1-23-4281/4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(8)

1-23-4281

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2023, Tallinn, kirjalik menetlus

Alustamata kriminaalasja number

1-23-4281 (23760000054)

Kohtunik

Elina Elkind

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 14. juuni 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu X esindaja vandeadvokaat Raiko Paas, kaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X esindaja vandeadvokaat Raiko Paasi taotlus kaebuse

läbivaatamiseks kohtuistungil.

2. Jätta

X

esindaja

vandeadvokaat

Raiko

Paasi

kaebus

rahuldamata

ja

Riigiprokuratuuri 14 . juuni 2023. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuuris registreeriti 18. mail 2023 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi mõistetud (kohtuotsus jõustunud) X esindaja Raiko Paasi

kuriteokaebus kriminaalmenetluse alustamiseks Y suhtes KarS § 141 lg 1 ja Q suhtes KarS § 318

lg 1 tunnustel. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

2. X

väitis

kriminaalasja

nr

X-XX-XXXX

menetlemisel,

et

tegutses

Y

suhtes

hädakaitseseisundis. Tartu Ringkonnakohus leidis XX.XX.XXXX kohtuotsuse p-s 50, et Y ei

rünnanud

Q

X

teo

ajal

ja

midagi

sellist

ei

kujutanud

ette

ka

X. Q andis praeguseks kirjaliku selgituse, mille kohaselt Y lõi teda ja ründas seksuaalvahekorda

astumise eesmärgil, mille tagajärjel kaotas ta teadvuse. Q selgitab varem kohtus ütluste andmata

2(8)

jätmist sellega, et kõik oli väga värskelt läbi elatud ja häbi oli tunnistada, et nii juhtus. X kinnitab,

et ajal, kui ta sisenes ruumi, oli Y alasti veel Q peal. KarS § 318 lg 1 näeb ette vastutuse kannatanu

või tunnistaja poolt kriminaalmenetluses ütluse andmisest aluseta keeldumise eest. Q selgitas, et ta

ei rääkinud juhtunust. Sellest tulenevalt ei pruukinud tal olla kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud alust ütluste andmisest keeldumiseks.

3. Kuriteokaebusele oli lisatud Q avaldusena pealkirjastatud ja digiallkirjastatud tekst, milles ta

selgitab muu hulgas, et nad tarvitasid koos X ja Y-ga ühiselt alkoholi. X läks uue pudeli järgi.

Samal ajal Y pakkus Q-le vahetpidamata alkoholi, kutsudes teda enda poole viina jooma.

Järgnevalt üritas Y Q-le mitmeid kordi läheneda. Q ajas teda eemale ja tõrjus. Y lõpuks vihastas ja

hakkas riietest kiskuma. Kui Q proovis toast lahkuda, hoidis Y teda kinni ning lõi kaks korda näo

piirkonda,

mille

tagajärjel

Q

kaotas

teadvuse.

Järgmisena

mäletab

Q, et oli alasti XXX tänaval, kükitas seal ja suundus koju. Koju jõudes nägi ees kiirabiautot ja ema

autot, kuid ei saanud aru, mis juhtus.

4. Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis 29. mai 2023. a teatega kriminaalmenetluse alustamata,

märkides kokkuvõtlikult järgmist.

5. Q avaldusest ei nähtu olulisi uusi asjaolusid toimunud sündmuste kirjelduses. Kriminaalasjas

tehtud kohtuotsuses asuti seisukohale, et 20. augusti 2019. a õhtul võis Q olla alkoholijoobest

tingituna seisundis, kus ta polnud võimeline ümbritsevast adekvaatselt aru saama ega vastupanu

osutama. Maakohtu istungil andis Q ütlusi, et oli sel pärastlõunal ja õhtul tarvitanud väga suures

koguses alkoholi ega tea, kuidas tal riided seljast ära said. Maakohtus kuulati Q üle alles 2021.

aastal ning eluliselt on ebausutav, et praegu ehk ligi 4 aastat pärast käsitletavat sündmust ja 2 aastat

pärast ristküsitlemist kohtuistungil on Q-le meenunud midagi sellist, millest ta senini väidetava

häbitunde tõttu ei soovinud rääkida. Maakohtu istungid olid kinnised. On ebausutav, et Q-le

meenunud asjaolud oleksid piisavalt kaalukad uue kriminaalmenetluse alustamiseks.

Arusaamatuks jääb soov võtta Q vastutusele KarS § 318 lg 1 järgi, sest ta ei ole keeldunud alusetult

ütluste andmisest. Kui isik ei mäletanud toimunud sündmust, siis on meelevaldne tõlgendada seda

tema tunnistaja kohustuste täitmisest keeldumisena. Y on surnud. Seega tuleb KrMS § 199 lg 1 p

(seoses Q-ga) ja p 4 (seoses Y-ga) alusel jätta kriminaalmenetlus alustamata.

6. Riigiprokuratuurile 8. juunil 2023 esitatud kaebuses taotles X esindaja R. Paas jätkuvalt

kriminaalmenetluse alustamist kuriteokaebuses esitatud asjaoludel. Kaebuses leiti kokkuvõtlikult

järgmist.

7. Q avaldusest nähtub, et ta mäletas, et teda löödi kaks korda, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse.

Maakohtu otsuse p-s 15 viidati aga tema ütlustele, mille kohaselt ta ei mäleta viinavõtule järgnenud

majas asetleidnud sündmuseid. Avaldusest nähtub, et ta mäletas siiski sündmusi, ja et teda löödi ja

sellele eelnevalt üritati vägistada. Seega on leidnud kinnitust, et Q vaikis sihilikult nimetatud

asjaoludest. Seega pole õige prokuröri väide, et Q löömist ei mäleta ja et seda ei saa vaadelda

sihiliku ütluste andmisest keeldumisena. Isegi kui Q tegevust ei saaks käsitleda ütluste andmisest

keeldumisena, saaks see olla valeütluste andmine KarS § 320 järgi. Q ütles, et ei mäleta sündmusi,

3(8)

kuigi tegelikult mäletas.

8. Praegusel juhul pole eesmärk Q karistamine, vaid eesmärgiks on asjas tervikliku pildi, sh tema

õigete ütluste saamine, millel on tähtsus süüdimõistetu süü suuruse hindamisel ja süüle vastava

karistuse mõistmisel. Kui istungil oleks toodud välja Q löömine ja vägistamine, oleks sel olnud

mõju KarS § 56 järgi süüdimõistetu süü suuruse hindamisel, samuti muutnuks see tõenäolisemaks

väited hädakaitse vajaduse kohta. Saab leida, et süüdimõistetu sattus peale naisepeksjale ja

vägistajale ning reageeris sellele süüdistuses märgitud viisil.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

9. Riigiprokuratuuri 14. juuni 2023. a määrusega jäeti X esindaja vandeadvokaat

R. Paasi kaebus osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. Määruses asus riigiprokurör

kokkuvõtvalt järgmistele seisukohtadele.

10. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata KarS §-ga 141 seonduvalt. Seadusandja ei ole piiranud

kuriteoteate esitamise õigusega isikute ringi, kuivõrd kuriteoteatele (-kaebusele) õigusliku

hinnangu andmisega on üldse esmalt võimalik tuvastada, kas ja milline kuriteokoosseis võib selle

alusel esineda. Kuivõrd kriminaalmenetluse alustamata jätmine riivab vahetult kõige

intensiivsemalt kannatanu õigusi, on seadusandja otsustanud edasikaebeõigust piiritleda üksnes

kannatanuga. Kui kuriteo läbi vahetu kahju tekkimine konkreetsele isikule ei ole (kriminaalasja)

materjalides sedastatav, tuleks isikul, kes peab ennast kannatanuks, kaebuses näidata, milles tema

hinnangul talle tekitatud kahju seisnes.

11. Kohtupraktika järgi saab kannatanuna käsitada

üksnes isikut, kelle kahju on

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult

seotud. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda

sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb.

12. KarS § 141 lg 1 kohase kuriteo kannatanuks saab olla vaid potentsiaalne vägistatu, kelleks

praegusel juhul pole X, kelle õigushüvede vahetut kahjustamist pole ka kaebuses selgitatud. Kuigi

ka Q nn avaldusest on tema suhtes toimepandud vägistamist raske tuletada, saab vaid tema

praegusel juhul olla selles võimalikus kuriteos kannatanu. Q pole aga sellekohast kuriteokaebust

ega

kaebust

Riigiprokuratuurile

esitanud

ega

volitanud

ka

X ja viimase esindajat R. Paasi seda enda eest tegema. Seega kuna tuvastatav pole materjalide

pinnalt X puhul kannatanu seisundi tekkimise eeldused, tuleb leida, et ta ei ole isikuks, kellele

laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le 207, mistõttu puudub alus kaebuse sisuliseks

läbivaatamiseks KarS § 141 puudutavas osas.

13. Muus osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Tuleb nõustuda ringkonnaprokuratuuriga, et

kuriteokaebus ei sisalda kriminaalmenetluse alustamiseks vajalikku kuriteole viitavat teavet ning

ka kaebuses pole esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid kaevatava menetlusotsuse

tühistamise ja kriminaalmenetluse alustamise. Ringkonnaprokuratuur on asjakohaselt viidanud

kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalidele, mh Q poolt kohtuistungil antud ütlustele. Istungi

protokollist nähtuvalt on Q, keda eelnevalt hoiatati KarS § 318 ja 320 järgi, vastanud kõigile talle

4(8)

kaitsja, prokuröri ja kohtu poolt esitatud küsimustele. Seega on ainetu rääkida ütluste andmisest

aluseta keeldumisest KarS § 318 mõttes.

14. KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse mh tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale

ütluse andmise eest. Kohtupraktika pinnalt saab süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste

sedastamisest rääkida olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude

kohta ja tema ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest.

Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese

tahtlusega. Ehk siis valeütluste andmine KarS § 320 mõttes tähendab seda, et isik andis ütlusi, mis

ei kajasta objektiivset tegelikkust, ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite

hindamiseks pädeva subjekti poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud

tegelikkuse asjaolusid ütlustes valesti.

15. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ei ole tuvastatud ega isegi tõusetunud kahtlust teadvalt

valeütluste andmisest Q poolt. Tema ütlused mh selle kohta, et ta teatud sündmusi tugeva

alkoholijoobe tõttu ei mäleta, on kooskõlas teiste tõenditega, sh X enda ütlustega ning neid pole

üheski kohtuastmes kahtluse alla seatud. X kirjeldas Q olekut väljenditega „kooma joonud“ ja „oli

nagu vene viin lapiti maas ei saanud midagi aru“.

16. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pöördus Q TÜ naistekliinikumi 23. augustil 2019. a s.o.

kaks päeva pärast väidetavat vägistamist, kuid vägistamisele viitavaid vigastusi ei tuvastatud.

Kohtueelses

menetluses

21. augustil

2019.

a

tunnistajana

ütlusi

andes

märkis

Q, et „Mul on mõlema silma juures verevalumid. Ilmselt on need tekkinud ööl vastu tänast, sest

eile neid ei olnud. Ma arvan, et ma olen ise need endale tekitanud, kui öösel purjus peaga kõndimas

käisin, ilmselt ma komistasin või kukkusin. Igatahes ei tea ma, et keegi oleks mind löönud.“

Eelmärgitu ei jäta kahtlust, et tugeva alkoholijoobe tõttu Q kõike toimunut adekvaatselt ei mäleta.

17. Kaebaja pole ilmselt tutvunud kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalidega piisava

põhjalikkusega, väites, et Q uus versioon toimunust võiks X kuidagi aidata. Nimelt esitas nn

vägistamise versiooni juba X kaitsja oma apellatsioonis Tartu Ringkonnakohtule. Nii maa- kui

ringkonnakohus välistasid hädakaitse X tegevuses. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt ei rünnanud

Y Q X teo ajal kuidagi ja midagi sellist ei kujutanud ette ka X. Vajalik pole hinnata, kas selline

vägistamine tõepoolest toimus või kas seda ei saa vähemalt välistada. Seda seetõttu, et X teo ajaks

oli see võimalik vägistamine juba lõppenud ehk rünne polnud KarS § 28 lg 1 mõttes vahetu. Nimelt

toimus enne peksmist Y ja X vaheline sõnavahetus. Juba enne seda sõnavahetust oli Y suguühte

Q-ga

lõpetanud.

Niisiis

langeb

KarS § 28 lg 1 järgne hädakaitse õigusvastasust välistava asjaoluna ära.

18. Kuigi kuriteokaebuse esitamine pole ajaliselt piiratud ning esitamisega põhjendamatu

viivitamine pole kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks, ei saa teatud juhtudel selle hindamisel

jätta tähelepanuta ka esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid.

19. Väidetavad kuriteod pandi toime 20. augustil 2019 (KarS § 141) ja 30. märtsil 2021

(KarS §-d 318, 320). Ometi muutus Y ja Q tegevus kaebaja silmis kuritegelikuks alles 18. mail

5(8)

2023, olukorras, kus tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustamise võimalused olid

tagajärjetult ära kasutatud. Eelmärgitu kinnitab (mida pole eitanud ka kaebaja ise), et

õiguskaitseorganite poole pöördumise ajendiks polnud mitte vajadus või soov saada riigilt kaitset

toimepandud kuriteo (-tegude) eest, vaid saavutada endale soodsamat positsiooni kahjulikult

lõppenud kriminaalmenetluses.

20. Kriminaalmenetlus ei ole ega saagi olla vahendiks, mille abil süüdimõistetu üritab jõustunud

kohtuotsusega kriminaalasjas oma karisust vähendada või õigeksmõistmist saavutada olukorras,

kus seadusega sätestatud edasikaebevõimalused on ammendatud. KrMS § 193 lubab

kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad

kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kujutab

endast

olulist

õigusriiklikku

garantiid

üksikisiku

põhiõiguste

kaitsel,

et

vältida

kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt

kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal.

21. Q 25. märtsi 2023. a kiri ei saa olla kriminaalmenetluse alustamise ajendiks. Muuhulgas väidab

ta: „Kohtus ei rääkinud ma sellest, kuna kõik oli väga värskelt läbi elatud. Halb oli meenutada ja

häbi tunnistada, et nii juhtus.“ Tuleb juhtida kaebaja, kes kõnealuse kirja prokuratuurile esitas, ja

tema

kaudu

ka

Q,

tähelepanu

sellele,

et

kuritegu,

milles

X süüdi mõisteti, pandi toime 20. augustil 2019. Kohtuistung toimus 30. märtsil 2021 ehk ca

poolteist aastat hiljem, mistõttu Q argument „kõik oli väga värskelt läbi elatud“ on asjakohatu.

Pigem on tema mälu „taastumine“ tingitud asjaolust, et kui Tartu Maakohus mõistis X süüdi KarS

§ 121 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi ning karistas teda 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, siis Tartu

Ringkonnakohtus mõistis X süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust

ning

Riigikohus

ei

võtnud

31. augusti

2022.

a

määrusega

X kaitsja kassatsiooni menetlusse. Seejärel on X Q abiga otsustanud hakata tekitama

teistmismenetluseks vajalikke nn uusi asjaolusid.

KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

22. Riigiprokuratuuri määrusele esitas 11. juulil 2023 kaebuse X esindaja vandeadvokaat Raiko

Paas, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri määrus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata ja

kriminaalmenetlus alustamata ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust X

esindaja 18. mai 2023. a avalduse alusel. Lisaks taotleb esindaja jätta kannatanu menetluskulud

riigi kanda ja määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Esindaja seisukohad on kokkuvõtlikult

järgmised.

23. Kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS §-s 6 järgi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel

lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse

alustamise kasuks. Seda arvestades ei saa väita, et praeguses asjas puudub kuriteokahtlus, mistõttu

on seda põhimõtet rikutud. KrMS § 66 lg 3 2. lause kohaselt on ütlusi andes tunnistaja kohustatud

rääkima tõtt. Tunnistaja on kohustatud ütlusi andma ja ei tohi sellest keelduda, kuivõrd vastasel

juhul on takistatud tõe väljaselgitamine ja kannatab laiemalt kogu õigusmõistmise tõsiseltvõetavus.

6(8)

Tunnistaja ei saa ise keeldumisaluste puudumise korral omal algatusel valida, millal ta annab ütlusi

või millal mitte.

24. Q avaldusest nähtub, et ta mäletas, et teda löödi kaks korda, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse.

Kohtuasjas nr X-XX-XXXX viitas maakohus otsuse p-s 15 tema ütlustele, kus ta selgitas, et

viinavõtule edasisi majas asetleidnud sündmuseid ta ei mäleta. Tegelikult tema uuest avaldusest

nähtub, et ta mäletas siiski sündmusi ja seda, et teda löödi ja sellele eelnevalt üritati vägistada.

Seega on faktiliselt ja ümberlükkamatult leidnud kinnitust, et Q vaikis sihilikult viidatud

asjaoludest. Q märgib ka ise oma avalduses, et vaikis sellest, kuna tal oli häbi, mis aga ei ole

seaduslikuks aluseks, mis võimaldas keelduda ütluste andmisest. Isegi, kui Q tegevust ei saaks

käsitleda ütluste andmisest keeldumisena, siis saaks see olla valeütluste andmine.

Q ütles, et ei mäleta sündmusi, kuigi tegelikult mäletas. Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et

Q avaldus kinnitab, et ta vaikis sihilikult juhtunust, kuna tal oli tema väitel häbi. Sihilikku vaikimist

isikule teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluste andmisest keeldumisena. Nimetatud kuriteo

toimepanemine on Q enda avaldusega tõendatud.

25. Soov avalduse esitamisel pole Q karistamine, vaid eesmärgiks on asjas tervikliku pildi

saamine, sh tema õigete ütluste saamine. Neil ütlustel on tähtsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

süüdimõistetu süü suuruse hindamise ja süüle vastava karistuse mõistmise jaoks. Süü suurust

mõjutab süüdimõistetu teo ebaõiguse maht ja sotsiaalne olulisus. Kohtupraktika pinnalt tuleb

karistuse mõistmisel ühe asjaoluna arvestada ka kannatanu enda osa toimunus ja karistuse

mõistmisse tuleb kaasata ka süüteo toimepanemise tehiolud, mis moodustavad ühe osa KarS § 56

lg-s 1 kasutatavast süü laiast tähendusest. On tõenäoline, et isiku süü ja karistuse suurust

mõjutanuks teo etteheidetavuse mõttes asjaolu, et süüdimõistetu sattus peale naisepeksjale ja

vägistajale ning reageeris sellele süüdistuses märgitud viisil.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Esmalt leiab ringkonnakohus, et ei ole alust rahuldada X esindaja vandeadvokaat

R. Paasi taotlust asja läbivaatamist kohtuistungil. Vastavalt KrMS § 208 lg-le 4 lahendab

ringkonnakohtunik kaebuse ainuisikuliselt kaebuse saamisest 10 päeva jooksul. Enne otsustamist

saab kohus nõuda välja kriminaalasja materjale või anda Riigiprokuratuurile korraldusi

täiendavateks menetlustoiminguteks. Seadus ei näe selles menetluses ette istungi korraldamist ja

taotluses ei selgitatud, miks selle korraldamine oleks vajalik.

27. Ringkonnakohus vaatas läbi esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse ja kohtule edastatud

senise menetluse materjalid ja leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri

14. juuni 2023. a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks ning seda järgmistel

põhjustel.

28. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei taotleta Riigiprokuratuuri määruse tühistamist osas,

milles jäeti läbi vaatamata kuriteokaebus Y suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 141 lg

1 alusel. Ringkonnakohus märgib siiski, et ta nõustub Riigiprokuratuuri käsitlusega, mille kohaselt

tuli jätta kuriteokaebus selles osas läbi vaatamata, kuna X ei ole kaebuses esitatud asjaoludel

7(8)

käsitatav kuriteos kannatanuna ehk isikuna, kelle õigushüvesid oleks tegu rikkunud. Nimelt

kuriteokaebuses sisalduvate põhjenduste kohaselt võis tegemist olla Q vägistamise (või selle

katsega). Midagi muud ei nähtu ka kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tuvastatust. Iseenesest õige on

ka

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

viidatud

fakt,

et

Y

on

surnud

(X teo tulemusena), mistõttu kriminaalmenetluse alustamine tema suhtes on välistatud KrMS § 199

lg 1 p 4 alusel.

29. Seoses kriminaalmenetluse alustamisega Q suhtes leiab ringkonnakohus järgmist. KarS § 318

lg 1 näeb ette karistuse ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja KarS § 320 lg 1 valeütluste

andmise eest. Q andis kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtumenetluses tunnistajana ütlusi,

kinnitades muu hulgas, et ei mäleta sündmusi, mis järgnesid Y-ga ühisele viinavõtmisele (nt seda,

kuidas tal riided seljast said). Kuriteokaebusele lisatud avalduses väidab Q seevastu, et ajal, mil X

oli majast lahkunud, tegi Y talle lähenemiskatseid, kiskus riietest ja lõpuks lõi kaks korda nii, et ta

kaotas teadvuse.

30. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalmenetluses ülekuulamisel võib sihilikku vaikimist

olulistest asjaoludest (mh väitega, et isik ei mäleta sündmusi) pidada sõltuvalt asjaoludest ütluste

andmisest aluseta keeldumiseks või valeütluste andmiseks. Määravaks ei saa iseenesest pidada

seda, kas ütlustes väljendatu langeb kokku teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditest pärineva

teabega eriti osas, mis puudutab isiku sisemaailma. Muu hulgas ei saanud X süüdistatava antud

ütlustes väljendatud hinnang Q seisundile olla veenvaks tõendiks selle kohta, kas ja kui palju Q

mäletas päeva sündmusi.

31. Samas nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri lõppjäreldusega selles osas, et

kriminaalmenetluse alustamine praeguses asjas ei ole põhjendatud. Nimelt on nii KarS § 318

lg-s 1 kui ka KarS §-s 320 lg 1 kirjeldatud tegu karistatav juhul, kui see puudutab tõendamise või

kriminaalmenetluse kui terviku seisukohalt tähtsaid asjaolusid – näiteks kui Q kriminaalasjas nr X-

XX-XXXX antud ütluste ebaõigsuse korral võiks muutuda X teole antud hinnang. Ringkonnakohtu

hinnangul selliseid asjaolusid praegu ei ilmne.

32. Kriminaalasja nr X-XX-XXXX menetlemisel tuvastas Tartu Ringkonnakohus, et X ei

tegutsenud hädakaitseseisundis, sest ajal, mil ta lõi Ya puudus vahetu rünne Q õigushüvedele.

Seejuures arvestas ringkonnakohus võimalusega, et Y võis eelnevalt panna toime Q vägistamise,

kasutades

ära

viimase

abitusseisundit,

mis

oli

aga

X teo ajaks igal juhul lõppenud (vt Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a otsuse p-d 51-52).

Seega

ei

saa

Q

n-ö

avalduses

antud

selgitused,

mille

kohaselt

ajal,

mil

X oli majast lahkunud, oli Y talle ligi tikkunud ja seejärel ka löönud, mistõttu ta kaotas teadvuse,

muuta X kriminaalasja tulemust, sest need sündmused pidid igal juhul aset leidma enne väidetavat

vägistamist. Võimalikku Q vägistamist oli Tartu Ringkonnakohus otsuse tegemisel juba arvesse

võtnud, asudes seisukohale, et see oli X teo – Y löömise – ajaks lõppenud. Samuti ei saanud X

süüd

mõjutada

see,

kui

Q oleks kriminaalmenetluses andnud ütlusi Y tegevuse kohta, sest teo toimepanemise ajal X sellest

tegevusest teadlik ei olnud.

8(8)

33. Seega ei vasta Q tegu igal juhul KarS 318 lg 1 või § 320 lg 1 süüteokoosseisule, kuna avalduses

kirjeldatu puhul ei olnud tegemist tõendamise ega kriminaalmenetluse seisukohalt oluliste

asjaoludega. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus

Riigiprokuratuuri 14. juuni 2023. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse

rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt