1-09-11289/80 · Tallinna Ringkonnakohus

Kriminaalasi 1-09-11289

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-11289 Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 1. märts 2011. a, Tallinn Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Marina Lepiksoo Vaidlustatud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.09.2010.a. otsus Kriminaalasi V.Z süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.7,8,9 järgi, R.V süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.7,8,9 järgi, D.V süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.7,8 järgi,

E.A süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.4,7,8 järgi; L.F süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.4,7,8 järgi,

T.T süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.7,8,9

järgi, K.M süüdistuses KarS § 199 lg.2

p.4,7,8 järgi, D.I süüdistuses KarS § 202

lg.2 p.2 järgi, P.E süüdistuses KarS §

202 lg.1 järgi ning E.F süüdistuses KarS § 202 lg.1 järgi. Prokurör Kati Maitse Süüdistatavad V.Z , isikukood XXX , viibib vahi all

Tallinna vanglas; XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, XXXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 8-l korral. Tõkend: vahistamine

R.V , isikukood XXX, elukoht:

XXXXXXX XX-X, XXXXXX-XXXXX, XXX-

XXXXXXX; XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, X

XXXXX XXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 5-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

2

D.V , isikukood XXX, elukoht:

XXX XX-XX, XXXXXX-XXXX, XXX-XXXXXXX; XX

XXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei

tööta, varem kohtulikult karistatud 1-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

E.A , isikukood XXX, elukoht: XXXXXXXXX XX-X, XXXXXXX, XXXXX-XXXXXXX;

XX XXXXXX, emakeel eesti keel, XXXX-

XXXXXXXXXXXX, töökoht OÜ F., XXXXXXXXD,

varem kohtulikult karistatud 2-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

L.F , isikukood XXX, kannab karistust Viru Vanglas, XX XXXXXXX, emakeel eesti keel, XX XXXXXX XXXXXXXX, ei töötanud enne vahistamist,

varem kohtulikult karistatud 3-l korral. Tõkend: tõkend kohaldamata.

T.T , isikukood XXX, elukoht:

viibib vahi all Tallinna vanglas; XX XXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 7-l korral. Tõkend: vahistamine.

K.M, isikukood XXX, elukoht:

XXXXX X-XX, XXXXXX-XXXXX, XXX-XXXXXXX;

XX XXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX,

töökoht M. OÜ, varem kohtulikult karistatud 4-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

D.I , isikukood XXX, elukoht: XXXXXX XX-X XXXXXXX; XXXXXXXXXXX, emakeel

vene keel, XXXX-XXXXXXXXXXX, töökoht P., varem kohtulikult karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

P.E , isikukood XXX, kannab

karistust Murru Vanglas; XXXXXXX XXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 4-l korral. Tõkend –elukohast lahkumise keeld.

E.F , isikukood XXX,

elukoht: XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX;

XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel,

XXXXXXXXXXXX, töökoht AS V., XXXXXXX, varem kohtulikult karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld.

Kaitsjad

Jelena Benevolenskaja, Talvi Vaske, Owe Ladva, Nadežda Kikkas, Riine Lumiste, Maarika Pähklemäe,

3 RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010. a otsus Jelena E.F süüdimõistmise ja talt menetluskulude väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Jelena E.F KarS § 202 lg 1 järgi õigeks.

Samuti tühistada Harju Maakohtu otsus R.V ajavahemikul 29.12.2008-30.12.2008 toimepandud varguse episoodis süüdimõistmise osas.

V.Z-ilt tema kahtlustatavana kinnipidamisel 26.03.2010.a. äravõetud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha 1200 EUR ja 12 894 krooni jätta arestituks.

Rahuldada Jelena E.F apellatsioon, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, teiste apellantide esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas V.Z-i süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS§ 65 lg.2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu 17.09.2007.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõistis liitkaristuseks 6 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

Maakohus tunnistas T.T süüdi KarS § 199 lg 2p 7,8,9 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust. KarS§ 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju

Maakohtu 08.07.2008.a. otsusega mõistetud ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõistis 1 aasta ja 9 kuud vangistust.

Maakohus tunnistas R.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi ja mõistis talle

karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS§ 65 lg.1 alusel mõistis maakohus ka

liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R.V ei pane 2 aasta pikkuse

katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus tunnistas K.M-i süüdi KarS § 199 lg 2p 7,8 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud ja 12 päeva vangistust. Maakohus tunnistas D.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8-§ 22 lg.3 järgi ja mõistis

talle karistuseks 5 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui D.V ei pane 18 kuulise pikkuse katseaja

kestel tahtlikult toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus tunnistas E.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7,8, järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud ja 7 päeva vangistust.

4

Maakohus tunnistas L.F-i süüdi KarS§ 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ja mõistis talle

karistuseks 5 kuud vangistust. KarS§ 65 lg.2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust

19.10.2007.a. Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõistis liitkaristuseks 3 aastat 1 kuu ja 8 päeva vangistust. Maakohus tunnistas D.I süüdi KarS § 202 lg 2p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui D.I ei pane 18-kuulise katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid. Maakohus tunnistas P.E süüdi KarS § 202 lg.1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 100 miinimumpäevamäära suuruses summas, s.o 5000 krooni. KarS§ 66 lg.1 alusel määras kohus, et rahaline karistus kuulub tasumisele ositi 8 kuu jooksul igakuiselt 625 krooni alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus tunnistas E.F süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 60 päevamäära suuruses summas, arvestusega päevamäära suuruseks 88.60

krooni. KarS § 73 lg.1,3 alusel määras kohus, et rahaline karistus jäetakse tingimisi süüdimõistetu suhtes kohaldamata ja mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui E.F ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Maakohus luges tõendatuks, et V.Z tungis 25.07.2008.a. kella 02:24 ajal tungis esimesel korrusel asuva tualeti avatud akna kaudu sisse XXXXX-XXXXXX XXXXXXXX XXXX XX X asuvasse V. hoonesse, kus lõhkus kantseleiruumi klaasi ja varastas sealt korjanduskasti koos 8000 krooniga. R.V aitas A. V.Z-i teole kaasa sellega, et pidas samal ajal valvet.

Maakohus leidis, et V.Z , R.V, E.A ja L.F ühiselt ja

kooskõlastatult grupis tungisid 04.09.2008 kella 03:40 ajal XXXX linnas, XXXX X asuvasse

OÜ I. arvutisalongi, kust varastasid 14 mobiiltelefoni, 8 sülearvutit, 15 fotoaparaati, 3

videokaamerat, 2 multimeediapleierit, kokku vara 151 948,68 krooni väärtuses.

Samuti luges maakohus tõendatuks, et V.Z tungis 29.12.2008.a. kella 19:00 ja

30.12.2008.a. kella 06:40 vahelisel ajavahemikul V. kuuluvasse XXXXX-XXXXXXX XXXXXX XXX XX asuvasse bussijaama kioskisse, lõhkudes selleks välisukse luku, murdes

lahti trellukse tabaluku, lõhkudes ooteruumi luku ja kioski ukseluku. Kioskist varastas ta

bussijaama sularaha 576,45 krooni, erinevaid mobiiltelefoni kõneaja laadimiskaarte (35 tk.) koguväärtusega 4 260 krooni, need on: 150 (3 tk.), 125 (3 tk.), (2 tk.), (2 tk.), (6 tk.), (3 tk.), (1 tk.), (3 tk.), (3 tk.), (3 tk.), (1 tk.), (3 tk.),

(2 tk.) ja erinevaid sigarette: 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 20 pakki sigarette , 20 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki

sigarette , 10 pakki sigarette , 20 pakki sigarette , 10 pakki sigarette ja 10 pakki sigarette , kokku 5 535.- krooni väärtuses.

Samuti leidis kohtuotsuse kohaselt tõendamist, et V.Z ja K.M ühiselt ja

kooskõlastatult tungisid 11.01.2009.a ajavahemikul kella 04.15 kuni kella 04.45 sisse

Tallinnas XXXXXX XX XX asuvasse kaubakeskusesse ning selles omakorda OÜ-le „S.“ kuuluvasse pandimajja. Selleks purustasid nad kaubanduskeskuse aknaklaasi ja pandimaja klaasist ukseruudu. Pandimajast varastasid nad 21 mobiiltelefoni 3 fotoaparaati MP3-mängija , ,

MP3 Heron, meeste käekella „X-Tact“, kuldehteid, kokku võõrast vara 34 760.- krooni

5

väärtuses. T.T aitas varguse toimepanemisele kaasa sellega, et pidas samal ajal vahti.

Maakohus luges tõendatuks, et V.Z , R.V ja I. Massejev tungisid ühiselt ja

kooskõlastatult grupis 24.03.2009.a. kella 03.55 paiku XXX XX XX asuvasse L.

kaubanduskeksusesse. Selleks kangutasid nad välisuksed raudkangiga lahti ja lõhkusid

järgneva klaasukse kividega ning tungisid sisse L. kaubanduskeskuses asuvasse E. AS

kauplusesse. Kauplusest varastasid nad kuld- ja hõbeehteid, kokku 265 752,46.- krooni väärtuses. D.V oli vargusele kaasaaitaja, kelle roll oli sõidutada V.Z ja R.V nende poolt ettenäidatud kohtadesse ning oodata siis autos. Oma käitumisega ta ei võtnud ära hõivatavat vara, kuid ta toetas varastatud vara eemaletoimetamisega seda ettevõtmist (kuriteo lõpuleviimist), tema käitumine oli suunatud võõra vallasasja äravõtmise lõpuleviimisele ning seega tuleb D.V tegevust käsitleda kuriteo toimepanemisele kaasaitajana.

D.I mõistis maakohus KarS § 202 lg 2 p 2 järgi süüdi kuriteo toimepanemise

tulemusena saadud vara omandamises kolmel korral.

Nimelt ostis ta 04.09.2008.a. Tallinnas XXXXXXXX XX XX asuva ühiselamu juures V.Z-ilt 14 500-20 000 krooni eest samal päeval kella 03:40 ajal XXXX linnas, XXXX X asuvast OÜ I. arvutisalongist varastatud vara koguväärtuses 265 752,46.- krooni, olles teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga.

11.01.2009.a. ostis ta taas Tallinnas XXXXXXXX XX XX asuva ühiselamu juures V.Z-ilt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud, nimelt OÜ-le „S.“ kuuluvast pandimajast varastatud vara, olles teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga.

24.03.2009.a. ostis ta taas Tallinnas XXXXXXXX tn.-l V.Z-ilt kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara, nimelt 24.03.2009.a. E. AS-i kauplusest varastatud

ehteid, makstes V.Z-ile 5000 EUR, olles teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga.

P.E mõistis kohus KarS § 202 lg 1 järgi süüdi selles, et tema, kandes karistust

Murru Vanglas, omandas 31.12.2008.a. mobiiltelefoni teel telefonikõne käigus vabaduses

viibivalt V.Z-ilt

mobiiltelefoni kõnekaardi laadimiseks 25 mobiiltelefoni

laadimiskaardilt kõneaega kogusummas 3163 krooni. Tegemist oli laadimiskaartidega, mis olid varastatud V. kuuluvast bussijaama kioskist ja P.E oli teadlik sellest, et tegemist on kuriteo tulemusel saadud varaga.

E.F mõistis maakohus KarS § 202 lg 1 järgi süüdi selles, et ta 12.01.2009.a

hoidis ja võimaldas hoida oma elukohas sinna E.F venna V.Z ja elukaaslase T.T poolt 11.01.2009.a. toimetatud esemeid (21 mobiiltelefoni, 3 fotoaparaati, MP3- mängija, kuldehteid), mille kohta E.F oli teadlik, et tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud esemetega.

Ühtlasi omandas ta ise ja hakkas kasutama antud varastatud esemetest mobiiltelefoni №kia

5210 (IMEI:350892102932213), sisestades mobiiltelefoni temale kuuluva sim-kaardi, mida kasutas vähemalt ajavahemikul 12.01.2009.a. kuni 20.01.2009.a.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatavad V.Z , L.F ja E.F ning L.F-i, E.A, P.E ja D.I kaitsjad.

2.1 Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010.a. kohtuotsus D.I juurest kahtlustatavana kinnipidamisel 06.04.2009.a. leitud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega arestitud sularaha 7000 EUR ja 7312 krooni KarS §

6

83¹ lg 1 alusel kui tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimata jätmise osas ja teha uus kohtuotsus, millega konfiskeerida KarS § 83¹ lg 1 alusel D.I-le kuuluv sularaha

7000 EUR ja 7312 krooni kui tahtliku süüteoga saadud vara. Samuti teha uus kohtuotsus,

millega konfiskeerida V.Z-ilt tema kahtlustatavana kinnipidamisel 26.03.2010.a.

äravõetud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha 1200 EUR ja 12 894 krooni tsiviilhagide hüvitamiseks. Veel taotleb prokurör tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010.a. kohtuotsus nr 1-09-11289

V.Z-ile mõistetud karistuse osas ja teha uus kohtuotsus, millega mõista V.Z-ile KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi karistuseks vangistus 4 aastat ja 6 kuud. KarS § 65

lg 2 ja § 64 lg 1 kohaselt mõistes liitkaristuse 17.09.2007.a. Viru Maakohtu otsusega,

suurendada mõistetavat karistust 4 aastat ja 6 kuud 17.09.2007.a. Viru Maakohtu otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse osa vangistuse 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva võrra lugedes liitkaristuseks vangistuse 7 aastat 11 kuud ja 28 päeva. Prokurör leiab, et on tõendatud, et KarS § 202 sätestatud kuriteo toimepanemisega iseenesest

on D.I teeninud kuritegelikku tulu, mis tuleb konfiskeerida. Asjaolul, kas D.I-lt

tema kahtlustatavana kinnipidamisel 06.04.2009.a. leitud ja 19.06.2009.a. kohtumääruse alusel arestitud sularaha on just pärit V.Z-ilt omandatud kuritegelikku päritolu esemete edasimüügist ei oma primaarset tähtsust. Nimelt esitas kaitsja Aktsiaseltsi M.

kinnituskirja D.I-le 7000 EUR andmise kohta sõiduauto Lexus RX300 ostmise eesmärgil ja OÜ L. kassa väljamineku order 300 krooni üleandmise kohta D.I-le kauba ostmise eesmärgil. Prokurör leidis, et nimetatud tõend siiski ei tõenda raha legaalset päritolu. KrMS § 313 lg 1 p 11 kohaselt peab kohus esitama süüdimõistava kohtuotsuse resolutiivosas

meetmed asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes.

20.09.2010.a. kohtuotsuses on Harju Maakohus lugenud põhjendatuks kõikide kannatanute

poolt esitatud varalise kahju nõuded kogusummas 497 864,81 krooni ning välja mõistnud süüdimõistetutelt, s.h. ka süüdimõistetult V.Z-ilt . Samas on Harju Maakohus otsuse

tegemisel jätnud konfikseerimata tsiviilhagide hüvitamiseks 19.06.2009.a. Harju Maakohtu

määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud V.Z-il kahtlustatavana kinnipidamisel kaasas olnud sularaha 1200 EUR-i ja 12 894 krooni.

Karistuse osas märkis prokurör, et kohus on lugenud V.Z-i puhul vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse osas, milles ta oma süüd tunnistas.

Prokurör leiab, et V.Z-i poolt kahe kuriteo episoodi tunnistamisele asumist kohtumenetluse käigus ei saa käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena selle mõiste tegelikus tähenduses, sest oma süüd tunnistama ajendas teda ainult kohtumenetluses uuritud tõenditega

tuvastatu ja kaassüüdistatavate kuritegude toimepanemist tunnistavad ütlused.

Kohtumenetluse alguses ei tunnistanud V.Z

ühegi temale süüdistuses

inkrimineeritud kuriteo toimepanemist. V.Z püüdis kogu kohtumenetluse kestel

grimassidega ja erinevate repliikidega mõjutada ja hirmutada kaassüüdistatavaid ütluste andmisel, mida on ka kohus kohtuotsuses märkinud kui selgelt silma torganud V.Z-i

käitumist (kohtuotsuse lk. 60 ülal). Selline V.Z-i käitumine ei ole mingil moel käsitletav oma tegusid puhtsüdamlikult kahetseva isiku käitumisena. V.Z on varem

kriminaalkorras karistatud 8-l korral eriliigiliste kuritegude eest, selahulgas korduvalt

varguste eest. V.Z-i suhtes on 17.09.2007.a. Viru Maakohtu otsusega mõistetud

vangistus 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva jäetud täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

Katseajal on V.Z-ile 20.10.2008.a. Viru Maakohtu poolt antud veelkord võimalus karistades teda katseajal sooritatud kuriteo eest rahalise karistusega. Siiski on V.Z

pannud katseajal toime veel 5 vargust. See ilmestab V.Z-i karistamatuse tunnet kuritegude toimepanemisel. Eeltoodust tulenevalt ei vasta V.Z-ile mõistetud karistus süüdistatava isikule toimepandud kuritegude raskusele.

7

2.2 D.I kaitsja T. Liiva palub tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010 otsuse

täies D.I süüdimõistmise osas ja teha uue otsuse, millega D.I süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 2 järgi õigeks mõistakse.

Kaitsja leiab, et kohus on teinud liiga kaugeleulatuvaid järeldusi V.Z-i ja D.I

omavahelistest telefonikõnedest. Ainuüksi sellest, et D.I ja V.Z on varguse-episoodi järgselt kohtunud, ei saa järeldada, et toimus varastatud asjade omastamine. Kohus märgib otsuse 65. lehekülje keskpaigas: “ .” – Kui kontrollida otsuses

tehtud viidet, siis lehekülgedel 117-118 on transkriptid telefonikõnedest, milles T.T helistab tuvastamata abonentidele, ning kuldesemete väärtuse ja kaalu teemal ei ole sõnakestki juttu.

V.Z eitas 09.06.2010 kohtuistungil otsesõnu, et oleks tema poolt varastatud esemetest midagi D.I-le üle andnud või müünud. D.I asjade hulgast on leitud üksainus ese (fotoaparaat), mis osutus varastatuks. See ei tõenda, et D.I on omandanud kogu XXXX linnast OÜ I. arvutisalongist varastatud

tehnika. D.I kahtlustati algselt ka varguses, s.h fotoaparaadi Canon Ixus 80is

varguses, ometigi sellest süüdistusest loobuti. D.I on mistahes varguse

toimepanemist algusest peale eitanud, mistõttu on asjakohatud süüdistaja väited, et D.I või tema kaitsjad ei ole esitanud Canoni omandiõiguse osas mingeid vastuväiteid

või tõendeid. Kohus on süüdistuse väiteid mehhaaniliselt korranud, sisusse eriliselt süvenemata. D.I viibis kohtuvälise menetluse kestel vahi all, mistõttu ei olnud tal võimalik isiklikult mingeid tõendeid kohtueelses menetluses esitada. Kohus tugineb kohtukõlbmatutele tõenditele, sh nendele, mis on D.I-lt välja petetud tunnistaja staatuses.

D.I kaitsja hinnangul tuleb kõrvale heita 20.04.2009 jälitusprotokoll, mis on süüdistaja poolt esitatud esimesel kohtuistungil. Tegemist ei ole täiendava tõendiga KrMS § 297 mõistes. Prokuratuur kõrvaldas nimetatud tõendi toimikust KrMS § 223 (2) alusel, kuid

otsustas kõrvaldatud tõendi uuesti lisada uuritavate tõendite nimekirja kohtuliku uurimise käigus (pärast eelistungit). Isegi sellisel hüpoteetilisel juhtumil, kui tegemist olnuks tõendiga, mis oleks kogutud täiendavalt, pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, siis ikkagi ei ole täidetud

KrMS § 297 (2) tingimus, mis kohustab kohtumenetluse poolt taotluses põhjendama

täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. Sellist taotlust saab esitada alles kohtuliku uurimise lõpetamisel.

2.3 E.A kaitsja T. Vaske taotleb tühistada Harju Maakohtu 20. septembri 2010.a kohtuotsus E.A süüdimõistmises KarS § 199 lg2 p 4,7,8 järgi täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista ta õigeks. Apellatsiooni kohaselt on maakohus sisuliselt tuginenud ainul kaassüüdistatava R.V ütlustele, mis on aga ebaõiged.

2.4 L.F-i kaitsja O. Ladva taotleb L.F-i õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse kergendamist. L.F-i kaitsja leiab samuti, et maakohus on tuginenud sisuliselt vaid kaassüüdistatava ebaõigete ütlustele.

2.5 Lisaks kaitsjale on apellatsiooni esitanud ka L.F ise, kes leiab esitatud

apellatsioonis, et ainsaks tõendiks tema vastu olid R.V ütlused, mida ei tohiks aga arvestada, kuna ta on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi. Samuti ei tohi tugineda E.A ütlustele, mis ta on andnud kannatanule relva ähvardusel.

8 Ühtlasi taotleb L.F, et kuna ta juba kannab karistust, liitkaristust mõistes karistust mitte

suurendada, vaid lugeda uus karistus kaetuks. Lisaks taotleb ta menetluskulude mitteväljamõistmist.

2.6 P.E kaitsja M. Allikmäe taotleb P.E õigeksmõistmist.

Kaitsja märgib, et ainsa, kuigi väga vaieldava tõendina on kriminaalasja juures

jälitusprotokoll, milles on fikseeritud teave V.Z-i kasutuses olnud mobiiltelefoni

pealtkuulamisel kogutud tõendist, nimelt 31.12.2008.a. V.Z-i telefonikõne vanglas viibiva V.Z-i sugulasega P.E-ga , mille käigus V.Z dikteerib

P.E-le telefoni teel ette erinevate mobiilside operaatorettevõtete kõneaja

laadimiskaartide numbreid, kokku 35-e kõneaja laadimiskaardi numbrid, mis on nii otsuse dokumentaalsete tõendite loetelus, lk 40 p 2, kui ka otsuse kirjeldavas osas lk 63 märgitud tõendina / I kd. lk. 93-111A/, mis ei ole õige.

Jälitusprotokoll, mis asub II kd lk 93-111, on kohtu poolt täielikult käsitlemata tõend ning seega selles sisalduv teave on avaldamata ning ei saa olla tõendiks KrMS § 63 mõttes. Lisaks leiab kaitsja, et kui kohus käsitleb jälitusprotokolli helisalvestist siiski tõendina, siis on see kogutuid väljaspool seaduslikku alust.

2.7 E.F on esitanud apellatsiooni, milles taotleb enda õigeksmõistmist põhjenusel, et ei ole toime pannud tegu, milles maakohus ta süüdi mõistis.

2.8 V.Z taotleb esitatud apellatsioonis enda õigeksmõistmist 3 episoodis ja mõistetud

liitkaristuse vähendamist. Samuti taotleb V.Z maakohtu otsuse tühistamist talt kaitsjatasu väljamõistmise osas.

V.Z leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja erapoolik. Kohus on lähtunud

üksnes prokuröri nägemusest. Sellega on kohus rikkunud EIÕK art 6 lg-t 1 ning süütuse presumptsiooni põhimõtet. V.Z märgib apellatsioonis, et ei pannud toime vargust V.. Maakohus tugines R.V ütlustele, rikkudes KrMS § 66 lg-t 2. R.V ütlustest on näha, et ta andis selliseid ütlusi, nagu tal kästi anda. Kohtus andis R.V ütlusi selle kohta, et uurija käskis tal selliseid ütlusi anda. Maakohus leidis, et see ei ole võimalik, kuna uurijale ei olnud täpsed faktilised asjaolud

teada. Tegelikult teadis uurija tunnistajate M. ja R. ütluste ja SEB panga turvakaamera salvestise alusel teo toimepanemise faktilisi asjaolusid.

Maakohus leidis, et turvakaamera videol näha olev isik on identne V.Z-iga . V.Z leiab, et selle videosalvestise alusel ei ole võimalik teha järeldusi isiku kasvu ja kehaehituse kohta.

E.A aset leidnud varguse episoodis mõistis maakohus V.Z-i süüdi R.V ütlustele tuginedes, rikkudes KrMS § 66 lg-t 2. R.V andis V.Z-i rõõnavaid ütlusi, et vabadusse pääseda. Kohtueelses menetluses andis teda rõõnavaid ütlusi ka E.A, kuid

kohtus loobus neist ütlustest. V.Z märgib, et A. Kikase mobiiltelefoniga salvestatud

ülestunnistuses E.A nimetab nimesid, kellega koos ta varguse toime pani, kuid

V.Z-i nime ei nimetanud. Maakohus sellele tähelepanu ei pööranud ja rikkus sellega KrMS § 63 lg-t 1. Kioskist toime pandud varguse episoodis tugines maakohus sisuliselt ainult V.Z-i ja P.E telefonivestlusele. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tunnistajate ütlused lahknesid ulatuslikult selles, kui palju kioskis kõneajakaarte oli. Kriminaalasja materjalides ei ole tõendeid selle kohta, et need kõneajakaardid, mille andmed ta edastas P.E-le, olid kioskist varastatud.

Leiab, et mõistetud liitkaristus on vastuolus KarS § 64 lg-ga 3, mille kohaselt ei tohi mõistetud liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa

9

vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Seega ei oleks karistus tohtinud olla pikem kui 5 aastat vangistust.

Samuti taotleb V.Z maakohtu otsuse tühistamist talt välja mõistetud õigusabikulude

osas, leides, et see on vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 3, mille kohaselt on süüdistataval õigus tasuta õigusabile.

Maakohus rikkus nii KrMS-i kui EIÕK-d sellega, et ei väljastanud talle maakohtu istungiprotokollide venekeelseid tõlkeid.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus analüüsib esmalt vaidlustatud episoodide tõendatust ning seejärel võtab seisukoha apellatsioonides tõstatatud teistes küsimustes.

5. V.Z on apellatsioonis leidnud, et kohus on V. korjanduskarbi varguse osas tuginenud R.V ütlustele alusetult, kuna R.V andis kohtus teistsuguseid ütlusi kui kohtueelses menetluses ja selgitas, et kohtueelses menetluses andis selliseid ütlusi nagu uurija nõudis. Maakohtu otsusest ilmneb, et maakohus on tuginenud lisaks R.V kohtus antud ütlustele ka ütlustele, mis ta andis kohteelses menetluses, põhjendades seejuures, miks ta ei usu R.V väidet, et uurija on R.V-le ette öelnud, milliseid ütlusi ta andma peab.

Ringkonnakohus leiab, et tõendite kogumist tuleb välja jätta R.V kohtueelses

menetluses antud ütlused, kuna maakohus on neile tuginedes rikkunud menetlusõigust.

Maakohtu otsuse kohaselt avaldas kohus kohtueelses menetluses antud ütlused põhjusel, et „R.V ütlustes oli vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega“. KrMS § 293

lg 1 ja § 289 lg 1 alusel võib kohus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna osundatud KrMS § 289 lg 1 aga õigust tugineda kohtus antud ütluste asemel või nendega koos kohtueelses menetluses antud ütlustele, vaid kui avaldatud ütluste valguses

ilmneb, et kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb need kõrvale jätta. Nii on

Riigikohtu kriminaalkolleegium 25. oktoobril 2006. a kriminaalasjas nr 3-1-1-68-06 tehtud

otsuses öelnud otsesõnu: „Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada

kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on

KrMS §-s 289 sätestatust lähtuv ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi

tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses

märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud

olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi.“

Käesolevas asjas seisneb vastuolu selles, et kohtueelses menetluses andis R.V ütlusi selle kohta, et varguse pani toime V.Z , kirjeldades ühtlasi vargusega seotud asjaolusid, kohtuistungil aga eitas seda, et V.Z vallamajja tungis. Kohtukolleegium leiab, et ütlustes

10

esineva ilmselge vastuolu tõttu tuleb R.V ütlused küsimuses, kas V.Z tungis

vallamajja ja varastas sealt korjanduskarbi kõrvale jätta. Seevastu ei tähenda nimetatud

asjaolu ringkonnakohtu arvates, et kõrvale tuleks jätta R.V maakohtus antud ütlused tervikuna. Ütluste omavaheline vastuolu ei pea tähendama seda, et ütlused on tervikuna

ebausaldusväärsed. On täiesti võimalik, et isik osade asjaolude kohta annab õigeid ütlusi,

osade asjaolude puhul aga ühel või teisel põhjusel mitte. Kui kõrvutada maakohtu otsuses refereeritud R.V kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlusi, võib näha, et suures osas need kattuvad. R.V on nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungil andnud ütlusi selle

kohta, et käis koos V.Z-iga V. – V.Z oli töötuna registreeritud ja käis seal tööturuametis. R.V märkas vallamajas olnud korjanduskasti. Öösel naasesid nad koos V.Z-iga

viimasele kuulunud BMW-ga XXXXX-XXXXXXXX. XXXXX-XXXXXXX parkisid nad autost. Kuigi kohtus eitas R.V, et nad oleks läinud vallamaja juurde, möönis

ta ka kohtus, et nad ei olnud V.Z-iga kogu aeg koos. Seega nähtub ka kohtus antud ütlustest, et V.Z oli ajal, kui vargus toime pandi, XXXXX-XXXXXXX ja tal oli võimalik

vargus toime panna. Lähtuvalt V. nõuniku P. R. ütlustest pidi vargus toime pandama väga

lühikese ajavahemiku jooksul – turvatöötajad olevat kohale jõudnud minut pärast signalisatsiooni tööle hakkamist.

Lisaks R.V ütlustele tugines maakohus V. hoones asuva SEB Panga valvekaamera

videosalvestusele: Kohus leidis, et videosalvestust nähtub, kuidas äratuntavad R.V ja V.Z 24.07.2009.a. päeval sisenevad ja väljuvad V. hoonest, mis on kooskõlas ka R.V

sellekohaste ütlustega, et nad eelneval päeval käisid koos V.Z-iga V. hoones

tööturuametis ning nägid ka korjanduskasti ja selles olevat raha. Lisaks leidis kohus, et

videosalvestuselt on 25.07.2008.a. öise aja kell 02:22 osas näha, et kiirustades väljub peasissekäigu kaudu kehasuuruselt ja kujult V.Z-iga identne isik. V.Z vaidles apellatsioonis sellele väitele vastu, leides, et salvestiselt on näha ainult isiku siluett ja selle

alusel ei ole võimalik järeldusi teha, et isiku kasv ja kehaehitus on tema omaga identsed.

Kohtukolleegium möönab, et asitõendi vaatlusprotokolli lisas olevate kaadrite põhjal ei ole võimalik väita, et neil olev isik on V.Z-iga kasvult ja kehaehituselt identne ehk samane. Küll on võimalik öelda, et salvestisel olev isik on turske kehaehitusega ja selle poolest sarnane V.Z-ile . Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et sündmuskoha vaatluse protokollist ja R.V

ütlustest lähtuvalt sarnaneb varguse toimepanemise viis teiste V.Z-i osalusel toime

pandud vargustele – kohale sõidetakse autoga, mis pargitakse sündmuskoha lähedusse;

soovitavalt jääb keegi auto juurde ootama; ruumidesse, kust vargus toime pannakse,

pääsemiseks lõhutakse kangi või kiviga klaassein. Ka neist asjaoludest võib teha järelduse

kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (teoviisist tulenevalt toimepanija kohta järelduste tegemist on aktsepteerinud Riigikohus nt 9. märtsi 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Tulenevalt sellest, et V.Z oli varguse toimumisele eelnenud päeval käinud V., kus tal oli võimalik näha korjanduskasti, ta viibis XXXXX-XXXXXXX ka ajal, kui vargus aset leidis,

teo toimepanemise viis sarnanes teistele tema osalusel toime pandud vargustele ning

turvakaamera salvestisel olnud isik oli kehaehituselt V.Z-ile sarnane, leiab kohtukolleegium, et varguse toimepanemine V.Z-i poolt on tõendatud.

KrMS § 331 lg 3 alusel tuleb aga kriminaalasja arutamise piire ka R.V-le. Harju

Maakohus leidis, et R.V oli varguse kaasaaitaja. Kohus põhjendas oma seisukohta

järgmiselt: „Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus on R.V selgitanud, et tema roll oli

sisuliselt V.Z sündmuskohale toimetamises, tema ootamises ning hiljem

minemasõidutamises.“ Nagu eespool märgitud, ei võimalda KrMS § 281 lg 1 tugineda

kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohtus antud ütlustes aga eitas R.V enda seost vargusega. Muid tõendeid, mis kinnitaks R.V tegevust kaasaaitajana, kriminaalasja

11

materjalides ei ole. Lisaks väljus maakohus R.V kaasaaitamistegevuse sisustamisel süüdistuse piirest. Süüdistuse kohaselt seisnes R.V tegu kõnealuses episoodis selles, et tema ülesandeks oli valvet pidada samal ajal kui V.Z sisenes V. hoonesse /---/, kust

võttis ära ebaseaduslikult omastamise eesmärgil, korjanduskasti…“ Seega sündmuskohale toimetamist, ootamist ja minematoimetamist R.V-le süüks pandud ei ole. Arvestades, et R.V on süüdi mõistetud veel teistes episoodides ning maakohus on mõistnud R.V-le

suhteliselt leebe karistuse, mis on jäetud ka tingimisi täitmisele pööramata, ei pea kohtukolleegium vajalikuks muuta R.V-le mõistetud karistust.

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tõendatuks, et ööl vastu

04.09.2008.a. panid XXXX linnas OÜ I. arvutisalongi kauplusest mobiiltelefonide, sülearvutite, videokaamerate, fotoaparaatide ja multimeediapleierite varguse toime R.V,

E.A ja L.F . Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga V.Z-i rolli osas. Kuigi, nagu apellatsioonides väidetud, on ainsaks tõendiks varguse toimepanemise asjaolude kohta R.V ütlused. See aga ei tähenda, et need ütlused oleks üldse ainsad tõendid, mis kinnitavad R.V, E.A, L.F-i ja V.Z-i süüd. Nimelt kinnitavad mitmed

teised tõendid ühe või teise detaili osas R.V väiteid. Nii andis Z. E.F ütlusi selle

kohta, et 2008. a sügisel viibisid tema ja tema poja V.Z-i elukohas V.Z ise, R.V, E.A ja L.F, kes lahkusid õhtul kõik koos autoga. Seega kinnitavad ka

Z.E.F ütlused kaudselt, et just nimetatud isikutering osales varguse toimepanemisel.

Lisaks leidis maakohus, et jälitusprotokoll kinnitab R.V sõnu, et 04.09.2008 sõideti Tallinnasse. Maakohus märgib, et kuigi V.Z kinnitas kohtus, et tema ei ole koos E.A-ga Tallinnas 2008.a. septembrikuus viibinud, nähtub jälitusprotokollist V.Z-i

kasutuses olnud mobiiltelefoni kõneeristuste kohta asjaolu, et V.Z viibis 04.09.2008.a. Tallinnas ja tema kasutuses olnud mobiiltelefonilt on helistatud 04.09.2008.a. E.A-le, kelle nimetas kohtuistungil oma vennana E.A (I kd. lk. 65-66).

Nimetatud tõendid kogumis kinnitavad R.V, E.A, ja L.F-i süüd. Ka on R.V ütlustega tõendatud, et lisaks kolmele kauplusesse sisenenud isikule sõitis nendega

koos XXXXXX ka V.Z , kes jäi välja ootama. Lisaks oli V.Z see, kes korraldas

varastatud asjade müügi. Kohtukolleegium ei nõustu aga maakohtu järeldustega selles, et

V.Z-i tuleb käsitada kaastäideviijana. Maakohus on taolisele järeldusele jõudes

tuginenud funktsionaalse teovalitsemise teooriale. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et

V.Z oleks tegu funktsionaalselt valitsenud nii, et tema teopanus oleks olnud niivõrd suur, et teda ei saa lugeda kaasaaitajaks, vaid kaastäideviijaks. Sellisest panusest saaks rääkida

juhul, kui V.Z oleks olnud sisuliselt varguse kavandaja ja juht. Selle kohta kriminaalasjas andmeid ei ole. Maakohtu istungil antud ütlustes nimetas R.V n.ö keskse figuurina pigem ennast. Seega tuleb V.Z-i selles episoodis käsitada kaasaaitajana, mis ei

mõjuta aga teo lõplikku kvalifikatsiooni. Samuti ei pea kohtukolleegium vajalikuks muuta maakohtu mõistetud karistust, kuna KarS § 22 lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija. Sama paragrahvi lõige 5 lisab, et kohus võib

kohaldada KarS § 60 sätestatut. Käesoleval juhul ei muutu V.Z-i tegu puudutavad

faktilised asjaolud, vaid ainult õiguslik hinnang neile, mistõttu kohtukolleegium karistuse muutmist põhjendatuks ei pea. Mis puutub A. Kikkase ütlustesse ja salvestusse, siis jääb ebaselgeks, kas maakohus on neid

tõendeid arvesse võtnud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on aga tegemist lubamatute

tõenditega. KrMS § 68 lg-st 5 tulenevalt ei saa tugineda A. Kikkase ütlustele selles osas,

milles ta annab edasi infot, mille on omakorda saanud E.A-lt. Maakohtu istungi

protokollist nähtub aga, et salvestis kajastab sisuliselt E.A antavaid ütlusi.

12

Kriminaalkolleegium leiab, et ütluste andmine on konkreetne kriminaalmenetluse toiming, mida ei saa asendada eraisikute poolt läbiviidavaga.

Mis puutub L.F-i taotlusse, lugeda talle mõistetud karistus kaetuks varasema

karistusega, mida ta juba kannab, siis kriminaalmenetluse seadustik selle välistab. L.F-ile on liitkaristus mõistetud KarS § 65 lg 2 alusel. Nimetatud säte näeb üheselt ette,

et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

7. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et 31.12.2008 a toimunud V.Z-i ja

P.E vaheline telefonikõne tõendab seda, et ajavahemikul 29.12.-30.12.2008.a. toimunud varguse XXXXX-XXXXXX bussijaama kioskist pani toime V.Z . Märkimist väärib, et see kõne on toimunud 1-2 päeva pärast kioskist toime pandud vargust. Selle kõne

raames luges V.Z P.E-le ette rea kõneaja laadimiseks vajalikke kõneajakaartide

koode. Jälitusprotokollis sisalduvast telefonikõne stenogrammist nähtuvalt olid etteloetavad

koodid järgmistelt kõneajakaartidelt: 2 Diili 99-kroonist kõneajakaarti; EMT 200-kroonine kaart, ZEN-i 50- ja 100-kroonised kõneajakaardid; ülejäänud kaardid (3x45; 3x100; 3x125;

3x150; 6x200) olid V.Z-i sõnade kohaselt Q-GSM-i omad. Selles loetelus on suuri

kokkulangevusi V. poolt esitatud varastatud kõneajakaartide loeteluga (kd I; tl 79). Selle

kohaselt oli varastatud muuhulgas 2 Diili 99-kroonist kõneajakaarti; 1 Simpel (s.o EMT) 200-kroonine kaart; 3 ZEN 50-kroonist kaarti; 3 ZEN 100-kroonist kaarti; 2 Smart 45 kaarti; 2 Smart 100 kaarti; 3 Smart Hinnaliider 125 kaarti; 3 Smart Sõbrakaart 150 kaarti; 6 Smart 200 kaarti. Seega mitmete kaardinimetuste osas hulk kattub, mõne osas on P.E-le edastatud koodide hulk väiksem ja kahe kaardi puhul – Smart 45 ja Smart 100 on kaduma läinud kaartide hulk vallavalitsuse arvestuse järgi väiksem. Samas on tunnistaja A. J. andnud ütlusi, et täpset kaduma läinud kaartide hulka ei olnud võimalik kindlaks määrata. Mis puutub V.Z-i väitesse, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et tunnistajad K. M. ja A. J. on pakkunud välja väga erinevad varastatud kõnekaartide arvud (A. J.i väitel oli kaarte alla 10), siis tuleb märkida, et A. J. pakkus, et kaarte oli puudu alla 10 välja pärast mitmekordset küsimist, olles algul mitmel korral öelnud, et ta ei mäleta, kui palju kaarte puudu oli. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub lisaks eelnevalt märgitule telefonivestluse stenogrammist

muidki märke, mis näitavad, et tegemist ei olnud ostetud, vaid ebaseaduslikul teel saadud

kõneajakaartidega. Esiteks tuleb sellise asjaoluna nimetada ka prokuröri poolt mainitud

kaartide poolt kaetud kõneaja suur väärtus, lisaks sellele oli tegemist erinevate teenusepakkujate kõneajakaartidega ja V.Z-i jutust nähtub, et tal puudus täpne ülevaade sellest, mis kõneajakaarte tal on. Kohtukolleegium leiab, et kui endale osta kõneajakaardid, on isikul eeldatavasti ka ülevaade sellest, milliseid kaarte ta on hankinud. Sellele, et tegemist ei

olnud legaalsel teel saadud kaartidega, viitab ka see, et V.Z käskis P.E neilt kaartidelt talle mitte helistada. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et sellekohase märkuse alusel sai ka P.E aru, et tegemist on kuriteo tulemusel saadud varaga.

Kohtukolleegium ei nõustu P.E kaitsjaga selles, et maakohus on viidanud valesti

jälitusprotokolli asukohale ja seega ei ole jälitusprotokolli avaldatudki. Ringkonnakohtu

valduses olevas toimikus asub jälitusprotokoll just I köite lehtedel. 93-111A, nagu on

märkinud maakohus. Küll on maakohus eksinud P.E-le edastatud laadimiskaartide

hulga ja väärtuse osas, viidates varastatud laadimiskaartide arvule (35) ja väärtusele (4260 krooni), P.E-le edastati tegelikult 25 kõneajakaardi koodid 3163 krooni väärtuses.

8. Kohtukolleegium leiab, et D.I kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks D.I süüdimõistmise osas.

Nõustuda ei saa apellandi väitega, et maakohus on teinud liiga kaugeleulatuvaid järeldusi V.Z-i ja D.I omavahelistest telefonikõnedest. Esiteks tuleb nimetatud väitega

13 seoses märkida, et vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt, s.o tõendite hindamisel peab kohus vältimatult eelistama ühtesid

tõendeid teistele. Maakohus on otsuses ka viidanud fraasidele, mida kohus oluliseks peab,

mistõttu on ka kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav. Kohus märgib:

“Jälitusprotokollist V.Z-i telefonikõnede kohta nähtub, et V.Z on 11.01.2009.a. kell 12:40 helistanud D.I-le öeldes, et tal on „üht-teist“, millest D.I saab koheselt aru ja lubab tagasi helistada teiselt numbrilt, mida ta ka teeb, misjärel lepitakse kokku kohtumine, täpsustamata, mida siis V.Z-il on D.I-le, mis viitab nende

varasemale tutvusele ja koostegutsemisele, et täpsustamata sõnagagi, milles on asi mõistab

D.I koheselt, milles on asi ja mida V.Z-i poolt öeldud „üht-teist“ tähendada

võiks.“ Asjaolu, et V.Z ei ütle O. Artjolmovile otse välja, et tal on müüa varastatud

esemeid, ei tähenda, et nende omavahelisest telefonivestlusest ei võiks teha järeldusi,

arvestades konteksti ja teisi asjas kogutud tõendeid. Maakohus viitabki lisaks nimetatud vestlusele veel T.T ja V.Z-i vahelisele telefonikõnele, milles T.T õpetab: “sisuga

II; tl.116). T.T kasutab nime Oleg, mis, arvestades, et V.Z ja

D.I pidid kohtuma (kd II; tl 114), viitab sellele, et jutt käis just D.I-st. Lisada tuleb, et kd II; tl 115-116 olevast vestlusest nähtuvalt võttis 11.01.2009. a kell 14:08

D.I kõne vastu T.T, kes, kuuldes, et OP. D.I on kohal, kinnitas, et

V.Z tuleb kohe välja. Seejuures oli T.T teinud eelnevalt kõnesid, uurimaks

mobiiltelefonide hindu (kd II; tl 115) ja 11.01.2009 kell 14:13 helistaski T.T V.Z-ile , et see ei müüks D.I-le asju liiga odavalt. Need kõned kinnitavad seda, et V.Z sai D.I-ga kokku varastatud esemete müümiseks.

Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et maakohtu otsuses viidatud kõned, mille stenogrammid asuvad II köite lehtedel 117-118 toimuvad tundmatu abonendi ja V.Z-i vahel. Maakohus on aga ära näidanud, mille alusel võib väita, et telefonikõne teiseks pooleks oli D.I. Nimelt nähtub vestlusest, et V.Z esemete eest „5600“, kuid vestluse teine pool väidab, et tal on endaga kaasas „3500“ ja ütleb, et sõidab kohale ja annab ära. Maakohtu istungil kuulati üle

tunnistaja S. Ž., kes on D.I sõber ning kes kinnitas, et kohtus D.I-ga 11.01.2009.a. õhtupoolikul, oli juba pime, XXXXXXXX tänaval, kus D.I oli oma

autoga ning D.I soovis saada laenuks raha 2500-3000 krooni, kuna seda on tal hädasti vaja ning 2500-3000 krooni tunnistaja ka D.I-le raha andis. Seega on tõendatud, et V.Z-i poolt varastatud esemete müügist soovitud summas D.I raha sai ning võttes arvesse süüdistatavate ütlusi, et kõik pandimajast varastatud esemed müüdi koos samal päeval ühele isikule ja eelmärgitud jälitusprotokollis fikseerituga, jõudis kohus järeldusele, et tõendamist on asjaolu, et D.I ostis V.Z-ilt kõik öösel vastu 11.01.2009.a. XXXXXX XX XX asuvast pandimajast varastatud esemed.

9. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ka XXXX linnast OÜ I. kauplusest varastatud esemete omandamise osas. Vaidlus puudub selle üle, et D.I

kinnipidamisel leiti tema juurest salongist varastatud Canon Ixus 80IS. Maakohus on ka põhjalikult selgitanud, miks ta leiab, et D.I väited selle kohta, kust ta fotoaparaadi ostis, samuti esitatud kviitungi koopia ei ole usaldusväärsed. Seejuures ei ole küsimus mitte

selles, kas majandusaruannete esitamine mõjutab tsiviilõiguslike tehingute kehtivust, vaid selles, kas on põhjust uskuda, et selline tehing üldse aset leidis. Lisaks sellele, et D.I juurest leiti kõnealune fotoaparaat, tugines maakohus sellele, et V.Z ja D.I olid

omavahel tuttavad ja R.V ütluste kohaselt müüs V.Z kõik XXXX linnast arvutisalongist öösel vastu 04.09.2008.a. varastatud esemed üheskoos 04.09.2008.a. Tallinnas

14 ühele isikule maha, ning et 04.09.2008.a. on V.Z helistanud Tallinnas viibides D.I-le kolmel korral.

10. 24.03.2009. a episoodi osas tuleb kaitsjaga nõustuda selles, et maakohus on tuginenud

ka lubamatutele tõenditele. Nii on kohus viidanud kohtueelses menetluses antud ütlustele.

Samas nähtub Maakohtu istungi protokollist (kd VII; tl 3-5 pöördel), et D.I andis maakohtu istungil ütlusi, tema kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldati jupiti n.ö mälu värskendamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul omab selline avaldamine tõendi väärtust vaid juhul, kui isik ristküsitluse raames ütlusi andes avaldatut kinnitab. Olukorrad, mille puhul on süüdistatava avaldatud ütlustel iseseisev tõendiväärtus, näeb ette KrMS § 294. Avaldamine

mälu värskendamise eesmärgil nende hulka ei kuulu. Seega ei tohtinud kohus otsuse tegemisel tugineda D.I poolt kohtueelses menetluses mitte ainult tunnistajana, vaid ka kahtlustavana antud ütlustele. Seevastu ei pea ringkonnakohus lubamatuks tõendiks M. T.

ütlusi, milles on tuginetud D.I poolt visandatud ehete joonistustele (kd V; tl 73). Apellatsioonis ei ole täpsustatud, millele tugineb väide, et O. V.Z on need visandid teinud talle näidatud fotode alusel. Kõnealused joonistused kujutavad endast ka kahtlustatava, mitte aga tunnistaja ülekuulamise protokolli lisa.

Kohtukolleegium nõustub siiski maakohtuga, et D.V ja R.V ütlustest ning jälitusprotokollist nähtub, et bussijaamast helistas V.Z jälle peale vargust D.I-le ning

D.I poolt varastatud ehete joonistustega on võimalik siduda D.I kuriteo toimepanemisega, milles on temale süüdistus esitatud.

Ringkonnakohus ei pea lubamatuks tõendiks 20.04.2009. a jälitusprotokolli, kuigi selle

paiknemisest toimikus nähtub tõepoolest, et see on esitatud alles maakohtus.

Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite esitamise korra eesmärk on eelkõige

tagada, et pooltel oleks menetluse alguseks võrdsed võimalused. KrMS §-s 297 sätestatud täiendavate tõendite esitamise regulatsiooni mõte on aga see, et kui kohtuliku uurimise käigus on ilmnenud asjaolusid, mis vajavad täiendavat tõendamist, on selleks võimalus. Siiski tuleb märkida, et ka kohtuistungi rakendamisel peab kohus KrMS § 284 lg 2 kohaselt lahendama poolte taotlused. Tihti ongi sellisteks taotlused uute tõendite võtmiseks kriminaaltoimikusse. Arvestades, et 14.12.2009. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei olnud veel kohus asja

sisulise arutamise juurde asunud, ei kahjustanud jälitusprotokolli võtmine kriminaaltoimikusse poolte võrdseid võimalusi võistlevas menetluses.

11. Kohtukolleegium leiab, et E.F tuleb KarS § 202 lg 2 järgi õigeks mõista.

Esiteks tuleb märkida, et KarS § 202 lg 2 koosseis ei sisalda sellist tegu nagu hoidmise

võimaldamine. Süüdistusest ega maakohtu otsusest ei nähtu selgelt, milles konkreetselt seisnes E.F tegevus varastatud asjade hoidmisel – milline oli see E.F käitumine, mis viitab sellele, et ta võttis asjad enda kätte hoiule. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha

järeldust, et E.F hoidis teadvalt kuriteo tulemusel saadud vara, ainuüksi asjaolust, et

varastatud esemed paigutati korterisse, milles E.F elas. Arvestada tuleb sellega, et samas korteris elas ka T.T, kes osales varguse toimepanemises. Seega viis T.T asjad oma koju ja puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks asjad seal andnud üle E.F hoida. Ka ei saa E.F vastutada KarS § 202 lg 1 alusel selle eest, et ta ei keelanud asju korteris hoida või ei teavitanud sellest politseid. Et KarS § 307 lg 1 kohaselt on karistatav

üksnes esimese astme kuriteost mitteteatamine, ei saa õiguslikult E.F-ile mittereageerimise eest etteheiteid teha. Veelgi enam, osundatud sätte teise lõike kohaselt ei ole ka esimese astme kuriteost mitteteatamine õe poolt süüline, V.Z oli aga E.F vend.

Mis aga puutub varastatud mobiiltelefoni kasutamisse, siis süüdistuse kohaselt oli telefoni väärtus 125 krooni. Seega kujutab selle telefoni omandamine endast väärtegu KarS § 218 lg 1

15 järgi. Seoses E.F õigeksmõistmisega tuleb ka temaga seotud menetluskulud jätta riigi kanda.

12. Ringkonnakohus ei näe alust tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010.a. kohtuotsus

D.I juurest kahtlustatavana kinnipidamisel 06.04.2009.a. leitud ja 19.06.2009.a.

Harju Maakohtu määrusega arestitud sularaha 7000 EUR ja 7312 krooni KarS § 83¹ lg 1 alusel kui tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimata jätmise osas. Prokurör pole esitanud

tõendeid, mis lükkaks ümber väited vara kuulumise kohta U. ja OÜ-le L.. Mis puutub prokuröri argumenti, et tõendeid selle kohta, et omandiõigust puudutavaid tõendeid ei esitatud

viivitamatult, siis kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene sellekohast nõuet. Selle üle

vaidlemine, kas tegemist onkuriteo tulemusel saadud varaga, on võimalik ka kriminaalasja enda arutamise raames, mistõttu ei saa vaidlustada tõendeid ainult põhjusel, miks neid varem ei esitatud. Seega tuleb need summad omanikele tagastada ja maakohus on märkinud õigesti, et need tuleb vabastada aresti alt.

13. Seoses prokuröri taotlusega konfiskeerida V.Z-ilt tema kahtlustatavana

kinnipidamisel 26.03.2010.a. äravõetud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega

tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha 1200 EUR ja 12 894 krooni tsiviilhagide

hüvitamiseks märgib kohtukolleegium, et karistusseadustik ei näe ette konfiskeerimist tsiviilhagide hüvitamiseks. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või

saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Seega konfiskeeritav vara läheb riigi, mitte kannatanu omandisse. Sellega kooskõlas näeb KarS § 83 1 lg 3 just ette, et

kohus võib tsiviilhagi rahuldamise eesmärgil vähendada konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra. Küll tuleb tõdeda, et kohtu otsuses peab KrMS § 313 lg 1 p 10 kohaselt sisalduma otsustus tsiviilhagi lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi tagamiseks, punkt 11 näeb aga ette, et

kohus peab otsustama arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Riigikohus on

kriminaalasjas nr 3-1-1-22-07 22. juunil 2007. a tehtud otsuse punktis 9.4 selgitanud, et tsiviilhagi tagamiseks võetava meetme otsustamine tähendab sisuliselt selle otsustamist, kas on vajalik vara käsutamise (jätkuv) tõkestamine ning seega peab kohus otsustama, kas hagi tagamiseks kohaldatud abinõud tuleb tühistada või jäävad muutmata. Kuna prokuröri taotluse

eesmärk oli, et arestitud vara kasutataks tsiviilhagide rahuldamiseks ja ringkonnakohus ei tühistanud V.Z-i süüdimõistmist, tuleb arestitud rahasummad jätta arestituks.

14. Ringkonnakohus ei näe alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks V.Z-ile

mõistetud karistuse osas ja uue otsusega raskema karistuse mõistmiseks. Taotluse põhjendusena on prokurör nimetanud seda, et V.Z-i kahetsust kahe episoodi osas, mille

toimepanemist ta tunnistas, ei saa pidada puhtsüdamlikuks. Kohtukolleegium märgib, et

ringkonnakohtu võimalus hinnata seda, kas maakohtu istungil avaldatud kahetsus on

puhtsüdamlik või mitte, on üsna piiratud. Ringkonnakohus saab tugineda maakohtu istungi protokollidele, kuid istungiprotokollid ei kajasta isiku intonatsiooni, miimikat, žeste jmt, mis

samuti omavad tähtsust kohtunikule selle kohta mulje loomisel, kas isiku kahetsus on

puhtsüdamlik või mitte. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaks V.Z-i kahetsuse puhtsüdamlikkuse osas teistsugusele seisukohale kui maakohus.

15. Seoses V.Z-i taotlusega jätta kaitsjatasu riigi kanda, kuna vastav kohustus tuleb EIÕK art 6 lg 3 punktist c. Nimetatud säte näeb aga ette, et süüdistataval on õigus saada tasuta

õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt

vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Sellega kooskõlas näeb KrMS § 180 lg 3 ette, et kui

16 süüdimõistetu ilmselgelt ei ole võimeline menetluskulusid täies ulatuses tasuma, jätab kohus

need osaliselt riigi kanda. Kuivõrd V.Z on ise maakohtu istungil andnud ütlusi selle kohta, et 5000 krooni ei ole suur raha ning samuti nähtub ütlustest, et ta plaanis korteri ostu,

talle kuulus sõiduauto jne, leiab kohtukolleegium, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et V.Z-il ei ole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks.

16. Seoses V.Z-i etteheitega, et talle ei antud maakohtu istungi protokollide

venekeelseid tõlkeid, tuleb märkida seda, et kriminaalmenetluse seadustik ei nõua kohtult istungiprotokollide kirjalikku tõlkimist. KrMS § 10 lg 5 nõuab üksnes süüdistusakti kirjaliku tõlke kätteandmist süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt. Samuti tõlgitakse vahi all olevatele

süüdistatavatele kohtuotsused. Kohtukolleegiumi hinnangul on see kooskõlas ka EIÕK art- ga 6, kuna tõlke tagamise nõue tähendab EIK praktika kohaselt kohustust tõlkida kirjalikult

menetluse olulisimad dokumendid. Kohtukolleegium leiab, et kohtuistungi protokolliga tutvumise võimalus on süüdistatavale tagatud kaitsja abi kaudu.

17. Seoses V.Z-ile mõistetud liitkaristusega märgib kohtukolleegium, et kuna V.Z-ile on mõistetud liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel, ei kohaldu sellele KarS § 64 lg 3. Nimelt KarS § 65 lg 2 loetleb ammendavalt need KarS § 64 lõiked, millest tuleb ka KarS § 65 järgi karistuse mõistmisel arvestada. Lõiget 3 nimetatud ei ole. Ühtlasi annab KarS § 65 lg 2 viimases lauses ise liitkaristuse ülemmäära, milleks on karistusliigi ülemmäär, antud juhul 20 aastat vangistust.

18. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, tehes uue otsuse, millega mõista esitatud süüdistuses õigeks E.F ning R.V mõista õigeks V. hoonest toime pandud varguse episoodis.

Sten Lind

Meelika Aava

Urmas Reinola