4-10-3436/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.veebruar 2011.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-3436 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Tõlk Evelin Tuur Diana Smirnova Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

L.E (isikukood xxx, kodakondsus

Vene Föderatsioon, elukoht xxx, töökoht OÜ NP) väärteoasi ÜTS § 542 lg 1 järgi

Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti 23.09.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 10046451

Asja läbivaatamise kuupäev 14.veebruar 2011.a. Istunil osalenud isikud kaebuse esitaja L.E kaitsja, advokaat, Gennadi Kull kohtuvälise menetleja, Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti, esindaja Reeli Lind

RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas:

Tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 23.09.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 10046451 osaliselt karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus.

Karistada L.E ÜTS § 54 2

lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 191.73 (ükssada üheksakümmend üks eurot ja 73 senti).

Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 23.09.2010.a. üldmenetluse otsuses väärteoasjas nr. 10046451 märgitud arvelduskontole.

2

Jätta rahuldamata L.E taotlus kaitsjale makstud õigusabi kulude hüvitamiseks riigieelarve vahenditest.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus

tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole

rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa

kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud, menetluse käik

23.09.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) otsusega karistati L.E ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 54 2 lg 1 järgi rahatrahviga 120 trahviühikut (7200

krooni) selle eest, et tema 25.08.2010.a kell 03.20 Tallinnas, Raua tn 1 maja juures rikkus autojuhina majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määruse nr 141 „Sõitjate bussiliini veo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri" § 15 lg 7 ja lg 71 nõudeid sellega, et kasutas sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust.

Rikkumine seisnes selles, et L.E kasutas sõiduautot Mercedes-Benz C 220D

registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks ja kontrollimise hetkel sõiduki katusel oli taksotunnust matkiv tunnus, kollast värvi plafoon, mis

sarnaneb taksotunnusesisevalgustusega plafooniga. Otsuse kohaselt võttis kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvesse L.E isikut ja tema süü suurust ning nimelt seda, et L.E töötades taksojuhina, pidi teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust; karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad.

06.10.2010.a esitas L.E Harju Maakohtusse 23.09.2010.a Tallinna Linnavalitsuse

(Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) otsusele kaebuse, milles palub otsuse täies ulatuses

tühistada. Kaebuse kohaselt L.E ei osutanud taksoteenust ega tegelenud sõitjate

veoga, kuna tal puudub luba tegeleda taksoveoteenuse osutamisega. Kaebaja arvates karistati teda ÜTS § 542 lg 1 rikkumise eest arvestamata, et ta ei või olla karistuse subjektiks, sest ta ei ole taksojuht. Kuna ühistranspordiseadus on vastu võetud riigikogu poolt ning seaduses ei ole

viidet delegeerimise kohta, siis ÜTS normide rikkumise eest ei saa karistust määrata Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet.

Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et MUPO jälitas teda, blokeeris tee ja tegi ka läbiotsimise autos. Dokumendid võeti käest ära, kutsuti ka politsei. Ütles, et annab oma juhiload politseile, aga MUPO võttis need temalt ära. Politsei sõitis ära ja ütles, et kõik on korras. Sõna

„STAR” oli plafoonil, kuna ta oma seltskonnas mängis internetis orienteerimismängu. Ta ei

leidnud midagi targemat ja kleepis oma autole sõna „STAR”. See mäng on nagu linnas

orienteerumine, tema tunnuseks oli sõna „STAR”, so oli tema erimärge. Taksoteenust ei osutanud selle autoga. Plafoon ei põlenud, kuna seal pole valgustust sees. Sõbrad ütlesid, et kui

on plafoon, siis ei saa kindlasti trahvi selle eest, et pole turvavööd peal. Arvas, et kui paneb

plafooni, siis saab sõita ilma turvavööta. Auto kuulub talle ja „STAR” plafooni autole pani

samal ööl, kui kinni peeti. Plafooni sai koos autoga, kui auto ostis. Eelmine omanik ei varjanudki, et see auto oli takso olnud. Nõustub, et tema sõidukile pole väljastatud sõidukikaarti.

Sõidukis on juhtmega raadiosaatja, aga see pole takso oma. See jäi ka eelmisest omanikust.

3 Kannab seda kaasas, et maha müüa. Kohapeal ei rääkinud seda mängu juttu, kuna oli imelik

uurija, kes hakkas trahviga survestama, et kirjutab suure trahvi. Talle ei selgitatud õigusi ja kohustusi ja öeldi, et 30 päeva pärast saab otsuse. Helistas nädala pärast ja öeldi, et otsust veel ei ole, käis veel teist korda, siis öeldi, et homme saab otsuse. Kui pöördus advokaadi poole, siis

öeldi, et otsus oli juba 2 nädalat tagasi tehtud. Kunagi on 1 kuu töötanud taksojuhina, aga üldiselt on meremees. Esimest korda karistati ÜTS järgi.

Kaitsja lisas, et kui tegemist on taksotunnuse matkimisega, siis ei saa MUPO olla trahvijaks. Kaebaja ei ole rikkunud seadust, plafoon pole patenteeritud, igasuguse plafooni kasutamine pole

taksotunnuse matkimine. Kaebajal polnud valgustatud plafoon, tal oli plafoonil kiri „STAR”. MUPO ei saanud seda trahvi teha, kuna tegu polnud seaduse rikkumisega seaduse ruumis oleva isikuga. MUPO teostab järelevalvet ainult kohaliku võimu poolt antud seaduste üle. Kui kaebaja

oleks vedaja ja oleks rikkunud seadust, siis oleks võinud MUPO teda karistada, kuid kaebaja polnud eritunnusega isik ja talle heidetakse ette, et ta matkis seda tunnust. Seaduse andjaks ei olnud kohalik omavalitsus, seega MUPO-l ei olnud õigust teostada järelevalvet isikute osas, kes polnud allutatud ühistranspordiseadusele. Volituse norm näeb ette vaid politsei õigust trahvida inimest. Teine punkt, mida vaidlustavad on see, et kaebaja ei rikkunud seadust, kuna plafoon ei

vastanud seadusega kehtestatud normidele. Üks seadus ei saa haarata kõiki plafoone, mida kasutatakse. Kui juba nii märgitakse, et taksotunnusega plafoone, siis peaks olema märgitud ka

kirjeldus, milline on taksotunnusega plafoon, see pole ka kuskil lahti kirjutatud. Kaebajal ei

olnud takso kirja, polnud hinnakirja, taksomeetrit, oli ainult plafoon nimega „STAR”, mis ei

olnud mõeldud taksoveoks. Teda ei süüdistata ka selles, et ta oleks kasutanud seda plafooni

inimeste veoks. Seaduse mittetundmine küll ei vabasta karistusest, kuid sel juhul peab olema seadus täpselt reglementeeritud.

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu, leides, et asjas pole vaidlust, et juhil puudus sõidukikaart ja tal oli plafoon kirjaga „STAR”. Kuna Riigikohus on lahendis nr. 3-1-1-

81-10 leidud, et ÜTS laieneb ka autojuhile, siis on ka juhile keelatud kasutada taksotunnust

matkivat tunnust. Antud juhul on rikkumine tuvastatud ja kvalifitseeritud õigesti. Kuna ÜTS annab vallaja linnavalitsusele menetluspädevuse, siis MUPO on pädev asja arutama. Palub jätta kaebus rahuldamata.

Kohtumenetluse käigus uuris kohus järgmisi kirjalikke dokumentaalseid tõendeid:

sündmuskoha vaatlusprotokoll koos skeemi ja fototabelitega, kutse menetleja juurde, 26.08.2010.a väärteoprotokoll, taksoregistri väljatrükk, vastulause, kohustus, otsus.

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja, tema kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja, hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, on jõudnud alljärgnevale seisukohal:

Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kaebuse kohaselt seab kaitsja kahtluse alla Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti õiguse karistada isikud ühistranspordiseaduse järgi.

Ühistranspordiseaduse § 5411

lg 2 p 3 kohaselt on ühistranspordiseaduse §-s 542 väärtegude menetlejaks vallavõi linnavalitsus. Seega on ühistranspordiseaduse §-s 542 väärtegude pädevaks menetlejaks Tallinna linnavalitsus.

Tallinna Linnavolikogu 14.12.2006.a. määrusega nr 70 on kehtestatud Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti põhimäärus. Määruse kehtestamise alusnormideks on kohaliku omavalituse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 34 ja § 531, 532 lg 1 ja lg 2, § 533 lg 1 ja § 535 lg 1 ning Tallinna põhimääruse § 52 lg 2 ja lg 7.

4

KOKS § 531

lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus moodustada vallavõi linnavalitsuse

korrakaitseüksuse (edaspidi ) või nimetada ametisse korrakaitsega tegeleva ametniku (edaspidi ), kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel

ja teostada vallavõi linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle järelevalvet kohaliku omavalitsuse määratud tööpiirkonnas.

Tallinna põhimääruse § 52 lg 2 kohaselt on linna ametiasutused linnavolikogu kantselei,

linnakantselei, linnaarhiiv, linnavalitsuse ametid ja linnaosade valitsused. Linna ametiasutuste

õigused, kohustused ja töökord sätestatakse linna ametiasutuse põhimääruses ning teistes Tallinna õigusaktides.

Tallinna Munitsipaalpolitseiameti põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet Tallinna linna ametiasutus. Seega on Munitsipaalpolitsei Amet pädev

teostama linnavalitsusele seadusega pandud ülesandeid. Sama määruse § 4 lg 3 kohaselt juhindub Amet oma tegevuses riigi ja Tallinna õigusaktidest ning põhimäärusest.

Vastavalt Tallinna Munitsipaalpolitseiameti põhimääruse § 6 lg 1 p 2 on ameti ülesanneteks linnavalituse volitusel seaduste üle järelevalve teostamine ja väärtegude menetlemine. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet on pädevaks menetlejaks ühistranspordiseaduse §-s 542 sätestatud väärtegude osas.

Väärteoasjas ei ole vaidluse all ning kaebaja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et L.E juhtis 25.08.2010.a kell 03.20 Tallinnas, Raua tn 1 juures sõiduautot Mercedes-Benz C

220D registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei olnud välja antud sõidukikaarti taksoveoks. Samuti ei ole vaidluse all ja 25.08.2010.a sündmuskoha vaatluse protokolli ja fototabelitega on tõendatud, et L.E sõidukil oli sõiduki katusel kollast värvi plafoon kirjaga „STAR". Vaidluse all on, kas sellise sõiduki juhtimise eest saab L.E karistada ÜTS § 54 2 lg 1 järgi ja kas L.E sõiduki katusel olnud plafoon oli taksotunnust matkiv tunnus.

Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 (edaspidi Eeskiri) kohaselt on keelatud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust.

Eeskirja § 15 lg 71

kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks:

sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga.

L.E sõiduki Mercedes-Benz C 220D, registreerimisnumbriga xxx, katusel oli

taksotunnust matkiv tunnus - kollane plafoon kirjaga „STAR, mis sarnaneb taksotunnuse –

sisevalgustusega plafooniga. Plafoonile ei olnud küll kirjutatud takso, kuid plafooni suurus ja vorm oli samasugune nagu taksodel. Kuigi kaebaja märkis, et tegemist oli märgiga, mida ta kasutas orienteerumismängus erimärkena, siis ei kaebaja ega ka kaitsja ei eita, et kiri „STAR“ oli kantud plafoonile. Kohtu hinnangul sõltumata sellest, mis kiri on kantud sõiduki katusel olevale

plafoonile või on see üldse ilma kirjeta, sarnanes see taksoplafoonile ning on sellisel kujul klientidele eksitav. Taksodel kasutatava plafooniga samasugune plafoon võib klientidele jätta

mulje, et tegemist on taksoga ja seeläbi luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on sõidukiga, millega osutatakse taksoteenust.

Kuna L.E kasutuses olnud sõidukile ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis oli sõiduki katusele paigaldatud plafoon ebaseaduslikult ning sellega ta rikkus sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 ja 71 nõudeid.

Riigikohus on lahendi 3-1-1-81-10 p-s 9 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset

koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole

5

selline tegevus reeglina lubatav. Kolleegium märgib, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja

reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis.

Käesoleval juhul rikkus L.E Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, mistõttu on ka tema karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi õiguspärane.

Kuna L.E enda ütlustest ja objektiivest käitumisest nähtub, et ta kasutas sõidukit, millel oli kontrollimise hetkel taksotunnust matkiv tunnus ning kehtivat sõidukikaarti taksoveoks

tal ei olnud, ja olles varem töötanud taksojuhina oli ta kursis taksoteenuseid reguleerivate

õigusaktidega, ning olles teadlik, et sõidukile ei ole väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, siis pidas ta võimalikuks väärteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida, siis pani L.E väärteo toime kergemeelsusest.

Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 kohaselt karistatakse autojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

Kaebajat on karistatud rahatrahviga üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtu hinnangul L.E-le

kohtuvälise menetleja poolt määratud 120 trahviühiku suurune rahatrahv üle sanktsiooni keskmise määra on liiga suur, kuna kujunenud karistuspraktika kohaselt karistatakse isikut sanktsiooni keskmises määras, kui puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud ning isik ei ole varasemalt süütegusid toime pannud. Antud asjas kinnitas kaebaja, et teda karistati

esmakordselt ühistranspordiseaduse rikkumise eest. Ka ei ole kohtuväline menetleja esitanud

kohtule tõendeid, mis kinnitaks vastupidist. Seega kohus, võttesse arvesse, et karistust

raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, karistust

kergendava asjaoluna arvestab kohus, et isikut ei ole varem ÜTS rikkumise eest karistatud,

leiab, et on põhjendatud vähendada L.E-le määratud rahalist karistust 50

trahviühikuni. Kohus lähtub trahvi arvestamisel faktist, et teo toimepanemise ajal vastas rahatrahv 3000 krooni 191.73 eurole.

Kohus ei rahulda kaebuse esitaja taotlust kaitsja tasu hüvitamiseks riigi eelarvest, kuna V™S § 23 näeb ette õigusabikulude hüvitamise ainult väärteomenetluse lõpetamise korral V™S § 29 lg

1 p-des 1-3, 5-6 sätestatud alustel. Antud juhul kohus ei rahulda kaebust ja ei lõpeta

väärteomenetlust L.E suhtes, mistõttu puudub ka alus kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks.

Aulike Salo Kohtunik