2-20-16381/59 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. juuli 2023.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-16381

Tsiviilasi

M. J. (J.) hagi L. R. vastu L. R. kohustamiseks tahteavalduse

andmiseks ja taotlus eeltõendamismenetluse algatamiseks

Tsiviilasja hind

20 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

M. J. (isikukood xxxx, aadress xxxx)

Lepingulised esindajad Toomas Tralla ja vandeadvokaat

Kaimo Räppo

Kostja

L. R. (isikukood xxxx, aadress xxxx)

Lepinguline esindaja Maarika Pähklemäe

Viimase kohtuistungi aeg või

viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Istung 20.06.2023.a

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata M. J. (J., isikukood xxxx) hagiavaldus L. R. (isikukood xxxx) vastu

nõudes kohustada L. R. (isikukood xxxx) andma nõusolek Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr xxxx II (teise) jakku tehtud kande

kustutamiseks, mille kohaselt on ühisomanikud M. J. (isikukood xxxx), L. R. (isikukood

xxxx).

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

2. Jätta menetluskulud M. J. (J., isikukood xxxx) kanda.

3. Välja mõista M. J.lt (J., isikukood xxxx) riigituludesse Eesti Vabariigi kasuks

menetluskulud 40 (nelikümmend) eurot.

4. Välja mõista M. J.lt (J., isikukood xxxx) riigituludesse Eesti Vabariigi kasuks viivis

menetluskulude 40 (nelikümmend) eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

5. Kohustada M. J.t (J., isikukood xxxx) kandma 40 (nelikümmend) eurot 15

(viieteistkümne) päeva jooksul alates otsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele nr EE351010052031000004 (SEB Pank), EE522200221013264447

(Swedbank), EE401700017002872300 (Luminor Bank) või EE957700771001523585

(LHV Pank) viitenumbriga 99923700023967 ning märkida makse selgituseks otsuse

lisaks olevas makseinfos märgitud selgitus.

1 (9)

6. Välja mõista M. J.lt (J., isikukood xxxx) L. R. (isikukood xxxx) kasuks menetluskulud

1618 (üks tuhat kuussada kaheksateist) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus

asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 6 kohaselt

peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

I. Kohtuotsuse kirjeldav osa

1. M. J. (hageja) esitas 06.11.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse L. R. (kostja) vastu kostja

kohustamiseks tahteavalduse andmiseks ja taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks (tl-d 1-4).

Kohus jättis 11.11.2020 määrusega hagiavalduse ja eeltõendamismenetluse taotluse käiguta (tl 17).

Hageja esitas kohtule 25.11.2020 puuduste kõrvaldamiseks menetlusdokumendi (tl-d 21-25). Kohus

algatas 22.12.2020 eeltõendamismenetluse (tl 28). Kohus võttis hagi 22.12.2020 menetlusse (tl 35).

Kostja vastas hagile 19.01.2020 (tl-d 41-44). Kohus kuulas eeltõendamismenetluses 22.01.2021 ja

19.05.2021 kohtuistungitel üle tunnistaja T.-M. L. (tl-d 68-71, 82-93). Eelistung toimus 10.05.2022

(tl-d 104-106). Hageja esitas 25.05.2022 taotlused tunnistajate ülekuulamiseks, hageja vande all

ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks (tl-d 107-109). Kostja esitas 25.05.2022 taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks, kostja vande all ülekuulamiseks ja tõendi vastuvõtmiseks (tl-d 110-114). Kohus

selgitas pooltele 08.05.2023 e-kirjas tõendamiskoormist ning määras pooltele avalduste ja

dokumentide esitamise tähtaja, mida kohus pikendas 08.05.2023 e-kirjaga (tl-d 120, 123). Kohus

lahendas poolte taotlused tunnistajate ja poolte vande all ülekuulamiseks 07.06.2023 (tl 131). Kohus

lahendas hageja taotluse tõendite kogumiseks 07.06.2023 (tl 133). Kohtuistung toimus 20.06.2023

(tl-d 139-148).

2. Hageja on esitanud nõude kohustada kostjat andma nõusolek Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr xxxx tehtud omanikukande kustutamiseks, mille

kohaselt on pooled korteriomandi ühisomanikud. Hageja põhjendab hagiavaldust järgmiste

asjaoludega. Hageja ja V. A. abiellusid xxxx. Hageja ja V. A.i abielulised suhted lõppesid 1994.

aastal. Abielu lahutati ametlikult xxxx. Hageja ja V. A. sõlmisid 29.05.1999 õiguskindluse

tagamiseks notari antud juhiste kohaselt lihtkirjaliku kokkuleppe vara jagamise kohta, milles V. A.

muuhulgas kinnitas, et tal puuduvad nõuded seoses korteriomandiga asukohaga Xxxx. V. A. ja

kostja abiellusid xxxx. V. A. suri xxxx. V. A.i pärimisasjas 19.07.2018 koostatud pärimistunnistuse

kohaselt kuulub pärimismenetluse käigus kogutud andmete kohaselt V. A.i lahutatud abikaasa

hageja M. J. nimel olev korteriomand, asukohaga Xxxx, mille reaalosa moodustab korter nr xxxx

(registriosa nr xxxx) lahutatud abikaasade jagamata ühisvara hulka. Kostja kanti 12.05.2020

kinnistamisavalduse alusel vaidlusaluse korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse

18.05.2020. Hageja sai sellest teada augustis 2020. Hagejat külastasid ühel õhtul kostja koos oma

tütrega, kes hakkasid hagejale rääkima sellest, et hageja on nüüd hagejale kuuluva korteri

kaasomanik ja et see olevat seotud hageja eksabikaasa pärimismenetlusega ning hageja ja tema

eksabikaasa poolt abielu kestel korteri erastamisega. Aeg oli hiline. Teemaasetus hagejale täiesti

absurdne ning juriidiliselt arusaamatu, sest hageja arvates olid kõik varalised suhted kokkuleppel

eksabikaasaga juriidiliselt korrektselt lahendatud. Seetõttu muutus osaliste vestlus kiiresti väga

emotsionaalseks ja lõppes kahjuks mitte just sõbralikult. Hageja kontrollis järgmisel päeval

2 (9)

kinnistusraamatut ning talle selgus, et 18.05.2020 on kinnistusraamatus tehtud omanikukande

muudatust ning hageja ja kostja on ühisomanikena kinnistusraamatusse kantud. Hagejat ei olnud

sellest eelnevalt teavitatud. Pärimismenetluses tuvastati, et korter on omandatud hageja ja V. A.i

abielu ajal, mistõttu kuulub abikaasade ühisvara hulka. Hageja leiab, et korteriomand Xxxx on

hageja lahusvara ning pärimismenetluses tuvastatud asjaolud ei ole õiged. Seetõttu on ühisomanike

kohta tehtud kinnistusraamat kanne ebaõige. Hageja omandas 13.10.1995 erastamise teel

vaidlusaluse korteriomandi ostu-müügilepingu alusel Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuselt.

Lepingu objekt müüdi hagejale 9060 krooni eest, mis on tema poolt tasutud rahvakapitali

obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega summas 9060 krooni. Hageja kanti 13.

22.11.2002 26.04.2002 esitatud kinnistamisavalduse alusel korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse. Vallasasjana erastatud korter muutus kinnistusraamatu kandest nähtuvalt

korteriomandiks 22.11.2002, see on peale hageja ja V. A.i abielu lahutamist. Kui korter vallasasjana

kuulub abikaasa lahusvara hulka, siis jääb korter abikaasa lahusvaraks ka pärast kinnistamist. Korter

omandati hageja lahusvara arvel, milleks olid hageja EVP-de tööaastad abielu-eelse aja eest. Korter

oli hagejale eraldatud juba 06.05.1986. Hageja on vallanud korteriomandit katkematult nagu

omanik ning on pidanud ennast korteri ainuomanikuks üle 10 aasta (täpsemalt 34 aastat), mistõttu

hagejat võiks lugeda korteri ainuomanikuks saanuks kinnistusraamatu kande igamise teel. Poolte

abielulised suhted lõppesid juba 1994. aastal ja pärast seda ei ole V. A. kuni oma surmani

(ligikaudu 23 aasta jooksul) kordagi pöördunud hageja poole seonduvalt nimetatud korteri

omandiõiguse küsimusega. Eksabikaasa ei pidanud ennast mingil määral korteri omanikuks, kuna

juba korteri erastamise ajaks olid abielusuhted ammu pöördumatult lõppenud, korteri

erastamisprotsessis eksabikaasa mingil viisil ei osalenud, kulud kandis ainult hageja ning lisaks oli

abikaasade vahel enne lahutuse vormistamist allkirjastatud kokkuleppega vara justkui üheselt

jagatud. Korteriomandi pärandvara koosseisu lugemine on väär ning selle tulemusena on tehtud

ebaõige kanne. Hageja nõuab asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu ebaõige

kande järgi õigustatud isikult ebaõige kande kustutamise nõusolekut (tl-d 21-23).

3. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja põhjendab vastuväiteid

järgmiselt. Kostja sai vaidluse all vara pärandiga. Notar P. P. kinnitas, et nimetatud vara kuulub

pärandi koosseisu. Kostjal puudub alus ja põhjus kahelda notari tegevuse seaduslikkuses. Ka hageja

ise kinnitab, et notar oli ka hagejale kinnitanud, et korter kuulub pärandisse, kuna see on erastatud

abielu ajal. Kostja ei nõustu, et V. A. on isiklikult allkirjastanud kokkuleppeid avaldajaga.

Käekirjast nähtub, et selle dokumendi on koostanud hageja ise omakäeliselt. Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 6 tuleneb ka see, et võlaõiguslikud lepingud tuleb sõlmida

notariaalselt. Seega tuli ühisvara hulka kuuluva ehitise ja ehitise osa kui vallasasja jagamiseks

sõlmida notariaalses vormis kokkulepe. Olukorras, kus kokkulepe on vorminõude rikkumise tõttu

tühine, ei saa eeldada, et abikaasad oleksid sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe ka siis, kui seda

oleks vormistatud notari juures. Seega ei saanud osapooled tookord jagada korterit, siis nimetatud

tehing on täies ulatuses tühine. Hagiga esitatud kokkulepe ei vasta seadusega kehtestanud vormi

nõuetele ja on tühine. Visuaalselt käekiri kuulub dokumendil hagejale, mitte V. A.ile. V. A. elas

juba enne abielu vaidluse all olevas korteris kuni aprillini 1998.a, kui kolis kokku kostjaga. V. A.

oli rahumeelne, ei tarvitanud alkoholi ja ei olnud kunagi vägivaldne. Kostja ei nõustu seisukohaga,

et pärandvarasse kuuluv korter on hageja lahusvara. Hageja ei ole dokumentaalselt tõendanud, et

korter on hageja lahusvara. Selle kohta puuduvad lepinguid või muud dokumentaalsed tõendid. V.

A. oli sisse kirjutatud vaidluse all olevasse korterisse ning oli õigustatud isikuks erastama seda

korterit. Ei vasta tõele, et kostja käis hilisel ajal hageja juures. Kostja käis hageja juures oma tütrega

M. R. päevasel ajal. Kui jutuks tuli, et pärandi hulka kuulub ka korter, hakkas hageja hüsteeriliselt

karjuma kostja peale. Hageja karjus, et kasige minema, kuigi me soovisime rahumeelselt asjaolusid

arutada ja selgitada. Hageja ei ole tõendanud et notari poolt tuvastatud asjaolud on valed. Kõik

dokumendid viitavad sellele, et vaidluse all olev korter on olnud ühisvara. Erastamine toimus

13.10.1995, see tähendab hageja ja V. A.i abielu ajal. V. A. on hagejat kooselu ja abieluliste suhete

ajal toetanud rahaliselt, sh panustanud hageja pereelu finantsilisse kindlustundesse. V. A. on

rääkinud kostjale kooselu ajal, et ka tema EVP-sid on kasutatud selle korteri erastamisel.

Obligatsiooni arvestuskaardilt nähtub, et hagejal on 54 tööaastat. Osakukäive kohta koopiast ei

3 (9)

nähtu kelle isikuga see dokument on seotud. Kaardilt nähtub, et on toimunud tehingud. Kellega või

mille alusel ei ole võimalik tuvastada. Kostjale teadaolevalt ei olnud hageja vaidluse all oleva

korteri omanik, vaid kasutas seda koos V. A.iga üürilepingu alusel. Eeltoodu on tõendatud ka

erastamise lepinguga. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p 1 järgi oli ka V. A. õigustatud

isikuks eluruumide erastamisel. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige hageja väide, et vaidluse all olev

korter kuulus hagejale muul alusel, sh oleks olnud lahusvara. Eelnimetaud korter on

dokumentaalsete tõenditest lähtuvalt, nii nagu ka notar kinnitas, ühisvara, mis peab kuuluma

pärandvarasse. Seejuures ei oma tähendust millal korter registris kande sai, sest kandeid tehti

tehingute sõlmimise järgselt. Hageja ei ole põhistanud miks ta leiab, et EVP-d on lahusvara. Need

muutuvad abielu ajal tehtud tehingute korral ühisvaraks. Omandiõigus ei kao ega teki valdusega,

mistõttu on asjakohatud hageja sellekohased väited või õigustused. Poolte abielulised suhted ei

lõppenud 1994.a, vaid siis kui V. A. kolis kokku kostjaga 1998.a. Korteri erastamise tehingud

toimusid hageja ja V. A. abielu ajal. Abielu ajal oli V. kandnud hageja kulusid jne toetanud

materiaalselt. V. A. oli meremees, juba 17-aastaselt ja tal oli keskmisest kõrgem palk, sh

välisreisidel valuuta. V. A.i rääkis, et hageja tahtis temalt kogu aeg raha ja kalleid kingitusi. V.

rääkis, et kooselu ajal pidi ta kogu aeg ise ostma koju süüa ja andma raha hagejale. V. A. ei ole

tarvitanud alkoholi, ei olnud vägivaldne, panustas majapidamisse. V. A. on kooselu ajal ja

tutvumise ajal rääkinud korduvalt, et on tasunud endise abikaasa võlgasid, kulusid katnud, andis

raha regulaarselt endisele abikaasale sularahas. V. A. ostis endisele abikaasale asju, tõi

välismaareisidelt kallihinnalisi kingitusi hagejale, aitas hagejal korteri remondi ja haldamise kulusid

katta jne. V. A. rääkis kogu aeg, et hageja pettis teda ja karjus ise tema peale, mitte vastupidi.

Agressiivne pool oli hageja, kes vaimselt terroriseeris V. A.i. Sõim ja süüdistused olid igapäevased

asjad. V. A. elas koos hagejaga kuni aprill 1998.a. Kostja käis isiklikult hageja juures V. A.it

kolimas. V. A. oli lugupeetud ja väärikas, kirjutas raamatuid ja oli kaua aega õppejõud Tallinna

Mereakadeemias. V. A. oli Kirjanike Liidu liige 1995.a aastast ja tema soovitajateks olid O. K.ja Ü.

T.. V. A. kuulus Kaitseliitu alates 1993.a aastast, läbis kõik tervisekontrollid, sh psühhiaatriline test.

V. A. maalis suuri õlimaale, mis on kunstimuuseumis ja erakogudes. V. A. oli tipp- professionaal,

teda hinnati väga kõrgelt. Ta armastas väga lapsi, hagejaga tal ei olnud ühiseid lapsi. V. oli kokku 4

last ja kostjal 5 last, kahepeale kokku 9 last. Eluliselt ebausutav on hageja kirjeldus V. A.ist, kes oli

väga töökas, pühendunud ja kunstiliselt intellektuaalne ja viljaks kirjanik ja maalija Eestis (tl-d 43-

44). V. A. kulutas EVP-d Lasnamäe korteri erastamiseks. V. A. ei olnud vägivaldne. Hageja ja V.

A.i abielulised suhted kestsid veel 1998.a. V. A. oli heatahtlik, abistaja, oli südamlik, jagas naisele

raha ning et V. A. rääkis hagejast kui türannist, halva iseloomuga inimesest. V. A.i lapsed ja

lapselaps käisid külas, läbisaamine oli tal lastega ja lapselapsega hea, toetas neid ja lapsed toetasid

teda, aitasid remonditöödes. V. A. suhtles laste emaga ja et läbisaamine oli neil hea, pole olnud

vägivaldne kunagi ja toetas neid alati. V. A. ei olnud vägivaldne, toetas enda lapsi, sh sai laste

emaga hästi läbi. V. A. rääkis, et tõi hagejale riideid, mantleid, kohvitassid, serviise välisreisidelt,

valuutat, andis raha hagejale. V. A. rääkis, et hageja on pahatahtlik inimene ja vaimselt terroriseeris

teda (tl 113).

II. Kohtuotsuse põhjendav osa

4. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt hageja ja V. A. abiellusid xxxx.

Pooled ei vaidle hageja ja V. A.i abiellumise aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt omandas ta 13.10.1995 ostu-müügi lepingu

alusel Xxxx asuva korteri. Hageja on soovinud asjaolu tõendada ostu-müügi lepingu dokumendiga

(tl 11). Tallinna notari S. O. 18.10.1995 tõestatud ostu-müügi lepingu, mis on registreeritud

notariaalregistri nr 15925 all, punktist 1 nähtub hageja ja Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kokkulepe korteri (eluruumi) asukohaga Xxxx, müümine hagejale. Lepingu punktist 6 nähtuvalt on

korter loetud hagejale üleantuks lepingule allakirjutamisega. Kohus leiab, et hageja on ekslikult

lugenud lepingu sõlmimise ajaks 13.10.1995. Lepingudokumendist nähtuvalt on lepingu tõestamise

aeg 18.10.1995. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hageja poolt 18.10.1995 korteri kui

4 (9)

vallasasja omandamiseks lepingu sõlmimine ja korteri valduse hagejale üleandmine on tõendatud

lepingudokumendiga.

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt korteriomandi registriosa numbriga xxxx,

asukohaga Xxxx, mille reaalosaks on korter nr xxxx, omanikuna kanti 22.11.2002

kinnistusraamatusse hageja. Pooled ei vaidle hageja kinnistusraamatusse kandmise ja selle aja üle,

mistõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kinnistusraamatu

kande sisu nähtub kinnistusraamatu registriosa väljatrükist (tl-d 8-10).

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt hageja ja V. A. abielu lahutati xxxx. Pooled

ei vaidle hageja ja V. A.i abielu lahutamise aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist (TsMS §

231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt V. A. suri xxxx. Pooled ei vaidle V. A.i

surma aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja on V. A.i pärijana kantud kinnistusraamatusse

korteriomandi registriosa numbriga xxxx ühisomanikuna. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on V.

A.i pärija ning on pärijana kantud korteriomandi asukohaga Xxxx ühisomanikuna

kinnistusraamatusse. Seetõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja põhjendas hagiavaldust väitega, et hageja ja V. A.i abielusuhted lõppesid 1994.a. Kostja

vaidleb hageja väitele vastu ning leiab, et hageja ja V. A.i abielusuhted ei olnud korteri erastamise

aja seisuga lõppenud.

5. Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1 sätestab, et abielu kestel

abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa

lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või

pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete

lõppemist. Üldjuhul kuulub abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu

sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt nt RKTKo 21.03.2007 3-2-1-13-07, p 17; 14.05.2014 3-2-

1-31-14, p 12). EES § 211 ls 1 sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi

vallasasjana omaval isikul.

Kui hageja ja V. A.i abielusuhted lõppesid enne 18.10.1995, omandas hageja Xxxx asunud korteri

kui vallasasja pärast hageja ja V. A.i abielusuhete lõppemist ning korter kui vallasasi oli hageja

lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt. EES § 211 ls 1 alusel on sellisel juhul hageja lahusvaraks

kinnistamisel moodustatud korteriomand asukohaga Xxxx, mille omanikuna kanti hageja

kinnistusraamatusse 22.11.2002. Kui hageja ja V. A.i abielusuhted ei olnud 18.10.1995 seisuga

lõppenud, oli Xxxx asunud korter kui vallasasi hageja ja V. A.i ühisvara ning EES § 211 ls 1 järgi

on hageja ja V. A.i ühisvara ka korteri kui vallasasja kinnistamisel moodustatud korteriomand

asukohaga Xxxx. Eeltoodut arvestades on hageja koormis tõendada hageja ja V. A.i abielusuhete

lõppemise aeg enne korteri kui vallasasja omandamist 1995.a.

6. PKS1995 § 15 lg 1 ja 18 lg 2 ls 2 alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade

abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui

ka varalised suhted (vt RKTKo 14.05.2014 3-2-1-31-14, p 13). Abikaasade isiklike suhete

lõppemisel hindab kohus, millisel määral on abikaasade isiklikud suhted võrreldes senise abieluga

muutunud.

Kohus hindab järgnevalt, kas hageja on tõendanud hageja ja V. A.i isiklike suhete lõppemise enne

18.10.1995. Kohtu hinnangul saab abikaasade isiklikud suhted lugeda lõppenuks näiteks järgmiste

asjaolude ilmnemisel: abikaasade eraldi elama asumine, lähisuhete (sh seksuaalsuhe) lõppemine,

abikaasa poolt kolmanda isikuga lähisuhete loomine (sh kolmanda isikuga ühiselt elama asumine)

5 (9)

jms. Asjaolude ring, millest võib abikaasade isiklike suhete lõppemine või kestmine nähtuda, ei ole

ammendav ning sõltub abikaasade isiklike suhete iseloomust.

Hageja tõendab enda ja V. A.i isiklik suhete lõppemist tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustega.

Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „V. ma suhelnud ei ole kui inimesega, ta ei olnud

mulle sümpaatne. [---] Ta oli ülbe inimene, mulle ülbikud ei meeldi. Pani ennast maksma kui

teistest targem. Ta ei olnud sõbralik. Mulle ei meeldinud V., ta oli väga ülbe ja egoistlik, ta suhtus

minusse kui alaväärtuslikku olendisse. [---] Kui tuli V., siis alguses me käisime ka läbi, aga kuna V.

oli ülbe, siis ma seal eriti palju ei käinud enam“ (tl-d 86). Tunnistaja Õ. L. andis järgmised ütlused

vastuseks küsimusele, kas tunnistaja suhtles V.: „Mina ei tahtnud temaga suhelda. Ta tundus selline

räpane“ (tl 142). Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli V. A. tunnistajatele ebasümpaatne, kuid

ütlustest ja muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et tunnistajate isiklik vastumeelsus V. A.i

suhtes on kallutanud tunnistajaid andma valeütlusi. Tunnistaja Õ. L. ütlusi ei muuda

ebausaldusväärseks asjaolu, et ta ei teadnud V. A.i perekonnanime ning ütles valesti V. A.i eesnime,

kutsudes teda „V.“. Ütlustest nähtuvalt rääkis tunnistaja inimesest, kes elas hagejaga koos. Pooled

ei ole tuginenud sellele, et hagejaga elas asjassepuutuval ajavahemikul koos inimene, kes ei ole V.

A.. Seejuures on kostja väitnud, et V. A. elas hagejaga koos kuni 1998.a. Eeltoodt arvestades on

ilmne, et tunnistaja on ütlusi andes silmas pidanud V. A.i. Kohtu hinnangul ei ole ebaharilik, et

naaber tunneb naabrit üksnes näo järgi.

Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „Tean, et seal hakkasid tülid mõne aja pärast, mitte

kohe alguses. Põhiliselt toimusid öösel, õhtul või päeval. [---] Tülid muutusid ka vägivaldseks.

Nägin mitu korda M. sinise silmaga. Kui tüli oli, siis koputasin M. uksele. Nägin V., M. juuksed

käte vahel. [---] Tülid lõppesid, kui V. enam ei olnud seal. [---] Kui on naabritel häda ja kisa kostab

juba ei tea kuhu, siis kui on abi vaja, siis lähed ja koputad ja teed ukse lahti, ei oota seni, kuni

avama tullakse. Tegin ukse lahti ja näen, et V. olid M. juuksed käes. Mu mees nägi ka seda. M. olid

juuksed peast ära tõmmatud ja V. oli juuksekahl käes. Küsisin, mis siin toimub ja mis siin on. Ma ei

näinud verd, nägin juuksekahlu, verd ei jooksnud. Auku M. peas ei näinud, juuksed olid M. püsti ja

juuksekahl oli V. käes. Need ei saanud olla V. juuksed, tema juuksed on teist värvi. M. oli

sealsamas nende korteri esikus ja nuttis, kui ukse lahti tegime. Ma ei näinud, kui V. tõmbas M.

juukseid peast. Nägin M. sinist silma pärast kisa ja kakluse järel. See kostus korterist nr xxxx, M.

korterist. Neid kordi oli palju, ma ei mäleta täpselt, kui palju kordi. Nägin seda õhtul. Siniste

silmade all pean silmas siniseks löödud silmi. Kui on värvitud silm, siis on värvitud silm. M. silmad

olid löödud siniseks. Ma ei ole näinud momenti, kuidas V. M. lööb või lööma hakkab, ma oleks

vahele läinud. Seal korteris elasid V. ja M. kahekesi, sellest ma järeldan, et V. lõi M., sest eelmisel

päeval ei olnud M. sinist silma“ (tl-d 86-87, 89). Tunnistaja Õ. L. andis järgmised ütlused: „Ma ei

oska teda iseloomustada, ainult tülid ja riiud, mis ma kuulsin. Kõva kisa ja karjumine oli teisel pool

seina ja meil kostab hästi läbi. Selle peale ma küsisingi M. käest, et kes ta on, et sa lased nii endaga

käituda. [---] Mina kuulsin ainult karjumist ja kisa, nii M., kui V. poolt. Sõnu ma eristasin ainult

korra, „ära tee“ ja rohkem mitte“ (tl 142).

Kohtu hinnangul on usutav see, et tunnistajatel oli teave hageja ja V. A.i tülide kohta, sest

tunnistajad olid hageja ja V. A.i naabriteks kortermajas ning tülitsemisega kaasneva kära kostmine

tunnistajate korteritesse on usutav. Tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja

ja V. A.i läbisaamine hea, sest hageja ja V. A. tülitsesid. Tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlused ei

ole omavahel vastuolus. Tunnistaja K. O. ütlused ei ole tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustega

vastuolus, sest nendest nähtuvalt avaldas V. A. K. O., et saab hagejaga halvasti läbi (tl 145). K. O.

ei andnud ütlusi tülide kirjelduse kohta, mistõttu puudub tunnistajate ütlustes vastuolu. Kohus leiab,

et abikaasade vaheline halb läbisaamine ei ole samastatav isiklike suhete lõppemisega, kuigi võib

selleks anda ajendi ning kaasneda isiklike suhete lõppemisega. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et

pärast halva läbisaamise algust lõpetasid hageja ja V. A. isiklikud suhted, näiteks eraldi elama

asumisega. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ja V. A.i halvast läbisaamisest ei nähtu

isiklike suhete lõppemine ning nende lõppemise aeg.

6 (9)

Seksuaalsuhted on isiklike suhete osaks, kui abikaasad on neid pidanud isiklike suhete osana

oluliseks ning on need loonud. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „Mina ei näinud, et

nende vahel oleks olnud mingeid armusuhteid nii, nagu minu ja minu mehe vahel oli. Ega ma nende

magamistoas ei käinud“ (tl 86). „Tülid toimusid peamiselt sellepärast, et V. ei pesnud ennast või oli

vägivaldselt... Seks, kui niisugune oli peaaegu et vägivaldne“ (tl 87). „Ma nägin, et V. magas voodis

ja M. oli diivanil. Ma ei mäleta kuupäeva, millal see oli. See oli vist õhtul, mulle tundub. V. oli juba

voodis. M. voodi oli tehtud diivanile, käisin vahel õhtuti seal külas, nagu enne ütlesin, tegime M.

koos suitsu ja jõime kohvi. V. juba magas. Ma ei näinud, et M. magas diivanil“ (tl 91) „Igatahes oli

lõpus nii, et V. magas voodis ja M. magas diivanil, seda nägin oma silmaga. Ma ei mäleta

kuupäeva. Ma ei mäleta seda aega, millal nägin oma silmaga seda, et V. magas voodis ja M.

diivanil“ (tl 91). Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused vastuseks kohtu palvele

kommenteerida tunnistajal järgmist lõiku oma ütlustest: „Tülid toimusid peamiselt sellepärast, et V.

ei pesnud ennast või oli vägivaldselt... Seks, kui niisugune oli peaaegu et vägivaldne“: „Ma kuulsin

seda oma kõrvaga, see kostis. Ja kui ukse lahti tegin, siis nägin seda oma silmaga. Momendil, kui

ma ukse lahti tegin, et näinud ma rusikat. See toimus öösiti, nad ei maganud pärast enam ühes

voodis. Ma ei näinud pealt V. ja M. seksimist“ (tl-d 90).

Hageja ise ei ole avaldanud, milline oli hageja ja V. A.i seksuaalsuhete iseloom, sh kas need olid

üldse hageja ja V. A.i isiklike suhete osaks. Kohus leiab, et tunnistaja T.-M. L. ütlused ei sisalda

teavet selle kohta, kas ja millise iseloomuga seksuaalsuhted olid hageja ja V. A. loonud ning kas ja

kuidas need muutusid selliselt, et isiklikud suhted on võimalik lõppenuks lugeda. Tunnistaja

ütlustest nähtub hageja ja V. A.i tülitsemine ja eraldi magamine. Kohus peab usutavaks tunnistaja

ütlusi selle kohta, et tunnistaja hinnangul magasid hageja ja V. A. eraldi. Abikaasade eraldi

magamine osundab isiklike suhete, sh seksuaalsuhete jahenemisele või lõppemisele, kuid ei ole

sellega samastatav. Eeltoodut arvestades ei tõenda tunnistaja ütlused hageja ja V. A.i vahel

seksuaalsuhete loomist ning nende lõppemist, sh lõppemise aega.

Abikaasade isiklikud suhted võivad lõppeda abikaasade eraldi kohtadesse elama asumisega.

Tunnistaja T.-M. L. on andnud järgmised ütlused: „Minu meelest juba 1993. a V. seal enam ei

elanud, käis päeviti seal, aga öösiti teda seal enam ei kuulnud“ (tl 87). „Minu mäletamist mööda

lahkus V. kuskil 1993. aastal või niimoodi. Minu lapsed tulid sinna elama pärast vanaema surma ja

V. seal enam ei olnud. Ta käis seal päeviti, aga ta seal kohapeal enam ei elanud“ (tl 91). „M. käis

matustel, V. ei käinud. M. tuli juba siis vaatama, kui meil kiirabi käis. M. oli see, kes mind leinas

toetas, V. ei olnud läheduses, kuulda ega näha sellel momendil. [---] minu abikaasa suri xxxx. Ma

olen xxxx. aastal sündinud ja ma sain pärast mehe surma xxxx-aastaseks. Mees suri oktoobris ja

minu sünnipäev oli järgmise aasta veebruaris. Minu abikaasa matused toimusid vist 10.10.1995“ (tl

92). Kohus on seisukohal, et tunnistaja ütlused sisaldavad teavet, mille kohaselt täpselt

määratlemata ajal kolis V. A. seni abikaasade ühiseks elukohaks olnud korterist minema. Tunnistaja

T.-M. L. ütlustest nähtuvalt võis V. A. ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a, sest tunnistaja

abikaasa matustel 10.10.1995 V. A.i polnud, kuid V. A.i mujale elama kolimise kohta tunnistaja

detailsemaid ütlusi ei andnud. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis V. A. senises elukohas päevasel ajal

edasi. Seetõttu ei saa tunnistaja ütlustest järeldada seda, et V. A.i mujale kolimine oli täielik ja

lõplik. Tunnistaja Õ. L. on andnud järgmised ütlused: „1994. aastal käisid enne jõule mul vargad ja

ma käisin küsimas M. käest, et kas ta kuulis midagi. V. seal enam ei olnud. Edaspidi ma nägin V.

ainult number 50 bussis ja ta läks xxxx maha ja läks xxxx“ (tl-d 142-143). Vastuseks küsimusele

„1994. aastal, kui käisid vargad ja käisite M. käest küsimas, kas ta midagi kuulis, millest te

järeldasite, et V. seal ei ela?“ andis tunnistaja Õ. L. järgmised ütlused: „Selle pärast, et M. elas seal

üksinda ja ma V. ei näinud seal. Seekord ma istusin M. juures ja jõin kohvi seal“ (tl 143). Kohus

leiab, et tunnistaja Õ. L. ütlused ei ole vastuolus tunnistaja T.-M. L. ütlustega ning kinnitavad T.-M.

L. ütlustes avaldatud teavet, mille kohaselt võis V. A. ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a.

Kohtu hinnangul ei anna tunnistaja Õ. L. ütlused teavet selle kohta, kas V. A.i ärakolimine oli

täielik ja lõplik, sest Õ. L. ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas V. A. jätkas senises elukohas

viibimist päevasel ajal. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tunnistajate ütlused ei tõenda seda, et V. A.

kolis täielikult ja lõplikult eraldi elama enne 18.10.1995.a.

7 (9)

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kirjeldanud enda ja V. A.i vahelisi varalisi suhteid ega nende

lõppemist ja lõppemise aega. Hageja ise on varaliste suhete olemasolu vähemalt 1994.a seisuga

jaatanud, sest on tõendina esitanud hageja ja V. A.i vahelise 29.05.1999 lihtkirjaliku kokkuleppe,

millest nähtuvalt on kokku lepitud 1994.a soetatud televiisori jagamises (tl 5). Kohtu hinnangul

nähtub 29.05.1999 dokumendist vähemalt hageja ettekujutus faktiliste asjaolude kohta, mistõttu

kostja vastuväide tõendi ehtsusele ei anna alust tõendit hindamata jätta. Abielusuhete lõppemise

tõendamiseks oleks tulnud hagejal tõendada ka hageja ja V. A.i vaheliste varaliste suhete lõppemine

ja lõppemise aeg. Kohus on tõendamiskoormisele juhtinud tähelepanu 08.05.2023 ning andnud

pooltele tähtaja tõendite esitamiseks (tl 120). Tunnistajate ütlused ei sisaldanud teavet selle kohta,

millised olid hageja ja V. A.i vahelised varalised suhted ning millal need lõppesid. Tunnistaja T.-M.

L. ütlused, mille kohaselt ei näinud ta V. A.i kunagi midagi toomas, on liiga üldsõnalised, et teha

järeldusi hageja ja V. A.i varaliste suhete kohta.

Ülaltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud abikaasade isiklike ja

varaliste suhete, st abielusuhete lõppemist enne 18.10.1995. Kohus on seetõttu seisukohal, et hageja

ei ole tõendanud Xxxx korteriomandi kuulumist enda lahusvara hulka.

7. Hageja on leidnud, et ta on omandanud korteriomandi igamisega. AÕS § 123 lg 1 sätestab

kinnisasja igamise omandamise eeldusena selle, et kinnistusraamatusse on isiku kohta tehtud ilma

õigusliku aluseta omanikukanne. Hageja ei ole kinnistusraamatusse kantud õigusliku aluseta,

mistõttu ei olnud hagejal võimalik AÕS § 123 lg 1 järgi korteriomandit igamisega enda lahusvara

hulka omandada. AÕS § 124 lg 1 sätestab igamise eeldustena, et kinnisasi on kinnistusraamatusse

kandmata, omanik ei nähtu kinnistusraamatust või omanik on surnud enne valduse saamist valdaja

poolt. Kohtu hinnangul ei nähtu hagist AÕS § 124 lg 1 järgseid igamise eeldusi, mistõttu ei olnud

hagejal võimalik AÕS § 124 lg 1 järgi korteriomandit igamisega enda lahusvara hulka omandada.

PKS1995 § 15 lg 1 ei sätesta lahusvara tekkimise alusena asja omandamist ühe abikaasa lahusvara

arvel. PKS1995 § 19 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui

ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja on hagiavaldust põhistanud väitega,

mille kohaselt omandas hageja vaidlusaluse korteri enda lahusvaraks olevate EVP-de arvel. Kohus

leiab, et isegi hageja faktiväite õigsuse korral muutus korter selle omandamisel PKS1995 § 14 lg 1

järgi abikaasade ühisvaraks. Hageja ei ole esitanud pärandvara jagamise nõuet, mistõttu puudub

kohtul alus hinnata, kas PKS1995 § 19 lg 2 p 2 järgi esineb alus korteriomandi jagamisel kõrvale

kalduda abikaasade osade võrdsusest. Seetõttu ei hinda kohus tõendeid, millega hageja on soovinud

tõendada korteri omandamist hageja EVP-de arvel (tl 13 – osakukäive, väljaandmise kuupäev

18.10.1995). Samuti jätab kohus hinnangu andmata kostja vastuväidetele, mille kohaselt ei ole

hageja tõendanud EVP-de kuulumist hageja lahusvara hulka ning korteri erastamisel kasutati V. A.i

EVP-sid.

Kui korter omandati abielusuhete kestmise ajal, muutus see PKS1995 § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi

abikaasade ühisvaraks sõltumata sellest, kumb abikaasadest oli EES § 4 p 1 järgi õigustatud korterit

erastama. Eeltoodut arvestades ei hinda kohus poolte väiteid selle kohta, kellele eraldati korter ning

kas V. A. oli õigustatud korterit erastama. Kohus jätab hindamata 06.05.1986 orderi nr 678 kui

asjast tähtsust mitte omava tõendi (tl 14).

8. Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole tõendanud korteriomandi

asukohaga Xxxx omandamist enda lahusvara hulka. Seetõttu ei ole kinnistusraamatu kanne

ühisomanike kohta vale ning hageja ei saa nõuda kostjalt selle kustutamise nõusolekut AÕS § 65 lg

1 järgi. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata.

9. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS

§ 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte

tõendavad.

8 (9)

10. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Seega tegi kohus otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetluskulud hageja kanda.

11. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi

osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi

kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja

asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 179 lg 9 kohaselt nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus

märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. TsMS § 179 lg 5 järgi kohtulahendi

kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15

päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb

ette teistsuguse tähtaja.

Kohus määras 28.07.2023 määrusega kindlaks tunnistaja Õ. L. tunnistajatasu 20 eurot ja -kulud 20

eurot. Kohus määras tasu ja kulude väljamaksmise riigi vahenditest. Tunnistajatasu ja -kulud 40

eurot on menetluskulud (TsMS § 138 lg 1 ja 2, § 143 p 1). Kohus mõistab menetluskulud 40 eurot

hagejalt riigituludesse.

12. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnevad kostja menetluskulud

lepingulise esindaja tasust ja päringute tegemise kuludest 1618 eurot; ajakulu 36,2 tundi, tunnitasu

suurus kuni 25.05.2022 80 eurot (ei lisandu käibemaksu) ning pärast 25.05.2022 120 eurot (ei

lisandu käibemaksu) (tl 156). Hageja on avaldanud, et tal ei ole vastuväiteid kostja kuludele (tl

153). Kohus leiab, et kostja esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud

vajalikud. Toimingute tegemisele kulunud aeg on vastavuses asja mahu ja õigusliku

keerukusastmega. Kohus arvestab, et asjas on toimunud ajamahukad kohtuistungid. Esindaja

tunnitasumäär ei ületa sarnase teenuse eest makstava tasu turuhinda. Eeltoodut arvestades leiab

kohus, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku kulu suurus on 1618 eurot. Kohus

määrab kindlaks kostja menetluskulud 1618 eurot ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Toomas Ventsli

kohtunik

9 (9)