Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kõrghariduse

võimaldamisega seoses kaalutlusreegleid rikkunud. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebajat oleks

kõrghariduse omandamisega seoses diskrimineeritud teises üksuses paiknemise alusel (vrd

praeguse otsuse punkt 20).

26. Kuna kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kõrghariduse omandamise võimaldamist

ja vastustajal vastavat kohustust ning vastustaja ei ole selle soodustuse kohaldamise üle

otsustamisel rikkunud kaalutlusõigust, ei ole alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks ka

kõrghariduse võimaldamist puudutavas osas.

III

27. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

28. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

3-21-2565

29. Kaebaja palvel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega (HKMS

§ 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)